4-24-1840/11
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
28.11.2024 |
|
VTMS § 120 lg-t 3 tuleb kohaldada kaitseõiguse tagamiseks ka siis, kui tegemist on kohtuvälise menetleja esitatud või kohtu enda kogutud uute tõenditega (RKKKo nr 4-22-2959/16, p 8). (p 7)
Kui kohtul tekib vajadus täiendavate tõendite kogumiseks ja väärteoasja kirjalikus menetluses arutamine ei võimalda lahendada kohtuotsuse tegemisel täiel määral VTMS §-s 133 loetletud küsimusi, tuleb korraldada kohtuistung VTMS § 120 lg 2 alusel (RKKKo nr 4-19-3994/31, p 6). (p 13)
Tuginedes isiku karistamisel tõendile, lahendamata enne kaebuses tõstatatud küsimust sellest, kas menetlusalusel isikul oli võimalik sellega üldse tutvuda, rikub kohus põhjendamiskohustust, mis on käsitatav olulise väärteomenetlusõiguse rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses. (p 10)
KarS § 481 lg-s 2 sätestatud juhtimise õiguse äravõtmise keeld rakendub siis, kui isik kasutab liiklemiseks mootorsõidukit puudest tingitult enda igapäevase elu korraldamisel ja sõiduki kasutamine peab isiku puude tõttu olema vältimatult vajalik (RKKKo nr 4-20-2705/20, p 7.1, vt ka RKKKo nr 4-24-1237/24, p 11). Selle kindlakstegemisel tuleb lähtuda muu hulgas puude olemusest ja raskusest, vajadusest käia ravi- või rehabilitatsiooniasutuses, samuti inimese töö ning õpingute asukohast. Kohus peab hindama ka inimesele kättesaadavaid alternatiivseid liiklemisvõimalusi, sh ühistranspordiühendust (RKKKo nr 4-20-2705/20, p 7.2). Kohus peab liikumispuudega isikult mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist põhjendama. (p-d 11 ja 13)
Kohtul tuleb uurimispõhimõttest lähtuvalt koguda VTMS § 125 lg 1 alusel tõendeid omal algatusel, kui asjaolud annavad põhjendatud aluse kahelda selles, kas menetlusaluse isiku karistamine juhtimisõiguse äravõtmisega on KarS § 481 lg 2 või § 50 lg 2 kohaselt lubatav (RKKKo nr 4-20-2705/20, p 9). (p 13)
|
| 4-24-1237/24
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.10.2024 |
|
Tulevaste süütegude vältimiseks kohase karistuse valikul tuleb arvestada teavet isiku varasemate süütegude (arv, iseloom, raskus, teo toimepanemisest möödunud aeg) ja nende eest mõistetud karistuste kohta. (p 13)
Isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. Korduvalt lubatud alkoholi piirmära ületades sõiduki juhtimise eest karistatud isikult tuleb üldjuhul juhtimisõigus ära võtta ja lisakaristuse võib jätta kohaldamata ainult erandlikel asjaoludel. (p 14)
Hinnates viimasest liiklussüüteo toimepanemisest möödunud aega, tuleb kindlaks teha, kas menetlusaluse isiku aktiivsus liikluses oli vahepeal objektiivsetel põhjustel piiratud (nt ta oli pikalt haiglas). (p 16)
Karistuse mõistmisel ei saa jätta arvestamata seda, kui menetlusalune isik paneb teo toime katseajal, mis on talle mõistetud varasema samalaadse süüteo eest. (p 16)
Juhi käitumismustri hindamisel ei ole tähtis, millise aine (narkootikumide või alkoholi) abil ta end keelatud seisundisse viib. (p 17)
Kui isik juhib lühikest aega pärast sõltuvusravi lubatud alkoholi piirmäära ületades sõidukit, ei ole viidatud ravi mõjutanud teda süütegude toimepanemisest hoiduma. (p 18)
Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema jälgitav. Otsusest peab nähtuma, milliseid asjaolusid ja mil moel kohus karistuse mõistmisel arvestab. (p-d 10 ja 11)
Karistusliigi valikul sobimatutele argumentidele tuginemine on kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumine VTMS § 2 ja KarS § 3051 ja § 339 lg 2 järgi. (p 19)
|
| 1-22-6248/51
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
17.10.2024 |
|
Mootorsõiduki juhtimisõiguse saab lisakaristusena ära võtta ka isikult, kellel seda õigust süüteo toimepanemise ajal ei olnud. (p-d 15 ja 17)
KarS § 69 lg 7 rakendub kahe eelduse täidetuse korral, s.o isik paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo ja üldkasulik töö on tal kas osaliselt või täielikult tegemata. Sel juhul tuleb tegemata üldkasulik töö asendada vangistusega ning mõista tuleb liitkaristus KarS § 65 lg 2 alusel. Kui isik täidab üldkasuliku töö tegemise kohustuse enne kohtuotsuse tegemist, siis KarS § 69 lg 7 tema suhtes ei kohaldu. (p 20)
KarS § 69 lg 7 ei välista võimalust jätta KarS § 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristus tingimisi kohaldamata. (p 21)
Vangistuse asendamine üldkasuliku tööga ei ole karistuse tingimisi kohaldamata jätmine
(KarS §-d 73 ja 74), ehkki ka sellega kaasneb kohustus järgida kontrollnõudeid ning täita kohtu pandud kohustusi (KarS § 75). See on karistuse kohaldamise erivorm – asenduskaristus. Tulenevalt ülalmärgitust ning KarS § 69 lg-test 3 ja 4 ei määrata isikule katseaega, vaid aeg üldkasuliku töö tegemiseks. (p 22)
|
| 4-20-2705/20
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
15.12.2020 |
|
KarS § 481 lg-s 2 nimetatud olukorrale kohalduvad mutatis mutandis samad põhimõtted, mis KarS § 50 lg 2 alusel lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisele. (p 7)
Liikumispuude olemasolu peab üldjuhul tõendama menetlusalune isik (RKKKo 3-1-1-58-14, p-d 8-9). Kui asjaolud annavad põhjendatud aluse kahelda selles, kas menetlusaluse isiku karistamine juhtimisõiguse äravõtmisega on KarS § 481 lg 2 või § 50 lg 2 kohaselt lubatav, tuleb kohtul uurimispõhimõttest lähtuvalt koguda VTMS § 125 lg 1 alusel tõendeid omal algatusel (vt nt RKKKo 3-1-1-83-15, p 12). Igal juhul peab kohus menetlusaluselt isikult mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist põhjendama (vrd RKKKo 3-1-1-58-14, p-d 3, 7-9), järgides kohtupraktikas väljakujunenud põhimõtteid. (p 9)
Liikumispuude olemasolu peab üldjuhul tõendama menetlusalune isik (RKKKo 3-1-1-58-14, p-d 8-9). Kui asjaolud annavad põhjendatud aluse kahelda selles, kas menetlusaluse isiku karistamine juhtimisõiguse äravõtmisega on KarS § 481 lg 2 või § 50 lg 2 kohaselt lubatav, tuleb kohtul uurimispõhimõttest lähtuvalt koguda VTMS § 125 lg 1 alusel tõendeid omal algatusel (vt nt RKKKo 3-1-1-83-15, p 12). Igal juhul peab kohus menetlusaluselt isikult mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist põhjendama (vrd RKKKo 3-1-1-58-14, p-d 3, 7-9), järgides kohtupraktikas väljakujunenud põhimõtteid. (p 9)
|
| 3-1-1-18-17
|
Riigikohus |
16.05.2017 |
|
Kaitstav huvi olema kahjustatud huvist ilmselt olulisem. (p 7) (vt nt RKKKo asjas nr 3-1-1-60-16, p 9)
KarS § 29 sätestab, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Hädaseisundi kontrollimisel tuleb eristada hädaolukorda (s.o ohtu õigushüvele) ja koosseisupärast tegu
(s.o päästmistoimingut), mida oli vaja ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks. Oht on olukord, kus on põhjust tõsiselt karta õigushüve kahjustumist, ning päästmistoiming on tegu, millega täidetakse mõne õigusrikkumise koosseis, kuid mis on ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks objektiivselt vajalik ja mis subjektiivselt on kantud päästmistahtest. Hädaseisundi korral on õigushüve päästmistoiming õigustatud üksnes siis, kui hüve päästmiseks ei olnud muud võimalust. Hädaseisundit aga ei ole, kui isikul oli võimalus abi kutsuda. Ohu kõrvaldamiseks valitud vahend peab olema ka sobiv ja kahjustatud hüve jaoks säästvaim. Lisaks peab kaitstav huvi olema kahjustatud huvist ilmselt olulisem (p 7) (vt nt RKKKo asjas nr 3-1-1-60-16, p 9).
Ohu kõrvaldamiseks valitud vahend peab olema ka sobiv ja kahjustatud hüve jaoks säästvaim. Lisaks peab kaitstav huvi olema kahjustatud huvist ilmselt olulisem. (p 7)
(vt nt RKKKo asjas nr 3-1-1-60-16, p 9)
Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Öeldu tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel peab aga arvestama selle kahetist iseloomu: lisakaristus ei täida üksnes süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivseid kaalutlusi, ei tohi need siiski anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (p 13)
(vt RKKKo asjades nr 3-1-1-122-13, p 9 ja nr 3-1-1-59-15, p 12).
|
| 3-1-1-6-17
|
Riigikohus |
20.03.2017 |
|
Arusaam isiku süüst KarS § 56 lg 1 ls 1 tähenduses tekib eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus nii toimepanija isikust kui ka tema teost. Kuna aga kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine nimetatud küsimuse lahendamisel, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise (vt RKKKo nr 3-1-1-70-16, p 11). (p 7)
Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo nr 3-1-1-77-11, p 11 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt RKKKo nr 3-1-1-76-12, p 7 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). (p 9)
Sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kuna korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. (Vt RKKKo nr 3-1-1-122-13, p-d 9 ja 11). (p 16)
Olukorras, kus menetlusalusele isikule määratud korduvad rahatrahvid ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma, ei täidaks uue rahatrahvi kohaldamine eripreventiivset eesmärki, kuna see on ennast konkreetse isiku puhul karistusliigina ammendanud. Isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. (p 16)
Üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil. Lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi. Seega ei saa väita, et lubatud sõidukiiruse ületamise puhul on tegemist vähetähtsa õigusrikkumiste liigiga, kuna sellega seatakse ohtu kaalukad õigushüved. Sellistele rikkumistele peab riik reageerima rangelt. Liiklusnõudeid korduvalt rikkunud isikute jätkuvalt leebe karistusõiguslik kohtlemine ei aita liiklusolukorra paranemisele kaasa. (p 18-19)
Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo nr 3-1-1-77-11, p 11 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt RKKKo nr 3-1-1-76-12, p 7 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). (p 9)
Varasemaid karistatusi saab uue karistuse mõistmisel arvestada tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on seotud uue süüteoga (vt RKKKo nr 3-1-1-70-16, p 9). (p 13)
Sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kuna korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. (Vt RKKKo nr 3-1-1-122-13, p-d 9 ja 11). (p 16)
Olukorras, kus menetlusalusele isikule määratud korduvad rahatrahvid ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma, ei täidaks uue rahatrahvi kohaldamine eripreventiivset eesmärki, kuna see on ennast konkreetse isiku puhul karistusliigina ammendanud. Isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. (p 16)
Üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil. Lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi. Seega ei saa väita, et lubatud sõidukiiruse ületamise puhul on tegemist vähetähtsa õigusrikkumiste liigiga, kuna sellega seatakse ohtu kaalukad õigushüved. Sellistele rikkumistele peab riik reageerima rangelt. Liiklusnõudeid korduvalt rikkunud isikute jätkuvalt leebe karistusõiguslik kohtlemine ei aita liiklusolukorra paranemisele kaasa. (p 18-19)
Liiklussüüteo toime pannud isikute hulgas näib olevat levinud arusaam, nagu kujutaks juhtimisõiguse äravõtmine endast võimalikest enim piiranguid kaasa toovat karistusliiki, mida tuleks kohaldada üksnes erandjuhtudel. Tegelikult see nii ei ole, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. (p 17)
Üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil. Lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi. Seega ei saa väita, et lubatud sõidukiiruse ületamise puhul on tegemist vähetähtsa õigusrikkumiste liigiga, kuna sellega seatakse ohtu kaalukad õigushüved. Sellistele rikkumistele peab riik reageerima rangelt. Liiklusnõudeid korduvalt rikkunud isikute jätkuvalt leebe karistusõiguslik kohtlemine ei aita liiklusolukorra paranemisele kaasa. (p 18-19)
Varasemaid karistatusi saab uue karistuse mõistmisel arvestada tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on seotud uue süüteoga (vt RKKKo nr 3-1-1-70-16, p 9). (p 13)
Sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kuna korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. (Vt RKKKo nr 3-1-1-122-13, p-d 9 ja 11). (p 16)
Olukorras, kus menetlusalusele isikule määratud korduvad rahatrahvid ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma, ei täidaks uue rahatrahvi kohaldamine eripreventiivset eesmärki, kuna see on ennast konkreetse isiku puhul karistusliigina ammendanud. Isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. (p 16)
Liiklussüüteo toime pannud isikute hulgas näib olevat levinud arusaam, nagu kujutaks juhtimisõiguse äravõtmine endast võimalikest enim piiranguid kaasa toovat karistusliiki, mida tuleks kohaldada üksnes erandjuhtudel. Tegelikult see nii ei ole, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. (p 17)
|
| 3-1-1-75-16
|
Riigikohus |
28.10.2016 |
|
KarS § 61 sätestab võimaluse kohaldada karistust alla alammäära. See on iseseisev karistuse kergendamise alus ja selle kohaldamine annab kohtule lisavõimaluse karistuse individualiseerimiseks selle kergendamise kaudu juhtudel, mida ei ole võimalik karistusseadustiku üldosas otseselt ette näha. Kaalumaks isiku karistuse kergendamist KarS § 61 alusel peab seaduse rakendaja tuvastama erandlikud asjaolud, mis võivad olla seotud nii isikuga kui ka süüteo toimepanemisega (RKKKo 3-1-1-29-04, p 12). KarS § 61 lg-s 1 nimetatud erandlike asjaolude olemasolu või puudumine on faktiline asjaolu, mis tuleb tuvastada süüteomenetluse käigus (RKPSJVKo nr 3-4-1-13-15, p 32). (p 5)
Menetlusaluse isiku teos vahetu ohu puudumine, perekondlikud asjaolud (võimalik töökaotus ja ülalpeetavate elukvaliteedi halvenemine) ning vastuolud kuriteo ja väärteo eest karistusena mõistetava juhtimisõiguse äravõtmise alammäära vahel ei ole erandlikud asjaolud KarS § 61 lg 1 tähenduses. (p-d 6 ja 7)
Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoht, et isiku karistamisel korduvalt alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest tuleb temalt üldjuhul juhtimisõigus ära võtta ja ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata (vt nt RKKKm 3-1-1-55-07, p 6), ei välista liiklusväärtegude eest juhtimisõiguse äravõtmist põhikaristusena. Kui isik juhib sõidukit alkoholi piirmäära oluliselt ületades ja samal ajal eksib ka teiste liiklusnõuete vastu, tuleb tema süüd hinnata suureks (vt ka RKKKo 3-1-1-59-15, p-d 9 ja 11). (p-d 9-10)
Lisaks märgib kolleegium, et kohtuvälise menetleja ja maakohtu otsustega tuvastatu kohaselt pani U.K ideaalkogumis (KarS § 63 lg 1) toime kaks väärtegu, s.o. nii mootorsõiduki lubatud alkoholi piirmäära ületades juhtimise kui ka juhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise üle 40 km/h. Kui isik juhib sõidukit alkoholi piirmäära oluliselt ületades ja samal ajal eksib ka teiste liiklusnõuete vastu, tuleb tema süüd hinnata suureks (vt ka RKKKo nr 3-1-1-59-15, p-d 9 ja 11). Maakohtu otsusest paraku ei nähtu, kuidas mõjutas kohtu hinnangut isiku süüle ja sellele vastava karistuse valikut U.K käitumises kahe väärteokoosseisu tuvastamine. (p 10)
|
| 3-1-1-59-15
|
Riigikohus |
18.06.2015 |
|
Õiguslikke piire arvestav konkreetse karistusmäära valik on kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. (p 8)
KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise alus isiku süü. Süü suuruse kindlakstegemisel tuleb lähtuda eeskätt kuriteo asjaoludest, ent tähelepanuta ei saa jätta ka teo toimepanija isikut. Seega sõltub isiku süü suurus konkreetse juhtumi asjaoludest. (p 8)
Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. (p 10)
Lisakaristus on üks osa karistusest ning menetleja peab ka seda mõistes või määrates lähtuma teo toimepanija süüst. Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (vt RKKKo 3-1-1-122-13, p 9). (p 12)
Olukorras, kus toimepandud väärteo eest on sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine nähtud ette ka põhikaristusena, isikule on põhikaristusena mõistetud keskmisest kõrgem rahatrahv ning puuduvad kaalukad eripreventiivsed kaalutlused lisakaristuse kohaldamiseks selle keskmises määras, ei saa mõistetud lisakaristuse pikkust lugeda isiku süüle vastavaks. Isikule mõistetud põhi- ja lisakaristus peavad koosmõjus vastama isiku süüle. Kui isikult soovitakse juhtimisõigust ära võtta, peab talle mõistma põhikaristuse, mis on tema süüst väiksem. Vastasel juhul ei ole võimalik isiku kogukaristust lisakaristusega raskemaks muuta. (p 13).
Olukorras, kus toimepandud väärteo eest on sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine nähtud ette ka põhikaristusena, isikule on põhikaristusena mõistetud keskmisest kõrgem rahatrahv ning puuduvad kaalukad eripreventiivsed kaalutlused lisakaristuse kohaldamiseks selle keskmises määras, ei saa mõistetud lisakaristuse pikkust lugeda isiku süüle vastavaks. Isikule mõistetud põhi- ja lisakaristus peavad koosmõjus vastama isiku süüle. Kui isikult soovitakse juhtimisõigust ära võtta, peab talle mõistma põhikaristuse, mis on tema süüst väiksem. Vastasel juhul ei ole võimalik isiku kogukaristust lisakaristusega raskemaks muuta. (p 13).
|
| 3-1-1-70-14
|
Riigikohus |
20.11.2014 |
|
Riigikohtu 3. juuli 2008. a otsuses väärteoasjas nr 3-1-1-37-08 on antud juhised KarS § 50 lg 2 rakendamiseks. Selles otsuses nenditakse esmalt, et mootorsõiduki kasutamine seoses liikumispuudega tähendab seda, et isik kasutab puudest tingitult enda igapäevase elu korraldamisel liiklemiseks mootorsõidukit. Mootorsõiduki kasutamine peab seejuures olema isiku puude tõttu vältimatult vajalik (vt RKKKo 3-1-1-91-07, p 7). KarS § 50 lg 2 eelduste tuvastamine peab aga toimuma järgmiselt.
Kohtul tuleb välja selgitada, kas isikul on tuvastatud liikumispuue kooskõlas puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega. PISTS § 22 lg 1 kohaselt tuvastab puude raskusastme ja lisakulud Sotsiaalkindlustusamet, kaasates riikliku pensionikindlustuse seaduse § 16 kohaselt ekspertarste.
Seejärel peab kohus tuvastama, kas isiku jaoks on liikumispuudest tingitult hädavajalik mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolu. Selle kindlakstegemisel tuleb lähtuda muu hulgas menetlusaluse isiku puude olemusest ja raskusest, vajadusest käia ravi- või rehabilitatsiooniasutuses, samuti isiku töö ning õpingute asukohast. Kohus peab hindama ka isikule kättesaadavaid alternatiivseid liiklemisvõimalusi, sh ühistranspordiühendust. Selleks on võimalik kasutada kõiki väärteomenetluses lubatud tõendeid.
|
| 3-1-1-58-14
|
Riigikohus |
27.10.2014 |
|
KarS § 481 lg 2 välistab mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise süüdistatavalt, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, ehk olukorras, kus mootorsõiduki kasutamine on isiku puude tõttu vältimatult vajalik (vt ka RKKKo 3-1-1-91-07, p 7 ja 3-1-1-37-08, p 7 ning 3-1-1-90-13, p 8). Seadus ei näe ette erandit, mille kohaselt juhtimisõiguse äravõtmist saab kohaldada isikule, kes juhtis mootorsõidukit joobeseisundis.
Puude mõiste ja selle raskusastme määramine on sätestatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses. Selle seaduse § 2 lg 1 kohaselt on puue inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel. PISTS § 21 lg 1 kohaselt määrab puude raskusastme ja tuvastab lisakulud arstliku ekspertiisi komisjon või ekspertarst kooskõlas sotsiaalministri kehtestatud 23. septembri 2008. a määrusega nr 61 "Puude raskusastme määramise ja lisakulude tuvastamise kord ja tähtajad". Ekspertiisiotsusega määratakse ka puude raskusastme kestus. Puude raskusastet ja kestust tõendab pensionitunnistus või selle puudumisel puudega isiku kaart (PISTS § 23 lg 1). Puudega isiku kaardi vorm ja väljastamise kord on kehtestatud sotsiaalministri 9. augusti 2012. a määrusega nr 32. KarS § 481 lg 2 kohaldamiseks tuleb kohtul esiteks välja selgitada, kas isikul on tuvastatud puue kooskõlas nimetatud õigusaktidega (vt ka RKKKo 3-1-1-37-08, p 7.1 ja 3-1-1-90-13, p-d 8 - 8.3).
Puue ja töövõimetus on erinevad seisundid, millest ühe tuvastamine ei tähenda iseenesest teise olemasolu. Töövõimetus tuvastatakse erinevalt puudest riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 5 p 2 ja §-de 14 jj alusel. Kui puuet hinnatakse raskusastmete järgi (PISTS § 2 lg 21), siis osalist töövõimetust määratakse protsentides (RPKS § 14 lg 1 p 2 ja § 16 lg-d 5 ja 6). Üksnes osalist töövõimetust kinnitavate tõendite esitamine ei ole võrdsustatav puude tuvastamisega KarS § 481 lg 2 tähenduses.
|
| 3-1-1-39-14
|
Riigikohus |
17.09.2014 |
|
26. oktoobri 2009. a otsuses nr 3-1-1-86-09 vaagis Riigikohtu kriminaalkolleegium küsimust, kas juhtimisõigust on võimalik ära võtta isikult, kel vastavat õigust teo toimepanemise ajal ei olnud, ja jõudis otsuse punktis 7.4 eitava vastuseni. Sellest lähtudes tuleb mõista ka viidatud otsuse punkti 7.4 teist lauset, mille kohaselt ei ole isikult võimalik ära võtta sellist õigust, mida tal ei ole kunagi olnud. Uute õigusrikkumiste toimepanemine ei saa isiku olukorda kergendada ega lisakaristuse mõistmist takistada.
Kuigi KrMS § 152 lg 5 nimetab allkirja andmise võimetuse põhjusena vaid füüsilist puuet, tuleb sellega KrMS § 152 lg 5 kontekstis samastada kõiki terviseseisundeid, mis takistavad isikul protokolli allkirjastada. Vastasel juhul jääb protokolli pinnalt selgusetuks, millisel põhjusel jäeti isik ilma õigusest tutvuda kriminaalmenetluses tema osalusel kogutud teabega, teha teabe kogumise kohta märkusi ja vaidlustada menetlus- või uurimistoimingut.
|
| 3-1-1-122-13
|
Riigikohus |
13.12.2013 |
|
Maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteoasja arutamine ab ovo tähendab muu hulgas maakohtu kohustust vastata VTMS §-s 133 loetletud küsimustele ja näidata VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüsi kui ka seda, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Samuti tuleb kohtul vastavalt VTMS § 133 p-le 4 muu hulgas välja selgitada, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eelöeldu tähendab, et otsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Olukord, kus maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-55-08, p 8; nr 3-1-1-74-08, p 7 ja nr 3-1-1-71-09, p 12).
Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega.
Korduvalt rikkumise toime pannud isikutele ei saa lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Pelk viide senisele kohtupraktikale ei ole lisakaristuse kohaldamise põhjendusena piisav.
Võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks.
|
| 3-1-1-90-13
|
Riigikohus |
22.10.2013 |
|
Karistuse mõistmine on kohtumenetluses kohtu pädevuses ja seda piirab vaid VTMS § 132 p-st 2 tulenev keeld raskendada menetlusaluse isiku olukorda. Ei ole välistatud, et kohtuväline menetleja vähendab kaebemenetluses väärteoprotokollis algselt kirjeldatud süüdistuse mahtu, loobudes menetlusalusele isikule osaliselt või täielikult ette heitmast talle süükspandud tegusid, mis tingib väärteomenetluse lõpetamise vastavas osas (vt nt RKKKo 3-1-1-94-07, p 8 ja 3-1-1-50-08, p 7). Sellega ei saa siiski võrdsustada olukorda, mil kohtuväline menetleja nõustub kohtumenetluses kaebaja taotlusega kergendada talle mõistetud karistust.
Väärteoasja võib lahendada kirjalikus menetluses vaid juhul, kui kaebuse ja sellele lisatud materjalide põhjal on võimalik lahendada kõik VTMS §-s 133 nimetatud küsimused, sh kas karistuse määramine menetlusalusele isikule on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (VTMS § 133 p 7). Kui isik esitab kaitseväite, mis seab kahtluse alla talle lisakaristuse kohaldamise võimalikkuse ja kahtluste kõrvaldamiseks on vaja koguda uusi tõendeid, siis tuleb nende uurimiseks korraldada kohtuistung VTMS § 120 lg 2 alusel. Vajadusel võib kohus anda pooltele aega täiendavate tõendite esitamiseks.
Väärteoasja võib lahendada kirjalikus menetluses vaid juhul, kui kaebuse ja sellele lisatud materjalide põhjal on võimalik lahendada kõik VTMS §-s 133 nimetatud küsimused, sh kas karistuse määramine menetlusalusele isikule on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (VTMS § 133 p 7). Kui isik esitab kaitseväite, mis seab kahtluse alla talle lisakaristuse kohaldamise võimalikkuse ja kahtluste kõrvaldamiseks on vaja koguda uusi tõendeid, siis tuleb nende uurimiseks korraldada kohtuistung VTMS § 120 lg 2 alusel. Vajadusel võib kohus anda pooltele aega täiendavate tõendite esitamiseks.
Mootorsõiduki kasutamine seoses liikumispuudega tähendab seda, et isik kasutab puudest tingitult enda igapäevase elu korraldamisel liiklemiseks mootorsõidukit. Mootorsõiduki kasutamine peab seejuures olema isiku puude tõttu vältimatult vajalik (vt RKKKo 3-1-1-91-07, p 7). Kohtul tuleb välja selgitada, kas isikul on tuvastatud liikumispuue kooskõlas asjakohaste õigusaktidega, milleks on puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus (PISTS) ja selle alusel kehtestatud õigusaktid. PISTS § 22 lg 1 kohaselt tuvastab puude raskusastme ja lisakulud Sotsiaalkindlustusamet, kaasates ekspertarste. Ekspertarste kaasatakse riikliku pensionikindlustuse seaduse § 16 kohaselt. Seejärel peab kohus tuvastama, kas isiku jaoks on liikumispuudest tingitult hädavajalik mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolu. Selle kindlakstegemisel tuleb lähtuda muu hulgas menetlusaluse isiku puude olemusest ja raskusest, vajadusest käia ravi- või rehabilitatsiooniasutuses, samuti isiku töö ning õpingute asukohast. Kohus peab hindama ka isikule kättesaadavaid alternatiivseid liiklemisvõimalusi, sh ühistranspordiühendust. Selleks on võimalik kasutada kõiki väärteomenetluses lubatud tõendeid. Seejuures kehtib VTMS § 31 lg 1 ja KrMS § 61 kohaselt ka väärteomenetluses tõendite vaba hindamise põhimõte.
|
| 3-1-1-26-10
|
Riigikohus |
30.04.2010 |
|
Tulenevalt VTMS § 132 p-st 2 võib maakohus kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel kohtuvälise menetleja otsust täies ulatuses või osaliselt tühistades teha uue otsuse vaid raskendamata menetlusaluse isiku olukorda. Sellise raskendamisena on vaadeldavad kõik olukorrad, kus kohus mõistab lisakaristuse, mille ulatus või tähtaeg ületab kohtuvälise menetleja poolt määratud lisakaristuse ulatust või tähtaega.
KarS § 50 lg 1 ja LS § 7422 lg 5 alusel võimaldavad kohaldada isikule, kellel on mitme kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus, ohutu liiklemise või sõiduki käituseeskirjade rikkumisega seotud süütegude eest lisakaristusena ka üksnes teatud kategooria mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist. Lisakaristuse sellise kohaldamiseni viib KarS § 50 lg 1 ja LS §-de 21, 42 ja 7422 kitsendav ehk isikule soodsam tõlgendamine, mis kolleegiumi hinnangul võimaldab vajadusel ka individuaalsemat lähenemist igale rikkumisele ja selle toimepannud isikule. Juhtimisõiguse sellise n-ö osalise äravõtmise puhul saab olla tegemist pigem erandiga, mida võivad õigustada eeskätt eripreventiivsed kaalutlused. Seda põhjusel, et mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kui abinõu, millega eemaldatakse liiklusnõuete rikkuja mootorsõiduki juhina ajutiselt liiklusest, seondub reeglina rikkuja üldise liiklusalase käitumise ja hoiakutega, mitte aga vajadusega hoida teda ajutiselt eemal vaid teatud kategooria mootorsõiduki juhtimisest.
Töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu, sest KarS 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu.
|
| 3-1-1-11-10
|
Riigikohus |
15.03.2010 |
|
Mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine lisakaristusena eeldab teo toimepanemise ajal sellise õiguse olemasolu süüdistataval (vt RKKKo nr 3-1-1-86-09, p 7.4).
Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistust mõistes tuleb esmajoones lähtuda toimepandud teost ning üldjuhul ei või süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Siiski tuleb lähtuvalt karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest vältimatult arvestada ka süüdistatava isikut (vt RKKKo nr 3-1-1-40-04, p 7 ja nr 3-1-1-99-06, p 14). (p 6.1)
|
| 3-1-1-6-10
|
Riigikohus |
25.02.2010 |
|
Vt otsuse p 7 ja RKKKo nr 3-1-1-85-09, p 8 ja nr 3-1-1-20-09, p 12.
VTMS § 74 lg 1 p-s 19 sätestatuga ei ole iseenesest vastuolus, kui karistusotsuses on karistatu teavitamise eesmärgil ära märgitud juhtimisõiguse äravõtmise kui lisakaristuse kehtimise alguse ja ka lõpu aeg. Kuid sellisel juhul peab karistusotsusest ka selgelt nähtuma, et need tähtajad kehtivad üksnes siis, kui seda otsust ei vaidlustata.
|
| 3-1-1-86-09
|
Riigikohus |
26.10.2009 |
|
LS § 22 lg-st 1 ja § 28 lg-st 1 tuleneb, et igal inimesel mootorsõiduki juhtimisõigust a priori ei ole, kuna seda tuleb riigilt taotleda liiklusseaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud tingimustel. Seega puudub isikul õigus mootorsõidukit juhtida, kui talle ei ole sellist õigust seaduses ettenähtud korras antud.
|
| 3-1-1-37-08
|
Riigikohus |
03.07.2008 |
|
Kui kohtul tekivad asja arutamisel kahtlused väärteo tõendatuse osas, peab ta astuma samme tuvastamaks, kas need kahtlused on kõrvaldatavad (RKKKo nr 3-1-1-43-07, p 6). Väärteomenetluses on maakohtul asja läbivaatamisel kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel täiendav ülesanne kompenseerida kohtuvälise menetluse teatud menetlejakesksust (tõendid kogub ja otsuse teeb sama kohtuväline menetleja, otsus tehakse kirjalikus menetluses) (vt RKKKo nr 3-1-1-2-08, p 7.3). See põhimõte kehtib seda enam karistuse mõistmisel, kui isik esitab kaitseväite, mis seab kahtluse alla talle lisakaristuse kohaldamise võimalikkuse. Kui kahtluste kõrvaldamiseks on vaja koguda uusi tõendeid, siis tuleb nende uurimiseks korraldada kohtuistung VTMS § 120 lg 2 alusel. Tõendite kogumiseks võib kohus anda pooltele aega täiendavate tõendite esitamiseks. Väärteomenetluse seadustiku § 125 lõike 1 lause 2 kohaselt võib maakohtunik kaebuse arutamise edasi lükata üheks kuuks, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Samuti on kohtul kohtumenetluse käigus võimalik koguda ja kontrollida veel täiendavaid tõendeid (vt RKKKo nr 3-1-1-43-07, p 6; nr 3-1-1-119-05, p 6 ja nr 3-1-1-16-06, p 14.1).
Väärteoasja võib lahendada kirjalikus menetluses vaid juhul, kui nimetatud materjalide põhjal on võimalik lahendada kõik VTMS §-s 133 nimetatud küsimused, sh kas karistuse määramine menetlusalusele isikule on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (VTMS § 133 p 7).
Karistusseadustiku § 50 lg 2 kohaselt ei või isikult lisakaristusena võtta ära mootorsõiduki juhtimise õigust juhul, kui ta kasutab mootorsõidukit seoses invaliidsusega, välja arvatud siis, kui ta juhtis mootorsõidukit joobeseisundis. Mootorsõiduki kasutamine seoses invaliidsusega tähendab seda, et isik kasutab puudest tingitult enda igapäevase elu korraldamisel liiklemiseks mootorsõidukit. Seaduse mõttest tulenevalt peab üldjuhul tegemist olema liikumispuudega. Mootorsõiduki kasutamine peab seejuures olema isiku puude tõttu vältimatult vajalik (vt RKKKo nr 3-1-1-91-07, p 7).
Karistusseadustiku § 50 lg-s 2 esitatud tingimuste kontrollimisel peab esmalt tuvastama, kas isikul on tuvastatud puue kooskõlas puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses sätestatud puude mõistega ja puude raskusaste sotsiaalministri poolt kehtestatud 8. jaanuari 2002. a määrusega nr 9 "Puude raskusastme määramise ja lisakulude tuvastamise kord, rehabilitatsiooniplaani vorm". Seejärel peab kohus tuvastama, kas isiku jaoks on puudest tingitult hädavajalik mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolu. Selle kindlakstegemisel tuleb lähtuda muuhulgas menetlusaluse isiku puude olemusest ja raskusest, vajadusest käia ravi- või rehabilitatsiooniasutuses, samuti isiku töö ning õpingute asukohast. Kohus peab hindama ka isikule kättesaadavaid alternatiivseid liiklemisvõimalusi, sh ühistranspordiühendust. Selleks on võimalik kasutada kõiki väärteomenetluses lubatud tõendeid ja VTMS § 31 lg 1 ning KrMS § 61 kohaselt kehtib seejuures tõendite vaba hindamise põhimõte.
|
| 3-1-1-91-07
|
Riigikohus |
12.02.2008 |
|
Kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatuga, on karistamise aluseks isiku süü, mitte aga pelgalt kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Nii eeskätt karistusseadustiku 4. peatükist kui ka KrMS § 306 lg 1 p-dest 5- 8 ja 10 lähtudes, tuleb kohtul karistuse küsimuse otsustamisel arvestada oluliselt suurema hulga faktoritega, kui seda on kuriteo faktiliste asjaolude tõendamise tulem. Kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. (Vt RKKKo nr 3-1-1-79-03, p 11).
Kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja taotlustega. Samas on kohus kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu. Kui kohus leiab, et konkreetses asjas tuleb süüdistatavale mõista raskem karistus, kui seda on taotlenud prokurör, tuleks seda ka eraldi põhjendada.
Karistusseadustiku § 50 lg 2 küll välistab mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise süüdistatavalt, kes kasutab mootorsõidukit seoses invaliidsusega, kuid seaduse mõttest tulenevalt peab seejuures mootorsõiduki kasutamine olema isiku puude tõttu vältimatult vajalik. Ühtlasi teeb viidatud säte sõnaselge erandi isikute osas, kes juhivad mootorsõidukit joobeseisundis.
Lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul peaks täiendavate tõendite esitamine apellatsioonimenetluses olema välistatud, välja arvatud juhul, kui nad puudutavad menetlusnormide rikkumist maakohtu poolt.
Süüdistuse sisuks on isikule etteheidetava teo faktiline kirjeldus ja sellele antav õiguslik kvalifikatsioon, mis sisaldub süüdistusakti kui süüdistusfunktsiooni kandva menetlusdokumendi lõpposas ning määrab kohtuliku arutamise piirid, millest kohus väljuda ei saa. Süüdistusakti andmete loetelu (KrMS § 154) ei hõlma karistuse liiki ja määra ning ka kriminaalmenetluse seadustiku muudes normides ei ole otsesõnu sätestatud prokuröri kohustust teha kohtule konkreetse karistuse valikut puudutavat ettepanekut. See on ka mõistetav, kuna puuduvad alused nõuda konkreetset karistust enne seda, kui kohtulik uurimine on kinnitanud süüdistatavale tehtavate karistusõiguslike etteheidete paikapidavust. Seejärel on aga prokuröril kohtuvaidluses süüdistusfunktsiooni jätkuva kandjana võimalik pöörduda kuriteo asjaolude tuvastamisega kaasnevate õiguslike järelmite (sealhulgas karistuse) poole ning taotleda süüdistuskõnes konkreetse karistuse liigi ja määra kohaldamist.
Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 297 sätestatud kohtu võimalusel koguda tõendeid ka omal algatusel saab võistlevas kohtumenetluses olla vaid selgelt erandlik ja subsidiaarne tähendus ja kohtuotsus ei saa ainuüksi või määravas ulatuses tugineda kohtu enda algatusel kogutud tõenditele.
Võistlevuse põhimõte on sätestatud KrMS §-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Kriminaalasja arutamisel ei tohi kohus väljuda süüdistuse piiridest (vt RKKKo nr 3-1-1-53-07, p 10.1) ning et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel (vt RKKKo nr 3-1-1-67-06, p 7.1).
Kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastava taotlusega. Samas on kohus kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu. Kui kohus leiab, et konkreetses asjas tuleb süüdistatavale mõista raskem karistus, kui seda on taotlenud prokurör, tuleks seda ka eraldi põhjendada.
|
| 3-1-1-54-07
|
Riigikohus |
19.10.2007 |
|
Isiku karistamisel korduvalt mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobes tuleb temalt üldjuhul juhtimisõigus ära võtta ja ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata (RKKKo nr 3-1-1-10-03, p 7, RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p 50, RKKKo nr 3-1-1-20-06, p 9).
Kriminaalasja läbi vaatamata jätmise määruse tegemisel KrMS § 326 lg 2 lause 2 alusel rikub ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 6 tähenduses, kui määrus on allkirjastatud üksnes kahe, mitte kolme ringkonnakohtuniku poolt - s.t puudub vähemalt ühe kohtuniku allkiri.
|
Facebook
Twitter