/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-15-6223/49 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 29.12.2017
KrMS § 106 lg 2 p 3 kohaselt märgitakse ekspertiisimääruse lõpposas ekspertiisimäärust täitva eksperdi või riikliku ekspertiisiasutuse nimi. Seega on menetlejal üldpõhimõtte kohaselt õigus määrata ekspert ka isikuliselt. Eeltoodud õigust kitsendab aga KrMS § 106 lg 3, mille kohaselt juhul, kui ekspertiis korraldatakse riiklikus ekspertiisiasutuses, peab eksperdi isikuline määramine olema kooskõlastatud ekspertiisiasutuse juhiga. Kui ekspertiisiasutuses korraldatava ekspertiisi puhul on menetleja jätnud välise eksperdi kaasamise soovi ekspertiisiasutuse juhiga kooskõlastamata, ei ole määrus ekspertiisiasutusele konkreetse isiku kaasamise osas siduv. Komisjon määratakse sellisel juhul ekspertiisiasutuse sisemise töökorralduse järgi, jättes määruses toodud isiku kaasamise ettepaneku tähelepanuta. Kui menetleja leiab, et ekspertiisiasutuses koostatav ekspertiisiakt oleks tema poolt KrMS § 106 lg 3 nõudeid järgimata määratud isiku kaasamata jätmise tõttu tõendina lõppastmes kasutamatu, võib menetleja ekspertiisimääruse tühistada ja teavitada sellest ekspertiisiasutust või - kui ekspertiisiakt on juba koostatud - loobuda ekspertiisiakti tõendikogumisse võtmisest. Kui ta seda aga teeb, on ekspertiisiakt tõendina lubatav juhul, kui see vastab seaduses ja kohtupraktikas ekspertiisiaktile seatud nõuetele (eeskätt KrMS § 105 lg 1 ja KrMS § 107), s.o rakenduvad ekspertiisiakti hindamise üldpõhimõtted. (p 7.1)
Üldise nõudena peab ekspertiisi korraldamiseks esinema KrMS § 105 lg-s 1 nimetatud alus, s.o menetleja ekspertiisimäärus. Ekspertiisiakti koostajatele näeb seadus ette vaid üldise nõude, et tegemist peab olema eksperdiga. KrMS § 95 ja KES § 4 lg 1 kohaselt on ekspert isik, kes rakendab ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. KES § 4 lg 2 täpsustab, et eksperdiks võib olla kohtuekspert, riiklikult tunnustatud ekspert või menetleja määratud muu isik. Sisulise nõudena on kehtestunud, et ekspertiisi käik ja eksperdiarvamuse kujunemine peavad olema jälgitavad ja kontrollitavad, mille tagamiseks on KrMS § 107 lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatud, et ekspertiisiaktis tuleb obligatoorselt esitada uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-82-16, p 8). Seega pelgalt asjaolu, et ekspertiisi korraldamisele ei kaasatud isikut, kes on ekspertiisi määruses nimetatud, ei mõjuta vältimatult ekspertiisiakti sisulist kvaliteeti ega ka ekspertiisiakti lubatavust tõendina. (p 7.2)
Meditsiinivaldkonnas on hoolsusvastase käitumisega tegemist ennekõike juhul, kui osutatud tervishoiuteenus ei vasta kvaliteedinõuetele, st esineb raviviga. Ka ebaõige diagnoosi panemine võib olla käsitatav raviveana. Inimorganismi keerukust ja iga inimese eripära arvestades on aga arusaadav, et patsiendil avalduvad sümptomid ei võimalda alati üheselt ja kohe haiguse tegelikku olemust tuvastada. Seetõttu peab patsiendi haiguse diagnoosimisel vältimatult aktsepteerima arsti piisavat hindamis- ja otsustamisruumi. Hoolsuskohustuse rikkumiseks saab pidada vaid sellist diagnoosiviga, mis ületab meditsiiniliselt paratamatu ja meditsiinieetiliselt tolereeritava riski piire (ravivea ja lubatud riski kontekstis vt nt otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p 22). Karistusõiguslikult relevantse diagnoosiveaga on tegemist ennekõike juhul, kui tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava põhjalikkuse ja hoolega tegutseval tervishoiutöötajal puudub objektiivne alus konkreetse diagnoosi panemiseks või selle välistamiseks. (p-d 10 ja 11)
On tõsi, et esmapõhjustaja tekitatud põhjuslik ahel ei tarvitse kulgeda teiste isikute sekkumiseta. Küll aga ei välista ohu algpõhjustaja teo põhjuslikkust mitte igasugune kolmanda isiku sekkumine, mis teatud viisil mõjutab algpõhjustaja loodud ohu kulgemist. Põhjuslikkuse katkemisest on sellistes situatsioonides alust rääkida eeskätt juhul, kui aset leidnud sekkumise määr on niivõrd oluline, et selle tulemusena ei saa enam rääkida algpõhjustaja loodud ohust. Sellisel juhul kõrvaldab kolmanda isiku sekkumine algpõhjuse kulgemise ning asendab selle enda poolt vallandatava uue kausaalahelaga, mis viib koosseisupärase tagajärje saabumiseni. Kolmandast isikust garandi tegu, millega ta sekkub negatiivse tagajärje ärahoidmiseks ohu kulgemisse, on aga üldjuhul hinnatav kui loomulik osa algpõhjustaja loodud ohu kulgemisest. Seega ei katkesta kolmandast isikust garandi sekkumine reegeljuhtumil ohu algpõhjustaja tekitatud põhjuslikkust. Katkenud põhjuslikkusest oleks käesoleva kriminaalasja kontekstis alust rääkida juhul, kui kausaalahelasse sekkunud isikud oleks päästmistoimingu käigus vallandanud täiesti uuekvaliteedilise riski kannatanu elule või tervisele. (p 17.1)
Õigusvastasusseos esineb ennekõike juhul, kui hoolsuspärane käitumine oleks vähendanud samaväärse tagajärje saabumise riski ning suurendanud õigushüve päästmise võimalust (vt analoogselt otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p 26). Õigusvastasusseos aga puudub, kui saab tõsikindlalt väita, et ka hoolsuspärane käitumine oleks viinud hinnanguliselt samaväärse tagajärje saabumiseni: sellisel juhul on tagajärje saabumine objektiivselt vältimatu, s.o paratamatus, ega ole enam seotud isiku hoolsusvastase käitumisega. Pelgalt võimalus, et ka hoolsuspärase käitumise korral pole täielikult välistatud samaväärse tagajärje saabumine, pole piisav õigusvastasusseose välistamiseks (vt otsuse p 18). (p-d 18 ja 19)
1-16-10326/51 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 23.10.2017
Süüteokoosseisu tunnuste objektiivsel omistamisel lähtutakse arusaamast, et täideviija käitumisega põhjuslikus seoses olevad muutused välisilmas peavad endast kujutama just täideviija loodud ohu realiseerumist koosseisupärases tagajärjes ehk teisisõnu: mitte alati ei saa isiku tekitatud kahju pidada tema teo tagajärjeks ka karistusõiguslikus mõttes (senises praktikas käsitletud olukordade kohta vt nt RKKKo 3-1-1-23-13, p 6; RKKKo 3-1-1-85-15, p 12). Teo objektiivsest omistamisest on võimalik kõneleda eeskätt siis, kui süüdlane on loonud õiguslikult relevantse ohu või selle ohu tekkimist suurendanud ja oht on realiseerunud koosseisupärases tagajärjes. Sellele, kas koosseisupärase teoga võidi luua oht tagajärje saabumiseks, tuleb reegeljuhtumil anda hinnang nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivsest vaatepunktist ex ante (täpsemalt vt J. Sootak. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn 2010, lk 266 jj). (p 26)
Karistatava teona KarS § 121 mõttes pole alust käsitada tegusid, mis seisnevad teise isiku keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kui valu või tervisekahjustuse tekkimine pole objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb ka teo tagajärje objektiivset omistamist eitada. Selle lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetut süüditunnistamist kuriteos nendel juhtudel, mil nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse tagajärje (nt valu) tekkimise võimalikkust. (Vt nt RKKKo 3-1-1-50-13, p 12; RKKKo 3-1-1-29-15, p 11.3.) (p 27)
Ringkonnakohus peab maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamise ja süüdistatava süüditunnistamise eeldusena lisaks tõendite omapoolsele analüüsile näitama ära esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu eksliku järelduseni (vt nt RKKKo 3-1-1-100-15, p 15). (p 28)
Kui vaidlus puudub selle üle, et süüdistatav tegutses avalikus kohas KorS § 54 mõttes, kuid süüdistuse teokirjeldus ega ringkonnakohtu süüdimõistev otsus ei sisalda viidet sellele asjasse mittepuutuvale füüsilisele isikule, keda süüdistatav enda teoga häiris või ohustas, saab Riigikohus kvalifitseerida süüdistuses kirjeldatud käitumise KarS § 121 lg-s 1 sätestatud kuriteona juhul, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta ja see muudatus ei raskenda süüdistatava olukorda. (p 31)
Kassatsioonimenetluses tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud (vt nt RKKKo 3-1-1-6-16, p 36). (p 35)
Isiku teo kvalifitseerimiseks KarS § 263 järgi on nõutav teo toimepanek avalikus kohas, selle tuvastamine, kuidas või millega objektiivselt avalikku korda rikuti, selle asjasse mittepuutuva füüsilise isiku olemasolu, keda teoga häiriti või ohustati, ja samuti KarS § 263 lg 1 p-s 1 või 2 nimetatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse kindlakstegemist (vt RKKKo 3-1-1-15-17, p 24). (p 31)
3-1-1-102-16 PDF Riigikohus 08.12.2016
Põhjuslikkus ekvivalentsusteooria tähenduses, mille järgi on tegu tagajärjega põhjuslikus seoses, kui teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata, on üksnes tagajärje toimepanijale omistamise minimaalseks eelduseks (vt ka RKKKo 3-1-1-30-13, p-d 13 ja 18). Lisaks nimetatud naturalistlikule kausaalsusele tuleb edasi tuvastada, kas saabunud koosseisupärane tagajärg on süüdistatavale ka objektiivselt omistatav (vt RKKKm 3-1-1-87-15, p 12). Nimetatud objektiivse omistamise kriteeriumi lähtepunktiks on arusaam, et täideviija käitumisega kausaalseoses olevad muutused välisilmas peavad endast kujutama just täideviija poolt loodud ohu realiseerumist koosseisupärases tagajärjes (pikemalt vt J. Sootak. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura 2010, lk 266). Sisuliselt tuleb esitada küsimus, kas üldise elukogemuse põhjal on alust pidada võimalikuks või tõenäoliseks, et isiku käitumine vallandab just sellise kausaalahela kulgemise, mis päädib ühe või teise koosseisupärase tagajärje saabumisega (nt inimese surm, tervisekahjustus, valu vms). Sellise lisanõude esitamise mõtteks on piirata ekvivalentsusteooria äärmiselt laia toimeala ning eitada juba objektiivse koosseisu realiseeritust nt ebatavaliste kausaalahelate või õiguslikult aktsepteeritud ohuolukordade juhtumitel. Ka senises kohtupraktikas on nenditud, et näiteks olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei ole koosseisus sisalduv tagajärg hinnatav süüdistatava toimepandud teo tüüpilise tagajärjena, tuleb eitada juba isiku käitumise objektiivset koosseisupärasust (vt nt RKKKo 3-1-1-29-15, p 11.3). (p 8-9)
Põhjuslikkus ekvivalentsusteooria tähenduses, mille järgi on tegu tagajärjega põhjuslikus seoses, kui teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata, on üksnes tagajärje toimepanijale omistamise minimaalseks eelduseks (vt ka RKKKo 3-1-1-30-13, p-d 13 ja 18). Lisaks nimetatud naturalistlikule kausaalsusele tuleb edasi tuvastada, kas saabunud koosseisupärane tagajärg on süüdistatavale ka objektiivselt omistatav (vt RKKKm 3-1-1-87-15, p 12). Nimetatud objektiivse omistamise kriteeriumi lähtepunktiks on arusaam, et täideviija käitumisega kausaalseoses olevad muutused välisilmas peavad endast kujutama just täideviija poolt loodud ohu realiseerumist koosseisupärases tagajärjes (pikemalt vt J. Sootak. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura 2010, lk 266). Sisuliselt tuleb esitada küsimus, kas üldise elukogemuse põhjal on alust pidada võimalikuks või tõenäoliseks, et isiku käitumine vallandab just sellise kausaalahela kulgemise, mis päädib ühe või teise koosseisupärase tagajärje saabumisega (nt inimese surm, tervisekahjustus, valu vms). Sellise lisanõude esitamise mõtteks on piirata ekvivalentsusteooria äärmiselt laia toimeala ning eitada juba objektiivse koosseisu realiseeritust nt ebatavaliste kausaalahelate või õiguslikult aktsepteeritud ohuolukordade juhtumitel. Ka senises kohtupraktikas on nenditud, et näiteks olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei ole koosseisus sisalduv tagajärg hinnatav süüdistatava toimepandud teo tüüpilise tagajärjena, tuleb eitada juba isiku käitumise objektiivset koosseisupärasust (vt nt RKKKo 3-1-1-29-15, p 11.3). (p 8-9) Üheks põhjuseks, miks ei ole koosseisupärane tagajärg vaatamata naturalistliku põhjuslikkuse esinemisele teo toimepanijale siiski omistatav, võib olla teadlik enesekahjustamise olukord. Tegemist on nn isikliku vastutuse põhimõtte väljendusega, mille kohaselt vastutab igaüks üksnes enda käitumise eest. Selle põhimõtte järgi vabaneb kausaalahela vallandaja (esmapõhjustaja) vastutusest juhul, kui ta oma õigusvastase käitumisega küll loob vahetu ohu õigushüvele, kuid sündmuste käiku sekkub teine põhjustaja sel moel, et vastutus tagajärje saabumise eest läheb viimasele üle. Selleks sündmuste käiku sekkujaks võib olla ka kannatanu ise ning näiteks on lõpptagajärje (kannatanu surm) omistamine esialgse ohu loojale ehk esmapõhjustajale välistatud juhul, kui noahaavaga haiglasse toimetatud kannatanu keeldub tema elu päästmiseks vajalikust vereülekandest. Oluline on, et kannatanu ennast kahjustav tegevus (või tegevusetus) peab olema teadlik. Teisisõnu on tegemist olukorraga, kus kannatanu tegutseb täie arusaamisega sellest riisikost, mida tema käitumine endas kätkeb. Individuaalsete õigushüvede ohtu asetamine vastutusvõimelise isiku enda poolt on võimalik ning see võib välistada saabunud kahjuliku tagajärje omistamise teistele isikutele, kuid selle eelduseks on ohvri käitumise teadlikkus ja vabatahtlikkus (vt RKKKo 3-1-1-60-10, p 17.2). Kui isik otsustab teadlikult ja vabatahtlikult näiteks enda surma saabumise üle (nt enda olukorra ohtlikkust mõistes keeldub võimalikust arstiabist), pole tõepoolest põhjust viia karistusõiguslikku vastutust nn esmapõhjustaja käitumiseni, olgu selleks siis viimase tahtlik või ettevaatamatu tegu. Sellistes situatsioonides tuleb sisuliselt tõdeda, et tagajärje saabumise puhul kuulub otsustusvabadus ja teovalitsus kannatanule endale. Nii on selliseks teadliku eneseohustamise olukorraks pidanud Riigikohtu kriminaalkolleegium juhtu, kus isik loobub liikluses turvavöö kinnitamisest, kuigi turvavarustuse kasutamise kohustuslikkus ning vajalikkus on üldtuntuks asjaoluks kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 60 lg 1 mõttes (vt RKKKm 3-1-1-87-15, p-d 14-15). (p 10-11) Kannatanu teadlik loobumine arstiabist võib tõesti luua olukorra, kus saabunud lõpptagajärge ei ole võimalik ohuolukorra esmapõhjustajale objektiivselt omistada. Selleks, et rääkida teadlikust enesekahjustamisest, tuleb esmalt kindlaks teha, et kannatanu loobus arstiabist, samal ajal teades, et sellise otsuse tagajärjeks võib minimaalselt olla reaalne oht tema elule. Seejärel tuleb kontrollida, kas selline loobumisotsus oli vabatahtlik või oli tingitud näiteks hirmust süüdistatava ees. (p 12) Kannatanu poolt narkootikumide ja alkoholi tarvitamisel enne enda surma on tagajärje omistamise seisukohalt tähendus vaid juhul, kui see vallandas tagajärje, s.o surma saabumise suhtes täiesti uue kvaliteediga kausaalahela. Kui kannatanu enda käitumine üksnes soodustas või kiirendas surma kui tagajärje saabumist, ei ole sellel süüdistatava karistusõigusliku vastutuse seisukohalt tähendust. (p 13)
Kannatanu kehal hüppamine ning tema peksmine käte ja jalgadega on hinnatav ohuna kannatanu tervisele. Ainuüksi välise teopildi alusel saab vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes rääkida eeskätt aga olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma. Seega saab välise teopildi alusel kaudse tahtluse olemasolu jaatada ennekõike juhul, kus süüteokoosseisu kirjeldatud tagajärg (kannatanu surm) on ajalises ja ruumilises lähiseoses eluohtlikuks hinnatava teo toimepanemisega. See ajalis-ruumiline lähiseos kinnitab, et kannatanu peksmine oli sedavõrd intensiivne ja ulatuslik, et selles võib näha üheaegselt nii surma saabumise võimalikuks pidamist kui ka möönmist KarS § 16 lg 4 mõttes (vt ka RKKKo 3-1-1-46-15, p 9). (p 17)
KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Faktiliste asjaolude tuvastamise keeld hõlmab ka olukorda, kus ringkonnakohus on küll mingi faktilise asjaolu tuvastatust paljasõnaliselt konstateerinud, ent kohtuotsusest ei ilmne, millistel tõenditel ringkonnakohtu järeldus rajaneb. KrMS § 363 lg-s 5 sätestatu ei luba Riigikohtul sellises olukorras asuda ise kindlaks tegema, kas ja millised kriminaalasjas olevad tõendid kinnitavad ringkonnakohtu väidet (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 995). Apellatsioonikohtu kirjeldatud eksimus toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks samale kohtuinstantsile. (p 14)
3-1-1-87-15 PDF Riigikohus 02.11.2015
KrMS § 344 lg 2 kohaselt on kannatanul kassatsiooniõigus üksnes tsiviilhagisse puutuvas osas. Kriminaalkolleegium on varem selgitanud, et viidatud sättest tulenevalt võib kannatanu kasseerida kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse eelkõige osas, milles see otsus välistab kannatanu tsiviilnõude rahuldamise (kas osaliselt või täielikult) nii kriminaal- kui ka tsiviilkohtumenetluses (vt RKKKo 3-1-1-52-05, p 9.2). Ka on kriminaalkolleegium korduvalt osutanud kriminaalmenetlusõiguses omaksvõetud põhimõttele, mille kohaselt ei ole kannatanul õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (koos edasiste viidetega vt RKKKo 3-1-1-47-09, p 17). Kannatanu kassatsiooniõigus ei ulatu seega selleni, et vaidlustada ringkonnakohtu järeldusi, mis puudutavad isiku süüküsimuse lahendamist, mistõttu ei saa kannatanu kasseerida ringkonnakohtu lahendit näiteks olukorras, kus tema tsiviilhagi on jäetud küll läbi vaatamata, kuid seda on tehtud KrMS § 310 lg-s 2 sätestatud alusel, s.o õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise tõttu. Olukord, kus kannatanu saaks kasseerida ka isiku õigeksmõistmist, oleks otseses vastuolus KrMS § 344 lg 2 mõttega (vt RKKKo 3-1-1-55-09, p 10). (p 7) Kannatanu kaebeõigus ei saa KrMS § 344 lg-st 2 tulenevalt ulatuda isiku süüküsimuse lahendamiseni, ja seda sõltumata sellest, kas ringkonnakohtu otsustust tuleb vaidlustada kassatsiooni või määruskaebemenetluse korras (näiteks olukorras, kus kriminaalmenetlus on lõpetatud KrMS § 274 lg 1 alt-s 3 nimetatud alusel). (p 8)
Kannatanu kaebeõigus ei saa KrMS § 344 lg-st 2 tulenevalt ulatuda isiku süüküsimuse lahendamiseni, ja seda sõltumata sellest, kas ringkonnakohtu otsustust tuleb vaidlustada kassatsiooni või määruskaebemenetluse korras (näiteks olukorras, kus kriminaalmenetlus on lõpetatud KrMS § 274 lg 1 alt-s 3 nimetatud alusel). (p 8)
Turvavarustuse kasutamise kohustuslikkus ning ka selle vajalikkus on üldtuntud asjaolu KrMS § 60 lg 1 mõttes. On elementaarselt teada, et sõiduki kokkupõrke vms juhtumi korral paiskuvad turvavööta kinnitamata isikud enda kohtadelt, mis võib kujutada märkimisväärset ohtu nii sellele isikule endale kui ka teistele sõidukis viibijatele. (p 15)
Liiklusõnnetuse osapooleks tuleb lugeda isikut, kelle liiklusseaduses kehtestatud nõudeid eirav käitumine oli potentsiaalselt kohane oluliselt mõjutama koosseisupärase tagajärje saabumist. (p 13) Üldpõhimõttena kehtib ka liiklusõiguses arusaam, et vastutusvõimeline isik peab mõistliku tähelepanelikkuse ning hoolega ka ise seisma enda õigushüvede kaitsmise eest. Seejuures on kriminaalkolleegiumi senises praktikas leitud, et enda individuaalsete õigushüvede riski asetamine vastutusvõimelise isiku poolt kuulub õigushüve kandja autonoomia hulka, mis omakorda võib välistada saabunud kahjuliku tagajärje omistamise teistele isikutele (vt RKKKo 3-1-1-34-08, p 8; 3-1-1-60-10, p 17.2). Viidatud lahendites jõuti seisukohale, et n-ö vastastikusel kokkuleppel toimunud kakluse korral ei ole saabunud tervisekahjustus seda põhjustanud isikutele karistusõiguslikult süüks arvatav. Kui selline arusaam kehtib tahtlikult tekitatud tervisekahjustuse osas, siis seda enam peab see põhimõte rakenduma ettevaatamatusest põhjustatud tagajärgede suhtes. (p 14)
Üldpõhimõttena kehtib ka liiklusõiguses arusaam, et vastutusvõimeline isik peab mõistliku tähelepanelikkuse ning hoolega ka ise seisma enda õigushüvede kaitsmise eest. Seejuures on kriminaalkolleegiumi senises praktikas leitud, et enda individuaalsete õigushüvede riski asetamine vastutusvõimelise isiku poolt kuulub õigushüve kandja autonoomia hulka, mis omakorda võib välistada saabunud kahjuliku tagajärje omistamise teistele isikutele (vt RKKKo 3-1-1-34-08, p 8; 3-1-1-60-10, p 17.2). Viidatud lahendites jõuti seisukohale, et n-ö vastastikusel kokkuleppel toimunud kakluse korral ei ole saabunud tervisekahjustus seda põhjustanud isikutele karistusõiguslikult süüks arvatav. Kui selline arusaam kehtib tahtlikult tekitatud tervisekahjustuse osas, siis seda enam peab see põhimõte rakenduma ettevaatamatusest põhjustatud tagajärgede suhtes. (p 14)
3-1-1-79-10 PDF Riigikohus 29.11.2010
Kui on hinnatud arsti käitumise objektiivset külge KarS § 119 mõttes, siis tuleb anda hinnang ka arsti käitumise subjektiivsele küljele. Kui objektiivse hoolsuskohustuse rikkumise juures tuleb kontrollida, kas hoolsusetu teo tulemusena saabunud oht oli üldse objektiivselt ettenähtav, siis subjektiivsete tunnuste raames tuleb küsida, kas tegelikkuses tagajärjena realiseerunud oht oli konkreetsele toimepanijale äratuntav ja mil viisil ta sellesse suhtus. Vastavalt KarS §-le 18 tuleb subjektiivsete tunnuste all seega selgitada isiku individuaalne ettenägemisvõime kergemeelsuse või hooletuse vormis.
Tegevusetusdelikti korral tuleb silmas pidada ka põhjusliku seose tuvastamise eripära – põhjuslikkus tuleb konstrueerida hüpoteetilisena. Eelöeldu tähendab, et teo tegemata jätmise ja tagajärje vahel on põhjuslik seos, kui kindla teadmisega külgneva tõenäosusega saab väita, et see tagajärg ei oleks saabunud, kui nõutav tegu juurde mõelda (vt ka RKKKo nr 3-1-1-13-07, p 11 ja 3 nr 3-1-1-4-08, p 15). Lisaks põhjuslikkusele tuleb kontrollida ka tagajärje normatiivset omistatavust ehk seda, kas ettevaatamatusdeliktile iseloomulikuna oleks õiguspärane käitumine tagajärje ära hoidnud.
Kui raviteenuse osutamise tagajärjel tekitatakse inimesele tervisekahjustus, siis tuleb kohtul tuvastada, kas süüdistatav osutas tervishoiuteenust arstiteaduse üldisele tasemele vastavalt või mitte. Sageli tuleneb juba ravijuhendi järgimata jätmisest (näiteks selle ebapiisavast rakendamisest) raviviga ehk arstiteaduse üldisest tasemest madalamal tasemel ravimine, mis omakorda kujutabki endast tavaliselt oodatava hoole puudumist VÕS § 762 mõttes ning karistusõiguslikku hoolsusvastasust KarS § 119 tähenduses. Tervishoiuteenuse ebakvaliteetse osutamisega ettevaatamatusest ja tegevusetusega raske tervisekahjustuse tekitamise asjades piisaks muude eelduste esinemisel isiku vastutusele võtmiseks ka sellest, kui kohus tuvastab, et õiguspärane alternatiivkäitumine ehk siis nõutav tegu oleks vähendanud ohtu ja kannatanu oleks võinud pääseda kergemalt.
Näidanud ära arsti hoolsusetu käitumise KarS § 119 mõttes ning sellega seotud objektiivse ettenähtavuse, sisustatakse seejärel hoolsusetus tegevusetusdelikti tähenduses. Mitteehtsa tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu tunnus on garandikohustusega isik. Seepärast tuleb kõigepealt nõuetekohaselt tuvastada süüdistatava garandiseisund, millest tuleneb tema garandikohustus hoida ära tagajärg (KarS § 13 lg 1).
Ettevaatamatusest toimepandud tegevusetusdeliktiga, siis tuleb järgida mõlema tuletusdelikti – nii ettevaatamatuse kui tegevusetuse – struktuuri. Ettevaatamatusdelikti tuvastamisel tuleb kohtul objektiivse koosseisu juures teona hinnata objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist, selle objektiivset ettenähtavust ja välditavust. Kohus peab esmalt jõudma järeldusele, kas süüdistatava tegu oli hoolsusvastane või mitte. Sageli tuleneb juba ravijuhendi järgimata jätmisest (näiteks selle ebapiisavast rakendamisest) raviviga ehk arstiteaduse üldisest tasemest madalamal tasemel ravimine, mis omakorda kujutabki endast tavaliselt oodatava hoole puudumist VÕS § 762 mõttes ning karistusõiguslikku hoolsusvastasust KarS § 119 tähenduses. Siiski ei tarvitse hoolsuskohustuse rikkumine piirduda ainult ravijuhendist kõrvalekaldumisega, täiendavalt võib arvesse võtta ka head meditsiinilist tava ja meditsiinieetikat. Kui mitte ravijuhendi, siis meditsiinieetika rikkumist võib näha ka arsti sellises tegevusetuses, mille tõttu ei ole võimalik tagantjärele otsustada, millal oleks olnud õige aeg kasutada vastavat ravivõtet. Hoolsuskohustust rikkuv on siiski vaid selline käitumine, millega ületatakse lubatud riski piire. Seega tuleb ettevaatamatusdelikti korral arsti teo hoolsusvastasuse üle otsustamisel ka hinnata, kas tegu ületas lubatud riski piiri või mitte.
Tuvastanud hoolsusvastasuse, tuleb kohtul kontrollida hoolsusetu teo tulemusel saabuva tagajärje objektiivset ettenähtavust. Objektiivne ex ante vaatleja peab ära tundma hoolsusvastase teo tagajärjel tekkinud või tekkida võiva ohu. Ettenähtav peab olema ka võimalus, et hoolsusvastase teoga loodud oht võib realiseeruda just sel kujul, mis pärineb ohust. Niimoodi tehakse kindlaks objektiivselt ettenähtav põhjuslikkus objektiivse koosseisu tasandil, samas kui asjaolu, kuidas süüdistatav ise olukorda hindas, tuleb kontrollida alles subjektiivse koosseisu juures. Ettenähtavust ei tohi kitsalt siduda ainult lõpptagajärjega.
Kui on tuvastatud garandiseisund, siis järgmise tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu tunnusena tuleb konstrueerida nõutav tegevus, s.t konkreetne tegu, mida isik pidi tegema, kuid mille ta jättis tegemata. Tervishoiuteenuse ebakvaliteetse osutamisega ettevaatamatusest ja tegevusetusega raske tervisekahjustuse tekitamise asjades piisaks muude eelduste esinemisel isiku vastutusele võtmiseks ka sellest, kui kohus tuvastab, et õiguspärane alternatiivkäitumine ehk siis nõutav tegu oleks vähendanud ohtu ja kannatanu oleks võinud pääseda kergemalt.
Selgitades varasemas praktikas lühimenetlusega seonduvaid küsimusi, on kriminaalkolleegium märkinud, et tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt (vt RKKKo nr 3-1-1-91-07, p 7 ja nr 3-1-1-2-10, p 9).
Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg 2 kohaselt võib prokurör kriminaalasja kohtulikul arutamisel enne kohtuliku uurimise lõpetamist süüdistust muuta või täiendada. Tulenevalt KrMS § 233 lg-st 3 kehtib see põhimõte ka lühimenetluses, kuna KrMS 9. peatüki 1. jagu, mis reguleerib lühimenetlust, ei sätesta selles osas erisusi. Seega ei ole süüdistuse muutmine lühimenetluses KrMS § 268 lg-tes 2 ja 3 märgitud korras iseenesest vaadeldav kriminaalmenetluse õiguse rikkumisena. KrMS § 233 lg 1 kohaselt on lühimenetlus võimalik vaid juhul, kui seda on taotlenud süüdistatav ja prokuratuur on sellega nõustunud. Samuti näeb kriminaalmenetluse seadustik süüdistatavale ette võimaluse loobuda lühimenetluse kohaldamise taotlusest. Tulenevalt KrMS § 234 lg-st 3 on selline loobumine võimalik kuni kohtuliku uurimise lõpetamiseni.
Kui kohus võtab asja lahendamisel lihtmenetluse korras vastu poole poolt kohtuistungil esitatud tõendeid, siis rikub kohus sellega kriminaalmenetlusõigust. Kui aga kohus ei tugine asja otsustamisel nimetatud tõenditele, ei ole see rikkumine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Ekspertiis on nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire. (Vt RKKKo nr 3-1-1-35-06, p.7.5). Tõendamiseseme asjaolud, mille esinemist on kohtud tuvastanud Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni järeldustega, eeldavad meditsiinialastele eriteadmistele tuginevate ja konkreetset kriminaalasja puudutavate järelduste tegemist ning seega ekspertiisi määramist (vt ka RKKKo nr 3-1-1-142-05, p-d 9-16). Kui kohtultuleb asja lahendamiseks kasutada mitteõiguslikke eriteadmisi, siis tuleb KrMS § 105 lg 1 nõuet järgides tõendamisvajadusest lähtudes korraldada ekspertiis, mille tulemus tuleb vormistada KrMS § 107 nõuetele vastavas ekspertiisiaktis. Olukorras, kus kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluseks, tuli ja tuleb ka asja uuel arutamisel kohtul KrMS § 238 lg 1 p 2 kohaselt tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile. Kriminaalasja lahendamist ilma eksperdiarvamuseta, kui ekspertiisi korraldamine on tõendamisvajadusest lähtudes ilmne, loeb kriminaalkolleegium kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Vastavalt KrMS § 107 lg 3 p-dele 1 ja 2 tuleb ekspertiisiakti põhiosas obligatoorselt esitada uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus (vt RKKKo nr 3-1-1-63-08, p 17.2). Kui isiku kohtuarstliku komisjoni-ekspertiisi aktis sisalduv eksperdiarvamus osutub selle põhjendamatuse tõttu kohtukõlbmatuks oma järelduste kontrollimatuse tõttu, siis taolisele tõendile tuginemine on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg 2 kohaselt võib prokurör kriminaalasja kohtulikul arutamisel enne kohtuliku uurimise lõpetamist süüdistust muuta või täiendada. Tulenevalt KrMS § 233 lg-st 3 kehtib see põhimõte ka lühimenetluses, kuna KrMS 9. peatüki 1. jagu, mis reguleerib lühimenetlust, ei sätesta selles osas erisusi. Seega ei ole süüdistuse muutmine lühimenetluses KrMS § 268 lg-tes 2 ja 3 märgitud korras iseenesest vaadeldav kriminaalmenetluse õiguse rikkumisena.
Tulenevalt KrMS § 95 lg-st 1 on ekspert isik, kes rakendab kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel ja korras ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt eelistab menetleja eksperti määrates kohtueksperti ja riiklikult tunnustatud eksperti, kuid võib määrata eksperdiks ka muu asjakohaste teadmistega isiku. Seega saab kriminaalmenetluses eksperdiks ollagi vaid asjakohaste mitteõiguslike eriteadmistega isik ehk oma valdkonna spetsialist. KrMS § 107 nõuete täitmine on kohustuslik igasuguse ekspertiisi, sh komisjoniekspertiisi tegemisel. Ka ei saa ekspertide usaldamine kohtu poolt mingil juhul välistada eksperdiarvamuse kohtulikku kontrolli. Eksperdiarvamuse kui tõendi usaldusväärsuse küsimus saab aktualiseeruda vaid juhul, kui tegemist on kohtukõlbliku tõendiga – kohtukõlbmatu tõendi puhul tõendi usaldusväärsuse küsimust ei tõusetu.
Kui kohus võtab asja lahendamisel lihtmenetluse korras vastu poole poolt kohtuistungil esitatud tõendeid, siis rikub kohus sellega kriminaalmenetlusõigust. Kui aga kohus ei tugine asja otsustamisel nimetatud tõenditele, ei ole see rikkumine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Kui kohus rajab oma otsuse olulisel määral meditsiinialastele eriteadmistele tuginevatele järeldustele, mida ei ole saadud kriminaalmenetluses selleks ettenähtud ekspertiisi vormis, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kui isiku kohtuarstliku komisjoni-ekspertiisi aktis sisalduv eksperdiarvamus osutub selle põhjendamatuse tõttu kohtukõlbmatuks oma järelduste kontrollimatuse tõttu, siis taolisele tõendile tuginemine on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kui kohtultuleb asja lahendamiseks kasutada mitteõiguslikke eriteadmisi, siis tuleb KrMS § 105 lg 1 nõuet järgides tõendamisvajadusest lähtudes korraldada ekspertiis, mille tulemus tuleb vormistada KrMS § 107 nõuetele vastavas ekspertiisiaktis. Olukorras, kus kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluseks, tuli ja tuleb ka asja uuel arutamisel kohtul KrMS § 238 lg 1 p 2 kohaselt tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile. Kriminaalasja lahendamist ilma eksperdiarvamuseta, kui ekspertiisi korraldamine on tõendamisvajadusest lähtudes ilmne, loeb kriminaalkolleegium kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Kui isiku kohtuarstliku komisjoni-ekspertiisi aktis sisalduv eksperdiarvamus osutub selle põhjendamatuse tõttu kohtukõlbmatuks oma järelduste kontrollimatuse tõttu, siis taolisele tõendile tuginemine on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Tulenevalt KrMS § 95 lg-st 1 on ekspert isik, kes rakendab kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel ja korras ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt eelistab menetleja eksperti määrates kohtueksperti ja riiklikult tunnustatud eksperti, kuid võib määrata eksperdiks ka muu asjakohaste teadmistega isiku. Seega saab kriminaalmenetluses eksperdiks ollagi vaid asjakohaste mitteõiguslike eriteadmistega isik ehk oma valdkonna spetsialist. KrMS § 107 nõuete täitmine on kohustuslik igasuguse ekspertiisi, sh komisjoniekspertiisi tegemisel. Ka ei saa ekspertide usaldamine kohtu poolt mingil juhul välistada eksperdiarvamuse kohtulikku kontrolli. Eksperdiarvamuse kui tõendi usaldusväärsuse küsimus saab aktualiseeruda vaid juhul, kui tegemist on kohtukõlbliku tõendiga – kohtukõlbmatu tõendi puhul tõendi usaldusväärsuse küsimust ei tõusetu. Kuigi Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni otsus sisaldas ka hulgaliselt meditsiinialastele eriteadmistele tuginevaid järeldusi, ei ole need järeldused kriminaalmenetluses tõendiks, kuna mitteõiguslike (sh meditsiinialaste) eriteadmiste rakendamiseks kriminaalmenetluses tuleb määrata ekspertiis.

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json