1-18-7273/118
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
04.04.2024 |
|
KarS § 69 lg 3 ls 3 järgi ei saa üldkasuliku töö tegemise tähtaja kulgemise peatumine lükata töö tegemise tähtaega kaugemale kui normi esimeses lauses sätestatud üldine tähtaeg. Kui kohus oli süüdlasele juba määranud maksimaalse võimaliku töö tegemise tähtaja, saab selle kulgemist küll peatada, aga mitte pikendada peatatud osa võrra pärast üldise tähtaja saabumist. (p 11)
Üldkasuliku töö tegemata jätmine ajal, mil tähtaja kulgemine on peatatud, pole üldkasulikust tööst kõrvalehoidumine. Juhul, kui üldkasuliku töö tegemise tähtaeg on peatatud sedavõrd kaua, et süüdimõistetul pole KarS § 69 lg-te 2 ja 4 tingimusi järgides võimalik kõiki töötunde ära teha, ei saa süüdlasele mõistetud aresti või vangistust üldkasulikust tööst kõrvalehoidmise argumendil täitmisele pöörata. (p 12)
|
| 1-15-2535/82
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
15.09.2022 |
|
KarS § 69 lg 6 annab rikkumise kindlaks teinud kohtule õigusliku tagajärje valikul avara otsustusruumi. (p 9)
|
| 1-20-2476/18
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
15.10.2020 |
|
Sellised eriosa sätted, nagu KarS § 424 lg 4 p 1, on erinormid just KarS §-de 73 ja 74 suhtes ja seda osas, milles viimati viidatud normid lubavad jätta karistuse ka täielikult tingimisi kohaldamata. (p 16)
Vangistuse asendamine üldkasuliku tööga (KarS § 69) ei ole karistuse tingimisi kohaldamata jätmine, vaid karistuse kohaldamise erivorm (asenduskaristus). (p 17)
Asenduskaristus ületab oma võrdlevalt raskuselt vangistusest tingimisi vabastamist. (p 17)
Vangistuse asendamine üldkasuliku tööga (KarS § 69) ei ole karistuse tingimisi kohaldamata jätmine, vaid karistuse kohaldamise erivorm (asenduskaristus). (p 17)
Asenduskaristus ületab oma võrdlevalt raskuselt vangistusest tingimisi vabastamist. (p 17)
KarS § 424 lg 4 p 1 ei keela sama paragrahvi teise lõike järgi mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku töö, elektroonilise valve või raviga. (p 17)
Sellised eriosa sätted, nagu KarS § 424 lg 4 p 1, on erinormid just KarS §-de 73 ja 74 suhtes ja seda osas, milles viimati viidatud normid lubavad jätta karistuse ka täielikult tingimisi kohaldamata. (p 16)
KarS § 424 lg 4 p 1 ei keela sama paragrahvi teise lõike järgi mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku töö, elektroonilise valve või raviga. (p 17)
Üksnes õiguspoliitilistele argumentidele tuginedes ei saa normi tekstist isiku õigusi kitsendavalt ulatuslikult kõrvale kalduda. Karistusõigusnormi sisu selgitamisel tuleb esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele. (p 18)
|
| 1-18-7276/80
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
13.12.2019 |
|
KarS § 263 eeldab asjasse mittepuutuvat füüsilist isikut, keda teoga häiriti või ohustati (vt nt RKKKo 3-1-1-15-17, p 24 ja RKKKo 1-16-5540/42, p 23). Selle kindlakstegemine sõltub igal üksikjuhul teo toimepanemise asjaoludest ja tuleb kohtul faktiliste asjaolude põhjal tuvastada, arvestades iga juhtumi eripära. Lisaks sellele, et avaliku korra rikkumist näevad pealt juhuslikud kõrvalised isikud, tuleb tuvastada seegi, et juhtunu rikkus nende avalikku õigusrahu piisavalt intensiivselt. Rikkumise intensiivsuse hindamisel peab arvesse võtma kogu sündmustiku konteksti, pidades muu hulgas silmas avaliku korra rikkumise olemust ja viisi. (Vt nt Riigikohtu RKKKo 3-1-1-60-10, p 15.3, lisaks RKKKo 3-1-1-78-05, p 7.3 ja RKKKo 3-1-1-33-11, p 14.) Avaliku korra rikkumise intensiivsusaste võib olla erinev sõltuvalt konflikti asetleidmise kohast. Näiteks ööklubis peab kõrvaliste isikute avaliku rahu rikkumine olema intensiivsem kui mitmetes muudes avalikes kohtades (vt RKKKo 3-1-1-60-10, p 15.3). (p 13)
Isiklikku laadi konflikti lahendamine avalikus kohas võib väljuda konflikti osapoolte sfäärist ning häirida või ohustada asjasse mittepuutuvate isikute rahu ja turvatunnet. Samas ei ole mitte iga konfliktiväline isik, kelle õigusrahu rikutakse, käsitatav kõrvalise isikuna (vt RKKKo 3-1-1-15-07, p 14). Konflikti osapoolega ühes seltskonnas viibijaid ei saa üldjuhul pidada asjasse puutumatuteks isikuteks (vt nt RKKKo 3-1-1-15-07, p 15, RKKKo 3-1-1-24-07, p 6.1, RKKKo 3-1-1-29-10, p 7.2 ja RKKKo 3-1-1-60-10, p-d 15 ja 15.1). Ka siis, kui näiteks baari külastajad näevad üksnes konflikti tagajärgi (nt vigastustega kannatanut), pole tegemist veel avaliku korra raske rikkumisega. Avalikku korda peab rikkuma konkreetne tegu ja seda teo toimepanemise hetkel. (Vt RKKKo 3-1-1-15-07, p 13.) (p 14)
Asjasse mittepuutuvateks isikuteks ei ole loetud ka teenistuskohustusi täitvat politseiametnikku ega ööklubi turvatöötajat, kuid seda juhul, kui nende avalikku õigusrahu pole piisaval määral häiritud. Selliste isikute tööülesannete hulka kuulubki konfliktsituatsioonide lahendamine ja üldjuhul ei riku kaklused neid pealtnägevate politseinike ja turvatöötajate õigusrahu sel määral, et rääkida avaliku rahu rikkumisest. (Vt RKKKo 3-1-1-60-10, p 15.2.) (p 15)
Kõrvaline isik peab olema isikustatud (vt nt RKKKo 3-1-1-102-03, p 11 ja RKKKo 3-1-1-93-14, p 9 koos viitega), ent ta ei pea olema süüdistuse põhjal iga kord nimeliselt tuvastatav. Praktikas võib ette tulla, et asjas kogutud tõendite kohaselt on sellise isiku häirimine või ohustamine objektiivselt ilmne, kuid teda ei saa või ka pole põhjust nimeliselt tuvastada (nt turvakaamera videosalvestiselt nähtub, et grupp turiste põgeneb tänaval puhkenud kakluse tõttu sündmuskohalt). Süüditunnistamise eeldusena KarS § 263 järgi saab pidada piisavaks, kui süüdistuses on näidatud, et avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumisega häiriti või ohustati rohkem või vähem kindlaksmääratud kõrvaliste isikute ringi ja selliste isikute olemasolu sündmuskohal saab tõendite kohaselt tõsikindlalt jaatada. (Vt RKKKo 3-1-1-15-17, p 26.) (p 16)
Asjasse mittepuutuvaks füüsiliseks isikuks KarS § 263 tähenduses võib lisaks rikkumise vahetule pealtnägijale olla ka isik, kes viibib rikkumise läheduses ja tajub selle toimepanemist mõnel muul viisil ning keda tajutu häirib või ohustab. (p 19)
KarS § 69 lg 1 kolmanda lause järgi saab vangistuse asendada üldkasuliku tööga üksnes süüdistatava nõusolekul. Seega on nõusoleku kindlakstegemine karistuse asendamise üks vältimatutest eeldustest. Juhul, kui kohus peab võimalikuks üldkasuliku töö kohaldamist, tuleb tal igal juhul süüdistatava seisukoht välja selgitada, sõltumata sellest, kes vangistuse asendamist on taotlenud. Isegi siis, kui üldkasuliku töö kohaldamist taotleb kohtumenetluse pool, peab kohus vajadusel ise veenduma süüdistatava nõusolekus. Kui kohtul tekib kahtlus süüdistatava nõusoleku olemasolus, tuleb tal tuvastada, kas see nõusolek on olemas või seda ei ole. (p 23)
Nii nagu karistuse mõistmisel, on ka selle asendamisel määrava tähtsusega KarS § 56 lg 1 järgi isiku süü, samuti võimalus mõjutada teda edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid (vt nt RKKKo 1-17-689/29, p 26). (p 26)
|
| 1-17-689/29
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.12.2017 |
|
Kohtupraktika kohaselt on lisaks karistuse mõistmisele ka karistuse asendamisel või isiku karistusest tingimisi vabastamisel määrava tähtsusega KarS § 56 lg 1 alusel isiku süü, samuti võimalus mõjutada teda edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid, mitte see, millises menetlusliigis isiku süüasja arutatakse. Nii on leitud, et kui isikule mõistetakse karistuseks vangistus üle 2 aasta, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatakse kestuseni alla kahe aasta, puudub võimalus isikule mõistetud karistuse asendamiseks üldkasuliku tööga KarS § 69 alusel. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-83-12, p 10.) Samuti ei saa kolleegiumi hinnangul mutatis mutandis jätta KarS § 73 alusel karistust tingimisi täitmisele pööramata, kui isikule mõistetakse üle viieaastane vangistus, mida vähendatakse KrMS § 238 lg 2 alusel kestuseni alla viie aasta. KarS § 73 lg 3 kohaselt saab katseajaks määrata kuni viis aastat, mis ei tohi aga olla lühem kui vabastatule mõistetud vangistus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-96-11, p 7.4). Kuna maakohus mõistis J. Konsale liitkaristuseks 6 aastat 6 kuud vangistust, ei saanud kohus seda KarS § 73 alusel tingimisi täitmisele pööramata jätta, vaatamata sellele, et KrMS § 238 lg 2 alusel karistust vähendades jäi karistuse kestus alla viie aasta. (p 26)
Inimkaubanduse mõiste on KarS §-des 133 ja 175 erinev. Lisaks sellele, et KarS §-s 175 sätestatud kuriteo objektiks saab erinevalt KarS §-st 133 olla üksnes alaealine, märgib kolleegium ka järgmist. Kõiki KarS § 133 lg-s 1 loetletud teoalternatiive iseloomustab kannatanu suhtes teatud sunni kasutamine selleks, et ta täidaks talle vastumeelset kohustust. Kui selline sundiv tegu on suunatud alaealise kannatanu vastu, tuleb see kvalifitseerida KarS § 133 lg 2 p 2 järgi inimkaubandusena noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes. Samas KarS § 175 lg 1 korral on alaealise kannatanu tahet mõjutatud muul, KarS §-s 133 nimetamata viisil, et kallutada teda alustama või jätkama KarS § 175 lg-s 1 loetletud tegevust (nt panema toime kuritegu). Kõne all oleva (mõjutamis)teona võib käsitada näiteks erinevate hüvede pakkumisega meelitamist, veenmist või muul viisil mõjutamist ilma KarS § 133 lg-s 1 nimetatud (sundimis)tegu toime panemata. Seega ei ole KarS § 175 puhul erinevalt KarS §-st 133 nõutav kannatanu vastumeelsus (välja arvatud sundabielu korral). Samuti on KarS §-des 133 ja 175 sätestatud kuriteokoosseisude eristamisel oluline tähele panna, et KarS § 133 kujutab endast tagajärjedelikti, mis on lõpule viidud alles siis, kui kannatanu asetatakse olukorda, kus tal tuleb täita vastumeelset kohustust, või teda hoitakse sellises olukorras. Seevastu KarS § 175 on koosseisutüübilt teodelikt, kuna karistatav on juba alaealise mõjutamine või tema tegevusele muul viisil kaasaaitamine ja koosseisu täidetuks lugemine ei sõltu sellest, kas kannatanu ka alustas või jätkas tegevust, mille jaoks teda tahetakse ära kasutada. (p 9)
KarS §-desse 133 ja 175 kohta kätketud kuriteokoosseisud lisati karistusseadustikku 14. aprillil 2012. a jõustunud muudatustega, et kehtestada karistusseadustikus inimkaubanduse mõistet sisaldavad koosseisud. Karistusseadustiku ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu (Riigikogu XII koosseis, 140SE) seletuskirja kohaselt on inimkaubanduse keskseks tunnuseks inimese teatud viisil ärakasutamine ehk ekspluateerimine. (P 10) Ärakasutamist iseloomustab inimkaubandusega seotud kuritegude olemusest tulenevalt teise inimese kasutamine teo toimepanija enda või kellegi kolmanda kasuks. KarS §-de 133 ja 175 kohaldamisel on määrav see, kas teo toimepanija või mõni muu isik omandab või omandaks kannatanu ärakasutamise korral täielikult või osaliselt ärakasutamisest saadava kasu, nt raha või muu hüve. Seepärast tuleb KarS §-des 133 ja 175 loetletud tegevuste all, mille jaoks teo toimepanija kannatanut ära kasutab või tahab ära kasutada, mõista tegevusi, millel on teatud majanduslik iseloom. Reeglina on see nii näiteks juhtudel, mil kannatanut sunnitakse või meelitatakse töötama tavapäratutel tingimustel või tegelema kerjamisega, mille eest saadav tulu läheb kas täielikult või osaliselt teo toimepanijale või kellelegi kolmandale. Teatud laadi majanduslik iseloom peab olema ka pealesunnitud teenuse osutamise (nt prostitutsioon) või muu ärakasutamise vormi korral (nt vahendatakse tasu eest inimest, keda sunnitakse astuma abiellu jm). Samuti saab kuriteo toimepanemisele sundimist või kallutamist käsitada inimkaubandusega seotud teona KarS § 133 või § 175 mõttes vaid juhul, kui see kätkeb endas teo toimepanija või kellegi kolmanda majanduslikku huvi. Vastasel korral ei oleks võimalik eristada seda tegu sellisest karistatavast käitumisest, kus alaealist kihutatakse mingile kuriteole (nt panema toime vargust KarS § 199 järgi). Kolleegium märgib ka, et ärakasutamine või selle kavatsus KarS §-de 133 ja 175 mõttes tuleb kohtul tuvastada igal üksikjuhul faktiliste asjaolude põhjal. (p 11)
KarS § 133 lg 1 („Inimkaubandus“) dispositsioon hõlmab inimese asetamist olukorda, kus ta on sunnitud abielluma, töötama tavapäratutel tingimustel, tegelema prostitutsiooniga, kerjama, panema toime kuriteo või täitma muud vastumeelset kohustust, samuti inimese sellises olukorras hoidmist, kui tegu on toime pandud vabaduse võtmise, vägivalla, pettuse, kahju tekitamisega ähvardamise, teisest isikust sõltuvuse, abitu seisundi või haavatava seisundi ärakasutamisega. Osutatud säte sisaldab ammendavat loetelu koosseisutegudest (vabaduse võtmine vm). KarS § 133 lg 1 koosseis on täidetud siis, kui kõne all oleva koosseisuteoga on inimene asetatud olukorda või teda hoitakse olukorras, kus tal tuleb täita selles karistusnormis avatud loeteluna sätestatud vastumeelset kohustust (nt tegeleda prostitutsiooniga). Kuna nimetatud säte ei sea tahtluse alampiiri, piisab vaatlusaluse koosseisu realiseerimiseks kaudsest tahtlusest KarS § 16 lg 4 mõttes. (p 7)
KarS § 175 lg 1 („Inimkaubandus alaealise ärakasutamise eesmärgil“) järgi on karistatav noorema kui kaheksateistaastase isiku mõjutamine, et ta alustaks või jätkaks kuriteo toimepanemist, kerjamist, prostitutsiooniga tegelemist või tavapäratutel tingimustel töötamist või abielluks tahtevastaselt või astuks modelli või näitlejana üles pornograafilises või erootilises etteastes või teoses, kui puudub KarS §-s 133 sätestatud süüteokoosseis, samuti noorema kui kaheksateistaastase isiku käesolevas paragrahvis nimetatud tegevusele muul viisil kaasaaitamine. Tsiteeritud normi sõnastuse kohaselt on KarS § 175 lg 1 koosseisupäraseks teoks alaealise mõjutamine alustama või jätkama tegevusega, mille loetelu näeb see säte ette ammendavana, või sellele tegevusele muul viisil kaasaaitamine. Sättes loetletud tegevustest, mille jaoks alaealist ära kasutatakse või tahetakse ära kasutada, nõuab kannatanu tahtevastasust üksnes abiellumine. Muud kõne all olevad tegevused seda ei eelda. Samamoodi nagu KarS § 133 lg 1 puhul piisab ka KarS § 175 lg 1 subjektiivse külje täitmiseks kaudsest tahtlusest. Kuigi KarS § 175 lg 1 pealkiri räägib teo toimepanijal ärakasutamise eesmärgist, ei ole seda eesmärki nimetatud koosseisukirjelduses ega ole see ka vaatluse all oleva koosseisu täitmiseks oluline. (p 8)
KarS § 175 dispositsioonis räägitakse alaealise mõjutamisest astuma üles modelli või näitlejana pornograafilises või erootilises etteastes või teoses. Nagu muudegi KarS §-s 175 loetletud tegevuste puhul, mille jaoks alaealist kannatanut tahetakse ära kasutada, peab ka kannatanu ärakasutamisel pornograafilises või erootilises etteastes või teoses olema teatud majanduslik iseloom. Majandusliku iseloomuga on tegemist juhtudel, mil teo toimepanija või keegi teine teeniks alaealise pornograafilise või erootilise etteaste või teose pealt tulu (nt mõjutatakse alaealist osalema või jätkama osalemist pornotööstuses). Seega ei pea KarS § 175 silmas juhtusid, mil isik mõjutab alaealist, et jälgida tema pornograafilist või erootilist etteastet või kasutada alaealist kujutavat teost üksnes isiklikuks otstarbeks (nt enda seksuaalelamuse vahetuks esilekutsumiseks või ka etteaste või teose talletamiseks, et seda üksnes sel eesmärgil edaspidi kasutada). (P 14) Eelnevat kinnitab ka järgnev. Erinevalt KarS §-st 175 kõneleb KarS § 178 üldisemalt alaealise kujutamisest pornograafilises või erootilises situatsioonis. Kuna KarS § 175 hõlmab üksnes alaealise kasutamist pornograafilises või erootilises etteastes või teoses modelli või näitlejana, tuleb seda koosseisutunnust mõista võrreldes KarS §-s 178 sätestatuga kitsendavalt. Seega on nimetatud sätetes sisalduvad koosseisutunnused erinevad. Ka sellest tulenevalt leiab kolleegium, et KarS § 175 alla ei kuulu juhud, kus alaealine poseerib pornograafilises situatsioonis eraviisilise veebipõhise otseülekande käigus või ta saadab omavahelises internetisuhtluses teisele isikule endast pornograafilise või erootilise sisuga pilte. Nende näidete puhul ei saa rääkida alaealise osalemisest pornograafilises või erootilises etteastes või teoses modellina või näitlejana. (p 15)
|
| 4-17-2735/12
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
11.12.2017 |
|
KarS § 72 ega ükski teine säte ei välista rahatrahvi asendamist arestiga põhjusel, et süüdlane on pankrotistunud. Seejuures on pankrotivõlgnikust süüdlase rahatrahvi asendamine arestiga võimalik ka juhul, kui sissenõudja pole varem esitanud trahvinõude kohta pankrotiseaduse (PankrS) §-s 94 nimetatud avaldust. See, kui sissenõudja jätab trahvinõude süüdlase pankrotimenetluses esitamata, toob kaasa vaid selle, et trahvinõuet ei ole võimalik rahuldada süüdlase pankrotivara arvel. Samas ei tingi süüdlase pankrot trahvinõude lõppemist ega selle arestiga asendamise võimatust.
|
| 4-16-9083/33
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
23.08.2017 |
|
Asendamaks rahatrahv KarS § 72 lg 1 alusel üldkasuliku tööga, tuleb kohtul kõigepealt otsustada, kas on alust asendada rahatrahv arestiga. Alles seejärel saab kohus lahendada küsimuse, kas asendusarest on omakorda võimalik ja vajalik asendada KarS § 69 lg 1 alusel üldkasuliku tööga. Eeltoodust tulenevalt peaks kohus, kui ta asendab rahatrahvi KarS § 72 lg 1 alusel üldkasuliku tööga, kajastama VTMS § 211 lg-s 1 nimetatud määruse resolutiivosas eraldi kaht järgmist otsustust: 1) asendada rahatrahvi tasumata osa sellele summale KarS § 72 lg 2 ls 1 kohaselt vastava arvu arestipäevadega ja 2) asendada eelnevalt kindlaks määratud asendusarest KarS § 69 lg 1 alusel üldkasuliku tööga.
|
| 3-1-2-1-17
|
Riigikohus |
20.03.2017 |
|
See, kui mitu tundi on süüdimõistetu teinud üldkasulikku tööd või kas ta on hüvitanud kannatanule tekitatud kahju, on käsitatavad selliste faktiliste asjaoludena, mis on tähtsad vangistuse täitmisele pööramise küsimuse õigeks lahendamiseks KrMS § 428 ja KarS § 69 lg 6 kohaselt. Kui süüdimõistetu on pärast vangistuse täitmisele pööramise otsustamist teinud ära ülejäänud üldkasuliku töö tunnid ja hüvitanud kannatanule kogu kahju, ei ole alust jõustunud kohtumääruse teistmise aluseks KrMS § 366 mõttes, kuna see ei saa mõjutada tõdemust, et vangistuse täitmisele pööramiseks oli seaduses sätestatud alus ja et ärakandmata vangistuse tähtaja arvestamise aluseks tuli võtta kohtumääruse tegemise ajaks ära tehtud üldkasuliku töö tundide arv. (p 11-12)
Justiitsministri 25. juuni 2004. a määrusest nr 49 „Üldkasuliku töö ettevalmistamise, täitmise ja järelevalve kord“ järeldub, et üldjuhul peab olema välistatud olukord, kus süüdimõistetu jätkab pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasuliku töö tegemist. Isegi kui kriminaalhooldusalune töö tegemist jätkab, on alus jätta mingiks perioodiks ettenähtud töötundide arvu ületavad ja enne kooskõlastamata töötunnid arvesse võtmata. Korra sätete kohaselt on vajalik tagada, et aresti või vangistuse täitmisele pööramise küsimust lahendaval maakohtu täitmiskohtunikul oleks võimalik kindlaks määrata tehtud üldkasuliku töö tunnid ja rajada enda lahend õigetele andmetele. Öelduga kooskõlas tuleb ka KarS § 69 lg 6 teisest lausest, et aresti või vangistuse täitmisele pööramisel arvestatakse just määruse tegemise ajaks ära tehtud töötundide arvu. Kui süüdlane või süüdimõistetu jätkaks samal ajal erakorralise ettekande arutamisega üldkasuliku töö tegemist, tehes seda kriminaalhooldusametniku nõusolekul, võib tekkida olukord, kus kohtul pole võimalik määruses osa tehtud üldkasuliku töö tunde arvesse võtta ja kohtulahend, millega pööratakse arest või vangistus täitmisele, osutub juba tegemise hetkest ebaõigeks. (p 16-17)
Kui süüdimõistetul võimaldatakse pärast erakorralise ettekande esitamist jätkata üldkasuliku töö tegemist ka korras ettenägemata juhtudel, ei saa lugeda ka karistuse eesmärke täidetuks. Sisuliselt otsustaks kohtuotsusega määratud kohustused täitmata jätnud süüdimõistetu selle üle, millal ja missugustel tingimustel ta üldkasulikku tööd teeb. Kõigi töötundide ärategemisel tuleks need arvata kantud karistusaja hulka vaatamata asjaolule, et isik rikkus varem töö tegemise tingimusi. Järelikult on tähtis, et kriminaalhooldusametnik lubaks pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasuliku töö tunde teha vaid korras ette nähtud erandlikel juhtudel, s.t jaotuskava olemasolu korral selles toodud mahus. (p 18)
Ka juhul, kui äratehtud üldkasuliku töö tundide arvestamata jätmiseks pole korrast tulenevat alust, kuid isik peaks jõustunud kohtumääruse kohaselt asuma kandma talle mõistetud vangistust, aktualiseerub küsimus korduvkaristamise keelu võimalikust rikkumisest. Seda küsimust ei saa lahendada teistmismenetluse raames, vaid muutunud olukorrast tingituna on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmnenud ebaselgusega, mille üle otsustamine on KrMS § 431 lg 1 kohaselt maakohtu täitmiskohtuniku pädevuses. (p 20-21)
Täitmiskohtunikul tuleb kontrollida, kas ja missugustel põhjustel lubati süüdimõistetul pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasulikku tööd teha ning kas seetõttu esineb mõni korra § 16 lg-tes 1–3 sätestatud alus, mille kohaselt tuleks jätta tehtud töötunnid arvestamata. Kui ilmneb, et töötundide arvestamata jätmiseks pole alust, tuleb edasi võtta seisukoht, kas tegemist on riigi veaga, mis toob vangistuse kandmisele asumise korral kaasa PS § 23 lg-s 3 ette nähtud korduvkaristamise keelu rikkumise. Riigi veaga võib muu hulgas tegemist olla siis, kui on jäetud täitmata selgitamiskohustus või eiratud muid üldkasuliku töö tegemist reguleeriva korra nõudeid, eeskätt korra §-s 7 ja § 17 lg-s 4 sätestatut. Neid küsimusi saab täitmiskohtunik lahendada siis, kui süüdimõistetu või tema kaitsja esitavad maakohtu täitmiskohtunikule vastavasisulise taotluse. (p 21)
Teistmise alused on sätestatud ammendavalt KrMS § 366 p-des 1–10. (p 10)
See, kui mitu tundi on süüdimõistetu teinud üldkasulikku tööd või kas ta on hüvitanud kannatanule tekitatud kahju, on käsitatavad selliste faktiliste asjaoludena, mis on tähtsad vangistuse täitmisele pööramise küsimuse õigeks lahendamiseks KrMS § 428 ja KarS § 69 lg 6 kohaselt. Kui süüdimõistetu on pärast vangistuse täitmisele pööramise otsustamist teinud ära ülejäänud üldkasuliku töö tunnid ja hüvitanud kannatanule kogu kahju, ei ole alust jõustunud kohtumääruse teistmise aluseks KrMS § 366 mõttes, kuna see ei saa mõjutada tõdemust, et vangistuse täitmisele pööramiseks oli seaduses sätestatud alus ja et ärakandmata vangistuse tähtaja arvestamise aluseks tuli võtta kohtumääruse tegemise ajaks ära tehtud üldkasuliku töö tundide arv. (p 11-12)
KrMS § 366 p-s 5 nimetatud teistmise alus saab olla üksnes faktiline asjaolu (vt nt RKKKo nr 3-1-2-1-12, p 9). (p 11)
Ka juhul, kui äratehtud üldkasuliku töö tundide arvestamata jätmiseks pole korrast tulenevat alust, kuid isik peaks jõustunud kohtumääruse kohaselt asuma kandma talle mõistetud vangistust, aktualiseerub küsimus korduvkaristamise keelu võimalikust rikkumisest. Seda küsimust ei saa lahendada teistmismenetluse raames, vaid muutunud olukorrast tingituna on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmnenud ebaselgusega, mille üle otsustamine on KrMS § 431 lg 1 kohaselt maakohtu täitmiskohtuniku pädevuses. (p 20-21)
Täitmiskohtunikul tuleb kontrollida, kas ja missugustel põhjustel lubati süüdimõistetul pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasulikku tööd teha ning kas seetõttu esineb mõni korra § 16 lg-tes 1–3 sätestatud alus, mille kohaselt tuleks jätta tehtud töötunnid arvestamata. Kui ilmneb, et töötundide arvestamata jätmiseks pole alust, tuleb edasi võtta seisukoht, kas tegemist on riigi veaga, mis toob vangistuse kandmisele asumise korral kaasa PS § 23 lg-s 3 ette nähtud korduvkaristamise keelu rikkumise. Riigi veaga võib muu hulgas tegemist olla siis, kui on jäetud täitmata selgitamiskohustus või eiratud muid üldkasuliku töö tegemist reguleeriva korra nõudeid, eeskätt korra §-s 7 ja § 17 lg-s 4 sätestatut. Neid küsimusi saab täitmiskohtunik lahendada siis, kui süüdimõistetu või tema kaitsja esitavad maakohtu täitmiskohtunikule vastavasisulise taotluse. (p 21)
Ne bis in idem-põhimõtte eesmärk on välistada võimalus, et pärast kohtu tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse isikut üllatada sooviga hakata kaaluma uut karistamist sama teo eest, ja kindlustada õigusrahu (vt RKÜKo nr 3-4-1-10-04, p 14). Korduva karistamise keelu rikkumiseks peetakse näiteks olukorda, kus isikut on varem sama teo eest karistatud väärteomenetluses või distsiplinaarkorras või kui isiku suhtes on rahatrahvi tasumata jätmise eest kohaldatud asendusaresti ja rahatrahvi tasumata jätmise eest kaalutakse uuesti asendusaresti kohaldamist (vt RKKKo nr 3-1-2-4-06, p 7, nr 3-1-1-15-13, p 12 ja 3-1-2-5-04, p 8). (p 20)
Ka juhul, kui äratehtud üldkasuliku töö tundide arvestamata jätmiseks pole korrast tulenevat alust, kuid isik peaks jõustunud kohtumääruse kohaselt asuma kandma talle mõistetud vangistust, aktualiseerub küsimus korduvkaristamise keelu võimalikust rikkumisest. Seda küsimust ei saa lahendada teistmismenetluse raames, vaid muutunud olukorrast tingituna on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmnenud ebaselgusega, mille üle otsustamine on KrMS § 431 lg 1 kohaselt maakohtu täitmiskohtuniku pädevuses. (p 20-21)
Täitmiskohtunikul tuleb kontrollida, kas ja missugustel põhjustel lubati süüdimõistetul pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasulikku tööd teha ning kas seetõttu esineb mõni korra § 16 lg-tes 1–3 sätestatud alus, mille kohaselt tuleks jätta tehtud töötunnid arvestamata. Kui ilmneb, et töötundide arvestamata jätmiseks pole alust, tuleb edasi võtta seisukoht, kas tegemist on riigi veaga, mis toob vangistuse kandmisele asumise korral kaasa PS § 23 lg-s 3 ette nähtud korduvkaristamise keelu rikkumise. Riigi veaga võib muu hulgas tegemist olla siis, kui on jäetud täitmata selgitamiskohustus või eiratud muid üldkasuliku töö tegemist reguleeriva korra nõudeid, eeskätt korra §-s 7 ja § 17 lg-s 4 sätestatut. Neid küsimusi saab täitmiskohtunik lahendada siis, kui süüdimõistetu või tema kaitsja esitavad maakohtu täitmiskohtunikule vastavasisulise taotluse. (p 21)
|
| 3-1-1-92-16
|
Riigikohus |
16.02.2017 |
|
Põhikaristusena mõistetud vangistusest ja vangistusega asendatud lisakaristusest tuleb liitkaristus moodustada vastavalt KarS § 64 lg-s 1 sätestatule, mis näeb ette liitkaristuse mõistmist samaliigiliste põhikaristuste korral. KarS § 64 lg 3 tagab, et põhikaristuse ja vangistusega asendatud varalise karistuse liitmisel ei ületataks konkreetse kuriteo eest ettenähtud vangistuse sanktsiooni ülemmäära. (p 32)
Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks kaasata prokuratuuri varalise karistuse asendamise taotluse lahendamise menetlusse, mistõttu ei ole prokuratuur selles menetluses kohtumenetluse pool. (p 14)
NB! Seisukoha muutus!
Rahalise ning varalise karistuse täitmisele pööramisel ja sundtäitmisel esindab riiki Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK). Arvestades KrMS § 417, § 432 ja TMS § 206 lg 2 sätteid, tuleb asuda seisukohale, et varalise karistuse asendamise menetluses on kohtumenetluse pooleks sissenõudja, kes tegutseb RTK kaudu, mitte prokuratuur. (p-d 15-17)
Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks kaasata prokuratuuri varalise karistuse asendamise taotluse lahendamise menetlusse, mistõttu ei ole prokuratuur selles menetluses kohtumenetluse pool. (p 14)
NB! Seisukoha muutus!
Rahalise ning varalise karistuse täitmisele pööramisel ja sundtäitmisel esindab riiki Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK). Arvestades KrMS § 417, § 432 ja TMS § 206 lg 2 sätteid, tuleb asuda seisukohale, et varalise karistuse asendamise menetluses on kohtumenetluse pooleks sissenõudja, kes tegutseb RTK kaudu, mitte prokuratuur. (p-d 15-17)
Nii enne kui ka pärast 1. jaanuari 2010. a kehtinud KarS § 82 seob otsuse täitmise aegumise tähtaja kulgemise alguse kohtuotsuse jõustumise hetkega. Seega saab isikul alles kohtuotsuse jõustudes tekkida ootus kohtuotsuse täitmise lõpptähtpäeva osas (mida hilisem ebasoodsam seadus riivaks). Otsustamaks, kas tegemist on seaduse tagasiulatuva kohaldamisega või mitte, tuleb lähtuda mitte süüteo toimepanemise, vaid kohtuotsuse jõustumise ajast. (p-d 26-27)
|
| 4-16-7826/5
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
05.12.2016 |
|
TMS § 201 lg 1 teavitamiskohustuse rikkumine ei too automaatselt kaasa asenduskaristuse kohaldamise võimaluse kaotamist. TMS §-s 201 kehtestatud üheaastase tähtaja eesmärk on tagada, et nõue, mida ei ole võimalik täita, ei jää põhjendamatult kohtutäituri menetlusse seisma ja karistus kantakse ära võimalikult kiiresti otsuse jõustumisest. Kolmeaastase tähtaja eesmärgiks on tagada, et rahatrahvi sissenõudja saab taotleda rahatrahvi asendamist enne KarS § 82 lg-s 4 toodud tähtaja saabumist. 1-aastase tähtaja kõrval 3-aastane tähtaeg on kehtestatud eesmärgiga, et oleks võimalik karistuse täitmine enne otsuse täitmise aegumist.
|
| 3-1-1-97-15
|
Riigikohus |
04.11.2015 |
|
Vt Riigikohtu 8. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-68-15.
|
| 3-1-1-69-15
|
Riigikohus |
09.10.2015 |
|
Vt Riigikohtu 8. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-68-15.
|
| 3-1-1-68-15
|
Riigikohus |
08.10.2015 |
|
Võrdse kohtlemise põhimõttest lähtudes tuleb kõigi isikute karistuse asendamisel üldkasuliku tööga võtta aluseks 30 päeva pikkune kuu. Seetõttu tuleb vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga teisendada aastates mõistetud vangistus kuudeks ja liita tulemus karistusena mõistetud üksikkuudele. Seejärel tuleb saadud kuud arvutada ümber päevadeks, lähtudes põhimõttest, et ühes kuus on 30 päeva. Viimaks tuleb liita tulemusele karistusena mõistetud üksikpäevad ja saadud tulemus teisendada KarS § 69 lg 1 ümberarvestussuhte järgi üldkasuliku töö tundideks. (p 17-18)
Kui KarS § 69 lg 6 alusel pööratakse täitmisele selle isiku karistus, kes ei ole teinud ühtegi töötundi, võetakse aluseks mõistetud vangistus, mitte üldkasuliku töö tundide arv. See välistab olukorra, kus üheaastase vangistuse asemel tuleb asenduskaristusena üldkasuliku tööd tegema pidanud isikul reaalselt ära kanda vähem vangistuspäevi (360 päeva) kui neil isikutel, keda karistati kohe täitmisele pööratud üheaastase vangistusega (365 päeva). (p 19)
Võrdse kohtlemise põhimõttest lähtudes tuleb kõigi isikute karistuse asendamisel üldkasuliku tööga võtta aluseks 30 päeva pikkune kuu. Seetõttu tuleb vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga teisendada aastates mõistetud vangistus kuudeks ja liita tulemus karistusena mõistetud üksikkuudele. Seejärel tuleb saadud kuud arvutada ümber päevadeks, lähtudes põhimõttest, et ühes kuus on 30 päeva. Viimaks tuleb liita tulemusele karistusena mõistetud üksikpäevad ja saadud tulemus teisendada KarS § 69 lg 1 ümberarvestussuhte järgi üldkasuliku töö tundideks. (p 17-18)
Kui KarS § 69 lg 6 alusel pööratakse täitmisele selle isiku karistus, kes ei ole teinud ühtegi töötundi, võetakse aluseks mõistetud vangistus, mitte üldkasuliku töö tundide arv. See välistab olukorra, kus üheaastase vangistuse asemel tuleb asenduskaristusena üldkasuliku tööd tegema pidanud isikul reaalselt ära kanda vähem vangistuspäevi (360 päeva) kui neil isikutel, keda karistati kohe täitmisele pööratud üheaastase vangistusega (365 päeva). (p 19)
|
| 3-4-1-13-15
|
Riigikohus |
23.09.2015 |
|
Lühimenetluses isikule mõistetava karistuse kolmandiku võrra vähendamise eesmärk on kompenseerida süüdistatava ilmajäämist (loobumist) teatavatest menetlusgarantiidest (RKKKo 3-1-1-77-11, p 14). Seega ei pruugi lühimenetluses mõistetud karistus vastata seadusandja hinnangule teo tegeliku ebaõiguse määra kohta. Lisaks tuleb silmas pidada, et kriminaalmenetluses on lühimenetluse kohaldamise eeltingimuseks ka prokuratuuri nõusolek (KrMS § 234 lg 2), s.t et lühimenetluse toimumine ei sõltu üksnes süüdistatava tahtest. (p 36)
PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetest tuleneb, et isikut tohib karistada konkreetse teo eest ja mitte enam, kui seda nõuab toimepandud süüteo raskus (individuaalse süü printsiip). Seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele ja on kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega juhul, kui sanktsiooni ettenägev säte, sh sanktsiooni alammäär võimaldavad kohtul mõista karistuse, mis ei ole teo ebaõiguse määra ning uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärane. (p 39)
Karistusõiguslike sanktsioonide kehtestamine on seadusandja ainupädevuses ja süüteole vastava karistuse määratlemisel (karistusraamid) on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on parlamendil sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada kuritegelikku käitumist. Võimude lahususe põhimõttest tuleneb, et kohtud ei saa seadusandja asemel abstraktsetest karistuspoliitilistest eesmärkidest lähtudes asuda ise sanktsioonisüsteemi kujundama. Seadusandja avar otsustusruum ei välista aga kohtute pädevust hinnata karistusõiguse normi, sh sanktsiooni kooskõla põhiseadusega (PS § 152). (p 41)
Lastevastased seksuaalsüüteod on olemuselt rasked ning nende eest sätestatud karistusmäärade diferentseerimisel võib aluseks võtta ka kannatanu vanuse. Lähedaste, eriti laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod on ühiskondlik probleem, mille puhul on õiguskorra ning isikute põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks ranged karistusmäärad põhjendatud. (p 44)
Lastevastased seksuaalsüüteod on olemuselt rasked ning nende eest sätestatud karistusmäärade diferentseerimisel võib aluseks võtta ka kannatanu vanuse. Lähedaste, eriti laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod on ühiskondlik probleem, mille puhul on õiguskorra ning isikute põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks ranged karistusmäärad põhjendatud. (p 44)
Sätestades alla kümneaastase lapse suguelundite katsumise eest sanktsiooni alammäärana kuue aasta pikkuse vangistuse, võrdsustas seadusandja sellise kuriteo raskusastme muu hulgas tapmisega (KarS § 113), mis kaitseb inimelu kui õigusriigis ühte väärtuslikumat ja enim kaitset väärivat õigushüve. Vägistamine on liitkuritegu, millega rünnatakse (vägivald või abitusseisundi ärakasutamine) lisaks seksuaalsele enesemääramisõigusele ka kannatanu füüsilist ja vaimset tervist (vt ka RKKKo 3-1-1-59-07, p 15). Seetõttu on surma või raske tervisekahjustuse põhjustamise, enesetapu või selle katseni viimise, grupiviisilise või alaealise suhtes või varem seksuaalkuriteo toimepannud isiku poolt vägistamise võrdsustamine tapmisega KarS § 141 lg 2 kohaselt õigushüvede kaitsevajadust arvestades põhjendatud. Alla kümneaastase lapse suguelundite sugulisel eesmärgil katsumine võib kahjustada lapse normaalset arengut ja on seetõttu äärmiselt taunitav, kuid selline tegu ei pruugi ka korduva toimepanemise korral olla oma raskuselt samaväärne tapmise ega tahtevastase suguühte või muu sugulise teoga, mille tagajärjeks on nt kannatanu surm või raske tervisekahjustus. (p-d 49-50)
Alla kümneaastane laps vajab oma arengutaseme tõttu kõrgendatud kaitset ja tema vastu toimepandud mistahes kuritegu (vrd KarS § 58 p 3) toob kaasa rangema riikliku hukkamõistu suhteliselt raskema karistusena. (p 56)
Karistusseadustiku eriosas sätestatud vangistuse kõrge ülemmäär, sh KarS § 141 lg-s 2, võimaldab rõhutada alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude taunitavust ja loob seadusliku aluse süüle vastava vangistuse mõistmiseks eriti raskete seksuaalkuritegude toimepanijatele. (p 58)
Lapse õigus kehalisele puutumatusele ning tema füüsiline ja vaimne tervis on kaalukad väärtused, mille kaitse eeldab karistusõiguslikku sekkumist. (p 43)
KarS § 141 lg 2, mida tuleb sisustada sama paragrahvi esimeses lõikes sisalduva teokirjelduse kaudu, on alates 23. detsembrist 2013 alternatiivaktiline kuriteokoosseis. See kuriteokoosseis hõlmab inimese tahte vastase temaga suguühendusse astumise kõrval ka muu sugulise iseloomuga teo, kui see on toime pandud vägivallaga või ära kasutades isiku seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. (p 27)
KarS § 141 dispositsiooniga on hõlmatud nii alaealise tahte vastaselt temaga suguühtesse astumine kui ka muu sugulise iseloomuga teo toimepanemine vägivallaga või ära kasutades alaealise seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama, ja nähtud ette selliste kuritegude eest sama sanktsiooni alammäär. KarS § 141 lg 2 p 1 alla paigutub nii noorema kui kümneaastase lapse suguelundite puudutamine kui ka tahtevastane suguühe või muu vägivallaga toimepandud suguline tegu mistahes vanuses lapse suhtes. Seega hõlmab KarS § 141 kuriteokoosseis olemuslikult isesuguseid ja väga erineva raskusastmega õigusvastaseid tegusid, nähes nende eest ette sama karistuse liigi ja määra. (p 46)
Alla kümneaastane laps vajab oma arengutaseme tõttu kõrgendatud kaitset ja tema vastu toimepandud mistahes kuritegu (vrd KarS § 58 p 3) toob kaasa rangema riikliku hukkamõistu suhteliselt raskema karistusena. (p 56)
Karistusõiguslike sanktsioonide kehtestamine on seadusandja ainupädevuses ja süüteole vastava karistuse määratlemisel (karistusraamid) on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on parlamendil sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada kuritegelikku käitumist. Võimude lahususe põhimõttest tuleneb, et kohtud ei saa seadusandja asemel abstraktsetest karistuspoliitilistest eesmärkidest lähtudes asuda ise sanktsioonisüsteemi kujundama. Seadusandja avar otsustusruum ei välista aga kohtute pädevust hinnata karistusõiguse normi, sh sanktsiooni kooskõla põhiseadusega (PS § 152). (p 41)
Ringkonnakohus on KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammäära põhiseadusvastasuse tuletanud esmajoones eriosa kõnealuses sättes kirjeldatud kuriteo eest ettenähtud karistuse võrdlemisest muudes eriosa paragrahvides sätestatud karistuste määradega. Erinevate sanktsioonimäärade kui seadusandja väärtusotsustuste omavaheline võrdlus annab tõepoolest ettekujutuse eri õigushüvede kaalukusest. (p 45)
Meelevaldse vabadusevõtmisega on hõlmatud ka ilmselgelt ülemäärase kestusega vangistuse mõistmine. PS § 20 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel süüdimõistva kohtuotsuse alusel vabaduse võtmine on põhiseaduspärane siis, kui see on ühest küljest toimunud seaduses ettenähtud menetluskorras, kuid teiselt poolt on endaga kaasa toonud isikule sellise vabadusekaotusliku karistuse kohaldamise, mis on proportsionaalne tema teo ebaõiguse määraga ehk toimepandud süüteo raskusega ja sellest tuleneva isiku süü suurusega. Kriminaalkaristusena vabaduse võtmine pikemaks ajaks, kui seda nõuab süüdlase teo raskus, ei ole kooskõlas PS §-s 20 sätestatud meelevaldse vabaduse võtmise keeluga. (p 39)
PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetest tuleneb, et isikut tohib karistada konkreetse teo eest ja mitte enam, kui seda nõuab toimepandud süüteo raskus (individuaalse süü printsiip). Seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele ja on kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega juhul, kui sanktsiooni ettenägev säte, sh sanktsiooni alammäär võimaldavad kohtul mõista karistuse, mis ei ole teo ebaõiguse määra ning uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärane. Seadusandjal tuleb kujundada sanktsioonisüsteem, mis võimaldab kuritegude raskust arvestades nende eest ettenähtud karistusi diferentseerida. (p 39)
Kuna seadusandjal on ühiskonna väärtushinnangutele ja karistuspoliitilistele eesmärkidele toetudes õigus kuritegude eest ette nähtud sanktsioone oluliselt muuta, sh neid raskendada, ei tulene uue karistusmäära ebaproportsionaalsus ainuüksi asjaolust, et varem oli samalaadse kuriteo eest ette nähtud kergem karistus. (p 43)
Põhiseadus ei keela seadusandjal sama õigushüve erineva intensiivsusega rikkuvate tegude koondamist ühte eriosa sättesse (teokoosseisu), tingimusel et selle sanktsioon võimaldab kohtul igal üksikjuhtumil mõista süüdlasele tema teosüüle vastava (proportsionaalse) karistuse. (p 47)
KarS § 141 lg-s 2 olemuslikult erineva raskusastmega õigusvastaste tegude liitmine ühe sanktsiooni alla, millega sisuliselt võrdsustatakse isiku kuritegu sanktsiooni alammäära kaudu ebaõiguse määra poolest inimelu võtmisega (tapmine), on ilmselgelt ebaproportsionaalne vabaduspõhiõiguse riive, arvestades, et karistusseadustiku üldosa sätete järgi ei ole õiguslikku võimalust seda selle isiku puhul leevendada. (p 59)
PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetest tuleneb, et isikut tohib karistada konkreetse teo eest ja mitte enam, kui seda nõuab toimepandud süüteo raskus (individuaalse süü printsiip). Seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele ja on kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega juhul, kui sanktsiooni ettenägev säte, sh sanktsiooni alammäär võimaldavad kohtul mõista karistuse, mis ei ole teo ebaõiguse määra ning uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärane. Seadusandjal tuleb kujundada sanktsioonisüsteem, mis võimaldab kuritegude raskust arvestades nende eest ettenähtud karistusi diferentseerida. (p 39)
Vabadusekaotuslik karistus riivab PS § 20 lg-s 1 tagatud põhiõigust füüsilisele vabadusele. Põhiseadus ei luba kellegi vabadust riivata meelevaldselt, vaid üksnes PS § 20 lg-s 2 nimetatud eesmärkidel. PS § 20 lg 2 p-st 1 tulenevalt võib seaduse alusel võtta vabaduse süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks. (p 38)
Meelevaldse vabadusevõtmisega on hõlmatud ka ilmselgelt ülemäärase kestusega vangistuse mõistmine. PS § 20 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel süüdimõistva kohtuotsuse alusel vabaduse võtmine on põhiseaduspärane siis, kui see on ühest küljest toimunud seaduses ettenähtud menetluskorras, kuid teiselt poolt on endaga kaasa toonud isikule sellise vabadusekaotusliku karistuse kohaldamise, mis on proportsionaalne tema teo ebaõiguse määraga ehk toimepandud süüteo raskusega ja sellest tuleneva isiku süü suurusega. Kriminaalkaristusena vabaduse võtmine pikemaks ajaks, kui seda nõuab süüdlase teo raskus, ei ole kooskõlas PS §-s 20 sätestatud meelevaldse vabaduse võtmise keeluga. (p 39)
Lastevastased seksuaalsüüteod on olemuselt rasked ning nende eest sätestatud karistusmäärade diferentseerimisel võib aluseks võtta ka kannatanu vanuse. Lähedaste, eriti laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod on ühiskondlik probleem, mille puhul on õiguskorra ning isikute põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks ranged karistusmäärad põhjendatud. (p 44)
Ringkonnakohus on KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammäära põhiseadusvastasuse tuletanud esmajoones eriosa kõnealuses sättes kirjeldatud kuriteo eest ettenähtud karistuse võrdlemisest muudes eriosa paragrahvides sätestatud karistuste määradega. Erinevate sanktsioonimäärade kui seadusandja väärtusotsustuste omavaheline võrdlus annab tõepoolest ettekujutuse eri õigushüvede kaalukusest. (p 45)
Põhiseadus ei keela seadusandjal sama õigushüve erineva intensiivsusega rikkuvate tegude koondamist ühte eriosa sättesse (teokoosseisu), tingimusel et selle sanktsioon võimaldab kohtul igal üksikjuhtumil mõista süüdlasele tema teosüüle vastava (proportsionaalse) karistuse. (p 47)
Kuna seksuaalse enesemääramise vastased kuriteod, sh laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod, on olemuselt erineva raskusega, peab ka sanktsioonisüsteem võimaldama mõista üksikjuhul isiku teosüüle vastava karistuse. (p 56)
Alla kümneaastane laps vajab oma arengutaseme tõttu kõrgendatud kaitset ja tema vastu toimepandud mistahes kuritegu (vrd KarS § 58 p 3) toob kaasa rangema riikliku hukkamõistu suhteliselt raskema karistusena. Samas puuduvad mõistlikud põhjused, miks on KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammäära kaudu välistatud vangistuse seksuaalkurjategijate kompleksraviga asendamise võimalus selle paragrahvi alusel kvalifitseeritava, kuid kuriteo raskuse skaalal vähem intensiivsemate suguliste tegude toimepanijate suhtes. Samuti ei ole mõistlikku põhjendust, miks seadusandja on välistanud muude eelduste täidetuse korral ravi kohaldamise üksnes kannatanu vanuse tõttu. (p-d 56 ja 59)
Karistuse asendamise võimaluse puudumine suhteliselt kergemate seksuaalkuritegude puhul tähendab seda, et seksuaalkuriteo kordumise oht välistatakse üksnes ajutiselt ja see ei võimalda kuriteo põhjusega sihipäraselt tegeleda, et minimeerida kuriteo kordumise võimalust vangistuse ärakandmise järel. (p 57)
Karistusseadustiku eriosas sätestatud vangistuse kõrge ülemmäär, sh KarS § 141 lg-s 2, võimaldab rõhutada alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude taunitavust ja loob seadusliku aluse süüle vastava vangistuse mõistmiseks eriti raskete seksuaalkuritegude toimepanijatele. (p 58)
KarS § 141 lg-s 2 olemuslikult erineva raskusastmega õigusvastaste tegude liitmine ühe sanktsiooni alla, millega sisuliselt võrdsustatakse isiku kuritegu sanktsiooni alammäära kaudu ebaõiguse määra poolest inimelu võtmisega (tapmine), on ilmselgelt ebaproportsionaalne vabaduspõhiõiguse riive, arvestades, et karistusseadustiku üldosa sätete järgi ei ole õiguslikku võimalust seda selle isiku puhul leevendada. (p 59)
Lapse õigus kehalisele puutumatusele ning tema füüsiline ja vaimne tervis on kaalukad väärtused, mille kaitse eeldab karistusõiguslikku sekkumist. (p 43)
Lastevastased seksuaalsüüteod on olemuselt rasked ning nende eest sätestatud karistusmäärade diferentseerimisel võib aluseks võtta ka kannatanu vanuse. Lähedaste, eriti laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod on ühiskondlik probleem, mille puhul on õiguskorra ning isikute põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks ranged karistusmäärad põhjendatud. (p 44)
Kuna seksuaalse enesemääramise vastased kuriteod, sh laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod, on olemuselt erineva raskusega, peab ka sanktsioonisüsteem võimaldama mõista üksikjuhul isiku teosüüle vastava karistuse. (p 56)
Karistusseadustiku eriosas sätestatud vangistuse kõrge ülemmäär, sh KarS § 141 lg-s 2, võimaldab rõhutada alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude taunitavust ja loob seadusliku aluse süüle vastava vangistuse mõistmiseks eriti raskete seksuaalkuritegude toimepanijatele. (p 58)
Isiku teo KarS § 141 lg 2 p 1 järgi kvalifitseerimise toob kaasa asjaolu, et ta pani sugulise iseloomuga teo toime alla kümneaastase lapse suhtes, kes loetakse KarS §-st 147 tulenevalt arusaamisvõimetuks. Nii on mistahes sugulise iseloomuga teo toimepanemine noorema kui kümneaastase lapse suhtes alati subsumeeritav KarS § 141 lg 2 järgi, sõltumata teiste samas lõikes nimetatud koosseisuliste raskendavate asjaolude esinemisest. (p 28)
KarS § 141 dispositsiooniga on hõlmatud nii alaealise tahte vastaselt temaga suguühtesse astumine kui ka muu sugulise iseloomuga teo toimepanemine vägivallaga või ära kasutades alaealise seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama, ja nähtud ette selliste kuritegude eest sama sanktsiooni alammäär. KarS § 141 lg 2 p 1 alla paigutub nii noorema kui kümneaastase lapse suguelundite puudutamine kui ka tahtevastane suguühe või muu vägivallaga toimepandud suguline tegu mistahes vanuses lapse suhtes. Seega hõlmab KarS § 141 kuriteokoosseis olemuslikult isesuguseid ja väga erineva raskusastmega õigusvastaseid tegusid, nähes nende eest ette sama karistuse liigi ja määra. (p 46)
Põhiseadus ei keela seadusandjal sama õigushüve erineva intensiivsusega rikkuvate tegude koondamist ühte eriosa sättesse (teokoosseisu), tingimusel et selle sanktsioon võimaldab kohtul igal üksikjuhtumil mõista süüdlasele tema teosüüle vastava (proportsionaalse) karistuse. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi järjepidev praktika nõuab, et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, millele järgneb konkreetsel juhul toimepanija süü suurusele vastava karistuse määra leidmine (nt RKKKo 3-1-1-28-14, p 29; 3-1-1-58-13, p 7). KarS § 141 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud karistusvahemik võimaldab üldjuhul diferentseerida karistust konkreetse teo raskuse ja süüdlase süü suuruse järgi ning lähtuda karistuse individualiseerimisel kas sanktsiooni alam-, kesk- või ülemmäära lähedasest vangistuse kestusest. (p 47)
Sätestades alla kümneaastase lapse suguelundite katsumise eest sanktsiooni alammäärana kuue aasta pikkuse vangistuse, võrdsustas seadusandja sellise kuriteo raskusastme muu hulgas tapmisega (KarS § 113), mis kaitseb inimelu kui õigusriigis ühte väärtuslikumat ja enim kaitset väärivat õigushüve. Vägistamine on liitkuritegu, millega rünnatakse (vägivald või abitusseisundi ärakasutamine) lisaks seksuaalsele enesemääramisõigusele ka kannatanu füüsilist ja vaimset tervist (vt ka RKKKo 3-1-1-59-07, p 15). Seetõttu on surma või raske tervisekahjustuse põhjustamise, enesetapu või selle katseni viimise, grupiviisilise või alaealise suhtes või varem seksuaalkuriteo toimepannud isiku poolt vägistamise võrdsustamine tapmisega KarS § 141 lg 2 kohaselt õigushüvede kaitsevajadust arvestades põhjendatud. Alla kümneaastase lapse suguelundite sugulisel eesmärgil katsumine võib kahjustada lapse normaalset arengut ja on seetõttu äärmiselt taunitav, kuid selline tegu ei pruugi ka korduva toimepanemise korral olla oma raskuselt samaväärne tapmise ega tahtevastase suguühte või muu sugulise teoga, mille tagajärjeks on nt kannatanu surm või raske tervisekahjustus. (p-d 49-50)
Karistusseadustiku eriosas sätestatud vangistuse kõrge ülemmäär, sh KarS § 141 lg-s 2, võimaldab rõhutada alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude taunitavust ja loob seadusliku aluse süüle vastava vangistuse mõistmiseks eriti raskete seksuaalkuritegude toimepanijatele. (p 58)
Säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, peab olema vaidluse lahendamisel asjassepuutuv. Asjassepuutuvuse hindamisel on määrav, kas põhiseaduse vastaseks tunnistatud säte oli kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega. Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades seaduse põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral. (p 24)
Isiku teo KarS § 141 lg 2 p 1 järgi kvalifitseerimise toob kaasa asjaolu, et ta pani sugulise iseloomuga teo toime alla kümneaastase lapse suhtes, kes loetakse KarS §-st 147 tulenevalt arusaamisvõimetuks. Nii on mistahes sugulise iseloomuga teo toimepanemine noorema kui kümneaastase lapse suhtes alati subsumeeritav KarS § 141 lg 2 järgi, sõltumata teiste samas lõikes nimetatud koosseisuliste raskendavate asjaolude esinemisest. (p 28)
Alla kümneaastane laps vajab oma arengutaseme tõttu kõrgendatud kaitset ja tema vastu toimepandud mistahes kuritegu (vrd KarS § 58 p 3) toob kaasa rangema riikliku hukkamõistu suhteliselt raskema karistusena. (p 56)
Täitmaks preventiivset eesmärki suure retsidiivsuse ohuga, näiteks pedofiilia diagnoosiga seksuaalkurjategijate puhul, on eeltingimuseks isiku karistuse võimalikule asendamisele kompleksraviga alati vangistuse osaline ärakandmine. (p 52)
KarS § 692 lg 2 sätestamisel on seadusandja käsitanud seksuaalkurjategijate kompleksravi vabadusekaotuse alternatiivina, kuna asendamise üheks eelduseks on vangistuse mõistmine karistusena. KarS § 692 lg 1 järgi on asendamine lubatav üksnes süüdimõistmisel ravitava või kontrollitava psüühikahäire tõttu kuriteo toimepanemises ning lg 4 järgi saab vangistust raviga asendada üksnes süüdimõistetu nõusolekul, mis viitab sellele, et seda asendussanktsiooni tuleb pigem lugeda mittekaristuslikuks (meditsiiniline olemus). Sellest järeldub ühtlasi, et vaatamata teo suhteliselt suurele ebaõigusmäärale (süü suurus tingib vabaduse võtmise), on seadusandja aktsepteerinud võimalust karistuse asemel kohaldada abinõu, mis keskendub kuriteo toimepanemist soodustanud põhjuse ravimisele või kontrolli all hoidmisele. (p 54)
Alla kümneaastane laps vajab oma arengutaseme tõttu kõrgendatud kaitset ja tema vastu toimepandud mistahes kuritegu (vrd KarS § 58 p 3) toob kaasa rangema riikliku hukkamõistu suhteliselt raskema karistusena. Samas puuduvad mõistlikud põhjused, miks on KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammäära kaudu välistatud vangistuse seksuaalkurjategijate kompleksraviga asendamise võimalus selle paragrahvi alusel kvalifitseeritava, kuid kuriteo raskuse skaalal vähem intensiivsemate suguliste tegude toimepanijate suhtes. Samuti ei ole mõistlikku põhjendust, miks seadusandja on välistanud muude eelduste täidetuse korral ravi kohaldamise üksnes kannatanu vanuse tõttu. (p-d 56 ja 59)
Karistuse asendamise võimaluse puudumine suhteliselt kergemate seksuaalkuritegude puhul tähendab seda, et seksuaalkuriteo kordumise oht välistatakse üksnes ajutiselt ja see ei võimalda kuriteo põhjusega sihipäraselt tegeleda, et minimeerida kuriteo kordumise võimalust vangistuse ärakandmise järel. (p 57)
Karistusseadustiku eriosa normi sanktsioon on konkreetse normikontrolli korras algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses asjassepuutuv juhul, kui selles ettenähtud karistust tuleks süüdistatava suhtes sanktsiooni põhiseaduspärasuse korral kohaldada. PS § 23 lg-s 1 sätestatud karistusõiguse seaduslikkuse põhimõttest tulenevalt saab aga mistahes eriosa normi sanktsioonis ettenähtud karistuse kohaldamine kõne alla tulla vaid juhul, kui süüdistatav on pannud toime sama normi dispositsioonis kirjeldatud kuriteo. (p 25)
Karistusseadustiku eriosa normide sanktsioonides ettenähtud karistusmäärade põhiseaduspärasuse vaidluse asjades tuleb normi asjassepuutuvuse kontrollimisel arvestada ka sellega, et karistusseadustiku üldosa sätted avardavad kohtuniku otsustusulatust, mh süüdlase karistamisel. Karistusseadustiku eriosa paragrahvis või selle lõikes ettenähtud karistuse põhiseadusele vastavust saab kontrollida üksnes juhul, kui kriminaalasjas ei saa kohaldada mõnda üldosas sätestatud leevendavat regulatsiooni, mis näeb ette võimaluse mõista sanktsiooni alammääras sätestatust kergem karistus ja mille kohaldamisel mõistetav karistus oleks kohtu hinnangul õige. (p 30) Vt ka RKPJKo 3-4-1-9-03, p 13.
KarS § 61 lg 1 järgi võib kohus erandlikke asjaolusid arvestades mõista karistuse alla seaduses sätestatud alammäära. KarS § 61 lg-s 1 nimetatud erandlike asjaolude olemasolu või puudumine on faktiline asjaolu, mis tuleb tuvastada kriminaalmenetluse käigus ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole PSJKS § 14 lg-st 2 tulenevalt pädev seda küsimust ise lahendama. (p 32) Vt ka RKPJKo 3-4-1-9-03, p 20.
Seaduses sisalduv abstraktne võimalus mõista süüdlasele karistus alla eriosa normis ette nähtud sanktsiooni alammäära ei mõjuta alammäära põhiseaduspärasust olukorras, kus kohtud ei ole konkreetsel juhul erandlikke asjaolusid tuvastanud. (p 33)
Kujunenud kohtupraktika järgi ei ole KarS § 141 lg 2 karistusvahemikku jäävat karistust võimalik tingimisi täitmisele pööramata jätta, kuna katseaeg on mõistetud karistusest lühem (RKKKo 3-1-1-99-06, p 20; RKKKo 3-1-1-59-07, p 13; RKKKo 3-1-1-96-11, p 7.4). Ringkonnakohus on kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga õigesti leidnud, et isiku suhtes KarS §-d 73 ja 74 ei kohaldu. Karistusest tingimisi vabastamine ei mõjutaks KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammäära asjassepuutuvust praeguses asjas ka põhjusel, et tegemist ei ole eraldi karistusliigiga, vaid mõistetud vangistuse reaalse ärakandmise alternatiiviga (RKKKo 3-1-1-18-11, p 8.2). Vangistusest tingimisi vabastamise korral ei ole välistatud, et isik rikub katseaja tingimusi või paneb katseajal toime uue kuriteo, mistõttu pööratakse vangistus reaalselt täitmisele. Seega ei välista karistusest tingimisi vabastamine, et tegelikkuses tuleb süüdimõistetul ära kanda talle KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammääras mõistetud vangistus. (p-d 34-35)
KarS § 141 lg 2 asjassepuutuvust sanktsiooni alammäärana kuue aasta pikkuse vangistuse suhtes ei mõjuta ka asjaolu, et isikule mõistetud vangistust vähendati lühimenetluses kolmandiku võrra. Kuigi KrMS § 238 lg 2 näeb ette kohtu kohustuse vähendada lühimenetluses süüdimõistvat otsust tehes mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, on põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses määrav tähendus üksnes karistuse mõistmise aluseks oleval eriosa paragrahvis või selle lõikes ettenähtud sanktsioonil, s.o normil, millest kohus lähtub süüle vastava karistuse valikul. Lühimenetluses isikule mõistetava karistuse kolmandiku võrra vähendamise eesmärk on kompenseerida süüdistatava ilmajäämist (loobumist) teatavatest menetlusgarantiidest (RKKKo 3-1-1-77-11, p 14). Seega ei pruugi lühimenetluses mõistetud karistus vastata seadusandja hinnangule teo tegeliku ebaõiguse määra kohta. Lisaks tuleb silmas pidada, et kriminaalmenetluses on lühimenetluse kohaldamise eeltingimuseks ka prokuratuuri nõusolek (KrMS § 234 lg 2), s.t et lühimenetluse toimumine ei sõltu üksnes süüdistatava tahtest. (p 36)
KarS § 61 lg 1 järgi võib kohus erandlikke asjaolusid arvestades mõista karistuse alla seaduses sätestatud alammäära. KarS § 61 lg-s 1 nimetatud erandlike asjaolude olemasolu või puudumine on faktiline asjaolu, mis tuleb tuvastada kriminaalmenetluse käigus ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole PSJKS § 14 lg-st 2 tulenevalt pädev seda küsimust ise lahendama. (p 32) Vt ka RKPJKo 3-4-1-9-03, p 20.
Seaduses sisalduv abstraktne võimalus mõista süüdlasele karistus alla eriosa normis ette nähtud sanktsiooni alammäära ei mõjuta alammäära põhiseaduspärasust olukorras, kus kohtud ei ole konkreetsel juhul erandlikke asjaolusid tuvastanud. (p 33)
Karistusõiguslike sanktsioonide kehtestamine on seadusandja ainupädevuses ja süüteole vastava karistuse määratlemisel (karistusraamid) on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on parlamendil sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada kuritegelikku käitumist. Võimude lahususe põhimõttest tuleneb, et kohtud ei saa seadusandja asemel abstraktsetest karistuspoliitilistest eesmärkidest lähtudes asuda ise sanktsioonisüsteemi kujundama. Seadusandja avar otsustusruum ei välista aga kohtute pädevust hinnata karistusõiguse normi, sh sanktsiooni kooskõla põhiseadusega (PS § 152). (p 41)
Meelevaldse vabadusevõtmisega on hõlmatud ka ilmselgelt ülemäärase kestusega vangistuse mõistmine. PS § 20 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel süüdimõistva kohtuotsuse alusel vabaduse võtmine on põhiseaduspärane siis, kui see on ühest küljest toimunud seaduses ettenähtud menetluskorras, kuid teiselt poolt on endaga kaasa toonud isikule sellise vabadusekaotusliku karistuse kohaldamise, mis on proportsionaalne tema teo ebaõiguse määraga ehk toimepandud süüteo raskusega ja sellest tuleneva isiku süü suurusega. Kriminaalkaristusena vabaduse võtmine pikemaks ajaks, kui seda nõuab süüdlase teo raskus, ei ole kooskõlas PS §-s 20 sätestatud meelevaldse vabaduse võtmise keeluga. (p 39)
Põhiseadus ei keela seadusandjal sama õigushüve erineva intensiivsusega rikkuvate tegude koondamist ühte eriosa sättesse (teokoosseisu), tingimusel et selle sanktsioon võimaldab kohtul igal üksikjuhtumil mõista süüdlasele tema teosüüle vastava (proportsionaalse) karistuse. (p 47)
Meelevaldse vabadusevõtmisega on hõlmatud ka ilmselgelt ülemäärase kestusega vangistuse mõistmine. PS § 20 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel süüdimõistva kohtuotsuse alusel vabaduse võtmine on põhiseaduspärane siis, kui see on ühest küljest toimunud seaduses ettenähtud menetluskorras, kuid teiselt poolt on endaga kaasa toonud isikule sellise vabadusekaotusliku karistuse kohaldamise, mis on proportsionaalne tema teo ebaõiguse määraga ehk toimepandud süüteo raskusega ja sellest tuleneva isiku süü suurusega. Kriminaalkaristusena vabaduse võtmine pikemaks ajaks, kui seda nõuab süüdlase teo raskus, ei ole kooskõlas PS §-s 20 sätestatud meelevaldse vabaduse võtmise keeluga. (p 39)
PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetest tuleneb, et isikut tohib karistada konkreetse teo eest ja mitte enam, kui seda nõuab toimepandud süüteo raskus (individuaalse süü printsiip). Seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele ja on kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega juhul, kui sanktsiooni ettenägev säte, sh sanktsiooni alammäär võimaldavad kohtul mõista karistuse, mis ei ole teo ebaõiguse määra ning uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärane. (p 39)
Karistusõiguslike sanktsioonide kehtestamine on seadusandja ainupädevuses ja süüteole vastava karistuse määratlemisel (karistusraamid) on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on parlamendil sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada kuritegelikku käitumist. Võimude lahususe põhimõttest tuleneb, et kohtud ei saa seadusandja asemel abstraktsetest karistuspoliitilistest eesmärkidest lähtudes asuda ise sanktsioonisüsteemi kujundama. Seadusandja avar otsustusruum ei välista aga kohtute pädevust hinnata karistusõiguse normi, sh sanktsiooni kooskõla põhiseadusega (PS § 152). (p 41)
Karistusseadustiku eriosas sätestatud vangistuse kõrge ülemmäär, sh KarS § 141 lg-s 2, võimaldab rõhutada alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude taunitavust ja loob seadusliku aluse süüle vastava vangistuse mõistmiseks eriti raskete seksuaalkuritegude toimepanijatele. (p 58)
Meelevaldse vabadusevõtmisega on hõlmatud ka ilmselgelt ülemäärase kestusega vangistuse mõistmine. PS § 20 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel süüdimõistva kohtuotsuse alusel vabaduse võtmine on põhiseaduspärane siis, kui see on ühest küljest toimunud seaduses ettenähtud menetluskorras, kuid teiselt poolt on endaga kaasa toonud isikule sellise vabadusekaotusliku karistuse kohaldamise, mis on proportsionaalne tema teo ebaõiguse määraga ehk toimepandud süüteo raskusega ja sellest tuleneva isiku süü suurusega. Kriminaalkaristusena vabaduse võtmine pikemaks ajaks, kui seda nõuab süüdlase teo raskus, ei ole kooskõlas PS §-s 20 sätestatud meelevaldse vabaduse võtmise keeluga. (p 39)
PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetest tuleneb, et isikut tohib karistada konkreetse teo eest ja mitte enam, kui seda nõuab toimepandud süüteo raskus (individuaalse süü printsiip). Seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele ja on kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega juhul, kui sanktsiooni ettenägev säte, sh sanktsiooni alammäär võimaldavad kohtul mõista karistuse, mis ei ole teo ebaõiguse määra ning uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärane. (p 39)
Põhiseadus ei keela seadusandjal sama õigushüve erineva intensiivsusega rikkuvate tegude koondamist ühte eriosa sättesse (teokoosseisu), tingimusel et selle sanktsioon võimaldab kohtul igal üksikjuhtumil mõista süüdlasele tema teosüüle vastava (proportsionaalse) karistuse. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi järjepidev praktika nõuab, et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, millele järgneb konkreetsel juhul toimepanija süü suurusele vastava karistuse määra leidmine (nt RKKKo 3-1-1-28-14, p 29; 3-1-1-58-13, p 7). KarS § 141 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud karistusvahemik võimaldab üldjuhul diferentseerida karistust konkreetse teo raskuse ja süüdlase süü suuruse järgi ning lähtuda karistuse individualiseerimisel kas sanktsiooni alam-, kesk- või ülemmäära lähedasest vangistuse kestusest. (p 47)
Kuna seksuaalse enesemääramise vastased kuriteod, sh laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod, on olemuselt erineva raskusega, peab ka sanktsioonisüsteem võimaldama mõista üksikjuhul isiku teosüüle vastava karistuse. (p 56)
Karistusseadustiku eriosas sätestatud vangistuse kõrge ülemmäär, sh KarS § 141 lg-s 2, võimaldab rõhutada alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude taunitavust ja loob seadusliku aluse süüle vastava vangistuse mõistmiseks eriti raskete seksuaalkuritegude toimepanijatele. (p 58)
KarS § 61 lg 1 järgi võib kohus erandlikke asjaolusid arvestades mõista karistuse alla seaduses sätestatud alammäära. KarS § 61 lg-s 1 nimetatud erandlike asjaolude olemasolu või puudumine on faktiline asjaolu, mis tuleb tuvastada kriminaalmenetluse käigus ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole PSJKS § 14 lg-st 2 tulenevalt pädev seda küsimust ise lahendama. (p 32) Vt ka RKPJKo 3-4-1-9-03, p 20.
Kujunenud kohtupraktika järgi ei ole KarS § 141 lg 2 karistusvahemikku jäävat karistust võimalik tingimisi täitmisele pööramata jätta, kuna katseaeg on mõistetud karistusest lühem. (p 34) Vt RKKKo 3-1-1-99-06, p 20; RKKKo 3-1-1-59-07, p 13; RKKKo 3-1-1-96-11, p 7.4.
Vangistusest tingimisi vabastamise korral ei ole välistatud, et isik rikub katseaja tingimusi või paneb katseajal toime uue kuriteo, mistõttu pööratakse vangistus reaalselt täitmisele. Seega ei välista karistusest tingimisi vabastamine, et tegelikkuses tuleb süüdimõistetul ära kanda talle KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammääras mõistetud vangistus. (p 35)
KarS § 141 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud karistusvahemik võimaldab üldjuhul diferentseerida karistust konkreetse teo raskuse ja süüdlase süü suuruse järgi ning lähtuda karistuse individualiseerimisel kas sanktsiooni alam-, kesk- või ülemmäära lähedasest vangistuse kestusest. Seetõttu ei teki praeguses asjas küsimust õigusloome ebavõrdsusest (PS § 12) KarS § 141 siseselt. (p 47)
|
| 3-1-1-37-15
|
Riigikohus |
26.05.2015 |
|
Üldkasuliku tööga asendatud vangistuse täitmisele pööramisel saab KarS § 69 lg 6 (alates 1. jaanuarist 2015 kehtivas redaktsioonis) teises lauses toodud vangistuse ja üldkasuliku töö asendussuhtest (1 : 1) lähtuda vaid juhul, kui tegemist on süüdlasega, kelle vangistus või arest asendati üldkasuliku tööga 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 redaktsiooni alusel. (RKKKm 3-1-1-18-15, p 22).
|
| 3-1-1-31-15
|
Riigikohus |
24.04.2015 |
|
Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 69 redaktsiooni esimese lõike teine lause sätestab muu hulgas, et ühele päevale arestile või vangistusele vastab üks tund üldkasulikku tööd. KarS § 69 lg 1 eelmise redaktsiooni kohaselt vastas ühele päevale arestile või vangistusele kaks tundi üldkasulikku tööd. Järelikult on KarS § 69 lg 1 teise lause puhul tegemist isiku olukorda muul viisil leevendava seadusega 1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 5 lg 2 esimese lause mõttes.
|
| 3-1-1-25-15
|
Riigikohus |
20.04.2015 |
|
KarS § 5 lg 2 esimese lause kohaselt on isiku olukorda leevendaval seadusel tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud. Näiteks võib isiku olukorda leevendada KrMS § 202 lg 6 alusel karistuse hulka arvatav tehtud ühiskondliku töö tundide ümberarvestus. KarS § 69 lg-s 1 reguleeritud üldkasuliku töö tundide vangistuspäevadeks arvestamine muutus isikule soodsamaks, st endise asendussuhte 2 tundi = 1päev asemel on asendussuhe 1 tund = 1 päev.
Kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud (vt RKKKo 3-1-1-131-13, p 12). Seejuures peab kohus veenvalt põhjendama, missugused on need konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad isiku ütlusi tõendina osaliselt arvestada. Viidatud lahendist ei tulene mitte kohtu kohustus, vaid võimalus tunnistada osa ütlustest usaldusväärseks ja olenevalt kriminaalasja eripärast kasutada neid tõendina.
Kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud (vt RKKKo 3-1-1-131-13, p 12). Seejuures peab kohus veenvalt põhjendama, missugused on need konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad isiku ütlusi tõendina osaliselt arvestada. Viidatud lahendist ei tulene mitte kohtu kohustus, vaid võimalus tunnistada osa ütlustest usaldusväärseks ja olenevalt kriminaalasja eripärast kasutada neid tõendina.
KrMS § 63 lg 1 kohaselt on süüdistatava ütlus tõend ja seda tuleb arvestada, kui tõend on usaldusväärne. Tõendi usaldusväärseks tunnistamisel on kohtul võimalik hinnata, kas süüdistatava ütlused on järjepidevad või sisaldavad vastuolusid, kas kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolulised, kas ütlusi muudetakse ristküsitluse käigus, kas ütlustes on vastuolu kannatanu ja tunnistaja ütlustega või teiste kogutud tõenditega, kas ütlused on eluliselt usutavad. Kohtuotsuses saab tugineda vaid usaldusväärsetele tõenditele, mida kohus hindab KrMS § 61 lg 2 kohaselt.
|
| 3-1-1-17-15
|
Riigikohus |
31.03.2015 |
|
KrMS § 202 lg 6 teine lause kohustab uuendatud kriminaalmenetluses karistuse mõistmisel arvestama kohustuste osa, mille isik on täitnud.
KarS § 69 lg 1 teine lause on isiku olukorda muul viisil leevendav seadus KarS § 5 lg 2 esimese lause mõttes.
Valeandmeid on võimalik esitada mistahes faktiliste asjaolude kohta. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et faktilised asjaolud on objektiivselt tuvastatavad ehk kontrollitavad sündmused, olukorrad või seisundid. Pettuse esemeks olevate asjaolude puhul võib tegemist olla isiku jaoks nii väliste (nt maksevõimelisus) kui ka sisemiste (nt maksmisvalmidus) asjaoludega (vt RKKK 3-1-1-98-09, p 13). Lepingu allkirjastamisega väljendab isik tahet teha kokkulepitud tingimustel tehing ja lubab täita kokkulepitud viisil oma kohustused. Juhul, kui tegelikkuses pole isikul lepingu sõlmimise ajal valmidust või võimalust kokkulepet täita, on ta oma tahte või võimaluste kohta valeandmeid esitanud (ehk neid asjaolusid moonutanud).
|
| 3-1-1-18-15
|
Riigikohus |
16.03.2015 |
|
Kriminaalhooldusametnikul ega kohtul ei lasu KarS § 69 lg-t 6 kohaldades kohustust esitada või koguda ise tõendeid, mis lükkaksid ümber süüdimõistetu paljasõnalise väite, et ta ei saanud üldkasulikku tööd teha tervislikel põhjustel.
31. detsembrini 2014 kehtinud KarS § 69 lg 6 kohaldamisel on täitmiskohtunikul ulatuslik kaalutlusõigus. Täitmiskohtunik peab kõigepealt tuvastama, kas esinevad KarS § 69 lg 6 kohaldamise eeldused. Lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele peab täitmiskohtunik valima sobiva õigusliku tagajärje: kas pöörata vangistus täitmisele või mitte. (RKÜK 3-1-1-5-13, p 33.)
1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r esimesel lausel KarS § 5 lg 2 kohaselt tagasiulatuvat jõudu ei ole. 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r esimene lause ei ole kohaldatav selliste isikute puhul, kes hoidsid üldkasulikust tööst kõrvale, ei järginud kontrollnõudeid või ei täitnud neile pandud kohustusi enne 1. jaanuari 2015. KarS § 69 lg 6 u.r esimene lause on kohaldatav üksnes siis, kui süüdlane on hoidnud üldkasulikust tööst kõrvale, eiranud kontrollnõudeid või jätnud täitmata talle pandud kohustused 1. jaanuaril 2015 või hiljem. Kui samasugune rikkumine leidis aset aga enne 2015. aastat, tuleb rikkumise õiguslike tagajärgede kindlaksmääramisel juhinduda KarS § 69 lg 6 v.r esimesest lausest. Seda ka juhul, kui kriminaalhooldaja koostab erakorralise ettekande või kohus vaatab seda läbi aastal 2015 või hiljem.
Kui tegu, mille eest isikule vangistus mõisteti, ei ole enam (vangistusega) karistatav, ei saa süüdlase vangistust KarS § 5 lg 2 teisest lausest tulenevalt ka KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele pöörata, ehkki osutatud sättes nimetatud karistuse täitmisele pööramise eeldused on täidetud. Samuti ei tohi KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele pööratava vangistuse kestus koos vangistuse osaga, mis kanti üldkasuliku töö vormis, ületada vangistust, mis vastab pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega samasuguse teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäärale.
KarS § 69 lg 6 alusel vangistuse täitmisele pööramisel tuleb kantud karistuse kestuse arvestamisel aluseks võtta sama vangistuspäevade ja töötundide suhe, millest lähtudes on jõustunud kohtulahendis vangistus üldkasuliku tööga asendatud. Üldkasuliku tööga asendatud vangistuse täitmisele pööramisel saab 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r teises lauses toodud vangistuse ja üldkasuliku töö asendussuhtest (1 : 1) lähtuda vaid juhul, kui tegemist on süüdlasega, kelle vangistus või arest asendati üldkasuliku tööga 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 redaktsiooni alusel. Seega kui süüdlasele mõistetud vangistus on asendatud üldkasuliku tööga enne 1. jaanuari 2015 jõustunud kohtulahendiga, ei saa vangistuse täitmisele pööramisel lähtuda KarS § 69 lg 6 u.r teises lauses toodud asendussuhtest isegi siis, kui süüdlane hoidus üldkasulikust tööst kõrvale, rikkus kontrollnõudeid või kohtu määratud kohustusi aastal 2015 või hiljem.
Isik, keda karistati vangistusega ja kelle vangistus asendati üldkasuliku tööga enne 1. jaanuari 2015 jõustunud kohtulahendiga, peab üldkasuliku töö täies mahus ära tegema. Tal ei ole õigust nõuda 2015. a alguseks tegemata töötundide arvu vähendamist põhjusel, et 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 redaktsiooni kohaselt vastab ühele vangistuspäevale varasema kahe tunni asemel üks tund üldkasulikku tööd.
KarS § 69 lg 1 ja lg 6 teise lause praegu kehtiv redaktsioon on kohaldatav ka nende isikute puhul, kelle süüdimõistmine on küll jõustunud enne 1. jaanuari 2015, kuid kelle vangistus asendatakse KarS § 74 lg 5 neljanda lause kohaselt üldkasuliku tööga alles pärast 1. jaanuari 2015.
Kriminaalhooldusametnikul ega kohtul ei lasu KarS § 69 lg-t 6 kohaldades kohustust esitada või koguda ise tõendeid, mis lükkaksid ümber süüdimõistetu paljasõnalise väite, et ta ei saanud üldkasulikku tööd teha tervislikel põhjustel.
31. detsembrini 2014 kehtinud KarS § 69 lg 6 kohaldamisel on täitmiskohtunikul ulatuslik kaalutlusõigus. Täitmiskohtunik peab kõigepealt tuvastama, kas esinevad KarS § 69 lg 6 kohaldamise eeldused. Lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele peab täitmiskohtunik valima sobiva õigusliku tagajärje: kas pöörata vangistus täitmisele või mitte. (RKÜK 3-1-1-5-13, p 33.)
Kriminaalhooldusametnikul ega kohtul ei lasu KarS § 69 lg-t 6 kohaldades kohustust esitada või koguda ise tõendeid, mis lükkaksid ümber süüdimõistetu paljasõnalise väite, et ta ei saanud üldkasulikku tööd teha tervislikel põhjustel.
1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r esimesel lausel KarS § 5 lg 2 kohaselt tagasiulatuvat jõudu ei ole. 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r esimene lause ei ole kohaldatav selliste isikute puhul, kes hoidsid üldkasulikust tööst kõrvale, ei järginud kontrollnõudeid või ei täitnud neile pandud kohustusi enne 1. jaanuari 2015. KarS § 69 lg 6 u.r esimene lause on kohaldatav üksnes siis, kui süüdlane on hoidnud üldkasulikust tööst kõrvale, eiranud kontrollnõudeid või jätnud täitmata talle pandud kohustused 1. jaanuaril 2015 või hiljem. Kui samasugune rikkumine leidis aset aga enne 2015. aastat, tuleb rikkumise õiguslike tagajärgede kindlaksmääramisel juhinduda KarS § 69 lg 6 v.r esimesest lausest. Seda ka juhul, kui kriminaalhooldaja koostab erakorralise ettekande või kohus vaatab seda läbi aastal 2015 või hiljem.
KarS § 5 lg 2 teine lause näeb ette karistusseaduse tagasiulatuva kohaldamise muu hulgas ka isikute suhtes, kellele jõustunud otsusega mõistetud vangistus pööratakse täitmisele. Sellise isikuna on käsitatav ka KarS § 69 lg 6 esimeses lauses nimetatud süüdlane, kelle vangistus üldkasulikust tööst kõrvalehoidumise, kontrollnõuete täitmata jätmise või kohtu pandud kohustuste rikkumise tõttu täitmisele pööratakse. KarS § 5 lg 2 teise lause kohaselt ei ole tagasiulatuvat jõudu aga mitte igasugusel isiku olukorda leevendaval seadusel, vaid üksnes seadusel, mis välistab teo karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. Teo karistatavuse välistab seadus, mis tunnistab süüteokoosseisu kehtetuks või muudab seda nii, et tegu sellele enam ei vasta, ja seda olukorras, kus ühtlasi puudub ka mõni muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetustamist või muutmist vastaks. Samuti võib olla tegemist karistusseadustiku üldosas või süüteokoosseisu blanketset tunnust sisustavas normis tehtud muudatusega, mille tulemusena muutub varem süüteona karistatav tegu mittekaristatavaks. Seadusena, mis välistab karistamise vangistusega, peetakse KarS § 5 lg 2 teises lauses silmas seadusemuudatust, mille tagajärjel ei saa süüteo eest, mis varem oli karistatav vangistusega, enam vangistust mõista. Sellise olukorraga on tegemist eeskätt juhul, kui kuriteona karistatav tegu muudetakse väärteoks või kui varem vangistusega karistatav tegu jääb karistatavaks kuriteona, mille eest on põhikaristusena ette nähtud üksnes rahaline karistus. Seadusena, mis lühendab vangistust, tuleb KarS § 5 lg 2 kontekstis mõista seadust, mis alandab teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäära.
Kui tegu, mille eest isikule vangistus mõisteti, ei ole enam (vangistusega) karistatav, ei saa süüdlase vangistust KarS § 5 lg 2 teisest lausest tulenevalt ka KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele pöörata, ehkki osutatud sättes nimetatud karistuse täitmisele pööramise eeldused on täidetud. Samuti ei tohi KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele pööratava vangistuse kestus koos vangistuse osaga, mis kanti üldkasuliku töö vormis, ületada vangistust, mis vastab pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega samasuguse teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäärale.
KarS § 5 lg 2 reguleerib teo karistatavust või süüteo toimepanemise karistusliku iseloomuga õiguslikke järelmeid ette nägeva seaduse tagasiulatuvat jõudu.
KarS § 5 lg-s 2 nimetamata juhtudel karistusseadusel tagasiulatuvat jõudu ei ole.
KarS § 69 lg 6 alusel vangistuse täitmisele pööramisel tuleb kantud karistuse kestuse arvestamisel aluseks võtta sama vangistuspäevade ja töötundide suhe, millest lähtudes on jõustunud kohtulahendis vangistus üldkasuliku tööga asendatud. Üldkasuliku tööga asendatud vangistuse täitmisele pööramisel saab 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r teises lauses toodud vangistuse ja üldkasuliku töö asendussuhtest (1 : 1) lähtuda vaid juhul, kui tegemist on süüdlasega, kelle vangistus või arest asendati üldkasuliku tööga 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 redaktsiooni alusel. Seega kui süüdlasele mõistetud vangistus on asendatud üldkasuliku tööga enne 1. jaanuari 2015 jõustunud kohtulahendiga, ei saa vangistuse täitmisele pööramisel lähtuda KarS § 69 lg 6 u.r teises lauses toodud asendussuhtest isegi siis, kui süüdlane hoidus üldkasulikust tööst kõrvale, rikkus kontrollnõudeid või kohtu määratud kohustusi aastal 2015 või hiljem.
Isik, keda karistati vangistusega ja kelle vangistus asendati üldkasuliku tööga enne 1. jaanuari 2015 jõustunud kohtulahendiga, peab üldkasuliku töö täies mahus ära tegema. Tal ei ole õigust nõuda 2015. a alguseks tegemata töötundide arvu vähendamist põhjusel, et 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 redaktsiooni kohaselt vastab ühele vangistuspäevale varasema kahe tunni asemel üks tund üldkasulikku tööd.
KarS § 69 lg 1 ja lg 6 teise lause praegu kehtiv redaktsioon on kohaldatav ka nende isikute puhul, kelle süüdimõistmine on küll jõustunud enne 1. jaanuari 2015, kuid kelle vangistus asendatakse KarS § 74 lg 5 neljanda lause kohaselt üldkasuliku tööga alles pärast 1. jaanuari 2015.
|
| 3-1-1-19-15
|
Riigikohus |
16.03.2015 |
|
Kriminaalhooldusametnikul ega kohtul ei lasu KarS § 69 lg-t 6 kohaldades kohustust esitada või koguda ise tõendeid, mis lükkaksid ümber süüdimõistetu paljasõnalise väite, et ta ei saanud üldkasulikku tööd teha tervislikel põhjustel.
31. detsembrini 2014 kehtinud KarS § 69 lg 6 kohaldamisel on täitmiskohtunikul ulatuslik kaalutlusõigus. Täitmiskohtunik peab kõigepealt tuvastama, kas esinevad KarS § 69 lg 6 kohaldamise eeldused. Lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele peab täitmiskohtunik valima sobiva õigusliku tagajärje: kas pöörata vangistus täitmisele või mitte. (RKÜK 3-1-1-5-13, p 33.)
1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r esimesel lausel KarS § 5 lg 2 kohaselt tagasiulatuvat jõudu ei ole. 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r esimene lause ei ole kohaldatav selliste isikute puhul, kes hoidsid üldkasulikust tööst kõrvale, ei järginud kontrollnõudeid või ei täitnud neile pandud kohustusi enne 1. jaanuari 2015. KarS § 69 lg 6 u.r esimene lause on kohaldatav üksnes siis, kui süüdlane on hoidnud üldkasulikust tööst kõrvale, eiranud kontrollnõudeid või jätnud täitmata talle pandud kohustused 1. jaanuaril 2015 või hiljem. Kui samasugune rikkumine leidis aset aga enne 2015. aastat, tuleb rikkumise õiguslike tagajärgede kindlaksmääramisel juhinduda KarS § 69 lg 6 v.r esimesest lausest. Seda ka juhul, kui kriminaalhooldaja koostab erakorralise ettekande või kohus vaatab seda läbi aastal 2015 või hiljem.
Kui tegu, mille eest isikule vangistus mõisteti, ei ole enam (vangistusega) karistatav, ei saa süüdlase vangistust KarS § 5 lg 2 teisest lausest tulenevalt ka KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele pöörata, ehkki osutatud sättes nimetatud karistuse täitmisele pööramise eeldused on täidetud. Samuti ei tohi KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele pööratava vangistuse kestus koos vangistuse osaga, mis kanti üldkasuliku töö vormis, ületada vangistust, mis vastab pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega samasuguse teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäärale.
KarS § 69 lg 6 alusel vangistuse täitmisele pööramisel tuleb kantud karistuse kestuse arvestamisel aluseks võtta sama vangistuspäevade ja töötundide suhe, millest lähtudes on jõustunud kohtulahendis vangistus üldkasuliku tööga asendatud. Üldkasuliku tööga asendatud vangistuse täitmisele pööramisel saab 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r teises lauses toodud vangistuse ja üldkasuliku töö asendussuhtest (1 : 1) lähtuda vaid juhul, kui tegemist on süüdlasega, kelle vangistus või arest asendati üldkasuliku tööga 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 redaktsiooni alusel. Seega kui süüdlasele mõistetud vangistus on asendatud üldkasuliku tööga enne 1. jaanuari 2015 jõustunud kohtulahendiga, ei saa vangistuse täitmisele pööramisel lähtuda KarS § 69 lg 6 u.r teises lauses toodud asendussuhtest isegi siis, kui süüdlane hoidus üldkasulikust tööst kõrvale, rikkus kontrollnõudeid või kohtu määratud kohustusi aastal 2015 või hiljem.
Isik, keda karistati vangistusega ja kelle vangistus asendati üldkasuliku tööga enne 1. jaanuari 2015 jõustunud kohtulahendiga, peab üldkasuliku töö täies mahus ära tegema. Tal ei ole õigust nõuda 2015. a alguseks tegemata töötundide arvu vähendamist põhjusel, et 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 redaktsiooni kohaselt vastab ühele vangistuspäevale varasema kahe tunni asemel üks tund üldkasulikku tööd.
KarS § 69 lg 1 ja lg 6 teise lause praegu kehtiv redaktsioon on kohaldatav ka nende isikute puhul, kelle süüdimõistmine on küll jõustunud enne 1. jaanuari 2015, kuid kelle vangistus asendatakse KarS § 74 lg 5 neljanda lause kohaselt üldkasuliku tööga alles pärast 1. jaanuari 2015.
Kriminaalhooldusametnikul ega kohtul ei lasu KarS § 69 lg-t 6 kohaldades kohustust esitada või koguda ise tõendeid, mis lükkaksid ümber süüdimõistetu paljasõnalise väite, et ta ei saanud üldkasulikku tööd teha tervislikel põhjustel.
31. detsembrini 2014 kehtinud KarS § 69 lg 6 kohaldamisel on täitmiskohtunikul ulatuslik kaalutlusõigus. Täitmiskohtunik peab kõigepealt tuvastama, kas esinevad KarS § 69 lg 6 kohaldamise eeldused. Lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele peab täitmiskohtunik valima sobiva õigusliku tagajärje: kas pöörata vangistus täitmisele või mitte. (RKÜK 3-1-1-5-13, p 33.)
Kriminaalhooldusametnikul ega kohtul ei lasu KarS § 69 lg-t 6 kohaldades kohustust esitada või koguda ise tõendeid, mis lükkaksid ümber süüdimõistetu paljasõnalise väite, et ta ei saanud üldkasulikku tööd teha tervislikel põhjustel.
1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r esimesel lausel KarS § 5 lg 2 kohaselt tagasiulatuvat jõudu ei ole. 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r esimene lause ei ole kohaldatav selliste isikute puhul, kes hoidsid üldkasulikust tööst kõrvale, ei järginud kontrollnõudeid või ei täitnud neile pandud kohustusi enne 1. jaanuari 2015. KarS § 69 lg 6 u.r esimene lause on kohaldatav üksnes siis, kui süüdlane on hoidnud üldkasulikust tööst kõrvale, eiranud kontrollnõudeid või jätnud täitmata talle pandud kohustused 1. jaanuaril 2015 või hiljem. Kui samasugune rikkumine leidis aset aga enne 2015. aastat, tuleb rikkumise õiguslike tagajärgede kindlaksmääramisel juhinduda KarS § 69 lg 6 v.r esimesest lausest. Seda ka juhul, kui kriminaalhooldaja koostab erakorralise ettekande või kohus vaatab seda läbi aastal 2015 või hiljem.
KarS § 5 lg 2 teine lause näeb ette karistusseaduse tagasiulatuva kohaldamise muu hulgas ka isikute suhtes, kellele jõustunud otsusega mõistetud vangistus pööratakse täitmisele. Sellise isikuna on käsitatav ka KarS § 69 lg 6 esimeses lauses nimetatud süüdlane, kelle vangistus üldkasulikust tööst kõrvalehoidumise, kontrollnõuete täitmata jätmise või kohtu pandud kohustuste rikkumise tõttu täitmisele pööratakse. KarS § 5 lg 2 teise lause kohaselt ei ole tagasiulatuvat jõudu aga mitte igasugusel isiku olukorda leevendaval seadusel, vaid üksnes seadusel, mis välistab teo karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. Teo karistatavuse välistab seadus, mis tunnistab süüteokoosseisu kehtetuks või muudab seda nii, et tegu sellele enam ei vasta, ja seda olukorras, kus ühtlasi puudub ka mõni muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetustamist või muutmist vastaks. Samuti võib olla tegemist karistusseadustiku üldosas või süüteokoosseisu blanketset tunnust sisustavas normis tehtud muudatusega, mille tulemusena muutub varem süüteona karistatav tegu mittekaristatavaks. Seadusena, mis välistab karistamise vangistusega, peetakse KarS § 5 lg 2 teises lauses silmas seadusemuudatust, mille tagajärjel ei saa süüteo eest, mis varem oli karistatav vangistusega, enam vangistust mõista. Sellise olukorraga on tegemist eeskätt juhul, kui kuriteona karistatav tegu muudetakse väärteoks või kui varem vangistusega karistatav tegu jääb karistatavaks kuriteona, mille eest on põhikaristusena ette nähtud üksnes rahaline karistus. Seadusena, mis lühendab vangistust, tuleb KarS § 5 lg 2 kontekstis mõista seadust, mis alandab teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäära.
Kui tegu, mille eest isikule vangistus mõisteti, ei ole enam (vangistusega) karistatav, ei saa süüdlase vangistust KarS § 5 lg 2 teisest lausest tulenevalt ka KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele pöörata, ehkki osutatud sättes nimetatud karistuse täitmisele pööramise eeldused on täidetud. Samuti ei tohi KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele pööratava vangistuse kestus koos vangistuse osaga, mis kanti üldkasuliku töö vormis, ületada vangistust, mis vastab pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega samasuguse teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäärale.
KarS § 5 lg 2 reguleerib teo karistatavust või süüteo toimepanemise karistusliku iseloomuga õiguslikke järelmeid ette nägeva seaduse tagasiulatuvat jõudu.
KarS § 5 lg-s 2 nimetamata juhtudel karistusseadusel tagasiulatuvat jõudu ei ole.
KarS § 69 lg 6 alusel vangistuse täitmisele pööramisel tuleb kantud karistuse kestuse arvestamisel aluseks võtta sama vangistuspäevade ja töötundide suhe, millest lähtudes on jõustunud kohtulahendis vangistus üldkasuliku tööga asendatud. Üldkasuliku tööga asendatud vangistuse täitmisele pööramisel saab 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r teises lauses toodud vangistuse ja üldkasuliku töö asendussuhtest (1 : 1) lähtuda vaid juhul, kui tegemist on süüdlasega, kelle vangistus või arest asendati üldkasuliku tööga 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 redaktsiooni alusel. Seega kui süüdlasele mõistetud vangistus on asendatud üldkasuliku tööga enne 1. jaanuari 2015 jõustunud kohtulahendiga, ei saa vangistuse täitmisele pööramisel lähtuda KarS § 69 lg 6 u.r teises lauses toodud asendussuhtest isegi siis, kui süüdlane hoidus üldkasulikust tööst kõrvale, rikkus kontrollnõudeid või kohtu määratud kohustusi aastal 2015 või hiljem.
Isik, keda karistati vangistusega ja kelle vangistus asendati üldkasuliku tööga enne 1. jaanuari 2015 jõustunud kohtulahendiga, peab üldkasuliku töö täies mahus ära tegema. Tal ei ole õigust nõuda 2015. a alguseks tegemata töötundide arvu vähendamist põhjusel, et 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 redaktsiooni kohaselt vastab ühele vangistuspäevale varasema kahe tunni asemel üks tund üldkasulikku tööd.
KarS § 69 lg 1 ja lg 6 teise lause praegu kehtiv redaktsioon on kohaldatav ka nende isikute puhul, kelle süüdimõistmine on küll jõustunud enne 1. jaanuari 2015, kuid kelle vangistus asendatakse KarS § 74 lg 5 neljanda lause kohaselt üldkasuliku tööga alles pärast 1. jaanuari 2015.
|
Facebook
Twitter