Kohtulahendite liigitus

Kokku: 58| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
3-18-400/15 PDF Riigikohtu halduskolleegium 08.10.2018
Seadusandja tahe SKHS kehtestamisel oli muu hulgas muuta olukorda, kus halduskohtul oli teatud hüvitamisnõuete lahendamisel pädevus anda sisulisi hinnanguid kriminaalmenetluse toimingutele ja kriminaalmenetluses tehtud kohtulahenditele. Seadusandja tahe oli reguleerida süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamine ammendavalt SKHS-s. Samas ei sätesta SKHS KarS § 85 lõikest 2 tulenevat nõude alust. (p-d 11 ja 12, vt ka p 10) SKHS § 1 lõikest 1 ja §-st 4 ei tulene keeldu kohaldada mõnes muus seaduses selgelt sätestatud materiaalõiguslikku alust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks. KarS § 85 lõige 2 on niisugune selge erinorm. Materiaalõigusliku erinormi olemasolu võrreldes SKHS-ga ei tähenda, et SKHS-s sätestatud menetluskord kriminaalmenetlusega seotud hüvitamisnõuete lahendamiseks ei kohalduks. (p 13)
1-17-8281/21 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.02.2018
Erikooli suunamisel peab arvestama kohtumääruse tegemise ajaks muutunud asjaolusid, mis võisid viidata sellele, et erikooli suunamise alused võisid määruse tegemise hetkeks olla ära langenud. (p 8)
Kui prokurör peab vajalikuks kuriteo toime pannud vähemalt neljateist-, kuid alla kaheksateistaastase isiku karistamist või tema suhtes KarS §-s 87 ettenähtud mõjutusvahendi kohaldamist, siis tulenevalt KrMS § 201 lg-st 2 ja §-st 308 kriminaalmenetlust ei lõpetata. Seda jätkatakse tavalises korras ja kriminaalasja materjalid saadetakse kohtusse. Jõudes kriminaalasja sisulisel arutamisel järeldusele, et alaealist saab mõjutada teda karistamata, kohaldab kohus KarS § s 87 ettenähtud mõjutusvahendeid. (p 11.2)
1-16-7389/30 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 19.10.2017
Pelgalt süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste tuvastamine ei ütle eraldivõetult veel midagi selle kohta, kas isik on karistusõiguslikus mõttes vastutusvõimeline või mitte. Järgnevalt tuleb lahendada küsimus, kas tuvastatud haiguse (praegusel juhtumil skisofreenia) ning isiku poolt toimepandud õigusvastase teo (vargus) vahel esineb ka sümptomaatiline seos, mis tähendab konkreetsel juhul selle kindlakstegemist, kas just isikul tuvastatud psühholoogiline häire mõjutas teo toimepanemise ajal tema võimet selle keelatusest aru saada ning enda käitumist selle arusaamise kohaselt juhtida või mitte. Vaid jaatava vastuse korral on alust rääkida kas süüdimatusseisundist (KarS § 34) või siis piiratud süüdivusest (KarS § 35) KrMS § 393 esimese alternatiivi tähenduses. Märkida tuleb sedagi, et skisofreenia ei pruugi olla haigus, mis juba iseenesest tingiks järelduse isiku süüdimatuse või piiratud süüdivuse kohta. (p 11)
1-16-11146/38 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 28.08.2017
Üheks konfiskeerimise omaette eesmärgiks on see, et süütegude edasine toimepanek oleks raskem, võrreldes olukorraga, mil kuriteo toimepanemise vahend jäetakse konfiskeerimata. Käesoleval juhul leiab ringkonnakohus, et kuna süüdistatava poolt tulenev oht uute samalaadsete rikkumiste toimepanemiseks on suur, siis raskendaks süüdistatava sõiduauto konfiskeerimine edasiste süütegude toimepanemist, kuna konfiskeeritakse auto, mida süüdistatav on juba kahel korral joobes juhtimisel kasutanud. Seega täidab süüdistatava sõiduauto KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeerimine eelviidatud eesmärki.
3-1-1-24-17 PDF Riigikohus 24.05.2017
Süüteo toimepanemise vahetu objekti saab konfiskeerida üksnes seaduses sätestatud juhul. KarS § 385 puhul ei ole selle süüteo vahetu objekti konfiskeerimist ette nähtud. Järelikult on kolmanda isiku vara arestimine süüteo vahetu objekti konfiskeerimise tagamiseks KarS § 385 alusel esitatud kahtlustuse puhul välistatud. (p 16)
3-1-1-105-16 PDF Riigikohus 31.03.2017
Psühhiaatriline sundravi on mittekaristuslik mõjutusvahend, mida on KarS § 86 alusel võimalik kohaldada üksnes juhul, kui kohus on tuvastanud kõik KrMS §-s 394 nimetatud tõendamiseseme asjaolud. Sundravi ei saa käsitada karistusena toime pandud teo eest, sest kriminaalmenetlus isiku suhtes lõpetatakse ning teda ei tunnistata süüdi. Seega ei saa sundravi õigustada üldpreventiivsete eesmärkidega ega vajadusega reageerida aset leidnud teoga kaasnevale ebaõigusele. (p 12) Sundravi hõlmab nii ravi, isiku ohtlikkuse vähendamist kui ka tema toimetuleku taastamist. Sundravi on mõjutusvahend, mis hõlmab muu hulgas kohtu volitust ravida patsienti vajadusel tema tahtest olenematult. Süüdimatusseisundis õigusvastase teo toime pannud isiku sundravile saatmine tuleb kõne alla ainult siis, kui ta on ohtlik. Kui süüdimatu ja ohtliku isiku seisundit saab meditsiiniliste vahenditega parandada, on sundravi õigustatud, kui aga ravivajadust meditsiinilises tähenduses ei esine, puudub ka sundravi kohaldamise õigustus. Sealjuures ei pruugi sundravi eesmärkide saavutamiseks vajalike meetmete rakendamine tähendada alati vabaduspõhiõiguse piiramist. (p 13) Sundravi mõiste ei ole samastatav ravi mõistega. Ravi tuleb sundravi kontekstis käsitada meditsiinilise sekkumisena – seda eelkõige ravimitega, aga ka muude arstiteaduslike toimingutega, mida teeb tervishoiutöötaja. Ravivajadus tähendab seega psühhiaatrilise sundravi kontekstis seda, et isiku psüühilist seisundit on võimalik ja vajalik raviga mõjutada. (p 14) Eristada tuleb psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajadust (KrMS § 394 p 5) ravivajaduse mõistest. KarS § 86 lg 1 kohaselt on meditsiiniline ravivajadus sundravi määramise üheks – kuid mitte ainsaks – obligatoorseks aluseks. Sundravi kohaldamise vajaduse üle otsustamine hõlmab lisaks sisulise (meditsiinilise) ravivajaduse tuvastamisele ka otsustuse tegemist selle kohta, kas inimene vajab statsionaarset või ambulatoorset sundravi. (p 15)
Sundravi üle otsustamisel tuleb esmalt tuvastada sundravi eeldused: õigusvastase teo toimepanemine ja süüdimatusseisund (KarS § 86 lg 1 alt 1, 2 või 3). Kui need eeldused on täidetud, tuleb hinnata, kas esinevad sundravi kohaldamise alused: isiku ohtlikkus ja psühhiaatrilise sundravi vajadus. Alles seejärel, kui kohus on jõudnud arusaamani, et konkreetsel juhul esinevad ka sundravi alused, saab otsustada mõjutusvahendi kasuks. (p 16) Isik on süüdimatu, kui esinevad nii juriidilised kui ka meditsiinilised süüdimatuse tunnused. Süüdimatuse meditsiinilised tunnused on loetletud KarS § 34 p-des 1–5 ja nende esinemine teo toimepanemise ajal tehakse kindlaks ekspertiisiga. Kui süüdimatuse meditsiinilised tunnused on nõuetekohaselt tuvastatud, peab kohus järgnevalt hindama õigusvastase teo toime pannud isiku arusaamisvõimet (kas ta oli võimeline oma käitumise ebaõigusest aru saama) ja käitumise juhtimise võimet (kas ta suutis teo ajal oma tegevust juhtida) ning seost tal tuvastatud häire ja tema arusaamis- ja/või juhtimisvõimetuse vahel. Olukorras, kus isikul esinevad süüdimatuse meditsiinilised tunnused, kuid tema süüdimatus KarS § 34 mõttes on välistatud tuleb kohtul kontrollida, kas isik võis olla piiratud süüdivusega KarS § 35 mõttes. (p 19-21) Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise obligatoorseks aluse – isiku ohtlikkuse iseendale või ühiskonnale – sisustamine KarS § 86 lg 1 tähenduses erineb tsiviilkohtumenetluses isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlusest. Ohtlikkuse jaatamiseks ei piisa üksnes asjaolust, et isik ei nõustu raviga vabatahtlikult ja ainuüksi see, et inimene ei suuda iseseisvalt oma elu korraldada, ei tähenda veel tema ohtlikkust iseendale või teistele. Ohtlikkuse kui ühe sundravi kohaldamise aluse tuvastamisel peab kohus silmas pidama, et isiku ohtlikkus võib olla ära langenud või piisavalt vähenenud, kui ta on õigusvastase teo järel viibinud psühhiaatrilisel ravil või (eri)hooldusteenusel. Kohtul tuleb sundravi kohaldamisel iga kord isiku ohtlikkust hinnata ja seda konkreetsetele asjaoludele (mh ekspertiisiaktile) tuginedes põhjendada, kirjeldades, milles see väljendub. Ohtlikkuse hindamisel on tegu prognoosotsusega, mille kujundamisel tuleb muu hulgas arvestada isiku seniseid õigusvastaseid tegusid, tema käitumist ja diagnoositud psüühikahäire iseloomu. (p 22-24) KarS §-s 86 nimetatud psühhiaatrilise sundravi ühe aluse – ravivajaduse – olemasolu jaatamiseks tuleb hinnata seda, kas isikul esinevat häiret on võimalik meditsiiniliste vahenditega mõjutada. Samuti tuleb sundravi määramisel kaaluda, kas vajalik on ambulatoorne või statsionaarne sundravi. Kui inimene on ohtlik ja süüdimatu, kuid ravi ei vaja, tuleb kriminaalmenetlus lõpetada, jätta sundravi kohaldamata ning juhtida kohaliku omavalitsuse või eestkostja tähelepanu vajadusele algatada isiku erihooldekodusse paigutamise menetlus. (p 25 ja 27) Ambulatoorne sundravi on oma sisult mõjutusvahend, mis paneb isikule ravile allumise kohustuse, ja selle puhul ei saa rääkida vabatahtlikust ravist ning õigusest ravist igal ajal keelduda. (p 32) Statsionaarne sundravi on sarnaselt tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi ja kohtumääruse alusel erihooldekodusse paigutamisega ultima ratio ehk viimne vahend. Nii tuleb sundravi kohaldamisel hinnata, kas piisab üksnes ambulatoorsest sundravist või on vajalik isiku vabaduse võtmine statsionaarse ravi näol. Teisisõnu tuleb kohtul kontrollida, kas konkreetsel juhul on statsionaarne ravi kinnises asutuses – kui võrreldes ambulatoorse sundraviga isiku õigusi enam piirav meede – põhjendatud ja vältimatult vajalik. Sõltumata sundravi määramisel antavast kohtu volitusest isikule vajaduse korral ravimeid tahtevastaselt manustada, tuleb tervishoiuteenuse osutajal ravi kohaldamisel lähtuda alati põhiõiguste minimaalse riive põhimõttest, pakkudes esmalt võimalust alluda ravile vabatahtlikult ja alles seejärel, kui ta sellest keeldub, kasutada sundi. (p 33)
3-1-1-117-16 PDF Riigikohus 08.03.2017
Kui 10. jaanuaril 2017 jõustunud KarS §-de 83^2 ja 84 redaktsioon ei leevenda KarS § 5 lg 2 mõttes isiku olukorda, ei ole neil ka tagasiulatuvat jõudu. (p 22) Omandamisena KarS § 832 lg 2 p 1 tähenduses on käsitatav mingi eseme (TsÜS § 48) minek kolmanda isiku vara (TsÜS § 66) hulka. Kinnisasja (TsÜS § 50 lg 1) puhul tähendab see kinnisomandi üleminekut kolmandale isikule. Juba varem kolmandale isikule kuulunud kinnisasja parendamine toimepanija raha eest, ei tähenda, et kolmas isik oleks kinnisasja KarS § 83^2 lg 2 p 1 mõttes omandanud toimepanija arvel. KarS § 83^2 lg 2 p-s 1 ette nähtud omandamise mõistet ei ole võimalik sisustada sedavõrd laialt, et see hõlmaks ka kolmandale isikule juba kuuluva eseme väärtuse (olulist) suurenemist toimepanija arvel. (p-d 26–27) Üksnes õiguspoliitilistele argumentidele tuginedes ei saa normi tekstist isiku õigusi kitsendavalt ulatuslikult kõrvale kalduda (3-1-1-68-16, p 49 ja 3-1-1-49-11, p 39). Karistusõigusnormi sisu selgitamisel tuleb esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele (3-1-1-68-15, p 16). (p 27)
KarS §-d 83^2 ja 84 näevad ette aluse vara laiendatud konfiskeerimiseks või konfiskeerimise asendamiseks, mitte aga konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks. Õiguslik alus vara aresti kui konfiskeerimise tagamise abinõu kohaldamiseks ja käsutuskeelu nähtavaks tegemiseks tuleneb KrMS §-dest 1414 ja 142 koostoimes TsMS § 378 lg 1 p-ga 2. Samas tuleb konfiskeerimise (asendamise) tagamisel küll välja tuua ka võimaliku tulevase konfiskeerimise (asendamise) õiguslik alus, mille kohaldamist tagatakse. (p 18) Kui 10. jaanuaril 2017 jõustunud KarS §-de 83^2 ja 84 redaktsioon ei leevenda KarS § 5 lg 2 mõttes isiku olukorda, ei ole neil ka tagasiulatuvat jõudu. (p 22) Enne 10. jaanuari 2017 kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi oli kolmanda isiku suhtes võimalik kohaldada konfiskeerimise asendamist, kui kolmas isik on omandanud KarS § 83^1 lg-s 2 või § 83^2 lg-s 2 sätestatud asjaoludel KarS § 83^1 lg-s 1 või § 83^2 lg-s 1 nimetatud vara, mille ta on võõrandanud, ära tarvitanud või selle temalt äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas. (p 30) Kui toimepanija on andnud kolmandale isikule kuriteoga saadud sularaha, mille eest viimane tasus kinnisasja parendustöödega seotud arveid, võib olla tegemist olukorraga, kus kolmas isik omandas toimepanija arvel kuriteo toimepanemise tulemusena saadud sularaha, mille ta kinnistu parendamiskulusid tasudes KarS § 84 mõttes ära tarvitas. (p 32) Olukorras, kus kolmandale isikule üle antud ja viimase poolt ära kasutatud kriminaaltulu väärtus pole teada, ei ole võimalik sellele vastavat summat kolmandalt isikult KarS § 84 alusel välja mõista. (p 34)
4-16-7461/19 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 23.01.2017
Lubamatu on kohaldada sõiduauto konfiskeerimist KarS § 83 lg 1 alusel olukorras, kus kohus on mõistnud karistuse, mis täidab karistuse üld- ja eripreventiivsed eesmärgid. Kuna mootorsõiduki konfiskeerimine on isiku omandiõigust intensiivselt riivav karistuslik meede, siis on ka kohtul selle kohaldamisel suurem põhjendamiskohustus.
3-1-1-106-16 PDF Riigikohus 22.12.2016
Vt RKKKm 3-1-1-102-12, p-d 10 ja 12-14. (p 8) Süüteoga saadud vara all KarS § 83^1 lg 1 mõttes mõistetakse eeskätt süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste realiseerimisega saadud asja, varalise õiguse kasutamise teel saadut, süüteo toimepanemise eest saadud tasu või ka sellise tasu eest soetatud vara (vt RKKKo nr 3-1-1-119-09, p 31). KarS § 83^1 kohaldamiseks peab riiklik süüdistaja tõendama konfiskeeritava vara pärinemise konkreetsest kuriteost (vt RKKKo nr 3-1-1-73-10, p 9.1). Mingit eset (varaühikut) saab käsitada süüteoga saadud tulu arvel omandatuna ja seega ka KarS § 83^1 lg-te 1 või 2 alusel toimuva konfiskeerimise objektina üksnes siis, kui sellel esemel on süüteoga saadud varaga vahetu ja individualiseeritav seos (vt RKKKo nr 3-1-1-54-15, p 49). (p 9)
3-1-1-108-15 PDF Riigikohus 13.04.2016
Puudub alus väiteks, et eranditult kõigi KarS-i 7. peatükis sisalduvate karistusõiguslike mõjutusvahendite kohaldamise eelduseks on koosseisupärase ja õigusvastase teo tuvastatus ühesuguse karistusõigusliku standardi alusel. Tuleb asuda seisukohale, et psühhiaatrilise sundravi kohaldamise eeldusi tuvastades ei saa subjektiivse koosseisu selgitamisel lähtuda tavajuhtudele omastest nõuetest. (p 15)
Kui psühhiaatrilise sundravi kohaldamise erimenetluses jääb selgelt ja ühemõtteliselt tuvastamata subjektiivne koosseis põhjusel, mis ei seostu isiku haigusliku seisundiga, siis ei saa KarS §-s 86 sätestatu kohaselt sundravi kohaldada. (p 9) Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise kohustuslik eeldus ei ole isiku poolt kuriteo toimepanemise tuvastatus. Vastupidiselt tavapärasele kriminaalmenetlusele tingibki selle karistusõigusliku meetme kohaldamise isiku süüdimatusseisund teo toimepanemise ajal ja seega siis ka kuriteo tuvastamise võimatus. KarS § 86 lg-s 1 sisalduva teise alternatiivi järgi võidakse psühhiaatrilist sundravi kohaldada ka isikule, kellel karistuse kandmise ajal ilmnevad karistuse kandmise jätkamist välistavad vaimuhaigus, nõdrameelsus või muu raske psüühikahäire KarS § 34 p 5 mõttes. Nendel juhtudel on isiku psüühikaseisund selline, millest lähtudes ei oleks tavaolukorras võimalik rääkida temast kui kuriteo toimepanijast. KarS § 86 lg 1 sisaldab ka kolmandat alternatiivset psühhiaatrilise sundravi kohaldamise võimalust: kui isikul on eeluurimise või kohtus asja arutamise ajal tuvastatud vaimuhaigus, nõdrameelsus või muu raske psüühikahäire KarS § 34 mõttes, mis ei võimalda kindlaks teha tema vaimset seisundit õigusvastase teo toimepanemise ajal. Kuigi seda KarS § 86 tekstis otsesõnu ei märgita, saab kolmandat alternatiivi süstemaatiliselt mõista vaid selliselt, et kui kriminaalasja menetlemise ajal ilmnevad loetletud psüühilised probleemid, mis ei võimalda tuvastada isiku vaimset seisundit (süüdivust) õigusvastase teo toimepanemise ajal, tuleb eeldada (presumeerida) tema süüdimatusseisundit kõnealusel ajal. (p 14 jj) Kooskõlas eelmärgituga puudub alus väiteks, et eranditult kõigi KarS-i 7. peatükis sisalduvate karistusõiguslike mõjutusvahendite kohaldamise eelduseks on koosseisupärase ja õigusvastase teo tuvastatus ühesuguse karistusõigusliku standardi alusel. Tuleb asuda seisukohale, et psühhiaatrilise sundravi kohaldamise eeldusi tuvastades ei saa subjektiivse koosseisu selgitamisel lähtuda tavajuhtudele omastest nõuetest. (p 15) Teisalt ei tähenda KarS §-s 86 sisalduv nõue tuvastada psühhiaatrilise sundravi kohaldamise eeldusena õigusvastane tegu seda, et kõnealuses erimenetluses saab ja tuleb piirduda vaid objektiivse koosseisu tuvastamisega, jättes subjektiivse koosseisu igasuguse tähelepanuta. Kõigepealt tuleb silmas pidada, et kui teo subjektiivne koosseis pole täidetud põhjusel, mis ei ole seotud isiku haigusliku seisundiga, siis ei saa KarS § 86 kohaldada. Kuid ulatuses, milles see on üksikjuhtumil konkreetse vaimuseisundi eripära arvestades võimalik, tuleb teo subjektiivse koosseisu tuvastamisel lähtuda ka isikut tema enda sõnade kohaselt motiveerinud ettekujutustest. See võib olla vajalik siis, kui isikut tema sõnade kohaselt motiveerinud ettekujutust saab kvalifitseerida nn loomulikuks tahteks või loomulikuks teosooviks. Üldjuhul puudub alus rääkida näiteks ettevaatamatust süütamisest siis, kui isik ise kinnitab sellise teo tahtlikkust. Samas on just selles erimenetluses sagedamini põhjust jätta subjektiivse koosseisu hindamisel ja eeskätt tahtluse tuvastamisel arvestamata isiku enda selgitused teda ajendanud motiivide kohta, kui need on ilmselges vastuolus objektiivse teopildiga (objektiivse koosseisuga). (p 16 jj) Mitmete psühhiaatrilise sundravi kohaldamise jaoks vajalike asjaolude kindlakstegemiseks on tarvis rakendada mitteõiguslikke eriteadmisi (ekspertiis), kuid hinnangu isiku ohtlikkusele ja sellest tulenevale psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajadusele annab kohus (RKKKm 3-1-1-121-12, p 10). Euroopa inimõiguste konventsiooni art 5 lg 1 punkti e kohaselt peavad vaimse häirega isiku seaduslikuks kinnipidamiseks olema täidetud kolm miinimumtingimust. Esiteks, asjaomase isiku vaimne häire peab olema usaldusväärselt tõendatud. Teiseks, vaimne häire peab olema sellist laadi või sellise raskusastmega, mis nõuab sundravi. Kolmandaks, sundravi kestuse pikendamine sõltub vaimse tervise häire püsivusest (Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 17. jaanuari 2012. a. otsus asjas Stanev vs. Bulgaaria, p 145, koos edasiste viidetega). Tõendatud peab olema vaimse häire olemasolu sel ajal, kui isik paigutatakse sundravi tegevasse asutusse (EIK 22. jaanuari 2013. a otsus asjas Mihailovs vs. Läti, p 147). Samas on paratamatu, et ekspertiisiakti ja seda akti käsitleva kohtulahendi tegemise vahele jääb mingi aeg; mõne kuuni ulatuvat perioodi ekspertiisi tegemise ja kohtu hinnangu vahel on EIK pidanud konkreetses asjas aktsepteeritavaks (EIK 17. septembri 2013. a otsus vastuvõetavuse kohta asjas Juncal vs. Ühendkuningriik, p-d 4 ja 29). Seega ei saa iseenesest heita kohtule ette, et ta tugineb varem tehtud ekspertiisile. Siiski tuleb silmas pidada, et kohus peab KrMS § 61 lg 2 kohaselt tuginema mitte üksnes ekspertiisiaktile, vaid kõigile asjakohastele tõenditele. Ei ole välistatud psühhiaatrilise sundravi kohaldamata jätmine näiteks siis, kui ekspertiisiaktis on isiku ohtlikkust õigusvastasest teost lähtuvalt küll tunnistatud, kuid ekspertiisi tegemisest möödunud pikema ajavahemiku jooksul on isik käitunud õiguskuulekalt ja puuduvad andmed ka selle kohta, et teda oleks varem saanud endale või teistele ohtlikuks pidada. (p 19)
3-1-1-6-16 PDF Riigikohus 09.03.2016
KarS § 83^2 lg 1 kohaldamisel ei ole tähtis see, et konfiskeeritav vara pärineks kuriteost, milles isik arutatavas asjas süüdi tunnistatakse. KarS § 83^2 lg 1 kohaldamine põhineb selliste asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Eelöeldu tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest. KarS § 83^2 lg 1 teise lause järgi peab vara legaalset päritolu tõendama süüdistatav ehk teisisõnu kehtib selle konfiskeerimise aluse korral ümberpööratud tõendamiskoormis. KarS § 83^2 sätete alusel laiendatud konfiskeerimist kohaldades võib seega aluseks võtta isiku kuritegeliku eluviisi. KarS § 83^1 kohaldamiseks peab kohus aga tuvastama konfiskeeritava vara pärinemise konkreetsest kuriteost ja sellise konkreetse kuriteona saab kõne alla tulla üksnes arutatava asja esemeks olev, s.t süüdistatavale süüdistusaktis omistatud tegu. (Vt RKKK 3-1-1-4-11, p 11). (p 19) KarS § 83^1 lg 1 ja § 84 alusel tehtud konfiskeerimise asendamist puudutav otsustus ei saa hõlmata vara, mille süüdistatav oli saanud enne süüdistusaktis kirjeldatud kuritegude toimepanemist, kuna kirjeldatud otsustust tehes väljub kohus süüdistuse piiridest. Selline viga on käsitatav nii materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kui ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 26) Kuna süüdistatav pidas kriminaaltulu üle arvestust Eesti kroonides, siis tuleb kriminaaltulu ümberarvutamisel kroonidest eurodeks lähtuda euro kasutusele võtmise seaduse § 5 lg-s 1 märgitud vahetuskursist. (p 28)
KarS § 83^1 lg 1 ja § 84 alusel tehtud konfiskeerimise asendamist puudutav otsustus ei saa hõlmata vara, mille süüdistatav oli saanud enne süüdistusaktis kirjeldatud kuritegude toimepanemist, kuna kirjeldatud otsustust tehes väljub kohus süüdistuse piiridest. Selline viga on käsitatav nii materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kui ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 26)
KarS § 83^2 lg 1 kohaldamisel ei ole tähtis see, et konfiskeeritav vara pärineks kuriteost, milles isik arutatavas asjas süüdi tunnistatakse. KarS § 83^2 lg 1 kohaldamine põhineb selliste asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Eelöeldu tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest. KarS § 83^2 lg 1 teise lause järgi peab vara legaalset päritolu tõendama süüdistatav ehk teisisõnu kehtib selle konfiskeerimise aluse korral ümberpööratud tõendamiskoormis. KarS § 83^2 sätete alusel laiendatud konfiskeerimist kohaldades võib seega aluseks võtta isiku kuritegeliku eluviisi. KarS § 83^1 kohaldamiseks peab kohus aga tuvastama konfiskeeritava vara pärinemise konkreetsest kuriteost ja sellise konkreetse kuriteona saab kõne alla tulla üksnes arutatava asja esemeks olev, s.t süüdistatavale süüdistusaktis omistatud tegu. (Vt RKKK 3-1-1-4-11, p 11). (p 19)
3-1-1-10-16 PDF Riigikohus 03.03.2016
Kolmanda isikuna KarS § 83^2 lg 2 mõttes on käsitatav isik, kes ei ole laiendatud konfiskeerimise eelduseks oleva kuriteo toimepanija, kuid kes on omandanud toimepanija eeldatava kuriteoga saadud vara sama lõike esimeses või teises punktis nimetatud asjaoludel. (p 33) Vara on omandatud KarS § 83^2 lg 2 p 1 mõttes toimepanija arvel, kui kolmas isik ei ole teinud ega reaalselt kohustatud tegema vara või selle vara omandamiseks kasutatud muu vara eest vastusooritust või kui kolmanda isiku vastusoorituse väärtus on saadud vara väärtusest oluliselt väiksem. Vähemalt ligilähedaselt samaväärse vastusoorituse korral kõnealune säte kohaldatav ei ole. (p 33) KarS § 83^2 lg 1 teises lauses ette nähtud ümberpööratud tõendamiskoormis ei laiene KarS § 83^2 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud konfiskeerimise eeldustele vastavate asjaolude tõendamisele. (p 35) Vara saamise allikaks oleva kuriteo toimepanemisena ei peeta KarS §-s 83^2 silmas mitte mõnd konkreetset varem tuvastatud või käimasolevas menetluses tuvastatavat kuritegu, vaid isiku eeldatavat kriminaalset eluviisi üldiselt. (p 40) Laiendatud konfiskeerimise eelduste täidetuse korral võib selle objektiks olla iga ese, mis kuulub laiendatud konfiskeerimise adressaadi vara hulka, kui selle konfiskeerimine ei ole välistatud KarS § 83^1 lg 1 ls 2 või lg 1^1 ls 2 alusel. Kolmandalt isikult konfiskeeritava vara väärtus on siiski piiratud selle osaga tema varast, mille ta on omandanud KarS § 83^2 lg 2 p-s 1 või 2 sätestatud asjaoludel. Samas ei ole oluline, kas konkreetne ese, mille kolmas isik KarS § 83^2 lg-s 2 nimetatud asjaoludel omandas, on tema vara hulgas säilinud või mitte. (p 41) Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimiseks peab prokuratuur lisaks menetletavale kuriteole, mille järelmina on laiendatud konfiskeerimine ette nähtud, tõendama faktilised asjaolud, mis annavad põhjuse eeldada, et ka isiku see vara, mida ta ei ole saanud menetletava kuriteoga, on tervikuna või osaliselt saadud kuriteo toimepanemise tulemusena. Selliste asjaolude tõendamise tulemusena seaduse kohaselt tekkiv vara kuritegeliku päritolu eeldus on piisav, lugemaks isiku vara KarS § 83^2 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena saaduks, välja arvatud juhul, kui isik ise selle eelduse ümber lükkab, s.t tõendab vara päritolu õiguspärasuse (KarS § 83^2 lg 1 teine lause). Põhjustena, mis annavad seadusliku aluse eeldada, et füüsilisest isikust kuriteo toimepanija kogu vara või osa sellest on saadud KarS § 83^2 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena, nimetab seadus järgmisi: 1) kuriteo olemust; 2) isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevust või 3) muud põhjust. See loetelu on alternatiivne ega ole ammendav. Kuriteo olemuse all peetakse KarS § 83^2 lg-s 1 silmas menetletava kuriteo, mitte eeldatava – kriminaaltulu allikaks oleva – kuriteo olemust. Kolmanda isiku vara laiendatud konfiskeerimise puhul võib isikuna, kelle legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus või kellega seotud muu põhjus võib anda aluse eeldada vara saamist kuriteo toimepanemise tulemusena, olla käsitatav nii toimepanija kui ka kolmas isik. Juhul, kui on alust arvata, et eeldatava kuriteo toimepanemise tulemusena läks vara üle toimepanijale, kes andis selle hiljem KarS § 83^2 lg-s 2 nimetatud asjaoludel üle kolmandale isikule, tuleb analüüsida eeskätt toimepanijaga seotud asjaolusid (nt kas tema legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra erinevus annab aluse eeldada, et ta sai vara kuritegelikul teel). Peaks aga olema tegemist olukorraga, kus toimepanija eeldatava kuriteoga saadud vara jõudis otse kolmandale isikule (vahepeal toimepanijale kuulumata), peab analüüs lähtuma kolmanda isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra võrdlusest vmt asjaoludest. Isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus on põhjus, mis juba iseenesest annab aluse eeldada, et isiku vara või osa sellest on saadud KarS § 83^2 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena. Seega kui prokuratuur tõendab faktilised asjaolud, millest tulenevalt ei vasta laiendatud konfiskeerimisega sanktsioneeritud kuriteo toime pannud isiku varanduslik olukord või elatustase tema legaalsetest allikatest pärineva vara väärtusele, ei pea prokuratuur vara kuritegeliku allika kohta muid tõendeid esitama. Isik saab sellisel juhul oma vara laiendatud konfiskeerimist vältida, tõendades selle päritolu seaduslikkuse. (p 42–45) Vara legaalse päritolu tõendamise koormus lasub võimaliku konfiskeerimisotsustuse adressaadil. KarS § 83^2 lg-s 2 nimetatud juhtudel saab kolmas isik tõendada, et vara talle üle andnud toimepanija omandas selle seaduslikult. Kui vara ei jõudnud kolmanda isikuni toimepanija kaudu, saab kolmas isik tõendada, et tema ja/või tema õiguseellane omandas vara seaduslikult. Selline tõendamiskoormis on kolmandal isikul siis, kui prokuratuur tõendab süüdistatava kuriteo, KarS § 83^2 lg 2 p-s 1 või 2 sätestatud eeldustele vastavad asjaolud, samuti vara kuritegeliku päritolu eeldust loovad asjaolud (KarS § 83^1 lg 1 ls 1). (p 48)
3-1-1-4-16 PDF Riigikohus 25.02.2016
RKKK 3-1-1-119-09, p 31; 3-1-1-65-13, p 11; 3-1-1-73-10, p 9.1; 3-1-1-54-15, p 49; 3-1-1-102-12, p-d 12–14. (p 32) Kui mingi ese (TsÜS § 48 mõttes) omandatakse süüteoga saadud raha või muu eseme eest või süüteoga saadud eseme võõrandamisest saadu eest, tuleb ka sellist eset käsitada süüteoga saadud varana KarS § 83^1 mõttes. Näiteks kui pangakontole, millel on 50 000 eurot legaalset vara, kantakse süüteoga saadud 50 000 eurot, on pangakontol olev raha 50 000 euro ulatuses käsitatav süüteoga saadud varana ja selle osas on see võimalik isikult KarS § 83^1 alusel konfiskeerida. Samas ei muuda näiteks süüteoga saadud raha kandmine pangakontole, millel on ka legaalset raha, kogu pangakontol olevat raha tervikuna süüteoga saadud varaks. Samuti ei anna seadus alust eelduseks, et ese, mille omandamise eest on tasutud pangakontolt, kuhu on enne kantud nii legaalselt kui ka süüteoga saadud raha, on soetatud just süüteoga saadud raha arvelt ja seega on ese tervikuna käsitatav süüteoga saadud varana. Olukorras, kus eseme omandamise eest on tasutud varaga, millest mingi osa on saadud KarS § 83^1 mõttes süüteoga, teine osa aga legaalselt, võib selline ese olla käsitatav n-ö segatud ehk osaliselt süüteoga saadud varana. Sellise eseme konfiskeerimine KarS § 83^1 alusel pole üldjuhul võimalik (välja arvatud nt kontoraha puhul), küll võib tulla kõne alla, et eseme omanikult mõistetakse KarS § 84 alusel välja see osa eseme väärtusest, mis vastab süüteoga saadud vara osakaalule eseme soetamisväärtusest. (p-d 33–36) Selleks, et hinnata, kas ja kui, siis millises osas võis kolmanda isiku poolt eseme soetamiseks kasutatud raha olla saadud toimepanija kuriteoga, on vaja tõenditele tuginedes jälgitavalt tuvastada nii raha liikumine isikute vahel kui ka see, kas ja kui, siis millises ulatuses segunes kuriteoga saadud raha toimepanija, kolmanda isiku või mõne muu isiku pangakontol legaalse rahaga. (p 37–38) See, kui süüteoga saadud raha kantakse pangakontole, kus samal ajal oli või kuhu enne süüteoga saadud raha osalist või täielikku edasikandmist laekus ka muud (legaalset) raha, ei pruugi tingimata tähendada, et süüteoga saadud vara segunes kontol olnud legaalse varaga. Juhul kui süüteoga saadud raha ülekandmisega seotud asjaolud annavad aluse arvata, et ülekandel puudus majanduslik sisu ja selle eesmärk oli üksnes raskendada süüteoga saadud raha tegeliku liikumise jälgitavust, saab edasikantud summat pidada tervikuna süüteoga saadud varaks. (p 39)
Kui mingi ese (TsÜS § 48 mõttes) omandatakse süüteoga saadud raha või muu eseme eest või süüteoga saadud eseme võõrandamisest saadu eest, tuleb ka sellist eset käsitada süüteoga saadud varana KarS § 83^1 mõttes. Näiteks kui pangakontole, millel on 50 000 eurot legaalset vara, kantakse süüteoga saadud 50 000 eurot, on pangakontol olev raha 50 000 euro ulatuses käsitatav süüteoga saadud varana ja selle osas on see võimalik isikult KarS § 83^1 alusel konfiskeerida. Samas ei muuda näiteks süüteoga saadud raha kandmine pangakontole, millel on ka legaalset raha, kogu pangakontol olevat raha tervikuna süüteoga saadud varaks. Samuti ei anna seadus alust eelduseks, et ese, mille omandamise eest on tasutud pangakontolt, kuhu on enne kantud nii legaalselt kui ka süüteoga saadud raha, on soetatud just süüteoga saadud raha arvelt ja seega on ese tervikuna käsitatav süüteoga saadud varana. Olukorras, kus eseme omandamise eest on tasutud varaga, millest mingi osa on saadud KarS § 83^1 mõttes süüteoga, teine osa aga legaalselt, võib selline ese olla käsitatav n-ö segatud ehk osaliselt süüteoga saadud varana. Sellise eseme konfiskeerimine KarS § 83^1 alusel pole üldjuhul võimalik (välja arvatud nt kontoraha puhul), küll võib tulla kõne alla, et eseme omanikult mõistetakse KarS § 84 alusel välja see osa eseme väärtusest, mis vastab süüteoga saadud vara osakaalule eseme soetamisväärtusest. (p-d 33–36)
3-1-1-1-16 PDF Riigikohus 02.02.2016
Olukorras, kus karistusjärgse käitumiskontrolli menetluse tulemina jäetakse käitumiskontroll kohaldamata, kannab tekkinud menetluskulud, sealhulgas lepingulisele kaitsjale makstud või määratud kaitsjale määratud tasu, riik. (p 9.3)
3-1-1-102-15 PDF Riigikohus 03.12.2015
KrMS § 142 lg 1 kohaselt on vara arestimise eesmärk muu hulgas konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise tagamine. KarS § 83^1 lg 1 kohaselt konfiskeerib kohus tahtliku süüteoga saadud vara, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale. Süüteoga saadud vara all KarS § 83^1 tähenduses mõistetakse eeskätt süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste realiseerimisega saadud asja, varalise õiguse kasutamise teel saadut, süüteo toimepanemise eest saadud tasu või ka sellise tasu eest soetatud vara (vt RKKKo 3-1-1-119-09, p 31). KarS § 83^1 lg 1 ei eelda, et vara oleks süüteoga läinud otse toimepanijale. Oluline on, et vara oleks kellegi poolt süüteo tulemusena saadud ja et konfiskeerimisotsustuse tegemise ajaks oleks see jõudnud toimepanija vara hulka. Vahetult süüteoga võib vara saada nt kaastäideviija, osavõtja, hea- või pahauskne kolmas isik, kes hiljem annab vara konkreetsele toimepanijale üle. (p 6) KarS §-de 83^1 ja 84 eesmärk on takistada süüdlase rikastumist süüteoga, st süütegu ei tohi osutuda süüdlase jaoks kasulikuks (RKKKo 3-1-1-4-11, p 9). (p 8)
KarS §-de 83^1 ja 84 eesmärk on takistada süüdlase rikastumist süüteoga, st süütegu ei tohi osutuda süüdlase jaoks kasulikuks (RKKKo 3-1-1-4-11, p 9). (p 8)
3-1-1-88-15 PDF Riigikohus 05.11.2015
KarS §-s 83 eristatakse kuriteo toimepanemise vahendi (lg 1) ja kuriteo ettevalmistamiseks kasutatava eseme või aine ning kuriteo objekti (lg 2) konfiskeerimist. Oluline erinevus KarS § 83 kahe esimese lõike vahel on selles, et kuriteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine on kohtu diskretsiooniõigus, mille realiseerimine sõltub eseme või aine kasutamise intensiivsusest ning selle ohtlikkusest, sealhulgas tõenäosusest, et seda kasutatakse ka edaspidi süütegude toimepanemiseks. Kuriteo ettevalmistamiseks kasutatavat ainet või eset ja kuriteo objekti võib seevastu konfiskeerida ainult seaduses (karistusseaduse eriosas) sätestatud juhtudel, s.o seadusandja eraldi volituse alusel. Vastava kohustuse paneb kohtule kuriteo ettevalmistamisel kasutatud eseme osas näiteks KarS § 191, seda KarS 12. peatüki 1. jaos nimetatud süütegude puhul. (p 10) Riigikohtu praktikas on süüteo toimepanemise vahend defineeritud esemena, millega rünnatakse süüteo objekti või mida süüdlane muul viisil oma teos kasutab. Vahend on seega ese, mis tööriistana hõlbustab koosseisupärase teo toimepanemist. Süüteo toimepanemise vahetu objekt on aga aine või ese, mis on isiku käitumise objekt, mille käitamisele või käitlemisele on koosseisus kirjeldatud tegu suunatud. Vahetu objekti ja vahendi eristamine taandub sellele, kas tegu on sellele esemele suunatud või saab mingit tegu selle eseme abil sooritada. (RKKKo 3-1-1-37-07, p 16.) (p 11) Kuriteo toimepanemise vahendiks on kohtupraktikas loetud näiteks joobes autojuhi sõidukit (RKKKo 3-1-1-37-07 ja 3-1-1-15-14); sõidukit, mida kasutati varguse toimepanemisel (RKKKo 3-1-1-68-10); arvutit, mida kasutati arvutikuriteo toimepanemiseks (RRKKKo 3-1-1-83-14); arvuti kõvaketast, millele oli talletatud säilitamiseks lapspornot (RKKKo 3-1-1-57-12). Kriminaalasjas nr 3-1-1-6-11 tehtud otsuses leidis Riigikohus, et maksukuriteo toimepanemise vahendina on käsitatavad tegelikkusele mittevastavad arved sisendkäibemaksu alusetu deklareerimise ja ettevõtlusega mitteseotud kulude deklareerimata jätmise korral. Seda seetõttu, et arvete olemasolu maksumaksja raamatupidamises võimaldab panna maksupettust toime viisil, mis vähendab oluliselt selle ilmsikstuleku riski. Seega on tegelikkusele mittevastavate arvete koostamine ja maksukohustuslasele (tema esindajale) edastamine – juhul, kui see toimub enne maksudeklaratsiooni esitamist – käsitatav kuriteo toimepanemise vahendi andmisena KrK § 17 lg 6 mõttes ja ainelise kaasabina KarS § 22 lg 3 tähenduses (otsuse punkt 13.3). (p 12) Ese on käsitatav süüteo toimepanemise vahendina juhul, kui seda on kasutatud kuriteo käigus ehk pärast teo vahetut alustamist, s.o vähemalt katse staadiumis. Juhul kui teo toimepanemise ajal ehk alates maksudeklaratsiooni esitamisest eset enam kuidagi ei kasutatud ja isegi selle (passiivne) olemasolu teo toimepanijal ei olnud enam määrav ega vajalik, ei ole tegemist kuriteo vahendiga. (p 14)
KarS §-s 83 eristatakse kuriteo toimepanemise vahendi (lg 1) ja kuriteo ettevalmistamiseks kasutatava eseme või aine ning kuriteo objekti (lg 2) konfiskeerimist. Oluline erinevus KarS § 83 kahe esimese lõike vahel on selles, et kuriteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine on kohtu diskretsiooniõigus, mille realiseerimine sõltub eseme või aine kasutamise intensiivsusest ning selle ohtlikkusest, sealhulgas tõenäosusest, et seda kasutatakse ka edaspidi süütegude toimepanemiseks. Kuriteo ettevalmistamiseks kasutatavat ainet või eset ja kuriteo objekti võib seevastu konfiskeerida ainult seaduses (karistusseaduse eriosas) sätestatud juhtudel, s.o seadusandja eraldi volituse alusel. Vastava kohustuse paneb kohtule kuriteo ettevalmistamisel kasutatud eseme osas näiteks KarS § 191, seda KarS 12. peatüki 1. jaos nimetatud süütegude puhul. (p 10) Riigikohtu praktikas on süüteo toimepanemise vahend defineeritud esemena, millega rünnatakse süüteo objekti või mida süüdlane muul viisil oma teos kasutab. Vahend on seega ese, mis tööriistana hõlbustab koosseisupärase teo toimepanemist. Süüteo toimepanemise vahetu objekt on aga aine või ese, mis on isiku käitumise objekt, mille käitamisele või käitlemisele on koosseisus kirjeldatud tegu suunatud. Vahetu objekti ja vahendi eristamine taandub sellele, kas tegu on sellele esemele suunatud või saab mingit tegu selle eseme abil sooritada. (RKKKo 3-1-1-37-07, p 16.) (p 11) Ese on käsitatav maksukuriteo ettevalmistamiseks kasutatud esemena, kui sellega tehtud tehingud olid aluseks maksudeklaratsioonis valeandmete esitamisele. KarS § 389^1 puhul ei näe aga seadus ette võimalust konfiskeerida sellise kuriteo toimepanemise ettevalmistamiseks kasutatud eset. (p 15)
Ese on käsitatav maksukuriteo ettevalmistamiseks kasutatud esemena, kui sellega tehtud tehingud olid aluseks maksudeklaratsioonis valeandmete esitamisele. KarS § 389^1 puhul ei näe aga seadus ette võimalust konfiskeerida sellise kuriteo toimepanemise ettevalmistamiseks kasutatud eset. (p 15)
3-1-1-85-15 PDF Riigikohus 03.11.2015
Vara arestimine KarS § 83^2 järgi eeldab, et isikut kahtlustatakse vähemalt ühes kuriteos, mis sätestab laiendatud konfiskeerimise kohaldamise. (p 13) Küll aga ei pea kogu konfiskeeritav vara pärinema kuriteost, milles isik süüdi tunnistatakse. KarS § 83^2 lg 1 kohaldamine põhineb asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. See tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest. KarS § 83^2 lg 1 teise lause kohaselt peab vara legaalset päritolu tõendama süüdistatav (vt ka RKKKm 3-1-1-76-13, p 8). (p 14) Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimine on võimalik vaid juhul, kui isik mõistetakse süüdi kuriteos, mille toimepanemise eest on laiendatud konfiskeerimine karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis ette nähtud. Kui isiku poolt toimepandu kvalifitseerus toimepanemise ajal kuriteona, mis ei võimaldanud laiendatud konfiskeerimist (näiteks pistis), kuid pärast 1. jaanuari 2015 on karistatav mõne teise eriosa paragrahvi järgi, mis sellist konfiskeerimist võimaldab (näiteks altkäemaks), tuleb lähtuda raskema seaduse tagasiulatuva kohaldamise keelust ning laiendatud konfiskeerimine on välistatud. Kui aga kasvõi üks tegudest võimaldas toimepanemise ajal ja võimaldab ka praegu laiendatud konfiskeerimist kasutada, tuleb seda KarS § 83^2 muude eelduste olemasolul teha. (p 15)
3-1-1-94-14 PDF Riigikohus 22.06.2015
Rahapesukuriteoga saadud varana on aga käsitatav selline vara, mille rahapesu toimepanija on omandanud rahapesuna käsitatava tegevuse tulemusena (näiteks tasu kriminaaltulu muundamise eest, rahapesu käigus rahapesu objektilt teenitud intress või muu finantstulu jmt). Üldjuhul puudub alus eeldada, et rahapesukuriteo vahetuks objektiks olev vara on ühtlasi ka rahapesu toimepanija poolt rahapesuga saadud vara KarS § 83^1 tähenduses. Mõnel juhul võib see aga nii olla. Seda eeskätt siis, kui rahapesu toimepanija omandab rahapesu tulemusena kogu rahapesu objektiks olnud vara. (p 247) Nende füüsiliste ja juriidiliste isikute puhul, kes saavad rahapesu tulemusena vara endale ja kellele ei omistata eelkuritegudele vastavate tegude toimepanemist, võib konfiskeeritava vara puhul tegemist olla ühteaegu nii rahapesu objektiga kui ka rahapesuga saadud tuluga ning sel juhul on võimalik kohaldada konfiskeerimist KarS § 83^1 alusel ja ka konfiskeerimise asendamist KarS § 84 alusel, kui vara on kulutatud. (p 251)
Nende füüsiliste ja juriidiliste isikute puhul, kes saavad rahapesu tulemusena vara endale ja kellele ei omistata eelkuritegudele vastavate tegude toimepanemist, võib konfiskeeritava vara puhul tegemist olla ühteaegu nii rahapesu objektiga kui ka rahapesuga saadud tuluga ning sel juhul on võimalik kohaldada konfiskeerimist KarS § 83^1 alusel ja ka konfiskeerimise asendamist KarS § 84 alusel, kui vara on kulutatud. (p 251)
Arvutikuritegudega kui eelkuritegudega saadud vara võib aga olla rahapesu objekt ja alluda konfiskeerimisele KarS § 83 lg 2 alusel koosmõjus KarS § 394 lg-ga 5. (p 246) Rahapesukuriteoga saadud varana on aga käsitatav selline vara, mille rahapesu toimepanija on omandanud rahapesuna käsitatava tegevuse tulemusena (näiteks tasu kriminaaltulu muundamise eest, rahapesu käigus rahapesu objektilt teenitud intress või muu finantstulu jmt). Üldjuhul puudub alus eeldada, et rahapesukuriteo vahetuks objektiks olev vara on ühtlasi ka rahapesu toimepanija poolt rahapesuga saadud vara KarS § 83^1 tähenduses. Mõnel juhul võib see aga nii olla. Seda eeskätt siis, kui rahapesu toimepanija omandab rahapesu tulemusena kogu rahapesu objektiks olnud vara. (p 247) RKKKm 3-1-1-96-13 p-s 15 on selgitatud, et vara, mis on juba mingite teiste tegudega rahapesu objektiks muudetud, ei lakka olemast rahapesu objekt pelgalt seetõttu, et seda vara kasutati pärast rahapesu isiklikuks tarbimiseks. Seega selle objektiga lisatoimingute tegemine, näiteks tarbimisse suunamine, ei mõjuta selle tulemusel saadud vara käsitamist rahapesu objektina. Seega näiteks kuritegelikul teel saadud vara eest kinnistute või sõidukite omandamisel on saadud vara hinnatav rahapesu objektina. (p 248) Olukorras, kus isik saab kuriteoga varalist kasu ja seejärel asub seda n-ö pesema, ei saa rahapesu tulemusel saadud vara pidada rahapesuga saadud kuritegelikuks tuluks, sest vara on saadud juba eelkuriteo toimepanemisega. Erandiks on olukord, kus rahapesu tulemusena vara väärtus suureneb või esialgsele varale lisandub vara muul viisil. (p 252)
3-1-1-54-15 PDF Riigikohus 17.06.2015
Lugemaks süüteoga saadud raha eest ostetud asja süüteoga saadud varaks KarS § 83^1 mõttes, tuleb tuvastada, kas sellel asjal on süüteoga saadud rahaga vahetu ja individualiseeritav seos. (p 49)
KarS § 84 ei sätesta õiguslikku alust vara konfiskeerimiseks, vaid konfiskeerimise asendamiseks. Konfiskeerimise asendamisel vara ei konfiskeerita, s.o seda ei pöörata riigi omandisse, vaid isikule pannakse üksnes kohustus tasuda äratarvitatud või muul moel konfiskeerimise mõjualast väljaviidud vara väärtusele vastav rahasumma. See tähendab, et isikule jääb võimalus täita asenduskonfiskeerimise nõue muu vara arvel, mitte selle vara arvel, mis on kohtuotsuse täitmise tagamiseks arestitud. (3-1-1-78-14, p 25; 3-1-1-92-14, p 14) Seega võib kriminaalasja lahendav kohus konfiskeerimise asendamise tagamiseks kohaldada küll KrMS §-de 141^4 ja 142 alusel abinõusid, mille objektiks on mingi konkreetne ese (nt kinnistu, pangakontol olev raha, isiku juurest leitud sularahasumma, väärisesemed vms), kuid ta ei saa KarS § 84 alusel konkreetset eset isikult konfiskeerida või riigi kasuks "välja mõista". (p 48)
3-1-1-52-15 PDF Riigikohus 15.06.2015
Ühisomandis oleva kinnisasja käsutamise saab süüteoga saadud vara konfiskeerimise asendamise tagamiseks lisaks kahtlustatavale või süüdistatavale keelata ka kolmandal isikul vaid siis, kui on alust arvata, et osa süüteoga saadud varast läks kolmandale isikule (Vt ka 3-1-1-102-12, p-d 7-14; 3-1-1-49-13, p 13). (p 34)
KarS §-s 389^1 sätestatud kuriteoga ei ole üldjuhul KarS § 83^1 mõttes vara saadud, kui käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksu kohta valeandmeid esitades ei tekitata alusetut tagastusnõuet, vaid üksnes vähendatakse müügikäibelt tekkinud käibemaksukohustust, ja kui riigi käibemaksunõue, mida maksuhalduri eest varjati, ei ole aegunud ega esine mingit muud põhjust, mis takistaks maksuhalduril seda nõuet maksma panna ja reaalselt sisse nõuda. (p 31) Üksnes see, et isik ostis kuriteo toimepanemisega samal perioodil kinnisasjad, mille väärtus ületas tema leibkonna teadaolevat legaalset sissetulekut, ei anna piisavat alust põhjendatud kahtluseks, et isik sai vara menetletava kuriteoga. (p 32)

Kokku: 58| Näitan: 1 - 20