/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-16-9964/36 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 03.11.2017
Hädakaitse kontekstis saab KarS § 31 lg 1 kohaldamisest rääkida juhul, kui isiku poolt ekslikult ettekujutatud asjaolude kogumist tuleneb hädakaitseseisund, s.o isiku ettekujutuse kohaselt on tegemist vahetu õigusvastase ründega. Kui isik kujutab ette hädakaitseseisundit loovaid asjaolusid ning on seega enda hinnangul õigustatud kaitsetegevuseks, tuleb ka KarS § 31 lg 1 kohaldamisel seejärel kontrollida, kas isiku kaitsetegevus on tema ettekujutatavate asjaolude valguses sobiv ründe lõpetamiseks, kuid samas ka säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks. See tähendab ühtlasi, et isiku kaitsetegevus peab jääma ettekujutatava hädakaitse piiridesse (KarS § 28 lg 2). Kui aga isik ületab ka tema poolt ettekujutatavate asjaolude valguses hädakaitse piire, ei välista ettekujutatud asjaolud teo õigusvastasust, mistõttu sellisel juhul KarS § 31 lg 1 ei kohaldu. Lisaks eeltoodule peab isiku kaitsetegevus olema kantud kaitsetahtest, st kaitsetegevus peab ettekujutatud asjaolude valguses olema suunatud ründe tõrjumisele. Seega kehtivad jätkuvalt hädakaitseõiguse teostamisele esitatavad üldnõuded. Viidatud põhimõte tuleneb sealjuures tõsiasjast, et ründe olemasolus eksiv isik ei saa olla õiguslikult paremas olukorras võrreldes isikuga, kes tõrjub tegelikkuses asetleidvat vahetut õigusvastast rünnet. (p 16) KarS § 31 lg 1 kohaldamiseks tuleb järelikult tuvastada, et isiku poolt ettekujutatud asjaolude tegelikkusele vastavuse korral esineks isiku käitumises mõni õigusvastasust välistav asjaolu. (p 15) KarS § 31 lg 1 teise lause kohaselt vastutab õigusvastasust välistava asjaolu suhtes eksimuses olnud isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Seda mõistetavalt juhul, kui ta käitumine vastab ettevaatamatusdelikti koosseisule, on õigusvastane ja süüline (KarS § 2 lg 2). (p 17)
3-1-1-108-13 PDF Riigikohus 06.12.2013
Kui isikut ei saa tulenevalt KarS § 31 lg 1 esimesest lausest võtta vastutusele tahtlikult toime pandud süüteo eest, ei tähenda see tingimata seda, et ta vabaneb vastutusest täielikult. Vastavalt KarS § 31 lg 1 teisele lausele vastutab õigusvastasust välistava asjaolu suhtes eksimuses olnud isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. See tähendab, et raske tervisekahjustuse tekitaja võib vastutada KarS § 119 lg 1 järgi. Kuivõrd viimati nimetatud sätte näol on tegemist ettevaatamatusdeliktiga, tuleb isiku vastutus selle normi järgi kõne alla juhul, kui saab kõneleda objektiivse hoolsuskohustuse rikkumisest (vt RKKKo 3-1-1-79-10, p 20). Kui isik on vabanenud vastutusest tahtliku süüteo eest KarS § 31 lg 1 esimese lause tõttu, on ka ettevaatamatusdelikti juures hoolsuskohustuse rikkumist analüüsides tarvis küsida eeskätt eksimusega seonduva kohta. Objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist saab jaatada nt juhul, kui õigusvastasust välistava asjaolu mitteesinemine oleks käibes vajaliku hoole ülesnäitamise korral olnud isiku jaoks äratuntav ja oletatav kaitsetegu seega välditav. Nii võib õigusvastasust välistava asjaolu mitteesinemine olla hädakaitse puhul äratuntav situatsioonis, kus isikul on enne enda kaitsmist ajaliselt ja ruumiliselt võimalik veenduda, kas rünnet ikkagi on põhjust oodata või mitte. Kui aga isikul ei ole kaitsetegevusega enam võimalik viivitada või ei saa ta olukorda veel kord hinnata, nt ei saa ta teha ruumipuuduse tõttu sammu tagasi või kõrvale (on nurka surutud), ei saa kõneleda sellest, nagu olnuks õigusvastasust välistava asjaolu mitteesinemine olnud äratuntav ja oletatav kaitsetegu isiku jaoks välditav.
Nii nagu isiku süüdivuse eeldamine ei tähenda süütuse presumptsiooni riivet (vt RKKKo 3-1-1-99-12, p 6), ei tähenda seda ka teo õigusvastasuse eeldamine. Kui esinevad asjaolud, mis võivad teo õigusvastasuse välistada ehk kui teatud asjaolude tõttu saab kahelda selles, kas õigusvastasust on põhjust eeldada, tuleb õigusvastasuse esinemist kontrollida. Nii ongi kriminaalkolleegium õigusvastasust välistavatest asjaoludest kõneledes osutanud sellele, et tulenevalt KrMS § 211 lg-st 2 on prokuratuur kohustatud välja selgitama ka süüdistatavat õigustavad asjaolud (vt RKKKo 3-1-1-12-11, p 25.3).
Kui kohus leiab, et õigusvastasust välistava asjaolu esinemine ei ole tõenäoline, tähendab see, et sellise asjaolu esinemist ei saa välistada. Kui õigusvastase ründe esinemist ehk koosseisupärase teo õiguspärasust pole võimalik tõsikindlalt välistada, tuleb süüdistatav juhul, kui ta ei ületa oletatavat rünnet tõrjudes kavatsetult või otsese tahtlusega hädakaitse piiri, tulenevalt KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõttest tahtliku süüteo toimepanemises õigeks mõista.
Isiku karistamiseks ei piisa üksnes sellest, et ta on täitnud süüteokoosseisu. Koosseisupärase teo tuvastanud menetleja peab järgnevalt hindama, kas tegu on õigusvastane (vt KarS § 2 lg 2). Kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud, et koosseisupärase teo õigusvastasust eeldatakse (vt RKKKo 3-1-1-117-06, p 6; 3-1-1-9-08, p 15; 3-1-1-49-09, p 12). Selline eeldus tuleneb arusaamast, et seadusandja on süüteokoosseisu dispositsioonis kirjeldanud tegu, mida tuleb üldjuhul pidada ebaõigeks; üksnes erandjuhtudel saab öelda, et koosseisupärases teos ebaõigust ei sisaldu. Sellisteks erandjuhtudeks on olukorrad, kus esineb mõni õigusvastasust välistav asjaolu. Nii nagu isiku süüdivuse eeldamine ei tähenda süütuse presumptsiooni riivet (vt RKKKo 3-1-1-99-12, p 6), ei tähenda seda ka teo õigusvastasuse eeldamine. Kui esinevad asjaolud, mis võivad teo õigusvastasuse välistada ehk kui teatud asjaolude tõttu saab kahelda selles, kas õigusvastasust on põhjust eeldada, tuleb õigusvastasuse esinemist kontrollida. Nii ongi kriminaalkolleegium õigusvastasust välistavatest asjaoludest kõneledes osutanud sellele, et tulenevalt KrMS § 211 lg-st 2 on prokuratuur kohustatud välja selgitama ka süüdistatavat õigustavad asjaolud (vt RKKKo 3-1-1-12-11, p 25.3).
KarS § 31 lg 1 esimene lause sätestab, et tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Tegemist on KarS § 17 lg-s 1 reguleeritud koosseisueksimusega sarnase eksimuse instituudiga, kuivõrd see puudutab sarnaselt koosseisueksimusele eksimust faktilises asjaolus. KarS § 17 lg 1 järgi on vastutus tahtliku süüteo eest välistatud juhul, kui isik eksib süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva asjaolu suhtes. Samamoodi määrab KarS § 31 lg 1 esimene lause, et vastutus tahtliku süüteo eest langeb ära juhul, kui isik hindab vääralt asjaolu, mida tuleb deliktistruktuuris analüüsida õigusvastasuse tasandil. Seega on seadusandja valinud ka õigusvastasuse tasandil n-ö eksijasõbraliku regulatsiooni. Erinevalt süü puhul asjakohasest KarS § 39 lg-s 1 sätestatud keelueksimuse instituudist, mille kohaselt on vastutus välistatud vaid juhul, kui eksimus oli eksija jaoks vältimatu, vabaneb õigusvastasuse tasandil eksimuses olev isik vastutusest hoolimata sellest, kas eksimus oli tema jaoks välditav või vältimatu. Kui isikut ei saa tulenevalt KarS § 31 lg 1 esimesest lausest võtta vastutusele tahtlikult toime pandud süüteo eest, ei tähenda see tingimata seda, et ta vabaneb vastutusest täielikult. Vastavalt KarS § 31 lg 1 teisele lausele vastutab õigusvastasust välistava asjaolu suhtes eksimuses olnud isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. See tähendab, et raske tervisekahjustuse tekitaja võib vastutada KarS § 119 lg 1 järgi. Kuivõrd viimati nimetatud sätte näol on tegemist ettevaatamatusdeliktiga, tuleb isiku vastutus selle normi järgi kõne alla juhul, kui saab kõneleda objektiivse hoolsuskohustuse rikkumisest (vt RKKKo 3-1-1-79-10, p 20). Kui isik on vabanenud vastutusest tahtliku süüteo eest KarS § 31 lg 1 esimese lause tõttu, on ka ettevaatamatusdelikti juures hoolsuskohustuse rikkumist analüüsides tarvis küsida eeskätt eksimusega seonduva kohta. Objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist saab jaatada nt juhul, kui õigusvastasust välistava asjaolu mitteesinemine oleks käibes vajaliku hoole ülesnäitamise korral olnud isiku jaoks äratuntav ja oletatav kaitsetegu seega välditav. Nii võib õigusvastasust välistava asjaolu mitteesinemine olla hädakaitse puhul äratuntav situatsioonis, kus isikul on enne enda kaitsmist ajaliselt ja ruumiliselt võimalik veenduda, kas rünnet ikkagi on põhjust oodata või mitte. Kui aga isikul ei ole kaitsetegevusega enam võimalik viivitada või ei saa ta olukorda veel kord hinnata, nt ei saa ta teha ruumipuuduse tõttu sammu tagasi või kõrvale (on nurka surutud), ei saa kõneleda sellest, nagu olnuks õigusvastasust välistava asjaolu mitteesinemine olnud äratuntav ja oletatav kaitsetegu isiku jaoks välditav.
KarS § 31 lg 1 esimene lause sätestab, et tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Tegemist on KarS § 17 lg-s 1 reguleeritud koosseisueksimusega sarnase eksimuse instituudiga, kuivõrd see puudutab sarnaselt koosseisueksimusele eksimust faktilises asjaolus. KarS § 17 lg 1 järgi on vastutus tahtliku süüteo eest välistatud juhul, kui isik eksib süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva asjaolu suhtes. Samamoodi määrab KarS § 31 lg 1 esimene lause, et vastutus tahtliku süüteo eest langeb ära juhul, kui isik hindab vääralt asjaolu, mida tuleb deliktistruktuuris analüüsida õigusvastasuse tasandil. Seega on seadusandja valinud ka õigusvastasuse tasandil n-ö eksijasõbraliku regulatsiooni. Erinevalt süü puhul asjakohasest KarS § 39 lg-s 1 sätestatud keelueksimuse instituudist, mille kohaselt on vastutus välistatud vaid juhul, kui eksimus oli eksija jaoks vältimatu, vabaneb õigusvastasuse tasandil eksimuses olev isik vastutusest hoolimata sellest, kas eksimus oli tema jaoks välditav või vältimatu.
KarS § 21 lg 2 esimeses lauses sätestatud muude kaastäideviimise eelduste täidetuse korral moodustab röövimise kaastäideviimise ka olukord, kus ainult üks täideviijatest kasutab kannatanu kallal vägivalda ja teine hõivab kannatanule kuuluva asja. Otseselt peab röövimise sarnaseid mitmeaktilisi delikte silmas KarS § 21 lg 2 teine lause (vt RKKKo 3-1-1-100-06, p 9).
3-1-1-56-08 PDF Riigikohus 15.10.2008
Kui isik arvab ekslikult, nagu viibiks ta hädaseisundis, esineb tema käitumises KarS § 31 lg 1 alusel eksimus õigusvastasust välistava asjaolu esinemises. Niisuguse eksimuse korral on isiku tegu küll tahtlik, kuid selle õigusvastasus on välistatud. Seaduses sätestatud juhtudel võib isik sellisel juhul vastutada ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest.
Kui jätta arvestamata teoobjektiks olev väheväärtuslik vara, on KarS § 202 ja § 218 lg 1 objektiivselt ja subjektiivselt koosseisult identsed. Seetõttu nii, nagu pole võimalik ettevaatamatusest toime panna KarS § 202 järgi kvalifitseeritavat kuritegu, ei ole võimalik ettevaatamatusest toime panna ka KarS § 218 lg 1 järgi kvalifitseeritavat süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamist (vt RKKKo nr 3-1-1-81-06, p 10).
KarS § 218 lg 1 ei näe ette sellist iseseisvat süüteokoosseisu nagu varavastane süütegu väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, vaid sätestab vastutuse varguse, omastamise jm varavastase süüteo (v.a röövimine, väljapressimine ja asja omavoliline kasutamine vägivalla abil ning tulirelva, laskemoona, lõhkeaine, kiirgusallika, narkootilise või psühhotroopse aine või nende lähteaine, suure teadusliku, kultuuri- või ajalooväärtusega eseme vargus või süstemaatiline vargus) eest, mis on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu (vt RKKKo nr 3-1-1-81-06, p 9).
3-1-1-20-06 PDF Riigikohus 20.04.2006
Karistusregistri seaduse (KarRS) § 31 sätestab, et karistusregistrisse kantud isiku karistusandmetest lähtutakse isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel ja et Karistusregistri karistusandmed omavad õiguslikku tähendust kuni nende kustutamiseni sama seaduse §-des 25-28 sätestatud tähtaegadel. Karistusregistri seaduse § 25 lg 1 p 1 kohaselt kustutatakse karistusandmed registrist ja kantakse üle arhiivi, kui väärteo eest mõistetud või määratud rahatrahvi või aresti täitmisest on möödunud üks aasta. Samas näeb KarRS § 26 lg 5 ette, et kui isik paneb enne karistusandmete kustutamise tähtaja möödumist toime uue väärteo või kuriteo, siis tähtaeg katkeb ja tähtaega arvestatakse viimase väärteo või kuriteo eest mõistetud põhi- ja lisakaristuse ärakandmisest kõigi väärtegude või kuritegude eest.
Tahtluse välistab üksnes koosseisueksimus (KarS § 17). Koosseisueksimusega on tegemist siis, kui isik ei tea mingit süüteokoosseisule vastavat faktilist asjaolu ega pea seda isegi mitte võimalikuks (vt RKKK otsus nr 3-1-1-95-05).
Lisaks koosseisueksimusele ja eksimusele õigusvastasust välistavas asjaolus (eksimused faktilistes asjaoludes) tunneb Karistusseadustik ka õiguslikku eksimust - eksimust teo keelatuses (KarS § 39), mis vältimatuse korral välistab isiku süü, välditavuse korral võib aga anda aluse KarS § 60 kohaldamiseks. KarS § 39 lg 1 kohaselt on eksimusega teo keelatuses ehk keelueksimusega tegemist juhul, kui isik ei saa aru oma teo keelatusest. Keelueksimuse puhul on tegemist eksimusega mingi keelava õigusnormi sisuks oleva keelu olemasolus (vt RKKK otsus nr 3-1-1-95-05). Olukorras, kus isik arvab, et tema tegu ei ole karistatav mitte kuriteona, vaid väärteona, puudub alus väita, et isik ei saa aru oma teo keelatusest KarS § 39 mõttes.
Liikluskuriteos süüdimõistetult võib kohus jätta juhtimisõiguse ära võtmata üksnes väga erandlikel juhtudel (vt RKKK otsus nr 3-4-1-2-05).
Karistusseadustiku § 39 lg 1 kohaselt on eksimusega teo keelatuses ehk keelueksimusega tegemist juhul, kui isik ei saa aru oma teo keelatusest. Keelueksimuse puhul on tegemist eksimusega mingi keelava õigusnormi sisuks oleva keelu olemasolus (vt RKKKo nr 3-1-1-95-05, p 8). Olukorras, kus isik arvab, et tema tegu ei ole karistatav mitte kuriteona, vaid väärteona, puudub alus väita, et isik ei saa aru oma teo keelatusest KarS § 39 mõttes. Eksimusele toimepandava süüteo liigis Karistusseadustik aga õiguslikku tähendust ei anna. Selline eksimus ei välista ei teo koosseisupärasust (sh tahtlikkust), õigusvastasust ega süülisust.
Riigikohus saab konkreetse normikontrolli raames hinnata kriminaalõigusnormi Põhiseadusele vastavust vaid menetletava kriminaalasja asjaolude põhjal (vt ka RK üldkogu otsus nr 3-1-1-77-02).

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json