3-1-1-100-15
|
Riigikohus |
21.12.2015 |
|
KarS § 22 lg 2 kohaselt on kihutaja isik, kes tahtlikult kallutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole. Kallutamine tähendab täideviijas teotahtluse tekitamist, tema teootsuse esilekutsumist. KarS § 22 lg 2 mõttes ei ole võimalik kallutada isikut, kellel on põhiteo tahtlus juba olemas. Samas võib vastutus kihutamise eest kõne alla tulla siis, kui teootsuse juba langetanud isikut kallutatakse panema toime tema poolt kavandatuga võrreldes oluliselt teistsugust kuritegu (nn ümberkihutamine), aga ka siis, kui kallutamine on suunatud algses teootsuses sisalduva ebaõigussisu olulisele suurendamisele (nt veenab kihutaja täideviijat võtma varguse käigus ära kavandatud ühe asja asemel kümme asja). (Vt RKKKo 3-1-1-93-15, p 110). (p 25)
KarS § 320 süüteokoosseisu ja seda sisustava teokirjelduse põhjal on oluline, et teist isikut kuriteole kihutanud isik oleks kallutanud teda andma ütlusi, mis viimasele teada olevatest tegelikest asjaoludest erinevad. Valeütluste andmisele kihutamist ei välista iseenesest see, millal kihutaja tegelikest faktilistest asjaoludest teada sai. Kui süüdistatav teadis teist isikut kuriteole kihutades õigeid asjaolusid, siis see üksnes kinnitab kuriteo toimepanemist. (p 12.2)
KarS § 320 lg 1 dispositsioon ei nõua toimepanijal motiivi või eesmärgi tuvastamist. (p 26)
Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on ringkonnakohtule seadusega antud õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul. Eelöeldu ei tähenda siiski seda, nagu oleks kriminaalasja arutamine apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu menetluse kordamine samasuguses mahus. (Vt RKKKo 3-1-1-17-03, p 14). Kirjeldatud arusaam väljendub selgelt ka KrMS § 15 lg 2 p-s 2 ja § 331 lg-s 2 märgitus, mille kohaselt sõltub see, missuguseid küsimusi ringkonnakohtu otsuses käsitleda tuleb ning missuguseid tõendeid on vajalik vahetult uurida, menetletava kohtuasja eripärast. (p 10.2)
Kui maakohtu õigeksmõistva otsuse vaidlustab üksnes prokurör, peab ringkonnakohus KrMS § 331 lg 2 kohaselt kriminaalasja arutama esmajoones tema apellatsioonis esitatud põhjenduste ja taotluste alusel. Erandlikult saab ja ka peab ringkonnakohus KrMS § 331 lg 3 alusel väljuma apellatsiooni piiridest juhul, kui ta tuvastab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise või materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, millega süüdistatava olukorda on raskendatud. Süüdistatav ja tema kaitsja, kes maakohtu õigeksmõistvat otsust ei ole vaidlustanud, saavad sellisel juhul vastuväidetes prokuröri apellatsioonile avaldada arvamust küsimuses, kas ja missugused maakohtu tuvastatud asjaolud on õiged või millistele prokuröri apellatsioonis viidatud maakohtu seisukohtadele nad vastu vaidlevad. Kui aga apellatsioonimenetluse pooled mingeid esimese astme kohtu otsusega tuvastatud asjaolusid ei vaidlusta ega sea kahtluse alla nendele antud hinnangu õigsust ja apellatsiooni piiride väliselt ei ole tuvastatav ka kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega oleks süüdistatava olukorda raskendatud, ei saa ringkonnakohtule ette heita, kui ta loeb vastavad asjaolud vaidluseta tuvastatuks. Kirjeldatud olukorras saab Riigikohus kassaatori need argumendid, milles vaidlustatakse taas kõnealuste asjaolude tuvastatust või neile antud hinnangu õigust, jätta kassatsioonimenetluses sisulise tähelepanuta. (p 10.1)
Vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Ringkonnakohus peab lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ringkonnakohtu poolt. (Vt nt RKKKo 3-1-1-48-11, p 12). (p 15)
Tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab peamiselt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on ütluste kui isikulise tõendiallika usaldusväärsust seostanud näiteks ütluste andja isikuomaduste ja tajumise asjaolude ning ütluste detailsuse, selguse ja elulise usutavusega. Samuti on oluline arvesse võtta ütluste andmise asjaolusid ja seda, kas antud ütlused süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ning kas ütluste andja on ütluste sellisest tähendusest teadlik. Tõendi usaldusväärsust saab põhjendada ka selle kaudu, kuidas see riimub teiste tõenditega. (Vt nt RKKKo 3-1-1-89-12, p 14 koos edasiste viidetega ja 3-1-1-131-13, p 13). (p 16)
Küsimus isikulise tõendiallika usaldusväärsusest tõusetub kahtlemata siis, kui isik on andnud ajas omavahel lahknevaid ütlusi. Sellisel juhul tuleb otsustada, milline osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on varem antud ütlustega diametraalses vastuolus ja kas isik on suutnud mõistuspäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada ütluste erinevuse põhjust. Sõltuvalt sellele küsimusele antavast vastusest saab edasiselt isiku ristküsitlusel antud ütlusi arvesse võtta osaliselt või tervikuna või tuleb need mingis osas või tervikuna tõendikogumist välja jätta. (Vt RKKKo 3-1-1-131-13, p-d 11–12). (p 17)
Kui isik annab ristküsitlusel ütlusi süüdistatavana, ja seejärel eraldatakse tema suhtes KrMS § 216 lg 2 p 3 alusel kriminaalasja materjal, ei saa selle isiku antud ütlusi edasiselt käsitada tunnistaja ütlustena KrMS § 66 lg 2 mõttes. (p 18)
Kaassüüdistatava ütluste hindamisele ei näe seadus ette kitsendusi või erandeid ja neid tuleb hinnata üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega (vt RKKKo 3-1-1-94-04, p 8). Seda seisukohta ei ole Riigikohus hilisemas praktikas muutnud (vrd nt RKKKo 3-1-1-26-13, p 12). Samas taandub ka kaassüüdistatava ütluste hindamine lõppkokkuvõttes sellele, kas tõendiallikat saab pidada usaldusväärseks. (p 19)
Kui isiku süüd eitav algne kaitsepositsioon on täielikus vastuolus tema hilisemate ütlustega, saab rääkida erineval ajal antud ütluste vahel tekkinud terviklikust vastuolust, sõltumata asjaolust, kas isik esimesel ülekuulamisel sisulisi ütlusi andis. Sellise vastuolu kindlakstegemine ei tähenda aga veel iseenesest tõdemust, et isiku ristküsitlusel antud ütlused tuleb tervikuna ebausaldusväärseks tunnistada, vaid peab hindama, kas isik on kaitsepositsiooni muutmist mõistuspäraselt ja arusaadavalt selgitanud. (p 20)
Arvamus, mille järgi tuleks isiku ristküsitlusel antud ütlused lugeda eelduslikult ebausaldusväärseks seetõttu, et teda on varem kriminaalkorras 14 korda karistatud, on ilmses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatuga. Tegemist on isikut iseloomustavate andmetega, mis võivad küll tõstatada kahtlusi tõendiallika usaldusväärsuses, kuid ei saa aprioorselt kaasa tuua tema ütluste tõendikogumist kõrvalejätmist. Samadel kaalutlustel pole õige eelisseisundisse seada ka isiku ütlusi ainuüksi sel põhjusel, et kriminaalasja materjali kohaselt on tema tööalane maine laitmatu. (p-d 22.1-22.2)
Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal (vt nt RKKKo 3-1-1-41-13, p 12). (p 22.2)
Vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Ringkonnakohus peab lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ringkonnakohtu poolt. (Vt nt RKKKo 3-1-1-48-11, p 12). (p 15)
Tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab peamiselt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on ütluste kui isikulise tõendiallika usaldusväärsust seostanud näiteks ütluste andja isikuomaduste ja tajumise asjaolude ning ütluste detailsuse, selguse ja elulise usutavusega. Samuti on oluline arvesse võtta ütluste andmise asjaolusid ja seda, kas antud ütlused süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ning kas ütluste andja on ütluste sellisest tähendusest teadlik. Tõendi usaldusväärsust saab põhjendada ka selle kaudu, kuidas see riimub teiste tõenditega. (Vt nt RKKKo 3-1-1-89-12, p 14 koos edasiste viidetega ja 3-1-1-131-13, p 13). (p 16)
Küsimus isikulise tõendiallika usaldusväärsusest tõusetub kahtlemata siis, kui isik on andnud ajas omavahel lahknevaid ütlusi. Sellisel juhul tuleb otsustada, milline osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on varem antud ütlustega diametraalses vastuolus ja kas isik on suutnud mõistuspäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada ütluste erinevuse põhjust. Sõltuvalt sellele küsimusele antavast vastusest saab edasiselt isiku ristküsitlusel antud ütlusi arvesse võtta osaliselt või tervikuna või tuleb need mingis osas või tervikuna tõendikogumist välja jätta. (Vt RKKKo 3-1-1-131-13, p-d 11–12). (p 17)
Kui isik annab ristküsitlusel ütlusi süüdistatavana, ja seejärel eraldatakse tema suhtes KrMS § 216 lg 2 p 3 alusel kriminaalasja materjal, ei saa selle isiku antud ütlusi edasiselt käsitada tunnistaja ütlustena KrMS § 66 lg 2 mõttes. (p 18)
Kaassüüdistatava ütluste hindamisele ei näe seadus ette kitsendusi või erandeid ja neid tuleb hinnata üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega (vt RKKKo 3-1-1-94-04, p 8). Seda seisukohta ei ole Riigikohus hilisemas praktikas muutnud (vrd nt RKKKo 3-1-1-26-13, p 12). Samas taandub ka kaassüüdistatava ütluste hindamine lõppkokkuvõttes sellele, kas tõendiallikat saab pidada usaldusväärseks. (p 19)
Kui isiku süüd eitav algne kaitsepositsioon on täielikus vastuolus tema hilisemate ütlustega, saab rääkida erineval ajal antud ütluste vahel tekkinud terviklikust vastuolust, sõltumata asjaolust, kas isik esimesel ülekuulamisel sisulisi ütlusi andis. Sellise vastuolu kindlakstegemine ei tähenda aga veel iseenesest tõdemust, et isiku ristküsitlusel antud ütlused tuleb tervikuna ebausaldusväärseks tunnistada, vaid peab hindama, kas isik on kaitsepositsiooni muutmist mõistuspäraselt ja arusaadavalt selgitanud. (p 20)
Arvamus, mille järgi tuleks isiku ristküsitlusel antud ütlused lugeda eelduslikult ebausaldusväärseks seetõttu, et teda on varem kriminaalkorras 14 korda karistatud, on ilmses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatuga. Tegemist on isikut iseloomustavate andmetega, mis võivad küll tõstatada kahtlusi tõendiallika usaldusväärsuses, kuid ei saa aprioorselt kaasa tuua tema ütluste tõendikogumist kõrvalejätmist. Samadel kaalutlustel pole õige eelisseisundisse seada ka isiku ütlusi ainuüksi sel põhjusel, et kriminaalasja materjali kohaselt on tema tööalane maine laitmatu. (p-d 22.1-22.2)
KrMS § 362 p 2 järgi saab Riigikohus kontrollida, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõigust, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta. (p 22)
|
| 3-1-1-93-15
|
Riigikohus |
20.11.2015 |
|
Kui ilmneb, et täideviija teotahtluse tekkimisel ei ole kihutamises süüdistatava isiku mõjutamistegevusega KarS § 22 lg 2 kohaldamiseks nõutavat põhjuslikku seost, ei anna see automaatselt alust süüdistatavat õigeks mõista. Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tulenevast aktiivsest rollist materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel, peab kohus sellises olukorras eeskätt kontrollima, kas süüdistatava käitumine vastab kaasaaitamise tunnustele või mitte. Kaasaaitamisteona käsitatakse ka tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust (RKKK 3-1-1-4-12, p 10 ja 3-1-1-6-11, p 13.5). Osa kuritegude puhul võib kõne alla tulla ka vastutus kihutamiskatse eest KarS § 221 järgi. (p 114)
KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tuleneb kohtu aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (3-1-1-55-09 p 20). (p 114)
Kohus võib otsuse põhjendustes analüüsida ka süüdistatava käitumist, mida karistatava teona ei käsitata. Ehkki käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire, ei saa süüdistust sisustada, võib süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. (3-1-1-16-04, p 9; 3-1-1-21-10, p 14) (p 74)
Kriminaalmenetluses on tõendina lubatav ka tõenäolik eksperdiarvamus (3-1-1-63-08, p 17.4 ja 3-1-1-29-14, p 11.2). (p 121)
Süüdistatava valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel välja mõista riigilt süüdistatava, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks. Menetlusvälise isiku võimalik lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tulenev õigus nõuda süüdistatavalt tema huvides makstud kaitsjatasu hüvitamist on võimalik maksma panna tsiviilkohtumenetluse korras. (Vt ka RKKK 3-1-1-79-14, p 48). (p 137)
KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud (3-1-1-14-14 p 1066). (p 135)
Kui ilmneb, et täideviija teotahtluse tekkimisel ei ole kihutamises süüdistatava isiku mõjutamistegevusega KarS § 22 lg 2 kohaldamiseks nõutavat põhjuslikku seost, ei anna see automaatselt alust süüdistatavat õigeks mõista. Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tulenevast aktiivsest rollist materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel, peab kohus sellises olukorras eeskätt kontrollima, kas süüdistatava käitumine vastab kaasaaitamise tunnustele või mitte. Kaasaaitamisteona käsitatakse ka tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust (RKKK 3-1-1-4-12, p 10 ja 3-1-1-6-11, p 13.5). Osa kuritegude puhul võib kõne alla tulla ka vastutus kihutamiskatse eest KarS § 221 järgi. (p 114)
On võimalik olukord, kus täideviija teotahtlus on põhjustatud korraga mitme eraldi tegutseva kihutaja kallutamisteost, kusjuures ühe kihutaja teost eraldivõetuna teotahtluse esilekutsumiseks ei piisaks (nn kumulatiivne põhjuslikkus). Lisaks tuleb silmas pidada, et kihutamise puhul ei ole nõutav mitte naturalistlik, vaid psüühiline ehk hüpoteetiline kausaalsus kihutamise ja teotahtluse tekkimise vahel. (p 81)
Kallutamine KarS § 22 lg 2 mõttes tähendab täideviijas teotahtluse tekitamist, tema teootsuse esilekutsumist. KarS § 22 lg 2 mõttes ei ole võimalik kallutada isikut, kellel on põhiteo tahtlus juba olemas. Samas võib vastutus kihutamise eest kõne alla tulla siis, kui teootsuse juba langetanud isikut kallutatakse panema toime tema poolt kavandatuga võrreldes oluliselt teistsugust kuritegu (nn ümberkihutamine), aga ka siis, kui kallutamine on suunatud algses teootsuses sisalduva ebaõigussisu olulisele suurendamisele (nt veenab kihutaja täideviijat võtma varguse käigus ära kavandatud ühe asja asemel kümme asja). Jätkuva süüteo korral on kihutamisega KarS § 22 lg 2 mõttes tegemist ka siis, kui täideviija tahtlust hoitakse pärast esimest osategu üleval, kallutades teda toime panema täiendavaid osategusid, mida isik muidu ei oleks toime pannud. (p 110)
Kui ilmneb, et täideviija teotahtluse tekkimisel ei ole kihutamises süüdistatava isiku mõjutamistegevusega KarS § 22 lg 2 kohaldamiseks nõutavat põhjuslikku seost, ei anna see automaatselt alust süüdistatavat õigeks mõista. Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tulenevast aktiivsest rollist materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel, peab kohus sellises olukorras eeskätt kontrollima, kas süüdistatava käitumine vastab kaasaaitamise tunnustele või mitte. Kaasaaitamisteona käsitatakse ka tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust (RKKK 3-1-1-4-12, p 10 ja 3-1-1-6-11, p 13.5). Osa kuritegude puhul võib kõne alla tulla ka vastutus kihutamiskatse eest KarS § 221 järgi. (p 114)
KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud (3-1-1-14-14 p 1066). (p 135)
Süüdistatava valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel välja mõista riigilt süüdistatava, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks. Menetlusvälise isiku võimalik lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tulenev õigus nõuda süüdistatavalt tema huvides makstud kaitsjatasu hüvitamist on võimalik maksma panna tsiviilkohtumenetluse korras. (Vt ka RKKK 3-1-1-79-14, p 48). (p 137)
Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (3-1-1-14-14, p 1065). (p 138)
Valitud kaitsjale kassatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud ja millises mitte (3-1-1-14-14, p 1058). (p 133)
Ühe kuriteokahtluse uurimiseks toimetatud läbiotsimise käigus leitud tõend on üldjuhul kasutatav teise kuriteo tõendamiseks ka siis, kui esimene kuriteokahtlus on ära langenud. Seejuures ei ole tähtsust, kas läbiotsimise aluseks olnud kuriteokahtlus langes ära seetõttu, et kinnitust ei leidnud mingid faktilised asjaolud, või põhjusel, et menetleja korrigeeris kuriteokahtluse aluseks olnud süüteokoosseisu tõlgendust. (p 59)
Läbiotsimist saab kuriteokahtluse puudumise tõttu ebaseaduslikuks pidada eeskätt siis, kui on alust arvata, et kohtueelne menetleja teadis juba läbiotsimisi määrates ja toimetades, et menetletavat tegu pole aset leidnud või et see pole kuriteona karistatav, või jättis süüliselt tähelepanuta kuriteokahtlust ilmselgelt välistavad faktilised või õiguslikud aspektid. Uurimistoimingu tegemise eelduseks oleva kuriteokahtluse puudumise äratuntavust tuleb hinnata ex ante, mitte aga ex post. (p 60)
Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena (3-1-1-28-14 p 17.2). (p 62)
Kriminaalmenetluses on tõendina lubatav ka tõenäolik eksperdiarvamus (3-1-1-63-08, p 17.4 ja 3-1-1-29-14, p 11.2). (p 121)
RKKKo 3-1-1-89-12 p 20. (p 66)
Kohus saab konkreetse normikontrolli raames hinnata õigusnormi põhiseadusele vastavust vaid menetletava kohtuasja asjaolude põhjal (3-1-1-77-02 p 23; 3-4-1-2-15 p 53; 3-1-1-20-06 p 7; 3-4-1-25-09 p 26). (p 95)
KrMS § 32 lg 2 ja § 215 lg 1 esimene lause on kriminaalmenetluses e-kirja failide serveripidajalt väljanõudmisel kohaldatavad sõltumata sellest, kuidas e-postkasti kasutaja ja serveripidaja omavahelised õigused ja kohustused ametialase elektronpostkasti kasutamisel on muudel juhtudel reguleeritud. (p 64)
Alates 1. jaanuarist 2015 on KarS § 137 järgi karistatav ka juriidilise isiku jälgimine. (p 85).
KarS §-s 137 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis ei sisalda teona üksnes varjatud jälgimist kui ühte jälitustoimingut, vaid seaduses sätestatud mistahes jälitustoimingute tegemist teise inimese suhtes jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt (3-1-1-124-04, p 10). Kõnealuse süüteokoosseisu objektiivne koosseis on blanketne ja seda tuleb sisustada jälitustoimingu tegemisega, st tuleb tuvastada konkreetne jälitustoiming, mille isik toime pani, ja näidata, millisest õigusnormist lähtudes on süüdistuses kirjeldatud tegevus tunnistatud ebaseaduslikuks (3-1-1-158-05, p 8). ( p 85)
Kasutajatunnust ja parooli kasutades veebipõhise meiliteenuse kaudu võõrale e-posti kontole sisenemine ja õigustatud isiku teadmata kontol olevate e-kirjade kohta andmete kogumine on käsitatav e-posti teenuse pakkuja serveri osa varjatud läbivaatusena KrMS § 1265 lg 1 mõttes. (p 89)
Kui KrMS § 1263 lg-s 5 (§ 114 lg-s 3) nimetatud toiming tehakse mõne jälitustoimingu eraviisiliseks tegemiseks või selleks vajalike tehniliste abivahendite paigaldamiseks ja eemaldamiseks, muutub varjatud sisenemine eraviisilise jälitustoimingu osaks ja on muude tingimuste täidetuse korral karistatav ka KarS § 137 lg 1 järgi. (p 91)
Õigusena KarS § 344 tähenduses saab mõista vaid tegelikku õigust. Õiguse omandamise võimaluse all peetakse KarS §-s 344 silmas esmajoones õiguse näiliku omandamise võimalikkust. (p 123)
Kasutajatunnust ja parooli kasutades veebipõhise meiliteenuse kaudu võõrale e-posti kontole sisenemine ja õigustatud isiku teadmata kontol olevate e-kirjade kohta andmete kogumine on käsitatav e-posti teenuse pakkuja serveri osa varjatud läbivaatusena KrMS § 1265 lg 1 mõttes. (p 89)
Pealtkuulamise või -vaatamisega KrMS § 1263 lg 2 p 2, lg 4 p 2 ja § 1267 mõttes on tegemist üksnes siis, kui n-ö reaalajas jälgitakse edastamisel olevat teavet (nt kuulatakse pealt vahetut suulist vestlust või telefonikõne selle toimumise ajal või vaadatakse pealt tekstisõnumeid nende koostamise ja edastamise ajal). Kui e-kiri, mille kohta teavet kogutakse, ei ole enam ülekandefaasis, vaid on muutunud e-posti kontol kättesaadavaks ja seega adressaadini jõudnud, pole sellega tutvumine teabe pealtvaatamine. (p 92)
KarS § 156 tagab üksnes PS § 43 kaitsealas ehk kommunikatsiooniprotsessis olevate sõnumite saladust. Kui teabe puutumatust rikutakse viisil, mis ei ole seotud kommunikatsiooniprotsessile omase riski ärakasutamisega ehk mis ei tulene vahetult teabe edastamisest kirja teel või sidevahendi abil, ei saa sellise käitumise eest KarS § 156 järgi karistada. (p 100)
E-kiri on nii PS § 43 kui ka KarS § 156 mõttes kommunikatsiooniprotsessis selle ärasaatmisest kuni saajani jõudmiseni ehk sõnumi teeloleku ajal, mil sõnum on isiku mõjusfäärist väljas ning ta ei saa seda kolmandate isikute eest kaitsta. E-kiri on saajani jõudnud, kui see on muutunud saajale tema e-posti kasutajakonto kaudu kättesaadavaks. Seega kui keegi siseneb ebaseaduslikult võõrale e-posti kontole ja tutvub seal nähtavate kirjadega kontoomaniku enda kasutajatunnuse ja salasõna abil, ei ole tegemist kommunikatsiooniprotsessi sekkumisega ja teda ei saa karistada KarS § 156 järgi. (p 102) Sõltumata sellest, kas e-kiri on saaja elektronposti kontol kättesaadav, võib sellega tutvumine olla käsitatav kommunikatsiooniprotsessi sekkumisena ja KarS § 156 järgi karistatava teona siis, kui toimepanija ei kasuta kirja saaja (ega saatja) e-posti kontot, vaid juurdepääsu kommunikatsiooniprotsessi käigus tekkivale infole, mille üle kirja saajal ega saatjal kontrolli ei ole (nt teenusepakkuja juures säilitatavat e-kirja faili koopiat). (p 103)
Ühe kuriteokahtluse uurimiseks toimetatud läbiotsimise käigus leitud tõend on üldjuhul kasutatav teise kuriteo tõendamiseks ka siis, kui esimene kuriteokahtlus on ära langenud. Seejuures ei ole tähtsust, kas läbiotsimise aluseks olnud kuriteokahtlus langes ära seetõttu, et kinnitust ei leidnud mingid faktilised asjaolud, või põhjusel, et menetleja korrigeeris kuriteokahtluse aluseks olnud süüteokoosseisu tõlgendust. (p 59)
Läbiotsimist saab kuriteokahtluse puudumise tõttu ebaseaduslikuks pidada eeskätt siis, kui on alust arvata, et kohtueelne menetleja teadis juba läbiotsimisi määrates ja toimetades, et menetletavat tegu pole aset leidnud või et see pole kuriteona karistatav, või jättis süüliselt tähelepanuta kuriteokahtlust ilmselgelt välistavad faktilised või õiguslikud aspektid. Uurimistoimingu tegemise eelduseks oleva kuriteokahtluse puudumise äratuntavust tuleb hinnata ex ante, mitte aga ex post. (p 60)
Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena (3-1-1-28-14 p 17.2). (p 62)
Süüdistuse või kokkuleppe tekstis peavad kajastuma ka kuriteo subjektiivse koosseisu tunnustele vastavad asjaolud. (p 75)
Ehkki mitme üksikteo lugemine korduvaks või jätkuvaks on õiguslik hinnang, eeldab sellise hinnangu andmine asjasse puutuvate faktiliste asjaolude tuvastamist, mis omakorda nõuab nende piisavalt selget kajastamist süüdistuse tekstis. (p 75)
Riigikogu nõusolek oma liige PS § 76 teise lause mõttes kriminaalvastutusele võtta kehtib edasi ka pärast seda, kui samal isikul tekivad volitused Riigikogu järgmise koosseisu liikmena. Seda ka juhul, kui kriminaalmenetlust Riigikogu liikme suhtes alustati enne 1. jaanuari 2015. (p 49)
KrMS § 32 lg 2 ja § 215 lg 1 esimene lause on kriminaalmenetluses e-kirja failide serveripidajalt väljanõudmisel kohaldatavad sõltumata sellest, kuidas e-postkasti kasutaja ja serveripidaja omavahelised õigused ja kohustused ametialase elektronpostkasti kasutamisel on muudel juhtudel reguleeritud. (p 64)
Enne 1. jaanuari 2015 kehtinud kriminaalmenetluse seadustiku redaktsioon, mis ei näinud menetleja poolt Riigikogu liikme kirjavahetuse väljanõudmiseks ette meetme kohaldajast sõltumatu otsustaja eel- või järelkontrolli, ei ole vastuolus PS § 76 esimese lausega. (p 65)
On võimalik olukord, kus täideviija teotahtlus on põhjustatud korraga mitme eraldi tegutseva kihutaja kallutamisteost, kusjuures ühe kihutaja teost eraldivõetuna teotahtluse esilekutsumiseks ei piisaks (nn kumulatiivne põhjuslikkus). Lisaks tuleb silmas pidada, et kihutamise puhul ei ole nõutav mitte naturalistlik, vaid psüühiline ehk hüpoteetiline kausaalsus kihutamise ja teotahtluse tekkimise vahel. (p 81)
Karistusõiguslikult ei ole korrektne arusaam, nagu eeldaks isiku karistamine kuriteost osavõtu eest selle tuvastamist, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud (3-1-1-6-11, p 13.5; 3-1-1-43-10, p 16). (p 81)
Jätkuva süüteo korral on kihutamisega KarS § 22 lg 2 mõttes tegemist ka siis, kui täideviija tahtlust hoitakse pärast esimest osategu üleval, kallutades teda toime panema täiendavaid osategusid, mida isik muidu ei oleks toime pannud. (p 110)
KarS §-s 137 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis ei sisalda teona üksnes varjatud jälgimist kui ühte jälitustoimingut, vaid seaduses sätestatud mistahes jälitustoimingute tegemist teise inimese suhtes jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt (3-1-1-124-04, p 10). Kõnealuse süüteokoosseisu objektiivne koosseis on blanketne ja seda tuleb sisustada jälitustoimingu tegemisega, st tuleb tuvastada konkreetne jälitustoiming, mille isik toime pani, ja näidata, millisest õigusnormist lähtudes on süüdistuses kirjeldatud tegevus tunnistatud ebaseaduslikuks (3-1-1-158-05, p 8). ( p 85)
Karistusõiguslikult ei ole korrektne arusaam, nagu eeldaks isiku karistamine kuriteost osavõtu eest selle tuvastamist, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud (3-1-1-6-11, p 13.5; 3-1-1-43-10, p 16). (p 81)
|
| 3-1-1-94-14
|
Riigikohus |
22.06.2015 |
|
Rahvusvahelises õiguses on tunnustatud, et eelkuriteo kindlakstegemisel ei pea alati tuginema süüditunnistavale kohtuotsusele, vaid selle tuvastab rahapesuasja menetlev kohus. Sellisel juhul peab rahapesu kohta esitatud süüdistus vastama eelkuriteo osas samasugustele nõuetele, nagu on esitatud muudele koosseisuelementidele e eelkuritegu puudutavad asjaolud on vaja süüdistuses välja tuua. Rahapesuasja menetlev kohus peab ülejäänud koosseisutunnuste kõrval tegema otsuses kindlaks eelkuriteo asetleidmise. (p 170)
Rahvusvahelises õiguses on tunnustatud, et eelkuriteo kindlakstegemisel ei pea alati tuginema süüditunnistavale kohtuotsusele, vaid selle tuvastab rahapesuasja menetlev kohus. Sellisel juhul peab rahapesu kohta esitatud süüdistus vastama eelkuriteo osas samasugustele nõuetele, nagu on esitatud muudele koosseisuelementidele e eelkuritegu puudutavad asjaolud on vaja süüdistuses välja tuua. Rahapesuasja menetlev kohus peab ülejäänud koosseisutunnuste kõrval tegema otsuses kindlaks eelkuriteo asetleidmise. (p 170)
Rahvusvahelises õiguses on tunnustatud, et eelkuriteo kindlakstegemisel ei pea alati tuginema süüditunnistavale kohtuotsusele, vaid selle tuvastab rahapesuasja menetlev kohus. Sellisel juhul peab rahapesu kohta esitatud süüdistus vastama eelkuriteo osas samasugustele nõuetele, nagu on esitatud muudele koosseisuelementidele e eelkuritegu puudutavad asjaolud on vaja süüdistuses välja tuua. Rahapesuasja menetlev kohus peab ülejäänud koosseisutunnuste kõrval tegema otsuses kindlaks eelkuriteo asetleidmise. (p 170)
Kui prokuratuur on jätnud süüdistuses kuriteo täideviimise vahendlikkusele viitamata, on kohtul teatud juhtudel võimalik see eksimus kõrvaldada. Eksimust saab kõrvaldada siis, kui süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaolud on vahendliku täideviimise kindlakstegemiseks piisavad. (p 172)
Nende füüsiliste ja juriidiliste isikute puhul, kes saavad rahapesu tulemusena vara endale ja kellele ei omistata eelkuritegudele vastavate tegude toimepanemist, võib konfiskeeritava vara puhul tegemist olla ühteaegu nii rahapesu objektiga kui ka rahapesuga saadud tuluga ning sel juhul on võimalik kohaldada konfiskeerimist KarS § 831 alusel ja ka konfiskeerimise asendamist KarS § 84 alusel, kui vara on kulutatud. (p 251)
Arvutikuritegudega kui eelkuritegudega saadud vara võib aga olla rahapesu objekt ja alluda konfiskeerimisele KarS § 83 lg 2 alusel koosmõjus KarS § 394 lg-ga 5. (p 246)
Rahapesukuriteoga saadud varana on aga käsitatav selline vara, mille rahapesu toimepanija on omandanud rahapesuna käsitatava tegevuse tulemusena (näiteks tasu kriminaaltulu muundamise eest, rahapesu käigus rahapesu objektilt teenitud intress või muu finantstulu jmt). Üldjuhul puudub alus eeldada, et rahapesukuriteo vahetuks objektiks olev vara on ühtlasi ka rahapesu toimepanija poolt rahapesuga saadud vara KarS § 831 tähenduses. Mõnel juhul võib see aga nii olla. Seda eeskätt siis, kui rahapesu toimepanija omandab rahapesu tulemusena kogu rahapesu objektiks olnud vara. (p 247)
RKKKm 3-1-1-96-13 p-s 15 on selgitatud, et vara, mis on juba mingite teiste tegudega rahapesu objektiks muudetud, ei lakka olemast rahapesu objekt pelgalt seetõttu, et seda vara kasutati pärast rahapesu isiklikuks tarbimiseks. Seega selle objektiga lisatoimingute tegemine, näiteks tarbimisse suunamine, ei mõjuta selle tulemusel saadud vara käsitamist rahapesu objektina. Seega näiteks kuritegelikul teel saadud vara eest kinnistute või sõidukite omandamisel on saadud vara hinnatav rahapesu objektina. (p 248)
Olukorras, kus isik saab kuriteoga varalist kasu ja seejärel asub seda n-ö pesema, ei saa rahapesu tulemusel saadud vara pidada rahapesuga saadud kuritegelikuks tuluks, sest vara on saadud juba eelkuriteo toimepanemisega. Erandiks on olukord, kus rahapesu tulemusena vara väärtus suureneb või esialgsele varale lisandub vara muul viisil. (p 252)
Kannatanu nõusoleku teadlikkuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda samasugustest põhimõtetest, nagu võetakse aluseks süüdistatava tahtluse tuvastamisel koosseisupärase teo osas vastavalt KarS §-le 16. See tähendab, et teadlikust nõusolekust saab kõneleda siis, kui õigushüve kandja potentsiaalse nõusoleku andmisena kõne alla tulevat tegu tehes vähemalt peab võimalikuks, et tema õigushüvesse sekkutakse, ja möönab seda; kui ta aga usub tõsimeeli, et sekkumist ei toimu, ei saa nõusoleku andmist jaatada. (p 191)
KarS § 5 lg 2 esimest lauset tuleb KarS § 394 kontekstis tõlgendada nii, et isikut ei saa süüdi tunnistada raha pesemise eest, mille ta sai teoga, mis oli toimepanemise hetkel kuritegu, hilisema seadusemuudatuse kohaselt aga mitte. (p 184)
DNS-serverite haldamine (nt serveri käigus hoidmine, selle tarkvara ajakohastamine jms) ei kujuta endast arvutikuritegu. Seda seetõttu, et DNS-serverite puhul olid õigustatud isikud süüdistatavad ja sellest lähtudes ei saa serverites muudatuste tegemist pidada ebaseaduslikuks ühegi küberkuriteo koosseisu mõttes. Eeltoodud põhjusel ei saa ühelegi arvutikuriteo koosseisule vastavaks teoks pidada mingi sisu (nt reklaamide, n-ö valede või tühjade veebilehtede) edastamist arvutikasutajate arvutitesse. Arvutid pöördusid vastavalt etteantud parameetritele konkreetsete DNS-serverite poole ja kuna DNS-serverite suhtes õigustatud isikud ei ole mitte arvutikasutajad, vaid serverite operaatorid, ei ole tähendust sellel, kas serverid edastasid kasutajatele sellist teavet, nagu nad soovisid, või mitte. (p 177-178)
Arvutisüsteemis olevad DNS-sätted kujutavad endast arvutisüsteemis töötlemiseks sobivas vormis esitatavat teavet e arvutisüsteemis olevaid andmeid KarS § 206 mõttes. Seniste DNS-seadete asendamine uute seadetega kujutab endast arvutiandmete muutmist. Sama moodi nagu KarS § 217, kaitseb ka KarS § 206 individuaalõigushüve, millesse sekkumiseks saab teisele isikule nõusoleku anda: õigustatud isiku huvi arvutiandmete puutumatuse vastu. Kui programmi levitajatel arvutikasutajate nõusolekut ei ole, saab öelda, et nad tegutsevad ebaseaduslikult, valitsedes teo omakäeliselt toime pannud arvutikasutajaid ülekaaluka teadmisega. Erinevalt KarS §-st 217 ei ole KarS § 206 puhul oluline, kas andmed on kaitstud turvavahendiga või mitte. (p 203)
KarS § 207 lg 1 kujutab endast koosseisutegude "kustutamine", "rikkumine", "muutmine" ja "sulustamine" osas KarS § 206 lg 1 kvalifikatsiooni: teo tagajärg on arvutisüsteemi toimimise häirimine või takistamine. Arvutisüsteemi häirimisest või takistamisest tuleb rääkida siis, kui mõjutatakse süsteemi korrapärast funktsioneerimist, kusjuures häirimine tähendab vähemintensiivset mõjutamist kui takistamine. (p 206)
DNS-serverite haldamine (nt serveri käigus hoidmine, selle tarkvara ajakohastamine jms) ei kujuta endast arvutikuritegu. Seda seetõttu, et DNS-serverite puhul olid õigustatud isikud süüdistatavad ja sellest lähtudes ei saa serverites muudatuste tegemist pidada ebaseaduslikuks ühegi küberkuriteo koosseisu mõttes. Eeltoodud põhjusel ei saa ühelegi arvutikuriteo koosseisule vastavaks teoks pidada mingi sisu (nt reklaamide, n-ö valede või tühjade veebilehtede) edastamist arvutikasutajate arvutitesse. Arvutid pöördusid vastavalt etteantud parameetritele konkreetsete DNS-serverite poole ja kuna DNS-serverite suhtes õigustatud isikud ei ole mitte arvutikasutajad, vaid serverite operaatorid, ei ole tähendust sellel, kas serverid edastasid kasutajatele sellist teavet, nagu nad soovisid, või mitte. (p 177-178)
Küberkuritegu e eelkuritegu rahapesu mõttes saab olla üksnes DNS-Changeri internetti laadimine, millele järgneb selle programmi paigaldamine arvutikasutajate poolt, kuna nende arvutisüsteemide puhul, kuhu on DNS-Changer vahendlikult installeeritud, on õigustatud isikuteks nende arvutisüsteemide kasutajad. (p 180)
KarS § 217 näol on tegemist arvutikuritegevuse regulatsiooni keskse sättega, mis eelneb tihtipeale muudele rikkumistele. (p 186)
Arvutisüsteemi kasutamiseks tuleb pidada arvutisüsteemi käitamist selle sihipärasel moel kas aktiivselt (tehes ise andmetöötlust) või passiivselt (kasutades andmetöötluse tulemusi). Arvutisüsteemile juurdepääsu hankimist või juurdepääsemist kujutab endast aga juba sellise käitamisvõimaluse loomine e sellise olukorra loomine, kus isikul on võimalik hakata arvutisüsteemi selle sihipärasel moel kasutama. (p 187)
DNS-sätete muutmist saab pidada arvutisüsteemi aktiivseks kasutamiseks (andmetöötluse teostamiseks). (p 188)
Kui teo vahetult toime pannud isikud (s.o arvutikasutajad kui arvutisüsteemide suhtes õigustatud isikud) on nõus, et DNS-Changer nende käsutatavasse arvutisse paigutatakse ja programm arvutis muudatusi teeb, ei saa öelda, et DNS-Changeri installeerimisfaili arvutikasutajatele kättesaadavaks teinud isikud valitsevad arvutikasutajaid ülekaaluka teadmisega. KarS § 217 koosseisu silmas pidades tähendab see, et ei saa kõneleda teo ebaseaduslikkusest. Kui aga nõusolek puudub, tuleb arvutikasutajate teadmislünka ja teo ebaseaduslikkust jaatada. (p 189)
Individuaalõigushüvede puhul võib õigushüve kandja anda teisele isikule nõusoleku oma õigushüvesse sekkumiseks. KarS § 217 kaitseb esiteks õigustatud isiku huvi hoida arvutisüsteemis olevad andmed saladuses ja teiseks tema huvi arvutisüsteemi puutumatuse ning kättesaadavuse vastu. Need on individuaalsed õigushüved, mille karistusõiguslikust kaitsest võib õigustatud isik loobuda, andes mõnele teisele isikule nõusoleku arvutisüsteemi kasutada (enne 24. märtsi 2008) või hankida sellele juurdepääs (pärast 24. märtsi 2008). Karistusõiguslikult kehtivast nõusolekust saab rääkida juhul, kui nõusolek on teadlik (vt RKKKo 3-1-1-60-10, p 17.2). Kannatanu nõusoleku teadlikkuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda samasugustest põhimõtetest, nagu võetakse aluseks süüdistatava tahtluse tuvastamisel koosseisupärase teo osas vastavalt KarS §-le 16. See tähendab, et teadlikust nõusolekust saab kõneleda siis, kui õigushüve kandja potentsiaalse nõusoleku andmisena kõne alla tulevat tegu tehes vähemalt peab võimalikuks, et tema õigushüvesse sekkutakse, ja möönab seda; kui ta aga usub tõsimeeli, et sekkumist ei toimu, ei saa nõusoleku andmist jaatada. (p 191)
Nõusoleku instituut tuleb sisustada eeskätt faktiliste asjaolude alusel. See tähendab muu hulgas, et nõusolekut ei saa tuletada pelgalt sellest, et õigustatud isikule anti võimalus nõusoleku andmiseks. On oluline, kas õigustatu tegelikult nõusoleku andis või ei. Nõusolekust pole võimalik kõneleda olukorras, kus mõnele süüteokoosseisule vastava teo toimepanemisest huvitatud isik soovib, et õigustatud isik annaks talle teo toimepanemiseks nõusoleku, ja palub seda nõusolekut kinnitada mingi teoga, mille õigustatud isik tõepoolest teeb, saamata samas aru, et ta annab seeläbi nõusoleku (ta tegutseb hoopis teistel motiividel). Arvutikasutajate nõusolekut KarS §-le 217 vastava teo toimepanemiseks ei saa seega tuletada pelgalt asjaolust, et neil võimaldati lugeda litsentsilepingut. Lepingu lugemise võimaldamine ei tähenda, et arvutikasutajad lepingus tooduga teadlikult nõustusid. (p 192)
DNS-Changer paigaldatakse arvutisse seeläbi, et arvutikasutaja laeb internetist alla meediapleieri või videokoodeki installatsioonifaili ja seejärel installeerib pleieri või koodeki. Sellega paigaldatakse installeerimiskäsku andes ka DNS-Changeri. Meediapleier on arvutiprogramm, mis võimaldab avada meediafaile (video- ja audiofaile). Videokoodek on arvutiprogramm, mis muudab teatud videofailid meediapleieri jaoks avatavaks. Meediapleier ega videokoodek ei ole mitte kuidagi seotud arvutisüsteemi DNS-sätetega. Seega ei saa öelda, et DNS-Changeri paigaldanud arvutikasutajad möönavad programmi (s.o meediapleieri või videokoodeki) olemusest tulenevalt, et nad annavad programmi installeerides kellelegi õiguse siseneda oma arvutisüsteemi DNS-sätete muutmiseks. (p 195)
Arvutiprogramme levitatakse tihtipeale nn bundle-meetodit kasutades: ühte paigaldusfaili on köidetud kokku (inglise keeles bundle) mitu programmi (peale kasutaja soovitud programmi veel vähemalt üks lisaprogramm). Niisuguse meetodi kasutamine karistusõigusliku nõusoleku seisukohast on probleemitu juhul, kui lisaprogrammide paigaldamine tehakse kasutajale üheselt selgeks. (p 196)
Tulemüür kujutab endast arvutiprogrammi, mis otsustab teatud parameetrite alusel, kas arvutisüsteemi ja interneti vahelist andmesidet lubada või mitte. Seega takistab tulemüür siis, kui keegi üritab interneti kaudu siseneda arvutisüsteemi (nt internetiseadete muutmiseks). Niisiis kujutab vastava programmi installeerimine mitteteadliku kasutaja käe läbi endast arvutisüsteemile juurdepääsu hankimist tulemüüri vältimise teel. (p 199)
Arvutisüsteemis olevad DNS-sätted kujutavad endast arvutisüsteemis töötlemiseks sobivas vormis esitatavat teavet e arvutisüsteemis olevaid andmeid KarS § 206 mõttes. Seniste DNS-seadete asendamine uute seadetega kujutab endast arvutiandmete muutmist. Sama moodi nagu KarS § 217, kaitseb ka KarS § 206 individuaalõigushüve, millesse sekkumiseks saab teisele isikule nõusoleku anda: õigustatud isiku huvi arvutiandmete puutumatuse vastu. Kui programmi levitajatel arvutikasutajate nõusolekut ei ole, saab öelda, et nad tegutsevad ebaseaduslikult, valitsedes teo omakäeliselt toime pannud arvutikasutajaid ülekaaluka teadmisega. Erinevalt KarS §-st 217 ei ole KarS § 206 puhul oluline, kas andmed on kaitstud turvavahendiga või mitte. (p 203)
Ei ole õige, et KarS § 256 lg 1 ja KarS § 394 lg 2 p 4 vahel ei saa tekkida kogumit, sest KarS § 256 lg 1 neeldub KarS § 394 lg 2 p-s 4. Küll aga oli enne 1. jaanuari 2015 võimalik see, et KarS § 394 lg 2 p 4 neeldus raskemat karistust ette nägevas KarS § 256 lg-s 1; pärast 1. jaanuari võib KarS § 256 lg-s 1 neelduda KarS § 255 lg 1. See on nii olukordades, kus isiku tegu täidab nii KarS § 394 lg 2 p 4 (enne 1. jaanuari 2015) või KarS § 255 lg 1 (pärast 1. jaanuari 2015) kui ka KarS § 256 lg 1 koosseisu. (p 237)
Kui teo vahetult toime pannud isikud (s.o arvutikasutajad kui arvutisüsteemide suhtes õigustatud isikud) on nõus, et DNS-Changer nende käsutatavasse arvutisse paigutatakse ja programm arvutis muudatusi teeb, ei saa öelda, et DNS-Changeri installeerimisfaili arvutikasutajatele kättesaadavaks teinud isikud valitsevad arvutikasutajaid ülekaaluka teadmisega. KarS § 217 koosseisu silmas pidades tähendab see, et ei saa kõneleda teo ebaseaduslikkusest. Kui aga nõusolek puudub, tuleb arvutikasutajate teadmislünka ja teo ebaseaduslikkust jaatada. (p 189)
Sama moodi nagu KarS § 217, kaitseb ka KarS § 206 individuaalõigushüve, millesse sekkumiseks saab teisele isikule nõusoleku anda: õigustatud isiku huvi arvutiandmete puutumatuse vastu. Kui programmi levitajatel arvutikasutajate nõusolekut ei ole, saab öelda, et nad tegutsevad ebaseaduslikult, valitsedes teo omakäeliselt toime pannud arvutikasutajaid ülekaaluka teadmisega. (p 203)
Kuritegeliku ühenduse juhtimiseks tuleb pidada selle ühenduse tegevuse kujundamist ja suunamist. Kuritegelikku ühendusse liikmete värbamine tähendab tegevust, mis on suunatud ühendusse uute liikmete saamisele. Nt kui isik kavandab kuritegeliku ühenduse rahapesuprotsessi korraldamise, siis täidab ta nii KarS § 394 lg 2 p 4 (või vähemalt KarS § 394 lg 2 p 4 – 22 lg 2) kui ka KarS § 256 lg 1 (kuritegeliku ühenduse tegevuse suunamine e juhtimine) koosseisu. Kui isik mahitab kuritegelikku ühendusse varem mitte kuulunud isikuid raha pesema, siis täidab ta nii KarS § 394 lg 2 p 4 – 22 lg 2 (rahapesule kihutamine) kui ka KarS § 256 lg 1 (uute liikmete hankimine kuritegelikku ühendusse e värbamine) koosseisu. Sellistes olukordades tuleb isik tunnistada süüdi üksnes KarS § 256 lg 1 järgi. KarS § 394 lg 2 p 4 ebaõigus neeldub kuritegeliku ühenduse organiseerimise koosseisus. Samas ei ole välistatud ka olukorrad, kus kuritegeliku ühenduse juhtimiseks loetavat tegu või ühendusse liikmete värbamist ei saa pidada konkreetse rahapesuteo toimepanemiseks. Näiteks kui isik kavandab mingi raha pesemise ja jagab ühenduse liikmete rollid selles protsessis (kuritegeliku ühenduse juhtimine), aga otsustab pärast plaani väljatöötamist, ent enne selle elluviimist sellest nt suure vahelejäämisriisiko tõttu loobuda ja keelab seda ellu viia ka ühenduse ülejäänud liikmetel; liikmed viivad selle kava siiski plaani väljatöötaja teadmata ellu. Sellisel juhul ei ole plaani väljatöötaja puhul KarS § 394 lg 2 p 4 subjektiivne koosseis täidetud. Niisuguses olukorras tuleb ühenduse juhti karistada üksnes KarS § 256 lg 1 järgi. (p 239)
Eelkuritegu kujutab endast rahapesu koosseisulist tunnust, sest ilma eelkuriteota ei ole võimalik rahapesust KarS § 394 lg 1 mõttes kõneleda. (p 170)
Rahvusvahelises õiguses on tunnustatud, et eelkuriteo kindlakstegemisel ei pea alati tuginema süüditunnistavale kohtuotsusele, vaid selle tuvastab rahapesuasja menetlev kohus. Sellisel juhul peab rahapesu kohta esitatud süüdistus vastama eelkuriteo osas samasugustele nõuetele, nagu on esitatud muudele koosseisuelementidele e eelkuritegu puudutavad asjaolud on vaja süüdistuses välja tuua. Rahapesuasja menetlev kohus peab ülejäänud koosseisutunnuste kõrval tegema otsuses kindlaks eelkuriteo asetleidmise. (p 170)
Küberkuritegu e eelkuritegu rahapesu mõttes saab olla üksnes DNS-Changeri internetti laadimine, millele järgneb selle programmi paigaldamine arvutikasutajate poolt, kuna nende arvutisüsteemide puhul, kuhu on DNS-Changer vahendlikult installeeritud, on õigustatud isikuteks nende arvutisüsteemide kasutajad. (p 180)
KarS § 5 lg 2 esimest lauset tuleb KarS § 394 kontekstis tõlgendada nii, et isikut ei saa süüdi tunnistada raha pesemise eest, mille ta sai teoga, mis oli toimepanemise hetkel kuritegu, hilisema seadusemuudatuse kohaselt aga mitte. (p 184)
Rahakäsutuse eesmärk on rahapesu tuvastamisel olulise tähtsusega. Nimelt peab rahapesu koosseisu realiseerimiseks vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes keskne osa. Rahapesust ei saa rääkida juhul, kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on varaga tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või -tagajärg (vt RKKKo 3-1-1-34-05, p 25). Eelöeldu ei tähenda siiski seda, nagu välistaks varakäsutuse majanduslik sisu alati rahapesu – ka mõne tegeliku nõude täitmiseks tehtud varakäsutus võib endast kujutada rahapesu. Nii võib see olla näiteks olukorras, kus isikul on nii seadusliku kui ka kuritegeliku päritoluga raha ja ta käsutab just ebaseaduslikult saadud raha. Sellises olukorras saab KarS § 394 kontekstis üldjuhul näha varakäsutuse raskuspunkti mitte nõude täitmisel iseenesest, vaid otsustusel täita nõue puhta raha asemel musta rahaga, ja raha ebaseaduslikkuse varjamise keskset osa tuleb sellises tehingus jaatada. (p 216)
Olukorras, kus tehingute ja ülekannete sisu on määratud suvaliselt, on tehingute eesmärk peamiselt vara päritolu varjamine. (p 218)
Ainuüksi enda ärilise tegevuse varjamine teiste isikute eest ei kujuta endast veel rahapesu. Rahapesust saab kõneleda siis, kui isik enda rolli pisendades või peites juhib teisi isikuid eksimusse RahaPTS § 4 lg 1 mõttes. Näiteks kui isik soovib, et tema isikut konkreetsete äriühingute ja seeläbi nende äriühingute kaudu käsutatud kuritegelike varadega ei seostataks ehk sooviks varjata oma omandiõigust vara osas või varaga seotud muid õigusi RahaPTS § 4 lg 1 p 1 mõttes. Isik võib varjata enda seost konkreetse varaga ka seeläbi, et jätab mulje, justkui kuuluks vara tema sugulastele. Asjaolu, et sellisel juhul võib varjamise tuvastamine olla lihtsam kui juhul, kus varaomanikena näidatakse perekonnaringist väljapoole jäävaid isikuid, ei välista varjamist, sest RahaPTS § 4 lg 1 puhul pole varjamise n-ö kvaliteet iseenesest oluline. Õiguslikult käsitatakse vara teistele isikutele kuuluvana, mis moonutab tegelikku olukorda. (p 219)
Ei ole õige, et KarS § 256 lg 1 ja KarS § 394 lg 2 p 4 vahel ei saa tekkida kogumit, sest KarS § 256 lg 1 neeldub KarS § 394 lg 2 p-s 4. Küll aga oli enne 1. jaanuari 2015 võimalik see, et KarS § 394 lg 2 p 4 neeldus raskemat karistust ette nägevas KarS § 256 lg-s 1; pärast 1. jaanuari võib KarS § 256 lg-s 1 neelduda KarS § 255 lg 1. See on nii olukordades, kus isiku tegu täidab nii KarS § 394 lg 2 p 4 (enne 1. jaanuari 2015) või KarS § 255 lg 1 (pärast 1. jaanuari 2015) kui ka KarS § 256 lg 1 koosseisu. (p 237)
Kuritegeliku ühenduse loomine kujutab endast kuritegeliku ühenduse rajamist ja leiab seega aset enne ühenduse eksisteerimise algust. Mitte veel eksisteeriva ühenduse raames ei saa toime panna rahapesu KarS § 394 lg 2 p 4 mõttes (enne 1. jaanuari 2015) ja sellesse ühendusse ei saa ka kuuluda KarS § 255 lg 1 tähenduses (pärast 1. jaanuari 2015). (p 238)
Kuritegeliku ühenduse juhtimiseks tuleb pidada selle ühenduse tegevuse kujundamist ja suunamist. Kuritegelikku ühendusse liikmete värbamine tähendab tegevust, mis on suunatud ühendusse uute liikmete saamisele. Nt kui isik kavandab kuritegeliku ühenduse rahapesuprotsessi korraldamise, siis täidab ta nii KarS § 394 lg 2 p 4 (või vähemalt KarS § 394 lg 2 p 4 – 22 lg 2) kui ka KarS § 256 lg 1 (kuritegeliku ühenduse tegevuse suunamine e juhtimine) koosseisu. Kui isik mahitab kuritegelikku ühendusse varem mitte kuulunud isikuid raha pesema, siis täidab ta nii KarS § 394 lg 2 p 4 – 22 lg 2 (rahapesule kihutamine) kui ka KarS § 256 lg 1 (uute liikmete hankimine kuritegelikku ühendusse e värbamine) koosseisu. Sellistes olukordades tuleb isik tunnistada süüdi üksnes KarS § 256 lg 1 järgi. KarS § 394 lg 2 p 4 ebaõigus neeldub kuritegeliku ühenduse organiseerimise koosseisus. Samas ei ole välistatud ka olukorrad, kus kuritegeliku ühenduse juhtimiseks loetavat tegu või ühendusse liikmete värbamist ei saa pidada konkreetse rahapesuteo toimepanemiseks. Näiteks kui isik kavandab mingi raha pesemise ja jagab ühenduse liikmete rollid selles protsessis (kuritegeliku ühenduse juhtimine), aga otsustab pärast plaani väljatöötamist, ent enne selle elluviimist sellest nt suure vahelejäämisriisiko tõttu loobuda ja keelab seda ellu viia ka ühenduse ülejäänud liikmetel; liikmed viivad selle kava siiski plaani väljatöötaja teadmata ellu. Sellisel juhul ei ole plaani väljatöötaja puhul KarS § 394 lg 2 p 4 subjektiivne koosseis täidetud. Niisuguses olukorras tuleb ühenduse juhti karistada üksnes KarS § 256 lg 1 järgi. (p 239)
Arvutikuritegudega kui eelkuritegudega saadud vara võib aga olla rahapesu objekt ja alluda konfiskeerimisele KarS § 83 lg 2 alusel koosmõjus KarS § 394 lg-ga 5. (p 246)
Rahapesukuriteoga saadud varana on aga käsitatav selline vara, mille rahapesu toimepanija on omandanud rahapesuna käsitatava tegevuse tulemusena (näiteks tasu kriminaaltulu muundamise eest, rahapesu käigus rahapesu objektilt teenitud intress või muu finantstulu jmt). Üldjuhul puudub alus eeldada, et rahapesukuriteo vahetuks objektiks olev vara on ühtlasi ka rahapesu toimepanija poolt rahapesuga saadud vara KarS § 831 tähenduses. Mõnel juhul võib see aga nii olla. Seda eeskätt siis, kui rahapesu toimepanija omandab rahapesu tulemusena kogu rahapesu objektiks olnud vara. (p 247)
RKKKm 3-1-1-96-13 p-s 15 on selgitatud, et vara, mis on juba mingite teiste tegudega rahapesu objektiks muudetud, ei lakka olemast rahapesu objekt pelgalt seetõttu, et seda vara kasutati pärast rahapesu isiklikuks tarbimiseks. Seega selle objektiga lisatoimingute tegemine, näiteks tarbimisse suunamine, ei mõjuta selle tulemusel saadud vara käsitamist rahapesu objektina. Seega näiteks kuritegelikul teel saadud vara eest kinnistute või sõidukite omandamisel on saadud vara hinnatav rahapesu objektina. (p 248)
Nende füüsiliste ja juriidiliste isikute puhul, kes saavad rahapesu tulemusena vara endale ja kellele ei omistata eelkuritegudele vastavate tegude toimepanemist, võib konfiskeeritava vara puhul tegemist olla ühteaegu nii rahapesu objektiga kui ka rahapesuga saadud tuluga ning sel juhul on võimalik kohaldada konfiskeerimist KarS § 831 alusel ja ka konfiskeerimise asendamist KarS § 84 alusel, kui vara on kulutatud. (p 251)
Olukorras, kus isik saab kuriteoga varalist kasu ja seejärel asub seda n-ö pesema, ei saa rahapesu tulemusel saadud vara pidada rahapesuga saadud kuritegelikuks tuluks, sest vara on saadud juba eelkuriteo toimepanemisega. Erandiks on olukord, kus rahapesu tulemusena vara väärtus suureneb või esialgsele varale lisandub vara muul viisil. (p 252)
DNS-serverite haldamine (nt serveri käigus hoidmine, selle tarkvara ajakohastamine jms) ei kujuta endast arvutikuritegu. Seda seetõttu, et DNS-serverite puhul olid õigustatud isikud süüdistatavad ja sellest lähtudes ei saa serverites muudatuste tegemist pidada ebaseaduslikuks ühegi küberkuriteo koosseisu mõttes. Eeltoodud põhjusel ei saa ühelegi arvutikuriteo koosseisule vastavaks teoks pidada mingi sisu (nt reklaamide, n-ö valede või tühjade veebilehtede) edastamist arvutikasutajate arvutitesse. Arvutid pöördusid vastavalt etteantud parameetritele konkreetsete DNS-serverite poole ja kuna DNS-serverite suhtes õigustatud isikud ei ole mitte arvutikasutajad, vaid serverite operaatorid, ei ole tähendust sellel, kas serverid edastasid kasutajatele sellist teavet, nagu nad soovisid, või mitte. (p 177-178)
DNS-serverite haldamine (nt serveri käigus hoidmine, selle tarkvara ajakohastamine jms) ei kujuta endast arvutikuritegu. Seda seetõttu, et DNS-serverite puhul olid õigustatud isikud süüdistatavad ja sellest lähtudes ei saa serverites muudatuste tegemist pidada ebaseaduslikuks ühegi küberkuriteo koosseisu mõttes. Eeltoodud põhjusel ei saa ühelegi arvutikuriteo koosseisule vastavaks teoks pidada mingi sisu (nt reklaamide, n-ö valede või tühjade veebilehtede) edastamist arvutikasutajate arvutitesse. Arvutid pöördusid vastavalt etteantud parameetritele konkreetsete DNS-serverite poole ja kuna DNS-serverite suhtes õigustatud isikud ei ole mitte arvutikasutajad, vaid serverite operaatorid, ei ole tähendust sellel, kas serverid edastasid kasutajatele sellist teavet, nagu nad soovisid, või mitte. (p 177-178)
KarS § 207 lg-s 1 sätestatu kaitseb õigustatud isiku huvi arvutisüsteemi korrapärase toimimise suhtes. Seetõttu saab õigushüve kandja anda sellesse hüvesse sekkumiseks teisele isikule nõusoleku. (p 205)
KarS § 207 lg 1 kujutab endast koosseisutegude "kustutamine", "rikkumine", "muutmine" ja "sulustamine" osas KarS § 206 lg 1 kvalifikatsiooni: teo tagajärg on arvutisüsteemi toimimise häirimine või takistamine. Arvutisüsteemi häirimisest või takistamisest tuleb rääkida siis, kui mõjutatakse süsteemi korrapärast funktsioneerimist, kusjuures häirimine tähendab vähemintensiivset mõjutamist kui takistamine. (p 206)
Vale veebilehe kuvamine kujutab endast internetikasutamise (arvutisüsteemi üks toimimise liike KarS § 207 lg 1 tähenduses) häirimist. (p 208)
Samuti vastab KarS § 207 lg 1 koosseisule n-ö vale reklaami kuvamine. Näiteks kui DNS-sätteid ei muudetaks, oleks arvutikasutajale kuvatud teistsugune reklaam kui see, mis arvutikasutajale tegelikult kuvati. (p 209)
DNS-serverite haldamine (nt serveri käigus hoidmine, selle tarkvara ajakohastamine jms) ei kujuta endast arvutikuritegu. Seda seetõttu, et DNS-serverite puhul olid õigustatud isikud süüdistatavad ja sellest lähtudes ei saa serverites muudatuste tegemist pidada ebaseaduslikuks ühegi küberkuriteo koosseisu mõttes. Eeltoodud põhjusel ei saa ühelegi arvutikuriteo koosseisule vastavaks teoks pidada mingi sisu (nt reklaamide, n-ö valede või tühjade veebilehtede) edastamist arvutikasutajate arvutitesse. Arvutid pöördusid vastavalt etteantud parameetritele konkreetsete DNS-serverite poole ja kuna DNS-serverite suhtes õigustatud isikud ei ole mitte arvutikasutajad, vaid serverite operaatorid, ei ole tähendust sellel, kas serverid edastasid kasutajatele sellist teavet, nagu nad soovisid, või mitte. (p 177-178)
Arvutikelmus on kelmuse n-ö derivaat: mingite sündmuste ahela tulemusena peab ühel isikul tekkima varaline kahju (millele pidi kuni 2015. aastani vastama varaline kasu mõnel teisel isikul). Arvutikelmuse puhul peab ebaseaduslik sekkumine andmetöötlusprotsessi tooma kaasa andmetöötlusprotsessi tulemuse vahetu mõjutamise, mis omakorda peab vahetult viima varalise kahju tekkeni kannatanul (kuni 2015. aastani varalise kasu tekkeni mõnel teisel isikul). (p 212)
Kuritegelikust ühendusest kõnelemist ei välista asjaolu, et isikud tegelevad mitme õiguspärase projektiga. Kui kuritegelikku ühendusse kuuluvad isikud teevad kuritegude kõrval koos ka õiguspäraseid tegusid, ei välista see nende isikute vastutust kuritegude toimepanemises kuritegelikus ühenduses. (p 232)
Ei ole õige, et KarS § 256 lg 1 ja KarS § 394 lg 2 p 4 vahel ei saa tekkida kogumit, sest KarS § 256 lg 1 neeldub KarS § 394 lg 2 p-s 4. Küll aga oli enne 1. jaanuari 2015 võimalik see, et KarS § 394 lg 2 p 4 neeldus raskemat karistust ette nägevas KarS § 256 lg-s 1; pärast 1. jaanuari võib KarS § 256 lg-s 1 neelduda KarS § 255 lg 1. See on nii olukordades, kus isiku tegu täidab nii KarS § 394 lg 2 p 4 (enne 1. jaanuari 2015) või KarS § 255 lg 1 (pärast 1. jaanuari 2015) kui ka KarS § 256 lg 1 koosseisu. (p 237)
Kuritegeliku ühenduse loomine kujutab endast kuritegeliku ühenduse rajamist ja leiab seega aset enne ühenduse eksisteerimise algust. Mitte veel eksisteeriva ühenduse raames ei saa toime panna rahapesu KarS § 394 lg 2 p 4 mõttes (enne 1. jaanuari 2015) ja sellesse ühendusse ei saa ka kuuluda KarS § 255 lg 1 tähenduses (pärast 1. jaanuari 2015). (p 238)
Kuritegeliku ühenduse juhtimiseks tuleb pidada selle ühenduse tegevuse kujundamist ja suunamist. Kuritegelikku ühendusse liikmete värbamine tähendab tegevust, mis on suunatud ühendusse uute liikmete saamisele. Nt kui isik kavandab kuritegeliku ühenduse rahapesuprotsessi korraldamise, siis täidab ta nii KarS § 394 lg 2 p 4 (või vähemalt KarS § 394 lg 2 p 4 – 22 lg 2) kui ka KarS § 256 lg 1 (kuritegeliku ühenduse tegevuse suunamine e juhtimine) koosseisu. Kui isik mahitab kuritegelikku ühendusse varem mitte kuulunud isikuid raha pesema, siis täidab ta nii KarS § 394 lg 2 p 4 – 22 lg 2 (rahapesule kihutamine) kui ka KarS § 256 lg 1 (uute liikmete hankimine kuritegelikku ühendusse e värbamine) koosseisu. Sellistes olukordades tuleb isik tunnistada süüdi üksnes KarS § 256 lg 1 järgi. KarS § 394 lg 2 p 4 ebaõigus neeldub kuritegeliku ühenduse organiseerimise koosseisus. Samas ei ole välistatud ka olukorrad, kus kuritegeliku ühenduse juhtimiseks loetavat tegu või ühendusse liikmete värbamist ei saa pidada konkreetse rahapesuteo toimepanemiseks. Näiteks kui isik kavandab mingi raha pesemise ja jagab ühenduse liikmete rollid selles protsessis (kuritegeliku ühenduse juhtimine), aga otsustab pärast plaani väljatöötamist, ent enne selle elluviimist sellest nt suure vahelejäämisriisiko tõttu loobuda ja keelab seda ellu viia ka ühenduse ülejäänud liikmetel; liikmed viivad selle kava siiski plaani väljatöötaja teadmata ellu. Sellisel juhul ei ole plaani väljatöötaja puhul KarS § 394 lg 2 p 4 subjektiivne koosseis täidetud. Niisuguses olukorras tuleb ühenduse juhti karistada üksnes KarS § 256 lg 1 järgi. (p 239)
KarS § 255 lg 1 koosseisule vastavad KarS § 256 lg 1 teine ja kolmas alternatiiv alati. Ei ole võimalik öelda, et kuritegeliku ühenduse juhtija või sellesse liikmete värbaja ei kuulu kuritegelikku ühendusse: just juhtimis- või värbamistegevuse kaudu annab ta kuritegeliku ühenduse tegevusse oma panuse e kuulub sellesse ühendusse. Seega neeldub juhtimise või värbamise puhul KarS § 255 lg 1 KarS § 256 lg-s 1. (p-d 237-240)
Rahapesukuriteoga saadud varana on aga käsitatav selline vara, mille rahapesu toimepanija on omandanud rahapesuna käsitatava tegevuse tulemusena (näiteks tasu kriminaaltulu muundamise eest, rahapesu käigus rahapesu objektilt teenitud intress või muu finantstulu jmt). Üldjuhul puudub alus eeldada, et rahapesukuriteo vahetuks objektiks olev vara on ühtlasi ka rahapesu toimepanija poolt rahapesuga saadud vara KarS § 831 tähenduses. Mõnel juhul võib see aga nii olla. Seda eeskätt siis, kui rahapesu toimepanija omandab rahapesu tulemusena kogu rahapesu objektiks olnud vara. (p 247)
Nende füüsiliste ja juriidiliste isikute puhul, kes saavad rahapesu tulemusena vara endale ja kellele ei omistata eelkuritegudele vastavate tegude toimepanemist, võib konfiskeeritava vara puhul tegemist olla ühteaegu nii rahapesu objektiga kui ka rahapesuga saadud tuluga ning sel juhul on võimalik kohaldada konfiskeerimist KarS § 831 alusel ja ka konfiskeerimise asendamist KarS § 84 alusel, kui vara on kulutatud. (p 251)
Arvutikelmus on kelmuse n-ö derivaat: mingite sündmuste ahela tulemusena peab ühel isikul tekkima varaline kahju (millele pidi kuni 2015. aastani vastama varaline kasu mõnel teisel isikul). Arvutikelmuse puhul peab ebaseaduslik sekkumine andmetöötlusprotsessi tooma kaasa andmetöötlusprotsessi tulemuse vahetu mõjutamise, mis omakorda peab vahetult viima varalise kahju tekkeni kannatanul (kuni 2015. aastani varalise kasu tekkeni mõnel teisel isikul). (p 212)
Kui prokuratuur on jätnud süüdistuses kuriteo täideviimise vahendlikkusele viitamata, on kohtul teatud juhtudel võimalik see eksimus kõrvaldada. Eksimust saab kõrvaldada siis, kui süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaolud on vahendliku täideviimise kindlakstegemiseks piisavad. (p 172)
|
| 3-1-1-28-14
|
Riigikohus |
06.06.2014 |
|
Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt.
Juhuleiu all mõistetakse uuele kuriteole osutavat teavet, mille kohta riigi pädevatel asutustel enne menetlustoimingu tegemisele asumist teave puudus ja millest tulenevalt ei saanud objektiivsetel põhjustel sellise kuriteo toime pannud isik või selle kuriteo kvalifikatsioon olla hõlmatud ka üksiku menetlustoimingu, sh jälitustoimingu tegemise eeldusena väljastatud kohtu loast. Kui õiguspäraselt tehtava jälitustoimingu käigus avastatakse mõnele muule kuriteole viitav teave, saab selle uue kuriteo menetlemisel tugineda seniste jälitustoimingutega kogutud tõenditele juhul, kui ka uue kuriteo puhul oleks jälitustoimingute tegemine lubatud (vt nt RKKKo 3-1-1-92-13, p-d 8-9).
Süüdistuses ei pea täpsemalt kajastuma see, missuguse KarS § 121 dispositsioonis kirjeldatud käitumisalternatiivi toimepanemisele süüdistatav täideviijaid kihutas. Oluline on, et tahtliku põhiteo ebaõigussisu on teokirjelduse põhjal olulisemates joontes tuvastatav.
KarS § 832 lg 1 kohaselt on konfiskeerimise üheks eelduseks konfiskeerimise objekti kuulumine konfiskeerimisotsustuse adressaadile (vt ka RKKKm 3-1-1-79-13, p 12).
KarS § 832 lg 1 kohaldamisel ei ole tähtis, et konfiskeerimisele kuuluv vara pärineks kuriteost, mille eest isik selles asjas süüdi tunnistatakse. Kõnealuse sätte mõttes ei ole kirjeldatud seose tuvastamine nõutav, nagu ei ole nõutav seegi, et laiendatud konfiskeerimine saaks järgneda üksnes omakasulise kuriteo toimepanemisele. KarS § 832 lg 1 kohaldamine põhineb asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. See tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest. KarS § 832 lg 1 teise lause järgi peab vara legaalset päritolu tõendama süüdistatav. KarS § 832 sätete alusel laiendatud konfiskeerimist kohaldades võib aluseks võtta isiku kuritegeliku eluviisi (vt RKKKo 3-1-1-4-11, p 11).
KrMS § 363 lg 5 järgi ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Seetõttu saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ja kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ning millistele tõenditele ja miks seejuures tugineti. (Vt ka RKKKo 3-1-1-5-08, p 12.1).
Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena.
KrMS § 297 reguleerib täiendavate tõendite kogumist kohtulikul uurimisel ega käsitle olukorda, kus kohtumenetluse pool soovib kohtule esitada tal juba olemas olevat, kuid seni esitamata tõendit.
KarS § 257 kujutab endast formaalset delikti ja süüteo lõpuleviimise seisukohalt ei ole seetõttu tähtis, kas ja millal hakkas kannatanu ähvarduse mõjul hirmu tundma. Oluline on, et esineb alus karta ähvarduse täideviimist.
Menetlejana tuleb prokuratuuril tagada süüdistatavale reaalne võimalus end kaitsta, mis väljendub menetlussubjekti õiguses teada süüdistuse sisu ja olla informeeritud, millistele tõenditele kavatseb prokurör kohtuasja rajada. Nii peab prokuratuur hiljemalt süüdistusakti koostamise ajaks jõudma veendumusele, et kohtueelses menetluses on kogutud kõik vajalikud tõendid, ja kajastama süüdistusaktis obligatoorselt süüdistust kinnitavate tõendite loetelu. Eelnev peab tagama nii kohtumenetluse katkematuse ja viivitamatuse, kui ka teiste kohtumenetluse poolte informeerituse. Samal ajal ei sisalda kriminaalmenetluse seadustik piirangut, mis keelaks esitada kohtumenetluse pooltel kohtuliku arutamise käigus taotlust täiendava tõendi asja materjali juurde võtmiseks. Kõnealuses olukorras peab pool siiski arvestama, et tõendi hilinenud esitamisel võib kohus jätta taotluse rahuldamata, kui ilmneb, et tõendi õigeaegseks esitamiseks puudusid takistused või mõjuvad põhjused (vt RKKKo 3-1-1-119-09, p-d 27-28). Viimati kirjeldatud olukorda reguleerib 1. septembril 2011 jõustunud KrMS § 2861 lg 2 p 2, milles nähakse ette tõendi vastuvõtmisest keeldumise alus juhuks, mil tõendit ei ole loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada.
Tavatu ei ole olukord, kus osa kohtueelsel uurimisel kogutud tõenditest jäetakse kohtule esitamata. Kuivõrd menetlejal tuleb kohtueelsel uurimisel kontrollida erinevaid menetlusversioone, võidakse kriminaalmenetluse algetapil mõistetavalt koguda ka selliseid tõendeid, mis ei ole lõplikku menetlusversiooni silmas pidades tähtsad. Tõendamisvajadus võib aga sõltuvalt kohtulikul arutamisel esitatavate ja uuritavate tõendite sisust muutuda ning siis ei ole välistatud olukord, kus kohtule esitatakse tõendina vastuvõtmiseks kohtueelsel uurimisel kogutud, kuid seni esitamata tõend.
KrMS § 154 lg 2 p 4 ja § 227 lg 3 p 2 järgi tuleb süüdistus- ja kaitseaktis kirjeldada, millist asjaolu mingi konkreetse tõendiga tõendada soovitakse. Kuivõrd need normid ei kohusta ega saagi kohustada kohtumenetluse poolt refereerima süüdistus- või kaitseaktis tõendi sisu kogu ulatuses, ei saa eeldada, et teisel poolel on täielik ülevaade tõendi uurimisega kaasnevatest tagajärgedest. Samuti võib isikuline tõendiallikas ristküsitlusel avaldada teavet, mis on vastuolus tema poolt varem räägituga või mida ta varasemas menetluses avaldanud ei ole. Kohtumenetluse poolelt ei saa alati eeldada valmisolekut kasutada juba ristküsitluse käigus kohtueelsel uurimisel kogutud tõendeid, mis isiku räägitu kummutaks. Siinjuures on oluline, et kohus peab KrMS § 2861 alusel uue tõendi vastuvõtmise küsimust lahendades võimaldama teisel kohtumenetluse poolel tõendiga piisava ajavaruga tutvuda ja selle kohta arvamust avaldada.
Üldmenetluses kohtusse saadetud süüdistusasja tulem saab KrMS § 309 lg 1 järgi väljenduda õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või KrMS § 274 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetamises (vt RKKKo 3-1-1-45-13, p 11).
Kui kihutaja on objekti tuvastamiseks andnud juhised ja täideviija on neid ka järginud ning tema kõrvalekalle jääb tavalise elukogemuse piiridesse, vastutab kihutaja täideviijaga samadel alustel.
Narkootilise aine käitlemine kujutab endast peitkuritegu, mille avastamine ja tõendamine on tavapärasest keerukam juba seetõttu, et sageli on narkootilise aine käitlemisega seotud suurem isikute ring, kelle tegevus toimub äärmiselt salastatult. Kuidas, kellega ja millistel eesmärkidel need isikud suhtlevad, ei saa aga tihtipeale kindlaks teha muidu, kui neid isikuid varjatult jälgides. Eespool öeldu ei tähenda siiski seda, nagu võiks eranditult kõigis narkootilise aine käitlemisega seotud kriminaalmenetlustes pidada tõendite kogumist jälitustoimingutega aprioorselt lubatavaks.
KrMS § 268 lg 5 nõuete rikkumisena ei ole käsitatav olukord, mil kohtulikul arutamisel tuvastatakse küll KarS § 184 objektiivsetele tunnustele vastav käitumine, s.t narkootilise aine suures koguses ebaseaduslik omandamine ja hoidmine, kuid erinevalt süüdistuses sisalduvast teokirjeldusest ei tuvasta kohus narkootilise aine omandamise täpset viisi, aega ning kohta. Kirjeldatud situatsioonis ei raja kohus süüdimõistvat otsust uutele, süüdistusest oluliselt erinevatele faktilistele asjaoludele KrMS § 268 lg 5 mõttes, vaid saab üksnes konstateerida, et puuduvad tõendid, millal ja kuidas süütekoosseisu objektiivsetele tunnustele vastav osategu, s.o narkootilise aine omandamine, täpsemalt toime pandi. Selliste asjaolude tuvastamatus ei mõjuta aga süüdlase karistusõiguslikku vastutust KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, kui on kindlaks tehtud, et narkootiline aine kuulus süüdlasele ning oli tema valduses.
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada, sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Kui kohus väljub KrMS §-s 268 lg-tes 1 ja 5 sätestatut eirates süüdistuse piiridest, on see eksimus käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (Vt ka nt RKKKo 3-1-1-24-05, p 14 ja 3-1-1-82-13, p 13).
KarS §-s 375 sätestatud kuriteo objektiks on suur kogus maksumärgiga märgistamata või käitlemiseks mittelubatud alkoholi. Tunnustelt analoogiline süüteokoosseis on KarS § 376, milles nähakse muu hulgas ette vastutus maksumärgiga märgistamata või teistele nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatoodetega suures koguses kauplemise või maksumärgiga märgistamata või teistele nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatoodete hoidmise, ladustamise või edasitoimetamise eest suures koguses. Kuivõrd KarS § 376 dispositsioonis ette nähtud tubakatoodete suur kogus ületab kaubanduslikku kogust, on suures koguses tubakatoodete hoidmine, ladustamine ja edasitoimetamine alati käsitatav ka tubakatoodete käitlemisena tubakaseaduse § 6 lg 1 p 3 mõttes. KarS § 375 on kaitstava õigushüve ja objektiivsete tunnuste poolest olemuslikult võrreldav KarS §-ga 376. Võrreldavad on ka need alkoholi- ja tubakaseaduse normid, mis puudutavad alkoholi ja tubaka käitlemise mõistet alkoholi ning tubaka hoidmist, ladustamist ja edasitoimetamist silmas pidades. Seetõttu ei ole süüdlasel kaubandusliku eesmärgi olemasolu tuvastamine tema süüdimõistmise eeldusena KarS § 375 järgi nõutav. Seadusel ei põhine ka seisukoht, nagu eeldaks vaadeldava kuriteo toimepanek vähemalt otsest tahtlust. (Vt ka RKKKo 3-1-1-3-09). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 31.05.2018, nr 1-16-9717/24, p-d 12-21)
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada, sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Kui kohus väljub KrMS §-s 268 lg-tes 1 ja 5 sätestatut eirates süüdistuse piiridest, on see eksimus käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (Vt ka nt RKKKo 3-1-1-24-05, p 14 ja 3-1-1-82-13, p 13).
Üldmenetluses kohtusse saadetud süüdistusasja tulem saab KrMS § 309 lg 1 järgi väljenduda õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või KrMS § 274 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetamises (vt RKKKo 3-1-1-45-13, p 11).
Olukord, kus kassaatorid ei nõustu pelgalt tõendite hindamisest tehtud järeldustega, ei ole käsitatav kohtuotsuste põhistamata jätmisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-100-12, p 8).
Süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt RKKKo 3-1-1-10-09, p 61).
Menetlejana tuleb prokuratuuril tagada süüdistatavale reaalne võimalus end kaitsta, mis väljendub menetlussubjekti õiguses teada süüdistuse sisu ja olla informeeritud, millistele tõenditele kavatseb prokurör kohtuasja rajada. Nii peab prokuratuur hiljemalt süüdistusakti koostamise ajaks jõudma veendumusele, et kohtueelses menetluses on kogutud kõik vajalikud tõendid, ja kajastama süüdistusaktis obligatoorselt süüdistust kinnitavate tõendite loetelu. Eelnev peab tagama nii kohtumenetluse katkematuse ja viivitamatuse, kui ka teiste kohtumenetluse poolte informeerituse. Samal ajal ei sisalda kriminaalmenetluse seadustik piirangut, mis keelaks esitada kohtumenetluse pooltel kohtuliku arutamise käigus taotlust täiendava tõendi asja materjali juurde võtmiseks. Kõnealuses olukorras peab pool siiski arvestama, et tõendi hilinenud esitamisel võib kohus jätta taotluse rahuldamata, kui ilmneb, et tõendi õigeaegseks esitamiseks puudusid takistused või mõjuvad põhjused (vt RKKKo 3-1-1-119-09, p-d 27-28). Viimati kirjeldatud olukorda reguleerib 1. septembril 2011 jõustunud KrMS § 2861 lg 2 p 2, milles nähakse ette tõendi vastuvõtmisest keeldumise alus juhuks, mil tõendit ei ole loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada.
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada, sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Kui kohus väljub KrMS §-s 268 lg-tes 1 ja 5 sätestatut eirates süüdistuse piiridest, on see eksimus käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (Vt ka nt RKKKo 3-1-1-24-05, p 14 ja 3-1-1-82-13, p 13).
Juhuleiu all mõistetakse uuele kuriteole osutavat teavet, mille kohta riigi pädevatel asutustel enne menetlustoimingu tegemisele asumist teave puudus ja millest tulenevalt ei saanud objektiivsetel põhjustel sellise kuriteo toime pannud isik või selle kuriteo kvalifikatsioon olla hõlmatud ka üksiku menetlustoimingu, sh jälitustoimingu tegemise eeldusena väljastatud kohtu loast. Kui õiguspäraselt tehtava jälitustoimingu käigus avastatakse mõnele muule kuriteole viitav teave, saab selle uue kuriteo menetlemisel tugineda seniste jälitustoimingutega kogutud tõenditele juhul, kui ka uue kuriteo puhul oleks jälitustoimingute tegemine lubatud (vt nt RKKKo 3-1-1-92-13, p-d 8-9).
Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena.
Pelgalt asjaolu, et kohtupraktika kohaselt on teisi isikuid KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kvalifitseeritud kuritegude eest karistatud kergemalt, ei võimalda järeldada, nagu oleks süüdistatava karistamisel irdutud KarS § 56 lg-s 1 sätestatust ning karistuse individualiseerimise põhimõttest (vt nt RKKKo 3-1-1-10-09, p 30.3).
Kohtud peavad tagama olukorra, kus enne esimese kohtuotsuse tegemist mitu kuritegu toime pannud isikute kriminaalõiguslik kohtlemine oleks võrdne vaatamata sellele, kas nende kuritegude eest mõistetakse karistus ühe või mitme kohtuotsusega.
|
| 3-1-1-36-09
|
Riigikohus |
15.06.2009 |
|
Karistusseadustiku § 22 lg 4 kohaselt mõistetakse osavõtjale karistus sama sätte järgi, mille järgi vastutab täideviija, kui KarS §-s 24 ei ole sätestatud teisiti. Seega tehakse üldreeglist, mille kohaselt antakse kuriteost osavõtja käitumisele sama õiguslik kvalifikatsioon, mis täideviijale, erand KarS §-s 24 sätestatud juhtudel, st erilise isikutunnuse esinemisel mõne toimepanija puhul. Eriline isikutunnus iseloomustab teo toimepanijat, mitte tegu. Karistusseadustiku § 24 lg 3 kohaselt kehtib seaduses sätestatud vastutust raskendav, kergendav või välistav eriline isikutunnus üksnes erilise isikutunnusega toimepanija suhtes. Siiski ei tulene viidatud sätetest, nagu saaks erilisest isikutunnusest rääkida pelgalt kuriteo täideviija, mitte aga osavõtja puhul, sest KarS §-st 20 tulenevalt peetakse teo toimepanija all silmas nii täideviijat kui ka osavõtjat. (Vt RKKKo nr 3-1-1-10-09, p 26.4).
Ahelkihutamine tähendab seda, et ka sellise isiku, kes tellib kuriteo toimepanemise, kuid kes ise kuriteo vahetu täideviijaga kokku ei puutugi, nagu ka sellise isiku, kes kuriteo tellija ülesandel otsib kolmandat isikut kuriteo täideviimiseks, käitumine on kvalifitseeritav kuriteole kihutamisena, mitte pelgalt kaasaaitamisena. Seejuures on muidugi oluline, et iga (ahel)kihutaja kallutaks n-ö ahelas järgmist isikut tahtlikule õigusvastasele teole ning et kõigi nende kihutajate tahtlus ulatuks tahtliku põhiteoni selle põhijoontes.
Tapmise üldohtliku viisiga ongi tegemist siis, kui tapmisteoga seatakse reaalsesse ohtu ka kolmanda isiku elu või tervis. Seejuures tuleb loomulikult arvestada ka tulistaja oskusi tulirelva käsitseda, nagu ka muid asjaolusid (nt alkoholi- või narkojoove), millest võib sõltuda kolmanda isiku tabamise tõenäosus. Varasem kohtupraktika on samuti lugenud teo toimepanemise üldohtlikuks viisiks seda, kui tuli- või muud laskerelva kasutatakse nii, et sellest võib ohvri asemel või temale lisaks tabada kolmandat isikut (vt RKKKo nr III-1/1-22/94).
Süüdistatava tegudele maakohtust erineva õigusliku hinnangu andmine ei pea alati kaasa tooma mõistetud karistuse muutmist. Seda kinnitab ka KrMS § 340 lg 2 p 3, mille kohaselt võib ringkonnakohus uue otsuse tegemisel tunnistada süüdistatava süüdi kergemas kuriteos ja mõista kergema karistuse või jätta karistuse muutmata.
Omakasu motiiviga KarS § 114 p 5 tähenduses on tegemist ka juhul, kui teo toimepanija tegutsemise ajendiks on võlast vabanemine, sõltumata sellest, kas see tegelikkuses ka aset leiab. Samas ei võimalda pelgalt fakt, et isik on kellelegi võlgu, teha järeldust selle kohta, et see isik tegutseb omakasu motiivil.
|
| 3-1-1-110-04
|
Riigikohus |
02.12.2004 |
|
Kui matkijal puuduks tegelikkuses side matkimist teostava ametkonnaga, oleks tema käitumine vaadeldav süüteo toimepanemisena, peamiselt just osavõtu (kihutaja) vormis, pole aga välistatud et ka täideviija vormis (vt RKKK 3-1-1-15-01). Süüteo jäljendamise vajadus võib situatsiooniti ja deliktiti erineda. Raskemate süütegude korral ei ole välistatud pikaajalised operatsioonid (nt palgamõrvad, inimkaubandus, altkäemaksu andmine). Matkija vastutus on välistatud, sest tal esineb vastutuse eeldustes puudus koosseisu subjektiivse külje tasandil. Tal on küll kihutamistahtlus, kuid tema tahtlus ei ulatu lõpuleviidud põhiteoni. Matkija tegevus ei saa nn "kihutamisel" olla piiramatu ja õiguslike kitsendusteta. Lubamatu on nt teootsuse esilekutsumine isikul, kel puudus see eelnevalt vähemalgi määral ning kelle suhtes uurimisorganil puudus eelnev informatsioon tema võimaliku kuritegeliku käitumise kohta. Kui matkija provotseeriv käitumine on sellise kaaluga, millega võrreldes provotseeritu enda teopanus jääb tahaplaanile ja matkija osakaal on selles tähenduses põhjendamatus ülekaalus, siis on provotseeritu vastutus välistatud. Matkija vastutus peaks olema jaatatav juhul, kui ta "kihutajana" soodustab ja kiidab heaks teo lõpuleviimise ja õigushüvede tegeliku kahjustamise.
Kui matkijal puuduks tegelikkuses side matkimist teostava ametkonnaga, olekski tema käitumine vaadeldav süüteo toimepanemisena, peamiselt just osavõtu (kihutaja) vormis, pole aga välistatud et ka täideviija vormis (vt RKKK 3-1-1-15-01).
Kihutaja instituut nõuab n-ö topelttahtlust - lisaks kihutamistahtlusele peab isiku tahtlus ulatuma ka lõpuleviidud põhiteoni. Viimast aga matkijal ei ole, seega esineb tema vastutuse eeldustes puudus juba koosseisu subjektiivse külje tasandil. Seejuures ei ole vahet, kas tegemist on formaalse või materiaalse deliktiga.
Antud juhul tuleb tunnistada minetused tõendite kontrollimisel ja hindamisel kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks (KrMS § 339 lg 2), kuna sellega kaasnes ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus.
Jälituse erandtoimingu puhul on tõendina (ja mitte toimingu protokolli lisana) käsitletav just selle toimingu tulemina saadud tehniline teabesalvestus. Teabesalvestus on esmane tõend, kirjaliku fikseerimise protokollile saab omistada vaid sekundaarse tähenduse (vt RKKK otsused nr 3-1-1-69-00 ja 3-1-1-25-03). Protokoll ei saa olla tõendist endast tehtud järelduste ümberhindamise aluseks.
Kuriteo matkija vastutus on välistatud, sest tal esineb vastutuse eeldustes puudus koosseisu subjektiivse külje tasandil. Tal on küll kihutamistahtlus, kuid tema tahtlus ei ulatu lõpuleviidud põhiteoni.
Kihutaja instituut nõuab n-ö topelttahtlust - lisaks kihutamistahtlusele peab isiku tahtlus ulatuma ka lõpuleviidud põhiteoni. Viimast aga matkijal ei ole, seega esineb tema vastutuse eeldustes puudus juba koosseisu subjektiivse külje tasandil. Seejuures ei ole vahet, kas tegemist on formaalse või materiaalse deliktiga.
|
| 3-1-1-34-03
|
Riigikohus |
14.04.2003 |
|
RPvS § 4 lg-te 2 ja 3 kohaselt on tippjuht kohustatud määrama majandusüksuse töötajaskonnast raamatupidamise eest vastutava isiku, mis aga ei vabasta teda isiklikust vastutusest raamatupidamise korraldamise ja andmete õigsuse eest.
Osaühingu praktilise majandustegevuse juhtimine (tehingute tegemine, mille tulemusena tekkis osaühingutel käive ja laekus arvele raha), äriühingu asutamise dokumentide, samuti raamatupidamisdokumentide valdamine ei ole maksukuriteole kihutamine, vaid on maksukuriteo toimepanemisele kaasaaitamine (KrK § 17 lg 6 ja § 148-1 lg 10 järgi).
Isik, kes 1) kasutas ära juhatuse liikme ja osaniku mõjutatavust ning soovi saada kergelt raha; 2) veenis teda registreerima end osaühingute omanikuks, tasudes ise osaühingute osakapitali; 3) omades ainukese isikuna ülevaadet mõlema osaühingute majandustegevusest, tekitas juhatuse liikmes, viimase materiaalset huvitatust ära kasutades, tahtluse jätta maksuametile vajalikud deklaratsioonid ja dokumendid esitamata ning maksud tasumata, on toime pannud maksukuriteole (KrK § 148-1 lg-s 10) kihutamise.
KrK §-des 148-1 ja 148-4 kirjeldatud teod on kuriteona karistatavad ka KarS § 390 lg 1 järgi, kui nende tegude tulemusel jäi maksudena laekumata 500 000 krooni või enam või kui süüdlasele on sama teo eest kohaldatud väärteokaristust või enne 1. septembrit 2002. a halduskaristust.
Kohtud ei ole tuvastanud, et nimetatud osaühingute ainuomanik oleks täitnud RPvS § 4 lg-st 2 tulenevat kohustust ja määranud osaühingute raamatupidamise eest vastutavaks isikuks kassaatori. Ülaltoodu alusel leiab Riigikohus, et kassaatoril puudus ametiseisund osaühingutes, sest tal puudus õiguspädevus nendes osaühingutes KrK §-s 160 loetletud ülesannete täitmiseks. Seega ei olnud ta ametiisikuks KrK § 160 lg 1 mõttes. Õiguspädevus ja ametiseisund nendes äriühingutes oli vaid juhatuse liikmel ja osanikul, kellel oli volitus täita KrK § 160 lg-s 1 loetletud funktsioone. Samal põhjusel ei saa kassaatorit lugeda isikuks, kes on kohustatud tuludeklaratsiooni esitama. Järelikult ei saa ta vastutada KrK § 148-1 järgi kuriteo täideviimise eest.
Põhjendusel, et osavõtt ei ole võimalik ilma täideviimiseta, jättis maakohus nimetatud episoodi välja ka R. J. süüdistusest. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kuna T. L. süüdistuse vähendamise osas maakohtu otsust ei vaidlustatud, siis ei ole võimalik T. L. süüdistust enam laiendada. Seega puudub OÜ M. K. käibedeklaratsioonide maksuametile esitamata jätmise osas teo täideviija ning sellest tulenevalt ei saa R. J. vastutada sellest teost osavõtjana. (p 14.1)
|
Facebook
X.com