Kohtulahendite liigitus

Kokku: 21| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
4-17-1195/22 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 13.12.2017
Tegevusetusdelikti objektiivses koosseisus tuleb esmalt ära näidata isiku tegutsemiskohustuse alus. Nii on kõik juhatuse liikmed - sõltumata võimalikust tööjaotusest - kohustatud korraldama käibedeklaratsioonide nõuetekohast esitamist. (p 6) Pärast tegutsemiskohustuse aluse tuvastamist tuleb hinnata, kas kohustatud isik on vastavat tegutsemiskohustust rikkunud. Selleks tuleb välja selgitada, kas isiku toimepandud tegu - tegevusetuks jäämine - on vastuolus temalt nõutava teoga. Nõutava teona tuleb konstrueerida konkreetne tegu, mida isik pidi selles olukorras tegema, kuid mille ta jättis tegemata. Juhatuse liikmelt nõutav tegu on tema kohustuste täitmine korraliku ettevõtja hoolega (vt nt ÄS § 187 lg 1). Juhatuse liige on jätnud nõutava teo tegemata ennekõike juhul, kui ta ei ole oma kohustuste täitmisel näidanud üles hoolt, mida mõistlik inimene sellises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks (vt analoogselt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a otsus asjas nr 3-2-1-41-05, p 31; otsus asjas nr 3-2-1-54-17, p 13.1). (p 7) Osaühingu efektiivse juhtimise tagamiseks võivad juhatuse liikmed korraliku ettevõtja hoolsuse raamides kohustusi omavahel jaotada. Sellise tööjaotuse korral rakendub usalduspõhimõte, mille alusel võivad juhatuse liikmed üldjuhul tugineda eeldusele, et jaotatud kohustused saavad nõuetekohaselt täidetud. (p 8) Eelnev aga ei tähenda, et igasugune tööjaotus välistab automaatselt kõigi teiste juhatuse liikmete vastutusele võtmise. Muu hulgas ei saa usalduspõhimõttele tugineda juhul, kui sellise tööjaotuse rakendamine on juba iseenesest vastuolus korraliku ettevõtja hoolsuse standardiga. Samuti ei saa usalduspõhimõttele tugineda näiteks juhul, kui tööjaotuse rakendamise ajal ilmnevad asjaolud, mis annaksid korraliku ettevõtja hoolsusega tegutsevale juhatuse liikmele aluse kahelda jaotatud kohustuse nõuetekohases täitmises. Kui ilmnevad asjaolud, mis viitavad kohustuse mittenõuetekohasele täitmisele, on nõutav, et ka teised juhatuse liikmed, kes korraliku ettevõtja hoolsuse ülesnäitamisel peaksid sellisest asjaolust teadlikud olema, astuksid täiendavaid samme kohustuse nõuetekohase täitmise tagamiseks. Selliste sammude astumata jätmisel on ka teised juhatuse liikmed jätnud tegemata neilt nõutava teo, mistõttu tuleb kõne alla ka nende karistusõiguslik vastutus kohustuse täitmata jätmise eest. (p 9) Kui osaühingu juhatuse liikmed ei ole omavahel kohustusi jaotanud, ei saa juhatuse liige korraliku ettevõtja hoolsuse standardist tulenevalt eeldada, et konkreetse kohustuse täidab omal algatusel mõni teine juhatuse liige. Tööjaotuse puudumisel peavad üldjuhul kõik juhatuse liikmed astuma samme konkreetse kohustuse nõuetekohase täitmise tagamiseks. (p 10)
3-1-1-13-17 PDF Riigikohus 17.04.2017
Oma garandiseisundist tuleneva kaitsekohustuse võib kokkuleppeliselt kellelegi teisele üle anda. Seejuures on vastavasisulisest kokkuleppest olulisem kaitsekohustuse tegelik ehk faktiline üleandmine. (p 8)
3-1-1-3-16 PDF Riigikohus 21.03.2016
KarS § 13 lg 1 sätestab, et isik vastutab tegevusetuse eest, kui ta oli õiguslikult kohustatud tegutsema ehk on nn garant (vt ka RKKK 3-1-1-104-09, p 12). See norm võimaldab moodustada mitteehtsaid tegevusetusdelikte ja annab aluse võtta vastutusele isiku, kes paneb tegevusena formuleeritud süüteo toime seeläbi, et ta jätab tegemata mingi teo, mille ta pidi tegema. (p 14)
3-1-1-45-14 PDF Riigikohus 10.10.2014
Nähtuvalt PS §-st 27 ja PKS § 116 lg-st 2 on vanem kohustatud oma lapse eest hoolitsema. Sellest on tuletatav vanema garandikohustus last tema elu ja tervist ähvardavate ohtude eest kaitsta. Kui isikut süüdistatakse oma lapse surma ettevaatamatus põhjustamises tegevusetusega, tuleb tema süüküsimuse lahendamiseks pärast garandikohustuse tuvastamist objektiivse koosseisu tasandil kontrollida seda, kas süüdistatav käitus oma lapse huvide kaitsmisel nõutava hoolsusega. Hoolsuskohustus tähendab igaühelt nõutava, ühiskonnas vajaliku hoolsuse ülesnäitamist. Isik peab olema piisavalt hoolikas, et tajuda olemasolevat ohtu mingile õigushüvele ja see oht ära tunda. Hoolsus tähendab ka kohustust tunnetada ohtu, tajuda tingimusi, milles viibitakse. Pärast objektiivse hoolsuskohustuse rikkumise tuvastamist tuleb kontrollida hoolsusetu teo tulemusel saabuva tagajärje ettenähtavust ja välditavust. Viimaks tuleb konstrueerida ka nõutav tegevus ning põhjuslik seos nõutava teo tegemata jätmise ja saabunud tagajärje vahel. Vanema kohustus näha ette ja ennetada lapse käitumisest talle endale lähtuvaid ohte sõltub lapse võimest tajuda ja hinnata nii välismaailma tingimusi kui ka omaenda võimeid. Seejuures tuleb arvestada, et normaalse arenguga lapse vaimne võimekus kasvab aja jooksul järk-järgult, kuni laps omandab võime iseseisvalt oma käitumise riske hinnata ja sellest lähtuvalt tegutsemisotsuse vastu võtta. Eelnevast tulenevalt muutub ka vanema garandikohustus: kui alguses ei teadvusta laps endale mistahes välismaailmas objektiivselt eksisteerivat ohtu ja vanemal tuleb tagada lapse pidev järelevalve, siis lapse arenemisega muutub vanema järelevalvekohustus üha väiksemaks kuni viimaks kaob sootuks. Hindamaks kas, millistes olukordades ja millisel määral on konkreetne laps suuteline ümbritsevast maailmast ja omaenese võimetest aru saama, tuleb lähtuda tema senisest käitumisest. Näiteks juhul, kui laps on varem vanema korraldusi üldjoontes järginud ja korduvalt edukalt üksinda kodus olnud, pole vanemal objektiivset alust kodust lahkudes karta, et sel konkreetsel korral kõik nii hästi ei lähe. Kui laps on varem aga vanema keeldudest üle astunud või kui kodune keskkond on mingil põhjusel tavapärasest ohtlikum, võib vanemal olla kohustus astuda lapse elu ja tervise kaitsmiseks täiendavaid samme. KarS § 147 kohaselt loetakse alla 10-aastased isikud arusaamisvõimetuteks vaid karistusseadustiku 10. peatüki 7. jaos sätestatud seksuaalse enesemääramise vastaste kuritegude mõttes. See, et alla 10-aastane laps ei saa veel aru seksuaalsuhete tähendusest ega ole võimeline selleks omapoolset nõusolekut andma, ei anna aga alust järeldada, et ta pole võimeline ka millestki muust aru saama. Eelnevast nähtuvalt pole muudes eluvaldkondades alla 10-aastaste laste arusaamisvõime osas võimalik KarS §-le 147 tugineda. Tänapäeva Eesti ühiskonnas käivad 7-aastased lapsed tihtipeale iseseisvalt koolis ja on ka koolist koju tulles üksinda kodus kuni vanemad töölt saabuvad. Eelnevast tulenevalt on 7-aastase lapse ajutiselt üksinda kodusesse keskkonda jätmine sotsiaalselt adekvaatne tegu.
3-1-1-33-14 PDF Riigikohus 20.06.2014
Kohtupraktikas on tegevuse ja tegevusetuse piiritlemiseks kasutatud nn isikukausaalsuse kriteeriumi, mille rakendamiseks tuleb kaalutava teo ja sellele järgneva tagajärje saabumise ajaks isik mõtteliselt eemaldada. Kui tagajärg saabub ikkagi, ei ole isik ja tema tegu tagajärjega seotud; järelikult on põhjust rääkida tegevusetusest. Kui aga tagajärg jääks saabumata, on see isikuga seotud ja järelikult on tagajärje põhjustanud tema tegevus (vt RKKKo 3-1-1-28-02, p 10 ja 3-1-1-71-02, p 6.2). Teisisõnu saab tegevusest kõneleda siis, kui isik teeb mingi tahtest kantud kehaliigutuse, mis toob kaasa muudatuse välismaailmas. Kui aga isik laseb asjadel minna oma rada ja seega tema ümber toimuvat ei mõjuta, on tegemist tegevusetusega.
Karistusõiguslikku tegutsemiskohustust ei ole võimalik tuletada pelgalt asjaolust, et tsiviilõiguslikult on isikul tekkinud kohustus midagi teha. Õiguslik kohustus KarS § 13 lg 1 tähenduses on normatiivne mõiste, mille olemasolust saab kohtupraktika kohaselt kõneleda kahel juhul: kaitsegarant peab tagama, et tema kaitse all olevat õigushüve ei kahjustataks, valvegarant peab ära hoidma mõne õigushüve kahjustamise tema valve all oleva ohuallika poolt. Varasem tegu saaks garandistaatuse analüüsil olla asjasse puutuv juhul, kui see oleks ohtlik ja õiguslikult hukkamõistetav (nn ingerents; vt otsus asjas nr 3-1-1-104-09, p 12.3). Pelk korteri väljaüürimine ei ole vaadeldav ohtliku ega hukkamõistetava teona. Teatud juhtudel võib valvegarandistaatus tuleneda ka omandist. Omaniku tegutsemiskohustusest saab kõneleda juhul, kui omandist lähtub mingi oht. Nii näiteks peab majaomanik hoolitsema selle eest, et varisemisohtlik maja kokku ei kukuks ja seeläbi inimeste tervisele või võõrale varale kahju ei tekitaks. Korteriomanikul aga ei saa olla pelgalt omandi tõttu kohustust hoida ära seda, et tema korteris kuritegusid toime ei pandaks. Sellist kohustust saaks jaatada vaid juhul, kui korter oleks mingite iseärasuste tõttu teatud kuritegude toimepanemiseks eriti sobiv ja seeläbi käsitatav ohuallikana.
3-1-1-72-13 PDF Riigikohus 04.10.2013
Mitteehtsa tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu tunnus on garandikohustusega isik, nagu nt narkootilise aine käitleja kohustus tema valdusse sattunud ebaseadusliku narkootilise ja psühhotroopse aine üleandmiseks politseiasutusele vastavalt NPALS § 7 lg-le 1. Seepärast tuleb kõigepealt nõuetekohaselt tuvastada süüdistatava garandiseisund, millest tuleneb tema garandikohustus hoida ära tagajärg (KarS § 13 lg 1). Järgmise tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu tunnusena tuleb konstrueerida nõutav tegevus, s.t konkreetne tegu, mida isik pidi tegema, kuid mille ta jättis tegemata (RKKKo 3-1-1-79-10, p-d 24-25). Samuti peaks selline etteheide kajastuma ka süüdistuses.
3-1-1-29-11 PDF Riigikohus 20.04.2011
Kuna PakS § 29 näeb ette karistuse pakendijäätmete taaskasutamise kohustuse täitmata jätmise eest, kujutab see endast ehtsat tegevusetusdelikti ja väär on tõstatada küsimust, kas selle sätte järgi saab karistada isikut, kelle tegu saab pidada tegevuseks KarS § 12 lg 2 mõttes.
3-1-1-79-10 PDF Riigikohus 29.11.2010
Näidanud ära arsti hoolsusetu käitumise KarS § 119 mõttes ning sellega seotud objektiivse ettenähtavuse, sisustatakse seejärel hoolsusetus tegevusetusdelikti tähenduses. Mitteehtsa tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu tunnus on garandikohustusega isik. Seepärast tuleb kõigepealt nõuetekohaselt tuvastada süüdistatava garandiseisund, millest tuleneb tema garandikohustus hoida ära tagajärg (KarS § 13 lg 1).
Kui on tuvastatud garandiseisund, siis järgmise tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu tunnusena tuleb konstrueerida nõutav tegevus, s.t konkreetne tegu, mida isik pidi tegema, kuid mille ta jättis tegemata. Tervishoiuteenuse ebakvaliteetse osutamisega ettevaatamatusest ja tegevusetusega raske tervisekahjustuse tekitamise asjades piisaks muude eelduste esinemisel isiku vastutusele võtmiseks ka sellest, kui kohus tuvastab, et õiguspärane alternatiivkäitumine ehk siis nõutav tegu oleks vähendanud ohtu ja kannatanu oleks võinud pääseda kergemalt.
3-1-1-89-10 PDF Riigikohus 19.11.2010
KOKS § 66^2 lg-s 1 kirjeldatud teoalternatiiv, s.t koormise täitmata jätmine, seisneb tegevusetuses.
3-1-1-85-10 PDF Riigikohus 02.11.2010
MKS
Kriminaalasja lahendamisel tuleb alati otsustada, kas kuritegu on toime pandud tegevuse või tegevusetusega. Tagajärjedelikti puhul tuleb tuvastada vahetult tagajärje saabumisele eelnev tegu. Ei ole võimalik, et selline vahetult tagajärjele eelnev tegu on ühtlasi nii tegevus kui tegevusetus (RKKKo 3-1-1-71-02, p 6.2.) Teo toimepanija hilisem passiivseks jäämine ei muuda delikti tegevusetusdeliktiks (RKKKo 3-1-1-117-05 p 14). On oluline, kas konkreetse teo raskuspunkt oli tegevusel või tegevusetusel (RKKKo 3-1-1-117-05 p 14 ja 3-1-1-4-08, p 14).
3-1-1-57-10 PDF Riigikohus 27.10.2010
Et varjamine KarS § 306 lg 1 tähenduses kujutab endast üldjuhul tegevust, saab isikule varjamist tegevusetusega ette heita üksnes KarS § 13 lg 1 tähenduses. KarS § 13 lg 1 ja § 306 lg 1 järgi mitteehtsa tegevusetusdelikti eest ei saa võtta vastutusele isikut, kelle tegu seisneb kuriteo asetleidmise asjaolude kohta tõepäraste andmete avaldamata jätmises. Kuriteo asjaoludest vaikimine võib olla karistatav vaid ehtsaks tegevusetusdeliktiks oleva KarS § 307 lg 1 järgi. Kuna kuriteo asjaolude avaldamata jätmine kujutab endast kuriteost mitteteatamist KarS § 307 lg 1 tähenduses, siis on nimetatud karistusnorm KarS § 306 lg 1 suhtes käsitatav kui lex specialis.
3-1-1-72-10 PDF Riigikohus 27.09.2010
Kelmuse puhul ei muuda kasu tekkida laskmine (selle pidev suurenemine) süüdlase tegu veel tegevusetuseks. Aktiivse teoga kulgema pandud põhjuslikkusesse sekkumata jätmine ei muuda tegu tegevusetuseks.
3-1-1-104-09 PDF Riigikohus 04.01.2010
LKS
Seaduses kirjeldatud tagajärjena KarS § 13 lg 1 mõttes ei tule mõista kitsalt tagajärge materiaalse delikti tähenduses. Vastutuse kehtestamine tegevusetusega toimepandud tagajärjedelikti katse eest on põhjendatav eeskätt asjaoluga, et sel teel asetas isik õigusvaenulikku tahet väljendava käitumisega ohtu süüteokoosseisuga kaitstava õigushüve ehk tõi kaasa ohtlikus olukorras väljenduva tagajärje. Eelnevast lähtuvalt tuleb "seaduses kirjeldatud tagajärjena" KarS § 13 lg 1 mõttes mõista seaduses kirjeldatud koosseisupärase sündmuse aset leidmist. Tegevusetuse eest saab vastutada vaid selline isik, kes on õiguslikult tegutsemiseks kohustatud, s.o on garant (vt nt RKKKo nr 3-1-1-28-02, p 10). Garandikohustus võib tekkida mitmel alusel. Erinevatel alustel tekkivad garandiseisundid saab nende omapära arvestades liigitada kahte gruppi. Kui nn kaitsegarant peab tagama, et tema kaitse all olevat õigushüve ei kahjustataks, siis valvegarant peab ära hoidma mõne õigushüve kahjustamise tema valve all oleva ohuallika poolt. Valvegarandiseisundi võib tekkida isiku varasemast õigusvastasest käitumisest e ingerentsist (vt nt RKKKo nr 3-1-1-13-07, p 8). Sotsiaalselt aktsepteeritavalt käitunud isiku karistamist tegevusdeliktist niigi sisuliselt märksa vähemtäpselt määratletud mitteehtsa tegevusetusdelikti eest ei saa pidada põhjendatuks.
3-1-1-60-09 PDF Riigikohus 21.09.2009
Tegevusetusdelikti puhul tuleb süüdistuses ja kohtuotsuses näidata ja põhistada nõutavat tegu ning selle objektiivset eeldatavust. Erinevalt põhideliktist, kus põhjusliku seose tuvastamiseks tuleb näidata, et isiku käitumise äramõtlemisel katkeks tagajärjeni viinud kausaalahel, tuleb tegevusetusdelikti korral põhjuslikkus tuvastada põhimõtteliselt teisiti. Tegevusetusdelikti puhul tuleb tuvastada hüpoteetiline põhjuslikkus, ehk kas nõutava teo aset leidmisel jäänuks tagajärg saabumata. Riigikohus on selgitanud, et põhjuslik seos teo tegemata jätmise ja tagajärje vahel tähendab tegevusetusdelikti puhul seda, et kindla teadmisega külgneva tõenäosusega saab väita, et tagajärg ei oleks saabunud, kui nõutav tegu juurde mõelda (vt RKKKo nr 3-1-1-80-06; nr 3-1-1-90-06; nr 3-1-1-13-07; nr 3-1-1-4-08).
3-1-1-43-08 PDF Riigikohus 26.09.2008
Tegevusetusdelikti puhul peab teokirjeldusest nähtuma konkreetse füüsilise isiku kohustus nõutava teo tegemiseks, nõutav tegu, mille ta tegemata jättis, samuti see, millises vormis oli täidetud subjektiivne koosseis (RKKKo nr 3-1-1-84-07, RKKKo nr 3-1-1-4-06, RKKKo 3-1-1-9-05).
3-1-1-4-08 PDF Riigikohus 31.03.2008
Tegevusetusdelikti puhul tuleb süüdistuses ja kohtuotsuses näidata ja põhistada nõutavat tegu ja selle eeldatavust (vt RKKKo nr 3-1-1-80-06, p 6.1). Muu hulgas tuleb tegevusetusdelikti koosseisus tuvastada hüpoteetiline põhjuslikkus ehk kas nõutava tegutsemise korral oleks tagajärg - kahju - jäänud saabumata.
3-1-1-13-07 PDF Riigikohus 04.06.2007
Süüdistades isikut tegevusetuses, tuleb konstrueerida nõutav tegu, näidates ära, milline oleks olnud kohustusele vastav käitumine. Samuti tuleb kontrollida, kas nõutav tegu on objektiivselt eeldatav, s.t kas isikul oleks olnud võimalik teha nõutav tegu (vt RKKKo nr 3-1-1-90-06).
3-1-1-90-06 PDF Riigikohus 20.11.2006
Süüdistades isikut tegevusetuses, tuleb konstrueerida nõutav tegu, näidates ära, milline oleks olnud kohustusele vastav käitumine. Samuti tuleb kontrollida, kas nõutav tegu on objektiivselt eeldatav, s.t kas isikul oleks olnud võimalik teha nõutav tegu. Süülise vastutuse põhimõttest tulenevalt ei ole mõeldav isiku karistamine selle eest, et ta ei tegutsenud, kui tal ei olnudki võimalik talle pandud kohustust täita (vt RKKKo nr 3-1-1-80-06).
3-1-1-80-06 PDF Riigikohus 06.10.2006
Tegevusetusdelikti puhul ei ole süüteokoosseis täidetud üksnes sellega, et isik ei tegutsenud, vaid süülise vastutuse põhimõttest lähtuvalt tuleb välja selgitada see, kas isik oleks saanud teisiti käituda. See tähendab, et süüdistades isikut tegevusetuses, tuleb konstrueerida nõutav tegu, näidates ära, milline oleks olnud kohustusele vastav käitumine. Samuti tuleb kontrollida, kas nõutav tegu on objektiivselt eeldatav, s.t kas isikul oleks olnud võimalik teha nõutav tegu. Süülise vastutuse põhimõttest tulenevalt ei ole mõeldav isiku karistamine selle eest, et ta ei tegutsenud, kui tal ei olnudki võimalik talle pandud kohustust täita.
3-1-1-117-05 PDF Riigikohus 10.04.2006
Avalik üleskutsumine vihkamisele või vägivallale kestab seni kaua, kui teo toimepanija kontrollib tema edastatava sõnumi kättesaadavust avalikkusele. Selline kontrollivõimalus võib säilida ka pärast sotsiaalset vaenu õhutavat sõnumit kandva teksti Internetti ülespanemist, seda eeskätt juhul, kui tekst on pandud üles Interneti kodulehele, millele isikul on vaba voli iseseisvalt infot üles panna ja maha võtta. Eelnev ei tähenda, et etteheidetav tegu esineks üheaegselt nii tegevuse kui tegevusetuse vormis. Hilisem passiivseks jäämine ei muuda delikti tegevusetusdeliktiks, kuivõrd teo raskuspunkt oli aktiivsel tegevusel - tekstide ülespanekul Interneti kodulehele.

Kokku: 21| Näitan: 1 - 20