1-22-3897/47
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.12.2024 |
|
Süüdistuses tuleb välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Sellega tagatakse süüdistatava kaitseõigus, välistades võimaluse, et keegi tunnistatakse süüdi selliste faktiliste asjaolude alusel või sellise kvalifikatsiooni järgi, mille kohta ta ei ole saanud kohtus tõhusalt esitada vastuväiteid või neid väiteid kinnitavaid tõendeid. (p 12)
Kohtud on vaatamata süüdistuses sellekohaste viidete puudumisele õigustatud tuvastama teatud asjaolusid kui n-ö taustafakte, mis kinnitavad või lükkavad ümber süüdistuses kirjeldatud asjaolude esinemist. (p 15)
Õigusselgusetu olukorraga on tegemist üksnes juhul, kui normide tõlgendamisel tekkinud küsimusi ei ole võimalik mõistlikult kõrvaldada ka normide eesmärki ja kujunemislugu, teisi õigusakte, õiguse üldpõhimõtteid jms arvesse võttes ning selline selgusetus takistab seadusest tulenevate kohustuste kindlakstegemist ja täitmist (RKPJKo nr 5-19-38/15, p 68). (p 17)
KarS §-s 334 sätestatud keeld käidelda võltsitud maksevahendit ja väärtpaberit on piisavalt selge ning arusaadav, mistõttu ei ole säte põhiseadusvastane. (p 24)
Sularaha võltsimine on selle tahtlik pettuslik valmistamine või muutmine mis tahes vahenditega. Võltsitud on raha, mille on väljastanud keegi, kellel puudub selleks pädevus Euroopa Liidu konsolideeritud toimimislepingu artikli 128 lg 1 järgi. Sularaha pettuslikku muutmist tuleb mõista õigustatud emiteerija poolt volituste piires emiteeritud sularaha oluliste elementide muutmisena mis tahes viisil. See võib seisneda näiteks raha nominaalväärtuse muutmises, kuid ka näiteks kupüürile turvaelementide lisamises. Kasutamiskõlbmatuks muutunud kupüüride muutmine pärisrahaga sarnaseks nt turvaelementide lisamisega on samuti üks võimalikest sularaha pettusliku muutmise ehk ümbertegemise viisidest. (p-d 18-22)
Nii valmistamise kui muutmise vormis võltsimine toob karistusõigusliku vastutuse kaasa vaid siis, kui võltsitud raha on päris rahaga niivõrd sarnane, et heauskne tarbija võiks valeraha pidada pärisrahaks. Karistusõiguslikku vastutust ei järgne, kui rahatähele joonistatakse ebaolulisi detaile, sest sellise tegevusega ei kahjustata süüteokoosseisuga kaitstavat õigushüve, milleks on avalik usaldus ja rahakäibe usaldusväärsus. (p 23)
Jätkuva ja korduvate süütegude eristamise kohta vaata nt RKKKo nr 1-18-7408/62, p 10. (p 27)
|
| 1-22-312/179
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.05.2024 |
|
Isiku süüditunnistamiseks kaastäideviijana peab kohus sellist järeldust iga süüdistuse puhul eraldiseisvalt põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et just see isik andis ühise teoplaani realiseerimisse kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse. (p 11)
Faktilist korduvust ei saa tuletada ainuüksi faktist, et samas süüdistusasjas heideti isikule ette kanepi kasvatamist, kuna KarS §-s 188 kirjeldatud käitumine, kui sellele järgneb n-ö saagi käitlemine, ei moodusta KarS § 184 lg 2 p-s 2 sätestatud kvalifitseeritavat tunnust. (p 17)
|
| 1-23-6360/9
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.03.2024 |
|
Karistusseaduse blanketti sisustav norm on olemuslikult süüteokoosseisu lahutamatu ja täisväärtuslik osa (vt nt RKKKm nr 3-1-1-55-16, p 8). (p 15)
Looma piinamine ja/või talle järjepidevate kannatuste põhjustamine on ühtaegu ka julm, väljendades põhimõttelist ja erilist hoolimatust, ükskõiksust ning tundetust looma kui teise elusolendi tervise, heaolu ja kannatuste suhtes. See aga tähendab, et kui looma piinatakse ehk talle tekitatakse suurt valu või kauakestvaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi, on reegeljuhul tegemist looma suhtes julmal viisil lubamatu teo toimepanemisega KarS § 264 lg 1 p 3 mõttes. (p 16)
Looma julm kohtlemine on võimalik nii tegevuse kui ka tegevusetusega. (p 17)
Juhul, kui keegi peaks olema vahetuks tunnistajaks looma julmale väärkohtlemisele omaniku poolt, on tal õigus toimuvasse KarS §-s 29 sätestatud piirides sekkuda. (p 18)
|
| 1-23-3265/13
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.03.2024 |
|
Süüdistuskohustusmenetluses on kaebeõigus üksnes kannatanul. KrMS § 37 lg 1 esimese lause kohaselt on selleks füüsiline või juriidiline isik, kelle õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga vahetult kahjustatud. Isiku kannatanuks lugemine eeldab, et kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma vähemalt muu hulgas kannatanu individuaalõigushüve. Üksikisikut ei saa käsitada kannatanuna kriminaalmenetluses, mida toimetatakse üksnes kollektiivseid õigushüvesid kaitsva kuriteokoosseisu tunnustel. (Vt RKKKm nr 1-19-9575/46, p 31; 1-21-1591/11, p 11.) (p 15)
KarS § 264 eesmärgiks on kindlustada inimeste ühiseid väärtusi kui kollektiivset õigushüve, seda esmajoones KarS § 264 lg 1 p 2 puhul. Lisaks ühistele väärtustele kaitseb see koosseis kahtlemata ka loomi endid inimese sellise tegevuse või tegevusetuse eest, mis ohustab või võib ohustada loomade tervist või heaolu. (p-d 16-17)
Teatud juhtudel võib looma julma kohtlemise puhul jaatada omaniku hingelisi üleelamisi, mis võivad anda aluse lugeda ta KarS § 264 tunnustel menetletavas kuriteos kannatanuks. (p 19)
Kohtupraktikas on välja kujunenud arusaam, et paljud eeskätt kollektiivsete õigushüvede kaitseks kehtestatud kuriteokoosseisud kaitsevad paralleelselt siiski ka individuaalhüvesid, mistõttu on nende puhul võimalik rääkida ka üksikisikust kannatanust (RKKKm nr 3-1-1-97-10, p 23 ja 3-1-1-84-14, p 40). (p 18)
Kuigi viitega TsÜS § 49 lg-le 3 kohaldatakse loomadele asjade suhtes kehtivaid sätteid, ei tähenda see, et loomi saaks ja tohiks käsitada tavalise kehalise esemena TsÜS § 49 lg 1 mõttes. (p 19)
|
| 1-22-5306/37
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
02.05.2023 |
|
Korduvus või süstemaatilisus kvalifitseeriva tunnusena peab olema täidetud süüteo toimepanemise ajal (vt RKKKm nr 1-15-1446/76, p 11). Teo kvalifitseerimisel pole oluline, kas kohtulahendi tegemise ajaks on varasemad karistusandmed arhiveeritud või mitte. (p 12)
|
| 1-20-6533/329
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
01.02.2023 |
|
Ühed ja samad narkootilise aine käitlemisteod ei saa moodustada omavahel korraga nii jätkuvat kui ka korduvat kuritegu. (p 10)
Ekspertiisitasu määramise õiguslik alus on KrMS § 178 lg 2 esimene lause koosmõjus määruse VVm 22.12.2005 nr 322 § 4 lg 1 esimese lausega, mis sätestab tasumäära. Eksperdi sõidukulu hüvitamise õiguslik alus on KrMS § 178 lg 1 p 3 koosmõjus määruse nr 322 § 51 lg-ga 2. (p 12)
Eksperdile tasu määrates on kriminaalasja menetleja kohustatud hindama ka tasutaotluse sisulist põhjendatust, sh seda, kas taotluses märgitud töö maht on põhjendatud. (p 12)
Riiklikult tunnustatud eksperdile (KES § 10) kriminaalasjas ekspertiisi eest makstav tasu ja kuluhüvitis tuleb välja mõista riigilt. (p 13)
Kui õiguse üldakt on õiguse adressaadi jaoks soodustava iseloomuga, tuleb seda üldjuhul isikute huvides ka kohaldada, sõltumata sellest, kas akt on antud välja kooskõlas põhiseadusega või mitte (RKKKo 3-1-1-14-03 p 9). Kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi tasu ülemmäära põhiseadusvastaseks tunnistamine annab kohtule aluse mõista riigilt eksperdi kasuks välja senist ülemmäära ületav tasu. Samas peab menetlusosaliselt ekspertiisitasu katteks riigi kasuks välja mõistetav menetluskulu hüvitis jääma põhiseadusvastaseks tunnistatud ekspertiisitasu ülemmäära raamidesse. Sellest suurema menetluskulu hüvitise väljamõistmine menetlusosaliselt on võimalik üksnes juhul, kui menetlusosaline taotles ekspertiisi määramist või menetleja määras ekspertiisi omal algatusel pärast Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuse avaldamist Riigi Teatajas. (p 14)
Kassatsioonimenetluses ei saa vahistamise elektroonilise valvega asendamist taotleda. (p 18)
|
| 1-21-7255/57
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
21.12.2022 |
|
Vt RKKKo nr 3-1-1-55-09, p 12. (p 17)
Usalduse kuritarvitamise aegumistähtaeg hakkab kulgema, kui KarS § 2172 lg-s 1 ette nähtud koosseisuline tagajärg ehk suur varaline kahju on saabunud. (p 17)
|
| 4-20-2732/34
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
27.09.2021 |
|
KarS § 3981 lg 1 on blanketne väärteokoosseis, mida tuleb sisustada seadusest või muudest õigusaktidest tulenevate kohustuste või keeldudega, mille rikkumises koosseisu realiseerimine seisneb (vrd nt RKKKo nr 3-1-1-70-11, p 8.1; RKKKo nr 1-16-9717/24, p 17). Kehtiva VPTS § 1882 järgi tuleb turukuritarvitusi, sh turumanipulatsiooni, sisustada turukuritarvituse määruse artiklite 14 ja 15 abil. (p 8)
Turumanipulatsiooni ja selle katse keeld on sätestatud turukuritarvituse määruse artiklis 15, turuga manipuleerimise mõiste ehk art 15 keelu maht aga sama määruse artiklis 12. Määruse art 12 lg 3 kohaselt tuleb turumanipulatsiooni sisustamisel arvestada määruse I lisas märgitut ning art 12 lg 5 annab Euroopa Komisjonile pädevuse võtta vastu delegeeritud õigusakte, milles täpsustatakse veelgi I lisas esitatud tunnuseid, et neid selgitada ja võtta arvesse finantsturgude tehnilist arengut. (p 9)
Turukuritarvituse määruse art 12 sätestab näitliku avatud loetelu tegevustest, mida tuleb käsitada turuga manipuleerimisena. Manipuleeriva tegevuse tunnuseid avatakse veelgi määruse I lisas. Oluline on seejuures silmas pidada, et kirjeldatud tunnuste loetelu ei ole ammendav ja neid tunnuseid ei pea ilmtingimata käsitama turuga manipuleerimisena. Täiendavalt kirjeldab turuga manipuleerimise viise Euroopa Komisjoni 17. detsembri 2015. a delegeeritud määruse nr 2016/522 II lisa. Kirjeldatud EL-i õigusaktides sätestatu põhjal moodustuvad KarS § 3981 lg 1 koosseisu piirid. Vältimaks eeskätt turukuritarvituse määruse art-s 12 sätestatud loetelu avatuse tõttu turumanipulatsiooni karistatavuse piiritlematuks muutumist, tuleb KarS § 3981 lg 1 koosseisu tõlgendada kitsendavalt (vrd RKKKo nr 3-1-1-68-10, p-d 11-16 ja RKKKo nr 1-16-6452/340, p 37). (p-d 10-11)
KarS § 3981 lg 1 koosseisu eesmärk on kaitsta finantsturgude käibe usaldusväärsust. Seda, kas finantsturul tegutsev isik võib olla toime pannud turumanipulatsioonina karistatava teo, tuleb selgitada turu toimimise aluspõhimõtete valguses. Turu toimimiseks on eelkõige vajalik sellel osalejate usaldus turu vastu (vt. RKKo nr 3-1-1-36-12, p 10; RKKKo nr 3-1-1-70-11, p 16). Arvestades kaitstavat õigushüve, kirjeldatud valdkonna spetsiifikat ja määratletusnõudest tulenevat vajadust tõlgendada KarS § 3981 lg 1 koosseisu kitsendavalt, tuleb turumanipulatsioonina käsitada ning karistatavaks lugeda üksnes tegusid, mis reaalselt finantsturu käibe usaldusväärsust kahjustavad või on vähemasti kohased sellise mõju esilekutsumiseks. (p 12)
KarS § 3981 lg 1 alusel saab karistada üksnes finantsturgu mõjutava teo, turgu tõenäoliselt mõjutava teo või sellise teo katse eest. Sellele, et igasuguse turumanipulatsiooni tuvastamiseks tuleb ära näidata reaalne või potentsiaalne mõju finantsturule, viitab ka KarS § 3981 lg-s 2 sätestatud turumanipulatsiooni kuriteokoosseis, mille üheks koosseisupäraseks tagajärjeks on olulise kasu või kahju tekkimine. Turumanipulatsiooni väärteokoosseisu puhul pole küll nõutav olulise kahju/kasu või selle tekitamise potentsiaali tuvastamine. See ei muuda aga fakti, et koosseisupäraseks saab lugeda vaid tegu, mille puhul jääb niisugune (potentsiaalne) kasu või kahju olulisuse lävendist (KarS § 121 p 1) allapoole. (p 13)
Tehingud iseendaga ei ole väärtpaberiturul iseenesest keelatud. Turukuritarvituse määruse I lisas on väärtpaberi omaniku mittevahetumist nimetatud küll ühe manipuleeriva tegevuse tunnusena. Sellest ei saa aga järeldada, et pelgalt väärtpaberi ülekandmine enda teisele väärtpaberikontole börsitehinguga tähendabki alati turumanipulatsiooni - ainuüksi mõne turumanipulatsioonile viitava tunnuse esinemisest ei saa teha järeldust turumanipulatsiooni koosseisu täidetuse kohta (vt ka RKKKo nr 3-1-1-44-13, p 17). Tehing peab mingil viisil turgu ka reaalselt mõjutama või minimaalselt olema kohane selliseks mõjutuseks. (p 20)
Finantsturu käibe usaldusväärsuse kahjustamine või tõenäoline kahjustamine kui faktiküsimus tuleb turumanipulatsiooni jaatamiseks iga kord eraldi tuvastada (vrd RKKKo nr 3-1-1-36-12, p 11.1). Seesuguse mõju hindamisel on lähtepunktiks turukuritarvituse määruse I lisas kirjeldatud manipuleeriva tegevuse tunnused, mis võimaldavad tuvastada, kas ja millist mõju konkreetne tegevus turule avaldas või võis tõenäoliselt avaldada. Kuna nimetatud manipuleeriva tegevuse tunnuste loetelu ei ole ammendav, on võimalik, et arvesse tuleb võtta muidki kriteeriume, mis konkreetsel juhul oluliseks võivad osutuda. Küll aga ei ole turumanipulatsiooni tuvastamine lubatav, ilma et enne analüüsitaks turukuritarvituse määruse I lisas toodud tunnuseid tervikuna. Võimalikule manipuleerivale tegevusele turukuritarvituse seisukohalt hinnangu andmiseks tuleb juba väärteoprotokollis kajastada need faktilised asjaolud, mille alusel saab menetleja anda hinnangu turumanipulatsiooni tunnuste olemasolu ja ulatuse kohta kogumis. Väärteoprotokollis nende asjaolude kajastamata jätmisel on rikutud väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse (RKKKo nr 3-1-1-5-15, p 6). VTMS § 87 näeb ette, et väärteoasja arutatakse menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Kohus on asja arutamisel seotud väärteoprotokolli teokirjeldusega ehk teo faktiliste asjaoludega ja tal puudub õigus tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (RKKKo nr 4-17-4621/22, p 16) (p 14)
Kuigi KarS § 3981 lg 1 puhul on tegemist väärteoga, eeldab turumanipulatsiooni toimepanemine subjektiivsest küljest üldjuhul tahtlust. Eriosa norm võib konkreetse väärteokoosseisu puhul nõutavaid subjektiivseid tunnuseid täpsustada ning sugugi mitte kõigi väärteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastavate käitumisaktide puhul ei pruugi olla põhjendatud nende karistatavus nii tahtluse kui ka ettevaatamatuse vormis (nt RKKKo nr 3-1-1-48-05, p 6 ja RKKKo nr 3-1-1-87-06, p 8). Erisubjektsuse ja tagajärjeks oleva kahju/kasu olulisuse kui kuriteokoosseisu iseloomustavate tunnuste kõrvalejätmisel on turumanipulatsiooni väärteo- ja kuriteokoosseis identsed ning subjektiivset külge iseloomustavad tunnused peaksid sarnastel koosseisudel üldjuhul kattuma (vrd nt RKKKo nr 3-1-1-81-06, p 10). (p 15)
Turukuritarvituse määruse art-s 15 sätestatud turumanipulatsiooni keeldu ei kohaldata määruse art 12 lg 1 p-s a kirjeldatud tegevuste osas, kui menetlusalune isik tõendab, et tema tegevusel olid õiguspärased põhjendused ja need olid kooskõlas turu tunnustatud tavaga, mis on kehtestatud turukuritarvituse määruse art 13 kohaselt (turukuritarvituse määruse art 13 lg 1). Süstemaatilises mõttes on nimetatud õigustatud põhjenduse puhul tegu turumanipulatsiooni koosseisule vastava käitumise õigusvastasust välistava asjaoluga (vrd RKKKo nr 3-1-1-36-12, p 12). (p 16)
|
| 1-19-7473/180
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
22.09.2021 |
|
KarS § 384 lg-s 1 ette nähtud kuritegu on võimalik toime panna ka juba maksejõuetuks muutunud võlgniku maksevõimet oluliselt vähendades. (p 29)
Võlgniku maksevõime oluline vähenemine KarS § 384 lg 1 mõttes tähendab võlgniku varalise seisundi kahjustamist sellisel määral, et see mõjutab oluliselt võlausaldajate nõuete rahuldamise ulatust. (p 29)
Juhul kui KarS § 384 lg-s 1 nimetatud juriidilisest isikust võlgniku varaline seisund on halvenenud seetõttu, et juhtorgani esindusõiguslik liige on teinud võlgniku varast teisele isikule väljamakseid, ilma et võlgnik oleks selle eest vastusooritust saanud, tuleb kõigepealt tuvastada, milline oli poolte tegelik tahe vara üleandmisel. Näiteks kui võlgnikust maksja (tema esindaja) ja vara saaja (tema esindaja) leppisid kokku (olid ühisel arusaamal), et vara maksjale (mingis osas) ei tagastatagi, kuid selle varjamiseks vormistatakse väljamaksed laenuna (võlaõigusseaduse (VÕS) § 396), on pooltevaheline laenuleping tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 kohaselt näilik ja seega tühine (TsÜS § 89 lg 2). Sellisel juhul varjatakse laenulepinguga, mis ei vasta poolte tegelikule tahtele, seda tehingut, mille pooled tegelikult tegid ehk kinget (VÕS § 259 jj). Käsitledes kõnealuses olukorras küsimust, kas pankrotistunud võlgniku juhtorgani liige kahjustas KarS § 384 lg 1 mõttes kohustustevastaselt võlgniku varalist seisundit, tuleb anda hinnang poolte vahel tegelikult sõlmitud kinkelepingule, mitte selle varjamiseks tehtud näilikule laenutehingule. Laenulepingu näilikkuse korral pole selle tingimuste majanduslikul ebamõistlikkusel võlgniku vaatepunktist KarS § 384 lg 1 kohaldamisel iseseisvat õiguslikku tähendust. Küll võivad laenulepingu ebatavaliselt kahjulikud tingimused olla kaudne argument, mis kinnitab laenulepingu näilikkust ja varjatud tehingu olemasolu. Siiski võib ka teise tehingu varjamiseks näiliku laenulepingu sõlmimine, samuti mingi muu tehing, mis on suunatud tegelike tehingute ja õigussuhete varjamisele, olla käsitatav KarS § 384 lg 1 mõttes koosseisupärase teona. Seda näiteks juhul, kui kõnesoleva tehinguga loodud õigusnäivus (kaas)põhjustab selle, et võlgnikul jäävad õigel ajal astumata asjakohased sammud enda kahjustatud varalise seisundi taastamiseks. (p 43)
1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 81 lg-te 1 ja 4 kohaselt on KarS §-s 384 sätestatud kuritegu lõpule viidud ja kuriteo aegumistähtaeg hakkab kulgema alles hetkest, kui on täidetud nii KarS § 384 esimesest kui ka teisest lõikest tulenevad eeldused toimepanija karistamiseks. (p 30)
Kui kohtumenetluses ei leia kinnitust süüdistuses väidetud põhjuslik seos süüdistatavale etteheidetava teo ja võlgniku maksejõuetuks muutumise vahel, peab kohus KrMS § 306 lg 1 p 3 järgimiseks hindama, kas süüdistatav kahjustas võlgniku varalist seisundit sellisel määral, et see põhjustas võlgniku maksevõime olulise vähenemise. (p 29)
Süüteo jätkuvusele loomuliku elukäsitluse põhjal antava hinnangu puhul on esiplaanil üksiktegude faktiline, mitte karistusõiguslik kokkukuuluvus. Seega on oluline, kas keskmine objektiivne kõrvaltvaataja tajub oma tavalise elukogemuse põhjal üksiktegusid sellistena, et need on olemuslikult ja sisuliselt seotud ning moodustavad ühe tervikliku käitumisaktide ahela. Praeguse kohtupraktika kohaselt eeldab üksiktegude sidumine jätkuvaks süüteoks lisaks loomulikul elukäsitlusel põhinevale hinnangule tegude kokkukuuluvuse kohta ka seda, et üksikteod täidaksid sama süüteokoosseisu. See n-ö õigusliku samasuse tingimus ei lähe aga siiski nii kaugele, et nõuaks jätkuva süüteo puhul ka üksiktegude toimepanemise vormi identsust. Mitme üksikteo lugemist üheks jätkuvaks süüteoks ei välista pelgalt see, et osa nendest üksiktegudest oleksid eraldivõetuna käsitatavad süüteo täideviimisena (KarS § 21), osa aga süüteole kaasaaitamisena (KarS § 22 lg 3) või kihutamisena (KarS § 22 lg 2). See, kas isiku täideviimistegu ja osavõtutegu saavad moodustada ühe jätkuva süüteo, oleneb juhtumi isepärast ja teopanuste sisulisest kokkukuuluvusest. (p-d 31–34)
Kui kriminaalmenetlust kuriteo aegumise tõttu lõpetades tugineb kohus hüpoteetilisele eeldusele, et süüdistuses kirjeldatud faktid on tõesed, siis aegumise kohaldamise lõplik välistamine on võimalik alles kohtuotsuses. (p 38)
Süüdistatava taotlus kriminaalmenetluse jätkamiseks rehabiliteerimise eesmärgil on KrMS § 274 lg 2 p 1 järgi kohtule siduv ja välistab igal juhul kriminaalmenetluse lõpetamise aegumise tõttu. (p 39)
Kui kõrgema astme kohus tühistab madalama astme kohtu otsustuse kriminaalmenetluse lõpetamise kohta põhjusel, et süüdistatav taotleb enda rehabiliteerimist, ei pea ta hindama, kas madalama astme kohtu järeldus väidetava kuriteo aegumise kohta oli õige. Vaid rehabiliteerimistaotluse tõttu tühistatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrus ei takista järgnevas menetluses süüdimõistva kohtuotsuse tegemist, kui kohus ei peaks sedastama aluseid õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks (KrMS § 309 lg 2) või kriminaalmenetluse lõpetamiseks (KrMS § 274). Kuriteo aegumist tuleb edasises menetluses kontrollida vajadusel üldises korras ja seda sõltumata algses kriminaalmenetluse lõpetamise määruses väljendatud seisukohtadest. (p 39)
Kui pankrotistunud isiku võlausaldaja või viimase esindaja esitab võlgniku pankrotimenetluses tunnustamiseks nõude, mille alusetust ta teab, on see üldjuhul karistatav KarS § 209, mitte § 384 lg 1 järgi. (p 43)
|
| 1-19-6307/59
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
22.06.2021 |
|
Omastamistahte manifesteerimise seisukohalt pole oluline, kas selle tulemusel läheb omastamise objektiks oleva vallasasja omandiõigus tsiviilõiguslikult üle teisele isikule. (p 33)
KarS § 201 lg 1 subjektiivse koosseisu täitmine eeldab ka seda, et toimepanija vähemalt peab võimalikuks ja möönab, et tema enda või kolmanda isiku kasuks pööratav vallasasi on sel ajal toimepanija või kolmanda isiku valduses. (p 39)
Jätkuva süüteo korral peavad igas üksikus osateos realiseeruma kõik süüteo tunnused: koosseis, õigusvastasus ja süü. (p 38)
Jätkuva süüteo osategudest mõne tuvastamata jäämine ei tingi süüdistatava osalist õigeksmõistmist, sest tegemist on vaid osaga ühest ja samast süüdistatava teost, mille karistatavus tervikuna ära ei lange. (p 41)
Vastutus süüteokatse eest eeldab, et isiku tegu vastab kõigile süüteokoosseisu subjektiivsetele tunnustele. (p 39)
KrMS § 126 lg 3 p-s 6 peetakse silmas sellist vara (eeskätt vallasasja), mis on kuriteo tulemusel jõudnud toimepanija või kolmanda isiku valdusse, kuid mille omand pole erinevalt KarS § 831 nimetatud varast tsiviilõiguse järgi toimepanijale ega kolmandale isikule üle läinud. Näiteks võib tegemist olla varastatud vallasasjaga, mis on toimepanijalt või kolmandalt isikult kriminaalmenetluses ära võetud. (p 44)
KrMS § 126 lg-st 3 ei tulene iseseisvat alust võtta omand sundkorras riigile nagu konfiskeerimise puhul. KrMS § 126 lg 3 reguleerib pelgalt vara tagastamist omanikule; riigi poolt kriminaalmenetluses omandatud (nt konfiskeeritud või menetlustoimingute käigus loodud) varaga edasise toimimise viisi, samuti sellise vara omandamist, millest senine omanik on vabatahtlikult (riigi kasuks) loobunud või mille omanik või seaduslik valdaja pole teada. Menetleja ei saa KrMS § 126 lg 3 p 6 alusel muuta vara kuuluvust (omandiõigust) senise omaniku sellekohase tahteavalduseta. (p 45)
KrMS § 126 lg 3 p 6 eesmärk sarnaneb KarS § 831 eesmärgiga: vältida süüdlase või kolmanda isiku rikastumist kuriteo toimepanemise tagajärjel. Kui konfiskeerimisega jäetakse isik ilma kuriteoga omandatust, siis KrMS § 126 lg 3 p 6 alusel võetakse isikult ära võimalus saada kasu ehk kasutada ja edasi võõrandada sellist vara, mis õiguslikult talle ei kuulugi. Olukorras, kus kuriteo tõttu toimepanija või kolmanda isiku valdusse läinud asja omanik ei soovi seda tagasi, kuid nõuab toimepanijalt asja eest rahalist hüvitist, langeb aga ära ka rikastumine kuriteo toimepanemise tõttu. See tähendab muu hulgas seda, et kui süüdistatav hüvitab kannatanu soovil viimasele kaotsiläinud asja väärtuse ehk n-ö maksab asja kinni, pole selle asja andmine riigi omandisse üldjuhul enam kooskõlas KrMS § 126 lg 3 p 6 eesmärgiga. Olukorras, kus kannatanu nõuab talle kuuluva asja tagastamise asemel süüdistatavalt selle väärtuse hüvitamist, peaks ta üldjuhul loovutama asja omandi hüvitisnõude täitmise tingimusel süüdistatavale või isikule, kellele süüdistatav on asja üle andnud. (p-d 55-56)
ÄS § 181 lg 3 laieneb ka osaühingu sellistele tehingutele, mille teiseks pooleks pole juhatuse liige ise, vaid temaga samaväärse või suurel määral sarnase majandusliku huviga isik. Osaühingu ja tema ainuosaniku majanduslikud huvid on samaväärsed. (p 48)
ÄS § 181 lg-s 3 peetakse tehingu all silmas nii kohustus- kui ka käsutustehingut. Seega mõjutab ka ÄS § 181 lg-st 3 tuleneva esindusõiguse piirangu eiramine asjaõiguskokkuleppe kehtivust. (p 50)
Olukorras, kus asja väärtuse kompenseerimisele suunatud kahju hüvitamise nõude adressaat pole asja valdaja, ei too kahju hüvitamise nõude esitamine ega rahuldamine kaasa hageja omandiõiguse ega asja tegeliku valdaja vastu suunatud vindikatsiooninõude lõppemist. Seega ei võta ühelt isikult kaotsiläinud asja väärtuse hüvitamise nõudmine omanikult iseenesest õigust nõuda hiljem teiselt isikult asja tagastamist, ehkki selle tulemuseks võib olla alusetust rikastumisest tulenev kohustus kahjuhüvitis tagastada või kahjuhüvitisnõude rahuldanud kohtuotsuse teistmine. (p 53)
Osaühingu juhatuse liikme ametikohustuste kuritarvitamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude õiguslik alus on ÄS § 187 lg 2 esimene lause ja lepinguväliselt õigusvastaselt kahju tekitamise sätted sellise nõude puhul üldjuhul ei kohaldu. (p 58)
VÕS § 132 kohaldatakse ka loomade kaotsimineku, surma või kahjustamise korral. (p 62)
VÕS § 132 lg 1 kohaselt peab kahjuhüvitis olema nii suur, et kannatanul oleks kahju hüvitamise ajal võimalik soetada samaväärne asi. Kohtul tuleb kahjuhüvitise suurust kindlaks määrates lähtuda samaväärse asja soetamise kuludest võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Üksnes juhul, kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, tuleb VÕS § 132 lg 2 järgi hävinud või kaotsiläinud asja väärtus hüvitada. Samas on asja soetamise hind eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind. (p 63)
Kahjustatud asja tagasinõudmine ei võta kannatanult õigust nõuda kahjuhüvitist asja parandamise või väärtuse vähenemise eest (VÕS § 132 lg 3). Seejuures on asja VÕS § 132 lg 3 mõttes kahjustatud ka siis, kui ajal, mil omanik on valdusest ebaseaduslikult ilma jäetud, asja väärtus kasutamise või vananemise tõttu väheneb (p 71)
Kahju hüvitamine ei pruugi omandiõiguse rikkumise korral olla ainukene nõue, mille kahjustatud isik saab rikkuja vastu esitada. Teatud juhtudel võib alternatiivselt kõne alla tulla ka kannatanu alusetust rikastumisest tulenev nõue süüdistatava vastu (VÕS § 1037 lg-d 1-3). Pahauskselt rikkujalt, kes teadis oma õigustuse puudumisest või pidi sellest teadma, võib õigustatud isik lisaks saadu harilikule väärtusele VÕS § 1039 järgi nõuda ka rikkumisega saadud tulu väljaandmist. Rikkuja peab õigustatud isikule teatama, millist tulu ta rikkumisega saadust sai. Seega lasub tulu suuruse tõendamise koormus eelkõige pahausksel rikkujal. Kannatanu võib piirduda selliste asjaolude esitamisega, millest nähtuvalt sai süüdistatav tõenäoliselt tema õiguste rikkumisest tulu, kuid ta ei pea tõendama süüdistatava saadud tulu täpset suurust. (p 65)
Olukorras, kus tsiviilhagis kirjeldatud asjaoludel võib kõne alla tulla nii kahju hüvitamise nõue kui ka alusetust rikastumisest tulenev nõue, lasub kohtul üldjuhul KrMS § 381 lg-st 6, TsMS §-st 351 ja § 392 lg-st 1 tulenev kohustus selgitada, kas kannatanu tahab tugineda nendele asjaoludele, millega saab põhjendada kahjuhüvitisnõuet, või tugineb kannatanu alusetust rikastumisest tuleneva nõude eeldustele. Kohus peab kannatanule muu hulgas selgitama, mis asjaolud on üht või teist liiki nõude rahuldamise seisukohalt tähtsad. Sõltuvalt sellest, mis asjaoludele hageja tugineb, peab kohus süüdistatavale (või tsiviilkostjale) selgitama, mis asjaolusid on viimasel võimalik tõendada vastutusest vabanemiseks. Juhul kui maakohus on kvalifitseerimis- ja selgituskohustust rikkunud, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 ls 2), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses haginõude kohta ka uusi tõendeid. (p 66)
Kui ebaseaduslikus valduses olev asi on alles ja kahjustamata, siis ei ole omanikul kohtupraktika kohaselt üldjuhul asja ebaseadusliku valdaja vastu asja väärtuse hüvitamise nõuet. Kui asi on teise isiku ebaseaduslikus valduses, on esmane õiguskaitsevahend asja väljaandmise nõue AÕS § 80 lg 1 või VÕS § 108 lg 2 esimese lause alusel. Kui kohustus seisneb eseme tagastamises, võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu. Ilma täiendava tähtaja andmiseta võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust, samuti VÕS § 116 lg 2 p-des 1-4 nimetatud juhtudel või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik. Omaniku huvikaotus asja tagastamise vastu on õiguslikult arvestatav näiteks juhul, kui asi on oluliselt kahjustada saanud või amortiseerunud või kui omanik on seoses valduse kaotusega soetanud endale uue asja, kuna asi oli talle oluline. (p 70)
Kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka. (p 81)
|
| 1-19-8038/67
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.12.2020 |
|
Isiku kehalise puutumatuse vastu suunatud rünnet tuleb lugeda jätkuvaks (ja seega vahetuks KarS § 28 lg 1 mõttes) seni, kuni on tõsikindel alus karta varem juba toime pandud vägivallateo kohest kordumist. (p 27)
Riigikohus ei tuvasta faktilisi asjaolusid (KrMS § 363 lg 5), kuid kontrollib seda, kas kohtute siseveendumuse kujunemine on jälgitav ja kas otsuses on nõuetekohaselt ära näidatud, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines (vt nt RKKKo 3-1-1-5-08, p 12.1). Kassatsioonikohtu järelevalve hõlmab eeskätt seda, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (vt nt RKKKo 3-1-1-68-09, p 6 ja 3-1-1-33-08, p 7). Sellekohase kontrolli vajalikkus ja ulatus sõltub muu hulgas ka sellest, kas üldse ja kui, siis millisel määral ning millise õigusliku argumentatsiooniga on kahtluse alla seatud kohtute poolt tuvastatud sündmuste käik. Kui jätta kõrvale olukorrad, kus kohus oma initsiatiivil tuvastab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis on süüdistatava olukorda halvendanud (KrMS § 331 lg 3), võib kaebeinstants üldjuhul võtta enda õiguskäsitluse aluseks olukorra sellisena, nagu seda aktsepteerivad kohtumenetluse pooled (vt nt RKKKo 3-1-1-100-15, p-d 10.1–11, 3-1-1-76-16, p-d 8-9). (p 8)
Kui jätta kõrvale olukorrad, kus kohus oma initsiatiivil tuvastab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis on süüdistatava olukorda halvendanud (KrMS § 331 lg 3), võib kaebeinstants üldjuhul võtta enda õiguskäsitluse aluseks olukorra sellisena, nagu seda aktsepteerivad kohtumenetluse pooled (vt nt RKKKo 3-1-1-100-15, p-d 10.1–11, 3-1-1-76-16, p-d 8-9). (p 8)
Kui kriminaalasjas leiab kinnitust tapmisteole eelnenud kannatanu vägivaldne ja/või solvav käitumine, peab kriminaalasja menetleja kontrollima, kas kannatanu selline käitumine kutsus süüdistatavas esile KarS §-s 115 nimetatud erutusseisundi (RKKKo 3-1-1-10-13, p 9). Erutusseisund pole pelgalt meditsiiniline mõiste ning selle saab kindlaks teha lisaks ekspertiisile ka tõendikogumile antava üldhinnanguga kriminaalasja menetlemisel (RKKKo 3-1-1-86-04, p 10). (p 17)
KarS § 28 lg 1 alusel ei ole hädakaitsetegevuseks ründaja vastu õigustatud mitte ainult isik, kelle individuaalseid õigushüvesid õigusvastaselt rünnatakse, vaid kaitsetegevus võib toimuda ka teise isiku individuaalõigushüvede kaitseks nn hädaabi vormis (vt nt RKKKo 3-1-1-17-04, p-d 9-10). Kaitstes küll hädakaitseõigusega (teise isiku) individuaalõigushüvesid, kaitstakse hädaabi osutamise kaudu samal ajal ka õiguskorda kui tervikut. (p 22)
Puuduvad põhimõttelised erisused sellele, kas isik kaitseb hädakaitsetegevuse raames enda või kellegi teise individuaalõigushüvesid. Hädaabi puhul puudub kolmandal isikul aga tavaliselt õigus hädakaitsetegevusele, kui see kaitsetegevus ei vasta(ks) kaitstava isiku (tegelikule või eeldatavale) tahtele. Samuti tuleb hädaabi osutamisel arvestada mõningate sotsiaaleetiliste piirangutega hädakaitsetegevuse sisustamisel, nt sekkumisel elukaaslaste vahel puhkenud tülisse või alaealiste laste ja vanemate vahel tekkinud konflikti lahendamisel (vt ka RKKKo 3-1-1-111-04, p 12). Üldjuhul kehtib siiski ka hädaabi osutamise korral õigus kaitsetegevusele sarnases ulatuses ja tingimustel nagu seda enda isiklike individuaalhüvede kaitsel. (p 23)
Hädaabi korral tuleb ründe tõrjumise õigusena mõista ründe täieliku lõpetamise õigust selleks sobiva(te) vahendi(te)ga (vt RKKKo 3-1-1-17-04, p-d 11-12). (p 30)
Kui peaks tekkima tõsiselt võetavaid kahtlusi (vt RKKKo 3-1-1-77-15, p 18 jj), mis puudutavad nii hädakaitseseisundi esinemist kui ka sellele järgnevat kaitsetegevust, tuleb lähtuda KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest ning need kahtlused tuleb tõlgendada õiguskorda kaitsvale isikule soodsamas suunas. (p 33)
Kui konkreetse kindlaks tehtud menetlus- ja/või materiaalõigusliku rikkumisega ei kaasne vajadust (taas)uurida tõendeid ning tuvastada uusi või täpsustada olemasolevaid faktilisi asjaolusid, ei ole üldjuhul takistusi sisulise õige lahendi tegemiseks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi enda poolt (RKKKo 3-1-1-17-04). (p 24)
Hädakaitseseisund eeldab KarS § 28 lg 1 kohaselt kas vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet. Hädakaitseseisundiga on tegemist enne ründe jõudmist katsestaadiumisse KarS § 25 tähenduses, s.o juba siis, kui kaitstavat individuaalõigushüve ähvardab reaalne oht vahetuks ründeks (vt RKKKo 3-1-1-17-04, p 10). Seega ei eelda hädakaitseseisund veel mingi õiguse kahjustamist, vaid piisab sellest, kui on reaalne oht, et ründaja käitumine selleks kohe muutub / on muutumas ning kaitsetegevusega viivitamine tõstaks ebamõistlikult kahjuliku tagajärje saabumise riski. (p 26)
Võimaliku hädakaitse situatsiooni tunnustamiseks tuleb vaadata ka sellele eelnenud sündmuste käiku, mis võib hõlmata näiteks isegi juba eelmisesse päeva jäävaid sündmusi (vt nt RKKKo 3-1-1-124-01, p 7.2). Vahetuks ründeks KarS § 28 lg 1 tähenduses tuleb lugeda ka nn jätkuva ründe olukorrad, s.t rünne on kõnealuse sätte tähenduses vahetu seni, kuni juba alustatud ründest pole üheselt mõistetavalt lõplikult loobutud (sh olukorrad, kus rünne on arusaadavalt lõplikult ebaõnnestunud), misjärel oleks võimaliku kahju ärahoidmine hädakaitsetegevusega võimatu (vt RKKKo 3-1-1-17-04, p 10.1). Isiku kehalise puutumatuse vastu suunatud rünnet tuleb lugeda jätkuvaks (ja seega vahetuks KarS § 28 lg 1 mõttes) seni, kuni on tõsikindel alus karta varem juba toime pandud vägivallateo kohest kordumist. (p 27)
Ka hädaabi korral tuleb ründe tõrjumise õigusena mõista ründe täieliku lõpetamise õigust selleks sobiva(te) vahendi(te)ga (vt RKKKo 3-1-1-17-04, p-d 11-12). (p 30)
Kui peaks tekkima tõsiselt võetavaid kahtlusi (vt RKKKo 3-1-1-77-15, p 18 jj), mis puudutavad nii hädakaitseseisundi esinemist kui ka sellele järgnevat kaitsetegevust, tuleb lähtuda KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest ning need kahtlused tuleb tõlgendada õiguskorda kaitsvale isikule soodsamas suunas. (p 33)
Kui peaks tekkima tõsiselt võetavaid kahtlusi (vt RKKKo 3-1-1-77-15, p 18 jj), mis puudutavad nii hädakaitseseisundi esinemist kui ka sellele järgnevat kaitsetegevust, tuleb lähtuda KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest ning need kahtlused tuleb tõlgendada õiguskorda kaitsvale isikule soodsamas suunas. (p 33)
|
| 1-19-5146/52
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.05.2020 |
|
Korduvus ehk retsidiiv on eriline isikutunnus (KarS § 24 lg 1). KarS § 121 lg 2 p 3 kontekstis peab isik olema vähemalt kahel korral toime pannud kehalise väärkohtlemise. See näitab tema spetsiifilist isikuomadust, mis seisneb kalduvuses panna toime sama kuritegu. Seetõttu kätkeb uus kehaline väärkohtlemine esimesega võrreldes suuremat ebaõigust. Oluline ei ole, kas isik on kehalise väärkohtlemise eest süüdi mõistetud ja seejärel uue kuriteo toime pannud (juriidiline retsidiiv) või on ta pannud toime vähemalt kaks kehalist väärkohtlemist, mille eest ei ole teda varem karistatud, ning need tuvastatakse ühes kriminaalmenetluses (faktiline retsidiiv) (vt nt RKKKo 3-1-1-72-16, p 9). Juriidilise retsidiivi korral avaldub uue kehalise väärkohtlemise ebaõigus muu hulgas selles, et varem mõistetud karistus pole mõjutanud toimepanijat hoiduma samast kuriteost. (p 8)
Korduvus tähendab KarS § 121 lg 2 p 3 mõistes mistahes varem toime pandud tahtliku kuriteoga kehalise väärkohtlemise koosseisu täitmist. Kuna see on toimepanija isikut iseloomustav tunnus, pole seejuures oluline, kas ta on varem realiseerinud ainult kehalise väärkohtlemise koosseisu (KarS § 121) või mõne muu süüteo, mis hõlmab kehalist väärkohtlemist, aga lisab sellele ühe või mitu tunnust. (p 9, vt ka p 10, 11)
Korduvus ehk retsidiiv on eriline isikutunnus (KarS § 24 lg 1). KarS § 121 lg 2 p 3 kontekstis peab isik olema vähemalt kahel korral toime pannud kehalise väärkohtlemise. See näitab tema spetsiifilist isikuomadust, mis seisneb kalduvuses panna toime sama kuritegu. Seetõttu kätkeb uus kehaline väärkohtlemine esimesega võrreldes suuremat ebaõigust. Oluline ei ole, kas isik on kehalise väärkohtlemise eest süüdi mõistetud ja seejärel uue kuriteo toime pannud (juriidiline retsidiiv) või on ta pannud toime vähemalt kaks kehalist väärkohtlemist, mille eest ei ole teda varem karistatud, ning need tuvastatakse ühes kriminaalmenetluses (faktiline retsidiiv) (vt nt RKKKo 3-1-1-72-16, p 9). Juriidilise retsidiivi korral avaldub uue kehalise väärkohtlemise ebaõigus muu hulgas selles, et varem mõistetud karistus pole mõjutanud toimepanijat hoiduma samast kuriteost. (p 8)
Paljud karistusseadustiku eriosa kuriteokoosseisud sisaldavad ühe tunnusena vägivalda, mille all mõistetakse muu hulgas sellist tegu, mis vastab kehalise väärkohtlemise koosseisule (vt nt RKKKo 1-18-5540/50, p 14). Kui isik on varem pannud toime niisuguse kuriteo (nt KarS § 200 lg 1 või § 263 lg 1 p 1), mille käigus ta täitis ühtlasi kehalise väärkohtlemise koosseisu, avaldub uues kehalises väärkohtlemises tema retsidiivsus. Et ta on varemgi toime pannud sama teo, siis näitab see kalduvust kasutada vägivalda KarS § 121 tähenduses, täites kehalise väärkohtlemise korduvuse tunnuse. Öeldu ei sõltu sellest, kuhu on kehalise väärkohtlemise koosseisulisi tunnuseid hõlmav kuriteokoosseis karistusseadustiku eriosas paigutatud ja milliste õigushüvede kaitsele on see lisaks KarS §-ga 121 kaitstavale õigushüvele veel suunatud (nt KarS § 263 lg 1 p 1 puhul avalik kord). Mõistagi langeb KarS § 121 lg 2 p 3 alla ka varasem raske tervisekahjustuse tekitamine (KarS § 118), mis sisaldab kehalise väärkohtlemise koosseisu realiseerimist (täpsemini tervise kahjustamist) (vt RKKKo 1-17-105/35, p 11). (p 10)
Samuti täidab kehalise väärkohtlemise korduvuse tunnuse varem toime pandud tapmine (KarS § 113) või mõrv (KarS § 114). KarS § 121 kaitseb teise inimese tervist ehk kehalist ja vaimset heaolu (vt RKKKo 1-18-5540/50, p 14). Inimese tervis on olemuslikult seotud elu kui õigushüvega. Elu kaitseks kehtestatud kuriteokoosseisud on suunatud sisuliselt inimese kehalise puutumatuse kõige intensiivsema ründe vastu. Kuna elu on tervisest õigushüvena kaalukam ehk siis seda kaitsvad koosseisud ületavad oma raskusastmelt kehalise väärkohtlemise koosseisu, siis seda enam täidab kehalise väärkohtlemise korduvuse tunnuse ka varem toime pandud tapmine või mõrv. Kui isik paneb toime kehalise väärkohtlemise ja ta on varem süüdi mõistetud näiteks mõrva eest, näitab seegi tema retsidiivsust KarS § 121 lg 2 p 3 tähenduses. (p 11)
Korduvuse tunnuse olemasolu on üks tõendamiseseme asjaoludest (KrMS § 62 p 2). Prokuratuur peab näitama, et varem toime pandud kuritegu kätkes kehalist väärkohtlemist. Näiteks kui isik on varem mõistetud süüdi vägistamises (KarS § 141), siis tuleb talle KarS § 121 lg 2 p 3 tähenduses korduvuse omistamiseks tõendada, et vägistamine seisnes muu hulgas vägivalla kasutamises KarS § 121 mõttes. (p 13)
Korduvuse tunnuse olemasolu on üks tõendamiseseme asjaoludest (KrMS § 62 p 2). Prokuratuur peab näitama, et varem toime pandud kuritegu kätkes kehalist väärkohtlemist. Näiteks kui isik on varem mõistetud süüdi vägistamises (KarS § 141), siis tuleb talle KarS § 121 lg 2 p 3 tähenduses korduvuse omistamiseks tõendada, et vägistamine seisnes muu hulgas vägivalla kasutamises KarS § 121 mõttes. (p 13)
|
| 1-18-7408/62
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
08.05.2020 |
|
Riigikohtu praktikas on jätkuva ja korduvate süütegude eristamisel leitud järgmist. Ühe teoga on tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. Hindamaks, kas tegemist on ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud üldjuhul ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toime pandud süütegu. Sarnased on sellised teod, mis ründavad sarnastel asjaoludel sama õigushüve ja täidavad sama süüteokoosseisu ning on omavahel reeglina ka ajaliselt ja ruumiliselt lähedased. Ühtset tahtlust näitab see, kui isiku tahtlus hõlmab juba enne ühe niisuguse teo lõpuleviimist ka järgmise teo. (Vt nt RKKKo 1-15-11032/308, p 34 ning RKKKo 1-17-11432/93, p 9.) Eeltoodud kriteeriumid kogumis aitavad hinnata, kas tegude toimepanemise asjaolud on käsitatavad jätkuva või korduva teona. (p 10)
Isiku sarnane tegutsemismuster, sama õigushüve ründamine ja sama süüteokoosseisu realiseerimine võivad esineda ka korduvuse puhul, mistõttu ei ole need piisavad korduvuse eristamiseks jätkuvusest. Süstemaatiline käitumine, mille eesmärk oli saada varjatult ning teiste isikute kaudu kasu, ei kinnita samuti tegude jätkuvust, kuivõrd ka kuritegude korduva toimepanemise eesmärk võib olla varalise kasu saamine. Toimingupiirangute rikkumine ajaliselt lähedaste või mingis osas kattuvate riigihangete läbiviimisel pole jätkuva teo tuvastamisel määrava tähendusega (vt ka RKKKo 1-15-11032/308, p 36). (p 11)
Riigihangete läbiviimisel on toimingupiirangute rikkumisi võimalik toime panna kuni hankemenetluse lõpuni, s.t kas hankemenetluse tühistamiseni või hankelepingu sõlmimiseni. KarS §-s 3001 sätestatud koosseisu tuvastamisel ei ole tagajärje saabumine (nt riigihanke võitmine ja/või hankelepingu sõlmimine) oluline, sest kuriteona on karistatav ainuüksi toimingupiirangu rikkumine ehk keelatud toimingu või otsuse tegemine. (p 18)
KarS § 81 lg 7 p 2 kohaselt peatub väärteotunnustega teo aegumine kriminaalmenetluse alustamisel kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni. Väärteotunnustega teo puhul, mis üldreeglina aeguks KarS § 81 lg 3 järgi kahe aasta möödumisel, aegumine KarS § 81 lg 8 teise lause kohaselt siiski ei uuene, kui teost on kriminaalmenetluse lõpetamise hetkeks möödunud kolm aastat (vt ka RKKKo 3-1-1-50-16, p-d 21 ja 28). Sellises olukorras ei ole väärteotunnustega teo osas väärteomenetluse alustamine enam võimalik ning isik tuleb temale esitatud etteheites õigeks mõista (vt RKKKo 3-1-1-22-15, p 14). (p 20)
Süüdimõistmise mahu oluline vähenemine kriminaalmenetluse osaliselt aegumisega lõpetamise ning ühe teo osas süüdistatava õigeksmõistmise tõttu olukorras, kus prokuratuur ei ole kassatsiooni esitanud, tingib süüdistatavale mõistetud karistuse vähendamise. (p 22)
KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seotud erandid). Kohtupraktika kohaselt tuleb seda normi kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. Sellisel juhul jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (Vt viimati RKKKo 1-17-11682/102, p 26.) (p 25)
Kliendil ja kaitsjal ei ole keelatud kokku leppida õigusteenuse osutamise kindlas tasus (AdvS § 61 lg 1 p 2), kuid esitades kohtule valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise taotluse, peab see võimaldama kohtul analüüsida osutatud õigusteenuse põhjendatust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, s.t eelkõige töötunni hinna ja tööaja adekvaatsust. Olukorras, kus kaitsjatasu taotlusest ega arvetest ei nähtu menetlustoimingutele kulutatud aega ega kaitsja tunnihinda, tuvastab kohus ka need asjaolud enda äranägemisel hinnanguliselt, arvestades kohtupraktikat ning mõistlikkuse põhimõtet. (Vt ka RKKKo 3-1-1-14-14, p-d 1067 ja 1068.) (p 26)
Maakohtu otsuses märgitud edasikaebekord, mille kohaselt tuleb apellatsioon esitada ringkonnakohtule maakohtu kaudu, on ekslik, sest juba 29. märtsist 2015 kehtiva KrMS § 319 lg 2 redaktsiooni kohaselt esitatakse apellatsioon otse ringkonnakohtule. (p 29)
|
| 1-15-11032/308
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
13.05.2019 |
|
Kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu määrust on võimalik vaidlustada vaid KrMS 8. peatüki 5. jaos sätestatud uurimiskaebemenetluse korras (KrMS §-d 228–232), s.t kuni süüdistusakti koostamiseni. (p-d 20 ja 21)
Kuivõrd kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keeldu tuleb soovi korral vaidlustada uurimiskaebemenetluses, ei ole süstemaatilise tõlgendamise tulemusel põhjendatud hinnata selle tõkendi kohaldamise seaduslikkust veel teist korda kriminaalasja arutamisel kohtumenetluses. See tähendab, et olenemata sellest, kas elukohast lahkumise keeldu vaidlustati uurimiskaebemenetluses või mitte, ei ole kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu tõkendi õiguspärasust võimalik kohtumenetluses enam hinnata. (p-d 22 ja 24)
Kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu määrust on võimalik vaidlustada vaid KrMS 8. peatüki 5. jaos sätestatud uurimiskaebemenetluse korras (KrMS §-d 228–232), s.t kuni süüdistusakti koostamiseni. (p-d 20 ja 21)
Kuivõrd kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keeldu tuleb soovi korral vaidlustada uurimiskaebemenetluses, ei ole süstemaatilise tõlgendamise tulemusel põhjendatud hinnata selle tõkendi kohaldamise seaduslikkust veel teist korda kriminaalasja arutamisel kohtumenetluses. See tähendab, et olenemata sellest, kas elukohast lahkumise keeldu vaidlustati uurimiskaebemenetluses või mitte, ei ole kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu tõkendi õiguspärasust võimalik kohtumenetluses enam hinnata. (p-d 22 ja 24)
Tõkendi määruse vaidlustamisel tuleb hinnata selle kohaldamise põhjendatust määruse tegemise hetke seisuga ehk tuleb lähtuda neist asjaoludest, mis olid menetlejale teada tõkendi kohaldamise määruse tegemise ajal. (p 23)
NB! Seisukoha muutus!
Kelmuse üldkoosseisu ja arvutikelmuse puhul ei pea petmisteo toimepanija ning kasusaaja isik kokku langema ning ka kindlustuskelmuse puhul võib teo täideviijaks olla isik, kes ise ei ole kindlustushüvitise saaja (vt RKKKo 3-1-1-114-12, p 6; RKKKo 3-1-1-51-14, p 24 ja RKKKo 3-1-1-105-13, p 22.2). (p 27)
Erinevalt kelmuse üldkoosseisust, millega kaitstavaks õigushüveks on vara tervikuna, kaitseb soodustuskelmuse koosseis üksnes spetsiifilist liiki vara, s.o avalikke rahalisi ja muid majanduslikke vahendeid (vt RKKKo 3-1-1-96-16, p 9). Soodustuskelmus on teiste kelmuse koosseisudega sarnane ega nõua seega, et pettusliku teo toimepanija ja tegelik kasusaaja oleksid üks ja sama isik. (p 29)
Kriminaalkolleegiumi kogu koosseis muudab 25. novembri 2016. a otsuse asjas nr 3-1-1-96-16 p-s 10 märgitud seisukohta ning leiab, et soodustuskelmus ei ole erilise isikutunnusega koosseis KarS § 24 lg 1 mõttes. Soodustuskelmuse esimese teoalternatiivi ehk pettuse teel soodustuse saamise kuriteokoosseisu sedastamiseks on vajalik tuvastada esmalt pettuslik tegu, mille tulemusena satub teine isik eksimusse ja teeb varakäsutuse, ning teiseks seeläbi soodustuse saamine majandustegevuses osaleva isiku poolt. (p 31)
Soodustuskelmuse katse alguseks on toetuse taotluse esitamine kui esimene petmistegu ning kuritegu on lõpule viidud alles toetuse väljamaksmisega taotlejale (vt nt RKKKo 3-1-1-54-15). (p 40)
Kui kohus tuvastab, et soodustuskelmuse on toime pannud kaastäideviijatena mitu süüdistatavat, vastutab igaüks ka teiste poolt faktiliselt toimepandu, mitte ainult enda poolt tehtu eest. See tähendab, et ka aegumistähtaja algust ei tule arvestada mitte iga isiku enda viimasest teopanusest, vaid kaastäideviija viimasest teost, mis oli suunatud kuriteokoosseisu täitmisele. (p 45)
Ainuüksi asjaolu, et kuritegelike plaanidega isikul on eesmärk saada võimalikult suurt varalist kasu, ei ole piisav sedastamaks isiku poolt toime pandud kõikide tegude osas ühtset tahtlust ühe jätkuva teo mõttes. (p 37)
Süüteo aegumise üle otsustamisel tuleb kohaldada isikule kõige soodsamat aegumise regulatsiooni alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni (vt RKKKo 1-17-4243/30, p 11). (p 43)
Kui kohus tuvastab, et soodustuskelmuse on toime pannud kaastäideviijatena mitu süüdistatavat, vastutab igaüks ka teiste poolt faktiliselt toimepandu, mitte ainult enda poolt tehtu eest. See tähendab, et ka aegumistähtaja algust ei tule arvestada mitte iga isiku enda viimasest teopanusest, vaid kaastäideviija viimasest teost, mis oli suunatud kuriteokoosseisu täitmisele. (p 45)
Soodustuskelmuse katse alguseks on toetuse taotluse esitamine kui esimene petmistegu ning kuritegu on lõpule viidud alles toetuse väljamaksmisega taotlejale (vt nt RKKKo 3-1-1-54-15). (p 40)
|
| 1-17-11432/93
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
27.03.2019 |
|
Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud, üldjuhul ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toime pandud süütegu. Sarnased on sellised teod, mis ründavad sarnastel asjaoludel sama õigushüve ja täidavad sama süüteokoosseisu ning on omavahel reeglina ka ajaliselt ja ruumiliselt lähedased. Ühtset tahtlust näitab see, kui isiku tahtlus hõlmab juba enne ühe niisuguse teo lõpuleviimist ka järgmise teo. Jätkuva süüteo korral ei käsitata iga üksikut tegu jätkuva tervikteo suhtes iseseisvana ja need näiliselt iseseisvad teod ei moodusta omavahel kogumit. Küll aga on oluline, et kõik sellised teod oleksid eraldivõetuna koosseisupärased, õigusvastased ja süülised. (Vt RKKKo 3-1-1-4-04, p-d 13 ja 14 ning 3-1-1-14-14, p 1022 jj.) (p 9)
Süüdistatava käitumine oli kõikidel üksikjuhtudel suunatud amfetamiini ebaseaduslikule omandamisele ja edasiandmisele. Tema arvukad amfetamiini käitlemise teod olid ajaliselt küllaltki lähedased. Kuna süüdistatav omandas amfetamiini pidevalt ja selle üheks eesmärgiks oli aine järjepidev edasiandmine erinevatele isikutele, võib järeldada, et need erinevad üksikkorrad olid kaetud ühtse tahtlusega. Neil asjaoludel tuleb süüdistatavale süüks arvatud käitlemistegusid õiguslikult hinnata tervikuna ja lugeda need üheks jätkuvaks kuriteoks. Ka senises kohtupraktikas on sarnastel asjaoludel narkootilise aine ebaseaduslikku käitlemist käsitatud õiguslikult jätkuvana (vt RKKKo 3-1-1-4-04, p 14 ja 3-1-1-121-06, p 14). (p 10)
Jätkuv kuritegu on õigusliku teoühtsuse põhimõttest lähtuvalt üks tegu, mille eest saab mõista vaid ühe karistuse (vt ka RKKKo 3-1-1-4-04, p-d 8.2 ja 13). Ehkki jätkuva kuriteo moodustavad sellised teod, mis on eraldivõetuna koosseisupärased, õigusvastased ja süülised, ei tohi neid tegusid siiski lahutada ja mõista igaühe eest eraldi karistust. Sama põhimõte kehtib ka siis, kui jätkuva kuriteo toimepanemise ajal tunnistatakse isik süüdi mõnes teises kuriteos. Selliselgi juhul ei saa jätkuvat kuritegu jagada erinevateks karistatavateks tegudeks ja mõista süüdistatavale eraldi karistusi. Vastasel korral oleks põhjust rääkida õigusliku teoühtsuse põhimõtte rikkumisest ja see viiks olemusliku vastuoluni jätkuva kuriteo kui õiguslikus mõttes ühe teo eest karistamisel. Eelnevast järeldub seegi, et jätkuva kuriteo korral ei tohi mõista liitkaristust nii KarS § 65 esimese kui ka teise lõike alusel. Jätkuv kuritegu ei saa õiguslikult ühe teona olla käsitatav eraldivõetult nii teona, mis pandi toime enne süüdimõistvat kohtuotsust, kui ka teona, mis pandi toime pärast seda otsust KarS § 65 lõigete 1 ja 2 mõttes. Mõistagi ei tähenda see seda, nagu ei saaks jätkuva kuriteo puhul järgneda liitkaristuse mõistmist kummagi sätte kohaselt. Jätkuv kuritegu tuleb kvalifitseerida viimase osateo toimepanemisel kehtinud karistusseaduse järgi (vt ka RKKKo 1-17-4243/30, p 13). Sellest tulenevalt peab viimase osateo ajal kehtinud seaduse järgi mõistma süüdistatavale reeglina ka karistuse. Kui jätkuv kuritegu pannakse toime enne ja pärast eelmist süüdimõistvat otsust, saab järelikult rääkida teost pärast selle kohtuotsuse kuulutamist KarS § 65 lg 2 mõttes. (p-d 14-15)
Liitkaristuse saab KarS § 65 lõike 1 (kuritegude hiljem tuvastatud kogum) kui lõike 2 (kohtuotsuste kogum) alusel mõista üksnes olukorras, kus enne ja pärast eelmist süüdimõistvat otsust on toime pandud erinevad karistatavad teod (vt ka RKKKo 1-17-7807/34, p 8 jj). See ei hõlma juhtusid, kus tegemist on ühe jätkuva kuriteoga, mis ulatub ajaliselt nii enne kui ka pärast seda kohtuotsust. (p 13)
Jätkuv kuritegu on õigusliku teoühtsuse põhimõttest lähtuvalt üks tegu, mille eest saab mõista vaid ühe karistuse (vt ka RKKKo 3-1-1-4-04, p-d 8.2 ja 13). Ehkki jätkuva kuriteo moodustavad sellised teod, mis on eraldivõetuna koosseisupärased, õigusvastased ja süülised, ei tohi neid tegusid siiski lahutada ja mõista igaühe eest eraldi karistust. Sama põhimõte kehtib ka siis, kui jätkuva kuriteo toimepanemise ajal tunnistatakse isik süüdi mõnes teises kuriteos. Selliselgi juhul ei saa jätkuvat kuritegu jagada erinevateks karistatavateks tegudeks ja mõista süüdistatavale eraldi karistusi. Vastasel korral oleks põhjust rääkida õigusliku teoühtsuse põhimõtte rikkumisest ja see viiks olemusliku vastuoluni jätkuva kuriteo kui õiguslikus mõttes ühe teo eest karistamisel. Eelnevast järeldub seegi, et jätkuva kuriteo korral ei tohi mõista liitkaristust nii KarS § 65 esimese kui ka teise lõike alusel. Jätkuv kuritegu ei saa õiguslikult ühe teona olla käsitatav eraldivõetult nii teona, mis pandi toime enne süüdimõistvat kohtuotsust, kui ka teona, mis pandi toime pärast seda otsust KarS § 65 lõigete 1 ja 2 mõttes. Mõistagi ei tähenda see seda, nagu ei saaks jätkuva kuriteo puhul järgneda liitkaristuse mõistmist kummagi sätte kohaselt. Jätkuv kuritegu tuleb kvalifitseerida viimase osateo toimepanemisel kehtinud karistusseaduse järgi (vt ka RKKKo 1-17-4243/30, p 13). Sellest tulenevalt peab viimase osateo ajal kehtinud seaduse järgi mõistma süüdistatavale reeglina ka karistuse. Kui jätkuv kuritegu pannakse toime enne ja pärast eelmist süüdimõistvat otsust, saab järelikult rääkida teost pärast selle kohtuotsuse kuulutamist KarS § 65 lg 2 mõttes. (p-d 14-15)
|
| 1-16-9717/24
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
31.05.2018 |
|
NB! Seisukoha muutus!
KarS § 375 („Alkoholi ebaseaduslik käitlemine“) on paigutatud karistusseadustiku 21. peatüki („Majandusalased süüteod“) 1. jakku („Ebaseaduslik majandustegevus“). Selle karistusnormi dispositsioon hõlmab käitlemiseks mittelubatud alkoholi suures koguses valmistamist, villimist, töötlemist, samuti maksumärgiga märgistamata või käitlemiseks mittelubatud alkoholiga kauplemist, selle ladustamist, hoidmist või edasitoimetamist suures koguses. KarS § 375 on koosseisutunnustelt võrreldav AS §-s 53 („Alkoholi käitlemise korra rikkumine“) kirjeldatud väärteokoosseisuga. AS § 53 lg 1 kohaselt on karistatav käitlemiseks mittelubatud alkoholi tootmine, samuti maksumärgiga märgistamata või käitlemiseks mittelubatud alkoholiga kauplemine või kaubanduslikul eesmärgil ladustamine, hoidmine või edasitoimetamine. Lisaks sellele, et isiku vastutusele võtmise eelduseks KarS § 375 järgi on erinevalt AS §-st 53 käitlemiseks mittelubatud või maksumärgiga märgistamata alkoholi suur kogus, eristab neid süüteokoosseise sõnastuse poolest muu hulgas ka see, et AS § 53 räägib käitlemiseks mittelubatud või maksumärgistamata alkoholi hoidmise, ladustamise või edasitoimetamise kaubanduslikust eesmärgist. (p 13)
KarS § 375 kujutab endast blanketset süüteokoosseisu, mida tuleb sisustada alkoholiseaduse sätete kaudu. Kuigi KarS § 375 eristab teoobjektina käitlemiseks mittelubatud alkoholi ja maksumärgiga märgistamata alkoholi, on ka maksumärgistamata alkohol käitlemiseks mittelubatud alkohol AS § 7 lg 1 p 1 ja § 4 lg 1 p 6 järgi. Kuna käitlemiseks mittelubatud alkoholi mõiste hõlmab maksumärgiga märgistamata alkoholi, tuleb KarS § 375 blanketsust arvestades ka maksumärgistamata alkoholi hoidmise, ladustamise või edasitoimetamise sisustamisel juhinduda alkoholiseaduses sätestatust. (p 14)
KarS § 375 järgi karistatavaks teoks on üldistatult suures koguses alkoholi ebaseaduslik käitlemine. Alkoholi käitlemise mõiste on alkoholiseaduses üheselt ja täpselt määratletud. AS § 3 („Alkoholi käitlemine“) lg 1 p 6 kohaselt on alkoholi käitlemine selle hoidmine, ladustamine või edasitoimetamine kaubanduslikul eesmärgil. Alkoholi käitlemise mõistet piiritleb järelikult lisaks muule AS § 3 lg 1 p 6 järgi see, et alkoholi hoidmine, ladustamine või edasitoimetamine on käsitatav alkoholi käitlemisena üksnes juhul, kui see toimub kaubanduslikul eesmärgil. (p 15)
Eeltoodu alusel tuleb ka suures koguses käitlemiseks mittelubatud alkoholi, sh maksumärgistamata alkoholi hoidmise, ladustamise või edasitoimetamise all KarS § 375 tähenduses mõista kitsalt sellise alkoholi hoidmist, ladustamist või edasitoimetamist just kaubanduslikul eesmärgil (vt RKKKo 3-1-1-3-09, p 22). Vastasel korral oleks KarS § 375 sätestatud teisest õigusharust sõltumatult, lugedes karistatavaks teoks käitlemiseks mittelubatud alkoholi hoidmise, ladustamise või edasitoimetamise, sõltumata sellest, millisel eesmärgil alkoholi käideldakse. See ei oleks aga kooskõlas karistusõiguse aktsessoorsuse põhimõttega. (p 16)
Blanketset kuriteokoosseisu tuleb sisustada seadusest või muudest õigusaktidest tulenevate kohustuste või keeldudega, mille rikkumises koosseisu realiseerimine seisneb (vt RKKKo 3-1-1-36-12, p 16.1). Arvestades seda, et alkoholiseaduses sätestatud (eri)nõuded alkoholi käitlemisele ei kehti alkoholi hoidmisel, ladustamisel või edasitoimetamisel mitteärilisel eesmärgil, ei saa ka suures koguses käitlemiseks mittelubatud alkoholi hoidmine, ladustamine või edasitoimetamine mitteärilisel eesmärgil tuua kaasa kriminaalvastutust KarS § 375 järgi. Teisiti väljendatuna ei tulene alkoholiseadusest sellist kohustust või keeldu, mille rikkumise korral oleks suures koguses alkoholi hoidmise, ladustamise või edasitoimetamisega mitteärilisel eesmärgil täidetud KarS §-s 375 kirjeldatud koosseis. Seega peab isiku karistamiseks KarS § 375 järgi tuvastama käitlemiseks mittelubatud, sh maksumärgistamata alkoholi hoidmise, ladustamise või edasitoimetamise kaubandusliku eesmärgi. (p 17)
Blanketset kuriteokoosseisu tuleb sisustada seadusest või muudest õigusaktidest tulenevate kohustuste või keeldudega, mille rikkumises koosseisu realiseerimine seisneb (vt ka RKKKo 3-1-1-36-12, p 16.1).
|
| 1-17-4243/30
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
08.02.2018 |
|
Süüteo aegumise üle otsustamisel tuleb kohaldada isikule kõige soodsamat aegumise regulatsiooni alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni, s.o rakendada KarS § 5 lg 2 põhimõtteid. Otsustades, millisest regulatsioonist lähtuda, tuleb arvesse võtta kõiki vastava seadusega ette nähtud aegumise peatumise ja katkemise aluseid ning neis tehtud muudatusi. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. novembri 2002. a määrus asjas nr 3-1-1-114-02, p 6.3 ja 27. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-50-16, p 25). Põhimõtteliselt samale seisukohale on Riigikohus asunud ka otsuse täitmise aegumise küsimuses, leides küll, et lähtuda tuleb mitte teo toimepanemise ajal, vaid kohtuotsuse jõustumise ajal kehtinud regulatsioonist, mida tuleb eelistada hilisemale, isiku olukorda ebasoodsalt mõjutavale ehk otsuse täitmise aegumise tähtaega pikendavale regulatsioonile (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. veebruari 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-92-16, p-d 26-27). (p 11)
Kõik kahtlused teo toimepanemise aja tuvastamisel tuleb tõlgendada isiku kasuks, seda nii teo kvalifitseerimise, karistuse mõistmise kui ka aegumise kohaldamise seisukohalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjas nr 3-1-1-14-14, p 1017 ja nr 3-1-1-37-16, p 9). Karistusseadustiku regulatsiooni kohaldamiseks peab kohus tuvastama, et teod on toime pandud karistusseadustiku kehtivuse ajal või, kui teo toimepanemise aja täpsustamine ei osutunud võimalikuks, et karistusseadustiku regulatsioon on isikule soodsam. (p 12)
Jätkuv süütegu kvalifitseeritakse teo lõpuleviimisel kehtinud seaduse järgi. (p 13)
KrK § 115 nägi ette vastutuse vaid naisisikuga suguühendusse astumise eest, seda ka KrK § 115 lg 2 p 3 kui kvalifitseeritud koosseis, mis sätestas karistuse alaealise vägistamise eest. KrK § 1151 lg 2 nägi aga sõltumata kannatanu soost ette vastutuse noorema kui kuueteistaastase isiku suhtes ebaloomulikul viisil toimepandud sugulise kire rahuldamise eest, milleks loeti muu hulgas ka oraalset vahekorda kui nn ersats-suguühendust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 2001. a otsus asjas nr 3-1-1-58-01, p 6.2). (p 12.1)
|
| 3-1-1-77-16
|
Riigikohus |
05.10.2016 |
|
Etteheidetav ei ole see, kui kohus ei ole otsuses selgesõnaliselt eraldi väljendanud, millise karistusnormis sätestatud alternatiivina menetlusalusele isikule etteheidetav tegu kvalifitseerub, kui see nähtub loogiliselt kohtu argumentatsioonist ja on kohtuotsuse põhjal üheselt arusaadav. (p 12)
RavS § 86 lõikes 1 kirjeldatud ja RavS § 107 alusel karistatav väärteokoosseis ei eelda, et tegevus toimuks ravimite väljakirjutamise ja müügi mõjutamise eesmärgil ning et selline tegevus oleks edukas. Tegu on teodeliktiga, mille objektiivsed tunnused seisnevad ravimireklaami nõudeid või RavS §-s 86 sätestatud ravimi väljakirjutamise või müügi mõjutamise keeldu rikkuvates tegudes, ning tagajärje saabumine ei ole koosseisus ette nähtud. See tähendab, et RavS § 107 järgi karistatav ebaõigus ilmneb juba ravimi väljakirjutamist või müüki mõjutavates tegudes endis, mis kahjustavad juba iseenesest väärteokoosseisuga kaitstavat õigushüve – rahvatervise kaitset (vt ka RKKKo 3-1-1-36-12, p 11.3). (p 13.1)
RavS §-s 107 sätestatud väärteo puhul ei ole üldisest KarS § 81 lg-s 3 toodud kaheaastasest aegumistähtajast erandit tehtud. (p 8)
Suure kaitsjatasu puhul tuleb kohtul selle mõistlikkuse hindamisse suhtuda erilise põhjalikkusega ja kohus ei saa piirduda vaid konstateeringuga tasu mõistlikkuse kohta. Kaitsekulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt mutatis mutandis RKTKm 3-2-1-182-15, p 14). Tunnitasu suuruse osas on ka Riigikohus varem viidanud väljakujunenud praktikale, mis aktsepteerib valitud advokaadi keskmise mõistliku tunnitasuna 120 eurot, millele võib lisanduda käibemaks (vt nt RKKKo 3-1-1-84-15, p 15.1; RKKKm 3-1-1-37-14, p 26.3 ja 3-2-1-115-14, p 14). (p 15)
KrMS § 175 lg 1 järgi kuulub menetluskulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust konkreetses väärteoasjas ning väärteoasja mahtu ja keerukust (vt nt RKKKo 3-1-1-104-09, p 15). Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu (näiteks kaitsja kommunikatsioonile kulunud aja eest teavitamaks menetlusalust isikut erinevatest Riigikohtu menetluslikest otsustest) isikule ei hüvitata (vt RKKKo 3-1-1-99-11, p-d 9–12). (p 18.3)
KrMS § 175 lg 2 mõtte kohaselt ei saa sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks (vt RRKKKm 3-1-1-63-13, p 23). Mitme kaitsja tehtud õigusabitoimingu puhul on menetluskulude hulka põhjendatud arvata vaid ühele kaitsjale makstav tasu. (p 18.4)
Menetluskuluna ei saa käsitada tasu kaitsja toimingute eest, mille osas ei ole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et menetlusalusel isikul on tekkinud kohustus nende eest kaitsjale tasuda. (p 18.5)
Valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kindlakstegemisel ei saa piirduda kaitsealuse poolt juba makstud tasuga ning kaitsjale makstava tasu hüvitamiseks piisab sellest, kui kaitsealusel on tekkinud sellise tasu maksmise kohustus (RKKKm 3-1-1-4-14, p 10). Teisisõnu tähendab see eksisteeriva nõude olemasolu, mis eeldab, et õigusabiteenuse osutaja on menetlusalusele isikule osutatud teenuste eest õigustatud tasu nõudma. Tasu maksmise kohustuse olemasolu tuleb menetlusalusel isikul tõendada. VTMS § 23 alusel menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu hüvitamise eelduseks on taotluse ja kuludokumentide esitamine enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (vt ka RKKKo 3-1-1-90-12, p 10). Juhtudel, mil taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks ei ole esitatud ettenähtud menetluskorda järgides, puudub alus menetluskulude hüvitamiseks (RKKKm 3-1-1-70-08, p-d 10 ja 14 ning RKKKo 3-1-1-76-09, p 12). (p 18.5)
Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 202 sätestatut, s.o kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist (vt RKKKo 3-1-1-91-13, p 15). Otstarbekuse alusel menetluse lõpetamine on kohtu kaalutlusotsus, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see ei oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (RKKKo 3-1-1-9-07, p 9.3). (p 14)
Suure kaitsjatasu puhul tuleb kohtul selle mõistlikkuse hindamisse suhtuda erilise põhjalikkusega ja kohus ei saa piirduda vaid konstateeringuga tasu mõistlikkuse kohta. Kaitsekulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt mutatis mutandis RKTKm 3-2-1-182-15, p 14). Tunnitasu suuruse osas on ka Riigikohus varem viidanud väljakujunenud praktikale, mis aktsepteerib valitud advokaadi keskmise mõistliku tunnitasuna 120 eurot, millele võib lisanduda käibemaks (vt nt RKKKo 3-1-1-84-15, p 15.1; RKKKm 3-1-1-37-14, p 26.3 ja 3-2-1-115-14, p 14). (p 15)
Kohtupraktika kohaselt jäävad süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (vt nt RKKKo 3-1-1-61-08, p 19.1 ja 3-1-1-92-13, p 29.2). Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (vt RKKKo 3-1-1-61-08, p 19.2). Need põhimõtted on ülekantavad ka väärteomenetlusele. Seega tuleb riigil VTMS § 23 alusel hüvitada üksnes need menetlusalusel isikul kassatsioonimenetluses tekkinud kulud, mis on seotud väärteomenetluse osalise lõpetamisega aegumise tõttu (vt ka RKKKo 3-1-1-32-15, p 10). (p 18.2)
KrMS § 175 lg 1 järgi kuulub menetluskulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust konkreetses väärteoasjas ning väärteoasja mahtu ja keerukust (vt nt RKKKo 3-1-1-104-09, p 15). Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu (näiteks kaitsja kommunikatsioonile kulunud aja eest teavitamaks menetlusalust isikut erinevatest Riigikohtu menetluslikest otsustest) isikule ei hüvitata (vt RKKKo 3-1-1-99-11, p-d 9–12). (p 18.3)
KrMS § 175 lg 2 mõtte kohaselt ei saa sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks (vt RRKKKm 3-1-1-63-13, p 23). Mitme kaitsja tehtud õigusabitoimingu puhul on menetluskulude hulka põhjendatud arvata vaid ühele kaitsjale makstav tasu. (p 18.4)
Menetluskuluna ei saa käsitada tasu kaitsja toimingute eest, mille osas ei ole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et menetlusalusel isikul on tekkinud kohustus nende eest kaitsjale tasuda. (p 18.5)
Valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kindlakstegemisel ei saa piirduda kaitsealuse poolt juba makstud tasuga ning kaitsjale makstava tasu hüvitamiseks piisab sellest, kui kaitsealusel on tekkinud sellise tasu maksmise kohustus (RKKKm 3-1-1-4-14, p 10). Teisisõnu tähendab see eksisteeriva nõude olemasolu, mis eeldab, et õigusabiteenuse osutaja on menetlusalusele isikule osutatud teenuste eest õigustatud tasu nõudma. Tasu maksmise kohustuse olemasolu tuleb menetlusalusel isikul tõendada. VTMS § 23 alusel menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu hüvitamise eelduseks on taotluse ja kuludokumentide esitamine enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (vt ka RKKKo 3-1-1-90-12, p 10). Juhtudel, mil taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks ei ole esitatud ettenähtud menetluskorda järgides, puudub alus menetluskulude hüvitamiseks (RKKKm 3-1-1-70-08, p-d 10 ja 14 ning RKKKo 3-1-1-76-09, p 12). (p 18.5)
Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 202 sätestatut, s.o kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist (vt RKKKo 3-1-1-91-13, p 15). Otstarbekuse alusel menetluse lõpetamine on kohtu kaalutlusotsus, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see ei oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (RKKKo 3-1-1-9-07, p 9.3). (p 14)
|
| 3-1-1-72-16
|
Riigikohus |
29.09.2016 |
|
Kuriteo toimepanemine kannatanu provotseerimise tõttu, ilma et see kutsuks süüdistatavas esile tugeva hingelise erutuse seisundit (KarS § 57 lg 1 p 6), ei ole tõepoolest expressis verbis karistust kergendav asjaolu KarS § 57 lg 1 järgi. Ent sama paragrahvi lõige 2 võimaldab kohtul arvestada kergendava asjaoluna ka muid, lõikes 1 loetlemata asjaolusid. Kannatanu provotseeriv käitumine võib sõltuvalt kuriteo toimepanemise asjaoludest olla käsitatav kergendava asjaoluna just KarS § 57 lg 2 mõttes. Selleks tuleb aga kohtul muu hulgas tuvastada, et kannatanu provokatsioon kutsus vahetult esile süüdistatava ründe ja oli seega kuriteo toimepanemise üheks ajendiks. (p 6)
1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 121 lg 2 p 3 sisaldab kehalise väärkohtlemise kvalifitseeriva tunnusena korduvust, mille omistamiseks peab isik olema vähemalt kahel korral toime pannud selle kuriteo. Korduvus ehk retsidiiv võib olla nii faktiline kui ka juriidiline (vt ka RKKKm 3-1-1-61-15, p 11.1-11.2). Seega ei ole oluline, kas isik on kehalise väärkohtlemise eest süüdi mõistetud ja seejärel uue kuriteo toime pannud (juriidiline retsidiiv) või on isik pannud toime vähemalt kaks kehalist väärkohtlemist, mille eest ei ole teda varem karistatud, ning need tuvastatakse ühes kriminaalmenetluses (faktiline retsidiiv). (Vt mutatis mutandis RKKKm 3-1-1-75-15, p 8). Selleks et isikule inkrimineerida kehalise väärkohtlemise toimepanemine korduvalt KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, ei ole nõutav, et kõik kehalised väärkohtlemised oleksid toime pandud pärast KarS § 121 lg 2 p 3 kehtestamist ehk siis pärast 1. jaanuarit 2015 (vt mutatis mutandis mootorsõiduki süstemaatilise juhtimisõiguseta juhtimise kohta: RKKKm 3-1-1-75-15, p d 8–10). Kui süüdistatav on erinevad kehalised väärkohtlemised pannud toime enne 1. jaanuari 2015 ja pärast seda ning need kuriteod tuvastatakse ühes kriminaalmenetluses, tuleb tema tegu kvalifitseerida üksnes KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ning enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 121 neeldub selles. (p-d 9-10)
|
| 3-1-1-53-16
|
Riigikohus |
15.06.2016 |
|
Ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et järgitud on selle kogumisele seadusega seatud nõudeid ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu (n-ö juhuleid) vastab KrMS § 110 lg 1 tunnustele. Seejuures peab kohus ka uue kriminaalasja raames ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio-põhimõtte järgimist (RKKKo 3-1-1-10-11, p 19 ja 3-1-1-14-14, p 801). (p 14)
VTMS § 32 lg 2 kohaselt võib kriminaalmenetluses jälitustoiminguga kogutud teavet väärteomenetluses tõendina kasutada vaid asjas, milles on kriminaalmenetlus lõpetatud. Kui jälitustoimingu protokoll on koostatud teise kriminaalasja menetluse raames, välistab juba see asjaolu kõnealuse menetlusdokumendi tõendina kasutamise hilisemas teist isikut puudutavas väärteomenetluses. VTMS § 32 lg 2 alusel jälitustoimingu protokolli tõendikogumist väljajätmisest ei saa aga veel iseenesest järeldada, et kriminaalmenetluses eirati jälitustoimingu tegemisel KrMS § 1261 lg 4 nõudeid. (p 16)
Kui maakohus on kohtuliku arutamise käigus küll jälitustoimingu seaduslikkust kontrollinud ja põhjendanud otsuses ultima ratio-põhimõtte kontrolli tulemust, kuid ei ole võtnud väärteoasja materjali juurde jälitustoimingu aluseks olnud lubasid ega ka põhjendatud, miks neis dokumentides sisalduvat teavet menetlusosalistele tervikuna avaldada ei saa, siis on jälitustoimingu seaduslikkuse hindamisel rikutud otsuse põhjendamise nõudeid. See on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 18)
Väärteokatse on KarS § 251 järgi karistatav üksnes karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud juhtudel. Kui KarS § 325 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärtegu pandi toime enne 1. jaanuari 2015, kuid süüdlase tegu jäi katsestaadiumi, siis on KarS § 251 näol tegemist tagasiulatuvat jõudu omava seadusega, mis välistab teo karistatavuse KarS § 5 lg 2 kohaselt, kuna KarS § 325 lg 1 väärteokatse eest vastutust ette ei näe. (p-d 9-10)
Väärteokatse on KarS § 251 järgi karistatav üksnes karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud juhtudel. Kui KarS § 325 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärtegu pandi toime enne 1. jaanuari 2015, kuid süüdlase tegu jäi katsestaadiumi, siis on KarS § 251 näol tegemist tagasiulatuvat jõudu omava seadusega, mis välistab teo karistatavuse KarS § 5 lg 2 kohaselt, kuna KarS § 325 lg 1 väärteokatse eest vastutust ette ei näe. (p-d 9-10)
KarS § 325 kujutab endast formaalset teodelikti, mille objektiivsed tunnused seisnevad kinnipidamiskohas keelatud aine või eseme üleandmises kinnipeetavale, arestialusele või vahistatule. Kui on tuvastatud, et menetlusalune isik andis kinnipeetavale üle esemed, mis on vanglas keelatud, ja nende esemete üleandmise ning leidmise vahel on selge ajaline ja ruumiline erinevus, tuleb sellist käitumist käsitada lõpuleviidud teona, millega täideti KarS § 325 dispositsiooni objektiivsed tunnused. (p 11)
VTMS § 32 lg 2 kohaselt võib kriminaalmenetluses jälitustoiminguga kogutud teavet väärteomenetluses tõendina kasutada vaid asjas, milles on kriminaalmenetlus lõpetatud. Kui jälitustoimingu protokoll on koostatud teise kriminaalasja menetluse raames, välistab juba see asjaolu kõnealuse menetlusdokumendi tõendina kasutamise hilisemas teist isikut puudutavas väärteomenetluses. VTMS § 32 lg 2 alusel jälitustoimingu protokolli tõendikogumist väljajätmisest ei saa aga veel iseenesest järeldada, et kriminaalmenetluses eirati jälitustoimingu tegemisel KrMS § 1261 lg 4 nõudeid. (p 16)
VTMS § 32 lg 2 kohaselt võib kriminaalmenetluses jälitustoiminguga kogutud teavet väärteomenetluses tõendina kasutada vaid asjas, milles on kriminaalmenetlus lõpetatud. Kui jälitustoimingu protokoll on koostatud teise kriminaalasja menetluse raames, välistab juba see asjaolu kõnealuse menetlusdokumendi tõendina kasutamise hilisemas teist isikut puudutavas väärteomenetluses. VTMS § 32 lg 2 alusel jälitustoimingu protokolli tõendikogumist väljajätmisest ei saa aga veel iseenesest järeldada, et kriminaalmenetluses eirati jälitustoimingu tegemisel KrMS § 1261 lg 4 nõudeid. (p 16)
VTMS § 99 lg 8 alusel saab tunnistaja varem antud ütlusi avaldada vaid siis, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (RKKKo 3-1-1-74-07, p 5.1). Arusaam, justkui võiks kohus suulise menetluse korral tõendite vahetust kohtulikust uurimisest otstarbekuse kaalutlusel loobuda ja tugineda selle asemel väärteoasja toimikus olevatele tõenditele, tähendaks irdumist VTMS § 123 lg-s 2 kajastatud nõudest arutada väärteoasja täies ulatuses. Tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine, kui selleks puudus VTMS § 99 lg-s 8 märgitud alus, ja neile ütlustele otsuse järelduste rajamine kujutab seetõttu endast VTMS § 123 lg 2 nõuete eiramist, millega on muu hulgas rikutud ka menetlusaluse isiku õigust tunnistajaid vahetult küsitleda. Neid eksimusi tuleb käsitada väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p-d 19-21)
VTMS § 99 lg 8 alusel saab tunnistaja varem antud ütlusi avaldada vaid siis, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (RKKKo 3-1-1-74-07, p 5.1). Arusaam, justkui võiks kohus suulise menetluse korral tõendite vahetust kohtulikust uurimisest otstarbekuse kaalutlusel loobuda ja tugineda selle asemel väärteoasja toimikus olevatele tõenditele, tähendaks irdumist VTMS § 123 lg-s 2 kajastatud nõudest arutada väärteoasja täies ulatuses. Tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine, kui selleks puudus VTMS § 99 lg-s 8 märgitud alus, ja neile ütlustele otsuse järelduste rajamine kujutab seetõttu endast VTMS § 123 lg 2 nõuete eiramist, millega on muu hulgas rikutud ka menetlusaluse isiku õigust tunnistajaid vahetult küsitleda. Neid eksimusi tuleb käsitada väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p-d 19-21)
Kui maakohus on kohtuliku arutamise käigus küll jälitustoimingu seaduslikkust kontrollinud ja põhjendanud otsuses ultima ratio-põhimõtte kontrolli tulemust, kuid ei ole võtnud väärteoasja materjali juurde jälitustoimingu aluseks olnud lubasid ega ka põhjendatud, miks neis dokumentides sisalduvat teavet menetlusosalistele tervikuna avaldada ei saa, siis on jälitustoimingu seaduslikkuse hindamisel rikutud otsuse põhjendamise nõudeid. See on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 18)
VTMS § 99 lg 8 alusel saab tunnistaja varem antud ütlusi avaldada vaid siis, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (RKKKo 3-1-1-74-07, p 5.1). Arusaam, justkui võiks kohus suulise menetluse korral tõendite vahetust kohtulikust uurimisest otstarbekuse kaalutlusel loobuda ja tugineda selle asemel väärteoasja toimikus olevatele tõenditele, tähendaks irdumist VTMS § 123 lg-s 2 kajastatud nõudest arutada väärteoasja täies ulatuses. Tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine, kui selleks puudus VTMS § 99 lg-s 8 märgitud alus, ja neile ütlustele otsuse järelduste rajamine kujutab seetõttu endast VTMS § 123 lg 2 nõuete eiramist, millega on muu hulgas rikutud ka menetlusaluse isiku õigust tunnistajaid vahetult küsitleda. Neid eksimusi tuleb käsitada väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p-d 19-21)
Väärteomenetluse seadustik ei sätesta kriminaalmenetluse seadustikuga võrreldes erisusi menetluskulude hüvitamise taotluse esitamise tähtaja ega selle menetlemise käigu kohta. VTMS § 2 ja § 38 lg 1 kohaselt tuleb selles küsimuses kohaldada kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 189 lg 2 ning § 306 lg 1 p 14 järgi tuleb taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (vt nt RKKKo 3-1-1-90-12, p 10). Riigikohtul puudub menetluslik alus lahendada maakohtu asemel hilinenult esitatud menetluskulude hüvitamise taotlust ja selline taotlus tuleb jätta kassatsioonimenetluses läbi vaatamata. (p 24)
KarS § 325 kujutab endast formaalset teodelikti, mille objektiivsed tunnused seisnevad kinnipidamiskohas keelatud aine või eseme üleandmises kinnipeetavale, arestialusele või vahistatule. Kui on tuvastatud, et menetlusalune isik andis kinnipeetavale üle esemed, mis on vanglas keelatud, ja nende esemete üleandmise ning leidmise vahel on selge ajaline ja ruumiline erinevus, tuleb sellist käitumist käsitada lõpuleviidud teona, millega täideti KarS § 325 dispositsiooni objektiivsed tunnused. (p 11)
|
Facebook
Twitter