1-18-7408/62
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
08.05.2020 |
|
Riigikohtu praktikas on jätkuva ja korduvate süütegude eristamisel leitud järgmist. Ühe teoga on tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. Hindamaks, kas tegemist on ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud üldjuhul ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toime pandud süütegu. Sarnased on sellised teod, mis ründavad sarnastel asjaoludel sama õigushüve ja täidavad sama süüteokoosseisu ning on omavahel reeglina ka ajaliselt ja ruumiliselt lähedased. Ühtset tahtlust näitab see, kui isiku tahtlus hõlmab juba enne ühe niisuguse teo lõpuleviimist ka järgmise teo. (Vt nt RKKKo 1-15-11032/308, p 34 ning RKKKo 1-17-11432/93, p 9.) Eeltoodud kriteeriumid kogumis aitavad hinnata, kas tegude toimepanemise asjaolud on käsitatavad jätkuva või korduva teona. (p 10)
Isiku sarnane tegutsemismuster, sama õigushüve ründamine ja sama süüteokoosseisu realiseerimine võivad esineda ka korduvuse puhul, mistõttu ei ole need piisavad korduvuse eristamiseks jätkuvusest. Süstemaatiline käitumine, mille eesmärk oli saada varjatult ning teiste isikute kaudu kasu, ei kinnita samuti tegude jätkuvust, kuivõrd ka kuritegude korduva toimepanemise eesmärk võib olla varalise kasu saamine. Toimingupiirangute rikkumine ajaliselt lähedaste või mingis osas kattuvate riigihangete läbiviimisel pole jätkuva teo tuvastamisel määrava tähendusega (vt ka RKKKo 1-15-11032/308, p 36). (p 11)
Riigihangete läbiviimisel on toimingupiirangute rikkumisi võimalik toime panna kuni hankemenetluse lõpuni, s.t kas hankemenetluse tühistamiseni või hankelepingu sõlmimiseni. KarS §-s 3001 sätestatud koosseisu tuvastamisel ei ole tagajärje saabumine (nt riigihanke võitmine ja/või hankelepingu sõlmimine) oluline, sest kuriteona on karistatav ainuüksi toimingupiirangu rikkumine ehk keelatud toimingu või otsuse tegemine. (p 18)
KarS § 81 lg 7 p 2 kohaselt peatub väärteotunnustega teo aegumine kriminaalmenetluse alustamisel kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni. Väärteotunnustega teo puhul, mis üldreeglina aeguks KarS § 81 lg 3 järgi kahe aasta möödumisel, aegumine KarS § 81 lg 8 teise lause kohaselt siiski ei uuene, kui teost on kriminaalmenetluse lõpetamise hetkeks möödunud kolm aastat (vt ka RKKKo 3-1-1-50-16, p-d 21 ja 28). Sellises olukorras ei ole väärteotunnustega teo osas väärteomenetluse alustamine enam võimalik ning isik tuleb temale esitatud etteheites õigeks mõista (vt RKKKo 3-1-1-22-15, p 14). (p 20)
Süüdimõistmise mahu oluline vähenemine kriminaalmenetluse osaliselt aegumisega lõpetamise ning ühe teo osas süüdistatava õigeksmõistmise tõttu olukorras, kus prokuratuur ei ole kassatsiooni esitanud, tingib süüdistatavale mõistetud karistuse vähendamise. (p 22)
KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seotud erandid). Kohtupraktika kohaselt tuleb seda normi kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. Sellisel juhul jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (Vt viimati RKKKo 1-17-11682/102, p 26.) (p 25)
Kliendil ja kaitsjal ei ole keelatud kokku leppida õigusteenuse osutamise kindlas tasus (AdvS § 61 lg 1 p 2), kuid esitades kohtule valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise taotluse, peab see võimaldama kohtul analüüsida osutatud õigusteenuse põhjendatust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, s.t eelkõige töötunni hinna ja tööaja adekvaatsust. Olukorras, kus kaitsjatasu taotlusest ega arvetest ei nähtu menetlustoimingutele kulutatud aega ega kaitsja tunnihinda, tuvastab kohus ka need asjaolud enda äranägemisel hinnanguliselt, arvestades kohtupraktikat ning mõistlikkuse põhimõtet. (Vt ka RKKKo 3-1-1-14-14, p-d 1067 ja 1068.) (p 26)
Maakohtu otsuses märgitud edasikaebekord, mille kohaselt tuleb apellatsioon esitada ringkonnakohtule maakohtu kaudu, on ekslik, sest juba 29. märtsist 2015 kehtiva KrMS § 319 lg 2 redaktsiooni kohaselt esitatakse apellatsioon otse ringkonnakohtule. (p 29)
|
| 3-1-1-50-16
|
Riigikohus |
27.10.2016 |
|
Süüteo aegumise peatumine KarS § 81 lg 7 p 2 alusel tähendab, et kriminaalmenetluse toimetamise aega ei võeta KarS § 81 lg-st 3 tuleneva väärteo aegumise tähtaja arvutamisel arvesse (3-1-1-57-08, p 9.1). KarS § 81 lg 7 p 2 kohaldamise eeldus on üksnes see, et teo kohta alustatakse kriminaalmenetlust, kusjuures pole oluline, kas varem on sama teo osas väärteomenetlust toimetatud või mitte. (p 20)
Aegumise uuenemine tähendab seda, et aegumistähtaeg hakkab taas kulgema. Taas kulgeva aegumistähtaja lõpuni on isikut võimalik väärteo toimepanemise eest karistada. (p 21)
KarS § 81 lg-s 8 sätestatud tähtaeg ei mõjuta väärteo aegumise tähtaega, kui väärteomenetluse alustamine või jätkamine oli aegumise peatumise aluse äralangemisel lubatav. Sellisel juhul rakendub jätkuvalt KarS § 81 lg-s 3 sätestatud tähtaeg ja aegumise peatumise aeg jäetakse KarS § 81 lg 7 p 1 või p 2 alusel aegumise tähtajast välja. (3-1-1-57-08 p 9.2) (p-d 21–22)
Isiku olukorda leevendavat süüteo aegumise regulatsiooni tuleb KarS § 5 lg 2 esimesest lausest lähtudes kohaldada ka tagasiulatuvalt. (p 25) Kui selle süüteokoosseisu puhul, mille järgi on isiku tegu jätkuvalt karistatav pärast seaduse muutmist, on ette nähtud lühem aegumistähtaeg kui see, mis vastab teo toimepanemise aegsele kvalifikatsioonile, tuleb kohaldada lühemat aegumistähtaega. (p-d 26–27)
Lõpetades väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 5 alusel aegumise tõttu, ei pea kohus lahendama kõiki VTMS §-s 133 loetletud küsimusi. (p 31)
Olukorras, kus maakohus ei ole kohtuvälises menetluses tehtud otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel kõiki VTMS §-s 133 loetletud küsimusi lahendanud, pole Riigikohtul võimalik kohtuvälise menetleja otsust VTMS § 174 p 6 alusel jõustada. (p 32)
Riigikohus, olles tühistanud maakohtu otsuse, millega väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 5 alusel lõpetati, ei saa asuda maakohtu asemel esimest korda lahendama kõiki VTMS §-s 133 ette nähtud küsimusi, sh kontrollima kohtuvälise menetleja otsuses kirjeldatud teo tõendatust. Üldjuhul tuleb väärteoasi sellises olukorras saata VTMS § 174 p 7 alusel uueks arutamiseks maakohtule. (p 33)
Lõpetades väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 5 alusel aegumise tõttu, ei pea kohus lahendama kõiki VTMS §-s 133 loetletud küsimusi. (p 31)
Väärteomenetluse lõpetamine VTMS § 2 ja KrMS § 2742 lg 1 alusel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu on võimalik menetlusaluse isiku nõusolekul. (p 42)
VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest. Väärteoasja arutamine täies ulatuses tähendab muu hulgas maakohtu kohustust vastata VTMS §-s 133 loetletud küsimustele ja kajastada VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüsi kui ka seda, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Sõltumata kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse piiridest, ei saa kohtuvälise menetleja otsus jääda kaebemenetluse tulemusena jõusse, ilma et kohus oleks enne kontrollinud väärteo koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisusega seotud asjaolusid. (p 32)
Olukorras, kus maakohus ei ole kohtuvälises menetluses tehtud otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel kõiki VTMS §-s 133 loetletud küsimusi lahendanud, pole Riigikohtul võimalik kohtuvälise menetleja otsust VTMS § 174 p 6 alusel jõustada. (p 32)
VTMS §-st 2 tulenevalt on väärteomenetluses kohaldatavad kõik kriminaalmenetluses ette nähtud õiguskaitsevahendid, millega asja arutav kohus saab reageerida mõistliku menetlusaja möödumisele. (p 39)
Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb väärteomenetluses lähtuda samadest põhimõtetest nagu kriminaalmenetluses (vt 3-1-1-109-15, p 133) (p 40)
Väärteomenetluse lõpetamine VTMS § 2 ja KrMS § 2742 lg 1 alusel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu on võimalik menetlusaluse isiku nõusolekul. (p 42)
|
| 3-1-1-22-15
|
Riigikohus |
23.03.2015 |
|
Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 157 lg 1 sanktsioon võimaldab toimepanijat karistada üksnes rahatrahviga, millest järeldub, et kõnealuse süüteokoosseisu dispositsioonis kirjeldatud käitumine on kooskõlas KarS § 3 lg-ga 4 karistatav väärteona.
KarS § 81 lg 7 p 2 ja lg 8 kehtestavad koosmõjus väärteo absoluutseks aegumistähtajaks kolm aastat. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on väärteo aegumine selline menetlustakistus, mis välistab väärteo aegumistähtaja möödumisel menetluse alustamise või alustatud menetluse jätkamise mistahes eesmärgil (vt RKKK 3-1-1-20-10, p 8). Seetõttu pole võimalik süüdistatava suhtes kriminaalmenetlust KrMS § 274 lg 1 alusel lõpetada sellise teo osas, mille puhul on väärteomenetluse alustamine aegumise tõttu takistatud. Siis tuleb süüdistatav kõnealuses teos õigeks mõista.
KrMS § 274 lg 1 kohaselt tuleb kriminaalmenetlus määrusega lõpetada, kui KrMS § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud juhul vastab süüdistatava tegevus väärteo tunnustele. Kuna kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos, on kriminaalasjas võimalik süüküsimust ette otsustamata kujundada üksnes abstraktne seisukoht, kas süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused (vt RKKK 3-1-1-23-12, p 12).
KarS § 81 lg 7 p 2 ja lg 8 kehtestavad koosmõjus väärteo absoluutseks aegumistähtajaks kolm aastat. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on väärteo aegumine selline menetlustakistus, mis välistab väärteo aegumistähtaja möödumisel menetluse alustamise või alustatud menetluse jätkamise mistahes eesmärgil (vt RKKK 3-1-1-20-10, p 8). Seetõttu pole võimalik süüdistatava suhtes kriminaalmenetlust KrMS § 274 lg 1 alusel lõpetada sellise teo osas, mille puhul on väärteomenetluse alustamine aegumise tõttu takistatud. Siis tuleb süüdistatav kõnealuses teos õigeks mõista.
Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele selle kohta, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (RKKK 3-1-1-18-14, p 6).
KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt RKKK 3-1-1-39-08, p 9). Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule (vt nt RKKK 3-1-1-36-07, p 7.3). Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele selle kohta, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (RKKK 3-1-1-18-14, p 6).
Kui isik on alama astme kohtu otsusega KarS § 157 järgi kriminaalkorras süüdi tunnistatud selliste andmete ebaseaduslikus avaldamises, mis ei delikaatsed isikuandmed, alates 1. jaanuarist 2015 jõustunud KarS § 157 lg 1 mõttes on aga võimalik tema vastutus üksnes väärteo eest ja kui kassatsiooni esitamise tõttu ei ole süüdimõistev otsus jõustunud, on KarS § 5 lg 2 ls 1 mõttes tegemist seadusega, millel on tagasiulatuv jõud.
Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 157 lg 1 sanktsioon võimaldab toimepanijat karistada üksnes rahatrahviga, millest järeldub, et kõnealuse süüteokoosseisu dispositsioonis kirjeldatud käitumine on kooskõlas KarS § 3 lg-ga 4 karistatav väärteona. Kehtiva karistusseaduse redaktsiooni kohaselt tõusetub küsimus süüdlase kriminaalvastutusest üksnes siis, kui süüteokoosseisu subjekt avaldab ebaseaduslikult delikaatseid isikuandmeid, pannes selle teo toime omakasu eesmärgil, või kui ta tekitab delikaatsete isikuandmete ebaseadusliku avaldamisega teisele isikule kahju (KarS § 1571 lg-d 2 ja 4).
Kui isik on alama astme kohtu otsusega KarS § 157 järgi kriminaalkorras süüdi tunnistatud selliste andmete ebaseaduslikus avaldamises, mis ei delikaatsed isikuandmed, alates 1. jaanuarist 2015 jõustunud KarS § 157 lg 1 mõttes on aga võimalik tema vastutus üksnes väärteo eest ja kui kassatsiooni esitamise tõttu ei ole süüdimõistev otsus jõustunud, on KarS § 5 lg 2 ls 1 mõttes tegemist seadusega, millel on tagasiulatuv jõud.
|
| 3-1-1-54-10
|
Riigikohus |
18.06.2010 |
|
Ainuüksi tõkendi olemasolu ei ole selleks juriidiliseks faktiks, millega võiks siduda kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumist ja aegumistähtaja peatumist. Selliseks juriidiliseks faktiks olla ka näiteks isiku tagaotsitavaks kuulutamine.
Ringkonnakohtu vahistamisküsimuses tehtud määrus on vaidlustatav ka juhul, kui ringkonnakohus on jätnud maakohtu poolt vahistamisküsimuses tehtud määruse sisuliselt muutmata, kuid on muutnud vahi all pidamise alust.
Ei Euroopa Liidu Nõukogu 13. juuni 2002. a vahistamismäärust käsitlevas raamotsuses (edaspidi Raamotsus) ega kriminaalmenetluse seadustikus (§ 506 lg 2) ei ole detailselt reguleeritud isiku ajutise loovutamisega seonduvat ega ka mitte seda, kuidas tuleks taotlevas riigis toimida siis, kui Euroopa vahistamismääruse alusel loovutatud ja taotletavas riigis vabadusekaotuslikku karistust kandev isik mõistetakse taotlevas riigis õigeks või kui tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Isikute ajutise loovutamise küsimused vajavad seadusandjapoolset reguleerimist.
Välisriigi kohtuotsuse alusel on võimalik isikult Eestis vabadust võtta vaid siis, kui Eesti on kõnealust välisriigi kohtuotsust tunnustanud.
Kohtueelse menetluse staadiumis on ainult prokuratuur pädev kriminaalmenetlust lõpetama ja lahendama küsimuse alusetult vahi all viibitud aja kohta.
Ringkonnakohtu vahistamisküsimuses tehtud määrus on vaidlustatav ka juhul, kui ringkonnakohus on jätnud maakohtu poolt vahistamisküsimuses tehtud määruse sisuliselt muutmata, kuid on muutnud vahi all pidamise alust.
Kohtueelse menetluse staadiumis on ainult prokuratuur pädev kriminaalmenetlust lõpetama ja lahendama küsimuse alusetult vahi all viibitud aja kohta.
|
| 3-1-1-57-08
|
Riigikohus |
31.10.2008 |
|
Ühes kriminaalmenetluses sama kuriteo eest mitmekordse süüditunnistamise ja karistamise näol on tegemist PS § 23 lg 3 ja KarS § 2 lg 3 sätestatud ne bis in idem-põhimõtte rikkumise ning materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega.
KarS § 81 lg 7 p 2 kohaselt peatub süüteo aegumine väärteo tunnustega teo kohta kriminaalmenetluse alustamisel kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni, s.o kriminaalmenetluse ajaks. Aegumise tähtaja kulgemist arvutatakse seejuures teo toimepanemise ajast. Süüteo aegumise peatumine tähendab, et kriminaalmenetluse toimetamise aega ei võeta arvesse KarS § 81 lõikest 3 tuleneva väärteo aegumise tähtaja (s.o kaks aastat) arvutamisel.
Karistusseadustiku § 81 lg 8 näeb omakorda ette, et sama paragrahvi 7. lõike p-des 1 ja 2 sätestatud juhtudel aegumine ei uuene, kui väärteo toimepanemisest on möödunud kolm aastat. Aegumise uuenemine tähendab seda, et aegumise tähtaeg hakkab taas kulgema. Aegumise uuenemine on seotud aegumise peatumise aluse äralangemise hetkega - s.t kui kriminaalmenetluse lõpetamise ajaks on väärteo toimepanemisest möödunud kolm aastat, ei tohi väärteomenetlust alustada ega jätkata. Karistusseadustiku § 81 lõikes 8 sätestatud tähtaeg ei mõjuta aga väärteo aegumise tähtaega, kui väärteomenetluse alustamine või jätkamine oli aegumise peatumise aluse äralangemisel lubatav. Sellisel juhul rakendub jätkuvalt KarS § 81 lõikes 3 sätestatud tähtaeg ja aegumise peatumise aeg jäetakse KarS § 81 lg 7 p 1 või 2 alusel aegumise tähtajast välja.
KarS § 2 lg 3 sätestab, et sama süüteo eest ei või kedagi karistada mitu korda, sõltumata sellest, kas karistus on mõistetud Eestis või mõnes teises riigis. Tegemist on nn ne bis in idem põhimõttega ehk sama teo eest teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keeluga, millele vastava põhiõigusega tagatakse isikule võimalus teada, millised on need riikliku sunni järelmid, mida võidakse kohaldada tema toimepandud süüteo tuvastamise korral. Samuti kindlustatakse selle põhiõiguse abil õigusrahu ja välistatakse võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma täiendavat karistamist sama teo eest. (Vt RKKKo nr 3-4-1-10-04, p 14). Seega peab ne bis in idem põhimõte kokkuvõttes kaitsma isikut riigi ülemäärase sekkumise eest.
Tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadest asjas Franz Fischer v. Austria ei ole Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 7. lisaprotokolli artikliga 4 vastuolus olukord, kus ühe teo suhtes on kohaldatavad mitu normi, kuid selle nõude rikkumise välistamiseks ei piisa ainuüksi asjaolust, et isiku sama tegu menetleti või teda karistati erinevates menetlustes või formaalselt erinevate sätete järgi. Esineb olukordi, kus üks tegu näib esmapilgul vastavat mitmele erinevale süüteokoosseisule, kuid mille puhul lähemal kontrollimisel ilmneb, et menetleda tuleb vaid ühe koosseisu järgi, sest see hõlmab kogu teise normi rikkumise ebaõigust. Selle ilmne näide on olukord, kus üks ja sama tegu vastab kahele süüteokoosseisule, millest üks sisaldab täpselt samu tunnuseid, mis teine, ning veel mingit lisatunnust. Võib esineda ka olukordi, kus erinevad süüteokoosseisud kattuvad vaid väikeses osas. Seega, kui isik mõistetakse erinevates, üksteisele järgnevates menetlustes süüdi erinevate süüteokoosseisude järgi, peab kohus kontrollima, kas nende süütegude koosseisutunnused langevad kokku olulisel määral. (RKKKo nr 3-1-1-120-06).
KarS § 218 lg 1 ei näe ette sellist iseseisvat süüteokoosseisu nagu varavastane süütegu väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, vaid sätestab vastutuse varguse, omastamise jm varavastase süüteo (v.a röövimine, väljapressimine ja asja omavoliline kasutamine vägivalla abil ning tulirelva, laskemoona, lõhkeaine, kiirgusallika, narkootilise või psühhotroopse aine või nende lähteaine, suure teadusliku, kultuuri- või ajalooväärtusega eseme vargus või süstemaatiline vargus) eest, mis on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu (vt RKKKo nr 3-1-1-81-06, p 9 ning nr 3-1-1-56-08). Alates 15. märtsist 2007 on väärteona - mitte enam kuriteona - karistatavad ka need vähem kui 1000 krooni maksva asja või varalise õiguse vastu suunatud varavastased süüteod, mille puhul esineb küll süüteokoosseisus sätestatud raskendav asjaolu (nt teo toimepanemine ametiisiku poolt), kuid mis ei mahu KarS § 218 lg-s 1 nimetatud erandite alla (vt RKKKo nr 3-1-1-36-07, p 7.1) Sellest tulenevalt hõlmab alates 15. märtsist 2007 KarS § 218 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseis ka omastamist ametiisiku poolt (KarS § 201 lg 2 p 3), kui teo objektiks olnud võõra vallasasja või vara väärtus jääb alla kahekümne miinimumpäevamäära. Kui jätta arvestamata teoobjektiks olev väheväärtuslik vara, on KarS § 201 lg 2 p 3 ja § 218 lg 1 objektiivselt ja subjektiivselt koosseisult identsed.
Hinnates kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkust, arvestab kriminaalkolleegium selle tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust väärteoasjas ning väärteoasja keerukust. Mõistlikuks saab lugeda tasu, mis jääb samasse suurusjärku väärteo eest füüsilisele isikule mõistetava maksimaalse rahatrahviga.
Väärteomenetlust võib alustada ka kriminaalmenetluse lõpetamisel kohtu poolt, kuna kohtumenetluses on kriminaalmenetluse lõpetamine üldjuhul võimalik samadel alustel kui kriminaalasja kohtueelses menetluses. Erinevalt kohtueelsest menetlusest ei lõpetata aga kohtumenetluses kriminaalmenetlust KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel, s.t teos kuriteo tunnuste puudumise tõttu. Kriminaalmenetluse seadustiku § 274 lg 1 kohaselt tehakse sellisel juhul õigeksmõistev otsus, s.o antakse teole sisuline hinnang. Seetõttu on tegemist lõpliku otsusega PS § 23 lg 3 ja konventsiooni 7. lisaprotokolli 4. artikli tähenduses, mis välistab sama teo suhtes teistkordse kohtumõistmise ja kriminaalkorras karistamise. See põhimõte kehtib ka juhul, kui isik mõistetakse õigeks KrMS § 301 alusel ehk prokuröri loobumisel süüdistusest. Sisuliselt on ka sellisel juhul välistatud kuriteo tunnuste olemasolu tuvastamine isiku teos, kuna asja arutamine toimub ainult süüdistuse piirides.
Ne bis in idem põhimõte ei välista sama teo suhtes lisaks kriminaalmenetlusele sellest erineva iseloomuga menetluse läbiviimist (näiteks tsiviilhagi esitamine isiku vastu või ametniku karistamine distsiplinaarkorras). Menetluse olemuse üle otsustamisel on Riigikohus lähtunud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas väljatöötatud "kriminaalsüüdistuse" kriteeriumitest, s.o eeskätt õigusrikkumise ja selle eest kohaldatava riikliku sunnimeetme olemusest (vt RKKKo nr 3-1-1-21-06). Väärtegusid ja nende eest kohaldatavaid karistusi on Riigikohus järjepidevalt pidanud ne bis in idem printsiibi kaitsealasse kuuluvateks.
|
Facebook
X.com