Kohtulahendite liigitus

Kokku: 20| Näitan: 1 - 20

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
3-1-1-18-17 PDF Riigikohus 16.05.2017
Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Öeldu tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel peab aga arvestama selle kahetist iseloomu: lisakaristus ei täida üksnes süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivseid kaalutlusi, ei tohi need siiski anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (p 13) (vt RKKKo asjades nr 3-1-1-122-13, p 9 ja nr 3-1-1-59-15, p 12).
3-1-1-6-17 PDF Riigikohus 20.03.2017
Liiklussüüteo toime pannud isikute hulgas näib olevat levinud arusaam, nagu kujutaks juhtimisõiguse äravõtmine endast võimalikest enim piiranguid kaasa toovat karistusliiki, mida tuleks kohaldada üksnes erandjuhtudel. Tegelikult see nii ei ole, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. (p 17)
3-1-1-75-16 PDF Riigikohus 28.10.2016
Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoht, et isiku karistamisel korduvalt alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest tuleb temalt üldjuhul juhtimisõigus ära võtta ja ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata (vt nt RKKKm 3-1-1-55-07, p 6), ei välista liiklusväärtegude eest juhtimisõiguse äravõtmist põhikaristusena. Kui isik juhib sõidukit alkoholi piirmäära oluliselt ületades ja samal ajal eksib ka teiste liiklusnõuete vastu, tuleb tema süüd hinnata suureks (vt ka RKKKo 3-1-1-59-15, p-d 9 ja 11). (p-d 9-10)
3-1-1-59-15 PDF Riigikohus 18.06.2015
Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. (p 10) Lisakaristus on üks osa karistusest ning menetleja peab ka seda mõistes või määrates lähtuma teo toimepanija süüst. Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (vt RKKKo 3-1-1-122-13, p 9). (p 12) Olukorras, kus toimepandud väärteo eest on sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine nähtud ette ka põhikaristusena, isikule on põhikaristusena mõistetud keskmisest kõrgem rahatrahv ning puuduvad kaalukad eripreventiivsed kaalutlused lisakaristuse kohaldamiseks selle keskmises määras, ei saa mõistetud lisakaristuse pikkust lugeda isiku süüle vastavaks. Isikule mõistetud põhi- ja lisakaristus peavad koosmõjus vastama isiku süüle. Kui isikult soovitakse juhtimisõigust ära võtta, peab talle mõistma põhikaristuse, mis on tema süüst väiksem. Vastasel juhul ei ole võimalik isiku kogukaristust lisakaristusega raskemaks muuta. (p 13).
3-1-1-70-14 PDF Riigikohus 20.11.2014
Riigikohtu 3. juuli 2008. a otsuses väärteoasjas nr 3-1-1-37-08 on antud juhised KarS § 50 lg 2 rakendamiseks. Selles otsuses nenditakse esmalt, et mootorsõiduki kasutamine seoses liikumispuudega tähendab seda, et isik kasutab puudest tingitult enda igapäevase elu korraldamisel liiklemiseks mootorsõidukit. Mootorsõiduki kasutamine peab seejuures olema isiku puude tõttu vältimatult vajalik (vt RKKKo 3-1-1-91-07, p 7). KarS § 50 lg 2 eelduste tuvastamine peab aga toimuma järgmiselt. Kohtul tuleb välja selgitada, kas isikul on tuvastatud liikumispuue kooskõlas puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega. PISTS § 22 lg 1 kohaselt tuvastab puude raskusastme ja lisakulud Sotsiaalkindlustusamet, kaasates riikliku pensionikindlustuse seaduse § 16 kohaselt ekspertarste. Seejärel peab kohus tuvastama, kas isiku jaoks on liikumispuudest tingitult hädavajalik mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolu. Selle kindlakstegemisel tuleb lähtuda muu hulgas menetlusaluse isiku puude olemusest ja raskusest, vajadusest käia ravi- või rehabilitatsiooniasutuses, samuti isiku töö ning õpingute asukohast. Kohus peab hindama ka isikule kättesaadavaid alternatiivseid liiklemisvõimalusi, sh ühistranspordiühendust. Selleks on võimalik kasutada kõiki väärteomenetluses lubatud tõendeid.
3-1-1-58-14 PDF Riigikohus 27.10.2014
KarS § 48^1 lg 2 välistab mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise süüdistatavalt, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, ehk olukorras, kus mootorsõiduki kasutamine on isiku puude tõttu vältimatult vajalik (vt ka RKKKo 3-1-1-91-07, p 7 ja 3-1-1-37-08, p 7 ning 3-1-1-90-13, p 8). Seadus ei näe ette erandit, mille kohaselt juhtimisõiguse äravõtmist saab kohaldada isikule, kes juhtis mootorsõidukit joobeseisundis. Puude mõiste ja selle raskusastme määramine on sätestatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses. Selle seaduse § 2 lg 1 kohaselt on puue inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel. PISTS § 21 lg 1 kohaselt määrab puude raskusastme ja tuvastab lisakulud arstliku ekspertiisi komisjon või ekspertarst kooskõlas sotsiaalministri kehtestatud 23. septembri 2008. a määrusega nr 61 "Puude raskusastme määramise ja lisakulude tuvastamise kord ja tähtajad". Ekspertiisiotsusega määratakse ka puude raskusastme kestus. Puude raskusastet ja kestust tõendab pensionitunnistus või selle puudumisel puudega isiku kaart (PISTS § 23 lg 1). Puudega isiku kaardi vorm ja väljastamise kord on kehtestatud sotsiaalministri 9. augusti 2012. a määrusega nr 32. KarS § 48^1 lg 2 kohaldamiseks tuleb kohtul esiteks välja selgitada, kas isikul on tuvastatud puue kooskõlas nimetatud õigusaktidega (vt ka RKKKo 3-1-1-37-08, p 7.1 ja 3-1-1-90-13, p-d 8 - 8.3). Puue ja töövõimetus on erinevad seisundid, millest ühe tuvastamine ei tähenda iseenesest teise olemasolu. Töövõimetus tuvastatakse erinevalt puudest riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 5 p 2 ja §-de 14 jj alusel. Kui puuet hinnatakse raskusastmete järgi (PISTS § 2 lg 21), siis osalist töövõimetust määratakse protsentides (RPKS § 14 lg 1 p 2 ja § 16 lg-d 5 ja 6). Üksnes osalist töövõimetust kinnitavate tõendite esitamine ei ole võrdsustatav puude tuvastamisega KarS § 48^1 lg 2 tähenduses.
3-1-1-39-14 PDF Riigikohus 17.09.2014
26. oktoobri 2009. a otsuses nr 3-1-1-86-09 vaagis Riigikohtu kriminaalkolleegium küsimust, kas juhtimisõigust on võimalik ära võtta isikult, kel vastavat õigust teo toimepanemise ajal ei olnud, ja jõudis otsuse punktis 7.4 eitava vastuseni. Sellest lähtudes tuleb mõista ka viidatud otsuse punkti 7.4 teist lauset, mille kohaselt ei ole isikult võimalik ära võtta sellist õigust, mida tal ei ole kunagi olnud. Uute õigusrikkumiste toimepanemine ei saa isiku olukorda kergendada ega lisakaristuse mõistmist takistada.
3-1-1-122-13 PDF Riigikohus 13.12.2013
Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Korduvalt rikkumise toime pannud isikutele ei saa lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Pelk viide senisele kohtupraktikale ei ole lisakaristuse kohaldamise põhjendusena piisav. Võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks.
3-1-1-90-13 PDF Riigikohus 22.10.2013
Mootorsõiduki kasutamine seoses liikumispuudega tähendab seda, et isik kasutab puudest tingitult enda igapäevase elu korraldamisel liiklemiseks mootorsõidukit. Mootorsõiduki kasutamine peab seejuures olema isiku puude tõttu vältimatult vajalik (vt RKKKo 3-1-1-91-07, p 7). Kohtul tuleb välja selgitada, kas isikul on tuvastatud liikumispuue kooskõlas asjakohaste õigusaktidega, milleks on puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus (PISTS) ja selle alusel kehtestatud õigusaktid. PISTS § 22 lg 1 kohaselt tuvastab puude raskusastme ja lisakulud Sotsiaalkindlustusamet, kaasates ekspertarste. Ekspertarste kaasatakse riikliku pensionikindlustuse seaduse § 16 kohaselt. Seejärel peab kohus tuvastama, kas isiku jaoks on liikumispuudest tingitult hädavajalik mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolu. Selle kindlakstegemisel tuleb lähtuda muu hulgas menetlusaluse isiku puude olemusest ja raskusest, vajadusest käia ravi- või rehabilitatsiooniasutuses, samuti isiku töö ning õpingute asukohast. Kohus peab hindama ka isikule kättesaadavaid alternatiivseid liiklemisvõimalusi, sh ühistranspordiühendust. Selleks on võimalik kasutada kõiki väärteomenetluses lubatud tõendeid. Seejuures kehtib VTMS § 31 lg 1 ja KrMS § 61 kohaselt ka väärteomenetluses tõendite vaba hindamise põhimõte.
3-1-1-26-10 PDF Riigikohus 30.04.2010
KarS § 50 lg 1 ja LS § 7422 lg 5 alusel võimaldavad kohaldada isikule, kellel on mitme kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus, ohutu liiklemise või sõiduki käituseeskirjade rikkumisega seotud süütegude eest lisakaristusena ka üksnes teatud kategooria mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist. Lisakaristuse sellise kohaldamiseni viib KarS § 50 lg 1 ja LS §-de 21, 42 ja 7422 kitsendav ehk isikule soodsam tõlgendamine, mis kolleegiumi hinnangul võimaldab vajadusel ka individuaalsemat lähenemist igale rikkumisele ja selle toimepannud isikule. Juhtimisõiguse sellise n-ö osalise äravõtmise puhul saab olla tegemist pigem erandiga, mida võivad õigustada eeskätt eripreventiivsed kaalutlused. Seda põhjusel, et mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kui abinõu, millega eemaldatakse liiklusnõuete rikkuja mootorsõiduki juhina ajutiselt liiklusest, seondub reeglina rikkuja üldise liiklusalase käitumise ja hoiakutega, mitte aga vajadusega hoida teda ajutiselt eemal vaid teatud kategooria mootorsõiduki juhtimisest. Töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu, sest KarS 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu.
3-1-1-11-10 PDF Riigikohus 15.03.2010
Mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine lisakaristusena eeldab teo toimepanemise ajal sellise õiguse olemasolu süüdistataval (vt RKKKo nr 3-1-1-86-09, p 7.4).
3-1-1-6-10 PDF Riigikohus 25.02.2010
VTMS § 74 lg 1 p-s 19 sätestatuga ei ole iseenesest vastuolus, kui karistusotsuses on karistatu teavitamise eesmärgil ära märgitud juhtimisõiguse äravõtmise kui lisakaristuse kehtimise alguse ja ka lõpu aeg. Kuid sellisel juhul peab karistusotsusest ka selgelt nähtuma, et need tähtajad kehtivad üksnes siis, kui seda otsust ei vaidlustata.
3-1-1-86-09 PDF Riigikohus 26.10.2009
LS § 22 lg-st 1 ja § 28 lg-st 1 tuleneb, et igal inimesel mootorsõiduki juhtimisõigust a priori ei ole, kuna seda tuleb riigilt taotleda liiklusseaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud tingimustel. Seega puudub isikul õigus mootorsõidukit juhtida, kui talle ei ole sellist õigust seaduses ettenähtud korras antud.
3-1-1-37-08 PDF Riigikohus 03.07.2008
Karistusseadustiku § 50 lg 2 kohaselt ei või isikult lisakaristusena võtta ära mootorsõiduki juhtimise õigust juhul, kui ta kasutab mootorsõidukit seoses invaliidsusega, välja arvatud siis, kui ta juhtis mootorsõidukit joobeseisundis. Mootorsõiduki kasutamine seoses invaliidsusega tähendab seda, et isik kasutab puudest tingitult enda igapäevase elu korraldamisel liiklemiseks mootorsõidukit. Seaduse mõttest tulenevalt peab üldjuhul tegemist olema liikumispuudega. Mootorsõiduki kasutamine peab seejuures olema isiku puude tõttu vältimatult vajalik (vt RKKKo nr 3-1-1-91-07, p 7). Karistusseadustiku § 50 lg-s 2 esitatud tingimuste kontrollimisel peab esmalt tuvastama, kas isikul on tuvastatud puue kooskõlas puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses sätestatud puude mõistega ja puude raskusaste sotsiaalministri poolt kehtestatud 8. jaanuari 2002. a määrusega nr 9 "Puude raskusastme määramise ja lisakulude tuvastamise kord, rehabilitatsiooniplaani vorm". Seejärel peab kohus tuvastama, kas isiku jaoks on puudest tingitult hädavajalik mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolu. Selle kindlakstegemisel tuleb lähtuda muuhulgas menetlusaluse isiku puude olemusest ja raskusest, vajadusest käia ravi- või rehabilitatsiooniasutuses, samuti isiku töö ning õpingute asukohast. Kohus peab hindama ka isikule kättesaadavaid alternatiivseid liiklemisvõimalusi, sh ühistranspordiühendust. Selleks on võimalik kasutada kõiki väärteomenetluses lubatud tõendeid ja VTMS § 31 lg 1 ning KrMS § 61 kohaselt kehtib seejuures tõendite vaba hindamise põhimõte.
3-1-1-91-07 PDF Riigikohus 12.02.2008
Karistusseadustiku § 50 lg 2 küll välistab mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise süüdistatavalt, kes kasutab mootorsõidukit seoses invaliidsusega, kuid seaduse mõttest tulenevalt peab seejuures mootorsõiduki kasutamine olema isiku puude tõttu vältimatult vajalik. Ühtlasi teeb viidatud säte sõnaselge erandi isikute osas, kes juhivad mootorsõidukit joobeseisundis.
3-1-1-54-07 PDF Riigikohus 19.10.2007
Isiku karistamisel korduvalt mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobes tuleb temalt üldjuhul juhtimisõigus ära võtta ja ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata (RKKKo nr 3-1-1-10-03, p 7, RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p 50, RKKKo nr 3-1-1-20-06, p 9).
3-1-1-55-07 PDF Riigikohus 19.10.2007
Isiku karistamisel korduvalt mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobes tuleb temalt üldjuhul juhtimisõigus ära võtta ja ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata (RKKKo nr 3-1-1-10-03, p 7, RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p 50, RKKKo nr 3-1-1-20-06, p 9).
3-1-1-69-03 PDF Riigikohus 20.05.2003
Mootorsõidukit korduvalt joobeseisundis juhtinud isikult KrK alusel obligatoorselt juhtimisõiguse äravõtmine ei ole vastuolus seadusandja poolt KarS-s samasuguse teo eest ette nähtud õiguslike järelmitega. KarS § 424 järgi süüdimõistetud isikult tuleb üldjuhul mootorsõiduki juhtimisõigus ära võtta ning üksnes erandlikud asjaolud võivad anda kohtule võimaluse see lisakaristus kohaldamata jätta.
3-1-1-6-03 PDF Riigikohus 04.03.2003
Juhtimisõiguse äravõtmist (lisakaristus liikluskuritegude puhul) ei saa võrdsustada juhtimisõiguse peatamisega. Viimast saab kohaldada seoses väärteo toimepanemisega ning see ei toimu mitte karistamisotsusega väärteomenetluses, vaid jõustunud karistamisotsus väärteomenetluses on juhtimisõiguse peatamise aluseks juhiloa väljaandnud asutuse poolt LS § 41-3 lõigetes 1-8 ettenähtud juhtudel.
3-1-1-10-03 PDF Riigikohus 12.02.2003
Korduvalt alkoholijoobes juhtimise eest tuleb juhtimisõigus üldjuhul ära võtta ja ainult erandlikud asjaolud võivad anda kohtule võimaluse lisakaristust mitte kohaldada.

Kokku: 20| Näitan: 1 - 20

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane