https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 2| Näitan: 1 - 2

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-96-06 PDF Riigikohus 22.12.2006

Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (RKKKo nr 3-1-1-139-05). Süüdistuse sisu ja sellele vastav kuriteo kvalifikatsioon on omavahel subsumtsioonisuhtes, mis tähendab, et süüdistusakti lõpposas märgitavas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb obligatoorselt ära näidata kõik need tema käitumise aspektid, mis prokuratuuri arvates moodustavad kuriteokoosseisu. Seega määrab just materiaalõigusest tuleneva kuriteokoosseisu olemus (koosseisutüüp, selles sisalduvate üksikute tunnuste laad jne) nõuded sellele, millises ulatuses ja viisil tuleb süüdistusakti lõpposas süüdistatava käitumist kirjeldada.


Süüdistuse piiridest väljumine on kaitseõiguse rikkumine ja kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise (RKKKo nr 3-1-1-53-03).


Normatiivsete koosseisutunnuste (nt tunnus ebaseaduslikus korras KarS §-s 257 ette nähtud omavoli süüteokoosseisus) puhul ei ole nõutav, et isik teaks nende täpset juriidilist tähendust, küll on aga vajalik, et isik mõistaks selliste tunnuste üldist sotsiaalset tähendust või vähemalt taolise õiguskeelest pärineva tunnuse üldkeelelist paralleelhinnangut (vt ka RKKKo nr 3-1-1-92-05). Kuna üldkeeleline paralleelhinnang ja vastavate asjaolude sotsiaalse tähenduse mõistmine kujutavad endast tahtliku käitumise eeldust, siis tuleb toimepanija eksimust koosseisu normatiivse tunnuse sotsiaalse tähenduse suhtes käsitada eksimusena süüteokoosseisule vastavas asjaolus KarS § 17 mõttes, mis välistab tahtluse.


KarS §-s 257 ette nähtud omavoli koosseisu näol on tegemist suvalise teokirjeldusega süüteokoosseisuga, mille võib täita iga tegu isiku tõelise või oletatava õiguse teostamisel, tingimusel, et see on ebaseaduslik ning on seotud vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamise, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega või kui sellega on põhjustatud muu oluline kahju (vt ka RKKKo nr 3-1-1-116-01). Eeltoodust tuleneb, et isiku tegevuse ebaseaduslikkus on omavoli koosseisu objektiivse külje kesksemaid tunnuseid, kujutades endast tegu iseloomustavat normatiivset koosseisutunnust. Seega tuleb süüdistatavale omavoli inkrimineerimiseks tema tegevuse ebaseaduslikkus oma tõelise või oletatava õiguse teostamisel faktiliselt tuvastada ja õiguslikult põhistada (vt RKKKo nr 3-1-1-82-01). Kaitseõiguse tagamiseks tuleb KarS §-s 257 ette nähtud omavoli kriminaalasjades süüdistatava tegevuse ebaseaduslikkus avada viitega vastavale õigusnormile juba süüdistuses juhul, kui isiku tegevuse ilmne ebaseaduslikkus ei tulene juba talle KarS § 257 järgi inkrimineeritavate tegude olemusest iseenesest.


Arutades kriminaalasja puuduliku süüdistuse alusel, puuduvad kohtul KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud võistlevuse põhimõttest tulenevalt volitused omal algatusel süüdistust muuta või täiendada, samuti nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist (RKKKm nr 3-1-1-139-05). Eelöeldu välistab ka kohtu omaalgatusliku süüdistuse täiendamise ja täpsustamise kohtuotsuses. Samas annavad KrMS § 268 lg 8 ja § 306 lg 1 p 3 siiski kohtule pädevuse kohtuotsuse tegemisel teatud ulatuses algsest süüdistusest kõrvale kalduda ja anda süüdistatava käitumisele uus, prokuratuuri esitatud süüdistusest erinev õiguslik hinnang. Kasutades talle antud õigust kontrollida süüdistatava tegevuse karistatavust lisaks süüdistusaktis märgitud kuriteokoosseisule ka mõne muu kuriteokoosseisu järgi, peab kohus siiski täiendavalt arvestama KrMS § 268 lg 2 nõuetega, millest tulenevalt on süüdistuse oluline ja süüdistatava olukorda raskendav muutmine nõupidamistoas välistatud. Ainuüksi süüdistuse puudulikkus ei saa olla õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise aluseks. Puuduliku süüdistuse korral on süüdistatava õigeksmõistmine võimalik siis, kui see toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus. Seega peab kohus süüdistuse puudulikkuse korral kohtuotsuses ära näitama, millise KrMS § 309 lg-s 2 nimetatud asjaolu - kuriteosündmuse, kuriteo (s.o kuriteokoosseisu, õigusvastasuse, süü) või tõendatuse - tuvastamatuse süüdistuse puudused endaga kaasa toovad, tingides seeläbi isiku õigeksmõistmise.

3-1-1-92-05 PDF Riigikohus 10.10.2005

Teo keelatuses eksimuse sedastamiseks tuleb lähtuda küsimusest, kas isik saab aru teo materiaalsest õigusvastasusest. Isik ei pea teadma konkreetset seadusesätet (vastavat õigusliku regulatsiooni olemasolu), vaid seda, et teatud tegevus on keelatud. Vältimatu keelueksimus on välistatud, kuna keeld sõita järveluidetele puude alla on ilmne ja üldarusaadav. Mootorsõiduki juht peab tundma liiklusalast regulatsiooni ning LS § 48 lg 1 näeb ette, et mootorsõidukid, välja arvatud eritalituse sõidukid, ei või sõita, peatuda ega parkida väljaspool teed kohtades, mis ei ole ette nähtud mootorsõidukite liikluseks. Nendes kohtades võib liigelda ainult maaomaniku loal.


Kolmeastmeline deliktistruktuur seab õigusliku küsimuse lahendamise metoodikale kindlad nõuded (vt RKKKo-d 3-1-1-148-03, 3-1-1-99-04).


Kui isiku ülekuulamisel antud ütlusi sooviti protokollida väärteoprotokollis, kantakse VTMS § 69 lg 7 kohaselt sinna ka isiku keeldumine ütluste andmisest.


Mõiste "piiranguvöönd" puhul on tegemist normatiivse tunnusega, mille puhul ei pea isik KarS § 17 lg-st 3 tulenevalt teadma selle täpset juriidilist tähendust. Piisav on, et isik teab normatiivse tunnuse sotsiaalset tähendust või vähemalt selle üldkeelelist paralleelhinnangut. Antud juhul tuleb tahtluse väljaselgitamiseks lahendada küsimus, kas isik vähemalt möönis, et veekogude kalda- ja rannaaladel kehtivad teatud tegutsemispiirangud ning kas ta pidas võimalikuks, et viibib alal, kus need piirangud kehtivad.


Otsuses ei ole selgitatud, mille alusel kohus luges ala pindamata metsateeks. Lisaks oleks kohus pidanud juhul, kui ta leidis, et tegemist oli teega, tuvastama ka selle, kas see tee oli ette nähtud mootorsõidukite liiklemiseks.

Kokku: 2| Näitan: 1 - 2

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json