Kohtulahendite liigitus

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Varavastased süüteod
• ->
• omastamine

Omastamistahte manifesteerimise seisukohalt pole oluline, kas selle tulemusel läheb omastamise objektiks oleva vallasasja omandiõigus tsiviilõiguslikult üle teisele isikule. (p 33)

KarS § 201 lg 1 subjektiivse koosseisu täitmine eeldab ka seda, et toimepanija vähemalt peab võimalikuks ja möönab, et tema enda või kolmanda isiku kasuks pööratav vallasasi on sel ajal toimepanija või kolmanda isiku valduses. (p 39)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Süüteokatse

Vastutus süüteokatse eest eeldab, et isiku tegu vastab kõigile süüteokoosseisu subjektiivsetele tunnustele. (p 39)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ERIOSA
• ->
• kohtuotsuse tegemine maakohtus
• ->
• kohtuotsuse tegemisel lahendatavad küsimused

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ERIOSA
• ->
• dokument ja asitõend
• ->
• kuriteoga saadud vara tagastamine

KrMS § 126 lg 3 p-s 6 peetakse silmas sellist vara (eeskätt vallasasja), mis on kuriteo tulemusel jõudnud toimepanija või kolmanda isiku valdusse, kuid mille omand pole erinevalt KarS § 83¹ nimetatud varast tsiviilõiguse järgi toimepanijale ega kolmandale isikule üle läinud. Näiteks võib tegemist olla varastatud vallasasjaga, mis on toimepanijalt või kolmandalt isikult kriminaalmenetluses ära võetud. (p 44)

KrMS § 126 lg-st 3 ei tulene iseseisvat alust võtta omand sundkorras riigile nagu konfiskeerimise puhul. KrMS § 126 lg 3 reguleerib pelgalt vara tagastamist omanikule; riigi poolt kriminaalmenetluses omandatud (nt konfiskeeritud või menetlustoimingute käigus loodud) varaga edasise toimimise viisi, samuti sellise vara omandamist, millest senine omanik on vabatahtlikult (riigi kasuks) loobunud või mille omanik või seaduslik valdaja pole teada. Menetleja ei saa KrMS § 126 lg 3 p 6 alusel muuta vara kuuluvust (omandiõigust) senise omaniku sellekohase tahteavalduseta. (p 45)

KrMS § 126 lg 3 p 6 eesmärk sarnaneb KarS § 83¹ eesmärgiga: vältida süüdlase või kolmanda isiku rikastumist kuriteo toimepanemise tagajärjel. Kui konfiskeerimisega jäetakse isik ilma kuriteoga omandatust, siis KrMS § 126 lg 3 p 6 alusel võetakse isikult ära võimalus saada kasu ehk kasutada ja edasi võõrandada sellist vara, mis õiguslikult talle ei kuulugi. Olukorras, kus kuriteo tõttu toimepanija või kolmanda isiku valdusse läinud asja omanik ei soovi seda tagasi, kuid nõuab toimepanijalt asja eest rahalist hüvitist, langeb aga ära ka rikastumine kuriteo toimepanemise tõttu. See tähendab muu hulgas seda, et kui süüdistatav hüvitab kannatanu soovil viimasele kaotsiläinud asja väärtuse ehk n-ö maksab asja kinni, pole selle asja andmine riigi omandisse üldjuhul enam kooskõlas KrMS § 126 lg 3 p 6 eesmärgiga. Olukorras, kus kannatanu nõuab talle kuuluva asja tagastamise asemel süüdistatavalt selle väärtuse hüvitamist, peaks ta üldjuhul loovutama asja omandi hüvitisnõude täitmise tingimusel süüdistatavale või isikule, kellele süüdistatav on asja üle andnud. (p-d 55-56)

• Eraõigus
• ->
• Juriidilised isikud, ühinguõigus
• ->
• Juriidilise isiku juhtimine
• ->
• juhatuse liikme esindusõigus

ÄS § 181 lg 3 laieneb ka osaühingu sellistele tehingutele, mille teiseks pooleks pole juhatuse liige ise, vaid temaga samaväärse või suurel määral sarnase majandusliku huviga isik. Osaühingu ja tema ainuosaniku majanduslikud huvid on samaväärsed. (p 48)

ÄS § 181 lg-s 3 peetakse tehingu all silmas nii kohustus- kui ka käsutustehingut. Seega mõjutab ka ÄS § 181 lg-st 3 tuleneva esindusõiguse piirangu eiramine asjaõiguskokkuleppe kehtivust. (p 50)

• Eraõigus
• ->
• Asjaõigus
• ->
• omand
• ->
• omandi kaitse
• ->
• asja väljanõudmine ebaseaduslikust valdusest (vindikatsioonihagi)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• alusetu rikastumise õigus
• ->
• kohustuse täitmisena saadu tagasinõudmine

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlus Riigikohtus
• ->
• teistmine
• ->
• asjaolud, mis on teistmise aluseks

Olukorras, kus asja väärtuse kompenseerimisele suunatud kahju hüvitamise nõude adressaat pole asja valdaja, ei too kahju hüvitamise nõude esitamine ega rahuldamine kaasa hageja omandiõiguse ega asja tegeliku valdaja vastu suunatud vindikatsiooninõude lõppemist. Seega ei võta ühelt isikult kaotsiläinud asja väärtuse hüvitamise nõudmine omanikult iseenesest õigust nõuda hiljem teiselt isikult asja tagastamist, ehkki selle tulemuseks võib olla alusetust rikastumisest tulenev kohustus kahjuhüvitis tagastada või kahjuhüvitisnõude rahuldanud kohtuotsuse teistmine. (p 53)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• deliktiõigus
• ->
• delikti üldkoosseis
• ->
• muul alusel esitatavad nõuded

• Eraõigus
• ->
• Juriidilised isikud, ühinguõigus
• ->
• Juriidilise isiku juhatuse liikme vastutus juriidilise isiku ees

Osaühingu juhatuse liikme ametikohustuste kuritarvitamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude õiguslik alus on ÄS § 187 lg 2 esimene lause ja lepinguväliselt õigusvastaselt kahju tekitamise sätted sellise nõude puhul üldjuhul ei kohaldu. (p 58)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju hüvitamine asja hävimise, kaotsimineku või kahjustamise korral

VÕS § 132 kohaldatakse ka loomade kaotsimineku, surma või kahjustamise korral. (p 62)

VÕS § 132 lg 1 kohaselt peab kahjuhüvitis olema nii suur, et kannatanul oleks kahju hüvitamise ajal võimalik soetada samaväärne asi. Kohtul tuleb kahjuhüvitise suurust kindlaks määrates lähtuda samaväärse asja soetamise kuludest võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Üksnes juhul, kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, tuleb VÕS § 132 lg 2 järgi hävinud või kaotsiläinud asja väärtus hüvitada. Samas on asja soetamise hind eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind. (p 63)

Kahjustatud asja tagasinõudmine ei võta kannatanult õigust nõuda kahjuhüvitist asja parandamise või väärtuse vähenemise eest (VÕS § 132 lg 3). Seejuures on asja VÕS § 132 lg 3 mõttes kahjustatud ka siis, kui ajal, mil omanik on valdusest ebaseaduslikult ilma jäetud, asja väärtus kasutamise või vananemise tõttu väheneb (p 71)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• alusetu rikastumise õigus
• ->
• väärtuse hüvitamise nõue õiguste rikkumise korral

Kahju hüvitamine ei pruugi omandiõiguse rikkumise korral olla ainukene nõue, mille kahjustatud isik saab rikkuja vastu esitada. Teatud juhtudel võib alternatiivselt kõne alla tulla ka kannatanu alusetust rikastumisest tulenev nõue süüdistatava vastu (VÕS § 1037 lg-d 1-3). Pahauskselt rikkujalt, kes teadis oma õigustuse puudumisest või pidi sellest teadma, võib õigustatud isik lisaks saadu harilikule väärtusele VÕS § 1039 järgi nõuda ka rikkumisega saadud tulu väljaandmist. Rikkuja peab õigustatud isikule teatama, millist tulu ta rikkumisega saadust sai. Seega lasub tulu suuruse tõendamise koormus eelkõige pahausksel rikkujal. Kannatanu võib piirduda selliste asjaolude esitamisega, millest nähtuvalt sai süüdistatav tõenäoliselt tema õiguste rikkumisest tulu, kuid ta ei pea tõendama süüdistatava saadud tulu täpset suurust. (p 65)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• tsiviilhagi
• ->
• tsiviilhagi menetlemise üldpõhimõtted

Olukorras, kus tsiviilhagis kirjeldatud asjaoludel võib kõne alla tulla nii kahju hüvitamise nõue kui ka alusetust rikastumisest tulenev nõue, lasub kohtul üldjuhul KrMS § 38¹ lg-st 6, TsMS §-st 351 ja § 392 lg-st 1 tulenev kohustus selgitada, kas kannatanu tahab tugineda nendele asjaoludele, millega saab põhjendada kahjuhüvitisnõuet, või tugineb kannatanu alusetust rikastumisest tuleneva nõude eeldustele. Kohus peab kannatanule muu hulgas selgitama, mis asjaolud on üht või teist liiki nõude rahuldamise seisukohalt tähtsad. Sõltuvalt sellest, mis asjaoludele hageja tugineb, peab kohus süüdistatavale (või tsiviilkostjale) selgitama, mis asjaolusid on viimasel võimalik tõendada vastutusest vabanemiseks. Juhul kui maakohus on kvalifitseerimis- ja selgituskohustust rikkunud, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 ls 2), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses haginõude kohta ka uusi tõendeid. (p 66)

• Eraõigus
• ->
• Asjaõigus
• ->
• omand
• ->
• omandi kaitse
• ->
• asja väljanõudmine ebaseaduslikust valdusest (vindikatsioonihagi)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kohustuse rikkumine ja õiguskaitsevahendid
• ->
• kahju hüvitamine

Kui ebaseaduslikus valduses olev asi on alles ja kahjustamata, siis ei ole omanikul kohtupraktika kohaselt üldjuhul asja ebaseadusliku valdaja vastu asja väärtuse hüvitamise nõuet. Kui asi on teise isiku ebaseaduslikus valduses, on esmane õiguskaitsevahend asja väljaandmise nõue AÕS § 80 lg 1 või VÕS § 108 lg 2 esimese lause alusel. Kui kohustus seisneb eseme tagastamises, võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu. Ilma täiendava tähtaja andmiseta võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust, samuti VÕS § 116 lg 2 p-des 1-4 nimetatud juhtudel või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik. Omaniku huvikaotus asja tagastamise vastu on õiguslikult arvestatav näiteks juhul, kui asi on oluliselt kahjustada saanud või amortiseerunud või kui omanik on seoses valduse kaotusega soetanud endale uue asja, kuna asi oli talle oluline. (p 70)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ERIOSA
• ->
• kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamine

Kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka. (p 81)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• süüdistatav ja kahtlustatav
• ->
• süüdistuse sisu ja selle muutmine

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• menetlusdokumendid
• ->
• süüdistusakt

Süüdistus on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses, mitte aga süüdistuses (RKKKo nr 1-16-4665/257, p 10). (p 20)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Süüteokatse
• ->
• Lõpetamata ja lõpetatud süüteokatse

Katse lõpetamata või lõpetatuks lugemisel lähtutakse isiku ettekujutusest oma teost. Süüteokatse on lõpetamata, kui isik ei ole veel teinud kõike, mida ta vastavalt oma ettekujutusele teost peab vajalikuks süüteo lõpuleviimiseks (KarS § 41 lg 2). Sisuliselt on tegemist teo toimepanija otsustusega: „Ma võiksin süüteo küll lõpule viia, aga ma ei taha seda“. Ning süüteokatse on lõpetatud, kui isik vastavalt oma ettekujutusele teost on teinud kõik endast oleneva süüteo lõpuleviimiseks (KarS § 42 lg 2). Rääkimaks selles situatsioonis loobumisest peab isik langetama vabatahtliku otsuse: „Ma pean midagi tegema, et katkestada enda vallandatud kausaalahel ja hoida ära tagajärje saabumine“. (Vt RKKKo Riigikohtu nr 1-17-3858/68, p-d 10-12.) (p 24)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Süüteokatse
• ->
• Loobumine

Süüst vabastava süüteokatsest loobumise eeldusena tuleb aga tuvastada seegi, et sellise otsuse loobumisteo kasuks langetas süüteo toimepanija vabatahtlikult, s.o tema tahtest sõltumatute asjaolude sunnita (KarS § 40 lg 3). Loobumisega näitab täideviija, et ta on n-ö naasnud õiguskuulekuse juurde, mistõttu tema karistamiseks katse staadiumisse jäänud süüteo eest puudub üld- ja eripreventiivne vajadus. Täideviija peab enda teoplaani realiseerimist jätkuvalt võimalikuks, kuid enda vaba otsuse ajel ei soovi ta seda enam saavutada. Seega on otsustava tähendusega, millised olid need domineerivad motiivid, mis toimepanija konkreetsel juhul loobumisele viisid. (p 27)

Vabatahtlikkust ei saa eitada pelgalt seetõttu, kui tõuge selleks pärineb väljastpoolt. Nii pole põhjust eitada süüteokatsest vabatahtlikku loobumist, kui teo toimepanija laseb end mõjutada kellegi palvetest, mille toimel ta jätab kaastunde või ka n-ö kaine kaalutluse tõttu (nt teadvustades endale võimalikku karistust) teo lõpuni viimata. Loobumise vabatahtlikkust ei välista ka näiteks häbitunne, kui see peaks tekkima kolmanda(te) osapool(t)e tegevuse, nt veenmise või ka juhuslikult teo täideviimisele pealesattumise tulemusena. Ka sellistel puhkudel saab rääkida autonoomsetest motiividest, millest johtuvalt ei soovi toimepanija enam tagajärje saabumist. Seetõttu sõltub hinnang süüteokatsest loobumise vabatahtlikkusele sellest, kas teo toimepanijal oli loobumisotsuse vastuvõtmise hetkel jätkuvalt kontroll ja otsustusvabadus enda käitumise üle, pidades samal ajal tagajärje saavutamist jätkuvalt võimalikuks. Seega ei ole väline mõjutus veel iseenesest midagi sellist, mille esinemisel tuleks kohe välistada loobumise vabatahtlikkus. (p 29)

Loobumine ei ole vabatahtlik juhul, kui isik on väliste tegurite toimel selleks sunnitud. Nii tuleb vabatahtlikkust eitada olukordades, kus isik peab küll võimalikuks tagajärje saavutamist, kuid ilmnenud ebasoodsad välised asjaolud mõjutavad tema senist teoplaani olulisel määral negatiivselt. Jutt on situatsioonidest, kus tagajärje saavutamine osutub uute väliste asjaolude tõttu esialgsega võrreldes oluliselt keerukamaks ja/või ohtlikumaks, nõudes muu hulgas senise teoplaani olulist muutmist. Vabatahtlikkusega pole tegemist ka siis, kui need välised asjaolud suurendavad oluliselt toimepanemisega kaasnevaid riske, muutes kuriteo selle toimepanija seisukohalt ebamõistlikumaks (nt rünnatav osutub arvatust tugevamaks), või tõstavad oluliselt vahelejäämise riskiastet (nt ohver hakkab karjuma). Samuti tuleb vabatahtlikku loobumist eitada, kui isik peab võimalikuks kolmanda(te) isiku(te) sekkumist, mis teeks tagajärje põhjustamise kas võimatuks või vähemalt oluliselt raskemaks. Autonoomse otsuse puudumisest tuleb rääkida ka siis, kui välised asjaolud „üllatavad“ täideviijat sel määral, et ta ei ole enam sisemiselt võimeline tegu toime panema. Loobumise vabatahtlikkus/mittevabatahtlikkus sõltub iga üksikjuhtumi asjaoludest ja sündmuste kulgu sekkunud väliste asjaolude mõjust toimepanijale. (p-d 30 ja 31)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• tsiviilhagi
• ->
• tsiviilhagi esitamine, tagasivõtmine ja tsiviilhagist loobumine

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• tsiviilhagi
• ->
• tsiviilkohtumenetluse sätete kohaldamine

Varem on Riigikohus märkinud, et KrMS § 310 lg-st 1 tulenevalt pole kohtul kriminaalmenetluses pädevust tsiviilhagi osas menetlust lõpetada ja et hagist loobumise tagajärjeks on selle rahuldamata jätmine (RKKKo nr 3-1-1-2-10, p 10, vt ka RKKKo nr 3-1-1-13-14, p 37). Nüüdseks on aga õiguslik olukord selles osas muutunud. 1. jaanuaril 2017 jõustunud KrMS § 381 lg 6 näeb otsesõnu ette, et kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilhagi menetlemisel lähtutakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatust. Kriminaalmenetluse seadustik sätestab õigusliku tagajärje - tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine - tsiviilhagi tagasivõtmisel (KrMS § 296² lg 1 p 2), aga ei räägi kohtu pädevusest hagiavaldusest loobumise korral. Kuna tsiviilhagist loobumisel (TsMS § 429) ja tagasivõtmisel (TsMS § 424) on erinev tähendus ja tagajärg (vt ka RKKKo nr 3-1-1-13-14, p 37) ning kriminaalmenetluse seadustik hagist loobumise tagajärge ette ei näe, tuleb tsiviilhagist loobumise korral juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustikust. TsMS § 429 lg 1 esimese lause järgi võib hagist loobuda kuni selle kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Sama lõike teine lause sätestab, et kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. (p-d 42-44)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• kriminaalmenetluse kulud
• ->
• menetluskulude hüvitamine

KrMS § 182 lg 3 näeb ette kulude kandja määramise korra ainult tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulude puhul. Kannatanu esinduskulud ei pruugi alati olla seotud vaid tsiviilhagiga (nt kannatanu muu õigusnõustamine kriminaalmenetluses). (p 27)

KrMS § 181 lg 1 kohaldub nii õigeksmõistva kui ka osaliselt õigeksmõistva lahendi tegemisel. Viimasel juhul jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (Vt RKKKo 1-18-7408/62, p 25.) (p 29)

Riigikohtus toimuva kirjaliku kassatsioonimenetluse puhul on nõupidamistuppa siirdumise ajaga võrdsustatav KrMS § 352 lg 2 p 2 alusel kindlaks määratud tähtaeg kirjalike seisukohtade, taanduste ja taotluste esitamiseks. Pärast seda tähtaega esitatud taotlus (sh taotlus valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu hüvitamiseks) tuleb üldjuhul jätta läbi vaatamata (vt nt RKKKo 1-16-10888/62, p 55). (p 31)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine
• ->
• muu oluline rikkumine (§ 339 lg 2)

Jättes analüüsimata selle, kas KarS § 118 lg 1 p 2 järgi esitatud süüdistuse korral on kannatanul tekkinud raske tagajärg süüdistatavale objektiivselt omistatav, rikub kohus otsuse põhjendamise kohustust KrMS § 305¹ lg 1 mõttes ning ühtlasi kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 12)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Isikuvastased süüteod
• ->
• raske tervisekahjustus

KarS § 118 lg 1 p-s 2 sätestatud kuriteokoosseis on tagajärjedelikt, mistõttu tuleb objektiivse koosseisu tasandil tuvastada teo ja tagajärje vaheline põhjuslik seos nii naturalistliku kausaalsuse (ekvivalentsus- ehk conditio sine qua non-teooria) kui ka objektiivse omistamise kriteeriumi alusel (vt nt RKKKo 3-1-1-102-16, p 8). (p 11)

Jättes analüüsimata selle, kas KarS § 118 lg 1 p 2 järgi esitatud süüdistuse korral on kannatanul tekkinud raske tagajärg süüdistatavale objektiivselt omistatav, rikub kohus otsuse põhjendamise kohustust KrMS § 305¹ lg 1 mõttes ning ühtlasi kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 12)

KarS § 118 lg 1 p-des 1-6 sätestatud raske tervisekahjustuse tekitamise objektiivne koosseis kattub KarS § 119 lg-s 1 sisalduva kuriteo objektiivse koosseisuga (vrd RKKKo 3-1-1-23-13, p 6 ning 3-1-1-79-15, p 5). (p 15)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• kriminaalmenetluse kulud
• ->
• kaitsjatasu ja esindaja tasu

Klient ja kaitsja võivad kokku leppida õigusteenuse osutamise kindlas tasus (AdvS § 61 lg 1 p 2), kuid esitades kohtule valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise taotluse, peab see võimaldama kohtul analüüsida osutatud õigusteenuse põhjendatust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, s.t eelkõige töötunni hinna ja tööaja adekvaatsust. Olukorras, kus kaitsjatasu taotlusest ega arvetest ei nähtu menetlustoimingutele kulutatud aega ega kaitsja tunnihinda, tuvastab kohus need asjaolud enda äranägemisel hinnanguliselt, arvestades kohtupraktikat ning mõistlikkuse põhimõtet (vt RKKKo 1-18-7408/62, p 26). Eelmärgitu kehtib ka valitud esindaja mõistliku tasu kindlaksmääramisel. (p 25)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• kannatanu
• ->
• kannatanu nõuete maksmapanek kriminaalmenetluses

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• tsiviilhagi
• ->
• tsiviilhagi ja avalik-õigusliku nõudeavalduse kohta otsuse tegemine

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ERIOSA
• ->
• kohtulahendi jõustumine ja täitmisele pööramine
• ->
• kohtulahendi jõustumine

Kui kohtuotsust kannatanu kahjuhüvitise nõude lahendamise osas ei vaidlustata, siis see jõustub ning kõrgema astme kohtul ei ole võimalik madalama astme kohtu(te) otsust selles osas muuta isegi juhul, kui süüdistatava teole antakse kõrgema astme kohtu poolt teistsugune karistusõiguslik hinnang. (Vt ka RKKKm 1-12-5921/425, p-d 21-25 ning RKKKo 1-18-7833/63, p 18.) (p-d 20 ja 21)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ERIOSA
• ->
• kassatsioonimenetlus
• ->
• kassatsioonimenetluse olemus, piirid ja piiridest väljumine

Riigikohus ei tuvasta faktilisi asjaolusid (KrMS § 363 lg 5), kuid kontrollib seda, kas kohtute siseveendumuse kujunemine on jälgitav ja kas otsuses on nõuetekohaselt ära näidatud, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines (vt nt RKKKo 3-1-1-5-08, p 12.1). Kassatsioonikohtu järelevalve hõlmab eeskätt seda, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (vt nt RKKKo 3-1-1-68-09, p 6 ja 3-1-1-33-08, p 7). Sellekohase kontrolli vajalikkus ja ulatus sõltub muu hulgas ka sellest, kas üldse ja kui, siis millisel määral ning millise õigusliku argumentatsiooniga on kahtluse alla seatud kohtute poolt tuvastatud sündmuste käik. Kui jätta kõrvale olukorrad, kus kohus oma initsiatiivil tuvastab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis on süüdistatava olukorda halvendanud (KrMS § 331 lg 3), võib kaebeinstants üldjuhul võtta enda õiguskäsitluse aluseks olukorra sellisena, nagu seda aktsepteerivad kohtumenetluse pooled (vt nt RKKKo 3-1-1-100-15, p-d 10.1–11, 3-1-1-76-16, p-d 8-9). (p 8)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ERIOSA
• ->
• apellatsioonimenetlus
• ->
• apellatsioonimenetluse olemus, piirid ja piiridest väljumine

Kui jätta kõrvale olukorrad, kus kohus oma initsiatiivil tuvastab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis on süüdistatava olukorda halvendanud (KrMS § 331 lg 3), võib kaebeinstants üldjuhul võtta enda õiguskäsitluse aluseks olukorra sellisena, nagu seda aktsepteerivad kohtumenetluse pooled (vt nt RKKKo 3-1-1-100-15, p-d 10.1–11, 3-1-1-76-16, p-d 8-9). (p 8)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Isikuvastased süüteod
• ->
• tapmine
• ->
• provotseeritud tapmine

Kui kriminaalasjas leiab kinnitust tapmisteole eelnenud kannatanu vägivaldne ja/või solvav käitumine, peab kriminaalasja menetleja kontrollima, kas kannatanu selline käitumine kutsus süüdistatavas esile KarS §-s 115 nimetatud erutusseisundi (RKKKo 3-1-1-10-13, p 9). Erutusseisund pole pelgalt meditsiiniline mõiste ning selle saab kindlaks teha lisaks ekspertiisile ka tõendikogumile antava üldhinnanguga kriminaalasja menetlemisel (RKKKo 3-1-1-86-04, p 10). (p 17)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• kriminaalmenetluse põhimõtted
• ->
• in dubio pro reo

Kui peaks tekkima tõsiselt võetavaid kahtlusi (vt RKKKo 3-1-1-77-15, p 18 jj), mis puudutavad nii hädakaitseseisundi esinemist kui ka sellele järgnevat kaitsetegevust, tuleb lähtuda KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest ning need kahtlused tuleb tõlgendada õiguskorda kaitsvale isikule soodsamas suunas. (p 33)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Õigusvastasus
• ->
• hädakaitse
• ->
• kaitsetegevus

KarS § 28 lg 1 alusel ei ole hädakaitsetegevuseks ründaja vastu õigustatud mitte ainult isik, kelle individuaalseid õigushüvesid õigusvastaselt rünnatakse, vaid kaitsetegevus võib toimuda ka teise isiku individuaalõigushüvede kaitseks nn hädaabi vormis (vt nt RKKKo 3-1-1-17-04, p-d 9-10). Kaitstes küll hädakaitseõigusega (teise isiku) individuaalõigushüvesid, kaitstakse hädaabi osutamise kaudu samal ajal ka õiguskorda kui tervikut. (p 22)

Puuduvad põhimõttelised erisused sellele, kas isik kaitseb hädakaitsetegevuse raames enda või kellegi teise individuaalõigushüvesid. Hädaabi puhul puudub kolmandal isikul aga tavaliselt õigus hädakaitsetegevusele, kui see kaitsetegevus ei vasta(ks) kaitstava isiku (tegelikule või eeldatavale) tahtele. Samuti tuleb hädaabi osutamisel arvestada mõningate sotsiaaleetiliste piirangutega hädakaitsetegevuse sisustamisel, nt sekkumisel elukaaslaste vahel puhkenud tülisse või alaealiste laste ja vanemate vahel tekkinud konflikti lahendamisel (vt ka RKKKo 3-1-1-111-04, p 12). Üldjuhul kehtib siiski ka hädaabi osutamise korral õigus kaitsetegevusele sarnases ulatuses ja tingimustel nagu seda enda isiklike individuaalhüvede kaitsel. (p 23)

Hädaabi korral tuleb ründe tõrjumise õigusena mõista ründe täieliku lõpetamise õigust selleks sobiva(te) vahendi(te)ga (vt RKKKo 3-1-1-17-04, p-d 11-12). (p 30)

Kui peaks tekkima tõsiselt võetavaid kahtlusi (vt RKKKo 3-1-1-77-15, p 18 jj), mis puudutavad nii hädakaitseseisundi esinemist kui ka sellele järgnevat kaitsetegevust, tuleb lähtuda KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest ning need kahtlused tuleb tõlgendada õiguskorda kaitsvale isikule soodsamas suunas. (p 33)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Riigikohtu lahendid kassatsioonimenetluses

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Riigikohtu lahendid kassatsioonimenetluses
• ->
• Riigikohtu poolt uue otsuse tegemine

Kui konkreetse kindlaks tehtud menetlus- ja/või materiaalõigusliku rikkumisega ei kaasne vajadust (taas)uurida tõendeid ning tuvastada uusi või täpsustada olemasolevaid faktilisi asjaolusid, ei ole üldjuhul takistusi sisulise õige lahendi tegemiseks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi enda poolt (RKKKo 3-1-1-17-04). (p 24)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Õigusvastasus
• ->
• hädakaitse
• ->
• õigusvastane rünne

Hädakaitseseisund eeldab KarS § 28 lg 1 kohaselt kas vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet. Hädakaitseseisundiga on tegemist enne ründe jõudmist katsestaadiumisse KarS § 25 tähenduses, s.o juba siis, kui kaitstavat individuaalõigushüve ähvardab reaalne oht vahetuks ründeks (vt RKKKo 3-1-1-17-04, p 10). Seega ei eelda hädakaitseseisund veel mingi õiguse kahjustamist, vaid piisab sellest, kui on reaalne oht, et ründaja käitumine selleks kohe muutub / on muutumas ning kaitsetegevusega viivitamine tõstaks ebamõistlikult kahjuliku tagajärje saabumise riski. (p 26)

Võimaliku hädakaitse situatsiooni tunnustamiseks tuleb vaadata ka sellele eelnenud sündmuste käiku, mis võib hõlmata näiteks isegi juba eelmisesse päeva jäävaid sündmusi (vt nt RKKKo 3-1-1-124-01, p 7.2). Vahetuks ründeks KarS § 28 lg 1 tähenduses tuleb lugeda ka nn jätkuva ründe olukorrad, s.t rünne on kõnealuse sätte tähenduses vahetu seni, kuni juba alustatud ründest pole üheselt mõistetavalt lõplikult loobutud (sh olukorrad, kus rünne on arusaadavalt lõplikult ebaõnnestunud), misjärel oleks võimaliku kahju ärahoidmine hädakaitsetegevusega võimatu (vt RKKKo 3-1-1-17-04, p 10.1). Isiku kehalise puutumatuse vastu suunatud rünnet tuleb lugeda jätkuvaks (ja seega vahetuks KarS § 28 lg 1 mõttes) seni, kuni on tõsikindel alus karta varem juba toime pandud vägivallateo kohest kordumist. (p 27)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Õigusvastasus
• ->
• hädakaitse
• ->
• hädakaitse piirid

Ka hädaabi korral tuleb ründe tõrjumise õigusena mõista ründe täieliku lõpetamise õigust selleks sobiva(te) vahendi(te)ga (vt RKKKo 3-1-1-17-04, p-d 11-12). (p 30)

Kui peaks tekkima tõsiselt võetavaid kahtlusi (vt RKKKo 3-1-1-77-15, p 18 jj), mis puudutavad nii hädakaitseseisundi esinemist kui ka sellele järgnevat kaitsetegevust, tuleb lähtuda KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest ning need kahtlused tuleb tõlgendada õiguskorda kaitsvale isikule soodsamas suunas. (p 33)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• kriminaalmenetlust tagavad menetlustoimingud
• ->
• vahistamine ja vahistamise alused

Kohus ei pea vahistamismenetluses otsima enda algatusel kuriteokahtluse ja vahistamisaluse kohta tõendeid, mida taotlus ei sisalda (RKKKm 1-18-8222/47, p 8). Kohus on aga kuriteokahtluse põhjendatust hinnates pädev andma vahistamistaotluses kirjeldatud ja kohtus esialgset kinnitust leidnud faktilistele asjaoludele karistusõigusliku hinnangu, mis erineb prokuratuuri taotluses märgitust (vrd RKKKm 3-1-1-97-13, p 16). Kohtul pole vahistamismenetluses kohustust ega ka võimalust anda lõplikku hinnangut sellele, millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb kahtlustuses kirjeldatud käitumine kvalifitseerida (KrMS § 306 lg 1 p 3). Põhjendatud kuriteokahtluse tuvastamiseks piisab sellest, kui konkreetsed tõendid viitavad asjaoludele, mis üldinimliku, kriminalistikalise ja kriminaalmenetlusliku kogemuse põhjal annavad alust rääkida arvestatavast tõenäosusest, et isik võib olla pannud toime teatud kuriteo tunnustele vastava teo (vt nt RKKKm 3-1-1-135-13, p 13). Vahistamisaluseks olevat kuriteokahtlust tuleb eitada alles siis, kui kahtlustuses sisalduvad faktilised asjaolud ei vasta ilmselgelt kuriteokoosseisu tunnustele (vt nt RKKKm 1-19-9448/32, p 8). Ka reformatio in peius-keeld ei võta ringkonnakohtult KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 3 tulenevat pädevust muuta maakohtu vahistamisotsustuse põhjendusi, tingimusel, et teise astme kohus ei tugine seejuures faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad prokuratuuri taotluse aluseks olevatest asjaoludest (vt nt RKKKm 1-20-5036/28, p 10). (p 6)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Liiklussüüteod
• ->
• liiklusnõuete ja sõiduki käitusnõuete rikkumine

Kui KarS § 422 koosseisutegu vastab eraldivõetuna üksnes väärteokoosseisule (näiteks sõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamine LS § 227 järgi), on KarS § 422 ettevaatamatusdelikt. Raske tervisekahjustus ja surm kui koosseisulised tagajärjed ei ole KarS § 422 lg-s 1 seega olemasolevat kriminaalkaristust raskendavaks, vaid alles seda loovaks tunnuseks. (p 12)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Ettevaatamatus

Kui KarS § 422 koosseisutegu vastab eraldivõetuna üksnes väärteokoosseisule (näiteks sõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamine LS § 227 järgi), on KarS § 422 ettevaatamatusdelikt. Raske tervisekahjustus ja surm kui koosseisulised tagajärjed ei ole KarS § 422 lg-s 1 seega olemasolevat kriminaalkaristust raskendavaks, vaid alles seda loovaks tunnuseks. (p 12)

Tagajärjedeliktide korral moodustavad ka ettevaatamatusdelikti objektiivse külje tegu, tagajärg ja põhjuslik seos nende vahel. Ettevaatamatusdelikti mõistes eeldab tegu objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist. Teo ja tagajärje põhjusliku seose tuvastamine ning selle omistamine toimepanijale toimub ettevaatamatusdelikti puhul samamoodi kui tahtliku süüteo korral. Selleks on vaja esmalt küsida, kas teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata. Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, on tarvis seejärel hinnata, kas tagajärg on toimepanijale ka normatiivselt omistatav, sest mitte alati ei saa karistusõiguses pidada kahju tekitamist teo tagajärjeks. Näiteks ei saa isikule normatiivselt omistada tagajärge juhul, kui tema teo ja tekitatud tagajärje vahel puudub õigusvastasusseos, kui isik tegutses lubatud riski piires või kui ta põhjustas tagajärje väljaspool asjasse puutuva normi kaitseala (vt RKKKo 3-1-1-23-13, p 6). (p 16)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Muud mõjutusvahendid
• ->
• Konfiskeerimine
• ->
• Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimine

KarS § 184 lg-s 2¹ sätestatud suure varalise kasu saamise eesmärgi täidetust ei saa järeldada mõnelt süüdistatavalt KarS § 83² alusel konfiskeeritud vara väärtusest. Sellisel juhul ei saa sedastada, et konfiskeeritav vara pärineb just menetletavast kuriteost (vrd RKKKo 3-1-1-6-16, p 19). (p 45)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Rahvatervisevastased süüteod
• ->
• narkootikumidega seotud süüteod
• ->
• narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemine ja selle ettevalmistamine

KarS § 24 lg 3 järgi tuleb narkootilise aine käitlemise ahelas iga isiku puhul kindlaks teha, missugustel sisemistel ajenditel ja missuguse kasu eesmärgil ta narkootilist ainet käitles. KarS § 184 lg-s 2¹ sätestatud süüteo grupis toimepanemisel peab iga grupi liige seadma eesmärgiks suure varalise kasu saamise, s.t taotlema teo toimepanemisega isiklikult varalist kasu KarS § 12¹ p-s 2 sätestatud summat ületavas määras ehk vähemalt 40 000 euro ja 1 sendi suuruses summas. KarS § 24 lg-s 3 sätestatust tulenevalt ei piisa isiku süüditunnistamiseks KarS § 184 lg 2¹ järgi sellest, kui kuriteost taotletud kasu jagamise korral toimepanijate vahel võrdsetes osades ei ületaks iga toimepanija kasu eraldivõetuna KarS § 12¹ p-s 2 ette nähtud määra. Erandiks on juhud, kui tuvastatakse kokkulepe narkootilise aine käitlemisest saadu jagamiseks muul viisil kui võrdsetes osades. (p 39, vt täpsemalt RKKKo 1-18-2232/179, p-d 55-58)

KarS § 184 lg-s 2¹ sätestatud kvalifitseerivat tunnust ei saa täita sellega, et kaastäideviijatel on eesmärk teenida grupi jaoks suurt varalist kasu. (p 41)

KarS § 184 lg-s 2¹ sätestatud suure varalise kasu saamise eesmärgi täidetust ei saa järeldada mõnelt süüdistatavalt KarS § 83² alusel konfiskeeritud vara väärtusest. Sellisel juhul ei saa sedastada, et konfiskeeritav vara pärineb just menetletavast kuriteost (vrd RKKKo 3-1-1-6-16, p 19). (p 45)

Suure koguse narkootilise aine käitlemine grupis on ka suure varalise kasu eesmärki tuvastamata karistatav kolme- kuni viieteistaastase vangistusega. Sedavõrd ranget sanktsiooni silmas pidades ei sea võimalikud raskused suure varalise kasu saamise eesmärgi tõendamisel ohtu raskete narkokuritegude eest ette nähtud karistusähvarduse tõsiselt võetavuse. KarS § 184 lg-t 2¹ sanktsiooni silmas pidades on tegemist sättega, mis on mõeldud kohaldamiseks vaid kõige ohtlikumate narkokuritegude korral, mistõttu tuleb kõnesolevat kuriteokoosseisu tõlgendada kitsendavalt. (p 46)

KarS § 184 lg-s 2 ette nähtud kuriteo puhul pole narkootilise aine müügist taotletud või saadud varalise kasu kui karistust raskendava asjaolu (KarS § 58 p 1) puhul tegemist koosseisulise tunnusega ja KarS § 59 selle asjaolu arvestamist ei keela. (p 50)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• juriidilise isiku karistusõiguslik vastutus
• ->
• vastutuse alused

Tegevusetusdeliktide puhul tuleb mh näidata, millest tulenevalt menetleja leidis, et tegutsemiskohustus oli konkreetsel füüsilisel isikul, ja milline oli nõutav tegu, mille ta tegemata jättis (vt RKKKo 3-1-1-84-16, p 28). Juriidilise isiku ja tema juhatuse liikme kohustusi ei saa samastada ja üldjuhul juhatuse liige juriidilise isiku kohustuste täitmise eest isiklikult ei vastuta, v.a kui õigusnormiga on pandud tegutsemiskohustus juriidilise isiku kõrval ka juhatuse liikmele isiklikult (samas, p-d 38 ja 39). Kehtiv VMS § 286 kohustab välismaalasest töötaja Eestis viibimise ja töötamise õiguslikku alust kontrollima üksnes tööandjat. (p 9)

Vt ka p 10.

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• tõendamine
• ->
• tõendamisese

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• tõendamine
• ->
• tõendamiskoormus

Korduvuse tunnuse olemasolu on üks tõendamiseseme asjaoludest (KrMS § 62 p 2). Prokuratuur peab näitama, et varem toime pandud kuritegu kätkes kehalist väärkohtlemist. Näiteks kui isik on varem mõistetud süüdi vägistamises (KarS § 141), siis tuleb talle KarS § 121 lg 2 p 3 tähenduses korduvuse omistamiseks tõendada, et vägistamine seisnes muu hulgas vägivalla kasutamises KarS § 121 mõttes. (p 13)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Ametialased süüteod
• ->
• aususe kohustuse rikkumine
• ->
• toimingupiirangu rikkumine

Riigihangete läbiviimisel on toimingupiirangute rikkumisi võimalik toime panna kuni hankemenetluse lõpuni, s.t kas hankemenetluse tühistamiseni või hankelepingu sõlmimiseni. KarS §-s 300¹ sätestatud koosseisu tuvastamisel ei ole tagajärje saabumine (nt riigihanke võitmine ja/või hankelepingu sõlmimine) oluline, sest kuriteona on karistatav ainuüksi toimingupiirangu rikkumine ehk keelatud toimingu või otsuse tegemine. (p 18)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Aegumine
• ->
• süüteo aegumine
• ->
• aegumise peatumine

KarS § 81 lg 7 p 2 kohaselt peatub väärteotunnustega teo aegumine kriminaalmenetluse alustamisel kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni. Väärteotunnustega teo puhul, mis üldreeglina aeguks KarS § 81 lg 3 järgi kahe aasta möödumisel, aegumine KarS § 81 lg 8 teise lause kohaselt siiski ei uuene, kui teost on kriminaalmenetluse lõpetamise hetkeks möödunud kolm aastat (vt ka RKKKo 3-1-1-50-16, p-d 21 ja 28). Sellises olukorras ei ole väärteotunnustega teo osas väärteomenetluse alustamine enam võimalik ning isik tuleb temale esitatud etteheites õigeks mõista (vt RKKKo 3-1-1-22-15, p 14). (p 20)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Aegumine
• ->
• süüteo aegumine

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Riigikohtu lahendid kassatsioonimenetluses
• ->
• Riigikohtu poolt uue otsuse tegemine

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ERIOSA
• ->
• ringkonnakohtu lahendid apellatsioonimenetluses
• ->
• maakohtu otsuse osaline või täielik tühistamine ja tühistatud osas uue otsuse tegemine

Süüdimõistmise mahu oluline vähenemine kriminaalmenetluse osaliselt aegumisega lõpetamise ning ühe teo osas süüdistatava õigeksmõistmise tõttu olukorras, kus prokuratuur ei ole kassatsiooni esitanud, tingib süüdistatavale mõistetud karistuse vähendamise. (p 22)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• kriminaalmenetluse kulud
• ->
• menetluskulud

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• kriminaalmenetluse kulud
• ->
• menetluskulude hüvitamine

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• kriminaalmenetluse kulud
• ->
• kaitsjatasu ja esindaja tasu

KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seotud erandid). Kohtupraktika kohaselt tuleb seda normi kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. Sellisel juhul jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (Vt viimati RKKKo 1-17-11682/102, p 26.) (p 25)

Kliendil ja kaitsjal ei ole keelatud kokku leppida õigusteenuse osutamise kindlas tasus (AdvS § 61 lg 1 p 2), kuid esitades kohtule valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise taotluse, peab see võimaldama kohtul analüüsida osutatud õigusteenuse põhjendatust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, s.t eelkõige töötunni hinna ja tööaja adekvaatsust. Olukorras, kus kaitsjatasu taotlusest ega arvetest ei nähtu menetlustoimingutele kulutatud aega ega kaitsja tunnihinda, tuvastab kohus ka need asjaolud enda äranägemisel hinnanguliselt, arvestades kohtupraktikat ning mõistlikkuse põhimõtet. (Vt ka RKKKo 3-1-1-14-14, p-d 1067 ja 1068.) (p 26)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• menetlustähtaeg
• ->
• apellatsiooni esitamise tähtaeg

Maakohtu otsuses märgitud edasikaebekord, mille kohaselt tuleb apellatsioon esitada ringkonnakohtule maakohtu kaudu, on ekslik, sest juba 29. märtsist 2015 kehtiva KrMS § 319 lg 2 redaktsiooni kohaselt esitatakse apellatsioon otse ringkonnakohtule. (p 29)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• juriidilise isiku karistusõiguslik vastutus
• ->
• vastutuse alused

Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt saab juriidiline isik kui abstraktsioon tegutseda vaid füüsilise isiku kaudu (vt RKKKo 4-19-2526/19, p 10). Näiteks, otsustamaks, kas juriidilise isiku karistamine VMS § 300 lg 2 alusel on seaduslik, tuleb KarS § 14 lg 1 kohaselt esmalt kontrollida, kas vähemalt ühe väärteoprotokollis nimetatud füüsilise isiku teos esinevad kõik menetlusalusele isikule etteheidetava väärteo tunnused. Seega tuleb vastata küsimusele, kas füüsilise isiku käitumine vastab VMS § 300 lg 1 tunnustele. (p 8, 9)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• juriidilise isiku karistusõiguslik vastutus
• ->
• juhtivtöötaja

Juhatuse liiget ja tootmisjuhti ei saa samastada juriidilise isikuga, keda nad esindasid (vrd RKKKo 4-16-5811/27, p 12 ja RKKKo 3-1-1-84-16, p 38). (p 12)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Rahvatervisevastased süüteod
• ->
• narkootikumidega seotud süüteod
• ->
• narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemine ja selle ettevalmistamine

KarS § 184 lg-s 2¹ kirjeldatud suure varalise kasu saamise eesmärk kujutab endast süüteokoosseisu subjektiivset tunnust, mis iseloomustab toimepanija käitumise sihte ja näitab kavatsetust narkootilise aine edasise käitlemise suhtes. Kuivõrd tegemist on mittekongruentse süüteokoosseisu tunnusega, millele koosseisu objektiivsete tunnuste hulgas vaste puudub, ei ole tähtis, kui suure varalise kasu süüdistatav narkootilist ainet käideldes tegelikult sai ja kas tema soovitu ka realiseerus, vaid üksnes see, kui suurt varalist kasu ta taotles. (Vt RKKKo 3-1-1-38-11, p 30 ning RKKKo 3-1-1-18-08, p 17.) Nii võib KarS § 184 lg 2¹ alusel vastutada ka isik, kes soovis küll saada narkootilist ainet käideldes suurt varalist kasu, kuid kellel tegelikult seda ainet näiteks kinnipidamise tõttu müüa ei õnnestunudki, kes müügist midagi ei teeninud või sai loodetust oluliselt väiksemat tulu. (p 52)

Suure varalise kasu hindamise lähtualusena on senises kohtupraktikas tuginetud suure varalise kahju mõistele (vt nt RKKKo 3-1-1-44-08, p 9.1). Kehtiva seaduse kohaselt saab suure varalise kasu määratleda KarS § 12¹ p 2 kaudu, mille järgi on kahju või süüteo ulatus suur, kui see ületab 40 000 eurot. (p 53)

Kuivõrd suure varalise kasu saamise eesmärk kirjeldab süüteokoosseisu subjektiivse tunnusena süüdlase sihti, on tegemist toimepanijat iseloomustava erilise isikutunnusega. KarS § 24 lg 1 kohaselt on eriline isikutunnus karistusseadustiku eriosas või muus seaduses ettenähtud süüteokoosseisu tunnus, mis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, eesmärke või motiive. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt kehtib seaduses sätestatud vastutust raskendav, kergendav või välistav eriline isikutunnus üksnes erilise isikutunnusega toimepanija suhtes. Kaastäideviimise kontekstis tuleb KarS § 24 lg-s 3 märgitut mõista nii, et KarS § 184 lg-s 2¹ sätestatud süüteo grupis toimepanemisel peab iga grupi liige seadma eesmärgiks suure varalise kasu saamise, s.t taotlema teo toimepanemisega isiklikult varalist kasu KarS § 12¹ p-s 2 sätestatud summat ületavas määras. KarS § 24 lg-s 3 sätestatust tulenevalt ei piisa isiku süüditunnistamiseks KarS § 184 lg 2¹ järgi sellest, kui kuriteost taotletud kasu jagamise korral toimepanijate vahel võrdsetes osades ei ületaks iga toimepanija kasu eraldivõetuna KarS § 12¹ p-s 2 ette nähtud määra. Vastupidine käsitlus irduks arusaamast, mille kohaselt on eriline isikutunnus rangelt individualiseeritav. (p 55)

Samasugusest arusaamast juhindus Riigikohus ka asjas nr 3-1-1-38-11 tehtud lahendis, märkides, et kuigi teo objektiivne avaldumine võib anda olulist teavet süüdlase tegevuse sihtide kohta, peab süüteo subjektiivsete tunnuste tuvastamise reeglite kohaselt ikkagi selgitama, mida toimepanijad oma tegevuse tulemusena taotlesid. Nii ei saa välistada, et isik tabatakse suure koguse narkootilise aine valmistamiselt või vedamiselt, kuid eelneva kokkuleppe alusel tasustati tema sellist tegevust vaid allapoole suure varalise kasu määra jäävas summas. (Vt osutatud otsuse p 31.2.) Öeldust järeldub kokkuvõtlikult, et KarS § 24 lg 3 järgi tuleb narkootilise aine käitlemise ahelas iga isiku puhul kindlaks teha, missugustel sisemistel ajenditel ja missuguse kasu eesmärgil ta narkootilist ainet käitles. (p 56)

Seadusandja on KarS § 184 lg-s 2¹ sätestatud süüteokoosseisu tunnuste realiseerimise seadnud sõltuvusse kuriteoga taotletud kasu suurusest. Narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisega taotletavat varalist kasu KarS § 184 lg 2¹ tähenduses ei saa automaatselt samastada käideldud aine tegeliku või potentsiaalse müügihinna või turuväärtusega. (p 60)

Esmalt kõneleb selle vastu grammatiline argument: seadus räägib suure varalise „kasu“ saamise eesmärgist, mitte aga suure varalise väärtusega narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisest. Kasu all mõistetakse millestki või millegi kaudu saadavat majanduslikku tulu. KarS § 184 lg-s 2¹ toodud kasu mõiste tõlgendamisel tuleb silmas pidada ka seda, millises tähenduses kasutatakse sama terminit teistes seadustes. Nii defineeritakse tulumaksuseaduses kasu ja kahju vara müügist otsesõnu kui müüdud vara soetamismaksumuse ja müügihinna vahet (§ 37 lg 1 ls 1). Seega ei viita „kasu“ mitte üksnes käibele või laekumisele, vaid tulu ja kulu (positiivsele) erinevusele. (p 61)

Pole alust arvata, et KarS § 184 lg-s 2¹ andis seadusandja kasu mõistele oluliselt teistsuguse tähenduse, samastades narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisel silmas peetava kasu aine käitlemisest laekuva või laekuda võiva summaga, arvestamata samas selle tulu saamiseks tehtavaid vältimatuid kulutusi. Nii ei saa rääkida „suure“ varalise kasu saamise eesmärgist toimepanija puhul, kes käitleb narkootikume selleks, et rikastuda käitlemisteo tulemusel sellise summa võrra, mis on väiksem KarS § 12¹ p-s 2 ette nähtud määrast. Seadusandja on seadnud KarS § 184 lg 2¹ kohaldatavuse sõltuvusse toimepanija rikastumissoovi ulatusest, mitte käideldava narkootilise või psühhotroopse aine väärtusest. Järelikult eeldab kõnesoleva kvalifikatsiooni kohaldamine seda, et toimepanija eesmärk oleks suurendada narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise tulemusel oma vara koguväärtust vähemalt 40 000 euro ja 1 sendi võrra (vt RKKKo 3-1-1-54-15, p 39). (p 62)

Varavastaste kuritegude puhul on kohtupraktikas omaks võetud seisukoht, et varalise kasu saamise kindlakstegemiseks peab võrdlema süüdistatava varalist olukorda enne ja pärast varakäsutust (vt nt RKKKo 3-1-1-3-10, p 14). Ühtlasi on leitud, et kuriteo koosseisulise kahju suuruse kindlaksmääramisel tuleb kahjusummast maha arvata kasu, mida kahjustatud isik sai talle kahju tekitamise tagajärjel (vt RKKKo 3-1-1-55-09, p 17). Sama moodi tuleb ka varalise kasu suuruse kindlaksmääramisel lähtuda üldjuhul nn netopõhimõttest ja arvata tulust maha kulu, mida toimepanija kuriteokoosseisus nimetatud kasu saamiseks vältimatult kandma peab. KarS § 184 lg 2¹ kontekstis tähendab see eeskätt seda, et toimepanija poolt silmas peetava varalise kasu suuruse kindlaksmääramisel tuleb narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisest saadud või loodetavast tulust maha arvata kulu, mida isik tulu saamiseks kannab või millega ta tegu toime pannes arvestab. Üldjuhul ja esmajoones tähendab öeldu seda, et narkootilise või psühhotroopse aine (potentsiaalsest) müügihinnast tuleb maha arvata selle ostuhind, kui viimase kohta on usutavaid andmeid. Kuigi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemine on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 3 lg 1 järgi üldjuhul keelatud, ei saa sellest teha järeldust, nagu oleksid need ained majanduslikult väärtusetud ja et neid saaks (ebaseaduslikult) hankida tasu maksmata, s.t omandamisega seotud kulutusi tegemata. Järelikult, kui keegi soetab näiteks 20 000 euro eest narkootilist ainet selleks, et see 50 000 euro eest edasi müüa, tegutseb ta eesmärgiga saada varalist kasu summas 30 000 (mitte 50 000) eurot, sest sellise teo toimepanemise tulemusena suureneks tema vara väärtus 30 000, aga mitte 50 000 euro võrra. (p 63)

Selle vastu, et tõlgendada kasu KarS § 184 lg 2¹ tähenduses laiendavalt ehk sisuliselt narkootilise aine käitlemisest saadava brutotuluna, räägib ka KarS § 184 lg 2¹ sanktsioon. See näeb ette 6–20 aastase või eluaegse vangistuse. Sedavõrd range sanktsiooni korral tuleb vastutust loovaid või raskendavaid kuriteokoosseisu tunnuseid tõlgendada kitsalt (vt ka nt RKKKo 1-16-6452/340, p 37). (p 64)

Süüdistusfunktsiooni kandjana tuleb prokuratuuril esitada kohtule tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid (KrMS § 7 lg 2, § 14 lg 1 ja § 154 lg 2 p 4). Seega peab prokuratuur KarS § 184 lg 2¹ järgi esitatud süüdistuse korral tõendama ka toimepanija tegutsemise suure varalise kasu saamise eesmärgil. Öeldu ei tähenda aga seda, nagu peaks prokuratuur seejuures tõendama toimepanija kulude suurust seoses narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisega sellises olukorras, kus puuduvad vähimadki tõenduslikud pidepunktid selle kohta, missugusel viisil süüdistatav narkootilist või psühhotroopset ainet soetas ja kas ning missugust hinda ta selle eest maksis. Kõnealusel juhul on ainuvõimalik võrdsustada selle aine potentsiaalne müügihind kuriteost taotletud kasuga. (p 65)

KarS § 184 paikneb rahvatervisevastaste süütegude peatükis. Sellega kaitstakse rahvatervist kahju eest, mida põhjustab narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslik levik inimeste tervisele. Seda silmas pidades oleneb narkootilise või psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemise hukkamõistetavus ja karistamisväärsus eeskätt sellest, mil määral ja kui paljude inimeste tervist sellise käitumisega ohustatakse või kahjustatakse. See omakorda oleneb suuresti käideldud narkootilise aine kogusest ja liigist. Mida suurem on ebaseaduslikult käideldud narkootilise või psühhotroopse aine kogus, seda suurema hulga inimesteni võib see eelduslikult jõuda ja seda suuremat kahju see aine nende inimeste tervisele eelduslikult põhjustab. KarS §-ga 184 kaitstava õigushüve kahjustamise ulatust peegeldabki esmajoones käideldud mõjuaine kogus, s.o puhta narkootilise või psühhotroopse aine hulk. Just käideldud puhta narkoaine koguse järgi on võimalik hinnata, kui suurele hulgale inimestele oleks käideldud narkootilisest ainest narkojoobe tekitamiseks piisanud (viimati RKKKo 1-17-8179/92, p 12) ja kui ulatuslikult süüdlane sellise teoga rahvatervist ohustas. Niisamuti on narkootilise aine käitlemisega rahvatervisele tekitatav kahju või oht seda suurem, mida tugevatoimelisem on käideldud aine ja mida rohkem ta sõltuvust tekitab. (p 76)

Narkootilise aine käitlemisest loodetava varalise kasu suurus on seevastu vaid kaudne indikaator, mis võib osutada käideldud narkootilise aine kogusele ja ohtlikkusele. Ehkki varalise kasu saamine on praktikas tõesti kõige levinum suurte narkootilise või psühhotroopse aine koguste käitlemise põhjus, ei muuda see fakti, et soovitud varaline kasu ja selle suurus pole näitaja, mis iseloomustaks vahetult käitlemisteo ohtlikkust rahvatervisele. (p 77)

Seega olukorras, kus seadusandja soovib näha ette eraldi karistuse juhtudeks, mil narkootilise või psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemisega kahjustatakse või ohustatakse rahvatervist erakordselt suurel määral, võiks kaaluda KarS § 184 lg 21 muutmist. Seda saaks teha näiteks nii, et kõnesolevas lõikes sätestatud raskema karistuse kohaldamine ei oleneks mitte sellest, kas ja kui suurt varalist kasu toimepanija narkootilist või psühhotroopset ainet käideldes soovis, vaid käideldud narkootilise või psühhotroopse aine (eriti suurest, ülisuurest vmt) kogusest. Kaitstavat õigushüve silmas pidades iseloomustaks käideldava aine kogus toimepanija teo raskust ja süü suurust täpsemini kui kehtivas seaduses sisalduv „suure varalise kasu saamise eesmärk“. (p 78)

Väärib märkimist, et omakasu eesmärk on KarS § 58 p 1 kohaselt koosseisuväline karistust raskendav asjaolu, mistõttu saaks käitlemisteo suunatust varalise kasu teenimisele karistuse mõistmisel arvesse võtta ka siis, kui jätta varalise kasu saamise eesmärk KarS § 184 lg 2¹ dispositsioonist välja. (p 79)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• kriminaalmenetluse põhimõtted
• ->
• in dubio pro reo

Süüdistusfunktsiooni kandjana tuleb prokuratuuril esitada kohtule tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid (KrMS § 7 lg 2, § 14 lg 1 ja § 154 lg 2 p 4). Seega peab prokuratuur KarS § 184 lg 2¹ järgi esitatud süüdistuse korral tõendama ka toimepanija tegutsemise suure varalise kasu saamise eesmärgil. Öeldu ei tähenda aga seda, nagu peaks prokuratuur seejuures tõendama toimepanija kulude suurust seoses narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisega sellises olukorras, kus puuduvad vähimadki tõenduslikud pidepunktid selle kohta, missugusel viisil süüdistatav narkootilist või psühhotroopset ainet soetas ja kas ning missugust hinda ta selle eest maksis. Kõnealusel juhul on ainuvõimalik võrdsustada selle aine potentsiaalne müügihind kuriteost taotletud kasuga. (p 65)

Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa paljasõnaliste süüdistust kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid enda kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Kui süüdistatav ja kaitsja leiavad, et prokuratuuri tõendid ei kajasta käideldud narkootilise või psühhotroopse aine hinda õigesti või tuleb nende hinnangul väidetavalt taotletud või saadud kasust maha arvata selle aine ostuhind, peavad nad enda väidete kinnituseks esitama oma tõendeid. Alles siis tekib kohtul alus vaagida, kas ja missuguse kulu peab väidetavalt taotletud kasust maha arvama. Samasugune tõendamiskoormus lasub kaitsepoolel näiteks ka juhtudel, mil vaidlustatud on narkootilise aine suure koguse tuvastatus. (Vt RKKKo 3-1-1-95-16, p 25.) (p 66)

Seega juhul, kui süüdistatav või tema kaitsja esitab versiooni, et narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisega kaasnes või pidi tulevikus kaasnema teatud suurusega kulu, mis tuleb toimepanija loodetud kasust maha arvata, on tegemist aktiivse kaitseväitega. Kui süüdistatav ega kaitsja ei loo reaalset võimalust toimepanija väidetava kulu ja selle suuruse kontrollimiseks, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (vt ka nt RKÜKo 3-1-1-120-03, p 29 ja RKKKo 4-16-6037/46, p 20). (p 67)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Karistus
• ->
• Kohaldamise alused
• ->
• Karistuse mõistmine

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Karistus
• ->
• Kohaldamise alused
• ->
• karistuse mõiste ja eesmärk

Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. (Viimati nt RKKKo 1-17-1629/44, p 28.) Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki (vt nt RKKKo 3-1-1-113-12, p 9.1). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt RKKKo 3-1-1-52-13, p 19). (p 71)

KarS § 184 paikneb rahvatervisevastaste süütegude peatükis. Sellega kaitstakse rahvatervist kahju eest, mida põhjustab narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslik levik inimeste tervisele. Seda silmas pidades oleneb narkootilise või psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemise hukkamõistetavus ja karistamisväärsus eeskätt sellest, mil määral ja kui paljude inimeste tervist sellise käitumisega ohustatakse või kahjustatakse. See omakorda oleneb suuresti käideldud narkootilise aine kogusest ja liigist. Mida suurem on ebaseaduslikult käideldud narkootilise või psühhotroopse aine kogus, seda suurema hulga inimesteni võib see eelduslikult jõuda ja seda suuremat kahju see aine nende inimeste tervisele eelduslikult põhjustab. KarS §-ga 184 kaitstava õigushüve kahjustamise ulatust peegeldabki esmajoones käideldud mõjuaine kogus, s.o puhta narkootilise või psühhotroopse aine hulk. Just käideldud puhta narkoaine koguse järgi on võimalik hinnata, kui suurele hulgale inimestele oleks käideldud narkootilisest ainest narkojoobe tekitamiseks piisanud (viimati RKKKo 1-17-8179/92, p 12) ja kui ulatuslikult süüdlane sellise teoga rahvatervist ohustas. Niisamuti on narkootilise aine käitlemisega rahvatervisele tekitatav kahju või oht seda suurem, mida tugevatoimelisem on käideldud aine ja mida rohkem ta sõltuvust tekitab. (p 76)

Narkootilise aine käitlemisest loodetava varalise kasu suurus on seevastu vaid kaudne indikaator, mis võib osutada käideldud narkootilise aine kogusele ja ohtlikkusele. Ehkki varalise kasu saamine on praktikas tõesti kõige levinum suurte narkootilise või psühhotroopse aine koguste käitlemise põhjus, ei muuda see fakti, et soovitud varaline kasu ja selle suurus pole näitaja, mis iseloomustaks vahetult käitlemisteo ohtlikkust rahvatervisele. (p 77)

Seega olukorras, kus seadusandja soovib näha ette eraldi karistuse juhtudeks, mil narkootilise või psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemisega kahjustatakse või ohustatakse rahvatervist erakordselt suurel määral, võiks kaaluda KarS § 184 lg 2¹ muutmist. Seda saaks teha näiteks nii, et kõnesolevas lõikes sätestatud raskema karistuse kohaldamine ei oleneks mitte sellest, kas ja kui suurt varalist kasu toimepanija narkootilist või psühhotroopset ainet käideldes soovis, vaid käideldud narkootilise või psühhotroopse aine (eriti suurest, ülisuurest vmt) kogusest. Kaitstavat õigushüve silmas pidades iseloomustaks käideldava aine kogus toimepanija teo raskust ja süü suurust täpsemini kui kehtivas seaduses sisalduv „suure varalise kasu saamise eesmärk“. (p 78)

Väärib märkimist, et omakasu eesmärk on KarS § 58 p 1 kohaselt koosseisuväline karistust raskendav asjaolu, mistõttu saaks käitlemisteo suunatust varalise kasu teenimisele karistuse mõistmisel arvesse võtta ka siis, kui jätta varalise kasu saamise eesmärk KarS § 184 lg 2¹ dispositsioonist välja. (p 79)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• tõendamine
• ->
• tõendi lubatavus

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• tõendamine
• ->
• tõendite kontrollimine

Kui prokuratuur nõustub mõõtmistulemusega ja süüdistusakti koostamise ning kohtusse saatmise ajal pole mõõtevahendite nõuetele vastavuse üle vaidlust, ei ole vaja süüdistusaktis vastavaid asjaolusid ega tõendeid kajastada. Lähtuda tuleb kohtumenetluses üldiselt omaksvõetud arusaamast, mille kohaselt tõendi lubatavust eeldatakse. Vastavasisulise kahtluse tekkimise korral peab kohus tõendi saamise seaduslikkust kontrollima (vrd nt RKKKo 3-1-1-48-13, p 9.2). Samast põhimõttest tuleb juhinduda mõõtevahendite nõuetele vastavuse puhul: mõõtevahendite kalibreerimist või taatlemist kinnitavad tõendid peab esitama siis, kui kohtumenetluse pool taotleb sellega seotud asjaolude kontrollimist. Vastupidisel juhul kuluks tarbetult aega ja ressurssi selliste menetluslike asjaolude tõendamisele, mille üle vaidlust pole ega pruugigi tekkida. (p 25)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Täideviimine
• ->
• teovalitsemine

Vahendliku täideviimise korral peab isiku käitumises tuvastama nn teovalitsemise kvaliteedi. Olukorras, kus isikule heidetakse ette teo toimepanemist vahendliku täideviimise vormis ülekaaluka teadmisega, ei saa aga teovalitsemise kvaliteet tuleneda pelgalt töökoha kättenäitamisest ja töökäsu andmisest (nt raiekohtade kättenäitamine ja raiutava koguse kindlaksmääramine), vaid ülekaalukas teadmine peab esinema koosseisuliste asjaolude suhtes. KarS § 356 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu puhul peab vahendliku täideviimise jaatamiseks kindlaks tegema, et raietööde tegijate arvates oli neil lubatud raiuda puitu mahus, nagu nad seda tegid. (Vt nt RKKKo 3-1-1-64-05, p 11, RKKKo 3-1-1-24-06, p-d 7–9 ja RKKKo 3-1-1-82-06, p-d 14 ja 15.) (p 28)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Täideviimine
• ->
• vahendlik

Vahendliku täideviimise korral peab isiku käitumises tuvastama nn teovalitsemise kvaliteedi. Olukorras, kus isikule heidetakse ette teo toimepanemist vahendliku täideviimise vormis ülekaaluka teadmisega, ei saa aga teovalitsemise kvaliteet tuleneda pelgalt töökoha kättenäitamisest ja töökäsu andmisest (nt raiekohtade kättenäitamine ja raiutava koguse kindlaksmääramine), vaid ülekaalukas teadmine peab esinema koosseisuliste asjaolude suhtes. KarS § 356 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu puhul peab vahendliku täideviimise jaatamiseks kindlaks tegema, et raietööde tegijate arvates oli neil lubatud raiuda puitu mahus, nagu nad seda tegid. (Vt nt RKKKo 3-1-1-64-05, p 11, RKKKo 3-1-1-24-06, p-d 7–9 ja RKKKo 3-1-1-82-06, p-d 14 ja 15.) (p 28)

Vahendliku täideviimise korral võib õiguslikus mõttes olla tegemist üksiktäideviimisega, kuid faktiliselt on ikkagi tegemist toimepanijate paljususega. Küsimused sellest, missugune oli iga isiku roll ja kas sellist käitumist saab isikule karistusõiguslikult ette heita, on õigusliku hindamise esemeks. Eri isikute tegevuse õiguslik hindamine eeldab, et süüdistusaktis olevas teokirjelduses saab nn välise vaatluse alusel tuvastada toimepanijate paljususe. Kui süüdistuses on kirjeldatud muu hulgas teo vahetute täideviijate käitumist, saab vahendlikus täideviimises süüdistatud isiku kaitseõigust rikkumata KrMS § 268 lg 5 järgi muuta teole antavat õiguslikku hinnangut ka Riigikohtu otsusega (vrd RKKKo 3-1-1-108-06, p-d 12 ja 13). Süüdistatava kaitseõiguse kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel saab tagada seeläbi, kui süüteo toimepanemise vormi puutuv on olnud kõigis kohtuastmetes keskne kaitsetees ja arutlusküsimus. Lisaks tuleb silmas pidada, et kui tehakse kindlaks süüdistatava osalemine kuriteo toimepanemises, piisab süüdimõistva otsuse tegemiseks minimaalselt isiku käitumises kuriteost osavõtu eelduste tuvastamisest. Ainuüksi süüteo täpse toimepanemise vormi tuvastamatus KrMS § 7 lg 3 kohaselt õigeksmõistva otsuse tegemiseks alust ei anna. (Vt RKKKo 1-18-86/128, p 69.) (p 35)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• tõendamine

Menetleja peab tuvastama ning esitama faktid, mille alusel saab tõsikindlalt väita, et vahend tegutses tegu toime pannes (metsa raiudes) tema jaoks vältimatus eksimuses (vt viidatud RKKKo 3-1-1-24-06, p 9). Kui süüdistus selliste faktiliste asjaolude kirjeldust ei sisalda, ei saa isikut süüdi tunnistada KarS § 356 lg 1 järgi kuriteo toimepanemises vahendliku täideviimise vormis. (p 33)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• kriminaalmenetluse põhimõtted
• ->
• kohtumenetluse võistlevus

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ERIOSA
• ->
• kohtuliku arutamise üldtingimused
• ->
• kohtuliku arutamise piirid

Kohtumenetluse võistlevus (KrMS § 14) ei eelda kohtu täielikku seotust kohtumenetluse poolte õiguslike väidetega. Vastupidiselt peab kohus KrMS § 306 lg 1 p 3 kohaselt kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Seega ei piirdu kohtu pädevus isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel. (Vt RKKKo 1-17-1629/44 p 33.) (p 34)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• kriminaalmenetluse kulud
• ->
• menetluskulude hüvitamine

Süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt RKKKo 3-1-1-85-08, p 15.4). (p 41)

• Karistusõigus
• ->
• väärteomenetlus
• ->
• kaitseõigus
• ->
• kaitsja tasu

Valitud kaitsjale makstud tasu tuleb välja mõista süüdistatava, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks (vt nt RKKKo 3-1-1-93-15, p 137). (p 42)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• kriminaalmenetlust tagavad menetlustoimingud
• ->
• lähenemiskeeld

Ajutise lähenemiskeelu kohaldamise eeldusena on vajalik tuvastada põhjendatud kahtlus, et kahtlustatav või süüdistatav on toime pannud isikuvastase kuriteo või kuriteo alaealise vastu. Põhjendatud kuriteokahtlustuse tuvastamisel tuleb järgida samu põhimõtteid, mis kehtivad ka teiste kriminaalmenetlust tagavate vahendite osas (vt mutatis mutandis nt RKKKm 1-18-8222/47, p 7; RKKKm 3-1-1-97-13, p 8). Lisaks isikuvastase või alaealise vastu toime pandud kuriteo kahtlustusele peab kohus ajutise lähenemiskeelu kohaldamiseks kindlaks tegema kannatanu eraelu ja muude isikuõiguste tagamise vajaduse. (p-d 12 ja 13)

Ajutine lähenemiskeeld on kannatanu nõusolekul ja prokuratuuri taotluse alusel kriminaalmenetluse ajaks kannatanu eraelu ja muude isikuõiguste (nt tervis, kehaline puutumatus) edasise rikkumise ja kriminaalmenetluse kahjustamise ohu (nt tõendiallika võimalik mõjutamine) ärahoidmiseks kohaldatav menetluse tagamise vahend. Ajutist lähenemiskeeldu ei saa kohaldada tagamaks vaidluste lahendamist teistes menetlustes (nt tsiviilkohtumenetluses). (p 14)

Kannatanu eraelu ja isikuõiguste rikkumise oht ei pea seisnema süütegude toimepanemises, vaid tegemist võib olla ka kahtlustatava sellise käitumisega, mis karistusõiguslikku vastutust kaasa ei too, kuid on siiski kannatanu jaoks piisavalt häiriv. Samas tuleb silmas pidada, et mida kergemat laadi on kannatanu isikuõiguste rikkumise oht, seda suurem peab ajutise lähenemiskeelu kohaldamiseks olema sellise rikkumise tõenäosus. (p 16)

Sarnaselt KrMS §-s 310¹ nimetatud lähenemiskeeluga peab kohus ka ajutise lähenemiskeelu kohaldamisel selgepiiriliselt kindlaks määrama need piirangud, mida keelu adressaadil tuleb järgida. Nende piirangute määramisel peab arvestama konkreetse juhtumi asjaolusid ja jälgima, et lähenemiskeeld ei riivaks adressaadi õigusi rohkem, kui see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Selleks tuleb kohtul konkreetse kaitseabinõu valikul hinnata selle sobivust (kas abinõu võimaldab ära hoida kannatanut ähvardavat isikuõiguste rikkumist) ja vajalikkust (kas rikkumist ei oleks võimalik sama tõhusalt vältida mõne muu abinõuga, mis koormaks lähenemiskeelu adressaati vähem) ning kaaluda ühelt poolt kahjustatud isikut ähvardava isikuõiguste rikkumise tõenäosust ja raskust ning teiselt poolt lähenemiskeelust tuleneva piirangu mõju lähenemiskeelu adressaadile. (Vt RKKKo 3-1-1-59-10, p 7.2.) (p 19)

Ajutise lähenemiskeelu raames süüdistatavale või kahtlustatavale kohaldatavad piirangud peavad olema põhjendatud kriminaalasja tehioludega ja kannatanu kaitse eesmärgiga. (p-d 20-21)

Lähenemiskeelu adressaadi juhuslikul kohtumisel kannatanuga küsimust lähenemiskeelu rikkumisest ei teki, sest keelu rikkumiseks peab selle adressaat tegutsema vähemalt kaudse tahtlusega. Ettevaatamatusest ei ole lähenemiskeelu rikkumine võimalik. (p 22)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• tõendid
• ->
• vabatõend (KrMS § 63 lg 2)

Kohtupraktikas on omaks võetud, et kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel on muu hulgas lubatav tugineda ka vabatõendina käsitatavale teabele ja üldinimlikule, kriminalistikalisele ning kriminaalmenetluslikule kogemusele (vt nt RKKKm 1-17-7077/14, p 60; RKKKm 3-1-1-46-16, p 8; RKKKm 3-1-1-126-13, p 8). Kolleegium ei näe kaalukat põhjust välistamaks sellisele teabele tuginemise võimalikkust ka isikust lähtuva ohu hindamisel. (p 18)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ERIOSA
• ->
• kohtuotsuse tegemine maakohtus
• ->
• kohtuotsuse tegemisel lahendatavad küsimused

Sarnaselt KrMS §-s 310¹ nimetatud lähenemiskeeluga peab kohus ka ajutise lähenemiskeelu kohaldamisel selgepiiriliselt kindlaks määrama need piirangud, mida keelu adressaadil tuleb järgida. Nende piirangute määramisel peab arvestama konkreetse juhtumi asjaolusid ja jälgima, et lähenemiskeeld ei riivaks adressaadi õigusi rohkem, kui see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Selleks tuleb kohtul konkreetse kaitseabinõu valikul hinnata selle sobivust (kas abinõu võimaldab ära hoida kannatanut ähvardavat isikuõiguste rikkumist) ja vajalikkust (kas rikkumist ei oleks võimalik sama tõhusalt vältida mõne muu abinõuga, mis koormaks lähenemiskeelu adressaati vähem) ning kaaluda ühelt poolt kahjustatud isikut ähvardava isikuõiguste rikkumise tõenäosust ja raskust ning teiselt poolt lähenemiskeelust tuleneva piirangu mõju lähenemiskeelu adressaadile. (Vt RKKKo 3-1-1-59-10, p 7.2.) (p 19)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Varavastased süüteod
• ->
• vara ebaseaduslik kasutamine
• ->
• omavoliline kasutamine

KarS § 215 eesmärk on kaitsta eelkõige toimepanija jaoks võõrast valdusõigust. Seega peab kõigepealt tuvastama, et vallasasi, mida kasutati, oli süüdistatava jaoks võõras (vt RKKKo 3-1-1-99-15, p 36). Seejärel tuleb kontrollida, kas asja valdus läks selle seaduslikult valdajalt süüdistatava valdusesse seadusliku valdaja tahte kohaselt või süüdistatava omavoli tagajärjel. Kui asja valdus läks süüdistatavale üle asja seadusliku valdaja tahte järgi, ei saa rääkida asja omavolilisest kasutamisest KarS § 215 tähenduses. (p 10)

Varasemas praktikas on kolleegium leidnud, et asja kasutamine KarS § 215 mõttes on omavoliline juhul, kui asi on AÕS § 40 lg 2 kohaselt toimepanija omavolilises valduses või kui toimepanija vastutab AÕS § 40 lg 4 järgi omavolilise valduse tagajärgede eest. AÕS § 40 lg 2 näeb ette, et omavoli on valdaja nõusolekuta seadusvastaselt asja valduse rikkumine või valduse äravõtmine ning sel viisil saadud valdus on omavoliline. (Vt RKKKo 3-1-1-99-15, p 37.) Seega puudub valdaja nõusolek ja tegemist on omavoliga ilmselgelt juhtudel, mil valdaja ei ole ise teadlikult asja valdust üle andnud või on teinud seda teise isiku sunni (nt vägivallaähvarduse) mõjul. (p 12)

Asja omavolilise ajutise kasutamisega ei ole reegeljuhtumil tegemist juhul, kui asi on antud seadusliku valdaja nõusolekul teisele isikule kasutada, kuid viimane ei kasuta eset seadusliku valdaja soovitud eesmärgil. Sellises olukorras puudub koosseisu tuvastamiseks vajalik element - omavoli. KarS § 215 mõttes on oluline tuvastada valduse saamine omavoliliselt, mitte see, kas valduse (õiguspärasel) saamisel rikutakse vallasasja kasutamise kokkulepet. (p 14)

Kui sõiduki seaduslik valdaja annab teisele isikule üle sõiduki võtmed, on vajalik tuvastada, kas seaduslik valdaja soovis üle anda vaid sõiduki võtmete valduse või koos võtmetega ka sõiduki valdamise ja kasutamise õiguse. Asja omavolilise kasutamisega on tegemist siis, kui üle anti vaid sõiduki võtmed ilma sõiduki kasutamise õiguseta. Lisaks nimetatud objektiivse koosseisu asjaolule on isiku vastutusele võtmiseks asja omavolilise ajutise kasutamise eest vajalik tuvastada ka subjektiivse koosseisu olemasolu. See tähendab, et isegi juhul, kui leiab tuvastamist, et sõiduki seadusliku valdaja tahe oli teisele isikule üle anda vaid sõiduki võtmed, kuid mitte sõiduki valdust, tuleb tuvastada, kas teine isik (kellele võtmed üle anti) vähemalt kaudse tahtluse vormis sai sellest nii ka aru. (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Asjaõigus
• ->
• valdus
• ->
• valduse omandamine ja lõppemine

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 36 lg 1 järgi omandatakse valdus tegeliku võimu saamisega asja üle või abinõude üle, mis võimaldavad tegelikku võimu asja üle (edaspidi abinõu). Seega saab valdust omandada lisaks asja enda üleandmisele ka abinõu valduse saamisega. Tüüpiliseks AÕS § 36 lg-s 1 nimetatud abinõuks on näiteks uksevõti. (p 11)

Isegi kui tuvastada, et abinõu valdus saadi õiguspärase valdaja tahte kohaselt, ei tähenda see automaatselt ka seadusliku valdaja tahet anda üle põhiasja valdus. Seda tahet peab seaduslik valdaja eraldi väljendama. See võib seisneda mistahes vormis, sh konkludentselt, tulenevalt abinõu üleandmise eesmärgist või üleandmise viisist. Näiteks olukorras, kus seaduslik valdaja annab autovõtmed teatri valvelauda kellelegi teisele üleandmiseks, ei loovuta võtmete üleandja ühtaegu ka sõiduauto valdust. Järelikult valvelaua töötaja saab küll tehniliselt võimaluse teostada tegelikku võimu (valdust) auto üle, kuid selline sõiduauto valdus oleks valdaja tahte vastane, s.t ebaseaduslik. (p 13)

Kui sõiduki seaduslik valdaja annab teisele isikule üle sõiduki võtmed, on vajalik tuvastada, kas seaduslik valdaja soovis üle anda vaid sõiduki võtmete valduse või koos võtmetega ka sõiduki valdamise ja kasutamise õiguse. Asja omavolilise kasutamisega on tegemist siis, kui üle anti vaid sõiduki võtmed ilma sõiduki kasutamise õiguseta. Lisaks nimetatud objektiivse koosseisu asjaolule on isiku vastutusele võtmiseks asja omavolilise ajutise kasutamise eest vajalik tuvastada ka subjektiivse koosseisu olemasolu. See tähendab, et isegi juhul, kui leiab tuvastamist, et sõiduki seadusliku valdaja tahe oli teisele isikule üle anda vaid sõiduki võtmed, kuid mitte sõiduki valdust, tuleb tuvastada, kas teine isik (kellele võtmed üle anti) vähemalt kaudse tahtluse vormis sai sellest nii ka aru. (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Asjaõigus
• ->
• valdus
• ->
• valduse kaitse

Varasemas praktikas on kolleegium leidnud, et asja kasutamine KarS § 215 mõttes on omavoliline juhul, kui asi on AÕS § 40 lg 2 kohaselt toimepanija omavolilises valduses või kui toimepanija vastutab AÕS § 40 lg 4 järgi omavolilise valduse tagajärgede eest. AÕS § 40 lg 2 näeb ette, et omavoli on valdaja nõusolekuta seadusvastaselt asja valduse rikkumine või valduse äravõtmine ning sel viisil saadud valdus on omavoliline. (Vt RKKKo 3-1-1-99-15, p 37.) Seega puudub valdaja nõusolek ja tegemist on omavoliga ilmselgelt juhtudel, mil valdaja ei ole ise teadlikult asja valdust üle andnud või on teinud seda teise isiku sunni (nt vägivallaähvarduse) mõjul. (p 12)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• süüdistatav ja kahtlustatav
• ->
• süüdistuse sisu ja selle muutmine

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Osavõtt
• ->
• kaasaaitamine

Kuna kaasaaitaja karistusõigusliku vastutuse eeldused sõltuvad kaasaaitamise aktsessoorsuse tõttu täideviija tahtliku ja õigusvastase teo tuvastamisest, tuleb ka kaasaaitajale etteheidetud teo sisustamisel vältimatult pöörduda täideviijale samas kriminaalasjas esitatud süüdistuse juurde. Riigikohus on rõhutanud vajadust hoiduda süüdistuse sisu kirjeldades põhjendamatutest kordustest (vt RKKKo 3-1-1-109-15, p 197). (p 35)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ERIOSA
• ->
• kohtuliku arutamise üldtingimused
• ->
• kohtuliku arutamise piirid

Kohtud on vaatamata süüdistuses sellekohaste viidete puudumisele õigustatud tuvastama teatud asjaolusid kui n-ö taustafakte, mis kinnitavad või lükkavad ümber süüdistuses kirjeldatud asjaolude esinemist, kuid ei ole käsitatavad süüdistuse alusfaktidena, mis oleks subsumeeritavad mõne koosseisulise tunnuse alla (vt RKKKo 3-1-1-61-09, p 30.1). (p 36)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• tsiviilhagi
• ->
• tsiviilhagi menetlemise üldpõhimõtted

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• tsiviilhagi
• ->
• tsiviilhagi alus

Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 38¹ lg 1 p 1 sätestab, et kannatanu võib tsiviilhagis esitada nõude, kui selle eesmärk on kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga rikutud kannatanu hüveolukorra taastamine või heastamine, kui selle nõude aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas menetletava kuriteo tehioludega ja kui sellist nõuet oleks võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses. Nõutav ei ole, et tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud oleksid täielikult hõlmatud süüdistuse alusfaktidest. Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi lahendamine on võimalik ka juhul, kui kahju tekitamine ei ole kuriteo koosseisuline tunnus, sest sellise hagi esemeks võib olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele (vt nt RKKKo 3-1-1-23-14, p 25) Lahendades küsimust tsiviilhagi aluseks olevate asjaolude kattuvuse kohta süüdistuse alusfaktidega, on kriminaalasja lahendaval kohtul hindamisruum, mis muu hulgas võimaldab arvestada juhtumi isepära. Samas on see siiski piiratud ega anna kohtule alust jätta menetlemata tsiviilnõudeid, mis on süüdistuses kirjeldatud teoga olemuslikult seotud ja mille lahendamine kriminaalmenetluses on selgelt kooskõlas tsiviilhagi instituudi eesmärgiga. (Vt nt RKKKm 3-1-1-22-17, p 42.) (p-d 15-16)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlusosaline
• ->
• mitme hageja või kostja osavõtt asjast

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• tsiviilhagi
• ->
• tsiviilkohtumenetluse sätete kohaldamine

Tsiviilhagi menetlemisel lähtutakse kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatust (KrMS § 38¹ lg 6). Süüdistatavad on kannatanule kui tsiviilhagi esitajale kahju tekitamise osas solidaarvõlgnikud (VÕS § 137), kes osalevad kaaskostjatena menetluses iseseisvalt ja kelle puhul ühe kostja toimingust ei tulene kaaskostjale üldjuhul õiguslikke tagajärgi (TsMS § 207 lg 2) (vt ka RKTKo 2-13-23176/103, p 14). (p 18)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Isikuvastased süüteod
• ->
• vägivallategu
• ->
• kehaline väärkohtlemine

Tsiviilõiguslikult mõistetakse kehavigastuse all igasugust inimese kehalisse terviklikkusesse lubamatut sekkumist ja tervisekahjustust kui inimorganismi (seesmise) seisundi negatiivset mõjutamist. Õiguskirjanduses on neid mõisteid lähemalt selgitatud nii, et kehavigastus on välisest füüsilisest mõjutusest tingitud kehalise terviklikkuse rikkumine või kahjustamine, samas kui tervisekahjustuseks loetakse mistahes hälbe tekitamist organismi normaalse ja tavapärase seisundiga võrreldes, sh füüsilise mõjutuse tagajärjel põhjustatud organismi talitluse häiret ja organismi seesmist patoloogilist seisundit, mis võivad olla tingitud inimese psüühika mõjutamisest (vt P. Varul jt (koost). Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2009, § 1045 komm 3.3 ja P. Varul jt (koost). Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2016, § 129 komm 4.2). (p 21)

Karistusseadustik ei erista kehavigastuse ja tervisekahjustuse mõistet, kuid teeb vahet tervise kahjustamisel ja valu tekitaval kehalisel väärkohtlemisel (KarS § 121 lg 1). Nii tervisekahjustus kui ka valu on normatiivsed koosseisutunnused. Esimese neist tunnustest defineerib Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määruse nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 1 lg 2, mille kohaselt on tervisekahjustus osutatud määruse mõttes organismi elundite ja kudede anatoomilise terviklikkuse või nende füsioloogiliste funktsioonide häire, samuti haigus või muu patoloogiline seisund, mis tekib mehaanilise, füüsikalise, keemilise, bioloogilise, psüühilise või muu teguri toimel. Valu kui koosseisulist asjaolu on määratletud kohtupraktikas. Selle all peetakse silmas organismi kaitsefunktsiooni, mis on käsitatav kudede tegeliku või potentsiaalse kahjustamise või ülekoormatusega kaasneda võiva ebameeldiva aistingu ja tundeelamusena, mille ülesandeks on motiveerida ohtlikku olukorda lõpetama või vältima (vt nt RKKKo 3-1-1-29-15, p 11.1). (p 22)

Kannatanu kahjuhüvitusnõue võib kriminaalmenetluses tulla VÕS § 1045 lg 1 p 2 ja VÕS § 134 lg 2 alusel kõne alla tsiviilhagi lahendades ka siis, kui kohus on süüdistatava karistusõigusliku vastutuse eeldusena tuvastanud üksnes valu tekitamise. Nii nagu teise inimese tervise kahjustamisel (KarS § 121 lg 1 esimene alternatiiv), sekkutakse ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise korral (KarS § 121 lg 1 teine alternatiiv) olulisel määral inimese kehalisse puutumatusesse ning häiritakse tema kehalist ja vaimset heaoluseisundit. Deliktiõiguslikult on vaja hinnata seda, kas ja kui intensiivselt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega kannatanu kehalist terviklikkust rünnati ning tema tervislikku seisundit mõjutati. Kohtu hinnang isikukahju kohta sõltub igal üksikjuhul konkreetsetest teo toimepanemise asjaoludest ja see tuleb kohtul faktiliste asjaolude põhjal tuvastada. Igasugune valu tekitav kehaline väärkohtlemine kujutab endast potentsiaalselt sellist tegu, millega võib tekitada kannatanule olulisi negatiivseid tagajärgi ja mis võivad olla aluseks kahju hüvitamisele. Seepärast on ka sellise käitumise korral põhjust kõnelda võimalikust deliktiõiguslikust vastutusest (VÕS § 1045 lg 1 p 2) ja kannatanu kahjuhüvitusnõudest. See hõlmab mittevaralise kahju hüvitamist, mille all mõistetakse eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (VÕS § 128 lg 5). Üldistatuna ei ole kehavigastuse ja tervisekahjustuse tsiviilõiguslik mõiste võrreldes tervisekahjustuse mõistega karistusõiguses täiel määral kattuvad ning viimane on oma tähendusalalt mõnevõrra kitsam. Kokkuvõttes võib süüdistatav deliktiõiguslikult vastutada ja kannatanul tekkida alus kahju hüvitamiseks ka siis, kui tegemist on pelgalt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega karistusõiguse tähenduses, sest selline isikukahju langeb VÕS § 1045 lg 1 p 2 alla. (p-d 23-25)

KarS § 121 puhul ei loeta karistatavaks selliseid tegusid, mis seisnevad teise inimese keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kui valu või tervisekahjustuse tekkimine pole objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb ka teo tagajärje objektiivset omistamist eitada. Selle lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetut süüditunnistamist kuriteos nendel juhtudel, mil nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse tagajärje (nt valu) tekkimise võimalikkust. (Vt nt RKKKo 1-16-10326/51, p 27.) Sarnaselt saab valu tekitava kehalise väärkohtlemise korral ka deliktiõiguslik vastutus tekkida üksnes siis, kui kannatanu kehalise terviklikkuse häiritus ja tervisliku seisundi mõjutatus on piisavalt olulised. Need ei hõlma mitte igasugust kannatanu seisukohast soovimatut kehalist kontakti ja tema füüsilist puutumatust riivavat käitumist. Teise inimese kehalise ja vaimse heaoluseisundi vähetähtsate riivete ehk bagatellide puhul ei tule kõne alla õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine. Niisiis ei saa tunnustada mittevaralise kahju nõuet juhtudel, mil sekkumine kannatanu kehalisse puutumatusesse on kõigest marginaalne. Näiteks löögi puhul on vajalik selle teatud intensiivsus (vt ka RKKKo 3-1-1-50-13, p 11). Rääkimaks niisuguste juhtumite puhul deliktiõiguslikust vastutusest, peab süüdistatava tekitatud valu mõjutama kannatanut oluliselt. Seda võivad näidata lisaks teo toimepanemise asjaoludele ehk tehioludele näiteks teo tagajärjel kannatanu haiglasse pöördumine ja tema isikukahju fikseerimine, samuti tervisliku seisundi parandamiseks erinevate abinõude kasutamine (nt valuvaigistite tarvitamine jm). Kohtul tuleb arvestada kõiki võimalikule kahjule osutavaid asjaolusid ja hinnata neid kogumis ning põhjendada, miks on konkreetsel juhul tsiviilõiguslikus tähenduses põhjust rääkida kehavigastusest või tervisekahjustusest. (p-d 27-29)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju hüvitamine tervisekahjustuse, kehavigastuse või isiku surma korral

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• mittevaralise kahju hüvitamine
• ->
• tervisekahju, kehavigastuse või surma põhjustamine

Kannatanu kahjuhüvitusnõue võib kriminaalmenetluses tulla VÕS § 1045 lg 1 p 2 ja VÕS § 134 lg 2 alusel kõne alla tsiviilhagi lahendades ka siis, kui kohus on süüdistatava karistusõigusliku vastutuse eeldusena tuvastanud üksnes valu tekitamise. Nii nagu teise inimese tervise kahjustamisel (KarS § 121 lg 1 esimene alternatiiv), sekkutakse ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise korral (KarS § 121 lg 1 teine alternatiiv) olulisel määral inimese kehalisse puutumatusesse ning häiritakse tema kehalist ja vaimset heaoluseisundit. Deliktiõiguslikult on vaja hinnata seda, kas ja kui intensiivselt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega kannatanu kehalist terviklikkust rünnati ning tema tervislikku seisundit mõjutati. Kohtu hinnang isikukahju kohta sõltub igal üksikjuhul konkreetsetest teo toimepanemise asjaoludest ja see tuleb kohtul faktiliste asjaolude põhjal tuvastada. Igasugune valu tekitav kehaline väärkohtlemine kujutab endast potentsiaalselt sellist tegu, millega võib tekitada kannatanule olulisi negatiivseid tagajärgi ja mis võivad olla aluseks kahju hüvitamisele. Seepärast on ka sellise käitumise korral põhjust kõnelda võimalikust deliktiõiguslikust vastutusest (VÕS § 1045 lg 1 p 2) ja kannatanu kahjuhüvitusnõudest. See hõlmab mittevaralise kahju hüvitamist, mille all mõistetakse eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (VÕS § 128 lg 5). Üldistatuna ei ole kehavigastuse ja tervisekahjustuse tsiviilõiguslik mõiste võrreldes tervisekahjustuse mõistega karistusõiguses täiel määral kattuvad ning viimane on oma tähendusalalt mõnevõrra kitsam. Kokkuvõttes võib süüdistatav deliktiõiguslikult vastutada ja kannatanul tekkida alus kahju hüvitamiseks ka siis, kui tegemist on pelgalt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega karistusõiguse tähenduses, sest selline isikukahju langeb VÕS § 1045 lg 1 p 2 alla. (p-d 23-25)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• kriminaalmenetlust tagavad menetlustoimingud
• ->
• elukohast lahkumise keeld

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ERIOSA
• ->
• uurimisasutuse ja prokuratuuri tegevuse peale kaebamine ehk uurimiskaebemenetlus

Kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu määrust on võimalik vaidlustada vaid KrMS 8. peatüki 5. jaos sätestatud uurimiskaebemenetluse korras (KrMS §-d 228–232), s.t kuni süüdistusakti koostamiseni. (p-d 20 ja 21)

Kuivõrd kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keeldu tuleb soovi korral vaidlustada uurimiskaebemenetluses, ei ole süstemaatilise tõlgendamise tulemusel põhjendatud hinnata selle tõkendi kohaldamise seaduslikkust veel teist korda kriminaalasja arutamisel kohtumenetluses. See tähendab, et olenemata sellest, kas elukohast lahkumise keeldu vaidlustati uurimiskaebemenetluses või mitte, ei ole kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu tõkendi õiguspärasust võimalik kohtumenetluses enam hinnata. (p-d 22 ja 24)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• kriminaalmenetlust tagavad menetlustoimingud
• ->
• tõkendi vaidlustamine, muutmine ja tühistamine

Kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu määrust on võimalik vaidlustada vaid KrMS 8. peatüki 5. jaos sätestatud uurimiskaebemenetluse korras (KrMS §-d 228–232), s.t kuni süüdistusakti koostamiseni. (p-d 20 ja 21)

Kuivõrd kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keeldu tuleb soovi korral vaidlustada uurimiskaebemenetluses, ei ole süstemaatilise tõlgendamise tulemusel põhjendatud hinnata selle tõkendi kohaldamise seaduslikkust veel teist korda kriminaalasja arutamisel kohtumenetluses. See tähendab, et olenemata sellest, kas elukohast lahkumise keeldu vaidlustati uurimiskaebemenetluses või mitte, ei ole kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu tõkendi õiguspärasust võimalik kohtumenetluses enam hinnata. (p-d 22 ja 24)

Tõkendi määruse vaidlustamisel tuleb hinnata selle kohaldamise põhjendatust määruse tegemise hetke seisuga ehk tuleb lähtuda neist asjaoludest, mis olid menetlejale teada tõkendi kohaldamise määruse tegemise ajal. (p 23)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Varavastased süüteod
• ->
• kelmus
• ->
• soodustuskelmus

NB! Seisukoha muutus!

Kelmuse üldkoosseisu ja arvutikelmuse puhul ei pea petmisteo toimepanija ning kasusaaja isik kokku langema ning ka kindlustuskelmuse puhul võib teo täideviijaks olla isik, kes ise ei ole kindlustushüvitise saaja (vt RKKKo 3-1-1-114-12, p 6; RKKKo 3-1-1-51-14, p 24 ja RKKKo 3-1-1-105-13, p 22.2). (p 27)

Erinevalt kelmuse üldkoosseisust, millega kaitstavaks õigushüveks on vara tervikuna, kaitseb soodustuskelmuse koosseis üksnes spetsiifilist liiki vara, s.o avalikke rahalisi ja muid majanduslikke vahendeid (vt RKKKo 3-1-1-96-16, p 9). Soodustuskelmus on teiste kelmuse koosseisudega sarnane ega nõua seega, et pettusliku teo toimepanija ja tegelik kasusaaja oleksid üks ja sama isik. (p 29)

Kriminaalkolleegiumi kogu koosseis muudab 25. novembri 2016. a otsuse asjas nr 3-1-1-96-16 p-s 10 märgitud seisukohta ning leiab, et soodustuskelmus ei ole erilise isikutunnusega koosseis KarS § 24 lg 1 mõttes. Soodustuskelmuse esimese teoalternatiivi ehk pettuse teel soodustuse saamise kuriteokoosseisu sedastamiseks on vajalik tuvastada esmalt pettuslik tegu, mille tulemusena satub teine isik eksimusse ja teeb varakäsutuse, ning teiseks seeläbi soodustuse saamine majandustegevuses osaleva isiku poolt. (p 31)

Soodustuskelmuse katse alguseks on toetuse taotluse esitamine kui esimene petmistegu ning kuritegu on lõpule viidud alles toetuse väljamaksmisega taotlejale (vt nt RKKKo 3-1-1-54-15). (p 40)

Kui kohus tuvastab, et soodustuskelmuse on toime pannud kaastäideviijatena mitu süüdistatavat, vastutab igaüks ka teiste poolt faktiliselt toimepandu, mitte ainult enda poolt tehtu eest. See tähendab, et ka aegumistähtaja algust ei tule arvestada mitte iga isiku enda viimasest teopanusest, vaid kaastäideviija viimasest teost, mis oli suunatud kuriteokoosseisu täitmisele. (p 45)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Aegumine
• ->
• süüteo aegumine

Süüteo aegumise üle otsustamisel tuleb kohaldada isikule kõige soodsamat aegumise regulatsiooni alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni (vt RKKKo 1-17-4243/30, p 11). (p 43)

Kui kohus tuvastab, et soodustuskelmuse on toime pannud kaastäideviijatena mitu süüdistatavat, vastutab igaüks ka teiste poolt faktiliselt toimepandu, mitte ainult enda poolt tehtu eest. See tähendab, et ka aegumistähtaja algust ei tule arvestada mitte iga isiku enda viimasest teopanusest, vaid kaastäideviija viimasest teost, mis oli suunatud kuriteokoosseisu täitmisele. (p 45)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Süüteokatse
• ->
• lõpuleviimine

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Süüteokatse
• ->
• süüteo toimepanemise vahetu alustamine

Soodustuskelmuse katse alguseks on toetuse taotluse esitamine kui esimene petmistegu ning kuritegu on lõpule viidud alles toetuse väljamaksmisega taotlejale (vt nt RKKKo 3-1-1-54-15). (p 40)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Isikuvastased süüteod
• ->
• raske tervisekahjustus
• ->
• tahtlus

KarS § 118 lg 1 p-de 1-7 järgi saab karistada üksnes sellist raske tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (KarS § 121 lg 1 alt 1) vastav tagajärg. Viimase aja praktikas on rõhutatud sedagi, et tervisekahjustuse tekitamine KarS § 118 lg 1 tähenduses peab vastama täiendavatele tingimustele. Nimelt on oluline, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni. Vaid siis avaldub isiku teos selline ebaõigussisu, mis õigustab võrreldes KarS §-de 117 ja 119 koosseisudega oluliselt raskemat karistust ettenägeva sätte, s.o KarS § 118 kohaldamist. (Vt RKKKo 1-17-105/35, p-d 10-12 koos viidetega ja RKKKo 1-16-6512/64, p 8.) (p 9)

Tahtluse tuvastamiseks peavad esinema selle intellektuaalne element ehk koosseisupäraste asjaolude teadmine ja voluntatiivne element ehk koosseisupäraste asjaolude tahtmine (vt nt RKKKo 3-1-1-20-09, p 9.2). Tagajärje ettenägemine ehk tagajärje saabumise võimalikuks pidamine on kaudse tahtluse intellektuaalne element (vt ka RKKKo 3-1-1-76-16, p 17). (p 13)

Tahtluse tuvastamisel peab arvestama kõiki kriminaalasja menetlemisel tõendatuks loetud asjasse puutuvaid asjaolusid ja see tuleb kindlaks teha rangelt teo toimepanemise hetke seisuga (vt ka RKKKo3-1-1-111-16, p-d 10 ja 11). Tahtluse hindamisel saab muu hulgas arvestada teo välist avaldumist, sh noalöögi suunda, sellesse rakendatud jõudu, löögijälgede olemasolu või puudumist, ründevahendi omadusi jms (vt viidatud RKKKo 1-17-105/35, p 15). (p 17)

Juhul kui süüdistatav on tekitanud tervisekahjustuse tahtlikult, kuid mõlemad KarS § 118 lg 1 p-des 1 ja 7 nimetatud rasked tagajärjed on saabunud ettevaatamatusest, vastutab isik üksnes KarS § 118 lg 1 p 7 järgi, mis neelab eluohtliku seisundi kui surmale eelnenud vahetagajärje. Samas ei saa täiesti välistada olukordi, kus süüdistatava tahtlus ulatub lisaks tervisekahjustuse tekitamisele ka eluohtliku seisundi põhjustamiseni (KarS § 118 lg 1 p 1), ent mitte surma saabumiseni (KarS § 118 lg 1 p 7). Sellisel juhul tuleb süüdistatava käitumine kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 7 järgi, kuna tahtlikult põhjustatud oht kannatanu elule ei neeldu ettevaatamatusest surma põhjustamises. (p 18)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Isikuvastased süüteod
• ->
• raske tervisekahjustus
• ->
• surma põhjustamine

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Isikuvastased süüteod
• ->
• raske tervisekahjustus
• ->
• oht elule

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Isikuvastased süüteod
• ->
• raske tervisekahjustus
• ->
• ettevaatamatus

Juhul kui süüdistatav on tekitanud tervisekahjustuse tahtlikult, kuid mõlemad KarS § 118 lg 1 p-des 1 ja 7 nimetatud rasked tagajärjed on saabunud ettevaatamatusest, vastutab isik üksnes KarS § 118 lg 1 p 7 järgi, mis neelab eluohtliku seisundi kui surmale eelnenud vahetagajärje. Samas ei saa täiesti välistada olukordi, kus süüdistatava tahtlus ulatub lisaks tervisekahjustuse tekitamisele ka eluohtliku seisundi põhjustamiseni (KarS § 118 lg 1 p 1), ent mitte surma saabumiseni (KarS § 118 lg 1 p 7). Sellisel juhul tuleb süüdistatava käitumine kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 7 järgi, kuna tahtlikult põhjustatud oht kannatanu elule ei neeldu ettevaatamatusest surma põhjustamises. (p 18)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Karistus
• ->
• Kohaldamise alused
• ->
• Karistuse mõistmine

Kohus saab isikule karistust mõistes eripreventiivse kaalutluse all tuvastada tema varasema karistatuse üksnes juhul, kui see kehtib kohtuotsuse tegemise hetkel (vt RKKKo 4-17-5471/19, p-d 26 ja 27 koos viidetega). (p 19)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Karistus
• ->
• Kohaldamise alused
• ->
• Liitkaristuse hilisem mõistmine

Liitkaristuse saab KarS § 65 lõike 1 (kuritegude hiljem tuvastatud kogum) kui lõike 2 (kohtuotsuste kogum) alusel mõista üksnes olukorras, kus enne ja pärast eelmist süüdimõistvat otsust on toime pandud erinevad karistatavad teod (vt ka RKKKo 1-17-7807/34, p 8 jj). See ei hõlma juhtusid, kus tegemist on ühe jätkuva kuriteoga, mis ulatub ajaliselt nii enne kui ka pärast seda kohtuotsust. (p 13)

Jätkuv kuritegu on õigusliku teoühtsuse põhimõttest lähtuvalt üks tegu, mille eest saab mõista vaid ühe karistuse (vt ka RKKKo 3-1-1-4-04, p-d 8.2 ja 13). Ehkki jätkuva kuriteo moodustavad sellised teod, mis on eraldivõetuna koosseisupärased, õigusvastased ja süülised, ei tohi neid tegusid siiski lahutada ja mõista igaühe eest eraldi karistust. Sama põhimõte kehtib ka siis, kui jätkuva kuriteo toimepanemise ajal tunnistatakse isik süüdi mõnes teises kuriteos. Selliselgi juhul ei saa jätkuvat kuritegu jagada erinevateks karistatavateks tegudeks ja mõista süüdistatavale eraldi karistusi. Vastasel korral oleks põhjust rääkida õigusliku teoühtsuse põhimõtte rikkumisest ja see viiks olemusliku vastuoluni jätkuva kuriteo kui õiguslikus mõttes ühe teo eest karistamisel. Eelnevast järeldub seegi, et jätkuva kuriteo korral ei tohi mõista liitkaristust nii KarS § 65 esimese kui ka teise lõike alusel. Jätkuv kuritegu ei saa õiguslikult ühe teona olla käsitatav eraldivõetult nii teona, mis pandi toime enne süüdimõistvat kohtuotsust, kui ka teona, mis pandi toime pärast seda otsust KarS § 65 lõigete 1 ja 2 mõttes. Mõistagi ei tähenda see seda, nagu ei saaks jätkuva kuriteo puhul järgneda liitkaristuse mõistmist kummagi sätte kohaselt. Jätkuv kuritegu tuleb kvalifitseerida viimase osateo toimepanemisel kehtinud karistusseaduse järgi (vt ka RKKKo 1-17-4243/30, p 13). Sellest tulenevalt peab viimase osateo ajal kehtinud seaduse järgi mõistma süüdistatavale reeglina ka karistuse. Kui jätkuv kuritegu pannakse toime enne ja pärast eelmist süüdimõistvat otsust, saab järelikult rääkida teost pärast selle kohtuotsuse kuulutamist KarS § 65 lg 2 mõttes. (p-d 14-15)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Majandusalased süüteod
• ->
• ebaseaduslik majandustegevus
• ->
• alkoholi ebaseaduslik käitlemine

NB! Seisukoha muutus!

KarS § 375 („Alkoholi ebaseaduslik käitlemine“) on paigutatud karistusseadustiku 21. peatüki („Majandusalased süüteod“) 1. jakku („Ebaseaduslik majandustegevus“). Selle karistusnormi dispositsioon hõlmab käitlemiseks mittelubatud alkoholi suures koguses valmistamist, villimist, töötlemist, samuti maksumärgiga märgistamata või käitlemiseks mittelubatud alkoholiga kauplemist, selle ladustamist, hoidmist või edasitoimetamist suures koguses. KarS § 375 on koosseisutunnustelt võrreldav AS §-s 53 („Alkoholi käitlemise korra rikkumine“) kirjeldatud väärteokoosseisuga. AS § 53 lg 1 kohaselt on karistatav käitlemiseks mittelubatud alkoholi tootmine, samuti maksumärgiga märgistamata või käitlemiseks mittelubatud alkoholiga kauplemine või kaubanduslikul eesmärgil ladustamine, hoidmine või edasitoimetamine. Lisaks sellele, et isiku vastutusele võtmise eelduseks KarS § 375 järgi on erinevalt AS §-st 53 käitlemiseks mittelubatud või maksumärgiga märgistamata alkoholi suur kogus, eristab neid süüteokoosseise sõnastuse poolest muu hulgas ka see, et AS § 53 räägib käitlemiseks mittelubatud või maksumärgistamata alkoholi hoidmise, ladustamise või edasitoimetamise kaubanduslikust eesmärgist. (p 13)

KarS § 375 kujutab endast blanketset süüteokoosseisu, mida tuleb sisustada alkoholiseaduse sätete kaudu. Kuigi KarS § 375 eristab teoobjektina käitlemiseks mittelubatud alkoholi ja maksumärgiga märgistamata alkoholi, on ka maksumärgistamata alkohol käitlemiseks mittelubatud alkohol AS § 7 lg 1 p 1 ja § 4 lg 1 p 6 järgi. Kuna käitlemiseks mittelubatud alkoholi mõiste hõlmab maksumärgiga märgistamata alkoholi, tuleb KarS § 375 blanketsust arvestades ka maksumärgistamata alkoholi hoidmise, ladustamise või edasitoimetamise sisustamisel juhinduda alkoholiseaduses sätestatust. (p 14)

KarS § 375 järgi karistatavaks teoks on üldistatult suures koguses alkoholi ebaseaduslik käitlemine. Alkoholi käitlemise mõiste on alkoholiseaduses üheselt ja täpselt määratletud. AS § 3 („Alkoholi käitlemine“) lg 1 p 6 kohaselt on alkoholi käitlemine selle hoidmine, ladustamine või edasitoimetamine kaubanduslikul eesmärgil. Alkoholi käitlemise mõistet piiritleb järelikult lisaks muule AS § 3 lg 1 p 6 järgi see, et alkoholi hoidmine, ladustamine või edasitoimetamine on käsitatav alkoholi käitlemisena üksnes juhul, kui see toimub kaubanduslikul eesmärgil. (p 15)

Eeltoodu alusel tuleb ka suures koguses käitlemiseks mittelubatud alkoholi, sh maksumärgistamata alkoholi hoidmise, ladustamise või edasitoimetamise all KarS § 375 tähenduses mõista kitsalt sellise alkoholi hoidmist, ladustamist või edasitoimetamist just kaubanduslikul eesmärgil (vt RKKKo 3-1-1-3-09, p 22). Vastasel korral oleks KarS § 375 sätestatud teisest õigusharust sõltumatult, lugedes karistatavaks teoks käitlemiseks mittelubatud alkoholi hoidmise, ladustamise või edasitoimetamise, sõltumata sellest, millisel eesmärgil alkoholi käideldakse. See ei oleks aga kooskõlas karistusõiguse aktsessoorsuse põhimõttega. (p 16)

Blanketset kuriteokoosseisu tuleb sisustada seadusest või muudest õigusaktidest tulenevate kohustuste või keeldudega, mille rikkumises koosseisu realiseerimine seisneb (vt RKKKo 3-1-1-36-12, p 16.1). Arvestades seda, et alkoholiseaduses sätestatud (eri)nõuded alkoholi käitlemisele ei kehti alkoholi hoidmisel, ladustamisel või edasitoimetamisel mitteärilisel eesmärgil, ei saa ka suures koguses käitlemiseks mittelubatud alkoholi hoidmine, ladustamine või edasitoimetamine mitteärilisel eesmärgil tuua kaasa kriminaalvastutust KarS § 375 järgi. Teisiti väljendatuna ei tulene alkoholiseadusest sellist kohustust või keeldu, mille rikkumise korral oleks suures koguses alkoholi hoidmise, ladustamise või edasitoimetamisega mitteärilisel eesmärgil täidetud KarS §-s 375 kirjeldatud koosseis. Seega peab isiku karistamiseks KarS § 375 järgi tuvastama käitlemiseks mittelubatud, sh maksumärgistamata alkoholi hoidmise, ladustamise või edasitoimetamise kaubandusliku eesmärgi. (p 17)