/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 178| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-18-9594/31 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 29.05.2020

Tegevusetusdeliktide puhul tuleb mh näidata, millest tulenevalt menetleja leidis, et tegutsemiskohustus oli konkreetsel füüsilisel isikul, ja milline oli nõutav tegu, mille ta tegemata jättis (vt RKKKo 3-1-1-84-16, p 28). Juriidilise isiku ja tema juhatuse liikme kohustusi ei saa samastada ja üldjuhul juhatuse liige juriidilise isiku kohustuste täitmise eest isiklikult ei vastuta, v.a kui õigusnormiga on pandud tegutsemiskohustus juriidilise isiku kõrval ka juhatuse liikmele isiklikult (samas, p-d 38 ja 39). Kehtiv VMS § 286 kohustab välismaalasest töötaja Eestis viibimise ja töötamise õiguslikku alust kontrollima üksnes tööandjat. (p 9)

Vt ka p 10.

1-19-5146/52 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 14.05.2020

Korduvus ehk retsidiiv on eriline isikutunnus (KarS § 24 lg 1). KarS § 121 lg 2 p 3 kontekstis peab isik olema vähemalt kahel korral toime pannud kehalise väärkohtlemise. See näitab tema spetsiifilist isikuomadust, mis seisneb kalduvuses panna toime sama kuritegu. Seetõttu kätkeb uus kehaline väärkohtlemine esimesega võrreldes suuremat ebaõigust. Oluline ei ole, kas isik on kehalise väärkohtlemise eest süüdi mõistetud ja seejärel uue kuriteo toime pannud (juriidiline retsidiiv) või on ta pannud toime vähemalt kaks kehalist väärkohtlemist, mille eest ei ole teda varem karistatud, ning need tuvastatakse ühes kriminaalmenetluses (faktiline retsidiiv) (vt nt RKKKo 3-1-1-72-16, p 9). Juriidilise retsidiivi korral avaldub uue kehalise väärkohtlemise ebaõigus muu hulgas selles, et varem mõistetud karistus pole mõjutanud toimepanijat hoiduma samast kuriteost. (p 8)

Korduvus tähendab KarS § 121 lg 2 p 3 mõistes mistahes varem toime pandud tahtliku kuriteoga kehalise väärkohtlemise koosseisu täitmist. Kuna see on toimepanija isikut iseloomustav tunnus, pole seejuures oluline, kas ta on varem realiseerinud ainult kehalise väärkohtlemise koosseisu (KarS § 121) või mõne muu süüteo, mis hõlmab kehalist väärkohtlemist, aga lisab sellele ühe või mitu tunnust. (p 9, vt ka p 10, 11)


Korduvus ehk retsidiiv on eriline isikutunnus (KarS § 24 lg 1). KarS § 121 lg 2 p 3 kontekstis peab isik olema vähemalt kahel korral toime pannud kehalise väärkohtlemise. See näitab tema spetsiifilist isikuomadust, mis seisneb kalduvuses panna toime sama kuritegu. Seetõttu kätkeb uus kehaline väärkohtlemine esimesega võrreldes suuremat ebaõigust. Oluline ei ole, kas isik on kehalise väärkohtlemise eest süüdi mõistetud ja seejärel uue kuriteo toime pannud (juriidiline retsidiiv) või on ta pannud toime vähemalt kaks kehalist väärkohtlemist, mille eest ei ole teda varem karistatud, ning need tuvastatakse ühes kriminaalmenetluses (faktiline retsidiiv) (vt nt RKKKo 3-1-1-72-16, p 9). Juriidilise retsidiivi korral avaldub uue kehalise väärkohtlemise ebaõigus muu hulgas selles, et varem mõistetud karistus pole mõjutanud toimepanijat hoiduma samast kuriteost. (p 8)

Paljud karistusseadustiku eriosa kuriteokoosseisud sisaldavad ühe tunnusena vägivalda, mille all mõistetakse muu hulgas sellist tegu, mis vastab kehalise väärkohtlemise koosseisule (vt nt RKKKo 1-18-5540/50, p 14). Kui isik on varem pannud toime niisuguse kuriteo (nt KarS § 200 lg 1 või § 263 lg 1 p 1), mille käigus ta täitis ühtlasi kehalise väärkohtlemise koosseisu, avaldub uues kehalises väärkohtlemises tema retsidiivsus. Et ta on varemgi toime pannud sama teo, siis näitab see kalduvust kasutada vägivalda KarS § 121 tähenduses, täites kehalise väärkohtlemise korduvuse tunnuse. Öeldu ei sõltu sellest, kuhu on kehalise väärkohtlemise koosseisulisi tunnuseid hõlmav kuriteokoosseis karistusseadustiku eriosas paigutatud ja milliste õigushüvede kaitsele on see lisaks KarS §-ga 121 kaitstavale õigushüvele veel suunatud (nt KarS § 263 lg 1 p 1 puhul avalik kord). Mõistagi langeb KarS § 121 lg 2 p 3 alla ka varasem raske tervisekahjustuse tekitamine (KarS § 118), mis sisaldab kehalise väärkohtlemise koosseisu realiseerimist (täpsemini tervise kahjustamist) (vt RKKKo 1-17-105/35, p 11). (p 10)

Samuti täidab kehalise väärkohtlemise korduvuse tunnuse varem toime pandud tapmine (KarS § 113) või mõrv (KarS § 114). KarS § 121 kaitseb teise inimese tervist ehk kehalist ja vaimset heaolu (vt RKKKo 1-18-5540/50, p 14). Inimese tervis on olemuslikult seotud elu kui õigushüvega. Elu kaitseks kehtestatud kuriteokoosseisud on suunatud sisuliselt inimese kehalise puutumatuse kõige intensiivsema ründe vastu. Kuna elu on tervisest õigushüvena kaalukam ehk siis seda kaitsvad koosseisud ületavad oma raskusastmelt kehalise väärkohtlemise koosseisu, siis seda enam täidab kehalise väärkohtlemise korduvuse tunnuse ka varem toime pandud tapmine või mõrv. Kui isik paneb toime kehalise väärkohtlemise ja ta on varem süüdi mõistetud näiteks mõrva eest, näitab seegi tema retsidiivsust KarS § 121 lg 2 p 3 tähenduses. (p 11)

Korduvuse tunnuse olemasolu on üks tõendamiseseme asjaoludest (KrMS § 62 p 2). Prokuratuur peab näitama, et varem toime pandud kuritegu kätkes kehalist väärkohtlemist. Näiteks kui isik on varem mõistetud süüdi vägistamises (KarS § 141), siis tuleb talle KarS § 121 lg 2 p 3 tähenduses korduvuse omistamiseks tõendada, et vägistamine seisnes muu hulgas vägivalla kasutamises KarS § 121 mõttes. (p 13)


Korduvuse tunnuse olemasolu on üks tõendamiseseme asjaoludest (KrMS § 62 p 2). Prokuratuur peab näitama, et varem toime pandud kuritegu kätkes kehalist väärkohtlemist. Näiteks kui isik on varem mõistetud süüdi vägistamises (KarS § 141), siis tuleb talle KarS § 121 lg 2 p 3 tähenduses korduvuse omistamiseks tõendada, et vägistamine seisnes muu hulgas vägivalla kasutamises KarS § 121 mõttes. (p 13)

1-18-7408/62 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 08.05.2020

Riigikohtu praktikas on jätkuva ja korduvate süütegude eristamisel leitud järgmist. Ühe teoga on tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. Hindamaks, kas tegemist on ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud üldjuhul ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toime pandud süütegu. Sarnased on sellised teod, mis ründavad sarnastel asjaoludel sama õigushüve ja täidavad sama süüteokoosseisu ning on omavahel reeglina ka ajaliselt ja ruumiliselt lähedased. Ühtset tahtlust näitab see, kui isiku tahtlus hõlmab juba enne ühe niisuguse teo lõpuleviimist ka järgmise teo. (Vt nt RKKKo 1-15-11032/308, p 34 ning RKKKo 1-17-11432/93, p 9.) Eeltoodud kriteeriumid kogumis aitavad hinnata, kas tegude toimepanemise asjaolud on käsitatavad jätkuva või korduva teona. (p 10)

Isiku sarnane tegutsemismuster, sama õigushüve ründamine ja sama süüteokoosseisu realiseerimine võivad esineda ka korduvuse puhul, mistõttu ei ole need piisavad korduvuse eristamiseks jätkuvusest. Süstemaatiline käitumine, mille eesmärk oli saada varjatult ning teiste isikute kaudu kasu, ei kinnita samuti tegude jätkuvust, kuivõrd ka kuritegude korduva toimepanemise eesmärk võib olla varalise kasu saamine. Toimingupiirangute rikkumine ajaliselt lähedaste või mingis osas kattuvate riigihangete läbiviimisel pole jätkuva teo tuvastamisel määrava tähendusega (vt ka RKKKo 1-15-11032/308, p 36). (p 11)


Riigihangete läbiviimisel on toimingupiirangute rikkumisi võimalik toime panna kuni hankemenetluse lõpuni, s.t kas hankemenetluse tühistamiseni või hankelepingu sõlmimiseni. KarS §-s 300^1 sätestatud koosseisu tuvastamisel ei ole tagajärje saabumine (nt riigihanke võitmine ja/või hankelepingu sõlmimine) oluline, sest kuriteona on karistatav ainuüksi toimingupiirangu rikkumine ehk keelatud toimingu või otsuse tegemine. (p 18)


KarS § 81 lg 7 p 2 kohaselt peatub väärteotunnustega teo aegumine kriminaalmenetluse alustamisel kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni. Väärteotunnustega teo puhul, mis üldreeglina aeguks KarS § 81 lg 3 järgi kahe aasta möödumisel, aegumine KarS § 81 lg 8 teise lause kohaselt siiski ei uuene, kui teost on kriminaalmenetluse lõpetamise hetkeks möödunud kolm aastat (vt ka RKKKo 3-1-1-50-16, p-d 21 ja 28). Sellises olukorras ei ole väärteotunnustega teo osas väärteomenetluse alustamine enam võimalik ning isik tuleb temale esitatud etteheites õigeks mõista (vt RKKKo 3-1-1-22-15, p 14). (p 20)


Süüdimõistmise mahu oluline vähenemine kriminaalmenetluse osaliselt aegumisega lõpetamise ning ühe teo osas süüdistatava õigeksmõistmise tõttu olukorras, kus prokuratuur ei ole kassatsiooni esitanud, tingib süüdistatavale mõistetud karistuse vähendamise. (p 22)


KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seotud erandid). Kohtupraktika kohaselt tuleb seda normi kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. Sellisel juhul jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (Vt viimati RKKKo 1-17-11682/102, p 26.) (p 25)

Kliendil ja kaitsjal ei ole keelatud kokku leppida õigusteenuse osutamise kindlas tasus (AdvS § 61 lg 1 p 2), kuid esitades kohtule valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise taotluse, peab see võimaldama kohtul analüüsida osutatud õigusteenuse põhjendatust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, s.t eelkõige töötunni hinna ja tööaja adekvaatsust. Olukorras, kus kaitsjatasu taotlusest ega arvetest ei nähtu menetlustoimingutele kulutatud aega ega kaitsja tunnihinda, tuvastab kohus ka need asjaolud enda äranägemisel hinnanguliselt, arvestades kohtupraktikat ning mõistlikkuse põhimõtet. (Vt ka RKKKo 3-1-1-14-14, p-d 1067 ja 1068.) (p 26)


Maakohtu otsuses märgitud edasikaebekord, mille kohaselt tuleb apellatsioon esitada ringkonnakohtule maakohtu kaudu, on ekslik, sest juba 29. märtsist 2015 kehtiva KrMS § 319 lg 2 redaktsiooni kohaselt esitatakse apellatsioon otse ringkonnakohtule. (p 29)

4-19-4632/23 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 04.05.2020

Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt saab juriidiline isik kui abstraktsioon tegutseda vaid füüsilise isiku kaudu (vt RKKKo 4-19-2526/19, p 10). Näiteks, otsustamaks, kas juriidilise isiku karistamine VMS § 300 lg 2 alusel on seaduslik, tuleb KarS § 14 lg 1 kohaselt esmalt kontrollida, kas vähemalt ühe väärteoprotokollis nimetatud füüsilise isiku teos esinevad kõik menetlusalusele isikule etteheidetava väärteo tunnused. Seega tuleb vastata küsimusele, kas füüsilise isiku käitumine vastab VMS § 300 lg 1 tunnustele. (p 8, 9)


Juhatuse liiget ja tootmisjuhti ei saa samastada juriidilise isikuga, keda nad esindasid (vrd RKKKo 4-16-5811/27, p 12 ja RKKKo 3-1-1-84-16, p 38). (p 12)


Kui karistusseadustiku eriosas või muus seaduses kirjeldatakse süüteokoosseisu tunnusena toimepanija erilisi isikuomadusi, eesmärke või motiive, tuleb täideviija karistusõigusliku vastutuse vältimatu eeldusena kindlaks teha vastava isikutunnuse olemasolu (vt RKKKo 4-17-3766/25, p 14). VMS § 300 lg 1 kohaselt karistatakse Eestis seadusliku aluseta viibival välismaalasel töötamise võimaldamise eest, kui tööandja ei ole täitnud VMS §-s 285 või § 286 lg-s 1 või 4 sätestatud kohustusi. Viidatud normidest tulenevalt saab VMS §-s 300 sätestatud väärteo toime panna üksnes tööandja. (p 10)

Süüteokoosseisu subjekti kirjeldav termin „tööandja“ pole määratlemata õigusmõiste, mida saaks konkreetse kaasuse tehiolusid arvesse võttes vabalt sisustada. Tööandja on töölepingu seaduse (TLS) § 1 lg-s 1 nimetatud isik, kes võib olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. Viidatud normis määratletakse tööandjat kui isikut, kelle heaks teeb teine füüsiline isik töölepingu alusel tööd ja kes on kohustatud maksma töötajale töö tegemise eest tasu (vt RKKKo 4-17-3766/25, p 16). (p 11)

1-18-2232/179 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 03.04.2020

KarS § 184 lg-s 21 kirjeldatud suure varalise kasu saamise eesmärk kujutab endast süüteokoosseisu subjektiivset tunnust, mis iseloomustab toimepanija käitumise sihte ja näitab kavatsetust narkootilise aine edasise käitlemise suhtes. Kuivõrd tegemist on mittekongruentse süüteokoosseisu tunnusega, millele koosseisu objektiivsete tunnuste hulgas vaste puudub, ei ole tähtis, kui suure varalise kasu süüdistatav narkootilist ainet käideldes tegelikult sai ja kas tema soovitu ka realiseerus, vaid üksnes see, kui suurt varalist kasu ta taotles. (Vt RKKKo 3-1-1-38-11, p 30 ning RKKKo 3-1-1-18-08, p 17.) Nii võib KarS § 184 lg 21 alusel vastutada ka isik, kes soovis küll saada narkootilist ainet käideldes suurt varalist kasu, kuid kellel tegelikult seda ainet näiteks kinnipidamise tõttu müüa ei õnnestunudki, kes müügist midagi ei teeninud või sai loodetust oluliselt väiksemat tulu. (p 52)

Suure varalise kasu hindamise lähtualusena on senises kohtupraktikas tuginetud suure varalise kahju mõistele (vt nt RKKKo 3-1-1-44-08, p 9.1). Kehtiva seaduse kohaselt saab suure varalise kasu määratleda KarS § 12^1 p 2 kaudu, mille järgi on kahju või süüteo ulatus suur, kui see ületab 40 000 eurot. (p 53)

Kuivõrd suure varalise kasu saamise eesmärk kirjeldab süüteokoosseisu subjektiivse tunnusena süüdlase sihti, on tegemist toimepanijat iseloomustava erilise isikutunnusega. KarS § 24 lg 1 kohaselt on eriline isikutunnus karistusseadustiku eriosas või muus seaduses ettenähtud süüteokoosseisu tunnus, mis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, eesmärke või motiive. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt kehtib seaduses sätestatud vastutust raskendav, kergendav või välistav eriline isikutunnus üksnes erilise isikutunnusega toimepanija suhtes. Kaastäideviimise kontekstis tuleb KarS § 24 lg-s 3 märgitut mõista nii, et KarS § 184 lg-s 21 sätestatud süüteo grupis toimepanemisel peab iga grupi liige seadma eesmärgiks suure varalise kasu saamise, s.t taotlema teo toimepanemisega isiklikult varalist kasu KarS § 121 p-s 2 sätestatud summat ületavas määras. KarS § 24 lg-s 3 sätestatust tulenevalt ei piisa isiku süüditunnistamiseks KarS § 184 lg 21 järgi sellest, kui kuriteost taotletud kasu jagamise korral toimepanijate vahel võrdsetes osades ei ületaks iga toimepanija kasu eraldivõetuna KarS § 121 p-s 2 ette nähtud määra. Vastupidine käsitlus irduks arusaamast, mille kohaselt on eriline isikutunnus rangelt individualiseeritav. (p 55)

Samasugusest arusaamast juhindus Riigikohus ka asjas nr 3-1-1-38-11 tehtud lahendis, märkides, et kuigi teo objektiivne avaldumine võib anda olulist teavet süüdlase tegevuse sihtide kohta, peab süüteo subjektiivsete tunnuste tuvastamise reeglite kohaselt ikkagi selgitama, mida toimepanijad oma tegevuse tulemusena taotlesid. Nii ei saa välistada, et isik tabatakse suure koguse narkootilise aine valmistamiselt või vedamiselt, kuid eelneva kokkuleppe alusel tasustati tema sellist tegevust vaid allapoole suure varalise kasu määra jäävas summas. (Vt osutatud otsuse p 31.2.) Öeldust järeldub kokkuvõtlikult, et KarS § 24 lg 3 järgi tuleb narkootilise aine käitlemise ahelas iga isiku puhul kindlaks teha, missugustel sisemistel ajenditel ja missuguse kasu eesmärgil ta narkootilist ainet käitles. (p 56)

Seadusandja on KarS § 184 lg-s 21 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste realiseerimise seadnud sõltuvusse kuriteoga taotletud kasu suurusest. Narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisega taotletavat varalist kasu KarS § 184 lg 21 tähenduses ei saa automaatselt samastada käideldud aine tegeliku või potentsiaalse müügihinna või turuväärtusega. (p 60)

Esmalt kõneleb selle vastu grammatiline argument: seadus räägib suure varalise „kasu“ saamise eesmärgist, mitte aga suure varalise väärtusega narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisest. Kasu all mõistetakse millestki või millegi kaudu saadavat majanduslikku tulu. KarS § 184 lg-s 2^1 toodud kasu mõiste tõlgendamisel tuleb silmas pidada ka seda, millises tähenduses kasutatakse sama terminit teistes seadustes. Nii defineeritakse tulumaksuseaduses kasu ja kahju vara müügist otsesõnu kui müüdud vara soetamismaksumuse ja müügihinna vahet (§ 37 lg 1 ls 1). Seega ei viita „kasu“ mitte üksnes käibele või laekumisele, vaid tulu ja kulu (positiivsele) erinevusele. (p 61)

Pole alust arvata, et KarS § 184 lg-s 21 andis seadusandja kasu mõistele oluliselt teistsuguse tähenduse, samastades narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisel silmas peetava kasu aine käitlemisest laekuva või laekuda võiva summaga, arvestamata samas selle tulu saamiseks tehtavaid vältimatuid kulutusi. Nii ei saa rääkida „suure“ varalise kasu saamise eesmärgist toimepanija puhul, kes käitleb narkootikume selleks, et rikastuda käitlemisteo tulemusel sellise summa võrra, mis on väiksem KarS § 121 p-s 2 ette nähtud määrast. Seadusandja on seadnud KarS § 184 lg 2^1 kohaldatavuse sõltuvusse toimepanija rikastumissoovi ulatusest, mitte käideldava narkootilise või psühhotroopse aine väärtusest. Järelikult eeldab kõnesoleva kvalifikatsiooni kohaldamine seda, et toimepanija eesmärk oleks suurendada narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise tulemusel oma vara koguväärtust vähemalt 40 000 euro ja 1 sendi võrra (vt RKKKo 3-1-1-54-15, p 39). (p 62)

Varavastaste kuritegude puhul on kohtupraktikas omaks võetud seisukoht, et varalise kasu saamise kindlakstegemiseks peab võrdlema süüdistatava varalist olukorda enne ja pärast varakäsutust (vt nt RKKKo 3-1-1-3-10, p 14). Ühtlasi on leitud, et kuriteo koosseisulise kahju suuruse kindlaksmääramisel tuleb kahjusummast maha arvata kasu, mida kahjustatud isik sai talle kahju tekitamise tagajärjel (vt RKKKo 3-1-1-55-09, p 17). Sama moodi tuleb ka varalise kasu suuruse kindlaksmääramisel lähtuda üldjuhul nn netopõhimõttest ja arvata tulust maha kulu, mida toimepanija kuriteokoosseisus nimetatud kasu saamiseks vältimatult kandma peab. KarS § 184 lg 2^1 kontekstis tähendab see eeskätt seda, et toimepanija poolt silmas peetava varalise kasu suuruse kindlaksmääramisel tuleb narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisest saadud või loodetavast tulust maha arvata kulu, mida isik tulu saamiseks kannab või millega ta tegu toime pannes arvestab. Üldjuhul ja esmajoones tähendab öeldu seda, et narkootilise või psühhotroopse aine (potentsiaalsest) müügihinnast tuleb maha arvata selle ostuhind, kui viimase kohta on usutavaid andmeid. Kuigi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemine on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 3 lg 1 järgi üldjuhul keelatud, ei saa sellest teha järeldust, nagu oleksid need ained majanduslikult väärtusetud ja et neid saaks (ebaseaduslikult) hankida tasu maksmata, s.t omandamisega seotud kulutusi tegemata. Järelikult, kui keegi soetab näiteks 20 000 euro eest narkootilist ainet selleks, et see 50 000 euro eest edasi müüa, tegutseb ta eesmärgiga saada varalist kasu summas 30 000 (mitte 50 000) eurot, sest sellise teo toimepanemise tulemusena suureneks tema vara väärtus 30 000, aga mitte 50 000 euro võrra. (p 63)

Selle vastu, et tõlgendada kasu KarS § 184 lg 21 tähenduses laiendavalt ehk sisuliselt narkootilise aine käitlemisest saadava brutotuluna, räägib ka KarS § 184 lg 21 sanktsioon. See näeb ette 6–20 aastase või eluaegse vangistuse. Sedavõrd range sanktsiooni korral tuleb vastutust loovaid või raskendavaid kuriteokoosseisu tunnuseid tõlgendada kitsalt (vt ka nt RKKKo 1-16-6452/340, p 37). (p 64)

Süüdistusfunktsiooni kandjana tuleb prokuratuuril esitada kohtule tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid (KrMS § 7 lg 2, § 14 lg 1 ja § 154 lg 2 p 4). Seega peab prokuratuur KarS § 184 lg 2^1 järgi esitatud süüdistuse korral tõendama ka toimepanija tegutsemise suure varalise kasu saamise eesmärgil. Öeldu ei tähenda aga seda, nagu peaks prokuratuur seejuures tõendama toimepanija kulude suurust seoses narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisega sellises olukorras, kus puuduvad vähimadki tõenduslikud pidepunktid selle kohta, missugusel viisil süüdistatav narkootilist või psühhotroopset ainet soetas ja kas ning missugust hinda ta selle eest maksis. Kõnealusel juhul on ainuvõimalik võrdsustada selle aine potentsiaalne müügihind kuriteost taotletud kasuga. (p 65)

KarS § 184 paikneb rahvatervisevastaste süütegude peatükis. Sellega kaitstakse rahvatervist kahju eest, mida põhjustab narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslik levik inimeste tervisele. Seda silmas pidades oleneb narkootilise või psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemise hukkamõistetavus ja karistamisväärsus eeskätt sellest, mil määral ja kui paljude inimeste tervist sellise käitumisega ohustatakse või kahjustatakse. See omakorda oleneb suuresti käideldud narkootilise aine kogusest ja liigist. Mida suurem on ebaseaduslikult käideldud narkootilise või psühhotroopse aine kogus, seda suurema hulga inimesteni võib see eelduslikult jõuda ja seda suuremat kahju see aine nende inimeste tervisele eelduslikult põhjustab. KarS §-ga 184 kaitstava õigushüve kahjustamise ulatust peegeldabki esmajoones käideldud mõjuaine kogus, s.o puhta narkootilise või psühhotroopse aine hulk. Just käideldud puhta narkoaine koguse järgi on võimalik hinnata, kui suurele hulgale inimestele oleks käideldud narkootilisest ainest narkojoobe tekitamiseks piisanud (viimati RKKKo 1-17-8179/92, p 12) ja kui ulatuslikult süüdlane sellise teoga rahvatervist ohustas. Niisamuti on narkootilise aine käitlemisega rahvatervisele tekitatav kahju või oht seda suurem, mida tugevatoimelisem on käideldud aine ja mida rohkem ta sõltuvust tekitab. (p 76)

Narkootilise aine käitlemisest loodetava varalise kasu suurus on seevastu vaid kaudne indikaator, mis võib osutada käideldud narkootilise aine kogusele ja ohtlikkusele. Ehkki varalise kasu saamine on praktikas tõesti kõige levinum suurte narkootilise või psühhotroopse aine koguste käitlemise põhjus, ei muuda see fakti, et soovitud varaline kasu ja selle suurus pole näitaja, mis iseloomustaks vahetult käitlemisteo ohtlikkust rahvatervisele. (p 77)

Seega olukorras, kus seadusandja soovib näha ette eraldi karistuse juhtudeks, mil narkootilise või psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemisega kahjustatakse või ohustatakse rahvatervist erakordselt suurel määral, võiks kaaluda KarS § 184 lg 21 muutmist. Seda saaks teha näiteks nii, et kõnesolevas lõikes sätestatud raskema karistuse kohaldamine ei oleneks mitte sellest, kas ja kui suurt varalist kasu toimepanija narkootilist või psühhotroopset ainet käideldes soovis, vaid käideldud narkootilise või psühhotroopse aine (eriti suurest, ülisuurest vmt) kogusest. Kaitstavat õigushüve silmas pidades iseloomustaks käideldava aine kogus toimepanija teo raskust ja süü suurust täpsemini kui kehtivas seaduses sisalduv „suure varalise kasu saamise eesmärk“. (p 78)

Väärib märkimist, et omakasu eesmärk on KarS § 58 p 1 kohaselt koosseisuväline karistust raskendav asjaolu, mistõttu saaks käitlemisteo suunatust varalise kasu teenimisele karistuse mõistmisel arvesse võtta ka siis, kui jätta varalise kasu saamise eesmärk KarS § 184 lg 2^1 dispositsioonist välja. (p 79)


Suure varalise kasu hindamise lähtualusena on senises kohtupraktikas tuginetud suure varalise kahju mõistele (vt nt RKKKo 3-1-1-44-08, p 9.1). Kehtiva seaduse kohaselt saab suure varalise kasu määratleda KarS § 12^1 p 2 kaudu, mille järgi on kahju või süüteo ulatus suur, kui see ületab 40 000 eurot. (p 53)

Seadusandja on KarS § 184 lg-s 21 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste realiseerimise seadnud sõltuvusse kuriteoga taotletud kasu suurusest. Narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisega taotletavat varalist kasu KarS § 184 lg 21 tähenduses ei saa automaatselt samastada käideldud aine tegeliku või potentsiaalse müügihinna või turuväärtusega. (p 60)

Esmalt kõneleb selle vastu grammatiline argument: seadus räägib suure varalise „kasu“ saamise eesmärgist, mitte aga suure varalise väärtusega narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisest. Kasu all mõistetakse millestki või millegi kaudu saadavat majanduslikku tulu. KarS § 184 lg-s 2^1 toodud kasu mõiste tõlgendamisel tuleb silmas pidada ka seda, millises tähenduses kasutatakse sama terminit teistes seadustes. Nii defineeritakse tulumaksuseaduses kasu ja kahju vara müügist otsesõnu kui müüdud vara soetamismaksumuse ja müügihinna vahet (§ 37 lg 1 ls 1). Seega ei viita „kasu“ mitte üksnes käibele või laekumisele, vaid tulu ja kulu (positiivsele) erinevusele. (p 61)

Pole alust arvata, et KarS § 184 lg-s 21 andis seadusandja kasu mõistele oluliselt teistsuguse tähenduse, samastades narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisel silmas peetava kasu aine käitlemisest laekuva või laekuda võiva summaga, arvestamata samas selle tulu saamiseks tehtavaid vältimatuid kulutusi. Nii ei saa rääkida „suure“ varalise kasu saamise eesmärgist toimepanija puhul, kes käitleb narkootikume selleks, et rikastuda käitlemisteo tulemusel sellise summa võrra, mis on väiksem KarS § 121 p-s 2 ette nähtud määrast. Seadusandja on seadnud KarS § 184 lg 2^1 kohaldatavuse sõltuvusse toimepanija rikastumissoovi ulatusest, mitte käideldava narkootilise või psühhotroopse aine väärtusest. Järelikult eeldab kõnesoleva kvalifikatsiooni kohaldamine seda, et toimepanija eesmärk oleks suurendada narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise tulemusel oma vara koguväärtust vähemalt 40 000 euro ja 1 sendi võrra (vt RKKKo 3-1-1-54-15, p 39). (p 62)

Varavastaste kuritegude puhul on kohtupraktikas omaks võetud seisukoht, et varalise kasu saamise kindlakstegemiseks peab võrdlema süüdistatava varalist olukorda enne ja pärast varakäsutust (vt nt RKKKo 3-1-1-3-10, p 14). Ühtlasi on leitud, et kuriteo koosseisulise kahju suuruse kindlaksmääramisel tuleb kahjusummast maha arvata kasu, mida kahjustatud isik sai talle kahju tekitamise tagajärjel (vt RKKKo 3-1-1-55-09, p 17). Sama moodi tuleb ka varalise kasu suuruse kindlaksmääramisel lähtuda üldjuhul nn netopõhimõttest ja arvata tulust maha kulu, mida toimepanija kuriteokoosseisus nimetatud kasu saamiseks vältimatult kandma peab. KarS § 184 lg 2^1 kontekstis tähendab see eeskätt seda, et toimepanija poolt silmas peetava varalise kasu suuruse kindlaksmääramisel tuleb narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisest saadud või loodetavast tulust maha arvata kulu, mida isik tulu saamiseks kannab või millega ta tegu toime pannes arvestab. Üldjuhul ja esmajoones tähendab öeldu seda, et narkootilise või psühhotroopse aine (potentsiaalsest) müügihinnast tuleb maha arvata selle ostuhind, kui viimase kohta on usutavaid andmeid. Kuigi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemine on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 3 lg 1 järgi üldjuhul keelatud, ei saa sellest teha järeldust, nagu oleksid need ained majanduslikult väärtusetud ja et neid saaks (ebaseaduslikult) hankida tasu maksmata, s.t omandamisega seotud kulutusi tegemata. Järelikult, kui keegi soetab näiteks 20 000 euro eest narkootilist ainet selleks, et see 50 000 euro eest edasi müüa, tegutseb ta eesmärgiga saada varalist kasu summas 30 000 (mitte 50 000) eurot, sest sellise teo toimepanemise tulemusena suureneks tema vara väärtus 30 000, aga mitte 50 000 euro võrra. (p 63)

Selle vastu, et tõlgendada kasu KarS § 184 lg 21 tähenduses laiendavalt ehk sisuliselt narkootilise aine käitlemisest saadava brutotuluna, räägib ka KarS § 184 lg 21 sanktsioon. See näeb ette 6–20 aastase või eluaegse vangistuse. Sedavõrd range sanktsiooni korral tuleb vastutust loovaid või raskendavaid kuriteokoosseisu tunnuseid tõlgendada kitsalt (vt ka nt RKKKo 1-16-6452/340, p 37). (p 64)

Süüdistusfunktsiooni kandjana tuleb prokuratuuril esitada kohtule tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid (KrMS § 7 lg 2, § 14 lg 1 ja § 154 lg 2 p 4). Seega peab prokuratuur KarS § 184 lg 2^1 järgi esitatud süüdistuse korral tõendama ka toimepanija tegutsemise suure varalise kasu saamise eesmärgil. Öeldu ei tähenda aga seda, nagu peaks prokuratuur seejuures tõendama toimepanija kulude suurust seoses narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisega sellises olukorras, kus puuduvad vähimadki tõenduslikud pidepunktid selle kohta, missugusel viisil süüdistatav narkootilist või psühhotroopset ainet soetas ja kas ning missugust hinda ta selle eest maksis. Kõnealusel juhul on ainuvõimalik võrdsustada selle aine potentsiaalne müügihind kuriteost taotletud kasuga. (p 65)


Kuivõrd suure varalise kasu saamise eesmärk kirjeldab süüteokoosseisu subjektiivse tunnusena süüdlase sihti, on tegemist toimepanijat iseloomustava erilise isikutunnusega. KarS § 24 lg 1 kohaselt on eriline isikutunnus karistusseadustiku eriosas või muus seaduses ettenähtud süüteokoosseisu tunnus, mis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, eesmärke või motiive. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt kehtib seaduses sätestatud vastutust raskendav, kergendav või välistav eriline isikutunnus üksnes erilise isikutunnusega toimepanija suhtes. Kaastäideviimise kontekstis tuleb KarS § 24 lg-s 3 märgitut mõista nii, et KarS § 184 lg-s 21 sätestatud süüteo grupis toimepanemisel peab iga grupi liige seadma eesmärgiks suure varalise kasu saamise, s.t taotlema teo toimepanemisega isiklikult varalist kasu KarS § 121 p-s 2 sätestatud summat ületavas määras. KarS § 24 lg-s 3 sätestatust tulenevalt ei piisa isiku süüditunnistamiseks KarS § 184 lg 21 järgi sellest, kui kuriteost taotletud kasu jagamise korral toimepanijate vahel võrdsetes osades ei ületaks iga toimepanija kasu eraldivõetuna KarS § 121 p-s 2 ette nähtud määra. Vastupidine käsitlus irduks arusaamast, mille kohaselt on eriline isikutunnus rangelt individualiseeritav. (p 55)

Samasugusest arusaamast juhindus Riigikohus ka asjas nr 3-1-1-38-11 tehtud lahendis, märkides, et kuigi teo objektiivne avaldumine võib anda olulist teavet süüdlase tegevuse sihtide kohta, peab süüteo subjektiivsete tunnuste tuvastamise reeglite kohaselt ikkagi selgitama, mida toimepanijad oma tegevuse tulemusena taotlesid. Nii ei saa välistada, et isik tabatakse suure koguse narkootilise aine valmistamiselt või vedamiselt, kuid eelneva kokkuleppe alusel tasustati tema sellist tegevust vaid allapoole suure varalise kasu määra jäävas summas. (Vt osutatud otsuse p 31.2.) Öeldust järeldub kokkuvõtlikult, et KarS § 24 lg 3 järgi tuleb narkootilise aine käitlemise ahelas iga isiku puhul kindlaks teha, missugustel sisemistel ajenditel ja missuguse kasu eesmärgil ta narkootilist ainet käitles. (p 56)


Süüdistusfunktsiooni kandjana tuleb prokuratuuril esitada kohtule tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid (KrMS § 7 lg 2, § 14 lg 1 ja § 154 lg 2 p 4). Seega peab prokuratuur KarS § 184 lg 2^1 järgi esitatud süüdistuse korral tõendama ka toimepanija tegutsemise suure varalise kasu saamise eesmärgil. Öeldu ei tähenda aga seda, nagu peaks prokuratuur seejuures tõendama toimepanija kulude suurust seoses narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisega sellises olukorras, kus puuduvad vähimadki tõenduslikud pidepunktid selle kohta, missugusel viisil süüdistatav narkootilist või psühhotroopset ainet soetas ja kas ning missugust hinda ta selle eest maksis. Kõnealusel juhul on ainuvõimalik võrdsustada selle aine potentsiaalne müügihind kuriteost taotletud kasuga. (p 65)

Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa paljasõnaliste süüdistust kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid enda kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Kui süüdistatav ja kaitsja leiavad, et prokuratuuri tõendid ei kajasta käideldud narkootilise või psühhotroopse aine hinda õigesti või tuleb nende hinnangul väidetavalt taotletud või saadud kasust maha arvata selle aine ostuhind, peavad nad enda väidete kinnituseks esitama oma tõendeid. Alles siis tekib kohtul alus vaagida, kas ja missuguse kulu peab väidetavalt taotletud kasust maha arvama. Samasugune tõendamiskoormus lasub kaitsepoolel näiteks ka juhtudel, mil vaidlustatud on narkootilise aine suure koguse tuvastatus. (Vt RKKKo 3-1-1-95-16, p 25.) (p 66)

Seega juhul, kui süüdistatav või tema kaitsja esitab versiooni, et narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisega kaasnes või pidi tulevikus kaasnema teatud suurusega kulu, mis tuleb toimepanija loodetud kasust maha arvata, on tegemist aktiivse kaitseväitega. Kui süüdistatav ega kaitsja ei loo reaalset võimalust toimepanija väidetava kulu ja selle suuruse kontrollimiseks, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (vt ka nt RKÜKo 3-1-1-120-03, p 29 ja RKKKo 4-16-6037/46, p 20). (p 67)


Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. (Viimati nt RKKKo 1-17-1629/44, p 28.) Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki (vt nt RKKKo 3-1-1-113-12, p 9.1). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt RKKKo 3-1-1-52-13, p 19). (p 71)

KarS § 184 paikneb rahvatervisevastaste süütegude peatükis. Sellega kaitstakse rahvatervist kahju eest, mida põhjustab narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslik levik inimeste tervisele. Seda silmas pidades oleneb narkootilise või psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemise hukkamõistetavus ja karistamisväärsus eeskätt sellest, mil määral ja kui paljude inimeste tervist sellise käitumisega ohustatakse või kahjustatakse. See omakorda oleneb suuresti käideldud narkootilise aine kogusest ja liigist. Mida suurem on ebaseaduslikult käideldud narkootilise või psühhotroopse aine kogus, seda suurema hulga inimesteni võib see eelduslikult jõuda ja seda suuremat kahju see aine nende inimeste tervisele eelduslikult põhjustab. KarS §-ga 184 kaitstava õigushüve kahjustamise ulatust peegeldabki esmajoones käideldud mõjuaine kogus, s.o puhta narkootilise või psühhotroopse aine hulk. Just käideldud puhta narkoaine koguse järgi on võimalik hinnata, kui suurele hulgale inimestele oleks käideldud narkootilisest ainest narkojoobe tekitamiseks piisanud (viimati RKKKo 1-17-8179/92, p 12) ja kui ulatuslikult süüdlane sellise teoga rahvatervist ohustas. Niisamuti on narkootilise aine käitlemisega rahvatervisele tekitatav kahju või oht seda suurem, mida tugevatoimelisem on käideldud aine ja mida rohkem ta sõltuvust tekitab. (p 76)

Narkootilise aine käitlemisest loodetava varalise kasu suurus on seevastu vaid kaudne indikaator, mis võib osutada käideldud narkootilise aine kogusele ja ohtlikkusele. Ehkki varalise kasu saamine on praktikas tõesti kõige levinum suurte narkootilise või psühhotroopse aine koguste käitlemise põhjus, ei muuda see fakti, et soovitud varaline kasu ja selle suurus pole näitaja, mis iseloomustaks vahetult käitlemisteo ohtlikkust rahvatervisele. (p 77)

Seega olukorras, kus seadusandja soovib näha ette eraldi karistuse juhtudeks, mil narkootilise või psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemisega kahjustatakse või ohustatakse rahvatervist erakordselt suurel määral, võiks kaaluda KarS § 184 lg 2^1 muutmist. Seda saaks teha näiteks nii, et kõnesolevas lõikes sätestatud raskema karistuse kohaldamine ei oleneks mitte sellest, kas ja kui suurt varalist kasu toimepanija narkootilist või psühhotroopset ainet käideldes soovis, vaid käideldud narkootilise või psühhotroopse aine (eriti suurest, ülisuurest vmt) kogusest. Kaitstavat õigushüve silmas pidades iseloomustaks käideldava aine kogus toimepanija teo raskust ja süü suurust täpsemini kui kehtivas seaduses sisalduv „suure varalise kasu saamise eesmärk“. (p 78)

Väärib märkimist, et omakasu eesmärk on KarS § 58 p 1 kohaselt koosseisuväline karistust raskendav asjaolu, mistõttu saaks käitlemisteo suunatust varalise kasu teenimisele karistuse mõistmisel arvesse võtta ka siis, kui jätta varalise kasu saamise eesmärk KarS § 184 lg 2^1 dispositsioonist välja. (p 79)

1-19-4240/17 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 28.11.2019

Ajutise lähenemiskeelu kohaldamise eeldusena on vajalik tuvastada põhjendatud kahtlus, et kahtlustatav või süüdistatav on toime pannud isikuvastase kuriteo või kuriteo alaealise vastu. Põhjendatud kuriteokahtlustuse tuvastamisel tuleb järgida samu põhimõtteid, mis kehtivad ka teiste kriminaalmenetlust tagavate vahendite osas (vt mutatis mutandis nt RKKKm 1-18-8222/47, p 7; RKKKm 3-1-1-97-13, p 8). Lisaks isikuvastase või alaealise vastu toime pandud kuriteo kahtlustusele peab kohus ajutise lähenemiskeelu kohaldamiseks kindlaks tegema kannatanu eraelu ja muude isikuõiguste tagamise vajaduse. (p-d 12 ja 13)

Ajutine lähenemiskeeld on kannatanu nõusolekul ja prokuratuuri taotluse alusel kriminaalmenetluse ajaks kannatanu eraelu ja muude isikuõiguste (nt tervis, kehaline puutumatus) edasise rikkumise ja kriminaalmenetluse kahjustamise ohu (nt tõendiallika võimalik mõjutamine) ärahoidmiseks kohaldatav menetluse tagamise vahend. Ajutist lähenemiskeeldu ei saa kohaldada tagamaks vaidluste lahendamist teistes menetlustes (nt tsiviilkohtumenetluses). (p 14)

Kannatanu eraelu ja isikuõiguste rikkumise oht ei pea seisnema süütegude toimepanemises, vaid tegemist võib olla ka kahtlustatava sellise käitumisega, mis karistusõiguslikku vastutust kaasa ei too, kuid on siiski kannatanu jaoks piisavalt häiriv. Samas tuleb silmas pidada, et mida kergemat laadi on kannatanu isikuõiguste rikkumise oht, seda suurem peab ajutise lähenemiskeelu kohaldamiseks olema sellise rikkumise tõenäosus. (p 16)

Sarnaselt KrMS §-s 310^1 nimetatud lähenemiskeeluga peab kohus ka ajutise lähenemiskeelu kohaldamisel selgepiiriliselt kindlaks määrama need piirangud, mida keelu adressaadil tuleb järgida. Nende piirangute määramisel peab arvestama konkreetse juhtumi asjaolusid ja jälgima, et lähenemiskeeld ei riivaks adressaadi õigusi rohkem, kui see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Selleks tuleb kohtul konkreetse kaitseabinõu valikul hinnata selle sobivust (kas abinõu võimaldab ära hoida kannatanut ähvardavat isikuõiguste rikkumist) ja vajalikkust (kas rikkumist ei oleks võimalik sama tõhusalt vältida mõne muu abinõuga, mis koormaks lähenemiskeelu adressaati vähem) ning kaaluda ühelt poolt kahjustatud isikut ähvardava isikuõiguste rikkumise tõenäosust ja raskust ning teiselt poolt lähenemiskeelust tuleneva piirangu mõju lähenemiskeelu adressaadile. (Vt RKKKo 3-1-1-59-10, p 7.2.) (p 19)

Ajutise lähenemiskeelu raames süüdistatavale või kahtlustatavale kohaldatavad piirangud peavad olema põhjendatud kriminaalasja tehioludega ja kannatanu kaitse eesmärgiga. (p-d 20-21)

Lähenemiskeelu adressaadi juhuslikul kohtumisel kannatanuga küsimust lähenemiskeelu rikkumisest ei teki, sest keelu rikkumiseks peab selle adressaat tegutsema vähemalt kaudse tahtlusega. Ettevaatamatusest ei ole lähenemiskeelu rikkumine võimalik. (p 22)


Kohtupraktikas on omaks võetud, et kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel on muu hulgas lubatav tugineda ka vabatõendina käsitatavale teabele ja üldinimlikule, kriminalistikalisele ning kriminaalmenetluslikule kogemusele (vt nt RKKKm 1-17-7077/14, p 60; RKKKm 3-1-1-46-16, p 8; RKKKm 3-1-1-126-13, p 8). Kolleegium ei näe kaalukat põhjust välistamaks sellisele teabele tuginemise võimalikkust ka isikust lähtuva ohu hindamisel. (p 18)


Sarnaselt KrMS §-s 310^1 nimetatud lähenemiskeeluga peab kohus ka ajutise lähenemiskeelu kohaldamisel selgepiiriliselt kindlaks määrama need piirangud, mida keelu adressaadil tuleb järgida. Nende piirangute määramisel peab arvestama konkreetse juhtumi asjaolusid ja jälgima, et lähenemiskeeld ei riivaks adressaadi õigusi rohkem, kui see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Selleks tuleb kohtul konkreetse kaitseabinõu valikul hinnata selle sobivust (kas abinõu võimaldab ära hoida kannatanut ähvardavat isikuõiguste rikkumist) ja vajalikkust (kas rikkumist ei oleks võimalik sama tõhusalt vältida mõne muu abinõuga, mis koormaks lähenemiskeelu adressaati vähem) ning kaaluda ühelt poolt kahjustatud isikut ähvardava isikuõiguste rikkumise tõenäosust ja raskust ning teiselt poolt lähenemiskeelust tuleneva piirangu mõju lähenemiskeelu adressaadile. (Vt RKKKo 3-1-1-59-10, p 7.2.) (p 19)


Lähenemiskeelu adressaadi juhuslikul kohtumisel kannatanuga küsimust lähenemiskeelu rikkumisest ei teki, sest keelu rikkumiseks peab selle adressaat tegutsema vähemalt kaudse tahtlusega. Ettevaatamatusest ei ole lähenemiskeelu rikkumine võimalik. (p 22)

1-17-5210/59 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 28.11.2019

Kui prokuratuur nõustub mõõtmistulemusega ja süüdistusakti koostamise ning kohtusse saatmise ajal pole mõõtevahendite nõuetele vastavuse üle vaidlust, ei ole vaja süüdistusaktis vastavaid asjaolusid ega tõendeid kajastada. Lähtuda tuleb kohtumenetluses üldiselt omaksvõetud arusaamast, mille kohaselt tõendi lubatavust eeldatakse. Vastavasisulise kahtluse tekkimise korral peab kohus tõendi saamise seaduslikkust kontrollima (vrd nt RKKKo 3-1-1-48-13, p 9.2). Samast põhimõttest tuleb juhinduda mõõtevahendite nõuetele vastavuse puhul: mõõtevahendite kalibreerimist või taatlemist kinnitavad tõendid peab esitama siis, kui kohtumenetluse pool taotleb sellega seotud asjaolude kontrollimist. Vastupidisel juhul kuluks tarbetult aega ja ressurssi selliste menetluslike asjaolude tõendamisele, mille üle vaidlust pole ega pruugigi tekkida. (p 25)


Vahendliku täideviimise korral peab isiku käitumises tuvastama nn teovalitsemise kvaliteedi. Olukorras, kus isikule heidetakse ette teo toimepanemist vahendliku täideviimise vormis ülekaaluka teadmisega, ei saa aga teovalitsemise kvaliteet tuleneda pelgalt töökoha kättenäitamisest ja töökäsu andmisest (nt raiekohtade kättenäitamine ja raiutava koguse kindlaksmääramine), vaid ülekaalukas teadmine peab esinema koosseisuliste asjaolude suhtes. KarS § 356 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu puhul peab vahendliku täideviimise jaatamiseks kindlaks tegema, et raietööde tegijate arvates oli neil lubatud raiuda puitu mahus, nagu nad seda tegid. (Vt nt RKKKo 3-1-1-64-05, p 11, RKKKo 3-1-1-24-06, p-d 7–9 ja RKKKo 3-1-1-82-06, p-d 14 ja 15.) (p 28)


Vahendliku täideviimise korral peab isiku käitumises tuvastama nn teovalitsemise kvaliteedi. Olukorras, kus isikule heidetakse ette teo toimepanemist vahendliku täideviimise vormis ülekaaluka teadmisega, ei saa aga teovalitsemise kvaliteet tuleneda pelgalt töökoha kättenäitamisest ja töökäsu andmisest (nt raiekohtade kättenäitamine ja raiutava koguse kindlaksmääramine), vaid ülekaalukas teadmine peab esinema koosseisuliste asjaolude suhtes. KarS § 356 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu puhul peab vahendliku täideviimise jaatamiseks kindlaks tegema, et raietööde tegijate arvates oli neil lubatud raiuda puitu mahus, nagu nad seda tegid. (Vt nt RKKKo 3-1-1-64-05, p 11, RKKKo 3-1-1-24-06, p-d 7–9 ja RKKKo 3-1-1-82-06, p-d 14 ja 15.) (p 28)

Vahendliku täideviimise korral võib õiguslikus mõttes olla tegemist üksiktäideviimisega, kuid faktiliselt on ikkagi tegemist toimepanijate paljususega. Küsimused sellest, missugune oli iga isiku roll ja kas sellist käitumist saab isikule karistusõiguslikult ette heita, on õigusliku hindamise esemeks. Eri isikute tegevuse õiguslik hindamine eeldab, et süüdistusaktis olevas teokirjelduses saab nn välise vaatluse alusel tuvastada toimepanijate paljususe. Kui süüdistuses on kirjeldatud muu hulgas teo vahetute täideviijate käitumist, saab vahendlikus täideviimises süüdistatud isiku kaitseõigust rikkumata KrMS § 268 lg 5 järgi muuta teole antavat õiguslikku hinnangut ka Riigikohtu otsusega (vrd RKKKo 3-1-1-108-06, p-d 12 ja 13). Süüdistatava kaitseõiguse kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel saab tagada seeläbi, kui süüteo toimepanemise vormi puutuv on olnud kõigis kohtuastmetes keskne kaitsetees ja arutlusküsimus. Lisaks tuleb silmas pidada, et kui tehakse kindlaks süüdistatava osalemine kuriteo toimepanemises, piisab süüdimõistva otsuse tegemiseks minimaalselt isiku käitumises kuriteost osavõtu eelduste tuvastamisest. Ainuüksi süüteo täpse toimepanemise vormi tuvastamatus KrMS § 7 lg 3 kohaselt õigeksmõistva otsuse tegemiseks alust ei anna. (Vt RKKKo 1-18-86/128, p 69.) (p 35)


Menetleja peab tuvastama ning esitama faktid, mille alusel saab tõsikindlalt väita, et vahend tegutses tegu toime pannes (metsa raiudes) tema jaoks vältimatus eksimuses (vt viidatud RKKKo 3-1-1-24-06, p 9). Kui süüdistus selliste faktiliste asjaolude kirjeldust ei sisalda, ei saa isikut süüdi tunnistada KarS § 356 lg 1 järgi kuriteo toimepanemises vahendliku täideviimise vormis. (p 33)


Kohtumenetluse võistlevus (KrMS § 14) ei eelda kohtu täielikku seotust kohtumenetluse poolte õiguslike väidetega. Vastupidiselt peab kohus KrMS § 306 lg 1 p 3 kohaselt kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Seega ei piirdu kohtu pädevus isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel. (Vt RKKKo 1-17-1629/44 p 33.) (p 34)


Asjaolu, et raiet teinud isikuid pole ebaseaduslikus metsaraies süüdistatud ega süüdi tunnistatud, ei välista võimalust võtta teise kriminaalasja arutamisel seisukohta, kas niisugust käitumist saab hinnata tahtliku õigusvastase teona KarS § 356 lg 1 mõttes. (p 36)

Kui kohtuliku arutamise tulemusena tehakse kindlaks, et süüdistatav määras, kus ja kuidas raiet teha, juhtis raiet ning käis töid vahetult kontrollimas, ja tal oli ülevaade raie käigust ning raiemahust, kuid ta eiras teadlikult raie ebaseaduslikkust ega peatanud raie tegemist, saab rääkida minimaalselt tahtliku kaasabi osutamisest teiste isikute tahtlikule õigusvastasele teole – puude ebaseaduslikule raiumisele, millega kaasnes keskkonnale olulise kahju tekitamine. Sellist käitumist saab käsitada KarS § 356 lg 1 – § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteona. (p 37)


Süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt RKKKo 3-1-1-85-08, p 15.4). (p 41)


Valitud kaitsjale makstud tasu tuleb välja mõista süüdistatava, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks (vt nt RKKKo 3-1-1-93-15, p 137). (p 42)

1-18-9683/75 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 15.11.2019

KarS § 215 eesmärk on kaitsta eelkõige toimepanija jaoks võõrast valdusõigust. Seega peab kõigepealt tuvastama, et vallasasi, mida kasutati, oli süüdistatava jaoks võõras (vt RKKKo 3-1-1-99-15, p 36). Seejärel tuleb kontrollida, kas asja valdus läks selle seaduslikult valdajalt süüdistatava valdusesse seadusliku valdaja tahte kohaselt või süüdistatava omavoli tagajärjel. Kui asja valdus läks süüdistatavale üle asja seadusliku valdaja tahte järgi, ei saa rääkida asja omavolilisest kasutamisest KarS § 215 tähenduses. (p 10)

Varasemas praktikas on kolleegium leidnud, et asja kasutamine KarS § 215 mõttes on omavoliline juhul, kui asi on AÕS § 40 lg 2 kohaselt toimepanija omavolilises valduses või kui toimepanija vastutab AÕS § 40 lg 4 järgi omavolilise valduse tagajärgede eest. AÕS § 40 lg 2 näeb ette, et omavoli on valdaja nõusolekuta seadusvastaselt asja valduse rikkumine või valduse äravõtmine ning sel viisil saadud valdus on omavoliline. (Vt RKKKo 3-1-1-99-15, p 37.) Seega puudub valdaja nõusolek ja tegemist on omavoliga ilmselgelt juhtudel, mil valdaja ei ole ise teadlikult asja valdust üle andnud või on teinud seda teise isiku sunni (nt vägivallaähvarduse) mõjul. (p 12)

Asja omavolilise ajutise kasutamisega ei ole reegeljuhtumil tegemist juhul, kui asi on antud seadusliku valdaja nõusolekul teisele isikule kasutada, kuid viimane ei kasuta eset seadusliku valdaja soovitud eesmärgil. Sellises olukorras puudub koosseisu tuvastamiseks vajalik element - omavoli. KarS § 215 mõttes on oluline tuvastada valduse saamine omavoliliselt, mitte see, kas valduse (õiguspärasel) saamisel rikutakse vallasasja kasutamise kokkulepet. (p 14)

Kui sõiduki seaduslik valdaja annab teisele isikule üle sõiduki võtmed, on vajalik tuvastada, kas seaduslik valdaja soovis üle anda vaid sõiduki võtmete valduse või koos võtmetega ka sõiduki valdamise ja kasutamise õiguse. Asja omavolilise kasutamisega on tegemist siis, kui üle anti vaid sõiduki võtmed ilma sõiduki kasutamise õiguseta. Lisaks nimetatud objektiivse koosseisu asjaolule on isiku vastutusele võtmiseks asja omavolilise ajutise kasutamise eest vajalik tuvastada ka subjektiivse koosseisu olemasolu. See tähendab, et isegi juhul, kui leiab tuvastamist, et sõiduki seadusliku valdaja tahe oli teisele isikule üle anda vaid sõiduki võtmed, kuid mitte sõiduki valdust, tuleb tuvastada, kas teine isik (kellele võtmed üle anti) vähemalt kaudse tahtluse vormis sai sellest nii ka aru. (p 15)


Asjaõigusseaduse (AÕS) § 36 lg 1 järgi omandatakse valdus tegeliku võimu saamisega asja üle või abinõude üle, mis võimaldavad tegelikku võimu asja üle (edaspidi abinõu). Seega saab valdust omandada lisaks asja enda üleandmisele ka abinõu valduse saamisega. Tüüpiliseks AÕS § 36 lg-s 1 nimetatud abinõuks on näiteks uksevõti. (p 11)

Isegi kui tuvastada, et abinõu valdus saadi õiguspärase valdaja tahte kohaselt, ei tähenda see automaatselt ka seadusliku valdaja tahet anda üle põhiasja valdus. Seda tahet peab seaduslik valdaja eraldi väljendama. See võib seisneda mistahes vormis, sh konkludentselt, tulenevalt abinõu üleandmise eesmärgist või üleandmise viisist. Näiteks olukorras, kus seaduslik valdaja annab autovõtmed teatri valvelauda kellelegi teisele üleandmiseks, ei loovuta võtmete üleandja ühtaegu ka sõiduauto valdust. Järelikult valvelaua töötaja saab küll tehniliselt võimaluse teostada tegelikku võimu (valdust) auto üle, kuid selline sõiduauto valdus oleks valdaja tahte vastane, s.t ebaseaduslik. (p 13)

Kui sõiduki seaduslik valdaja annab teisele isikule üle sõiduki võtmed, on vajalik tuvastada, kas seaduslik valdaja soovis üle anda vaid sõiduki võtmete valduse või koos võtmetega ka sõiduki valdamise ja kasutamise õiguse. Asja omavolilise kasutamisega on tegemist siis, kui üle anti vaid sõiduki võtmed ilma sõiduki kasutamise õiguseta. Lisaks nimetatud objektiivse koosseisu asjaolule on isiku vastutusele võtmiseks asja omavolilise ajutise kasutamise eest vajalik tuvastada ka subjektiivse koosseisu olemasolu. See tähendab, et isegi juhul, kui leiab tuvastamist, et sõiduki seadusliku valdaja tahe oli teisele isikule üle anda vaid sõiduki võtmed, kuid mitte sõiduki valdust, tuleb tuvastada, kas teine isik (kellele võtmed üle anti) vähemalt kaudse tahtluse vormis sai sellest nii ka aru. (p 15)


Kui sõiduki seaduslik valdaja annab teisele isikule üle sõiduki võtmed, on vajalik tuvastada, kas seaduslik valdaja soovis üle anda vaid sõiduki võtmete valduse või koos võtmetega ka sõiduki valdamise ja kasutamise õiguse. Asja omavolilise kasutamisega on tegemist siis, kui üle anti vaid sõiduki võtmed ilma sõiduki kasutamise õiguseta. Lisaks nimetatud objektiivse koosseisu asjaolule on isiku vastutusele võtmiseks asja omavolilise ajutise kasutamise eest vajalik tuvastada ka subjektiivse koosseisu olemasolu. See tähendab, et isegi juhul, kui leiab tuvastamist, et sõiduki seadusliku valdaja tahe oli teisele isikule üle anda vaid sõiduki võtmed, kuid mitte sõiduki valdust, tuleb tuvastada, kas teine isik (kellele võtmed üle anti) vähemalt kaudse tahtluse vormis sai sellest nii ka aru. (p 15)


Varasemas praktikas on kolleegium leidnud, et asja kasutamine KarS § 215 mõttes on omavoliline juhul, kui asi on AÕS § 40 lg 2 kohaselt toimepanija omavolilises valduses või kui toimepanija vastutab AÕS § 40 lg 4 järgi omavolilise valduse tagajärgede eest. AÕS § 40 lg 2 näeb ette, et omavoli on valdaja nõusolekuta seadusvastaselt asja valduse rikkumine või valduse äravõtmine ning sel viisil saadud valdus on omavoliline. (Vt RKKKo 3-1-1-99-15, p 37.) Seega puudub valdaja nõusolek ja tegemist on omavoliga ilmselgelt juhtudel, mil valdaja ei ole ise teadlikult asja valdust üle andnud või on teinud seda teise isiku sunni (nt vägivallaähvarduse) mõjul. (p 12)

1-18-4372/82 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 14.11.2019

KarS § 316 kohaselt on karistatav tõendi kõrvaldamine või kunstlik loomine eesmärgiga takistada kuriteona karistatava teo olemasolu või selle puudumise või muude tõendamiseseme asjaolude tuvastamist. Toimepanijal peab olema tahtlus kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes (KarS § 16). Lisaks kujutab süüteokoosseisu subjektiivset tunnust KarS §-s 316 sätestatud eesmärk, mis iseloomustab täideviija käitumise sihte ja väljendab tahtluse vormina kavatsetust (KarS § 16 lg 2). Koosseisus sätestatud eesmärk ei pea olema ainus, mida isik tegu toime pannes saavutada soovib. Ka samaaegne mitme eri eesmärgi poole püüdlemine ei välista kavatsetust, s.o tegemist võib olla eesmärkide paljususega ning seejuures ei pea koosseisuline eesmärk neist olema peamine. Teisisõnu võib isiku käitumise peamiseks motivaatoriks olla näiteks soov saada tagasi tema valdusest välja läinud ese (põhieesmärk), millega kaasneb ka soov valduse tagasivõitmise kaudu kahjustada käimasolevat kriminaalmenetlust (kõrvaleesmärk). Samuti ei pea isik olema tõsikindlalt veendunud, et tema tegevus eesmärgini viib (vt RKKKo 3-1-1-62-14, p 11), ega omama üksikasjalikku ettekujutust, millise konkreetse tõendamiseseme asjaolu tuvastamist võib tõendi kõrvaldamine takistada. (p 26)

KarS §-s 316 sisaldub mittekongruentne süüteokoosseis, mille puhul ulatub täideviijal subjektiivselt esinev eesmärk kaugemale objektiivsetest koosseisutunnustest. Seetõttu ei ole nõutav, et tõendi kõrvaldamine või kunstlik loomine tõendamiseseme asjaolude tuvastamist tegelikult takistaks (vt ka RKKKo 3-1-1-38-11, p 30), vaid on oluline, et taotletav eesmärk oleks isikut liikumapanevaks jõuks (vt RKKKo 1-15-10119/80, p 38). (p 27)


Kuna kaasaaitaja karistusõigusliku vastutuse eeldused sõltuvad kaasaaitamise aktsessoorsuse tõttu täideviija tahtliku ja õigusvastase teo tuvastamisest, tuleb ka kaasaaitajale etteheidetud teo sisustamisel vältimatult pöörduda täideviijale samas kriminaalasjas esitatud süüdistuse juurde. Riigikohus on rõhutanud vajadust hoiduda süüdistuse sisu kirjeldades põhjendamatutest kordustest (vt RKKKo 3-1-1-109-15, p 197). (p 35)


Kohtud on vaatamata süüdistuses sellekohaste viidete puudumisele õigustatud tuvastama teatud asjaolusid kui n-ö taustafakte, mis kinnitavad või lükkavad ümber süüdistuses kirjeldatud asjaolude esinemist, kuid ei ole käsitatavad süüdistuse alusfaktidena, mis oleks subsumeeritavad mõne koosseisulise tunnuse alla (vt RKKKo 3-1-1-61-09, p 30.1). (p 36)

1-18-7833/63 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 12.11.2019

Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 38^1 lg 1 p 1 sätestab, et kannatanu võib tsiviilhagis esitada nõude, kui selle eesmärk on kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga rikutud kannatanu hüveolukorra taastamine või heastamine, kui selle nõude aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas menetletava kuriteo tehioludega ja kui sellist nõuet oleks võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses. Nõutav ei ole, et tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud oleksid täielikult hõlmatud süüdistuse alusfaktidest. Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi lahendamine on võimalik ka juhul, kui kahju tekitamine ei ole kuriteo koosseisuline tunnus, sest sellise hagi esemeks võib olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele (vt nt RKKKo 3-1-1-23-14, p 25) Lahendades küsimust tsiviilhagi aluseks olevate asjaolude kattuvuse kohta süüdistuse alusfaktidega, on kriminaalasja lahendaval kohtul hindamisruum, mis muu hulgas võimaldab arvestada juhtumi isepära. Samas on see siiski piiratud ega anna kohtule alust jätta menetlemata tsiviilnõudeid, mis on süüdistuses kirjeldatud teoga olemuslikult seotud ja mille lahendamine kriminaalmenetluses on selgelt kooskõlas tsiviilhagi instituudi eesmärgiga. (Vt nt RKKKm 3-1-1-22-17, p 42.) (p-d 15-16)


Tsiviilhagi menetlemisel lähtutakse kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatust (KrMS § 38^1 lg 6). Süüdistatavad on kannatanule kui tsiviilhagi esitajale kahju tekitamise osas solidaarvõlgnikud (VÕS § 137), kes osalevad kaaskostjatena menetluses iseseisvalt ja kelle puhul ühe kostja toimingust ei tulene kaaskostjale üldjuhul õiguslikke tagajärgi (TsMS § 207 lg 2) (vt ka RKTKo 2-13-23176/103, p 14). (p 18)


Tsiviilõiguslikult mõistetakse kehavigastuse all igasugust inimese kehalisse terviklikkusesse lubamatut sekkumist ja tervisekahjustust kui inimorganismi (seesmise) seisundi negatiivset mõjutamist. Õiguskirjanduses on neid mõisteid lähemalt selgitatud nii, et kehavigastus on välisest füüsilisest mõjutusest tingitud kehalise terviklikkuse rikkumine või kahjustamine, samas kui tervisekahjustuseks loetakse mistahes hälbe tekitamist organismi normaalse ja tavapärase seisundiga võrreldes, sh füüsilise mõjutuse tagajärjel põhjustatud organismi talitluse häiret ja organismi seesmist patoloogilist seisundit, mis võivad olla tingitud inimese psüühika mõjutamisest (vt P. Varul jt (koost). Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2009, § 1045 komm 3.3 ja P. Varul jt (koost). Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2016, § 129 komm 4.2). (p 21)

Karistusseadustik ei erista kehavigastuse ja tervisekahjustuse mõistet, kuid teeb vahet tervise kahjustamisel ja valu tekitaval kehalisel väärkohtlemisel (KarS § 121 lg 1). Nii tervisekahjustus kui ka valu on normatiivsed koosseisutunnused. Esimese neist tunnustest defineerib Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määruse nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 1 lg 2, mille kohaselt on tervisekahjustus osutatud määruse mõttes organismi elundite ja kudede anatoomilise terviklikkuse või nende füsioloogiliste funktsioonide häire, samuti haigus või muu patoloogiline seisund, mis tekib mehaanilise, füüsikalise, keemilise, bioloogilise, psüühilise või muu teguri toimel. Valu kui koosseisulist asjaolu on määratletud kohtupraktikas. Selle all peetakse silmas organismi kaitsefunktsiooni, mis on käsitatav kudede tegeliku või potentsiaalse kahjustamise või ülekoormatusega kaasneda võiva ebameeldiva aistingu ja tundeelamusena, mille ülesandeks on motiveerida ohtlikku olukorda lõpetama või vältima (vt nt RKKKo 3-1-1-29-15, p 11.1). (p 22)

Kannatanu kahjuhüvitusnõue võib kriminaalmenetluses tulla VÕS § 1045 lg 1 p 2 ja VÕS § 134 lg 2 alusel kõne alla tsiviilhagi lahendades ka siis, kui kohus on süüdistatava karistusõigusliku vastutuse eeldusena tuvastanud üksnes valu tekitamise. Nii nagu teise inimese tervise kahjustamisel (KarS § 121 lg 1 esimene alternatiiv), sekkutakse ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise korral (KarS § 121 lg 1 teine alternatiiv) olulisel määral inimese kehalisse puutumatusesse ning häiritakse tema kehalist ja vaimset heaoluseisundit. Deliktiõiguslikult on vaja hinnata seda, kas ja kui intensiivselt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega kannatanu kehalist terviklikkust rünnati ning tema tervislikku seisundit mõjutati. Kohtu hinnang isikukahju kohta sõltub igal üksikjuhul konkreetsetest teo toimepanemise asjaoludest ja see tuleb kohtul faktiliste asjaolude põhjal tuvastada. Igasugune valu tekitav kehaline väärkohtlemine kujutab endast potentsiaalselt sellist tegu, millega võib tekitada kannatanule olulisi negatiivseid tagajärgi ja mis võivad olla aluseks kahju hüvitamisele. Seepärast on ka sellise käitumise korral põhjust kõnelda võimalikust deliktiõiguslikust vastutusest (VÕS § 1045 lg 1 p 2) ja kannatanu kahjuhüvitusnõudest. See hõlmab mittevaralise kahju hüvitamist, mille all mõistetakse eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (VÕS § 128 lg 5). Üldistatuna ei ole kehavigastuse ja tervisekahjustuse tsiviilõiguslik mõiste võrreldes tervisekahjustuse mõistega karistusõiguses täiel määral kattuvad ning viimane on oma tähendusalalt mõnevõrra kitsam. Kokkuvõttes võib süüdistatav deliktiõiguslikult vastutada ja kannatanul tekkida alus kahju hüvitamiseks ka siis, kui tegemist on pelgalt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega karistusõiguse tähenduses, sest selline isikukahju langeb VÕS § 1045 lg 1 p 2 alla. (p-d 23-25)

KarS § 121 puhul ei loeta karistatavaks selliseid tegusid, mis seisnevad teise inimese keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kui valu või tervisekahjustuse tekkimine pole objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb ka teo tagajärje objektiivset omistamist eitada. Selle lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetut süüditunnistamist kuriteos nendel juhtudel, mil nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse tagajärje (nt valu) tekkimise võimalikkust. (Vt nt RKKKo 1-16-10326/51, p 27.) Sarnaselt saab valu tekitava kehalise väärkohtlemise korral ka deliktiõiguslik vastutus tekkida üksnes siis, kui kannatanu kehalise terviklikkuse häiritus ja tervisliku seisundi mõjutatus on piisavalt olulised. Need ei hõlma mitte igasugust kannatanu seisukohast soovimatut kehalist kontakti ja tema füüsilist puutumatust riivavat käitumist. Teise inimese kehalise ja vaimse heaoluseisundi vähetähtsate riivete ehk bagatellide puhul ei tule kõne alla õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine. Niisiis ei saa tunnustada mittevaralise kahju nõuet juhtudel, mil sekkumine kannatanu kehalisse puutumatusesse on kõigest marginaalne. Näiteks löögi puhul on vajalik selle teatud intensiivsus (vt ka RKKKo 3-1-1-50-13, p 11). Rääkimaks niisuguste juhtumite puhul deliktiõiguslikust vastutusest, peab süüdistatava tekitatud valu mõjutama kannatanut oluliselt. Seda võivad näidata lisaks teo toimepanemise asjaoludele ehk tehioludele näiteks teo tagajärjel kannatanu haiglasse pöördumine ja tema isikukahju fikseerimine, samuti tervisliku seisundi parandamiseks erinevate abinõude kasutamine (nt valuvaigistite tarvitamine jm). Kohtul tuleb arvestada kõiki võimalikule kahjule osutavaid asjaolusid ja hinnata neid kogumis ning põhjendada, miks on konkreetsel juhul tsiviilõiguslikus tähenduses põhjust rääkida kehavigastusest või tervisekahjustusest. (p-d 27-29)


Kannatanu kahjuhüvitusnõue võib kriminaalmenetluses tulla VÕS § 1045 lg 1 p 2 ja VÕS § 134 lg 2 alusel kõne alla tsiviilhagi lahendades ka siis, kui kohus on süüdistatava karistusõigusliku vastutuse eeldusena tuvastanud üksnes valu tekitamise. Nii nagu teise inimese tervise kahjustamisel (KarS § 121 lg 1 esimene alternatiiv), sekkutakse ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise korral (KarS § 121 lg 1 teine alternatiiv) olulisel määral inimese kehalisse puutumatusesse ning häiritakse tema kehalist ja vaimset heaoluseisundit. Deliktiõiguslikult on vaja hinnata seda, kas ja kui intensiivselt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega kannatanu kehalist terviklikkust rünnati ning tema tervislikku seisundit mõjutati. Kohtu hinnang isikukahju kohta sõltub igal üksikjuhul konkreetsetest teo toimepanemise asjaoludest ja see tuleb kohtul faktiliste asjaolude põhjal tuvastada. Igasugune valu tekitav kehaline väärkohtlemine kujutab endast potentsiaalselt sellist tegu, millega võib tekitada kannatanule olulisi negatiivseid tagajärgi ja mis võivad olla aluseks kahju hüvitamisele. Seepärast on ka sellise käitumise korral põhjust kõnelda võimalikust deliktiõiguslikust vastutusest (VÕS § 1045 lg 1 p 2) ja kannatanu kahjuhüvitusnõudest. See hõlmab mittevaralise kahju hüvitamist, mille all mõistetakse eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (VÕS § 128 lg 5). Üldistatuna ei ole kehavigastuse ja tervisekahjustuse tsiviilõiguslik mõiste võrreldes tervisekahjustuse mõistega karistusõiguses täiel määral kattuvad ning viimane on oma tähendusalalt mõnevõrra kitsam. Kokkuvõttes võib süüdistatav deliktiõiguslikult vastutada ja kannatanul tekkida alus kahju hüvitamiseks ka siis, kui tegemist on pelgalt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega karistusõiguse tähenduses, sest selline isikukahju langeb VÕS § 1045 lg 1 p 2 alla. (p-d 23-25)


KarS § 121 puhul ei loeta karistatavaks selliseid tegusid, mis seisnevad teise inimese keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kui valu või tervisekahjustuse tekkimine pole objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb ka teo tagajärje objektiivset omistamist eitada. Selle lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetut süüditunnistamist kuriteos nendel juhtudel, mil nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse tagajärje (nt valu) tekkimise võimalikkust. (Vt nt RKKKo 1-16-10326/51, p 27.) Sarnaselt saab valu tekitava kehalise väärkohtlemise korral ka deliktiõiguslik vastutus tekkida üksnes siis, kui kannatanu kehalise terviklikkuse häiritus ja tervisliku seisundi mõjutatus on piisavalt olulised. Need ei hõlma mitte igasugust kannatanu seisukohast soovimatut kehalist kontakti ja tema füüsilist puutumatust riivavat käitumist. Teise inimese kehalise ja vaimse heaoluseisundi vähetähtsate riivete ehk bagatellide puhul ei tule kõne alla õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine. Niisiis ei saa tunnustada mittevaralise kahju nõuet juhtudel, mil sekkumine kannatanu kehalisse puutumatusesse on kõigest marginaalne. Näiteks löögi puhul on vajalik selle teatud intensiivsus (vt ka RKKKo 3-1-1-50-13, p 11). Rääkimaks niisuguste juhtumite puhul deliktiõiguslikust vastutusest, peab süüdistatava tekitatud valu mõjutama kannatanut oluliselt. Seda võivad näidata lisaks teo toimepanemise asjaoludele ehk tehioludele näiteks teo tagajärjel kannatanu haiglasse pöördumine ja tema isikukahju fikseerimine, samuti tervisliku seisundi parandamiseks erinevate abinõude kasutamine (nt valuvaigistite tarvitamine jm). Kohtul tuleb arvestada kõiki võimalikule kahjule osutavaid asjaolusid ja hinnata neid kogumis ning põhjendada, miks on konkreetsel juhul tsiviilõiguslikus tähenduses põhjust rääkida kehavigastusest või tervisekahjustusest. (p-d 27-29)

1-15-11032/308 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 13.05.2019

Kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu määrust on võimalik vaidlustada vaid KrMS 8. peatüki 5. jaos sätestatud uurimiskaebemenetluse korras (KrMS §-d 228–232), s.t kuni süüdistusakti koostamiseni. (p-d 20 ja 21)

Kuivõrd kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keeldu tuleb soovi korral vaidlustada uurimiskaebemenetluses, ei ole süstemaatilise tõlgendamise tulemusel põhjendatud hinnata selle tõkendi kohaldamise seaduslikkust veel teist korda kriminaalasja arutamisel kohtumenetluses. See tähendab, et olenemata sellest, kas elukohast lahkumise keeldu vaidlustati uurimiskaebemenetluses või mitte, ei ole kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu tõkendi õiguspärasust võimalik kohtumenetluses enam hinnata. (p-d 22 ja 24)


Kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu määrust on võimalik vaidlustada vaid KrMS 8. peatüki 5. jaos sätestatud uurimiskaebemenetluse korras (KrMS §-d 228–232), s.t kuni süüdistusakti koostamiseni. (p-d 20 ja 21)

Kuivõrd kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keeldu tuleb soovi korral vaidlustada uurimiskaebemenetluses, ei ole süstemaatilise tõlgendamise tulemusel põhjendatud hinnata selle tõkendi kohaldamise seaduslikkust veel teist korda kriminaalasja arutamisel kohtumenetluses. See tähendab, et olenemata sellest, kas elukohast lahkumise keeldu vaidlustati uurimiskaebemenetluses või mitte, ei ole kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu tõkendi õiguspärasust võimalik kohtumenetluses enam hinnata. (p-d 22 ja 24)

Tõkendi määruse vaidlustamisel tuleb hinnata selle kohaldamise põhjendatust määruse tegemise hetke seisuga ehk tuleb lähtuda neist asjaoludest, mis olid menetlejale teada tõkendi kohaldamise määruse tegemise ajal. (p 23)


NB! Seisukoha muutus!

Kelmuse üldkoosseisu ja arvutikelmuse puhul ei pea petmisteo toimepanija ning kasusaaja isik kokku langema ning ka kindlustuskelmuse puhul võib teo täideviijaks olla isik, kes ise ei ole kindlustushüvitise saaja (vt RKKKo 3-1-1-114-12, p 6; RKKKo 3-1-1-51-14, p 24 ja RKKKo 3-1-1-105-13, p 22.2). (p 27)

Erinevalt kelmuse üldkoosseisust, millega kaitstavaks õigushüveks on vara tervikuna, kaitseb soodustuskelmuse koosseis üksnes spetsiifilist liiki vara, s.o avalikke rahalisi ja muid majanduslikke vahendeid (vt RKKKo 3-1-1-96-16, p 9). Soodustuskelmus on teiste kelmuse koosseisudega sarnane ega nõua seega, et pettusliku teo toimepanija ja tegelik kasusaaja oleksid üks ja sama isik. (p 29)

Kriminaalkolleegiumi kogu koosseis muudab 25. novembri 2016. a otsuse asjas nr 3-1-1-96-16 p-s 10 märgitud seisukohta ning leiab, et soodustuskelmus ei ole erilise isikutunnusega koosseis KarS § 24 lg 1 mõttes. Soodustuskelmuse esimese teoalternatiivi ehk pettuse teel soodustuse saamise kuriteokoosseisu sedastamiseks on vajalik tuvastada esmalt pettuslik tegu, mille tulemusena satub teine isik eksimusse ja teeb varakäsutuse, ning teiseks seeläbi soodustuse saamine majandustegevuses osaleva isiku poolt. (p 31)

Soodustuskelmuse katse alguseks on toetuse taotluse esitamine kui esimene petmistegu ning kuritegu on lõpule viidud alles toetuse väljamaksmisega taotlejale (vt nt RKKKo 3-1-1-54-15). (p 40)

Kui kohus tuvastab, et soodustuskelmuse on toime pannud kaastäideviijatena mitu süüdistatavat, vastutab igaüks ka teiste poolt faktiliselt toimepandu, mitte ainult enda poolt tehtu eest. See tähendab, et ka aegumistähtaja algust ei tule arvestada mitte iga isiku enda viimasest teopanusest, vaid kaastäideviija viimasest teost, mis oli suunatud kuriteokoosseisu täitmisele. (p 45)


Ainuüksi asjaolu, et kuritegelike plaanidega isikul on eesmärk saada võimalikult suurt varalist kasu, ei ole piisav sedastamaks isiku poolt toime pandud kõikide tegude osas ühtset tahtlust ühe jätkuva teo mõttes. (p 37)


Süüteo aegumise üle otsustamisel tuleb kohaldada isikule kõige soodsamat aegumise regulatsiooni alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni (vt RKKKo 1-17-4243/30, p 11). (p 43)

Kui kohus tuvastab, et soodustuskelmuse on toime pannud kaastäideviijatena mitu süüdistatavat, vastutab igaüks ka teiste poolt faktiliselt toimepandu, mitte ainult enda poolt tehtu eest. See tähendab, et ka aegumistähtaja algust ei tule arvestada mitte iga isiku enda viimasest teopanusest, vaid kaastäideviija viimasest teost, mis oli suunatud kuriteokoosseisu täitmisele. (p 45)


Soodustuskelmuse katse alguseks on toetuse taotluse esitamine kui esimene petmistegu ning kuritegu on lõpule viidud alles toetuse väljamaksmisega taotlejale (vt nt RKKKo 3-1-1-54-15). (p 40)

1-17-5883/77 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 03.05.2019

KarS § 118 lg 1 p-de 1-7 järgi saab karistada üksnes sellist raske tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (KarS § 121 lg 1 alt 1) vastav tagajärg. Viimase aja praktikas on rõhutatud sedagi, et tervisekahjustuse tekitamine KarS § 118 lg 1 tähenduses peab vastama täiendavatele tingimustele. Nimelt on oluline, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni. Vaid siis avaldub isiku teos selline ebaõigussisu, mis õigustab võrreldes KarS §-de 117 ja 119 koosseisudega oluliselt raskemat karistust ettenägeva sätte, s.o KarS § 118 kohaldamist. (Vt RKKKo 1-17-105/35, p-d 10-12 koos viidetega ja RKKKo 1-16-6512/64, p 8.) (p 9)

Tahtluse tuvastamiseks peavad esinema selle intellektuaalne element ehk koosseisupäraste asjaolude teadmine ja voluntatiivne element ehk koosseisupäraste asjaolude tahtmine (vt nt RKKKo 3-1-1-20-09, p 9.2). Tagajärje ettenägemine ehk tagajärje saabumise võimalikuks pidamine on kaudse tahtluse intellektuaalne element (vt ka RKKKo 3-1-1-76-16, p 17). (p 13)

Tahtluse tuvastamisel peab arvestama kõiki kriminaalasja menetlemisel tõendatuks loetud asjasse puutuvaid asjaolusid ja see tuleb kindlaks teha rangelt teo toimepanemise hetke seisuga (vt ka RKKKo3-1-1-111-16, p-d 10 ja 11). Tahtluse hindamisel saab muu hulgas arvestada teo välist avaldumist, sh noalöögi suunda, sellesse rakendatud jõudu, löögijälgede olemasolu või puudumist, ründevahendi omadusi jms (vt viidatud RKKKo 1-17-105/35, p 15). (p 17)

Juhul kui süüdistatav on tekitanud tervisekahjustuse tahtlikult, kuid mõlemad KarS § 118 lg 1 p-des 1 ja 7 nimetatud rasked tagajärjed on saabunud ettevaatamatusest, vastutab isik üksnes KarS § 118 lg 1 p 7 järgi, mis neelab eluohtliku seisundi kui surmale eelnenud vahetagajärje. Samas ei saa täiesti välistada olukordi, kus süüdistatava tahtlus ulatub lisaks tervisekahjustuse tekitamisele ka eluohtliku seisundi põhjustamiseni (KarS § 118 lg 1 p 1), ent mitte surma saabumiseni (KarS § 118 lg 1 p 7). Sellisel juhul tuleb süüdistatava käitumine kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 7 järgi, kuna tahtlikult põhjustatud oht kannatanu elule ei neeldu ettevaatamatusest surma põhjustamises. (p 18)


Juhul kui süüdistatav on tekitanud tervisekahjustuse tahtlikult, kuid mõlemad KarS § 118 lg 1 p-des 1 ja 7 nimetatud rasked tagajärjed on saabunud ettevaatamatusest, vastutab isik üksnes KarS § 118 lg 1 p 7 järgi, mis neelab eluohtliku seisundi kui surmale eelnenud vahetagajärje. Samas ei saa täiesti välistada olukordi, kus süüdistatava tahtlus ulatub lisaks tervisekahjustuse tekitamisele ka eluohtliku seisundi põhjustamiseni (KarS § 118 lg 1 p 1), ent mitte surma saabumiseni (KarS § 118 lg 1 p 7). Sellisel juhul tuleb süüdistatava käitumine kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 7 järgi, kuna tahtlikult põhjustatud oht kannatanu elule ei neeldu ettevaatamatusest surma põhjustamises. (p 18)


Tahtluse tuvastamiseks peavad esinema selle intellektuaalne element ehk koosseisupäraste asjaolude teadmine ja voluntatiivne element ehk koosseisupäraste asjaolude tahtmine (vt nt RKKKo 3-1-1-20-09, p 9.2). Tagajärje ettenägemine ehk tagajärje saabumise võimalikuks pidamine on kaudse tahtluse intellektuaalne element (vt ka RKKKo 3-1-1-76-16, p 17). (p 13)

Tahtluse tuvastamisel peab arvestama kõiki kriminaalasja menetlemisel tõendatuks loetud asjasse puutuvaid asjaolusid ja see tuleb kindlaks teha rangelt teo toimepanemise hetke seisuga (vt ka RKKKo3-1-1-111-16, p-d 10 ja 11). Tahtluse hindamisel saab muu hulgas arvestada teo välist avaldumist, sh noalöögi suunda, sellesse rakendatud jõudu, löögijälgede olemasolu või puudumist, ründevahendi omadusi jms (vt viidatud RKKKo 1-17-105/35, p 15). (p 17)


Kohus saab isikule karistust mõistes eripreventiivse kaalutluse all tuvastada tema varasema karistatuse üksnes juhul, kui see kehtib kohtuotsuse tegemise hetkel (vt RKKKo 4-17-5471/19, p-d 26 ja 27 koos viidetega). (p 19)

1-17-11432/93 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.03.2019

Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud, üldjuhul ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toime pandud süütegu. Sarnased on sellised teod, mis ründavad sarnastel asjaoludel sama õigushüve ja täidavad sama süüteokoosseisu ning on omavahel reeglina ka ajaliselt ja ruumiliselt lähedased. Ühtset tahtlust näitab see, kui isiku tahtlus hõlmab juba enne ühe niisuguse teo lõpuleviimist ka järgmise teo. Jätkuva süüteo korral ei käsitata iga üksikut tegu jätkuva tervikteo suhtes iseseisvana ja need näiliselt iseseisvad teod ei moodusta omavahel kogumit. Küll aga on oluline, et kõik sellised teod oleksid eraldivõetuna koosseisupärased, õigusvastased ja süülised. (Vt RKKKo 3-1-1-4-04, p-d 13 ja 14 ning 3-1-1-14-14, p 1022 jj.) (p 9)

Süüdistatava käitumine oli kõikidel üksikjuhtudel suunatud amfetamiini ebaseaduslikule omandamisele ja edasiandmisele. Tema arvukad amfetamiini käitlemise teod olid ajaliselt küllaltki lähedased. Kuna süüdistatav omandas amfetamiini pidevalt ja selle üheks eesmärgiks oli aine järjepidev edasiandmine erinevatele isikutele, võib järeldada, et need erinevad üksikkorrad olid kaetud ühtse tahtlusega. Neil asjaoludel tuleb süüdistatavale süüks arvatud käitlemistegusid õiguslikult hinnata tervikuna ja lugeda need üheks jätkuvaks kuriteoks. Ka senises kohtupraktikas on sarnastel asjaoludel narkootilise aine ebaseaduslikku käitlemist käsitatud õiguslikult jätkuvana (vt RKKKo 3-1-1-4-04, p 14 ja 3-1-1-121-06, p 14). (p 10)

Jätkuv kuritegu on õigusliku teoühtsuse põhimõttest lähtuvalt üks tegu, mille eest saab mõista vaid ühe karistuse (vt ka RKKKo 3-1-1-4-04, p-d 8.2 ja 13). Ehkki jätkuva kuriteo moodustavad sellised teod, mis on eraldivõetuna koosseisupärased, õigusvastased ja süülised, ei tohi neid tegusid siiski lahutada ja mõista igaühe eest eraldi karistust. Sama põhimõte kehtib ka siis, kui jätkuva kuriteo toimepanemise ajal tunnistatakse isik süüdi mõnes teises kuriteos. Selliselgi juhul ei saa jätkuvat kuritegu jagada erinevateks karistatavateks tegudeks ja mõista süüdistatavale eraldi karistusi. Vastasel korral oleks põhjust rääkida õigusliku teoühtsuse põhimõtte rikkumisest ja see viiks olemusliku vastuoluni jätkuva kuriteo kui õiguslikus mõttes ühe teo eest karistamisel. Eelnevast järeldub seegi, et jätkuva kuriteo korral ei tohi mõista liitkaristust nii KarS § 65 esimese kui ka teise lõike alusel. Jätkuv kuritegu ei saa õiguslikult ühe teona olla käsitatav eraldivõetult nii teona, mis pandi toime enne süüdimõistvat kohtuotsust, kui ka teona, mis pandi toime pärast seda otsust KarS § 65 lõigete 1 ja 2 mõttes. Mõistagi ei tähenda see seda, nagu ei saaks jätkuva kuriteo puhul järgneda liitkaristuse mõistmist kummagi sätte kohaselt. Jätkuv kuritegu tuleb kvalifitseerida viimase osateo toimepanemisel kehtinud karistusseaduse järgi (vt ka RKKKo 1-17-4243/30, p 13). Sellest tulenevalt peab viimase osateo ajal kehtinud seaduse järgi mõistma süüdistatavale reeglina ka karistuse. Kui jätkuv kuritegu pannakse toime enne ja pärast eelmist süüdimõistvat otsust, saab järelikult rääkida teost pärast selle kohtuotsuse kuulutamist KarS § 65 lg 2 mõttes. (p-d 14-15)


Liitkaristuse saab KarS § 65 lõike 1 (kuritegude hiljem tuvastatud kogum) kui lõike 2 (kohtuotsuste kogum) alusel mõista üksnes olukorras, kus enne ja pärast eelmist süüdimõistvat otsust on toime pandud erinevad karistatavad teod (vt ka RKKKo 1-17-7807/34, p 8 jj). See ei hõlma juhtusid, kus tegemist on ühe jätkuva kuriteoga, mis ulatub ajaliselt nii enne kui ka pärast seda kohtuotsust. (p 13)

Jätkuv kuritegu on õigusliku teoühtsuse põhimõttest lähtuvalt üks tegu, mille eest saab mõista vaid ühe karistuse (vt ka RKKKo 3-1-1-4-04, p-d 8.2 ja 13). Ehkki jätkuva kuriteo moodustavad sellised teod, mis on eraldivõetuna koosseisupärased, õigusvastased ja süülised, ei tohi neid tegusid siiski lahutada ja mõista igaühe eest eraldi karistust. Sama põhimõte kehtib ka siis, kui jätkuva kuriteo toimepanemise ajal tunnistatakse isik süüdi mõnes teises kuriteos. Selliselgi juhul ei saa jätkuvat kuritegu jagada erinevateks karistatavateks tegudeks ja mõista süüdistatavale eraldi karistusi. Vastasel korral oleks põhjust rääkida õigusliku teoühtsuse põhimõtte rikkumisest ja see viiks olemusliku vastuoluni jätkuva kuriteo kui õiguslikus mõttes ühe teo eest karistamisel. Eelnevast järeldub seegi, et jätkuva kuriteo korral ei tohi mõista liitkaristust nii KarS § 65 esimese kui ka teise lõike alusel. Jätkuv kuritegu ei saa õiguslikult ühe teona olla käsitatav eraldivõetult nii teona, mis pandi toime enne süüdimõistvat kohtuotsust, kui ka teona, mis pandi toime pärast seda otsust KarS § 65 lõigete 1 ja 2 mõttes. Mõistagi ei tähenda see seda, nagu ei saaks jätkuva kuriteo puhul järgneda liitkaristuse mõistmist kummagi sätte kohaselt. Jätkuv kuritegu tuleb kvalifitseerida viimase osateo toimepanemisel kehtinud karistusseaduse järgi (vt ka RKKKo 1-17-4243/30, p 13). Sellest tulenevalt peab viimase osateo ajal kehtinud seaduse järgi mõistma süüdistatavale reeglina ka karistuse. Kui jätkuv kuritegu pannakse toime enne ja pärast eelmist süüdimõistvat otsust, saab järelikult rääkida teost pärast selle kohtuotsuse kuulutamist KarS § 65 lg 2 mõttes. (p-d 14-15)

1-16-9717/24 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 31.05.2018

NB! Seisukoha muutus!

KarS § 375 („Alkoholi ebaseaduslik käitlemine“) on paigutatud karistusseadustiku 21. peatüki („Majandusalased süüteod“) 1. jakku („Ebaseaduslik majandustegevus“). Selle karistusnormi dispositsioon hõlmab käitlemiseks mittelubatud alkoholi suures koguses valmistamist, villimist, töötlemist, samuti maksumärgiga märgistamata või käitlemiseks mittelubatud alkoholiga kauplemist, selle ladustamist, hoidmist või edasitoimetamist suures koguses. KarS § 375 on koosseisutunnustelt võrreldav AS §-s 53 („Alkoholi käitlemise korra rikkumine“) kirjeldatud väärteokoosseisuga. AS § 53 lg 1 kohaselt on karistatav käitlemiseks mittelubatud alkoholi tootmine, samuti maksumärgiga märgistamata või käitlemiseks mittelubatud alkoholiga kauplemine või kaubanduslikul eesmärgil ladustamine, hoidmine või edasitoimetamine. Lisaks sellele, et isiku vastutusele võtmise eelduseks KarS § 375 järgi on erinevalt AS §-st 53 käitlemiseks mittelubatud või maksumärgiga märgistamata alkoholi suur kogus, eristab neid süüteokoosseise sõnastuse poolest muu hulgas ka see, et AS § 53 räägib käitlemiseks mittelubatud või maksumärgistamata alkoholi hoidmise, ladustamise või edasitoimetamise kaubanduslikust eesmärgist. (p 13)

KarS § 375 kujutab endast blanketset süüteokoosseisu, mida tuleb sisustada alkoholiseaduse sätete kaudu. Kuigi KarS § 375 eristab teoobjektina käitlemiseks mittelubatud alkoholi ja maksumärgiga märgistamata alkoholi, on ka maksumärgistamata alkohol käitlemiseks mittelubatud alkohol AS § 7 lg 1 p 1 ja § 4 lg 1 p 6 järgi. Kuna käitlemiseks mittelubatud alkoholi mõiste hõlmab maksumärgiga märgistamata alkoholi, tuleb KarS § 375 blanketsust arvestades ka maksumärgistamata alkoholi hoidmise, ladustamise või edasitoimetamise sisustamisel juhinduda alkoholiseaduses sätestatust. (p 14)

KarS § 375 järgi karistatavaks teoks on üldistatult suures koguses alkoholi ebaseaduslik käitlemine. Alkoholi käitlemise mõiste on alkoholiseaduses üheselt ja täpselt määratletud. AS § 3 („Alkoholi käitlemine“) lg 1 p 6 kohaselt on alkoholi käitlemine selle hoidmine, ladustamine või edasitoimetamine kaubanduslikul eesmärgil. Alkoholi käitlemise mõistet piiritleb järelikult lisaks muule AS § 3 lg 1 p 6 järgi see, et alkoholi hoidmine, ladustamine või edasitoimetamine on käsitatav alkoholi käitlemisena üksnes juhul, kui see toimub kaubanduslikul eesmärgil. (p 15)

Eeltoodu alusel tuleb ka suures koguses käitlemiseks mittelubatud alkoholi, sh maksumärgistamata alkoholi hoidmise, ladustamise või edasitoimetamise all KarS § 375 tähenduses mõista kitsalt sellise alkoholi hoidmist, ladustamist või edasitoimetamist just kaubanduslikul eesmärgil (vt RKKKo 3-1-1-3-09, p 22). Vastasel korral oleks KarS § 375 sätestatud teisest õigusharust sõltumatult, lugedes karistatavaks teoks käitlemiseks mittelubatud alkoholi hoidmise, ladustamise või edasitoimetamise, sõltumata sellest, millisel eesmärgil alkoholi käideldakse. See ei oleks aga kooskõlas karistusõiguse aktsessoorsuse põhimõttega. (p 16)

Blanketset kuriteokoosseisu tuleb sisustada seadusest või muudest õigusaktidest tulenevate kohustuste või keeldudega, mille rikkumises koosseisu realiseerimine seisneb (vt RKKKo 3-1-1-36-12, p 16.1). Arvestades seda, et alkoholiseaduses sätestatud (eri)nõuded alkoholi käitlemisele ei kehti alkoholi hoidmisel, ladustamisel või edasitoimetamisel mitteärilisel eesmärgil, ei saa ka suures koguses käitlemiseks mittelubatud alkoholi hoidmine, ladustamine või edasitoimetamine mitteärilisel eesmärgil tuua kaasa kriminaalvastutust KarS § 375 järgi. Teisiti väljendatuna ei tulene alkoholiseadusest sellist kohustust või keeldu, mille rikkumise korral oleks suures koguses alkoholi hoidmise, ladustamise või edasitoimetamisega mitteärilisel eesmärgil täidetud KarS §-s 375 kirjeldatud koosseis. Seega peab isiku karistamiseks KarS § 375 järgi tuvastama käitlemiseks mittelubatud, sh maksumärgistamata alkoholi hoidmise, ladustamise või edasitoimetamise kaubandusliku eesmärgi. (p 17)


Blanketset kuriteokoosseisu tuleb sisustada seadusest või muudest õigusaktidest tulenevate kohustuste või keeldudega, mille rikkumises koosseisu realiseerimine seisneb (vt ka RKKKo 3-1-1-36-12, p 16.1).

4-17-3766/25 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 05.03.2018

AÜS §-s 262 sätestatud süüteokoosseisu subjekti kirjeldav termin „tööandja“ pole määratlemata õigusmõiste, mida saaks konkreetse kaasuse tehiolusid arvesse võttes vabalt sisustada. Tööandja on TLS § 1 lg-s 1 nimetatud isik, kes võib olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. Osutatud normis määratletakse tööandjat kui isikut, kelle heaks teeb teine füüsiline isik töölepingu alusel tööd ja kes on kohustatud maksma töötajale töö tegemise eest tasu. Kui menetlusalune isik ei ole tööõigussuhte pooleks, s.o tööandjaks osutatud sätte mõttes, vaid esindab juhatuse liikmena tööandjat, siis ametiühingute seaduse tähenduses on tegemist erinevate õigussubjektidega, keda samastada ei saa ega tohi. Sellises olukorras ei ole menetlusalune isik AÜS §-s 262 sätestatud väärteokoosseisu subjekt ja ta ei saa erilise isikutunnuse puudumise tõttu selle süüteokoosseisu tunnuste realiseerimise eest vastutada. Kuigi KarS § 26 lg 1 kohaselt võiks kirjeldatud olukorras tekkida küsimus toimepanijate vastutusest kõlbmatu süüteokatse eest, välistab selle võimaluse põhimõte, mille järgi on väärteokatse karistatav üksnes karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud juhtudel (KarS § 25^1). Ametiühingute seaduses vastutust väärteokatse eest ette ei nähta. (p 16)


Ametiühingu valitud esindaja tegevuse takistamise eest karistusõiguslikku vastutust sätestav väärteokoosseis (AÜS § 262) on normitehniliselt ebaõnnestunud. KarS § 14 lg-s 1 väljendatud spetsiaalsuspõhimõtte kohaselt vastutab juriidiline isik vaid siis, kui see on ette nähtud karistusseadustiku eriosas või muu seaduse vastavas paragrahvis. AÜS § 262 on formuleeritud ühelõikelisena ja selles ei sisaldu viidet juriidilise isiku vastutusele. Järelikult saab osutatud sätte järgi vastutada üksnes füüsiline isik. Kuna aga selle väärteokoosseisu subjektiks olev füüsiline isik peab vastama erilise isikutunnusega isiku määratlusele, s.t ta peab olema tööandja, ja vastutust väärteokatse eest sätestatud ei ole, ei saa AÜS § 26^2 järgi kaasnevast väärteovastutusest kõneleda juhtudel, mil AÜS § 20 lg 1 p 5 nõudeid rikutakse juriidilise isiku huvides ja/või isiku poolt, kellel selline eriline isikutunnus puudub. Kirjeldatud lünka ei saa kõrvaldada seaduse tõlgendamise teel, vaid kõnealuse olukorra muutmine eeldab seadusandja aktiivset sekkumist. (p 17)


Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kas kaitsja ühe tööühiku hind on mõistliku suurusega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2017. a otsus nr 1-15-9051/62, p 38 ja 15. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-90-16, p 16). (p 20)


Süüteokoosseisus kirjeldatud tegevuse eest vastutab üldjuhul iga isik, kes nii käitub, arvestades KarS §-s 24 viidatud erandeid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-84-16, p 40). Öeldu tähendab, et kui karistusseadustiku eriosas või muus seaduses kirjeldatakse süüteokoosseisu tunnusena toimepanija erilisi isikuomadusi, eesmärke või motiive, tuleb tegevusdelikti puhul täideviija karistusõigusliku vastutuse vältimatu eeldusena kindlaks teha vastava isikutunnuse olemasolu. (p 14)

1-17-4243/30 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 08.02.2018

Süüteo aegumise üle otsustamisel tuleb kohaldada isikule kõige soodsamat aegumise regulatsiooni alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni, s.o rakendada KarS § 5 lg 2 põhimõtteid. Otsustades, millisest regulatsioonist lähtuda, tuleb arvesse võtta kõiki vastava seadusega ette nähtud aegumise peatumise ja katkemise aluseid ning neis tehtud muudatusi. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. novembri 2002. a määrus asjas nr 3-1-1-114-02, p 6.3 ja 27. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-50-16, p 25). Põhimõtteliselt samale seisukohale on Riigikohus asunud ka otsuse täitmise aegumise küsimuses, leides küll, et lähtuda tuleb mitte teo toimepanemise ajal, vaid kohtuotsuse jõustumise ajal kehtinud regulatsioonist, mida tuleb eelistada hilisemale, isiku olukorda ebasoodsalt mõjutavale ehk otsuse täitmise aegumise tähtaega pikendavale regulatsioonile (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. veebruari 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-92-16, p-d 26-27). (p 11)


Kõik kahtlused teo toimepanemise aja tuvastamisel tuleb tõlgendada isiku kasuks, seda nii teo kvalifitseerimise, karistuse mõistmise kui ka aegumise kohaldamise seisukohalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjas nr 3-1-1-14-14, p 1017 ja nr 3-1-1-37-16, p 9). Karistusseadustiku regulatsiooni kohaldamiseks peab kohus tuvastama, et teod on toime pandud karistusseadustiku kehtivuse ajal või, kui teo toimepanemise aja täpsustamine ei osutunud võimalikuks, et karistusseadustiku regulatsioon on isikule soodsam. (p 12)


Jätkuv süütegu kvalifitseeritakse teo lõpuleviimisel kehtinud seaduse järgi. (p 13)


KrK § 115 nägi ette vastutuse vaid naisisikuga suguühendusse astumise eest, seda ka KrK § 115 lg 2 p 3 kui kvalifitseeritud koosseis, mis sätestas karistuse alaealise vägistamise eest. KrK § 115^1 lg 2 nägi aga sõltumata kannatanu soost ette vastutuse noorema kui kuueteistaastase isiku suhtes ebaloomulikul viisil toimepandud sugulise kire rahuldamise eest, milleks loeti muu hulgas ka oraalset vahekorda kui nn ersats-suguühendust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 2001. a otsus asjas nr 3-1-1-58-01, p 6.2). (p 12.1)

1-15-6223/49 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 29.12.2017

KrMS § 106 lg 2 p 3 kohaselt märgitakse ekspertiisimääruse lõpposas ekspertiisimäärust täitva eksperdi või riikliku ekspertiisiasutuse nimi. Seega on menetlejal üldpõhimõtte kohaselt õigus määrata ekspert ka isikuliselt. Eeltoodud õigust kitsendab aga KrMS § 106 lg 3, mille kohaselt juhul, kui ekspertiis korraldatakse riiklikus ekspertiisiasutuses, peab eksperdi isikuline määramine olema kooskõlastatud ekspertiisiasutuse juhiga. Kui ekspertiisiasutuses korraldatava ekspertiisi puhul on menetleja jätnud välise eksperdi kaasamise soovi ekspertiisiasutuse juhiga kooskõlastamata, ei ole määrus ekspertiisiasutusele konkreetse isiku kaasamise osas siduv. Komisjon määratakse sellisel juhul ekspertiisiasutuse sisemise töökorralduse järgi, jättes määruses toodud isiku kaasamise ettepaneku tähelepanuta. Kui menetleja leiab, et ekspertiisiasutuses koostatav ekspertiisiakt oleks tema poolt KrMS § 106 lg 3 nõudeid järgimata määratud isiku kaasamata jätmise tõttu tõendina lõppastmes kasutamatu, võib menetleja ekspertiisimääruse tühistada ja teavitada sellest ekspertiisiasutust või - kui ekspertiisiakt on juba koostatud - loobuda ekspertiisiakti tõendikogumisse võtmisest. Kui ta seda aga teeb, on ekspertiisiakt tõendina lubatav juhul, kui see vastab seaduses ja kohtupraktikas ekspertiisiaktile seatud nõuetele (eeskätt KrMS § 105 lg 1 ja KrMS § 107), s.o rakenduvad ekspertiisiakti hindamise üldpõhimõtted. (p 7.1)


Üldise nõudena peab ekspertiisi korraldamiseks esinema KrMS § 105 lg-s 1 nimetatud alus, s.o menetleja ekspertiisimäärus. Ekspertiisiakti koostajatele näeb seadus ette vaid üldise nõude, et tegemist peab olema eksperdiga. KrMS § 95 ja KES § 4 lg 1 kohaselt on ekspert isik, kes rakendab ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. KES § 4 lg 2 täpsustab, et eksperdiks võib olla kohtuekspert, riiklikult tunnustatud ekspert või menetleja määratud muu isik. Sisulise nõudena on kehtestunud, et ekspertiisi käik ja eksperdiarvamuse kujunemine peavad olema jälgitavad ja kontrollitavad, mille tagamiseks on KrMS § 107 lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatud, et ekspertiisiaktis tuleb obligatoorselt esitada uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-82-16, p 8). Seega pelgalt asjaolu, et ekspertiisi korraldamisele ei kaasatud isikut, kes on ekspertiisi määruses nimetatud, ei mõjuta vältimatult ekspertiisiakti sisulist kvaliteeti ega ka ekspertiisiakti lubatavust tõendina. (p 7.2)


Meditsiinivaldkonnas on hoolsusvastase käitumisega tegemist ennekõike juhul, kui osutatud tervishoiuteenus ei vasta kvaliteedinõuetele, st esineb raviviga. Ka ebaõige diagnoosi panemine võib olla käsitatav raviveana. Inimorganismi keerukust ja iga inimese eripära arvestades on aga arusaadav, et patsiendil avalduvad sümptomid ei võimalda alati üheselt ja kohe haiguse tegelikku olemust tuvastada. Seetõttu peab patsiendi haiguse diagnoosimisel vältimatult aktsepteerima arsti piisavat hindamis- ja otsustamisruumi. Hoolsuskohustuse rikkumiseks saab pidada vaid sellist diagnoosiviga, mis ületab meditsiiniliselt paratamatu ja meditsiinieetiliselt tolereeritava riski piire (ravivea ja lubatud riski kontekstis vt nt otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p 22). Karistusõiguslikult relevantse diagnoosiveaga on tegemist ennekõike juhul, kui tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava põhjalikkuse ja hoolega tegutseval tervishoiutöötajal puudub objektiivne alus konkreetse diagnoosi panemiseks või selle välistamiseks. (p-d 10 ja 11)


On tõsi, et esmapõhjustaja tekitatud põhjuslik ahel ei tarvitse kulgeda teiste isikute sekkumiseta. Küll aga ei välista ohu algpõhjustaja teo põhjuslikkust mitte igasugune kolmanda isiku sekkumine, mis teatud viisil mõjutab algpõhjustaja loodud ohu kulgemist. Põhjuslikkuse katkemisest on sellistes situatsioonides alust rääkida eeskätt juhul, kui aset leidnud sekkumise määr on niivõrd oluline, et selle tulemusena ei saa enam rääkida algpõhjustaja loodud ohust. Sellisel juhul kõrvaldab kolmanda isiku sekkumine algpõhjuse kulgemise ning asendab selle enda poolt vallandatava uue kausaalahelaga, mis viib koosseisupärase tagajärje saabumiseni. Kolmandast isikust garandi tegu, millega ta sekkub negatiivse tagajärje ärahoidmiseks ohu kulgemisse, on aga üldjuhul hinnatav kui loomulik osa algpõhjustaja loodud ohu kulgemisest. Seega ei katkesta kolmandast isikust garandi sekkumine reegeljuhtumil ohu algpõhjustaja tekitatud põhjuslikkust. Katkenud põhjuslikkusest oleks käesoleva kriminaalasja kontekstis alust rääkida juhul, kui kausaalahelasse sekkunud isikud oleks päästmistoimingu käigus vallandanud täiesti uuekvaliteedilise riski kannatanu elule või tervisele. (p 17.1)


Õigusvastasusseos esineb ennekõike juhul, kui hoolsuspärane käitumine oleks vähendanud samaväärse tagajärje saabumise riski ning suurendanud õigushüve päästmise võimalust (vt analoogselt otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p 26). Õigusvastasusseos aga puudub, kui saab tõsikindlalt väita, et ka hoolsuspärane käitumine oleks viinud hinnanguliselt samaväärse tagajärje saabumiseni: sellisel juhul on tagajärje saabumine objektiivselt vältimatu, s.o paratamatus, ega ole enam seotud isiku hoolsusvastase käitumisega. Pelgalt võimalus, et ka hoolsuspärase käitumise korral pole täielikult välistatud samaväärse tagajärje saabumine, pole piisav õigusvastasusseose välistamiseks (vt otsuse p 18). (p-d 18 ja 19)

1-16-5213/61 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 15.12.2017

Täiend- või kordusekspertiisi korraldamine ringkonnakohtus ei ole nõutav olukorras, kus maakohus on ekspertiisi määranud ja ekspert on maakohtus üle kuulatud, ning kaitsja ei põhjenda, miks ta ei taotlenud uue tõendi kogumist, sh täiend- või kordusekspertiisi korraldamist juba maakohtus (p 9).


Tahtliku tervisekahjustuse tekitamine, millega põhjustati kannatanule ettevaatamatusest üle nelja kuu kestev tervisehäire, vastab KarS § 118 lg 1 p 2 tunnustele. Seda tulenevalt KarS §-st 19, mille kohaselt vastutab isik seaduses sätestatud enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest. Võttes arvesse, et KarS § 118 lg 1 p-s 2 on kirjeldatud KarS §-s 121 sisalduva süüteokoosseisu enamohtlik tagajärg, rakendub põhimõte, et tagajärje suhtes piisab ettevaatamatusest. Karistusseadustiku kõnealused sätted on kohaldatavad ka enne 1. jaanuari 2015 toimepandud tegudele. (p 16)


Raskendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu keelul on kaks eesmärki: kaitsta isikut riigivõimu omavoli eest ja tagada võimalus veenduda oma teo seaduslikkuses või näha ette võimaliku õigusrikkumisega kaasnevaid tagajärgi. (p 11)

Isiku olukorda raskendava karistusseadusena ei saa üldjuhul käsitada kohtupraktikas ette võetavaid muutusi seaduse tõlgendamisel (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. mai 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-5-06, p 14.) Isiku olukorda raskendava seadusena ei ole käsitatav kohtupraktikas KarS § 118 rakendusala senisest erinev tõlgendus, mille kohaselt isik vastutab KarS § 118 järgi ka siis, kui tekitab tahtlikult tervisekahjustuse ja põhjustab ettevaatamatusest § 118 lg 1 p-des 1–6 nimetatud tagajärje. (p 12.3 ja p 14)

1-15-10119/80 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 09.11.2017

Riigikohtu praktikas on järjekindlalt väljendatud seisukohta, et ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. (Vt nt RKKKo 3-1-1-6-16, p 31.) (p 27) KarS §-st 63 tulenevalt loetakse sama süüteokoosseisu korduvat täitmist ühe süüteo toimepanemiseks (vt nt RKEKo 3-1-1-106-12, p 23). Mitme süüteo toimepanemisena käsitatakse üksnes olukordi, kus isik on toime pannud ühe või mitu tegu, mis vastavad eri süüteokoosseisudele (vt nt RKKKo 3-1-1-80-11, p 11 koos viitega). (p 28)


KarS § 114 lg 1 p-d 1–8, mille realiseerituse korral ei ole alust rääkida mitte enam tapmisest, vaid juba mõrvast, on jaotatavad kahel alusel: a) lähtuvalt teoobjektist, mille puhul on tegemist sisuliselt rünnatava õigushüve kvantitatiivse küljega, siia alla kuuluvad p 3 (kahe või enama isiku suhtes) ja p 4 (vähemalt teist korda); b) lähtuvalt konkreetselt vaatluse all oleva tapmisteo toimepanemise viisist või motiivist, siia alla kuuluvad kõik ülejäänud punktid: julm või piinav viis (p 1), üldohtlik viis (p 2), seoses röövimisega või omakasu motiivil (p 5), teise süüteo varjamise või selle toimepanemise hõlbustamise eesmärgil (p 6), kättemaksuks ametialase tegevuse eest (p 7) ning lõhkeseadeldise või lõhkeaine kasutamisega (p 8). (p 32)


NB! Seisukoha muutus!

Juhtudel, mil vastupidiselt teo toimepanija(te) soovile saabub kahe või enama inimese surma asemel üksnes ühe kannatanu surm, tuleb selline tegu kvalifitseerida kahe või enama inimese tapmise, s.o mõrva katsena KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p 3 järgi. Teisisõnu saab KarS § 114 lg 1 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse külje lõpuleviimisest rääkida alles siis, kui ka tegelikkuses on saabunud kahe inimese surm, ning sellise tagajärje puudumise korral saab rääkida vaid mõrvakatsest kõnealuse punkti tähenduses. Seega hõlmab kahe või enama inimese tapmise katse KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p 3 järgi enda alla ebaõigussisult mitte üksnes kahe või enama inimese tapmisele suunatud tegu, mis ei vii kummagi kannatanu surmani, vaid ka sellist käitumist, millega kaasneb ühe kannatanu surm. (p 33) Kahe inimese tapmisele suunatud teo korral, mille puhul saabub üksnes ühe kannatanu surm, neeldub lõpule viidud tapmine (KarS § 113 lg 1) kui realiseerunud osategu katsestaadiumi jäänud põhiteos, s.o kahe inimese tapmise katses (KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p 3). Vaatluse all oleva teo kvalifitseerimine eraldivõetult ühe inimese tapmisena (KarS § 113 lg 1 järgi) ja samal ajal ka kahe inimese tapmise katsena (KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p 3 järgi) ei ole korrektne, kuna lõpule viidud tapmine (selle ebaõigussisu) oleks sel juhul hõlmatud üheaegselt nii KarS § 113 lg-ga 1 kui ka KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p-ga 3. (p 34) Eelnev puudutab kuriteo õiguslikku kvalifikatsiooni juhul, kui tegemist on mõrvaga seetõttu, et tapmistegu on suunatud vähemalt kahe inimese vastu ning puuduvad muud mõrvale viitavad tunnused. Erinev on olukord aga siis, kui kahe inimese tapmisele suunatud teo puhul saabub üksnes ühe kannatanu surm, kuid lõpule viidud tapmine vastab eraldivõetuna lisaks ka mõnele KarS § 114 lg 1 p-des 1, 2 ja 5–8 nimetatud tapmise kvalifitseerivale tunnusele. Sellisel juhul tuleb kõnealune tegu kvalifitseerida lõpule viidud mõrvana KarS § 114 lg 1 p 3 ja vastava tapmisteo viisi või motiivi iseloomustava muu punkti järgi. Kolleegium jääb varasemas kohtupraktikas väljendatud seisukoha juurde, et sellises olukorras ei moodusta mõrvakatse lõpule viidud mõrvaga kogumit, vaid see neeldub lõpule viidud mõrvas, ja puudub vajadus viidata täiendavalt KarS § 25 lg-le 2, kuigi üks tapmistest jäi katsestaadiumi (RKKKo 3-1-1-36-09, p 13.3). (p 35)


KarS § 58 punkti 1 kohaselt on karistust raskendavad asjaolud omakasu või muu madal motiiv. Säte sisaldab seega avatud loetelu, mis tuleb kohtupraktikas sisustada. Kolleegium leiab, et karistust raskendava asjaoluna peab kuriteo toimepanemise motiivi käsitamine madalana kätkema endas igal üksikjuhul selle motiivi erilist hukkamõistetavust. Teomotiivi lugemine madalaks ei saa oleneda üksnes sellest, kas see on nii-öelda üldinimlikult hukkamõistetav. Kohtu antav hinnang, kas kuritegu on toime pandud madalal motiivil või mitte, sõltub konkreetse teo toimepanemise asjaoludest, arvestades kuriteo eripära. Lisaks tuleb tähele panna, et kuriteo toimepanemine madalal motiivil eeldab KarS § 16 lg 2 kohaselt tahtluse vormina kavatsetust, mis tähendab süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise eesmärgiks seadmist, st mingi taotletav eesmärk ongi isiku liikumapanevaks jõuks (vt RKKKo 3-1-1-141-04, p 10.2). (p 38)


Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et õigustatud subjektiks kassatsioonimenetluse kulude riigi kanda jäämise korral on süüdistatav, kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik, kelle huvides menetluskulu kanti ja seda sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti tema või mõne muu isiku arvel (vt nt RKKKo 3-1-1-54-16, p 36). See tähendab, et süüdistatava valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstav tasu tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel välja mõista riigilt süüdistatava kasuks. (p 42)


Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt neeldub aga osavõtutegu karistusõiguslikust subsidiaarsuse põhimõttest lähtudes täideviimisteos (vt nt RKKKo 3-1-1-22-11, p 14). (p 29)


KrMS § 268 lg 1 sätestab, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Seega saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid (vt nt RKKKo 3-1-1-59-16, p 21.) Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole aga prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta (vt nt RKKKo 3-1-1-12-16, p 10.). (p 22) Süüdistuses sisalduva teokirjelduse põhjal kuriteo kvalifikatsiooni muutmine on võimalik ka apellatsioonimenetluses (vt ka RKKKo 3-1-1-46-08, p 36), kui seda on taotletud. (p 24)


KarS § 114 lg 1 p 1 järgi karistatakse tapmise eest, kui see on toime pandud piinaval või julmal viisil. Julm viis tapmise kvalifitseeriva koosseisutunnusena peab väljenduma tapmisteos ja avalduma järelikult enne surma kaasa toonud teo lõpuleviimist. Teisisõnu saab tapmisena julmal viisil olla käsitatav üksnes selline tegu, millel on seos kannatanu surma kui KarS §-s 114 sätestatud koosseisupärase tagajärje põhjustanud teoga. Kuigi tapmisele järgnevas surnukeha põletamises, tükeldamises või muul viisil rüvetamises võib väljenduda teo toimepanija eriliselt kalestunud meelelaad vms, puudub neil tegudel vahetu seos kannatanu surma põhjustamisega. Seepärast ei saa julma teoviisi sisustada tegudega, mis järgnevad juba lõpuleviidud tapmisteole ega iseloomusta seda. KarS § 114 kaitseb õigushüvena inimese elu, mis tähendab, et kõnealuses sättes nimetatud tunnustel toime pandud tapmisteod peavad olema suunatud just selle õigushüve ründamisele. Mistahes hilisemad käitumisaktid laibaga pärast inimese tapmist ei saa kaitstavat õigushüve enam rünnata. (p 12) Julmus on normatiivne koosseisutunnus, mis väljendub tapmisteo välises pildis ehk selle teo objektiivses avaldumises. Kolleegium jääb senises kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha juurde, et julm teoviis avaldub tapmise kvalifitseeriva koosseisutunnusena põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu ja inimkeha suhtes. Julma viisina on käsitatud näiteks kannatanule põhjendamatult jõhkrate ja moonutavate vigastuste tekitamist (vt RKKKo 3-1-1-1-15, p 8.3; RKKKo 3-1-1-114-06, p 8.3). Öeldu ei tähenda aga, et julm viis mõrvakoosseisu teomodaliteedina saaks avalduda üksnes vahetult kannatanu suhtes toimepandus (nt kannatanu rohkearvuline löömine kirvega), vaid see võib kolleegiumi hinnangul tapmise teopilti arvestades väljenduda ka muudes välistes asjaoludes (nt ohvri tapmine veebipõhise otseülekande käigus). Tähtis on sel juhul tuvastada, et tapmine on toime pandud olustikus, milles avaldub selle teo eriline jõhkrus ja äärmine hoolimatus kannatanu elu suhtes. Teoviisi julmusel peab ka niisugustel juhtudel olema vahetu seos tapmisteoga. (p-d 16–17) Piinav teoviis on nii nagu julm teoviis normatiivne koosseisutunnus, mis iseloomustab tapmistegu, kuid erinevalt julmast viisist on piinav viis seostatav üksnes ja vahetult tapetuga ning tema surmaeelsete üleelamistega. Piinav teoviis väljendub tapetule (kannatanule) elupuhuselt suurte või kauakestvate füüsiliste või ka vaimsete kannatuste tekitamises (vt RKKKo 3-1-1-31-97). Tapmine on piinaval viisil toime pandud ennekõike siis, kui kannatanule on tapmisteoga põhjustatud enne tema surma suurt valu (nt ohvri elusalt põletamine) või muid vaevusi, mis võivad väljenduda nii füüsilistes üleelamistes (nt näljutamine) kui ka psüühilistes kannatustes (nt isiku silmitsi seadmine vääramatult saabuva surmaga ning tapmisteoga meelega viivitamine lootusetustunde võimendamiseks jne). Seega tuleb tapmisteo piinava viisi puhul iga kord tuvastada, kas see tekitas kannatanule suuri või kauakestvaid surmaeelseid kannatusi (vt ka RKKKo 3-1-1-114-06, p 8.1). (p 18) Tapmistegu võib olla ühtaegu nii piinav kui ka julm, kuna see võib põhjustada kannatanule suurt füüsilist või psüühilist valu ja samal ajal välist teopilti arvestades olla eriliselt jõhker. Ka varasemas kohtupraktikas on mõnedel juhtudel loetud tapmistegu samaaegselt nii piinaval kui ka julmal viisil toimepanduks, näiteks ohvri elusast peast põletamine (vt RKKKo 3-1-1-31-97), mitmekümnekordsete noahaavade tekitamine elupuhuselt (vt RKKKo 3-1-1-125-96), mitmekordsed rusika- ja jalalöögid elutähtsatesse kehapiirkondadesse (vt RKKKo 3-1-1-106-97) ning korduvad kirvelöögid (vt RKKKo 3-1-1-1-15). Seega võivad piinav ja julm viis väljenduda ühes ja samas tapmisteos, kuid neid tapmise teoviise ei saa samastada ja tuleb igal üksikjuhtumil eraldi tuvastada ning põhjendada. (p 19) Ei ole välistatud, et piinaval ja/või julmal viisil toime pandud tapmisena võivad olla muu hulgas käsitatavad ka juhtumid, kus vanem näeb vahetult pealt enda lapse tapmist või vastupidi ja ka teo toimepanijal on tahtlus panna tapmine toime lähedase juuresolekul. See sõltub aga igal üksikjuhul kuriteo toimepanemise asjaoludest ja tuleb kohtul faktiliste asjaolude põhjal kindlaks teha. Et tapmist lähedase juuresolekul käsitada piinaval viisil toimepanduna, peab kohus muu hulgas tuvastama, kas lähedase juuresolek põhjustas tapetule märkimisväärseid surmaeelseid üleelamisi ja kannatusi. Samuti ei piisa tapmisteo käsitamiseks julmal viisil toime pandud tapmisena pelgalt sellest, et tapmine pandi toime lähedase juuresolekul. Nii ei ole põhjust rääkida julmast tapmisteost näiteks juhul, kui selle tunnistajaks olev lähedane on ohvriga vaenulikes suhetes või suhtub mõnel muul põhjusel tapmisteo toimepanekusse ükskõikselt. Seega taandub küsimus paljuski sellele, kas tapetu ja tapmisteo tunnistajaks oleva isiku vahel eksisteerib emotsionaalne lähedussuhe, mis teo toimepanemise välist jõhkrust arusaadavalt võimendab ja mida teo toimepanija seejuures teadlikult ära kasutab. (p 20)


Toimepanija tahtlus süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastavate faktiliste asjaolude suhtes tuleb tuvastada rangelt teo toimepanemise hetkeseisuga (vt nt RKKKo 3-1-1-111-16, p 11). Seega pärast koosseisupärase teo toimepanemist tekkinud psüühiline suhtumine pole vaadeldav tahtlusena selle teo toimepanemiseks (vt RKKKo 3-1-1-34-12, p 12.2). (p 13)

1-16-10326/51 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 23.10.2017

Karistatava teona KarS § 121 mõttes pole alust käsitada tegusid, mis seisnevad teise isiku keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kui valu või tervisekahjustuse tekkimine pole objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb ka teo tagajärje objektiivset omistamist eitada. Selle lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetut süüditunnistamist kuriteos nendel juhtudel, mil nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse tagajärje (nt valu) tekkimise võimalikkust. (Vt nt RKKKo 3-1-1-50-13, p 12; RKKKo 3-1-1-29-15, p 11.3.) (p 27)


Ringkonnakohus peab maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamise ja süüdistatava süüditunnistamise eeldusena lisaks tõendite omapoolsele analüüsile näitama ära esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu eksliku järelduseni (vt nt RKKKo 3-1-1-100-15, p 15). (p 28)


Kui vaidlus puudub selle üle, et süüdistatav tegutses avalikus kohas KorS § 54 mõttes, kuid süüdistuse teokirjeldus ega ringkonnakohtu süüdimõistev otsus ei sisalda viidet sellele asjasse mittepuutuvale füüsilisele isikule, keda süüdistatav enda teoga häiris või ohustas, saab Riigikohus kvalifitseerida süüdistuses kirjeldatud käitumise KarS § 121 lg-s 1 sätestatud kuriteona juhul, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta ja see muudatus ei raskenda süüdistatava olukorda. (p 31)


Kassatsioonimenetluses tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud (vt nt RKKKo 3-1-1-6-16, p 36). (p 35)


Süüteokoosseisu tunnuste objektiivsel omistamisel lähtutakse arusaamast, et täideviija käitumisega põhjuslikus seoses olevad muutused välisilmas peavad endast kujutama just täideviija loodud ohu realiseerumist koosseisupärases tagajärjes ehk teisisõnu: mitte alati ei saa isiku tekitatud kahju pidada tema teo tagajärjeks ka karistusõiguslikus mõttes (senises praktikas käsitletud olukordade kohta vt nt RKKKo 3-1-1-23-13, p 6; RKKKo 3-1-1-85-15, p 12). Teo objektiivsest omistamisest on võimalik kõneleda eeskätt siis, kui süüdlane on loonud õiguslikult relevantse ohu või selle ohu tekkimist suurendanud ja oht on realiseerunud koosseisupärases tagajärjes. Sellele, kas koosseisupärase teoga võidi luua oht tagajärje saabumiseks, tuleb reegeljuhtumil anda hinnang nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivsest vaatepunktist ex ante (täpsemalt vt J. Sootak. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn 2010, lk 266 jj). (p 26)


Isiku teo kvalifitseerimiseks KarS § 263 järgi on nõutav teo toimepanek avalikus kohas, selle tuvastamine, kuidas või millega objektiivselt avalikku korda rikuti, selle asjasse mittepuutuva füüsilise isiku olemasolu, keda teoga häiriti või ohustati, ja samuti KarS § 263 lg 1 p-s 1 või 2 nimetatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse kindlakstegemist (vt RKKKo 3-1-1-15-17, p 24). (p 31)

Kokku: 178| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json