1-24-5284/43
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.02.2026 |
|
Vt RKKKo nr 1-22-2429/42, p 34. (p 21)
Kaebeinstants võib üldjuhul võtta enda õiguskäsitluse aluseks olukorra sellisena, nagu seda aktsepteerivad kohtumenetluse pooled (RKKKo nr 1-19-8038/67, p 8). Kui menetluspooltel aga puudub üksmeel juhtunu asjaoludes, tuleb kohtul lahendada vaidlused praktikas välja kujunenud tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhjendamise reeglitele vastavalt. Vt ka RKKKo nr 1-20-2143/118, p 18. (p 22)
Ebatüüpilise põhjuslikkuse ahela puhul sekkub kausaalahelasse uus sündmus või selle kulgemises osutub määravaks muu tegur kui see, millega toimepanija tavapärase elukogemuse ja asjade käigu juures oleks saanud arvestada. Teisisõnu tuleb küsida, kas üldise elukogemuse põhjal on alust pidada võimalikuks või tõenäoliseks, et isiku käitumine vallandab just sellise kausaalahela kulgemise, mis päädib ühe või teise koosseisupärase tagajärje saabumisega. Ebatüüpilisest kausaalahela kulgemisest ei saa rääkida olukorras, kus isik läheb laetud tulirelvaga konfliktsituatsiooni ja sooritab tüli käigus lasu, mille tagajärjel saabub surm. (p-d 30 ja 31)
Vt RKKKo nr 3-1-1-97-12, p 11. (p 34)
Relva pikaaegne ebaseaduslik käitlemine (KarS § 418) ja selle relvaga toime pandud tapmine ei moodusta ideaalkogumit, sest relva ebaseaduslik kasutamine tapmisel on kaduvväike osa sellele eelnenud relva pikaaegsest ebaseaduslikust käitlemisest. Kui relva ebaseaduslik käitlemine ja tapmine ei ole kantud ühisest tahtlusest ega ole ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona, on tegemist kahe eraldi teoga, mis moodustavad reaalkogumi, ja seda sõltumata sellest, kas see hilisem tegu pannakse toime tahtlikult või ettevaatamatusest. (p 35)
|
| 4-25-2712/24
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
17.02.2026 |
|
Juhtimisõiguse äravõtmine ei ole karistus, mida saab kohaldada üksnes erandjuhtudel (vt RKKKo nr 4-23-1826/41, p 9). Karistusena juhtimisõiguse äravõtmiseks ei pea tuvastama mingeid tegu või selle toimepanijat iseloomustavad erandlikke asjaolusid. (p 8)
Rikkumisele on vaja rangemalt reageerida siis, kui senised karistused pole mõju avaldanud (nt RKKKo nr 3-1-1-6-17, p 14). (p 11)
Rahatrahvi kohaldamine on end üldjuhul ammendanud ega täida eripreventiivset eesmärki olukorras, kus menetlusalusele isikule määratud (korduvad) rahatrahv(id) ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma. Isik, kes eirab jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. (Vt osutatud otsus 4-23-1826/41, p 12.) Juhtimisõiguse äravõtmist ei välista puhtsüdamlik kahetsus, sest liiklusnõuete korduv ja tahtlik rikkumine näitab, et isiku hoiakud pole tegelikkuses muutunud. Samuti ei välista juhtimisõiguse äravõtmist see, et menetlusalune isik vajab juhtimisõigust sissetuleku säilitamiseks (vt ka osutatud otsus 4-23-1826/41, p 14). (p 12)
Kuna LS § 227 lg 2 puhul põhineb teo karistusväärsus teo üldisel ohtlikkusel, puudub vajadus eraldi tuvastada, kas rikkumine tõi kaasa tegeliku ohu või muu negatiivse tagajärje (vt RKKKo nr 4-25-631/28, p 9). (p 10)
|
| 1-21-4494/167
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
13.02.2026 |
|
Kui ringkonnakohus otsustab kuriteo kvalifikatsiooni muuta, tuleb süüdistatavale tagada küllaldane võimalus end sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. (p-d 104-105)
ÄS § 318 lg 6 kõneleb vaid nõukogu liikme ja aktsiaseltsi vahel tehtud tehingust, ent laieneb ka sellisele tehingutele, mille teiseks pooleks ei ole nõukogu liige ise, vaid temaga samaväärse majandusliku huviga isik, nt nõukogu liikme 100-protsendilise osaluse ja kontrolli all olev osaühing (vrd RKTKo nr 3-2-1-26-17, p 10; RKKKo nr 1-19-6307/59, p 48). Kuigi viidatud kohtupraktika puudutab osaühingu ja juhatuse liikme kontrolli all oleva äriühingu vahel tehtud tehingu tühisust, kohalduvad kirjeldatud põhimõtted ka aktsiaseltsi ja tema nõukogu liikme või nõukogu liikmega samaväärse või suurel määral sarnase majandusliku huviga isiku vahelistele tehingutele, sest ÄS § 181 lg 3 ja § 318 lg 6 on sisult kattuvad. Seotud isikute tehingute reeglid ja üldised põhimõtted on samad – eesmärk on vältida huvide konflikti ehk seda, et organi liige ei eelistaks enda või enda äriühingu majanduslikke huve juhitava äriühingu omadele. (p 110)
Äriühingu igapäevase majandustegevuse raamest väljuvaks tehinguks võib mh olla äriühingule kuuluva kinnistu pea kogu ulatuses väljaüürimine senisest oluliselt madalama hinnaga. (p 111)
ÄS § 318 lg-s 6 silmas peetud üldkoosoleku nõusolek eeldab ÄS §-des 299–305 sätestatud nõuetele vastava otsuse vastuvõtmist. (p 112)
Usalduse kuritarvitamise koosseis ei kaitse vara omaniku õigust vara käsutada, vaid isiku vara tervikuna, mistõttu ei saa varalise kahju tekkimist jaatada pelgalt seetõttu, et kannatanu jääb enda varast osaliselt ilma – võrrelda tuleb vara koguväärtust enne lepingut ja pärast etteheidetavat tegu (RKKKo nr 3-1-1-23-14, p 9 ja vt ka RKKKo nr 3-1-1-46-14, p 13). (p 114)
TsÜS § 35 sätestab juriidilise isiku juhtorgani liikme lojaalsuskohustuse pelgalt juriidilise isiku ees. Aktsionäri lojaalsuskohustus teiste aktsionäride vastu tuleneb TsÜS §-st 32. (p-d 119-120)
Juriidilise isiku ja tema osaniku või aktsionäri vara ei saa samastada (vrd RKKKo nr 1-22-2429/42, p-d 42–43). (p 120)
Ei ole täielikult välistatud, et juriidilise isiku vastu toime pandud kuriteo läbi võib tekkida varaline kahju ka osanikule või aktsionärile (vt RKKKo nr 1-20-8130/9, p 17), kuid sellise kahju põhjustamises KarS § 2172 lg 1 järgi süüditunnistamine eeldab, et tegu oleks suunatud vahetult aktsionäride vara kahjustamisele. (p 120)
Aktsionär ei saa olla kannatanu äriühingu vastu toime pandud süüteos (RKKKo nr 3-1-1-89-11, p-d 26.1–26.5). Aktsionäril võib küll olla TsÜS §-st 32 tulenev teiste aktsionäride varaliste huvide järgimise kohustus ehk usaldusseisund, kuid teised aktsionärid saavad usalduse kuritarvitamise kannatanud olla vaid siis, kui süüdistatava tegu on suunatud vahetult nende vara vastu. (p 123)
Maakohtu otsusest diametraalselt erineva kohtuotsuse tegemine apellatsioonimenetluses ei ole välistatud, kuid sellega kaasneb kõrgendatud põhistamiskohustus. (p 133)
Tahtluse küsimus tuleb lahendada juhtumi asjaolude põhjal. Teisisõnu tuleb tahtluse tuvastamisel hinnata kõiki tõendatuks tunnistatud asjaolusid ning teo välist avaldumist, arvestades mh toimepanijat iseloomustavaid asjaolusid. (p 134)
Ükskõiksus tagajärje suhtes on kaudse tahtluse, mitte ettevaatamatuse tunnus (nt RKKKo nr 3-1-1-76-16, p 14). (p 137)
Kelmus kui tagajärjedelikt eeldab, et tagajärg ehk kahju oleks toimepanija teoga põhjuslikult seotud. See tähendab, et pettus peab kaasa tooma eksimuse ning eksimusest tingituna sooritab isik kahjuliku varakäsutuse. (p 146)
Enese mittesüüstamise privileegile tuginevalt ei saa õigustada KAPO-le julgeolekukontrollis valeandmete esitamist. (p 151)
Konfiskeerimise eesmärk on takistada toimepanija rikastumist süüteo toimepanemise tulemusel ning seda meedet saab kohaldada üksnes ulatuses, milles kannatanu võimalike nõuete maksmapanek ei ole piisav, vältimaks kellegi rikastumist menetletava süüteo toimepanemise tulemusel (RKKKo nr 1-18-5732/226, p-d 91–94). (p 152)
Kohus on õigustatud ja teatud juhtudel lausa kohustatud kohaldama konfiskeerimist või selle asendamist isegi siis, kui prokuratuur seda ei taotle, ja ulatuses, mis ületab prokuratuuri taotletu. Silmas tuleb siiski pidada KrMS § 268 lg 6 kolmandast lausest tulenevat kohustust anda pooltele enne võimalus oma seisukoha avaldamiseks. Konfiskeerimisotsustuse õigusliku põhjenduse muutmisel tuleb tagada tõhus võimalus esitada uuele õiguskäsitlusele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid. (p 153)
Teatud juhtudel ja ulatuses peab süüteoga saadud vara kindlakstegemisel arvestama ka vara saamiseks tarvilikku kulu, nt lepingu alusel saadust arvestama maha lepingu täitmiseks tehtud kulud. Selleks tuleb aga kaitsepoolel esitada tõendid, mille alusel saab kohus hinnata tehtud kulutusi ning need põhjendatuse korral kriminaaltulust maha arvata. Seejuures pole tõendamiskoormise ulatus ja tõendamisstandard KarS § 831 puhul samaväärne sellega, mis kehtib süüteokoosseisu tunnustele vastavate asjaolude tuvastamisel. (p 155)
Välistatud ei ole toimepanijalt konfiskeerimise asendamise korras välja mõista kriminaaltulule vastav rahasumma ka siis, kui vara saab vahetult süüteo tulemusena toimepanija ainuomandis olev äriühing. Sellisel juhul saab süüdistatavalt süüteoga saadud vara konfiskeerimise asendamise korras kriminaaltulu välja mõsta üksnes ulatuses, milles on jälgitavalt tõendatud, et kriminaaltulu jõudis äriühingu kaudu süüdistatavani. Konfiskeerimisotsustuse tegemise ajaks peab süüteoga saadud vara olema jõudnud toimepanija vara hulka. Toimepanijalt saab süüteoga saadud vara konfiskeerida ka siis, kui vahetult süüteo tulemusena saab vara muu isik, kellelt see aga hiljem toimepanijale üle läheb. Süüdimõistetult ei saa konfiskeerida vara, mis läheb süüteo tulemusel otse kolmandale isikule, kes seda hiljem toimepanijale üle ei anna. (p-d 157–159)
Kui kaitsepool soovib tugineda kriminaaltulu arvestamisel väitele, et väidetavalt kriminaaltulu saanud äriühingust tehtud väljamaksed olid ettevõtlusega seotud kulu, ei ole piisav osutada hüpoteetilisele võimalusele, et tegu oli majandustegevusega seotud kuludega. Enda väidete õigsuse tõendamiseks tuleb esitada sellekohased tõendid. (p 161)
SKHS § 1 lg 1 sätestab menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alused, ulatuse ja korra. Õigeksmõistva otsuse korral hüvitatakse ametist kõrvaldamisega tekitatud kahju (SKHS § 5 lg 1 p 4). Viimati viidatud sättes on silmas peetud KrMS § 141 lg-s 1 nimetatud kahtlustatava või süüdistatava ametist kõrvaldamist. (p 164)
Kriminaalmenetluse kui ajas kulgeva protsessiga ei saa isikule abstraktselt kahju tekitada, vaid tuvastada tuleb konkreetsete menetlustoimingutega tekitatud kahju (RKKKo 3-1-1-34-16, p 27). Kassatsiooni väited ja kahju hüvitamise taotluses esitatu ei anna alust järelduseks, et menetlus oli tervikuna ebaõiglane või K. Martihhinit alandav. On paratamatu, et süüdistataval tuleb mõistlikes piirides kriminaalmenetlust taluda. (Vt ka RKKKo nr 4-21-222/20, p 29.) (p 166)
Kriminaalmenetluses tehtud vigade heastamiseks piisab teatud juhtudel rikkumiste tunnistamisest (p 168)
SKHS § 10 reguleerib varalise kahju hüvitise piirmäära SKHS § 5 või 6 alusel ehk õigeksmõistmise, kriminaalmenetluse lõpetamise või teistmise korral kahju hüvitamisel. Need piirmäärad ei laiene SKHS § 7 alusel kahju hüvitamisele ehk olukordadele, mil kahju tuleb hüvitada menetleja süülise rikkumise korral. (p 183)
Tulenevalt SKHS § 1 lg-st 2 koosmõjus SKHS § 7 lg-ga 1 saab süüteomenetluses rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda VÕS § 113 lg 1 alusel viivist ning seejuures ei eelda viivisenõude rahuldamine viivitamisest tingitud kahju tõendamist. Kui isik leiab, et tema kantud kahju suurus ületab viivise, võib ta VÕS § 113 lg 5 järgi nõuda ka viivist ületava kahju hüvitamist. Teisipidi on aga võimalik ka VÕS § 113 lg 1 kohase viivise nõutust väiksemas ulatuses väljamõistmine. Erinevalt VÕS § 113 lg-st 8 ja §-st 162, mille järgi ei vähenda kohus viivist omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel, tuleb SKHS § 1 lg 2 järgi süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise korral silmas pidada süüteomenetluse erisusi, sh SKHS § 9 lg s 1 sätestatut. See tähendab, et vajadusel tuleb menetlejal omal algatusel väljamõistetava viivise või kahjuhüvitise suurust SKHS § 9 lg 1 alusel riigivastutuse seaduse § 13 lg-s 1 sätestatud aluseid silmas pidades vähendada. (p-d 187 ja 188)
KorS § 79 lg 1 p-s 1 kirjeldatud ohu tuvastamiseks tuleb vältimatult hinnata juhtumi ja isikuga seotud asjaolusid. (p 173)
Kui menetleja otsustab mingi asja ära võtta ja hoida enda käes lähtuvalt vajadusest selgitada välja tõendamiseseme asjaolud, tuleb järgida tõendite kogumise reegleid ja ennekõike KrMS § 124 lg-tes 3–6 sätestatud piiranguid. Menetleja ei ole õigustatud hoidma asja asitõendina enda käes kauem, kui see on vajalik tõendusteabe kogumise ja säilitamise seisukohalt. Kui tarvidus asja asitõendina hoidmise järele ära langeb, tuleb asi kas omanikule või senisele õiguspärasele valdajale tagastada või arestida. Niisiis võib menetleja KrMS § 124 alusel asitõendit enda käes hoida üksnes tõenduslikel eesmärkidel ning ta peab olema suuteline selle tõenduslikku väärtust ka usutavalt selgitama. Kui objektil tõenduslikku väärtust ei ole, tuleb see viivitamata tagastada. Küsimus on niisiis selles, millal menetleja sai aru või pidi mõistlikult aru saama, et sularaha asitõendina enda käes hoidmiseks ei ole alust. (p 178)
Selleks, et lugeda äravõetud asi asitõendiks, peab tegu olema kuriteosündmusega seotud asendamatu objektiga, mida saab kasutada tõendamiseseme asjaolude selgitamisel (KrMS § 124 lg 1). Sularaha ei ole üldjuhul asendamatu. Sularaha asitõendiks lugemise korral tuleb ära näidata või peavad esinema tõenduslikult tõsiseltvõetavad viited, et just need konkreetsed rahatähed olid mõne etteheidetava kuriteo toimepanemisega seotud ning veelgi enam – et just need rahatähed aitavad mingil viisil süüteo toimepanemist tõendada. (p 180)
Sularaha õigusvastase kinnipidamise korral saab kahju hüvitamist nõuda SKHS § 7 lg 1 alusel. (p 183)
Konfidentsiaalsuskohustusega kaetud andmetena ehk advokaadisaladusena AdvS § 45 lg 1 tähenduses tuleb käsitada mistahes teavet, mis puudutab advokaadi poole õigusteenuse saamiseks pöördumist, õigusteenuse osutamist ja selle eest makstud tasu suurust. Advokaadi ja kliendi vahelise suhtluse jälgimine kujutab suurt sekkumist isiku õigustesse. (p-d 194, 196, 198)
|
| 1-22-2637/233
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
05.12.2025 |
|
Riigikohus vaatab KrMS § 3602 lg 1 kohaselt kriminaalasja läbi kassatsiooni piires ega tohi kooskõlas reformatio in peius-keelu põhimõttega süüdistatava olukorda tema huvides esitatud kaebuse alusel raskendada. Kui ringkonnakohus mingit osa süüdistuses kirjeldatud käitumisest karistatava teona ei käsita ning prokuratuur ringkonnakohtu otsust ei vaidlusta, ei saa süüdistatavat selles osas kassatsioonimenetluses süüdi tunnistada. Samas võib neid fakte arvestada teo tõendatuse hindamisel (RKKKo nr 1-21-1421/182, p 120). (p 29)
Kohus saab süüdistuses kirjeldatud asjaoludest oluliselt irdumata kvalifitseerida pooltevahelise õigussuhte prokuratuurist erinevalt, kui annab süüdistatavale küllaldase võimaluse ennast sellise muudatuse vastu kaitsta (nt RKKKo nr 1-18-158/266, p-d 44–52). Prokuratuuri õigusliku hinnangu täpsustamine selles, millise tehingu tunnustele vastab see õigussuhe, mille alusel süüdistatavale volitus anti, pole käsitatav süüdistuse piiridest väljumise ega kaitseõiguse rikkumisena. (p 32)
Kuni 1. juulini 2015 kehtinud planeerimisseaduse redaktsiooni §-s 23 ette nähtud maavanema haldusjärelevalve kujutas endast ühe haldusorgani kontrolli teise haldusorgani tegevuse üle (Vabariigi Valitsuse seaduse § 751 lg 1). Järelevalve peamine eesmärk oli kaitsta avalikku huvi ja ühtlasi saavutada kokkulepe planeeringu avalikul väljapanekul vastuväiteid esitanud isikute ning valla vahel (PlanS v.r § 23 lg 3 p 5 ja lg-d 4–6). Maavanema järelevalvemenetluse tulemusena otsustati siduva iseloomuga kooskõlastuse – heakskiidu – andmine (RKHKo nr 3-3-1-78-12, p 13). Maavanema heakskiidu andmine oli menetlustoiminguna (RKHKo nr 3-3-1-61-07, p 23) üks osa detailplaneeringu menetlusest ning maavanem oli menetlusosaline valla läbiviidavas haldusmenetluses HMS § 11 lg 1 p 4 mõttes. (p 33)
Maavanema siduv kooskõlastus oli kuni 1. juulini 2015 kehtinud planeerimisseaduse redaktsiooni järgi detailplaneeringu formaalse õiguspärasuse eeldus (RKHKo nr 3-3-1-87-08, p 16). (p 39)
KarS §-s 3001 sätestatud toimingupiirangu teadva rikkumise eest saab täideviijana karistada vaid ametiisikut. (p 30)
Otsustamise sisulise suunamise käsitamine ametiisiku staatust loovana on fakti küsimus ja kellelegi karistusõiguslikus mõttes ametiseisundi omistamine lähtub nii isikule antud pädevusest kui ka tema tegelikust rollist otsuste kujundamisel ja vastuvõtmisel (RKKKo nr 3-1-1-95-12, p 14.2). Otsustamaks, kas isik osales otsuse sisulises suunamises, tuleb juhtumi asjaolusid silmas pidades hinnata, kui kaalukas oli tema roll otsuse tegemise protsessis, ja seda sisuliselt, mitte vormiliselt (RKKKo nr 1-19-10225/120, p 47). (p 35)
Pidades silmas korruptsioonivastase seaduse kaitse-eesmärki (nt RKKKo nr 1-21-8803/138, p 61), ei pruugi olla vahet, kas sisuliselt suunatakse otsust või toimingut. Mõlemal juhul võib olla tegemist toimingupiirangut rikkuva teoga, mistõttu kehtib kohtupraktikas otsuse sisulise suunamise kohta öeldu reeglina ka toimingu sisulises suunamises osalemise kohta. (p 35)
KVS § 2 lg 1 ei sea ametiseisundi tekkimist sõltuvusse nõustaja eriteadmiste laadist, tegevusalast või muudest asjaoludest. Ka õigusalane nõustamine võib kujutada endast otsuse või toimingu sisulist suunamist. Kuigi AdvS § 43 lg 4 keelab samastada advokaati tema ülesannete täitmise tõttu kliendiga ja kliendi kohtuasjaga, pole niisuguse olukorraga tegemist juhul, kui advokaat on astunud enda esindatava rolli ning täidab viimase pädevusse kuuluvaid ülesandeid. (p 36)
Ametiisiku mõiste avar materiaalne määratlus on seadusandja teadlik valik, vältimaks seda, et korruptsioonivastase seadusega sätestatud piirangute täitmist asutakse eirama formaalsetele ettekäänetele toetudes (nt töö- või teenistuslepingu puudumisele viidates). Samas peab tuvastama, et nõustamise mõju ületab teatud lävendi. Otsuse või toimingu sisulisest suunamisest KVS § 2 lg 2 mõttes ei saa kõneleda näiteks siis, kui nõuanne puudutab pelgalt juba kujundatud tahte vormistamise küsimust. Samuti pole üldjuhul ametiisikuks avalikku ülesannet täitva asutuse või isiku esindaja, kes annab õigusnõu otsuse või toimingu põhjal tekkinud õigusvaidluse raames. (p 37)
Toimingupiirangu rikkumine on abstraktne ohudelikt ja selle ulatus on toimingupiirangu rikkumise kvantitatiivne mõõde, mitte koosseisupärane tagajärg (nt RKKKo nr 1-19-5367/144, p 27). Toimingupiirangu rikkumise ulatuse saab tuvastada otsuse või toimingu rahalise väärtuse järgi. Otsuse või toimingu rahaline väärtus võib väljenduda näiteks otsuse või toimingu alusel omandatud või säästetud vara maksumuses, vara väärtuse muutuses, ostetud teenuse hinnas, kasutuseelise väärtuses või saadud soodustuse suuruses (RKKKo nr 3-1-1-98-15, p-d 3 ja 92; RKKKo nr 1-18-7408/62, p 17 ja RKKKo nr 1-19-5367/144, p-d 3 ning 30). Küll ei näita toimingupiirangu rikkumise ulatust see, missuguseid rahalisi kulutusi eraõiguslik isik otsusest või toimingust lähtuvalt oma majandustegevuse korraldamiseks teeb või kavatseb teha (vrd RKKKo nr 1-21-8803/138, p 61). (p 43)
KrMS § 191 lg 3 annab kõrgema astme kohtule pädevuse hinnata menetluskulude suurust – ja menetluskulu hüvitist ka vähendada – olenemata sellest, kas ükski kohtumenetluse pool on seda otsustust vaidlustanud (nt RKKKo nr 1-21-8803/170, p 22). (p 46)
|
| 1-23-5985/71
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
06.05.2025 |
|
Diagnoosimine eeldab uuritava seisundi igakülgse uurimise põhjal mõne haiguse olemasolu ja iseloomu määramist. Kellegi teise poolt pandud diagnoosi teadmiseks võtmine ei ole diagnoosimine TTKS § 2 lg 1 mõttes. Ka ei ole seda kellegi suremistahte väljaselgitamine. Pelgalt vahendi andmine, mida inimene täie teadlikkuse juures iseseisvalt kasutab ja mille kasutamise tulemil ta sureb, ei ole ravitegevus TTKS § 2 lg 1 tähenduses. Teadlikku surma põhjustamist ei saa mõista ravimisena, kuivõrd viimase all peetakse silmas kehalise ja/või vaimse heaolu taastamiseks, teatud juhtudel ka senise seisundi säilitamiseks mõeldud tegevust. Kellegi elu lõpetamine ei ole käsitatav inimese terviseseisundi halvenemise ärahoidmise, tema vaevuste leevendamise ega ka tema tervise taastamisena TTKS-i tähenduses. Kehtiv seadus peab tervishoiuteenuse erinevate vormide juures selle vältimatuks osiseks just elu alalhoidmist ja ei võimaldada ravina käsitada tegevust, mis sihipäraselt tervist kahjustab. Tegevus, mille eesmärgiks on surma kui tagajärje esilekutsumine, ei ole niisiis tervishoiuteenus (ravi) TTKS § 2 lg 1 tähenduses. Kehtiv õigus peab tervishoiuteenuseks vaid RHK-10-s loetletud haiguste ennetamist, diagnoosimist ja ravi ning kirurgilisi protseduure, sidudes tervishoiuteenuse mõiste selgelt selle tervist taastava eesmärgiga. (p-d 24–26; 28)
Mingil tegevusalal majandustegevuse täielik keelamine või selle lubamine üksnes tegevusloa alusel sätestatakse seadusega olulisest avalikust huvist tuleneval põhjusel. Seaduses peavad seega olema kirjas need valdkonnad, milliste puhul on tegevusluba nõutav. (p 29)
Vt p 30.
Igal arusaamisvõimelisel inimesel õigus elust omal soovil lahkuda ning karistusõiguslik vastutus sellele teole kaasaaitamise eest saab kõne alla tulla üksnes siis, kui inimene ise pole võimeline seda tegema või tal pole täit arusaamist oma tegude tähendusest. (p 31)
|
| 1-23-7174/66
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
04.02.2025 |
|
Karistusregistri seadust ja Euroopa Liidu Nõukogu 24. juuli 2008. a raamotsuse nr 2008/675/ÜVJP artikli 3 lõiget 1 tuleb kooskõlaliselt tõlgendada selliselt, et Eesti karistusseaduse kohaldamisel tuleb liikmesriikides tehtud süüdimõistva otsusega mõistetud karistuse kustumise hindamisel lähtuda KarRS § 24 lg-s 1 sätestatud üldistest tähtaegadest ka KarRS §-s 27 nimetamata välismaalaste puhul. See tähendab muu hulgas, et ka juhul, kui välismaalase varasem karistus on süüdimõistva otsuse teinud liikmesriigi seaduse kohaselt kustunud, kuid KarRS § 24 lg 1 alusel kehtiv, saab seda varasemat karistust arvestada kuriteo kvalifitseerimisel korduvana. (p 20)
|
| 1-21-8803/138
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.12.2024 |
|
Olukorras, kus enne Riigikohtu otsust ei pruukinud tõendamiskoormise jagunemine konkreetses kriminaalasjas olla kohtumenetluse pooltele üheselt arusaadav, tuleb kriminaalasja uuel arutamisel ausa ja õiglase menetluse tagamiseks anda kohtumenetluse pooltele mõistlik võimalus arvestada Riigikohtu seisukohtadega, sh esitada täiendavaid argumente ja neid kinnitavaid tõendeid. (p 59)
Olukorras, kus avaliku ülesande täitmine on delegeeritud halduslepinguga eraõiguslikule isikule, saab selle ülesande täitmisena käsitada ennekõike eraõigusliku isiku niisuguseid otsused ja toiminguid, mis mõjutavad kas ülesande delegeerinud avaliku võimu kandja või puudutatud kolmandate isikute (nt avaliku teenuse tarbijate) huve. Avalikku ülesannet täitva eraõigusliku isiku majandustegevuse korraldamine osas, mis ei mõjuta vahetult halduslepingu teise poole ega puudutatud kolmandate isikute õigusi, ei ole avaliku ülesande täitmine KVS § 2 mõttes. Seda isegi mitte siis, kui eraõiguslik isik korraldab enda niisugust tegevust, mis on vajalik avaliku ülesande täitmiseks. (p 61)
Kassatsiooni koostamise eest lepingulisele esindajale makstud tasu mõistlikkust hinnates, tuleb muu hulgas arvesse võtta kassatsioonimenetluse mahtu ja kassatsiooni argumentatsiooni keerukuse astet, samuti esindaja osalemist varasemas menetluses. (p 69)
Süüdistus ei pea sisaldama ega saagi sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. (p 44)
Varaline kahju KarS § 2172 lg 1 mõttes seisneda ka saamata jäänud tulus. Saamata jäänud tulu kui kuriteo koosseisulise tunnuse sisustamisel on lähtepunktiks võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 4. Vara suurenemise ootuse saab lugeda varaks üksnes juhul, kui selle realiseerumine on sedavõrd kindel, et niisugusele ootusele on omistatav majanduslik väärtus. Tulu saamise tõenäosus ja kannatanu kavatsus ning võimalus tulu saada on keskse tähtsusega ka saamata jäänud tulu kui kuriteo koosseisulise tunnuse kindlakstegemisel. (p-d 45–46)
Saamata jäänud tulu kui koosseisutunnuse olemasolu ja suuruse peab tõendama prokuratuur, kusjuures kõrvaldamata kahtlused küsimuses, kas ja kui palju tulu oleks kannatanu süüdistatava õiguspärase käitumise korral saanud, tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Teisalt tuleb silmas pidada, et ehkki in dubio pro reo-põhimõttest (KrMS § 7 lg 3) juhindudes tõlgendatakse tõsiselt võetavad kahtlused süüdistatavale soodsamas suunas, ei tohi tõendatusele esitada ülemäära rangeid nõudeid. Saamata jäänud tulu on alati hüpoteetiline ja see mõjutab ka niisuguse kahju kui süüteo koosseisulise tunnuse kindlakstegemist. Muu hulgas on saamata jäänud tulu (eelduste) tuvastamisel tavapärasest suurem roll normatiivsel hinnangul. Samas peab saamata jäänud tulu suuruse arvestamise metoodika vastama selle kuriteokoosseisu, mille tunnuseks saamata jäänud tulu on, kaitse-eesmärgile. (p 46)
KrMS §-s 7 ette nähtud süütuse presumptsioon ei välista teatud juhtudel tõendamiskoormise üleminekut süüdistatavale. Juriidilise isiku juhtorgani liikme või töötaja tahtlik huvide konflikt (lojaalsuskohustuse rikkumine) mõjutab üldjuhul ka kriminaalmenetluslikku tõendamiskoormist nende faktide osas, mida huvide konfliktis tegutsemise keeld on määratud ära hoidma. Näiteks kui juhatuse liige või töötaja korraldab juriidilise isiku nimel lepingu sõlmimist tema enda kontrolli all tegutseva äriühinguga, millelt ta saab isiklikku tulu, mõjutab huvide konflikt ka tõendamiskoormist küsimuses, kas ja kui, siis millise kahju juriidiline isik lepingu tõttu sai. Kui prokuratuur tõendab sellises olukorras ära esmapilgul seaduse nõuetele vastava kahjuarvestusel rajaneva kahjusumma, lasub selle ebaõigsuse tõendamise koormis lojaalsuskohustust rikkunud süüdistataval ja tema kaitsjal. (p-d 48–52)
Olukorras, kus ükski apellant ei vaidlusta kuriteoga tekitatud kahju suurust, ei ole ringkonnakohus menetluslikult pädev tunnistama süüdistatavat süüdi suurema kahju põhjustamises, kui seda tegi maakohus. Kui aga kannatanu on sellises olukorras apelleerinud tsiviilhagis esitatud ja samal kahjuarvestusel põhineva nõude rahuldamise ulatuse, ei ole välistatud tsiviilhagi rahuldamine kuriteo koosseisulist kahju ületavas summas. (p 58)
Ei ole välistatud tsiviilhagi rahuldamine kuriteo koosseisulist kahju ületavas summas. (p 58)
|
| 1-22-3897/47
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.12.2024 |
|
Süüdistuses tuleb välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Sellega tagatakse süüdistatava kaitseõigus, välistades võimaluse, et keegi tunnistatakse süüdi selliste faktiliste asjaolude alusel või sellise kvalifikatsiooni järgi, mille kohta ta ei ole saanud kohtus tõhusalt esitada vastuväiteid või neid väiteid kinnitavaid tõendeid. (p 12)
Kohtud on vaatamata süüdistuses sellekohaste viidete puudumisele õigustatud tuvastama teatud asjaolusid kui n-ö taustafakte, mis kinnitavad või lükkavad ümber süüdistuses kirjeldatud asjaolude esinemist. (p 15)
Õigusselgusetu olukorraga on tegemist üksnes juhul, kui normide tõlgendamisel tekkinud küsimusi ei ole võimalik mõistlikult kõrvaldada ka normide eesmärki ja kujunemislugu, teisi õigusakte, õiguse üldpõhimõtteid jms arvesse võttes ning selline selgusetus takistab seadusest tulenevate kohustuste kindlakstegemist ja täitmist (RKPJKo nr 5-19-38/15, p 68). (p 17)
KarS §-s 334 sätestatud keeld käidelda võltsitud maksevahendit ja väärtpaberit on piisavalt selge ning arusaadav, mistõttu ei ole säte põhiseadusvastane. (p 24)
Sularaha võltsimine on selle tahtlik pettuslik valmistamine või muutmine mis tahes vahenditega. Võltsitud on raha, mille on väljastanud keegi, kellel puudub selleks pädevus Euroopa Liidu konsolideeritud toimimislepingu artikli 128 lg 1 järgi. Sularaha pettuslikku muutmist tuleb mõista õigustatud emiteerija poolt volituste piires emiteeritud sularaha oluliste elementide muutmisena mis tahes viisil. See võib seisneda näiteks raha nominaalväärtuse muutmises, kuid ka näiteks kupüürile turvaelementide lisamises. Kasutamiskõlbmatuks muutunud kupüüride muutmine pärisrahaga sarnaseks nt turvaelementide lisamisega on samuti üks võimalikest sularaha pettusliku muutmise ehk ümbertegemise viisidest. (p-d 18-22)
Nii valmistamise kui muutmise vormis võltsimine toob karistusõigusliku vastutuse kaasa vaid siis, kui võltsitud raha on päris rahaga niivõrd sarnane, et heauskne tarbija võiks valeraha pidada pärisrahaks. Karistusõiguslikku vastutust ei järgne, kui rahatähele joonistatakse ebaolulisi detaile, sest sellise tegevusega ei kahjustata süüteokoosseisuga kaitstavat õigushüve, milleks on avalik usaldus ja rahakäibe usaldusväärsus. (p 23)
Jätkuva ja korduvate süütegude eristamise kohta vaata nt RKKKo nr 1-18-7408/62, p 10. (p 27)
|
| 1-23-2872/59
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
31.10.2024 |
|
KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Küll aga võib Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel tühistada kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab kassatsioonikohtu järelevalvet ka selle üle, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh kas kohtu seisukohad selles küsimuses on selged, ammendavad ja vastuoludeta. (RKKKo nr 1-22-4785/46, p 20). (p 25)
Isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel on kohtupraktikas kujunenud välja mitmed põhimõtted. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi. Samuti on kohtupraktikas peetud isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel võimalikuks tugineda tema ütlustevälistele selgitustele. (Vt nt RKKKo nr 1-18-1247/58, p 37 koos sealsete viidetega) Ütlustes vastuolude tuvastamise korral tuleb otsustada, milline osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on varem antud ütlustega diametraalses vastuolus ja kas isik on suutnud mõistuspäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada ütluste erinevuse põhjust. Sõltuvalt sellele küsimusele antavast vastusest saab edasiselt isiku ristküsitlusel antud ütlusi arvesse võtta osaliselt või tervikuna või tuleb need mingis osas või tervikuna tõendikogumist välja jätta. (RKKKo nr 3-1-1-100-15, p 17) Ütluste usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium on ka nende eluline usutavus. Viimase osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida väiksem on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. (vt lähemalt RKKKo nr3-1-1-109-15, p-d 110–112) (p 27)
Nõusolek suguühteks peab olemas olema nii ühtesse astumisel kui ka selle toimumise ajal ja katma kõiki selle asjaolusid (nt ei tähenda nõusolek suguühteks iseenesest nõustumist sadistliku vahekorraga, nagu ei tähenda ka nõusolek vaginaalseks suguühteks nõustumist oraalse või anaalse vahekorraga). Samuti on võimalik kuni suguühte lõpuni sellest nõusolekust igal hetkel loobuda. (p 31)
Vägistamisega rünnatakse lisaks kannatanu füüsilisele tervisele ka tema vaimset heaolu (RKPJKo nr 3-4-1-13-15, p 50). (p 34)
Suguühtesse astumine tuleb kvalifitseerida KarS § 141 lg 1 järgi vägistamiseks, kui selleks on kasutatud vägivalda, s.o KarS §-des 120 ja 121 kirjeldatud tegusid, või on ära kasutatud abitusseisundit, s.o seisundit, milles kannatanu ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama (vt RKKKo nr 3-1-1-12-06, p 11; RKKKo nr 3-1-1-59-07, p 15). Seejuures peab suguühtesse astumise ja vägivalla või abitusseisundi ärakasutamise vahel esinema finalistlik seos, ehk siis vägivald või abitusseisundi ärakasutamine peab olema vahendiks, mille abil süüdistatav allutab kannatanu oma tahtele. Öeldu ei tähenda aga seda, et vägistamise koosseisu täitmiseks peaks vägivallategu alati just eelnema suguühtele, nagu ka seda, et nimetatud alternatiivid – vägivallategu ja abitusseisundi ärakasutamine – peaks alati esinema teineteisest lahus. (p 39)
Suguühte käigus kannatanule valu tekitamine või tema tervise kahjustamine võib olla vaadeldav vägivallana KarS § 141 lg 1 mõttes. (p 40)
Abitusseisundi ärakasutamine ei eelda vägivallategu. Sund ammendub sel juhul suguühtes teadvalt sellise kannatanuga, kes ei ole võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama (RKKKo nr 3-1-1-12-06, p 11). (p 41)
Kannatanu võimetuse all vastupanu osutada käsitatakse kohtupraktikas olukorda, kus ta ei suuda vastupanu osutada või loobub sellest objektiivselt esineva füüsilise allajäämuse või psüühilise takistuse (nt hirmu) tõttu (RKKK 11.06.2018, 1-17-1629/44, p 19). Hirmust tingitud vastupanuvõimetusena võib olla käsitatav ka tardumine, mille puhul kannatanu on justkui halvatud ega ole seetõttu võimeline end kaitsma. Vastupanuvõimetus ei eelda igasuguste kaitsmisvõimaluste puudumist. Piisab sellest, et väliste, objektiivse vaatleja jaoks nähtavate asjaolude tõttu on kannatanu vastupanu lootusetu ning kolmandatelt isikutelt pole võimalik abi saada. Kaitsetuse üle otsustamisel on oluline arvestada näiteks sündmuse kestust ja selle asetleidmise kohta, abi kättesaadavust ning kannatanu vanust, arusaamisvõimet ja tema füüsilist ning psüühilist seisundit. (Vt lähemalt viidatud otsus nr 1-17-1629/44, p-d 18–20.) Kannatanu vastupanuvõimetus võib olla tingitud ka tema joobest (vrd RKKKo nr 1-22-1425/82, p 27). (p 42)
Vägistamise katse algab KarS § 25 lg 2 ja § 141 lg 1 kohaselt hetkest, mil isik alustab vastavalt oma teoplaanile vägistamise kui liitkoosseisu mitmest osateost ühte, mis reegeljuhtumil on sundimistegu (kas vägivald või abitusseisundi ärakasutamine) (RKKKo nr 1-17-1629/44, p 35). Seega pole välistatud, et vägistamine algab nt abitusseisundi ärakasutamisega, millele võib hiljem lisanduda teo toimepanemist lihtsustav vägivald, mis surub kannatanu vastupanu täiendavalt maha. Vägivald ja abitusseisund võivad olla omavahel läbi põimunud nii, et vägivald ja sellega põhjustatav valu või tervisekahjustus süvendavad kannatanus hirmu ja lootusetuse tunnet ning sunnivad teda vastupanu osutamisest loobuma. Samuti on võimalik, et konsensuslikult alanud suguühe kasvab üle vägistamiseks, kui üks pool sellega teatud hetkest enam ei nõustu, ent teine seda ei aktsepteeri ja ületab kannatanu tahtevastasuse vägivallaga või tema abitust ära kasutades. (p 43)
Asjaolu, et tegelikkuses nõusolekut suguühteks ei olnud, kuid kohtualune ekslikult sellest siiski lähtus, võib olla hinnatav süüteokoosseisule vastava asjaolu mitteteadmisena (KarS § 17 lg 1), mis välistab tahtluse (RKKKo nr 3-1-1-12-06, p 10). (p 36)
Olukorras, kus ringkonnakohus on ekslikult teinud asjas KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, on ühtlasi ära langenud ka õiguslik alus (KrMS § 185 lg 2), mis võimaldaks jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosalise kanda. Seetõttu peab Riigikohus ringkonnakohtu KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud otsust osaliselt või täielikult tühistades jätma apellatsioonimenetluse kulud KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. (Vt RKKKo nr 3-1-1-46-14, p 26.2.) (p 48)
|
| 1-22-6710/83
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
04.10.2024 |
|
Saabunud tagajärge ei saa süüdistatavale objektiivselt omistada, kui kannatanu ennast teadlikult kahjustab või ohustab (RKKKo nr 1-22-1990/69, p 21). Liiklussüüteo puhul võib tagajärje omistamise teo toimepanijale välistada kaasliikleja (sh kannatanu) ebakorrektne käitumine ning enda õigushüvede ohtu asetamine (RKKKm nr 3-1-1-87-15, p-d 12-13). Sellise vabatahtliku eneseohustamisena on käsitatud nt olukorda, kus vastutusvõimeline isik loobub liikluses turvavöö kinnitamisest, kuigi turvavarustuse kasutamise kohustuslikkus ja vajalikkus on üldtuntud asjaolud. Kannatanu liiklusõnnetuses saadud rasket tervisekahjustust või surma ei ole võimalik süüdistatavale objektiivselt omistada näiteks siis, kui saab tõsikindlalt väita, et vaatamata tema põhjustatud liiklusõnnetusele oleksid kannatanule saabunud tagajärjed olnud sootuks olemata või oluliselt väiksema raskusastmega, kui ta oleks kasutanud turvavarustust (samas, p-d 14-15). (p 18)
Süüdistatav vabaneb vastutusest tagajärje põhjustamise eest üksnes juhul, kui kannatanu tegutseb täie arusaamisega sellest riisikost, mida tema käitumine endas kätkeb (RKKKo nr 3-1-1-102-16, p 11), kusjuures sellise teadliku eneseohustamise võimaliku tagajärjena on aktsepteeritud nii reaalse ohu põhjustamist enda elule kui ka surma (RKKKo nr 1-22-1990/69, p 22). See tähendab, et kannatanu eneseohustamine võib küll välistada teo toimepanija vastutuse, kuid seda vaid juhul, kui see eneseohustamine on teadlik ja informeeritud. Kannatanu teadlikkus ja informeeritus peavad seejuures hõlmama nii teadmist ohtu loovatest asjaoludest kui ka võimalikust õigushüve kahjustavast tagajärjest. Ulatuses, milles isik tagajärge ette ei näe, ei saa rääkida teadlikust eneseohustamisest.
(p 25)
Kuigi KarS § 422 lg 2 p 1 sisaldab kvalifitseeriva tunnusena teo toimepanemist joobeseisundis, hõlmavad selle koosseisu objektiivsed tunnused ka juhi eksimist muude liiklus- või käitusnõuete vastu (lg 1). Teisisõnu: KarS § 422 lg 2 p 1 objektiivse teokoosseisu juures ei oma tähendust mitte ainult joove, vaid arvestama peab ka ülejäänud liiklusnõuete rikkumisi, mis olid põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse tekkimisega. (p 28)
|
| 4-23-3193/28
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
21.06.2024 |
|
KVS § 19 subjektiivne koosseis eeldab vähemalt menetlusaluse isiku otsest tahtlust objektiivse koosseisu tunnuste osas, milleks on korruptsioonivastases seaduses kehtestatud toimingupiirangu rikkumine. KVS § 19 ja § 11 lg 1 p 1 koostoimest nähtub, et ametiisik peab olema teadlik nn huvide konfliktist, s.t sellest, et tema otsus või toiming võib mõjutada tema enda või temaga seotud isiku majanduslikke või muid huve ja sellest tulenevalt esineb korruptsioonioht (vt ka KVS § 11 lg 1 v.r. kohta RKKKo nr 3-1-1-98-15, p-d 93–95). (p 16)
Isiku süüd puudutavaid asjaolusid ei pea väärteoprotokolli teokirjelduses kajastama. (p 16)
Süü välistamine KarS § 39 lg 1 järgi nõuab kahe eelduse täidetust. Esiteks peab teo toimepanija olema õiguslikus eksimuses, nt pidama seaduslikuks sellist tegu, mis tegelikult on keelatud. Teiseks peab eksimus olema eksija jaoks vältimatu. Teisisõnu ei välista mitte kõik õiguslikud eksimused isiku süüd. (RKKKo nr 3-1-1-46-14, p 17.1) (p 17)
Küsimus eksimuse välditavusest aktualiseerub keelueksimuse puhul alati ehk tuleb teha kindlaks, kui hoolikalt suhtus eksimuses olija õiguskorda ning kas ta tegi teo keelatuse väljaselgitamiseks kõik vajaliku ja võimaliku. Eeskätt peab hindama, kas isikul oli objektiivselt põhjust kahelda teo õiguspärasuses. Üldjuhul on keelueksimus välditav. Näiteks on see nii juhul, kui teo keelatus on ilmne. Eeldatakse, et oma teo keelatuse peab ära tundma ka isik, kes tegutseb mingis kindlas valdkonnas: tal tuleb selle valdkonna reeglid endale selgeks teha. Samuti saab eksimuses olnud isikule tihtipeale ette heita seda, et ta ei pöördunud nt õigusnõustaja või mõne muu spetsialisti poole. (Vt RKKKo nr 3-1-1-33-16, p 21.) (p 19)
Nõu saamiseks õigusnõustaja või mõne muu spetsialisti poole pöördumine ei muuda eksimust vältimatuks, kui kahtlus teo keelatuses jääb konsulteerimise järel püsima. (p 21)
|
| 1-22-312/179
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.05.2024 |
|
Isiku süüditunnistamiseks kaastäideviijana peab kohus sellist järeldust iga süüdistuse puhul eraldiseisvalt põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et just see isik andis ühise teoplaani realiseerimisse kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse. (p 11)
Faktilist korduvust ei saa tuletada ainuüksi faktist, et samas süüdistusasjas heideti isikule ette kanepi kasvatamist, kuna KarS §-s 188 kirjeldatud käitumine, kui sellele järgneb n-ö saagi käitlemine, ei moodusta KarS § 184 lg 2 p-s 2 sätestatud kvalifitseeritavat tunnust. (p 17)
|
| 1-22-1990/69
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
11.04.2024 |
|
Saabunud tagajärge ei saa süüdistatavale objektiivselt omistada, kui kannatanu ennast teadlikult kahjustab või ohustab. Selleks peab kannatanu tegutsema täie arusaamisega sellest riskist, mida tema käitumine endas kätkeb. Süüdistatav ei vastuta kannatanu surma põhjustamise eest juhul, kui kannatanu mõistab, et tema tegevuse või tegevusetuse (arstiabist loobumise) tagajärjeks on tema surm või vähemalt reaalne oht tema elule. (RKKKo nr 3-1-1-102-16, p-d 10-12). (p-d 21-22)
|
| 1-23-6360/9
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.03.2024 |
|
Karistusseaduse blanketti sisustav norm on olemuslikult süüteokoosseisu lahutamatu ja täisväärtuslik osa (vt nt RKKKm nr 3-1-1-55-16, p 8). (p 15)
Looma piinamine ja/või talle järjepidevate kannatuste põhjustamine on ühtaegu ka julm, väljendades põhimõttelist ja erilist hoolimatust, ükskõiksust ning tundetust looma kui teise elusolendi tervise, heaolu ja kannatuste suhtes. See aga tähendab, et kui looma piinatakse ehk talle tekitatakse suurt valu või kauakestvaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi, on reegeljuhul tegemist looma suhtes julmal viisil lubamatu teo toimepanemisega KarS § 264 lg 1 p 3 mõttes. (p 16)
Looma julm kohtlemine on võimalik nii tegevuse kui ka tegevusetusega. (p 17)
Juhul, kui keegi peaks olema vahetuks tunnistajaks looma julmale väärkohtlemisele omaniku poolt, on tal õigus toimuvasse KarS §-s 29 sätestatud piirides sekkuda. (p 18)
|
| 1-23-3265/13
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.03.2024 |
|
Süüdistuskohustusmenetluses on kaebeõigus üksnes kannatanul. KrMS § 37 lg 1 esimese lause kohaselt on selleks füüsiline või juriidiline isik, kelle õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga vahetult kahjustatud. Isiku kannatanuks lugemine eeldab, et kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma vähemalt muu hulgas kannatanu individuaalõigushüve. Üksikisikut ei saa käsitada kannatanuna kriminaalmenetluses, mida toimetatakse üksnes kollektiivseid õigushüvesid kaitsva kuriteokoosseisu tunnustel. (Vt RKKKm nr 1-19-9575/46, p 31; 1-21-1591/11, p 11.) (p 15)
KarS § 264 eesmärgiks on kindlustada inimeste ühiseid väärtusi kui kollektiivset õigushüve, seda esmajoones KarS § 264 lg 1 p 2 puhul. Lisaks ühistele väärtustele kaitseb see koosseis kahtlemata ka loomi endid inimese sellise tegevuse või tegevusetuse eest, mis ohustab või võib ohustada loomade tervist või heaolu. (p-d 16-17)
Teatud juhtudel võib looma julma kohtlemise puhul jaatada omaniku hingelisi üleelamisi, mis võivad anda aluse lugeda ta KarS § 264 tunnustel menetletavas kuriteos kannatanuks. (p 19)
Kohtupraktikas on välja kujunenud arusaam, et paljud eeskätt kollektiivsete õigushüvede kaitseks kehtestatud kuriteokoosseisud kaitsevad paralleelselt siiski ka individuaalhüvesid, mistõttu on nende puhul võimalik rääkida ka üksikisikust kannatanust (RKKKm nr 3-1-1-97-10, p 23 ja 3-1-1-84-14, p 40). (p 18)
Kuigi viitega TsÜS § 49 lg-le 3 kohaldatakse loomadele asjade suhtes kehtivaid sätteid, ei tähenda see, et loomi saaks ja tohiks käsitada tavalise kehalise esemena TsÜS § 49 lg 1 mõttes. (p 19)
|
| 4-22-1706/37
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.10.2023 |
|
LS § 223 lg 1 järgi ei ole üldjuhul vaja tuvastada kahju täpset ulatust, vaid piisab selle tekkimise kirjeldamisest, seda iseäranis juhtudel, kui kahju põhjustamine on ilmne. Olukord on teistsugune, kui tõusetuvad tõsiseltvõetavad kahtlused kahjustatud asja materiaalse väärtuse osas ning valitseb ebaselgus küsimuses, kellele see kuulub. Amortiseerunud ja väheväärtusliku asja kahjustamise fakt ei ole piisav, et lugeda tõendatuks teisele isikule varalise kahju tekkimine. Kui kahju tekkimine jääb selgusetuks, siis tuleb VTMS § 2 ja KrMS § 7 lg 3 koosmõjust tuleneva in dubio pro reo-põhimõttest juhindudes tõlgendada kõrvaldamata kahtlused menetlusaluse isiku kasuks. Täideviija enda varale tekkinud kahju ja kahjustatud asja võimalikke äraveokulusid ei saa lugeda LS § 223 lg 1 koosseisuliseks kahjuks. (p-d 13-14)
VTMS § 133 p 4 kohaselt ei piirdu kohtu pädevus menetlusaluse isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab kohtuvälise menetleja otsuses märgitud karistussättele, vaid kohtul on materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel aktiivne roll. Seetõttu peab kohus kontrollima, kas väärteoprotokollis kirjeldatud käitumine võib täita mõne teise süüteokoosseisu tunnused. (p 16)
Nii nagu kriminaalmenetluses ei ole kohtul võimalik süüdistatavat ühes ja samas teos korraga süüdi tunnistada ja õigeks mõista (RKKKm 1-20-470/34, p-d 21–22), ei saa ka väärteomenetluses teha karistusõiguslikult ühe teo kohta otsust, millega isikut nii karistatakse kui ka samas väärteomenetlus (osaliselt) lõpetatakse. (p 17)
VTMS § 69 lg 2 p 5 kohaselt peab väärteoprotokoll sisaldama teavet põhjustatud kahju kohta ehk kohtuväline menetleja peab protokollis näitama, milles koosseisuline kahju seisnes. Tekitatud kahju võib nähtuda ka väärteoprotokollis sõnaselgelt viidatud protokolli lisaks olevatest materjalidest. (p-d 9-10)
|
| 1-21-2315/77
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.06.2023 |
|
KarS § 203 lg 1 objektiivne koosseis eeldab, et toimepanija a) rikub või hävitab b) asja, mis on c) talle võõras ja d) põhjustab sellega olulise kahju. (p 37)
a) Koosseisu täitmiseks peab toimepanija asja hävitama või seda rikkuma. Hävitamine tähendab asja muutmist senisel eesmärgil kasutamiskõlbmatuks ning väärtusetuks, rikkumine tähendab asja kahjustamist määral, mis ei muuda asja lõplikult kasutamiskõlbmatuks. (p 40)
b) Asja mõiste sisustamisel tuleb lähtuda TsÜS § 49 lg-st 1, s.o tegemist on kehalise esemega. Kõnesoleva kuriteokoosseisu objektiks võib olla nii kinnis- kui ka vallasasi (TsÜS § 50). (p 38)
c) Isikule on KarS § 203 mõttes võõras iga asi, mis ei ole AÕS § 68 lg 1 mõttes tema omandis (vt ka RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 19). (p 39)
d) KarS § 203 lg 1 koosseisuline tagajärg eeldab, et toimepanija oleks võõra asja rikkumise või hävitamisega tekitanud olulise kahju, s.o kahjusumma ulatub vähemalt 4000 euro ja 1 sendini (KarS § 121 p 1) (vt ka RKKKo nr 3-1-1-54-15, p 39). KarS § 203 sisustamisel tuleb varalise kahju kui kuriteo koosseisulise tunnuse tuvastamisel lähtuda VÕS § 132 põhimõtetest. Seega asja kahjustamise korral saab kahju suuruse kindlaksmääramisel lähtuda eelkõige vara senise koosseisu taastamiseks vajalike kulutuste suurusest, kuid pole välistatud kahju suuruse arvestamine ainuüksi asja väärtuse vähenemise ulatuse kaudu. (p-d 41, 44)
KarS § 203 objektiivsele koosseisule vastava teo toimepanemine on karistatav, kui süüdistatav tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes (KarS § 15 lg 1; § 16 lg 4). Muuhulgas tuleb süüdistatava tahtluse kindlakstegemiseks tuvastada, kas süüdistatav tegu toime pannes vähemalt pidas võimalikuks ja möönis, et tegu tekitab asja omanikule kahju, mis ulatub vähemalt kuriteo koosseisulise kahju alammäärani (vt nt RKKKo nr 3-1-1-46-14, p 16). (p 48)
Kuriteo koosseisulise kahju põhjendamine haginõude rahuldamise ja selle ulatusega on metodoloogiliselt ekslik. Kuriteo koosseisulise kahju ja haginõude rahuldamise ulatus küll võivad, aga ei pruugi kattuda. Koosseisulise kahju tuvastamisel ei saa arvesse võtta kõiki kahju hüvitamisel kehtivaid reegleid (nt VÕS §-s 140 sätestatut). (p 45)
KrMS § 2861 lg 2 p 2 näeb ette tõendi vastuvõtmisest keeldumise aluse juhuks, mil tõendit ei ole loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjusi, miks ta ei saanud taotlust varem esitada. Kui kaitsja taotleb täiendava tõendi vastuvõtmist, peab ta selgitama, milline on menetluses ilmnenud uus asjaolu, mida ta soovib tõendiga kummutada. Hilinenult esitatud tõendite vastuvõtmisel ja neile tuginemisel, rikub kohus kriminaalmenetlusõigust. (p 53)
Ühe tõendi kõlbmatus või ebausaldusväärsus ei vabasta kohut teiste tõendite hindamisest. Kohus peab põhjendama, miks ei ole tõendid lubatavad, usaldusväärsed või ei tõenda võimalikku kahju. Kui kohus loobub koosseisulise kahju tuvastamisest, sest üks võimalik kahju hindamise meetod polnud adekvaatne, eksib kohus tõendite hindamise põhimõtete vastu KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 mõttes ning rikub kohtuotsuse põhjendamise kohustust. (vt RKKK nr 3-1-1-82-14, p 8.2). (p 46)
Tekitatud kahju suurust ei tõenda müügilepingud, kus märgiti summad, mille võrra alandasid pooled süüdistatava tekitatud kahjustuste tõttu müügihinda. Märgitud allahindlus on vaid kannatanu hinnang tekkinud kahjule ega anna adekvaatselt edasi kuriteoga tekitatud tegelikku kahju (vt ka RKKKo nr 3-1-1-55-09, p 15). (p 46)
|
| 1-22-5306/37
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
02.05.2023 |
|
Korduvus või süstemaatilisus kvalifitseeriva tunnusena peab olema täidetud süüteo toimepanemise ajal (vt RKKKm nr 1-15-1446/76, p 11). Teo kvalifitseerimisel pole oluline, kas kohtulahendi tegemise ajaks on varasemad karistusandmed arhiveeritud või mitte. (p 12)
|
| 1-20-6533/329
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
01.02.2023 |
|
Ühed ja samad narkootilise aine käitlemisteod ei saa moodustada omavahel korraga nii jätkuvat kui ka korduvat kuritegu. (p 10)
Ekspertiisitasu määramise õiguslik alus on KrMS § 178 lg 2 esimene lause koosmõjus määruse VVm 22.12.2005 nr 322 § 4 lg 1 esimese lausega, mis sätestab tasumäära. Eksperdi sõidukulu hüvitamise õiguslik alus on KrMS § 178 lg 1 p 3 koosmõjus määruse nr 322 § 51 lg-ga 2. (p 12)
Eksperdile tasu määrates on kriminaalasja menetleja kohustatud hindama ka tasutaotluse sisulist põhjendatust, sh seda, kas taotluses märgitud töö maht on põhjendatud. (p 12)
Riiklikult tunnustatud eksperdile (KES § 10) kriminaalasjas ekspertiisi eest makstav tasu ja kuluhüvitis tuleb välja mõista riigilt. (p 13)
Kui õiguse üldakt on õiguse adressaadi jaoks soodustava iseloomuga, tuleb seda üldjuhul isikute huvides ka kohaldada, sõltumata sellest, kas akt on antud välja kooskõlas põhiseadusega või mitte (RKKKo 3-1-1-14-03 p 9). Kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi tasu ülemmäära põhiseadusvastaseks tunnistamine annab kohtule aluse mõista riigilt eksperdi kasuks välja senist ülemmäära ületav tasu. Samas peab menetlusosaliselt ekspertiisitasu katteks riigi kasuks välja mõistetav menetluskulu hüvitis jääma põhiseadusvastaseks tunnistatud ekspertiisitasu ülemmäära raamidesse. Sellest suurema menetluskulu hüvitise väljamõistmine menetlusosaliselt on võimalik üksnes juhul, kui menetlusosaline taotles ekspertiisi määramist või menetleja määras ekspertiisi omal algatusel pärast Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuse avaldamist Riigi Teatajas. (p 14)
Kassatsioonimenetluses ei saa vahistamise elektroonilise valvega asendamist taotleda. (p 18)
|
| 1-21-7255/57
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
21.12.2022 |
|
Vt RKKKo nr 3-1-1-55-09, p 12. (p 17)
Usalduse kuritarvitamise aegumistähtaeg hakkab kulgema, kui KarS § 2172 lg-s 1 ette nähtud koosseisuline tagajärg ehk suur varaline kahju on saabunud. (p 17)
|
Facebook
X.com