https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 27| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
4-22-1706/37 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 09.10.2023

LS § 223 lg 1 järgi ei ole üldjuhul vaja tuvastada kahju täpset ulatust, vaid piisab selle tekkimise kirjeldamisest, seda iseäranis juhtudel, kui kahju põhjustamine on ilmne. Olukord on teistsugune, kui tõusetuvad tõsiseltvõetavad kahtlused kahjustatud asja materiaalse väärtuse osas ning valitseb ebaselgus küsimuses, kellele see kuulub. Amortiseerunud ja väheväärtusliku asja kahjustamise fakt ei ole piisav, et lugeda tõendatuks teisele isikule varalise kahju tekkimine. Kui kahju tekkimine jääb selgusetuks, siis tuleb VTMS § 2 ja KrMS § 7 lg 3 koosmõjust tuleneva in dubio pro reo-põhimõttest juhindudes tõlgendada kõrvaldamata kahtlused menetlusaluse isiku kasuks. Täideviija enda varale tekkinud kahju ja kahjustatud asja võimalikke äraveokulusid ei saa lugeda LS § 223 lg 1 koosseisuliseks kahjuks. (p-d 13-14)


VTMS § 133 p 4 kohaselt ei piirdu kohtu pädevus menetlusaluse isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab kohtuvälise menetleja otsuses märgitud karistussättele, vaid kohtul on materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel aktiivne roll. Seetõttu peab kohus kontrollima, kas väärteoprotokollis kirjeldatud käitumine võib täita mõne teise süüteokoosseisu tunnused. (p 16)


Nii nagu kriminaalmenetluses ei ole kohtul võimalik süüdistatavat ühes ja samas teos korraga süüdi tunnistada ja õigeks mõista (RKKKm 1-20-470/34, p-d 21–22), ei saa ka väärteomenetluses teha karistusõiguslikult ühe teo kohta otsust, millega isikut nii karistatakse kui ka samas väärteomenetlus (osaliselt) lõpetatakse. (p 17)


VTMS § 69 lg 2 p 5 kohaselt peab väärteoprotokoll sisaldama teavet põhjustatud kahju kohta ehk kohtuväline menetleja peab protokollis näitama, milles koosseisuline kahju seisnes. Tekitatud kahju võib nähtuda ka väärteoprotokollis sõnaselgelt viidatud protokolli lisaks olevatest materjalidest. (p-d 9-10)

1-21-2315/77 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 09.06.2023

KarS § 203 lg 1 objektiivne koosseis eeldab, et toimepanija a) rikub või hävitab b) asja, mis on c) talle võõras ja d) põhjustab sellega olulise kahju. (p 37)

a) Koosseisu täitmiseks peab toimepanija asja hävitama või seda rikkuma. Hävitamine tähendab asja muutmist senisel eesmärgil kasutamiskõlbmatuks ning väärtusetuks, rikkumine tähendab asja kahjustamist määral, mis ei muuda asja lõplikult kasutamiskõlbmatuks. (p 40)

b) Asja mõiste sisustamisel tuleb lähtuda TsÜS § 49 lg-st 1, s.o tegemist on kehalise esemega. Kõnesoleva kuriteokoosseisu objektiks võib olla nii kinnis- kui ka vallasasi (TsÜS § 50). (p 38)

c) Isikule on KarS § 203 mõttes võõras iga asi, mis ei ole AÕS § 68 lg 1 mõttes tema omandis (vt ka RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 19). (p 39)

d) KarS § 203 lg 1 koosseisuline tagajärg eeldab, et toimepanija oleks võõra asja rikkumise või hävitamisega tekitanud olulise kahju, s.o kahjusumma ulatub vähemalt 4000 euro ja 1 sendini (KarS § 121 p 1) (vt ka RKKKo nr 3-1-1-54-15, p 39). KarS § 203 sisustamisel tuleb varalise kahju kui kuriteo koosseisulise tunnuse tuvastamisel lähtuda VÕS § 132 põhimõtetest. Seega asja kahjustamise korral saab kahju suuruse kindlaksmääramisel lähtuda eelkõige vara senise koosseisu taastamiseks vajalike kulutuste suurusest, kuid pole välistatud kahju suuruse arvestamine ainuüksi asja väärtuse vähenemise ulatuse kaudu. (p-d 41, 44)


KarS § 203 objektiivsele koosseisule vastava teo toimepanemine on karistatav, kui süüdistatav tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes (KarS § 15 lg 1; § 16 lg 4). Muuhulgas tuleb süüdistatava tahtluse kindlakstegemiseks tuvastada, kas süüdistatav tegu toime pannes vähemalt pidas võimalikuks ja möönis, et tegu tekitab asja omanikule kahju, mis ulatub vähemalt kuriteo koosseisulise kahju alammäärani (vt nt RKKKo nr 3-1-1-46-14, p 16). (p 48)


Kuriteo koosseisulise kahju põhjendamine haginõude rahuldamise ja selle ulatusega on metodoloogiliselt ekslik. Kuriteo koosseisulise kahju ja haginõude rahuldamise ulatus küll võivad, aga ei pruugi kattuda. Koosseisulise kahju tuvastamisel ei saa arvesse võtta kõiki kahju hüvitamisel kehtivaid reegleid (nt VÕS §-s 140 sätestatut). (p 45)


KrMS § 2861 lg 2 p 2 näeb ette tõendi vastuvõtmisest keeldumise aluse juhuks, mil tõendit ei ole loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjusi, miks ta ei saanud taotlust varem esitada. Kui kaitsja taotleb täiendava tõendi vastuvõtmist, peab ta selgitama, milline on menetluses ilmnenud uus asjaolu, mida ta soovib tõendiga kummutada. Hilinenult esitatud tõendite vastuvõtmisel ja neile tuginemisel, rikub kohus kriminaalmenetlusõigust. (p 53)


Ühe tõendi kõlbmatus või ebausaldusväärsus ei vabasta kohut teiste tõendite hindamisest. Kohus peab põhjendama, miks ei ole tõendid lubatavad, usaldusväärsed või ei tõenda võimalikku kahju. Kui kohus loobub koosseisulise kahju tuvastamisest, sest üks võimalik kahju hindamise meetod polnud adekvaatne, eksib kohus tõendite hindamise põhimõtete vastu KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 mõttes ning rikub kohtuotsuse põhjendamise kohustust. (vt RKKK nr 3-1-1-82-14, p 8.2). (p 46)


Tekitatud kahju suurust ei tõenda müügilepingud, kus märgiti summad, mille võrra alandasid pooled süüdistatava tekitatud kahjustuste tõttu müügihinda. Märgitud allahindlus on vaid kannatanu hinnang tekkinud kahjule ega anna adekvaatselt edasi kuriteoga tekitatud tegelikku kahju (vt ka RKKKo nr 3-1-1-55-09, p 15). (p 46)

1-17-11182/234 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 12.03.2021

Varem on Riigikohus märkinud, et KrMS § 310 lg-st 1 tulenevalt pole kohtul kriminaalmenetluses pädevust tsiviilhagi osas menetlust lõpetada ja et hagist loobumise tagajärjeks on selle rahuldamata jätmine (RKKKo nr 3-1-1-2-10, p 10, vt ka RKKKo nr 3-1-1-13-14, p 37). Nüüdseks on aga õiguslik olukord selles osas muutunud. 1. jaanuaril 2017 jõustunud KrMS § 381 lg 6 näeb otsesõnu ette, et kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilhagi menetlemisel lähtutakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatust. Kriminaalmenetluse seadustik sätestab õigusliku tagajärje - tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine - tsiviilhagi tagasivõtmisel (KrMS § 2962 lg 1 p 2), aga ei räägi kohtu pädevusest hagiavaldusest loobumise korral. Kuna tsiviilhagist loobumisel (TsMS § 429) ja tagasivõtmisel (TsMS § 424) on erinev tähendus ja tagajärg (vt ka RKKKo nr 3-1-1-13-14, p 37) ning kriminaalmenetluse seadustik hagist loobumise tagajärge ette ei näe, tuleb tsiviilhagist loobumise korral juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustikust. TsMS § 429 lg 1 esimese lause järgi võib hagist loobuda kuni selle kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Sama lõike teine lause sätestab, et kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. (p-d 42-44)


Süüdistus on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses, mitte aga süüdistuses (RKKKo nr 1-16-4665/257, p 10). (p 20)


Tahtluse tuvastamisel võib tugineda teoeelsele käitumisele (vt nt RKKKo nr 3-1-1-79-15, p 8). (p 20)


Katse lõpetamata või lõpetatuks lugemisel lähtutakse isiku ettekujutusest oma teost. Süüteokatse on lõpetamata, kui isik ei ole veel teinud kõike, mida ta vastavalt oma ettekujutusele teost peab vajalikuks süüteo lõpuleviimiseks (KarS § 41 lg 2). Sisuliselt on tegemist teo toimepanija otsustusega: „Ma võiksin süüteo küll lõpule viia, aga ma ei taha seda“. Ning süüteokatse on lõpetatud, kui isik vastavalt oma ettekujutusele teost on teinud kõik endast oleneva süüteo lõpuleviimiseks (KarS § 42 lg 2). Rääkimaks selles situatsioonis loobumisest peab isik langetama vabatahtliku otsuse: „Ma pean midagi tegema, et katkestada enda vallandatud kausaalahel ja hoida ära tagajärje saabumine“. (Vt RKKKo Riigikohtu nr 1-17-3858/68, p-d 10-12.) (p 24)


Süüst vabastava süüteokatsest loobumise eeldusena tuleb aga tuvastada seegi, et sellise otsuse loobumisteo kasuks langetas süüteo toimepanija vabatahtlikult, s.o tema tahtest sõltumatute asjaolude sunnita (KarS § 40 lg 3). Loobumisega näitab täideviija, et ta on n-ö naasnud õiguskuulekuse juurde, mistõttu tema karistamiseks katse staadiumisse jäänud süüteo eest puudub üld- ja eripreventiivne vajadus. Täideviija peab enda teoplaani realiseerimist jätkuvalt võimalikuks, kuid enda vaba otsuse ajel ei soovi ta seda enam saavutada. Seega on otsustava tähendusega, millised olid need domineerivad motiivid, mis toimepanija konkreetsel juhul loobumisele viisid. (p 27)

Vabatahtlikkust ei saa eitada pelgalt seetõttu, kui tõuge selleks pärineb väljastpoolt. Nii pole põhjust eitada süüteokatsest vabatahtlikku loobumist, kui teo toimepanija laseb end mõjutada kellegi palvetest, mille toimel ta jätab kaastunde või ka n-ö kaine kaalutluse tõttu (nt teadvustades endale võimalikku karistust) teo lõpuni viimata. Loobumise vabatahtlikkust ei välista ka näiteks häbitunne, kui see peaks tekkima kolmanda(te) osapool(t)e tegevuse, nt veenmise või ka juhuslikult teo täideviimisele pealesattumise tulemusena. Ka sellistel puhkudel saab rääkida autonoomsetest motiividest, millest johtuvalt ei soovi toimepanija enam tagajärje saabumist. Seetõttu sõltub hinnang süüteokatsest loobumise vabatahtlikkusele sellest, kas teo toimepanijal oli loobumisotsuse vastuvõtmise hetkel jätkuvalt kontroll ja otsustusvabadus enda käitumise üle, pidades samal ajal tagajärje saavutamist jätkuvalt võimalikuks. Seega ei ole väline mõjutus veel iseenesest midagi sellist, mille esinemisel tuleks kohe välistada loobumise vabatahtlikkus. (p 29)

Loobumine ei ole vabatahtlik juhul, kui isik on väliste tegurite toimel selleks sunnitud. Nii tuleb vabatahtlikkust eitada olukordades, kus isik peab küll võimalikuks tagajärje saavutamist, kuid ilmnenud ebasoodsad välised asjaolud mõjutavad tema senist teoplaani olulisel määral negatiivselt. Jutt on situatsioonidest, kus tagajärje saavutamine osutub uute väliste asjaolude tõttu esialgsega võrreldes oluliselt keerukamaks ja/või ohtlikumaks, nõudes muu hulgas senise teoplaani olulist muutmist. Vabatahtlikkusega pole tegemist ka siis, kui need välised asjaolud suurendavad oluliselt toimepanemisega kaasnevaid riske, muutes kuriteo selle toimepanija seisukohalt ebamõistlikumaks (nt rünnatav osutub arvatust tugevamaks), või tõstavad oluliselt vahelejäämise riskiastet (nt ohver hakkab karjuma). Samuti tuleb vabatahtlikku loobumist eitada, kui isik peab võimalikuks kolmanda(te) isiku(te) sekkumist, mis teeks tagajärje põhjustamise kas võimatuks või vähemalt oluliselt raskemaks. Autonoomse otsuse puudumisest tuleb rääkida ka siis, kui välised asjaolud „üllatavad“ täideviijat sel määral, et ta ei ole enam sisemiselt võimeline tegu toime panema. Loobumise vabatahtlikkus/mittevabatahtlikkus sõltub iga üksikjuhtumi asjaoludest ja sündmuste kulgu sekkunud väliste asjaolude mõjust toimepanijale. (p-d 30 ja 31)


Ei saa eeldada, et asja rikkumisega tekitatud kahju KarS § 203 lg 1 mõttes on sama suur nagu kahjuhüvitis, mille maksmise on kannatanu ja süüdistatav kompromissina asja rikkumise eest kokku leppinud. (p 35)

1-18-5815/389 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 25.11.2020

KarS § 24 lg 3 järgi tuleb narkootilise aine käitlemise ahelas iga isiku puhul kindlaks teha, missugustel sisemistel ajenditel ja missuguse kasu eesmärgil ta narkootilist ainet käitles. KarS § 184 lg-s 21 sätestatud süüteo grupis toimepanemisel peab iga grupi liige seadma eesmärgiks suure varalise kasu saamise, s.t taotlema teo toimepanemisega isiklikult varalist kasu KarS § 121 p-s 2 sätestatud summat ületavas määras ehk vähemalt 40 000 euro ja 1 sendi suuruses summas. KarS § 24 lg-s 3 sätestatust tulenevalt ei piisa isiku süüditunnistamiseks KarS § 184 lg 21 järgi sellest, kui kuriteost taotletud kasu jagamise korral toimepanijate vahel võrdsetes osades ei ületaks iga toimepanija kasu eraldivõetuna KarS § 121 p-s 2 ette nähtud määra. Erandiks on juhud, kui tuvastatakse kokkulepe narkootilise aine käitlemisest saadu jagamiseks muul viisil kui võrdsetes osades. (p 39, vt täpsemalt RKKKo 1-18-2232/179, p-d 55-58)

KarS § 184 lg-s 21 sätestatud kvalifitseerivat tunnust ei saa täita sellega, et kaastäideviijatel on eesmärk teenida grupi jaoks suurt varalist kasu. (p 41)

KarS § 184 lg-s 21 sätestatud suure varalise kasu saamise eesmärgi täidetust ei saa järeldada mõnelt süüdistatavalt KarS § 832 alusel konfiskeeritud vara väärtusest. Sellisel juhul ei saa sedastada, et konfiskeeritav vara pärineb just menetletavast kuriteost (vrd RKKKo 3-1-1-6-16, p 19). (p 45)


KarS § 184 lg-s 21 sätestatud suure varalise kasu saamise eesmärgi täidetust ei saa järeldada mõnelt süüdistatavalt KarS § 832 alusel konfiskeeritud vara väärtusest. Sellisel juhul ei saa sedastada, et konfiskeeritav vara pärineb just menetletavast kuriteost (vrd RKKKo 3-1-1-6-16, p 19). (p 45)


KarS § 24 lg 3 järgi tuleb narkootilise aine käitlemise ahelas iga isiku puhul kindlaks teha, missugustel sisemistel ajenditel ja missuguse kasu eesmärgil ta narkootilist ainet käitles. KarS § 184 lg-s 21 sätestatud süüteo grupis toimepanemisel peab iga grupi liige seadma eesmärgiks suure varalise kasu saamise, s.t taotlema teo toimepanemisega isiklikult varalist kasu KarS § 121 p-s 2 sätestatud summat ületavas määras ehk vähemalt 40 000 euro ja 1 sendi suuruses summas. KarS § 24 lg-s 3 sätestatust tulenevalt ei piisa isiku süüditunnistamiseks KarS § 184 lg 21 järgi sellest, kui kuriteost taotletud kasu jagamise korral toimepanijate vahel võrdsetes osades ei ületaks iga toimepanija kasu eraldivõetuna KarS § 121 p-s 2 ette nähtud määra. Erandiks on juhud, kui tuvastatakse kokkulepe narkootilise aine käitlemisest saadu jagamiseks muul viisil kui võrdsetes osades. (p 39, vt täpsemalt RKKKo 1-18-2232/179, p-d 55-58)

KarS § 184 lg-s 21 sätestatud kvalifitseerivat tunnust ei saa täita sellega, et kaastäideviijatel on eesmärk teenida grupi jaoks suurt varalist kasu. (p 41)

KarS § 184 lg-s 21 sätestatud suure varalise kasu saamise eesmärgi täidetust ei saa järeldada mõnelt süüdistatavalt KarS § 832 alusel konfiskeeritud vara väärtusest. Sellisel juhul ei saa sedastada, et konfiskeeritav vara pärineb just menetletavast kuriteost (vrd RKKKo 3-1-1-6-16, p 19). (p 45)

Suure koguse narkootilise aine käitlemine grupis on ka suure varalise kasu eesmärki tuvastamata karistatav kolme- kuni viieteistaastase vangistusega. Sedavõrd ranget sanktsiooni silmas pidades ei sea võimalikud raskused suure varalise kasu saamise eesmärgi tõendamisel ohtu raskete narkokuritegude eest ette nähtud karistusähvarduse tõsiselt võetavuse. KarS § 184 lg-t 21 sanktsiooni silmas pidades on tegemist sättega, mis on mõeldud kohaldamiseks vaid kõige ohtlikumate narkokuritegude korral, mistõttu tuleb kõnesolevat kuriteokoosseisu tõlgendada kitsendavalt. (p 46)

KarS § 184 lg-s 2 ette nähtud kuriteo puhul pole narkootilise aine müügist taotletud või saadud varalise kasu kui karistust raskendava asjaolu (KarS § 58 p 1) puhul tegemist koosseisulise tunnusega ja KarS § 59 selle asjaolu arvestamist ei keela. (p 50)

1-18-2232/179 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 03.04.2020

KarS § 184 lg-s 21 kirjeldatud suure varalise kasu saamise eesmärk kujutab endast süüteokoosseisu subjektiivset tunnust, mis iseloomustab toimepanija käitumise sihte ja näitab kavatsetust narkootilise aine edasise käitlemise suhtes. Kuivõrd tegemist on mittekongruentse süüteokoosseisu tunnusega, millele koosseisu objektiivsete tunnuste hulgas vaste puudub, ei ole tähtis, kui suure varalise kasu süüdistatav narkootilist ainet käideldes tegelikult sai ja kas tema soovitu ka realiseerus, vaid üksnes see, kui suurt varalist kasu ta taotles. (Vt RKKKo 3-1-1-38-11, p 30 ning RKKKo 3-1-1-18-08, p 17.) Nii võib KarS § 184 lg 21 alusel vastutada ka isik, kes soovis küll saada narkootilist ainet käideldes suurt varalist kasu, kuid kellel tegelikult seda ainet näiteks kinnipidamise tõttu müüa ei õnnestunudki, kes müügist midagi ei teeninud või sai loodetust oluliselt väiksemat tulu. (p 52)

Suure varalise kasu hindamise lähtualusena on senises kohtupraktikas tuginetud suure varalise kahju mõistele (vt nt RKKKo 3-1-1-44-08, p 9.1). Kehtiva seaduse kohaselt saab suure varalise kasu määratleda KarS § 121 p 2 kaudu, mille järgi on kahju või süüteo ulatus suur, kui see ületab 40 000 eurot. (p 53)

Kuivõrd suure varalise kasu saamise eesmärk kirjeldab süüteokoosseisu subjektiivse tunnusena süüdlase sihti, on tegemist toimepanijat iseloomustava erilise isikutunnusega. KarS § 24 lg 1 kohaselt on eriline isikutunnus karistusseadustiku eriosas või muus seaduses ettenähtud süüteokoosseisu tunnus, mis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, eesmärke või motiive. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt kehtib seaduses sätestatud vastutust raskendav, kergendav või välistav eriline isikutunnus üksnes erilise isikutunnusega toimepanija suhtes. Kaastäideviimise kontekstis tuleb KarS § 24 lg-s 3 märgitut mõista nii, et KarS § 184 lg-s 21 sätestatud süüteo grupis toimepanemisel peab iga grupi liige seadma eesmärgiks suure varalise kasu saamise, s.t taotlema teo toimepanemisega isiklikult varalist kasu KarS § 121 p-s 2 sätestatud summat ületavas määras. KarS § 24 lg-s 3 sätestatust tulenevalt ei piisa isiku süüditunnistamiseks KarS § 184 lg 21 järgi sellest, kui kuriteost taotletud kasu jagamise korral toimepanijate vahel võrdsetes osades ei ületaks iga toimepanija kasu eraldivõetuna KarS § 121 p-s 2 ette nähtud määra. Vastupidine käsitlus irduks arusaamast, mille kohaselt on eriline isikutunnus rangelt individualiseeritav. (p 55)

Samasugusest arusaamast juhindus Riigikohus ka asjas nr 3-1-1-38-11 tehtud lahendis, märkides, et kuigi teo objektiivne avaldumine võib anda olulist teavet süüdlase tegevuse sihtide kohta, peab süüteo subjektiivsete tunnuste tuvastamise reeglite kohaselt ikkagi selgitama, mida toimepanijad oma tegevuse tulemusena taotlesid. Nii ei saa välistada, et isik tabatakse suure koguse narkootilise aine valmistamiselt või vedamiselt, kuid eelneva kokkuleppe alusel tasustati tema sellist tegevust vaid allapoole suure varalise kasu määra jäävas summas. (Vt osutatud otsuse p 31.2.) Öeldust järeldub kokkuvõtlikult, et KarS § 24 lg 3 järgi tuleb narkootilise aine käitlemise ahelas iga isiku puhul kindlaks teha, missugustel sisemistel ajenditel ja missuguse kasu eesmärgil ta narkootilist ainet käitles. (p 56)

Seadusandja on KarS § 184 lg-s 21 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste realiseerimise seadnud sõltuvusse kuriteoga taotletud kasu suurusest. Narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisega taotletavat varalist kasu KarS § 184 lg 21 tähenduses ei saa automaatselt samastada käideldud aine tegeliku või potentsiaalse müügihinna või turuväärtusega. (p 60)

Esmalt kõneleb selle vastu grammatiline argument: seadus räägib suure varalise „kasu“ saamise eesmärgist, mitte aga suure varalise väärtusega narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisest. Kasu all mõistetakse millestki või millegi kaudu saadavat majanduslikku tulu. KarS § 184 lg-s 21 toodud kasu mõiste tõlgendamisel tuleb silmas pidada ka seda, millises tähenduses kasutatakse sama terminit teistes seadustes. Nii defineeritakse tulumaksuseaduses kasu ja kahju vara müügist otsesõnu kui müüdud vara soetamismaksumuse ja müügihinna vahet (§ 37 lg 1 ls 1). Seega ei viita „kasu“ mitte üksnes käibele või laekumisele, vaid tulu ja kulu (positiivsele) erinevusele. (p 61)

Pole alust arvata, et KarS § 184 lg-s 21 andis seadusandja kasu mõistele oluliselt teistsuguse tähenduse, samastades narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisel silmas peetava kasu aine käitlemisest laekuva või laekuda võiva summaga, arvestamata samas selle tulu saamiseks tehtavaid vältimatuid kulutusi. Nii ei saa rääkida „suure“ varalise kasu saamise eesmärgist toimepanija puhul, kes käitleb narkootikume selleks, et rikastuda käitlemisteo tulemusel sellise summa võrra, mis on väiksem KarS § 121 p-s 2 ette nähtud määrast. Seadusandja on seadnud KarS § 184 lg 21 kohaldatavuse sõltuvusse toimepanija rikastumissoovi ulatusest, mitte käideldava narkootilise või psühhotroopse aine väärtusest. Järelikult eeldab kõnesoleva kvalifikatsiooni kohaldamine seda, et toimepanija eesmärk oleks suurendada narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise tulemusel oma vara koguväärtust vähemalt 40 000 euro ja 1 sendi võrra (vt RKKKo 3-1-1-54-15, p 39). (p 62)

Varavastaste kuritegude puhul on kohtupraktikas omaks võetud seisukoht, et varalise kasu saamise kindlakstegemiseks peab võrdlema süüdistatava varalist olukorda enne ja pärast varakäsutust (vt nt RKKKo 3-1-1-3-10, p 14). Ühtlasi on leitud, et kuriteo koosseisulise kahju suuruse kindlaksmääramisel tuleb kahjusummast maha arvata kasu, mida kahjustatud isik sai talle kahju tekitamise tagajärjel (vt RKKKo 3-1-1-55-09, p 17). Sama moodi tuleb ka varalise kasu suuruse kindlaksmääramisel lähtuda üldjuhul nn netopõhimõttest ja arvata tulust maha kulu, mida toimepanija kuriteokoosseisus nimetatud kasu saamiseks vältimatult kandma peab. KarS § 184 lg 21 kontekstis tähendab see eeskätt seda, et toimepanija poolt silmas peetava varalise kasu suuruse kindlaksmääramisel tuleb narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisest saadud või loodetavast tulust maha arvata kulu, mida isik tulu saamiseks kannab või millega ta tegu toime pannes arvestab. Üldjuhul ja esmajoones tähendab öeldu seda, et narkootilise või psühhotroopse aine (potentsiaalsest) müügihinnast tuleb maha arvata selle ostuhind, kui viimase kohta on usutavaid andmeid. Kuigi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemine on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 3 lg 1 järgi üldjuhul keelatud, ei saa sellest teha järeldust, nagu oleksid need ained majanduslikult väärtusetud ja et neid saaks (ebaseaduslikult) hankida tasu maksmata, s.t omandamisega seotud kulutusi tegemata. Järelikult, kui keegi soetab näiteks 20 000 euro eest narkootilist ainet selleks, et see 50 000 euro eest edasi müüa, tegutseb ta eesmärgiga saada varalist kasu summas 30 000 (mitte 50 000) eurot, sest sellise teo toimepanemise tulemusena suureneks tema vara väärtus 30 000, aga mitte 50 000 euro võrra. (p 63)

Selle vastu, et tõlgendada kasu KarS § 184 lg 21 tähenduses laiendavalt ehk sisuliselt narkootilise aine käitlemisest saadava brutotuluna, räägib ka KarS § 184 lg 21 sanktsioon. See näeb ette 6–20 aastase või eluaegse vangistuse. Sedavõrd range sanktsiooni korral tuleb vastutust loovaid või raskendavaid kuriteokoosseisu tunnuseid tõlgendada kitsalt (vt ka nt RKKKo 1-16-6452/340, p 37). (p 64)

Süüdistusfunktsiooni kandjana tuleb prokuratuuril esitada kohtule tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid (KrMS § 7 lg 2, § 14 lg 1 ja § 154 lg 2 p 4). Seega peab prokuratuur KarS § 184 lg 21 järgi esitatud süüdistuse korral tõendama ka toimepanija tegutsemise suure varalise kasu saamise eesmärgil. Öeldu ei tähenda aga seda, nagu peaks prokuratuur seejuures tõendama toimepanija kulude suurust seoses narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisega sellises olukorras, kus puuduvad vähimadki tõenduslikud pidepunktid selle kohta, missugusel viisil süüdistatav narkootilist või psühhotroopset ainet soetas ja kas ning missugust hinda ta selle eest maksis. Kõnealusel juhul on ainuvõimalik võrdsustada selle aine potentsiaalne müügihind kuriteost taotletud kasuga. (p 65)

KarS § 184 paikneb rahvatervisevastaste süütegude peatükis. Sellega kaitstakse rahvatervist kahju eest, mida põhjustab narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslik levik inimeste tervisele. Seda silmas pidades oleneb narkootilise või psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemise hukkamõistetavus ja karistamisväärsus eeskätt sellest, mil määral ja kui paljude inimeste tervist sellise käitumisega ohustatakse või kahjustatakse. See omakorda oleneb suuresti käideldud narkootilise aine kogusest ja liigist. Mida suurem on ebaseaduslikult käideldud narkootilise või psühhotroopse aine kogus, seda suurema hulga inimesteni võib see eelduslikult jõuda ja seda suuremat kahju see aine nende inimeste tervisele eelduslikult põhjustab. KarS §-ga 184 kaitstava õigushüve kahjustamise ulatust peegeldabki esmajoones käideldud mõjuaine kogus, s.o puhta narkootilise või psühhotroopse aine hulk. Just käideldud puhta narkoaine koguse järgi on võimalik hinnata, kui suurele hulgale inimestele oleks käideldud narkootilisest ainest narkojoobe tekitamiseks piisanud (viimati RKKKo 1-17-8179/92, p 12) ja kui ulatuslikult süüdlane sellise teoga rahvatervist ohustas. Niisamuti on narkootilise aine käitlemisega rahvatervisele tekitatav kahju või oht seda suurem, mida tugevatoimelisem on käideldud aine ja mida rohkem ta sõltuvust tekitab. (p 76)

Narkootilise aine käitlemisest loodetava varalise kasu suurus on seevastu vaid kaudne indikaator, mis võib osutada käideldud narkootilise aine kogusele ja ohtlikkusele. Ehkki varalise kasu saamine on praktikas tõesti kõige levinum suurte narkootilise või psühhotroopse aine koguste käitlemise põhjus, ei muuda see fakti, et soovitud varaline kasu ja selle suurus pole näitaja, mis iseloomustaks vahetult käitlemisteo ohtlikkust rahvatervisele. (p 77)

Seega olukorras, kus seadusandja soovib näha ette eraldi karistuse juhtudeks, mil narkootilise või psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemisega kahjustatakse või ohustatakse rahvatervist erakordselt suurel määral, võiks kaaluda KarS § 184 lg 21 muutmist. Seda saaks teha näiteks nii, et kõnesolevas lõikes sätestatud raskema karistuse kohaldamine ei oleneks mitte sellest, kas ja kui suurt varalist kasu toimepanija narkootilist või psühhotroopset ainet käideldes soovis, vaid käideldud narkootilise või psühhotroopse aine (eriti suurest, ülisuurest vmt) kogusest. Kaitstavat õigushüve silmas pidades iseloomustaks käideldava aine kogus toimepanija teo raskust ja süü suurust täpsemini kui kehtivas seaduses sisalduv „suure varalise kasu saamise eesmärk“. (p 78)

Väärib märkimist, et omakasu eesmärk on KarS § 58 p 1 kohaselt koosseisuväline karistust raskendav asjaolu, mistõttu saaks käitlemisteo suunatust varalise kasu teenimisele karistuse mõistmisel arvesse võtta ka siis, kui jätta varalise kasu saamise eesmärk KarS § 184 lg 21 dispositsioonist välja. (p 79)


Suure varalise kasu hindamise lähtualusena on senises kohtupraktikas tuginetud suure varalise kahju mõistele (vt nt RKKKo 3-1-1-44-08, p 9.1). Kehtiva seaduse kohaselt saab suure varalise kasu määratleda KarS § 121 p 2 kaudu, mille järgi on kahju või süüteo ulatus suur, kui see ületab 40 000 eurot. (p 53)

Seadusandja on KarS § 184 lg-s 21 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste realiseerimise seadnud sõltuvusse kuriteoga taotletud kasu suurusest. Narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisega taotletavat varalist kasu KarS § 184 lg 21 tähenduses ei saa automaatselt samastada käideldud aine tegeliku või potentsiaalse müügihinna või turuväärtusega. (p 60)

Esmalt kõneleb selle vastu grammatiline argument: seadus räägib suure varalise „kasu“ saamise eesmärgist, mitte aga suure varalise väärtusega narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisest. Kasu all mõistetakse millestki või millegi kaudu saadavat majanduslikku tulu. KarS § 184 lg-s 21 toodud kasu mõiste tõlgendamisel tuleb silmas pidada ka seda, millises tähenduses kasutatakse sama terminit teistes seadustes. Nii defineeritakse tulumaksuseaduses kasu ja kahju vara müügist otsesõnu kui müüdud vara soetamismaksumuse ja müügihinna vahet (§ 37 lg 1 ls 1). Seega ei viita „kasu“ mitte üksnes käibele või laekumisele, vaid tulu ja kulu (positiivsele) erinevusele. (p 61)

Pole alust arvata, et KarS § 184 lg-s 21 andis seadusandja kasu mõistele oluliselt teistsuguse tähenduse, samastades narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisel silmas peetava kasu aine käitlemisest laekuva või laekuda võiva summaga, arvestamata samas selle tulu saamiseks tehtavaid vältimatuid kulutusi. Nii ei saa rääkida „suure“ varalise kasu saamise eesmärgist toimepanija puhul, kes käitleb narkootikume selleks, et rikastuda käitlemisteo tulemusel sellise summa võrra, mis on väiksem KarS § 121 p-s 2 ette nähtud määrast. Seadusandja on seadnud KarS § 184 lg 21 kohaldatavuse sõltuvusse toimepanija rikastumissoovi ulatusest, mitte käideldava narkootilise või psühhotroopse aine väärtusest. Järelikult eeldab kõnesoleva kvalifikatsiooni kohaldamine seda, et toimepanija eesmärk oleks suurendada narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise tulemusel oma vara koguväärtust vähemalt 40 000 euro ja 1 sendi võrra (vt RKKKo 3-1-1-54-15, p 39). (p 62)

Varavastaste kuritegude puhul on kohtupraktikas omaks võetud seisukoht, et varalise kasu saamise kindlakstegemiseks peab võrdlema süüdistatava varalist olukorda enne ja pärast varakäsutust (vt nt RKKKo 3-1-1-3-10, p 14). Ühtlasi on leitud, et kuriteo koosseisulise kahju suuruse kindlaksmääramisel tuleb kahjusummast maha arvata kasu, mida kahjustatud isik sai talle kahju tekitamise tagajärjel (vt RKKKo 3-1-1-55-09, p 17). Sama moodi tuleb ka varalise kasu suuruse kindlaksmääramisel lähtuda üldjuhul nn netopõhimõttest ja arvata tulust maha kulu, mida toimepanija kuriteokoosseisus nimetatud kasu saamiseks vältimatult kandma peab. KarS § 184 lg 21 kontekstis tähendab see eeskätt seda, et toimepanija poolt silmas peetava varalise kasu suuruse kindlaksmääramisel tuleb narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisest saadud või loodetavast tulust maha arvata kulu, mida isik tulu saamiseks kannab või millega ta tegu toime pannes arvestab. Üldjuhul ja esmajoones tähendab öeldu seda, et narkootilise või psühhotroopse aine (potentsiaalsest) müügihinnast tuleb maha arvata selle ostuhind, kui viimase kohta on usutavaid andmeid. Kuigi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemine on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 3 lg 1 järgi üldjuhul keelatud, ei saa sellest teha järeldust, nagu oleksid need ained majanduslikult väärtusetud ja et neid saaks (ebaseaduslikult) hankida tasu maksmata, s.t omandamisega seotud kulutusi tegemata. Järelikult, kui keegi soetab näiteks 20 000 euro eest narkootilist ainet selleks, et see 50 000 euro eest edasi müüa, tegutseb ta eesmärgiga saada varalist kasu summas 30 000 (mitte 50 000) eurot, sest sellise teo toimepanemise tulemusena suureneks tema vara väärtus 30 000, aga mitte 50 000 euro võrra. (p 63)

Selle vastu, et tõlgendada kasu KarS § 184 lg 21 tähenduses laiendavalt ehk sisuliselt narkootilise aine käitlemisest saadava brutotuluna, räägib ka KarS § 184 lg 21 sanktsioon. See näeb ette 6–20 aastase või eluaegse vangistuse. Sedavõrd range sanktsiooni korral tuleb vastutust loovaid või raskendavaid kuriteokoosseisu tunnuseid tõlgendada kitsalt (vt ka nt RKKKo 1-16-6452/340, p 37). (p 64)

Süüdistusfunktsiooni kandjana tuleb prokuratuuril esitada kohtule tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid (KrMS § 7 lg 2, § 14 lg 1 ja § 154 lg 2 p 4). Seega peab prokuratuur KarS § 184 lg 21 järgi esitatud süüdistuse korral tõendama ka toimepanija tegutsemise suure varalise kasu saamise eesmärgil. Öeldu ei tähenda aga seda, nagu peaks prokuratuur seejuures tõendama toimepanija kulude suurust seoses narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisega sellises olukorras, kus puuduvad vähimadki tõenduslikud pidepunktid selle kohta, missugusel viisil süüdistatav narkootilist või psühhotroopset ainet soetas ja kas ning missugust hinda ta selle eest maksis. Kõnealusel juhul on ainuvõimalik võrdsustada selle aine potentsiaalne müügihind kuriteost taotletud kasuga. (p 65)


Kuivõrd suure varalise kasu saamise eesmärk kirjeldab süüteokoosseisu subjektiivse tunnusena süüdlase sihti, on tegemist toimepanijat iseloomustava erilise isikutunnusega. KarS § 24 lg 1 kohaselt on eriline isikutunnus karistusseadustiku eriosas või muus seaduses ettenähtud süüteokoosseisu tunnus, mis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, eesmärke või motiive. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt kehtib seaduses sätestatud vastutust raskendav, kergendav või välistav eriline isikutunnus üksnes erilise isikutunnusega toimepanija suhtes. Kaastäideviimise kontekstis tuleb KarS § 24 lg-s 3 märgitut mõista nii, et KarS § 184 lg-s 21 sätestatud süüteo grupis toimepanemisel peab iga grupi liige seadma eesmärgiks suure varalise kasu saamise, s.t taotlema teo toimepanemisega isiklikult varalist kasu KarS § 121 p-s 2 sätestatud summat ületavas määras. KarS § 24 lg-s 3 sätestatust tulenevalt ei piisa isiku süüditunnistamiseks KarS § 184 lg 21 järgi sellest, kui kuriteost taotletud kasu jagamise korral toimepanijate vahel võrdsetes osades ei ületaks iga toimepanija kasu eraldivõetuna KarS § 121 p-s 2 ette nähtud määra. Vastupidine käsitlus irduks arusaamast, mille kohaselt on eriline isikutunnus rangelt individualiseeritav. (p 55)

Samasugusest arusaamast juhindus Riigikohus ka asjas nr 3-1-1-38-11 tehtud lahendis, märkides, et kuigi teo objektiivne avaldumine võib anda olulist teavet süüdlase tegevuse sihtide kohta, peab süüteo subjektiivsete tunnuste tuvastamise reeglite kohaselt ikkagi selgitama, mida toimepanijad oma tegevuse tulemusena taotlesid. Nii ei saa välistada, et isik tabatakse suure koguse narkootilise aine valmistamiselt või vedamiselt, kuid eelneva kokkuleppe alusel tasustati tema sellist tegevust vaid allapoole suure varalise kasu määra jäävas summas. (Vt osutatud otsuse p 31.2.) Öeldust järeldub kokkuvõtlikult, et KarS § 24 lg 3 järgi tuleb narkootilise aine käitlemise ahelas iga isiku puhul kindlaks teha, missugustel sisemistel ajenditel ja missuguse kasu eesmärgil ta narkootilist ainet käitles. (p 56)


Süüdistusfunktsiooni kandjana tuleb prokuratuuril esitada kohtule tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid (KrMS § 7 lg 2, § 14 lg 1 ja § 154 lg 2 p 4). Seega peab prokuratuur KarS § 184 lg 21 järgi esitatud süüdistuse korral tõendama ka toimepanija tegutsemise suure varalise kasu saamise eesmärgil. Öeldu ei tähenda aga seda, nagu peaks prokuratuur seejuures tõendama toimepanija kulude suurust seoses narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisega sellises olukorras, kus puuduvad vähimadki tõenduslikud pidepunktid selle kohta, missugusel viisil süüdistatav narkootilist või psühhotroopset ainet soetas ja kas ning missugust hinda ta selle eest maksis. Kõnealusel juhul on ainuvõimalik võrdsustada selle aine potentsiaalne müügihind kuriteost taotletud kasuga. (p 65)

Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa paljasõnaliste süüdistust kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid enda kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Kui süüdistatav ja kaitsja leiavad, et prokuratuuri tõendid ei kajasta käideldud narkootilise või psühhotroopse aine hinda õigesti või tuleb nende hinnangul väidetavalt taotletud või saadud kasust maha arvata selle aine ostuhind, peavad nad enda väidete kinnituseks esitama oma tõendeid. Alles siis tekib kohtul alus vaagida, kas ja missuguse kulu peab väidetavalt taotletud kasust maha arvama. Samasugune tõendamiskoormus lasub kaitsepoolel näiteks ka juhtudel, mil vaidlustatud on narkootilise aine suure koguse tuvastatus. (Vt RKKKo 3-1-1-95-16, p 25.) (p 66)

Seega juhul, kui süüdistatav või tema kaitsja esitab versiooni, et narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisega kaasnes või pidi tulevikus kaasnema teatud suurusega kulu, mis tuleb toimepanija loodetud kasust maha arvata, on tegemist aktiivse kaitseväitega. Kui süüdistatav ega kaitsja ei loo reaalset võimalust toimepanija väidetava kulu ja selle suuruse kontrollimiseks, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (vt ka nt RKÜKo 3-1-1-120-03, p 29 ja RKKKo 4-16-6037/46, p 20). (p 67)


Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. (Viimati nt RKKKo 1-17-1629/44, p 28.) Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki (vt nt RKKKo 3-1-1-113-12, p 9.1). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt RKKKo 3-1-1-52-13, p 19). (p 71)

KarS § 184 paikneb rahvatervisevastaste süütegude peatükis. Sellega kaitstakse rahvatervist kahju eest, mida põhjustab narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslik levik inimeste tervisele. Seda silmas pidades oleneb narkootilise või psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemise hukkamõistetavus ja karistamisväärsus eeskätt sellest, mil määral ja kui paljude inimeste tervist sellise käitumisega ohustatakse või kahjustatakse. See omakorda oleneb suuresti käideldud narkootilise aine kogusest ja liigist. Mida suurem on ebaseaduslikult käideldud narkootilise või psühhotroopse aine kogus, seda suurema hulga inimesteni võib see eelduslikult jõuda ja seda suuremat kahju see aine nende inimeste tervisele eelduslikult põhjustab. KarS §-ga 184 kaitstava õigushüve kahjustamise ulatust peegeldabki esmajoones käideldud mõjuaine kogus, s.o puhta narkootilise või psühhotroopse aine hulk. Just käideldud puhta narkoaine koguse järgi on võimalik hinnata, kui suurele hulgale inimestele oleks käideldud narkootilisest ainest narkojoobe tekitamiseks piisanud (viimati RKKKo 1-17-8179/92, p 12) ja kui ulatuslikult süüdlane sellise teoga rahvatervist ohustas. Niisamuti on narkootilise aine käitlemisega rahvatervisele tekitatav kahju või oht seda suurem, mida tugevatoimelisem on käideldud aine ja mida rohkem ta sõltuvust tekitab. (p 76)

Narkootilise aine käitlemisest loodetava varalise kasu suurus on seevastu vaid kaudne indikaator, mis võib osutada käideldud narkootilise aine kogusele ja ohtlikkusele. Ehkki varalise kasu saamine on praktikas tõesti kõige levinum suurte narkootilise või psühhotroopse aine koguste käitlemise põhjus, ei muuda see fakti, et soovitud varaline kasu ja selle suurus pole näitaja, mis iseloomustaks vahetult käitlemisteo ohtlikkust rahvatervisele. (p 77)

Seega olukorras, kus seadusandja soovib näha ette eraldi karistuse juhtudeks, mil narkootilise või psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemisega kahjustatakse või ohustatakse rahvatervist erakordselt suurel määral, võiks kaaluda KarS § 184 lg 21 muutmist. Seda saaks teha näiteks nii, et kõnesolevas lõikes sätestatud raskema karistuse kohaldamine ei oleneks mitte sellest, kas ja kui suurt varalist kasu toimepanija narkootilist või psühhotroopset ainet käideldes soovis, vaid käideldud narkootilise või psühhotroopse aine (eriti suurest, ülisuurest vmt) kogusest. Kaitstavat õigushüve silmas pidades iseloomustaks käideldava aine kogus toimepanija teo raskust ja süü suurust täpsemini kui kehtivas seaduses sisalduv „suure varalise kasu saamise eesmärk“. (p 78)

Väärib märkimist, et omakasu eesmärk on KarS § 58 p 1 kohaselt koosseisuväline karistust raskendav asjaolu, mistõttu saaks käitlemisteo suunatust varalise kasu teenimisele karistuse mõistmisel arvesse võtta ka siis, kui jätta varalise kasu saamise eesmärk KarS § 184 lg 21 dispositsioonist välja. (p 79)

3-1-1-94-14 PDF Riigikohus 22.06.2015

Rahvusvahelises õiguses on tunnustatud, et eelkuriteo kindlakstegemisel ei pea alati tuginema süüditunnistavale kohtuotsusele, vaid selle tuvastab rahapesuasja menetlev kohus. Sellisel juhul peab rahapesu kohta esitatud süüdistus vastama eelkuriteo osas samasugustele nõuetele, nagu on esitatud muudele koosseisuelementidele e eelkuritegu puudutavad asjaolud on vaja süüdistuses välja tuua. Rahapesuasja menetlev kohus peab ülejäänud koosseisutunnuste kõrval tegema otsuses kindlaks eelkuriteo asetleidmise. (p 170)


Rahvusvahelises õiguses on tunnustatud, et eelkuriteo kindlakstegemisel ei pea alati tuginema süüditunnistavale kohtuotsusele, vaid selle tuvastab rahapesuasja menetlev kohus. Sellisel juhul peab rahapesu kohta esitatud süüdistus vastama eelkuriteo osas samasugustele nõuetele, nagu on esitatud muudele koosseisuelementidele e eelkuritegu puudutavad asjaolud on vaja süüdistuses välja tuua. Rahapesuasja menetlev kohus peab ülejäänud koosseisutunnuste kõrval tegema otsuses kindlaks eelkuriteo asetleidmise. (p 170)


Rahvusvahelises õiguses on tunnustatud, et eelkuriteo kindlakstegemisel ei pea alati tuginema süüditunnistavale kohtuotsusele, vaid selle tuvastab rahapesuasja menetlev kohus. Sellisel juhul peab rahapesu kohta esitatud süüdistus vastama eelkuriteo osas samasugustele nõuetele, nagu on esitatud muudele koosseisuelementidele e eelkuritegu puudutavad asjaolud on vaja süüdistuses välja tuua. Rahapesuasja menetlev kohus peab ülejäänud koosseisutunnuste kõrval tegema otsuses kindlaks eelkuriteo asetleidmise. (p 170)

Kui prokuratuur on jätnud süüdistuses kuriteo täideviimise vahendlikkusele viitamata, on kohtul teatud juhtudel võimalik see eksimus kõrvaldada. Eksimust saab kõrvaldada siis, kui süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaolud on vahendliku täideviimise kindlakstegemiseks piisavad. (p 172)


Nende füüsiliste ja juriidiliste isikute puhul, kes saavad rahapesu tulemusena vara endale ja kellele ei omistata eelkuritegudele vastavate tegude toimepanemist, võib konfiskeeritava vara puhul tegemist olla ühteaegu nii rahapesu objektiga kui ka rahapesuga saadud tuluga ning sel juhul on võimalik kohaldada konfiskeerimist KarS § 831 alusel ja ka konfiskeerimise asendamist KarS § 84 alusel, kui vara on kulutatud. (p 251)


Arvutikuritegudega kui eelkuritegudega saadud vara võib aga olla rahapesu objekt ja alluda konfiskeerimisele KarS § 83 lg 2 alusel koosmõjus KarS § 394 lg-ga 5. (p 246)

Rahapesukuriteoga saadud varana on aga käsitatav selline vara, mille rahapesu toimepanija on omandanud rahapesuna käsitatava tegevuse tulemusena (näiteks tasu kriminaaltulu muundamise eest, rahapesu käigus rahapesu objektilt teenitud intress või muu finantstulu jmt). Üldjuhul puudub alus eeldada, et rahapesukuriteo vahetuks objektiks olev vara on ühtlasi ka rahapesu toimepanija poolt rahapesuga saadud vara KarS § 831 tähenduses. Mõnel juhul võib see aga nii olla. Seda eeskätt siis, kui rahapesu toimepanija omandab rahapesu tulemusena kogu rahapesu objektiks olnud vara. (p 247)

RKKKm 3-1-1-96-13 p-s 15 on selgitatud, et vara, mis on juba mingite teiste tegudega rahapesu objektiks muudetud, ei lakka olemast rahapesu objekt pelgalt seetõttu, et seda vara kasutati pärast rahapesu isiklikuks tarbimiseks. Seega selle objektiga lisatoimingute tegemine, näiteks tarbimisse suunamine, ei mõjuta selle tulemusel saadud vara käsitamist rahapesu objektina. Seega näiteks kuritegelikul teel saadud vara eest kinnistute või sõidukite omandamisel on saadud vara hinnatav rahapesu objektina. (p 248)

Olukorras, kus isik saab kuriteoga varalist kasu ja seejärel asub seda n-ö pesema, ei saa rahapesu tulemusel saadud vara pidada rahapesuga saadud kuritegelikuks tuluks, sest vara on saadud juba eelkuriteo toimepanemisega. Erandiks on olukord, kus rahapesu tulemusena vara väärtus suureneb või esialgsele varale lisandub vara muul viisil. (p 252)


Kannatanu nõusoleku teadlikkuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda samasugustest põhimõtetest, nagu võetakse aluseks süüdistatava tahtluse tuvastamisel koosseisupärase teo osas vastavalt KarS §-le 16. See tähendab, et teadlikust nõusolekust saab kõneleda siis, kui õigushüve kandja potentsiaalse nõusoleku andmisena kõne alla tulevat tegu tehes vähemalt peab võimalikuks, et tema õigushüvesse sekkutakse, ja möönab seda; kui ta aga usub tõsimeeli, et sekkumist ei toimu, ei saa nõusoleku andmist jaatada. (p 191)


KarS § 5 lg 2 esimest lauset tuleb KarS § 394 kontekstis tõlgendada nii, et isikut ei saa süüdi tunnistada raha pesemise eest, mille ta sai teoga, mis oli toimepanemise hetkel kuritegu, hilisema seadusemuudatuse kohaselt aga mitte. (p 184)


DNS-serverite haldamine (nt serveri käigus hoidmine, selle tarkvara ajakohastamine jms) ei kujuta endast arvutikuritegu. Seda seetõttu, et DNS-serverite puhul olid õigustatud isikud süüdistatavad ja sellest lähtudes ei saa serverites muudatuste tegemist pidada ebaseaduslikuks ühegi küberkuriteo koosseisu mõttes. Eeltoodud põhjusel ei saa ühelegi arvutikuriteo koosseisule vastavaks teoks pidada mingi sisu (nt reklaamide, n-ö valede või tühjade veebilehtede) edastamist arvutikasutajate arvutitesse. Arvutid pöördusid vastavalt etteantud parameetritele konkreetsete DNS-serverite poole ja kuna DNS-serverite suhtes õigustatud isikud ei ole mitte arvutikasutajad, vaid serverite operaatorid, ei ole tähendust sellel, kas serverid edastasid kasutajatele sellist teavet, nagu nad soovisid, või mitte. (p 177-178)

Arvutisüsteemis olevad DNS-sätted kujutavad endast arvutisüsteemis töötlemiseks sobivas vormis esitatavat teavet e arvutisüsteemis olevaid andmeid KarS § 206 mõttes. Seniste DNS-seadete asendamine uute seadetega kujutab endast arvutiandmete muutmist. Sama moodi nagu KarS § 217, kaitseb ka KarS § 206 individuaalõigushüve, millesse sekkumiseks saab teisele isikule nõusoleku anda: õigustatud isiku huvi arvutiandmete puutumatuse vastu. Kui programmi levitajatel arvutikasutajate nõusolekut ei ole, saab öelda, et nad tegutsevad ebaseaduslikult, valitsedes teo omakäeliselt toime pannud arvutikasutajaid ülekaaluka teadmisega. Erinevalt KarS §-st 217 ei ole KarS § 206 puhul oluline, kas andmed on kaitstud turvavahendiga või mitte. (p 203)

KarS § 207 lg 1 kujutab endast koosseisutegude "kustutamine", "rikkumine", "muutmine" ja "sulustamine" osas KarS § 206 lg 1 kvalifikatsiooni: teo tagajärg on arvutisüsteemi toimimise häirimine või takistamine. Arvutisüsteemi häirimisest või takistamisest tuleb rääkida siis, kui mõjutatakse süsteemi korrapärast funktsioneerimist, kusjuures häirimine tähendab vähemintensiivset mõjutamist kui takistamine. (p 206)


DNS-serverite haldamine (nt serveri käigus hoidmine, selle tarkvara ajakohastamine jms) ei kujuta endast arvutikuritegu. Seda seetõttu, et DNS-serverite puhul olid õigustatud isikud süüdistatavad ja sellest lähtudes ei saa serverites muudatuste tegemist pidada ebaseaduslikuks ühegi küberkuriteo koosseisu mõttes. Eeltoodud põhjusel ei saa ühelegi arvutikuriteo koosseisule vastavaks teoks pidada mingi sisu (nt reklaamide, n-ö valede või tühjade veebilehtede) edastamist arvutikasutajate arvutitesse. Arvutid pöördusid vastavalt etteantud parameetritele konkreetsete DNS-serverite poole ja kuna DNS-serverite suhtes õigustatud isikud ei ole mitte arvutikasutajad, vaid serverite operaatorid, ei ole tähendust sellel, kas serverid edastasid kasutajatele sellist teavet, nagu nad soovisid, või mitte. (p 177-178)

Küberkuritegu e eelkuritegu rahapesu mõttes saab olla üksnes DNS-Changeri internetti laadimine, millele järgneb selle programmi paigaldamine arvutikasutajate poolt, kuna nende arvutisüsteemide puhul, kuhu on DNS-Changer vahendlikult installeeritud, on õigustatud isikuteks nende arvutisüsteemide kasutajad. (p 180)

KarS § 217 näol on tegemist arvutikuritegevuse regulatsiooni keskse sättega, mis eelneb tihtipeale muudele rikkumistele. (p 186)

Arvutisüsteemi kasutamiseks tuleb pidada arvutisüsteemi käitamist selle sihipärasel moel kas aktiivselt (tehes ise andmetöötlust) või passiivselt (kasutades andmetöötluse tulemusi). Arvutisüsteemile juurdepääsu hankimist või juurdepääsemist kujutab endast aga juba sellise käitamisvõimaluse loomine e sellise olukorra loomine, kus isikul on võimalik hakata arvutisüsteemi selle sihipärasel moel kasutama. (p 187)

DNS-sätete muutmist saab pidada arvutisüsteemi aktiivseks kasutamiseks (andmetöötluse teostamiseks). (p 188)

Kui teo vahetult toime pannud isikud (s.o arvutikasutajad kui arvutisüsteemide suhtes õigustatud isikud) on nõus, et DNS-Changer nende käsutatavasse arvutisse paigutatakse ja programm arvutis muudatusi teeb, ei saa öelda, et DNS-Changeri installeerimisfaili arvutikasutajatele kättesaadavaks teinud isikud valitsevad arvutikasutajaid ülekaaluka teadmisega. KarS § 217 koosseisu silmas pidades tähendab see, et ei saa kõneleda teo ebaseaduslikkusest. Kui aga nõusolek puudub, tuleb arvutikasutajate teadmislünka ja teo ebaseaduslikkust jaatada. (p 189)

Individuaalõigushüvede puhul võib õigushüve kandja anda teisele isikule nõusoleku oma õigushüvesse sekkumiseks. KarS § 217 kaitseb esiteks õigustatud isiku huvi hoida arvutisüsteemis olevad andmed saladuses ja teiseks tema huvi arvutisüsteemi puutumatuse ning kättesaadavuse vastu. Need on individuaalsed õigushüved, mille karistusõiguslikust kaitsest võib õigustatud isik loobuda, andes mõnele teisele isikule nõusoleku arvutisüsteemi kasutada (enne 24. märtsi 2008) või hankida sellele juurdepääs (pärast 24. märtsi 2008). Karistusõiguslikult kehtivast nõusolekust saab rääkida juhul, kui nõusolek on teadlik (vt RKKKo 3-1-1-60-10, p 17.2). Kannatanu nõusoleku teadlikkuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda samasugustest põhimõtetest, nagu võetakse aluseks süüdistatava tahtluse tuvastamisel koosseisupärase teo osas vastavalt KarS §-le 16. See tähendab, et teadlikust nõusolekust saab kõneleda siis, kui õigushüve kandja potentsiaalse nõusoleku andmisena kõne alla tulevat tegu tehes vähemalt peab võimalikuks, et tema õigushüvesse sekkutakse, ja möönab seda; kui ta aga usub tõsimeeli, et sekkumist ei toimu, ei saa nõusoleku andmist jaatada. (p 191)

Nõusoleku instituut tuleb sisustada eeskätt faktiliste asjaolude alusel. See tähendab muu hulgas, et nõusolekut ei saa tuletada pelgalt sellest, et õigustatud isikule anti võimalus nõusoleku andmiseks. On oluline, kas õigustatu tegelikult nõusoleku andis või ei. Nõusolekust pole võimalik kõneleda olukorras, kus mõnele süüteokoosseisule vastava teo toimepanemisest huvitatud isik soovib, et õigustatud isik annaks talle teo toimepanemiseks nõusoleku, ja palub seda nõusolekut kinnitada mingi teoga, mille õigustatud isik tõepoolest teeb, saamata samas aru, et ta annab seeläbi nõusoleku (ta tegutseb hoopis teistel motiividel). Arvutikasutajate nõusolekut KarS §-le 217 vastava teo toimepanemiseks ei saa seega tuletada pelgalt asjaolust, et neil võimaldati lugeda litsentsilepingut. Lepingu lugemise võimaldamine ei tähenda, et arvutikasutajad lepingus tooduga teadlikult nõustusid. (p 192)

DNS-Changer paigaldatakse arvutisse seeläbi, et arvutikasutaja laeb internetist alla meediapleieri või videokoodeki installatsioonifaili ja seejärel installeerib pleieri või koodeki. Sellega paigaldatakse installeerimiskäsku andes ka DNS-Changeri. Meediapleier on arvutiprogramm, mis võimaldab avada meediafaile (video- ja audiofaile). Videokoodek on arvutiprogramm, mis muudab teatud videofailid meediapleieri jaoks avatavaks. Meediapleier ega videokoodek ei ole mitte kuidagi seotud arvutisüsteemi DNS-sätetega. Seega ei saa öelda, et DNS-Changeri paigaldanud arvutikasutajad möönavad programmi (s.o meediapleieri või videokoodeki) olemusest tulenevalt, et nad annavad programmi installeerides kellelegi õiguse siseneda oma arvutisüsteemi DNS-sätete muutmiseks. (p 195)

Arvutiprogramme levitatakse tihtipeale nn bundle-meetodit kasutades: ühte paigaldusfaili on köidetud kokku (inglise keeles bundle) mitu programmi (peale kasutaja soovitud programmi veel vähemalt üks lisaprogramm). Niisuguse meetodi kasutamine karistusõigusliku nõusoleku seisukohast on probleemitu juhul, kui lisaprogrammide paigaldamine tehakse kasutajale üheselt selgeks. (p 196)

Tulemüür kujutab endast arvutiprogrammi, mis otsustab teatud parameetrite alusel, kas arvutisüsteemi ja interneti vahelist andmesidet lubada või mitte. Seega takistab tulemüür siis, kui keegi üritab interneti kaudu siseneda arvutisüsteemi (nt internetiseadete muutmiseks). Niisiis kujutab vastava programmi installeerimine mitteteadliku kasutaja käe läbi endast arvutisüsteemile juurdepääsu hankimist tulemüüri vältimise teel. (p 199)

Arvutisüsteemis olevad DNS-sätted kujutavad endast arvutisüsteemis töötlemiseks sobivas vormis esitatavat teavet e arvutisüsteemis olevaid andmeid KarS § 206 mõttes. Seniste DNS-seadete asendamine uute seadetega kujutab endast arvutiandmete muutmist. Sama moodi nagu KarS § 217, kaitseb ka KarS § 206 individuaalõigushüve, millesse sekkumiseks saab teisele isikule nõusoleku anda: õigustatud isiku huvi arvutiandmete puutumatuse vastu. Kui programmi levitajatel arvutikasutajate nõusolekut ei ole, saab öelda, et nad tegutsevad ebaseaduslikult, valitsedes teo omakäeliselt toime pannud arvutikasutajaid ülekaaluka teadmisega. Erinevalt KarS §-st 217 ei ole KarS § 206 puhul oluline, kas andmed on kaitstud turvavahendiga või mitte. (p 203)


Ei ole õige, et KarS § 256 lg 1 ja KarS § 394 lg 2 p 4 vahel ei saa tekkida kogumit, sest KarS § 256 lg 1 neeldub KarS § 394 lg 2 p-s 4. Küll aga oli enne 1. jaanuari 2015 võimalik see, et KarS § 394 lg 2 p 4 neeldus raskemat karistust ette nägevas KarS § 256 lg-s 1; pärast 1. jaanuari võib KarS § 256 lg-s 1 neelduda KarS § 255 lg 1. See on nii olukordades, kus isiku tegu täidab nii KarS § 394 lg 2 p 4 (enne 1. jaanuari 2015) või KarS § 255 lg 1 (pärast 1. jaanuari 2015) kui ka KarS § 256 lg 1 koosseisu. (p 237)


Kui teo vahetult toime pannud isikud (s.o arvutikasutajad kui arvutisüsteemide suhtes õigustatud isikud) on nõus, et DNS-Changer nende käsutatavasse arvutisse paigutatakse ja programm arvutis muudatusi teeb, ei saa öelda, et DNS-Changeri installeerimisfaili arvutikasutajatele kättesaadavaks teinud isikud valitsevad arvutikasutajaid ülekaaluka teadmisega. KarS § 217 koosseisu silmas pidades tähendab see, et ei saa kõneleda teo ebaseaduslikkusest. Kui aga nõusolek puudub, tuleb arvutikasutajate teadmislünka ja teo ebaseaduslikkust jaatada. (p 189)

Sama moodi nagu KarS § 217, kaitseb ka KarS § 206 individuaalõigushüve, millesse sekkumiseks saab teisele isikule nõusoleku anda: õigustatud isiku huvi arvutiandmete puutumatuse vastu. Kui programmi levitajatel arvutikasutajate nõusolekut ei ole, saab öelda, et nad tegutsevad ebaseaduslikult, valitsedes teo omakäeliselt toime pannud arvutikasutajaid ülekaaluka teadmisega. (p 203)


Kuritegeliku ühenduse juhtimiseks tuleb pidada selle ühenduse tegevuse kujundamist ja suunamist. Kuritegelikku ühendusse liikmete värbamine tähendab tegevust, mis on suunatud ühendusse uute liikmete saamisele. Nt kui isik kavandab kuritegeliku ühenduse rahapesuprotsessi korraldamise, siis täidab ta nii KarS § 394 lg 2 p 4 (või vähemalt KarS § 394 lg 2 p 4 – 22 lg 2) kui ka KarS § 256 lg 1 (kuritegeliku ühenduse tegevuse suunamine e juhtimine) koosseisu. Kui isik mahitab kuritegelikku ühendusse varem mitte kuulunud isikuid raha pesema, siis täidab ta nii KarS § 394 lg 2 p 4 – 22 lg 2 (rahapesule kihutamine) kui ka KarS § 256 lg 1 (uute liikmete hankimine kuritegelikku ühendusse e värbamine) koosseisu. Sellistes olukordades tuleb isik tunnistada süüdi üksnes KarS § 256 lg 1 järgi. KarS § 394 lg 2 p 4 ebaõigus neeldub kuritegeliku ühenduse organiseerimise koosseisus. Samas ei ole välistatud ka olukorrad, kus kuritegeliku ühenduse juhtimiseks loetavat tegu või ühendusse liikmete värbamist ei saa pidada konkreetse rahapesuteo toimepanemiseks. Näiteks kui isik kavandab mingi raha pesemise ja jagab ühenduse liikmete rollid selles protsessis (kuritegeliku ühenduse juhtimine), aga otsustab pärast plaani väljatöötamist, ent enne selle elluviimist sellest nt suure vahelejäämisriisiko tõttu loobuda ja keelab seda ellu viia ka ühenduse ülejäänud liikmetel; liikmed viivad selle kava siiski plaani väljatöötaja teadmata ellu. Sellisel juhul ei ole plaani väljatöötaja puhul KarS § 394 lg 2 p 4 subjektiivne koosseis täidetud. Niisuguses olukorras tuleb ühenduse juhti karistada üksnes KarS § 256 lg 1 järgi. (p 239)


Eelkuritegu kujutab endast rahapesu koosseisulist tunnust, sest ilma eelkuriteota ei ole võimalik rahapesust KarS § 394 lg 1 mõttes kõneleda. (p 170)

Rahvusvahelises õiguses on tunnustatud, et eelkuriteo kindlakstegemisel ei pea alati tuginema süüditunnistavale kohtuotsusele, vaid selle tuvastab rahapesuasja menetlev kohus. Sellisel juhul peab rahapesu kohta esitatud süüdistus vastama eelkuriteo osas samasugustele nõuetele, nagu on esitatud muudele koosseisuelementidele e eelkuritegu puudutavad asjaolud on vaja süüdistuses välja tuua. Rahapesuasja menetlev kohus peab ülejäänud koosseisutunnuste kõrval tegema otsuses kindlaks eelkuriteo asetleidmise. (p 170)

Küberkuritegu e eelkuritegu rahapesu mõttes saab olla üksnes DNS-Changeri internetti laadimine, millele järgneb selle programmi paigaldamine arvutikasutajate poolt, kuna nende arvutisüsteemide puhul, kuhu on DNS-Changer vahendlikult installeeritud, on õigustatud isikuteks nende arvutisüsteemide kasutajad. (p 180)

KarS § 5 lg 2 esimest lauset tuleb KarS § 394 kontekstis tõlgendada nii, et isikut ei saa süüdi tunnistada raha pesemise eest, mille ta sai teoga, mis oli toimepanemise hetkel kuritegu, hilisema seadusemuudatuse kohaselt aga mitte. (p 184)

Rahakäsutuse eesmärk on rahapesu tuvastamisel olulise tähtsusega. Nimelt peab rahapesu koosseisu realiseerimiseks vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes keskne osa. Rahapesust ei saa rääkida juhul, kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on varaga tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või -tagajärg (vt RKKKo 3-1-1-34-05, p 25). Eelöeldu ei tähenda siiski seda, nagu välistaks varakäsutuse majanduslik sisu alati rahapesu – ka mõne tegeliku nõude täitmiseks tehtud varakäsutus võib endast kujutada rahapesu. Nii võib see olla näiteks olukorras, kus isikul on nii seadusliku kui ka kuritegeliku päritoluga raha ja ta käsutab just ebaseaduslikult saadud raha. Sellises olukorras saab KarS § 394 kontekstis üldjuhul näha varakäsutuse raskuspunkti mitte nõude täitmisel iseenesest, vaid otsustusel täita nõue puhta raha asemel musta rahaga, ja raha ebaseaduslikkuse varjamise keskset osa tuleb sellises tehingus jaatada. (p 216)

Olukorras, kus tehingute ja ülekannete sisu on määratud suvaliselt, on tehingute eesmärk peamiselt vara päritolu varjamine. (p 218)

Ainuüksi enda ärilise tegevuse varjamine teiste isikute eest ei kujuta endast veel rahapesu. Rahapesust saab kõneleda siis, kui isik enda rolli pisendades või peites juhib teisi isikuid eksimusse RahaPTS § 4 lg 1 mõttes. Näiteks kui isik soovib, et tema isikut konkreetsete äriühingute ja seeläbi nende äriühingute kaudu käsutatud kuritegelike varadega ei seostataks ehk sooviks varjata oma omandiõigust vara osas või varaga seotud muid õigusi RahaPTS § 4 lg 1 p 1 mõttes. Isik võib varjata enda seost konkreetse varaga ka seeläbi, et jätab mulje, justkui kuuluks vara tema sugulastele. Asjaolu, et sellisel juhul võib varjamise tuvastamine olla lihtsam kui juhul, kus varaomanikena näidatakse perekonnaringist väljapoole jäävaid isikuid, ei välista varjamist, sest RahaPTS § 4 lg 1 puhul pole varjamise n-ö kvaliteet iseenesest oluline. Õiguslikult käsitatakse vara teistele isikutele kuuluvana, mis moonutab tegelikku olukorda. (p 219)

Ei ole õige, et KarS § 256 lg 1 ja KarS § 394 lg 2 p 4 vahel ei saa tekkida kogumit, sest KarS § 256 lg 1 neeldub KarS § 394 lg 2 p-s 4. Küll aga oli enne 1. jaanuari 2015 võimalik see, et KarS § 394 lg 2 p 4 neeldus raskemat karistust ette nägevas KarS § 256 lg-s 1; pärast 1. jaanuari võib KarS § 256 lg-s 1 neelduda KarS § 255 lg 1. See on nii olukordades, kus isiku tegu täidab nii KarS § 394 lg 2 p 4 (enne 1. jaanuari 2015) või KarS § 255 lg 1 (pärast 1. jaanuari 2015) kui ka KarS § 256 lg 1 koosseisu. (p 237)

Kuritegeliku ühenduse loomine kujutab endast kuritegeliku ühenduse rajamist ja leiab seega aset enne ühenduse eksisteerimise algust. Mitte veel eksisteeriva ühenduse raames ei saa toime panna rahapesu KarS § 394 lg 2 p 4 mõttes (enne 1. jaanuari 2015) ja sellesse ühendusse ei saa ka kuuluda KarS § 255 lg 1 tähenduses (pärast 1. jaanuari 2015). (p 238)

Kuritegeliku ühenduse juhtimiseks tuleb pidada selle ühenduse tegevuse kujundamist ja suunamist. Kuritegelikku ühendusse liikmete värbamine tähendab tegevust, mis on suunatud ühendusse uute liikmete saamisele. Nt kui isik kavandab kuritegeliku ühenduse rahapesuprotsessi korraldamise, siis täidab ta nii KarS § 394 lg 2 p 4 (või vähemalt KarS § 394 lg 2 p 4 – 22 lg 2) kui ka KarS § 256 lg 1 (kuritegeliku ühenduse tegevuse suunamine e juhtimine) koosseisu. Kui isik mahitab kuritegelikku ühendusse varem mitte kuulunud isikuid raha pesema, siis täidab ta nii KarS § 394 lg 2 p 4 – 22 lg 2 (rahapesule kihutamine) kui ka KarS § 256 lg 1 (uute liikmete hankimine kuritegelikku ühendusse e värbamine) koosseisu. Sellistes olukordades tuleb isik tunnistada süüdi üksnes KarS § 256 lg 1 järgi. KarS § 394 lg 2 p 4 ebaõigus neeldub kuritegeliku ühenduse organiseerimise koosseisus. Samas ei ole välistatud ka olukorrad, kus kuritegeliku ühenduse juhtimiseks loetavat tegu või ühendusse liikmete värbamist ei saa pidada konkreetse rahapesuteo toimepanemiseks. Näiteks kui isik kavandab mingi raha pesemise ja jagab ühenduse liikmete rollid selles protsessis (kuritegeliku ühenduse juhtimine), aga otsustab pärast plaani väljatöötamist, ent enne selle elluviimist sellest nt suure vahelejäämisriisiko tõttu loobuda ja keelab seda ellu viia ka ühenduse ülejäänud liikmetel; liikmed viivad selle kava siiski plaani väljatöötaja teadmata ellu. Sellisel juhul ei ole plaani väljatöötaja puhul KarS § 394 lg 2 p 4 subjektiivne koosseis täidetud. Niisuguses olukorras tuleb ühenduse juhti karistada üksnes KarS § 256 lg 1 järgi. (p 239)

Arvutikuritegudega kui eelkuritegudega saadud vara võib aga olla rahapesu objekt ja alluda konfiskeerimisele KarS § 83 lg 2 alusel koosmõjus KarS § 394 lg-ga 5. (p 246)

Rahapesukuriteoga saadud varana on aga käsitatav selline vara, mille rahapesu toimepanija on omandanud rahapesuna käsitatava tegevuse tulemusena (näiteks tasu kriminaaltulu muundamise eest, rahapesu käigus rahapesu objektilt teenitud intress või muu finantstulu jmt). Üldjuhul puudub alus eeldada, et rahapesukuriteo vahetuks objektiks olev vara on ühtlasi ka rahapesu toimepanija poolt rahapesuga saadud vara KarS § 831 tähenduses. Mõnel juhul võib see aga nii olla. Seda eeskätt siis, kui rahapesu toimepanija omandab rahapesu tulemusena kogu rahapesu objektiks olnud vara. (p 247)

RKKKm 3-1-1-96-13 p-s 15 on selgitatud, et vara, mis on juba mingite teiste tegudega rahapesu objektiks muudetud, ei lakka olemast rahapesu objekt pelgalt seetõttu, et seda vara kasutati pärast rahapesu isiklikuks tarbimiseks. Seega selle objektiga lisatoimingute tegemine, näiteks tarbimisse suunamine, ei mõjuta selle tulemusel saadud vara käsitamist rahapesu objektina. Seega näiteks kuritegelikul teel saadud vara eest kinnistute või sõidukite omandamisel on saadud vara hinnatav rahapesu objektina. (p 248)

Nende füüsiliste ja juriidiliste isikute puhul, kes saavad rahapesu tulemusena vara endale ja kellele ei omistata eelkuritegudele vastavate tegude toimepanemist, võib konfiskeeritava vara puhul tegemist olla ühteaegu nii rahapesu objektiga kui ka rahapesuga saadud tuluga ning sel juhul on võimalik kohaldada konfiskeerimist KarS § 831 alusel ja ka konfiskeerimise asendamist KarS § 84 alusel, kui vara on kulutatud. (p 251)

Olukorras, kus isik saab kuriteoga varalist kasu ja seejärel asub seda n-ö pesema, ei saa rahapesu tulemusel saadud vara pidada rahapesuga saadud kuritegelikuks tuluks, sest vara on saadud juba eelkuriteo toimepanemisega. Erandiks on olukord, kus rahapesu tulemusena vara väärtus suureneb või esialgsele varale lisandub vara muul viisil. (p 252)


DNS-serverite haldamine (nt serveri käigus hoidmine, selle tarkvara ajakohastamine jms) ei kujuta endast arvutikuritegu. Seda seetõttu, et DNS-serverite puhul olid õigustatud isikud süüdistatavad ja sellest lähtudes ei saa serverites muudatuste tegemist pidada ebaseaduslikuks ühegi küberkuriteo koosseisu mõttes. Eeltoodud põhjusel ei saa ühelegi arvutikuriteo koosseisule vastavaks teoks pidada mingi sisu (nt reklaamide, n-ö valede või tühjade veebilehtede) edastamist arvutikasutajate arvutitesse. Arvutid pöördusid vastavalt etteantud parameetritele konkreetsete DNS-serverite poole ja kuna DNS-serverite suhtes õigustatud isikud ei ole mitte arvutikasutajad, vaid serverite operaatorid, ei ole tähendust sellel, kas serverid edastasid kasutajatele sellist teavet, nagu nad soovisid, või mitte. (p 177-178)


DNS-serverite haldamine (nt serveri käigus hoidmine, selle tarkvara ajakohastamine jms) ei kujuta endast arvutikuritegu. Seda seetõttu, et DNS-serverite puhul olid õigustatud isikud süüdistatavad ja sellest lähtudes ei saa serverites muudatuste tegemist pidada ebaseaduslikuks ühegi küberkuriteo koosseisu mõttes. Eeltoodud põhjusel ei saa ühelegi arvutikuriteo koosseisule vastavaks teoks pidada mingi sisu (nt reklaamide, n-ö valede või tühjade veebilehtede) edastamist arvutikasutajate arvutitesse. Arvutid pöördusid vastavalt etteantud parameetritele konkreetsete DNS-serverite poole ja kuna DNS-serverite suhtes õigustatud isikud ei ole mitte arvutikasutajad, vaid serverite operaatorid, ei ole tähendust sellel, kas serverid edastasid kasutajatele sellist teavet, nagu nad soovisid, või mitte. (p 177-178)

KarS § 207 lg-s 1 sätestatu kaitseb õigustatud isiku huvi arvutisüsteemi korrapärase toimimise suhtes. Seetõttu saab õigushüve kandja anda sellesse hüvesse sekkumiseks teisele isikule nõusoleku. (p 205)

KarS § 207 lg 1 kujutab endast koosseisutegude "kustutamine", "rikkumine", "muutmine" ja "sulustamine" osas KarS § 206 lg 1 kvalifikatsiooni: teo tagajärg on arvutisüsteemi toimimise häirimine või takistamine. Arvutisüsteemi häirimisest või takistamisest tuleb rääkida siis, kui mõjutatakse süsteemi korrapärast funktsioneerimist, kusjuures häirimine tähendab vähemintensiivset mõjutamist kui takistamine. (p 206)

Vale veebilehe kuvamine kujutab endast internetikasutamise (arvutisüsteemi üks toimimise liike KarS § 207 lg 1 tähenduses) häirimist. (p 208)

Samuti vastab KarS § 207 lg 1 koosseisule n-ö vale reklaami kuvamine. Näiteks kui DNS-sätteid ei muudetaks, oleks arvutikasutajale kuvatud teistsugune reklaam kui see, mis arvutikasutajale tegelikult kuvati. (p 209)


DNS-serverite haldamine (nt serveri käigus hoidmine, selle tarkvara ajakohastamine jms) ei kujuta endast arvutikuritegu. Seda seetõttu, et DNS-serverite puhul olid õigustatud isikud süüdistatavad ja sellest lähtudes ei saa serverites muudatuste tegemist pidada ebaseaduslikuks ühegi küberkuriteo koosseisu mõttes. Eeltoodud põhjusel ei saa ühelegi arvutikuriteo koosseisule vastavaks teoks pidada mingi sisu (nt reklaamide, n-ö valede või tühjade veebilehtede) edastamist arvutikasutajate arvutitesse. Arvutid pöördusid vastavalt etteantud parameetritele konkreetsete DNS-serverite poole ja kuna DNS-serverite suhtes õigustatud isikud ei ole mitte arvutikasutajad, vaid serverite operaatorid, ei ole tähendust sellel, kas serverid edastasid kasutajatele sellist teavet, nagu nad soovisid, või mitte. (p 177-178)

Arvutikelmus on kelmuse n-ö derivaat: mingite sündmuste ahela tulemusena peab ühel isikul tekkima varaline kahju (millele pidi kuni 2015. aastani vastama varaline kasu mõnel teisel isikul). Arvutikelmuse puhul peab ebaseaduslik sekkumine andmetöötlusprotsessi tooma kaasa andmetöötlusprotsessi tulemuse vahetu mõjutamise, mis omakorda peab vahetult viima varalise kahju tekkeni kannatanul (kuni 2015. aastani varalise kasu tekkeni mõnel teisel isikul). (p 212) 


Kuritegelikust ühendusest kõnelemist ei välista asjaolu, et isikud tegelevad mitme õiguspärase projektiga. Kui kuritegelikku ühendusse kuuluvad isikud teevad kuritegude kõrval koos ka õiguspäraseid tegusid, ei välista see nende isikute vastutust kuritegude toimepanemises kuritegelikus ühenduses. (p 232)

Ei ole õige, et KarS § 256 lg 1 ja KarS § 394 lg 2 p 4 vahel ei saa tekkida kogumit, sest KarS § 256 lg 1 neeldub KarS § 394 lg 2 p-s 4. Küll aga oli enne 1. jaanuari 2015 võimalik see, et KarS § 394 lg 2 p 4 neeldus raskemat karistust ette nägevas KarS § 256 lg-s 1; pärast 1. jaanuari võib KarS § 256 lg-s 1 neelduda KarS § 255 lg 1. See on nii olukordades, kus isiku tegu täidab nii KarS § 394 lg 2 p 4 (enne 1. jaanuari 2015) või KarS § 255 lg 1 (pärast 1. jaanuari 2015) kui ka KarS § 256 lg 1 koosseisu. (p 237)

Kuritegeliku ühenduse loomine kujutab endast kuritegeliku ühenduse rajamist ja leiab seega aset enne ühenduse eksisteerimise algust. Mitte veel eksisteeriva ühenduse raames ei saa toime panna rahapesu KarS § 394 lg 2 p 4 mõttes (enne 1. jaanuari 2015) ja sellesse ühendusse ei saa ka kuuluda KarS § 255 lg 1 tähenduses (pärast 1. jaanuari 2015). (p 238)

Kuritegeliku ühenduse juhtimiseks tuleb pidada selle ühenduse tegevuse kujundamist ja suunamist. Kuritegelikku ühendusse liikmete värbamine tähendab tegevust, mis on suunatud ühendusse uute liikmete saamisele. Nt kui isik kavandab kuritegeliku ühenduse rahapesuprotsessi korraldamise, siis täidab ta nii KarS § 394 lg 2 p 4 (või vähemalt KarS § 394 lg 2 p 4 – 22 lg 2) kui ka KarS § 256 lg 1 (kuritegeliku ühenduse tegevuse suunamine e juhtimine) koosseisu. Kui isik mahitab kuritegelikku ühendusse varem mitte kuulunud isikuid raha pesema, siis täidab ta nii KarS § 394 lg 2 p 4 – 22 lg 2 (rahapesule kihutamine) kui ka KarS § 256 lg 1 (uute liikmete hankimine kuritegelikku ühendusse e värbamine) koosseisu. Sellistes olukordades tuleb isik tunnistada süüdi üksnes KarS § 256 lg 1 järgi. KarS § 394 lg 2 p 4 ebaõigus neeldub kuritegeliku ühenduse organiseerimise koosseisus. Samas ei ole välistatud ka olukorrad, kus kuritegeliku ühenduse juhtimiseks loetavat tegu või ühendusse liikmete värbamist ei saa pidada konkreetse rahapesuteo toimepanemiseks. Näiteks kui isik kavandab mingi raha pesemise ja jagab ühenduse liikmete rollid selles protsessis (kuritegeliku ühenduse juhtimine), aga otsustab pärast plaani väljatöötamist, ent enne selle elluviimist sellest nt suure vahelejäämisriisiko tõttu loobuda ja keelab seda ellu viia ka ühenduse ülejäänud liikmetel; liikmed viivad selle kava siiski plaani väljatöötaja teadmata ellu. Sellisel juhul ei ole plaani väljatöötaja puhul KarS § 394 lg 2 p 4 subjektiivne koosseis täidetud. Niisuguses olukorras tuleb ühenduse juhti karistada üksnes KarS § 256 lg 1 järgi. (p 239)

KarS § 255 lg 1 koosseisule vastavad KarS § 256 lg 1 teine ja kolmas alternatiiv alati. Ei ole võimalik öelda, et kuritegeliku ühenduse juhtija või sellesse liikmete värbaja ei kuulu kuritegelikku ühendusse: just juhtimis- või värbamistegevuse kaudu annab ta kuritegeliku ühenduse tegevusse oma panuse e kuulub sellesse ühendusse. Seega neeldub juhtimise või värbamise puhul KarS § 255 lg 1 KarS § 256 lg-s 1. (p-d 237-240)


Rahapesukuriteoga saadud varana on aga käsitatav selline vara, mille rahapesu toimepanija on omandanud rahapesuna käsitatava tegevuse tulemusena (näiteks tasu kriminaaltulu muundamise eest, rahapesu käigus rahapesu objektilt teenitud intress või muu finantstulu jmt). Üldjuhul puudub alus eeldada, et rahapesukuriteo vahetuks objektiks olev vara on ühtlasi ka rahapesu toimepanija poolt rahapesuga saadud vara KarS § 831 tähenduses. Mõnel juhul võib see aga nii olla. Seda eeskätt siis, kui rahapesu toimepanija omandab rahapesu tulemusena kogu rahapesu objektiks olnud vara. (p 247)

Nende füüsiliste ja juriidiliste isikute puhul, kes saavad rahapesu tulemusena vara endale ja kellele ei omistata eelkuritegudele vastavate tegude toimepanemist, võib konfiskeeritava vara puhul tegemist olla ühteaegu nii rahapesu objektiga kui ka rahapesuga saadud tuluga ning sel juhul on võimalik kohaldada konfiskeerimist KarS § 831 alusel ja ka konfiskeerimise asendamist KarS § 84 alusel, kui vara on kulutatud. (p 251)


Arvutikelmus on kelmuse n-ö derivaat: mingite sündmuste ahela tulemusena peab ühel isikul tekkima varaline kahju (millele pidi kuni 2015. aastani vastama varaline kasu mõnel teisel isikul). Arvutikelmuse puhul peab ebaseaduslik sekkumine andmetöötlusprotsessi tooma kaasa andmetöötlusprotsessi tulemuse vahetu mõjutamise, mis omakorda peab vahetult viima varalise kahju tekkeni kannatanul (kuni 2015. aastani varalise kasu tekkeni mõnel teisel isikul). (p 212) 


Kui prokuratuur on jätnud süüdistuses kuriteo täideviimise vahendlikkusele viitamata, on kohtul teatud juhtudel võimalik see eksimus kõrvaldada. Eksimust saab kõrvaldada siis, kui süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaolud on vahendliku täideviimise kindlakstegemiseks piisavad. (p 172)

3-1-1-54-15 PDF Riigikohus 17.06.2015

Tunnistades isiku süüdi süüteokatses, on viide KarS § 25 lg-le 1 ülearune. KarS § 25 lg-le 4 viidatakse aga siis, kui süüteokatse on toime pandud kaastäideviimise vormis. (p 34)


Teo kvalifitseerimisel tuleb üldjuhul lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis teo toimepanemise ajal, ehkki karistuse mõistmisel peab lähtuma isikule soodsaimast redaktsioonist (vt ka 3-1-1-84-10 p 22). Enne 1. jaanuari 2015 KarS § 3892 järgi karistatavat tegu, mis on jätkuvalt karistatav 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 3891 järgi, ei tule viimati nimetatud sätte järgi ümber kvalifitseerida. (p 45)


Lugemaks süüteoga saadud raha eest ostetud asja süüteoga saadud varaks KarS § 831 mõttes, tuleb tuvastada, kas sellel asjal on süüteoga saadud rahaga vahetu ja individualiseeritav seos. (p 49)


KarS § 121 p 2 kohaselt on suure varalise kahju või ulatusega tegemist vaid siis, kui selle summa on suurem kui 40 000 eurot ehk vähemalt 40 000 eurot ja 1 sent. Summa, mis võrdub 40 000 euroga, KarS § 121 p 2 kohaselt suure varalise kahju või ulatuse määra ei täida. (p 39)


KarS § 84 ei sätesta õiguslikku alust vara konfiskeerimiseks, vaid konfiskeerimise asendamiseks. Konfiskeerimise asendamisel vara ei konfiskeerita, s.o seda ei pöörata riigi omandisse, vaid isikule pannakse üksnes kohustus tasuda äratarvitatud või muul moel konfiskeerimise mõjualast väljaviidud vara väärtusele vastav rahasumma. See tähendab, et isikule jääb võimalus täita asenduskonfiskeerimise nõue muu vara arvel, mitte selle vara arvel, mis on kohtuotsuse täitmise tagamiseks arestitud. (3-1-1-78-14, p 25; 3-1-1-92-14, p 14) Seega võib kriminaalasja lahendav kohus konfiskeerimise asendamise tagamiseks kohaldada küll KrMS §-de 1414 ja 142 alusel abinõusid, mille objektiks on mingi konkreetne ese (nt kinnistu, pangakontol olev raha, isiku juurest leitud sularahasumma, väärisesemed vms), kuid ta ei saa KarS § 84 alusel konkreetset eset isikult konfiskeerida või riigi kasuks "välja mõista". (p 48)


Maksuhaldurile valeandmete esitamine, kui sellega varjatakse maksu- või kinnipidamiskohustust või suurendatakse alusetult tagastusnõuet 40 000 euro võrra või vähem, ei ole karistatav KarS § 3891 järgi. Selline tegu võib olla karistatav üksnes väärteona MKS § 1531 järgi. (p 40)

Teo kvalifitseerimisel tuleb üldjuhul lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis teo toimepanemise ajal, ehkki karistuse mõistmisel peab lähtuma isikule soodsaimast redaktsioonist (vt ka 3-1-1-84-10 p 22). Enne 1. jaanuari 2015 KarS § 3892 järgi karistatavat tegu, mis on jätkuvalt karistatav 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 3891 järgi, ei tule viimati nimetatud sätte järgi ümber kvalifitseerida. (p 45)

1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 3891 kohaselt on selles sättes ette nähtud kuritegu maksuhaldurile valeandmeid sisaldava maksudeklaratsiooni esitamisega lõpule viidud ja alusetu maksutagastuse tegemata jätmine ei tingi enam teo kvalifitseerimist süüteokatsena. (p 46)


KarS § 121 p-l 2 on sama seaduse § 5 lg-s 2 nimetatud juhtudel tagasiulatuv jõud. (p 41)

Teo kvalifitseerimisel tuleb üldjuhul lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis teo toimepanemise ajal, ehkki karistuse mõistmisel peab lähtuma isikule soodsaimast redaktsioonist (vt ka 3-1-1-84-10 p 22). Enne 1. jaanuari 2015 KarS § 3892 järgi karistatavat tegu, mis on jätkuvalt karistatav 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 3891 järgi, ei tule viimati nimetatud sätte järgi ümber kvalifitseerida. (p 45)


Soodustusrelevantsete ebaõigete andmete esitamine on käsitatav pettusena KarS § 210 mõttes. (p 27)

Põllumajandusministri 22. detsembri 2010. a määruse nr 119 "Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord" § 4 lg 3 välistab vaid turuhinda põhjendamatult ületava maksumuse arvestamise toetuse määramisel. See ei anna aga taotlejale õigust saada toetust investeeringuobjekti turuhinna alusel ka juhul, kui tal õnnestub objekt soetada turuhinnast odavamalt. (p 28)

Sõna "kohalik" TsÜS §-s 65 ei välista võimalust arvestada eseme turuväärtuse määramisel mõnel juhul eseme keskmist müügihinda Eesti piirest väljaspool. Mõistet "kohalik" TsÜS § 65 järgi võib sisustada mõistliku majanduskäibes osaleja (nn ärimehe) otsuse alusel – kohalik tähendab kohta, kus mõistlik majanduskäibes osaleja eset müügiks pakuks, arvestades sealjuures sellega kaasnevate müügikuludega. Seejuures tuleb arvestada ka müüja isikut. Eri isikutel võivad asja müümiseks olla erinevad võimalused. (3-2-1-77-08, p 15) Samad põhimõtted kehtivad ostetava eseme turuhinna kindlaksmääramisel. (p 29)

Petetul või kolmandal isikul mingis ulatuses varalise kahju tekkimine ei kuulu soodustuskelmuse koosseisuliste tunnuste hulka. Selleks, et tunnistada isik süüdi soodustuskelmuses, ei ole vaja tuvastada tegelikult taotletud ning õiguspärase toetussumma erinevust. (p 31)

Pettuse teel soodustuse saamine on KarS § 210 lg 2 või 3 järgi karistatav sõltumata sellest, kas soodustust kasutatakse eesmärgipäraselt. (p 32)

3-1-1-63-14 PDF Riigikohus 16.02.2015

Karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt 3-1-1-52-13, p 19).


Usalduse kuritarvitamise koosseis (KarS § 2172) hõlmab kahte teoalternatiivi, s.t ärakasutamist (seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslikku ärakasutamist) ja usalduse murdmist (teise isiku varaliste huvide järgmise kohustuse rikkumist). Ärakasutamiskoosseisu aluseks on kannatanu ja teo toimepanija vahel seaduse või tehingu alusel tekkinud tsiviilõiguslik või avalik-õiguslik suhe, mis õigustab teo toimepanijat alternatiivselt kas mingit kannatanule kuuluvat vara käsutama või kohustusi võtma. Koosseisupäraseks teoks on selle alternatiivi puhul eeskätt sisesuhte tingimusi rikkuva tehingu sõlmimine. Usalduse murdmise koosseisu puhul tuletatakse aga usaldusseisund süüdlasel lasuvast hoolsus- ja järelevalvekohustusest (varaliste huvide järgimise kohustus) teise isiku vara suhtes, mis põhineb esmajoones samuti tsiviilõiguslikul või avalik-õiguslikul suhtel, olles olemuselt siiski laiem kui vara käsutamise või kohustuse võtmise õigus. Eelöeldu tähendab, et isik rikub varaliste huvide järgimise kohustust kannatanu vara käsutamisest või talle kohustuse võtmisest erineval viisil ning selline tegevus või tegevusetus viib kannatanu varalise olukorra halvenemiseni (vt 3-1-1-4-08, p 25).

Ühest küljest on ainuosaniku varakäsutuseks antud nõusolek omistatav äriühingule, mille tõttu ei ole võimalik rääkida süüteokoosseisuga kaitstava õigushüve kahjustamisest. Teisalt ei saa süüdistatavale ette heita seadusest tuleneva teise isiku vara käsutamise õiguse ebaseaduslikku ärakasutamist KarS § 2172 lg 1 mõttes.


Olukorras, kus süüdistatavale heideti ette sõidukite müügist saadud raha omastamist, ei olnud KarS § 201 lg 2 p-s 2 ettenähtud kuriteokoosseisu objektiivsete tunnuste seisukohalt tähtis tuvastada müüdud sõidukite täpset turuväärtust. Süü suuruse hindamisel saab kohus sellisel juhul juhinduda KarS § 201 lg 2 p-s 2 sätestatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse olemasolust, s.o omastamisest suures ulatuses.

5. detsembri 2014. a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-52-14 muutis Riigikohtu kriminaalkolleegium senist KarS § 201 kohaldamise praktikat, märkides, et osaühingu ainuosaniku süüditunnistamine ühingu vara omastamises ei ole võimalik.

Kui süüdistuse kohaselt ei seisne KarS § 201 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritud käitumine äriühingule kuulunud vara võõrandamises, vaid müügist saadud rahasumma ettevõtte kassasse kandmata jätmises ja seeläbi kõnealuse vara omastamises, siis tuleb selleks vajalik kannatanu nõusolek eraldi kindlaks teha. Kui sellist nõusolekut ei tuvastata, siis ei saa kannatanule kuulunud sularaha omastamist käsitada seadusliku varakäsutusena KarS § 201 mõttes.


Olukorras, kus süüdistatavale heideti ette sõidukite müügist saadud raha omastamist, ei olnud KarS § 201 lg 2 p-s 2 ettenähtud kuriteokoosseisu objektiivsete tunnuste seisukohalt tähtis tuvastada müüdud sõidukite täpset turuväärtust. Süü suuruse hindamisel saab kohus sellisel juhul juhinduda KarS § 201 lg 2 p-s 2 sätestatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse olemasolust, s.o omastamisest suures ulatuses.


Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumine – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt 3-1-1-14-14, p-d 699–700).


Kohus ei pea süüdistatava osalise õigeksmõistmise korral lähtuma menetluse mõistliku aja kestuse hindamisel allesjäänud süüdistuse mahust.


Kriminaalmenetluse alustamine – kui see (s.t esimene menetlustoiming) isiku olukorda oluliselt ei mõjuta – üldjuhul menetlusaega ei käivita (vt 3-1-1-14-14, p-d 586–588 koos edasiste viidetega).


Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 2014. a otsuse järgi asjas nr 3-1-1-131-13 on võimalik, et isiku ütlused loetakse osaliselt usaldusväärseks ja neile tuginetakse kohtuotsuse tegemisel, ülejäänud ütluste osa jäetakse aga tõendikogumist ebausaldusväärsuse tõttu kõrvale.


Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lõikes 1 viidatud "mõistliku aja" kulg kriminaalasjades algab isiku "süüdistamisega". See võib olla mõni asja kohtusse jõudmisele eelnev kuupäev, näiteks vahi alla võtmise aeg, isikule tema süüdistamisest ametlikult teatamise aeg või kohtueelse uurimise alustamise aeg. "Kriminaalsüüdistust" EIÕK art 6 lõike 1 tähenduses võib defineerida kui pädeva ametiasutuse poolt isiku ametlikku teavitamist sellest, et väidetavalt on ta pannud toime kuriteo. Selline definitsioon vastab ka testile, kas "[kahtlustatava] seisundit mõjutati oluliselt". Peale isikule esitatud pädeva asutuse ametliku teate selle kohta, et isikut kahtlustatakse kuriteo toimepanemises, võib menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse mineva aja käivitada ka mingi muu toiming, mis sisaldab endas viidet sellisele teatele ja mõjutab samamoodi oluliselt kahtlustatava olukorda. Isiku "süüdistamisega" on tegemist muu hulgas juhul, kui kohtueelne menetlus tema asjas on alanud ja, ehkki isik ei ole vahistatud, on ta ametlikult uurimisest teada saanud või on see uurimine teda mõjutama hakanud. Menetlusaja kulgemise alguseks sõltuvalt juhtumi asjaoludest võivad olla näiteks isiku ülekuulamine kahtlustatavana, isikuga seotud valduste läbiotsimine, dokumentide võetus, isikule süüdistuse esitamine, kui varasemas menetluses teda mõjutavaid toiminguid pole tehtud, isiku vahistamine ja teatud asjaoludel isegi esimese kohtukutse saamine. Kriminaalmenetluse alustamine – kui see (s.t esimene menetlustoiming) isiku olukorda oluliselt ei mõjuta – üldjuhul menetlusaega ei käivita (vt 3-1-1-14-14, p-d 586–588 koos edasiste viidetega).

Mõistliku aja kulgu käivitavate teguritena ei saa käsitada seda, et süüdistatav oli äriühingu juhatuse liikmena teadlik pankrotihalduri ettekande sisust ja kriminaalmenetluse alustamisest, sest ei ole tuvastatav, et tema seisund oleks sellest olnud oluliselt mõjutatud. Isiku teadlikkust kuriteoteate esitamisest ja kriminaalmenetluse alustamisest ei saa võrdsustada tema ametliku teavitamisega, et ta on väidetavalt toime pannud kuriteo.

Kohus ei pea süüdistatava osalise õigeksmõistmise korral lähtuma menetluse mõistliku aja kestuse hindamisel allesjäänud süüdistuse mahust.


KrMS § 363 lg 5 järgi ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja millistele tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt 3-1-1-5-08, p 12.1).

3-1-1-83-10 PDF Riigikohus 16.11.2010
TsK

KarS §-s 3891 sätestatud kuriteokoosseis eeldab kavatsetust üksnes maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise suhtes. Ülejäänud koosseisutunnuste osas, sh maksuhaldurile esitatavate andmete ebaõigsus ja deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu laekumata jääva maksusumma ulatumine suurele kahjule vastava summani, piisab toimepanijal vähemalt kaudse tahtluse olemasolust (RKKKo 3-1-1-61-08, p 17.1.) See reegel kehtib ühtviisi nii maksuhaldurile andmete esitamata jätmise (tegevusetus) kui ka valeandmete esitamise (tegevus) korral.

Kui juriidilisest isikust maksumaksja poolt nõuetekohase kuludokumendita nn arvevabrikule üle kantud raha on süüdistuses nimetatud maksustamisperioodide jooksul maksumaksjale tagastatud (eeskätt kantud tagasi maksumaksja pangakontole), ei saa algset rahaülekannet käsitada ettevõtlusega mitteseotud kuluna TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 mõttes (vt ka RKKKo 3-1-1-42-08, p 15 jj).

Teatud juhtudel võib kohus isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel piirduda n-ö minimaalse kahju kindlakstegemisega, tuvastades, et kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri (3-1-1-61-09, p 24). Samasugune põhimõte kehtib mitte üksnes kuriteo koosseisulise kahju, vaid ka teiste n-ö kvantitatiivselt mõõdetavate süüteokoosseisu tunnuste (sh maksukuriteo tagajärjel maksudena laekumata jäänud summa) kindlakstegemisel.


Teatud juhtudel võib kohus isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel piirduda n-ö minimaalse kahju kindlakstegemisega, tuvastades, et kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri (3-1-1-61-09, p 24). Samasugune põhimõte kehtib mitte üksnes kuriteo koosseisulise kahju, vaid ka teiste n-ö kvantitatiivselt mõõdetavate süüteokoosseisu tunnuste (sh maksukuriteo tagajärjel maksudena laekumata jäänud summa) kindlakstegemisel.


KrMS § 361 p-s 5 nimetatud olukorrana, mida ei tohi raskendada, tuleb vaadelda olukorda, millesse on isik asetatud kasseeritud kohtuotsusega (vt RKKKo 3-1-1-85-10, p 12).

Kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka (RKKKo 3-1-1-3-10, p 41).


KrMS § 268 lg-st 1 tulenevalt ei saa kohus kuriteo kaastäideviimises süüdistatavale isikule omistada teopanust, mis väljuks süüdistuse piiridest.

Kohus ei saa isikut tegevusetusdeliktis süüdi tunnistada, kui süüdistusest ei nähtu, et isik pani talle etteheidetava teo toime tegevusetusega.


Õigeksmõistvas kohtuotsuses peab olema märgitud vähemalt üks AVVKHS § 2 lõikes 2 nimetatud asjaolu - päevade arv, mil isikult oli vabadus alusetult võetud, või kahju hüvitamist välistav asjaolu. Juhul kui otsuses on märgitud kahju hüvitamist välistav asjaolu, ei pea vahi all viibitud päevade arvu märkima. (RKKKo 3-3-1-15-07, p-d 31-33).


Sundraha väljamõistmisel tuleb kohaldada kohtuotsuse tegemise ajal kehtivat sundraha koefitsienti ja lähtuda kohtuotsuse tegemise ajal kehtivast kuupalga alammäärast.


Kaitseõiguse tagamiseks tuleb süüdistuses asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Samas ei pea ega saagi süüdistus sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses (KrMS § 312 p 1), mitte aga süüdistuses endas.


KrMSRS § 2 lg 1 mõtte kohaselt tuleb enne 1. juulit 2004 prokuratuurist kohtusse saadetud kriminaalasja maakohtus arutada kriminaalmenetluse koodeksi sätteid järgides. Seda ka juhul, kui kriminaalasja arutatakse esimese astme kohtus uuesti pärast apellatsiooni- või kassatsioonimenetlust, mis KrMS § 2 lg-st 3 tulenevalt on toimunud kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud korras. Selle nõude rikkumine ei ole aga käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte kehtib üksnes materiaalses karistusõiguses ega laiene kriminaalmenetlusõigusele isegi analoogia korras. Seadusandja ei ole kriminaalmenetlusõiguse ajalise kehtivuse reeglite sätestamisel seotud PS § 23 lõikega 2, sest selles sättes ette nähtud põhiõiguse esemeline kaitseala ei hõlma menetlusõiguslikke seadusemuudatusi.


Tuvastamaks, kas ja kui siis, millises summas on riigil tekkinud tsiviilõiguslik kahju hüvitamise nõue deklareerimiskohustust rikkunud äriühingu juhatuse liikme vastu, tuleb esmalt tuvastada deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu riigi eest varjatuks jäänud maksukohustuse suurus. Seejärel tuleb kohtul kindlaks teha 1) summa, mille ulatuses olnuks selline maksukohustus äriühingult (maksumaksjalt) sissenõutav maksukohustuse tekkimise ajal ja 2) summa, mille ulatuses olnuks selline maksukohustus äriühingult sissenõutav ajal, mil maksuhalduril oli pärast varjatud maksukohustusest teadasaamist mõistlikult tegutsedes võimalik äriühingut siduvalt kohustada oma maksuvõlga tasuma. Nende summade vahe on käsitatav juhatuse liikme poolt deklareerimiskohustuse rikkumisega riigile tekitatud kahjuna. Lisaks eeltoodule on deklareerimiskohustust rikkunud juhatuse liikme poolt riigile tekitatud kahjuna käsitatav maksuintressi-summa äriühingu varjatud maksukohustuse sellelt osalt, mis oli maksukohustuse tekkimise ajal osaühingult sissenõutav, millest on lahutatud maksuintressisumma see osa, mis olnuks äriühingult sissenõutav ajal, mil maksuhalduril oli mõistlikult tegutsedes võimalik äriühingut siduvalt kohustada maksuintressi tasuma. Tuvastamaks, kas teatud rahaline kohustus (nt maksukohustus) oli mingil ajahetkel sissenõutav, tuleb hinnata võlgniku varalist olukorda sellel ajahetkel tervikuna, võttes arvesse nii võlgniku varaliselt hinnatavaid õigusi kui ka kohustusi (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 66). Sellest, kas äriühing on mingil aruandeperioodil kasumis või kahjumis, ei saa järeldada, kas ja kui, siis millises ulatuses on äriühing samal perioodil võimeline oma finantskohustusi täitma.

Teatud juhtudel võib kohus isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel piirduda n-ö minimaalse kahju kindlakstegemisega, tuvastades, et kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri (3-1-1-61-09, p 24). Samasugune põhimõte kehtib mitte üksnes kuriteo koosseisulise kahju, vaid ka teiste n-ö kvantitatiivselt mõõdetavate süüteokoosseisu tunnuste (sh maksukuriteo tagajärjel maksudena laekumata jäänud summa) kindlakstegemisel.

Deklareerimiskohustust rikkunud äriühingu juhatuse liikme poolt riigile tekitatud kahju suuruse, sh äriühingu maksukohustuse sissenõutavuse määra ning selle muutumise peab üldjuhul tõendama kannatanu (riik maksuhalduri kaudu). Ühe erandina sellest reeglist ei pea aga kannatanu tõendama, et maksukohustuse tekkimise ajal puudusid äriühingul varalised kohustused teiste võlausaldajate ees (mis võinuksid vähendada äriühingu suutlikkust täita oma maksukohustust).


KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte kehtib üksnes materiaalses karistusõiguses ega laiene kriminaalmenetlusõigusele isegi analoogia korras. Seadusandja ei ole kriminaalmenetlusõiguse ajalise kehtivuse reeglite sätestamisel seotud PS § 23 lõikega 2, sest selles sättes ette nähtud põhiõiguse esemeline kaitseala ei hõlma menetlusõiguslikke seadusemuudatusi.

3-1-1-85-10 PDF Riigikohus 02.11.2010
MKS

Kriminaalasja lahendamisel tuleb alati otsustada, kas kuritegu on toime pandud tegevuse või tegevusetusega. Tagajärjedelikti puhul tuleb tuvastada vahetult tagajärje saabumisele eelnev tegu. Ei ole võimalik, et selline vahetult tagajärjele eelnev tegu on ühtlasi nii tegevus kui tegevusetus (RKKKo 3-1-1-71-02, p 6.2.) Teo toimepanija hilisem passiivseks jäämine ei muuda delikti tegevusetusdeliktiks (RKKKo 3-1-1-117-05 p 14). On oluline, kas konkreetse teo raskuspunkt oli tegevusel või tegevusetusel (RKKKo 3-1-1-117-05 p 14 ja 3-1-1-4-08, p 14).


Maksuhaldurile valeandmete esitamise (MKS § 1531 lg 1 alternatiiv 2) kaastäideviija võib olla ka äriühingu raamatupidaja, kes ühiselt ja kooskõlastatult deklaratsiooni allkirjastava juhatuse liikmega kannab sellesse ebaõiged andmed.


Otsuse või toiminguna KarS § 2911 mõttes saab käsitada üksnes sellist otsust või toimingut, mille tegemine eeldab ametiisiku järelevalvealase õiguspädevuse kasutamist (avaliku võimu teostamist).

Äriühingu maksudeklaratsiooni koostamist ja esitamist ei saa käsitada riikliku järelevalve otsuse või toiminguna KarS § 2911 mõttes isegi mitte juhul, kui valeandmete esitaja on ametiisik, kellele Maksu- ja Tolliamet on andnud õiguse ja kohustuse kontrollida konkreetse maksudeklaratsiooni õigsust.

See, kui pädev Maksu- ja Tolliameti ametnik jätab tema kontrollitavas maksudeklaratsioonis ilmnenud veale ettenähtud korras reageerimata, võib olla vaadeldav otsuse või toimingu ebaseaduslikult tegemata jätmisena KarS § 2911 mõttes.

Kahju KarS § 2911 mõttes võib seisneda ka riigil saamata jäänud maksutulus. Sellise kahju tuvastamiseks peab olema tõendatud, et maksudeklaratsioonis vea avastanud maksuhalduri ametniku õiguspärase käitumise korral oleks riigil õnnestunud maksukohustuslaselt (täiendavalt) sisse nõuda seaduse kohaselt tasumisele kuuluv maksusumma, mis ulatub vähemalt olulise kahju määrani.

Subjektiivsest küljest eeldab KarS § 2911 toimepanijalt vähemalt otsest tahtlust nende faktiliste asjaolude suhtes, mis muudavad ametiisiku poolt otsuse või toimingu tegemise või tegemata jätmise ebaseaduslikuks.

Kui ametiisik ei põhjusta järelevalvekohustuse väidetava rikkumisega täiendavat kahjulikku tagajärge lisaks sellele, mis oli juba tekkinud tema poolt toime pandud teise süüteo tõttu, välistab PS § 22 lg-st 3 ja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenev enese mittesüüstamise privileeg ametiisiku vastutuse KarS § 2911 lg 1 järgi selle eest, et ta jättis järelevalvekohustust rikkudes tegemata toimingud, mis viinuksid suure tõenäosusega tema poolt varem toime pandud süüteo ilmsikstulekuni.


Kahju KarS § 2911 mõttes võib seisneda ka riigil saamata jäänud maksutulus. Sellise kahju tuvastamiseks peab olema tõendatud, et maksudeklaratsioonis vea avastanud maksuhalduri ametniku õiguspärase käitumise korral oleks riigil õnnestunud maksukohustuslaselt (täiendavalt) sisse nõuda seaduse kohaselt tasumisele kuuluv maksusumma, mis ulatub vähemalt olulise kahju määrani.


KrMS § 361 p-s 5 nimetatud olukorrana, mida ei tohi raskendada, tuleb vaadelda olukorda, millesse on isik asetatud kasseeritud kohtuotsusega.


Mõistes süüdistatava õigeks, on ringkonnakohus lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 14, § 181 lg-st 1 ja § 175 lg 1 p-st 1 kohustatud hindama kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotluste põhjendatust kogu ulatuses, sh esimese astme kohtu menetluses tekkinud kulude osas.


Kui ametiisik ei põhjusta järelevalvekohustuse väidetava rikkumisega täiendavat kahjulikku tagajärge lisaks sellele, mis oli juba tekkinud tema poolt toime pandud teise süüteo tõttu, välistab PS § 22 lg-st 3 ja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenev enese mittesüüstamise privileeg ametiisiku vastutuse KarS § 2911 lg 1 järgi selle eest, et ta jättis järelevalvekohustust rikkudes tegemata toimingud, mis viinuksid suure tõenäosusega tema poolt varem toime pandud süüteo ilmsikstulekuni.


Kahju KarS § 2911 mõttes võib seisneda ka riigil saamata jäänud maksutulus. Sellise kahju tuvastamiseks peab olema tõendatud, et maksudeklaratsioonis vea avastanud maksuhalduri ametniku õiguspärase käitumise korral oleks riigil õnnestunud maksukohustuslaselt (täiendavalt) sisse nõuda seaduse kohaselt tasumisele kuuluv maksusumma, mis ulatub vähemalt olulise kahju määrani.

3-1-1-15-10 PDF Riigikohus 12.04.2010

KrMS § 114 reguleerib vaid eeluurimiskohtuniku poolt jälitustoiminguks loa andmist, mistõttu selle paragrahvi 2. lõikes sätestatud jälitustoimingu loa kehtivuse tähtaeg (2 kuud) ja selle pikendamise kord ei rakendu KrMS § 117 alusel teostatava jälitustoimingu puhul. See on ka loogiline, arvestades, et jälitustoimingut teostatakse menetlust juhtiva prokuröri loal, kes hindab selle vajalikkust ja kestvuse põhjendatust. Kuna täiendavat kohtulikku kontrolli selle toimingu üle ette nähtud ei ole, puudub vajadus näha ette loa tähtaega ja selle pikendamist prokuröri poolt.


KrMS § 268 lg 8 kohaselt võib kohus kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Täiendavalt on Riigikohus leidnud, et teole antava hinnangu olulisel muutmisel peab süüdistataval olema võimalik teostada kaitseõigust, esitades uuele kvalifikatsioonile omapoolseid vastuväiteid (vt 3-1-1-46-08, p-d 32-34).


Süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel. Otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. Seetõttu omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. (Vt RKKKo nr 3-1-1-8-10, p-d 9-10).


Jälitustoimingu protokollile esitatavad nõuded sisalduvad KrMS §-s 113. KrMS § 117 alusel teostatud jälitustoimingu nõuetekohane kajastamine jälitustoimingu protokollis tähendab, et protokollist peab nähtuma, millal on jälitustegevuse luba antud, millal ja mis ajavahemiku suhtes on teostatud teabepäring ning viimaks ka see, millal on koostatud jälitusprotokoll. Nende andmete põhjal on võimalik kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust ja põhjendatust.


Isiku valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks pööramisel on tegemist omastamisega KarS § 201 lg 1 tähenduses. Asja müümisel on vaieldamatult asja endale pidamisega ja ühtlasi ka omastamistahte manifesteerimisega (vt RKKKo 3-1-1-46-08, p 46). Tulenevalt AÕS § 105 lõigetest 1 ja 4 ning muinsuskaitseseaduse §-dest 30-32 puudub kultuuriväärtusega peitvara leidjal õigus leiu käsutamiseks, mistõttu vara müük on ebaseaduslik.


Oluline kahju KarS § 204 tähenduses võib seisneda tähtsa teadusliku informatsiooni kaotsiminekus, mille põhjustas kultuurimälestise kultuurikihi rikkumine.


AÕS § 105 lg 1 ja muinsuskaitseseaduse § 30 lg 2 sätestavad, et erilise väärtusega peitvara (kultuuriväärtusega leid) kuulub riigile, sõltumata sellest, kelle kinnisasjast see leiti. Tegemist on olemuslikult avalik-õiguslike normidega, mis välistavad omandi tekkimist sellise vara leidjal. Seaduse alusel tekkiv riigi omand ei ole aga võrdsustatav valdusega.


Varguse objektiivne koosseis eeldab võõra vallasasja äravõtmist. Võõras on selline vallasasi, mis ei ole teo toimepanija omandis (vt AÕS § 68). Vargusega on aga tegemist vaid siis, kui on täidetud ka äravõtmise tunnus, s.o teise isiku valduse lõpetamine ja uue valduse kehtestamine ilma senise valdaja nõusolekuta. Valdus karistusõiguslikus mõttes eeldab isikult nii tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 20).

AÕS § 105 lg 1 ja muinsuskaitseseaduse § 30 lg 2 sätestavad, et erilise väärtusega peitvara (kultuuriväärtusega leid) kuulub riigile, sõltumata sellest, kelle kinnisasjast see leiti. Tegemist on olemuslikult avalik-õiguslike normidega, mis välistavad omandi tekkimist sellise vara leidjal. Seaduse alusel tekkiv riigi omand ei ole aga võrdsustatav valdusega.


Varguse objektiivne koosseis eeldab võõra vallasasja äravõtmist. Võõras on selline vallasasi, mis ei ole teo toimepanija omandis (vt AÕS § 68). (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 20).

3-1-1-55-09 PDF Riigikohus 30.11.2009
RPS

Ohu loomine (ohtliku olukorra teke) on käsitatav kahju tekkimise tõenäosuse suurenemisena ja see moodustab koosseisulise tagajärje üksnes konkreetse ohudelikti ehk sellise süüteokoosseisu puhul, mille dispositsioon nimetab ohu tekkimist koosseisulise tagajärjena. Kui süüteokoosseisu dispositsioonis nimetatakse koosseisulise tagajärjena mingit laadi kahju tekitamist, on tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga. Seda tüüpi süüteokoosseis on lõpule viidud alles siis, kui teo tagajärjel on saabunud tegelik kahju, mitte pelgalt suurenenud kahju tekkimise tõenäosus. Ohu loomise käsitamine kahjustusdelikti koosseisulise tagajärjena tähendaks kahjustusdelikti redutseerimist konkreetseks ohudeliktiks. (Vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 27.)

Kui isik on materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga loonud koosseisulise kahju tekkimise ohu, mis jääb siiski realiseerumata (s.t kahju jääb saabumata), võib tõusetuda küsimus, kas isik on pannud toime süüteokatse (KarS § 25). Seega võib materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga kannatanu vara ohtu seadmine tuua kaasa toimepanija vastutuse materiaalse kahjustusdelikti katse eest. Seda küll üksnes tingimusel, et on täidetud kõik süüteokatse eest karistamise eeldused. (Vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 28).

Isiku vastutus materiaalse kahjustusdelikti katse eest on võimalik muuhulgas siis, kui toimepanija poolt esile kutsutud kahju tekkimise oht ei ole küll veel lõplikult ära langenud (realiseerumata jäänud), kuid pole kindel, kas see tulevikus realiseerub või mitte.


Ohu loomine (ohtliku olukorra teke) on käsitatav kahju tekkimise tõenäosuse suurenemisena ja see moodustab koosseisulise tagajärje üksnes konkreetse ohudelikti ehk sellise süüteokoosseisu puhul, mille dispositsioon nimetab ohu tekkimist koosseisulise tagajärjena. Kui süüteokoosseisu dispositsioonis nimetatakse koosseisulise tagajärjena mingit laadi kahju tekitamist, on tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga. Seda tüüpi süüteokoosseis on lõpule viidud alles siis, kui teo tagajärjel on saabunud tegelik kahju, mitte pelgalt suurenenud kahju tekkimise tõenäosus. Ohu loomise käsitamine kahjustusdelikti koosseisulise tagajärjena tähendaks kahjustusdelikti redutseerimist konkreetseks ohudeliktiks. (Vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 27.)


Kui isik on materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga loonud koosseisulise kahju tekkimise ohu, mis jääb siiski realiseerumata (s.t kahju jääb saabumata), võib tõusetuda küsimus, kas isik on pannud toime süüteokatse (KarS § 25). Seega võib materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga kannatanu vara ohtu seadmine tuua kaasa toimepanija vastutuse materiaalse kahjustusdelikti katse eest. Seda küll üksnes tingimusel, et on täidetud kõik süüteokatse eest karistamise eeldused. (Vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 28).

Isiku vastutus materiaalse kahjustusdelikti katse eest on võimalik muuhulgas siis, kui toimepanija poolt esile kutsutud kahju tekkimise oht ei ole küll veel lõplikult ära langenud (realiseerumata jäänud), kuid pole kindel, kas see tulevikus realiseerub või mitte.


Kuni 15. märtsini 2007 kehtinud KarS § 289 alternatiivis 1 oli sätestatud kärbitud tagajärjedelikt, mille lõpuleviimiseks ei olnud rikkumisega põhjuslikus seoses oleva kahju saabumine oluline, piisas teo toimepanijal kahju tekitamise eesmärgi olemasolust. KarS § 289 alt 2 näol oli aga sarnaselt alates 15. märtsist 2007 kehtivale KarS §-le 2172 tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga.

Ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamisena KarS § 289 mõttes oli muu hulgas käsitatav see, kui ametiisikust (KarS § 288) esindaja tegi oma ametiseisundist tulenevat õiguspädevust kasutades tehingu, mis rikkus esindaja ja esindatava vahelisest sisesuhtest tulenevaid nõudeid. Sarnaselt on tegemist seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamisega KarS § 2172 lg 1 alt 1 tähenduses, kui esindaja teeb oma esindusõiguse (TsÜS § 117) raames esindatava vara käsutamisele või esindatavale kohustuse võtmisele suunatud tehingu, mis rikub esindaja ja esindatava sisesuhtest tulenevaid tingimusi (vt ka RKKKo nr 3-1-1-4-08, p 25).


Kuni 15. märtsini 2007 kehtinud KarS § 289 alternatiivis 1 oli sätestatud kärbitud tagajärjedelikt, mille lõpuleviimiseks ei olnud rikkumisega põhjuslikus seoses oleva kahju saabumine oluline, piisas teo toimepanijal kahju tekitamise eesmärgi olemasolust. KarS § 289 alt 2 näol oli aga sarnaselt alates 15. märtsist 2007 kehtivale KarS §-le 2172 tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga.

Ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamisena KarS § 289 mõttes oli muu hulgas käsitatav see, kui ametiisikust (KarS § 288) esindaja tegi oma ametiseisundist tulenevat õiguspädevust kasutades tehingu, mis rikkus esindaja ja esindatava vahelisest sisesuhtest tulenevaid nõudeid. Sarnaselt on tegemist seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamisega KarS § 2172 lg 1 alt 1 tähenduses, kui esindaja teeb oma esindusõiguse (TsÜS § 117) raames esindatava vara käsutamisele või esindatavale kohustuse võtmisele suunatud tehingu, mis rikub esindaja ja esindatava sisesuhtest tulenevaid tingimusi (vt ka RKKKo nr 3-1-1-4-08, p 25).


Sarnaselt VÕS § 127 lg-s 5 hüvitatava kahju ulatuse kohta sätestatule, tuleb ka KarS §-s 289 ja § 2172 lg-s 1 ette nähtud kuriteo koosseisulise kahju suuruse kindlaksmääramisel arvata kahjusummast maha kasu, mida kahjustatud isik sai talle kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud.


Raamatupidamiskohustuslasest kannatanu raamatupidamises kajastuvatel andmetel kannatanul väidetavalt tekkinud kahju tõendamisel ja selle muutumise kindlakstegemisel ei ole määravat tähtsust. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-61-09, p 30.2.)

Sarnaselt VÕS § 127 lg-s 5 hüvitatava kahju ulatuse kohta sätestatule, tuleb ka KarS §-s 289 ja § 2172 lg-s 1 ette nähtud kuriteo koosseisulise kahju suuruse kindlaksmääramisel arvata kahjusummast maha kasu, mida kahjustatud isik sai talle kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud.


KrMS § 344 lg-st 2 tulenevalt võib kannatanu kasseerida kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse eelkõige osas, milles see otsus välistab kannatanu tsiviilnõude rahuldamise (kas osaliselt või täielikult) nii kriminaal- kui ka tsiviilkohtumenetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-52-05, p 9.2). Kannatanu kassatsiooniõigus ei ulatu aga selleni, et vaidlustada ringkonnakohtu järeldusi, mis puudutavad isiku süüküsimuse lahendamist. Kannatanul ei ole võimalik kassatsiooni korras vaidlustada seda, kui kohus on jätnud tsiviilhagi läbi vaatamata KrMS § 310 lg-s 2 sätestatud alusel, s.o õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise tõttu. Kuna KrMS § 310 lg 2 kohaldamise eelduseks on isiku õigeksmõistmine, tähendaks sellel alusel tehtud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise otsustuse vaidlustamine sisuliselt kaebamist isiku õigeksmõistmise peale. Olukord, kus kannatanu saaks kasseerida ka isiku õigeksmõistmist, oleks aga vastuolus KrMS § 344 lg 2 mõttega.


Kohtu pädevus ei piirdu teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 37).


Juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Enne õigeksmõistva otsuse tegemist peab kohus omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava tegu vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks see tegu võimalik KrMS § 268 lg-s 8 sätestatud korras ümber kvalifitseerida. Juhul, kui kohus kaalub süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmist, tuleb süüdistatavale tagada tõhus võimalus end sellise õiguskäsitluse vastu kaitsta (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p-d 33-37).

Tuvastades mõne süüteokoosseisu objektiivse tunnuse - näiteks koosseisulise tagajärje - puudumise, peab kohus omal algatusel esmalt kontrollima, kas süüdistatava käitumine on kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena (vt RKKKo nr 3-1-1-61-09, p 32).


Raamatupidamiskohustuslasest kannatanu raamatupidamises kajastuvatel andmetel kannatanul väidetavalt tekkinud kahju tõendamisel ja selle muutumise kindlakstegemisel ei ole määravat tähtsust. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-61-09, p 30.2.)


Palga alammäära muutmine ei ole käsitatav isiku olukorda kergendava karistusseadusena KarS § 5 lg 2 mõttes, millel oleks tagasiulatuv jõud (vt RKKKo nr 3-1-1-4-08, p-d 20-21).

3-1-1-61-09 PDF Riigikohus 24.09.2009
KrK

Äriühingu juhatuse liikme ametikohustused, mille rikkumisega on võimalik sisustada KrK § 161 ja KarS § 289 blanketset dispositsiooni, ei saa vahetult tuleneda äriühingu ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingust. Juhatuse liikmeks olek on olemuselt käsunduslepingu-sarnane võlaõiguslik suhe äriühingu ja juhatuse liikme vahel. Seetõttu tuleb juhatuse liikme kohustuste rikkumist hinnata sellest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisena. (Vt RKTKo nr 3-2-1-41-05 , p 18.)


Äriühingu juhatuse liikme poolt majanduslikult otstarbeka käitumise kohustust tahtlikult rikkudes äriühingule kahjuliku tehingu tegemine võib olla üheaegselt käsitatav nii teise isiku vara käsutamise ja teisele isikule kohustuse võtmise õiguse rikkumisena KarS § 2172 lg 1 mõttes kui ka juriidilisest isikust võlgniku vara kahjustamisena (loovutamise või põhjendamatute kohustuste võtmise vormis) KarS § 384 lg 1 tähenduses. Seega kui sellise tehinguga põhjustatakse äriühingule nii suur varaline kahju kui ka äriühingu maksejõuetuks muutumine, on üldjuhul tegemist KarS § 2172 lg-s 1 ja § 384 lg-s 1 sätestatud kuritegude ideaalkogumiga.


Ametiseisundi (ebaseadusliku) ärakasutamisena KrK § 161 ja KarS § 289 mõttes oli käsitatav eeskätt ametikohustuste tahtlik rikkumine. Äriühingu juhatuse liikme ametikohustused võivad tuleneda kas otse seadusest (nt ÄS § 306 lg-s 2 sätestatud majanduslikult kõige otstarbekamal viisil tegutsemise kohustus), äriühingu põhikirjast, samuti juhatuse liikme ja äriühingu vahel sõlmitud lepingust (vt ka RKTsKo nr 3-2-1-45-03, p 23). Äriühingu juhatuse liikme ametiseisundi ärakasutamise KrK § 161 ja KarS § 289 mõttes võis moodustada ükskõik millisest eelnimetatud allikast tuleneva kohustuse tahtlik eiramine. Kassaatori seisukoht, nagu peaks kohustus, mille rikkumist on võimalik kvalifitseerida KrK § 161 või KarS § 289 järgi, tulenema vahetult õigustloovast aktist, ei vasta seadusele. Kaitstes äriühingut kahju eest, mida juhatuse liige võib oma ametikohustusi rikkudes äriühingule põhjustada, hõlmasid KrK § 161 ja KarS § 289 dispositsioonid juhatuse liikme mis tahes ametikohustuse rikkumist, olenemata sellest, millisel õiguslikul alusel see kohustus oli tekkinud. Äriühingu põhikirjas ja juhatuse liikmega sõlmitavas lepingus võidakse täiendada ja täpsustada seaduses ette nähtud juhatuse liikme kohustusi, kohandades need vastavaks konkreetse äriühingu vajadustele ja aktsionäride, osanike või liikmete tahtele. Seejuures tuleneb juhatuse liikme kohustus täita äriühingu põhikirjas ja temaga sõlmitud lepingus sätestatud kohustusi seadusest.

Äriühingu ja tema juhatuse liikme kohustusi ei saa samastada. Tõlgendus, mille kohaselt peaks juhatuse liige tegutsema äriühingu võlausaldaja huvides ja täitma oma isiklikke kohustusi võlausaldaja suhtes, oleks vastuolus juhatuse liikme kui äriühingu juhtorgani üldiste kohustustega. (Vt RKTsKo nr 3-2-1-45-03, p-d 22-23 ja nr 3-2-1-79-05, p-d 11-12.) Äriühingu lepinguliste kohustuste täitmata jätmine on käsitatav juhatuse liikme ametikohustuste rikkumisena ja seega ka KrK § 161 ning KarS § 289 teokirjeldusele vastava teona siis, kui juhatuse liige rikub sellega oma kohustusi äriühingu ees (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 27).

Seaduses sätestatud juhtudel tekivad äriühingu juhatuse liikmel äriühingu võlausaldajate ees lepinguvälised kohustused (vt nt RKTsKo nr 3-2-1-79-05, p 12 nr 3-2-1-30-07, p 10 ning RKKKo nr 3-1-1-60-07, p-d 42-43). Selliste kohustuste rikkumine äriühingu võlausaldaja ees ei ole aga üldjuhul kvalifitseeritav KrK § 161 või KarS § 289 järgi, vaid võib olla käsitatav mõne teiseliigilise (nt varavastase või maksualase) süüteona või siis üldse mitte olla karistusõiguslikult sanktsioneeritud.

Ametiseisundi ärakasutamine oli KrK § 161 ja KarS § 289 järgi karistatav üksnes juhul, kui sellega põhjustati oluline kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele.


Kahju, mis moodustab kuriteo koosseisulise tagajärje, tuleb tuvastada ühemõtteliselt. Kohtuotsusest peab nähtuma nii kahju arvestamise metoodika kui ka kahju täpne suurus. Teatud juhtudel on küll võimalik, et kohus piirdub isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel n-ö minimaalse kahju kindlakstegemisega, tuvastades, et kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri. Kuid ka sellisel juhul peab kahju väljenduma konkreetse summana, mille arvestamise alused on kohtuotsuses ära näidatud. Mööndes, et tegelik kahju võib olla tuvastatud n-ö minimaalkahjust suurem, peab kohus otsuses selgelt ära näitama, et tegelik kahju ei saa olla tuvastatuks loetud kahjust väiksem.


Kohtuliku arutamise piire reguleeriva KrMS § 268 mõtte kohaselt ei saa kohus tuvastada kuriteo koosseisulisele tunnusele vastavat asjaolu, mida ei ole süüdistusaktis ära toodud. Kohtu kohaldatava kuriteokoosseisu tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad olema isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 30). Mõistetavalt ei kehti selline nõue üksnes kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel KrMS § 268 lg 8 kohaselt, vaid samuti juhul, kui kohus lähtub otsust tehes süüdistusaktis märgitud kvalifikatsioonist.

Juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, peab kohus omal algatusel muu hulgas kontrollima, kas süüdistatava käitumine ei ole kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena (vt ka RKKKo nr 3-1-1-101-07, p 16.2).


KrMS § 306 lg 1 p 3 kohaselt peab kohtus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Seega ei piirdu kohtu pädevus teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 37). See tähendab ka seda, et juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, peab kohus omal algatusel muu hulgas kontrollima, kas süüdistatava käitumine ei ole kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena (vt ka RKKKo nr 3-1-1-101-07, p 16.2).


Kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab see olema üheselt mõistetav ega tohi sisaldada vastuolusid. Olukorras, kus kohus on ühes ja samas küsimuses väljendanud erinevaid seisukohti, millest vähemalt üks on vastuolus kohtuotsuse resolutiivosa järeldustega, on tegemist KrMS § 339 lg 1 p-s 8 ette nähtud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega (vt RKKKo nr 3-1-1-55-06, p 20).


Kinnistu väärtuses toimunud muudatuse kindlaks määramisel on oluline kinnistu hariliku- ehk turuväärtuse (TsÜS § 65) muudatus. Andmed eseme bilansiline (raamatupidamises kajastuva) väärtuse kohta võivad üksnes kaudselt tõendada selle eseme turuväärtust.


Kuna tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega, siis tuleb kriminaalmenetluses järgida ka tsiviilkohtumenetluse seadustikus - eeskätt selle §-s 423 - sätestatud hagi läbi vaatamata jätmise aluseid. Seda juhul, kui konkreetse hagi läbi vaatamata jätmise aluse kohaldamine ei ole välistatud kriminaalmenetluse eripära tõttu. (Vt RKKKo nr 3-1-1-47-07, p 37.)


Isiku süüditunnistamine ja karistamine on tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-83-05, p 11, nr 3-1-1-4-08, p 23 ja nr 3-1-1-35-08, p 18).

Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule. Seejuures võib isiku teo lugeda jätkuvalt karistatavaks nii lähtudes kuriteokoosseisust, mis kehtis juba teo toimepanemise ajal, kuid mis teo toimepanemise ajal kehtinud õiguse järgi taandus teise kuriteokoosseisu ees, (vt nt RKKKo 3-1-1-36-07, p 7.3) kui ka lähtudes kuriteokoosseisust, mis kehtestati alles varasema karistusnormi kehtetuks tunnistamisel (vt nt RKKKo nr 3-1-1-31-07, p 8). Seega ei välista KarS § 5 lg 3 võimalust lugeda tegu, mis oli toimepanemise ajal karistatav hiljem kehtivuse kaotanud kuriteokoosseisu järgi, jätkuvalt karistatavaks tulenevalt kuriteokoosseisust, mis teo toimepanemise ajal veel ei kehtinud.

3-1-1-19-09 PDF Riigikohus 22.05.2009
KrK

Kuigi KrK aegne kohtupraktika ametiseisundi kuritarvitamisest leidis, et selle süüteo subjektiivse koosseisu täitmiseks piisab sellest, kui tegu on toime pandud tahtlikult ja tagajärg on põhjustatud ettevaatamatusest, siis KarS-i jõustumisest selline seisukoht enam ei kehti. Tulenevalt KarS §-st 16 peab tahtlus hõlmama kõigile süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastavaid asjaolusid, milleks KarS § 12 lg 2 kohaselt on ka teoga põhjuslikus seoses olev tagajärg. Arvestades KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergema karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõtet (vt ka RKKKo nr 3-1-1-35-08) tuleb asuda seisukohale, et alates 1. septembrist 2002 oleks isiku tegu, kui see vastanuks ametiseisundi kuritarvitamise objektiivsele koosseisule - olnud kuriteona karistatav üksnes juhul, kui oleks tuvastatud, et isik põhjustas väidetava olulise kahju vähemalt kaudse tahtlusega.


Olulise kahju kui koosseisulise tagajärje tuvastamisel tuleb kohtutel lähtuda tõenditest, mis kinnitavad mingit välismaailmas reaalselt toimunud muudatust ja selle muudatuse põhjuslikkust süüdistatava teoga, mitte vaid õiguslikust hinnangust süüdistatava kordasaadetud õiguserikkumise iseloomule. Kohus ei tohi kaotada teo ja tagajärje vahelist piiri ega lugeda õiguserikkumist automaatselt ka tagajärjeks. Kriminaalmenetluses ei ole ühtegi tõendamiseseme asjaolu, sealhulgas koosseisulist tagajärge, võimalik tuvastada õigusliku hinnangu alusel. Seda põhjusel, et õiguslik hinnang ei ütle midagi teo tagajärjel välismaailmas tegelikult toimunud või toimumata jäänud muudatuste kohta. (vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 19-21).


Riigikohus on KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (vt RKKKo nr 3-1-1-33-08, p 7).


Isiku kohta andmepäringu tegemine saab olla vaadeldav ka jälitustoiminguna, kuid seda üksnes tingimusel, et päringu objektiks olevad andmed ei ole kättesaadavad avalikest andmebaasidest. Puudub mõistlik alus käsitada avalikult kättesaadavate andmete tuvastamist jälitustoiminguna pelgalt seetõttu, et need andmed saadakse politsei andmebaasi kasutades. Oluline on see, et nende andmete kindlakstegemisega ei kahjustataks KarS §-ga 315 kaitstavat õigushüve, s.t isiku privaatsust. Seetõttu juhul, kui politsei andmebaasi abil on kättesaadavad ka avalikes andmebaasides sisalduvad andmed, saab jälitustoiminguna käsitada vaid sellist päringut, mis on suunatud nende andmete tuvastamisele, mis avalikes andmebaasides ei kajastu. See tähendab, et ka elektroonilise side võrgus edastatavate sõnumite edastaja või vastuvõtja kohta andmete kogumine on jälitustoiminguks JTS § 12 lg p 5 mõttes vaid juhul, kui need andmed ei sisaldu avalikult kättesaadavates andmebaasides.


Kriminaalmenetluse seadustiku § 61 lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Kriminaalmenetluse seadustiku § 62 p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peavad tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav.


Kohtu põhistustega mittenõustumine ei ole samastatav põhistuste puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt ka RKKKm nr 3-1-1-57-99, p 6.1, RKKKo nr 3-1-1-139-05, p 15).


Kuriteo toimepanemise aja määratlemata jätmine nagu ka põhjendamatult ebatäpne määratlemine võib kujutada endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes, samuti rikkuda oluliselt süüdistatava õigust kaitsele (vt RKKKo nr 3-1-1-146-05, p 11). Samas ei kirjuta seadus ette, millise täpsusega tuleb teo toimepanemise aeg tuvastada. Kuriteosündmust saab ajalises mõttes lugeda tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega (RKKKo nr 3-1-1-51-00). Kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest.


Isiku kohta andmepäringu tegemine saab olla vaadeldav jälitustoiminguna üksnes tingimusel, et päringu objektiks olevad andmed ei ole kättesaadavad avalikest andmebaasidest.

Tulenevalt isikute põhiõigusest eraelu puutumatusele peab kogu riigiasutuste poolt nende kohta kogutav informatsioon olema range kaitse all ning isegi õiguskaitseasutuste ametnikud, kellel on ametikohajärgne ligipääs vastavatele andmebaasidele, võivad nendes sisalduva informatsiooniga tutvuda üksnes siis, kui selleks esineb ametiülesannete täitmisega seonduv põhjendatud vajadus.

KarS §-s 315 sätestatud ebaseadusliku jälitustegevuse objektiivse koosseisu täitmine ei sõltu asjaolust, kas ebaseadusliku jälitustoiminguga saadud teavet kellelegi edastati või millisel eesmärgil seda tehti.

3-1-1-35-08 PDF Riigikohus 03.10.2008
PS
MS

Tahtluse saab välistada üksnes süüteokoosseisule vastava asjaolu mitteteadmine (KarS § 17 lg-d 1-2), mitte aga seaduse mittetundmine (KarS § 17 lg 3).


Puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju suurus ei sõltu mitte üksnes raie ulatusest, vaid ka raiutud puude keskkonnaväärtusest. Kuna kaitsemetsa keskkonnaväärtus on metsaseaduse mõtte kohaselt tulundusmetsa keskkonnaväärtusest suurem, on ka keskkonnakahju, mis tekitatakse metsa lubatust hõredamaks raiumisega, kaitsemetsa puhul suurem kui tulundusmetsa puhul. Sellist erinevust tuleb mõistetavalt arvestada ka KarS § 356 lg 1 koosseisulise tagajärje kindlakstegemisel.


Puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju suurus ei sõltu mitte üksnes raie ulatusest, vaid ka raiutud puude keskkonnaväärtusest. Kuna kaitsemetsa keskkonnaväärtus on metsaseaduse mõtte kohaselt tulundusmetsa keskkonnaväärtusest suurem, on ka keskkonnakahju, mis tekitatakse metsa lubatust hõredamaks raiumisega, kaitsemetsa puhul suurem kui tulundusmetsa puhul. Sellist erinevust tuleb mõistetavalt arvestada ka KarS § 356 lg 1 koosseisulise tagajärje kindlakstegemisel.

Puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju hüvitamise nõude avalik-õiguslik iseloom ei välista aga veel iseenesest võimalust, et selline nõue võib olla tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 1 tulenevalt tsiviil- või kriminaalasjas esitatava hagi esemeks. Käesoleval ajal reguleerib puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju sissenõudmist metsaseaduse § 67 lg 12 esimene lause, mis sätestab, et keskkonnakahju hüvitise nõuab sisse Keskkonnainspektsioon. Menetlusnormina tuleb seda sätet kohaldada ka enne 1. jaanuari 2007 tekitatud keskkonnakahju sissenõudmisel. Metsaseaduse § 67 lg 12 esimest lauset tuleb tõlgendada selliselt, et see sätestab Keskkonnainspektsiooni õiguse esitada tsiviil- või kriminaalmenetluses Eesti Vabariigi nimel hagi puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju hüvitamiseks. Osutatud säte ei anna alust nõuda keskkonnakahju hüvitis sisse haldusaktiga, mis oleks täitedokument täitemenetluse seadustiku § 2 p 21 mõttes. Metsaseadus ei sätesta selgesõnaliselt, et keskkonnakahju hüvitise sissenõudmiseks võiks Keskkonnainspektsioon teha ettekirjutuse, milles märgitud tähtaja jooksul ettekirjutuse täitmata jätmise korral oleks Keskkonnainspektsioonil õigus anda ettekirjutus sundtäitmiseks täitemenetluse seadustikus sätestatud korras (vrd nt keskkonnavastutuse seaduse § 27; keskkonnatasude seaduse § 38 lg 3; ravikindlustuse seaduse § 62 lg-d 3, 4 ja 6; rahvaraamatukogu seaduse § 17 lg 5; veterinaarkorralduse seaduse § 3511; välisteenistuse seaduse § 69 lg 4 jpt). Looduskaitseseaduse § 77 lg 2 sätestab, et Keskkonnainspektsioonil ja kaitstava loodusobjekti valitsejal on õigus esitada kohtule hagi kaitstavale loodusobjektile või liigi isendile tekitatud kahju sissenõudmiseks. Lisaks eelmärgitule on puude ja põõsaste kahjustamise, hävitamise või raiega keskkonnale tekitatud kahju KarS §-des 354-356 sätestatud kuritegude koosseisuline tunnus, mis samuti räägib selle kasuks, et keskkonnakahju hüvitise sissenõudmine toimuks hagimenetluses, sest see võimaldab keskkonnakahju hüvitise nõude esitada kriminaalmenetluse raames.


Metsaseaduse alusel tekkiv keskkonnakahju hüvitamise nõue ei ole suunatud mitte metsa kui omandi eseme väärtuse vähenemise kompenseerimisele, vaid metsa kahjustamisega looduskeskkonnale kui sellisele (per se) tekitatud kahju heastamisele. Keskkond kui selline on omandiülene üldine õigushüve, mida kaitstakse avalikes huvides. Seetõttu on ka metsale kui keskkonnaväärtusele tekitatud kahju hüvitamise nõue avalik-õiguslik, mitte deliktiõiguslik. Toodud järeldust kinnitab ühemõtteliselt asjaolu, et sõltumata sellest, kes on kahjustatud metsa omanik, saab keskkonnakahju hüvitamist nõuda üksnes riik ja keskkonnakahju hüvitis kantakse riigieelarvesse. Puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju hüvitamise nõude avalik-õiguslik iseloom ei välista aga veel iseenesest võimalust, et selline nõue võib olla tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 1 tulenevalt tsiviil- või kriminaalasjas esitatava hagi esemeks. Käesoleval ajal reguleerib puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju sissenõudmist metsaseaduse § 67 lg 12 esimene lause, mis sätestab, et keskkonnakahju hüvitise nõuab sisse Keskkonnainspektsioon. Menetlusnormina tuleb seda sätet kohaldada ka enne 1. jaanuari 2007 tekitatud keskkonnakahju sissenõudmisel. Metsaseaduse § 67 lg 12 esimest lauset tuleb tõlgendada selliselt, et see sätestab Keskkonnainspektsiooni õiguse esitada tsiviil- või kriminaalmenetluses Eesti Vabariigi nimel hagi puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju hüvitamiseks. Osutatud säte ei anna alust nõuda keskkonnakahju hüvitis sisse haldusaktiga, mis oleks täitedokument täitemenetluse seadustiku § 2 p 21 mõttes. Metsaseadus ei sätesta selgesõnaliselt, et keskkonnakahju hüvitise sissenõudmiseks võiks Keskkonnainspektsioon teha ettekirjutuse, milles märgitud tähtaja jooksul ettekirjutuse täitmata jätmise korral oleks Keskkonnainspektsioonil õigus anda ettekirjutus sundtäitmiseks täitemenetluse seadustikus sätestatud korras (vrd nt keskkonnavastutuse seaduse § 27; keskkonnatasude seaduse § 38 lg 3; ravikindlustuse seaduse § 62 lg-d 3, 4 ja 6; rahvaraamatukogu seaduse § 17 lg 5; veterinaarkorralduse seaduse § 3511; välisteenistuse seaduse § 69 lg 4 jpt). Looduskaitseseaduse § 77 lg 2 sätestab, et Keskkonnainspektsioonil ja kaitstava loodusobjekti valitsejal on õigus esitada kohtule hagi kaitstavale loodusobjektile või liigi isendile tekitatud kahju sissenõudmiseks. Lisaks eelmärgitule on puude ja põõsaste kahjustamise, hävitamise või raiega keskkonnale tekitatud kahju KarS §-des 354-356 sätestatud kuritegude koosseisuline tunnus, mis samuti räägib selle kasuks, et keskkonnakahju hüvitise sissenõudmine toimuks hagimenetluses, sest see võimaldab keskkonnakahju hüvitise nõude esitada kriminaalmenetluse raames.


Tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-83-05 , p 11 ja nr 3-1-1-4-08, p 23).

3-1-1-44-08 PDF Riigikohus 25.09.2008

KarS § 184 lg 21 p-s 1 sätestatud suure varalise kasu saamise eesmärk kujutab endast subjektiivset koosseisutunnust, mis iseloomustab toimepanija teadvuse tasandil tema käitumise sihte (vt RKKKo nr 3-1-1-18-08). Seega ei ole tähtis, kui suure varalise kasu süüdistatav narkootilise aine käitlemisega tegelikult sai ja kas tema plaanid üldse realiseerusid, vaid kui suurt kasu ta taotles.


Suure varalise kasu kindlakstegemisel tuleb lähtuda KarSRS § 8 p-s 2 sätestatud suure varalise kahju mõistest. "Suur varaline kasu" on karistusõiguslikus mõttes määratlemata õigusmõiste, sellega majanduslikus mõttes lähedane mõiste "suur varaline kahju" on aga KarSRS § 8 p-s 2 täpselt defineeritud, võimaldades analoogilist käsitlust ka mõiste "suur varaline kasu" sisustamisel.

Isiku poolt käideldud narkootilise aine hinna arvutamise aluseks on põhjendatud võtta Europoli õiend narkootilise aine maksumuse kohta. Riiklikud institutsioonid, nagu näiteks Eesti Konjuktuuriinstituut ja Ravimiamet, ei tegele illegaalsete kaupade hindade uurimisega, mistõttu ei ole neilt võimalik saada ametlikku infot erinevate narkootiliste ainete maksumuse kohta. Ainus Euroopa riikide vaheline struktuur, mis kogub andmeid illegaalsete narkootikumide hindade kohta, ongi Europol.

3-1-1-4-08 PDF Riigikohus 31.03.2008

Mõisted oluline ja suur varaline kahju on koosseisulise tunnusena blanketsed ja nõuavad sisustamist teo toimepanemise hetkel kehtinud miinimumpalgast lähtuvalt (RKKKo nr 3-1-1-43-03, p 13). Palga alammäära kehtestamisel arvestatakse majandusliku olukorraga, mis tingib palga reaalväärtuse muutmise (vt RKKKo nr 3-1-1-63-05, p 13). Kuna seadusandja on sidunud kahju suuruse palga alammääraga, siis on seadusandja tahe ilmselgelt olnud suunatud ka kahju suuruse arvestamise aluste sidumisele majandusliku olukorra näitajatega. Seega ei ole tegemist sisuliselt isiku olukorda kergendava seadusega KarS § 5 lg 2 tähenduses, vaid kahju suuruse rahalise väljenduse korrigeerimisega vastavalt ajas muutunud majandusnäitajatele, mis jätab olulise ja suure kahjumäära reaalväärtuse samaks.


KarS § 2172 lg 1 alt 1 (seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslik ärakasutamine) on oma olemuselt nn ärakasutamiskoosseis. Koosseisu selle alternatiivi aluseks on kannatanu ja teo toimepanija vahel seaduse (näiteks ametisse nimetamine, eestkoste seadmine) või tehingu (näiteks tööleping või käsundusleping) alusel tekkinud tsiviilõiguslik või avalik-õiguslik suhe, mis õigustab teo toimepanijat omakorda alternatiivselt kas mingit kannatanule kuuluvat vara käsutama või kohustusi võtma. Koosseisupärane tegu on esmajoones sisesuhte tingimusi rikkuva tehingu sõlmimine.

2172 lg 1 teine alternatiiv (teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumine) on nn usalduse murdmise koosseis. Usaldusseisundit tuletatakse seejuures teo toimepanijal lasuvast hoolsus- ja järelevalvekohustusest (s.o varaliste huvide järgimise kohustus) teise isiku vara suhtes, mis põhineb eelkõige samuti tsiviilõiguslikul või avalik-õiguslikul suhtel, kuid on oma olemuselt laiem kui vara käsutamise või kohustuse võtmise õigus. Usalduse murdmise koosseis hõlmab juhtumeid, mil isik rikub varaliste huvide järgimise kohustust kannatanu vara käsutamisest või talle kohustuse võtmisest erineval viisil, mh ka tegevusetusega, mis viib kannatanu varalise olukorra halvenemiseni.


Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele (RKKKo nr 3-1-1-124-03, p 8.2). Nii kaudse tahtluse kui kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub sellega. Ettevaatamatuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele, kuid selline lootus peab olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat arvestades adekvaatne ehk peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes (RKKKo nr 3-1-1-142-05).


Karistusõiguses põhjusliku seose tuvastamiseks kasutatava ekvivalentsusteooria kohaselt on tegu tagajärjega põhjuslikus seoses, kui teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata. Kuna ekvivalentsusteooria mõttes on kõik tagajärje saabumise tingimused võrdväärsed, siis tuleb selle käsitluse praktilisel rakendamisel lähtuda konkreetselt saabunud tagajärjest ja selleni vahetult viinud teost.


Karistusseaduse blanketti sisustav norm on blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja "täisväärtuslik" osa, millest tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik Karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted, s.h ka KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte (vt RKKKo nr 3-1-1-21-06, p-d 10.2-10.4).


Tegevusetusdelikti puhul tuleb süüdistuses ja kohtuotsuses näidata ja põhistada nõutavat tegu ja selle eeldatavust (vt RKKKo nr 3-1-1-80-06, p 6.1). Muu hulgas tuleb tegevusetusdelikti koosseisus tuvastada hüpoteetiline põhjuslikkus ehk kas nõutava tegutsemise korral oleks tagajärg - kahju - jäänud saabumata.


Karistusseaduse blanketti sisustav norm on blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja "täisväärtuslik" osa, millest tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik Karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted, s.h ka KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte (vt RKKKo nr 3-1-1-21-06, p-d 10.2-10.4).

Nii süüdistuses kui kohtuotsustes tuleb tegu kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi, mis tagab KarS § 2 lg 1 kohase kontrolli, et tegu oli karistatav selle toimepanemise ajal ning kindlustab KarS § 5 lg-tes 1-3 sätestatud karistusseaduse ajalise kehtivuse põhimõtete rakendamise. Isiku süüditunnistamine on aga võimalik üksnes juhul, kui tema tegu oli kuriteona karistatav nii toimepanemise ajal kui ka igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud hiljem. Seetõttu ei saa olla kahtlust, et pärast teo toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisu kehtetuks tunnistamist või muutmist kuulub kriminaalmenetluse õiguslikku esemesse ka küsimus sellest, kas ja kui, siis millise sätte järgi on tegu karistatav uue karistusseaduse järgi.

Ehkki süüdistuse tekstis ei pea tingimata kajastuma teo kvalifikatsioon pärast selle toimepanemist jõustunud karistusseaduse järgi, on kaitseõiguse tagamiseks vajalik, et süüdistataval oleks kohane võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et tema tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal kui ka sellele, et tegu on jätkuvalt karistatav asendunud või muutunud karistusseaduse järgi. (Vt RKKKo nr 3-1-1-83-05, p-d 11, 13, määrus nr 3-1-1-139-05, p 25).


Heites P. K.-le ette linnavalitsuse esindajana esitatud ehituspäevikute, teostatud tööde aktide ja aktide alusel koostatud ning linnavalitsusele esitatud arvete allkirjastamist, on süüdistus talle omistanud kuriteo toimepanemise tegevusega. Selle kõrval aga, süüdistades P. K.-d ka selles, et ta jättis täitmata tellijal lasuva töö ülevaatamise kohustuse ja oma ametikohustused, on P. K.-le ette heidetud ka tegevusetust. Kolleegium on seisukohal, et sellise süüdistuse puhul on raskuspunkt asetatud tegevusetusele, s.o linna huvides seatud ülevaatamiskohustuse täitmata jätmisele, kuna ehitusettevõtja poolt esitatud tööde vastuvõtmisaktide ja arvete allkirjastamiskohustus, või sellest keeldumine töö mittenõuetekohasuse korral, tuleneb töövõtulepingu olemusest (VÕS § 638, TsK § 366 lg 1). (p 14)

3-1-1-89-07 PDF Riigikohus 28.12.2007

Oluline kahju keskkonnale KarS § 356 lg 1 mõttes on blanketne koosseisutunnus, mille sisustamisel tuleb lähtuda väljapoole karistusseadust jäävatest normidest, mis reguleerivad ebaseadusliku raie tagajärjel keskkonnale tekitatud kahju arvestamise aluseid ja määrasid. Olulise kahjuga KarS § 356 lg 1 tähenduses on tegemist siis, kui konkreetse raie tagajärgede hindamisel - lähtudes keskkonnakahju arvestamist reguleerivast normistikust - ilmneb, et kahju suurus vastab karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRS) § 8 p-s 1 ette nähtud summale. Seega on sätted, millest sõltub hinnang ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju suurusele, käsitatavad KarS § 356 lg 1 blanketti sisustavate normidena.

Olemuslikult on karistusseaduse blanketti sisustav norm blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja "täisväärtuslik" osa, millest tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted. Nende hulgas ka kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte (KarS § 5 lg 2). (Vt RKKKo nr 3-1-1-21-06, p 10.4.). Kui pärast ebaseadusliku raie toimepanemist, kuid enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist muudetakse ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju arvestamist reguleerivaid õigusakte, saab isiku KarS § 356 lg 1 järgi süüdi tunnistada üksnes tingimusel, et ka uue õiguse järgi tekitab samasugune metsaraie keskkonnale kahju ja kehtiva õiguse järgi arvestatav kahjusumma vastab KarSRS § 8 p-st 1 tulenevale määrale.


Oluline kahju keskkonnale KarS § 356 lg 1 mõttes on blanketne koosseisutunnus, mille sisustamisel tuleb lähtuda väljapoole karistusseadust jäävatest normidest, mis reguleerivad ebaseadusliku raie tagajärjel keskkonnale tekitatud kahju arvestamise aluseid ja määrasid. Olulise kahjuga KarS § 356 lg 1 tähenduses on tegemist siis, kui konkreetse raie tagajärgede hindamisel - lähtudes keskkonnakahju arvestamist reguleerivast normistikust - ilmneb, et kahju suurus vastab karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRS) § 8 p-s 1 ette nähtud summale. Seega on sätted, millest sõltub hinnang ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju suurusele, käsitatavad KarS § 356 lg 1 blanketti sisustavate normidena.


Kas pärast teo toimepanemist jõustunud seadusel on teo karistatavust välistav või muul viisil isiku olukorda leevendav toime KarS § 5 lg 2 tähenduses, on õiguslik küsimus, mida on ringkonnakohus õigustatud ja kohustatud lahendama ka omal algatusel.

Ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (vt nt RKKKo 3-1-1-8-05, p 8).


Ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (vt nt RKKKo nr 3-1-1-8-05, p 8).


Olemuslikult on karistusseaduse blanketti sisustav norm blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja "täisväärtuslik" osa, millest tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted. Nende hulgas ka kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte (KarS § 5 lg 2). (Vt RKKKo nr 3-1-1-21-06, p 10.4.). Kui pärast ebaseadusliku raie toimepanemist, kuid enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist muudetakse ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju arvestamist reguleerivaid õigusakte, saab isiku KarS § 356 lg 1 järgi süüdi tunnistada üksnes tingimusel, et ka uue õiguse järgi tekitab samasugune metsaraie keskkonnale kahju ja kehtiva õiguse järgi arvestatav kahjusumma vastab KarSRS § 8 p-st 1 tulenevale määrale.


Ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (vt nt RKKKo 3-1-1-8-05, p 8).

3-1-1-61-06 PDF Riigikohus 08.01.2007

KrMS § 62 p 2 kohaselt kuulub tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteokoosseis. Sellest järeldub, et materiaalsete koosseisude puhul tuleb tõendada ka koosseisupärase tagajärje olemasolu. Seega eeldab isiku süüditunnistamine tagajärjedelikti toimepanemises vältimatult lisaks koosseisupärase teo tuvastamisele ka selle tuvastamist, et on saabunud teost nii ajaliselt kui ruumiliselt eraldatud tagajärg, mis on käsitatav kas konkreetse välismaailma muudatusena või sellise põhjendatult ootuspärase muudatuse ärajäämisena. Samuti peab isiku süüditunnistamiseks tagajärjedelikti toimepanemises olema tõendatud, et koosseisupärased tegu ja tagajärg on omavahelises põhjuslikus seoses. (Vt RKKKo nr 3-1-1-117-05)


Ohu loomine ja kahju tekitamine on kaks erinevat koosseisulise tagajärje liiki. Ohu loomine (ohtliku olukorra teke) on käsitatav reaalse kahju tekkimise tõenäosuse suurenemisena ja see moodustab koosseisulise tagajärje üksnes konkreetses ohudeliktis ehk sellises süüteokoosseisus, mille dispositsioon nimetab ohu tekkimist koosseisulise tagajärjena.


Kui isik on materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga loonud koosseisulise kahju tekkimise ohu, mis jääb siiski realiseerumata (s.t kahju jääb saabumata), võib tõusetuda küsimus, kas isik on pannud toime süüteokatse (KarS § 25). Selle küsimuse lahendamiseks on vaja esmalt tuvastada, kas toimepanija tahtlus hõlmas nii tegu kui ka kahju tekitamist vähemalt koosseisulise kahju alammäära ulatuses. Seega võib materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga kannatanu vara ohtu seadmine tuua kaasa toimepanija vastutuse materiaalse kahjustusdelikti katse eest.


Süüdistus olulise kahju tekitamises, millest ei selgu ei kahjustatu isik ega faktilised asjaolud, millest lähtudes oleks võimalik anda õiguslik hinnang väidetavalt tekkinud kahju iseloomule ja ulatusele, on konkretiseerimata ja selle alusel pole kohtutel võimalik olulist kahju kui koosseisulist tagajärge tuvastada. Õigusvastase käitumise fakti ei saa samastada kahju tekitamisega (vt RKKKo nr 3-1-1-21-06).


Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Kohus saab lugeda objektiivse süüteokoosseisu nõutaval kujul tuvastatuks vaid siis, kui see on piisava selguse ja täpsusega süüdistuses kajastatud. Kohtul ei ole võimalik omistada isikule süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi. (Vt RKÜKo nr 3-1-1-24-05 ja RKKKo nr 3-1-1-117-05)

3-1-1-3-06 PDF Riigikohus 28.03.2006

LS § 74-17 näeb ette karistuse mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus inimesele. Tagajärjedelikti puhul - milleks LS § 74-17 kahtlemata on - tuleb obligatoorseks pidada kahju tekitamist mitte süüdlasele endale, vaid kolmandale isikule. Enda vara kahjustamine ei ole karistatav (vt ka RKKKo nr 3-1-1-6-04).

Kokku: 27| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json