/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 62| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-18-400/15 PDF Riigikohtu halduskolleegium 08.10.2018
SKHS § 1 lõikest 1 ja §-st 4 ei tulene keeldu kohaldada mõnes muus seaduses selgelt sätestatud materiaalõiguslikku alust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks. KarS § 85 lõige 2 on niisugune selge erinorm. Materiaalõigusliku erinormi olemasolu võrreldes SKHS-ga ei tähenda, et SKHS-s sätestatud menetluskord kriminaalmenetlusega seotud hüvitamisnõuete lahendamiseks ei kohalduks. (p 13) Kaebaja polnud kaasatud maakohtu menetlusse. Seega sai ta esitada taotluse SKHS § 21 lõike 1 järgi ringkonnakohtule, järgides sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud tähtaega. Kuigi tähtaeg on praeguseks möödunud, võimaldab SKHS § 13 lõige 2 taotleda tähtaja ennistamist. (p 14)
Seadusandja tahe SKHS kehtestamisel oli muu hulgas muuta olukorda, kus halduskohtul oli teatud hüvitamisnõuete lahendamisel pädevus anda sisulisi hinnanguid kriminaalmenetluse toimingutele ja kriminaalmenetluses tehtud kohtulahenditele. Seadusandja tahe oli reguleerida süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamine ammendavalt SKHS-s. Samas ei sätesta SKHS KarS § 85 lõikest 2 tulenevat nõude alust. (p-d 11 ja 12, vt ka p 10) SKHS § 1 lõikest 1 ja §-st 4 ei tulene keeldu kohaldada mõnes muus seaduses selgelt sätestatud materiaalõiguslikku alust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks. KarS § 85 lõige 2 on niisugune selge erinorm. Materiaalõigusliku erinormi olemasolu võrreldes SKHS-ga ei tähenda, et SKHS-s sätestatud menetluskord kriminaalmenetlusega seotud hüvitamisnõuete lahendamiseks ei kohalduks. (p 13)
Kuna SKHS sätestab menetluskorra kaebaja kaebuse lahendamiseks, siis ei ole vaidluse lahendamine HKMS § 4 lõike 1 järgi halduskohtu pädevuses. (p 13)
1-17-8281/21 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.02.2018
Erikooli suunamisel peab arvestama kohtumääruse tegemise ajaks muutunud asjaolusid, mis võisid viidata sellele, et erikooli suunamise alused võisid määruse tegemise hetkeks olla ära langenud. (p 8)
KrMS § 45 lg 2 p 1 järgi on kaitsja osavõtt kogu kriminaalmenetlusest kohustuslik mh siis, kui isik pani õigusvastase teo toime alaealisena, mistõttu peab kohus õigusvastased teod alaealisena toime pannud isikule määrama kaitsja. (p 10)
Kui prokurör peab vajalikuks kuriteo toime pannud vähemalt neljateist-, kuid alla kaheksateistaastase isiku karistamist või tema suhtes KarS §-s 87 ettenähtud mõjutusvahendi kohaldamist, siis tulenevalt KrMS § 201 lg-st 2 ja §-st 308 kriminaalmenetlust ei lõpetata. Seda jätkatakse tavalises korras ja kriminaalasja materjalid saadetakse kohtusse. Jõudes kriminaalasja sisulisel arutamisel järeldusele, et alaealist saab mõjutada teda karistamata, kohaldab kohus KarS § s 87 ettenähtud mõjutusvahendeid. (p 11.2)
KrMS § 3 lg-s 2 sätestatud põhimõttega on vastuolus arusaam, et üldjuhul on mõistlik ja loogiline lahendada ühte kohtuasja erinevates kriminaalmenetluse staadiumides (sh erinevates kohtuastmetes) samade menetlusreeglite kohaselt. Kõnealust vastuolu on võimalik kõrvaldada uue menetlusseaduse rakendussätete kehtestamisega. (p 13) Teatud juhtudel võidakse süüdistatava huvides jätta lähtumata KrMS § 3 lg-s 2 sätestatud põhimõttest ka rakendussätete puudumisel ja eelistada sellegipoolest ühe kohtuasja erinevates kriminaalmenetluse staadiumides (sh erinevates kohtuastmetes) samade menetlusreeglite kohaselt lahendamise põhimõtet. (p 14)
1-13-783/218 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 18.12.2017
Sundravi lõpetamise menetluses tegutseb kohus sundravi kohaldamise aluste olemasolu kontrollides uurimispõhimõttel ega ole seotud taotluse põhjendustega.
KarS § 86 ei ole põhiseadusega vastuolus osas, milles see säte ei piira statsionaarse psühhiaatrilise sundravi maksimaalset tähtaega ravialusele mõistetud vangistuse tähtajaga. Sundravi tähtaja proportsionaalsuse hindamisel pole olulised sundravi kohaldamise eelduseks oleva koosseisupärase ja õigusvastase teo süülise toimepanemise eest ette nähtud sanktsiooni raamid ega konkreetse teo eest mõistetud karistus.
1-16-7389/30 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 19.10.2017
Pelgalt süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste tuvastamine ei ütle eraldivõetult veel midagi selle kohta, kas isik on karistusõiguslikus mõttes vastutusvõimeline või mitte. Järgnevalt tuleb lahendada küsimus, kas tuvastatud haiguse (praegusel juhtumil skisofreenia) ning isiku poolt toimepandud õigusvastase teo (vargus) vahel esineb ka sümptomaatiline seos, mis tähendab konkreetsel juhul selle kindlakstegemist, kas just isikul tuvastatud psühholoogiline häire mõjutas teo toimepanemise ajal tema võimet selle keelatusest aru saada ning enda käitumist selle arusaamise kohaselt juhtida või mitte. Vaid jaatava vastuse korral on alust rääkida kas süüdimatusseisundist (KarS § 34) või siis piiratud süüdivusest (KarS § 35) KrMS § 393 esimese alternatiivi tähenduses. Märkida tuleb sedagi, et skisofreenia ei pruugi olla haigus, mis juba iseenesest tingiks järelduse isiku süüdimatuse või piiratud süüdivuse kohta. (p 11)
Pelgalt seaduse tsiteerimisest ja eksperdi järelduste kordamisest ei piisa süüdimatusseisundi tuvastatuse põhjendamiseks (vt RKKKm 3-1-1-105-16, p 46.2). (p 12)
Kohtupraktikale tuginevalt ei ole välistatud, et isiku ohtlikkuse hindamisel võib tugineda ka juba toimepandud õigusvastastele tegudele (vt ka RKKKm 3-1-1-121-12, p 13), kuid sellisel juhul tuleb varasemad teod selgelt ja jälgitavalt ohtlikkuse prognoosiga siduda, näidates ära, miks on kohus jõudnud järeldusele, et on olemas jätkuv ning reaalne oht sarnaste tegude toimepanemiseks ka tulevikus (RKKKm 3-1-1-105-16, p 47.2). (p 15) Kui sundravi menetlusele allutatud isik on esitanud mõne põhjendatud menetlusliku taotluse (nt kuulata üle tema raviarst), tuleb kohtul kaaluda asja lahendamise võimalikkust üksnes kriminaaltoimiku materjalide põhjal. Teisisõnu tuleb kohtul anda hinnang, kas taotlusest nähtuvate võimalike uute asjaolude valguses on juba olemasoleva tõendikogumi põhjal asja lahendamine võimalik. Sellele küsimusele eitava vastuse andmisel tuleb maakohtul juhul, kui prokuratuur või kaitsja ei taotle asja lahendamist üldmenetluses, lühimenetlusest keelduda ja tagastada kriminaaltoimik KrMS § 235^1 lg 1 p 3 või § 238 lg 1 p 2 alusel prokuratuurile (vt ka RKKKm 3-1-1-105-16, p-d 42–43). (p 20) Kuivõrd KrMS § 390 lg 3 järgi vaatab ringkonnakohus sundravi asja läbi kirjalikus menetluses, tuleb ringkonnakohtul juhul, kui määruskaebemenetluses on sundravi asjas esitatud taotlusi, mis viitavad isiku võimele osaleda iseseisvalt enda asja arutamisel ja/või puudutavad oluliste faktiliste asjaolude väljaselgitamist, hinnata vajadust saata asi maakohtule uueks arutamiseks. Selline tarvidus võib eriti teravalt ilmneda olukorras, kus maakohus on jätnud menetlusele allutatud isiku kohtuistungile kutsumata. (p 21) Kui küsimuse all on isiku psüühiline seisund, tuleb tema osalemist suulisel arutamisel pidada reegliks. Selleks, et kohus saaks lisaks eksperdi arvamuses väidetule vahetu mulje isiku vaimsest seisundist, on vajalik tema küsitlemine kohtuistungil (RKKKo 3-1-1-17-13, p-d 10 ja 11). Niisamuti on Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) juhtinud tähelepanu sellele, et kui kohtus on käsitlemisel mh inimese vaimne seisund, siis on tema isiklik kohalolek oluline. Ka psüühikahäirega inimene tuleb üldjuhul ära kuulata ja seda sõltumata sellest, kas tema teovõime on piiratud või mitte. EIK hinnangul peab riik näitama üles piisavat hoolsust, vältimaks vaimselt haigete isikute sattumist ebavõrdsesse olukorda võrreldes teiste süüdistatavatega (EIK 7. veebruari 2012. a otsus Proshkin vs. Venemaa, p-d 101 ja 102). (p 24) Üksnes vaimsest seisundist lähtuvatel põhjustel on erandjuhul võimalik jätta sundravi menetlusele allutatud isik kohtuistungile kutsumata. Seejuures ei saa ära kuulamata jätmist sellele sättele tuginevalt põhjendada näiteks otstarbekusega. Hinnata tuleb menetlusele allutatu võimet kohtuistungil osaleda ja kohtuistungi võimalikku kahjulikku mõju talle. Nii ei pea kohus sundravile paigutatavat ära kuulama siis, kui sellest võivad ekspertiisiakti, tema terviseseisundit kajastavate dokumentide vmt kohaselt tuleneda isiku tervisele kahjulikud tagajärjed või kui kohus on olemasoleva tõendikogumi põhjal veendunud, et isik ei ole võimeline kohtumenetluses osalema ja/või oma tahet avaldama. (p 25) Kohus peab esitama enda põhjendatud arusaama, miks ja millistele asjaoludele tuginevalt on ta leidnud, et sundravi menetlusele allutatud isik ei ole võimeline kohtuistungil osalema või see võib teda kahjustada. Seejuures ei ole välistatud, et olukorras, kus olemasolev teave isiku menetluses osalemise võime kohta on vastuoluline, on kohtul võimalus kohtuda kõnealuse isikuga viimasele sobivas keskkonnas (vrd TsMS § 536 lg 1). Kui kohus seejärel ka enda vahetu mulje põhjal veendub, et menetlusele allutatu ei ole võimeline enda tahet avaldama, ei ole tema ärakuulamine nõutav. (p 26)
1-12-9055/116 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 09.10.2017
Seda, kas psühhiaatrilisele sundravile allutatud isik peab pärast ravi lõpetamist jätkama vangistuse kandmist, saab kohus otsustada üksnes prokuratuuri taotluse alusel. Isiku enda taotluse alusel on kohtul võimalik otsustada üksnes tema sundravilt vabastamine, mitte aga karistuse kandmise jätkamine.
Kohtul tuleb ka siis, kui ta otsustab, kas isiku ohtlikkus on piisavalt suur psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks, hinnata eraldi kahte aspekti: 1) uue õigusvastaste teo toimepanemise tõenäosust ja 2) võimaliku uue õigusvastase teo raskust. Raskemate rikkumiste (nt tõsiste isikuvastaste rünnete) toimepanemise ohu korral võib olla alust rääkida isiku ohtlikkusest ka siis, kui uue õigusvastase teo toimepanemise tõenäosus on selline, mis kergemat liiki rikkumiste (nt vargused) toimepanemise ohu puhul ei annaks alust isikut piisavalt ohtlikuks pidada.
1-16-115/121 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 03.10.2017
Olukorras, kus süüdimõistetule on pärast vabanemist elukoht tagatud, ei välista karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamist ainuüksi asjaolu, et pole kindel, kas isikule on võimalik kindlustada elukoht kogu karistusjärgse käitumiskontrolli perioodiks. Juhul kui enne käitumiskontrolli tähtaja lõppu tekib olukord, kus süüdimõistetul ei ole temast mitteolenevatel põhjustel enam võimalik kohtu määratud kohas elada, ja samas pole talle leitud ka uut alalist elukohta, muutub karistusjärgse käitumiskontrolli edasine teostamine (kuni uue elukoha leidmiseni) võimatuks. Sellises situatsioonis ei saa aga süüdimõistetule ette heita käitumiskontrolli nõuete rikkumist ja KarS § 871 lg 4 ega § 3314 pole tema suhtes kohaldatav.
1-16-11146/38 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 28.08.2017
Üheks konfiskeerimise omaette eesmärgiks on see, et süütegude edasine toimepanek oleks raskem, võrreldes olukorraga, mil kuriteo toimepanemise vahend jäetakse konfiskeerimata. Käesoleval juhul leiab ringkonnakohus, et kuna süüdistatava poolt tulenev oht uute samalaadsete rikkumiste toimepanemiseks on suur, siis raskendaks süüdistatava sõiduauto konfiskeerimine edasiste süütegude toimepanemist, kuna konfiskeeritakse auto, mida süüdistatav on juba kahel korral joobes juhtimisel kasutanud. Seega täidab süüdistatava sõiduauto KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeerimine eelviidatud eesmärki.
3-1-1-24-17 PDF Riigikohus 24.05.2017
Süüteo toimepanemise vahetu objekti saab konfiskeerida üksnes seaduses sätestatud juhul. KarS § 385 puhul ei ole selle süüteo vahetu objekti konfiskeerimist ette nähtud. Järelikult on kolmanda isiku vara arestimine süüteo vahetu objekti konfiskeerimise tagamiseks KarS § 385 alusel esitatud kahtlustuse puhul välistatud. (p 16)
KarS § 385 alusel on mh karistatav füüsilisest isikust võlgniku poolt ajutise halduri ees võlgniku vara olulises ulatuses varjamine. See koosseis tagab pankrotiseaduse (PankrS) § 22 lg 3 p-st 1 ja lõikest 4 tulenevat teabe andmise kohustust pankrotimenetluses. (p 10) KarS § 394 lg 1 järgi on karistatav rahapesu. Süüteo vahetu objekt rahapesu tähenduses on kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara või selle asemel saadud vara, mille tõelist olemust, päritolu, asukohta, käsutamisviisi, ümberpaigutamist, omandiõigust või varaga seotud muid õigusi on rahapesu toimepanija varjanud või saladuses hoidnud või mida ta on muundanud, üle kandnud, omandanud, vallanud või kasutanud eesmärgiga varjata või hoida saladuses vara ebaseaduslikku päritolu või abistada kuritegelikus tegevuses osalenud isikut, et ta saaks hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest (vt rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 4 lg 1) (RKKKm asjas nr 3-1-1-97-13, p 20). Õige on küll seisukoht, et KarS § 385 koosseisu mõttes ei ole oluline, kas võlgnik omandas vara seaduslikul või ebaseaduslikul teel. Samas on vara päritolu määrava tähtsusega KarS § 394 koosseisu täidetuse hindamisel. Selle koosseisu täidab üksnes kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara pesemine. (p 11) Pelgalt vara pankrotimenetluses varjamise fakt ei muuda seda kuritegelikuks tuluks. (p 12) Vara liikumine pankrotivara hulka ei võta isikult selle omandiõigust, vaid üksnes piirab omandiõigust. PankrS § 35 lg 1 p 1 järgi moodustub võlgniku varast pankroti väljakuulutamisel pankrotivara ning § 36 lg 1 järgi läheb pankroti väljakuulutamisega võlgniku õigus pankrotivara valitseda ja käsutada üle pankrotihaldurile, kui seadusest ei tulene teisiti. Pankrotivara on PankrS § 108 lg 2 järgi vara, mis oli võlgnikul olemas pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal. See tähendab, et pankrotivara on kogu vara, mis võlgnikul on pankroti väljakuulutamise ajal, mitte ainult see vara, mille arvel rahuldatakse võlausaldajate nõuded, ja see on nii isegi juhul, kui pankrotivara väärtus osutub suuremaks kui võlausaldajate nõuded (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus asjas nr 3-2-1-12-16, p 16). Seega ei omanda isik KarS §-s 385 sätestatud süüteo toimepanemisega vara. Vara mittevarjamisel selle liikumine pankrotivara hulka ei muuda vara omanikku, vaid kitsendab käsutuskeeluga omandiõiguse teostamist. (p 14) Süüteo toimepanemise vahetu objekti saab konfiskeerida üksnes seaduses sätestatud juhul. KarS § 385 puhul ei ole selle süüteo vahetu objekti konfiskeerimist ette nähtud. Järelikult on kolmanda isiku vara arestimine süüteo vahetu objekti konfiskeerimise tagamiseks KarS § 385 alusel esitatud kahtlustuse puhul välistatud. (p 16)
Vara liikumine pankrotivara hulka ei võta isikult selle omandiõigust, vaid üksnes piirab omandiõigust. PankrS § 35 lg 1 p 1 järgi moodustub võlgniku varast pankroti väljakuulutamisel pankrotivara ning § 36 lg 1 järgi läheb pankroti väljakuulutamisega võlgniku õigus pankrotivara valitseda ja käsutada üle pankrotihaldurile, kui seadusest ei tulene teisiti. Pankrotivara on PankrS § 108 lg 2 järgi vara, mis oli võlgnikul olemas pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal. See tähendab, et pankrotivara on kogu vara, mis võlgnikul on pankroti väljakuulutamise ajal, mitte ainult see vara, mille arvel rahuldatakse võlausaldajate nõuded, ja see on nii isegi juhul, kui pankrotivara väärtus osutub suuremaks kui võlausaldajate nõuded (RKTKm asjas nr 3-2-1-12-16, p 16). Seega ei omanda isik KarS §-s 385 sätestatud süüteo toimepanemisega vara. Vara mittevarjamisel selle liikumine pankrotivara hulka ei muuda vara omanikku, vaid kitsendab käsutuskeeluga omandiõiguse teostamist. (p 14)
KarS § 394 lg 1 järgi on karistatav rahapesu. Süüteo vahetu objekt rahapesu tähenduses on kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara või selle asemel saadud vara, mille tõelist olemust, päritolu, asukohta, käsutamisviisi, ümberpaigutamist, omandiõigust või varaga seotud muid õigusi on rahapesu toimepanija varjanud või saladuses hoidnud või mida ta on muundanud, üle kandnud, omandanud, vallanud või kasutanud eesmärgiga varjata või hoida saladuses vara ebaseaduslikku päritolu või abistada kuritegelikus tegevuses osalenud isikut, et ta saaks hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest (vt rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 4 lg 1) (RKKKm asjas nr 3-1-1-97-13, p 20). Õige on küll seisukoht, et KarS § 385 koosseisu mõttes ei ole oluline, kas võlgnik omandas vara seaduslikul või ebaseaduslikul teel. Samas on vara päritolu määrava tähtsusega KarS § 394 koosseisu täidetuse hindamisel. Selle koosseisu täidab üksnes kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara pesemine. (p 11)
3-1-1-105-16 PDF Riigikohus 31.03.2017
Ekspertiisiakt peab olema selge ja vastuoludeta. Selle järelduste kujunemine peab olema ekspertiisiakti põhjal jälgitav ning eksperdi väited peavad olema kohtule arusaadaval viisil põhjendatud. Kohtupsühhiaatriaeksperdi arvamuses ei või piirduda üldise konstateeringuga isiku seisundi kohta, vaid tuleb põhjendada, milles üks või teine isikut puudutav asjaolu täpsemalt väljendub. Pelk senise elu ja haiguskulu kirjeldus ekspertiisiaktis ei võimalda mõista tehtud järelduste põhjuseid. Selleks tuleb esitada ka juba kirjeldatud faktilistele asjaoludele rajanev selgitus, kuidas on ekspert olemasoleva teabe põhjal tehtud järeldustele jõudnud. Kohus ei saa enda arvamuse põhjendamisel refereerida üksnes ekspertiisiakti. Kohtupsühhiaatriaekspertiisi tegeva eksperdi ülesandeks on isiku diagnoosimine, temal esineva häire olemuse hindamine ning selle kirjeldamine, kuidas psüühikahäire konkreetse inimese käitumist mõjutab. Seejärel peab kohus otsustama, kas muu hulgas eksperdi kirjeldatu pinnalt on täidetud seaduses sätestatud õiguslikud alused ja eeldused sundravi kohaldamiseks. (p 35-38) Süüdimatusseisundisse puutuvalt tuleb ekspertiisiaktis kirjeldada, kuidas ja millises ulatuses isikul esinev (diagnoositud) häire tema käitumist ja toimetulekut mõjutab. Ohtlikkuse kohta peab ekspertiisiaktist nähtuma see, miks ekspert leiab, et ekspertiisialune võib kujutada ohtu endale ja/või teistele, samuti tuleb põhjendada, miks ei ole ekspertiisialune suuteline oma käitumist kontrollima ega osalema menetlustoimingutes. Eksperdil tuleb põhjendada ka ravi kui meditsiinilise sekkumise vajalikkust. (p 39-41) Piisavate põhjenduste esitamata jätmisel on üheks ekspertiisiakti puuduste kõrvaldamise võimaluseks eksperdi ülekuulamine. Kriminaalasja arutamisel lühimenetluse vormis puudub kohtul võimalus eksperti kohtuistungil küsitleda, mis võimaldaks kõrvaldada ekspertiisiaktis esinevaid puudusi, nt sellest puuduvaid põhjendusi. Kui kriminaaltoimiku materjal, sh ekspertiisiakt ei ole kriminaalasja lahendamiseks piisav ja kohtumenetluse pooled ei taotle asja lahendamist üldmenetluses, tuleb kohtul lühimenetlusest keelduda ja tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile (vt nt RKKKo 3-1-1-67-16 p 16). (p 42-43) Olukorras, kus maakohtu määruses ei ole põhjendatud kohtu seisukohti süüdimatusseisundi ega sundravi osas, vaid on tuginetud valdavas osas ekspertiisiaktile, milles ei sisaldu eksperdiarvamuse põhjendusi, ei ole kohtulahendi põhjal kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav. (p 45) Kohtulahendist peavad nähtuma asjaolud, mis võimaldaksid järeldada, et isik ei saanud enda käitumisest aru ega suutnud seda juhtida. Seaduse tsiteerimisest ja eksperdi järelduste ülekordamisest ei piisa süüdimatusseisundi tuvastatuse põhjendamiseks. (p 46.2) Kohtunik peab võimalusel muu hulgas aga ka ise vahetult hindama enda poolt tajutuna isiku vaimset seisundit ning kohtulahendis tajutut kirjeldama ning isiku ohtlikkus tuleb tuvastada konkreetseid asjaolusid arvestades ja seostatuna konkreetsete faktidega. Toimepandud vägivallateod tuleb selgelt ja jälgitaval viisil isiku ohtlikkuse prognoosiga KrMS § 394 p 4 tähenduses siduda. (p 47.2) Õiguslikes põhjendustes üksnes ekspertiisiaktile tuginedes rikub kohus KrMS § 3051 lg-s 1 sisalduvat kohtulahendi põhjendamise kohustust, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 48)
Psühhiaatriline sundravi on mittekaristuslik mõjutusvahend, mida on KarS § 86 alusel võimalik kohaldada üksnes juhul, kui kohus on tuvastanud kõik KrMS §-s 394 nimetatud tõendamiseseme asjaolud. Sundravi ei saa käsitada karistusena toime pandud teo eest, sest kriminaalmenetlus isiku suhtes lõpetatakse ning teda ei tunnistata süüdi. Seega ei saa sundravi õigustada üldpreventiivsete eesmärkidega ega vajadusega reageerida aset leidnud teoga kaasnevale ebaõigusele. (p 12) Sundravi hõlmab nii ravi, isiku ohtlikkuse vähendamist kui ka tema toimetuleku taastamist. Sundravi on mõjutusvahend, mis hõlmab muu hulgas kohtu volitust ravida patsienti vajadusel tema tahtest olenematult. Süüdimatusseisundis õigusvastase teo toime pannud isiku sundravile saatmine tuleb kõne alla ainult siis, kui ta on ohtlik. Kui süüdimatu ja ohtliku isiku seisundit saab meditsiiniliste vahenditega parandada, on sundravi õigustatud, kui aga ravivajadust meditsiinilises tähenduses ei esine, puudub ka sundravi kohaldamise õigustus. Sealjuures ei pruugi sundravi eesmärkide saavutamiseks vajalike meetmete rakendamine tähendada alati vabaduspõhiõiguse piiramist. (p 13) Sundravi mõiste ei ole samastatav ravi mõistega. Ravi tuleb sundravi kontekstis käsitada meditsiinilise sekkumisena – seda eelkõige ravimitega, aga ka muude arstiteaduslike toimingutega, mida teeb tervishoiutöötaja. Ravivajadus tähendab seega psühhiaatrilise sundravi kontekstis seda, et isiku psüühilist seisundit on võimalik ja vajalik raviga mõjutada. (p 14) Eristada tuleb psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajadust (KrMS § 394 p 5) ravivajaduse mõistest. KarS § 86 lg 1 kohaselt on meditsiiniline ravivajadus sundravi määramise üheks – kuid mitte ainsaks – obligatoorseks aluseks. Sundravi kohaldamise vajaduse üle otsustamine hõlmab lisaks sisulise (meditsiinilise) ravivajaduse tuvastamisele ka otsustuse tegemist selle kohta, kas inimene vajab statsionaarset või ambulatoorset sundravi. (p 15)
Sundravi üle otsustamisel tuleb esmalt tuvastada sundravi eeldused: õigusvastase teo toimepanemine ja süüdimatusseisund (KarS § 86 lg 1 alt 1, 2 või 3). Kui need eeldused on täidetud, tuleb hinnata, kas esinevad sundravi kohaldamise alused: isiku ohtlikkus ja psühhiaatrilise sundravi vajadus. Alles seejärel, kui kohus on jõudnud arusaamani, et konkreetsel juhul esinevad ka sundravi alused, saab otsustada mõjutusvahendi kasuks. (p 16) Isik on süüdimatu, kui esinevad nii juriidilised kui ka meditsiinilised süüdimatuse tunnused. Süüdimatuse meditsiinilised tunnused on loetletud KarS § 34 p-des 1–5 ja nende esinemine teo toimepanemise ajal tehakse kindlaks ekspertiisiga. Kui süüdimatuse meditsiinilised tunnused on nõuetekohaselt tuvastatud, peab kohus järgnevalt hindama õigusvastase teo toime pannud isiku arusaamisvõimet (kas ta oli võimeline oma käitumise ebaõigusest aru saama) ja käitumise juhtimise võimet (kas ta suutis teo ajal oma tegevust juhtida) ning seost tal tuvastatud häire ja tema arusaamis- ja/või juhtimisvõimetuse vahel. Olukorras, kus isikul esinevad süüdimatuse meditsiinilised tunnused, kuid tema süüdimatus KarS § 34 mõttes on välistatud tuleb kohtul kontrollida, kas isik võis olla piiratud süüdivusega KarS § 35 mõttes. (p 19-21) Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise obligatoorseks aluse – isiku ohtlikkuse iseendale või ühiskonnale – sisustamine KarS § 86 lg 1 tähenduses erineb tsiviilkohtumenetluses isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlusest. Ohtlikkuse jaatamiseks ei piisa üksnes asjaolust, et isik ei nõustu raviga vabatahtlikult ja ainuüksi see, et inimene ei suuda iseseisvalt oma elu korraldada, ei tähenda veel tema ohtlikkust iseendale või teistele. Ohtlikkuse kui ühe sundravi kohaldamise aluse tuvastamisel peab kohus silmas pidama, et isiku ohtlikkus võib olla ära langenud või piisavalt vähenenud, kui ta on õigusvastase teo järel viibinud psühhiaatrilisel ravil või (eri)hooldusteenusel. Kohtul tuleb sundravi kohaldamisel iga kord isiku ohtlikkust hinnata ja seda konkreetsetele asjaoludele (mh ekspertiisiaktile) tuginedes põhjendada, kirjeldades, milles see väljendub. Ohtlikkuse hindamisel on tegu prognoosotsusega, mille kujundamisel tuleb muu hulgas arvestada isiku seniseid õigusvastaseid tegusid, tema käitumist ja diagnoositud psüühikahäire iseloomu. (p 22-24) KarS §-s 86 nimetatud psühhiaatrilise sundravi ühe aluse – ravivajaduse – olemasolu jaatamiseks tuleb hinnata seda, kas isikul esinevat häiret on võimalik meditsiiniliste vahenditega mõjutada. Samuti tuleb sundravi määramisel kaaluda, kas vajalik on ambulatoorne või statsionaarne sundravi. Kui inimene on ohtlik ja süüdimatu, kuid ravi ei vaja, tuleb kriminaalmenetlus lõpetada, jätta sundravi kohaldamata ning juhtida kohaliku omavalitsuse või eestkostja tähelepanu vajadusele algatada isiku erihooldekodusse paigutamise menetlus. (p 25 ja 27) Ambulatoorne sundravi on oma sisult mõjutusvahend, mis paneb isikule ravile allumise kohustuse, ja selle puhul ei saa rääkida vabatahtlikust ravist ning õigusest ravist igal ajal keelduda. (p 32) Statsionaarne sundravi on sarnaselt tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi ja kohtumääruse alusel erihooldekodusse paigutamisega ultima ratio ehk viimne vahend. Nii tuleb sundravi kohaldamisel hinnata, kas piisab üksnes ambulatoorsest sundravist või on vajalik isiku vabaduse võtmine statsionaarse ravi näol. Teisisõnu tuleb kohtul kontrollida, kas konkreetsel juhul on statsionaarne ravi kinnises asutuses – kui võrreldes ambulatoorse sundraviga isiku õigusi enam piirav meede – põhjendatud ja vältimatult vajalik. Sõltumata sundravi määramisel antavast kohtu volitusest isikule vajaduse korral ravimeid tahtevastaselt manustada, tuleb tervishoiuteenuse osutajal ravi kohaldamisel lähtuda alati põhiõiguste minimaalse riive põhimõttest, pakkudes esmalt võimalust alluda ravile vabatahtlikult ja alles seejärel, kui ta sellest keeldub, kasutada sundi. (p 33)
3-1-1-117-16 PDF Riigikohus 08.03.2017
Ühisvara korral ei saa sellele seada kohtulikku hüpoteeki, kui puudub teise abikaasa nõusolek (3-2-1-62-16, p 15). (p 43)
Tulenevalt KrMS § 141^4 lg-st 1, peab konfiskeerimise või selle asendamise tagamise, sh vara arestimise määrusest lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele nähtuma ka konfiskeerimise tagamise abinõu kohaldamise alus, s.t põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas kohaldada konfiskeerimist või selle asendamist ja et konfiskeerimise või selle asendamise otsustuse täitmine võib ilma tagamise abinõu rakendamiseta osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks. Nii nagu põhjendatud kuriteokahtluse kindlakstegemisel, kehtib ka tagamisabinõu kohaldamise aluse tuvastamisel lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard. Kohus ei pea olema tagamisabinõu kohaldamise alusesse kuuluvate asjaolude olemasolus veendunud, piisab, kui neid asjaolusid saab pidada tõendite põhjal usutavaks. (3-1-1-10-16, p 28.) (p 17) KarS §-d 83^2 ja 84 näevad ette aluse vara laiendatud konfiskeerimiseks või konfiskeerimise asendamiseks, mitte aga konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks. Õiguslik alus vara aresti kui konfiskeerimise tagamise abinõu kohaldamiseks ja käsutuskeelu nähtavaks tegemiseks tuleneb KrMS §-dest 141^4 ja 142 koostoimes TsMS § 378 lg 1 p-ga 2. Samas tuleb konfiskeerimise (asendamise) tagamisel küll välja tuua ka võimaliku tulevase konfiskeerimise (asendamise) õiguslik alus, mille kohaldamist tagatakse. (p 18) Kolmanda isiku vara arestimine konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks võimalik üksnes selleks, et tagada kolmandale isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist KarS § 84 alusel, mitte aga selleks, et tagada süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. (3-1-2-4-12, p 41) (p 20) Kriminaalmenetluses tehtav määrus, millega KrMS § 142 alusel arestitakse kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu, tsiviilkostja või kolmanda isiku kinnisasi, ei saa puudutada isikut, kes ise ei ole selle määruse adressaat ja keda ei ole ka arestitud kinnistu ühe omanikuna kinnistusraamatusse kantud. Arestimismäärus ei võta selliselt isikult võimalust kaitsta enda väidetavat omandiõigust arestimise vastu tsiviilkohtumenetluses, nõudes AÕS § 65 lg 1 alusel riigilt (prokuratuuri kaudu) nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks (ehk keelumärke kustutamiseks) või täitemenetluse seadustiku (TMS) § 222 lg 1 alusel vara arestist vabastamist. (3-1-1-26-16, p 12) (p 41) KrMS § 142 alusel võimalik taotleda keelumärke seadmist ühisomandisse kuuluvale kinnisasjale nii, et selle käsutamine keelatakse üksnes arestimismääruse adressaadiks oleval kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal või kolmandal isikul. Seejuures tuleb arvestada, et kinnistusraamatusse kantava keelumärke sisust peab üheselt nähtuma, et ühisomandi käsutamine on keelatud üksnes sellel abikaasal, kelle suhtes arestimisotsustus tehakse. Ka siis, kui arestitava kinnistu omanikuna on kinnistusraamatusse kantud vaid kavandatava arestimisotsustuse adressaat üksinda, on prokuratuuril üldjuhul otstarbekas taotleda keelumärke seadmist kinnisasjale nii, et selle käsutamine keelatakse sõnaselgelt üksnes arestimisotsustuse adressaadiks oleval kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal või kolmandal isikul. Kui arestimismäärusega keelatakse kinnisasja käsutamine üksnes tagatava kohustuse võlgnikul, ei saa tema abikaasa TMS §-s 222 sätestatud nõuet esitada. (p 43)
Kui 10. jaanuaril 2017 jõustunud KarS §-de 83^2 ja 84 redaktsioon ei leevenda KarS § 5 lg 2 mõttes isiku olukorda, ei ole neil ka tagasiulatuvat jõudu. (p 22) Omandamisena KarS § 832 lg 2 p 1 tähenduses on käsitatav mingi eseme (TsÜS § 48) minek kolmanda isiku vara (TsÜS § 66) hulka. Kinnisasja (TsÜS § 50 lg 1) puhul tähendab see kinnisomandi üleminekut kolmandale isikule. Juba varem kolmandale isikule kuulunud kinnisasja parendamine toimepanija raha eest, ei tähenda, et kolmas isik oleks kinnisasja KarS § 83^2 lg 2 p 1 mõttes omandanud toimepanija arvel. KarS § 83^2 lg 2 p-s 1 ette nähtud omandamise mõistet ei ole võimalik sisustada sedavõrd laialt, et see hõlmaks ka kolmandale isikule juba kuuluva eseme väärtuse (olulist) suurenemist toimepanija arvel. (p-d 26–27) Üksnes õiguspoliitilistele argumentidele tuginedes ei saa normi tekstist isiku õigusi kitsendavalt ulatuslikult kõrvale kalduda (3-1-1-68-16, p 49 ja 3-1-1-49-11, p 39). Karistusõigusnormi sisu selgitamisel tuleb esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele (3-1-1-68-15, p 16). (p 27)
KarS §-d 83^2 ja 84 näevad ette aluse vara laiendatud konfiskeerimiseks või konfiskeerimise asendamiseks, mitte aga konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks. Õiguslik alus vara aresti kui konfiskeerimise tagamise abinõu kohaldamiseks ja käsutuskeelu nähtavaks tegemiseks tuleneb KrMS §-dest 1414 ja 142 koostoimes TsMS § 378 lg 1 p-ga 2. Samas tuleb konfiskeerimise (asendamise) tagamisel küll välja tuua ka võimaliku tulevase konfiskeerimise (asendamise) õiguslik alus, mille kohaldamist tagatakse. (p 18) Kui 10. jaanuaril 2017 jõustunud KarS §-de 83^2 ja 84 redaktsioon ei leevenda KarS § 5 lg 2 mõttes isiku olukorda, ei ole neil ka tagasiulatuvat jõudu. (p 22) Enne 10. jaanuari 2017 kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi oli kolmanda isiku suhtes võimalik kohaldada konfiskeerimise asendamist, kui kolmas isik on omandanud KarS § 83^1 lg-s 2 või § 83^2 lg-s 2 sätestatud asjaoludel KarS § 83^1 lg-s 1 või § 83^2 lg-s 1 nimetatud vara, mille ta on võõrandanud, ära tarvitanud või selle temalt äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas. (p 30) Kui toimepanija on andnud kolmandale isikule kuriteoga saadud sularaha, mille eest viimane tasus kinnisasja parendustöödega seotud arveid, võib olla tegemist olukorraga, kus kolmas isik omandas toimepanija arvel kuriteo toimepanemise tulemusena saadud sularaha, mille ta kinnistu parendamiskulusid tasudes KarS § 84 mõttes ära tarvitas. (p 32) Olukorras, kus kolmandale isikule üle antud ja viimase poolt ära kasutatud kriminaaltulu väärtus pole teada, ei ole võimalik sellele vastavat summat kolmandalt isikult KarS § 84 alusel välja mõista. (p 34)
Tulenevalt KrMS § 141^4 lg-st 1, peab konfiskeerimise või selle asendamise tagamise, sh vara arestimise määrusest lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele nähtuma ka konfiskeerimise tagamise abinõu kohaldamise alus, s.t põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas kohaldada konfiskeerimist või selle asendamist ja et konfiskeerimise või selle asendamise otsustuse täitmine võib ilma tagamise abinõu rakendamiseta osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks. Nii nagu põhjendatud kuriteokahtluse kindlakstegemisel, kehtib ka tagamisabinõu kohaldamise aluse tuvastamisel lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard. Kohus ei pea olema tagamisabinõu kohaldamise alusesse kuuluvate asjaolude olemasolus veendunud, piisab, kui neid asjaolusid saab pidada tõendite põhjal usutavaks. (vt nt 3-1-1-10-16, p 28.) (p 17) Olukorras, kus kolmandale isikule üle antud ja viimase poolt ära kasutatud kriminaaltulu väärtus pole teada, ei pruugi olla välistatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks KrMS § 141^4 lg-s 1 nimetatud abinõude kohaldamine, sh vara arestimine. (p 34) Järgimaks vara arestimisel kehtivat proportsionaalsuse põhimõtet – mis on alates 1. juulist 2016 otsesõnu ette nähtud ka KrMS § 141^4 lg-s 3 –, peavad prokuratuur ja kohus muu hulgas hindama, et arestitava vara väärtus ei ületaks võimaliku süüditunnistamisega kaasneva konfiskeerimise või selle asendamise objektiks oleva vara väärtust. Samas ei saa välistada vara arestimise vajalikkust ka kriminaalmenetluse sellises staadiumis, mil tõendamiseseme asjaolud, sealhulgas kriminaalasjas eeldatavalt konfiskeeritava vara koosseis või konfiskeerimise asendamise ulatus ja isiku vara väärtus, on veel ebaselged ning täpsustamisel. Sellises olukorras võib kõne alla tulla vara n-ö ajutine arestimine kohtu määratud tähtajaks, mille jooksul tuleb vara arestimist taotleval prokuratuuril kohtule esitada täiendavad tõendid tulevikus konfiskeeritava vara suuruse ja isiku vara väärtuse kohta. Nende andmete esitamata jätmise korral vabaneb vara kohtu määratud tähtpäeva saabudes aresti alt. Täiendavate tõendite saamisel on kohtul võimalik vajaduse korral koostada uus vara arestimise määrus, milles täpsustatakse uuest teabest tulenevalt vara arestimise ulatust. N-ö ajutise arestimise korral kehtib vara arestimise määrus selles märgitud tähtaja lõpuni. Selleks, et vara jääks arestituks ka pärast kohtumääruses nimetatud tähtaega, tuleb prokuratuuril esitada uus vara arestimise taotlus ja kohtul teha uus vara arestimise määrus. Märgitu kehtib vara aresti kõrval mutatis mutandis ka teiste KrMS § 141^4 lg-s 1 nimetatud abinõude kohaldamisel ja seda nii konfiskeerimise kui ka konfiskeerimise asendamise tagamise korral. (p 35) Asjas, kus ei ole isegi esialgseid andmeid, millises väärtuses kolmas isik toimepanija arvel vara omandas, ei saa kohaldada kolmanda isiku suhtes konfiskeerimise või selle asendamise tagamise abinõusid tähtajatult. (p 36) Kohus on KrMS § 141^4 lg-s 1 nimetatud tagamisabinõude kohaldamist otsustades õigustatud lähtuma AÕS § 56 lg-st 1, mille kohaselt eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust. (p 40) Kinnisasja arestimine konfiskeerimise asendamise või muu rahalise nõude täitmise tagamiseks on üldjuhul kinnisasja omanikku põhjendamatult koormav. Tavaliselt piisab rahalise nõude täitmise tagamiseks KrMS § 141^4 lg 1, TsMS § 378 lg 1 p 1 ja AÕS § 363 alusel seatavast kohtulikust hüpoteegist nõudesumma ulatuses. Erandina võib kinnisasja arestimine konfiskeerimise asendamise (või muu rahalise nõude) tagamiseks olla siiski põhjendatud juhul, kui kinnisasi on tagatava konfiskeerimise asendamise otsustuse võimaliku adressaadi ja tema abikaasa ühisomandis ning abikaasa ei ole tagatava kohustuse võlgnik. (p-d 42–43)
4-16-7461/19 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 23.01.2017
Lubamatu on kohaldada sõiduauto konfiskeerimist KarS § 83 lg 1 alusel olukorras, kus kohus on mõistnud karistuse, mis täidab karistuse üld- ja eripreventiivsed eesmärgid. Kuna mootorsõiduki konfiskeerimine on isiku omandiõigust intensiivselt riivav karistuslik meede, siis on ka kohtul selle kohaldamisel suurem põhjendamiskohustus.
3-1-1-106-16 PDF Riigikohus 22.12.2016
Vt RKKKm 3-1-1-102-12, p-d 10 ja 12-14. (p 8) Süüteoga saadud vara all KarS § 83^1 lg 1 mõttes mõistetakse eeskätt süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste realiseerimisega saadud asja, varalise õiguse kasutamise teel saadut, süüteo toimepanemise eest saadud tasu või ka sellise tasu eest soetatud vara (vt RKKKo nr 3-1-1-119-09, p 31). KarS § 83^1 kohaldamiseks peab riiklik süüdistaja tõendama konfiskeeritava vara pärinemise konkreetsest kuriteost (vt RKKKo nr 3-1-1-73-10, p 9.1). Mingit eset (varaühikut) saab käsitada süüteoga saadud tulu arvel omandatuna ja seega ka KarS § 83^1 lg-te 1 või 2 alusel toimuva konfiskeerimise objektina üksnes siis, kui sellel esemel on süüteoga saadud varaga vahetu ja individualiseeritav seos (vt RKKKo nr 3-1-1-54-15, p 49). (p 9)
Vara arestimise menetluses kehtib muu hulgas vara arestimise aluse kohaldamise tuvastamisel lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard, mis tähendab, et kohus ei pea olema vara arestimise alusesse kuuluvate asjaolude olemasolus veendunud, piisab, kui neid asjaolusid saab pidada tõendite pinnalt usutavaks (vt RKKKm 3-1-1-10-16, p 28). Kuid selleks, et eeluurimiskohtunik saaks üldse hinnata vara arestimise põhjendatust, peab prokuratuuri arestimistaotluses olema esitatud vähemalt hüpotees vara arestimise aluse kohta ja selle püstitamise aluseks olevad asjaolud. (p 10) Ehkki kohus võib arestimistaotlust lahendades muuta vara arestimise materiaalõiguslikku alust, ei või ta tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad prokuratuuri taotluse aluseks olevatest asjaoludest. Vastasel korral väljub kohus vara arestimise aluse kindlakstegemisel lubamatult arestimistaotluse piiridest (vt ka RKKKm 3-1-1-97-13, p 16). Juhul, kui prokuratuur on jätnud taotluses nimetamata vara aresti kohaldamise otsustamiseks olulised asjaolud, peab eeluurimiskohtunik sellise taotluse rahuldamata jätma. (p 11)
3-1-1-108-15 PDF Riigikohus 13.04.2016
Puudub alus väiteks, et eranditult kõigi KarS-i 7. peatükis sisalduvate karistusõiguslike mõjutusvahendite kohaldamise eelduseks on koosseisupärase ja õigusvastase teo tuvastatus ühesuguse karistusõigusliku standardi alusel. Tuleb asuda seisukohale, et psühhiaatrilise sundravi kohaldamise eeldusi tuvastades ei saa subjektiivse koosseisu selgitamisel lähtuda tavajuhtudele omastest nõuetest. (p 15)
Ka psühhiaatrilise sundravi kohaldamise erimenetluses lähtutakse subjektiivset koosseisu tuvastada püüdes varem tuvastatud objektiivsest koosseisust. (p 8) Kui psühhiaatrilise sundravi kohaldamise erimenetluses jääb selgelt ja ühemõtteliselt tuvastamata subjektiivne koosseis põhjusel, mis ei seostu isiku haigusliku seisundiga, siis ei saa KarS §-s 86 sätestatu kohaselt sundravi kohaldada. (p 9) Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise kohustuslik eeldus ei ole isiku poolt kuriteo toimepanemise tuvastatus. Vastupidiselt tavapärasele kriminaalmenetlusele tingibki selle karistusõigusliku meetme kohaldamise isiku süüdimatusseisund teo toimepanemise ajal ja seega siis ka kuriteo tuvastamise võimatus. KarS § 86 lg-s 1 sisalduva teise alternatiivi järgi võidakse psühhiaatrilist sundravi kohaldada ka isikule, kellel karistuse kandmise ajal ilmnevad karistuse kandmise jätkamist välistavad vaimuhaigus, nõdrameelsus või muu raske psüühikahäire KarS § 34 p 5 mõttes. Nendel juhtudel on isiku psüühikaseisund selline, millest lähtudes ei oleks tavaolukorras võimalik rääkida temast kui kuriteo toimepanijast. KarS § 86 lg 1 sisaldab ka kolmandat alternatiivset psühhiaatrilise sundravi kohaldamise võimalust: kui isikul on eeluurimise või kohtus asja arutamise ajal tuvastatud vaimuhaigus, nõdrameelsus või muu raske psüühikahäire KarS § 34 mõttes, mis ei võimalda kindlaks teha tema vaimset seisundit õigusvastase teo toimepanemise ajal. Kuigi seda KarS § 86 tekstis otsesõnu ei märgita, saab kolmandat alternatiivi süstemaatiliselt mõista vaid selliselt, et kui kriminaalasja menetlemise ajal ilmnevad loetletud psüühilised probleemid, mis ei võimalda tuvastada isiku vaimset seisundit (süüdivust) õigusvastase teo toimepanemise ajal, tuleb eeldada (presumeerida) tema süüdimatusseisundit kõnealusel ajal. (p 14 jj) Kooskõlas eelmärgituga puudu balus väiteks, et eranditult kõigi KarS-i 7. peatükis sisalduvate karistusõiguslike mõjutusvahendite kohaldamise eelduseks on koosseisupärase ja õigusvastase teo tuvastatus ühesuguse karistusõigusliku standardi alusel. Tuleb asuda seisukohale, et psühhiaatrilise sundravi kohaldamise eeldusi tuvastades ei saa subjektiivse koosseisu selgitamisel lähtuda tavajuhtudele omastest nõuetest. (p 15) Teisalt ei tähenda KarS §-s 86 sisalduv nõue tuvastada psühhiaatrilise sundravi kohaldamise eeldusena õigusvastane tegu seda, et kõnealuses erimenetluses saab ja tuleb piirduda vaid objektiivse koosseisu tuvastamisega, jättes subjektiivse koosseisu igasuguse tähelepanuta. Kõigepealt tuleb silmas pidada, et kui teo subjektiivne koosseis pole täidetud põhjusel, mis ei ole seotud isiku haigusliku seisundiga, siis ei saa KarS § 86 kohaldada. Kuid ulatuses, milles see on üksikjuhtumil konkreetse vaimuseisundi eripära arvestades võimalik, tuleb teo subjektiivse koosseisu tuvastamisel lähtuda ka isikut tema enda sõnade kohaselt motiveerinud ettekujutustest. See võib olla vajalik siis, kui isikut tema sõnade kohaselt motiveerinud ettekujutust saab kvalifitseerida nn loomulikuks tahteks või loomulikuks teosooviks. Üldjuhul puudub alus rääkida näiteks ettevaatamatust süütamisest siis, kui isik ise kinnitab sellise teo tahtlikkust. Samas on just selles erimenetluses sagedamini põhjust jätta subjektiivse koosseisu hindamisel ja eeskätt tahtluse tuvastamisel arvestamata isiku enda selgitused teda ajendanud motiivide kohta, kui need on ilmselges vastuolus objektiivse teopildiga (objektiivse koosseisuga). (p 16 jj) Mitmete psühhiaatrilise sundravi kohaldamise jaoks vajalike asjaolude kindlakstegemiseks on tarvis rakendada mitteõiguslikke eriteadmisi (ekspertiis), kuid hinnangu isiku ohtlikkusele ja sellest tulenevale psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajadusele annab kohus (RKKKm 3-1-1-121-12, p 10). Euroopa inimõiguste konventsiooni art 5 lg 1 punkti e kohaselt peavad vaimse häirega isiku seaduslikuks kinnipidamiseks olema täidetud kolm miinimumtingimust. Esiteks, asjaomase isiku vaimne häire peab olema usaldusväärselt tõendatud. Teiseks, vaimne häire peab olema sellist laadi või sellise raskusastmega, mis nõuab sundravi. Kolmandaks, sundravi kestuse pikendamine sõltub vaimse tervise häire püsivusest (Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 17. jaanuari 2012. a. otsus asjas Stanev vs. Bulgaaria, p 145, koos edasiste viidetega). Tõendatud peab olema vaimse häire olemasolu sel ajal, kui isik paigutatakse sundravi tegevasse asutusse (EIK 22. jaanuari 2013. a otsus asjas Mihailovs vs. Läti, p 147). Samas on paratamatu, et ekspertiisiakti ja seda akti käsitleva kohtulahendi tegemise vahele jääb mingi aeg; mõne kuuni ulatuvat perioodi ekspertiisi tegemise ja kohtu hinnangu vahel on EIK pidanud konkreetses asjas aktsepteeritavaks (EIK 17. septembri 2013. a otsus vastuvõetavuse kohta asjas Juncal vs. Ühendkuningriik, p-d 4 ja 29). Seega ei saa iseenesest heita kohtule ette, et ta tugineb varem tehtud ekspertiisile. Siiski tuleb silmas pidada, et kohus peab KrMS § 61 lg 2 kohaselt tuginema mitte üksnes ekspertiisiaktile, vaid kõigile asjakohastele tõenditele. Ei ole välistatud psühhiaatrilise sundravi kohaldamata jätmine näiteks siis, kui ekspertiisiaktis on isiku ohtlikkust õigusvastasest teost lähtuvalt küll tunnistatud, kuid ekspertiisi tegemisest möödunud pikema ajavahemiku jooksul on isik käitunud õiguskuulekalt ja puuduvad andmed ka selle kohta, et teda oleks varem saanud endale või teistele ohtlikuks pidada. (p 19)
Riigikohus on varem määruskaebemenetluse kulusid psühhiaatrilise sundravi kohaldamise asjas käsitlenud kriminaalasjas nr 3-1-1-80-15 tehtud 11. novembri 2015. a määruses, milles on leitud, et kui menetlusosaline vaidlustab kriminaalmenetluse lõpetamise määruse määruskaebe korras, tuleb edasises menetluses võtta aluseks määruskaebemenetluse sätted, sh menetluskulude osas. Süüdimatult isikult menetluskulude väljamõistmise osas menetlusseadus erisusi ette ei näe. (p 22)
Ilmselgelt vaimsest seisundist lähtuvatele ütlustele ei ole alust omistada sellist tõenduslikku tähendust, mis võimaldaks konstrueerida nende ütluste osalusel nn sõna-sõna-vastu-olukorda. (p 11)
Kui psühhiaatrilise sundravi kohaldamise erimenetluses jääb selgelt ja ühemõtteliselt tuvastamata subjektiivne koosseis põhjusel, mis ei seostu isiku haigusliku seisundiga, siis ei saa KarS §-s 86 sätestatu kohaselt sundravi kohaldada. (p 9) Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise kohustuslik eeldus ei ole isiku poolt kuriteo toimepanemise tuvastatus. Vastupidiselt tavapärasele kriminaalmenetlusele tingibki selle karistusõigusliku meetme kohaldamise isiku süüdimatusseisund teo toimepanemise ajal ja seega siis ka kuriteo tuvastamise võimatus. KarS § 86 lg-s 1 sisalduva teise alternatiivi järgi võidakse psühhiaatrilist sundravi kohaldada ka isikule, kellel karistuse kandmise ajal ilmnevad karistuse kandmise jätkamist välistavad vaimuhaigus, nõdrameelsus või muu raske psüühikahäire KarS § 34 p 5 mõttes. Nendel juhtudel on isiku psüühikaseisund selline, millest lähtudes ei oleks tavaolukorras võimalik rääkida temast kui kuriteo toimepanijast. KarS § 86 lg 1 sisaldab ka kolmandat alternatiivset psühhiaatrilise sundravi kohaldamise võimalust: kui isikul on eeluurimise või kohtus asja arutamise ajal tuvastatud vaimuhaigus, nõdrameelsus või muu raske psüühikahäire KarS § 34 mõttes, mis ei võimalda kindlaks teha tema vaimset seisundit õigusvastase teo toimepanemise ajal. Kuigi seda KarS § 86 tekstis otsesõnu ei märgita, saab kolmandat alternatiivi süstemaatiliselt mõista vaid selliselt, et kui kriminaalasja menetlemise ajal ilmnevad loetletud psüühilised probleemid, mis ei võimalda tuvastada isiku vaimset seisundit (süüdivust) õigusvastase teo toimepanemise ajal, tuleb eeldada (presumeerida) tema süüdimatusseisundit kõnealusel ajal. (p 14 jj) Kooskõlas eelmärgituga puudub alus väiteks, et eranditult kõigi KarS-i 7. peatükis sisalduvate karistusõiguslike mõjutusvahendite kohaldamise eelduseks on koosseisupärase ja õigusvastase teo tuvastatus ühesuguse karistusõigusliku standardi alusel. Tuleb asuda seisukohale, et psühhiaatrilise sundravi kohaldamise eeldusi tuvastades ei saa subjektiivse koosseisu selgitamisel lähtuda tavajuhtudele omastest nõuetest. (p 15) Teisalt ei tähenda KarS §-s 86 sisalduv nõue tuvastada psühhiaatrilise sundravi kohaldamise eeldusena õigusvastane tegu seda, et kõnealuses erimenetluses saab ja tuleb piirduda vaid objektiivse koosseisu tuvastamisega, jättes subjektiivse koosseisu igasuguse tähelepanuta. Kõigepealt tuleb silmas pidada, et kui teo subjektiivne koosseis pole täidetud põhjusel, mis ei ole seotud isiku haigusliku seisundiga, siis ei saa KarS § 86 kohaldada. Kuid ulatuses, milles see on üksikjuhtumil konkreetse vaimuseisundi eripära arvestades võimalik, tuleb teo subjektiivse koosseisu tuvastamisel lähtuda ka isikut tema enda sõnade kohaselt motiveerinud ettekujutustest. See võib olla vajalik siis, kui isikut tema sõnade kohaselt motiveerinud ettekujutust saab kvalifitseerida nn loomulikuks tahteks või loomulikuks teosooviks. Üldjuhul puudub alus rääkida näiteks ettevaatamatust süütamisest siis, kui isik ise kinnitab sellise teo tahtlikkust. Samas on just selles erimenetluses sagedamini põhjust jätta subjektiivse koosseisu hindamisel ja eeskätt tahtluse tuvastamisel arvestamata isiku enda selgitused teda ajendanud motiivide kohta, kui need on ilmselges vastuolus objektiivse teopildiga (objektiivse koosseisuga). (p 16 jj) Mitmete psühhiaatrilise sundravi kohaldamise jaoks vajalike asjaolude kindlakstegemiseks on tarvis rakendada mitteõiguslikke eriteadmisi (ekspertiis), kuid hinnangu isiku ohtlikkusele ja sellest tulenevale psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajadusele annab kohus (RKKKm 3-1-1-121-12, p 10). Euroopa inimõiguste konventsiooni art 5 lg 1 punkti e kohaselt peavad vaimse häirega isiku seaduslikuks kinnipidamiseks olema täidetud kolm miinimumtingimust. Esiteks, asjaomase isiku vaimne häire peab olema usaldusväärselt tõendatud. Teiseks, vaimne häire peab olema sellist laadi või sellise raskusastmega, mis nõuab sundravi. Kolmandaks, sundravi kestuse pikendamine sõltub vaimse tervise häire püsivusest (Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 17. jaanuari 2012. a. otsus asjas Stanev vs. Bulgaaria, p 145, koos edasiste viidetega). Tõendatud peab olema vaimse häire olemasolu sel ajal, kui isik paigutatakse sundravi tegevasse asutusse (EIK 22. jaanuari 2013. a otsus asjas Mihailovs vs. Läti, p 147). Samas on paratamatu, et ekspertiisiakti ja seda akti käsitleva kohtulahendi tegemise vahele jääb mingi aeg; mõne kuuni ulatuvat perioodi ekspertiisi tegemise ja kohtu hinnangu vahel on EIK pidanud konkreetses asjas aktsepteeritavaks (EIK 17. septembri 2013. a otsus vastuvõetavuse kohta asjas Juncal vs. Ühendkuningriik, p-d 4 ja 29). Seega ei saa iseenesest heita kohtule ette, et ta tugineb varem tehtud ekspertiisile. Siiski tuleb silmas pidada, et kohus peab KrMS § 61 lg 2 kohaselt tuginema mitte üksnes ekspertiisiaktile, vaid kõigile asjakohastele tõenditele. Ei ole välistatud psühhiaatrilise sundravi kohaldamata jätmine näiteks siis, kui ekspertiisiaktis on isiku ohtlikkust õigusvastasest teost lähtuvalt küll tunnistatud, kuid ekspertiisi tegemisest möödunud pikema ajavahemiku jooksul on isik käitunud õiguskuulekalt ja puuduvad andmed ka selle kohta, et teda oleks varem saanud endale või teistele ohtlikuks pidada. (p 19)
3-1-1-6-16 PDF Riigikohus 09.03.2016
KarS § 255 lg-s 1 sätestatud kuriteo objektiivsed tunnused täidab kuritegelikku ühendusse kuulumine ja kui selle paragrahvi 1. lõike järgi kvalifitseeritud süüdistuse puhul on süüdistusaktis kajastatud ajavahemik, mille vältel süüdistatav kuritegelikku ühendusse kuulus, tema roll ühenduse tegevuses, teiste ühenduse liikmeks olnud isikute nimed, nendevaheline rollide jaotus ning see, et ühendus oli püsiv, kindla struktuuriga ning selle tegevus oli suunatud kupeldamisele, siis on süüdistuses kirjeldatud kõiki neid faktilisi asjaolusid, mis täidavad kõnealuse kuriteokoosseisu tunnused ja mille alusel saab tuvastada kuritegeliku ühenduse olemasolu (vt RKKK 3-1-1-57-09, p 13). (p 16) Kui süüdistatavale ette heidetud käitumine seisnes üksnes selles, et ta tegeles kuritegelikku ühendusse kuulumise raames kupeldamisega, siis objektiivsel vaatlusel on see käitumine käsitatav ühe teona, sest kummagi süüteokoosseisu realiseerimiseks vajalikud osateod olid hõlmatud ühtsest tahtlusest ja neid ei ole alust omavahel ajalis-ruumiliselt ega ka faktiliselt lahutada. Seega moodustab süüdistuses kirjeldatud tegevus õiguslikus mõttes terviku. Järeldust, et need kuriteod moodustasid arutatavas asjas ideaalkogumi, kinnitab seegi, et enne KarS § 133^2 jõustumist, s.t kuni 14. aprillini 2012 kehtinud KarS §-s 268^1 (Prostitutsioonile kaasaaitamine) sisaldunud kuriteokoosseisust oli raskendava koosseisutunnusena hõlmatud teo toimepanemine kuritegeliku ühenduse poolt. Põhjendatud ei ole arusaam, nagu moodustaksid KarS § 133^2 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteod reaalkogumi üksnes põhjusel, et kuritegelikku ühendusse kuulumine ei kujuta endast enam kupeldamise kvalifitseerivat koosseisutunnust. Teoainsuse ja -mitmuse eristamine sõltub konkreetsete eluliste asjaolude kirjeldusest, mitte nende subsumeerimise võimalikkusest ühe või mitme kuriteokoosseisu järgi. (p 32)
KarS § 83^2 lg 1 kohaldamisel ei ole tähtis see, et konfiskeeritav vara pärineks kuriteost, milles isik arutatavas asjas süüdi tunnistatakse. KarS § 83^2 lg 1 kohaldamine põhineb selliste asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Eelöeldu tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest. KarS § 83^2 lg 1 teise lause järgi peab vara legaalset päritolu tõendama süüdistatav ehk teisisõnu kehtib selle konfiskeerimise aluse korral ümberpööratud tõendamiskoormis. KarS § 83^2 sätete alusel laiendatud konfiskeerimist kohaldades võib seega aluseks võtta isiku kuritegeliku eluviisi. KarS § 83^1 kohaldamiseks peab kohus aga tuvastama konfiskeeritava vara pärinemise konkreetsest kuriteost ja sellise konkreetse kuriteona saab kõne alla tulla üksnes arutatava asja esemeks olev, s.t süüdistatavale süüdistusaktis omistatud tegu. (Vt RKKK 3-1-1-4-11, p 11). (p 19) KarS § 83^1 lg 1 ja § 84 alusel tehtud konfiskeerimise asendamist puudutav otsustus ei saa hõlmata vara, mille süüdistatav oli saanud enne süüdistusaktis kirjeldatud kuritegude toimepanemist, kuna kirjeldatud otsustust tehes väljub kohus süüdistuse piiridest. Selline viga on käsitatav nii materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kui ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 26) Kuna süüdistatav pidas kriminaaltulu üle arvestust Eesti kroonides, siis tuleb kriminaaltulu ümberarvutamisel kroonidest eurodeks lähtuda euro kasutusele võtmise seaduse § 5 lg-s 1 märgitud vahetuskursist. (p 28)
Kui kohtuistungi protokollist nähtuvalt refereeriti asitõendi sisu ja uuriti seda vahetult, siis pole eiratud asitõendi sellisel viisil uurimisel põhimõtet, mille kohaselt peab dokumendi avaldamise tulemusena eeskätt ilmnema, millisele dokumendis kajastuvale teabele kohtumenetluse pool tugineb ja milliste tõendamiseseme asjaolude olemasolu või puudumist ta selle teabega kinnitada või ümber lükata soovib (vt RKKK 3-1-1-90-11, p 18). Kui süüdistatav või tema kaitsja pidasid asitõendi kirjeldatud viisil uurimist ebapiisavaks, oleksid nad pidanud taotlema märkmiku sisu enamas või terviklikus mahus ettelugemist. (p 23)
Nõue, mille kohaselt peavad süüdistuse tekstis kajastuma piisava selguse ja täpsusega kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, teenib kaitseõiguse tagamise eesmärki. Kui süüdistus on koostatud puudulikult, ei saa kohus süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada, sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. (Vt nt RKKK 3-1-1-28-14, p 24.2). (p 14)
Kassatsioonimenetluses tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud (vt nt RKKK 3-1-1-93-15, p 133). (p 36)
KarS § 83^1 lg 1 ja § 84 alusel tehtud konfiskeerimise asendamist puudutav otsustus ei saa hõlmata vara, mille süüdistatav oli saanud enne süüdistusaktis kirjeldatud kuritegude toimepanemist, kuna kirjeldatud otsustust tehes väljub kohus süüdistuse piiridest. Selline viga on käsitatav nii materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kui ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 26)
KarS § 83^2 lg 1 kohaldamisel ei ole tähtis see, et konfiskeeritav vara pärineks kuriteost, milles isik arutatavas asjas süüdi tunnistatakse. KarS § 83^2 lg 1 kohaldamine põhineb selliste asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Eelöeldu tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest. KarS § 83^2 lg 1 teise lause järgi peab vara legaalset päritolu tõendama süüdistatav ehk teisisõnu kehtib selle konfiskeerimise aluse korral ümberpööratud tõendamiskoormis. KarS § 83^2 sätete alusel laiendatud konfiskeerimist kohaldades võib seega aluseks võtta isiku kuritegeliku eluviisi. KarS § 83^1 kohaldamiseks peab kohus aga tuvastama konfiskeeritava vara pärinemise konkreetsest kuriteost ja sellise konkreetse kuriteona saab kõne alla tulla üksnes arutatava asja esemeks olev, s.t süüdistatavale süüdistusaktis omistatud tegu. (Vt RKKK 3-1-1-4-11, p 11). (p 19)
Kui süüdistatavale ette heidetud käitumine seisnes üksnes selles, et ta tegeles kuritegelikku ühendusse kuulumise raames kupeldamisega, siis objektiivsel vaatlusel on see käitumine käsitatav ühe teona, sest kummagi süüteokoosseisu realiseerimiseks vajalikud osateod olid hõlmatud ühtsest tahtlusest ja neid ei ole alust omavahel ajalis-ruumiliselt ega ka faktiliselt lahutada. Seega moodustab süüdistuses kirjeldatud tegevus õiguslikus mõttes terviku. Järeldust, et need kuriteod moodustasid arutatavas asjas ideaalkogumi, kinnitab seegi, et enne KarS § 133^2 jõustumist, s.t kuni 14. aprillini 2012 kehtinud KarS §-s 268^1 (Prostitutsioonile kaasaaitamine) sisaldunud kuriteokoosseisust oli raskendava koosseisutunnusena hõlmatud teo toimepanemine kuritegeliku ühenduse poolt. Põhjendatud ei ole arusaam, nagu moodustaksid KarS § 133^2 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteod reaalkogumi üksnes põhjusel, et kuritegelikku ühendusse kuulumine ei kujuta endast enam kupeldamise kvalifitseerivat koosseisutunnust. Teoainsuse ja -mitmuse eristamine sõltub konkreetsete eluliste asjaolude kirjeldusest, mitte nende subsumeerimise võimalikkusest ühe või mitme kuriteokoosseisu järgi. (p 32)
Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. (Vt nt RKKK 3-1-1-56-15, p 9). (p 31) Kui süüdistatavale ette heidetud käitumine seisnes üksnes selles, et ta tegeles kuritegelikku ühendusse kuulumise raames kupeldamisega, siis objektiivsel vaatlusel on see käitumine käsitatav ühe teona, sest kummagi süüteokoosseisu realiseerimiseks vajalikud osateod olid hõlmatud ühtsest tahtlusest ja neid ei ole alust omavahel ajalis-ruumiliselt ega ka faktiliselt lahutada. Seega moodustab süüdistuses kirjeldatud tegevus õiguslikus mõttes terviku. Järeldust, et need kuriteod moodustasid arutatavas asjas ideaalkogumi, kinnitab seegi, et enne KarS § 133^2 jõustumist, s.t kuni 14. aprillini 2012 kehtinud KarS §-s 268^1 (Prostitutsioonile kaasaaitamine) sisaldunud kuriteokoosseisust oli raskendava koosseisutunnusena hõlmatud teo toimepanemine kuritegeliku ühenduse poolt. Põhjendatud ei ole arusaam, nagu moodustaksid KarS § 133^2 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteod reaalkogumi üksnes põhjusel, et kuritegelikku ühendusse kuulumine ei kujuta endast enam kupeldamise kvalifitseerivat koosseisutunnust. Teoainsuse ja -mitmuse eristamine sõltub konkreetsete eluliste asjaolude kirjeldusest, mitte nende subsumeerimise võimalikkusest ühe või mitme kuriteokoosseisu järgi. (p 32)
3-1-1-10-16 PDF Riigikohus 03.03.2016
Kolmas isik võib enda vara arestimise menetluses vaidlustada ka kuriteokahtluse põhjendatuse. (p 27) Lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele peab konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi ja varalise karistuse tagamise (KrMS § 141^4), sh vara arestimise (KrMS § 142) määrusest nähtuma ka tagamise abinõu kohaldamise alus, s.t põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas esitada tsiviilhagi, kohaldada konfiskeerimist, selle asendamist või varalist karistust, ja et tsiviilhagis esitatud nõude, riigi konfiskeerimisnõude või varalise karistuse täitmine võib ilma tagamise abinõu rakendamiseta osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks. Nii nagu põhjendatud kuriteokahtluse kindlakstegemisel, kehtib ka tagamisabinõu kohaldamise aluse tuvastamisel lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard. Kohus ei pea olema tagamisabinõu kohaldamise alusesse kuuluvate asjaolude olemasolus veendunud, piisab, kui neid asjaolusid saab pidada tõendite pinnalt usutavaks. (p 28)
KarS § 83^2 lg 1 teises lauses ette nähtud ümberpööratud tõendamiskoormis ei laiene KarS § 83^2 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud konfiskeerimise eeldustele vastavate asjaolude tõendamisele. (p 35) Tõendamiskoormuse üldisest jaotuse kohaselt peab isik üldjuhul tõendama aktiivseid kaitseväiteid või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks (vt nt RKKK 3-1-1-49-11, p 25 ja 3-1-1-133-13, p 23). Samuti tuleb tõendamiskoormise jaotumisel arvestada negatiivsete asjaolude tõendamise eripära (vt ka RKKK 3-1-1-46-10, p 8.4). (p 37) Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimiseks peab prokuratuur lisaks menetletavale kuriteole, mille järelmina on laiendatud konfiskeerimine ette nähtud, tõendama faktilised asjaolud, mis annavad põhjuse eeldada, et ka isiku see vara, mida ta ei ole saanud menetletava kuriteoga, on tervikuna või osaliselt saadud kuriteo toimepanemise tulemusena. Selliste asjaolude tõendamise tulemusena seaduse kohaselt tekkiv vara kuritegeliku päritolu eeldus on piisav, lugemaks isiku vara KarS § 83^2 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena saaduks, välja arvatud juhul, kui isik ise selle eelduse ümber lükkab, s.t tõendab vara päritolu õiguspärasuse (KarS § 83^2 lg 1 teine lause). Põhjustena, mis annavad seadusliku aluse eeldada, et füüsilisest isikust kuriteo toimepanija kogu vara või osa sellest on saadud KarS § 83^2 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena, nimetab seadus järgmisi: 1) kuriteo olemust; 2) isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevust või 3) muud põhjust. See loetelu on alternatiivne ega ole ammendav. Kuriteo olemuse all peetakse KarS § 83^2 lg-s 1 silmas menetletava kuriteo, mitte eeldatava – kriminaaltulu allikaks oleva – kuriteo olemust. Kolmanda isiku vara laiendatud konfiskeerimise puhul võib isikuna, kelle legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus või kellega seotud muu põhjus võib anda aluse eeldada vara saamist kuriteo toimepanemise tulemusena, olla käsitatav nii toimepanija kui ka kolmas isik. Juhul, kui on alust arvata, et eeldatava kuriteo toimepanemise tulemusena läks vara üle toimepanijale, kes andis selle hiljem KarS § 83^2 lg-s 2 nimetatud asjaoludel üle kolmandale isikule, tuleb analüüsida eeskätt toimepanijaga seotud asjaolusid (nt kas tema legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra erinevus annab aluse eeldada, et ta sai vara kuritegelikul teel). Peaks aga olema tegemist olukorraga, kus toimepanija eeldatava kuriteoga saadud vara jõudis otse kolmandale isikule (vahepeal toimepanijale kuulumata), peab analüüs lähtuma kolmanda isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra võrdlusest vmt asjaoludest. Isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus on põhjus, mis juba iseenesest annab aluse eeldada, et isiku vara või osa sellest on saadud KarS § 83^2 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena. Seega kui prokuratuur tõendab faktilised asjaolud, millest tulenevalt ei vasta laiendatud konfiskeerimisega sanktsioneeritud kuriteo toime pannud isiku varanduslik olukord või elatustase tema legaalsetest allikatest pärineva vara väärtusele, ei pea prokuratuur vara kuritegeliku allika kohta muid tõendeid esitama. Isik saab sellisel juhul oma vara laiendatud konfiskeerimist vältida, tõendades selle päritolu seaduslikkuse. (p 42–45) Vara legaalse päritolu tõendamise koormus lasub võimaliku konfiskeerimisotsustuse adressaadil. KarS § 83^2 lg-s 2 nimetatud juhtudel saab kolmas isik tõendada, et vara talle üle andnud toimepanija omandas selle seaduslikult. Kui vara ei jõudnud kolmanda isikuni toimepanija kaudu, saab kolmas isik tõendada, et tema ja/või tema õiguseellane omandas vara seaduslikult. Selline tõendamiskoormis on kolmandal isikul siis, kui prokuratuur tõendab süüdistatava kuriteo, KarS § 83^2 lg 2 p-s 1 või 2 sätestatud eeldustele vastavad asjaolud, samuti vara kuritegeliku päritolu eeldust loovad asjaolud (KarS § 83^1 lg 1 ls 1). (p 48)
Kolmas isik võib enda vara arestimise menetluses vaidlustada ka kuriteokahtluse põhjendatuse. (p 27)
Kolmanda isikuna KarS § 83^2 lg 2 mõttes on käsitatav isik, kes ei ole laiendatud konfiskeerimise eelduseks oleva kuriteo toimepanija, kuid kes on omandanud toimepanija eeldatava kuriteoga saadud vara sama lõike esimeses või teises punktis nimetatud asjaoludel. (p 33) Vara on omandatud KarS § 83^2 lg 2 p 1 mõttes toimepanija arvel, kui kolmas isik ei ole teinud ega reaalselt kohustatud tegema vara või selle vara omandamiseks kasutatud muu vara eest vastusooritust või kui kolmanda isiku vastusoorituse väärtus on saadud vara väärtusest oluliselt väiksem. Vähemalt ligilähedaselt samaväärse vastusoorituse korral kõnealune säte kohaldatav ei ole. (p 33) KarS § 83^2 lg 1 teises lauses ette nähtud ümberpööratud tõendamiskoormis ei laiene KarS § 83^2 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud konfiskeerimise eeldustele vastavate asjaolude tõendamisele. (p 35) Vara saamise allikaks oleva kuriteo toimepanemisena ei peeta KarS §-s 83^2 silmas mitte mõnd konkreetset varem tuvastatud või käimasolevas menetluses tuvastatavat kuritegu, vaid isiku eeldatavat kriminaalset eluviisi üldiselt. (p 40) Laiendatud konfiskeerimise eelduste täidetuse korral võib selle objektiks olla iga ese, mis kuulub laiendatud konfiskeerimise adressaadi vara hulka, kui selle konfiskeerimine ei ole välistatud KarS § 83^1 lg 1 ls 2 või lg 1^1 ls 2 alusel. Kolmandalt isikult konfiskeeritava vara väärtus on siiski piiratud selle osaga tema varast, mille ta on omandanud KarS § 83^2 lg 2 p-s 1 või 2 sätestatud asjaoludel. Samas ei ole oluline, kas konkreetne ese, mille kolmas isik KarS § 83^2 lg-s 2 nimetatud asjaoludel omandas, on tema vara hulgas säilinud või mitte. (p 41) Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimiseks peab prokuratuur lisaks menetletavale kuriteole, mille järelmina on laiendatud konfiskeerimine ette nähtud, tõendama faktilised asjaolud, mis annavad põhjuse eeldada, et ka isiku see vara, mida ta ei ole saanud menetletava kuriteoga, on tervikuna või osaliselt saadud kuriteo toimepanemise tulemusena. Selliste asjaolude tõendamise tulemusena seaduse kohaselt tekkiv vara kuritegeliku päritolu eeldus on piisav, lugemaks isiku vara KarS § 83^2 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena saaduks, välja arvatud juhul, kui isik ise selle eelduse ümber lükkab, s.t tõendab vara päritolu õiguspärasuse (KarS § 83^2 lg 1 teine lause). Põhjustena, mis annavad seadusliku aluse eeldada, et füüsilisest isikust kuriteo toimepanija kogu vara või osa sellest on saadud KarS § 83^2 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena, nimetab seadus järgmisi: 1) kuriteo olemust; 2) isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevust või 3) muud põhjust. See loetelu on alternatiivne ega ole ammendav. Kuriteo olemuse all peetakse KarS § 83^2 lg-s 1 silmas menetletava kuriteo, mitte eeldatava – kriminaaltulu allikaks oleva – kuriteo olemust. Kolmanda isiku vara laiendatud konfiskeerimise puhul võib isikuna, kelle legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus või kellega seotud muu põhjus võib anda aluse eeldada vara saamist kuriteo toimepanemise tulemusena, olla käsitatav nii toimepanija kui ka kolmas isik. Juhul, kui on alust arvata, et eeldatava kuriteo toimepanemise tulemusena läks vara üle toimepanijale, kes andis selle hiljem KarS § 83^2 lg-s 2 nimetatud asjaoludel üle kolmandale isikule, tuleb analüüsida eeskätt toimepanijaga seotud asjaolusid (nt kas tema legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra erinevus annab aluse eeldada, et ta sai vara kuritegelikul teel). Peaks aga olema tegemist olukorraga, kus toimepanija eeldatava kuriteoga saadud vara jõudis otse kolmandale isikule (vahepeal toimepanijale kuulumata), peab analüüs lähtuma kolmanda isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra võrdlusest vmt asjaoludest. Isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus on põhjus, mis juba iseenesest annab aluse eeldada, et isiku vara või osa sellest on saadud KarS § 83^2 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena. Seega kui prokuratuur tõendab faktilised asjaolud, millest tulenevalt ei vasta laiendatud konfiskeerimisega sanktsioneeritud kuriteo toime pannud isiku varanduslik olukord või elatustase tema legaalsetest allikatest pärineva vara väärtusele, ei pea prokuratuur vara kuritegeliku allika kohta muid tõendeid esitama. Isik saab sellisel juhul oma vara laiendatud konfiskeerimist vältida, tõendades selle päritolu seaduslikkuse. (p 42–45) Vara legaalse päritolu tõendamise koormus lasub võimaliku konfiskeerimisotsustuse adressaadil. KarS § 83^2 lg-s 2 nimetatud juhtudel saab kolmas isik tõendada, et vara talle üle andnud toimepanija omandas selle seaduslikult. Kui vara ei jõudnud kolmanda isikuni toimepanija kaudu, saab kolmas isik tõendada, et tema ja/või tema õiguseellane omandas vara seaduslikult. Selline tõendamiskoormis on kolmandal isikul siis, kui prokuratuur tõendab süüdistatava kuriteo, KarS § 83^2 lg 2 p-s 1 või 2 sätestatud eeldustele vastavad asjaolud, samuti vara kuritegeliku päritolu eeldust loovad asjaolud (KarS § 83^1 lg 1 ls 1). (p 48)
Lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele peab konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi ja varalise karistuse tagamise (KrMS § 141^4), sh vara arestimise (KrMS § 142) määrusest nähtuma ka tagamise abinõu kohaldamise alus, s.t põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas esitada tsiviilhagi, kohaldada konfiskeerimist, selle asendamist või varalist karistust, ja et tsiviilhagis esitatud nõude, riigi konfiskeerimisnõude või varalise karistuse täitmine võib ilma tagamise abinõu rakendamiseta osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks. Nii nagu põhjendatud kuriteokahtluse kindlakstegemisel, kehtib ka tagamisabinõu kohaldamise aluse tuvastamisel lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard. Kohus ei pea olema tagamisabinõu kohaldamise alusesse kuuluvate asjaolude olemasolus veendunud, piisab, kui neid asjaolusid saab pidada tõendite pinnalt usutavaks. (p 28)
3-1-1-4-16 PDF Riigikohus 25.02.2016
RKKK 3-1-1-119-09, p 31; 3-1-1-65-13, p 11; 3-1-1-73-10, p 9.1; 3-1-1-54-15, p 49; 3-1-1-102-12, p-d 12–14. (p 32) Kui mingi ese (TsÜS § 48 mõttes) omandatakse süüteoga saadud raha või muu eseme eest või süüteoga saadud eseme võõrandamisest saadu eest, tuleb ka sellist eset käsitada süüteoga saadud varana KarS § 83^1 mõttes. Näiteks kui pangakontole, millel on 50 000 eurot legaalset vara, kantakse süüteoga saadud 50 000 eurot, on pangakontol olev raha 50 000 euro ulatuses käsitatav süüteoga saadud varana ja selle osas on see võimalik isikult KarS § 83^1 alusel konfiskeerida. Samas ei muuda näiteks süüteoga saadud raha kandmine pangakontole, millel on ka legaalset raha, kogu pangakontol olevat raha tervikuna süüteoga saadud varaks. Samuti ei anna seadus alust eelduseks, et ese, mille omandamise eest on tasutud pangakontolt, kuhu on enne kantud nii legaalselt kui ka süüteoga saadud raha, on soetatud just süüteoga saadud raha arvelt ja seega on ese tervikuna käsitatav süüteoga saadud varana. Olukorras, kus eseme omandamise eest on tasutud varaga, millest mingi osa on saadud KarS § 83^1 mõttes süüteoga, teine osa aga legaalselt, võib selline ese olla käsitatav n-ö segatud ehk osaliselt süüteoga saadud varana. Sellise eseme konfiskeerimine KarS § 83^1 alusel pole üldjuhul võimalik (välja arvatud nt kontoraha puhul), küll võib tulla kõne alla, et eseme omanikult mõistetakse KarS § 84 alusel välja see osa eseme väärtusest, mis vastab süüteoga saadud vara osakaalule eseme soetamisväärtusest. (p-d 33–36) Selleks, et hinnata, kas ja kui, siis millises osas võis kolmanda isiku poolt eseme soetamiseks kasutatud raha olla saadud toimepanija kuriteoga, on vaja tõenditele tuginedes jälgitavalt tuvastada nii raha liikumine isikute vahel kui ka see, kas ja kui, siis millises ulatuses segunes kuriteoga saadud raha toimepanija, kolmanda isiku või mõne muu isiku pangakontol legaalse rahaga. (p 37–38) See, kui süüteoga saadud raha kantakse pangakontole, kus samal ajal oli või kuhu enne süüteoga saadud raha osalist või täielikku edasikandmist laekus ka muud (legaalset) raha, ei pruugi tingimata tähendada, et süüteoga saadud vara segunes kontol olnud legaalse varaga. Juhul kui süüteoga saadud raha ülekandmisega seotud asjaolud annavad aluse arvata, et ülekandel puudus majanduslik sisu ja selle eesmärk oli üksnes raskendada süüteoga saadud raha tegeliku liikumise jälgitavust, saab edasikantud summat pidada tervikuna süüteoga saadud varaks. (p 39)
Kui Riigikohus ei ole õigeaegset menetluskulude hüvitamise taotlust otsuse tegemisel lahendanud, tuleb see Riigikohtul endal hiljem läbi vaadata. (p 46)
Tulenevalt KrMS § 331 lg-s 3 ja §-s 340 sätestatust võib ringkonnakohus teha uue otsuse, mis raskendab süüdistatava olukorda, üksnes prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel. (p 23)
KrMS § 361 lg-st 2 ja § 341 lg 5 teisest lausest nende koostoimes järeldub, et olukorras, kus prokuratuur ei ole kassatsiooni esitanud ja Riigikohus tühistab ringkonnakohtu otsuse üksnes kaitsja kassatsiooni põhjal, ei või ringkonnakohus kriminaalasja uuesti arutades kohaldada süüdistatava suhtes õigusjärelmeid, mis võrreldes ringkonnakohtu tühistatud otsusega raskendaksid süüdistatava olukorda (reformatio in peius-keeld). (p 24)
Kui Riigikohus ei ole õigeaegset menetluskulude hüvitamise taotlust otsuse tegemisel lahendanud, tuleb see Riigikohtul endal hiljem läbi vaadata. (p 46) RKKK 3-1-1-14-14 p 1065. (p 48) Menetluskulude hüvitamine on võimalik üksnes tähtajaks esitatud nõuetekohase taotluse alusel. Menetluskulude hüvitamise taotlus tuleb esmalt esitada kohtule, kelle menetluses kulud on tekkinud, ja seda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Selle nõude järgimata jätmisel jääb menetluskulude hüvitamise taotlus läbi vaatamata. (RKKK 3-1-1-78-14, p 29.2; 3-1-1-102-12, p 16 ja 3-1-1-100-09, p 36 jj) (p 49)
Tulenevalt KrMS § 331 lg-s 3 ja §-s 340 sätestatust võib ringkonnakohus teha uue otsuse, mis raskendab süüdistatava olukorda, üksnes prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel. (p 23) KrMS § 361 lg-st 2 ja § 341 lg 5 teisest lausest nende koostoimes järeldub, et olukorras, kus prokuratuur ei ole kassatsiooni esitanud ja Riigikohus tühistab ringkonnakohtu otsuse üksnes kaitsja kassatsiooni põhjal, ei või ringkonnakohus kriminaalasja uuesti arutades kohaldada süüdistatava suhtes õigusjärelmeid, mis võrreldes ringkonnakohtu tühistatud otsusega raskendaksid süüdistatava olukorda (reformatio in peius-keeld). (p 24)
Kui mingi ese (TsÜS § 48 mõttes) omandatakse süüteoga saadud raha või muu eseme eest või süüteoga saadud eseme võõrandamisest saadu eest, tuleb ka sellist eset käsitada süüteoga saadud varana KarS § 83^1 mõttes. Näiteks kui pangakontole, millel on 50 000 eurot legaalset vara, kantakse süüteoga saadud 50 000 eurot, on pangakontol olev raha 50 000 euro ulatuses käsitatav süüteoga saadud varana ja selle osas on see võimalik isikult KarS § 83^1 alusel konfiskeerida. Samas ei muuda näiteks süüteoga saadud raha kandmine pangakontole, millel on ka legaalset raha, kogu pangakontol olevat raha tervikuna süüteoga saadud varaks. Samuti ei anna seadus alust eelduseks, et ese, mille omandamise eest on tasutud pangakontolt, kuhu on enne kantud nii legaalselt kui ka süüteoga saadud raha, on soetatud just süüteoga saadud raha arvelt ja seega on ese tervikuna käsitatav süüteoga saadud varana. Olukorras, kus eseme omandamise eest on tasutud varaga, millest mingi osa on saadud KarS § 83^1 mõttes süüteoga, teine osa aga legaalselt, võib selline ese olla käsitatav n-ö segatud ehk osaliselt süüteoga saadud varana. Sellise eseme konfiskeerimine KarS § 83^1 alusel pole üldjuhul võimalik (välja arvatud nt kontoraha puhul), küll võib tulla kõne alla, et eseme omanikult mõistetakse KarS § 84 alusel välja see osa eseme väärtusest, mis vastab süüteoga saadud vara osakaalule eseme soetamisväärtusest. (p-d 33–36)
3-1-1-1-16 PDF Riigikohus 02.02.2016
Olukorras, kus karistusjärgse käitumiskontrolli menetluse tulemina jäetakse käitumiskontroll kohaldamata, kannab tekkinud menetluskulud, sealhulgas lepingulisele kaitsjale makstud või määratud kaitsjale määratud tasu, riik. (p 9.3)
3-1-1-102-15 PDF Riigikohus 03.12.2015
KrMS § 142 lg 1 kohaselt on vara arestimise eesmärk muu hulgas konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise tagamine. KarS § 83^1 lg 1 kohaselt konfiskeerib kohus tahtliku süüteoga saadud vara, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale. Süüteoga saadud vara all KarS § 83^1 tähenduses mõistetakse eeskätt süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste realiseerimisega saadud asja, varalise õiguse kasutamise teel saadut, süüteo toimepanemise eest saadud tasu või ka sellise tasu eest soetatud vara (vt RKKKo 3-1-1-119-09, p 31). KarS § 83^1 lg 1 ei eelda, et vara oleks süüteoga läinud otse toimepanijale. Oluline on, et vara oleks kellegi poolt süüteo tulemusena saadud ja et konfiskeerimisotsustuse tegemise ajaks oleks see jõudnud toimepanija vara hulka. Vahetult süüteoga võib vara saada nt kaastäideviija, osavõtja, hea- või pahauskne kolmas isik, kes hiljem annab vara konkreetsele toimepanijale üle. (p 6) KarS §-de 83^1 ja 84 eesmärk on takistada süüdlase rikastumist süüteoga, st süütegu ei tohi osutuda süüdlase jaoks kasulikuks (RKKKo 3-1-1-4-11, p 9). (p 8)
Gruppi moodustavatelt kahtlustatavatelt on igaühelt eraldi võimalik arestida vara samas väärtuses kui grupi poolt tervikuna saadud kriminaaltulu, kui kriminaaltulu jaotus arestimismääruse tegemise ajal ei ole selge. Kriminaaltulu jaotus peab olema selgitatud hiljemalt kohtuotsuse tegemise või KrMS § 403^6 järgi konfiskeerimistaotluse kohtusse saatmise ajaks (RKKKm 3-1-1-1-12, p 20). (p 10)
Gruppi moodustavatelt kahtlustatavatelt on igaühelt eraldi võimalik arestida vara samas väärtuses kui grupi poolt tervikuna saadud kriminaaltulu, kui kriminaaltulu jaotus arestimismääruse tegemise ajal ei ole selge. Kriminaaltulu jaotus peab olema selgitatud hiljemalt kohtuotsuse tegemise või KrMS § 403^6 järgi konfiskeerimistaotluse kohtusse saatmise ajaks (RKKKm 3-1-1-1-12, p 20). (p 10) Kohtuliku hüpoteegi seadmine on kriminaalmenetluse tagamise vahend. Millises ulatuses süüteoga saadud vara konfiskeerimist või konfiskeerimise asendamise tagamist KarS § 83^1 lg 1 ja § 84 järgi rakendada, lahendab kohus süüdimõistvat kohtuotsust tehes. (p 11)
KrMS § 142 lg 1 kohaselt on vara arestimise eesmärk muu hulgas konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise tagamine. KarS § 83^1 lg 1 kohaselt konfiskeerib kohus tahtliku süüteoga saadud vara, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale. Süüteoga saadud vara all KarS § 83^1 tähenduses mõistetakse eeskätt süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste realiseerimisega saadud asja, varalise õiguse kasutamise teel saadut, süüteo toimepanemise eest saadud tasu või ka sellise tasu eest soetatud vara (vt RKKKo 3-1-1-119-09, p 31). KarS § 83^1 lg 1 ei eelda, et vara oleks süüteoga läinud otse toimepanijale. Oluline on, et vara oleks kellegi poolt süüteo tulemusena saadud ja et konfiskeerimisotsustuse tegemise ajaks oleks see jõudnud toimepanija vara hulka. Vahetult süüteoga võib vara saada nt kaastäideviija, osavõtja, hea- või pahauskne kolmas isik, kes hiljem annab vara konkreetsele toimepanijale üle. (p 6) Äriühingu käibe suurendamist kuritegeliku tulu arvel tuleb lugeda äriühingu vara suurenemiseks, mis omakorda annab aluse äriühingu vara arestimiseks KrMS § 142 alusel. KarS §-de 83^1 ja 84 eesmärk on takistada süüdlase rikastumist süüteoga, st süütegu ei tohi osutuda süüdlase jaoks kasulikuks (RKKKo 3-1-1-4-11, p 9). (p 8) Gruppi moodustavatelt kahtlustatavatelt on igaühelt eraldi võimalik arestida vara samas väärtuses kui grupi poolt tervikuna saadud kriminaaltulu, kui kriminaaltulu jaotus arestimismääruse tegemise ajal ei ole selge. Kriminaaltulu jaotus peab olema selgitatud hiljemalt kohtuotsuse tegemise või KrMS § 403^6 järgi konfiskeerimistaotluse kohtusse saatmise ajaks (RKKKm 3-1-1-1-12, p 20). (p 10)
KarS §-de 83^1 ja 84 eesmärk on takistada süüdlase rikastumist süüteoga, st süütegu ei tohi osutuda süüdlase jaoks kasulikuks (RKKKo 3-1-1-4-11, p 9). (p 8)
KrMS § 141^4 kohaldamisel kehtivad mutatis mutandis vara arestimise (KrMS § 142) kohta käivad sätted (RKKKm 3-1-1-75-14, p 32). See tähendab, et kohtuliku hüpoteegi ja teiste tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõude kohaldamine toimub KrMS § 142 sätestatud korras. (p 6) Kohtuliku hüpoteegi seadmine on kriminaalmenetluse tagamise vahend. Millises ulatuses süüteoga saadud vara konfiskeerimist või konfiskeerimise asendamise tagamist KarS § 83^1 lg 1 ja § 84 järgi rakendada, lahendab kohus süüdimõistvat kohtuotsust tehes. (p 11)
3-1-1-88-15 PDF Riigikohus 05.11.2015
KarS §-s 83 eristatakse kuriteo toimepanemise vahendi (lg 1) ja kuriteo ettevalmistamiseks kasutatava eseme või aine ning kuriteo objekti (lg 2) konfiskeerimist. Oluline erinevus KarS § 83 kahe esimese lõike vahel on selles, et kuriteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine on kohtu diskretsiooniõigus, mille realiseerimine sõltub eseme või aine kasutamise intensiivsusest ning selle ohtlikkusest, sealhulgas tõenäosusest, et seda kasutatakse ka edaspidi süütegude toimepanemiseks. Kuriteo ettevalmistamiseks kasutatavat ainet või eset ja kuriteo objekti võib seevastu konfiskeerida ainult seaduses (karistusseaduse eriosas) sätestatud juhtudel, s.o seadusandja eraldi volituse alusel. Vastava kohustuse paneb kohtule kuriteo ettevalmistamisel kasutatud eseme osas näiteks KarS § 191, seda KarS 12. peatüki 1. jaos nimetatud süütegude puhul. (p 10) Riigikohtu praktikas on süüteo toimepanemise vahend defineeritud esemena, millega rünnatakse süüteo objekti või mida süüdlane muul viisil oma teos kasutab. Vahend on seega ese, mis tööriistana hõlbustab koosseisupärase teo toimepanemist. Süüteo toimepanemise vahetu objekt on aga aine või ese, mis on isiku käitumise objekt, mille käitamisele või käitlemisele on koosseisus kirjeldatud tegu suunatud. Vahetu objekti ja vahendi eristamine taandub sellele, kas tegu on sellele esemele suunatud või saab mingit tegu selle eseme abil sooritada. (RKKKo 3-1-1-37-07, p 16.) (p 11) Kuriteo toimepanemise vahendiks on kohtupraktikas loetud näiteks joobes autojuhi sõidukit (RKKKo 3-1-1-37-07 ja 3-1-1-15-14); sõidukit, mida kasutati varguse toimepanemisel (RKKKo 3-1-1-68-10); arvutit, mida kasutati arvutikuriteo toimepanemiseks (RRKKKo 3-1-1-83-14); arvuti kõvaketast, millele oli talletatud säilitamiseks lapspornot (RKKKo 3-1-1-57-12). Kriminaalasjas nr 3-1-1-6-11 tehtud otsuses leidis Riigikohus, et maksukuriteo toimepanemise vahendina on käsitatavad tegelikkusele mittevastavad arved sisendkäibemaksu alusetu deklareerimise ja ettevõtlusega mitteseotud kulude deklareerimata jätmise korral. Seda seetõttu, et arvete olemasolu maksumaksja raamatupidamises võimaldab panna maksupettust toime viisil, mis vähendab oluliselt selle ilmsikstuleku riski. Seega on tegelikkusele mittevastavate arvete koostamine ja maksukohustuslasele (tema esindajale) edastamine – juhul, kui see toimub enne maksudeklaratsiooni esitamist – käsitatav kuriteo toimepanemise vahendi andmisena KrK § 17 lg 6 mõttes ja ainelise kaasabina KarS § 22 lg 3 tähenduses (otsuse punkt 13.3). (p 12) Ese on käsitatav süüteo toimepanemise vahendina juhul, kui seda on kasutatud kuriteo käigus ehk pärast teo vahetut alustamist, s.o vähemalt katse staadiumis. Juhul kui teo toimepanemise ajal ehk alates maksudeklaratsiooni esitamisest eset enam kuidagi ei kasutatud ja isegi selle (passiivne) olemasolu teo toimepanijal ei olnud enam määrav ega vajalik, ei ole tegemist kuriteo vahendiga. (p 14)
KarS §-s 83 eristatakse kuriteo toimepanemise vahendi (lg 1) ja kuriteo ettevalmistamiseks kasutatava eseme või aine ning kuriteo objekti (lg 2) konfiskeerimist. Oluline erinevus KarS § 83 kahe esimese lõike vahel on selles, et kuriteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine on kohtu diskretsiooniõigus, mille realiseerimine sõltub eseme või aine kasutamise intensiivsusest ning selle ohtlikkusest, sealhulgas tõenäosusest, et seda kasutatakse ka edaspidi süütegude toimepanemiseks. Kuriteo ettevalmistamiseks kasutatavat ainet või eset ja kuriteo objekti võib seevastu konfiskeerida ainult seaduses (karistusseaduse eriosas) sätestatud juhtudel, s.o seadusandja eraldi volituse alusel. Vastava kohustuse paneb kohtule kuriteo ettevalmistamisel kasutatud eseme osas näiteks KarS § 191, seda KarS 12. peatüki 1. jaos nimetatud süütegude puhul. (p 10) Riigikohtu praktikas on süüteo toimepanemise vahend defineeritud esemena, millega rünnatakse süüteo objekti või mida süüdlane muul viisil oma teos kasutab. Vahend on seega ese, mis tööriistana hõlbustab koosseisupärase teo toimepanemist. Süüteo toimepanemise vahetu objekt on aga aine või ese, mis on isiku käitumise objekt, mille käitamisele või käitlemisele on koosseisus kirjeldatud tegu suunatud. Vahetu objekti ja vahendi eristamine taandub sellele, kas tegu on sellele esemele suunatud või saab mingit tegu selle eseme abil sooritada. (RKKKo 3-1-1-37-07, p 16.) (p 11) Ese on käsitatav maksukuriteo ettevalmistamiseks kasutatud esemena, kui sellega tehtud tehingud olid aluseks maksudeklaratsioonis valeandmete esitamisele. KarS § 389^1 puhul ei näe aga seadus ette võimalust konfiskeerida sellise kuriteo toimepanemise ettevalmistamiseks kasutatud eset. (p 15)
Kriminaalasjas nr 3-1-1-6-11 tehtud otsuses leidis Riigikohus, et maksukuriteo toimepanemise vahendina on käsitatavad tegelikkusele mittevastavad arved sisendkäibemaksu alusetu deklareerimise ja ettevõtlusega mitteseotud kulude deklareerimata jätmise korral. Seda seetõttu, et arvete olemasolu maksumaksja raamatupidamises võimaldab panna maksupettust toime viisil, mis vähendab oluliselt selle ilmsikstuleku riski. Seega on tegelikkusele mittevastavate arvete koostamine ja maksukohustuslasele (tema esindajale) edastamine – juhul, kui see toimub enne maksudeklaratsiooni esitamist – käsitatav kuriteo toimepanemise vahendi andmisena KrK § 17 lg 6 mõttes ja ainelise kaasabina KarS § 22 lg 3 tähenduses (otsuse punkt 13.3). (p 12) Ese on käsitatav maksukuriteo ettevalmistamiseks kasutatud esemena, kui sellega tehtud tehingud olid aluseks maksudeklaratsioonis valeandmete esitamisele. KarS § 389^1 puhul ei näe aga seadus ette võimalust konfiskeerida sellise kuriteo toimepanemise ettevalmistamiseks kasutatud eset. (p 15)
Ese on käsitatav maksukuriteo ettevalmistamiseks kasutatud esemena, kui sellega tehtud tehingud olid aluseks maksudeklaratsioonis valeandmete esitamisele. KarS § 389^1 puhul ei näe aga seadus ette võimalust konfiskeerida sellise kuriteo toimepanemise ettevalmistamiseks kasutatud eset. (p 15)
3-1-1-85-15 PDF Riigikohus 03.11.2015
Vara arestimine KarS § 83^2 järgi eeldab, et isikut kahtlustatakse vähemalt ühes kuriteos, mis sätestab laiendatud konfiskeerimise kohaldamise. (p 13) Küll aga ei pea kogu konfiskeeritav vara pärinema kuriteost, milles isik süüdi tunnistatakse. KarS § 83^2 lg 1 kohaldamine põhineb asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. See tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest. KarS § 83^2 lg 1 teise lause kohaselt peab vara legaalset päritolu tõendama süüdistatav (vt ka RKKKm 3-1-1-76-13, p 8). (p 14) Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimine on võimalik vaid juhul, kui isik mõistetakse süüdi kuriteos, mille toimepanemise eest on laiendatud konfiskeerimine karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis ette nähtud. Kui isiku poolt toimepandu kvalifitseerus toimepanemise ajal kuriteona, mis ei võimaldanud laiendatud konfiskeerimist (näiteks pistis), kuid pärast 1. jaanuari 2015 on karistatav mõne teise eriosa paragrahvi järgi, mis sellist konfiskeerimist võimaldab (näiteks altkäemaks), tuleb lähtuda raskema seaduse tagasiulatuva kohaldamise keelust ning laiendatud konfiskeerimine on välistatud. Kui aga kasvõi üks tegudest võimaldas toimepanemise ajal ja võimaldab ka praegu laiendatud konfiskeerimist kasutada, tuleb seda KarS § 83^2 muude eelduste olemasolul teha. (p 15)
Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimine on võimalik vaid juhul, kui isik mõistetakse süüdi kuriteos, mille toimepanemise eest on laiendatud konfiskeerimine karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis ette nähtud. Kui isiku poolt toimepandu kvalifitseerus toimepanemise ajal kuriteona, mis ei võimaldanud laiendatud konfiskeerimist (näiteks pistis), kuid pärast 1. jaanuari 2015 on karistatav mõne teise eriosa paragrahvi järgi, mis sellist konfiskeerimist võimaldab (näiteks altkäemaks), tuleb lähtuda raskema seaduse tagasiulatuva kohaldamise keelust ning laiendatud konfiskeerimine on välistatud. Kui aga kasvõi üks tegudest võimaldas toimepanemise ajal ja võimaldab ka praegu laiendatud konfiskeerimist kasutada, tuleb seda KarS § 83^2 muude eelduste olemasolul teha. (p 15)

Kokku: 62| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json