/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 14| Näitan: 1 - 14

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-102-16 PDF Riigikohus 08.12.2016
Põhjuslikkus ekvivalentsusteooria tähenduses, mille järgi on tegu tagajärjega põhjuslikus seoses, kui teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata, on üksnes tagajärje toimepanijale omistamise minimaalseks eelduseks (vt ka RKKKo 3-1-1-30-13, p-d 13 ja 18). Lisaks nimetatud naturalistlikule kausaalsusele tuleb edasi tuvastada, kas saabunud koosseisupärane tagajärg on süüdistatavale ka objektiivselt omistatav (vt RKKKm 3-1-1-87-15, p 12). Nimetatud objektiivse omistamise kriteeriumi lähtepunktiks on arusaam, et täideviija käitumisega kausaalseoses olevad muutused välisilmas peavad endast kujutama just täideviija poolt loodud ohu realiseerumist koosseisupärases tagajärjes (pikemalt vt J. Sootak. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura 2010, lk 266). Sisuliselt tuleb esitada küsimus, kas üldise elukogemuse põhjal on alust pidada võimalikuks või tõenäoliseks, et isiku käitumine vallandab just sellise kausaalahela kulgemise, mis päädib ühe või teise koosseisupärase tagajärje saabumisega (nt inimese surm, tervisekahjustus, valu vms). Sellise lisanõude esitamise mõtteks on piirata ekvivalentsusteooria äärmiselt laia toimeala ning eitada juba objektiivse koosseisu realiseeritust nt ebatavaliste kausaalahelate või õiguslikult aktsepteeritud ohuolukordade juhtumitel. Ka senises kohtupraktikas on nenditud, et näiteks olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei ole koosseisus sisalduv tagajärg hinnatav süüdistatava toimepandud teo tüüpilise tagajärjena, tuleb eitada juba isiku käitumise objektiivset koosseisupärasust (vt nt RKKKo 3-1-1-29-15, p 11.3). (p 8-9)
Põhjuslikkus ekvivalentsusteooria tähenduses, mille järgi on tegu tagajärjega põhjuslikus seoses, kui teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata, on üksnes tagajärje toimepanijale omistamise minimaalseks eelduseks (vt ka RKKKo 3-1-1-30-13, p-d 13 ja 18). Lisaks nimetatud naturalistlikule kausaalsusele tuleb edasi tuvastada, kas saabunud koosseisupärane tagajärg on süüdistatavale ka objektiivselt omistatav (vt RKKKm 3-1-1-87-15, p 12). Nimetatud objektiivse omistamise kriteeriumi lähtepunktiks on arusaam, et täideviija käitumisega kausaalseoses olevad muutused välisilmas peavad endast kujutama just täideviija poolt loodud ohu realiseerumist koosseisupärases tagajärjes (pikemalt vt J. Sootak. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura 2010, lk 266). Sisuliselt tuleb esitada küsimus, kas üldise elukogemuse põhjal on alust pidada võimalikuks või tõenäoliseks, et isiku käitumine vallandab just sellise kausaalahela kulgemise, mis päädib ühe või teise koosseisupärase tagajärje saabumisega (nt inimese surm, tervisekahjustus, valu vms). Sellise lisanõude esitamise mõtteks on piirata ekvivalentsusteooria äärmiselt laia toimeala ning eitada juba objektiivse koosseisu realiseeritust nt ebatavaliste kausaalahelate või õiguslikult aktsepteeritud ohuolukordade juhtumitel. Ka senises kohtupraktikas on nenditud, et näiteks olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei ole koosseisus sisalduv tagajärg hinnatav süüdistatava toimepandud teo tüüpilise tagajärjena, tuleb eitada juba isiku käitumise objektiivset koosseisupärasust (vt nt RKKKo 3-1-1-29-15, p 11.3). (p 8-9) Üheks põhjuseks, miks ei ole koosseisupärane tagajärg vaatamata naturalistliku põhjuslikkuse esinemisele teo toimepanijale siiski omistatav, võib olla teadlik enesekahjustamise olukord. Tegemist on nn isikliku vastutuse põhimõtte väljendusega, mille kohaselt vastutab igaüks üksnes enda käitumise eest. Selle põhimõtte järgi vabaneb kausaalahela vallandaja (esmapõhjustaja) vastutusest juhul, kui ta oma õigusvastase käitumisega küll loob vahetu ohu õigushüvele, kuid sündmuste käiku sekkub teine põhjustaja sel moel, et vastutus tagajärje saabumise eest läheb viimasele üle. Selleks sündmuste käiku sekkujaks võib olla ka kannatanu ise ning näiteks on lõpptagajärje (kannatanu surm) omistamine esialgse ohu loojale ehk esmapõhjustajale välistatud juhul, kui noahaavaga haiglasse toimetatud kannatanu keeldub tema elu päästmiseks vajalikust vereülekandest. Oluline on, et kannatanu ennast kahjustav tegevus (või tegevusetus) peab olema teadlik. Teisisõnu on tegemist olukorraga, kus kannatanu tegutseb täie arusaamisega sellest riisikost, mida tema käitumine endas kätkeb. Individuaalsete õigushüvede ohtu asetamine vastutusvõimelise isiku enda poolt on võimalik ning see võib välistada saabunud kahjuliku tagajärje omistamise teistele isikutele, kuid selle eelduseks on ohvri käitumise teadlikkus ja vabatahtlikkus (vt RKKKo 3-1-1-60-10, p 17.2). Kui isik otsustab teadlikult ja vabatahtlikult näiteks enda surma saabumise üle (nt enda olukorra ohtlikkust mõistes keeldub võimalikust arstiabist), pole tõepoolest põhjust viia karistusõiguslikku vastutust nn esmapõhjustaja käitumiseni, olgu selleks siis viimase tahtlik või ettevaatamatu tegu. Sellistes situatsioonides tuleb sisuliselt tõdeda, et tagajärje saabumise puhul kuulub otsustusvabadus ja teovalitsus kannatanule endale. Nii on selliseks teadliku eneseohustamise olukorraks pidanud Riigikohtu kriminaalkolleegium juhtu, kus isik loobub liikluses turvavöö kinnitamisest, kuigi turvavarustuse kasutamise kohustuslikkus ning vajalikkus on üldtuntuks asjaoluks kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 60 lg 1 mõttes (vt RKKKm 3-1-1-87-15, p-d 14-15). (p 10-11) Kannatanu teadlik loobumine arstiabist võib tõesti luua olukorra, kus saabunud lõpptagajärge ei ole võimalik ohuolukorra esmapõhjustajale objektiivselt omistada. Selleks, et rääkida teadlikust enesekahjustamisest, tuleb esmalt kindlaks teha, et kannatanu loobus arstiabist, samal ajal teades, et sellise otsuse tagajärjeks võib minimaalselt olla reaalne oht tema elule. Seejärel tuleb kontrollida, kas selline loobumisotsus oli vabatahtlik või oli tingitud näiteks hirmust süüdistatava ees. (p 12) Kannatanu poolt narkootikumide ja alkoholi tarvitamisel enne enda surma on tagajärje omistamise seisukohalt tähendus vaid juhul, kui see vallandas tagajärje, s.o surma saabumise suhtes täiesti uue kvaliteediga kausaalahela. Kui kannatanu enda käitumine üksnes soodustas või kiirendas surma kui tagajärje saabumist, ei ole sellel süüdistatava karistusõigusliku vastutuse seisukohalt tähendust. (p 13)
Kannatanu kehal hüppamine ning tema peksmine käte ja jalgadega on hinnatav ohuna kannatanu tervisele. Ainuüksi välise teopildi alusel saab vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes rääkida eeskätt aga olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma. Seega saab välise teopildi alusel kaudse tahtluse olemasolu jaatada ennekõike juhul, kus süüteokoosseisu kirjeldatud tagajärg (kannatanu surm) on ajalises ja ruumilises lähiseoses eluohtlikuks hinnatava teo toimepanemisega. See ajalis-ruumiline lähiseos kinnitab, et kannatanu peksmine oli sedavõrd intensiivne ja ulatuslik, et selles võib näha üheaegselt nii surma saabumise võimalikuks pidamist kui ka möönmist KarS § 16 lg 4 mõttes (vt ka RKKKo 3-1-1-46-15, p 9). (p 17)
KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Faktiliste asjaolude tuvastamise keeld hõlmab ka olukorda, kus ringkonnakohus on küll mingi faktilise asjaolu tuvastatust paljasõnaliselt konstateerinud, ent kohtuotsusest ei ilmne, millistel tõenditel ringkonnakohtu järeldus rajaneb. KrMS § 363 lg-s 5 sätestatu ei luba Riigikohtul sellises olukorras asuda ise kindlaks tegema, kas ja millised kriminaalasjas olevad tõendid kinnitavad ringkonnakohtu väidet (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 995). Apellatsioonikohtu kirjeldatud eksimus toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks samale kohtuinstantsile. (p 14)
3-1-1-76-16 PDF Riigikohus 23.11.2016
Arvestades rääkimisvõimetu lapse piiratud võimekust välismaailmaga suhtlemisel, saab ja ka tuleb last puudutavad järeldused rajada eeskätt lapse häälelisele väljendusele, nt nutt. Öeldut ei tule mõista selliselt, nagu oleks iga valutunde tekitamine, millega kaasneb lapse nutt, kriminaalkorras karistatav. Näiteks mingite vastumeelsete harjutuste kohustuslik tegemine on puhuti vältimatu ning seega ka sotsiaalselt aktsepteeritav, mistõttu teise isiku keha füüsilist mõjutamist, millega kaasneb teatud ulatuses valuaisting ja nutt, ei saa mõistagi alati karistusõiguslikult hukka mõista. (p 12) Omal käel õpitud võimlemisharjutusi äärmise intensiivsusega ning ülemäärast jõudu kasutades verbaalse väljendusoskuseta lapse peal rakendades ning samal ajal tema instinktiivset vastupanu maha surudes ja tugevat nuttu ignoreerides on alust rääkida kaudsest tahtlusest ka kehavigastuste kui tagajärje suhtes. Et ülemäärase jõuga ning oskamatult inimese jäsemeid ebaloomulikesse asenditesse painutades võib olla tagajärjeks nt luumurd, on seejuures arusaadav igale nn keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (vt ka RKKKo 3-1-1-50-13, p 12.2). (p 19) Ka koduselt käepäraste vahenditega inimese tervise parandamisele suunatud tegevus on üldjuhtumil sotsiaalselt aktsepteeritud ning seega ka probleemideta lubatav. Olgu siinkohal nimetatud kasvõi kodused ravimeetodid, kus käepäraste ning ajalooliselt väljakujunenud võtete abil vähendatakse palavikku viinasokkide abil, kasutatakse soodaaure rögalahtistina või ka vähendatakse lihaspinget üldteada harjutuste/massaaži abil jne. Siiski tuleb tõdeda, et teatud juhtudel võivad ka kodustes tingimustes või üldse väljaspool ametlikku meditsiiniteenust rakendatavad meetodid olla sellised, mis enda organismi sekkumise intensiivsuselt ja ka võimalikelt tagajärgedelt on kaalukamad kui lihtne eespool kirjeldatud rahvameditsiin, külgnedes ka olemuslikumalt juba spetsiifilisi teadmisi ja oskusi nõudva tervishoiuteenusega, mis nõuab selle osutamist teatud kvaliteediga. Sellistel juhtudel ei ole paslik enam rääkida kodusest rahvameditsiinist, vaid pigem juba tervishoiuteenusest, mis peab võlaõigusseaduse § 762 kohaselt vastama arstiteaduse üldisele tasemele, s.t eeldab arstiteaduse sisulisemat tundmist konkreetse tervishoiuteenuse osutamiseks, juhindumist konkreetse valdkonna üldtunnustatud ravimeetoditest jne (vt täpsemalt RKKKo 3-1-1-79-10, p 15 jj). Iseäranis oluline on selliste eriteadmiste olemasolu juhtudel, kui mõjutatakse organismi viisidel, mis kulgevad n-ö silmale nähtamatult (nt mõne eksperimentaalse aine manustamine, mille mõju ja toime ei ole väliselt tajutav), ning ka juhul, kui ettevõetava sekkumise ambitsiooniks on teise isiku tervise kaalukas mõjutamine (nt mõnest raskekujulisest haigusest vabanemine). Kui sellise teise inimese tervisesse sekkumise tagajärjeks peaks olema tervisekahjustus, on sellise kontrollimatu riski loomine ja kulgeda laskmine tunnismärkideks, millele toetuvalt on samuti alust tõstatada tõsiselt võetav kahtlus kaudse tahtluse esinemisest toimepanija käitumises. (p 20)
Kriminaalasja arutamine apellatsioonimenetluses ei ole esimese astme kohtu menetluse kordamine samasuguses mahus. See väljendub selgelt ka KrMS § 15 lg 2 p-s 2 ja § 331 lg-s 2, mille kohaselt sõltub see, missuguseid küsimusi ringkonnakohtu otsuses käsitleda tuleb ning missuguseid tõendeid on vajalik vahetult uurida, menetletava kohtuasja eripärast. Maakohtu õigeksmõistva otsuse apelleeris üksnes prokurör, mis tähendab, et KrMS § 331 lg 2 kohaselt pidigi ringkonnakohus kriminaalasja arutama esmajoones tema apellatsioonis esitatud põhjenduste ja taotluste alusel. Erandlikult saanuks ja ka pidanuks ringkonnakohus KrMS § 331 lg 3 alusel väljuma apellatsiooni piiridest juhul, kui ta oleks tuvastanud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise või materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, millega süüdistatava olukorda on raskendatud. (p 8)
Kui isik saab aru enda teo ohtlikkusest, siis väljakujunenud kohtupraktika järgi peab tagajärje vältimise lootus KarS § 18 lg-s 2 määratletu tähenduses tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje saabumata jäämisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt kontrollimatust juhuslikkusest (vt nt RKKKo 3-1-1-79-15, p 6). (p 16) Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element – tagajärje ettenägemine – kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Oluline on aga tähele panna, et tahtluse nn teadmise ja tahtmise külge ei saa käsitleda teineteisest isoleeritult, vaid tegemist on tunnustega, mis on omavahel nn sõltuvussuhtes. Kui isik loob teadlikult sellise kausaalahela kulgemise, mille käiku ja tagajärgi ta ei suuda, oska ega ka taha kontrollida, kiidab ta need tagajärjed kaudse tahtluse tähenduses samal ajal ka heaks (vt täpsemalt TRRo 1-11-5311, p-d 7.1–7.3). Tahtluse küsimus lahendatakse sellistel puhkudel seega peamiselt just intellektuaalse külje alusel. Kirjeldatu tähendab sisuliselt seda, et isiku käitumises võimalikku tagajärge puutuva tahtluse tuvastamine pannakse suuresti sõltuvusse konkreetse teo väliselt avalduvast ohtlikkuse astmest, mida senises praktikas on nimetatud teo objektiivseks avaldumiseks (vt nt RKKKo 3-1-1-79-15, p 8). (p 17) Omal käel õpitud võimlemisharjutusi äärmise intensiivsusega ning ülemäärast jõudu kasutades verbaalse väljendusoskuseta lapse peal rakendades ning samal ajal tema instinktiivset vastupanu maha surudes ja tugevat nuttu ignoreerides on alust rääkida kaudsest tahtlusest ka kehavigastuste kui tagajärje suhtes. Et ülemäärase jõuga ning oskamatult inimese jäsemeid ebaloomulikesse asenditesse painutades võib olla tagajärjeks nt luumurd, on seejuures arusaadav igale nn keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (vt ka RKKKo 3-1-1-50-13, p 12.2). (p 19) Ka koduselt käepäraste vahenditega inimese tervise parandamisele suunatud tegevus on üldjuhtumil sotsiaalselt aktsepteeritud ning seega ka probleemideta lubatav. Olgu siinkohal nimetatud kasvõi kodused ravimeetodid, kus käepäraste ning ajalooliselt väljakujunenud võtete abil vähendatakse palavikku viinasokkide abil, kasutatakse soodaaure rögalahtistina või ka vähendatakse lihaspinget üldteada harjutuste/massaaži abil jne. Siiski tuleb tõdeda, et teatud juhtudel võivad ka kodustes tingimustes või üldse väljaspool ametlikku meditsiiniteenust rakendatavad meetodid olla sellised, mis enda organismi sekkumise intensiivsuselt ja ka võimalikelt tagajärgedelt on kaalukamad kui lihtne eespool kirjeldatud rahvameditsiin, külgnedes ka olemuslikumalt juba spetsiifilisi teadmisi ja oskusi nõudva tervishoiuteenusega, mis nõuab selle osutamist teatud kvaliteediga. Sellistel juhtudel ei ole paslik enam rääkida kodusest rahvameditsiinist, vaid pigem juba tervishoiuteenusest, mis peab võlaõigusseaduse § 762 kohaselt vastama arstiteaduse üldisele tasemele, s.t eeldab arstiteaduse sisulisemat tundmist konkreetse tervishoiuteenuse osutamiseks, juhindumist konkreetse valdkonna üldtunnustatud ravimeetoditest jne (vt täpsemalt RKKKo 3-1-1-79-10, p 15 jj). Iseäranis oluline on selliste eriteadmiste olemasolu juhtudel, kui mõjutatakse organismi viisidel, mis kulgevad n-ö silmale nähtamatult (nt mõne eksperimentaalse aine manustamine, mille mõju ja toime ei ole väliselt tajutav), ning ka juhul, kui ettevõetava sekkumise ambitsiooniks on teise isiku tervise kaalukas mõjutamine (nt mõnest raskekujulisest haigusest vabanemine). Kui sellise teise inimese tervisesse sekkumise tagajärjeks peaks olema tervisekahjustus, on sellise kontrollimatu riski loomine ja kulgeda laskmine tunnismärkideks, millele toetuvalt on samuti alust tõstatada tõsiselt võetav kahtlus kaudse tahtluse esinemisest toimepanija käitumises. (p 20)
Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element – tagajärje ettenägemine – kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Oluline on aga tähele panna, et tahtluse nn teadmise ja tahtmise külge ei saa käsitleda teineteisest isoleeritult, vaid tegemist on tunnustega, mis on omavahel nn sõltuvussuhtes. Kui isik loob teadlikult sellise kausaalahela kulgemise, mille käiku ja tagajärgi ta ei suuda, oska ega ka taha kontrollida, kiidab ta need tagajärjed kaudse tahtluse tähenduses samal ajal ka heaks (vt täpsemalt TRRo 1-11-5311, p-d 7.1–7.3). Tahtluse küsimus lahendatakse sellistel puhkudel seega peamiselt just intellektuaalse külje alusel. Kirjeldatu tähendab sisuliselt seda, et isiku käitumises võimalikku tagajärge puutuva tahtluse tuvastamine pannakse suuresti sõltuvusse konkreetse teo väliselt avalduvast ohtlikkuse astmest, mida senises praktikas on nimetatud teo objektiivseks avaldumiseks (vt nt RKKKo 3-1-1-79-15, p 8). (p 17) Omal käel õpitud võimlemisharjutusi äärmise intensiivsusega ning ülemäärast jõudu kasutades verbaalse väljendusoskuseta lapse peal rakendades ning samal ajal tema instinktiivset vastupanu maha surudes ja tugevat nuttu ignoreerides on alust rääkida kaudsest tahtlusest ka kehavigastuste kui tagajärje suhtes. Et ülemäärase jõuga ning oskamatult inimese jäsemeid ebaloomulikesse asenditesse painutades võib olla tagajärjeks nt luumurd, on seejuures arusaadav igale nn keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (vt ka RKKKo 3-1-1-50-13, p 12.2). (p 19) Ka koduselt käepäraste vahenditega inimese tervise parandamisele suunatud tegevus on üldjuhtumil sotsiaalselt aktsepteeritud ning seega ka probleemideta lubatav. Olgu siinkohal nimetatud kasvõi kodused ravimeetodid, kus käepäraste ning ajalooliselt väljakujunenud võtete abil vähendatakse palavikku viinasokkide abil, kasutatakse soodaaure rögalahtistina või ka vähendatakse lihaspinget üldteada harjutuste/massaaži abil jne. Siiski tuleb tõdeda, et teatud juhtudel võivad ka kodustes tingimustes või üldse väljaspool ametlikku meditsiiniteenust rakendatavad meetodid olla sellised, mis enda organismi sekkumise intensiivsuselt ja ka võimalikelt tagajärgedelt on kaalukamad kui lihtne eespool kirjeldatud rahvameditsiin, külgnedes ka olemuslikumalt juba spetsiifilisi teadmisi ja oskusi nõudva tervishoiuteenusega, mis nõuab selle osutamist teatud kvaliteediga. Sellistel juhtudel ei ole paslik enam rääkida kodusest rahvameditsiinist, vaid pigem juba tervishoiuteenusest, mis peab võlaõigusseaduse § 762 kohaselt vastama arstiteaduse üldisele tasemele, s.t eeldab arstiteaduse sisulisemat tundmist konkreetse tervishoiuteenuse osutamiseks, juhindumist konkreetse valdkonna üldtunnustatud ravimeetoditest jne (vt täpsemalt RKKKo 3-1-1-79-10, p 15 jj). Iseäranis oluline on selliste eriteadmiste olemasolu juhtudel, kui mõjutatakse organismi viisidel, mis kulgevad n-ö silmale nähtamatult (nt mõne eksperimentaalse aine manustamine, mille mõju ja toime ei ole väliselt tajutav), ning ka juhul, kui ettevõetava sekkumise ambitsiooniks on teise isiku tervise kaalukas mõjutamine (nt mõnest raskekujulisest haigusest vabanemine). Kui sellise teise inimese tervisesse sekkumise tagajärjeks peaks olema tervisekahjustus, on sellise kontrollimatu riski loomine ja kulgeda laskmine tunnismärkideks, millele toetuvalt on samuti alust tõstatada tõsiselt võetav kahtlus kaudse tahtluse esinemisest toimepanija käitumises. (p 20)
Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element – tagajärje ettenägemine – kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Oluline on aga tähele panna, et tahtluse nn teadmise ja tahtmise külge ei saa käsitleda teineteisest isoleeritult, vaid tegemist on tunnustega, mis on omavahel nn sõltuvussuhtes. Kui isik loob teadlikult sellise kausaalahela kulgemise, mille käiku ja tagajärgi ta ei suuda, oska ega ka taha kontrollida, kiidab ta need tagajärjed kaudse tahtluse tähenduses samal ajal ka heaks (vt täpsemalt TRRo 1-11-5311, p-d 7.1–7.3). Tahtluse küsimus lahendatakse sellistel puhkudel seega peamiselt just intellektuaalse külje alusel. Kirjeldatu tähendab sisuliselt seda, et isiku käitumises võimalikku tagajärge puutuva tahtluse tuvastamine pannakse suuresti sõltuvusse konkreetse teo väliselt avalduvast ohtlikkuse astmest, mida senises praktikas on nimetatud teo objektiivseks avaldumiseks (vt nt RKKKo 3-1-1-79-15, p 8). (p 17) Omal käel õpitud võimlemisharjutusi äärmise intensiivsusega ning ülemäärast jõudu kasutades verbaalse väljendusoskuseta lapse peal rakendades ning samal ajal tema instinktiivset vastupanu maha surudes ja tugevat nuttu ignoreerides on alust rääkida kaudsest tahtlusest ka kehavigastuste kui tagajärje suhtes. Et ülemäärase jõuga ning oskamatult inimese jäsemeid ebaloomulikesse asenditesse painutades võib olla tagajärjeks nt luumurd, on seejuures arusaadav igale nn keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (vt ka RKKKo 3-1-1-50-13, p 12.2). (p 19) Ka koduselt käepäraste vahenditega inimese tervise parandamisele suunatud tegevus on üldjuhtumil sotsiaalselt aktsepteeritud ning seega ka probleemideta lubatav. Olgu siinkohal nimetatud kasvõi kodused ravimeetodid, kus käepäraste ning ajalooliselt väljakujunenud võtete abil vähendatakse palavikku viinasokkide abil, kasutatakse soodaaure rögalahtistina või ka vähendatakse lihaspinget üldteada harjutuste/massaaži abil jne. Siiski tuleb tõdeda, et teatud juhtudel võivad ka kodustes tingimustes või üldse väljaspool ametlikku meditsiiniteenust rakendatavad meetodid olla sellised, mis enda organismi sekkumise intensiivsuselt ja ka võimalikelt tagajärgedelt on kaalukamad kui lihtne eespool kirjeldatud rahvameditsiin, külgnedes ka olemuslikumalt juba spetsiifilisi teadmisi ja oskusi nõudva tervishoiuteenusega, mis nõuab selle osutamist teatud kvaliteediga. Sellistel juhtudel ei ole paslik enam rääkida kodusest rahvameditsiinist, vaid pigem juba tervishoiuteenusest, mis peab võlaõigusseaduse § 762 kohaselt vastama arstiteaduse üldisele tasemele, s.t eeldab arstiteaduse sisulisemat tundmist konkreetse tervishoiuteenuse osutamiseks, juhindumist konkreetse valdkonna üldtunnustatud ravimeetoditest jne (vt täpsemalt RKKKo 3-1-1-79-10, p 15 jj). Iseäranis oluline on selliste eriteadmiste olemasolu juhtudel, kui mõjutatakse organismi viisidel, mis kulgevad n-ö silmale nähtamatult (nt mõne eksperimentaalse aine manustamine, mille mõju ja toime ei ole väliselt tajutav), ning ka juhul, kui ettevõetava sekkumise ambitsiooniks on teise isiku tervise kaalukas mõjutamine (nt mõnest raskekujulisest haigusest vabanemine). Kui sellise teise inimese tervisesse sekkumise tagajärjeks peaks olema tervisekahjustus, on sellise kontrollimatu riski loomine ja kulgeda laskmine tunnismärkideks, millele toetuvalt on samuti alust tõstatada tõsiselt võetav kahtlus kaudse tahtluse esinemisest toimepanija käitumises. (p 20)
3-1-1-50-13 PDF Riigikohus 24.05.2013
Kuigi KarS § 121 teksti ülesehitus ei nõua seda otsesõnu, on koosseisu täitmiseks vajalik löögi teatud intensiivsus. Valu tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Valulävi e vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev (vt RKKKo 3-1-1-60-10, p 16). Siiski ei või KarS § 121 koosseisu kontekstis piirsituatsioonides eelviidatud tõdemusega piirduda, vaid tuleb täiendavalt küsida ka selle järgi, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt. Rääkides konkreetselt KarS §-s 121 sätestatud löömise koosseisualternatiivist, on süüdlase karistamine löömise eest võimalik vaid olukorras, kus kannatanu löögi tõttu valu tunneb. Samas tuleb see, et kannatanu löögi tõttu tõepoolest valu tundis, eraldi tuvastada. Valu tundmine ei saa tugineda pelgalt kannatanu isikulisel eripäral ja löök ning selle tagajärg peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. (Vt ka RKKKo 3-1-1-59-11, p-d 9.1-9.2). KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemiseks piisab igas koosseisualternatiivis ka kaudsest tahtlusest, s.t sellest, et toimepanija üksnes peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist ning möönab seda. Karistusõigusdogmaatikas ja kohtupraktikas on selgitatud, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Nii kaudse tahtluse kui kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub sellega. Kergemeelsuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele (vt RKKKo 3-1-1-4-08, p 19).
KrMS § 290 lg 5 ls 2 kohaselt võib alaealise tunnistaja ülekuulamisel tõepoolest kasutada suunavaid küsimusi, kuid seda tohib teha vaid kohtu loal. Kohtu luba alaealisele suunava küsimuse esitamiseks peab küsimuse esitamisele eelnema, sest vastasel korral võib saada juba kahjustatud üle kuulatava isiku ütluste usaldusväärsus - kas isik räägib seda, mida ta tõendamisasjaolude kohta teab või edastab hoopis küsitleja soovitud teavet.
Kuna ringkonnakohus leidis ekslikult, et maakohtu otsus vastab kohtuotsuse põhjendatuse osas KrMS § 312 nõuetele, jättis ta ka KrMS § 341 lg 1 käesolevas asjas alusetult kohaldamata. Kõnealune viga on toonud kaasa ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse KrMS § 339 lg 2 tähenduses ning on seetõttu aluseks ringkonnakohtu otsuse tühistamisele (vt RKKKo 3-1-1-46-10, p 7.5).
Käibiva karistusõigusdogmaatika kohaselt seisneb otsene tahtlus toimepanija süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemise kindlas teadmises ning vähemalt selle möönmises. Seejuures otsustava tähtsusega on just toimepanija kindla teadmise tuvastamine e tahtluse intellektuaalne element (vt ka RKKKo 3-1-1-31-07, p 9.2).
KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemiseks piisab igas koosseisualternatiivis ka kaudsest tahtlusest, s.t sellest, et toimepanija üksnes peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist ning möönab seda. Karistusõigusdogmaatikas ja kohtupraktikas on selgitatud, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Nii kaudse tahtluse kui kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub sellega. Kergemeelsuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele (vt RKKKo 3-1-1-4-08, p 19).
3-1-1-68-12 PDF Riigikohus 08.10.2012
Juhtudel, mil isiku süüditunnistamine lõpuleviidud süüteo eest ei ole võimalik, peab kohus muu hulgas otsustama, kas süüdistatava käitumine ei ole kvalifitseeritav süüdistusaktis kirjeldatud kuriteo katsena (vt nt RKKKo 3-1-1-61-09, p 32; 3-1-1-60-10, p 17.1 ja 3-1-1-30-12, p 22).
Põhjuslik seos toimepandud teo ja saabunud tagajärje vahel on tagajärje teo toimepanijale omistamise minimaalseim eeldus.
KarS § 21 lg 2 näeb kaastäideviimist määratledes ette omistamisnormi, mille kohaldamiseks tuleb teha kindlaks, et isikud tegutsevad ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et igaüks neist valitseb tegu ja eeldab, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast (vt nt RKKKo 3-1-1-23-01, p-d 6-7 ja 3-1-1-57-10, p 6.2). See tähendab, et muu hulgas pidid süüdistatavad langetama ühise teootsuse ja tegutsema ühtse teoplaani järgi (vt nt RKKKo 3-1-1-60-07, p 24 ja 3-1-1-23-10, p 11.2).
Lüües inimest jõuliselt küllaltki suurte ja kõvade esemetega katmata lagipähe peab lööja vähemalt võimalikuks ohvri elule ohtliku tervisekahjustuse tekitamist ja möönab seda, st tegutseb tagajärje suhtes kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 tähenduses.
3-1-1-19-09 PDF Riigikohus 22.05.2009
KrK
Kuigi KrK aegne kohtupraktika ametiseisundi kuritarvitamisest leidis, et selle süüteo subjektiivse koosseisu täitmiseks piisab sellest, kui tegu on toime pandud tahtlikult ja tagajärg on põhjustatud ettevaatamatusest, siis KarS-i jõustumisest selline seisukoht enam ei kehti. Tulenevalt KarS §-st 16 peab tahtlus hõlmama kõigile süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastavaid asjaolusid, milleks KarS § 12 lg 2 kohaselt on ka teoga põhjuslikus seoses olev tagajärg. Arvestades KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergema karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõtet (vt ka RKKKo nr 3-1-1-35-08) tuleb asuda seisukohale, et alates 1. septembrist 2002 oleks isiku tegu, kui see vastanuks ametiseisundi kuritarvitamise objektiivsele koosseisule - olnud kuriteona karistatav üksnes juhul, kui oleks tuvastatud, et isik põhjustas väidetava olulise kahju vähemalt kaudse tahtlusega.
Olulise kahju kui koosseisulise tagajärje tuvastamisel tuleb kohtutel lähtuda tõenditest, mis kinnitavad mingit välismaailmas reaalselt toimunud muudatust ja selle muudatuse põhjuslikkust süüdistatava teoga, mitte vaid õiguslikust hinnangust süüdistatava kordasaadetud õiguserikkumise iseloomule. Kohus ei tohi kaotada teo ja tagajärje vahelist piiri ega lugeda õiguserikkumist automaatselt ka tagajärjeks. Kriminaalmenetluses ei ole ühtegi tõendamiseseme asjaolu, sealhulgas koosseisulist tagajärge, võimalik tuvastada õigusliku hinnangu alusel. Seda põhjusel, et õiguslik hinnang ei ütle midagi teo tagajärjel välismaailmas tegelikult toimunud või toimumata jäänud muudatuste kohta. (vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 19-21).
Riigikohus on KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (vt RKKKo nr 3-1-1-33-08, p 7).
Isiku kohta andmepäringu tegemine saab olla vaadeldav ka jälitustoiminguna, kuid seda üksnes tingimusel, et päringu objektiks olevad andmed ei ole kättesaadavad avalikest andmebaasidest. Puudub mõistlik alus käsitada avalikult kättesaadavate andmete tuvastamist jälitustoiminguna pelgalt seetõttu, et need andmed saadakse politsei andmebaasi kasutades. Oluline on see, et nende andmete kindlakstegemisega ei kahjustataks KarS §-ga 315 kaitstavat õigushüve, s.t isiku privaatsust. Seetõttu juhul, kui politsei andmebaasi abil on kättesaadavad ka avalikes andmebaasides sisalduvad andmed, saab jälitustoiminguna käsitada vaid sellist päringut, mis on suunatud nende andmete tuvastamisele, mis avalikes andmebaasides ei kajastu. See tähendab, et ka elektroonilise side võrgus edastatavate sõnumite edastaja või vastuvõtja kohta andmete kogumine on jälitustoiminguks JTS § 12 lg p 5 mõttes vaid juhul, kui need andmed ei sisaldu avalikult kättesaadavates andmebaasides.
Kriminaalmenetluse seadustiku § 61 lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Kriminaalmenetluse seadustiku § 62 p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peavad tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav.
Kohtu põhistustega mittenõustumine ei ole samastatav põhistuste puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt ka RKKKm nr 3-1-1-57-99, p 6.1, RKKKo nr 3-1-1-139-05, p 15).
Kuriteo toimepanemise aja määratlemata jätmine nagu ka põhjendamatult ebatäpne määratlemine võib kujutada endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes, samuti rikkuda oluliselt süüdistatava õigust kaitsele (vt RKKKo nr 3-1-1-146-05, p 11). Samas ei kirjuta seadus ette, millise täpsusega tuleb teo toimepanemise aeg tuvastada. Kuriteosündmust saab ajalises mõttes lugeda tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega (RKKKo nr 3-1-1-51-00). Kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest.
Isiku kohta andmepäringu tegemine saab olla vaadeldav jälitustoiminguna üksnes tingimusel, et päringu objektiks olevad andmed ei ole kättesaadavad avalikest andmebaasidest. Tulenevalt isikute põhiõigusest eraelu puutumatusele peab kogu riigiasutuste poolt nende kohta kogutav informatsioon olema range kaitse all ning isegi õiguskaitseasutuste ametnikud, kellel on ametikohajärgne ligipääs vastavatele andmebaasidele, võivad nendes sisalduva informatsiooniga tutvuda üksnes siis, kui selleks esineb ametiülesannete täitmisega seonduv põhjendatud vajadus. KarS §-s 315 sätestatud ebaseadusliku jälitustegevuse objektiivse koosseisu täitmine ei sõltu asjaolust, kas ebaseadusliku jälitustoiminguga saadud teavet kellelegi edastati või millisel eesmärgil seda tehti.
3-1-1-20-09 PDF Riigikohus 13.04.2009
Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab kohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest ning kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslike asjaolusid (vt nt RKKKo nr 3-1-1-66-06, p 6; nr 3-1-1-50-08, p 7.1). Maakohtu väärteoasja ab ovo korras arutamise kohustus ei laiene väärtegudele, mille eest karistamist ei ole vaidlustatud (vt RKKKo nr 3-1-1-66-06, p 8 ja nr 3-1-1-42-07, p 5.4). Samas ei saa mingi väärteo eest karistamise vaidlustamata jätmisest rääkida olukorras, kus isik, keda on ühe teo eest karistatud mitme väärteokoosseisu järgi, vaidlustab enda karistamise selle teo eest vähemalt ühe väärteokoosseisu järgi.
KarS §-s 205 kirjeldatud tegu - asja rikkumine või hävitamine ettevaatamatusest -, kui sellega ei põhjustata olulist kahju, ei ole karistatav KarS § 218 lg 1 järgi. Selline järeldus tuleneb otseselt KarS § 218 lg 2 sõnastusest, milles KarS §-de 203, 204 ja § 206 kõrval KarS § 205 ei nimetata. KarS § 205 sätestab karistuse KarS § 203 või § 204 objektiivse koosseisuga hõlmatud raskemate rikkumiste eest ka juhuks, kui tegu on toime pandud ettevaatamatusest. Üks asjaoludest, mis toob KarS § 205 kohaselt kaasa kriminaalvastutuse ka ettevaatamatusest toime pandud võõra asja rikkumise või hävitamise eest, on suure kahju tekitamine. Samas ei ole KarS § 205 järgi karistatav võõra asja hävitamine või rikkumine ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud oluline kahju. Seega ei saa olla karistatav ka võõra asja rikkumine või hävitamine ettevaatamatusest, kui sellega põhjustatakse mitteoluline kahju.
KarS § 218 lg 1 ei näe ette sellist iseseisvat süüteokoosseisu nagu varavastane süütegu väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, vaid sätestab vastutuse varguse, omastamise jm varavastase süüteo (v.a röövimine, väljapressimine jt KarS § 218 lg 1 dispositsioonis nimetatud erandid) eest, mis on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu (vt RKKKo nr 3-1-1-57-08, p 12; RKKKo nr 3-1-1-56-08, p 6 ja RKKKo nr 3-1-1-81-06,, p 9). KarS §-s 205 kirjeldatud tegu - asja rikkumine või hävitamine ettevaatamatusest -, kui sellega ei põhjustata olulist kahju, KarS § 218 lg 1 järgi karistatav ei ole.
KarS § 16 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Tahtlus koosneb kahest elemendist: intellektuaalsest küljest, ehk koosseisuasjaolude teadmisest ning voluntatiivsest küljest, ehk koosseisuasjaolude tahtmisest (vt nt RKKKo nr 3-1-1-13-07, p 12). Isiku poolt enda joobeseisundisse viimine või joobeseisundis olek ei tähenda seda, et isik peab KarS § 16 lg 4 mõttes võimalikuks mis tahes asjaolusid, mille esinemise tõenäosust võib tema joobeseisund suurendada. Sõltumata joobeseisundist ei saa ei saa isikul olla tahtlust asjaolu suhtes, mille esinemise võimalikkust ta ei ole endale teadvustanud, sest sellisel juhul puudub juba tahtluse intellektuaalne element.
3-1-1-31-07 PDF Riigikohus 12.09.2007
Karistusseadustiku § 331^3 lg 2 on KarS § 217^2 usalduse kuritarvitamine) suhtes erinorm, mis reguleerib kohtutäituri karistusõiguslikku vastutust teadvalt ebaseaduslike tegude eest. KarS § 331^3 lg-s 2 toodud teo objektiivsete tunnuste kirjeldus kattub süüdimõistmise aluseks olnud teokirjeldusega, välja arvatud mittevaralise kahju tekitamine, mis ei ole enam karistatav. KrK § 161 ja KarS § 289 süüteokoosseisud eeldasid subjektiivse tunnusena vähemalt kaudset tahtlust kõigi koosseisutunnuste suhtes, KarS § 331^3 eeldab aga teo suhtes otsese tahtluse olemasolu, millele viitab sõna "teadvalt". Sama paragrahvi teises lõikes sisalduva koosseisulise tagajärje ehk suure varalise kahju suhtes piisab aga KarS § 19 kohaselt ettevaatamatusest.
Kassatsioonimenetluses on võimalik kontrollida, kas maa- ja ringkonnakohtu otsustega süüdistatava suhtes tuvastatud asjaolud vastavad mõne karistusseadustiku kehtivas redaktsioonis sätestatud süüteokoosseisu tunnustele, kui selleks ei ole vaja tuvastada täiendavalt faktilisi asjaolusid.
Süüdistataval peab olema tõhus võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et süüdistuses kirjeldatud tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal, kui ka sellele, et tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p 25).
KarS § 331^3 eeldab teo suhtes otsese tahtluse olemasolu, millele viitab sõna "teadvalt". Otsese tahtluse tuvastamine eeldab seda, et isik teab asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda. Kaudse tahtluse kriteeriumiks on see, et isik peab asjaolu vähemalt võimalikuks ning möönab seda. Seega ei ole teadmine ja möönmine alternatiivsed tunnused.
Kaudse tahtluse kriteeriumiks on see, et isik peab asjaolu vähemalt võimalikuks ning möönab seda. Seega ei ole teadmine ja möönmine alternatiivsed tunnused.
Kriminaalasjas, kus esimese astme kohus on kohtuliku uurimise lõpetanud või mis on jõudnud juba apellatsiooni- või kassatsioonimenetlusse, ei välista seaduse muutmine isiku süüditunnistamise ja karistamise juhul, kui teo karistatavus uue seaduse kohaselt säilib. Karistusseadustiku § 5 lg 2 kohaldamisel tuleb kõigi astmete kohtutel lähtuda õiguslikust olukorrast, mis kehtib kohtuotsuse tegemise ajal (RKKKo nr 3-1-1-83-05, p 9).
3-1-1-13-07 PDF Riigikohus 04.06.2007
Põhjuslik seos teo tegemata jätmise ja tagajärje vahel tähendab tegevusetusdelikti puhul seda, et kindla teadmisega külgneva tõenäosusega saab väita, et tagajärg ei oleks saabunud, kui nõutav tegu juurde mõelda (vt RKKKo nr 3-1-1-63-03). Süüdistatava käitumisest valitsetav kausaalahel võib katkeda kannatanu või kolmanda isiku olulise sekkumise tõttu (vt RKKKo nr 3-1-1-128-06), kuid see ei aktualiseeru olukorras, kus toimepanija on enda eelneva õigusvastase käitumisega viinud isiku ohtlikkusse olukorda. kehtiva õigusdogmaatika ja kujunenud praktika kohaselt saab mistahes tagajärje põhjusteks lugeda üksnes tagajärje saabumisele eelnenud asjaolusid. Tuvastada tuleb puutumus põhiteoga selle toimepanemise ajal. Isiku hilisem käitumine võib anda küll kaudset teavet teo tehiolude ja toimepanemise kohta, kuid ei saa olla süüteokoosseisus kirjeldatud teoks endaks (vt RKKKo nr 3-1-1-24-06, p 14).
Süüdistades isikut tegevusetuses, tuleb konstrueerida nõutav tegu, näidates ära, milline oleks olnud kohustusele vastav käitumine. Samuti tuleb kontrollida, kas nõutav tegu on objektiivselt eeldatav, s.t kas isikul oleks olnud võimalik teha nõutav tegu (vt RKKKo nr 3-1-1-90-06).
Süüdistuse radikaalne muutmine teodeliktist tegevusetusdeliktiks eeldab uue süüdistuse esitamist (vt RKKKo otsus nr 3-1-1-24-06). Seda seetõttu, et kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Süüdistatavale peab olema tagatud võimalus aru saada, milles teda süüdistatakse ning kohaldatav säte ei tohi olla tema jaoks üllatuslik.
Kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus, on see hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-3-07). Olukorras, kus kohtuotsuse põhiosas tuvastatuks loetud asjaolud on omavahel vastuolus, ei olegi võimalik neist resolutiivosas loogilist järeldust teha.
Tahtlus koosneb kahest elemendist: intellektuaalsest küljest, ehk koosseisuasjaolude teadmisest ning voluntatiivsest küljest, ehk koosseisuasjaolude tahtmisest. Intellektuaalne element on küll tahtluse minimaalne eeldus, kuid pelgalt süüteokoosseisule vastava asjaolu võimalikuks pidamine ei võimalda KarS § 16 lg 4 kohaselt teha järeldust tahtluse olemasolust. Selleks on nimetatud sätte kohaselt täiendavalt vajalik koosseisule vastava asjaolu saabumise möönmine, mida tuleb mõista kui isiku poolt võimaliku tagajärje heakskiitmist, selle saabumisega soostumist. Voluntatiivse elemendi tuvastamine on kaudse tahtluse tõdemiseks otsustava tähtsusega, sest just selle kaudu piiritletakse kehtivas karistusõigusdogmaatikas kaudset tahtlust kergmeelsusest.
3-1-1-128-06 PDF Riigikohus 16.04.2007
Juhtudel, mil isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis on konkreetseks ohuks tema elule, saab juba välise teopildi alusel teha järeldusi võimaliku tapmisteo tahtluse kohta. Tähele tuleb panna, et KarS §-ga 113 kaitstakse õigushüvena isiku elu, samal ajal kui KarS § 118 p-s 1 kaitstavaks õigushüveks on inimese tervis. Olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost (nt korduv noaga löömine rindkeresse), ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (nt löök elutähtsate organite piirkonda). Lootus, et konkreetne ja vahetu oht elule, mis on lähedal võimalikule surmale - ei saabu, peab olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest (vt RKKKo nr 3-1-1-142-05).
Isiku käitumise subjektiivsele küljele antav hinnang tuleb lahendada tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje eristamise kaudu (vt nt RKKKo nr 3-1-1-142-05). Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne- ja järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine, kuid nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades. Iseäranis tuleb arvestada seda, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse korral on subjektiivse külje intellektuaalne moment kokkulangev. Isegi siis, kui on tuvastatud, et isik sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see automaatselt, et isik oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud (vt RKKKo nr 3-1-1-142-05).
3-1-1-122-05 PDF Riigikohus 02.12.2005
Kui isikul on võimalus kontrollida, millist liiki tulirelva ta ebaseaduslikult omandab, kuid ta ei kasuta seda võimalust, või ta on omandatava tulirelva liigi osas ükskõikne, vastutab ta sätte järgi, mis kehtestab vastutuse seda liiki tulirelva ebaseadusliku omandamise eest, milline tegelikult omandati (vt RKKKo 3-1-1-100-02).
Kuigi teatud juhtudel võib ka kohtuistungi protokollile esitatavate nõuete rikkumine tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse, siis antud asjas tuvastatud rikkumistega ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust kaasneda ei saanud. Seetõttu puudub alus tunnistada ilmnenud rikkumisi oluliseks KrMS § 339 lg 2 mõttes.
KrMS § 339 lg 1 p-s 1 märgitud rikkumisega, s.o kohtulahendi tegemisega ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt, oleks tegemist siis, kui oleks tõendatud, et mõni kohtuotsuse tegemisel kohtukoosseisus olnud kohtunikest ei võtnud osa asja arutamisest. Tegelikult olid asja arutamisel kohtu koosseisus ringkonnakohtunikud, kes tegid ka kohtuotsuse.
Kuigi teatud juhtudel võib ka kohtuistungi protokollile esitatavate nõuete rikkumine tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse, siis antud asjas tuvastatud rikkumistega ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust kaasneda ei saanud. Seetõttu puudub alus tunnistada ilmnenud rikkumisi oluliseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kohtuistungi protokolli ja selle paranduste allkirjastamise nõue ei tähenda pelgalt mingi tehnilise funktsiooni täitmist vaid protokolli õigsuse kinnitamist ja vastutust, et selles sisalduv vastab tegelikkusele.
KrMS § 339 lg 1 p-s 1 märgitud rikkumisega, s.o kohtulahendi tegemisega ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt, oleks tegemist siis, kui oleks tõendatud, et mõni kohtuotsuse tegemisel kohtukoosseisus olnud kohtunikest ei võtnud osa asja arutamisest. Tegelikult olid asja arutamisel kohtu koosseisus ringkonnakohtunikud, kes tegid ka kohtuotsuse.
3-1-1-16-05 PDF Riigikohus 24.03.2005
Tahtliku tapmise jaatamiseks tuleks tuvastada, et noaga jalga löömisel oleks kaudse tahtluse tasemel soovitud tabada arterit (vt RKKKo 3-1-1-124-03, RKKKo 3-1-1-28-01, p 6.3, RKKKo 3-1-1-80-02, p 6.1). Kaudset tahtlust objektiivsete tehiolude põhjal on jaatatud enamasti juhul, kui kannatanu vigastus asetseb südame- või mõnes muus elutähtsas piirkonnas (vt RKKKo 3-1-1-126-04, p 11), sest sellisel juhul on tavalise elukogemusega inimesel tõepoolest alust eeldada, et tema käitumine võib kaasa tuua kõige raskemaid tagajärgi.
3-1-1-20-04 PDF Riigikohus 05.04.2004
Tunnistades kõnealusel juhul mõtet, et tütarlapsed, kellele ta osutas taksoteenust, võivad olla prostituudid, on isik tunnistanud ka kaudse tahtluse olemasolu. Juhul, mil isik oleks osanud täpselt öelda, et osutas taksoteenust prostituudile, oleks olnud alust kaaluda otsese tahtluse olemasolu. Ka asjaolu, et isik osutas intiimteenuseid pakkuva firma perenaisele alkohoolsete jookide ja sigarettide ostmise ning korterisse toomise, samuti korteri kommunaalmaksete maksmisega täiendavaid teenuseid, kuigi ta kahtlustas korteris elavaid tütarlapsi prostitutsioonis, viitab isikul kaudse tahtluse olemasolule. Kaudse tahtlusega on tegemist siis, kui on tuvastatud, et isik ei pruukinud ehk küll olla kindel süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumises, kuid samas pidas seda siiski võimalikuks ja ka möönis kõnealuse asjaolu saabumist, sest vastasel juhul ei oleks tal olnud võimalik oma eesmärki saavutada.
Kaudse tahtlusega on tegemist siis, kui on tuvastatud, et isik ei pruukinud ehk küll olla kindel süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumises, kuid samas pidas seda siiski võimalikuks ja ka möönis kõnealuse asjaolu saabumist, sest vastasel juhul ei oleks tal olnud võimalik oma eesmärki saavutada. Tunnistades kõnealusel juhul mõtet, et tütarlapsed, kellele ta osutas taksoteenust, võivad olla prostituudid, on isik tunnistanud ka kaudse tahtluse olemasolu. Juhul, mil isik oleks osanud täpselt öelda, et osutas taksoteenust prostituudile, oleks olnud alust kaaluda otsese tahtluse olemasolu. Ka asjaolu, et isik osutas intiimteenuseid pakkuva firma perenaisele alkohoolsete jookide ja sigarettide ostmise ning korterisse toomise, samuti korteri kommunaalmaksete maksmisega täiendavaid teenuseid, kuigi ta kahtlustas korteris elavaid tütarlapsi prostitutsioonis, viitab isikul kaudse tahtluse olemasolule.
3-1-1-106-03 PDF Riigikohus 09.10.2003
Hädakaitse seisundi ühe eeldusliku tingimuse - ründe õigusvastasuse - puudumine välistab hädakaitse kui õigustava asjaolu ja seetõttu ei ole kaitsetegevuse vajalikkuse ja sobivuse hindamine enam vajalik. Olukorras, kus kannatanu haarab kohtualust käest ning tõmbab ta autosse tagasi hetkel, mil viimane soovib kannatanu autost lahkuda, võib kannatanu tegevust küll vaadelda kui rünnet kohtualuse individuaalõigushüvele (liikumisvabadusele), kuid see tegu ei vasta ühelegi süüteokoosseisu kirjeldusele ning seetõttu on kannatanu teo õigusvastasus välistatud.
Intensiivse peksmisega otse näkku ja pähe möönab isik igasugust liiki kehavigastuste tekitamist ning see on käsitatav tahtliku teona kaudse tahtluse vormis.
III-1/1-72/95 PDF Riigikohus 17.10.1995
Pekstes kannatanut vältavalt jalgade ja rusikatega valimatult pähe, rindkeresse ja kõhtu möönab isik mis tahes tagajärje, sh surma saabumise võimalust ning sellisel juhul paneb isik tapmise toime kaudse tahtlusega.

Kokku: 14| Näitan: 1 - 14

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json