Kohtulahendite liigitus

Kokku: 47| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
1-09-14104/142 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.03.2019
Selliste süütegude puhul, mille toimepanemise tõenäosust on suurendanud või suurendab alkoholi tarbimise risk, saab KarS § 75 lg 2 p 8 kohaselt süüdlasele kohustuseks määrata ka sotsiaalprogrammi(de) läbimise. Muu hulgas on viimase aja kohtupraktikas KarS § 75 lg-le 4 tuginedes tunnustamisväärselt hakatud rakendama võimalust, mille järgi kohustatakse sotsiaalprogrammi läbimisele allutatud isikut enda kulul tegema laboratoorset vereanalüüsi, tuvastamaks alkoholi tarvitamist, või osalema alkoholi tarvitamise häire uuringus. Kohustuse täitmise kohta peab isik kindlaks määratud tähtajaks esitama kriminaalhooldusametnikule uuringu tulemused (vt nt Tartu Maakohtu 18. juuli, 28. augusti, 19. septembri ja 24. oktoobri 2018. a otsused asjades nr 1-18-5827, nr 1-18-5866, nr 1-18-5688 ning nr 1-18-7656). Ei saa välistada, et niisuguste meetmete rakendamise kaalumine aitaks ennetähtaegse vabastamise korral tagada ka süüdimõistetu resotsialiseerumise ja edasise õiguskuuleka käitumise. (p 25)
KarS § 76 lg 4 annab kohtule süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kuigi niisugune ulatuslik otsustusõigus on suuresti rajatud kohtu siseveendumusele, seab sellele piirid nõue, mille kohaselt peavad kohtulahendi põhjendused olema veenvad, ammendavad ja vastuoludeta. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse normi rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (p 18) KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tähtaegades väljendub seadusandja abstraktne kriminaalpoliitiline hinnang sellele, et teatud karistusaja ärakandmise järel on vastuvõetav ka pikaajalise vangistuse kandmisest ennetähtaegne vabastamine. Seetõttu on toimepandud kuriteo ja selle teo eest mõistetud karistuse raskusel ennetähtaegse vabastamise kontekstis eraldi kaal vaid küsimuses, millal tekib süüdimõistetul subjektiivne õigus nõuda ennetähtaegset vabastamist puudutava taotluse menetlemist. Kuriteo raskusele antakse mõistetava karistusega hinnang süüdimõistva otsuse tegemisel, võttes arvesse isiku süü suurust ja üld- ning eripreventiivseid kaalutlusi. Järelikult ei ole vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise menetluse raames õigustatud veel kord osutada sellele, et raskete kuritegude eest mõistetav karistus peab süüdimõistetu mõjutamise kõrval andma ühiskonnale selge signaali, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ning rangeimal võimalikul viisil. Sellele argumendile tuginedes süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamata jätmist põhjendada ei saa, kuna see irduks KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 väljendatud seadusandja tahtest ning tähendaks sisuliselt, et raske kuriteo toime pannud isikute ennetähtaegne vabastamine on välistatud. (p 20) Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt. KarS § 76 lg 4 kohaselt on kõnealuse prognoosi aluseks hinnang sellele, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Kuna KarS § 76 lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus õigustatud tõdema, et süüdimõistetut ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. Kirjeldatud juhul peavad aga kohtumääruses kajastuma selged põhjendused, missugused konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed sellise arvamuse tingivad ning miks need kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe. (p 21) Kuigi kuritegude kordumine ja nende tegude toimepanemine ajal, mil isik oli vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastatud, tekitab kahtlusi süüdimõistetu õiguskuulekuses, peab kohtute põhjendustest selguma, miks need andmed võimaldavad järeldada, et ka pärast pikaajalist vangistuses viibimist pole isiku hoiakud ning suhtumine muutunud. Kuna KarS § 76 lg 4 kohaselt on just konkreetse kuriteo asjaolude arvestamine vajalik otsustamaks, missuguseid potentsiaalseid riske isiku varasem käitumismuster endas kätkeb, lasub kohtul süüdimõistetu enne tähtaega vabastamata jätmisel kohustus osutada nendele konkreetsetele kuriteo tehioludele, mis vaatamata pikaajalise vangistuse kandmisele tema hinnangul jätkuvalt retsidiivsusriski suurendavad. (p 22) Seisukoht, mille järgi pole kriminaalhooldus asjaolu, mis maandab uue kuriteo riske, seab kahtluse alla kriminaalhooldussüsteemi vajalikkuse tervikuna. Kriminaalhooldus ongi rajatud eeldusele, et käitumiskontrolli ja katseajaks pandavate kohustustega aidatakse kaasa süüdimõistetu resotsialiseerumisele, vältimaks uute kuritegude toimepanemist. (p 23) Selliste süütegude puhul, mille toimepanemise tõenäosust on suurendanud või suurendab alkoholi tarbimise risk, saab KarS § 75 lg 2 p 8 kohaselt süüdlasele kohustuseks määrata ka sotsiaalprogrammi(de) läbimise. Muu hulgas on viimase aja kohtupraktikas KarS § 75 lg-le 4 tuginedes tunnustamisväärselt hakatud rakendama võimalust, mille järgi kohustatakse sotsiaalprogrammi läbimisele allutatud isikut enda kulul tegema laboratoorset vereanalüüsi, tuvastamaks alkoholi tarvitamist, või osalema alkoholi tarvitamise häire uuringus. Kohustuse täitmise kohta peab isik kindlaks määratud tähtajaks esitama kriminaalhooldusametnikule uuringu tulemused (vt nt Tartu Maakohtu 18. juuli, 28. augusti, 19. septembri ja 24. oktoobri 2018. a otsused asjades nr 1-18-5827, nr 1-18-5866, nr 1-18-5688 ning nr 1-18-7656). Ei saa välistada, et niisuguste meetmete rakendamise kaalumine aitaks ennetähtaegse vabastamise korral tagada ka süüdimõistetu resotsialiseerumise ja edasise õiguskuuleka käitumise. (p 25) Kui ei ole teada, missugust metoodikat ja missuguseid andmeid uue kuriteo riski hindamiseks kasutati, pole ka arusaadav, miks väljendub uue kuriteo toimepanemise risk just sellistes hinnangus väljendatud tõenäosuse määrades. Samuti pole kohtul võimalik analüüsida, kas riskihinnangu koostamisel järgiti metoodikat ja võeti arvesse kõiki olulisi andmeid. Isegi kui kasutatud metoodika ja andmed oleksid teada, saaks riskihinnangut siiski kasutada vaid abistava teabena, sest hindamise tulem väljendub konkreetseid tegureid arvestavas statistilises tõenäosuses. Hinnang ei saa seisneda tõsikindlas teadmises, mis puudutab konkreetse isiku edasist käitumist. Paljuski sõltub riskihindamise tulemus asjaoludest, mis võivad ajas muutuda. Asjaolude muutumise korral saab riski määra väljendada erinevalt, mis tähendab, et sellises olukorras ei vasta riskihinnang enam tegelikkusele. Arusaadav pole seegi, missugusel loogilisel arutluskäigul põhineb hinnang, et uue kuriteo tõenäosus on seda suurem, mida spetsiifilisemalt kuritegu kirjeldatakse. (p 27)
1-17-4942/16 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 11.12.2018
Riigikohtu kriminaalkolleegiumil on tekkinud kahtlus, kas süüdistatava karistusest tingimisi vabastamise korral KarS § 73 lg 1 tähenduses saab kõneleda tingimusliku meetme kohaldamisest Euroopa Liidu Nõukogu 27. novembri 2008. a raamotsuse nr 2008/947/JSK mõttes, mis reguleerib vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamist kohtuotsuste ja vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist käsitlevate otsuste suhtes, et teha tingimuslike meetmete ja alternatiivsete mõjutusvahendite üle järelevalvet. Nimelt ei vasta KarS §-st 73 tulenev süüdimõistetu kohustus – hoiduda katseaja kestel uue tahtliku kuriteo toimepanemisest – ühelegi raamotsuse artikli 4 lg 1 p-des a–k nimetatud tingimuslikule meetmele või alternatiivsele mõjutusvahendile. Raamotsuse viidatud artikli tingimuslike meetmete loetelu on täielikult üle võetud Eesti õigusesse. Seejuures pole Eesti riik kooskõlas artikli 4 lg-ga 2 teatanud, et ta rakendab lisameetmeid või muid alternatiivseid mõjutusvahendeid. KarS § 73 lg-st 1 tulenev süüdimõistetu kohustus ei kajastu riigisiseses õiguses, s.o KrMS § 508^57 p-des 1–11 kindlaks määratud tingimuslike meetmete ja alternatiivsete mõjutusvahendite loetelus. Samal ajal tuleneb KrMS § 508^55 lg-st 3 nõue, et kohtuotsuse tunnustamine ja järelevalve on lubatud üksnes KrMS §-s 508^57 nimetatud meetmete ja alternatiivsete mõjutusvahendite puhul. (p 19) Pidades silmas raamotsuse art 1 lõikes 1 nimetatud eesmärke, sh sotsiaalset taasintegreerumist, nähtub raamotsuse ja kriminaalmenetluse seadustiku vastavatest sätetest, et kohtuotsuse tunnustamisega kaasneb täidesaatva riigi kohustus teha tingimuslike meetmete või alternatiivsete mõjutusvahendite üle järelevalvet (nt raamotsuse artikli 7 lg 1 ja artikli 8 lg 1; KrMS § 508^55 lg 3 ja § 508^57). KarS § 73 lg 1 alusel süüdimõistetule pandud kohustuse täitmise üle riik aktiivset järelevalvet ei tee. Kohustuse täitmise peab tagama süüdimõistetu sellega, et ta käitub õiguskuulekalt ja hoidub uute õigusvastaste tegude toimepanemisest. Riigi reaktsiooniks kõnealusest sättest tuleneva kohustuse rikkumisele saab olla üksnes see, et uue kuriteoga seotud kriminaalmenetluses tuleb tagada süüdistatavale seadusele vastava karistuse mõistmine. Nimelt peab kriminaalasja menetlev kohus KarS § 73 lg-s 4 või 5 sätestatut järgides süüdimõistva otsuse tegemisel mõistma isikule liitkaristuse uue kuriteo ja eelmise kohtuotsusega mõistetud ärakandmata karistuse kogumi eest. (p 20) Kohtuotsuse tunnustamata jätmisega kaasneb olukord, kus katseaja kestel uue tahtliku kuriteo toimepanemise korral süüdlasele Eesti õiguse järgi liitkaristust mõista ei saa, sest puudub üks liidetavatest, s.o ärakandmata karistust ettenägev tunnustatud liikmesriigi kohtuotsus. Kirjeldatu riivaks karistuse mõistmise eesmärke, kuna katseaja tingimuseks seatud kohustuse rikkumisega tagajärgi ei kaasneks. Samuti on küsitav, kas kirjeldatud olukord oleks kooskõlas raamotsuse eesmärkidega. Seetõttu on vaja esitada Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 267 lg-te 2 ja 3 alusel Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus, et selgitada, kas raamotsusega on kooskõlas liikmesriigi kohtuotsuse tunnustamine ning selle täitmise üle valvamine, kui süüdimõistetu on selle otsusega vangistusest tingimisi vabastatud, kuid tema suhtes ei ole kohaldatud ühtegi tingimuslikku järelevalvemeedet või alternatiivset mõjutusvahendit, vaid isiku ainuke seadusest tulenev kohustus on hoiduda katseajal uue tahtliku kuriteo toimepanemisest. Vastusest eelotsusetaotlusele sõltub, kas süüdimõistetu suhtes tehtud liikmesriigi kohtu otsust saab tunnustada ja selle täitmise üle järelevalvet teha. (p-d 21 ja 22)
1-16-2295/81 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 28.11.2018
Isik, kes on tahtlikult toime pannud esimese astme kuriteo, ei saa loota sellele, et enne selle kuriteo eest mõistetud (liit-)karistuse ärakandmist võidaks uue kuriteo toimepanemise korral tema olukorda karistuse kandmisel ja sellest vabastamisel kergendada. Ehk juhul, kui liitkaristus on moodustatud esimese astme tahtliku kuriteo toimepanemise eest mõistetud karistusest (KarS § 76 lg 2) ja teise astme kuriteo või ettevaatamatusest toime pandud esimese astme kuriteo eest mõistetud karistusest (KarS § 76 lg 1), tuleb tingimisi enne tähtaega vabastamise võimaluse tekkimise aja määramisel kokkuvõttes lähtuda KarS § 76 lg-s 2 sätestatust. Ühtlasi tähendab see seda, et kui süüdlane on tahtlikult toime pandud esimese astme kuriteo eest mõistetud karistuse kandmiselt tingimisi vabastatud, kuid paneb talle määratud katseajal toime uue (nt teise astme) kuriteo, tuleb teda lugeda esimese astme tahtlikult toimepandud kuriteo eest karistust kandvaks isikuks ja vangistusest ennetähtaegse vabastamise küsimuse vaagimisel tuleb kohaldada KarS § 76 lg 2 sätteid. (p 22)
1-16-9825/53 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 22.05.2018
Süüdimõistetu ennetähtaegsel vabastamisel ei saa arvestada asjaolu, et prokuratuuri menetluses on süüdimõistetu suhtes uus menetlus, mille kohaselt on süüdimõistetule esitatud uus kahtlustus. Tegemist on üksnes esitatud kahtlustusega. KrMS § 7 lg 1 kohaselt ei käsitata kedagi kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud kohtuotsus.
3-18-170/9 PDF Riigikohtu erikogu 20.04.2018
Käitumiskontrollile allutatud süüdlase esitatud avaldus saada kriminaalhooldusametnikult luba Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks tuleb lahendada KrMS § 432 lg-s 1 ette nähtud korda järgivalt. Kuna KarS § 75 lg 1 p-s 6 märgitud loa andmise üle otsustamine on kriminaalhooldusametniku pädevuses, saab KrMS § 431 lg 1 ja § 432 lg 1 alusel avaldust lahendav maakohtu täitmiskohtunik kontrollida kõnealuse otsustuse seaduslikkust ja anda vajadusel juhiseid asja uueks otsustamiseks. (p 12)
1-14-10087/66 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.02.2018
Kuna süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine pole KarS § 76 lg 2 p 2 ja VangS § 76 lg-te 1 ning 4 alusel esitatud taotluse puhul seotud elektroonilise valve kohaldamise kohustuse ega süüdimõistetu nõusolekuga, ei saa maakohus jätta vangla taotlust läbi vaatamata, vaid peab selle sisuliselt lahendama. (p 21) Süüdimõistetu arvamus vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise kohta on menetlusosalise seisukoht, millega kohus on seotud kohtumääruse põhjendamise kohustuse kaudu. Mõnel juhul võib süüdimõistetu arvamus kujutada endast argumenti, mida kohus ei saa ega tohi KarS § 76 lg-s 4 sätestatud asjaolude kaalumisel eirata (nt ei nõustu süüdimõistetu ennetähtaegse vabanemisega põhjusel, et tal puudub vabaduses elu- või töökoht ja see suurendab märkimisväärselt uue kuriteo toimepanemise riski). Kuid vastavasisulise nõusoleku puudumine ei takista vangla taotluse sisulist lahendamist ega anna alust jätta vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise küsimust otsustamata. (p 23) KarS § 76 lg 4 alusel tehtud otsustus, mis rajaneb süüdlase varasema elukäigu hindamise osas karistusregistri arhiivi kantud andmetele, on vastuolus KarRS § 5 lg-te 1 ja 2 nõuetega. Viimati osutatud sätetes väljendub seadusandja õiguspoliitiline otsustus, mis lähtub arusaamast, et toimepandud süüteo eest määratud või mõistetud karistuse järelmid ei peaks üldjuhul saatma isikut kogu tema elu, vaid seaduses ette nähtud tähtaegade möödumisel karistatus kustub (kehtiva seaduse puhul sisalduvad karistusandmete kustutamise tähtajad KarRS §-s 24). Karistamisest tingitud piirangute säilimine määramata aja vältel ja eranditult kõigil juhtudel võib kaasa tuua isikute põhiõiguste ebaproportsionaalse riive, kuna siis ei saaks arvestada isiku vahepealset õiguskuulekat käitumist. (p 31 ja 32) Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Kõnealuse eelduse olemasolu saab KarS § 76 lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal ülal on pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Kuna KarS § 76 lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus aga õigustatud tõdema, et süüdimõistetut ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. (Vt RKKKm asjas nr 3-1-1-12-17, p-d 20–21.) (p 33) Kohtu poolt isiku varasemale elukäigule antav hinnang on seotud muu hulgas otseselt sellega, missuguseid süüdimõistetu karistusandmeid kohus arvestab. Hindamise esemeks olevast teabest sõltub ka hinnang süüdlase varasema elukäigu ja tema edasise käitumise kohta. Järelikult oleks karistusregistri arhiivi kantud andmetel süüdlase varasemat elukäiku iseloomustava teabena KarS § 76 lg-s 4 sätestatud otsustuse tegemisel vahetu mõju sellele, kas süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine on põhjendatud. Õigusliku tähendusega kustunud karistatust puudutavate andmete arvesse võtmine pole sellises olukorras aga KarRS § 5 lg 1 mõttes lubatav. (p 34) Karistusregistri arhiivis olevate andmete kasutamise keeld pole ennetähtaegse vabastamise menetluses absoluutne. Nii nähtub KarRS § 20 lg 1 p-st 8, et vanglateenistusel on õigus saada karistusregistri arhiivis asuvaid andmeid kinnipeetava või kriminaalhooldusaluse kriminogeensete riskide hindamise eesmärgil. Kuna kriminogeenseid riske puudutav hinnang kujundatakse koostoimes muu kinnipeetavat iseloomustava teabe ning teiste teguritega, pole arhiiviandmetel selles kontekstis siiski eraldi õiguslikku tähendust. (p 35) Kinnipeetava vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks ja ümberpaigutamiseks antavate hinnangute eesmärk on erinev. Esimesel juhul hinnatakse, kas isik suudab vabaduses käituda õiguskuulekalt. Teisel juhul peab aga vaagima, kas vangistuse kandmine kinnises vanglas on otstarbekas ja kas süüdimõistetu suudab avavangla tingimustes õiguskuulekalt käituda (VangS § 20 lg 1). Avavangla tingimustes on kinnipeetav jätkuvalt allutatud vangistuses kehtivale režiimile (VangS § 10), mis tähendab, et tema suhtes rakendatavad piirangud ei ole vabaduses viibiva süüdimõistetuga võrreldavad. Lisaks ei pruugi avavanglasse paigutamine olla lõplik, sest kui kinnipeetav vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirjade nõudeid ei täida või paneb toime uusi õigusrikkumisi, annab see aluse tema paigutamiseks kinnisesse vanglasse (VangS § 21 lg 1). Järelikult tuleb avavanglasse ümberpaigutatud süüdimõistetul alles näidata, et tema suhtes tehtud otsustus on põhjendatud ja ta suudab ka leebema režiimi tingimustes käituda õiguskuulekalt. Lisaks ei ole kohus KarS § 76 lg-s 4 sätestatud otsustuse tegemisel vangla hinnangutega seotud. (p 38)
1-17-689/29 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.12.2017
Kohtupraktika kohaselt on lisaks karistuse mõistmisele ka karistuse asendamisel või isiku karistusest tingimisi vabastamisel määrava tähtsusega KarS § 56 lg 1 alusel isiku süü, samuti võimalus mõjutada teda edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid, mitte see, millises menetlusliigis isiku süüasja arutatakse. Nii on leitud, et kui isikule mõistetakse karistuseks vangistus üle 2 aasta, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatakse kestuseni alla kahe aasta, puudub võimalus isikule mõistetud karistuse asendamiseks üldkasuliku tööga KarS § 69 alusel. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-83-12, p 10.) Samuti ei saa kolleegiumi hinnangul mutatis mutandis jätta KarS § 73 alusel karistust tingimisi täitmisele pööramata, kui isikule mõistetakse üle viieaastane vangistus, mida vähendatakse KrMS § 238 lg 2 alusel kestuseni alla viie aasta. KarS § 73 lg 3 kohaselt saab katseajaks määrata kuni viis aastat, mis ei tohi aga olla lühem kui vabastatule mõistetud vangistus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-96-11, p 7.4). Kuna maakohus mõistis J. Konsale liitkaristuseks 6 aastat 6 kuud vangistust, ei saanud kohus seda KarS § 73 alusel tingimisi täitmisele pööramata jätta, vaatamata sellele, et KrMS § 238 lg 2 alusel karistust vähendades jäi karistuse kestus alla viie aasta. (p 26)
3-1-1-12-17 PDF Riigikohus 28.04.2017
KarS § 76 lg 4 annab kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kuigi niisugune ulatuslik otsustusõigus on suuresti rajatud kohtu siseveendumusele, seab sellele piirid nõue, mille kohaselt peavad kohtulahendi põhjendused olema veenvad, ammendavad ja vastuoludeta. Järelikult on kõrgema astme kohus õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. Kriminaalkolleegium on ka varem leidnud, et kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena tuleb käsitada olukorda, kus vaatamata kinnipeetava vabastamise kasuks rääkivatele rohketele asjaoludele jäetakse põhjendamata, miks need tegurid võrdluses kuriteo toimepanemise asjaoludega ei saa kaasa tuua isiku ennetähtaegset vabastamist. Kõnealuses lahendis käsitati kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena sedagi, et kohtud lähtusid asja otsustamisel ebaõigest ärakantava karistuse kestusest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-59-14, p-d 10.1 ja 10.2). (p 16) Vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist reguleerivate karistusseadustiku üldosa sätete alusel saab süüdimõistetu nõuda seaduses ettenähtud tähtaegade saabumisel enda tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist, kuid tal ei ole subjektiivset õigust nõuda vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-18-11, p 9.1). See tähendab, et riik ei ole ennetähtaegse vabastamise võimaluse sätestamisega loonud süüdimõistetu jaoks õiguslikku positsiooni, millele tuginedes tekiks tal õiguspärane alus loota, et kogu karistust ei tule ära kanda. Erandina nähakse vaid 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76^1 lg-s 2 ette, et kohus vabastab katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest süüdlase, kes oli kuriteo toimepanemise ajal noorem kui kaheksateistaastane, teise astme kuriteo või ettevaatamatu esimese astme kuriteo korral, kui ta on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud. (p 18) Arusaamast, et süüdimõistetul puudub üldjuhul õigus nõuda enda vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist, ei ole aga õige järeldada, et ennetähtaegseks vabastamiseks peab tuvastama erandlikud asjaolud. Ennetähtaegse vabastamise sätestamise vajadus tuleneb sellest, et kinnipeetav oleks motiveeritud saavutama vangistusseaduse § 16 alusel koostatavas individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärke. KarS § 76 lg 5 näeb tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel ette süüdimõistetu allutamise kriminaalhooldusosakonna järelevalvele, et aidata isikul toime tulla vabadusse naasmisel tekkida võivate raskustega ja et ta suudaks hoiduda uute kuritegude toimepanemisest. KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 toodud tähtajad väljendavad aga seadusandja abstraktset kriminaalpoliitilist hinnangut sellele, et teatud karistusaja ärakandmise järel on vastuvõetav (ka pikaajalise) vangistuse kandmisest ennetähtaegne vabastamine. Seega peab kohus pärast KarS § 76 lg-s 1 või 2 ettenähtud tähtaja möödumist sama paragrahvi 4. lõikes nimetatud asjaolude kaalumisel hindama eri- ja üldpreventiivseid tegureid, pidades silmas ennetähtaegse vabastamise üldise eesmärgi saavutamise võimalikkust üksikjuhul. (p 19) Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine, mille olemasolu saab KarS § 76 lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. (p 20) Kuna KarS § 76 lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus mõistetavalt õigustatud tõdema, et süüdimõistetut, kes on käitunud vangistuse kandmise ajal õiguskuulekalt ja saavutanud individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid ning kelle elutingimused vabaduses on head, ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. Sellisel juhul peavad aga kohtumääruses kajastuma selged põhjendused, missugused konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed sellise arvamuse tingivad ning miks need kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe. Isiku vabastamata jätmiseks ei piisa ainuüksi viitest üldpreventiivsetele kaalutlustele seoses kuriteo asjaolude ja/või süüdimõistetu senise elukäiguga, kui samal ajal on täidetud muud ennetähtaegse vabastamise eeldused. Samuti ei saa põhjendada isiku ennetähtaegset vabastamata jätmist vaid toimepandud kuriteo raskusega. Kuriteo raskust on seadusandja silmas pidanud KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 toodud tähtaegade sätestamisel, KarS § 76 lg 4 räägib konkreetse kuriteo toimepanemise asjaoludest. (p 21) Aja jooksul on ennetähtaegse vabastamise nõudeid muudetud paindlikumaks. Karistusseadustikus tehtud muudatused ja täiendused näitavad, et seadusandja on pidanud vajalikuks soodustada kinnipeetavate ennetähtaegset vabastamist ning neile vangistuse lõpuni ärakandmise asemel alternatiivsete mõjutusvahendite kohaldamist. Ka justiitsministeeriumi avaldatud statistika kohaselt ei saa sedastada, et enne tähtaega vabanevad vangistusest vaid üksikud süüdi mõistetud isikud. Seega ei sõltu süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine KarS § 76 alusel erandlike asjaolude olemasolust, vaid see küsimus tuleb igal üksikjuhul lahendada vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise formaalsete ja sisuliste eelduste täidetust vaagides. (p 22-23) KarS § 76 kohaldamise piiramine seadusest mittetuleneva tingimusega on käsitatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena. (p 24) Olukorda, kus prokurör toetab süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamist, ei saa samastada süüdistusest loobumisega KrMS § 301 mõttes. Kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse otsustamisel on prokuratuuril võimalik väljendada seisukohta süüdlase ennetähtaegse vabastamise kohta, kuid sarnaselt teiste menetlusosalistega on kohus selle seisukohaga seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu. Kohtul on aga kohustus menetlusosaliste asjasse puutuvatele põhilistele argumentidele vastata. (p 31)
3-1-1-45-16 PDF Riigikohus 30.05.2016
Karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisel pole võimalik kohustada süüdimõistetut endale elukohta otsima. KarS § 87^1 lg 1 lubab kohaldada karistusjärgset käitumiskontrolli vastavalt KarS §-s 75 sätestatule ning KarS § 75 lg 1 p 1 kohaselt on süüdlane kohustatud käitumiskontrolli ajal elama kohtu määratud alalises elukohas. Eelnevast nähtuvalt tuleb karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisel näidata kohtumääruses ära koht, kus süüdimõistetu elama peab. Täiendavalt valmistab vangistusseaduse § 76 lg 6 teise lause kohaselt karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise üle otsustamiseks vajalikud materjalid ette vangla. Juhul, kui süüdimõistetu vabanemisjärgne elukoht pole teada või see puudub, tuleb järelikult riigil (vangla sotsiaaltöötaja ja kohaliku omavalitsuse abiga) süüdimõistetu elukoht välja selgitada või enne karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise materjalide kohtusse saatmist süüdimõistetule elukoht leida. (p 7)
3-1-1-20-16 PDF Riigikohus 10.03.2016
Isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolude kõrval olulisel määral ka süüdlase isik, mis iseseisvalt või koostoimes võib muuta karistuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine (vt nt RKKK 3-1-1-99-06, p 16). KarS §-de 73 ja 74 esimestes lõigetes sätestatust ei tulene karistusest tingimusliku vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude puhul, kuid seda siiski vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samal ajal nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtudes (RKKK 3-1-1-99-06, p 18). (p 15)
3-1-1-104-15 PDF Riigikohus 14.12.2015
KarS § 76 lg-te 1 ja 2 järgi on tingimisi enne tähtaega vangistuse vabastamise formaalseks eelduseks karistusajast teatava pikkusega osa ärakandmine. Ärakantud karistusaja arvutamisel lähtutakse kohtuotsuses KrMS § 313 lg 1 p 6 kohaselt märgitud vangistuse kandmise alguse kuupäevast. Juhul, kui isik viibis enne süüdimõistva otsuse jõustumist vabaduses, ei saanud kohus karistuse kandmise täpset kuupäeva otsuse resolutsioonis kajastada ja selle arvutamisel võetakse KrMS § 414 lg 2 järgi aluseks süüdimõistetu vanglasse jõudmise aeg (vt ka RKKKo 3-1-1-18-11, p 9.2). Sellest algusajast lähtub vangla vangistusseaduse (VangS) § 76 lg 1 järgi kohtule tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks materjalide saatmisel ning ka VangS § 73 kohaselt kinnipeetava vangistusest vabastamisel seoses karistuse ärakandmisega. (p 9) KarS § 65 lg 2 näeb ette, et uue kuriteo eest mõistetud karistust suurendatakse eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Varasema karistuse ärakandmata osa saadakse, kui eelmise otsusega mõistetud kogu karistusest arvatakse maha see karistuse osa, mis on süüdlasel teise kohtuotsuse tegemise ajaks ära kantud. Sellisel juhul tuleb ärakantava liitkaristuse algusajaks märkida uue kohtuotsuse tegemise päev. (p 10)
3-4-1-13-15 PDF Riigikohus 23.09.2015
Kujunenud kohtupraktika järgi ei ole KarS § 141 lg 2 karistusvahemikku jäävat karistust võimalik tingimisi täitmisele pööramata jätta, kuna katseaeg on mõistetud karistusest lühem. (p 34) Vt RKKKo 3-1-1-99-06, p 20; RKKKo 3-1-1-59-07, p 13; RKKKo 3-1-1-96-11, p 7.4. Vangistusest tingimisi vabastamise korral ei ole välistatud, et isik rikub katseaja tingimusi või paneb katseajal toime uue kuriteo, mistõttu pööratakse vangistus reaalselt täitmisele. Seega ei välista karistusest tingimisi vabastamine, et tegelikkuses tuleb süüdimõistetul ära kanda talle KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammääras mõistetud vangistus. (p 35)
3-1-1-8-15 PDF Riigikohus 11.03.2015
31. detsembrini 2014 kehtinud KarS § 76 lg 5 ei andnud kohtule õigusliku tagajärje valikul kaalutlusõigust. Täitmiskohtunik pidi hindama, kas on täidetud KarS § 76 lg 5 kohaldamise eeldused, kuid ei saanud valida erinevate õiguslike tagajärgede vahel (vt RKÜK 3-1-1-45-12, p 41). 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76 lg-l 7 KarS § 5 lg 2 kohaselt tagasiulatuvat jõudu ei ole. 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76 lg 7 ei ole kohaldatav selliste isikute puhul, kes rikkusid kontrollnõudeid, kohtu pandud kohustusi või elektroonilise valve tingimusi enne 1. jaanuari 2015. Kui tegu, mille eest isikule vangistus mõisteti, ei ole enam (vangistusega) karistatav, ei saa süüdlase vangistuse kandmata osa KarS § 5 lg 2 teisest lausest tulenevalt ka KarS § 76 lg 5 v.r või § 76 lg 7 alusel täitmisele pöörata, ehkki osutatud sätetes nimetatud karistuse täitmisele pööramise eeldused on täidetud. Samuti ei tohi KarS § 76 lg 5 v.r ega § 76 lg 7 alusel täitmisele pööratava vangistuse kestus koos süüdlase poolt juba ära kantud vangistuse osaga ületada vangistust, mis vastab pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega samasuguse teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäärale.
3-1-1-9-15 PDF Riigikohus 11.03.2015
31. detsembrini 2014 kehtinud KarS § 76 lg 5 ei andnud kohtule õigusliku tagajärje valikul kaalutlusõigust. Täitmiskohtunik pidi hindama, kas on täidetud KarS § 76 lg 5 kohaldamise eeldused, kuid ei saanud valida erinevate õiguslike tagajärgede vahel (vt RKÜK 3-1-1-45-12, p 41). 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76 lg-l 7 KarS § 5 lg 2 kohaselt tagasiulatuvat jõudu ei ole. 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76 lg 7 ei ole kohaldatav selliste isikute puhul, kes rikkusid kontrollnõudeid, kohtu pandud kohustusi või elektroonilise valve tingimusi enne 1. jaanuari 2015. Kui tegu, mille eest isikule vangistus mõisteti, ei ole enam (vangistusega) karistatav, ei saa süüdlase vangistuse kandmata osa KarS § 5 lg 2 teisest lausest tulenevalt ka KarS § 76 lg 5 v.r või § 76 lg 7 alusel täitmisele pöörata, ehkki osutatud sätetes nimetatud karistuse täitmisele pööramise eeldused on täidetud. Samuti ei tohi KarS § 76 lg 5 v.r ega § 76 lg 7 alusel täitmisele pööratava vangistuse kestus koos süüdlase poolt juba ära kantud vangistuse osaga ületada vangistust, mis vastab pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega samasuguse teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäärale. 31. detsembrini 2014 kehtinud KarS § 76 lg 5 v.r ei ole põhiseadusega vastuolus. Süüdimõistva kohtuotsuse täitmine on selline põhiseaduslikku järku väärtus, mis annab legitiimse aluse piirata isiku perekonna- ja eraelu puutumatust (PS § 26 esimene lause). Tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastatud süüdimõistetu vangistuse kandmata osa täitmisele pööramisega kaasnevat põhiõiguste riivet pidada ligilähedaseltki sama intensiivseks kui isikult esmasel vabaduse võtmisel. Olukorras, kus maakohus või ringkonnakohus teeb määruse, millega pöörab süüdimõistetu vangistuse kandmata osa KarS § 76 lg 5 v.r või § 76 lg 7 alusel täitmisele, ei ole õige lugeda määruse tegemise kuupäeva vangistusaja alguseks pelgalt seetõttu, et süüdimõistetu on teises kriminaalasjas kahtlustatavana vahi alla võetud. Tegemist on erinevate vabaduse võtmise alustega. KarS § 76 lg 5 v.r või § 76 lg 7 alusel tehtav kohtumäärus ei jõustu tegemisest (vt KrMS § 408 lg-d 4 ja 5), mistõttu ei saa ka määruse tegemise kuupäeva üldjuhul lugeda täitmisele pööratud vangistuse osa kandmise esimeseks päevaks. Erandiks on juhtum, kui süüdimõistetu võetakse samal päeval samas asjas vahi alla KrMS § 429 alusel.
3-1-1-59-14 PDF Riigikohus 04.11.2014
Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud, et KarS § 76 lg-s 2 märgitud tähtaja saabumine ei anna iseenesest süüdimõistetule subjektiivset õigust vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabanemiseks, kuna süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise otsustab kohus KarS § 76 lg-s 3 loetletud asjaolude kaalumise tulemusena (RKKKo 3-1-1-18-11, p 9.1). KarS § 76 lg 3 jätab kohtule katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel laiaulatusliku otsustusruumi. Ometi ei võimalda see eirata põhjendamiskohustusest tulenevaid nõudeid kohtulahendite põhjenduste veenvusele ja ammendavusele.
3-1-1-61-13 PDF Riigikohus 11.06.2013
Juhul, kui kriminaalhooldaja taotleb erakorralises ettekandes karistuse täitmisele pööramist mõne KarS § 75 lg-s 1 toodud kontrollnõude rikkumise tõttu, tuleb kohtul hinnata, kas nõuet rikuti tahtlikult või ettevaatamatusest ning millega isik oma rikkumist põhjendab. Kohus peab hindama, kas see põhjus on mõjuv või mitte (vt RKKKo 3-1-3-24-97, p 1). Viibimine välisriigi kinnipidamisasutuses on mõjuv põhjus, mille tõttu ei ole süüdlasel tema tahtest mitteolenevatel põhjustel registreerimiskohustusele alluda.
3-1-1-116-12 PDF Riigikohus 17.12.2012
Kui karistuse mõistmise aluseks on peamiselt isiku süü, siis KarS §-de 73 ja 74 alusel isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. (Vt RKKKo 3-1-1-99-06, p 16 jj, samuti 3-1-1-40-04, p 8 ja 3-1-1-11-10, p 6.1 ning 3-1-1-18-11, p-d 8.1-8.2).
3-1-1-82-12 PDF Riigikohus 12.10.2012
Tulenevalt KarS § 74 lg-st 4 võib kohus kriminaalhooldusametniku ettekande alusel määrata täiendavaid kohustusi vastavalt KarS § 75 lg-s 2 sätestatule, pikendada katseaega kuni ühe aasta võrra või pöörata karistuse täitmisele, kui süüdimõistetu katseajal ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi. Kõnealuse sätte kohaselt on kohus õigustatud ja peabki arvestama süüdimõistetu käitumist katseajal tervikuna, mitte üksnes lisakohustuse määramise järgselt.
3-1-1-96-11 PDF Riigikohus 02.12.2011
Karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimisi vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem (RKKKo 3-1-1-99-06, p 20 ja 3-1-1-59-07, p 13).
3-1-1-24-11 PDF Riigikohus 02.05.2011
Kui kohus leiab, et isik tuleb KarS § 65 lg 1 alusel mõistetud liitkaristusest tingimuslikult vabastada, tuleb liitkaristusest lähtuvalt määrata uus katseaeg üldistel alustel ning et tulenevalt KarS § 78 p-st 1 hakkab uus katseaeg kulgema üldjuhul liitkaristust ettenägeva kohtuotsuse kuulutamisest (vt RKKKo 3-1-1-66-10, p 11.7).

Kokku: 47| Näitan: 1 - 20