1-23-5985/71
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
06.05.2025 |
|
Diagnoosimine eeldab uuritava seisundi igakülgse uurimise põhjal mõne haiguse olemasolu ja iseloomu määramist. Kellegi teise poolt pandud diagnoosi teadmiseks võtmine ei ole diagnoosimine TTKS § 2 lg 1 mõttes. Ka ei ole seda kellegi suremistahte väljaselgitamine. Pelgalt vahendi andmine, mida inimene täie teadlikkuse juures iseseisvalt kasutab ja mille kasutamise tulemil ta sureb, ei ole ravitegevus TTKS § 2 lg 1 tähenduses. Teadlikku surma põhjustamist ei saa mõista ravimisena, kuivõrd viimase all peetakse silmas kehalise ja/või vaimse heaolu taastamiseks, teatud juhtudel ka senise seisundi säilitamiseks mõeldud tegevust. Kellegi elu lõpetamine ei ole käsitatav inimese terviseseisundi halvenemise ärahoidmise, tema vaevuste leevendamise ega ka tema tervise taastamisena TTKS-i tähenduses. Kehtiv seadus peab tervishoiuteenuse erinevate vormide juures selle vältimatuks osiseks just elu alalhoidmist ja ei võimaldada ravina käsitada tegevust, mis sihipäraselt tervist kahjustab. Tegevus, mille eesmärgiks on surma kui tagajärje esilekutsumine, ei ole niisiis tervishoiuteenus (ravi) TTKS § 2 lg 1 tähenduses. Kehtiv õigus peab tervishoiuteenuseks vaid RHK-10-s loetletud haiguste ennetamist, diagnoosimist ja ravi ning kirurgilisi protseduure, sidudes tervishoiuteenuse mõiste selgelt selle tervist taastava eesmärgiga. (p-d 24–26; 28)
Mingil tegevusalal majandustegevuse täielik keelamine või selle lubamine üksnes tegevusloa alusel sätestatakse seadusega olulisest avalikust huvist tuleneval põhjusel. Seaduses peavad seega olema kirjas need valdkonnad, milliste puhul on tegevusluba nõutav. (p 29)
Vt p 30.
Igal arusaamisvõimelisel inimesel õigus elust omal soovil lahkuda ning karistusõiguslik vastutus sellele teole kaasaaitamise eest saab kõne alla tulla üksnes siis, kui inimene ise pole võimeline seda tegema või tal pole täit arusaamist oma tegude tähendusest. (p 31)
|
| 1-23-7174/66
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
04.02.2025 |
|
Karistusregistri seadust ja Euroopa Liidu Nõukogu 24. juuli 2008. a raamotsuse nr 2008/675/ÜVJP artikli 3 lõiget 1 tuleb kooskõlaliselt tõlgendada selliselt, et Eesti karistusseaduse kohaldamisel tuleb liikmesriikides tehtud süüdimõistva otsusega mõistetud karistuse kustumise hindamisel lähtuda KarRS § 24 lg-s 1 sätestatud üldistest tähtaegadest ka KarRS §-s 27 nimetamata välismaalaste puhul. See tähendab muu hulgas, et ka juhul, kui välismaalase varasem karistus on süüdimõistva otsuse teinud liikmesriigi seaduse kohaselt kustunud, kuid KarRS § 24 lg 1 alusel kehtiv, saab seda varasemat karistust arvestada kuriteo kvalifitseerimisel korduvana. (p 20)
|
| 1-21-8803/138
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.12.2024 |
|
Olukorras, kus enne Riigikohtu otsust ei pruukinud tõendamiskoormise jagunemine konkreetses kriminaalasjas olla kohtumenetluse pooltele üheselt arusaadav, tuleb kriminaalasja uuel arutamisel ausa ja õiglase menetluse tagamiseks anda kohtumenetluse pooltele mõistlik võimalus arvestada Riigikohtu seisukohtadega, sh esitada täiendavaid argumente ja neid kinnitavaid tõendeid. (p 59)
Olukorras, kus avaliku ülesande täitmine on delegeeritud halduslepinguga eraõiguslikule isikule, saab selle ülesande täitmisena käsitada ennekõike eraõigusliku isiku niisuguseid otsused ja toiminguid, mis mõjutavad kas ülesande delegeerinud avaliku võimu kandja või puudutatud kolmandate isikute (nt avaliku teenuse tarbijate) huve. Avalikku ülesannet täitva eraõigusliku isiku majandustegevuse korraldamine osas, mis ei mõjuta vahetult halduslepingu teise poole ega puudutatud kolmandate isikute õigusi, ei ole avaliku ülesande täitmine KVS § 2 mõttes. Seda isegi mitte siis, kui eraõiguslik isik korraldab enda niisugust tegevust, mis on vajalik avaliku ülesande täitmiseks. (p 61)
Kassatsiooni koostamise eest lepingulisele esindajale makstud tasu mõistlikkust hinnates, tuleb muu hulgas arvesse võtta kassatsioonimenetluse mahtu ja kassatsiooni argumentatsiooni keerukuse astet, samuti esindaja osalemist varasemas menetluses. (p 69)
Süüdistus ei pea sisaldama ega saagi sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. (p 44)
Varaline kahju KarS § 2172 lg 1 mõttes seisneda ka saamata jäänud tulus. Saamata jäänud tulu kui kuriteo koosseisulise tunnuse sisustamisel on lähtepunktiks võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 4. Vara suurenemise ootuse saab lugeda varaks üksnes juhul, kui selle realiseerumine on sedavõrd kindel, et niisugusele ootusele on omistatav majanduslik väärtus. Tulu saamise tõenäosus ja kannatanu kavatsus ning võimalus tulu saada on keskse tähtsusega ka saamata jäänud tulu kui kuriteo koosseisulise tunnuse kindlakstegemisel. (p-d 45–46)
Saamata jäänud tulu kui koosseisutunnuse olemasolu ja suuruse peab tõendama prokuratuur, kusjuures kõrvaldamata kahtlused küsimuses, kas ja kui palju tulu oleks kannatanu süüdistatava õiguspärase käitumise korral saanud, tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Teisalt tuleb silmas pidada, et ehkki in dubio pro reo-põhimõttest (KrMS § 7 lg 3) juhindudes tõlgendatakse tõsiselt võetavad kahtlused süüdistatavale soodsamas suunas, ei tohi tõendatusele esitada ülemäära rangeid nõudeid. Saamata jäänud tulu on alati hüpoteetiline ja see mõjutab ka niisuguse kahju kui süüteo koosseisulise tunnuse kindlakstegemist. Muu hulgas on saamata jäänud tulu (eelduste) tuvastamisel tavapärasest suurem roll normatiivsel hinnangul. Samas peab saamata jäänud tulu suuruse arvestamise metoodika vastama selle kuriteokoosseisu, mille tunnuseks saamata jäänud tulu on, kaitse-eesmärgile. (p 46)
KrMS §-s 7 ette nähtud süütuse presumptsioon ei välista teatud juhtudel tõendamiskoormise üleminekut süüdistatavale. Juriidilise isiku juhtorgani liikme või töötaja tahtlik huvide konflikt (lojaalsuskohustuse rikkumine) mõjutab üldjuhul ka kriminaalmenetluslikku tõendamiskoormist nende faktide osas, mida huvide konfliktis tegutsemise keeld on määratud ära hoidma. Näiteks kui juhatuse liige või töötaja korraldab juriidilise isiku nimel lepingu sõlmimist tema enda kontrolli all tegutseva äriühinguga, millelt ta saab isiklikku tulu, mõjutab huvide konflikt ka tõendamiskoormist küsimuses, kas ja kui, siis millise kahju juriidiline isik lepingu tõttu sai. Kui prokuratuur tõendab sellises olukorras ära esmapilgul seaduse nõuetele vastava kahjuarvestusel rajaneva kahjusumma, lasub selle ebaõigsuse tõendamise koormis lojaalsuskohustust rikkunud süüdistataval ja tema kaitsjal. (p-d 48–52)
Olukorras, kus ükski apellant ei vaidlusta kuriteoga tekitatud kahju suurust, ei ole ringkonnakohus menetluslikult pädev tunnistama süüdistatavat süüdi suurema kahju põhjustamises, kui seda tegi maakohus. Kui aga kannatanu on sellises olukorras apelleerinud tsiviilhagis esitatud ja samal kahjuarvestusel põhineva nõude rahuldamise ulatuse, ei ole välistatud tsiviilhagi rahuldamine kuriteo koosseisulist kahju ületavas summas. (p 58)
Ei ole välistatud tsiviilhagi rahuldamine kuriteo koosseisulist kahju ületavas summas. (p 58)
|
| 1-22-3897/47
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.12.2024 |
|
Süüdistuses tuleb välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Sellega tagatakse süüdistatava kaitseõigus, välistades võimaluse, et keegi tunnistatakse süüdi selliste faktiliste asjaolude alusel või sellise kvalifikatsiooni järgi, mille kohta ta ei ole saanud kohtus tõhusalt esitada vastuväiteid või neid väiteid kinnitavaid tõendeid. (p 12)
Kohtud on vaatamata süüdistuses sellekohaste viidete puudumisele õigustatud tuvastama teatud asjaolusid kui n-ö taustafakte, mis kinnitavad või lükkavad ümber süüdistuses kirjeldatud asjaolude esinemist. (p 15)
Õigusselgusetu olukorraga on tegemist üksnes juhul, kui normide tõlgendamisel tekkinud küsimusi ei ole võimalik mõistlikult kõrvaldada ka normide eesmärki ja kujunemislugu, teisi õigusakte, õiguse üldpõhimõtteid jms arvesse võttes ning selline selgusetus takistab seadusest tulenevate kohustuste kindlakstegemist ja täitmist (RKPJKo nr 5-19-38/15, p 68). (p 17)
KarS §-s 334 sätestatud keeld käidelda võltsitud maksevahendit ja väärtpaberit on piisavalt selge ning arusaadav, mistõttu ei ole säte põhiseadusvastane. (p 24)
Sularaha võltsimine on selle tahtlik pettuslik valmistamine või muutmine mis tahes vahenditega. Võltsitud on raha, mille on väljastanud keegi, kellel puudub selleks pädevus Euroopa Liidu konsolideeritud toimimislepingu artikli 128 lg 1 järgi. Sularaha pettuslikku muutmist tuleb mõista õigustatud emiteerija poolt volituste piires emiteeritud sularaha oluliste elementide muutmisena mis tahes viisil. See võib seisneda näiteks raha nominaalväärtuse muutmises, kuid ka näiteks kupüürile turvaelementide lisamises. Kasutamiskõlbmatuks muutunud kupüüride muutmine pärisrahaga sarnaseks nt turvaelementide lisamisega on samuti üks võimalikest sularaha pettusliku muutmise ehk ümbertegemise viisidest. (p-d 18-22)
Nii valmistamise kui muutmise vormis võltsimine toob karistusõigusliku vastutuse kaasa vaid siis, kui võltsitud raha on päris rahaga niivõrd sarnane, et heauskne tarbija võiks valeraha pidada pärisrahaks. Karistusõiguslikku vastutust ei järgne, kui rahatähele joonistatakse ebaolulisi detaile, sest sellise tegevusega ei kahjustata süüteokoosseisuga kaitstavat õigushüve, milleks on avalik usaldus ja rahakäibe usaldusväärsus. (p 23)
Jätkuva ja korduvate süütegude eristamise kohta vaata nt RKKKo nr 1-18-7408/62, p 10. (p 27)
|
| 1-23-2872/59
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
31.10.2024 |
|
KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Küll aga võib Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel tühistada kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab kassatsioonikohtu järelevalvet ka selle üle, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh kas kohtu seisukohad selles küsimuses on selged, ammendavad ja vastuoludeta. (RKKKo nr 1-22-4785/46, p 20). (p 25)
Isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel on kohtupraktikas kujunenud välja mitmed põhimõtted. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi. Samuti on kohtupraktikas peetud isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel võimalikuks tugineda tema ütlustevälistele selgitustele. (Vt nt RKKKo nr 1-18-1247/58, p 37 koos sealsete viidetega) Ütlustes vastuolude tuvastamise korral tuleb otsustada, milline osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on varem antud ütlustega diametraalses vastuolus ja kas isik on suutnud mõistuspäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada ütluste erinevuse põhjust. Sõltuvalt sellele küsimusele antavast vastusest saab edasiselt isiku ristküsitlusel antud ütlusi arvesse võtta osaliselt või tervikuna või tuleb need mingis osas või tervikuna tõendikogumist välja jätta. (RKKKo nr 3-1-1-100-15, p 17) Ütluste usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium on ka nende eluline usutavus. Viimase osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida väiksem on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. (vt lähemalt RKKKo nr3-1-1-109-15, p-d 110–112) (p 27)
Nõusolek suguühteks peab olemas olema nii ühtesse astumisel kui ka selle toimumise ajal ja katma kõiki selle asjaolusid (nt ei tähenda nõusolek suguühteks iseenesest nõustumist sadistliku vahekorraga, nagu ei tähenda ka nõusolek vaginaalseks suguühteks nõustumist oraalse või anaalse vahekorraga). Samuti on võimalik kuni suguühte lõpuni sellest nõusolekust igal hetkel loobuda. (p 31)
Vägistamisega rünnatakse lisaks kannatanu füüsilisele tervisele ka tema vaimset heaolu (RKPJKo nr 3-4-1-13-15, p 50). (p 34)
Suguühtesse astumine tuleb kvalifitseerida KarS § 141 lg 1 järgi vägistamiseks, kui selleks on kasutatud vägivalda, s.o KarS §-des 120 ja 121 kirjeldatud tegusid, või on ära kasutatud abitusseisundit, s.o seisundit, milles kannatanu ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama (vt RKKKo nr 3-1-1-12-06, p 11; RKKKo nr 3-1-1-59-07, p 15). Seejuures peab suguühtesse astumise ja vägivalla või abitusseisundi ärakasutamise vahel esinema finalistlik seos, ehk siis vägivald või abitusseisundi ärakasutamine peab olema vahendiks, mille abil süüdistatav allutab kannatanu oma tahtele. Öeldu ei tähenda aga seda, et vägistamise koosseisu täitmiseks peaks vägivallategu alati just eelnema suguühtele, nagu ka seda, et nimetatud alternatiivid – vägivallategu ja abitusseisundi ärakasutamine – peaks alati esinema teineteisest lahus. (p 39)
Suguühte käigus kannatanule valu tekitamine või tema tervise kahjustamine võib olla vaadeldav vägivallana KarS § 141 lg 1 mõttes. (p 40)
Abitusseisundi ärakasutamine ei eelda vägivallategu. Sund ammendub sel juhul suguühtes teadvalt sellise kannatanuga, kes ei ole võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama (RKKKo nr 3-1-1-12-06, p 11). (p 41)
Kannatanu võimetuse all vastupanu osutada käsitatakse kohtupraktikas olukorda, kus ta ei suuda vastupanu osutada või loobub sellest objektiivselt esineva füüsilise allajäämuse või psüühilise takistuse (nt hirmu) tõttu (RKKK 11.06.2018, 1-17-1629/44, p 19). Hirmust tingitud vastupanuvõimetusena võib olla käsitatav ka tardumine, mille puhul kannatanu on justkui halvatud ega ole seetõttu võimeline end kaitsma. Vastupanuvõimetus ei eelda igasuguste kaitsmisvõimaluste puudumist. Piisab sellest, et väliste, objektiivse vaatleja jaoks nähtavate asjaolude tõttu on kannatanu vastupanu lootusetu ning kolmandatelt isikutelt pole võimalik abi saada. Kaitsetuse üle otsustamisel on oluline arvestada näiteks sündmuse kestust ja selle asetleidmise kohta, abi kättesaadavust ning kannatanu vanust, arusaamisvõimet ja tema füüsilist ning psüühilist seisundit. (Vt lähemalt viidatud otsus nr 1-17-1629/44, p-d 18–20.) Kannatanu vastupanuvõimetus võib olla tingitud ka tema joobest (vrd RKKKo nr 1-22-1425/82, p 27). (p 42)
Vägistamise katse algab KarS § 25 lg 2 ja § 141 lg 1 kohaselt hetkest, mil isik alustab vastavalt oma teoplaanile vägistamise kui liitkoosseisu mitmest osateost ühte, mis reegeljuhtumil on sundimistegu (kas vägivald või abitusseisundi ärakasutamine) (RKKKo nr 1-17-1629/44, p 35). Seega pole välistatud, et vägistamine algab nt abitusseisundi ärakasutamisega, millele võib hiljem lisanduda teo toimepanemist lihtsustav vägivald, mis surub kannatanu vastupanu täiendavalt maha. Vägivald ja abitusseisund võivad olla omavahel läbi põimunud nii, et vägivald ja sellega põhjustatav valu või tervisekahjustus süvendavad kannatanus hirmu ja lootusetuse tunnet ning sunnivad teda vastupanu osutamisest loobuma. Samuti on võimalik, et konsensuslikult alanud suguühe kasvab üle vägistamiseks, kui üks pool sellega teatud hetkest enam ei nõustu, ent teine seda ei aktsepteeri ja ületab kannatanu tahtevastasuse vägivallaga või tema abitust ära kasutades. (p 43)
Asjaolu, et tegelikkuses nõusolekut suguühteks ei olnud, kuid kohtualune ekslikult sellest siiski lähtus, võib olla hinnatav süüteokoosseisule vastava asjaolu mitteteadmisena (KarS § 17 lg 1), mis välistab tahtluse (RKKKo nr 3-1-1-12-06, p 10). (p 36)
Olukorras, kus ringkonnakohus on ekslikult teinud asjas KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, on ühtlasi ära langenud ka õiguslik alus (KrMS § 185 lg 2), mis võimaldaks jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosalise kanda. Seetõttu peab Riigikohus ringkonnakohtu KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud otsust osaliselt või täielikult tühistades jätma apellatsioonimenetluse kulud KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. (Vt RKKKo nr 3-1-1-46-14, p 26.2.) (p 48)
|
| 1-22-6710/83
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
04.10.2024 |
|
Saabunud tagajärge ei saa süüdistatavale objektiivselt omistada, kui kannatanu ennast teadlikult kahjustab või ohustab (RKKKo nr 1-22-1990/69, p 21). Liiklussüüteo puhul võib tagajärje omistamise teo toimepanijale välistada kaasliikleja (sh kannatanu) ebakorrektne käitumine ning enda õigushüvede ohtu asetamine (RKKKm nr 3-1-1-87-15, p-d 12-13). Sellise vabatahtliku eneseohustamisena on käsitatud nt olukorda, kus vastutusvõimeline isik loobub liikluses turvavöö kinnitamisest, kuigi turvavarustuse kasutamise kohustuslikkus ja vajalikkus on üldtuntud asjaolud. Kannatanu liiklusõnnetuses saadud rasket tervisekahjustust või surma ei ole võimalik süüdistatavale objektiivselt omistada näiteks siis, kui saab tõsikindlalt väita, et vaatamata tema põhjustatud liiklusõnnetusele oleksid kannatanule saabunud tagajärjed olnud sootuks olemata või oluliselt väiksema raskusastmega, kui ta oleks kasutanud turvavarustust (samas, p-d 14-15). (p 18)
Süüdistatav vabaneb vastutusest tagajärje põhjustamise eest üksnes juhul, kui kannatanu tegutseb täie arusaamisega sellest riisikost, mida tema käitumine endas kätkeb (RKKKo nr 3-1-1-102-16, p 11), kusjuures sellise teadliku eneseohustamise võimaliku tagajärjena on aktsepteeritud nii reaalse ohu põhjustamist enda elule kui ka surma (RKKKo nr 1-22-1990/69, p 22). See tähendab, et kannatanu eneseohustamine võib küll välistada teo toimepanija vastutuse, kuid seda vaid juhul, kui see eneseohustamine on teadlik ja informeeritud. Kannatanu teadlikkus ja informeeritus peavad seejuures hõlmama nii teadmist ohtu loovatest asjaoludest kui ka võimalikust õigushüve kahjustavast tagajärjest. Ulatuses, milles isik tagajärge ette ei näe, ei saa rääkida teadlikust eneseohustamisest.
(p 25)
Kuigi KarS § 422 lg 2 p 1 sisaldab kvalifitseeriva tunnusena teo toimepanemist joobeseisundis, hõlmavad selle koosseisu objektiivsed tunnused ka juhi eksimist muude liiklus- või käitusnõuete vastu (lg 1). Teisisõnu: KarS § 422 lg 2 p 1 objektiivse teokoosseisu juures ei oma tähendust mitte ainult joove, vaid arvestama peab ka ülejäänud liiklusnõuete rikkumisi, mis olid põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse tekkimisega. (p 28)
|
| 4-23-3193/28
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
21.06.2024 |
|
KVS § 19 subjektiivne koosseis eeldab vähemalt menetlusaluse isiku otsest tahtlust objektiivse koosseisu tunnuste osas, milleks on korruptsioonivastases seaduses kehtestatud toimingupiirangu rikkumine. KVS § 19 ja § 11 lg 1 p 1 koostoimest nähtub, et ametiisik peab olema teadlik nn huvide konfliktist, s.t sellest, et tema otsus või toiming võib mõjutada tema enda või temaga seotud isiku majanduslikke või muid huve ja sellest tulenevalt esineb korruptsioonioht (vt ka KVS § 11 lg 1 v.r. kohta RKKKo nr 3-1-1-98-15, p-d 93–95). (p 16)
Isiku süüd puudutavaid asjaolusid ei pea väärteoprotokolli teokirjelduses kajastama. (p 16)
Süü välistamine KarS § 39 lg 1 järgi nõuab kahe eelduse täidetust. Esiteks peab teo toimepanija olema õiguslikus eksimuses, nt pidama seaduslikuks sellist tegu, mis tegelikult on keelatud. Teiseks peab eksimus olema eksija jaoks vältimatu. Teisisõnu ei välista mitte kõik õiguslikud eksimused isiku süüd. (RKKKo nr 3-1-1-46-14, p 17.1) (p 17)
Küsimus eksimuse välditavusest aktualiseerub keelueksimuse puhul alati ehk tuleb teha kindlaks, kui hoolikalt suhtus eksimuses olija õiguskorda ning kas ta tegi teo keelatuse väljaselgitamiseks kõik vajaliku ja võimaliku. Eeskätt peab hindama, kas isikul oli objektiivselt põhjust kahelda teo õiguspärasuses. Üldjuhul on keelueksimus välditav. Näiteks on see nii juhul, kui teo keelatus on ilmne. Eeldatakse, et oma teo keelatuse peab ära tundma ka isik, kes tegutseb mingis kindlas valdkonnas: tal tuleb selle valdkonna reeglid endale selgeks teha. Samuti saab eksimuses olnud isikule tihtipeale ette heita seda, et ta ei pöördunud nt õigusnõustaja või mõne muu spetsialisti poole. (Vt RKKKo nr 3-1-1-33-16, p 21.) (p 19)
Nõu saamiseks õigusnõustaja või mõne muu spetsialisti poole pöördumine ei muuda eksimust vältimatuks, kui kahtlus teo keelatuses jääb konsulteerimise järel püsima. (p 21)
|
| 1-22-312/179
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.05.2024 |
|
Isiku süüditunnistamiseks kaastäideviijana peab kohus sellist järeldust iga süüdistuse puhul eraldiseisvalt põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et just see isik andis ühise teoplaani realiseerimisse kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse. (p 11)
Faktilist korduvust ei saa tuletada ainuüksi faktist, et samas süüdistusasjas heideti isikule ette kanepi kasvatamist, kuna KarS §-s 188 kirjeldatud käitumine, kui sellele järgneb n-ö saagi käitlemine, ei moodusta KarS § 184 lg 2 p-s 2 sätestatud kvalifitseeritavat tunnust. (p 17)
|
| 1-22-1990/69
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
11.04.2024 |
|
Saabunud tagajärge ei saa süüdistatavale objektiivselt omistada, kui kannatanu ennast teadlikult kahjustab või ohustab. Selleks peab kannatanu tegutsema täie arusaamisega sellest riskist, mida tema käitumine endas kätkeb. Süüdistatav ei vastuta kannatanu surma põhjustamise eest juhul, kui kannatanu mõistab, et tema tegevuse või tegevusetuse (arstiabist loobumise) tagajärjeks on tema surm või vähemalt reaalne oht tema elule. (RKKKo nr 3-1-1-102-16, p-d 10-12). (p-d 21-22)
|
| 1-23-6360/9
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.03.2024 |
|
Karistusseaduse blanketti sisustav norm on olemuslikult süüteokoosseisu lahutamatu ja täisväärtuslik osa (vt nt RKKKm nr 3-1-1-55-16, p 8). (p 15)
Looma piinamine ja/või talle järjepidevate kannatuste põhjustamine on ühtaegu ka julm, väljendades põhimõttelist ja erilist hoolimatust, ükskõiksust ning tundetust looma kui teise elusolendi tervise, heaolu ja kannatuste suhtes. See aga tähendab, et kui looma piinatakse ehk talle tekitatakse suurt valu või kauakestvaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi, on reegeljuhul tegemist looma suhtes julmal viisil lubamatu teo toimepanemisega KarS § 264 lg 1 p 3 mõttes. (p 16)
Looma julm kohtlemine on võimalik nii tegevuse kui ka tegevusetusega. (p 17)
Juhul, kui keegi peaks olema vahetuks tunnistajaks looma julmale väärkohtlemisele omaniku poolt, on tal õigus toimuvasse KarS §-s 29 sätestatud piirides sekkuda. (p 18)
|
| 1-23-3265/13
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.03.2024 |
|
Süüdistuskohustusmenetluses on kaebeõigus üksnes kannatanul. KrMS § 37 lg 1 esimese lause kohaselt on selleks füüsiline või juriidiline isik, kelle õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga vahetult kahjustatud. Isiku kannatanuks lugemine eeldab, et kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma vähemalt muu hulgas kannatanu individuaalõigushüve. Üksikisikut ei saa käsitada kannatanuna kriminaalmenetluses, mida toimetatakse üksnes kollektiivseid õigushüvesid kaitsva kuriteokoosseisu tunnustel. (Vt RKKKm nr 1-19-9575/46, p 31; 1-21-1591/11, p 11.) (p 15)
KarS § 264 eesmärgiks on kindlustada inimeste ühiseid väärtusi kui kollektiivset õigushüve, seda esmajoones KarS § 264 lg 1 p 2 puhul. Lisaks ühistele väärtustele kaitseb see koosseis kahtlemata ka loomi endid inimese sellise tegevuse või tegevusetuse eest, mis ohustab või võib ohustada loomade tervist või heaolu. (p-d 16-17)
Teatud juhtudel võib looma julma kohtlemise puhul jaatada omaniku hingelisi üleelamisi, mis võivad anda aluse lugeda ta KarS § 264 tunnustel menetletavas kuriteos kannatanuks. (p 19)
Kohtupraktikas on välja kujunenud arusaam, et paljud eeskätt kollektiivsete õigushüvede kaitseks kehtestatud kuriteokoosseisud kaitsevad paralleelselt siiski ka individuaalhüvesid, mistõttu on nende puhul võimalik rääkida ka üksikisikust kannatanust (RKKKm nr 3-1-1-97-10, p 23 ja 3-1-1-84-14, p 40). (p 18)
Kuigi viitega TsÜS § 49 lg-le 3 kohaldatakse loomadele asjade suhtes kehtivaid sätteid, ei tähenda see, et loomi saaks ja tohiks käsitada tavalise kehalise esemena TsÜS § 49 lg 1 mõttes. (p 19)
|
| 4-22-1706/37
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.10.2023 |
|
LS § 223 lg 1 järgi ei ole üldjuhul vaja tuvastada kahju täpset ulatust, vaid piisab selle tekkimise kirjeldamisest, seda iseäranis juhtudel, kui kahju põhjustamine on ilmne. Olukord on teistsugune, kui tõusetuvad tõsiseltvõetavad kahtlused kahjustatud asja materiaalse väärtuse osas ning valitseb ebaselgus küsimuses, kellele see kuulub. Amortiseerunud ja väheväärtusliku asja kahjustamise fakt ei ole piisav, et lugeda tõendatuks teisele isikule varalise kahju tekkimine. Kui kahju tekkimine jääb selgusetuks, siis tuleb VTMS § 2 ja KrMS § 7 lg 3 koosmõjust tuleneva in dubio pro reo-põhimõttest juhindudes tõlgendada kõrvaldamata kahtlused menetlusaluse isiku kasuks. Täideviija enda varale tekkinud kahju ja kahjustatud asja võimalikke äraveokulusid ei saa lugeda LS § 223 lg 1 koosseisuliseks kahjuks. (p-d 13-14)
VTMS § 133 p 4 kohaselt ei piirdu kohtu pädevus menetlusaluse isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab kohtuvälise menetleja otsuses märgitud karistussättele, vaid kohtul on materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel aktiivne roll. Seetõttu peab kohus kontrollima, kas väärteoprotokollis kirjeldatud käitumine võib täita mõne teise süüteokoosseisu tunnused. (p 16)
Nii nagu kriminaalmenetluses ei ole kohtul võimalik süüdistatavat ühes ja samas teos korraga süüdi tunnistada ja õigeks mõista (RKKKm 1-20-470/34, p-d 21–22), ei saa ka väärteomenetluses teha karistusõiguslikult ühe teo kohta otsust, millega isikut nii karistatakse kui ka samas väärteomenetlus (osaliselt) lõpetatakse. (p 17)
VTMS § 69 lg 2 p 5 kohaselt peab väärteoprotokoll sisaldama teavet põhjustatud kahju kohta ehk kohtuväline menetleja peab protokollis näitama, milles koosseisuline kahju seisnes. Tekitatud kahju võib nähtuda ka väärteoprotokollis sõnaselgelt viidatud protokolli lisaks olevatest materjalidest. (p-d 9-10)
|
| 1-21-2315/77
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.06.2023 |
|
KarS § 203 lg 1 objektiivne koosseis eeldab, et toimepanija a) rikub või hävitab b) asja, mis on c) talle võõras ja d) põhjustab sellega olulise kahju. (p 37)
a) Koosseisu täitmiseks peab toimepanija asja hävitama või seda rikkuma. Hävitamine tähendab asja muutmist senisel eesmärgil kasutamiskõlbmatuks ning väärtusetuks, rikkumine tähendab asja kahjustamist määral, mis ei muuda asja lõplikult kasutamiskõlbmatuks. (p 40)
b) Asja mõiste sisustamisel tuleb lähtuda TsÜS § 49 lg-st 1, s.o tegemist on kehalise esemega. Kõnesoleva kuriteokoosseisu objektiks võib olla nii kinnis- kui ka vallasasi (TsÜS § 50). (p 38)
c) Isikule on KarS § 203 mõttes võõras iga asi, mis ei ole AÕS § 68 lg 1 mõttes tema omandis (vt ka RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 19). (p 39)
d) KarS § 203 lg 1 koosseisuline tagajärg eeldab, et toimepanija oleks võõra asja rikkumise või hävitamisega tekitanud olulise kahju, s.o kahjusumma ulatub vähemalt 4000 euro ja 1 sendini (KarS § 121 p 1) (vt ka RKKKo nr 3-1-1-54-15, p 39). KarS § 203 sisustamisel tuleb varalise kahju kui kuriteo koosseisulise tunnuse tuvastamisel lähtuda VÕS § 132 põhimõtetest. Seega asja kahjustamise korral saab kahju suuruse kindlaksmääramisel lähtuda eelkõige vara senise koosseisu taastamiseks vajalike kulutuste suurusest, kuid pole välistatud kahju suuruse arvestamine ainuüksi asja väärtuse vähenemise ulatuse kaudu. (p-d 41, 44)
KarS § 203 objektiivsele koosseisule vastava teo toimepanemine on karistatav, kui süüdistatav tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes (KarS § 15 lg 1; § 16 lg 4). Muuhulgas tuleb süüdistatava tahtluse kindlakstegemiseks tuvastada, kas süüdistatav tegu toime pannes vähemalt pidas võimalikuks ja möönis, et tegu tekitab asja omanikule kahju, mis ulatub vähemalt kuriteo koosseisulise kahju alammäärani (vt nt RKKKo nr 3-1-1-46-14, p 16). (p 48)
Kuriteo koosseisulise kahju põhjendamine haginõude rahuldamise ja selle ulatusega on metodoloogiliselt ekslik. Kuriteo koosseisulise kahju ja haginõude rahuldamise ulatus küll võivad, aga ei pruugi kattuda. Koosseisulise kahju tuvastamisel ei saa arvesse võtta kõiki kahju hüvitamisel kehtivaid reegleid (nt VÕS §-s 140 sätestatut). (p 45)
KrMS § 2861 lg 2 p 2 näeb ette tõendi vastuvõtmisest keeldumise aluse juhuks, mil tõendit ei ole loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjusi, miks ta ei saanud taotlust varem esitada. Kui kaitsja taotleb täiendava tõendi vastuvõtmist, peab ta selgitama, milline on menetluses ilmnenud uus asjaolu, mida ta soovib tõendiga kummutada. Hilinenult esitatud tõendite vastuvõtmisel ja neile tuginemisel, rikub kohus kriminaalmenetlusõigust. (p 53)
Ühe tõendi kõlbmatus või ebausaldusväärsus ei vabasta kohut teiste tõendite hindamisest. Kohus peab põhjendama, miks ei ole tõendid lubatavad, usaldusväärsed või ei tõenda võimalikku kahju. Kui kohus loobub koosseisulise kahju tuvastamisest, sest üks võimalik kahju hindamise meetod polnud adekvaatne, eksib kohus tõendite hindamise põhimõtete vastu KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 mõttes ning rikub kohtuotsuse põhjendamise kohustust. (vt RKKK nr 3-1-1-82-14, p 8.2). (p 46)
Tekitatud kahju suurust ei tõenda müügilepingud, kus märgiti summad, mille võrra alandasid pooled süüdistatava tekitatud kahjustuste tõttu müügihinda. Märgitud allahindlus on vaid kannatanu hinnang tekkinud kahjule ega anna adekvaatselt edasi kuriteoga tekitatud tegelikku kahju (vt ka RKKKo nr 3-1-1-55-09, p 15). (p 46)
|
| 1-22-5306/37
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
02.05.2023 |
|
Korduvus või süstemaatilisus kvalifitseeriva tunnusena peab olema täidetud süüteo toimepanemise ajal (vt RKKKm nr 1-15-1446/76, p 11). Teo kvalifitseerimisel pole oluline, kas kohtulahendi tegemise ajaks on varasemad karistusandmed arhiveeritud või mitte. (p 12)
|
| 1-20-6533/329
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
01.02.2023 |
|
Ühed ja samad narkootilise aine käitlemisteod ei saa moodustada omavahel korraga nii jätkuvat kui ka korduvat kuritegu. (p 10)
Ekspertiisitasu määramise õiguslik alus on KrMS § 178 lg 2 esimene lause koosmõjus määruse VVm 22.12.2005 nr 322 § 4 lg 1 esimese lausega, mis sätestab tasumäära. Eksperdi sõidukulu hüvitamise õiguslik alus on KrMS § 178 lg 1 p 3 koosmõjus määruse nr 322 § 51 lg-ga 2. (p 12)
Eksperdile tasu määrates on kriminaalasja menetleja kohustatud hindama ka tasutaotluse sisulist põhjendatust, sh seda, kas taotluses märgitud töö maht on põhjendatud. (p 12)
Riiklikult tunnustatud eksperdile (KES § 10) kriminaalasjas ekspertiisi eest makstav tasu ja kuluhüvitis tuleb välja mõista riigilt. (p 13)
Kui õiguse üldakt on õiguse adressaadi jaoks soodustava iseloomuga, tuleb seda üldjuhul isikute huvides ka kohaldada, sõltumata sellest, kas akt on antud välja kooskõlas põhiseadusega või mitte (RKKKo 3-1-1-14-03 p 9). Kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi tasu ülemmäära põhiseadusvastaseks tunnistamine annab kohtule aluse mõista riigilt eksperdi kasuks välja senist ülemmäära ületav tasu. Samas peab menetlusosaliselt ekspertiisitasu katteks riigi kasuks välja mõistetav menetluskulu hüvitis jääma põhiseadusvastaseks tunnistatud ekspertiisitasu ülemmäära raamidesse. Sellest suurema menetluskulu hüvitise väljamõistmine menetlusosaliselt on võimalik üksnes juhul, kui menetlusosaline taotles ekspertiisi määramist või menetleja määras ekspertiisi omal algatusel pärast Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuse avaldamist Riigi Teatajas. (p 14)
Kassatsioonimenetluses ei saa vahistamise elektroonilise valvega asendamist taotleda. (p 18)
|
| 1-21-7255/57
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
21.12.2022 |
|
Vt RKKKo nr 3-1-1-55-09, p 12. (p 17)
Usalduse kuritarvitamise aegumistähtaeg hakkab kulgema, kui KarS § 2172 lg-s 1 ette nähtud koosseisuline tagajärg ehk suur varaline kahju on saabunud. (p 17)
|
| 1-21-697/63
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
28.11.2022 |
|
Selleks, et anda füüsilisele isikule krediiti majandus- ja kutsetegevuse alustamiseks (VÕS § 403 lg 2), pole nõutav KAVS § 10 lg-s 1 nimetatud krediidiandja tegevusluba. (p 37)
KAVS § 10 lg 1 järgset tegevusluba nõudva krediidi andmisega tarbijale on tegemist ka siis, kui füüsilisele isikule antakse krediiti, mida tal on võimalik krediidilepingut rikkumata või selle rikkumise eest faktiliselt vastutamata kasutada (muu hulgas) väljaspool krediidisaaja majandus- või kutsetegevust. Tegevusloa kohustus laieneb kõigile sellistele krediidiandja majandustegevuse käigus füüsiliste isikutega sõlmitavatele krediidilepingutele, mille kohaselt ei ole keelatud krediidi kasutamine väljaspool krediidisaaja majandus- või kutsetegevust. Tegevusloata sõlmitud krediidilepingu puhul peab olema mõistlikult välistatud võimalus, et enda majandus- või kutsetegevuseks krediiti võtnud füüsiline isik muudab pärast lepingu sõlmimist ühepoolselt või kokkuleppel krediidiandjaga krediidi kasutamise otstarvet niiviisi, et leping muutub faktiliselt tarbijakrediidilepinguks. (p-d 44-45) KAVS § 10 lg 1 järgne tegevusluba on nõutav juba tarbijakrediidi pakkumiseks ja reklaamimiseks, mitte alles lepingu sõlmimiseks. (p 49)
VÕS § 403 lg 3 p-s 4 sätestatud krediidilepingute sõlmimiseks pole KAVS § 10 lg-s 1 nimetatud tegevusluba nõutav, isegi kui krediidisaajaks on tarbija. (p 51)
Tsiviilõiguses ette nähtud tõendamiskoormust muutvad presumptsioonid (nt TsÜS § 86 lg 3; AÕS § 112 lg 1; VÕS § 28 lg 1, § 35 lg 2, § 218 lg 22 ja § 342 lg 3; PKS § 1 lg 4, § 29 lg 1, § 48 lg 5) ei ole erinormid süütuse presumptsiooni (KrMS § 7) suhtes ega mõjuta karistusõigusliku vastutuse eelduste tuvastamist. (p-d 41-42)
VÕS § 403 lg 3 p-s 4 ette nähtud erand laieneb üksnes käsipandiga (AÕS § 281) tagatud lepingutele. Panditud asjana VÕS § 403 lg 3 p 4 tähenduses ei saa käsitada tagatisomandamise käigus võlausaldaja omandisse antud vallasasja ja krediidiandja valduse all peetakse selles sättes silmas üksnes otsest, mitte kaudset valdust. (p-d 53–57)
KarS §-s 372 sätestatud süüteo puhul ei saa väide, et toimepanija polnud tegevusloa nõudest teadlik, seada kahtluse alla tema käitumise tahtlikkust, vaid võib viidata üksnes võimalikule keelueksimusele. (p 62)
Finantsteenuse osutamisega tegelevalt isikult eeldatakse valdkonna reeglite tundmist ja tema võimalus tugineda selle valdkonnaga seotud keelueksimuse vältimatusele on äärmiselt piiratud. Majandustegevuse raames füüsilistele isikutele keskeltläbi ligikaudu 50% aastaintressiga laenu andmine olemuslikult selline tegevus, mille puhul saab keskmine mõistlik isik seadusest tulenevate piirangute, sh tegevusloa nõude olemasolu pigem eeldada. (p 65)
Olukorras, kus maakohtu otsuse on apelleerinud üksnes kaitsja, ei saa süüdistatavalt järgnevas kriminaalmenetluses konfiskeerida ega konfiskeerimise asendamise korras välja mõista rohkem vara, kui maakohus seda tegi. (p 69)
Olukorras, kus Riigikohus on tühistanud prokuratuuri kassatsiooni alusel ringkonnakohtu konfiskeerimisotsustuse, ei saa kriminaalasja uuesti arutav kohus konfiskeerida ega konfiskeerimise asendamise korras välja mõista rohkem vara, kui prokuratuur kassatsioonis taotles. (p 70)
Olukorras, kus kaitsja tugineb kriminaaltulu konfiskeerimist vastustades väitele, et kuriteo tulemusena omandatud nõuete reaalväärtus oli nominaalväärtusest väiksem, peab ta seda üldjuhul ka ise tõendama. (p 73)
Kui konfiskeeritava või konfiskeerimise asendamise korras väljamõistetava vara väärtus ei suurene, ei ole pelgalt konfiskeerimisotsustuse materiaalõigusliku aluse muutmine üldjuhul käsitatav süüdistatava olukorra raskendamisena. Tegemist on vaid konfiskeerimisotsustuse õigusliku põhjenduse muutmisega, milleks on kõrgema astme kohus pädev esitatud kaebuse sisust olenemata. Mõistetavalt ei tohi selline muudatus konfiskeerimisotsustuse materiaalõiguslikus aluses olla süüdistatavale üllatuslik ja talle tuleb tagada tõhus võimalus esitada võimalikule uuele õiguskäsitlusele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid. (p 74)
Nõutava tegevusloata sõlmitud krediidilepingute alusel välja laenatud raha on KarS § 372 lg 2 p-s 2 sätestatud kuriteo toimepanemise vahend KarS § 83 lg 1 tähenduses. (p 75)
Olukorras, kus üks ja sama rahasumma vastab korraga nii kuriteo toimepanemise vahendi kui ka kuriteoga saadud vara tunnustele, saab selle puhul kohaldada konfiskeerimist või selle asendamist alternatiivselt kas KarS § 83 lg 1 või § 831 alusel. (p 75)
Kaitsja täielikult põhjendamatuks osutunud kassatsioonist tingitud kulu jääb KrMS § 186 lg 2 kohaselt süüdistatava kanda ka juhul, kui kasseeritud otsus näiteks prokuratuuri alusel tühistatakse. (p 85)
|
| 1-20-7409/130
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.10.2022 |
|
Põhjuslikkus ekvivalentsusteooria tähenduses on üksnes tagajärje toimepanijale omistamise minimaalne eeldus. Lisaks on vaja tuvastada, kas saabunud koosseisupärane tagajärg on süüdistatavale ka objektiivselt omistatav. Objektiivse (normatiivse) omistamise tasandil kontrollitakse seda, kas isik põhjustas tagajärje oma vastutusalas oleva ja tema valitsetava põhjusliku ahelaga, sest nii saab välistada asjasse mittepuutuvad põhjuslikud ahelad ning lahendada küsimuse, kas tagajärg saabus süüdistatava või muu isiku teo või muu põhjuse tõttu. Näiteks ei saa isikule tagajärge normatiivselt omistada juhul, kui tema teo ja tekitatud tagajärje vahel puudub õigusvastasusseos, kui isik tegutses lubatud riski piires, kui ta põhjustas tagajärje väljaspool asjasse puutuva normi kaitseala, kui ohu looja algatatud põhjusliku ahela kulgemisse sekkus teine isik või kui tegemist oli ebatüüpilise põhjusliku ahela, s.t juhusega. Muu hulgas võib põhjuslikkus katkeda, kui kausaalahelasse sekkumise määr on niivõrd oluline, et selle tulemusena ei saa enam rääkida algpõhjustaja loodud ohust. Sellisel juhul kõrvaldab kolmanda isiku sekkumine algpõhjuse kulgemise ning asendab selle enda poolt vallandatava uue kausaalahelaga, mis viib koosseisupärase tagajärje saabumiseni. (p-d 14 ja 18)
Kui süüdistatava käitumises pole võimalik sedastada kuriteo tunnuseid, kuid tuvastatakse, et ta võis toime panna väärteo, tuleb kriminaalmenetlus lõpetada KrMS § 274 lg 1 alusel. Sellel alusel kriminaalmenetlust lõpetades saab süüküsimust ette otsustamata kujundada üksnes abstraktse seisukoha, kas süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused. (p 20)
|
| 1-20-6745/88
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
20.06.2022 |
|
Eristada tuleb tahtlust ja motiivi. Tahtlus väljendab seda, kas ja kuivõrd intensiivselt toimepanija teab ning soovib süüteokoosseisule vastavate asjaolude esinemist, motiiv kajastab aga süüteo toimepanemisele viinud sisemist põhjust. (p 29)
Vt RKKKo 1-20-3306/139, p-d 14-15. (p 30)
Toimepanija süüdivus on piiratud, kui tal on teo toimepanemise ajal mõni selline KarS §-s 34 loetletud raske psüühikahäire, mis ei võta inimeselt küll täielikult võimet mõista oma teo keelatust või enda käitumist selle arusaamise järgi juhtida, kuid mille tõttu on normikuulekas käitumine toimepanijale siiski oluliselt raskem, kui see oleks süüdimatuse meditsiiniliste tunnusteta inimese jaoks. (vt RKKKo 3-1-1-105-16, p 21). Piiratud süüdivus ei ole vaheaste süüdivuse ja süüdimatuse vahel, vaid iseseisev süüd vähendav asjaolu (RKKKo 3-1-1-22-09, p 6.2). (p 32)
Karistusseadustikus eristatakse piiratud süüdivuse kaht liiki. KarS § 35 esimene alternatiiv käsitleb juhtumit, mil KarS §-s 34 nimetatud põhjusel on oluliselt piiratud toimepanija võime enda teo keelatusest aru saada. Tegemist on välditava keelueksimusega: inimesele, kes ei saa psüühikahäire tõttu täielikult aru oma teo keelatusest, heidetakse ette, et ta oleks pidanud sellest aru saama. KarS § 35 osutatud alternatiiv on erinorm sama seadustiku § 39 lg 2 suhtes. KarS § 35 teise alternatiivi korral on piiratud aga inimese võime enda käitumist juhtida. Sel juhul saab toimepanija oma käitumise keelatusest küll aru, kuid ta ei suuda end psüühikahäirest tingituna vaos hoida, sest tema tung teole on nii tugev, et ta suudab sellele palju vähem vastu seista kui vaimselt terve inimene. Need piiratud süüdivuse kaks liiki - piiratud arusaamisvõime ja piiratud kontrollivõime - võivad ette tulla üksnes alternatiivselt, mitte korraga. (p 33)
Üksnes juhul, kui süüdimatuse meditsiiniline tunnus leiab kinnitust, kuid samas pole alust rääkida toimepanija süüdimatusest (KarS § 34), tuleb kohtul liikuda piiratud süüdivuse kontrolli teisele astmele. Seal on tal tarvis hinnata, kas diagnoositud raske psüühikahäire võis teo ajal oluliselt mõjutada (piirata) toimepanija a) arusaamisvõimet või b) tegude juhtimise võimet. Määrav on see, kas isiku võime käituda normipäraselt oli oluliselt piiratud võrreldes nendega, kellel ei ole KarS § 34 p-des 1-5 loetletud meditsiinilisi tunnuseid. Teisisõnu peab kohus otsustama, millisel viisil ja ulatuses avaldus süüdistatava teos tema vaimne seisund. Tegemist on õigusliku otsustusega, mille langetamisel annab kohus hinnangu sellele, mil määral oli süüdistatav võimeline järgima õiguskorraga seatud reegleid (vt ka RKKKo nr 3-1-1-22-09, p 6.2). Kõnesoleva otsustuse langetamiseks tuleb kohtul analüüsida piiratud arusaamisvõime või kontrollivõime seost konkreetse teo ja süüteokoosseisu kontekstis, võttes arvesse kõiki tegu ning inimest iseloomustavaid asjaolusid. Inimese seisundile teo toimepanemise ajal tuleb anda üldhinnang, arvestades muu hulgas sellega, kuidas toimepanija käitus nii teo ajal kui ka enne ja pärast seda. Olukorras, kus kohus on teinud kindlaks, et toimepanijal oli teo ajal KarS § 35 tunnustele vastav raske psüühikahäire, võib üldjuhul pigem eeldada, et tema süüdivus oli piiratud. Kui kohus leiab, et toimepanija arusaamis- ega tegude juhtimise võime ei olnud raskest psüühikahäirest hoolimata oluliselt piiratud, tuleb seda eraldi põhjendada. Kõrvaldamata kahtlus raske psüühikahäirega inimese arusaamis- või tegude juhtimise võime olulises piiratuses tõlgendatakse süüdistatava kasuks (KrMS § 7 lg 3). (p-d 36-37)
Eesmärgipärane käitumine viitab küll arusaamisvõime olemasolule, kuid ei ütle midagi selle kohta, kas toimepanijal oli täiel määral säilinud enda tegude juhtumise võime. Samuti ei tähenda see, et toimepanija oli füüsiliselt võimeline eri tegudeks seda, et ta oli ka psüühiliselt võimeline oma käitumist täiel määral kontrollima. Inimese võime kontrollida oma käitumist on vaimne võime käituda vastavalt ebaõigusarusaamale ehk vastavalt sellele, kuidas ta mõistab keelatud käitumist (s.o võime juhtida oma tahet ja otsustusi), mitte aga see, kuidas ta füüsiliselt oma tegusid kontrollib. Piiratud süüdivuse tuvastamise käigus toimepanija kontrollivõime hindamisel on määrav tema võimekus juhtida oma käitumist normipäraselt ka tugevate soovide ja vajaduste puhul ning võimekus pärssida normivastaseid tunge. (p 51)
Piiratud süüdivus võib kõne alla tulla isegi juhul, kui välise teopildi põhjal käitub inimene justkui adekvaatselt ja mõistab üksikutes fragmentides enda tegude olemust, kuid ta ei suuda kontrollida olukorda tervikuna. Süüdivuse piiratusele - ja mitte täielikule süüdimatusele - viitabki see, et inimene on võimeline oma tegevust planeerima ja ellu viima suhteliselt loogilist rada pidi ning ta mõistab oma tegevuse ebaõigust, kuid sellest mõistmisest hoolimata on normikohane käitumine tema jaoks sedavõrd raske, et ta ei suuda kuriteo toimepanemisest hoiduda. Kui eeskätt eksperdiarvamusele tuginedes või siis ka teiste tõendite alusel tuvastatud kõnekate faktide põhjal ei ole võimalik välistada, et toimepanija tegutses olulises ulatuses raske psüühikahäire mõjul, peab in dubio pro reo-põhimõttest lähtuvalt sellist mõju jaatama. (p 52)
Kui inimest mõjutab teo toimepanemise ajal korraga mitu süüdimatuse meditsiinilist kriteeriumi, on tõenäolisem, et tema käitumisvõime on oluliselt piiratud. Teiseks võib raske psüühikahäire mõju olulisusele viidata see, kui häire toimel sooritatud tegu on selges vastuolus inimese tavapärase käitumismustriga ehk kui see tegu näib tema senise käitumise taustal iseäranis ebatüüpiline. (p-d 54-55)
KarS § 36 järgi ei välista tahtlikult või ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisund süüd, mistõttu üldjuhul ei ole joobes toimepanija puhul põhjust kõneleda ka piiratud süüdivusest (KarS § 35). (p 56)
Sarnaselt süüdimatusega tuvastatakse piiratud süüdivus kahel astmel. Esmalt tuleb kindlaks teha, kas toimepanijal oli teo ajal süüdimatuse meditsiiniline tunnus ehk vähemalt üks KarS § 34 p-des 1-5 loetletud raske psüühikahäire. Psüühikahäire tuvastatakse kohtupsühhiaatriaekspertiisi abil. Eksperdi ülesanne on diagnoosida rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni alusel, kas inimesel oli psüühikahäire, ja hinnata, kuivõrd raskel kujul see häire meditsiinilises mõttes avaldus. Ekspert peab kinnitama sellist psühhopatoloogilist seisundit, mis loodusteadusliku teadmise järgi kuulub käitumise kontrolli- või juhtimisvõime kahjustuste hulka, näidates ühtlasi ära, kuidas see häire mõjutas inimese psüühilisi funktsioone. Selleks peab ekspert kirjeldama diagnoositud häire olemust ja seda, kuidas ning millises ulatuses mõjutas häire toimepanija käitumist, s.o milline oli häire mõju inimese arusaamis- või käitumise juhtimise võimele. Muu hulgas tuleb eksperdil anda kohtule ettekujutus sellest, mil määral diagnoositud psüühikahäire pärssis toimepanija kognitiivseid võimeid, sh mälu, tähelepanu, orientatsioonivõimet, intellektuaalseid funktsioone. Eksperdil on vaja anda arvamus ka selle kohta, millise KarS §-s 34 loetletud süüdimatuse meditsiinilise tunnuse alla diagnoositud häire paigutub. Seejuures tuleb aga silmas pidada, et KarS §-s 34 nimetatud süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste puhul ei ole tegemist diagnoosidega ning need on sõltumatud rahvusvahelisest haiguste klassifikatsioonist. Eksperdilt saadud teabe põhjal peab kohus langetama normatiivse otsustuse, kas toimepanijal diagnoositud psüühikahäire on käsitatav raskena ka õiguslikus mõttes ehk KarS § 34 tähenduses. (p-d 34-35)
Eristada tuleb hingelise erutuse seisundit kui KarS § 115 objektiivse koosseisu tunnust ja süüdivuse kriteeriume KarS §-de 34-35 järgi (vt ka RKKKo nr 3-1-1-10-13, p 10.5). Piiratud süüdivus ei eelda erilise hingelise seisundi tekkimist kui vahetut reaktsiooni kannatanu käitumisele, vaid raske psüühikahäire olemasolu teo toimepanemise ajal. (p 43)
Kui süüdistatava võime oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida oli süütegu toime pannes oluliselt piiratud, peab kohus KarS § 35 järgi kaaluma, kas võtta karistust mõistes aluseks toimepandud süüteo eest eriosa sanktsioonis ette nähtud karistusvahemik või kergendada karistuse ülem- ja alammäära vastavalt KarS §-le 60. Kuigi KarS § 35 kohaselt ei ole piiratud süüdivuse tuvastamisel karistuse vähendamine KarS § 60 alusel kohustuslik, tuleb selle tegemata jätmist kohtul eraldi põhjendada (RKKKo 3-1-1-22-09, p 7). Süüvõime olulise vähenemisega kaasneb üldjuhul ka väiksem teosüü. Seetõttu süüpõhimõttest lähtuvalt on toimepanija piiratud süüdivuse korral eelduslikult tarvis karistust kergendada. Karistus tuleb süüdivuse piiratusest hoolimata mõista eriosas ette nähtud sanktsiooniraami piires ennekõike siis, kui on tuvastatud asjaolud, mis KarS § 56 lg 1 või § 58 kohaselt toimepanija süüd oluliselt suurendavad. Alkoholijoove võib anda alust karistuse kergendamisest loobuda muu hulgas siis, kui toimepanija teab enda kalduvust muutuda joobnult agressiivseks. (p-d 58-59)
Vt RKKKo 1-17-1629/44, p 28; RKKKo 3-1-1-40-04, p 7; RKKKo 3-1-1-76-12, p 8; RKKKo 3-1-1-6-17, p 18. (p 62)
Süüteokatsest loobumata jätmine ei tähenda, et toimepanija süü oleks tavapärasest suurem. Süüteokatse eest karistataksegi ainult neid, kes sellest vabatahtlikult ei loobu. (p 64)
Vt RKKKo nr 1-15-10119/80, p-d 38-39. (p 66)
Kuritegusid pannaksegi tavaliselt toime sellistel motiividel, mis on üldinimlikult hukkamõistetavad, ja seega on KarS § 58 p 1 kohaldamise lävend võrdlemisi kõrge (sellele osutab ka viidatud kohtupraktikas kasutatud sõnaühend eriliselt hukkamõistetav). (p 66)
RKKKo nr 3-1-1-79-14, p 53 ja nr 1-17-3371/311, p 126. (p 74)
|
| 1-20-8278/95
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.04.2022 |
|
Reegeljuhtumil ei tegutse matkija kuriteokoosseisu tähenduses tahtlikult ja tema teopanuseid ei saa seega KarS § 21 lg 2 alusel teisele täideviijale omistada. Seega ei saa matkija alustada kuriteo täideviimist KarS § 25 lg 4 mõttes ega panna ka toime täiendavat tegu eesmärgiga soodustada kuriteo toimepanemist (KarS § 221 lg 2). Sellise kvaliteediga teod saab toime panna vaid kuriteo toimepanemise tahtlusega tegutsev isik. KarS § 221 kontekstis järeldub sellest veel, et kuivõrd kuriteo kaastäideviimise kokkulepe on karistatav vaid mitme toimepanija korral, ei saa matkija tahtluse puudumise tõttu nende hulka kuuluda. (p 33)
Kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja süüdistatava või tema kaitsja apellatsiooni rahuldamata ning seega ka apellatsioonimenetluse kulud süüdistatava kanda, Riigikohus aga tühistab hiljem tervikuna või osaliselt ringkonnakohtu otsuse, tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda (vt RKKKo nr 3-1-1-46-14, p 26.2 koos edasiste viidetega). (p 35)
Kui isik käitleb kõigepealt lõhkeaineid (KarS § 414) ning seejärel neist valmistatud lõhkeseadeldist (KarS § 415), tuleb tema tegu tervikuna kvalifitseerida üksnes KarS § 415 järgi, mitte aga KarS §-des 414 ja 415 ette nähtud süütegude kogumina. Sellisel juhul on KarS § 414 käsitatav subsidiaarkoosseisuna, mis tuleb kohaldamisele alles siis, kui primaarkoosseisu (KarS § 415) mingil põhjusel ei kohaldata (nt ei jõua see karistatavasse katsestaadiumisse) (vrd RKKKo nr 1-19-7453/106, p 39 koos edasiste viidetega). (p 22)
Kaastäideviimise materiaalõiguslik määratlus sisaldub KarS § 21 lg-s 2, mille esimese lause kohaselt järgneb vastutus kaastäideviimise eest siis, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. Oluline on seejuures, et isikute teopanused oleksid kantud ühtsest tahtest ja nad tegutseksid ühise teoplaani alusel. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-10-15, p 12.) (p 31)
Kuriteo matkimise korral on toimepanija tahtluse hindamine tavaolukorrast erinev. Matkimise puhul on tegemist pelgalt süüteo toimepanemise jäljendamisega. Matkija tahtlus peab olema suunatud sellele, et matkitava kuriteo kahjulik tagajärg ei realiseeruks. (Vt RKKKo nr 3-1-1-110-04, p 12 ja nr 3-1-1-10-09, p 45.) (p 32)
Kuigi KrMS § 1268 lg 1 kohaselt on matkimine kuriteotunnustega teo toimepanemine, keelab KrMS § 1261 lg 3 selle käigus absoluutsena kellegi elu ja tervise ohustamise, keelatud on ka põhjendamatult vara ja keskkonna ohustamine ja muude isikuõiguste riivamine. See kinnitab, et matkijal ei ole ega ka tohi üldjuhul olla tahtlust kuriteokoosseisuga kaitstavate väärtuste sisuliseks (materiaalseks) kahjustamiseks. (p 32)
|
Facebook
X.com