/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 17| Näitan: 1 - 17

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-54-16 PDF Riigikohus 30.06.2016
KarS § 22 lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Kaasaaitamise objektiivsesse külge kuulub ka põhjuslik seos kaasaaitamisteo ja täideviimisteo vahel. Kaasaaitaja tegu peab avaldama mõju põhjusliku seose ahela arengule ning toetama selle arengut, ehkki pole nõutav, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud. Kaasaaitamisteona käsitatakse mitte üksnes sellist tegu, mis on täideviimisteo absoluutseks eelduseks, vaid ka sellist tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust. (Vt nt RKKKo 3-1-1-6-11, p 13.5). (p 17) Kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus. Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. (Vt lähemalt RKKKo 3-1-1-97-09, p 7.4.) Kaasaaitaja tahtlus õigusvastase põhiteo suhtes peab hõlmama põhiteo olulist ebaõigussisu. Kui kaasaaitaja ei ole teadlik täideviija käitumises esinevatest objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu tunnustele vastavatest asjaoludest või arvab ekslikult, et on olemas mõni selline asjaolu, mille korral tahtlik õigusvastane põhitegu puuduks, siis langeb KarS § 17 järgi kaasaaitamistahtlus ära. (Vt RKKKo 3-1-1-6-11, p 13.6). (p 20)
KarS § 214 järgi on karistatav varalise kasu üleandmise nõudmine, kui on ähvardatud piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda. Väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine isiku poolt, kellel puudub selleks seaduslik õigus (vt RKKKo 3-1-1-88-03, p 9). Väljapressimise koosseis eeldab seega, et varalise kasu üleandmise nõue ei tugine seaduslikule alusele. Otsustamaks, kas KarS §-s 214 kirjeldatud viisil esitatud nõue on seaduslik või ebaseaduslik, tuleb hinnata, kas ja millisel määral õiguskord seda nõuet tunnustab. Näiteks on tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86 lg 1 järgi kehtetu tehing, mis on vastuolus heade kommete ja avaliku korraga (nt narkootikumide ebaseaduslik käitlemine). Kvalifitseerimaks süüdistatavate käitumise KarS § 214 järgi, tuleb seega lahendada küsimus, kas süüdistatava poolt kannatanule esitatud nõue oli seaduslik või mitte. (p 26)
Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3, ei piirdu kohtu pädevus süüdistatava teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistussättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt nt RKKKo 3-1-1-55-09, p 20). KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta (vt nt RKKKo 3-1-1-12-16, p 10). Olukorras, kus kohtu hinnangul ei kohaldu säte, millele süüdistusaktis on tuginetud, peab kriminaalasja lahendav kohus kontrollima täiendavalt, kas isiku käitumine võib vastata mõnele muule karistusseadustiku eriosas sätestatud kuriteokoosseisule (RKKKo 3-1-1-12-16, p 12). (p 24) Kriminaalasja lahendav kohus ei saa otsustada, millise vara arvel tuleb väljamõistetud tsiviilhagi rahuldada, küll on kohtu pädevuses teha otsustus, kas on vaja võtta meetmeid tsiviilhagi tagamiseks (KrMS § 306 lg 1 p 12 ning § 313 lg 1 p 10). Selle üle otsustamine, millise vara arvel tuleb isikult väljamõistetud summa sisse nõuda, ei ole hagi rahuldava kohtu, vaid kohtutäituri pädevuses. Kohtu poolt tsiviilhagi tagamiseks rakendatavad meetmed saavad olla suunatud eeskätt vara käsutamise tõkestamisele, mitte aga täitemenetluse korraldamisele. (Vt RKKKo 3-1-1-22-07, p-d 9.1–9.5 ja RKKKm 3-1-1-78-14, p 24.2). Muu hulgas tähendab see, et arestitud asja omanikule peab jääma võimalus täita tsiviilhagist tulenev nõue muu vara arvel, mitte selle vara arvel, mis kohtuotsuse tagamiseks arestiti (vt ka RKKKm 3-1-1-78-14, p 25). Tsiviilhagi tagamiseks arestitud vara ei lähe erinevalt konfiskeeritud varast kohtuotsuse jõustumisel riigi omandisse (KarS § 85 lg 1). (p 30)
Kriminaalasja lahendav kohus ei saa otsustada, millise vara arvel tuleb väljamõistetud tsiviilhagi rahuldada, küll on kohtu pädevuses teha otsustus, kas on vaja võtta meetmeid tsiviilhagi tagamiseks (KrMS § 306 lg 1 p 12 ning § 313 lg 1 p 10). Selle üle otsustamine, millise vara arvel tuleb isikult väljamõistetud summa sisse nõuda, ei ole hagi rahuldava kohtu, vaid kohtutäituri pädevuses. Kohtu poolt tsiviilhagi tagamiseks rakendatavad meetmed saavad olla suunatud eeskätt vara käsutamise tõkestamisele, mitte aga täitemenetluse korraldamisele. (Vt RKKKo 3-1-1-22-07, p-d 9.1–9.5 ja RKKKm 3-1-1-78-14, p 24.2). Muu hulgas tähendab see, et arestitud asja omanikule peab jääma võimalus täita tsiviilhagist tulenev nõue muu vara arvel, mitte selle vara arvel, mis kohtuotsuse tagamiseks arestiti (vt ka RKKKm 3-1-1-78-14, p 25). Tsiviilhagi tagamiseks arestitud vara ei lähe erinevalt konfiskeeritud varast kohtuotsuse jõustumisel riigi omandisse (KarS § 85 lg 1). (p 30)
Kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus. Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. (Vt lähemalt RKKKo 3-1-1-97-09, p 7.4.) Kaasaaitaja tahtlus õigusvastase põhiteo suhtes peab hõlmama põhiteo olulist ebaõigussisu. Kui kaasaaitaja ei ole teadlik täideviija käitumises esinevatest objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu tunnustele vastavatest asjaoludest või arvab ekslikult, et on olemas mõni selline asjaolu, mille korral tahtlik õigusvastane põhitegu puuduks, siis langeb KarS § 17 järgi kaasaaitamistahtlus ära. (Vt RKKKo 3-1-1-6-11, p 13.6). (p 20)
Suhtlemispiirangute põhjendatuse hindamisel peab kohus kaaluma, kas süüdistatava isoleerimine tema perekonnast on kriminaalmenetluse huvides jätkuvalt proportsionaalne. Kuna põhiõiguste riive intensiivsus suureneb aja möödudes, eeldab selle jätkuv proportsionaalsus õiguste piiramise aluse kõrval riigi aktiivset tegevust kriminaalmenetluse toimetamisel (vt nt RKKKm 3-1-1-69-14, p 9.1). (p 31)
3-1-1-32-16 PDF Riigikohus 07.04.2016
Teise isiku kuriteole kaasaaitamine on võimalik kuni teo faktilise lõpetamiseni, kuni kestab veel koosseisuga kaitstud õigushüve kahjustamine ja kogu ebaõigus ei ole vaatamata koosseisu täitmisele veel täielikult realiseerunud. (p 9) Kaasaaitamistegu ei pea olema põhiteoga niivõrd tugevas põhjuslikus seoses kui täideviimistegu. (p 10)
3-1-1-93-15 PDF Riigikohus 20.11.2015
On võimalik olukord, kus täideviija teotahtlus on põhjustatud korraga mitme eraldi tegutseva kihutaja kallutamisteost, kusjuures ühe kihutaja teost eraldivõetuna teotahtluse esilekutsumiseks ei piisaks (nn kumulatiivne põhjuslikkus). Lisaks tuleb silmas pidada, et kihutamise puhul ei ole nõutav mitte naturalistlik, vaid psüühiline ehk hüpoteetiline kausaalsus kihutamise ja teotahtluse tekkimise vahel. (p 81) Karistusõiguslikult ei ole korrektne arusaam, nagu eeldaks isiku karistamine kuriteost osavõtu eest selle tuvastamist, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud (3-1-1-6-11, p 13.5; 3-1-1-43-10, p 16). (p 81)
Jätkuva süüteo korral on kihutamisega KarS § 22 lg 2 mõttes tegemist ka siis, kui täideviija tahtlust hoitakse pärast esimest osategu üleval, kallutades teda toime panema täiendavaid osategusid, mida isik muidu ei oleks toime pannud. (p 110)
KarS §-s 137 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis ei sisalda teona üksnes varjatud jälgimist kui ühte jälitustoimingut, vaid seaduses sätestatud mistahes jälitustoimingute tegemist teise inimese suhtes jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt (3-1-1-124-04, p 10). Kõnealuse süüteokoosseisu objektiivne koosseis on blanketne ja seda tuleb sisustada jälitustoimingu tegemisega, st tuleb tuvastada konkreetne jälitustoiming, mille isik toime pani, ja näidata, millisest õigusnormist lähtudes on süüdistuses kirjeldatud tegevus tunnistatud ebaseaduslikuks (3-1-1-158-05, p 8). ( p 85)
Karistusõiguslikult ei ole korrektne arusaam, nagu eeldaks isiku karistamine kuriteost osavõtu eest selle tuvastamist, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud (3-1-1-6-11, p 13.5; 3-1-1-43-10, p 16). (p 81)
Kui ilmneb, et täideviija teotahtluse tekkimisel ei ole kihutamises süüdistatava isiku mõjutamistegevusega KarS § 22 lg 2 kohaldamiseks nõutavat põhjuslikku seost, ei anna see automaatselt alust süüdistatavat õigeks mõista. Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tulenevast aktiivsest rollist materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel, peab kohus sellises olukorras eeskätt kontrollima, kas süüdistatava käitumine vastab kaasaaitamise tunnustele või mitte. Kaasaaitamisteona käsitatakse ka tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust (RKKK 3-1-1-4-12, p 10 ja 3-1-1-6-11, p 13.5). Osa kuritegude puhul võib kõne alla tulla ka vastutus kihutamiskatse eest KarS § 22^1 järgi. (p 114)
On võimalik olukord, kus täideviija teotahtlus on põhjustatud korraga mitme eraldi tegutseva kihutaja kallutamisteost, kusjuures ühe kihutaja teost eraldivõetuna teotahtluse esilekutsumiseks ei piisaks (nn kumulatiivne põhjuslikkus). Lisaks tuleb silmas pidada, et kihutamise puhul ei ole nõutav mitte naturalistlik, vaid psüühiline ehk hüpoteetiline kausaalsus kihutamise ja teotahtluse tekkimise vahel. (p 81) Kallutamine KarS § 22 lg 2 mõttes tähendab täideviijas teotahtluse tekitamist, tema teootsuse esilekutsumist. KarS § 22 lg 2 mõttes ei ole võimalik kallutada isikut, kellel on põhiteo tahtlus juba olemas. Samas võib vastutus kihutamise eest kõne alla tulla siis, kui teootsuse juba langetanud isikut kallutatakse panema toime tema poolt kavandatuga võrreldes oluliselt teistsugust kuritegu (nn ümberkihutamine), aga ka siis, kui kallutamine on suunatud algses teootsuses sisalduva ebaõigussisu olulisele suurendamisele (nt veenab kihutaja täideviijat võtma varguse käigus ära kavandatud ühe asja asemel kümme asja). Jätkuva süüteo korral on kihutamisega KarS § 22 lg 2 mõttes tegemist ka siis, kui täideviija tahtlust hoitakse pärast esimest osategu üleval, kallutades teda toime panema täiendavaid osategusid, mida isik muidu ei oleks toime pannud. (p 110) Kui ilmneb, et täideviija teotahtluse tekkimisel ei ole kihutamises süüdistatava isiku mõjutamistegevusega KarS § 22 lg 2 kohaldamiseks nõutavat põhjuslikku seost, ei anna see automaatselt alust süüdistatavat õigeks mõista. Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tulenevast aktiivsest rollist materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel, peab kohus sellises olukorras eeskätt kontrollima, kas süüdistatava käitumine vastab kaasaaitamise tunnustele või mitte. Kaasaaitamisteona käsitatakse ka tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust (RKKK 3-1-1-4-12, p 10 ja 3-1-1-6-11, p 13.5). Osa kuritegude puhul võib kõne alla tulla ka vastutus kihutamiskatse eest KarS § 22^1 järgi. (p 114)
Alates 1. jaanuarist 2015 on KarS § 137 järgi karistatav ka juriidilise isiku jälgimine. (p 85). KarS §-s 137 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis ei sisalda teona üksnes varjatud jälgimist kui ühte jälitustoimingut, vaid seaduses sätestatud mistahes jälitustoimingute tegemist teise inimese suhtes jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt (3-1-1-124-04, p 10). Kõnealuse süüteokoosseisu objektiivne koosseis on blanketne ja seda tuleb sisustada jälitustoimingu tegemisega, st tuleb tuvastada konkreetne jälitustoiming, mille isik toime pani, ja näidata, millisest õigusnormist lähtudes on süüdistuses kirjeldatud tegevus tunnistatud ebaseaduslikuks (3-1-1-158-05, p 8). ( p 85) Kasutajatunnust ja parooli kasutades veebipõhise meiliteenuse kaudu võõrale e-posti kontole sisenemine ja õigustatud isiku teadmata kontol olevate e-kirjade kohta andmete kogumine on käsitatav e-posti teenuse pakkuja serveri osa varjatud läbivaatusena KrMS § 126^5 lg 1 mõttes. (p 89) Kui KrMS § 126^3 lg-s 5 (§ 114 lg-s 3) nimetatud toiming tehakse mõne jälitustoimingu eraviisiliseks tegemiseks või selleks vajalike tehniliste abivahendite paigaldamiseks ja eemaldamiseks, muutub varjatud sisenemine eraviisilise jälitustoimingu osaks ja on muude tingimuste täidetuse korral karistatav ka KarS § 137 lg 1 järgi. (p 91)
Õigusena KarS § 344 tähenduses saab mõista vaid tegelikku õigust. Õiguse omandamise võimaluse all peetakse KarS §-s 344 silmas esmajoones õiguse näiliku omandamise võimalikkust. (p 123)
KarS § 156 tagab üksnes PS § 43 kaitsealas ehk kommunikatsiooniprotsessis olevate sõnumite saladust. Kui teabe puutumatust rikutakse viisil, mis ei ole seotud kommunikatsiooniprotsessile omase riski ärakasutamisega ehk mis ei tulene vahetult teabe edastamisest kirja teel või sidevahendi abil, ei saa sellise käitumise eest KarS § 156 järgi karistada. (p 100) E-kiri on nii PS § 43 kui ka KarS § 156 mõttes kommunikatsiooniprotsessis selle ärasaatmisest kuni saajani jõudmiseni ehk sõnumi teeloleku ajal, mil sõnum on isiku mõjusfäärist väljas ning ta ei saa seda kolmandate isikute eest kaitsta. E-kiri on saajani jõudnud, kui see on muutunud saajale tema e-posti kasutajakonto kaudu kättesaadavaks. Seega kui keegi siseneb ebaseaduslikult võõrale e-posti kontole ja tutvub seal nähtavate kirjadega kontoomaniku enda kasutajatunnuse ja salasõna abil, ei ole tegemist kommunikatsiooniprotsessi sekkumisega ja teda ei saa karistada KarS § 156 järgi. (p 102) Sõltumata sellest, kas e-kiri on saaja elektronposti kontol kättesaadav, võib sellega tutvumine olla käsitatav kommunikatsiooniprotsessi sekkumisena ja KarS § 156 järgi karistatava teona siis, kui toimepanija ei kasuta kirja saaja (ega saatja) e-posti kontot, vaid juurdepääsu kommunikatsiooniprotsessi käigus tekkivale infole, mille üle kirja saajal ega saatjal kontrolli ei ole (nt teenusepakkuja juures säilitatavat e-kirja faili koopiat). (p 103)
Kasutajatunnust ja parooli kasutades veebipõhise meiliteenuse kaudu võõrale e-posti kontole sisenemine ja õigustatud isiku teadmata kontol olevate e-kirjade kohta andmete kogumine on käsitatav e-posti teenuse pakkuja serveri osa varjatud läbivaatusena KrMS § 126^5 lg 1 mõttes. (p 89)
Pealtkuulamise või -vaatamisega KrMS § 126^3 lg 2 p 2, lg 4 p 2 ja § 126^7 mõttes on tegemist üksnes siis, kui n-ö reaalajas jälgitakse edastamisel olevat teavet (nt kuulatakse pealt vahetut suulist vestlust või telefonikõne selle toimumise ajal või vaadatakse pealt tekstisõnumeid nende koostamise ja edastamise ajal). Kui e-kiri, mille kohta teavet kogutakse, ei ole enam ülekandefaasis, vaid on muutunud e-posti kontol kättesaadavaks ja seega adressaadini jõudnud, pole sellega tutvumine teabe pealtvaatamine. (p 92)
Ühe kuriteokahtluse uurimiseks toimetatud läbiotsimise käigus leitud tõend on üldjuhul kasutatav teise kuriteo tõendamiseks ka siis, kui esimene kuriteokahtlus on ära langenud. Seejuures ei ole tähtsust, kas läbiotsimise aluseks olnud kuriteokahtlus langes ära seetõttu, et kinnitust ei leidnud mingid faktilised asjaolud, või põhjusel, et menetleja korrigeeris kuriteokahtluse aluseks olnud süüteokoosseisu tõlgendust. (p 59) Läbiotsimist saab kuriteokahtluse puudumise tõttu ebaseaduslikuks pidada eeskätt siis, kui on alust arvata, et kohtueelne menetleja teadis juba läbiotsimisi määrates ja toimetades, et menetletavat tegu pole aset leidnud või et see pole kuriteona karistatav, või jättis süüliselt tähelepanuta kuriteokahtlust ilmselgelt välistavad faktilised või õiguslikud aspektid. Uurimistoimingu tegemise eelduseks oleva kuriteokahtluse puudumise äratuntavust tuleb hinnata ex ante, mitte aga ex post. (p 60) Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena (3-1-1-28-14 p 17.2). (p 62)
Süüdistuse või kokkuleppe tekstis peavad kajastuma ka kuriteo subjektiivse koosseisu tunnustele vastavad asjaolud. (p 75) Ehkki mitme üksikteo lugemine korduvaks või jätkuvaks on õiguslik hinnang, eeldab sellise hinnangu andmine asjasse puutuvate faktiliste asjaolude tuvastamist, mis omakorda nõuab nende piisavalt selget kajastamist süüdistuse tekstis. (p 75)
KrMS § 32 lg 2 ja § 215 lg 1 esimene lause on kriminaalmenetluses e-kirja failide serveripidajalt väljanõudmisel kohaldatavad sõltumata sellest, kuidas e-postkasti kasutaja ja serveripidaja omavahelised õigused ja kohustused ametialase elektronpostkasti kasutamisel on muudel juhtudel reguleeritud. (p 64)
Riigikogu nõusolek oma liige PS § 76 teise lause mõttes kriminaalvastutusele võtta kehtib edasi ka pärast seda, kui samal isikul tekivad volitused Riigikogu järgmise koosseisu liikmena. Seda ka juhul, kui kriminaalmenetlust Riigikogu liikme suhtes alustati enne 1. jaanuari 2015. (p 49) KrMS § 32 lg 2 ja § 215 lg 1 esimene lause on kriminaalmenetluses e-kirja failide serveripidajalt väljanõudmisel kohaldatavad sõltumata sellest, kuidas e-postkasti kasutaja ja serveripidaja omavahelised õigused ja kohustused ametialase elektronpostkasti kasutamisel on muudel juhtudel reguleeritud. (p 64) Enne 1. jaanuari 2015 kehtinud kriminaalmenetluse seadustiku redaktsioon, mis ei näinud menetleja poolt Riigikogu liikme kirjavahetuse väljanõudmiseks ette meetme kohaldajast sõltumatu otsustaja eel- või järelkontrolli, ei ole vastuolus PS § 76 esimese lausega. (p 65)
Kui ilmneb, et täideviija teotahtluse tekkimisel ei ole kihutamises süüdistatava isiku mõjutamistegevusega KarS § 22 lg 2 kohaldamiseks nõutavat põhjuslikku seost, ei anna see automaatselt alust süüdistatavat õigeks mõista. Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tulenevast aktiivsest rollist materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel, peab kohus sellises olukorras eeskätt kontrollima, kas süüdistatava käitumine vastab kaasaaitamise tunnustele või mitte. Kaasaaitamisteona käsitatakse ka tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust (RKKK 3-1-1-4-12, p 10 ja 3-1-1-6-11, p 13.5). Osa kuritegude puhul võib kõne alla tulla ka vastutus kihutamiskatse eest KarS § 22^1 järgi. (p 114) KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tuleneb kohtu aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (3-1-1-55-09 p 20). (p 114)
Kohus võib otsuse põhjendustes analüüsida ka süüdistatava käitumist, mida karistatava teona ei käsitata. Ehkki käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire, ei saa süüdistust sisustada, võib süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. (3-1-1-16-04, p 9; 3-1-1-21-10, p 14) (p 74)
Kriminaalmenetluses on tõendina lubatav ka tõenäolik eksperdiarvamus (3-1-1-63-08, p 17.4 ja 3-1-1-29-14, p 11.2). (p 121)
Süüdistatava valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel välja mõista riigilt süüdistatava, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks. Menetlusvälise isiku võimalik lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tulenev õigus nõuda süüdistatavalt tema huvides makstud kaitsjatasu hüvitamist on võimalik maksma panna tsiviilkohtumenetluse korras. (Vt ka RKKK 3-1-1-79-14, p 48). (p 137)
KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud (3-1-1-14-14 p 1066). (p 135)
KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud (3-1-1-14-14 p 1066). (p 135) Süüdistatava valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel välja mõista riigilt süüdistatava, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks. Menetlusvälise isiku võimalik lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tulenev õigus nõuda süüdistatavalt tema huvides makstud kaitsjatasu hüvitamist on võimalik maksma panna tsiviilkohtumenetluse korras. (Vt ka RKKK 3-1-1-79-14, p 48). (p 137) Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (3-1-1-14-14, p 1065). (p 138)
Valitud kaitsjale kassatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud ja millises mitte (3-1-1-14-14, p 1058). (p 133)
Ühe kuriteokahtluse uurimiseks toimetatud läbiotsimise käigus leitud tõend on üldjuhul kasutatav teise kuriteo tõendamiseks ka siis, kui esimene kuriteokahtlus on ära langenud. Seejuures ei ole tähtsust, kas läbiotsimise aluseks olnud kuriteokahtlus langes ära seetõttu, et kinnitust ei leidnud mingid faktilised asjaolud, või põhjusel, et menetleja korrigeeris kuriteokahtluse aluseks olnud süüteokoosseisu tõlgendust. (p 59) Läbiotsimist saab kuriteokahtluse puudumise tõttu ebaseaduslikuks pidada eeskätt siis, kui on alust arvata, et kohtueelne menetleja teadis juba läbiotsimisi määrates ja toimetades, et menetletavat tegu pole aset leidnud või et see pole kuriteona karistatav, või jättis süüliselt tähelepanuta kuriteokahtlust ilmselgelt välistavad faktilised või õiguslikud aspektid. Uurimistoimingu tegemise eelduseks oleva kuriteokahtluse puudumise äratuntavust tuleb hinnata ex ante, mitte aga ex post. (p 60) Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena (3-1-1-28-14 p 17.2). (p 62) Kriminaalmenetluses on tõendina lubatav ka tõenäolik eksperdiarvamus (3-1-1-63-08, p 17.4 ja 3-1-1-29-14, p 11.2). (p 121)
Kohus saab konkreetse normikontrolli raames hinnata õigusnormi põhiseadusele vastavust vaid menetletava kohtuasja asjaolude põhjal (3-1-1-77-02 p 23; 3-4-1-2-15 p 53; 3-1-1-20-06 p 7; 3-4-1-25-09 p 26). (p 95)
3-1-1-55-14 PDF Riigikohus 04.12.2014
Sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust ei saa eitada üksnes õiguse kuritarvitamise keelule viidates, ilma riigisisesest õigusest tuleneva seadusliku aluseta (vt RKKKo nr 3-1-1-40-14, p 85). KarS §-s 389^2 sätestatud koosseisuline tunnus "valeandmed" on blanketne ja see tuleb süüdistuses ning kohtuotsuses sisustada viidetega maksuseaduse asjakohastele sätetele (samas, p 68). Olukorras, kus süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid ja kohus pole isikut süüdi tunnistades sellele veale tähelepanu pööranud, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses. See viga on aga võimalik kriminaalasja uuel arutamisel kõrvaldada, selgitades välja, kas ja kui, siis milliseid norme süüdistatav rikkus (samas, p 70).
Kui süüdistus maksukelmuse osas seisneb selles, et süüdistatavad panid valeandmete esitamise toime raamatupidajate vahendusel, siis ei ole süüdistus vahendliku täideviimise osas piisavalt täpne. Täideviimise vahendlikkus võiks sellises olukorras seisneda selles, et täideviijad kasutavad vahendeid, s.o raamatupidajaid ära ülekaaluka teadmisega ja vahenditel ei ole tahtlust objektiivse koosseisupärase teo toimepanekuks. Kohtud saavad sellise ebatäpsuse kõrvaldada, näidates vastavate eelduste esinemise korral ära, et täideviijad kasutasid vahendeid, s.o raamatupidajaid ära ülekaaluka teadmisega, sest vahenditel ei olnud tahtlust objektiivse koosseisu pärase teo toimepanekuks.
Väär on väide, et kaasaaitajana saab isiku süüdi tunnistada ainult juhul, kui kaasaaitamistegu pannakse toime pärast ettevalmistamisstaadiumi lõppemist (e pärast seda, kui kuriteokatse on alanud). KarS § 22 lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Senise kohtupraktika najal saab öelda, et kaasaaitamisest tuleb kõneleda siis, kui ühe isiku (kaasaaitaja) tegu soodustab kuriteo toimepanemist teise isiku (täideviija) poolt (vt RKKKo 3-1‑1‑60‑02, p 12). Ei ole oluline, kas kaasaaitaja annab põhitegu soodustava teopanuse momendil, mil põhitegu on jõudnud katsestaadiumisse või juba enne seda.
Väide, et äriühing oli alates mingist hetkest püsivalt maksejõuetu, on õiguslik hinnang. Seega ei ole prokuratuuri selline seisukoht kohtu jaoks siduv. Kohus võib leida, et tulenevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest muutus äriühing maksejõuetuks teisel ajal. Isiku süüdistunnistamine KarS § 385^1 järgi ei eelda püsiva maksejõuetuse tekkimise täpse kuupäeva kindlakstegemist. Menetlusseadus ei nõua kuriteosündmuse aja äranäitamist sekundilise või minutilise täpsusega; asjaoludest lähtuvalt võib see olla määratletav ka mingi ajavahemikuna.
Kui süüdistus maksukelmuse osas seisneb selles, et süüdistatavad panid valeandmete esitamise toime raamatupidajate vahendusel, siis ei ole süüdistus vahendliku täideviimise osas piisavalt täpne. Täideviimise vahendlikkus võiks sellises olukorras seisneda selles, et täideviijad kasutavad vahendeid, s.o raamatupidajaid ära ülekaaluka teadmisega ja vahenditel ei ole tahtlust objektiivse koosseisupärase teo toimepanekuks. Kohtud saavad sellise ebatäpsuse kõrvaldada, näidates vastavate eelduste esinemise korral ära, et täideviijad kasutasid vahendeid, s.o raamatupidajaid ära ülekaaluka teadmisega, sest vahenditel ei olnud tahtlust objektiivse koosseisu pärase teo toimepanekuks. Väide, et äriühing oli alates mingist hetkest püsivalt maksejõuetu, on õiguslik hinnang. Seega ei ole prokuratuuri selline seisukoht kohtu jaoks siduv. Kohus võib leida, et tulenevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest muutus äriühing maksejõuetuks teisel ajal.
Ekspertiis on nõutav olukorras, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Öeldu tähendab, et tingimata ei ole vaja teha ekspertiisi ka äriühingu püsiva maksejõuetuse tuvastamiseks.
Kui süüdistus maksukelmuse osas seisneb selles, et süüdistatavad panid valeandmete esitamise toime raamatupidajate vahendusel, siis ei ole süüdistus vahendliku täideviimise osas piisavalt täpne. Täideviimise vahendlikkus võiks sellises olukorras seisneda selles, et täideviijad kasutavad vahendeid, s.o raamatupidajaid ära ülekaaluka teadmisega ja vahenditel ei ole tahtlust objektiivse koosseisupärase teo toimepanekuks. Kohtud saavad sellise ebatäpsuse kõrvaldada, näidates vastavate eelduste esinemise korral ära, et täideviijad kasutasid vahendeid, s.o raamatupidajaid ära ülekaaluka teadmisega, sest vahenditel ei olnud tahtlust objektiivse koosseisu pärase teo toimepanekuks. Isiku süüdistunnistamine KarS § 385^1 järgi ei eelda püsiva maksejõuetuse tekkimise täpse kuupäeva kindlakstegemist. Menetlusseadus ei nõua kuriteosündmuse aja äranäitamist sekundilise või minutilise täpsusega; asjaoludest lähtuvalt võib see olla määratletav ka mingi ajavahemikuna.
3-1-1-108-12 PDF Riigikohus 31.05.2013
Vastutus kuriteole kaasaaitamise (KarS § 22 lg 3) eest eeldab tulenevalt aktsessoorsuse põhimõttest tahtlikku õigusvastast põhitegu (vt nt RKKKo 3-1-1-7-08, p 11).
KarS § 389^2 objektiivsesse koosseisu kuuluv tegu seisneb valeandmeid sisaldava maksudeklaratsiooni esitamises ja ühtlasi ka piirdub sellega. Sellest tulenevalt hiljemalt hetkest, mil isik esitab tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil maksuhaldurile teadvalt valeandmeid sisaldava maksudeklaratsiooni, on KarS §-s 389^2 ette nähtud kuriteo katse alanud. Kui valeandmetega maksudeklaratsioon on esitatud enne tähtpäeva ja esitaja parandab ebaõiged andmed deklaratsiooni esitamise tähtpäevaks, on tegemist loobumisega lõpetatud süüteokatsest ja isik vabaneb KarS § 40 lg 1 ning § 42 lg 1 alusel süüst. Pärast maksudeklaratsiooni esitamise tähtaega õigeid andmeid sisaldava parandusdeklaratsiooni esitamine ei vabasta isikut vastutusest algses deklaratsioonis teadvalt valeandmete esitamise eest.
Käibeks mitteolevalt tehingult (näiteks Ettevõtte üleandmisest KMS § 4 lg 2 p 1 kohaselt) ei saa tekkida käibemaksu tasumise kohustust, millele vastaks õigus tasutud käibemaksu mahaarvamiseks sisendkäibemaksuna. Ettevõttena TsÜS § 66^1 ja ka KMS § 4 lg 2 p 1 tähenduses ei saa käsitada pelgalt varakogumit, mida ei kasutata majandustegevuseks ja millel puudub seega ka ettevõtte identiteet. Teatud juhtudel võib kinnisasi olla vaadeldav ettevõttena ja selle võõrandamine või koormamine ettevõtte üleminekuna (vt nt RKKKo 3-1-1-61-09, p 17). Kinnisasi, mis majandusüksuse identiteeti ei kanna, aga ettevõtet ei moodusta. Seda sõltumata sellest, kas tegemist on isiku ainukese varaga või mitte. Nii on Riigikohtu halduskolleegium selgitanud, et organisatsiooniliseks tervikuks oleva ettevõtte osa (käitise) üleminekut ei saa järeldada pelgalt asjaolust, et makseraskustesse sattunud äriühing võõrandas korteriomandid teisele äriühingule, kes korraldas poolelioleva elamu valmisehitamise (vt RKHKo 3-3-1-20-11, p 11). Valeandmed KarS § 389^2 mõttes on normatiivne koosseisutunnus. Kolleegium on varem selgitanud, et normatiivsete koosseisutunnuste puhul ei ole nõutav, et isik teaks nende täpset juriidilist tähendust, küll on aga vajalik, et isik mõistaks selliste tunnuste üldist sotsiaalset tähendust või vähemalt taolise õiguskeelest pärineva tunnuse üldkeelelist paralleelhinnangut (vt nt RKKKo 3-1-1-96-06, p 19 ja 3-1-1-69-12, p 15). KarS §-s 389^2 ette nähtud kuriteo subjektiivne koosseis eeldab toimepanijalt minimaalselt otsest tahtlust (KarS § 16 lg 3) maksuhaldurile esitatavate andmete ebaõigsuse suhtes, sh vähemalt üldisel kujul teadmist selle kohta, miks esitatavad andmed ebaõiged on. KarS § 389^2 objektiivsesse koosseisu kuuluv tegu seisneb valeandmeid sisaldava maksudeklaratsiooni esitamises ja ühtlasi ka piirdub sellega. Sellest tulenevalt hiljemalt hetkest, mil isik esitab tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil maksuhaldurile teadvalt valeandmeid sisaldava maksudeklaratsiooni, on KarS §-s 389^2 ette nähtud kuriteo katse alanud. Kui valeandmetega maksudeklaratsioon on esitatud enne tähtpäeva ja esitaja parandab ebaõiged andmed deklaratsiooni esitamise tähtpäevaks, on tegemist loobumisega lõpetatud süüteokatsest ja isik vabaneb KarS § 40 lg 1 ning § 42 lg 1 alusel süüst. Pärast maksudeklaratsiooni esitamise tähtaega õigeid andmeid sisaldava parandusdeklaratsiooni esitamine ei vabasta isikut vastutusest algses deklaratsioonis teadvalt valeandmete esitamise eest.
KrMS § 306 lg 1 p 14 ja § 190 kohaselt lahendab kohus kriminaalmenetluse kulude hüvitamise küsimuse üldjuhul kahes etapis. Esmalt tuleb võimaluse korral kindlaks määrata, millised kriminaalmenetluse kulud (KrMS § 173 lg 1), sh millised menetluskulud (KrMS § 175) millises summas menetlusosalistel või riigil on tekkinud. Olles kriminaalmenetluse kulude koosseisu ja suuruse kindlaks määranud, peab kohus teises etapis KrMS § 173 lg-test 2-4 ja kriminaalmenetluse seadustiku 7. peatüki 2. jao sätetest juhindudes otsustama, milline isik millises ulatuses või osas need kulud hüvitama või kandma peab. Erandjuhtudel, eeskätt siis, kui menetluskulude absoluutsumma pole kriminaalmenetluse kulude otsustuse tegemise ajal teada, võib menetluskulude jaotuse otsuses väljendada murdosades (vt KrMS § 190 p 1 ja § 192 lg 2 p 1). KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on valitud kaitsjale makstav tasu käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist.
3-1-1-13-12 PDF Riigikohus 07.03.2012
KarS § 22 lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Kuriteole kaasaaitamine tähendab seega teise isiku õigusvastase teo toetamist ehk soodustamist. Kaasaaitaja tahtlus peab hõlmama täideviija poolt toimepandava teo koosseisu ja ulatuma välja selle objektiivse ning subjektiivse ebaõiguse kõige olulisemate elementideni vähemalt kaudse tahtluse tasemel (vt RKKKo 3-1-1-94-00, p-d 6.5–6.6).
Pangakontol olev raha pole käsitatav asjana tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 49 mõttes, vaid arvelduskonto omaniku varalise nõudena panga vastu arvelduskontol näidatud ulatuses. Varaline nõue ei saa olla süüdistatava valduses, kuna valdus on tegelik võim asja üle. Seega ei toimu ülekannete tegemisel valduses oleva võõra vallasasja enda kasuks pööramist. Vara usaldamise mõiste KarS § 201 lg 1 teise teoalternatiivi tähenduses hõlmab ka juhtumeid, kus on olemas arvelduskonto omaniku nõusolek teise isiku juurdepääsuks arvelduskontole ja sellel oleva raha käsutamiseks. Omastamisega on tegemist siis, kui isik teeb selliseid toiminguid (rahaülekandeid), milleks teda volitatud ei ole, pöörates vara enda või kolmanda isiku kasuks (vt RKKKo 3-1-1-130-04, p 9; 3-1-1-83-07, p-d 14–15 ja 3-1-1-84-10, p 24).
Käesoleval ajal kehtivast KrMS § 268 redaktsioonist järeldub, et alates 1. septembrist 2011 on seadusandja kohtu volitusi avardanud, võimaldades tal lähtuvalt kohtulikul uurimisel tuvastatud asjaoludest süüdistust omaalgatuslikult muuta ja seda olenemata sellest, kas kuriteo kvalifikatsiooni muutmine süüdistatava olukorda kergendab või raskendab. Seejuures on aga oluline, et süüdistatavale tagataks ärakuulamisõigus, mis tähendab, et tal peab olema küllaldane võimalus ennast uue kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasema praktika kohaselt võib süüdistatava kaitseõigust muuhulgas rikkuda olukord, kus kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu, kuid ei taga süüdistatavale enne süüdistuse muutmist tõhusat võimalust end kohtu kohaldatud kvalifikatsiooni vastu kaitsta (vt RKKKo 3-1-1-46-08, p-d 30–35). Kohtu poolt kohaldatav materiaalõiguse norm ei tohi seega osutuda süüdistatava jaoks üllatuslikuks.
Isiku erinevates menetlusetappides antud ütluste diametraalse erinevuse korral tuleb selline tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta (vt nt RKKKo 3-1-1-3-07, p 6; 3-1-1-62-07, p-d 12.1–12.3 ja 3-1-1-87-11, p 7).
Olukorras, kus süüdistatava ristküsitlusel ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused loeti ringkonnakohtu otsusega osaliselt ebausaldusväärseteks nende diametraalse erinevuse tõttu ning süüdistatav ei suutnud erinevuse põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, ei saanud kohus tema ütlustele tugineda valikuliselt, vaid need oleks tulnud tõendikogumist tervikuna kõrvale jätta. Valikuline tuginemine sellistele ütlustele on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena. Kui sellega kaasneb ebaseadusliku kohtuotsuse tegemine, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte (vt nt RKKKo 3-1-1-23-11, p 15).
3-1-1-4-12 PDF Riigikohus 13.02.2012
Kaasaaitamise (KarS § 22 lg 3) objektiivsesse külge kuulub mh põhjuslik seos kaasaaitamisteo ja täideviimisteo vahel (RKKKo 3-1-1-6-11 p 13.5). Kaasaaitamisteo ja täideviimisteo vaheline põhjuslik seos eeldab lisaks naturalistlikule põhjuslikkusele ka seda, et põhiteo soodustamine oleks kaasaaitajale normatiivselt omistatav. Selleks peab kaasaaitamistegu tekitama õigushüvele õiguslikult taunitava ohu või seda suurendama. Pelgalt seda, kui isik müüb äriühingu nimel kaupu või teenuseid, ei saa käsitada kaasaaitamisena (KarS § 22 lg 3) maksude väärarvutusele (KarS § 386) või maksude maksmisest kõrvalehoidumisele (KarS § 389^1), mis seisneb selles, et äriühingu pädev esindaja jätab ühingu maksudeklaratsioonides deklareerimata kõnealusest müügitegevusest tekkinud käibe või need ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed, mis on tehtud müügi tulemusena äriühingule laekunud raha arvel.
Pelgalt seda, kui isik müüb äriühingu nimel kaupu või teenuseid, ei saa käsitada kaasaaitamisena (KarS § 22 lg 3) maksude väärarvutusele (KarS § 386) või maksude maksmisest kõrvalehoidumisele (KarS § 389^1), mis seisneb selles, et äriühingu pädev esindaja jätab ühingu maksudeklaratsioonides deklareerimata kõnealusest müügitegevusest tekkinud käibe või need ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed, mis on tehtud müügi tulemusena äriühingule laekunud raha arvel.
Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (RKKKo 3-1-1-61-08 p 19.1).
3-1-1-75-11 PDF Riigikohus 21.10.2011
Teise isiku kuriteole kaasaaitamine on võimalik kuni teo faktilise lõpuleviimiseni. Näiteks inimese tapmisele kaasaaitamine on võimalik kuni faktilise tagajärje, s.o inimese surma saabumiseni.
Kassatsioonikohtu ülesanne on kontrollida, kas maa- ja ringkonnakohus on järginud kriminaalmenetlusõigust. See hõlmab järelevalvet ka selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest (vt RKKKo 3-1-1-38-11), ka kohtuotsuse põhistatuse nõudest. Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud luges kohus tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines (vt ka RKKKo 3-1-1-21-10).
Kassatsioonikohtu ülesanne on kontrollida, kas maa- ja ringkonnakohus on järginud kriminaalmenetlusõigust. See hõlmab järelevalvet ka selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest (vt RKKKo 3-1-1-38-11), ka kohtuotsuse põhistatuse nõudest. Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud luges kohus tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines (vt ka RKKKo 3-1-1-21-10). Kui maakohtu otsus on nõuetekohaselt põhjendamata ja ringkonnakohus jätab selle kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tähelepanuta ning võtab osa maakohtu otsuse ebaselged, mitteammendavad ja vastuolulised järeldused omakorda aluseks oma otsuse tegemisel, siis ka ringkonnakohus rikub kohtuotsuse põhistamise nõudeid.
Kui maakohtu otsus on nõuetekohaselt põhjendamata ja ringkonnakohus jätab selle kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tähelepanuta ning võtab osa maakohtu otsuse ebaselged, mitteammendavad ja vastuolulised järeldused omakorda aluseks oma otsuse tegemisel, siis ka ringkonnakohus rikub kohtuotsuse põhistamise nõudeid. Kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMSi redaktsiooni kohaselt, kui ringkonnakohus jõuab kohtuliku arutamise tulemina järeldusele, et maakohtu menetluses on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 tähenduses (absoluutne ehk n-ö kataloogisisene menetlusõiguse rikkumine), tuleb ringkonnakohtul § 341 lg-st 1 juhindudes maakohtu otsus vältimatult tühistada ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Kui ringkonnakohus seda ei tee, rikub ta ise oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMSi redaktsiooni kohaselt, kui ringkonnakohus jõuab kohtuliku arutamise tulemina järeldusele, et maakohtu menetluses on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 tähenduses (absoluutne ehk n-ö kataloogisisene menetlusõiguse rikkumine), tuleb ringkonnakohtul § 341 lg-st 1 juhindudes maakohtu otsus vältimatult tühistada ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Kui ringkonnakohus seda ei tee, rikub ta ise oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
3-1-1-32-11 PDF Riigikohus 13.05.2011
Olukorras, kus täideviija käitumine ei ole hinnatav tahtliku õigusvastase teona, ei ole võimalik ka vastutus sellisele teole kaasaaitamise eest.
Kelmuse põhikoosseis on tagajärjedelikt, mille lõpuleviimise eelduseks on pettusliku teo läbi varalise kasu saamine (vt ka RKKKo 3-1-1-72-10).
Vt otsuse p 17 ja nt RKKKo 3-1-1-72-09, p 22 ja 3-1-1-8-11, p 21.
Kui kelmuse koosseisuga kaitstav õigushüve on vara, siis kindlustuskelmuse koosseisuga kaitstav õigushüve aga üksnes spetsiifilist liiki vara, s.o kindlustuslepingu täitmiseks vajalik osa kindlustusandja varast. Seega on KarS §-s 212 sätestatud kindlustuskelmus käsitatav KarS §-s 209 sätestatud kelmuse suhtes erikoosseisuna, mis on kohaldatav üksnes kindlustuslepingu raames, milles nähakse ette kindlustusandja kohustus maksta kindlustusjuhtumi esinemise korral kindlustushüvitist. Kindlustuskelmus on nn kärbitud teokoosseisuga delikt, mis on lõpule viidud juba pettusliku teo toimepanemisega. Kannatanu eksimus ja varakäsutus ning toimepanija poolt varalise kasu saamine pole nõutavad. Kindlustuskelmuse subjektiivne koosseis eeldab toimepanija kavatsetust saavutada spetsiifiline eesmärk – saada kindlustusandjalt kindlustushüvitist. Muu varaline kasu, mida toimepanija soovib kindlustusandja arvel saada, ei ole sellest koosseisust hõlmatud.
3-1-1-6-11 PDF Riigikohus 23.03.2011
MKS
Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel tuleb menetlus lugeda isiku suhtes alanuks ka siis, kui isik kuulatakse üle tema suhtes tõusetunud kuriteokahtluse kontrollimiseks. Seda sõltumata sellest, kas formaalselt kuulati isik üle kahtlustatavana või tunnistajana. Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul eeskätt kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava õigeksmõistmist või tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. Juhul, kui mõistliku menetlusaja rikkumine tuvastatakse pärast kohtuliku arutamise kõigi staadiumide läbimist nõupidamistoas kohtuotsust tehes, kusjuures kohus leiab, et süüdistatavale etteheidetav kuritegu on tõendatud ning tsiviilhagi põhjendatud, tuleb mõistliku menetlusaja rikkumisele reageerimise viisi valikul arvesse võtta ka aega, mis eelduslikult kuluks kannatanu nõude läbivaatamisele tsiviilkohtumenetluses. Märgitu ei tähenda siiski seda, nagu välistaks kannatanu tsiviilhagi süüdistatava õigeksmõistmise mõistliku menetlusaja möödumise tõttu või samal põhjusel kriminaalmenetluse lõpetamise. Tegemist on üksnes ühe argumendiga, mida kohtul tuleb ebamõistlikule menetlusajale reageerimisel arvesse võtta.
Kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus. Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. (3-1-1-97-09, p 7.4.) Kaasaaitaja tahtlus õigusvastase põhiteo suhtes peab hõlmama põhiteo olulist ebaõigussisu. Kui kaasaaitaja ei tea täideviija käitumises esinevatest objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu tunnustele vastavatest asjaoludest või arvab ekslikult, et on olemas mõni selline asjaolu, mille korral tahtlik õigusvastane põhitegu puuduks, siis langeb KarS § 17 järgi kaasaaitamistahtlus ära. Kui põhiteo ebaõigussisusse kuuluvad erilised subjektiivsed koosseisulised tunnused, peab kaasaaitaja olema neist teadlik. Näiteks peab maksude maksmisest kõrvalehoidumisele (KarS § 389^1) kaasaaitaja teadma muu hulgas seda, et täideviija tegutseb maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil, kuid tal endal ei pea sellist eesmärki olema.
Enne karistusseadustiku jõustumist toime pandud teo puhul tuleb isiku suhtumisele toimepandavasse teosse anda eraldi õiguslik hinnang nii teo toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi kui ka kehtiva karistusseadustiku alusel.
Tegelikkusele mittevastavate arvete koostamine ja maksukohustuslasele (tema esindajale) edastamine - juhul, kui see toimub enne maksudeklaratsiooni esitamist - on objektiivselt vaadeldav kuriteo toimepanemise vahendi andmisena KrK § 17 lg 6 mõttes ja ainelise kaasabina KarS § 22 lg 3 tähenduses. See, kui maksukohustuslasele või tema esindajale antakse enne maksudeklaratsiooni esitamist ainult lubadus hankida (vajadusel) pärast maksudeklaratsiooni esitamist näilikud arved, on käsitatav täideviija teotahtluse tugevdamisena. Maksuhaldurile valeandmete esitamisele kaasaaitamisena ei ole aga vaadeldav see, kui isik edastab arved maksukohustuslasele alles pärast maksudeklaratsiooni esitamist ja ilma, et ta oleks enne deklaratsiooni esitamist seda teha lubanud. Kaasaaitamise objektiivsesse külge kuulub põhjuslik seos kaasaaitamisteo ja täideviimisteo vahel. Siiski ei pea see põhjuslik seos olema nii vahetu kui põhiteokoosseisu objektiivsesse külge kuuluv põhjuslik seos. Kaasaaitaja tegevus peab avaldama mõju põhjusliku seose ahela arengule ning toetama selle arengut. Kaasaaitamisteona käsitletakse mitte üksnes sellist tegu, mis on täideviimisteo absoluutseks eelduseks, vaid ka sellist tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust. Karistusõiguslikult ei ole korrektne arusaam, nagu eeldaks isiku karistamine kuriteost osavõtu eest selle tuvastamist, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud. (RKKKo asjas nr 3-1-1-94-00, p 6.4; nr 3-1-1-60-02, p 12; nr 3-1-1-43-10, p 16). Näiteks selleks, et lugeda tegelikkusele mittevastavate arvete hankimine maksudeklaratsioonis valeandmete esitamisele kaasaaitamiseks, ei pea tuvastama, et näilike arvete puudumise korral poleks valeandmeid sisaldanud deklaratsioone esitatud. Kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus. Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. (3-1-1-97-09, p 7.4.) Kaasaaitaja tahtlus õigusvastase põhiteo suhtes peab hõlmama põhiteo olulist ebaõigussisu. Kui kaasaaitaja ei tea täideviija käitumises esinevatest objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu tunnustele vastavatest asjaoludest või arvab ekslikult, et on olemas mõni selline asjaolu, mille korral tahtlik õigusvastane põhitegu puuduks, siis langeb KarS § 17 järgi kaasaaitamistahtlus ära. Kui põhiteo ebaõigussisusse kuuluvad erilised subjektiivsed koosseisulised tunnused, peab kaasaaitaja olema neist teadlik. Näiteks peab maksude maksmisest kõrvalehoidumisele (KarS § 389^1) kaasaaitaja teadma muu hulgas seda, et täideviija tegutseb maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil, kuid tal endal ei pea sellist eesmärki olema.
Kriminaalmenetluslikku tõendamisstandardit ja süütuse presumptsioonist tulenevat tõendamiskoormust arvestades ei ole ainuüksi isikusamasuse tuvastamise kohustuse rikkumise fakt piisav, väitmaks, et tehingut tegelikult ei toimunud või et tehingu tõendamise kohustus on süüdistatavale üle läinud. Samas on kõnealune asjaolu ka kriminaalmenetluses kindlasti arvestatav ühe argumendina, mis kinnitab seda, et arvel näidatud tehingut tegelikult ei toimunud ja/või seda, et arvet maksudeklaratsioonis kajastades isik vähemalt pidas võimalikuks ja möönis (KarS § 16 lg 2), et tehingut ei toimunud ja arvet ei saa maksustamisel arvestada. Võimalus tuvastada maksudeklaratsioonis kajastatud tehingu näilikkus ei sõltu sellest, millal hakkas kehtima rahapesu tõkestamise seaduses sätestatud isikusamasuse tuvastamise kohustus. (Vt ka RKKKo asjas nr 3-3-1-43-03, p 11; nr 3-1-1-40-03).
Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (RKKKo asjas nr 3-1-1-94-06, p 10.2; nr 3-1-1-26-08, p 14; nr 3-1-1-10-09, p 61 ja nr 3-1-1-72-09, p 22). Olukorras, kus Riigikohus leiab, et ringkonnakohus on ekslikult teinud asjas KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, on ühtlasi ära langenud ka õiguslik alus (KrMS § 185 lg 2), mis võimaldaks jätta apellatsioonimenetluse kulud süüdistatava kanda. Ringkonnakohtu viga seaduse kohaldamisel ei saa aga panna süüdimõistetule kohustust apellatsioonimenetluse kulude kandmiseks. (RKKKm asjas nr 3-1-1-21-07, p 7.3).
3-1-1-68-10 PDF Riigikohus 13.12.2010
Kolmandalt isikult võib temale kuuluva eseme selle süüteo toimepanemiseks kasutamisele vähemalt kergemeelsusega kaasaaitamise tõttu konfiskeerida, kui ta pidas konkreetsel juhul võimalikuks, et eset kasutatakse süüteo toimepanemiseks ja ta pidas võimalikuks konkreetse süüteo toimepanemist. Vahendi süüteo toimepanemiseks kasutamisele vähemalt kergemeelsusega kaasaaitamine KarS § 83 lg 3 p 1 mõttes on põhimõtteliselt võimalik ka tegevusetuse vormis. Sellisel juhul peab aga isiku vastutuse tuvastamiseks konstrueerima isikult nõutava käitumise, näidates selle aluseks oleva garandikohustuse, ning välja selgitama isikult nõutava teo objektiivse eeldatavuse.
Vahendi süüteo toimepanemiseks kasutamisele vähemalt kergemeelsusega kaasaaitamine KarS § 83 lg 3 p 1 mõttes on põhimõtteliselt võimalik ka tegevusetuse vormis. Sellisel juhul peab aga isiku vastutuse tuvastamiseks konstrueerima isikult nõutava käitumise, näidates selle aluseks oleva garandikohustuse, ning välja selgitama isikult nõutava teo objektiivse eeldatavuse. Kolmanda isiku poolt temale kuuluva eseme kasutamisele süüteo toimepanemisel vähemalt kergemeelsusega kaasaaitamise tuvastamiseks tuleb tõendada, et ta pidas konkreetsel juhul võimalikuks, et eset kasutatakse süüteo toimepanemiseks ja et ta pidas võimalikuks konkreetse süüteo toimepanemist.
Rahapesu on riigi rahandus- ja majandussüsteemi kuritegeliku varaga manipuleerimine, mitte igasugune kuritegelikult saadud vara kasutamine, mille käigus jääb varjatuks vara tegelik päritolu. See hõlmab niisuguseid RpTRTS § 4 lg-s 1 kirjeldatud tegusid, millega suunatakse legaalsesse majandus- või rahakäibesse kuritegelikke vahendeid sellises mahus ja sellisel viisil, mis käivet kahjustab. Rahapesu koosseisu aluseks oleva õigushüve on laiemas mõttes rahandus- ja majandussüsteemi korrapärane toimimine, konkreetselt aga legaalse majandus- ja rahakäibe kindlustamine.
Kui Riigikohus tühistab esitatud kassatsiooni alusel kriminaalasja menetledes osaliselt maa- ja ringkonnakohtu otsuse, tuleb ka riigi õigusabi korral süüdistatavale hüvitada see osa menetluskuludest, mida ta on kandnud enda õigustatud seisukohtade esitamisel, ja süüdistatava kanda jäävad üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud.
KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada, vaid on üksnes KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. See tähendab muu hulgas kassatsioonikohtu poolt hinnangu andmist ka selle kohta, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (vt nt RKKKo 3-1-1-68-09, p 6 ja 3-1-1-33-08, p 7).
3-1-1-97-09 PDF Riigikohus 23.11.2009
Subjektiivsete tunnuste poolest peab kaasaaitamistegu olema tahtlik. See tähendab, et kaasaitajal peab olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Kaasaaitajal peab olema nn kahekordne tahtlus, see tähendab tal peab vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. Seega ei saa kaasaaitamiseks lugeda ka sellist iseenesest vaieldamatult tahtlikku käitumist, kus isik annab toimepanijale objektiivselt kaasabi, kuid kas ei pea üldse võimalikuks või vähemalt ei mööna, et toimepanija kasutab saadud abi tahtliku õigusvastase teo toimepanemiseks. Tahtlus toimepanija poolt tahtliku õigusvastase teo toimepanemiseks tähendab minimaalselt vähemalt seda, et kaasaaitaja peab võimalikuks konkreetse koosseisupärase teo toimepanemist täideviija poolt ja möönab seda. Kaasaaitamise jaoks on vajalik, et kaasaaitaja kujutaks endale konkreetset individualiseeritavat kuriteosündmust selle ebaõigussisu olulisemates joontes ette. Olulisemate joontena tuleb mõista kahjustatava õigushüve liiki ja õigushüve kahjustamise viisi ja määra (vt ka RKKKo nr 3-1-1-150-03, p 17).
3-1-1-101-05 PDF Riigikohus 21.10.2005
Kaastäideviimine on kuriteokoosseisu ühine realiseerimine, s.t kooskõlastatud tegevus, milles kõik osalised annavad koosseisu realiseerimisse omapoolse vajaliku teopanuse (on küll põhimõtteliselt võimalik, et kaastäideviija teopanus seisneb milleski muus kui objektiivse koosseisu asjaolu realiseerimises - nt teatud juhtumil võib kuriteo organisaatori tegevus ja roll olla hinnatav kaastäideviimise, mitte pelgalt kihutamise või kaasaaitamisena).
Isiku käitumise kvalifitseerimiseks kuriteost osavõtuna ei piisa sellest, kui on abstraktselt ära näidatud tema seotus teo toimepanemisega. Selleks tuleb süüdimõistvas otsuses näidata konkreetne osavõtutegu, samuti peab kohtuotsusest nähtuma osavõtja osavõtutahtlus ja tahtlus põhiteo toimepanemise suhtes (vt RKKKo 3-1-1-150-03, p 17).
3-1-1-93-05 PDF Riigikohus 27.09.2005
Ebaseadusliku metsaraie puhul ei saa kõnealuse kontrollikohustuse täitmata jätmisega hoolsuskohustuse rikkujat lugeda automaatselt varguse toimepanijaks (kas siis täideviimise või osavõtu vormis). Tunnistamaks kõnealuse hoolsuskohustuse rikkujat süüdi vargusele kaasaaitamises, peab olema täiendavalt tõendatud, et ta oli teadlik sellest, et puude näol, mille koondamist tema juhitav firma teostas, oli tegemist võõra vallasasjaga.
Süüteole kaasaaitamisena hinnatakse tegevust, mis on küll kausaalseoses saabunud tagajärjega, kuid millel puudub teovalitsemise kvaliteet (vt RKKKo 3-1-1-97-04). Juhul, kui isik on aga vaadeldav süüteo keskse figuurina, kellest sõltub olulisel määral, kas, kuidas ja millal süütegu toime panna, on ta materiaalõiguslikult käsitletav täideviijana. Sellise olulise teopanusena tuleb hinnata ka metsamaterjali koondamist tema hilisemaks äraveoks ja realiseerimiseks.
Juhul, kui raiet (s.t nii langetamist kui ka kokkuvedu) teostab ühtse tervikuna hinnatav ettevõte, ei tähenda see iga raieetapi eest vastutava isiku kontrollikohustust. Töökorralduse saanud isik saab usalduspõhimõtte alusel üldjuhul tugineda eeldusele, et MetsaS-s esitatud kontrollkohustuse nõuded on täidetud ning raiet teostatakse tervikuna seaduslikult. Siis on kontrollikohustuslasena käsitletav ainult raietööde teostamise üldjuht.Kui nimetatud töid teostavad eraldiseisvatena hinnatavad subjektid (nt erinevad juriidilised isikud), lasub kontrollikohustus neist igaühel eraldi.
Ka puude kokkuvedamisel on tegemist raieõiguse teostamisega MetsaS § 33 lg 1 p 1 alt 1 ja § 33 lg 2 tähenduses, mis asetab metsa raieks andmisel töö võtjale kontrollikohustuse.
3-1-1-11-04 PDF Riigikohus 27.02.2004
Kui isik aitab kaasa teadvalt isikute grupi poolt kuriteo toimepanemisele, inkrimineeritakse grupi tunnus vastavalt KarS § 22 lg-le 4 ka osavõtjale, kuigi osavõtja ise täideviijate grupi koosseisu ei kuulu, sest teo toimepanemine isikute grupis ei ole mitte tegijat, vaid tegu iseloomustav tunnus (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-1-1-106-01).
3-1-1-150-03 PDF Riigikohus 02.02.2004
Kaasaaitamistahtlus peab hõlmama kaasaaitaja ettekujutuse minimaalselt kaudse tahtluse tasemel täideviija tahtlikust käitumisest. Kaasaaitaja peab seega enda ettekujutusse haarama kõik toimepandava teo objektiivse koosseisu tunnused. Ta peab teadma, et toetab teatud kindlat võõrast tegu ja see tegu viiakse lõpule tema teopanuse toel ja seda isegi juhul, kui ta tagajärge saabumist ei soovi. Kaasaaitamine nõuab põhiteo tagajärjele suunatud tahet ning kaasaaitaja peab ära tundma täideviija poolt toimepandava karistatava teo peamised tunnused.
3-1-1-34-03 PDF Riigikohus 14.04.2003
RPvS § 4 lg-te 2 ja 3 kohaselt on tippjuht kohustatud määrama majandusüksuse töötajaskonnast raamatupidamise eest vastutava isiku, mis aga ei vabasta teda isiklikust vastutusest raamatupidamise korraldamise ja andmete õigsuse eest.
Osaühingu praktilise majandustegevuse juhtimine (tehingute tegemine, mille tulemusena tekkis osaühingutel käive ja laekus arvele raha), äriühingu asutamise dokumentide, samuti raamatupidamisdokumentide valdamine ei ole maksukuriteole kihutamine, vaid on maksukuriteo toimepanemisele kaasaaitamine (KrK § 17 lg 6 ja § 148-1 lg 10 järgi).
Isik, kes 1) kasutas ära juhatuse liikme ja osaniku mõjutatavust ning soovi saada kergelt raha; 2) veenis teda registreerima end osaühingute omanikuks, tasudes ise osaühingute osakapitali; 3) omades ainukese isikuna ülevaadet mõlema osaühingute majandustegevusest, tekitas juhatuse liikmes, viimase materiaalset huvitatust ära kasutades, tahtluse jätta maksuametile vajalikud deklaratsioonid ja dokumendid esitamata ning maksud tasumata, on toime pannud maksukuriteole (KrK § 148-1 lg-s 10) kihutamise.
KrK §-des 148-1 ja 148-4 kirjeldatud teod on kuriteona karistatavad ka KarS § 390 lg 1 järgi, kui nende tegude tulemusel jäi maksudena laekumata 500 000 krooni või enam või kui süüdlasele on sama teo eest kohaldatud väärteokaristust või enne 1. septembrit 2002. a halduskaristust.
Kohtud ei ole tuvastanud, et nimetatud osaühingute ainuomanik oleks täitnud RPvS § 4 lg-st 2 tulenevat kohustust ja määranud osaühingute raamatupidamise eest vastutavaks isikuks kassaatori. Ülaltoodu alusel leiab Riigikohus, et kassaatoril puudus ametiseisund osaühingutes, sest tal puudus õiguspädevus nendes osaühingutes KrK §-s 160 loetletud ülesannete täitmiseks. Seega ei olnud ta ametiisikuks KrK § 160 lg 1 mõttes. Õiguspädevus ja ametiseisund nendes äriühingutes oli vaid juhatuse liikmel ja osanikul, kellel oli volitus täita KrK § 160 lg-s 1 loetletud funktsioone. Samal põhjusel ei saa kassaatorit lugeda isikuks, kes on kohustatud tuludeklaratsiooni esitama. Järelikult ei saa ta vastutada KrK § 148-1 järgi kuriteo täideviimise eest.

Kokku: 17| Näitan: 1 - 17

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json