Kohtulahendite liigitus

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• tõendamine
• ->
• tõendi lubatavus

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• tõendamine
• ->
• tõendite kontrollimine

Kui prokuratuur nõustub mõõtmistulemusega ja süüdistusakti koostamise ning kohtusse saatmise ajal pole mõõtevahendite nõuetele vastavuse üle vaidlust, ei ole vaja süüdistusaktis vastavaid asjaolusid ega tõendeid kajastada. Lähtuda tuleb kohtumenetluses üldiselt omaksvõetud arusaamast, mille kohaselt tõendi lubatavust eeldatakse. Vastavasisulise kahtluse tekkimise korral peab kohus tõendi saamise seaduslikkust kontrollima (vrd nt RKKKo 3-1-1-48-13, p 9.2). Samast põhimõttest tuleb juhinduda mõõtevahendite nõuetele vastavuse puhul: mõõtevahendite kalibreerimist või taatlemist kinnitavad tõendid peab esitama siis, kui kohtumenetluse pool taotleb sellega seotud asjaolude kontrollimist. Vastupidisel juhul kuluks tarbetult aega ja ressurssi selliste menetluslike asjaolude tõendamisele, mille üle vaidlust pole ega pruugigi tekkida. (p 25)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Täideviimine
• ->
• teovalitsemine

Vahendliku täideviimise korral peab isiku käitumises tuvastama nn teovalitsemise kvaliteedi. Olukorras, kus isikule heidetakse ette teo toimepanemist vahendliku täideviimise vormis ülekaaluka teadmisega, ei saa aga teovalitsemise kvaliteet tuleneda pelgalt töökoha kättenäitamisest ja töökäsu andmisest (nt raiekohtade kättenäitamine ja raiutava koguse kindlaksmääramine), vaid ülekaalukas teadmine peab esinema koosseisuliste asjaolude suhtes. KarS § 356 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu puhul peab vahendliku täideviimise jaatamiseks kindlaks tegema, et raietööde tegijate arvates oli neil lubatud raiuda puitu mahus, nagu nad seda tegid. (Vt nt RKKKo 3-1-1-64-05, p 11, RKKKo 3-1-1-24-06, p-d 7–9 ja RKKKo 3-1-1-82-06, p-d 14 ja 15.) (p 28)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Täideviimine
• ->
• vahendlik

Vahendliku täideviimise korral peab isiku käitumises tuvastama nn teovalitsemise kvaliteedi. Olukorras, kus isikule heidetakse ette teo toimepanemist vahendliku täideviimise vormis ülekaaluka teadmisega, ei saa aga teovalitsemise kvaliteet tuleneda pelgalt töökoha kättenäitamisest ja töökäsu andmisest (nt raiekohtade kättenäitamine ja raiutava koguse kindlaksmääramine), vaid ülekaalukas teadmine peab esinema koosseisuliste asjaolude suhtes. KarS § 356 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu puhul peab vahendliku täideviimise jaatamiseks kindlaks tegema, et raietööde tegijate arvates oli neil lubatud raiuda puitu mahus, nagu nad seda tegid. (Vt nt RKKKo 3-1-1-64-05, p 11, RKKKo 3-1-1-24-06, p-d 7–9 ja RKKKo 3-1-1-82-06, p-d 14 ja 15.) (p 28)

Vahendliku täideviimise korral võib õiguslikus mõttes olla tegemist üksiktäideviimisega, kuid faktiliselt on ikkagi tegemist toimepanijate paljususega. Küsimused sellest, missugune oli iga isiku roll ja kas sellist käitumist saab isikule karistusõiguslikult ette heita, on õigusliku hindamise esemeks. Eri isikute tegevuse õiguslik hindamine eeldab, et süüdistusaktis olevas teokirjelduses saab nn välise vaatluse alusel tuvastada toimepanijate paljususe. Kui süüdistuses on kirjeldatud muu hulgas teo vahetute täideviijate käitumist, saab vahendlikus täideviimises süüdistatud isiku kaitseõigust rikkumata KrMS § 268 lg 5 järgi muuta teole antavat õiguslikku hinnangut ka Riigikohtu otsusega (vrd RKKKo 3-1-1-108-06, p-d 12 ja 13). Süüdistatava kaitseõiguse kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel saab tagada seeläbi, kui süüteo toimepanemise vormi puutuv on olnud kõigis kohtuastmetes keskne kaitsetees ja arutlusküsimus. Lisaks tuleb silmas pidada, et kui tehakse kindlaks süüdistatava osalemine kuriteo toimepanemises, piisab süüdimõistva otsuse tegemiseks minimaalselt isiku käitumises kuriteost osavõtu eelduste tuvastamisest. Ainuüksi süüteo täpse toimepanemise vormi tuvastamatus KrMS § 7 lg 3 kohaselt õigeksmõistva otsuse tegemiseks alust ei anna. (Vt RKKKo 1-18-86/128, p 69.) (p 35)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• tõendamine

Menetleja peab tuvastama ning esitama faktid, mille alusel saab tõsikindlalt väita, et vahend tegutses tegu toime pannes (metsa raiudes) tema jaoks vältimatus eksimuses (vt viidatud RKKKo 3-1-1-24-06, p 9). Kui süüdistus selliste faktiliste asjaolude kirjeldust ei sisalda, ei saa isikut süüdi tunnistada KarS § 356 lg 1 järgi kuriteo toimepanemises vahendliku täideviimise vormis. (p 33)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• kriminaalmenetluse põhimõtted
• ->
• kohtumenetluse võistlevus

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ERIOSA
• ->
• kohtuliku arutamise üldtingimused
• ->
• kohtuliku arutamise piirid

Kohtumenetluse võistlevus (KrMS § 14) ei eelda kohtu täielikku seotust kohtumenetluse poolte õiguslike väidetega. Vastupidiselt peab kohus KrMS § 306 lg 1 p 3 kohaselt kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Seega ei piirdu kohtu pädevus isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel. (Vt RKKKo 1-17-1629/44 p 33.) (p 34)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• kriminaalmenetluse kulud
• ->
• menetluskulude hüvitamine

Süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt RKKKo 3-1-1-85-08, p 15.4). (p 41)

• Karistusõigus
• ->
• väärteomenetlus
• ->
• kaitseõigus
• ->
• kaitsja tasu

Valitud kaitsjale makstud tasu tuleb välja mõista süüdistatava, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks (vt nt RKKKo 3-1-1-93-15, p 137). (p 42)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• kriminaalmenetlust tagavad menetlustoimingud
• ->
• lähenemiskeeld

Ajutise lähenemiskeelu kohaldamise eeldusena on vajalik tuvastada põhjendatud kahtlus, et kahtlustatav või süüdistatav on toime pannud isikuvastase kuriteo või kuriteo alaealise vastu. Põhjendatud kuriteokahtlustuse tuvastamisel tuleb järgida samu põhimõtteid, mis kehtivad ka teiste kriminaalmenetlust tagavate vahendite osas (vt mutatis mutandis nt RKKKm 1-18-8222/47, p 7; RKKKm 3-1-1-97-13, p 8). Lisaks isikuvastase või alaealise vastu toime pandud kuriteo kahtlustusele peab kohus ajutise lähenemiskeelu kohaldamiseks kindlaks tegema kannatanu eraelu ja muude isikuõiguste tagamise vajaduse. (p-d 12 ja 13)

Ajutine lähenemiskeeld on kannatanu nõusolekul ja prokuratuuri taotluse alusel kriminaalmenetluse ajaks kannatanu eraelu ja muude isikuõiguste (nt tervis, kehaline puutumatus) edasise rikkumise ja kriminaalmenetluse kahjustamise ohu (nt tõendiallika võimalik mõjutamine) ärahoidmiseks kohaldatav menetluse tagamise vahend. Ajutist lähenemiskeeldu ei saa kohaldada tagamaks vaidluste lahendamist teistes menetlustes (nt tsiviilkohtumenetluses). (p 14)

Kannatanu eraelu ja isikuõiguste rikkumise oht ei pea seisnema süütegude toimepanemises, vaid tegemist võib olla ka kahtlustatava sellise käitumisega, mis karistusõiguslikku vastutust kaasa ei too, kuid on siiski kannatanu jaoks piisavalt häiriv. Samas tuleb silmas pidada, et mida kergemat laadi on kannatanu isikuõiguste rikkumise oht, seda suurem peab ajutise lähenemiskeelu kohaldamiseks olema sellise rikkumise tõenäosus. (p 16)

Sarnaselt KrMS §-s 310^1 nimetatud lähenemiskeeluga peab kohus ka ajutise lähenemiskeelu kohaldamisel selgepiiriliselt kindlaks määrama need piirangud, mida keelu adressaadil tuleb järgida. Nende piirangute määramisel peab arvestama konkreetse juhtumi asjaolusid ja jälgima, et lähenemiskeeld ei riivaks adressaadi õigusi rohkem, kui see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Selleks tuleb kohtul konkreetse kaitseabinõu valikul hinnata selle sobivust (kas abinõu võimaldab ära hoida kannatanut ähvardavat isikuõiguste rikkumist) ja vajalikkust (kas rikkumist ei oleks võimalik sama tõhusalt vältida mõne muu abinõuga, mis koormaks lähenemiskeelu adressaati vähem) ning kaaluda ühelt poolt kahjustatud isikut ähvardava isikuõiguste rikkumise tõenäosust ja raskust ning teiselt poolt lähenemiskeelust tuleneva piirangu mõju lähenemiskeelu adressaadile. (Vt RKKKo 3-1-1-59-10, p 7.2.) (p 19)

Ajutise lähenemiskeelu raames süüdistatavale või kahtlustatavale kohaldatavad piirangud peavad olema põhjendatud kriminaalasja tehioludega ja kannatanu kaitse eesmärgiga. (p-d 20-21)

Lähenemiskeelu adressaadi juhuslikul kohtumisel kannatanuga küsimust lähenemiskeelu rikkumisest ei teki, sest keelu rikkumiseks peab selle adressaat tegutsema vähemalt kaudse tahtlusega. Ettevaatamatusest ei ole lähenemiskeelu rikkumine võimalik. (p 22)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• tõendid
• ->
• vabatõend (KrMS § 63 lg 2)

Kohtupraktikas on omaks võetud, et kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel on muu hulgas lubatav tugineda ka vabatõendina käsitatavale teabele ja üldinimlikule, kriminalistikalisele ning kriminaalmenetluslikule kogemusele (vt nt RKKKm 1-17-7077/14, p 60; RKKKm 3-1-1-46-16, p 8; RKKKm 3-1-1-126-13, p 8). Kolleegium ei näe kaalukat põhjust välistamaks sellisele teabele tuginemise võimalikkust ka isikust lähtuva ohu hindamisel. (p 18)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ERIOSA
• ->
• kohtuotsuse tegemine maakohtus
• ->
• kohtuotsuse tegemisel lahendatavad küsimused

Sarnaselt KrMS §-s 310^1 nimetatud lähenemiskeeluga peab kohus ka ajutise lähenemiskeelu kohaldamisel selgepiiriliselt kindlaks määrama need piirangud, mida keelu adressaadil tuleb järgida. Nende piirangute määramisel peab arvestama konkreetse juhtumi asjaolusid ja jälgima, et lähenemiskeeld ei riivaks adressaadi õigusi rohkem, kui see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Selleks tuleb kohtul konkreetse kaitseabinõu valikul hinnata selle sobivust (kas abinõu võimaldab ära hoida kannatanut ähvardavat isikuõiguste rikkumist) ja vajalikkust (kas rikkumist ei oleks võimalik sama tõhusalt vältida mõne muu abinõuga, mis koormaks lähenemiskeelu adressaati vähem) ning kaaluda ühelt poolt kahjustatud isikut ähvardava isikuõiguste rikkumise tõenäosust ja raskust ning teiselt poolt lähenemiskeelust tuleneva piirangu mõju lähenemiskeelu adressaadile. (Vt RKKKo 3-1-1-59-10, p 7.2.) (p 19)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Varavastased süüteod
• ->
• vara ebaseaduslik kasutamine
• ->
• omavoliline kasutamine

KarS § 215 eesmärk on kaitsta eelkõige toimepanija jaoks võõrast valdusõigust. Seega peab kõigepealt tuvastama, et vallasasi, mida kasutati, oli süüdistatava jaoks võõras (vt RKKKo 3-1-1-99-15, p 36). Seejärel tuleb kontrollida, kas asja valdus läks selle seaduslikult valdajalt süüdistatava valdusesse seadusliku valdaja tahte kohaselt või süüdistatava omavoli tagajärjel. Kui asja valdus läks süüdistatavale üle asja seadusliku valdaja tahte järgi, ei saa rääkida asja omavolilisest kasutamisest KarS § 215 tähenduses. (p 10)

Varasemas praktikas on kolleegium leidnud, et asja kasutamine KarS § 215 mõttes on omavoliline juhul, kui asi on AÕS § 40 lg 2 kohaselt toimepanija omavolilises valduses või kui toimepanija vastutab AÕS § 40 lg 4 järgi omavolilise valduse tagajärgede eest. AÕS § 40 lg 2 näeb ette, et omavoli on valdaja nõusolekuta seadusvastaselt asja valduse rikkumine või valduse äravõtmine ning sel viisil saadud valdus on omavoliline. (Vt RKKKo 3-1-1-99-15, p 37.) Seega puudub valdaja nõusolek ja tegemist on omavoliga ilmselgelt juhtudel, mil valdaja ei ole ise teadlikult asja valdust üle andnud või on teinud seda teise isiku sunni (nt vägivallaähvarduse) mõjul. (p 12)

Asja omavolilise ajutise kasutamisega ei ole reegeljuhtumil tegemist juhul, kui asi on antud seadusliku valdaja nõusolekul teisele isikule kasutada, kuid viimane ei kasuta eset seadusliku valdaja soovitud eesmärgil. Sellises olukorras puudub koosseisu tuvastamiseks vajalik element - omavoli. KarS § 215 mõttes on oluline tuvastada valduse saamine omavoliliselt, mitte see, kas valduse (õiguspärasel) saamisel rikutakse vallasasja kasutamise kokkulepet. (p 14)

Kui sõiduki seaduslik valdaja annab teisele isikule üle sõiduki võtmed, on vajalik tuvastada, kas seaduslik valdaja soovis üle anda vaid sõiduki võtmete valduse või koos võtmetega ka sõiduki valdamise ja kasutamise õiguse. Asja omavolilise kasutamisega on tegemist siis, kui üle anti vaid sõiduki võtmed ilma sõiduki kasutamise õiguseta. Lisaks nimetatud objektiivse koosseisu asjaolule on isiku vastutusele võtmiseks asja omavolilise ajutise kasutamise eest vajalik tuvastada ka subjektiivse koosseisu olemasolu. See tähendab, et isegi juhul, kui leiab tuvastamist, et sõiduki seadusliku valdaja tahe oli teisele isikule üle anda vaid sõiduki võtmed, kuid mitte sõiduki valdust, tuleb tuvastada, kas teine isik (kellele võtmed üle anti) vähemalt kaudse tahtluse vormis sai sellest nii ka aru. (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Asjaõigus
• ->
• valdus
• ->
• valduse omandamine ja lõppemine

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 36 lg 1 järgi omandatakse valdus tegeliku võimu saamisega asja üle või abinõude üle, mis võimaldavad tegelikku võimu asja üle (edaspidi abinõu). Seega saab valdust omandada lisaks asja enda üleandmisele ka abinõu valduse saamisega. Tüüpiliseks AÕS § 36 lg-s 1 nimetatud abinõuks on näiteks uksevõti. (p 11)

Isegi kui tuvastada, et abinõu valdus saadi õiguspärase valdaja tahte kohaselt, ei tähenda see automaatselt ka seadusliku valdaja tahet anda üle põhiasja valdus. Seda tahet peab seaduslik valdaja eraldi väljendama. See võib seisneda mistahes vormis, sh konkludentselt, tulenevalt abinõu üleandmise eesmärgist või üleandmise viisist. Näiteks olukorras, kus seaduslik valdaja annab autovõtmed teatri valvelauda kellelegi teisele üleandmiseks, ei loovuta võtmete üleandja ühtaegu ka sõiduauto valdust. Järelikult valvelaua töötaja saab küll tehniliselt võimaluse teostada tegelikku võimu (valdust) auto üle, kuid selline sõiduauto valdus oleks valdaja tahte vastane, s.t ebaseaduslik. (p 13)

Kui sõiduki seaduslik valdaja annab teisele isikule üle sõiduki võtmed, on vajalik tuvastada, kas seaduslik valdaja soovis üle anda vaid sõiduki võtmete valduse või koos võtmetega ka sõiduki valdamise ja kasutamise õiguse. Asja omavolilise kasutamisega on tegemist siis, kui üle anti vaid sõiduki võtmed ilma sõiduki kasutamise õiguseta. Lisaks nimetatud objektiivse koosseisu asjaolule on isiku vastutusele võtmiseks asja omavolilise ajutise kasutamise eest vajalik tuvastada ka subjektiivse koosseisu olemasolu. See tähendab, et isegi juhul, kui leiab tuvastamist, et sõiduki seadusliku valdaja tahe oli teisele isikule üle anda vaid sõiduki võtmed, kuid mitte sõiduki valdust, tuleb tuvastada, kas teine isik (kellele võtmed üle anti) vähemalt kaudse tahtluse vormis sai sellest nii ka aru. (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Asjaõigus
• ->
• valdus
• ->
• valduse kaitse

Varasemas praktikas on kolleegium leidnud, et asja kasutamine KarS § 215 mõttes on omavoliline juhul, kui asi on AÕS § 40 lg 2 kohaselt toimepanija omavolilises valduses või kui toimepanija vastutab AÕS § 40 lg 4 järgi omavolilise valduse tagajärgede eest. AÕS § 40 lg 2 näeb ette, et omavoli on valdaja nõusolekuta seadusvastaselt asja valduse rikkumine või valduse äravõtmine ning sel viisil saadud valdus on omavoliline. (Vt RKKKo 3-1-1-99-15, p 37.) Seega puudub valdaja nõusolek ja tegemist on omavoliga ilmselgelt juhtudel, mil valdaja ei ole ise teadlikult asja valdust üle andnud või on teinud seda teise isiku sunni (nt vägivallaähvarduse) mõjul. (p 12)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• süüdistatav ja kahtlustatav
• ->
• süüdistuse sisu ja selle muutmine

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Osavõtt
• ->
• kaasaaitamine

Kuna kaasaaitaja karistusõigusliku vastutuse eeldused sõltuvad kaasaaitamise aktsessoorsuse tõttu täideviija tahtliku ja õigusvastase teo tuvastamisest, tuleb ka kaasaaitajale etteheidetud teo sisustamisel vältimatult pöörduda täideviijale samas kriminaalasjas esitatud süüdistuse juurde. Riigikohus on rõhutanud vajadust hoiduda süüdistuse sisu kirjeldades põhjendamatutest kordustest (vt RKKKo 3-1-1-109-15, p 197). (p 35)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ERIOSA
• ->
• kohtuliku arutamise üldtingimused
• ->
• kohtuliku arutamise piirid

Kohtud on vaatamata süüdistuses sellekohaste viidete puudumisele õigustatud tuvastama teatud asjaolusid kui n-ö taustafakte, mis kinnitavad või lükkavad ümber süüdistuses kirjeldatud asjaolude esinemist, kuid ei ole käsitatavad süüdistuse alusfaktidena, mis oleks subsumeeritavad mõne koosseisulise tunnuse alla (vt RKKKo 3-1-1-61-09, p 30.1). (p 36)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• tsiviilhagi
• ->
• tsiviilhagi menetlemise üldpõhimõtted

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• tsiviilhagi
• ->
• tsiviilhagi alus

Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 38^1 lg 1 p 1 sätestab, et kannatanu võib tsiviilhagis esitada nõude, kui selle eesmärk on kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga rikutud kannatanu hüveolukorra taastamine või heastamine, kui selle nõude aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas menetletava kuriteo tehioludega ja kui sellist nõuet oleks võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses. Nõutav ei ole, et tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud oleksid täielikult hõlmatud süüdistuse alusfaktidest. Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi lahendamine on võimalik ka juhul, kui kahju tekitamine ei ole kuriteo koosseisuline tunnus, sest sellise hagi esemeks võib olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele (vt nt RKKKo 3-1-1-23-14, p 25) Lahendades küsimust tsiviilhagi aluseks olevate asjaolude kattuvuse kohta süüdistuse alusfaktidega, on kriminaalasja lahendaval kohtul hindamisruum, mis muu hulgas võimaldab arvestada juhtumi isepära. Samas on see siiski piiratud ega anna kohtule alust jätta menetlemata tsiviilnõudeid, mis on süüdistuses kirjeldatud teoga olemuslikult seotud ja mille lahendamine kriminaalmenetluses on selgelt kooskõlas tsiviilhagi instituudi eesmärgiga. (Vt nt RKKKm 3-1-1-22-17, p 42.) (p-d 15-16)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlusosaline
• ->
• mitme hageja või kostja osavõtt asjast

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• tsiviilhagi
• ->
• tsiviilkohtumenetluse sätete kohaldamine

Tsiviilhagi menetlemisel lähtutakse kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatust (KrMS § 38^1 lg 6). Süüdistatavad on kannatanule kui tsiviilhagi esitajale kahju tekitamise osas solidaarvõlgnikud (VÕS § 137), kes osalevad kaaskostjatena menetluses iseseisvalt ja kelle puhul ühe kostja toimingust ei tulene kaaskostjale üldjuhul õiguslikke tagajärgi (TsMS § 207 lg 2) (vt ka RKTKo 2-13-23176/103, p 14). (p 18)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Isikuvastased süüteod
• ->
• vägivallategu
• ->
• kehaline väärkohtlemine

Tsiviilõiguslikult mõistetakse kehavigastuse all igasugust inimese kehalisse terviklikkusesse lubamatut sekkumist ja tervisekahjustust kui inimorganismi (seesmise) seisundi negatiivset mõjutamist. Õiguskirjanduses on neid mõisteid lähemalt selgitatud nii, et kehavigastus on välisest füüsilisest mõjutusest tingitud kehalise terviklikkuse rikkumine või kahjustamine, samas kui tervisekahjustuseks loetakse mistahes hälbe tekitamist organismi normaalse ja tavapärase seisundiga võrreldes, sh füüsilise mõjutuse tagajärjel põhjustatud organismi talitluse häiret ja organismi seesmist patoloogilist seisundit, mis võivad olla tingitud inimese psüühika mõjutamisest (vt P. Varul jt (koost). Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2009, § 1045 komm 3.3 ja P. Varul jt (koost). Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2016, § 129 komm 4.2). (p 21)

Karistusseadustik ei erista kehavigastuse ja tervisekahjustuse mõistet, kuid teeb vahet tervise kahjustamisel ja valu tekitaval kehalisel väärkohtlemisel (KarS § 121 lg 1). Nii tervisekahjustus kui ka valu on normatiivsed koosseisutunnused. Esimese neist tunnustest defineerib Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määruse nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 1 lg 2, mille kohaselt on tervisekahjustus osutatud määruse mõttes organismi elundite ja kudede anatoomilise terviklikkuse või nende füsioloogiliste funktsioonide häire, samuti haigus või muu patoloogiline seisund, mis tekib mehaanilise, füüsikalise, keemilise, bioloogilise, psüühilise või muu teguri toimel. Valu kui koosseisulist asjaolu on määratletud kohtupraktikas. Selle all peetakse silmas organismi kaitsefunktsiooni, mis on käsitatav kudede tegeliku või potentsiaalse kahjustamise või ülekoormatusega kaasneda võiva ebameeldiva aistingu ja tundeelamusena, mille ülesandeks on motiveerida ohtlikku olukorda lõpetama või vältima (vt nt RKKKo 3-1-1-29-15, p 11.1). (p 22)

Kannatanu kahjuhüvitusnõue võib kriminaalmenetluses tulla VÕS § 1045 lg 1 p 2 ja VÕS § 134 lg 2 alusel kõne alla tsiviilhagi lahendades ka siis, kui kohus on süüdistatava karistusõigusliku vastutuse eeldusena tuvastanud üksnes valu tekitamise. Nii nagu teise inimese tervise kahjustamisel (KarS § 121 lg 1 esimene alternatiiv), sekkutakse ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise korral (KarS § 121 lg 1 teine alternatiiv) olulisel määral inimese kehalisse puutumatusesse ning häiritakse tema kehalist ja vaimset heaoluseisundit. Deliktiõiguslikult on vaja hinnata seda, kas ja kui intensiivselt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega kannatanu kehalist terviklikkust rünnati ning tema tervislikku seisundit mõjutati. Kohtu hinnang isikukahju kohta sõltub igal üksikjuhul konkreetsetest teo toimepanemise asjaoludest ja see tuleb kohtul faktiliste asjaolude põhjal tuvastada. Igasugune valu tekitav kehaline väärkohtlemine kujutab endast potentsiaalselt sellist tegu, millega võib tekitada kannatanule olulisi negatiivseid tagajärgi ja mis võivad olla aluseks kahju hüvitamisele. Seepärast on ka sellise käitumise korral põhjust kõnelda võimalikust deliktiõiguslikust vastutusest (VÕS § 1045 lg 1 p 2) ja kannatanu kahjuhüvitusnõudest. See hõlmab mittevaralise kahju hüvitamist, mille all mõistetakse eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (VÕS § 128 lg 5). Üldistatuna ei ole kehavigastuse ja tervisekahjustuse tsiviilõiguslik mõiste võrreldes tervisekahjustuse mõistega karistusõiguses täiel määral kattuvad ning viimane on oma tähendusalalt mõnevõrra kitsam. Kokkuvõttes võib süüdistatav deliktiõiguslikult vastutada ja kannatanul tekkida alus kahju hüvitamiseks ka siis, kui tegemist on pelgalt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega karistusõiguse tähenduses, sest selline isikukahju langeb VÕS § 1045 lg 1 p 2 alla. (p-d 23-25)

KarS § 121 puhul ei loeta karistatavaks selliseid tegusid, mis seisnevad teise inimese keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kui valu või tervisekahjustuse tekkimine pole objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb ka teo tagajärje objektiivset omistamist eitada. Selle lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetut süüditunnistamist kuriteos nendel juhtudel, mil nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse tagajärje (nt valu) tekkimise võimalikkust. (Vt nt RKKKo 1-16-10326/51, p 27.) Sarnaselt saab valu tekitava kehalise väärkohtlemise korral ka deliktiõiguslik vastutus tekkida üksnes siis, kui kannatanu kehalise terviklikkuse häiritus ja tervisliku seisundi mõjutatus on piisavalt olulised. Need ei hõlma mitte igasugust kannatanu seisukohast soovimatut kehalist kontakti ja tema füüsilist puutumatust riivavat käitumist. Teise inimese kehalise ja vaimse heaoluseisundi vähetähtsate riivete ehk bagatellide puhul ei tule kõne alla õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine. Niisiis ei saa tunnustada mittevaralise kahju nõuet juhtudel, mil sekkumine kannatanu kehalisse puutumatusesse on kõigest marginaalne. Näiteks löögi puhul on vajalik selle teatud intensiivsus (vt ka RKKKo 3-1-1-50-13, p 11). Rääkimaks niisuguste juhtumite puhul deliktiõiguslikust vastutusest, peab süüdistatava tekitatud valu mõjutama kannatanut oluliselt. Seda võivad näidata lisaks teo toimepanemise asjaoludele ehk tehioludele näiteks teo tagajärjel kannatanu haiglasse pöördumine ja tema isikukahju fikseerimine, samuti tervisliku seisundi parandamiseks erinevate abinõude kasutamine (nt valuvaigistite tarvitamine jm). Kohtul tuleb arvestada kõiki võimalikule kahjule osutavaid asjaolusid ja hinnata neid kogumis ning põhjendada, miks on konkreetsel juhul tsiviilõiguslikus tähenduses põhjust rääkida kehavigastusest või tervisekahjustusest. (p-d 27-29)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju hüvitamine tervisekahjustuse, kehavigastuse või isiku surma korral

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• mittevaralise kahju hüvitamine
• ->
• tervisekahju, kehavigastuse või surma põhjustamine

Kannatanu kahjuhüvitusnõue võib kriminaalmenetluses tulla VÕS § 1045 lg 1 p 2 ja VÕS § 134 lg 2 alusel kõne alla tsiviilhagi lahendades ka siis, kui kohus on süüdistatava karistusõigusliku vastutuse eeldusena tuvastanud üksnes valu tekitamise. Nii nagu teise inimese tervise kahjustamisel (KarS § 121 lg 1 esimene alternatiiv), sekkutakse ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise korral (KarS § 121 lg 1 teine alternatiiv) olulisel määral inimese kehalisse puutumatusesse ning häiritakse tema kehalist ja vaimset heaoluseisundit. Deliktiõiguslikult on vaja hinnata seda, kas ja kui intensiivselt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega kannatanu kehalist terviklikkust rünnati ning tema tervislikku seisundit mõjutati. Kohtu hinnang isikukahju kohta sõltub igal üksikjuhul konkreetsetest teo toimepanemise asjaoludest ja see tuleb kohtul faktiliste asjaolude põhjal tuvastada. Igasugune valu tekitav kehaline väärkohtlemine kujutab endast potentsiaalselt sellist tegu, millega võib tekitada kannatanule olulisi negatiivseid tagajärgi ja mis võivad olla aluseks kahju hüvitamisele. Seepärast on ka sellise käitumise korral põhjust kõnelda võimalikust deliktiõiguslikust vastutusest (VÕS § 1045 lg 1 p 2) ja kannatanu kahjuhüvitusnõudest. See hõlmab mittevaralise kahju hüvitamist, mille all mõistetakse eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (VÕS § 128 lg 5). Üldistatuna ei ole kehavigastuse ja tervisekahjustuse tsiviilõiguslik mõiste võrreldes tervisekahjustuse mõistega karistusõiguses täiel määral kattuvad ning viimane on oma tähendusalalt mõnevõrra kitsam. Kokkuvõttes võib süüdistatav deliktiõiguslikult vastutada ja kannatanul tekkida alus kahju hüvitamiseks ka siis, kui tegemist on pelgalt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega karistusõiguse tähenduses, sest selline isikukahju langeb VÕS § 1045 lg 1 p 2 alla. (p-d 23-25)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• kriminaalmenetlust tagavad menetlustoimingud
• ->
• elukohast lahkumise keeld

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ERIOSA
• ->
• uurimisasutuse ja prokuratuuri tegevuse peale kaebamine ehk uurimiskaebemenetlus

Kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu määrust on võimalik vaidlustada vaid KrMS 8. peatüki 5. jaos sätestatud uurimiskaebemenetluse korras (KrMS §-d 228–232), s.t kuni süüdistusakti koostamiseni. (p-d 20 ja 21)

Kuivõrd kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keeldu tuleb soovi korral vaidlustada uurimiskaebemenetluses, ei ole süstemaatilise tõlgendamise tulemusel põhjendatud hinnata selle tõkendi kohaldamise seaduslikkust veel teist korda kriminaalasja arutamisel kohtumenetluses. See tähendab, et olenemata sellest, kas elukohast lahkumise keeldu vaidlustati uurimiskaebemenetluses või mitte, ei ole kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu tõkendi õiguspärasust võimalik kohtumenetluses enam hinnata. (p-d 22 ja 24)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• kriminaalmenetlust tagavad menetlustoimingud
• ->
• tõkendi vaidlustamine, muutmine ja tühistamine

Kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu määrust on võimalik vaidlustada vaid KrMS 8. peatüki 5. jaos sätestatud uurimiskaebemenetluse korras (KrMS §-d 228–232), s.t kuni süüdistusakti koostamiseni. (p-d 20 ja 21)

Kuivõrd kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keeldu tuleb soovi korral vaidlustada uurimiskaebemenetluses, ei ole süstemaatilise tõlgendamise tulemusel põhjendatud hinnata selle tõkendi kohaldamise seaduslikkust veel teist korda kriminaalasja arutamisel kohtumenetluses. See tähendab, et olenemata sellest, kas elukohast lahkumise keeldu vaidlustati uurimiskaebemenetluses või mitte, ei ole kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu tõkendi õiguspärasust võimalik kohtumenetluses enam hinnata. (p-d 22 ja 24)

Tõkendi määruse vaidlustamisel tuleb hinnata selle kohaldamise põhjendatust määruse tegemise hetke seisuga ehk tuleb lähtuda neist asjaoludest, mis olid menetlejale teada tõkendi kohaldamise määruse tegemise ajal. (p 23)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Varavastased süüteod
• ->
• kelmus
• ->
• soodustuskelmus

Kelmuse üldkoosseisu ja arvutikelmuse puhul ei pea petmisteo toimepanija ning kasusaaja isik kokku langema ning ka kindlustuskelmuse puhul võib teo täideviijaks olla isik, kes ise ei ole kindlustushüvitise saaja (vt RKKKo 3-1-1-114-12, p 6; RKKKo 3-1-1-51-14, p 24 ja RKKKo 3-1-1-105-13, p 22.2). (p 27)

Erinevalt kelmuse üldkoosseisust, millega kaitstavaks õigushüveks on vara tervikuna, kaitseb soodustuskelmuse koosseis üksnes spetsiifilist liiki vara, s.o avalikke rahalisi ja muid majanduslikke vahendeid (vt RKKKo 3-1-1-96-16, p 9). Soodustuskelmus on teiste kelmuse koosseisudega sarnane ega nõua seega, et pettusliku teo toimepanija ja tegelik kasusaaja oleksid üks ja sama isik. (p 29)

Kriminaalkolleegiumi kogu koosseis muudab 25. novembri 2016. a otsuse asjas nr 3-1-1-96-16 p-s 10 märgitud seisukohta ning leiab, et soodustuskelmus ei ole erilise isikutunnusega koosseis KarS § 24 lg 1 mõttes. Soodustuskelmuse esimese teoalternatiivi ehk pettuse teel soodustuse saamise kuriteokoosseisu sedastamiseks on vajalik tuvastada esmalt pettuslik tegu, mille tulemusena satub teine isik eksimusse ja teeb varakäsutuse, ning teiseks seeläbi soodustuse saamine majandustegevuses osaleva isiku poolt. (p 31)

Soodustuskelmuse katse alguseks on toetuse taotluse esitamine kui esimene petmistegu ning kuritegu on lõpule viidud alles toetuse väljamaksmisega taotlejale (vt nt RKKKo 3-1-1-54-15). (p 40)

Kui kohus tuvastab, et soodustuskelmuse on toime pannud kaastäideviijatena mitu süüdistatavat, vastutab igaüks ka teiste poolt faktiliselt toimepandu, mitte ainult enda poolt tehtu eest. See tähendab, et ka aegumistähtaja algust ei tule arvestada mitte iga isiku enda viimasest teopanusest, vaid kaastäideviija viimasest teost, mis oli suunatud kuriteokoosseisu täitmisele. (p 45)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Aegumine
• ->
• süüteo aegumine

Süüteo aegumise üle otsustamisel tuleb kohaldada isikule kõige soodsamat aegumise regulatsiooni alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni (vt RKKKo 1-17-4243/30, p 11). (p 43)

Kui kohus tuvastab, et soodustuskelmuse on toime pannud kaastäideviijatena mitu süüdistatavat, vastutab igaüks ka teiste poolt faktiliselt toimepandu, mitte ainult enda poolt tehtu eest. See tähendab, et ka aegumistähtaja algust ei tule arvestada mitte iga isiku enda viimasest teopanusest, vaid kaastäideviija viimasest teost, mis oli suunatud kuriteokoosseisu täitmisele. (p 45)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Süüteokatse
• ->
• lõpuleviimine

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Süüteokatse
• ->
• süüteo toimepanemise vahetu alustamine

Soodustuskelmuse katse alguseks on toetuse taotluse esitamine kui esimene petmistegu ning kuritegu on lõpule viidud alles toetuse väljamaksmisega taotlejale (vt nt RKKKo 3-1-1-54-15). (p 40)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Isikuvastased süüteod
• ->
• raske tervisekahjustus
• ->
• tahtlus

KarS § 118 lg 1 p-de 1-7 järgi saab karistada üksnes sellist raske tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (KarS § 121 lg 1 alt 1) vastav tagajärg. Viimase aja praktikas on rõhutatud sedagi, et tervisekahjustuse tekitamine KarS § 118 lg 1 tähenduses peab vastama täiendavatele tingimustele. Nimelt on oluline, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni. Vaid siis avaldub isiku teos selline ebaõigussisu, mis õigustab võrreldes KarS §-de 117 ja 119 koosseisudega oluliselt raskemat karistust ettenägeva sätte, s.o KarS § 118 kohaldamist. (Vt RKKKo 1-17-105/35, p-d 10-12 koos viidetega ja RKKKo 1-16-6512/64, p 8.) (p 9)

Tahtluse tuvastamiseks peavad esinema selle intellektuaalne element ehk koosseisupäraste asjaolude teadmine ja voluntatiivne element ehk koosseisupäraste asjaolude tahtmine (vt nt RKKKo 3-1-1-20-09, p 9.2). Tagajärje ettenägemine ehk tagajärje saabumise võimalikuks pidamine on kaudse tahtluse intellektuaalne element (vt ka RKKKo 3-1-1-76-16, p 17). (p 13)

Tahtluse tuvastamisel peab arvestama kõiki kriminaalasja menetlemisel tõendatuks loetud asjasse puutuvaid asjaolusid ja see tuleb kindlaks teha rangelt teo toimepanemise hetke seisuga (vt ka RKKKo3-1-1-111-16, p-d 10 ja 11). Tahtluse hindamisel saab muu hulgas arvestada teo välist avaldumist, sh noalöögi suunda, sellesse rakendatud jõudu, löögijälgede olemasolu või puudumist, ründevahendi omadusi jms (vt viidatud RKKKo 1-17-105/35, p 15). (p 17)

Juhul kui süüdistatav on tekitanud tervisekahjustuse tahtlikult, kuid mõlemad KarS § 118 lg 1 p-des 1 ja 7 nimetatud rasked tagajärjed on saabunud ettevaatamatusest, vastutab isik üksnes KarS § 118 lg 1 p 7 järgi, mis neelab eluohtliku seisundi kui surmale eelnenud vahetagajärje. Samas ei saa täiesti välistada olukordi, kus süüdistatava tahtlus ulatub lisaks tervisekahjustuse tekitamisele ka eluohtliku seisundi põhjustamiseni (KarS § 118 lg 1 p 1), ent mitte surma saabumiseni (KarS § 118 lg 1 p 7). Sellisel juhul tuleb süüdistatava käitumine kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 7 järgi, kuna tahtlikult põhjustatud oht kannatanu elule ei neeldu ettevaatamatusest surma põhjustamises. (p 18)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Isikuvastased süüteod
• ->
• raske tervisekahjustus
• ->
• surma põhjustamine

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Isikuvastased süüteod
• ->
• raske tervisekahjustus
• ->
• oht elule

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Isikuvastased süüteod
• ->
• raske tervisekahjustus
• ->
• ettevaatamatus

Juhul kui süüdistatav on tekitanud tervisekahjustuse tahtlikult, kuid mõlemad KarS § 118 lg 1 p-des 1 ja 7 nimetatud rasked tagajärjed on saabunud ettevaatamatusest, vastutab isik üksnes KarS § 118 lg 1 p 7 järgi, mis neelab eluohtliku seisundi kui surmale eelnenud vahetagajärje. Samas ei saa täiesti välistada olukordi, kus süüdistatava tahtlus ulatub lisaks tervisekahjustuse tekitamisele ka eluohtliku seisundi põhjustamiseni (KarS § 118 lg 1 p 1), ent mitte surma saabumiseni (KarS § 118 lg 1 p 7). Sellisel juhul tuleb süüdistatava käitumine kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 7 järgi, kuna tahtlikult põhjustatud oht kannatanu elule ei neeldu ettevaatamatusest surma põhjustamises. (p 18)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Karistus
• ->
• Kohaldamise alused
• ->
• Karistuse mõistmine

Kohus saab isikule karistust mõistes eripreventiivse kaalutluse all tuvastada tema varasema karistatuse üksnes juhul, kui see kehtib kohtuotsuse tegemise hetkel (vt RKKKo 4-17-5471/19, p-d 26 ja 27 koos viidetega). (p 19)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Karistus
• ->
• Kohaldamise alused
• ->
• Liitkaristuse hilisem mõistmine

Liitkaristuse saab KarS § 65 lõike 1 (kuritegude hiljem tuvastatud kogum) kui lõike 2 (kohtuotsuste kogum) alusel mõista üksnes olukorras, kus enne ja pärast eelmist süüdimõistvat otsust on toime pandud erinevad karistatavad teod (vt ka RKKKo 1-17-7807/34, p 8 jj). See ei hõlma juhtusid, kus tegemist on ühe jätkuva kuriteoga, mis ulatub ajaliselt nii enne kui ka pärast seda kohtuotsust. (p 13)

Jätkuv kuritegu on õigusliku teoühtsuse põhimõttest lähtuvalt üks tegu, mille eest saab mõista vaid ühe karistuse (vt ka RKKKo 3-1-1-4-04, p-d 8.2 ja 13). Ehkki jätkuva kuriteo moodustavad sellised teod, mis on eraldivõetuna koosseisupärased, õigusvastased ja süülised, ei tohi neid tegusid siiski lahutada ja mõista igaühe eest eraldi karistust. Sama põhimõte kehtib ka siis, kui jätkuva kuriteo toimepanemise ajal tunnistatakse isik süüdi mõnes teises kuriteos. Selliselgi juhul ei saa jätkuvat kuritegu jagada erinevateks karistatavateks tegudeks ja mõista süüdistatavale eraldi karistusi. Vastasel korral oleks põhjust rääkida õigusliku teoühtsuse põhimõtte rikkumisest ja see viiks olemusliku vastuoluni jätkuva kuriteo kui õiguslikus mõttes ühe teo eest karistamisel. Eelnevast järeldub seegi, et jätkuva kuriteo korral ei tohi mõista liitkaristust nii KarS § 65 esimese kui ka teise lõike alusel. Jätkuv kuritegu ei saa õiguslikult ühe teona olla käsitatav eraldivõetult nii teona, mis pandi toime enne süüdimõistvat kohtuotsust, kui ka teona, mis pandi toime pärast seda otsust KarS § 65 lõigete 1 ja 2 mõttes. Mõistagi ei tähenda see seda, nagu ei saaks jätkuva kuriteo puhul järgneda liitkaristuse mõistmist kummagi sätte kohaselt. Jätkuv kuritegu tuleb kvalifitseerida viimase osateo toimepanemisel kehtinud karistusseaduse järgi (vt ka RKKKo 1-17-4243/30, p 13). Sellest tulenevalt peab viimase osateo ajal kehtinud seaduse järgi mõistma süüdistatavale reeglina ka karistuse. Kui jätkuv kuritegu pannakse toime enne ja pärast eelmist süüdimõistvat otsust, saab järelikult rääkida teost pärast selle kohtuotsuse kuulutamist KarS § 65 lg 2 mõttes. (p-d 14-15)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Majandusalased süüteod
• ->
• ebaseaduslik majandustegevus
• ->
• alkoholi ebaseaduslik käitlemine

KarS § 375 („Alkoholi ebaseaduslik käitlemine“) on paigutatud karistusseadustiku 21. peatüki („Majandusalased süüteod“) 1. jakku („Ebaseaduslik majandustegevus“). Selle karistusnormi dispositsioon hõlmab käitlemiseks mittelubatud alkoholi suures koguses valmistamist, villimist, töötlemist, samuti maksumärgiga märgistamata või käitlemiseks mittelubatud alkoholiga kauplemist, selle ladustamist, hoidmist või edasitoimetamist suures koguses. KarS § 375 on koosseisutunnustelt võrreldav AS §-s 53 („Alkoholi käitlemise korra rikkumine“) kirjeldatud väärteokoosseisuga. AS § 53 lg 1 kohaselt on karistatav käitlemiseks mittelubatud alkoholi tootmine, samuti maksumärgiga märgistamata või käitlemiseks mittelubatud alkoholiga kauplemine või kaubanduslikul eesmärgil ladustamine, hoidmine või edasitoimetamine. Lisaks sellele, et isiku vastutusele võtmise eelduseks KarS § 375 järgi on erinevalt AS §-st 53 käitlemiseks mittelubatud või maksumärgiga märgistamata alkoholi suur kogus, eristab neid süüteokoosseise sõnastuse poolest muu hulgas ka see, et AS § 53 räägib käitlemiseks mittelubatud või maksumärgistamata alkoholi hoidmise, ladustamise või edasitoimetamise kaubanduslikust eesmärgist. (p 13)

KarS § 375 kujutab endast blanketset süüteokoosseisu, mida tuleb sisustada alkoholiseaduse sätete kaudu. Kuigi KarS § 375 eristab teoobjektina käitlemiseks mittelubatud alkoholi ja maksumärgiga märgistamata alkoholi, on ka maksumärgistamata alkohol käitlemiseks mittelubatud alkohol AS § 7 lg 1 p 1 ja § 4 lg 1 p 6 järgi. Kuna käitlemiseks mittelubatud alkoholi mõiste hõlmab maksumärgiga märgistamata alkoholi, tuleb KarS § 375 blanketsust arvestades ka maksumärgistamata alkoholi hoidmise, ladustamise või edasitoimetamise sisustamisel juhinduda alkoholiseaduses sätestatust. (p 14)

KarS § 375 järgi karistatavaks teoks on üldistatult suures koguses alkoholi ebaseaduslik käitlemine. Alkoholi käitlemise mõiste on alkoholiseaduses üheselt ja täpselt määratletud. AS § 3 („Alkoholi käitlemine“) lg 1 p 6 kohaselt on alkoholi käitlemine selle hoidmine, ladustamine või edasitoimetamine kaubanduslikul eesmärgil. Alkoholi käitlemise mõistet piiritleb järelikult lisaks muule AS § 3 lg 1 p 6 järgi see, et alkoholi hoidmine, ladustamine või edasitoimetamine on käsitatav alkoholi käitlemisena üksnes juhul, kui see toimub kaubanduslikul eesmärgil. (p 15)

Eeltoodu alusel tuleb ka suures koguses käitlemiseks mittelubatud alkoholi, sh maksumärgistamata alkoholi hoidmise, ladustamise või edasitoimetamise all KarS § 375 tähenduses mõista kitsalt sellise alkoholi hoidmist, ladustamist või edasitoimetamist just kaubanduslikul eesmärgil (vt RKKKo 3-1-1-3-09, p 22). Vastasel korral oleks KarS § 375 sätestatud teisest õigusharust sõltumatult, lugedes karistatavaks teoks käitlemiseks mittelubatud alkoholi hoidmise, ladustamise või edasitoimetamise, sõltumata sellest, millisel eesmärgil alkoholi käideldakse. See ei oleks aga kooskõlas karistusõiguse aktsessoorsuse põhimõttega. (p 16)

Blanketset kuriteokoosseisu tuleb sisustada seadusest või muudest õigusaktidest tulenevate kohustuste või keeldudega, mille rikkumises koosseisu realiseerimine seisneb (vt RKKKo 3-1-1-36-12, p 16.1). Arvestades seda, et alkoholiseaduses sätestatud (eri)nõuded alkoholi käitlemisele ei kehti alkoholi hoidmisel, ladustamisel või edasitoimetamisel mitteärilisel eesmärgil, ei saa ka suures koguses käitlemiseks mittelubatud alkoholi hoidmine, ladustamine või edasitoimetamine mitteärilisel eesmärgil tuua kaasa kriminaalvastutust KarS § 375 järgi. Teisiti väljendatuna ei tulene alkoholiseadusest sellist kohustust või keeldu, mille rikkumise korral oleks suures koguses alkoholi hoidmise, ladustamise või edasitoimetamisega mitteärilisel eesmärgil täidetud KarS §-s 375 kirjeldatud koosseis. Seega peab isiku karistamiseks KarS § 375 järgi tuvastama käitlemiseks mittelubatud, sh maksumärgistamata alkoholi hoidmise, ladustamise või edasitoimetamise kaubandusliku eesmärgi. (p 17)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• kaitseõigus
• ->
• kaitsjatasu

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• kriminaalmenetluse kulud
• ->
• kaitsjatasu ja esindaja tasu

Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kas kaitsja ühe tööühiku hind on mõistliku suurusega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2017. a otsus nr 1-15-9051/62, p 38 ja 15. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-90-16, p 16). (p 20)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Aegumine

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Aegumine
• ->
• süüteo aegumine

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Aegumine
• ->
• otsuse täitmise aegumine

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Üldsätted
• ->
• karistusseaduse ajaline kehtivus

Süüteo aegumise üle otsustamisel tuleb kohaldada isikule kõige soodsamat aegumise regulatsiooni alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni, s.o rakendada KarS § 5 lg 2 põhimõtteid. Otsustades, millisest regulatsioonist lähtuda, tuleb arvesse võtta kõiki vastava seadusega ette nähtud aegumise peatumise ja katkemise aluseid ning neis tehtud muudatusi. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. novembri 2002. a määrus asjas nr 3-1-1-114-02, p 6.3 ja 27. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-50-16, p 25). Põhimõtteliselt samale seisukohale on Riigikohus asunud ka otsuse täitmise aegumise küsimuses, leides küll, et lähtuda tuleb mitte teo toimepanemise ajal, vaid kohtuotsuse jõustumise ajal kehtinud regulatsioonist, mida tuleb eelistada hilisemale, isiku olukorda ebasoodsalt mõjutavale ehk otsuse täitmise aegumise tähtaega pikendavale regulatsioonile (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. veebruari 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-92-16, p-d 26-27). (p 11)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Üldsätted
• ->
• teo toimepanemise aeg

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Üldsätted
• ->
• karistusseaduse ajaline kehtivus

Kõik kahtlused teo toimepanemise aja tuvastamisel tuleb tõlgendada isiku kasuks, seda nii teo kvalifitseerimise, karistuse mõistmise kui ka aegumise kohaldamise seisukohalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjas nr 3-1-1-14-14, p 1017 ja nr 3-1-1-37-16, p 9). Karistusseadustiku regulatsiooni kohaldamiseks peab kohus tuvastama, et teod on toime pandud karistusseadustiku kehtivuse ajal või, kui teo toimepanemise aja täpsustamine ei osutunud võimalikuks, et karistusseadustiku regulatsioon on isikule soodsam. (p 12)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Isikuvastased süüteod
• ->
• seksuaalne enesemääramine

KrK § 115 nägi ette vastutuse vaid naisisikuga suguühendusse astumise eest, seda ka KrK § 115 lg 2 p 3 kui kvalifitseeritud koosseis, mis sätestas karistuse alaealise vägistamise eest. KrK § 115^1 lg 2 nägi aga sõltumata kannatanu soost ette vastutuse noorema kui kuueteistaastase isiku suhtes ebaloomulikul viisil toimepandud sugulise kire rahuldamise eest, milleks loeti muu hulgas ka oraalset vahekorda kui nn ersats-suguühendust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 2001. a otsus asjas nr 3-1-1-58-01, p 6.2). (p 12.1)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ERIOSA
• ->
• ekspertiis
• ->
• ekspertiisimäärus

KrMS § 106 lg 2 p 3 kohaselt märgitakse ekspertiisimääruse lõpposas ekspertiisimäärust täitva eksperdi või riikliku ekspertiisiasutuse nimi. Seega on menetlejal üldpõhimõtte kohaselt õigus määrata ekspert ka isikuliselt. Eeltoodud õigust kitsendab aga KrMS § 106 lg 3, mille kohaselt juhul, kui ekspertiis korraldatakse riiklikus ekspertiisiasutuses, peab eksperdi isikuline määramine olema kooskõlastatud ekspertiisiasutuse juhiga. Kui ekspertiisiasutuses korraldatava ekspertiisi puhul on menetleja jätnud välise eksperdi kaasamise soovi ekspertiisiasutuse juhiga kooskõlastamata, ei ole määrus ekspertiisiasutusele konkreetse isiku kaasamise osas siduv. Komisjon määratakse sellisel juhul ekspertiisiasutuse sisemise töökorralduse järgi, jättes määruses toodud isiku kaasamise ettepaneku tähelepanuta. Kui menetleja leiab, et ekspertiisiasutuses koostatav ekspertiisiakt oleks tema poolt KrMS § 106 lg 3 nõudeid järgimata määratud isiku kaasamata jätmise tõttu tõendina lõppastmes kasutamatu, võib menetleja ekspertiisimääruse tühistada ja teavitada sellest ekspertiisiasutust või - kui ekspertiisiakt on juba koostatud - loobuda ekspertiisiakti tõendikogumisse võtmisest. Kui ta seda aga teeb, on ekspertiisiakt tõendina lubatav juhul, kui see vastab seaduses ja kohtupraktikas ekspertiisiaktile seatud nõuetele (eeskätt KrMS § 105 lg 1 ja KrMS § 107), s.o rakenduvad ekspertiisiakti hindamise üldpõhimõtted. (p 7.1)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ERIOSA
• ->
• ekspertiis
• ->
• ekspertiisiakt

Üldise nõudena peab ekspertiisi korraldamiseks esinema KrMS § 105 lg-s 1 nimetatud alus, s.o menetleja ekspertiisimäärus. Ekspertiisiakti koostajatele näeb seadus ette vaid üldise nõude, et tegemist peab olema eksperdiga. KrMS § 95 ja KES § 4 lg 1 kohaselt on ekspert isik, kes rakendab ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. KES § 4 lg 2 täpsustab, et eksperdiks võib olla kohtuekspert, riiklikult tunnustatud ekspert või menetleja määratud muu isik. Sisulise nõudena on kehtestunud, et ekspertiisi käik ja eksperdiarvamuse kujunemine peavad olema jälgitavad ja kontrollitavad, mille tagamiseks on KrMS § 107 lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatud, et ekspertiisiaktis tuleb obligatoorselt esitada uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-82-16, p 8). Seega pelgalt asjaolu, et ekspertiisi korraldamisele ei kaasatud isikut, kes on ekspertiisi määruses nimetatud, ei mõjuta vältimatult ekspertiisiakti sisulist kvaliteeti ega ka ekspertiisiakti lubatavust tõendina. (p 7.2)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Ettevaatamatus
• ->
• hoolsuskohustus

Meditsiinivaldkonnas on hoolsusvastase käitumisega tegemist ennekõike juhul, kui osutatud tervishoiuteenus ei vasta kvaliteedinõuetele, st esineb raviviga. Ka ebaõige diagnoosi panemine võib olla käsitatav raviveana. Inimorganismi keerukust ja iga inimese eripära arvestades on aga arusaadav, et patsiendil avalduvad sümptomid ei võimalda alati üheselt ja kohe haiguse tegelikku olemust tuvastada. Seetõttu peab patsiendi haiguse diagnoosimisel vältimatult aktsepteerima arsti piisavat hindamis- ja otsustamisruumi. Hoolsuskohustuse rikkumiseks saab pidada vaid sellist diagnoosiviga, mis ületab meditsiiniliselt paratamatu ja meditsiinieetiliselt tolereeritava riski piire (ravivea ja lubatud riski kontekstis vt nt otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p 22). Karistusõiguslikult relevantse diagnoosiveaga on tegemist ennekõike juhul, kui tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava põhjalikkuse ja hoolega tegutseval tervishoiutöötajal puudub objektiivne alus konkreetse diagnoosi panemiseks või selle välistamiseks. (p-d 10 ja 11)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• tõendamine
• ->
• tõendite kogumine

Täiend- või kordusekspertiisi korraldamine ringkonnakohtus ei ole nõutav olukorras, kus maakohus on ekspertiisi määranud ja ekspert on maakohtus üle kuulatud, ning kaitsja ei põhjenda, miks ta ei taotlenud uue tõendi kogumist, sh täiend- või kordusekspertiisi korraldamist juba maakohtus (p 9).

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Üldsätted
• ->
• karistusseaduse ajaline kehtivus

Raskendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu keelul on kaks eesmärki: kaitsta isikut riigivõimu omavoli eest ja tagada võimalus veenduda oma teo seaduslikkuses või näha ette võimaliku õigusrikkumisega kaasnevaid tagajärgi. (p 11)

Isiku olukorda raskendava karistusseadusena ei saa üldjuhul käsitada kohtupraktikas ette võetavaid muutusi seaduse tõlgendamisel (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. mai 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-5-06, p 14.) Isiku olukorda raskendava seadusena ei ole käsitatav kohtupraktikas KarS § 118 rakendusala senisest erinev tõlgendus, mille kohaselt isik vastutab KarS § 118 järgi ka siis, kui tekitab tahtlikult tervisekahjustuse ja põhjustab ettevaatamatusest § 118 lg 1 p-des 1–6 nimetatud tagajärje. (p 12.3 ja p 14)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Karistus
• ->
• Kohaldamise alused
• ->
• Põhikaristus mitme süüteo eest

Riigikohtu praktikas on järjekindlalt väljendatud seisukohta, et ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. (Vt nt RKKKo 3-1-1-6-16, p 31.) (p 27) KarS §-st 63 tulenevalt loetakse sama süüteokoosseisu korduvat täitmist ühe süüteo toimepanemiseks (vt nt RKEKo 3-1-1-106-12, p 23). Mitme süüteo toimepanemisena käsitatakse üksnes olukordi, kus isik on toime pannud ühe või mitu tegu, mis vastavad eri süüteokoosseisudele (vt nt RKKKo 3-1-1-80-11, p 11 koos viitega). (p 28)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Isikuvastased süüteod
• ->
• mõrv

KarS § 114 lg 1 p-d 1–8, mille realiseerituse korral ei ole alust rääkida mitte enam tapmisest, vaid juba mõrvast, on jaotatavad kahel alusel: a) lähtuvalt teoobjektist, mille puhul on tegemist sisuliselt rünnatava õigushüve kvantitatiivse küljega, siia alla kuuluvad p 3 (kahe või enama isiku suhtes) ja p 4 (vähemalt teist korda); b) lähtuvalt konkreetselt vaatluse all oleva tapmisteo toimepanemise viisist või motiivist, siia alla kuuluvad kõik ülejäänud punktid: julm või piinav viis (p 1), üldohtlik viis (p 2), seoses röövimisega või omakasu motiivil (p 5), teise süüteo varjamise või selle toimepanemise hõlbustamise eesmärgil (p 6), kättemaksuks ametialase tegevuse eest (p 7) ning lõhkeseadeldise või lõhkeaine kasutamisega (p 8). (p 32)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Süüteokatse
• ->
• nurjunud süüteokatse

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Isikuvastased süüteod
• ->
• mõrv
• ->
• kahe või enama isiku suhtes

Juhtudel, mil vastupidiselt teo toimepanija(te) soovile saabub kahe või enama inimese surma asemel üksnes ühe kannatanu surm, tuleb selline tegu kvalifitseerida kahe või enama inimese tapmise, s.o mõrva katsena KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p 3 järgi. Teisisõnu saab KarS § 114 lg 1 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse külje lõpuleviimisest rääkida alles siis, kui ka tegelikkuses on saabunud kahe inimese surm, ning sellise tagajärje puudumise korral saab rääkida vaid mõrvakatsest kõnealuse punkti tähenduses. Seega hõlmab kahe või enama inimese tapmise katse KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p 3 järgi enda alla ebaõigussisult mitte üksnes kahe või enama inimese tapmisele suunatud tegu, mis ei vii kummagi kannatanu surmani, vaid ka sellist käitumist, millega kaasneb ühe kannatanu surm. (p 33) Kahe inimese tapmisele suunatud teo korral, mille puhul saabub üksnes ühe kannatanu surm, neeldub lõpule viidud tapmine (KarS § 113 lg 1) kui realiseerunud osategu katsestaadiumi jäänud põhiteos, s.o kahe inimese tapmise katses (KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p 3). Vaatluse all oleva teo kvalifitseerimine eraldivõetult ühe inimese tapmisena (KarS § 113 lg 1 järgi) ja samal ajal ka kahe inimese tapmise katsena (KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p 3 järgi) ei ole korrektne, kuna lõpule viidud tapmine (selle ebaõigussisu) oleks sel juhul hõlmatud üheaegselt nii KarS § 113 lg-ga 1 kui ka KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p-ga 3. (p 34) Eelnev puudutab kuriteo õiguslikku kvalifikatsiooni juhul, kui tegemist on mõrvaga seetõttu, et tapmistegu on suunatud vähemalt kahe inimese vastu ning puuduvad muud mõrvale viitavad tunnused. Erinev on olukord aga siis, kui kahe inimese tapmisele suunatud teo puhul saabub üksnes ühe kannatanu surm, kuid lõpule viidud tapmine vastab eraldivõetuna lisaks ka mõnele KarS § 114 lg 1 p-des 1, 2 ja 5–8 nimetatud tapmise kvalifitseerivale tunnusele. Sellisel juhul tuleb kõnealune tegu kvalifitseerida lõpule viidud mõrvana KarS § 114 lg 1 p 3 ja vastava tapmisteo viisi või motiivi iseloomustava muu punkti järgi. Kolleegium jääb varasemas kohtupraktikas väljendatud seisukoha juurde, et sellises olukorras ei moodusta mõrvakatse lõpule viidud mõrvaga kogumit, vaid see neeldub lõpule viidud mõrvas, ja puudub vajadus viidata täiendavalt KarS § 25 lg-le 2, kuigi üks tapmistest jäi katsestaadiumi (RKKKo 3-1-1-36-09, p 13.3). (p 35)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• kriminaalmenetluse kulud
• ->
• menetluskulude hüvitamine

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• kriminaalmenetluse kulud
• ->
• kaitsjatasu ja esindaja tasu

Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et õigustatud subjektiks kassatsioonimenetluse kulude riigi kanda jäämise korral on süüdistatav, kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik, kelle huvides menetluskulu kanti ja seda sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti tema või mõne muu isiku arvel (vt nt RKKKo 3-1-1-54-16, p 36). See tähendab, et süüdistatava valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstav tasu tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel välja mõista riigilt süüdistatava kasuks. (p 42)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Karistusõiguse põhimõtted
• ->
• subsidiaarsuspõhimõte

Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt neeldub aga osavõtutegu karistusõiguslikust subsidiaarsuse põhimõttest lähtudes täideviimisteos (vt nt RKKKo 3-1-1-22-11, p 14). (p 29)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ERIOSA
• ->
• kohtuliku arutamise üldtingimused
• ->
• kohtuliku arutamise piirid

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• süüdistatav ja kahtlustatav
• ->
• süüdistuse sisu ja selle muutmine

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• kriminaalmenetluse põhimõtted
• ->
• kaitseõiguse tagamine

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ERIOSA
• ->
• apellatsioonimenetlus
• ->
• apellatsioonimenetluse olemus, piirid ja piiridest väljumine

KrMS § 268 lg 1 sätestab, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Seega saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid (vt nt RKKKo 3-1-1-59-16, p 21.) Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole aga prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta (vt nt RKKKo 3-1-1-12-16, p 10.). (p 22) Süüdistuses sisalduva teokirjelduse põhjal kuriteo kvalifikatsiooni muutmine on võimalik ka apellatsioonimenetluses (vt ka RKKKo 3-1-1-46-08, p 36), kui seda on taotletud. (p 24)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Isikuvastased süüteod
• ->
• mõrv
• ->
• piinav või julm viis

KarS § 114 lg 1 p 1 järgi karistatakse tapmise eest, kui see on toime pandud piinaval või julmal viisil. Julm viis tapmise kvalifitseeriva koosseisutunnusena peab väljenduma tapmisteos ja avalduma järelikult enne surma kaasa toonud teo lõpuleviimist. Teisisõnu saab tapmisena julmal viisil olla käsitatav üksnes selline tegu, millel on seos kannatanu surma kui KarS §-s 114 sätestatud koosseisupärase tagajärje põhjustanud teoga. Kuigi tapmisele järgnevas surnukeha põletamises, tükeldamises või muul viisil rüvetamises võib väljenduda teo toimepanija eriliselt kalestunud meelelaad vms, puudub neil tegudel vahetu seos kannatanu surma põhjustamisega. Seepärast ei saa julma teoviisi sisustada tegudega, mis järgnevad juba lõpuleviidud tapmisteole ega iseloomusta seda. KarS § 114 kaitseb õigushüvena inimese elu, mis tähendab, et kõnealuses sättes nimetatud tunnustel toime pandud tapmisteod peavad olema suunatud just selle õigushüve ründamisele. Mistahes hilisemad käitumisaktid laibaga pärast inimese tapmist ei saa kaitstavat õigushüve enam rünnata. (p 12) Julmus on normatiivne koosseisutunnus, mis väljendub tapmisteo välises pildis ehk selle teo objektiivses avaldumises. Kolleegium jääb senises kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha juurde, et julm teoviis avaldub tapmise kvalifitseeriva koosseisutunnusena põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu ja inimkeha suhtes. Julma viisina on käsitatud näiteks kannatanule põhjendamatult jõhkrate ja moonutavate vigastuste tekitamist (vt RKKKo 3-1-1-1-15, p 8.3; RKKKo 3-1-1-114-06, p 8.3). Öeldu ei tähenda aga, et julm viis mõrvakoosseisu teomodaliteedina saaks avalduda üksnes vahetult kannatanu suhtes toimepandus (nt kannatanu rohkearvuline löömine kirvega), vaid see võib kolleegiumi hinnangul tapmise teopilti arvestades väljenduda ka muudes välistes asjaoludes (nt ohvri tapmine veebipõhise otseülekande käigus). Tähtis on sel juhul tuvastada, et tapmine on toime pandud olustikus, milles avaldub selle teo eriline jõhkrus ja äärmine hoolimatus kannatanu elu suhtes. Teoviisi julmusel peab ka niisugustel juhtudel olema vahetu seos tapmisteoga. (p-d 16–17) Piinav teoviis on nii nagu julm teoviis normatiivne koosseisutunnus, mis iseloomustab tapmistegu, kuid erinevalt julmast viisist on piinav viis seostatav üksnes ja vahetult tapetuga ning tema surmaeelsete üleelamistega. Piinav teoviis väljendub tapetule (kannatanule) elupuhuselt suurte või kauakestvate füüsiliste või ka vaimsete kannatuste tekitamises (vt RKKKo 3-1-1-31-97). Tapmine on piinaval viisil toime pandud ennekõike siis, kui kannatanule on tapmisteoga põhjustatud enne tema surma suurt valu (nt ohvri elusalt põletamine) või muid vaevusi, mis võivad väljenduda nii füüsilistes üleelamistes (nt näljutamine) kui ka psüühilistes kannatustes (nt isiku silmitsi seadmine vääramatult saabuva surmaga ning tapmisteoga meelega viivitamine lootusetustunde võimendamiseks jne). Seega tuleb tapmisteo piinava viisi puhul iga kord tuvastada, kas see tekitas kannatanule suuri või kauakestvaid surmaeelseid kannatusi (vt ka RKKKo 3-1-1-114-06, p 8.1). (p 18) Tapmistegu võib olla ühtaegu nii piinav kui ka julm, kuna see võib põhjustada kannatanule suurt füüsilist või psüühilist valu ja samal ajal välist teopilti arvestades olla eriliselt jõhker. Ka varasemas kohtupraktikas on mõnedel juhtudel loetud tapmistegu samaaegselt nii piinaval kui ka julmal viisil toimepanduks, näiteks ohvri elusast peast põletamine (vt RKKKo 3-1-1-31-97), mitmekümnekordsete noahaavade tekitamine elupuhuselt (vt RKKKo 3-1-1-125-96), mitmekordsed rusika- ja jalalöögid elutähtsatesse kehapiirkondadesse (vt RKKKo 3-1-1-106-97) ning korduvad kirvelöögid (vt RKKKo 3-1-1-1-15). Seega võivad piinav ja julm viis väljenduda ühes ja samas tapmisteos, kuid neid tapmise teoviise ei saa samastada ja tuleb igal üksikjuhtumil eraldi tuvastada ning põhjendada. (p 19) Ei ole välistatud, et piinaval ja/või julmal viisil toime pandud tapmisena võivad olla muu hulgas käsitatavad ka juhtumid, kus vanem näeb vahetult pealt enda lapse tapmist või vastupidi ja ka teo toimepanijal on tahtlus panna tapmine toime lähedase juuresolekul. See sõltub aga igal üksikjuhul kuriteo toimepanemise asjaoludest ja tuleb kohtul faktiliste asjaolude põhjal kindlaks teha. Et tapmist lähedase juuresolekul käsitada piinaval viisil toimepanduna, peab kohus muu hulgas tuvastama, kas lähedase juuresolek põhjustas tapetule märkimisväärseid surmaeelseid üleelamisi ja kannatusi. Samuti ei piisa tapmisteo käsitamiseks julmal viisil toime pandud tapmisena pelgalt sellest, et tapmine pandi toime lähedase juuresolekul. Nii ei ole põhjust rääkida julmast tapmisteost näiteks juhul, kui selle tunnistajaks olev lähedane on ohvriga vaenulikes suhetes või suhtub mõnel muul põhjusel tapmisteo toimepanekusse ükskõikselt. Seega taandub küsimus paljuski sellele, kas tapetu ja tapmisteo tunnistajaks oleva isiku vahel eksisteerib emotsionaalne lähedussuhe, mis teo toimepanemise välist jõhkrust arusaadavalt võimendab ja mida teo toimepanija seejuures teadlikult ära kasutab. (p 20)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ERIOSA
• ->
• apellatsioonimenetlus
• ->
• apellatsioonimenetluse olemus, piirid ja piiridest väljumine

Ringkonnakohus peab maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamise ja süüdistatava süüditunnistamise eeldusena lisaks tõendite omapoolsele analüüsile näitama ära esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu eksliku järelduseni (vt nt RKKKo 3-1-1-100-15, p 15). (p 28)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• süüdistatav ja kahtlustatav
• ->
• süüdistuse sisu ja selle muutmine

Kui vaidlus puudub selle üle, et süüdistatav tegutses avalikus kohas KorS § 54 mõttes, kuid süüdistuse teokirjeldus ega ringkonnakohtu süüdimõistev otsus ei sisalda viidet sellele asjasse mittepuutuvale füüsilisele isikule, keda süüdistatav enda teoga häiris või ohustas, saab Riigikohus kvalifitseerida süüdistuses kirjeldatud käitumise KarS § 121 lg-s 1 sätestatud kuriteona juhul, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta ja see muudatus ei raskenda süüdistatava olukorda. (p 31)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• kriminaalmenetluse kulud
• ->
• kaitsjatasu ja esindaja tasu

Kassatsioonimenetluses tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud (vt nt RKKKo 3-1-1-6-16, p 36). (p 35)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Avaliku rahu vastased süüteod
• ->
• avalik kord
• ->
• avaliku korra raske rikkumine

Isiku teo kvalifitseerimiseks KarS § 263 järgi on nõutav teo toimepanek avalikus kohas, selle tuvastamine, kuidas või millega objektiivselt avalikku korda rikuti, selle asjasse mittepuutuva füüsilise isiku olemasolu, keda teoga häiriti või ohustati, ja samuti KarS § 263 lg 1 p-s 1 või 2 nimetatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse kindlakstegemist (vt RKKKo 3-1-1-15-17, p 24). (p 31)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Rahvatervisevastased süüteod
• ->
• süüteod töötervishoiu ja tööohutuse valdkonnas

KarS §-s 197 kirjeldatud kuriteo subjekt on isik, kellel oli kohustus järgida või korraldada/tagada töötervishoiu- või tööohutusnõuete täitmist ja kelle tegevuse (nõuete ebatäpse täitmise) või tegevusetuse (nõuete täitmata jätmise) tõttu saabus koosseisuline tagajärg. See, et sama tagajärje võis põhjustada mitme isiku koosseisupärane käitumine, annab aluse kontrollida tagajärje omistamist neile kõikidele, kuid ei vabasta ühtki töötervishoiu- või tööohutusnõuete rikkujat vastutusest. (p 5)

Kui töökohal töötavad samal ajal vähemalt kahe tööandja töötajad ja üks tööandja korraldab töid, vastutab see tööandja TTOS § 12 lg 3 alusel töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse eest. Kui töid korraldav tööandja puudub, sõlmivad tööandjad nähtuvalt TTOS § 12 lg-st 3^{1 kirjaliku kokkuleppe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse ning tööandjate vastutuse kohta. Kui kokkulepet ei ole sõlmitud, vastutavad tööandjad kahju tekkimise korral solidaarselt. Seejuures tähendab ühistegevus TTOS § 12 lg 4 kohaselt seda, et ühistegevuses osalevad tööandjad kooskõlastavad oma tegevuse ohtlike olukordade vältimiseks ning teavitavad üksteist ja oma töötajaid või töökeskkonnavolinikke ohtudest, mis ühisel töökohal töötamisega võivad kaasneda, ning tagavad, et nende tegevus ei ohusta teisi töötajaid. TTOS § 12 lg 3}1 räägib tööandjate solidaarsest vastutusest ja reguleerib seega eeskätt tsiviilõiguslikku vastutust töötervishoiu- ja tööohutusnõuete rikkumisega tekitatud kahju eest. Eeltoodust nähtub siiski, et kui töökohal töötavad mitme tööandja töötajad ja ükski tööandja ei korralda töökohal tervikuna kogu töö tegemist, siis muude kokkulepete puudumisel on kõik tööandjad ühiselt kohustatud tagama omavahelise koostöö toimimise ja tööohutuse. (p 6)

Töötervishoiu- ja tööohutusnõuete täitmist ehituses reguleerib Vabariigi Valitsuse 8. detsembri 1999. a määrus nr 377 „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses“. Selle määruse § 3 lg 1 kohaselt vastutavad ehitise omanik ja ehitusettevõtja ehitustööde tegemise ajal selle eest, et ehitustöö ei ohustaks ehitusplatsil töötavaid ega seal viibivaid isikuid. Nähtuvalt sama paragrahvi 2. lõike esimesest lausest vastutab ehitustöö ohutuse eest ühisel ehitusplatsil peatöövõtja. Määruse § 1^{1 p 2 kohaselt on ühine ehitusplats see, kus töötavad samal ajal või järjestikku kahe või enama tööandja töötajad või füüsilisest isikust ettevõtjad, ning peatöövõtja on määruse § 1}1 p-st 6 nähtuvalt ehitusettevõtja, keda ehitise omanik on määranud juhtima ja korraldama ehitustöid ehitusplatsil. Kui peatöövõtjat ei ole määratud, sõlmivad tööandjad määruse § 3 lg 2 teise lause kohaselt kirjaliku kokkuleppe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse ning tööandjate vastutuse kohta. Kokkuvõtlikult on kohustused töötervishoiu- ja tööohutusalaste nõuete järgimisel ühisel ehitusplatsil reguleeritud sarnaselt töötervishoiu ja tööohutuse seaduses sätestatud üldise korraga juhul, kui töökohal töötavad mitme tööandja töötajad. (p 7)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Tegevusetus
• ->
• garant

Oma garandiseisundist tuleneva kaitsekohustuse võib kokkuleppeliselt kellelegi teisele üle anda. Seejuures on vastavasisulisest kokkuleppest olulisem kaitsekohustuse tegelik ehk faktiline üleandmine. (p 8)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Riigikohtu lahendid kassatsioonimenetluses
• ->
• kohtuotsuse tühistamise alused
• ->
• kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Riigikohtu lahendid kassatsioonimenetluses
• ->
• faktiliste asjaolude tuvastamise keelatus

Kuigi Riigikohus ei või KrMS § 363 lg 5 kohaselt seda teha, on ta KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui faktiliste asjaolude tuvastamisel on rikutud kriminaalmenetlusõigust (vt nt RKKKo nr 3-1-1-33-08, p 8 ja RKKKo nr 3-1-1-91-16, p 8). (p 9)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Süüteokatse

KarS § 25 lg-test 1 ja 2 tulenevalt saab isikut süüteokatse eest karistada vaid juhul, kui tal on süüteo toimepanemise ning ta on selle tahtluse realiseerimist vahetult ka alustanud. Samuti iseloomustab tagajärjedeliktide puhul katsetegu see, et isiku poolt soovitud koosseisupärane tagajärg tegelikkuses ei saabu. Süüteokatse koosseisu tuvastamist alustatakse just viimasena nimetatust johtuvalt süüteokoosseisu subjektiivse külje kindlakstegemisest, kuivõrd süüteokoosseisu objektiivsesse külge kuuluv koosseisupärane tagajärg, mida toimepanijale omistada, lihtsalt puudub. (p 8)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Isikuvastased süüteod
• ->
• vägivallategu
• ->
• kehaline väärkohtlemine

KarS § 121 lg 2 p-des 1–3 on sätestatud kehalise väärkohtlemise enamohtlik koosseis, milles sisalduvate tunnuste tuvastamine isiku käitumises eeldab kohtu kontrolli, kas süüdistuses kirjeldatud teo asjaolud vastavad kõnealuse kuriteokoosseisu tunnustele. Selleks, et omistada süüdistatavale KarS § 121 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist, peab kohus lisaks kehalise väärkohtlemise põhikoosseisu (KarS § 121 lg 1) tunnustele tuvastama ka vähemalt ühe nimetatud koosseisu kvalifitseerivatest tunnustest (KarS § 121 lg 2 p-d 1-3). (p 16)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Isikuvastased süüteod
• ->
• raske tervisekahjustus
• ->
• tahtlus

Kohtupraktikas on peetud tahtluse tuvastamist võimalikuks ka üksnes välise teopildi alusel (vt nt RKKKo 3-1-1-46-15, p 9 ja RKKKo 3-1-1-102-16, p 17). Välisele teopildile saab eluohtliku tervisekahjustuse tahtluse tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustada võivast teost (nt korduvad löögid pähe); aga ka ühekordse teo ohtlikkuse (nt noalöök elutähtsasse kehapiirkonda) korral. Nimetatud juhtudel võib süüdistataval olla juba üldise elukogemuse põhjal alust pidada võimalikuks, et tema vallandatud kausaalahela katkematu kulgemine võib päädida raske tervisekahjustuse koosseisupärase tagajärjega (nt ohuga elule). (p 13)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Riigikohtu lahendid kassatsioonimenetluses
• ->
• faktiliste asjaolude tuvastamise keelatus

KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Faktiliste asjaolude tuvastamise keeld hõlmab ka olukorda, kus ringkonnakohus on küll mingi faktilise asjaolu tuvastatust paljasõnaliselt konstateerinud, ent kohtuotsusest ei ilmne, millistel tõenditel ringkonnakohtu järeldus rajaneb. KrMS § 363 lg-s 5 sätestatu ei luba Riigikohtul sellises olukorras asuda ise kindlaks tegema, kas ja millised kriminaalasjas olevad tõendid kinnitavad ringkonnakohtu väidet (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 995). Apellatsioonikohtu kirjeldatud eksimus toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks samale kohtuinstantsile. (p 14)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Avaliku usalduse vastased süüteod
• ->
• dokumendi võltsimine ja kahjustamine
• ->
• dokumendi, pitsati ja plangi võltsimine

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Ametialased süüteod
• ->
• aususe kohustuse rikkumine
• ->
• ametialane võltsimine

KarS § 299 on KarS § 345 suhtes erinorm ja dokumendi võltsimist sisustatakse nende koosseisude puhul samadel alustel, v.a erisubjekti (ametiisik) ja eesmärgi (õiguste omandamine ja kohustustest vabanemine) osas (vt RKKKo 3-1-1-40-11, p 13). Nende kuriteokoosseisudega kaitstavateks õigushüvedeks on eeskätt dokumendi puutumatus ja dokumendiga seotud õiguskäive (vt sarnaselt ka: RKKKo 3-1-1-46-07, p 7.2). (p 20)

Hinnapakkumised on käsitatavad KarS § 299 lg-s 1 ja § 345 lg-s 1 nimetatud dokumendina. Kõnealused pakkumised on kirjalikud aktid, mis sisaldavad mõtteväljendust ja olid nende esitamisel mõeldud tõendama õiguslikult relevantseid asjaolusid. Seejuures on pakkumistele märgitud nende väljaandja. Dokument on muu hulgas ka kirjalik akt, millel puudub selle väljaandja allkiri. Dokumendi väljaandja ei pea olema tuvastatav ainuüksi tema allkirja kaudu. Näiteks võib dokumendi väljaandja olla tuletatav dokumendi sisust, sh selle rekvisiitidest ja muudest asjakohastest andmetest. (p 21)

Dokumendi kasutamist ei saa võrdsustada selle väljaandmisega ja see ei hõlma seega võltsitud dokumendi väljaandmist KarS § 299 lg 1 järgi. Seepärast tuleb võltsitud dokumendi kasutamine kvalifitseerida üksnes KarS § 345 järgi. (p 24)

• Haldusõigus
• ->
• Kohalik omavalitsus
• ->
• KOV pädevus

• Haldusõigus
• ->
• Kohalik omavalitsus
• ->
• KOV mõiste

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 10 lg-st 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 25 lg-st 2 tulenevalt on kohaliku omavalitsuse üksus avalik-õiguslik juriidiline isik ning võib õigussubjektina osaleda majanduskäibes, sh majandustegevuse läbiviimises, kui see vastab avalikele huvidele ega ole vastuolus tema ülesannetega. Eelöeldu järeldub muu hulgas ka KOKS § 35 („Majandustegevus ja osalemine juriidilistes isikutes“) lg-st 5, mis sätestab, et vallal või linnal on õigus oma ülesannete täitmiseks sõlmida lepinguid. KOKS § 35 lg 1 kohaselt võib vald või linn teenuste osutamiseks asutada valla või linna ametiasutuse hallatavaid asutusi, mis ei ole juriidilised isikud. Vald või linn võib olla osanik või aktsionär äriühingus, samuti asutada sihtasutusi ja olla mittetulundusühingu liige, arvestades kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduses esitatud tingimusi. Eelnevast tulenevalt võib kohaliku omavalitsuse üksus osaleda avalik-õigusliku juriidilise isikuna oma ülesannete täitmisel majandustegevuses. (p 11)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Varavastased süüteod
• ->
• kelmus
• ->
• soodustuskelmus

KarS § 210 lg-s 2 sätestatud soodustuskelmuse koosseisu esimeseks alternatiiviks on pettuse teel soodustuse saamine. Selle kuriteokoosseisu objektiivseteks tunnusteks on pettus, mille tulemusena satub teine isik eksimusse ja teeb varakäsutuse, ning seeläbi soodustuse saamine. Vaadeldav koosseis kattub ebaõigussisult suuresti kelmuse üldkoosseisuga (KarS § 209), hõlmates sarnaselt pettust, s.o tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomist (vt ka RKKKo 3-1-1-98-09, p 13), ja selle tulemusena varakäsutuse tegemist. Neid kuriteokoosseise eristab peamiselt eksimuses olija poolt käsutatav vara. Erinevalt kelmuse üldkoosseisust, millega kaitstavaks õigushüveks on vara tervikuna (vt ka RKKKo 3-1-1-32-11, p 7), kaitseb soodustuskelmuse koosseis üksnes spetsiifilist liiki vara, s.o avalikke rahalisi ja muid majanduslikke vahendeid. (p 9)

Soodustuskelmus on erilise isikutunnusega koosseis KarS § 24 lg 1 mõttes. Kõnealuse kuriteokoosseisu subjektiks saab KarS § 210 lg-st 2 lähtuvalt olla üksnes soodustuse saaja. Soodustuseks loetakse sama paragrahvi lõike 1 tähenduses tasuta või osaliselt tasuta väljamakset majandustegevuses osalevale isikule riigieelarve, kohaliku omavalitsuse või muudest avalikest vahenditest või maksusoodustust eesmärgiga soodustada majandustegevust. Seega selleks, et isikut käsitada soodustuse saajana, peab väljamakse olema avalikest vahenditest eraldatud majandustegevuses osalevale isikule ja edendama tema majandustegevust. Kuna soodustuse saamine on vahetult seotud isiku majandustegevusega ja peab seda eelduslikult soodustama, tuleb nimetatud erilise isikutunnuse olemasolu hinnata igal üksikjuhul sõltuvalt süüdistuses kirjeldatud asjaoludest. (p 10)

Soodustus on KarS § 210 lg-st 1 lähtuvalt ka selline isikule tasuta või osaliselt tasuta väljamakse avalikest vahenditest, millel võib olla mitu eesmärki. Seejuures ei pea soodustuse peamine eesmärk olema majanduslikku laadi, vaid võib sõltuvalt teo toimepanemise asjaoludest olla ka mittemajanduslik, näiteks tervishoiu-, kultuuri- või haridusalase tegevuse soodustamisel. (p 14)

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 10 lg-st 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 25 lg-st 2 tulenevalt on kohaliku omavalitsuse üksus avalik-õiguslik juriidiline isik ning võib õigussubjektina osaleda majanduskäibes, sh majandustegevuse läbiviimises, kui see vastab avalikele huvidele ega ole vastuolus tema ülesannetega. Eelöeldu järeldub muu hulgas ka KOKS § 35 („Majandustegevus ja osalemine juriidilistes isikutes“) lg-st 5, mis sätestab, et vallal või linnal on õigus oma ülesannete täitmiseks sõlmida lepinguid. KOKS § 35 lg 1 kohaselt võib vald või linn teenuste osutamiseks asutada valla või linna ametiasutuse hallatavaid asutusi, mis ei ole juriidilised isikud. Vald või linn võib olla osanik või aktsionär äriühingus, samuti asutada sihtasutusi ja olla mittetulundusühingu liige, arvestades kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduses esitatud tingimusi. Eelnevast tulenevalt võib kohaliku omavalitsuse üksus osaleda avalik-õigusliku juriidilise isikuna oma ülesannete täitmisel majandustegevuses. (p 11)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• Isikuvastased süüteod
• ->
• vägivallategu
• ->
• kehaline väärkohtlemine

Arvestades rääkimisvõimetu lapse piiratud võimekust välismaailmaga suhtlemisel, saab ja ka tuleb last puudutavad järeldused rajada eeskätt lapse häälelisele väljendusele, nt nutt. Öeldut ei tule mõista selliselt, nagu oleks iga valutunde tekitamine, millega kaasneb lapse nutt, kriminaalkorras karistatav. Näiteks mingite vastumeelsete harjutuste kohustuslik tegemine on puhuti vältimatu ning seega ka sotsiaalselt aktsepteeritav, mistõttu teise isiku keha füüsilist mõjutamist, millega kaasneb teatud ulatuses valuaisting ja nutt, ei saa mõistagi alati karistusõiguslikult hukka mõista. (p 12)

Omal käel õpitud võimlemisharjutusi äärmise intensiivsusega ning ülemäärast jõudu kasutades verbaalse väljendusoskuseta lapse peal rakendades ning samal ajal tema instinktiivset vastupanu maha surudes ja tugevat nuttu ignoreerides on alust rääkida kaudsest tahtlusest ka kehavigastuste kui tagajärje suhtes. Et ülemäärase jõuga ning oskamatult inimese jäsemeid ebaloomulikesse asenditesse painutades võib olla tagajärjeks nt luumurd, on seejuures arusaadav igale nn keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (vt ka RKKKo 3-1-1-50-13, p 12.2). (p 19)

Ka koduselt käepäraste vahenditega inimese tervise parandamisele suunatud tegevus on üldjuhtumil sotsiaalselt aktsepteeritud ning seega ka probleemideta lubatav. Olgu siinkohal nimetatud kasvõi kodused ravimeetodid, kus käepäraste ning ajalooliselt väljakujunenud võtete abil vähendatakse palavikku viinasokkide abil, kasutatakse soodaaure rögalahtistina või ka vähendatakse lihaspinget üldteada harjutuste/massaaži abil jne. Siiski tuleb tõdeda, et teatud juhtudel võivad ka kodustes tingimustes või üldse väljaspool ametlikku meditsiiniteenust rakendatavad meetodid olla sellised, mis enda organismi sekkumise intensiivsuselt ja ka võimalikelt tagajärgedelt on kaalukamad kui lihtne eespool kirjeldatud rahvameditsiin, külgnedes ka olemuslikumalt juba spetsiifilisi teadmisi ja oskusi nõudva tervishoiuteenusega, mis nõuab selle osutamist teatud kvaliteediga. Sellistel juhtudel ei ole paslik enam rääkida kodusest rahvameditsiinist, vaid pigem juba tervishoiuteenusest, mis peab võlaõigusseaduse § 762 kohaselt vastama arstiteaduse üldisele tasemele, s.t eeldab arstiteaduse sisulisemat tundmist konkreetse tervishoiuteenuse osutamiseks, juhindumist konkreetse valdkonna üldtunnustatud ravimeetoditest jne (vt täpsemalt RKKKo 3-1-1-79-10, p 15 jj). Iseäranis oluline on selliste eriteadmiste olemasolu juhtudel, kui mõjutatakse organismi viisidel, mis kulgevad n-ö silmale nähtamatult (nt mõne eksperimentaalse aine manustamine, mille mõju ja toime ei ole väliselt tajutav), ning ka juhul, kui ettevõetava sekkumise ambitsiooniks on teise isiku tervise kaalukas mõjutamine (nt mõnest raskekujulisest haigusest vabanemine). Kui sellise teise inimese tervisesse sekkumise tagajärjeks peaks olema tervisekahjustus, on sellise kontrollimatu riski loomine ja kulgeda laskmine tunnismärkideks, millele toetuvalt on samuti alust tõstatada tõsiselt võetav kahtlus kaudse tahtluse esinemisest toimepanija käitumises. (p 20)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ERIOSA
• ->
• apellatsioonimenetlus
• ->
• apellatsioonimenetluse olemus, piirid ja piiridest väljumine

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• kriminaalmenetluse põhimõtted
• ->
• kohtuliku arutamise vahenditus ja suulisus

Kriminaalasja arutamine apellatsioonimenetluses ei ole esimese astme kohtu menetluse kordamine samasuguses mahus. See väljendub selgelt ka KrMS § 15 lg 2 p-s 2 ja § 331 lg-s 2, mille kohaselt sõltub see, missuguseid küsimusi ringkonnakohtu otsuses käsitleda tuleb ning missuguseid tõendeid on vajalik vahetult uurida, menetletava kohtuasja eripärast. Maakohtu õigeksmõistva otsuse apelleeris üksnes prokurör, mis tähendab, et KrMS § 331 lg 2 kohaselt pidigi ringkonnakohus kriminaalasja arutama esmajoones tema apellatsioonis esitatud põhjenduste ja taotluste alusel. Erandlikult saanuks ja ka pidanuks ringkonnakohus KrMS § 331 lg 3 alusel väljuma apellatsiooni piiridest juhul, kui ta oleks tuvastanud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise või materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, millega süüdistatava olukorda on raskendatud. (p 8)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• Ettevaatamatus
• ->
• ettevaatamatuse liigid

Kui isik saab aru enda teo ohtlikkusest, siis väljakujunenud kohtupraktika järgi peab tagajärje vältimise lootus KarS § 18 lg-s 2 määratletu tähenduses tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje saabumata jäämisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt kontrollimatust juhuslikkusest (vt nt RKKKo 3-1-1-79-15, p 6). (p 16)

Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element – tagajärje ettenägemine – kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Oluline on aga tähele panna, et tahtluse nn teadmise ja tahtmise külge ei saa käsitleda teineteisest isoleeritult, vaid tegemist on tunnustega, mis on omavahel nn sõltuvussuhtes. Kui isik loob teadlikult sellise kausaalahela kulgemise, mille käiku ja tagajärgi ta ei suuda, oska ega ka taha kontrollida, kiidab ta need tagajärjed kaudse tahtluse tähenduses samal ajal ka heaks (vt täpsemalt TRRo 1-11-5311, p-d 7.1–7.3). Tahtluse küsimus lahendatakse sellistel puhkudel seega peamiselt just intellektuaalse külje alusel. Kirjeldatu tähendab sisuliselt seda, et isiku käitumises võimalikku tagajärge puutuva tahtluse tuvastamine pannakse suuresti sõltuvusse konkreetse teo väliselt avalduvast ohtlikkuse astmest, mida senises praktikas on nimetatud teo objektiivseks avaldumiseks (vt nt RKKKo 3-1-1-79-15, p 8). (p 17)

Omal käel õpitud võimlemisharjutusi äärmise intensiivsusega ning ülemäärast jõudu kasutades verbaalse väljendusoskuseta lapse peal rakendades ning samal ajal tema instinktiivset vastupanu maha surudes ja tugevat nuttu ignoreerides on alust rääkida kaudsest tahtlusest ka kehavigastuste kui tagajärje suhtes. Et ülemäärase jõuga ning oskamatult inimese jäsemeid ebaloomulikesse asenditesse painutades võib olla tagajärjeks nt luumurd, on seejuures arusaadav igale nn keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (vt ka RKKKo 3-1-1-50-13, p 12.2). (p 19)

Ka koduselt käepäraste vahenditega inimese tervise parandamisele suunatud tegevus on üldjuhtumil sotsiaalselt aktsepteeritud ning seega ka probleemideta lubatav. Olgu siinkohal nimetatud kasvõi kodused ravimeetodid, kus käepäraste ning ajalooliselt väljakujunenud võtete abil vähendatakse palavikku viinasokkide abil, kasutatakse soodaaure rögalahtistina või ka vähendatakse lihaspinget üldteada harjutuste/massaaži abil jne. Siiski tuleb tõdeda, et teatud juhtudel võivad ka kodustes tingimustes või üldse väljaspool ametlikku meditsiiniteenust rakendatavad meetodid olla sellised, mis enda organismi sekkumise intensiivsuselt ja ka võimalikelt tagajärgedelt on kaalukamad kui lihtne eespool kirjeldatud rahvameditsiin, külgnedes ka olemuslikumalt juba spetsiifilisi teadmisi ja oskusi nõudva tervishoiuteenusega, mis nõuab selle osutamist teatud kvaliteediga. Sellistel juhtudel ei ole paslik enam rääkida kodusest rahvameditsiinist, vaid pigem juba tervishoiuteenusest, mis peab võlaõigusseaduse § 762 kohaselt vastama arstiteaduse üldisele tasemele, s.t eeldab arstiteaduse sisulisemat tundmist konkreetse tervishoiuteenuse osutamiseks, juhindumist konkreetse valdkonna üldtunnustatud ravimeetoditest jne (vt täpsemalt RKKKo 3-1-1-79-10, p 15 jj). Iseäranis oluline on selliste eriteadmiste olemasolu juhtudel, kui mõjutatakse organismi viisidel, mis kulgevad n-ö silmale nähtamatult (nt mõne eksperimentaalse aine manustamine, mille mõju ja toime ei ole väliselt tajutav), ning ka juhul, kui ettevõetava sekkumise ambitsiooniks on teise isiku tervise kaalukas mõjutamine (nt mõnest raskekujulisest haigusest vabanemine). Kui sellise teise inimese tervisesse sekkumise tagajärjeks peaks olema tervisekahjustus, on sellise kontrollimatu riski loomine ja kulgeda laskmine tunnismärkideks, millele toetuvalt on samuti alust tõstatada tõsiselt võetav kahtlus kaudse tahtluse esinemisest toimepanija käitumises. (p 20)