https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 67| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-22-454/58 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 26.01.2024

Kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused KrMS § 431 lg 1 tähenduses ei hõlma kohtuotsuses tehtud vigu KrMS § 306 lg 5 mõttes. Kohtuotsuse resolutiivosas katseaja alguskuupäeva märkimisel tehtud trükiviga ei ole käsitatav KrMS § 431 lg-s 1 nimetatud kahtluse või ebaselgusena. (p 7)


Viga, mille KrMS § 306 lg 5 võimaldab kohtul otsuses parandada, peab vastama ühtaegu kahele tingimusele: esiteks peab olema tegemist kirja- või arvutusvea või ilmse ebatäpsusega ja teiseks ei tohi vea parandamine mõjutada kohtuotsuse sisu. Kohtuotsuse sisu mõjutamise keeld tähendab ennekõike seda, et vea parandamine ei tohi muuta otsuse sisulist õiguslikku tähendust ega tuua kaasa kohtumenetluse pooltele uusi õiguslikke tagajärgi. (p 8)

Kohus ei saa muuta kohtuotsuses trükivea tõttu ebaõigesti märgitud katseaja alguskuupäeva aasta võrra hilisemaks. (p-d 6 ja 8)


Kohtulahendina KarS § 78 p 1 mõttes on käsitatav kohtuotsus, millega süüdistatav vabastatakse konkreetses kriminaalasjas karistuse kandmisest KarS § 73 või 74 alusel esimest korda. See, kui kõrgema astme kohus muudab madalama astme kohtu määratud karistusest vabastamise tingimusi või katseaja kestust, ei anna talle KarS § 78 p 1 järgi alust muuta katseaja algust. (p 11)

1-18-9392/78 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 12.06.2023

Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise sisulised eeldused – vt RKKKm nr 1-09-3703/83, p 9. (p 9)

Kui kinnipeetaval puuduvad avavanglas kantud karistuse jooksul rikkumised, peavad vabastamata jätmise määruses olema toodud selged põhjendused, millised kuriteo toimepanemise asjaolud ja/või isikut ja/või tema elukäiku iseloomustavad andmed viitavad uute kuritegude toimepanemise riskile, mis väljaspool avavanglat elektroonilise valve tingimustes võiks kardetavasti ja senisest suurema tõenäosusega siiski realiseeruda. (p 11)

Puhtsüdamlik kahetsus ei eelda seda, et teo toimepanija aktsepteerib vastuvaidlematult kõiki süüdistuse väiteid. Isik võib siiralt kahetseda nii enda tegu kui ka saabunud tagajärge, viidates samal ajal näiteks kannatanu rollile toimunus. (p 12)

KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tähtaegades väljendub seadusandja abstraktne kriminaalpoliitiline hinnang sellele, et teatud karistusaja ärakandmise järel on vastuvõetav ka pikaajalise vangistuse kandmisest ennetähtaegne vabastamine. Seetõttu ei saa süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamata jätmist põhjendada karistuse üldpreventiivse eesmärgiga (RKKKm nr 1-09-14104/142, p 20). (p 13)


Reeglina saab VangS § 20 lg 1 kohaselt kinnipeetava paigutada avavanglasse alles reaalse vangistuse lõppfaasis (vrd KarS § 76 lg d 1 ja 2) ning seda vaid juhul, kui on piisavalt alust uskuda, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi. Ümberpaigutamise otsuse tegemisel võetakse muu hulgas arvesse, kas isikul on distsiplinaarkaristusi, kas ta on põgenemiskalduvusega või vajab tugevdatud järelevalvet (vt justiitsministri 25. märtsi 2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 17 lg 2). (p 11)

1-15-400/78 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 26.04.2023

Eluaegset vangistust kandva kinnipeetava tingimisi ennetähtaegse vabastamise materiaalsed eeldused ei erine tähtajalist vangistust kandva isiku omadest (vt ka RKKKm nr 1-15-400/52, p-d 9 ja 11). (p-d 13 ja 14)

Jättes vabastamata süüdimõistetu, kelle käitumine vangistuses ja elutingimused vabaduses on head, peavad kohtumääruses kajastuma selged põhjendused, missugused konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed annavad aluse arvata, et isik jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist, ning miks need kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe (RKKKm nr 1-09-3703/83, p 9). (p 14)


Kui määruskaebemenetluses tekib vajadus vangistusest ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks esitada süüdimõistetule lisaküsimusi, on kohtul õigus vaadata kriminaalasi läbi suulises menetluses. Täitmiskohtuniku asjades saab kohus koguda oma äranägemisel ka tõendeid, sh selgepiirilise vajaduse ilmnemisel määrata ekspertiisi. (p 17)

1-15-1446/76 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 15.02.2023

KarRS § 5 lg 1 kohaselt registrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Need alternatiivid tähistavad situatsioone, kus seadus omistab isiku varasemale karistatusele iseseisva õigusliku tähenduse, s.o kui isiku karistatus on vältimatult nõutav tingimus normis ette nähtud õigusliku tagajärje kaasatoomiseks. Nii on see karistusseadustiku nende sätete puhul, mille kohaselt on karistatusel õiguslik tähendus isiku vastutuse eeldusena süüteokoosseisu dispositsioonis või teatud õigusjärelmite kohaldamisel. Näiteks peab olema tegemist kehtiva karistusega teo toimepanemise ajal, et saaks rääkida korduvusest kvalifitseeriva tunnusena karistusseadustiku eriosa dispositsioonis (nt KarS § 199 lg 2 p 4). Vastutuse eelduseks on varasem kehtiv karistatus ka siis, kui tuleb lahendada küsimus süüteo võimaliku süstemaatilise toimepanemise kohta (nt KarS § 4231). KarS § 200 lg 31 sätestab aga õigusjärelmina, et kui röövimise on pannud toime isik, keda on varem karistatud röövimise või tapmise eest seoses röövimisega või muul omakasu motiivil või väljapressimise eest, ei saa mõistetud karistust jätta täielikult tingimisi kohaldamata. Peale selle on mitmes seaduses norme, mis piiravad kriminaalkorras karistatud isikute õigusi, näiteks advokatuuriseaduse § 27 lg 1 p 3 järgi ei tohi advokatuuri liikmeks võtta isikut, kes on kriminaalkorras karistatud tahtlikult toime pandud kuriteo eest. Kõigil neil juhtudel peab olema tegu veel arhiveerimata karistusega, kuna nad on normis ette nähtud õigusliku tagajärje kohustuslikuks eelduseks. (p 11)

Lisaks on seadusandja KarRS § 5 lg-s 2 langetanud üksikjuhtumite kaupa otsustuse spetsiifiliste eluvaldkondade kohta, kus suurematest riskidest lähtuvalt on kohustus võtta enne õiguslike otsustuste tegemist arvesse ka juba arhiveeritud karistusi. Näiteks peab seaduses sätestatud juhtudel silmas pidama ka arhiveeritud karistusi isikul, kelle töö või teenistus oleks seotud alaealistega (KarRS § 5 lg 2 p 2), kes soovib asuda teenistusse prokurörina (KarRS § 5 lg 2 p 4) või kelle puhul tuleb hinnata tema kui tegevväelase sobivust kaitseväkke (KarRS § 5 lg 2 p 53). Ka nendel juhtudel on seadusega omistatud arhiveeritud karistustele kohustuslik toime. (p 12)

KarRS § 20 lg 1 p-s 8 on vanglateenistusele antud õigus saada ja teha arhiveeritud andmeist järeldusi kinnipeetava või kriminaalhooldusaluse kriminogeensete riskide hindamisel. Ühtlasi näeb VangS § 76 lg 1 p 2 ette, et kinnipeetava katseajaga tingimisi enne tähtaega vabastamiseks peab vangla esitama kohtule muu hulgas kinnipeetava iseloomustuse, milles antakse vangla hinnang uue kuriteo toimepanemise võimalikkuse, kinnipeetava ohtlikkuse ja tema ennetähtaegse vabastamise kohta. Ebaloogiline ja vastuolus seaduse eesmärgiga – vältida jätkuvalt ohtliku kinnipeetava ennetähtaegset vabastamist – oleks see, kui kohtul ei oleks retsidiivsusriski hindamisel õigust tugineda arhiveeritud karistusandmetele olukorras, kus seda peab tegema vangla, andes kohtule hinnangu uue kuriteo võimalikkuse ja kinnipeetava ohtlikkuse kohta (VangS § 76 lg 1 p 2). Kuna seadusandja on leidnud, et sellisel juhul ei ole arhiveeritud karistusandmetel vanglateenistuse jaoks KarRS § 5 mõistes õiguslikku tähendust, ei saa asuda seisukohale, et kohtu jaoks saavad need andmed siiski õigusliku tähenduse ja nendele tuginemine on välistatud. (p 14)

NB! Seisukoha muutus!

Kolleegiumi kogu koosseis muudab Riigikohtu senist seisukohta arhiveeritud karistusandmete kasutamise lubamatuse kohta vangistusest enne tähtaega vabastamise üle otsustamisel. Isiku karistatus – olgu see siis kustunud või mitte – pole KarS § 76 lg 4 kohaselt selline asjaolu, mis automaatselt välistaks süüdlase vangistusest enne tähtaega vabastamise. Seega pole kustunud karistuse kui süüdlase varasema elukäigu osaga arvestamine käsitatav sellele karistusele õigusliku tähenduse andmisena KarRS § 5 mõttes ja KarS § 76 lg 4 annab kohtule õigusliku aluse arvestada ka süüdlase kustunud karistusi. Luba kasutada isikust lähtuvate riskide hindamisel arhiveeritud karistusandmeid laieneb ka vahistamismenetlusele. (p-d 15 ja 17)


NB! Seisukoha muutus!

Kolleegiumi kogu koosseis muudab Riigikohtu senist seisukohta arhiveeritud karistusandmete kasutamise lubamatuse kohta vangistusest enne tähtaega vabastamise üle otsustamisel. KarS § 76 lg 4 sätestab, et tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo muude asjaolude kõrval ka süüdlase isikut ja tema varasemat elukäiku. Kumbagi ei ole võimalik adekvaatselt hinnata, jättes samal ajal arvesse võtmata süüdimõistetu eelneva kokkupuute kriminaalõigussüsteemiga. Ennekõike retsidiivsusriski hindamise kontekstis oleks ainetu rääkida süüdimõistetu elukäigust, jättes sellest välja teabe tema minevikus toime pandud kuritegude kohta. Süüdimõistetu varasemad kuriteod – nii nende arv, iseloom, raskus kui ka toimepanemisest möödunud aeg – on üks indikatiivsemaid tunnismärke, mille põhjal on võimalik prognoosida uute kuritegude toimepanemise ohtu. Samuti on lahutamatu osa inimese elukäigust see, kuidas teda on varem karistatud ja milline on olnud selle mõju. Kui seadusandja soovinuks, et süüdimõistetu enne tähtaega vangistusest vabastamise üle otsustamisel tema varasemad kuriteod – või mingi osa neist – rolli ei mängiks, poleks ta pannud KarS § 76 lg-s 4 kohtule kohustust arvestada muu hulgas süüdlase varasemat elukäiku tervikuna. Isiku varasem elukäik hõlmab tema kuritegusid ja karistusi. Isiku karistatus – olgu see siis kustunud või mitte – pole KarS § 76 lg 4 kohaselt selline asjaolu, mis automaatselt välistaks süüdlase vangistusest enne tähtaega vabastamise. Seega pole kustunud karistuse kui süüdlase varasema elukäigu osaga arvestamine käsitatav sellele karistusele õigusliku tähenduse andmisena KarRS § 5 mõttes ja KarS § 76 lg 4 annab kohtule õigusliku aluse arvestada ka süüdlase kustunud karistusi. (p 15)

Hinnates isikut ja tema varasemat elukäiku KarS § 76 lg 4 mõttes, tuleb arvestada, et varasema karistatuse tähendus ajas üldjuhul väheneb. Seega ei tohi ennetähtaegset vabastamist arutades piirduda üksnes nentimisega, et isikut on varem nii ja nii mitu korda karistatud. Kohus peab nendesse karistusandmetesse n-ö sisse vaatama. Muu hulgas tuleb vastata küsimusele, kas varasem karistatus iseloomustab isikut kohtu poolt otsustuse tegemise ajal jätkuvalt või on see asjaolu selleks ajaks tähenduse minetanud. Samuti tuleb hinnata, kas ja kuivõrd on varasemad õigusrikkumised seotud kuriteoga, millega seoses arutatakse ennetähtaegset vabastamist. Uute kuritegude ohule võivad mõnikord osutada ka sellised varasemad süüteod, mida ühendab uue kuriteoga mingi suuremale retsidiivsusriskile osutav faktor (isiku hoiakud, isiklikud suhted, sõltuvus vmt). Siiski tuleb silmas pidada, et mida suuremal määral varasemate kuritegude asjaolud viimase kuriteo sisust erinevad – ja mida kaugemale ajalukku varasemad kuriteod jäävad –, seda väiksem on tavaliselt nende kaal ennetähtaegse vabastamise sedastamisel ja mõnikord kaob see sootuks. (p 18)


NB! Seisukoha muutus!

Kolleegiumi kogu koosseis muudab Riigikohtu senist seisukohta arhiveeritud karistusandmete kasutamise lubamatuse kohta vangistusest enne tähtaega vabastamise üle otsustamisel. KarS § 76 lg 4 annab kohtule õigusliku aluse arvestada ka süüdlase kustunud karistusi. Luba kasutada isikust lähtuvate riskide hindamisel arhiveeritud karistusandmeid laieneb ka vahistamismenetlusele. (p-d 15 ja 17)

Hinnates kuritegude jätkuva toimepanemise ohtu KrMS § 130 lg 2 mõttes, tuleb arvestada, et varasema karistatuse tähendus ajas üldjuhul väheneb. Seega ei tohi vahistamistaotlust arutades piirduda üksnes nentimisega, et isikut on varem nii ja nii mitu korda karistatud. Kohus peab nendesse karistusandmetesse n-ö sisse vaatama. Muu hulgas tuleb vastata küsimusele, kas varasem karistatus iseloomustab isikut kohtu poolt otsustuse tegemise ajal jätkuvalt või on see asjaolu selleks ajaks tähenduse minetanud. Samuti tuleb hinnata, kas ja kuivõrd on varasemad õigusrikkumised seotud kuriteoga, millega seoses arutatakse vahistamistaotlust. Uute kuritegude ohule võivad mõnikord osutada ka sellised varasemad süüteod, mida ühendab uue kuriteoga mingi suuremale retsidiivsusriskile osutav faktor (isiku hoiakud, isiklikud suhted, sõltuvus vmt). Siiski tuleb silmas pidada, et mida suuremal määral varasemate kuritegude asjaolud viimase kuriteokahtluse sisust erinevad – ja mida kaugemale ajalukku varasemad kuriteod jäävad –, seda väiksem on tavaliselt nende kaal ennetähtaegse vabastamise või vahistamisaluse sedastamisel ja mõnikord kaob see sootuks. (p 18)

1-21-1305/21 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 11.11.2022
1-21-5058/25 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 10.11.2022

KarS § 75 lg 1 p-s 2 sätestatud registreerimisnõude sisu piirdub süüdlase kohustusega ilmuda kriminaalhooldaja määratud ajal isiklikult kriminaalhooldusosakonda, kus tema tulek fikseeritakse. Säte ei anna seaduslikku alust kohustada süüdimõistetut osalema täiendavalt individualiseeritud tegevustes, mis peaksid kindlustama isiku edasise õiguskuulekust, nt aruteludes kriminaalhooldusametnikuga. (p 8)

Seadus eristab süüdlase suhtes käitumiskontrolli ajal kehtivaid kontrollnõudeid (KarS § 75 lg 1) ja kohustusi (KarS § 75 lg-d 2-4). (p 9)

Kontrollnõuded moodustavad käitumiskontrolli formaalse raamistiku, mille peamine eesmärk on tagada, et vabaduses viibiv süüdimõistetu oleks riigile kättesaadav ning tema üle saaks teha järelevalvet. Ükski KarS § 75 lg-s 1 sätestatud nõuetest ei pane süüdlasele kohustust võtta vastu kriminaalhooldaja poolt sotsiaaltööna pakutavat abi. Kriminaalhooldaja on KrHS § 26 järgi kohustatud abistama ning nõustama ka süüdlast, kes on katseajaks allutatud üksnes KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõuetele, kuid sellisel juhul on abistamise ja nõustamise eeldus süüdlase enda soov. (p 10)

Kriminaalhoolduse materiaalse sisu moodustavad süüdlasele KarS § 75 lg-te 2-4 alusel käitumiskontrolli ajaks määratud kohustused. Kohus saab kohtuotsusega süüdlasele panna kohustuse osaleda aktiivselt kriminaalhooldajaga peetavatel nõustamisvestlustel KarS § 75 lg 4 alusel. (p 11)

KrHS § 27 lg 1 ei anna kriminaalhooldajale volitust täiendada hoolduskavaga süüdlasele kohtuotsusega pandud kohustuste ringi. Hoolduskavaga pole võimalik määrata kriminaalhooldusalusele kohustusi, mis ei tulene vahetult seadusest (KarS § 75 lg 1) või mida ei ole süüdimõistetule seaduse (KarS § 75 lg-d 2-4) alusel pannud kohus. (p 12)

Olukorras, kus kriminaalhooldusalune ilmub kriminaalhooldusosakonda registreerimisele joobeseisundis, kuid joobeseisund ei takista selle fakti fikseerimist, pole isik KarS § 75 lg 1 p-s 2 sätestatud nõuet rikkunud. (p 13)

1-15-2671/174 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 12.09.2022

Kui süüdimõistetu antakse välja välisriigile või saadetakse riigist välja ja kohus otsustab käitumiskontrolli kohaldamisest KrMS § 426 lg 3 alusel loobuda, ei ole isiku vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamiseks nõutav, et tal oleks Eestis elukoht. (p-d 6–8)


KrMS § 426 lg 3 järgi ei ole käitumiskontrolli kohaldamata jätmine kohustuslik, vaid tegemist on kohtu kaalutlusotsusega. Iseenesest ei välista seadus võimalust, et ka selline süüdimõistetu, kelle elamisluba on tunnistatud kehtetuks ja kes on otsustatud Eestist välja saata, vabastatakse vangistusest tingimisi enne tähtaega, allutades ta samas käitumiskontrollile. Sellisel juhul peab enne tähtaega vabastatu jääma katseaja lõpuni Eestisse, kusjuures õigusliku aluse käitumiskontrolli tähtaja lõpuni Eestis viibimiseks annab talle välismaalaste seaduse § 43 lg 1 p 5. Osutatud juhul eeldab isiku ennetähtaegne vabastamine tõepoolest muu hulgas seda, et tal oleks Eestis alaline elukoht. (p 9) Näiteks ei ole üldjuhul otstarbekas vabastada süüdimõistetut vangistusest tingimisi enne tähtaega ilma käitumiskontrollita olukorras, kus tema riigist väljasaatmise küsimuses ei ole veel lõplikku selgust. See on nii näiteks siis, kui elamisloa kehtetuks tunnistamise ja/või isiku väljasaatmise kohta tehtud haldusakt on vaidlustatud ning seda käsitlev vaide- või halduskohtumenetlus on pooleli või kui haldusakti vaidlustamise tähtaeg ei ole veel möödunud. KrMS § 426 lg 3 kohaldamine võib olla põhjendamatu ka siis, kui isiku Eestist väljasaatmise kohta tehtud otsustuse täitmine võib olla faktiliselt takistatud (nt kui on alust arvata, et riik, kuhu isik soovitakse välja saata, keeldub tema vastuvõtmisest). (p-d 9–10)


Juhul, kui ei ole täidetud KarS § 76 lg st 4 tulenevad ennetähtaegse vabastamise eeldused, ei saa isikut vabastada, hoolimata sellest, et ta saadetaks vabastamise korral Eestist välja või antaks välja välisriigile. (p 13)

1-19-7945/137 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 14.06.2021

Väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine (vt RKKKo nr 3-1-1-88-03, p 9) olukorras, kus see nõue ei tugine seaduslikule alusele (vt RKKKo nr 3-1-1-54-16, p 26). (p 21)

Väljapressimise toimepanija teadmist nõude seadusliku aluse olemasolust või puudumisest tuleb hinnata lähtuvalt terviklikust tõendikogumist, samuti arvestades, milline on tuvastatud asjaolude põhjal väljajoonistuv objektiivne teopilt. Asjakohane on võtta arvesse sedagi, kas väidetava võlausaldaja ja võlgniku tausta ning nende teadaolevat elustandardit silmas pidades oli teo toimepanijal, kes neid asjaolusid teadis, alust uskuda tuhandetesse eurodesse ulatuva võla olemasolu. Kui väljapressimises süüdistatav väidab, et ta ei olnud nõude seadusliku aluse puudumisest teadlik, on tegemist aktiivse kaitseväitega, mida peab isik üldjuhul ka ise tõendama või vähemasti looma menetlejale reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks (vrd nt RKKKo nr 3-1-1-10-16, p 37). Teisisõnu peab isik suutma usutavalt selgitada, miks oli tema arvates tegemist õiguslikul alusel nõudega, mis otsustati panna maksma ebaseaduslikul viisil. Kui kaitseväidet mõistlikus ulatuses ei tõendata - või enamgi veel, sellist kaitseväidet isegi mitte ei esitata -, ei ole tegemist kõrvaldamata kahtlusega, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (vrd RKKKo nr 3-1-1-47-07, p 22). (p 25)


Väljapressimise subjektiivne külg eeldab tahtlust objektiivse koosseisu kõigi asjaolude suhtes, sh peab tuvastama, et toimepanija tegutses varalise kasu üleandmise nõude ebaseaduslikkuse suhtes vähemalt kaudse tahtlusega, st ta pidas vähemalt võimalikuks ja möönis, et varalise kasu üleandmise nõudel puudub õiguslik alus. (p 22)

Kui teo toimepanija ei pea võimalikuks ega mööna, et nõudel puudub seaduslik alus, siis ei pane ta tegu toime tahtlikult koosseisueksimuse (KarS § 17 lg 1) tõttu. Eelöeldu aga ei tähenda, et lähtuda tuleb esitatava nõude seaduslikkusest seni, kuni pole tõendatud vastupidine. Koosseisueksimusest kõnealuse objektiivse teokoosseisu tunnuse suhtes saab rääkida üksnes juhul, kui toimepanijal oli selge ettekujutus kannatanule esitatava nõude olemasolust ja selle õiguslikust alusest. Väljapressimise subjektiivse külje eitamiseks peab kohus seega tuvastama, et toimepanijal oli mh ka objektiivse kõrvalseisja ex ante vaatepunktist tõsiselt võetav ja usutav alus arvata, et ta tegutseb olemasoleva ja ka õiguskorra poolt tunnustatava nõude maksmapanekuks. (p 23)


vt. RKKKo nr 3-1-1-58-16, p 43 ja RKKKo nr nr 3-1-1-46-10, p 8.4. (p 24)


Ringkonnakohus on KrMS § 331 lg 3 ning § 340 lg-te 1 ja 3 kohaselt õigustatud ja ka kohustatud kaebuse piiridest väljuma, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab (vt nt RKKKm nr 1-15-3555/141, p 26). (p 29)


vt. RKKKo nr 3-1-1-96-11, p 7.4 ja RKKKo nr 1-17-689/29, p 26. (p 31)

5-20-11/9 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 12.03.2021

Kohtulahendi alusel saab konkreetsest kohtuasjast alguse saanud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses hinnata sellise normi põhiseaduspärasust, mis on PSJK § 14 lõike 2 mõttes asjassepuutuv (asjassepuutuvuse tingimuse kohta vt RKÜKo 22.12.2000, nr 3-4-1-10-00, p 10; 28.10.2002, nr 3-4-1-5-02, p 15; menetlusnormide asjassepuutuvuse kohta RKÜKm 21.04.2015, nr 3-2-1-75-14, p 45 ja seal viidatud kohtupraktika). Asjassepuutuv peab olema ka õigustloova akti andmata jätmine, mille põhiseaduspärasuse kontrollile laienevad lisaks spetsiifilistele nõuetele mutatis mutandis ka samad põhimõtted, mis õigusnormide asjassepuutuvuse puhul (RKPJKm 10.04.2018, nr 5-17-42/9, p-d 25-30). (p 15)

Vt RKPJKo 31.12.2014, nr 3-4-1-50-14, p 30 ja seal viidatud kohtupraktikat, milles rõhutati normide õiget tõlgendust asjassepuutuvuse eeldusena. (p 18)


PS §-st 20 ei tulene kohustust reguleerida tõendite kogumist kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande lahendamisel sarnase põhjalikkusega nagu menetluses, milles isik kuriteo toimepanemises süüdi tunnistatakse ja teda vangistusega karistatakse. Vangistuse täitmisele pööramisel ei otsustata uuesti isiku süüditunnistamise ja vabaduse võtmisega karistamise üle, vaid otsustatakse seda, kas vangistusest tingimisi vabastatu on käitumiskontrolli nõudeid ja kohustusi rikkunud ja kui ta on neid rikkunud, siis kas sellisel määral, et see toob kaasa karistuse täitmisele pööramise või muu asjakohase meetme. Vangistuse täitmisele pööramisel isikult vabaduse võtmise aluseks PS § 20 lõike 2 tähenduses on jätkuvalt seaduses sätestatud alustel ja korras varem tehtud süüdimõistev kohtuotsus (PS § 20 lõike 2 p 1). Seetõttu ei ole vangistuse täitmisele pööramine uus eraldiseisev vabaduse võtmine PS § 20 mõttes. Vangistusest tingimisi vabastatu kontrollnõuete ja kohustuste rikkumine ei too kaasa uut vabadusekaotust, vaid üksnes mõistetud vangistuse täitmisele pööramise ja koos sellega lõpu süüdimõistetu tingimuslikule vabaduses viibimisele. Selle otsustamine on nii menetluslikult, õiguslikult kui ka tõenduslikult üldjuhul märgatavalt vähem keerukas eelnenud kriminaalmenetlusest ning selleks seaduses sätestatud kord, sh tõendite kogumise kord, ei pea PS § 20 lõike 2 tähenduses vastama sama rangetele nõuetele nagu eelnevas süüditunnistamise ja karistamise menetluses (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. märtsi 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-9-15, punkt 31, Euroopa Inimõiguse Kohtu eespool viidatud otsused Ganusauskas vs. Leedu ja Brown vs. Ühendkuningriik). (p 25)


KarS § 74 lõige 4 näeb rikkumise tuvastamisel ette kohustuse kasutada kaalutlusõigust ja kohaldada mõnda võimalikest järelmitest, sh on kohtul ka võimalus jätta seaduses kirjeldatud meetmed rakendamata (vt RKKKm nr 1-06-9135/67, p 17 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 17)

KarS § 74 alusel vangistusest tingimisi vabastamine tähendab isikule soodustusena tingimusliku vabaduse andmist, mille eest ootab avalik võim temalt kindlate nõuete ja kohustuste täitmist. Nende üldisemaks eesmärgiks on saavutada isiku õiguskuulekas käitumine (KrHS § 1 lõige 1). Tingimisi vangistusest vabastamise korraldus eeldab isiku aktiivset osalust enda käitumise kontrollimisel ja parandamisel koostöös kriminaalhooldajaga. (p 19)


KarS § 75 lõike 1 punkt 3 sätestab kriminaalhooldusalusele laieneva kontrollnõudena ka koostöökohustuse ehk kohustuse esitada kriminaalhooldajale andmeid kohustuste täitmise kohta. See tähendab muu hulgas, et kriminaalhooldaja nõudel peab süüdimõistetu andma selgitusi oma tegevuse kohta, mis võib mõjutada kriminaalhooldust. Kui kriminaalhooldajal on alus kahtlustada isikut kontrollnõuete rikkumises, siis tuleb süüdimõistetul selle kohta vajaduse korral aru anda, nagu ta peab vajaduse korral aru andma kohustuste täitmise kohta ka siis, kui kriminaalhooldajal selliseid kahtlusi ei ole (nt kohustus esitada andmeid elatusvahendite kohta). Hooldusaluse seletusi eeldab ka KrHS § 31 lõige 2, mis reguleerib kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande koostamist. Kokkuvõttes paneb KarS § 75 lõike 1 punkt 3 käitumiskontrollile allutatud süüdimõistetule kohustuse teha kriminaalhoolduse käigus kriminaalhooldusametnikuga koostööd, sh talle pandud kohustuste täitmisel. (p 19)

Vangistuse täitmisele pööramisel ei otsustata uuesti isiku süüditunnistamise ja vabaduse võtmisega karistamise üle, vaid otsustatakse seda, kas vangistusest tingimisi vabastatu on käitumiskontrolli nõudeid ja kohustusi rikkunud ja kui ta on neid rikkunud, siis kas sellisel määral, et see toob kaasa karistuse täitmisele pööramise või muu asjakohase meetme. Vangistuse täitmisele pööramisel isikult vabaduse võtmise aluseks PS § 20 lõike 2 tähenduses on jätkuvalt seaduses sätestatud alustel ja korras varem tehtud süüdimõistev kohtuotsus (PS § 20 lõike 2 p 1). Seetõttu ei ole vangistuse täitmisele pööramine uus eraldiseisev vabaduse võtmine PS § 20 mõttes. Vangistusest tingimisi vabastatu kontrollnõuete ja kohustuste rikkumine ei too kaasa uut vabadusekaotust, vaid üksnes mõistetud vangistuse täitmisele pööramise ja koos sellega lõpu süüdimõistetu tingimuslikule vabaduses viibimisele. Selle otsustamine on nii menetluslikult, õiguslikult kui ka tõenduslikult üldjuhul märgatavalt vähem keerukas eelnenud kriminaalmenetlusest ning selleks seaduses sätestatud kord, sh tõendite kogumise kord, ei pea PS § 20 lõike 2 tähenduses vastama sama rangetele nõuetele nagu eelnevas süüditunnistamise ja karistamise menetluses (vrd RKKKm asjas nr 3-1-1-9-15, p 31, EIK otsused Ganusauskas vs. Leedu ja Brown vs. Ühendkuningriik). (p 25)


Isik ei pea PS § 22 lõikest 3 tulenevalt kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande menetluses enda vastu tunnistusi andma võimalike uute süütegude kohta. (p 19)

PS § 22 lõikest 3 ei tulene kohustust anda kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande menetluses süüdimõistetule õigus mitte tunnistada enda vastu. PS § 22 lõige 3 ei ole selles menetluses kohaldatav. (p 20)


Kontrollnõuete rikkumine ei ole süütegu, mille eest tunnistataks isik süüdi ja mõistetaks karistus. Isiku süüditunnistamine ja tema vangistusega karistamine on otsustatud juba varasemas kriminaalmenetluses. (p 20)


Vangistuse täitmisele pööramine olukorras, kus isikule on jäetud piiratud vabadus üksnes kohtu seatud tingimustel, ei ole võrreldav eelnenud süüditunnistamise ja vangistusega karistamisega (vt ka EIKo asjas Ganusauskas vs. Leedu, nr 47922/99, ja EIKo asjas Brown vs. Ühendkuningriik, nr 968/04, milles leiti, et inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 menetluslikud õigused ei ole kohaldatavad võrreldavates menetlustes). Seetõttu pole tegemist menetlusega, milles saaks tugineda PS § 22 lõikes 3 antud õigusele. (p 20)

Maakohtu kirjeldatud tõendite kogumise korra reguleerimata jätmise puhul ei ole tegemist lüngaga, vaid kriminaalmenetluse seadustikus antud ja kohtute pikaajalises praktikas tunnustamist ja sisustamist leidnud kohtu avara otsustusruumiga. Tõendite kogumise normistikku ei ole jäetud reguleerimata, vaid kohtule on õiguse rakendajana jäetud menetluse kujundamisel õigus juhtumipõhiseks otsustamiseks (vrd RKÜKo asjas nr 3-1-1-18-12, p 49, milles üldkogu rõhutas, et KarS § 74 lõike 4 alusel vangistuse täitmisele pööramise üle otsustamisel on täitmiskohtunikul lai kaalutlusõigus). Nagu KarS § 74 lõike 4 järelmite valikul, on avar otsustusruum ka menetluse kujundamisel. KarS § 74 lõike 4 kohaselt peab kohtunik kõigepealt tuvastama, kas esinevad KarS § 74 lõike 4 kohaldamise eeldused. Lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele peab täitmiskohtunik valima kõige sobivama õigusliku tagajärje. Kohaldamise eelduste tuvastamine (ehk nõuete rikkumise tuvastamine) ega kohase õigusliku tagajärje valik (kaalutlusõiguse õige kasutamine) ei pruugi igas asjas olla mõeldav ka kohtumenetluses tõendite kogumiseta. Seega peab kohus saama tõendeid koguda vajaduse korral ka omal äranägemisel, arvestades siiski, et tegemist on pigem kiiret lahendamist vajava küsimusega. (p 21)

Tõhus ja õiglane menetlus tähendab, et isikul peab olema võimalik saavutada talle soodus otsus menetluses, mis tagab osalemis-, ärakuulamis- ja vaidlustamisvõimaluse koos võimalustega esitada tõendeid enda kasuks ja avaldada arvamust enda vastu esitatud tõendite kohta. (p 22)

Kohus peab hindama, kas nõuet rikuti tahtlikult või ettevaatamatusest ning millega isik oma rikkumist põhjendab, samuti seda, kas see põhjus on mõjuv või mitte (vt ka RKKKm asjas nr 3-1-1-82-12, p 12, milles heideti kõrvale väide, et süüdimõistetu enda seletuste põhjal ei ole lubatud alkoholi tarvitamise keelu rikkumist tuvastatuks lugeda, kuna pole järgitud politsei ja piirivalve seaduse nõudeid). Otsused alluvad edasikaebekorras kohtute kontrollile, mis annab võimaluse vaidlusi tekitavates menetlusküsimustes ühtlase kohtupraktika kujunemiseks. (p 23)

Vangistuse täitmisele pööramisel ei otsustata uuesti isiku süüditunnistamise ja vabaduse võtmisega karistamise üle, vaid otsustatakse seda, kas vangistusest tingimisi vabastatu on käitumiskontrolli nõudeid ja kohustusi rikkunud ja kui ta on neid rikkunud, siis kas sellisel määral, et see toob kaasa karistuse täitmisele pööramise või muu asjakohase meetme. Vangistuse täitmisele pööramisel isikult vabaduse võtmise aluseks PS § 20 lõike 2 tähenduses on jätkuvalt seaduses sätestatud alustel ja korras varem tehtud süüdimõistev kohtuotsus (PS § 20 lõike 2 p 1). Seetõttu ei ole vangistuse täitmisele pööramine uus eraldiseisev vabaduse võtmine PS § 20 mõttes. Vangistusest tingimisi vabastatu kontrollnõuete ja kohustuste rikkumine ei too kaasa uut vabadusekaotust, vaid üksnes mõistetud vangistuse täitmisele pööramise ja koos sellega lõpu süüdimõistetu tingimuslikule vabaduses viibimisele. Selle otsustamine on nii menetluslikult, õiguslikult kui ka tõenduslikult üldjuhul märgatavalt vähem keerukas eelnenud kriminaalmenetlusest ning selleks seaduses sätestatud kord, sh tõendite kogumise kord, ei pea PS § 20 lõike 2 tähenduses vastama sama rangetele nõuetele nagu eelnevas süüditunnistamise ja karistamise menetluses (vrd RKKKm asjas nr 3-1-1-9-15, p 31, EIK otsused Ganusauskas vs. Leedu ja Brown vs. Ühendkuningriik). (p 25)


Maakohtu kirjeldatud tõendite kogumise korra reguleerimata jätmise puhul ei ole tegemist lüngaga, vaid kriminaalmenetluse seadustikus antud ja kohtute pikaajalises praktikas tunnustamist ja sisustamist leidnud kohtu avara otsustusruumiga. Tõendite kogumise normistikku ei ole jäetud reguleerimata, vaid kohtule on õiguse rakendajana jäetud menetluse kujundamisel õigus juhtumipõhiseks otsustamiseks (vrd RKÜKo asjas nr 3-1-1-18-12, p 49, milles üldkogu rõhutas, et KarS § 74 lõike 4 alusel vangistuse täitmisele pööramise üle otsustamisel on täitmiskohtunikul lai kaalutlusõigus). Nagu KarS § 74 lõike 4 järelmite valikul, on avar otsustusruum ka menetluse kujundamisel. KarS § 74 lõike 4 kohaselt peab kohtunik kõigepealt tuvastama, kas esinevad KarS § 74 lõike 4 kohaldamise eeldused. Lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele peab täitmiskohtunik valima kõige sobivama õigusliku tagajärje. Kohaldamise eelduste tuvastamine (ehk nõuete rikkumise tuvastamine) ega kohase õigusliku tagajärje valik (kaalutlusõiguse õige kasutamine) ei pruugi igas asjas olla mõeldav ka kohtumenetluses tõendite kogumiseta. Seega peab kohus saama tõendeid koguda vajaduse korral ka omal äranägemisel, arvestades siiski, et tegemist on pigem kiiret lahendamist vajava küsimusega. (p 21)

1-20-1301/35 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 12.02.2021

Ka vaid ühe keskse tähendusega süüstava tõendi olemasolu korral tuleb kohtul lahendada isiku süüküsimus enda siseveendumuse alusel (KrMS § 60 lg 2 ja § 61 lg 2). Siseveendumus tähendab kohtuniku isiklikku seisukohta tõendamiseseme asjaolude suhtes, mis peab rajanema kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud tõenditel (KrMS § 15). Seejuures ei tule mõista KrMS § 60 lg-s 2 ja § 61 lg-s 2 kasutatud sõna veendumus selliselt, et kohtu poolt usutavaks loetud sündmuste käik oleks ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu. Kohtu otsus ei tohi küll tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega, kuid otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist (vt RKKKo nr 1-15-6223/49, p-d 15-16; RKKKo asjas nr 3-1-1-102-16, p 17; RKKKo asjas nr 3-1-1-76-16, p 14). Teisisõnu tuleb kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks lugeda sedagi, kui isiku süüküsimuse lahendamisel esitatakse tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid (vt ka RKKKo asjas nr 3-1-1-64-16, p 9). (p 12)


Ringkonnakohtule on kaebemenetluses antud seadusega õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (RKKKo asjas nr 3-1-1-49-16, p 22). Seega on apellatsioonikohus süüdistatava huvides esitatud kaebust läbi vaadates õigustatud hindama tõendeid maakohtust erinevalt. Teisisõnu võib ringkonnakohtu veendumus tõendikogumist ja isiku süüküsimusest kujuneda maakohtu omast kardinaalselt erinevaks. Kohtupraktikas on aga korduvalt rõhutatud, et vältimaks maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Apellatsioonikohtul tuleb sellisel juhul lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. (p 14)

KrMS § 15 lg 1 kehtestab kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtte, mis väljendub selles, et maakohtu lahend võib tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama sätte teise lõike kohaselt võib nendele maakohtus vahetult uuritud tõenditele tugineda enda otsuse tegemisel ka ringkonnakohus. Ei ole välistatud, et ringkonnakohus hindab tõendeid maakohtust erinevalt, isegi kui ta uurib neid tõendeid üksnes maakohtu istungi protokollidele tuginedes. Nii ei eelda ütluste usaldusväärsuse kohta otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas (RKKKo asjas nr 3-1-1-14-14, p 714). See, missuguseid tõendeid on vaja apellatsioonimenetluses siiski vahetult uurida, sõltub konkreetselt menetletava kohtuasja eripärast (RKKKo asjas nr 3-1-1-100-15, p 10.2). Siiski tuleb kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtte järgimist kaaluda erilise hoolega isikuliste tõendiallikate puhul, sest ristküsitluse tulemusena saadud ütluste usaldusväärsusele antav hinnang ei pruugi sõltuda ainuüksi ütluste sisust, vaid ka sellest, kuidas ülekuulatav ristküsitlusel käitus (näiteks isiku reaktsioon teisele menetluspoolele, isiku kehakeel, väljendusviis). Pelgalt kohtuistungi protokolli ja helisalvestise põhjal ei pruugi tutvuja tajuda kõiki nüansse, mis võivad oluliselt mõjutada tõendiallika usaldusväärsuse kohta tehtavaid järeldusi (RKKKo nr 1-15-6483/415, p 29). Iseäranis oluline võib see olla juhtudel, kui tegemist on nn sõna-sõna-vastu-olukorraga ning selle isikulise tõendiallika usaldusväärsus on süüküsimuse lahendamisel otsustava tähendusega. (p 16)


Tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem. Järelikult ei saa KarS § 73 lg 3 ja § 74 lg 3 kohaselt tingimisi karistusest vabastada isikuid, kellele on mõistetud karistuseks pikem vangistus kui viis aastat. Sellest nõudest ei saa irduda ka juhul, kui mõistetud enam kui 5-aastasest vangistusest pööratakse osa KarS § 73 lg 1 või § 74 lg 1 alusel osaliselt täitmisele. Eeltoodu tähendab, et KarS § 141 lg 2 raamistikku jäävat karistust ei ole võimalik tingimisi täitmisele pööramata jätta. (RKPJKo asjas nr 3-4-1-13-15, p 34.) (p 17)


Pikk ajavahemik teo ja karistuse mõistmise vahel võib olla selliseks erandlikuks asjaoluks KarS § 61 lg 1 tähenduses, mis võimaldab karistuse individualiseerimisel teatud juhtudel selle kohaldamist alla seaduses sätestatud alammäära. (p 18)


Välistatud ei ole isiku süüditunnistamine isegi vaid ühele tõendile tuginedes, milleks võib olla ka kannatanu ütlus (vt RKKKo nr 1-15-10967/38, p 6; 21. RKKKo asjas nr 3-1-1-104-16, p 10). Sellises mõnevõrra erandlikus tõendamissituatsioonis peab kohtu siseveendumuse kujunemine kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse kohta olema otsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Iseäranis oluline on, et kohus oleks igakülgselt ja erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tekkinud võimalikke kahtlusi ning need veenvalt kummutanud (RKKKo nr 1-15-10967/38, p 6.). Otsusest peab olema nähtav, et kohus on tuvastanud kõik tähendust omavad asjaolud, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu, ning kaasanud need asjaolud selle ainsa süüstava tõendi hindamisse. Näiteks isikulise tõendiallika korral tuleb hinnata ütluse tekke- ja kujunemislugu, võimalikke motiive selliste ütluste andmiseks, nende detailirohkust, usutavust jne (vt ka RKKKo asjas nr 3-1-1-100-15, p 16). (p 10)


Kui keskse süüstava tõendiallika usaldusväärsuses tekivad kahtlused ning neid ei õnnestu kummutada, tuleb langetada otsus süüdistatava kasuks (nt RKKKo asjas nr 3-1-1-78-05, p 7.2). Põhjendatud kahtluse korral pole süüdistatava kasuks tõlgendamise kohustus sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel, mille poole on põhjust pöörduda alles siis, kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistusversiooni paikapidavuses. Keelatud on kohtuotsuses pelgalt tõdeda, et kuivõrd isiku suhtes on vaid üks (otseselt) süüstav tõend, tuleb ta in dubio pro reo-põhimõttest tulenevalt õigeks mõista, hoidudes samal ajal selle süüstava tõendi usaldusväärsuse sisulisest hindamisest. (p 11)

1-15-10026/166 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 09.11.2020

Vangistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamise puhul mõistetud karistusaja määratlemisel KarS § 76 tähenduses tuleb lähtuda reaalselt ärakantavast karistusajast, lühimenetluses seega KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendatud karistusest. (p 12)

Sidudes mõistetud karistusaja KarS § 76 tähenduses KarS § 56 lg 1 alusel mõistetud karistusega, ei oleks tahtliku esimese astme kuriteo toimepannud isikutel lühimenetlust valides enam võimalust ilma elektroonilise valve kohaldamiseta vangistusest enne tähtaega vabaneda. Kaks kolmandikku mõistetud karistusajast KarS § 76 lg 2 p 2 tähenduses võrduks alati lühimenetluses ühe kolmandiku võrra vähendatud ning lõplikult ärakantava karistusajaga. (p 13)

1-15-400/52 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 05.11.2020

Eluaegset vangistust kandva kinnipeetava tingimisi ennetähtaegse vabastamise materiaalsed eeldused ei erine tähtajalist vangistust kandva isiku omadest. Eluaegset vangistust kandva kinnipeetava tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel tuleb arvestada mõistetud karistuse võimalike eripäradega – eeskätt sellega, et vangistus on olnud väga pikk ja isik tavaelust ebatavaliselt kaua eemal. Eluaegset vangistust kandva isiku ennetähtaegseks vabanemiseks peab kinnipeetava retsidiivsusrisk (s.o hinnang isiku soodumusele uusi kuritegusid toime panna) olema eriti väike, sest potentsiaalsed uued kuriteod võivad olla väga rasked. (p 9)

Ka eluaegsete kinnipeetavate ennetähtaegset vabastamata jätmist ei saa põhjendada kuriteo raskuse ja selle eest mõistetud karistusega. Küll aga tuleb KarS § 76 lg 4 kohaselt ennetähtaegse vabanemise materiaalsete eelduste kontrollimisel arvestada konkreetse kuriteo toimepanemise asjaolusid, millena tuleb mõista kõiki süüdimõistetu konkreetset tegu iseloomustavaid aspekte, mis võivad retsidiivsusriski ja võimaliku uue kuriteo raskust mõjutada (vt ka RKKKm 1-14-5339/95, p 12). Et eluaegne vangistus ei ole ajaliselt määratletud, ei kajastu süüdimõistmise aluseks olnud tegudes sisaldunud ebaõigus karistuse pikkuses nii, nagu see on tähtajalise vangistuse puhul. Seetõttu on eluaegset vanglakaristust kandva süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel iseäranis oluline arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid. Nende asjaolude kaalumine ongi vajalik otsustamaks, missuguseid potentsiaalseid riske isiku varasem käitumismuster endas kätkeb (RKKKm 1-09-14104/142, p 22). (p 11)

KrMS § 432 lg 3 alusel tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel võib süüdimõistetule ekspertiisi määrata, kui selleks esineb selgepiiriline vajadus (vrd nt RKKKo 1-17-5760/47, p 11). (p 13)


KrMS § 432 lg 3 alusel tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel võib süüdimõistetule ekspertiisi määrata, kui selleks esineb selgepiiriline vajadus (vrd nt RKKKo 1-17-5760/47, p 11). (p 13)

1-09-3703/83 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 30.10.2020

Vt RKKKm 3-1-1-12-17, p-d 16 ja 19-21, RKKKm 1-14-5339/95, p 12 ja RKKKm 1-09-14104/142, p 22. (p 9)

1-20-2476/18 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 15.10.2020

Sellised eriosa sätted, nagu KarS § 424 lg 4 p 1, on erinormid just KarS §-de 73 ja 74 suhtes ja seda osas, milles viimati viidatud normid lubavad jätta karistuse ka täielikult tingimisi kohaldamata. (p 16)

Vangistuse asendamine üldkasuliku tööga (KarS § 69) ei ole karistuse tingimisi kohaldamata jätmine, vaid karistuse kohaldamise erivorm (asenduskaristus). (p 17)

Asenduskaristus ületab oma võrdlevalt raskuselt vangistusest tingimisi vabastamist. (p 17)


Vangistuse asendamine üldkasuliku tööga (KarS § 69) ei ole karistuse tingimisi kohaldamata jätmine, vaid karistuse kohaldamise erivorm (asenduskaristus). (p 17)


Asenduskaristus ületab oma võrdlevalt raskuselt vangistusest tingimisi vabastamist. (p 17)

KarS § 424 lg 4 p 1 ei keela sama paragrahvi teise lõike järgi mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku töö, elektroonilise valve või raviga. (p 17)


Sellised eriosa sätted, nagu KarS § 424 lg 4 p 1, on erinormid just KarS §-de 73 ja 74 suhtes ja seda osas, milles viimati viidatud normid lubavad jätta karistuse ka täielikult tingimisi kohaldamata. (p 16)

KarS § 424 lg 4 p 1 ei keela sama paragrahvi teise lõike järgi mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku töö, elektroonilise valve või raviga. (p 17)


Üksnes õiguspoliitilistele argumentidele tuginedes ei saa normi tekstist isiku õigusi kitsendavalt ulatuslikult kõrvale kalduda. Karistusõigusnormi sisu selgitamisel tuleb esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele. (p 18)

1-14-5339/95 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 19.06.2020

Isiku vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel peab kohus esmalt kontrollima, kas isik on kandnud ära seaduses ette nähtud osa talle mõistetud karistusest. Formaalsete eelduste olemasolul tuleb KarS § 76 lg 4 kohaselt kontrollida vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise materiaalseid eeldusi, mille hindamisel on kohtul ulatuslik otsustusruum. (p 11)

Süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegset vabastamata jätmist ei saa põhjendada toimepandud kuriteo raskuse ja selle eest mõistetud karistuse kestusega. Kuriteo raskust on seadusandja arvestanud KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 toodud tähtaegade sätestamisel (vt RKKKm 3-1-1-12-17, p-d 16 ja 21; RKKKm 1-09-14104/142, p-d 20 ja 21). Küll aga saab ja ka tuleb KarS § 76 lg 4 kohaselt materiaalsete eelduste kontrollimisel arvestada konkreetse kuriteo toimepanemise asjaolusid, otsustamaks, missuguseid potentsiaalseid riske isiku varasem käitumismuster endas kätkeb (vt RKKKM 1-09-14104/142, p 22). Kuriteo asjaoludena kõnealuses tähenduses tuleb mõista kõiki süüdimõistetu konkreetset tegu iseloomustavaid aspekte, mis võivad retsidiivsusriski mõjutada. (p 12)


Kohtupraktika ei välista, et riik täidab menetluskulude hüvitamise nõude mõne muu isiku pangakontole. Selleks saab taotluse esitada üksnes hüvitise saamiseks õigustatud isik või tema seaduslik esindaja (vt RKKKo 1-17-7111/81, p 25). (p 16)

1-17-4942/31 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 20.05.2020

Euroopa Liidu Nõukogu 27. novembri 2008. a raamotsuse 2008/947/JSK artikli 1 lõiget 2 tuleb koostoimes sama raamotsuse artikli 4 lõike 1 punktiga d tõlgendada nii, et sellise kohtuotsuse tunnustamine, millega on mõistetud vangistus, mis on jäetud täitmisele pööramata üksnes tingimusel, et täidetakse seadusjärgset kohustust hoiduda katseajal uue kuriteo toimepanemisest, kuulub selle raamotsuse kohaldamisalasse, kui see seadusjärgne kohustus nähtub nimetatud kohtuotsusest või selle kohtuotsuse alusel tehtud vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist käsitlevast otsusest. Seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus (Euroopa Kohtu 26. märtsi 2020. a otsus asjas nr C-2/19). (p 15)

Viidatud otsuse nr C-2/19 punktides 55-58 selgitati muu hulgas, et kohustus hoiduda katseajal uue kuriteo toimepanemisest võib põhimõtteliselt kujutada endast tingimuslikku meedet raamotsuse artikli 2 punkti 7 tähenduses, kui see on üks tingimustest, mis on vangistuse täitmisele pööramata jätmisele seatud. Raamotsuse artikli 2 punktidest 2 ja 7 järeldub, et kohtuotsuse teinud liikmesriigi pädeva asutuse ülesanne on kindlaks määrata tingimused, millistel jäetakse mõistetud vabadusekaotuslik karistus või vabadust piirav meede täitmisele pööramata, võimaldades nii täidesaatva liikmesriigi asutustel kohtuotsuse või karistuse tingimisi kohaldamata jätmist käsitleva otsuse alusel kindlaks teha, milliseid tingimuslikke meetmeid süüdimõistetule on kohaldatud. (p 16)

Süüdistatava karistusest tingimisi vabastamise korral KarS § 73 lg 1 tähenduses saab kõneleda tingimusliku meetme kohaldamisest raamotsuse mõttes. Raamotsus on kohaldatav ka siis, kui karistuse kandmisest tingimisi vabastatud isiku ainuke kohustus on hoiduda katseajal uue kuriteo toimepanemisest. KarS § 73 lg-s 1 nimetatud kohustus kujutab endast tingimuslikku meedet raamotsuse artikli 2 punkti 7 ja artikli 4 lg 1 punkti d tähenduses. KrMS § 50857 punkti 4 kohaselt võib tingimuslik meede muu hulgas seisneda ka isiku käitumist puudutava juhise andmises. Järelikult on viidatud kriminaalmenetluse seadustiku sättega raamotsuse artikli 4 lg 1 p-s d kirjeldatud meede Eesti õigusesse üle võetud ning liikmesriigi kohtu otsust saab tunnustada ja selle täitmise üle järelevalvet teha ka siis, kui tegemist on karistusest tingimisi vabastamisega analoogiliselt KarS §-ga 73. (p 17)

Olukorras, kus tunnustamiseks esitatud välisriigi kohtu otsusega kindlaks määratud katseaeg on lõppenud ja puuduvad andmed, et süüdimõistetu oleks toime pannud uue kuriteo, puudub seaduslik alus ning võimalus välisriigi kohtu otsust tunnustada ja selle täitmise üle järelevalvet teha, olenemata sellest, kas muud menetlusseaduses loetletud eeldused on täidetud. KrMS § 48911 lg 1 p 3 alusel lõpetatakse välisriigi kohtuotsuse tunnustamise menetlus määrusega, kui isik on temale kohtuotsuse või muu otsusega pandud kohustused täitnud. Katseaja lõppemine toob vältimatu järelmina kaasa taotluse suhtes alustatud asja menetluse lõpetamise. (p 19)

Lisateabe küsimist peab kohus KrMS § 50861 kohaselt kaaluma ja kasutama eeskätt siis, kui tunnustamise käigus tekib n-ö põhjendatud kahtlus, keegi menetlusosalistest tõstatab küsimuse lisateabe vajaduse kohta või kohtul endal tekib selle kohta küsimusi (nt vastuolu tunnistuse ning sellele lisatud kohtuotsuse või pädeva asutuse tingimuste määramise kohta tehtud otsusega). (p 20)


Eelotsusetaotluse lahendamisega seotud menetluse puhul on tegemist ühe osaga põhikohtuasjast, mis on vajalik määruskaebuse lahendamiseks ning milles osalemiseks on süüdimõistetul õigus kasutada ka kaitsja abi. Seetõttu tuleb eelotsusetaotluse lahendamisega seotud kulu hüvitamine otsustada määruskaebemenetluse raames. (p 24)

1-06-9135/67 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 15.04.2020

KarS § 74 lg-t 4 on korduvalt muudetud ja täiendatud (RT I, 12.07.2014, 1 ja 07.07.2017, 1). Tehtud muudatused ja täiendused puudutavad siiski vaadeldava normi kohaldamise eeldusi ning kriminaalhooldaja pädevust. Kohtu pädevus ei ole aja jooksul muutunud. (p 15)

KarS § 74 lg 4 annab rikkumise kindlaks teinud kohtule avara otsustusruumi. Kõnealuse sätte järgi peab kohus kõigepealt tuvastama nimetatud normi kohaldamise eeldused, seejärel aga valima kõige sobivama õigusliku tagajärje: kas määrata lisakohustusi, pikendada katseaega kuni ühe aasta võrra või pöörata karistuse täitmisele. (Vt RKÜKo 3-1-1-18-12, p 49.) Et nimetatud otsustustega võidakse aga riivata isiku vabaduspõhiõigust, on kohus õigusliku tagajärje valikul muu hulgas seotud põhiseaduse (PS) §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte ehk ülemäärasuse keeluga. PS § 11 teise lause järgi tähendab põhiõiguse riive proportsionaalsus selle vajalikkust demokraatlikus ühiskonnas. (Vt mutatis mutandis RKKKm 3-1-1-1-12, p 16.) Järelikult tuleb kohtule KarS § 74 lg-ga 4 antud avarat otsustusõigust mõista nii, et rikkumise tuvastamise korral ei pea kohus valima üksnes lisakohustuse määramise, katseaja pikendamise ja karistuse täitmisele pööramise vahel, vaid tema pädevus hõlmab ka õigust jätta loetletud meetmed kohaldamata, kriminaalhooldaja erakorraline ettekanne rahuldamata ning karistus täitmisele pööramata. Sel moel peab kohus toimima juhul, kui karistuse täitmisele pööramine tooks kaasa õiguslikult ebasobiva tagajärje ja viiks ülemäärasuse keelu rikkumiseni. (Vt RKÜKo 3-1-1-5-13, p 33). (p 17)

Olukorras, kus maakohus on juba kahel korral pikendanud süüdimõistetu katseaega peaaegu maksimaalse seaduses lubatud tähtajani ning määranud talle ka lisakohustuse, kuid süüdimõistetu ei täida ikkagi kontrollnõudeid ja -kohustusi, vaid lahkub Eestist ning edasine kriminaalhooldus muutub võimatuks, saab täitmiskohtuniku otsustust – pöörata mõistetud ärakandmata karistus täitmisele – pidada igati seaduslikuks ja põhjendatuks. Erandlikel asjaoludel võib aga vangistuse täitmisele pööramine olla ebaproportsionaalne (vt nt otsuse p-d 19-20). (p-d 18 ja 21)

1-17-10050/74 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 20.12.2019

Kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku aja möödumise tõttu eeldab KrMS § 2742 lg 1 kohaselt süüdistatava nõusolekut. See tähendab, et selle sätte alusel menetluse lõpetamine on käsitatav riigi ja süüdistatava kokkuleppena. Sellise kokkuleppega tunnistab riik, et on süüteoasja ebamõistliku menetlusajaga riivanud süüdistatava õigusi, ning isiku põhiõiguste riive süvenemise vältimiseks loobub asja edasisest menetlemisest ja süüküsimuse lahendamisest. Süüdistatav nõustub ebamõistlikust menetlusajast tuleneva riive hüvitisena menetluse lõpetamise ja süüküsimuse lahendamata jätmisega. Sellega loobub ta mõnedest menetluslikest garantiidest, mis kaasneksid menetluse jätkamisel, näiteks õigusest nõuda õigeksmõistmise korral süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist. (Vt RKKKm 1-16-7507/12, p 15.) (p 10)

Kui kaitsja taotleb kriminaalmenetluse lõpetamist seoses mõistliku menetlusaja möödumisega ja süüdistatav on andnud lõpetamiseks nõusoleku, siis tuleb kohtul lahendada see küsimus esmajärjekorras, sõltumata sellest, kas kaitsja taotleb lisaks menetluse lõpetamisele alternatiivselt ka süüdistatava õigeksmõistmist. Olukorras, kus kohus tuvastab mõistliku menetlusaja nõude rikkumise ja otsustab menetluse seetõttu lõpetada, pole taotlusel süüdistatava õigeksmõistmiseks enam iseseisvat tähendust. Niisugusel juhul on menetluse jätkamine ebamõistlikust menetlusajast tingitud menetluse lõpetamise tõttu välistatud. Selles seisnebki süüdistatava ja riigi kokkulepe, mille puhul loobuvad mõlemad pooled kriminaalmenetluse lõpetamise korral KrMS § 2742 lg 1 alusel süüküsimuse edasisest lahendamisest. Alles seejärel, kui kohus leiab, et mõistlik menetlusaeg ei ole möödunud, või tuvastab, et see on küll möödunud, aga seda on võimalik heastada muul viisil kui menetluse lõpetamisega, saab ta jätkata süüküsimuse lahendamist. (p 11)

Kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 2742 alusel ei mõjuta see, kas süüdistatav soovib rehabiliteerimise eesmärgil menetluse jätkamist. Menetlust ei lõpetata sel eesmärgil menetluse jätkamise taotluse korral KrMS § 274 lg 2 p 1 järgi üksnes juhul, kui möödunud on kuriteo aegumistähtaeg (KrMS § 199 lg 1 p 2), amnestiaakt välistab karistuse kohaldamise (KrMS § 199 lg 1 p 3) või süüdistatav on parandamatult haigestunud ega ole seetõttu võimeline menetluses osalema ega karistust kandma (KrMS § 199 lg 1 p 6). (p 12)

Kohtupraktikas on tõdetud, et kohtuistungil kriminaalmenetluse lõpetamise kohta arvamuse küsimine ja süüdistatava poolt kõnesolevas osas kohtumääruse vaidlustamata jätmine võimaldavad lugeda ta sellise otsustusega nõustunuks, isegi kui süüdistatava nõusolekut menetluse lõpetamiseks otseselt ei küsitud (vt RKKKm 1-16-7507/12, p 12 koos viidetega). (p 13)

Kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 2742 lg 1 alusel tuleb arvestada sama seadustiku §-s 2052 sätestatud asjaolusid: kuriteo raskust, kriminaalasja keerukust ja mahukust, kriminaalmenetluse senist käiku ning muid asjaolusid. Järjekindla kohtupraktika kohaselt hinnatakse menetlusaja mõistlikkust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes eeskätt kohtuasja keerukusest, kaebaja ja asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumisest ning selle olulisusest, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (vt nt RKKKo 3-1-1-79-16, p 27). (p 15)

Riikidevaheline kriminaalmenetlusalane koostöö võibki kohtueelset menetlust mõningal määral pikendada ja seda ei saa üldjuhul menetlejale ette heita. (p 19)

KrMS § 2742 lg 1 järgi lõpetatakse menetlus mõistliku menetlusaja nõude rikkumise korral, kui seda ei ole võimalik muul viisil heastada. Eeskätt saab võimaliku heastamisvahendina rääkida süüdistatava karistuse kergendamisest (KrMS § 306 lg 1 p 61). Menetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise tõttu lõpetada vaid siis, kui selle jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga. (Vt nt RKKKm 3-1-1-4-17, p-d 37 ja 38 koos viidetega.) Teisisõnu tuleb see abinõu mõistliku menetlusaja riive heastamisel kõne alla üksnes juhul, kui süüdistatava karistuse kergendamine on heastava abinõuna ilmselgelt ebapiisav. (p 23)


Kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt tuleb karistuse kohaldamist ja karistusest tingimisi vabastamist teineteisest selgepiiriliselt eristada, sh ei ole isiku karistusest tingimisi vabastamine KarS § 73 või § 74 alusel iseseisev karistusliik, vaid üks võimalikest kuriteo eest mõistetud põhikaristuse individualiseerimise viisidest (vt RKKKo 3-1-1-116-12, p 11). (p 24)


Süüdistatav ei ole KrMS § 390 lg-st 1 ja § 344 lg-st 5 tulenevalt Riigikohtus toimuva määruskaebemenetluse pool. Süüdistatava seisukohti saab arvestada üksnes juhul, kui need on esitatud advokaadist kaitsja vahendusel (vt nt mutatis mutandis RKKKo 3-1-1-74-11, p 10 koos viidetega). (p 27)

1-11-3615/284 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 08.10.2019

KarS § 76 lg-te 1 ja 2 järgi on tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise formaalseks eelduseks karistusajast teatava pikkusega osa tegelik ärakandmine. Tegelikult ärakantud karistusajaks on eelvangistuses, kaasa arvatud väljaandmis- ja loovutamisvahistuses, viibitud aeg ja aeg, mil isik on viibinud kinnipidamisasutuses pärast karistuse kandmisele asumist. Eelvangistuse alguseks loetakse sellisel juhul tema kahtlustatavana kinnipidamise aeg (KarS § 68 lg 1). Kui aga süüdimõistetu viibib kohtuotsuse tegemise ajal vabaduses, loetakse kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 414 lg-ga 2 vangistuse kandmise alguseks tema vanglasse saabumise aeg pärast karistuse täitmisele pööramist. (p-d 10-11)

1-09-14104/142 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.03.2019

Selliste süütegude puhul, mille toimepanemise tõenäosust on suurendanud või suurendab alkoholi tarbimise risk, saab KarS § 75 lg 2 p 8 kohaselt süüdlasele kohustuseks määrata ka sotsiaalprogrammi(de) läbimise. Muu hulgas on viimase aja kohtupraktikas KarS § 75 lg-le 4 tuginedes tunnustamisväärselt hakatud rakendama võimalust, mille järgi kohustatakse sotsiaalprogrammi läbimisele allutatud isikut enda kulul tegema laboratoorset vereanalüüsi, tuvastamaks alkoholi tarvitamist, või osalema alkoholi tarvitamise häire uuringus. Kohustuse täitmise kohta peab isik kindlaks määratud tähtajaks esitama kriminaalhooldusametnikule uuringu tulemused (vt nt Tartu Maakohtu 18. juuli, 28. augusti, 19. septembri ja 24. oktoobri 2018. a otsused asjades nr 1-18-5827, nr 1-18-5866, nr 1-18-5688 ning nr 1-18-7656). Ei saa välistada, et niisuguste meetmete rakendamise kaalumine aitaks ennetähtaegse vabastamise korral tagada ka süüdimõistetu resotsialiseerumise ja edasise õiguskuuleka käitumise. (p 25)


Kui ei ole teada, missugust metoodikat ja missuguseid andmeid uue kuriteo riski hindamiseks kasutati, pole ka arusaadav, miks väljendub uue kuriteo toimepanemise risk just sellistes hinnangus väljendatud tõenäosuse määrades. Samuti pole kohtul võimalik analüüsida, kas riskihinnangu koostamisel järgiti metoodikat ja võeti arvesse kõiki olulisi andmeid. Isegi kui kasutatud metoodika ja andmed oleksid teada, saaks riskihinnangut siiski kasutada vaid abistava teabena, sest hindamise tulem väljendub konkreetseid tegureid arvestavas statistilises tõenäosuses. Hinnang ei saa seisneda tõsikindlas teadmises, mis puudutab konkreetse isiku edasist käitumist. Paljuski sõltub riskihindamise tulemus asjaoludest, mis võivad ajas muutuda. Asjaolude muutumise korral saab riski määra väljendada erinevalt, mis tähendab, et sellises olukorras ei vasta riskihinnang enam tegelikkusele. Arusaadav pole seegi, missugusel loogilisel arutluskäigul põhineb hinnang, et uue kuriteo tõenäosus on seda suurem, mida spetsiifilisemalt kuritegu kirjeldatakse. (p 27)


KarS § 76 lg 4 annab kohtule süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kuigi niisugune ulatuslik otsustusõigus on suuresti rajatud kohtu siseveendumusele, seab sellele piirid nõue, mille kohaselt peavad kohtulahendi põhjendused olema veenvad, ammendavad ja vastuoludeta. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse normi rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (p 18)

KarS § 76 lg 4 ebaõige kohaldamine ja kohtumääruste põhistamata jätmine ulatuses, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, tingivad nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistamise ning kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks kohtule, kust rikkumine alguse sai. (p 28)


KarS § 76 lg 4 ebaõige kohaldamine ja kohtumääruste põhistamata jätmine ulatuses, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, tingivad nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistamise ning kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks kohtule, kust rikkumine alguse sai. (p 28)


KarS § 76 lg 4 annab kohtule süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kuigi niisugune ulatuslik otsustusõigus on suuresti rajatud kohtu siseveendumusele, seab sellele piirid nõue, mille kohaselt peavad kohtulahendi põhjendused olema veenvad, ammendavad ja vastuoludeta. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse normi rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (p 18)

KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tähtaegades väljendub seadusandja abstraktne kriminaalpoliitiline hinnang sellele, et teatud karistusaja ärakandmise järel on vastuvõetav ka pikaajalise vangistuse kandmisest ennetähtaegne vabastamine. Seetõttu on toimepandud kuriteo ja selle teo eest mõistetud karistuse raskusel ennetähtaegse vabastamise kontekstis eraldi kaal vaid küsimuses, millal tekib süüdimõistetul subjektiivne õigus nõuda ennetähtaegset vabastamist puudutava taotluse menetlemist. Kuriteo raskusele antakse mõistetava karistusega hinnang süüdimõistva otsuse tegemisel, võttes arvesse isiku süü suurust ja üld- ning eripreventiivseid kaalutlusi. Järelikult ei ole vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise menetluse raames õigustatud veel kord osutada sellele, et raskete kuritegude eest mõistetav karistus peab süüdimõistetu mõjutamise kõrval andma ühiskonnale selge signaali, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ning rangeimal võimalikul viisil. Sellele argumendile tuginedes süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamata jätmist põhjendada ei saa, kuna see irduks KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 väljendatud seadusandja tahtest ning tähendaks sisuliselt, et raske kuriteo toime pannud isikute ennetähtaegne vabastamine on välistatud. (p 20)

Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt. KarS § 76 lg 4 kohaselt on kõnealuse prognoosi aluseks hinnang sellele, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Kuna KarS § 76 lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus õigustatud tõdema, et süüdimõistetut ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. Kirjeldatud juhul peavad aga kohtumääruses kajastuma selged põhjendused, missugused konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed sellise arvamuse tingivad ning miks need kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe. (p 21)

Kuigi kuritegude kordumine ja nende tegude toimepanemine ajal, mil isik oli vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastatud, tekitab kahtlusi süüdimõistetu õiguskuulekuses, peab kohtute põhjendustest selguma, miks need andmed võimaldavad järeldada, et ka pärast pikaajalist vangistuses viibimist pole isiku hoiakud ning suhtumine muutunud. Kuna KarS § 76 lg 4 kohaselt on just konkreetse kuriteo asjaolude arvestamine vajalik otsustamaks, missuguseid potentsiaalseid riske isiku varasem käitumismuster endas kätkeb, lasub kohtul süüdimõistetu enne tähtaega vabastamata jätmisel kohustus osutada nendele konkreetsetele kuriteo tehioludele, mis vaatamata pikaajalise vangistuse kandmisele tema hinnangul jätkuvalt retsidiivsusriski suurendavad. (p 22)

Seisukoht, mille järgi pole kriminaalhooldus asjaolu, mis maandab uue kuriteo riske, seab kahtluse alla kriminaalhooldussüsteemi vajalikkuse tervikuna. Kriminaalhooldus ongi rajatud eeldusele, et käitumiskontrolli ja katseajaks pandavate kohustustega aidatakse kaasa süüdimõistetu resotsialiseerumisele, vältimaks uute kuritegude toimepanemist. (p 23)

Selliste süütegude puhul, mille toimepanemise tõenäosust on suurendanud või suurendab alkoholi tarbimise risk, saab KarS § 75 lg 2 p 8 kohaselt süüdlasele kohustuseks määrata ka sotsiaalprogrammi(de) läbimise. Muu hulgas on viimase aja kohtupraktikas KarS § 75 lg-le 4 tuginedes tunnustamisväärselt hakatud rakendama võimalust, mille järgi kohustatakse sotsiaalprogrammi läbimisele allutatud isikut enda kulul tegema laboratoorset vereanalüüsi, tuvastamaks alkoholi tarvitamist, või osalema alkoholi tarvitamise häire uuringus. Kohustuse täitmise kohta peab isik kindlaks määratud tähtajaks esitama kriminaalhooldusametnikule uuringu tulemused (vt nt Tartu Maakohtu 18. juuli, 28. augusti, 19. septembri ja 24. oktoobri 2018. a otsused asjades nr 1-18-5827, nr 1-18-5866, nr 1-18-5688 ning nr 1-18-7656). Ei saa välistada, et niisuguste meetmete rakendamise kaalumine aitaks ennetähtaegse vabastamise korral tagada ka süüdimõistetu resotsialiseerumise ja edasise õiguskuuleka käitumise. (p 25)

Kui ei ole teada, missugust metoodikat ja missuguseid andmeid uue kuriteo riski hindamiseks kasutati, pole ka arusaadav, miks väljendub uue kuriteo toimepanemise risk just sellistes hinnangus väljendatud tõenäosuse määrades. Samuti pole kohtul võimalik analüüsida, kas riskihinnangu koostamisel järgiti metoodikat ja võeti arvesse kõiki olulisi andmeid. Isegi kui kasutatud metoodika ja andmed oleksid teada, saaks riskihinnangut siiski kasutada vaid abistava teabena, sest hindamise tulem väljendub konkreetseid tegureid arvestavas statistilises tõenäosuses. Hinnang ei saa seisneda tõsikindlas teadmises, mis puudutab konkreetse isiku edasist käitumist. Paljuski sõltub riskihindamise tulemus asjaoludest, mis võivad ajas muutuda. Asjaolude muutumise korral saab riski määra väljendada erinevalt, mis tähendab, et sellises olukorras ei vasta riskihinnang enam tegelikkusele. Arusaadav pole seegi, missugusel loogilisel arutluskäigul põhineb hinnang, et uue kuriteo tõenäosus on seda suurem, mida spetsiifilisemalt kuritegu kirjeldatakse. (p 27)

Kokku: 67| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json