Kohtulahendite liigitus

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• õigusemõistmisvastased süüteod
• ->
• karistuse täitmine
• ->
• karistuse kandmisest kõrvalehoidumine

Menetledes väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel ei kontrolli maa- või linnakohus üksnes kohtuvälise menetleja tegevuse õiguspärasust väärteoasja lahendamisel, vaid tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest ning kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja ka õiguslikke asjaolusid (vt nt RKKKo 3-1-1-47-13, p 7). Kuna menetlusaluse isiku kaebuse korral arutab maakohus väärteoasja igal juhul tervikuna uuesti, tuleb asuda seisukohale, et maakohtu otsus asendab kohtuvälise menetleja otsuse isegi olukorras, kus maakohus jätab kohtuvälise menetleja otsuse osaliselt või tervikuna muutmata. Sellisel juhul tuleb isik lugeda väärteo eest karistatuks kohtuotsusega.

Kui mootorsõidukit juhib isik, kellelt on mootorsõiduki juhtimise õigus lisa- või põhikaristusena ära võetud kohtuotsusega, tuleb see tegu kvalifitseerida KarS § 329, mitte LS § 201 lg 2 järgi. Liiklusseaduse § 201 lg 2 ei ole erinorm KarS § 329 suhtes, vaid KarS § 329 LS § 201 lg 2 suhtes. Mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, keda on karistatud sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega, on LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritav üksnes siis, kui see tegu ei vasta KarS §-s 329 sätestatud kuriteokoosseisule ehk juhul, kui juhtimisõiguse äravõtmist ei ole kohaldatud kohtuotsuse, vaid kohtuvälise menetleja otsusega (vt RKKKo 3-1-1-44-12, p 8).

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• liiklussüüteod
• ->
• liiklusnõuete ja sõiduki käitusnõuete rikkumine

Kui mootorsõidukit juhib isik, kellelt on mootorsõiduki juhtimise õigus lisa- või põhikaristusena ära võetud kohtuotsusega, tuleb see tegu kvalifitseerida KarS § 329, mitte LS § 201 lg 2 järgi. Liiklusseaduse § 201 lg 2 ei ole erinorm KarS § 329 suhtes, vaid KarS § 329 LS § 201 lg 2 suhtes. Mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, keda on karistatud sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega, on LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritav üksnes siis, kui see tegu ei vasta KarS §-s 329 sätestatud kuriteokoosseisule ehk juhul, kui juhtimisõiguse äravõtmist ei ole kohaldatud kohtuotsuse, vaid kohtuvälise menetleja otsusega (vt RKKKo 3-1-1-44-12, p 8).

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• muud mõjutusvahendid
• ->
• konfiskeerimine
• ->
• süüteo vahendi konfiskeerimine

Süüteo toimepanemise vahend on ese, millega rünnatakse süüteo objekti või mida süüdlane muul viisil oma teos kasutab. Vahend on seega ese, mis tööriistana hõlbustab koosseisupärase teo toimepanemist. Seevastu süüteo toimepanemise vahetu objekt on aine või ese, mis on isiku käitumise objekt, mille käitamisele või käitlemisele on koosseisus kirjeldatud tegu suunatud. Vahetu objekt on seega asi, mille passiivne olemasolu isiku valduses või mille käitlemine on seaduses sätestatud juhtudel iseenesest piisav, et see temalt konfiskeerida. Vahetu objekti ja vahendi eristamine taandub sellele, kas tegu on sellele esemele suunatud või saab mingit tegu selle eseme abil sooritada. Seejuures ei ole tähtis, kas ese on süüteokoosseisus nimetatud või mitte. Isik, kes juhib mootorsõidukit joobeseisundis, kasutab seda liikluses osalemiseks ja seega ka süüteo toimepanemiseks. Seetõttu on mootorsõiduk KarS §-s 424 kirjeldatud kuriteo toimepanemise vahend.

Ilma vastava loata omandatud vahendi, aine või eseme võib konfiskeerida siis, kui isik on toime pannud vähemalt õigusvastase teo (KarS § 83 lg-d 4 ja 5). Kuid süüteo toimepanemise vahendi võib süüteo toimepanijalt konfiskeerida üksnes juhul, kui on toime pandud koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu. Seega kehtivad süüteo toimepanijalt vahendi konfiskeerimisel samad eeldused nagu karistamise puhul (vt KarS § 2 lg 2). Süüteo toimepanemise vahendi süüteo toimepanijalt konfiskeerimine tugineb ühtlasi isiku süül ja isikult õigusrikkumise toimepanemisel kasutatud eseme äravõtmisega väljendatakse ka hukkamõistu toimepandud teo eest. Kui konfiskeeritakse suhteliselt suure väärtusega, kuid vabas tsiviilkäibes olev asi, nagu seda on sõiduauto, saab möönda, et karistuslik mõju on domineeriv.

Süüteokoosseisule vastava karistuse määratlemisel on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on parlamendil sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat (vt ka RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p 57). Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis kuulub raskete liiklusõnnetuste levinud põhjuste hulka. Arvestades konfiskeerimise märkimisväärset preventiivset toimet (vt otsuse p 21), võib pidada süüteo toimepanemise vahendiks oleva sõiduauto konfiskeerimist teole vastavaks. Kuivõrd süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine on materiaalses mõttes karistus, ei ole võimalik selle kohaldamise mõju süüdlasele hinnata üksnes eraldivõetuna. Õiglaseks ja mõistlikuks, edaspidi uut kuritegu ärahoidvaks karistuse kohaldamiseks, tuleb kohtul arvestada süüdlasele kõiki kohaldatavaid õigusjärelmeid kogumis. Mootorsõiduki kui süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimist võib pidada õigustatuks üksnes siis, kui on piisavalt ja põhjendatult alust arvata, et isik paneb samalaadseid õigusrikkumisi toime ka edaspidi, kusjuures leebemad meetmed (nt juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena) pole suutnud mõjutada süüdlast uutest samalaadsetest süütegudest hoiduma.

Süüteo toimepanemise vahendi võib süüteo toimepanijalt konfiskeerida üksnes juhul, kui on toime pandud koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu. Süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine KarS § 83 lg 1 järgi ei eelda täiendavat legitimeerimist karistusseadustiku eriosas.

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• muud mõjutusvahendid
• ->
• konfiskeerimine
• ->
• süüteo vahetu objekti konfiskeerimine

Süüteo toimepanemise vahend on ese, millega rünnatakse süüteo objekti või mida süüdlane muul viisil oma teos kasutab. Vahend on seega ese, mis tööriistana hõlbustab koosseisupärase teo toimepanemist. Seevastu süüteo toimepanemise vahetu objekt on aine või ese, mis on isiku käitumise objekt, mille käitamisele või käitlemisele on koosseisus kirjeldatud tegu suunatud. Vahetu objekt on seega asi, mille passiivne olemasolu isiku valduses või mille käitlemine on seaduses sätestatud juhtudel iseenesest piisav, et see temalt konfiskeerida. Vahetu objekti ja vahendi eristamine taandub sellele, kas tegu on sellele esemele suunatud või saab mingit tegu selle eseme abil sooritada. Seejuures ei ole tähtis, kas ese on süüteokoosseisus nimetatud või mitte. Süüteo toimepanemise vahetu objekti konfiskeerimine KarS § 83 lg 2 järgi eeldab täiendavat legitimeerimist karistusseadustiku eriosas.

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• üldsätted
• ->
• karistusseaduse ajaline kehtivus

Mõistetud karistuste läbivaatamata jätmine nende isikute osas, kes kannavad obligatoorset lisakaristust - mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine, - riivab teatud määral küll PS § 23 lg 2 teises lauses ja § 12 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõigusi, kuid on samas sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu kohtusüsteemi efektiivsuse, õigusrahu ja kohtuotsuste seadusjõu kui põhiseaduslike väärtuste tagamiseks. Nimetatud põhiõiguste riive vastab PS § 11 lauses 2 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttele.

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kriminaalmenetluse kulud
• ->
• menetluskulude hüvitamine

Süüdimõistetult kohtukulude sissenõudmise eesmärk ei ole mitte süüdimõistetu õiguste kitsendamine või äravõtmine või süüdimõistetule kuriteo toimepanemise eest riikliku hukkamõistu avaldamine ega üld- ning eripreventiivsete eesmärkide saavutamine, vaid kriminaalmenetlusele tehtavate riiklike kulutuste vähendamine ja riigi rahaliste vahendite säästlikum kasutamine. Seega ei ole kohtukulude näol tegemist karistusega ei KrK § 20 ega ka KarSRS § 1 tähenduses.

Teo toimepanemise ja isiku süüditunnistamise ajal kehtinud seaduse järgi kuriteoks tunnistatud teo toimepannud isikul ei kao kohustus kompenseerida oma õigusvastasest käitumisest tulenevaid menetluskulusid. Seadus ei näe ette karistuse kandmisest KarSRS § 1 alusel vabastatud süüdimõistetu vabastamist kohtukulude tasumise kohustusest.