/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-77-16 PDF Riigikohus 05.10.2016
Suure kaitsjatasu puhul tuleb kohtul selle mõistlikkuse hindamisse suhtuda erilise põhjalikkusega ja kohus ei saa piirduda vaid konstateeringuga tasu mõistlikkuse kohta. Kaitsekulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt mutatis mutandis RKTKm 3-2-1-182-15, p 14). Tunnitasu suuruse osas on ka Riigikohus varem viidanud väljakujunenud praktikale, mis aktsepteerib valitud advokaadi keskmise mõistliku tunnitasuna 120 eurot, millele võib lisanduda käibemaks (vt nt RKKKo 3-1-1-84-15, p 15.1; RKKKm 3-1-1-37-14, p 26.3 ja 3-2-1-115-14, p 14). (p 15) KrMS § 175 lg 1 järgi kuulub menetluskulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust konkreetses väärteoasjas ning väärteoasja mahtu ja keerukust (vt nt RKKKo 3-1-1-104-09, p 15). Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu (näiteks kaitsja kommunikatsioonile kulunud aja eest teavitamaks menetlusalust isikut erinevatest Riigikohtu menetluslikest otsustest) isikule ei hüvitata (vt RKKKo 3-1-1-99 11, p-d 9–12). (p 18.3) KrMS § 175 lg 2 mõtte kohaselt ei saa sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks (vt RRKKKm 3-1-1-63 13, p 23). Mitme kaitsja tehtud õigusabitoimingu puhul on menetluskulude hulka põhjendatud arvata vaid ühele kaitsjale makstav tasu. (p 18.4) Menetluskuluna ei saa käsitada tasu kaitsja toimingute eest, mille osas ei ole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et menetlusalusel isikul on tekkinud kohustus nende eest kaitsjale tasuda. (p 18.5) Valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kindlakstegemisel ei saa piirduda kaitsealuse poolt juba makstud tasuga ning kaitsjale makstava tasu hüvitamiseks piisab sellest, kui kaitsealusel on tekkinud sellise tasu maksmise kohustus (RKKKm 3-1-1-4-14, p 10). Teisisõnu tähendab see eksisteeriva nõude olemasolu, mis eeldab, et õigusabiteenuse osutaja on menetlusalusele isikule osutatud teenuste eest õigustatud tasu nõudma. Tasu maksmise kohustuse olemasolu tuleb menetlusalusel isikul tõendada. VTMS § 23 alusel menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu hüvitamise eelduseks on taotluse ja kuludokumentide esitamine enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (vt ka RKKKo 3 1 1 90 12, p 10). Juhtudel, mil taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks ei ole esitatud ettenähtud menetluskorda järgides, puudub alus menetluskulude hüvitamiseks (RKKKm 3-1-1-70-08, p-d 10 ja 14 ning RKKKo 3-1-1-76-09, p 12). (p 18.5)
Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 202 sätestatut, s.o kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist (vt RKKKo 3-1-1-91-13, p 15). Otstarbekuse alusel menetluse lõpetamine on kohtu kaalutlusotsus, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see ei oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (RKKKo 3-1-1-9-07, p 9.3). (p 14)
Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 202 sätestatut, s.o kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist (vt RKKKo 3-1-1-91-13, p 15). Otstarbekuse alusel menetluse lõpetamine on kohtu kaalutlusotsus, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see ei oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (RKKKo 3-1-1-9-07, p 9.3). (p 14)
Suure kaitsjatasu puhul tuleb kohtul selle mõistlikkuse hindamisse suhtuda erilise põhjalikkusega ja kohus ei saa piirduda vaid konstateeringuga tasu mõistlikkuse kohta. Kaitsekulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt mutatis mutandis RKTKm 3-2-1-182-15, p 14). Tunnitasu suuruse osas on ka Riigikohus varem viidanud väljakujunenud praktikale, mis aktsepteerib valitud advokaadi keskmise mõistliku tunnitasuna 120 eurot, millele võib lisanduda käibemaks (vt nt RKKKo 3-1-1-84-15, p 15.1; RKKKm 3-1-1-37-14, p 26.3 ja 3-2-1-115-14, p 14). (p 15) Kohtupraktika kohaselt jäävad süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (vt nt RKKKo 3-1-1-61-08, p 19.1 ja 3-1-1-92-13, p 29.2). Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (vt RKKKo 3-1-1-61 08, p 19.2). Need põhimõtted on ülekantavad ka väärteomenetlusele. Seega tuleb riigil VTMS § 23 alusel hüvitada üksnes need menetlusalusel isikul kassatsioonimenetluses tekkinud kulud, mis on seotud väärteomenetluse osalise lõpetamisega aegumise tõttu (vt ka RKKKo 3-1-1-32-15, p 10). (p 18.2) KrMS § 175 lg 1 järgi kuulub menetluskulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust konkreetses väärteoasjas ning väärteoasja mahtu ja keerukust (vt nt RKKKo 3-1-1-104-09, p 15). Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu (näiteks kaitsja kommunikatsioonile kulunud aja eest teavitamaks menetlusalust isikut erinevatest Riigikohtu menetluslikest otsustest) isikule ei hüvitata (vt RKKKo 3-1-1-99 11, p-d 9–12). (p 18.3) KrMS § 175 lg 2 mõtte kohaselt ei saa sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks (vt RRKKKm 3-1-1-63 13, p 23). Mitme kaitsja tehtud õigusabitoimingu puhul on menetluskulude hulka põhjendatud arvata vaid ühele kaitsjale makstav tasu. (p 18.4) Menetluskuluna ei saa käsitada tasu kaitsja toimingute eest, mille osas ei ole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et menetlusalusel isikul on tekkinud kohustus nende eest kaitsjale tasuda. (p 18.5) Valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kindlakstegemisel ei saa piirduda kaitsealuse poolt juba makstud tasuga ning kaitsjale makstava tasu hüvitamiseks piisab sellest, kui kaitsealusel on tekkinud sellise tasu maksmise kohustus (RKKKm 3-1-1-4-14, p 10). Teisisõnu tähendab see eksisteeriva nõude olemasolu, mis eeldab, et õigusabiteenuse osutaja on menetlusalusele isikule osutatud teenuste eest õigustatud tasu nõudma. Tasu maksmise kohustuse olemasolu tuleb menetlusalusel isikul tõendada. VTMS § 23 alusel menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu hüvitamise eelduseks on taotluse ja kuludokumentide esitamine enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (vt ka RKKKo 3 1 1 90 12, p 10). Juhtudel, mil taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks ei ole esitatud ettenähtud menetluskorda järgides, puudub alus menetluskulude hüvitamiseks (RKKKm 3-1-1-70-08, p-d 10 ja 14 ning RKKKo 3-1-1-76-09, p 12). (p 18.5)
RavS § 86 lõikes 1 kirjeldatud ja RavS § 107 alusel karistatav väärteokoosseis ei eelda, et tegevus toimuks ravimite väljakirjutamise ja müügi mõjutamise eesmärgil ning et selline tegevus oleks edukas. Tegu on teodeliktiga, mille objektiivsed tunnused seisnevad ravimireklaami nõudeid või RavS §-s 86 sätestatud ravimi väljakirjutamise või müügi mõjutamise keeldu rikkuvates tegudes, ning tagajärje saabumine ei ole koosseisus ette nähtud. See tähendab, et RavS § 107 järgi karistatav ebaõigus ilmneb juba ravimi väljakirjutamist või müüki mõjutavates tegudes endis, mis kahjustavad juba iseenesest väärteokoosseisuga kaitstavat õigushüve – rahvatervise kaitset (vt ka RKKKo 3 1 1 36 12, p 11.3). (p 13.1)
RavS §-s 107 sätestatud väärteo puhul ei ole üldisest KarS § 81 lg-s 3 toodud kaheaastasest aegumistähtajast erandit tehtud. (p 8)
Etteheidetav ei ole see, kui kohus ei ole otsuses selgesõnaliselt eraldi väljendanud, millise karistusnormis sätestatud alternatiivina menetlusalusele isikule etteheidetav tegu kvalifitseerub, kui see nähtub loogiliselt kohtu argumentatsioonist ja on kohtuotsuse põhjal üheselt arusaadav. (p 12)
3-1-1-53-16 PDF Riigikohus 15.06.2016
Ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et järgitud on selle kogumisele seadusega seatud nõudeid ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu (n-ö juhuleid) vastab KrMS § 110 lg 1 tunnustele. Seejuures peab kohus ka uue kriminaalasja raames ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio-põhimõtte järgimist (RKKKo 3-1-1-10-11, p 19 ja 3-1-1-14-14, p 801). (p 14) VTMS § 32 lg 2 kohaselt võib kriminaalmenetluses jälitustoiminguga kogutud teavet väärteomenetluses tõendina kasutada vaid asjas, milles on kriminaalmenetlus lõpetatud. Kui jälitustoimingu protokoll on koostatud teise kriminaalasja menetluse raames, välistab juba see asjaolu kõnealuse menetlusdokumendi tõendina kasutamise hilisemas teist isikut puudutavas väärteomenetluses. VTMS § 32 lg 2 alusel jälitustoimingu protokolli tõendikogumist väljajätmisest ei saa aga veel iseenesest järeldada, et kriminaalmenetluses eirati jälitustoimingu tegemisel KrMS § 126^1 lg 4 nõudeid. (p 16) Kui maakohus on kohtuliku arutamise käigus küll jälitustoimingu seaduslikkust kontrollinud ja põhjendanud otsuses ultima ratio-põhimõtte kontrolli tulemust, kuid ei ole võtnud väärteoasja materjali juurde jälitustoimingu aluseks olnud lubasid ega ka põhjendatud, miks neis dokumentides sisalduvat teavet menetlusosalistele tervikuna avaldada ei saa, siis on jälitustoimingu seaduslikkuse hindamisel rikutud otsuse põhjendamise nõudeid. See on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 18)
Väärteokatse on KarS § 25^1 järgi karistatav üksnes karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud juhtudel. Kui KarS § 325 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärtegu pandi toime enne 1. jaanuari 2015, kuid süüdlase tegu jäi katsestaadiumi, siis on KarS § 25^1 näol tegemist tagasiulatuvat jõudu omava seadusega, mis välistab teo karistatavuse KarS § 5 lg 2 kohaselt, kuna KarS § 325 lg 1 väärteokatse eest vastutust ette ei näe. (p-d 9-10)
Väärteokatse on KarS § 25^1 järgi karistatav üksnes karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud juhtudel. Kui KarS § 325 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärtegu pandi toime enne 1. jaanuari 2015, kuid süüdlase tegu jäi katsestaadiumi, siis on KarS § 25^1 näol tegemist tagasiulatuvat jõudu omava seadusega, mis välistab teo karistatavuse KarS § 5 lg 2 kohaselt, kuna KarS § 325 lg 1 väärteokatse eest vastutust ette ei näe. (p-d 9-10) KarS § 325 kujutab endast formaalset teodelikti, mille objektiivsed tunnused seisnevad kinnipidamiskohas keelatud aine või eseme üleandmises kinnipeetavale, arestialusele või vahistatule. Kui on tuvastatud, et menetlusalune isik andis kinnipeetavale üle esemed, mis on vanglas keelatud, ja nende esemete üleandmise ning leidmise vahel on selge ajaline ja ruumiline erinevus, tuleb sellist käitumist käsitada lõpuleviidud teona, millega täideti KarS § 325 dispositsiooni objektiivsed tunnused. (p 11)
VTMS § 32 lg 2 kohaselt võib kriminaalmenetluses jälitustoiminguga kogutud teavet väärteomenetluses tõendina kasutada vaid asjas, milles on kriminaalmenetlus lõpetatud. Kui jälitustoimingu protokoll on koostatud teise kriminaalasja menetluse raames, välistab juba see asjaolu kõnealuse menetlusdokumendi tõendina kasutamise hilisemas teist isikut puudutavas väärteomenetluses. VTMS § 32 lg 2 alusel jälitustoimingu protokolli tõendikogumist väljajätmisest ei saa aga veel iseenesest järeldada, et kriminaalmenetluses eirati jälitustoimingu tegemisel KrMS § 126^1 lg 4 nõudeid. (p 16)
VTMS § 32 lg 2 kohaselt võib kriminaalmenetluses jälitustoiminguga kogutud teavet väärteomenetluses tõendina kasutada vaid asjas, milles on kriminaalmenetlus lõpetatud. Kui jälitustoimingu protokoll on koostatud teise kriminaalasja menetluse raames, välistab juba see asjaolu kõnealuse menetlusdokumendi tõendina kasutamise hilisemas teist isikut puudutavas väärteomenetluses. VTMS § 32 lg 2 alusel jälitustoimingu protokolli tõendikogumist väljajätmisest ei saa aga veel iseenesest järeldada, et kriminaalmenetluses eirati jälitustoimingu tegemisel KrMS § 126^1 lg 4 nõudeid. (p 16) VTMS § 99 lg 8 alusel saab tunnistaja varem antud ütlusi avaldada vaid siis, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (RKKKo 3-1-1-74-07, p 5.1). Arusaam, justkui võiks kohus suulise menetluse korral tõendite vahetust kohtulikust uurimisest otstarbekuse kaalutlusel loobuda ja tugineda selle asemel väärteoasja toimikus olevatele tõenditele, tähendaks irdumist VTMS § 123 lg-s 2 kajastatud nõudest arutada väärteoasja täies ulatuses. Tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine, kui selleks puudus VTMS § 99 lg-s 8 märgitud alus, ja neile ütlustele otsuse järelduste rajamine kujutab seetõttu endast VTMS § 123 lg 2 nõuete eiramist, millega on muu hulgas rikutud ka menetlusaluse isiku õigust tunnistajaid vahetult küsitleda. Neid eksimusi tuleb käsitada väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p-d 19-21)
VTMS § 99 lg 8 alusel saab tunnistaja varem antud ütlusi avaldada vaid siis, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (RKKKo 3-1-1-74-07, p 5.1). Arusaam, justkui võiks kohus suulise menetluse korral tõendite vahetust kohtulikust uurimisest otstarbekuse kaalutlusel loobuda ja tugineda selle asemel väärteoasja toimikus olevatele tõenditele, tähendaks irdumist VTMS § 123 lg-s 2 kajastatud nõudest arutada väärteoasja täies ulatuses. Tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine, kui selleks puudus VTMS § 99 lg-s 8 märgitud alus, ja neile ütlustele otsuse järelduste rajamine kujutab seetõttu endast VTMS § 123 lg 2 nõuete eiramist, millega on muu hulgas rikutud ka menetlusaluse isiku õigust tunnistajaid vahetult küsitleda. Neid eksimusi tuleb käsitada väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p-d 19-21)
Kui maakohus on kohtuliku arutamise käigus küll jälitustoimingu seaduslikkust kontrollinud ja põhjendanud otsuses ultima ratio-põhimõtte kontrolli tulemust, kuid ei ole võtnud väärteoasja materjali juurde jälitustoimingu aluseks olnud lubasid ega ka põhjendatud, miks neis dokumentides sisalduvat teavet menetlusosalistele tervikuna avaldada ei saa, siis on jälitustoimingu seaduslikkuse hindamisel rikutud otsuse põhjendamise nõudeid. See on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 18) VTMS § 99 lg 8 alusel saab tunnistaja varem antud ütlusi avaldada vaid siis, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (RKKKo 3-1-1-74-07, p 5.1). Arusaam, justkui võiks kohus suulise menetluse korral tõendite vahetust kohtulikust uurimisest otstarbekuse kaalutlusel loobuda ja tugineda selle asemel väärteoasja toimikus olevatele tõenditele, tähendaks irdumist VTMS § 123 lg-s 2 kajastatud nõudest arutada väärteoasja täies ulatuses. Tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine, kui selleks puudus VTMS § 99 lg-s 8 märgitud alus, ja neile ütlustele otsuse järelduste rajamine kujutab seetõttu endast VTMS § 123 lg 2 nõuete eiramist, millega on muu hulgas rikutud ka menetlusaluse isiku õigust tunnistajaid vahetult küsitleda. Neid eksimusi tuleb käsitada väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p-d 19-21)
Väärteomenetluse seadustik ei sätesta kriminaalmenetluse seadustikuga võrreldes erisusi menetluskulude hüvitamise taotluse esitamise tähtaja ega selle menetlemise käigu kohta. VTMS § 2 ja § 38 lg 1 kohaselt tuleb selles küsimuses kohaldada kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 189 lg 2 ning § 306 lg 1 p 14 järgi tuleb taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (vt nt RKKKo 3-1-1-90-12, p 10). Riigikohtul puudub menetluslik alus lahendada maakohtu asemel hilinenult esitatud menetluskulude hüvitamise taotlust ja selline taotlus tuleb jätta kassatsioonimenetluses läbi vaatamata. (p 24)
KarS § 325 kujutab endast formaalset teodelikti, mille objektiivsed tunnused seisnevad kinnipidamiskohas keelatud aine või eseme üleandmises kinnipeetavale, arestialusele või vahistatule. Kui on tuvastatud, et menetlusalune isik andis kinnipeetavale üle esemed, mis on vanglas keelatud, ja nende esemete üleandmise ning leidmise vahel on selge ajaline ja ruumiline erinevus, tuleb sellist käitumist käsitada lõpuleviidud teona, millega täideti KarS § 325 dispositsiooni objektiivsed tunnused. (p 11)
3-1-1-66-12 PDF Riigikohus 05.10.2012
KarS § 363 lg 2 on deliktitüübilt formaalne, s.t koosseis ei hõlma tagajärge. Süüdistusest peab seega nähtuma etteheidetav tegu, loanõue ja asjaolu, et süüdistataval luba puudus, kuid mitte põhjustatud tagajärg.
Põhiseaduse § 23 lg-st 1 ja § 13 lg-st 2 tulenev karistusseaduse määratletuse nõue eeldab, et süütegu määratlev õigusnorm oleks selge ja üheselt mõistetav. Seadusandja poolt süüteokoosseisu grammatiliselt ebakorrektne sõnastamine, näiteks MaaPS § 68^1 lg 1 näol, on seetõttu taunitav.
KarS § 363 lg 2 on deliktitüübilt formaalne, s.t koosseis ei hõlma tagajärge. Süüdistusest peab seega nähtuma etteheidetav tegu, loanõue ja asjaolu, et süüdistataval luba puudus, kuid mitte põhjustatud tagajärg. Kuna KarS §-s 363 käsitletakse kõikvõimalikke looduskasutus- või saastelube, kuid MaaPS § 68^1 lg 1 räägib üksnes ühest konkreetsest looduskasutusloa alaliigist - kaevandamisloast, siis tuleb MaaPS § 68^1 lg 1 pidada KarS § 363 lg 1 suhtes erinormiks osas, milles kehtestatakse väärteovastutus kaevandamisloa nõuete rikkumise eest. Seega juhul, kui isikule kriminaalmenetluses tehtava etteheite sisuks oleks kaevandamisloa nõuete rikkumine, tuleks tema tegu kvalifitseerida üksnes MaaPS § 68^1 lg-s 1 või 2 sätestatud väärteona. MaaPS § 68^1 lg-s 1 on väärteona sätestatud küll muu hulgas maavara loata kasutamine ja kaevandamisel loanõuete rikkumine, kuid mitte loata kaevandamine. Seega kaevandamisloata kaevandamisel KarS § 363 rakendusala piirav erinorm puudub ja olukorras, kus süüdistatav on kaevandanud ilma loata, on alati tegemist kuriteoga. Põhiseaduse § 23 lg-st 1 ja § 13 lg-st 2 tulenev karistusseaduse määratletuse nõue eeldab, et süütegu määratlev õigusnorm oleks selge ja üheselt mõistetav. Seadusandja poolt süüteokoosseisu grammatiliselt ebakorrektne sõnastamine, näiteks MaaPS § 68^1 lg 1 näol, on seetõttu taunitav.
Süüdistusaktis isikule tehtav etteheide peab olema keeleliselt arusaadav ja vormistatud vastavalt keeleseaduse § 1 lg 2 alusel kehtestatud eesti kirjakeele normile. Tuleb taunida praktikat formuleerida süüdistuse tekst võimalikult väikese arvu lausetega ja koondada igasse lausesse palju erinevaid mõtteid, sest see muudab süüdistuse teksti lugemise aeganõudvaks, vähendab selle arusaadavust ja võib põhjustada mitmeti mõistetavusi. Seetõttu tuleb nii süüdistusaktis kui ka kohtuotsuses kasutada normaalse struktuuriga lauseid, mille lugemine ei tekita mõttekatkestusi (vt RKKKo 3-1-1-116-06, p 28).
Süüdistusaktis isikule tehtav etteheide peab olema keeleliselt arusaadav ja vormistatud vastavalt keeleseaduse § 1 lg 2 alusel kehtestatud eesti kirjakeele normile. Tuleb taunida praktikat formuleerida süüdistuse tekst võimalikult väikese arvu lausetega ja koondada igasse lausesse palju erinevaid mõtteid, sest see muudab süüdistuse teksti lugemise aeganõudvaks, vähendab selle arusaadavust ja võib põhjustada mitmeti mõistetavusi. Seetõttu tuleb nii süüdistusaktis kui ka kohtuotsuses kasutada normaalse struktuuriga lauseid, mille lugemine ei tekita mõttekatkestusi (vt RKKKo 3-1-1-116-06, p 28). Süüdistus peab sisaldama isikule ette heidetava käitumise faktilist kirjeldust ja etteheite õiguslikku sisu. Selles ei pea esitama arutluskäike, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Süüdistuse näol on tegemist hüpoteesiga, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses (KrMS § 312 p 1), mitte aga süüdistuses endas (vt RKKKo 3-1-1-83-10, p 19).
Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust (vt RKKKo 3-1-1-99-11, p 9).
3-1-1-36-12 PDF Riigikohus 30.05.2012
Eksitusse viiva või tõenäoliselt eksitusse viiva tehingu või tehingukorralduse tegemise koosseisualternatiivis on KarS § 398^1 lg-s 1 sätestatud turumanipulatsiooni teodelikt.
Kui tehingud sooritanud või kauplemisega seotud korraldusi andnud isik tõendab, et tema tegevusel on õigustatud põhjendused ning need tehingud ja kauplemisega seotud korraldused on kooskõlas asjaomasel reguleeritud turul tunnustatud tavadega, on erandina lubatavad ka sellised tehingud või kauplemisega seotud korraldused, mis annavad või tõenäoliselt annavad valesid või eksitavaid teateid finantsinstrumentide pakkumise, nõudluse või hinna kohta. Eelmärgitud õigustatud põhjenduste näol tegemist turumanipulatsiooni teokoosseisule vastava käitumise õigusvastasust välistavate asjaoludega.
Olukorras, kus Riigikohus vaatab kriminaalasja läbi prokuröri kassatsiooni alusel, tühistab ringkonnakohtu otsuse kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja saadab asja ringkonnakohtule uueks arutamiseks, tuleb süüdistatavale hüvitada mõistliku suurusega menetluskulud, mida ta on kandnud enda õigustatud seisukohtade esitamisel kassatsioonimenetluses (vt ka RKKKo 3-1-1-10-99, p 61; 3-1-1-72-09, p 22 ja 3-1-1-28-11, p-d 18 ja 19).
Vastavalt KrMS § 189 lg-le 2 ning § 306 lg 1 p-le 14 tuleb taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (vt ka RKKKm 3-1-1-10-10 ja3-1-1-70-08, p 10).
Teatud juhtudel esineb nn pööratud tõendamiskoormus, kus mingite asjaolude tõendamise kohustus võib lasuda ka süüdistataval (vt nt RKKKo 3-1-1-70- 11, p 18.1). Turumanipulatsiooni tunnustele vastavate tehingute või tehingukorralduste tegemisel õigustatud põhjenduste esinemise tõendamise kohustus tehingukorraldusi või tehinguid teinud isikul.
KarS § 398^1 lg-s 1 sätestatud turumanipulatsiooni kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüvena tuleb käsitada reguleeritud väärtpaberituru käibe usaldusväärsust (vt ka RKKKo 3-1-1-70-11, p 16). Väärtpaberitega tehingute tegemine on võimalik ka väljaspool reguleeritud turgu, ilma väärtpaberite avaliku pakkumiseta VPTS § 12 lg 1 mõttes. Sellisel juhul väärtpaberituru seaduses väärtpaberite avalikule pakkumisele reguleeritud väärtpaberiturul kehtestatud reeglid ei rakendu. KarS § 398^1 lg-s 1 turumanipulatsiooni koosseisualternatiivi "finantsinstrumendi turuhinna mõjutamise eesmärgil eksitusse viiva või tõenäoliselt eksitusse viiva tehingu või tehingukorralduse tegemine" realiseerimiseks tuleb teha tehing või tehingukorraldus, mille mõjul objektiivse ex ante kõrvaltvaataja hinnangul satuks mõistlik finantsinstrumentidesse investeeriv isik vähemalt tõenäoliselt eksitusse. Millised tehingud või tehingukorraldused on eksitavad, on iga kord tuvastamist vajav faktiküsimus, kuid VPTS § 188^15 lg-s 1^2 on loetletud hulga märguandeid, mis võivad viidata eksitava või tõenäoliselt eksitava tehingukorralduse ja tehinguga turumanipulatsioonile. Lisaks objektiivsele eksitavusele tuleb KarS § 398^1 lg 1 subjektiivses koosseisus tuvastada, et objektiivses mõttes vähemalt tõenäoliselt eksitavad tehingud või tehingukorraldused tehti eesmärgiga mõjutada finantsinstrumendi turuhinda. Eksitusse viiva või tõenäoliselt eksitusse viiva tehingu või tehingukorralduse tegemise koosseisualternatiivis on KarS § 398^1 lg-s 1 sätestatud turumanipulatsiooni teodelikt. Kui tehingud sooritanud või kauplemisega seotud korraldusi andnud isik tõendab, et tema tegevusel on õigustatud põhjendused ning need tehingud ja kauplemisega seotud korraldused on kooskõlas asjaomasel reguleeritud turul tunnustatud tavadega, on erandina lubatavad ka sellised tehingud või kauplemisega seotud korraldused, mis annavad või tõenäoliselt annavad valesid või eksitavaid teateid finantsinstrumentide pakkumise, nõudluse või hinna kohta. Eelmärgitud õigustatud põhjenduste näol tegemist turumanipulatsiooni teokoosseisule vastava käitumise õigusvastasust välistavate asjaoludega. VPTS § 188^15 lg-s 1 sätestatud väärtegu ja KarS § 398^1 lg-s 1 nimetatud kuritegu üld- ja erinormi vahekorras. Olulisim sisuline erinevus nende kahe süüteokoosseisu vahel seisneb selles, et KarS § 398^1 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu realiseerimine nõuab täiendavalt väärtpaberituru seaduses sätestatule toimepanija spetsiifilist eesmärki - finantsinstrumendi turuhinna mõjutamist. KarS § 398^1 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseis ei ole blanketne, sest selles avatakse ammendavalt karistatava teo kirjeldus. KarS § 398^1 lg-s 1 sätestatud koosseisukirjelduses puudub igasugune viide ebaseaduslikele toimingutele. Teokoosseisu on võimalik realiseerida täiesti tavapäraste tehingutega, kui need on eksitavad või tõenäoliselt eksitavad. Turumanipulatsiooni tunnustele vastavate tehingute või tehingukorralduste tegemisel õigustatud põhjenduste esinemise tõendamise kohustus tehingukorraldusi või tehinguid teinud isikul.
3-1-1-55-09 PDF Riigikohus 30.11.2009
RPS
Ohu loomine (ohtliku olukorra teke) on käsitatav kahju tekkimise tõenäosuse suurenemisena ja see moodustab koosseisulise tagajärje üksnes konkreetse ohudelikti ehk sellise süüteokoosseisu puhul, mille dispositsioon nimetab ohu tekkimist koosseisulise tagajärjena. Kui süüteokoosseisu dispositsioonis nimetatakse koosseisulise tagajärjena mingit laadi kahju tekitamist, on tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga. Seda tüüpi süüteokoosseis on lõpule viidud alles siis, kui teo tagajärjel on saabunud tegelik kahju, mitte pelgalt suurenenud kahju tekkimise tõenäosus. Ohu loomise käsitamine kahjustusdelikti koosseisulise tagajärjena tähendaks kahjustusdelikti redutseerimist konkreetseks ohudeliktiks. (Vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 27.) Kui isik on materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga loonud koosseisulise kahju tekkimise ohu, mis jääb siiski realiseerumata (s.t kahju jääb saabumata), võib tõusetuda küsimus, kas isik on pannud toime süüteokatse (KarS § 25). Seega võib materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga kannatanu vara ohtu seadmine tuua kaasa toimepanija vastutuse materiaalse kahjustusdelikti katse eest. Seda küll üksnes tingimusel, et on täidetud kõik süüteokatse eest karistamise eeldused. (Vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 28). Isiku vastutus materiaalse kahjustusdelikti katse eest on võimalik muuhulgas siis, kui toimepanija poolt esile kutsutud kahju tekkimise oht ei ole küll veel lõplikult ära langenud (realiseerumata jäänud), kuid pole kindel, kas see tulevikus realiseerub või mitte.
Ohu loomine (ohtliku olukorra teke) on käsitatav kahju tekkimise tõenäosuse suurenemisena ja see moodustab koosseisulise tagajärje üksnes konkreetse ohudelikti ehk sellise süüteokoosseisu puhul, mille dispositsioon nimetab ohu tekkimist koosseisulise tagajärjena. Kui süüteokoosseisu dispositsioonis nimetatakse koosseisulise tagajärjena mingit laadi kahju tekitamist, on tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga. Seda tüüpi süüteokoosseis on lõpule viidud alles siis, kui teo tagajärjel on saabunud tegelik kahju, mitte pelgalt suurenenud kahju tekkimise tõenäosus. Ohu loomise käsitamine kahjustusdelikti koosseisulise tagajärjena tähendaks kahjustusdelikti redutseerimist konkreetseks ohudeliktiks. (Vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 27.)
Kui isik on materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga loonud koosseisulise kahju tekkimise ohu, mis jääb siiski realiseerumata (s.t kahju jääb saabumata), võib tõusetuda küsimus, kas isik on pannud toime süüteokatse (KarS § 25). Seega võib materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga kannatanu vara ohtu seadmine tuua kaasa toimepanija vastutuse materiaalse kahjustusdelikti katse eest. Seda küll üksnes tingimusel, et on täidetud kõik süüteokatse eest karistamise eeldused. (Vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 28). Isiku vastutus materiaalse kahjustusdelikti katse eest on võimalik muuhulgas siis, kui toimepanija poolt esile kutsutud kahju tekkimise oht ei ole küll veel lõplikult ära langenud (realiseerumata jäänud), kuid pole kindel, kas see tulevikus realiseerub või mitte.
Kuni 15. märtsini 2007 kehtinud KarS § 289 alternatiivis 1 oli sätestatud kärbitud tagajärjedelikt, mille lõpuleviimiseks ei olnud rikkumisega põhjuslikus seoses oleva kahju saabumine oluline, piisas teo toimepanijal kahju tekitamise eesmärgi olemasolust. KarS § 289 alt 2 näol oli aga sarnaselt alates 15. märtsist 2007 kehtivale KarS §-le 217^2 tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga. Ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamisena KarS § 289 mõttes oli muu hulgas käsitatav see, kui ametiisikust (KarS § 288) esindaja tegi oma ametiseisundist tulenevat õiguspädevust kasutades tehingu, mis rikkus esindaja ja esindatava vahelisest sisesuhtest tulenevaid nõudeid. Sarnaselt on tegemist seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamisega KarS § 2172^ lg 1 alt 1 tähenduses, kui esindaja teeb oma esindusõiguse (TsÜS § 117) raames esindatava vara käsutamisele või esindatavale kohustuse võtmisele suunatud tehingu, mis rikub esindaja ja esindatava sisesuhtest tulenevaid tingimusi (vt ka RKKKo nr 3-1-1-4-08, p 25).
Kuni 15. märtsini 2007 kehtinud KarS § 289 alternatiivis 1 oli sätestatud kärbitud tagajärjedelikt, mille lõpuleviimiseks ei olnud rikkumisega põhjuslikus seoses oleva kahju saabumine oluline, piisas teo toimepanijal kahju tekitamise eesmärgi olemasolust. KarS § 289 alt 2 näol oli aga sarnaselt alates 15. märtsist 2007 kehtivale KarS §-le 217^2 tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga. Ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamisena KarS § 289 mõttes oli muu hulgas käsitatav see, kui ametiisikust (KarS § 288) esindaja tegi oma ametiseisundist tulenevat õiguspädevust kasutades tehingu, mis rikkus esindaja ja esindatava vahelisest sisesuhtest tulenevaid nõudeid. Sarnaselt on tegemist seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamisega KarS § 217^2 lg 1 alt 1 tähenduses, kui esindaja teeb oma esindusõiguse (TsÜS § 117) raames esindatava vara käsutamisele või esindatavale kohustuse võtmisele suunatud tehingu, mis rikub esindaja ja esindatava sisesuhtest tulenevaid tingimusi (vt ka RKKKo nr 3-1-1-4-08, p 25).
Sarnaselt VÕS § 127 lg-s 5 hüvitatava kahju ulatuse kohta sätestatule, tuleb ka KarS §-s 289 ja § 217^2 lg-s 1 ette nähtud kuriteo koosseisulise kahju suuruse kindlaksmääramisel arvata kahjusummast maha kasu, mida kahjustatud isik sai talle kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud.
Raamatupidamiskohustuslasest kannatanu raamatupidamises kajastuvatel andmetel kannatanul väidetavalt tekkinud kahju tõendamisel ja selle muutumise kindlakstegemisel ei ole määravat tähtsust. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-61-09, p 30.2.) Sarnaselt VÕS § 127 lg-s 5 hüvitatava kahju ulatuse kohta sätestatule, tuleb ka KarS §-s 289 ja § 217^2 lg-s 1 ette nähtud kuriteo koosseisulise kahju suuruse kindlaksmääramisel arvata kahjusummast maha kasu, mida kahjustatud isik sai talle kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud.
KrMS § 344 lg-st 2 tulenevalt võib kannatanu kasseerida kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse eelkõige osas, milles see otsus välistab kannatanu tsiviilnõude rahuldamise (kas osaliselt või täielikult) nii kriminaal- kui ka tsiviilkohtumenetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-52-05, p 9.2). Kannatanu kassatsiooniõigus ei ulatu aga selleni, et vaidlustada ringkonnakohtu järeldusi, mis puudutavad isiku süüküsimuse lahendamist. Kannatanul ei ole võimalik kassatsiooni korras vaidlustada seda, kui kohus on jätnud tsiviilhagi läbi vaatamata KrMS § 310 lg-s 2 sätestatud alusel, s.o õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise tõttu. Kuna KrMS § 310 lg 2 kohaldamise eelduseks on isiku õigeksmõistmine, tähendaks sellel alusel tehtud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise otsustuse vaidlustamine sisuliselt kaebamist isiku õigeksmõistmise peale. Olukord, kus kannatanu saaks kasseerida ka isiku õigeksmõistmist, oleks aga vastuolus KrMS § 344 lg 2 mõttega.
Kohtu pädevus ei piirdu teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 37).
Juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Enne õigeksmõistva otsuse tegemist peab kohus omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava tegu vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks see tegu võimalik KrMS § 268 lg-s 8 sätestatud korras ümber kvalifitseerida. Juhul, kui kohus kaalub süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmist, tuleb süüdistatavale tagada tõhus võimalus end sellise õiguskäsitluse vastu kaitsta (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p-d 33-37). Tuvastades mõne süüteokoosseisu objektiivse tunnuse - näiteks koosseisulise tagajärje - puudumise, peab kohus omal algatusel esmalt kontrollima, kas süüdistatava käitumine on kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena (vt RKKKo nr 3-1-1-61-09, p 32).
Raamatupidamiskohustuslasest kannatanu raamatupidamises kajastuvatel andmetel kannatanul väidetavalt tekkinud kahju tõendamisel ja selle muutumise kindlakstegemisel ei ole määravat tähtsust. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-61-09, p 30.2.)
Palga alammäära muutmine ei ole käsitatav isiku olukorda kergendava karistusseadusena KarS § 5 lg 2 mõttes, millel oleks tagasiulatuv jõud (vt RKKKo nr 3-1-1-4-08, p-d 20-21).
3-1-1-64-07 PDF Riigikohus 05.12.2007
Juriidilise isiku vastutuse puhul tuleb seda avada füüsilise isiku teo kaudu, seega peab tegemist olema sama teoga ehk etteheidetava käitumisega. Üks ja sama tegu ei saa aga üheaegselt olla nii tegevus kui tegevusetus. Kohtuvälises menetluses teo toimepannud füüsilise isiku tuvastamata jätmine on rikkumine, mida ei ole enam võimalik kohtumenetluses kõrvaldada (vt RKKKo nr 3-1-1-4-06, p 5, nr 3-1-1-7-06, p 10 nr 3-1-1-80-06, p 6.3 ja nr 3-1-1-19-07, p 8).
Vältavaks nimetatakse selliseid süütegusid, mille puhul süüteokoosseisus kirjeldatud tegu seisneb mitte üksnes õigusvastase olukorra loomises, vaid ka selle säilitamises ehk taastootmises. Tüüpilisteks vältavateks süütegudeks on näiteks pantvangi võtmine (KarS § 135), vabaduse võtmine seadusliku aluseta (KarS § 136) ja mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis (KarS § 424) (RK kriminaalkolleegiumi 10. aprilli 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-117-05 - RT III 2006, 13, 124, p 13).
Ei konkurentsiseaduse §-s 73^5 ega KarS § 399 ei nõua tagajärje - konkurentsi kahjustamise või konkurentsile ohtliku olukorra loomise - tuvastamist. Kriminaliseeritud on käitumine, mis tüüpiliselt moonutab vaba ettevõtluse huvidest lähtuva konkurentsi toimimist. Seega on tegemist abstraktse ohudeliktiga.
Ei konkurentsiseaduse §-s 73^5 ega KarS § 399 ei nõua tagajärje - konkurentsi kahjustamise või konkurentsile ohtliku olukorra loomise - tuvastamist. Kriminaliseeritud on käitumine, mis tüüpiliselt moonutab vaba ettevõtluse huvidest lähtuva konkurentsi toimimist. Seega on tegemist abstraktse ohudeliktiga. Samas tuleb väärteomenetluses tuvastada ja põhjendada asjaolusid, mis vastavad menetlusalusele isikule etteheidetava teo objektiivsetele tunnustele. Otsepostituse turgu valitseval ettevõtjal on keelatud klientide sidumine kohustuse kaudu saada kõik või enamuse nende vajadusest rahuldatud eksklusiivselt nimetatud ettevõtja poolt, s.t ustavusallahindluste ehk lojaalsusboonuste rakendamine (vt Hoffmann-La Roche & Co. AG v Commission of the European Communities, case 85/76 [1979] ECR 461, p 89 ja Manufacture fran?aise des pneumatiques Michelin v Commission of the European Communities, case T-203/01 [2003] ECR II-4071, p-d 56-57, 65). Tegemist on olemuslikult konkurente välistava käitumisega, millel võib olla turu sulgemise efekt.
Õigusabikulud, mis ületavad oluliselt trahvisummat, ei saa väärteomenetluses, hoolimata väärteoasja keerukusest, lugeda mõistlikeks ning neid menetlusalusele isikule täielikult hüvitada, ning et mõistlikuks saab lugeda tasu, mis jääb samasse suurusjärku väärteo eest füüsilisele isikule mõistetava maksimaalse rahatrahviga (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused väärteoasjas nr 3-1-1-37-03, nr 3-1-1-98-03 ja nr 3-1-1-131-04, p 9).
3-1-1-71-07 PDF Riigikohus 12.11.2007
Väärteoasja arutamine väärteoprotokollis sätestatud ulatuses VTMS § 87 alusel tähendab kohtu seotust väärteoprotokollis sisalduva teokirjeldusega, mis tähendab omakorda seda, et kohus ei tohi karistada menetlusalust isikut teo eest, mida ei ole väärteoprotokollis kirjeldatud (RKKKo nr 3-1-1-75-03, nr 3-1-1-53-06), samuti ei ole kohtul võimalik tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (RKKKo nr 3-1-1-80-06, nr 3-1-1-38-07).
KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt peab kohus tõlgendama süüdistatava kasuks üksnes sellise kahtluse, mille kõrvaldamine kriminaalmenetluses ei ole enam võimalik, ning et VTMS § 2 kohaselt on see põhimõte siduv ka väärteomenetluses (RKKKo 3-1-1-147-05).
RSS § 32^1 lg 1 järgi väärteona kvalifitseeritav käitumine ei ole tagajärjepõhine, mis tähendab, et selline väärteona kvalifitseeritav käitumine ei pruugi kaasa tuua materiaalset tagajärge ja süüteokoosseisu olemasoluks ei ole tagajärg, s.o teabekandja kadumine, oluline ega nõutav.
Lugedes riigisaladuse avalikustamise, selle ebaseadusliku edastamise, sellele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamise ja riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamise kuriteoks KarS §-de 241 ja 242 järgi ning nähes samaaegselt RSS § 32^1 lg-s 1 ette väärteokaristused riigisaladuse seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete rikkumise eest (kui see ei ole seotud riigisaladuse avalikustamisega), on seadusandja soovinud saavutada olukorda, kus karistusseadustiku nimetatud paragrahvides loetletud teod oleks karistatavad kuritegudena, kõik muud riigisaladuse seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide rikkumised aga väärtegudena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-90-06, p 18). RSS § 32^1 lg 1 järgi väärteona kvalifitseeritav käitumine ei ole tagajärjepõhine, mis tähendab, et selline väärteona kvalifitseeritav käitumine ei pruugi kaasa tuua materiaalset tagajärge ja süüteokoosseisu olemasoluks ei ole tagajärg, s.o teabekandja kadumine, oluline ega nõutav.
Lugedes riigisaladuse avalikustamise, selle ebaseadusliku edastamise, sellele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamise ja riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamise kuriteoks KarS §-de 241 ja 242 järgi ning nähes samaaegselt RSS § 32^1 lg-s 1 ette väärteokaristused riigisaladuse seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete rikkumise eest (kui see ei ole seotud riigisaladuse avalikustamisega), on seadusandja soovinud saavutada olukorda, kus karistusseadustiku nimetatud paragrahvides loetletud teod oleks karistatavad kuritegudena, kõik muud riigisaladuse seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide rikkumised aga väärtegudena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-90-06, p 18).
3-1-1-61-06 PDF Riigikohus 08.01.2007
KrMS § 62 p 2 kohaselt kuulub tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteokoosseis. Sellest järeldub, et materiaalsete koosseisude puhul tuleb tõendada ka koosseisupärase tagajärje olemasolu. Seega eeldab isiku süüditunnistamine tagajärjedelikti toimepanemises vältimatult lisaks koosseisupärase teo tuvastamisele ka selle tuvastamist, et on saabunud teost nii ajaliselt kui ruumiliselt eraldatud tagajärg, mis on käsitatav kas konkreetse välismaailma muudatusena või sellise põhjendatult ootuspärase muudatuse ärajäämisena. Samuti peab isiku süüditunnistamiseks tagajärjedelikti toimepanemises olema tõendatud, et koosseisupärased tegu ja tagajärg on omavahelises põhjuslikus seoses. (Vt RKKKo nr 3-1-1-117-05)
Ohu loomine ja kahju tekitamine on kaks erinevat koosseisulise tagajärje liiki. Ohu loomine (ohtliku olukorra teke) on käsitatav reaalse kahju tekkimise tõenäosuse suurenemisena ja see moodustab koosseisulise tagajärje üksnes konkreetses ohudeliktis ehk sellises süüteokoosseisus, mille dispositsioon nimetab ohu tekkimist koosseisulise tagajärjena.
Kui isik on materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga loonud koosseisulise kahju tekkimise ohu, mis jääb siiski realiseerumata (s.t kahju jääb saabumata), võib tõusetuda küsimus, kas isik on pannud toime süüteokatse (KarS § 25). Selle küsimuse lahendamiseks on vaja esmalt tuvastada, kas toimepanija tahtlus hõlmas nii tegu kui ka kahju tekitamist vähemalt koosseisulise kahju alammäära ulatuses. Seega võib materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga kannatanu vara ohtu seadmine tuua kaasa toimepanija vastutuse materiaalse kahjustusdelikti katse eest.
Süüdistus olulise kahju tekitamises, millest ei selgu ei kahjustatu isik ega faktilised asjaolud, millest lähtudes oleks võimalik anda õiguslik hinnang väidetavalt tekkinud kahju iseloomule ja ulatusele, on konkretiseerimata ja selle alusel pole kohtutel võimalik olulist kahju kui koosseisulist tagajärge tuvastada. Õigusvastase käitumise fakti ei saa samastada kahju tekitamisega (vt RKKKo nr 3-1-1-21-06).
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Kohus saab lugeda objektiivse süüteokoosseisu nõutaval kujul tuvastatuks vaid siis, kui see on piisava selguse ja täpsusega süüdistuses kajastatud. Kohtul ei ole võimalik omistada isikule süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi. (Vt RKÜKo nr 3-1-1-24-05 ja RKKKo nr 3-1-1-117-05)

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json