/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
4-18-5832/18 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 04.10.2019
Tulenevalt karistusseadustiku (KarS) § 15 lg-st 3 saab mootorsõiduki juhti LS § 223 lg-s 1 ja §-s 232 sätestatud väärtegude eest karistada nii tahtliku kui ka ettevaatamatu rikkumise eest. Kui menetlusalusele isikule heidetakse nende normide järgi ette hoolsuskohustuse rikkumist, peab kohus teokirjeldusest lähtudes kontrollima, kas isiku käitumises esinevad kõik elemendid, mille olemasolu korral saab teda vastutusele võtta süüteo ettevaatamatu toimepanemise eest. (p 17)
Naturalistlik kausaalsus teo ja tagajärje vahel on ettevaatamatusest toime pandud tagajärjedelikti korral üksnes isiku karistusõigusliku vastutuse minimaalne eeldus, mistõttu peab lisaks kindlaks tegema, kas saabunud tagajärge saab selle põhjustajale normatiivselt omistada. Selleks on vaja tuvastada hoolsuskohustuse rikkumine. (Vt nt RKKKo 3-1-1-52-16, p 11.) (p 18)
Naturalistlik kausaalsus teo ja tagajärje vahel on ettevaatamatusest toime pandud tagajärjedelikti korral üksnes isiku karistusõigusliku vastutuse minimaalne eeldus, mistõttu peab lisaks kindlaks tegema, kas saabunud tagajärge saab selle põhjustajale normatiivselt omistada. Selleks on vaja tuvastada hoolsuskohustuse rikkumine. (Vt nt RKKKo 3-1-1-52-16, p 11.) (p 18) Hoolsuskohustuse rikkumisest on alust kõneleda siis, kui toimepanija jätab üles näitamata ühiskonnas vajaliku hoolsuse, samuti peab objektiivne ex ante-vaatleja ära tundma hoolsusvastase teo tagajärjel tekkinud või tekkida võiva ohu (vt nt RKKKo 3-1-1-79-10, p 23 ja RKKKo 3-1-1-45-14, p 8). Näiteks juhul, mil isikule heidetakse ette raskete ilmastiku- ja teetingimuste korral ebaõige sõidukiiruse valikut, mis viis varalise kahju põhjustamiseni, tuleb hinnata, milline oleks olnud keskmise mõistliku sõidukijuhi kiirusevalik, et tagada kontroll sõiduki üle, sh võimalus pidurdada ja takistuse ees peatuda (vt RKKKo 3-1-1-109-05, p 14). Samuti on selgitatud, et mingi sündmuse ettenähtavaks pidamine eeldab, et tulenevalt konkreetsetest asjaoludest on selle esinemise võimalikkus toimepanija hinnangul enam kui pelgalt teoreetiline (vt RKKKo 3-1-1-52-16, p 11.3). Muu hulgas tuleb kohtupraktika kohaselt arvesse võtta ka nn usalduspõhimõtet, mille järgi võib toimepanija eeldada, et teised isikud käituvad õiguspäraselt (vt nt RKKKo 3-1-1-63-03, p 12 ja RKKKo 3-1-1-95-11, p 10). Usalduspõhimõttele saab siiski tugineda vaid juhul, kui toimepanijal pole põhjust lähtuda vastupidisest eeldusest (vt RKKKo 3-1-1-52-16, p 11.2). (p 21) Mootorsõiduki juhile LS § 59 lg-ga 1 pandud kohustuste hindamisel on tähtis silmas pidada raudteesõiduki ja mootorsõiduki peatumisteekondade olulist erinevust, samuti seda, et võrreldes mootorsõiduki juhiga ei saa rongi juht ootamatult ilmnenud takistusest kõrvale põigata. Järelikult on põhjendatud väita, et võimaliku ohu tekkimist saab esmajoones ennetada mootorsõiduki juht seeläbi, et ta on eriti tähelepanelik ja valib raudteeülesõidukoha läbimiseks sobiva sõidukiiruse. Teisalt peab arvestama, et võrrelduna sõiduteedel olevate ristmikega ei saa reguleeritud raudteeülesõidukohta läbiv juht alati teada ega visuaalselt veenduda, kas hoiatussüsteem (tõkkepuud ja foorid) töötab. Kui sõiduteede ristmikul olev foor ei tööta, on see liiklejale üldjuhul kohe tajutav: foori tuled on kustunud või vilgub kollane tuli. Raudteeülesõidukoha hoiatussüsteemi rikke ilmnemine ei pruugi aga kohe arusaadav olla: tõkkepuud võivad olla avatud ja fooride tuled kustunud isegi siis, kui rong tegelikult läheneb. (p 22) LS § 59 lg-s 1 sätestatud hoolsusnõue, millega seatakse raudteeülesõidukohta ületavale juhile muu hulgas kohustus olla eriliselt tähelepanelik, tähendab eelöeldut silmas pidades, et tugineda ei saa liiklusõiguses üldisena tunnustatud usalduspõhimõttele. Kui juht jälgib hoiatussüsteemi, s.t foori ja tõkkepuude asendit, kuid ei veendu muul moel, ega rong ei lähene, pole võimalik kõneleda sellest, et ta toimib eriti tähelepanelikult. Selliselt käitudes ei veendu juht igakülgselt enda järgnevate sammude ohutuses. Järelikult eeldatakse LS § 59 lg 1 mõttes keskmiselt mõistlikult mootorsõiduki juhilt just sellist kiiruse valikut ja tähelepanelikkust, mis võimaldaks igal juhul sõiduki ohutult peatada ning raudteesõidukiga kokkupõrget vältida. Osutatud kohustuste täitmine eeldab, et mootorsõiduki juht jälgib ühest küljest raudteeülesõidukohal olevat hoiatussüsteemi, kuid teisalt veendub veel täiendavalt, et rong ei lähene. (p 23) Toodud järeldust ei saa väärata ka LS § 59 lg-s 3 märgitu, mille kohaselt tohib juht tõkkepuuta ja foorita raudteeülesõidukohale sõita alles siis, kui ta on veendunud, et ei lähene raudteesõidukit. Tegemist on erinormiga, milles sätestatakse juhi kohustused reguleerimata raudteeülesõidukoha ületamise tarbeks. Eelnev aga ei välista ega piira juhi üldist hoolsuskohustust, mis on ette nähtud sama paragrahvi 1. lõike esimeses lauses. Piisavalt tähelepanelik juht peab aru saama, et liiklusohu vältimiseks ei piisa raudteeülesõidukoha hoiatussüsteemi jälgimisest. (p 24) Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi võib teatud tingimustel ka lubatud sõidukiirusest oluliselt väiksem kiirus osutuda ülemäära suureks ja olla käsitatav liiklusnõuete rikkumisena (vt RKKKo 3-1-1-109-05, p 14). (p 26)
Väärteoprotokolli piiridest väljumisena ei saa käsitada seda, et maakohus asub menetlusalusele isikule tehtud väärteoetteheidet sisustama teise liiklusseaduse sätte kaudu, kui selliselt püütakse avada menetlusalusele isikule ette heidetava hoolsuskohustuse rikkumise sisu. Tegemist pole väärteomenetlusõiguse rikkumisega. (p 20).
Tulenevalt karistusseadustiku (KarS) § 15 lg-st 3 saab mootorsõiduki juhti LS § 223 lg-s 1 ja §-s 232 sätestatud väärtegude eest karistada nii tahtliku kui ka ettevaatamatu rikkumise eest. Kui menetlusalusele isikule heidetakse nende normide järgi ette hoolsuskohustuse rikkumist, peab kohus teokirjeldusest lähtudes kontrollima, kas isiku käitumises esinevad kõik elemendid, mille olemasolu korral saab teda vastutusele võtta süüteo ettevaatamatu toimepanemise eest. (p 17) Mootorsõiduki juhile LS § 59 lg-ga 1 pandud kohustuste hindamisel on tähtis silmas pidada raudteesõiduki ja mootorsõiduki peatumisteekondade olulist erinevust, samuti seda, et võrreldes mootorsõiduki juhiga ei saa rongi juht ootamatult ilmnenud takistusest kõrvale põigata. Järelikult on põhjendatud väita, et võimaliku ohu tekkimist saab esmajoones ennetada mootorsõiduki juht seeläbi, et ta on eriti tähelepanelik ja valib raudteeülesõidukoha läbimiseks sobiva sõidukiiruse. Teisalt peab arvestama, et võrrelduna sõiduteedel olevate ristmikega ei saa reguleeritud raudteeülesõidukohta läbiv juht alati teada ega visuaalselt veenduda, kas hoiatussüsteem (tõkkepuud ja foorid) töötab. Kui sõiduteede ristmikul olev foor ei tööta, on see liiklejale üldjuhul kohe tajutav: foori tuled on kustunud või vilgub kollane tuli. Raudteeülesõidukoha hoiatussüsteemi rikke ilmnemine ei pruugi aga kohe arusaadav olla: tõkkepuud võivad olla avatud ja fooride tuled kustunud isegi siis, kui rong tegelikult läheneb. (p 22) LS § 59 lg-s 1 sätestatud hoolsusnõue, millega seatakse raudteeülesõidukohta ületavale juhile muu hulgas kohustus olla eriliselt tähelepanelik, tähendab eelöeldut silmas pidades, et tugineda ei saa liiklusõiguses üldisena tunnustatud usalduspõhimõttele. Kui juht jälgib hoiatussüsteemi, s.t foori ja tõkkepuude asendit, kuid ei veendu muul moel, ega rong ei lähene, pole võimalik kõneleda sellest, et ta toimib eriti tähelepanelikult. Selliselt käitudes ei veendu juht igakülgselt enda järgnevate sammude ohutuses. Järelikult eeldatakse LS § 59 lg 1 mõttes keskmiselt mõistlikult mootorsõiduki juhilt just sellist kiiruse valikut ja tähelepanelikkust, mis võimaldaks igal juhul sõiduki ohutult peatada ning raudteesõidukiga kokkupõrget vältida. Osutatud kohustuste täitmine eeldab, et mootorsõiduki juht jälgib ühest küljest raudteeülesõidukohal olevat hoiatussüsteemi, kuid teisalt veendub veel täiendavalt, et rong ei lähene. (p 23) Toodud järeldust ei saa väärata ka LS § 59 lg-s 3 märgitu, mille kohaselt tohib juht tõkkepuuta ja foorita raudteeülesõidukohale sõita alles siis, kui ta on veendunud, et ei lähene raudteesõidukit. Tegemist on erinormiga, milles sätestatakse juhi kohustused reguleerimata raudteeülesõidukoha ületamise tarbeks. Eelnev aga ei välista ega piira juhi üldist hoolsuskohustust, mis on ette nähtud sama paragrahvi 1. lõike esimeses lauses. Piisavalt tähelepanelik juht peab aru saama, et liiklusohu vältimiseks ei piisa raudteeülesõidukoha hoiatussüsteemi jälgimisest. (p 24) Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi võib teatud tingimustel ka lubatud sõidukiirusest oluliselt väiksem kiirus osutuda ülemäära suureks ja olla käsitatav liiklusnõuete rikkumisena (vt RKKKo 3-1-1-109-05, p 14). (p 26)
Süülise väärteo toimepanemine ei too endaga kaasa vältimatut vajadust isiku karistamiseks. VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel, kui menetlusaluse isiku süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Menetluse saab sellel alusel lõpetada ka Riigikohus, kes lahendab väärteoasja kohtuvälise menetleja kassatsiooni alusel. (Vt nt RKKKo 3-1-1-11-14, p 13 ja RKKKo 3-1-1-91-13, p 15.) (p 28)
3-1-1-22-15 PDF Riigikohus 23.03.2015
Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 157 lg 1 sanktsioon võimaldab toimepanijat karistada üksnes rahatrahviga, millest järeldub, et kõnealuse süüteokoosseisu dispositsioonis kirjeldatud käitumine on kooskõlas KarS § 3 lg-ga 4 karistatav väärteona.
KarS § 81 lg 7 p 2 ja lg 8 kehtestavad koosmõjus väärteo absoluutseks aegumistähtajaks kolm aastat. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on väärteo aegumine selline menetlustakistus, mis välistab väärteo aegumistähtaja möödumisel menetluse alustamise või alustatud menetluse jätkamise mistahes eesmärgil (vt RKKK 3-1-1-20-10, p 8). Seetõttu pole võimalik süüdistatava suhtes kriminaalmenetlust KrMS § 274 lg 1 alusel lõpetada sellise teo osas, mille puhul on väärteomenetluse alustamine aegumise tõttu takistatud. Siis tuleb süüdistatav kõnealuses teos õigeks mõista.
KrMS § 274 lg 1 kohaselt tuleb kriminaalmenetlus määrusega lõpetada, kui KrMS § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud juhul vastab süüdistatava tegevus väärteo tunnustele. Kuna kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos, on kriminaalasjas võimalik süüküsimust ette otsustamata kujundada üksnes abstraktne seisukoht, kas süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused (vt RKKK 3-1-1-23-12, p 12). KarS § 81 lg 7 p 2 ja lg 8 kehtestavad koosmõjus väärteo absoluutseks aegumistähtajaks kolm aastat. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on väärteo aegumine selline menetlustakistus, mis välistab väärteo aegumistähtaja möödumisel menetluse alustamise või alustatud menetluse jätkamise mistahes eesmärgil (vt RKKK 3-1-1-20-10, p 8). Seetõttu pole võimalik süüdistatava suhtes kriminaalmenetlust KrMS § 274 lg 1 alusel lõpetada sellise teo osas, mille puhul on väärteomenetluse alustamine aegumise tõttu takistatud. Siis tuleb süüdistatav kõnealuses teos õigeks mõista.
Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele selle kohta, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (RKKK 3-1-1-18-14, p 6).
Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 157 lg 1 sanktsioon võimaldab toimepanijat karistada üksnes rahatrahviga, millest järeldub, et kõnealuse süüteokoosseisu dispositsioonis kirjeldatud käitumine on kooskõlas KarS § 3 lg-ga 4 karistatav väärteona. Kehtiva karistusseaduse redaktsiooni kohaselt tõusetub küsimus süüdlase kriminaalvastutusest üksnes siis, kui süüteokoosseisu subjekt avaldab ebaseaduslikult delikaatseid isikuandmeid, pannes selle teo toime omakasu eesmärgil, või kui ta tekitab delikaatsete isikuandmete ebaseadusliku avaldamisega teisele isikule kahju (KarS § 157^1 lg-d 2 ja 4). Kui isik on alama astme kohtu otsusega KarS § 157 järgi kriminaalkorras süüdi tunnistatud selliste andmete ebaseaduslikus avaldamises, mis ei delikaatsed isikuandmed, alates 1. jaanuarist 2015 jõustunud KarS § 157 lg 1 mõttes on aga võimalik tema vastutus üksnes väärteo eest ja kui kassatsiooni esitamise tõttu ei ole süüdimõistev otsus jõustunud, on KarS § 5 lg 2 ls 1 mõttes tegemist seadusega, millel on tagasiulatuv jõud.
KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt RKKK 3-1-1-39-08, p 9). Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule (vt nt RKKK 3-1-1-36-07, p 7.3). Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele selle kohta, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (RKKK 3-1-1-18-14, p 6). Kui isik on alama astme kohtu otsusega KarS § 157 järgi kriminaalkorras süüdi tunnistatud selliste andmete ebaseaduslikus avaldamises, mis ei delikaatsed isikuandmed, alates 1. jaanuarist 2015 jõustunud KarS § 157 lg 1 mõttes on aga võimalik tema vastutus üksnes väärteo eest ja kui kassatsiooni esitamise tõttu ei ole süüdimõistev otsus jõustunud, on KarS § 5 lg 2 ls 1 mõttes tegemist seadusega, millel on tagasiulatuv jõud.
3-1-1-107-04 PDF Riigikohus 22.11.2004
Kui kohus on kord juba pidanud vajalikuks tunnistaja istungile kutsumist, ei saa sellise seisukoha muutmist lugeda õigeks, eriti siis, kui see jäetakse põhjendamata. Kohtul on õigus avaldada kohtus kohtuvälises menetluses antud ütlusi siis, kui tunnistaja pole kohtusse ilmunud (VTMS § 99 lg 8). Selle kaalutlusõiguse kasutamisel tuleb PS § 123 lg-st 2 lähtuvalt arvestada ka EÕIK art 6 p 3 "d" nõuetega, mille kohaselt on igal kuriteos süüdistataval õigus küsitleda ise või lasta küsitleda süüdistuse tunnistajaid, saavutada omapoolsete tunnistajate kohalekutsumine ja nende küsitlemine süüdistuse tunnistajatega võrdsetel tingimustel. Õigus tunnistajat küsitleda on vajalik menetlusaluse isiku kaitseõiguse tagamiseks ja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks.
Kohtul on õigus avaldada kohtus kohtuvälises menetluses antud ütlusi siis, kui tunnistaja pole kohtusse ilmunud (VTMS § 99 lg 8). Selle kaalutlusõiguse kasutamisel tuleb PS § 123 lg-st 2 lähtuvalt arvestada ka EÕIK art 6 p 3 "d" nõuetega, mille kohaselt on igal kuriteos süüdistataval õigus küsitleda ise või lasta küsitleda süüdistuse tunnistajaid, saavutada omapoolsete tunnistajate kohalekutsumine ja nende küsitlemine süüdistuse tunnistajatega võrdsetel tingimustel. Õigus tunnistajat küsitleda on vajalik menetlusaluse isiku kaitseõiguse tagamiseks ja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks.
Kui kohus on kord juba pidanud vajalikuks tunnistaja istungile kutsumist, ei saa sellise seisukoha muutmist lugeda õigeks, eriti siis, kui see jäetakse põhjendamata.
Kui kohus jätab mõjuva põhjuseta tagamata menetlusaluse isiku õiguse esitada tunnistajale küsimusi ja ühtlasi sellega jätab kontrollimata vastuolu menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlustes, mis võis viia ebaõige kohtuotsuseni, siis on tegemist olulise väärteomenetlusõiguse rikkumisega VTMS § 150 lg 2 mõttes.
Euroopa Inimõiguste Kohus käsitleb kuriteo mõistet autonoomsena siseriiklikust õigusest. Ka RKPK on asjas nr 3-4-1-1-04 leidnud, et osa väärtegusid on liigitatavad kuritegude alla inimõiguste konventsiooni tähenduses.

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json