https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 30| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-22-3234/49 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 24.10.2024

Olukorras, kus isikut süüdistatakse KarS § 3811 lg 2 järgi raamatupidamisdokumentide varjamises, ei saa rääkida ümberpööratud tõendamiskoormusest ja riiklikul süüdistajal lasub kohustus esitada küllaldased tõendid selle kohta, milles varjamine ja seisnes. (p 13)


Raamatupidamisdokumentide varjamine KarS § 3811 mõttes võib seisneda ka dokumentide üle andmata jätmises isikule, kellel on õigus dokumentidega tutvuda, kui toimepanijal on kohustus dokumendid esitada. (p 14)


KarS § 3811 on formaalne delikt, mille üheks tunnuseks on rikkumise ulatus: see peab olema selline, et ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist on mõistliku objektiivse kõrvaltvaataja jaoks oluliselt raskendatud. Isiku süüditunnistamine KarS § 3811 järgi ei eelda selle tuvastamist, et ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist olnuks raskendatud mõnel konkreetsel isikul. Hinnata tuleb vaid seda, kui tähtsad olid varjatud dokumendid raamatupidamisandmestiku kui terviku seisukohalt. Olulisest raskendamisest KarS § 3811mõttes ei saa rääkida siis, kui raamatupidamisdokumentatsioon on ka varjatud dokumentideta piisav, hindamaks raamatupidamiskohustuslase varalist seisundit olulises osas õigesti. (p 15)


Enese mittesüüstamise privileegi (PS § 22 lg 3 ja EIÕK art 6) on rikutud ka siis, kui isikut sunnitakse karistuse ähvardusel ise üle andma dokumente olukorras, kus ei ole välistatud, et teda võidakse nende dokumentide alusel süüdistada kuriteo toimepanemises. Seejuures ei sõltu õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile isiku formaalsest menetlusseisundist ega sellest, kas nende asjaolude osas, mille kohta isikult tõendeid nõutakse, on kriminaalmenetlust alustatud. Samuti ei luba enese mittesüüstamise privileeg kasutada kriminaalmenetluses süüdistatava vastu tõendeid, mis on saadud temalt teises menetluses karistuse ähvardusel. Tegemist on põhimõttega, mis kehtib üldjuhul alati, kui kriminaalmenetluses soovitakse süüdistatava vastu kasutada tõendit, mille ta oli sunnitud mõnes teises menetluses karistusähvardusel ise välja andma. (p-d 19 ja 22)

Olukorras, kus kehtib piisavalt selge keeld kasutada kriminaalmenetluses tõendina isiku vastu teavet, mille see isik on teises menetluses karistuse ähvardusel ise välja andnud, ei vabasta teabe süüstav iseloom isikut tavaliselt teabe andmise kohustusest ega selle rikkumise korral karistusest. Sellest reeglist on küll erandeid, näiteks kui seadus näeb ette õigusliku aluse keelduda iseennast (või lähedast) süüstava teabe andmisest. (p 23) Tõendi kriminaalmenetluses kasutamise keeld, mis võtab isikult õiguse jätta mingis teises menetluses teabe andmise kohustus enesesüüstamise vältimiseks täitmata, võib seaduse asemel tuleneda ka hästi väljakujunenud ühemõttelisest kohtupraktikast. (p 25)


Ei ole võimalik väita, et kohtupraktika tagas keskmisele mõistlikule isikule juba enne PankrS § 85 lg 4 jõustumist 1. veebruaril 2021 piisava selguse ja kindluse, et teavet, mida ta annab pankrotimenetluses, ei tohi kasutada kriminaalmenetluses tõendina tema vastu. Seega oli isikul enne 1. veebruari 2021 üldjuhul ka enese mittesüüstamise privileegil rajanev õigus jätta teda kuriteos süüstav teave pankrotimenetluses esitamata. (p-d 26–29)


Lepingulisele kaitsjale alusetute kaitseväidete esitamise eest makstud tasu ei arvata KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu hulka ja seda ei hüvitata süüdistatavale ka tema õigeksmõistmise korral. (p 32)

1-22-2429/42 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 01.04.2024

Ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud osas, milles süüdistatav jäeti apellatsioonimenetluses ristküsitlemata. Kassaatori argumendid EIÕK artikli 6 lg-s 1 ja KrMS § 34 lg 1 p-s 1 sätestatud õiguste rikkumisest on alusetud. Süüdistatav kuulati üle maakohtu 9. novembri 2022. a istungil. Tema ristküsitlemisel osales ka kaitsja, kes kasutas esmasküsitlemise õigust. Asjaolu, et kassaatori hinnangul tegi kohus süüdistatava ütlustest ebaõiged järeldused, ei anna alust nõuda süüdistatava uut ülekuulamist. (p 19)


Kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes on käsitatav seegi, kui tõendamisraskusi hakatakse ületama oletustega, millele ei tohi aga kohtuotsust rajada. Esilekerkivate selgete tõendamisraskuste korral tuleb in dubio pro reo-põhimõttest (KrMS § 7 lg 3) juhindudes kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. (Vt nt RKKKo nr 1-20-3306/139, p-d 15 ja 18.) (p 38)


Tegevusetuse eest saab KarS § 13 lg 1 järgi vastutada vaid selline isik, kes on õiguslikult tegutsemiseks kohustatud (garant) (nt RKKKo nr 1-20-3847/398, p 41). Tegevusetuse korral peab süüdistuses olema sisustatud garandikohustus koos õigusliku aluse ja nõutava, kuid tegemata jäetud tegevusega (RKKKo nr 1-15-2666/492, p 13). A. M-ile esitatud süüdistus ei sisalda tema garandikohustust, selle õiguslikku alust ega ka tegevust, mida ta pidi tegema, aga ei teinud. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. Seda sõltumata kriminaalasjas kogutud tõendite sisust. (Vt RKKKo nr 1-17-3371/311, p 66; RKKKo nr 3-1-1-59-16, p-d 21 ja 30) (p 23)


Asjaõigusseaduse (AÕS) § 33 lg 1 järgi on valdaja isik, kelle tegeliku võimu all asi on. Sama sätte lg 2 järgi on otsene valdaja isik, kes valdab asja rendi-, üüri-, hoiu-, pandi- või muu selletaolise suhte alusel, mis annab talle õiguse teise isiku asja ajutiselt vallata. Teine isik on aga kaudne valdaja. Kohtupraktikas on leitud, et erinevalt tsiviilõiguslikust käsitlusest ei hõlma valdaja mõiste karistusõiguses AÕS § 33 lg-s 2 nimetatud kaudset valdajat, kui viimasel puudub faktiline võim asja üle ja soov seda võimu teostada ehk kellel on valitsemissoov (vt RKKKo nr 3-1-1-40-12, p 9). Eelnevast võib järeldada, et üldjuhul ei ole üürileandja valdajaks KarS § 201 tähenduses. (p 27)

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 883 järgi kohustub hoiulepinguga üks isik (hoidja) hoidma teise isiku (hoiuleandja) poolt temale üle antud vallasasja ja hoidmise lõppemisel selle hoiuleandjale tagastama. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 9 lg-s 1 sätestatut arvestades saab hoiukohustusest rääkida juhul, kui pooled on vahetanud tahteavaldusi, millest järeldub soov sõlmida hoiuleping. Hoiusuhte tekkimiseks peab hoiuleandja hoidjale üle andma asja valduse (nt autovõtmete, dokumentide üleandmise vm viisil tegeliku võimu tagamise kaudu) või peavad pooled lepingus ette nägema hoidja vastutuse asja valvamise või säilimise eest. Keskendudes hoiulepingu sõlmimise põhjendamisel üksnes huvile asja hoidmise vastu, ei ole see piisav tõendamaks tahet sõlmida kõrvuti üürilepinguga ka hoiuleping. (RKTKo nr 3-2-1-43-16, p 15) (p 29)


Riigikohtu 5. detsembri 2014. a otsuses nr 3-1-1-52-14 selgitati, et ebaseaduslikkus omastamiskoosseisu mõttes puudub, kui käsutamistegu pannakse toime vara omaniku nõusolekul. Sealjuures loeti omaniku nõusolekuks see, kui käsutustehingu tegi juhatuse liige, kes oli samal ajal ka osaühingu ainuosanik. Väär on aga eeltoodu alusel samastada äriühingu ja (ainu)osaniku vara. AÕS § 6 lg 2 teise lause kohaselt ei saa juriidiline isik ega juriidilise isiku vara kuuluda teistele isikutele. Vaidlusaluses kriminaalasjas ei ole kohtud tuvastanud tehingut, millega moodulmaja oleks läinud väidetava kannatanu omandisse. Üksnes asjaolust, et isik oli nii laenuandja kui ka laenu saajast äriühingu ainuosanik, ei saa tema omandiõigust ega äriühingu vara koosseisu muutust järeldada. (p 42)

KrMS § 37 lg 1 kohaselt on kannatanuks füüsiline või juriidiline isik, kelle vastu oli menetletav kuritegu suunatud. KarS § 201 esimese teoalternatiivi järgi kaitstavaks õigushüveks on omandi hulka kuuluv vallasasi. (p 43)


Kohtupraktikas räägitakse tegevusest siis, kui isik teeb mingi tahtest kantud kehaliigutuse, mis toob kaasa muudatuse välismaailmas. Kui aga isik laseb asjadel minna oma rada ja seega tema ümber toimuvat ei mõjuta, on tegemist tegevusetusega. (p 22)

1-23-6360/9 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 14.03.2024

Karistusseaduse blanketti sisustav norm on olemuslikult süüteokoosseisu lahutamatu ja täisväärtuslik osa (vt nt RKKKm nr 3-1-1-55-16, p 8). (p 15)


Looma piinamine ja/või talle järjepidevate kannatuste põhjustamine on ühtaegu ka julm, väljendades põhimõttelist ja erilist hoolimatust, ükskõiksust ning tundetust looma kui teise elusolendi tervise, heaolu ja kannatuste suhtes. See aga tähendab, et kui looma piinatakse ehk talle tekitatakse suurt valu või kauakestvaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi, on reegeljuhul tegemist looma suhtes julmal viisil lubamatu teo toimepanemisega KarS § 264 lg 1 p 3 mõttes. (p 16)


Juhul, kui keegi peaks olema vahetuks tunnistajaks looma julmale väärkohtlemisele omaniku poolt, on tal õigus toimuvasse KarS §-s 29 sätestatud piirides sekkuda. (p 18)

1-20-3487/398 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 29.01.2024

Kui süüdistusaktis on kirjeldatud tegevusetusdeliktis süüdimõistmiseks kohustuslikud elemendid (nõutav tegu ja tegutsemiskohustuse alus), siis pole süüdistusakti muutmine vajalik olukorras, kus kohus asub süüdistuse raskuspunkti osas prokuratuurist erinevale seisukohale. (p 40)


Nõukogu keskne ülesanne on juhatuse üle järelevalve teostamine (ÄS § 316 lg 1), mille peamine eesmärk on kaitsta äriühingu vara ja huve. Makseasutusel on lisaks kohustus kaitsta oma klientide vara (MERAS § 78 lg 1). Makseasutuse nõukogul ja selle liikmetel tekib kaitsegarandina tegutsemise kohustus, kui nimetatud õigushüved on ohus. (p 45)

Kui nõukogu esimees jääb mingil põhjusel passiivseks, on nõukogu liikmel õigus (ja äriühingu tegevuse seisukohast olulistel juhtudel ka kohustus) koosolek ise kokku kutsuda. (p 48)


Kui äriühingu valitud ärimudeliga kaasneb suurem rahapesu risk, siis on makseasutuse juhatusel ning juhatuse tegevuse üle järelevalvet teostaval nõukogul nimetatud juhul valvegarandina tegutsemise kohustus, s.o kohustus äriühingust lähtuv rahapesu oht minimeerida. (p 47)


Rahapesu on blanketne ja alternatiivaktiline süüteokoosseis. Süüdistuses tuleb määratleda, millisele RahaPTS § 4 lg 1 p-des 1–3 loetletud rahapesu teoalternatiivile või -alternatiividele süüdistatavate käitumine vastab. (p-d 26, 28)


Märkides asjakohaseks teoalternatiiviks RahaPTS § 4 lg 1 p 1 tuleb kohtul analüüsida, kas süüdistatavatele etteheidetavas käitumises esinevad kõik selle teokoosseisu kohustuslikud elemendid. (p 29)

(Teo toimepanemise ajal kehtinud) RahaPTS § 4 lg-s 1 kasutatud sõnastus kui on teada osutab isiku kindlale teadmisele raha kuritegeliku päritolu osas (KarS § 16 lg 3), mis tuleb eraldi tuvastada. (p 31)

(Teo toimepanemise ajal kehtinud) RahaPTS § 4 lg 1 p 1 eeldab, et teo toimepanija tegutseb eesmärgiga (KarS § 16 lg 2) varjata vara ebaseaduslikku päritolu või abistada kuritegelikus tegevuses osalenud isikut. See tuleb eraldi tuvastada. (p 33)

Äriühingu ja selle klientide vara ning huvide kaitse pole õigushüved, mis kuuluksid rahapesu süüteokoosseisu kaitsealasse. (p 45)

Makseasutuse tegevusega kaasneb rahapesu ja terrorismi rahastamise risk. Rahapesu riski suurus sõltub mh valitud strateegiast ja ärimudelist. Mitteresidentidest klientide puhul võib olla keeruline selgitada välja rahapesu tõkestamiseks olulisi andmeid, mis omakorda suurendab rahapesu riski. (p 46)


Lähtuvalt kriminaalasja tehioludest tuleb vara usaldamisena mõista juurdepääsu äriühingu kontodele, kus asus makseasutusele usaldatud klientide vara, ja õigust (pädevust) äriühingu esindajana kontosid käsutada. (p 52)


Kui maakohtu otsus on nõuetekohaselt põhjendamata ja ringkonnakohus jätab selle kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tähelepanuta ning võtab osa maakohtu otsuse ebaselged, mitteammendavad ja vastuolulised järeldused omakorda aluseks oma otsuse tegemisel, siis on ka ringkonnakohus rikkunud kohtuotsuse põhistamise nõudeid (RKKKo nr 3-1-1-41-12, p 9.2). (p 35)

4-23-1254/19 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 28.12.2023

KeÜS § 221 sätestab juriidilise isiku nimel tegutseva organi või füüsilise isiku vastutuse sättes selgelt loetletud seadustest ning nende seadustega reguleeritavate valdkondade Euroopa Liidu määrustest tulenevate kohustuste täitmiste eest. Teisisõnu viitab KeÜS § 221 konkreetsetele keskkonnakaitsele suunatud (valdkonnaspetsiifilistele) normidele, mille eesmärk on keskkonnahäiringute vähendamine. Maakohtu seisukoht, et KeÜS § 221 sätestab pelgalt selles nimetatud isikute üldise hoolsuskohustuse, ei ole seega põhjendatud. (p 11)

Olukorras, kus juriidilisele isikule pandud kohustuste täitmine on ka juriidilise isiku organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja seadusest tulenev kohustus ning seadusandja on näinud ette füüsilise isiku süüteovastutuse sellise kohustuse täitmata jätmise eest, ei ole välistatud õiguslikult tegutsema kohustatud füüsilise isiku karistamine. (p 14)


KeÜS § 221 nimetab kohustatud isikutena juriidilise isiku organi liiget, juhtivtöötajat ja pädevat esindajat. Riigikohus on lugenud KarS § 14 lg 1 tähenduses pädevaks esindajaks, s.t füüsiliseks isikuks, kelle süütegu saab omistada juriidilisele isikule, töötaja, kes pani toime õigusrikkumise oma tööülesandeid täites ja oma töökohustuste piires tegutsedes (RKKKo nr 4-23-270/23, p 13). Pädevaks esindajaks KeÜS § 221 mõttes on muu hulgas töötaja, kes jättis tööandja nimel tegutsedes täitmata tööstusheite seadusest tuleneva kohustuse. (p 13)


KarS § 13 kohaselt vastutab isik tegevusetuse eest, kui ta oli õiguslikult kohustatud tegutsema. Viidatud norm võimaldab moodustada mitteehtsaid tegevusetusdelikte ja annab aluse võtta vastutusele isiku, kes paneb tegevusena formuleeritud süüteo toime seeläbi, et ta jätab tegemata mingi teo, mille ta pidi tegema (RKKKo nr 3-1-1-3-16, p 14). (p 9)

1-20-8694/55 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 04.11.2022

Lapsevanem on lapse suhtes kaitsegarant. Kui lapsevanem peab vähemalt võimalikuks ja möönab (KarS § 16 lg 2), et keegi väärkohtleb tema last, ent jätab tarvitusele võtmata tema käsutuses olevad abinõud (edasise) kuriteo ärahoidmiseks, võib ta KarS § 13 lg 1 kohaselt vastutada sellele kuriteole kaasaaitamise (KarS § 22 lg 3) eest ja/või KarS § 171 lg 1 järgi. Legaliteedipõhimõte nõuab, et selliste asjaolude ilmnedes kontrollib riik võimalikku kuriteo toimepanemist. (p 36)


KarS §-s 133 sätestatud vastumeelsel teol, milleks kannatanut sunnitakse, peab olema majanduslik iseloom. Teisisõnu peab tegemist olema seda laadi teoga, mis tüüpiliselt pannakse toime just tulu teenimiseks, ehkki konkreetsel juhul võib toimepanijal selline eesmärk ka puududa. Kõnesoleva süüteokoosseisu kohaldamine ei sõltu sellest, kas toimepanija taotles teost majanduslikku kasu ehk kas tal oli seesugune eesmärk, küll aga sellest, missugune on kannatanu jaoks vastumeelsete kohustuste olemus. (p-d 53 ja 54)


Vt. RKKKo nr -1-17-1629/44 p-d 19 ja 29. (p 33)


KrMS § 331 lg 2, § 340 lg 1 ja § 340 lg 4 p 1 kohaselt on ringkonnakohtul keelatud teha apellandi (lubatava) taotluse piiridest väljudes niisugune lahend, mille tulemusena muutub süüdistatava olukord õiguslikult või faktiliselt raskemaks. Sellise juhtumiga on mh tegemist siis, kus isik tunnistatakse apellatsiooni piiridest väljudes süüdi maakohtu otsusega võrreldes täiendava raskendava koosseisutunnuse järgi. Isiku süü suurus oleneb ka süüteo asjaoludest, sh sellest, mitu kvalifitseerivat koosseisutunnust ta täitis. Järelikult tähendab mõne kvalifitseeritud koosseisutunnuse lisamine isiku olukorra raskendamist ka juhul, kui sellega ei kaasne raskema karistuse mõistmist. (p 38)


Vt. RKKKo nr 3-1-1-36-15, p 7 ja RKKKo nr 3-1-1-11-15, p 12.2. (p 42)


Kui kannatanule määrati riigi õigusabi KrMS § 41 lg 31 p 1 alusel, kohaldatakse sellises asjas riigi õigusabi osutava advokaadi tasule koefitsienti 1,5. (p 62)

1-19-5641/62 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 17.03.2022

Selleks, et kaitsegarant vastutaks KarS § 118 lg 1 p-de 1–7 järgi tegevusetuse eest, ei pea ta olema ise tahtlikult põhjustanud seda tervisekahjustust, mille edasine kulg tema kaitstavat inimest negatiivselt mõjutab. Nii võib lapsevanem, kes jätab enda vigastada saanud lapse kohase abita, vastutada sellest vigastusest tingitud (raske) tüsistuse eest, olenemata sellest, kas ta tekitas algse vigastuse (nt kogemata) ise või tegi seda sootuks keegi teine (nt laps ise). Teisisõnu piisab KarS § 118 lg 1 p-de 1–6 puhul tegevusetuse korral tahtluse jaatamiseks sellestki, kui garant leiab juba kahjustatud kaitstava isiku n-ö eest. Kui ta sellisel juhul saab viimase olukorrast aru ning mõistab tema tervise kahjustumise edasist süvenemist (tahtluse intellektuaalne element), kuid jääb siiski tegevusetuks, mõistes samal ajal enda tegevusetuse võimalikke tagajärgi, mööndes neid (tahtluse voluntatiivne element), on tegemist kaudse tahtlusega. Kolleegium selgitab veel, et kaudset tahtlust ei välista seegi, kui need tagajärjed on samal ajal garandile isegi vastumeelsed. (p 10)


Kaitsegarandi tegutsemiskohustuse tekkimiseks ei ole tarvis seda, et garant oleks kaitstavat isikut ähvardava ohuolukorra ise loonud. Hoolimata sellest, kes – ja kas üldse keegi – vastutab ohu tekkimise eest, on kaitsegarandi kohustus muu hulgas teha kõik mõistlikult võimalik, et kaitstava isiku olukord (KarS §-s 118 sätestatud süüteo puhul tervis) olemasoleva ohu tõttu täiendavalt ei kahjustuks. (p 14)


Juhul, kui organismi talitlusse sekkumine, mille hulka kuulub ka ravi võimaldamisel tegevusetuks jäämine, mõjutab organismi viisil, mis kulgeb n-ö silmale nähtamatult, ja/või kui ettevõetava sekkumise ambitsiooniks on teise inimese tervise kaalukas mõjutamine (nt mõnest raskekujulisest haigusest vabanemine, aga ka selle kontrolli all hoidmine), sarnaneb selline toimimine juba spetsiifilisi teadmisi ja oskusi nõudva tervishoiuteenusega. Selle osutamine eeldab aga teatud kvaliteeti. Kui sellise teise inimese tervisesse sekkumise, sh ka tegevusetuks jäämise, tagajärjeks peaks olema tervisekahjustus, on sellise kontrollimatu riski loomine ja kulgeda laskmine tunnismärkideks, millele toetuvalt on alust tõstatada tõsiselt võetav kahtlus kaudse tahtluse esinemisest toimepanija käitumises (vt RKKKo nr 3-1-1-76-16, p 20). (p 17)


Riigikohtu praktikas on järjepidevalt rõhutatud, et süüdistatava teotahtlus tuleb teha kindlaks rangelt teo toimepanemise hetke seisuga. Selle arusaamaga haakuvalt on KarS § 118 lg 1 punkte 1–7 puudutavas praktikas selgitatud, et kõnealuse sätte järgi saab rääkida vaid sellise isiku vastutusest, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (KarS § 121) vastav tagajärg. Järelikult ei saa isiku käitumises KarS § 118 lg 1 p-de 1–7 realiseeritusest rääkida juhul, kui isik ei kahjustanud objektiivselt kannatanu tervist või kui tal puudus tahtlus tervisekahjustuse tekitamiseks. Oluline on seejuures, et toimepanija tahtlus hõlmaks teo toimepanemise hetkel just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni. Riigikohtu kõnealune praktika on aga võrsunud kohtuasjadest, kus süüdistatavale heideti ette aktiivset käitumist, s.o teodelikti (vt RKKKo nr 1-17-105/35, RKKKo nr 1-16-6512/64, RKKKo nr 1-17-5883/77, RKKKo nr 1-19-4422/107). (p 8)

Need seisukohad ei ole üheselt ülekantavad tegevusetusdeliktile, s.o juhule, mil isikule heidetakse ette tegevusetuks jäämist. Iseenesest on ka tegevusetuse korral tahtluse sisustamine samane teodeliktiga, st st kaudsest tahtlusest (KarS § 16 lg 4) saab tegevusetuse korral kõneleda vaid juhul, kui garant küll kindlalt ei tea, et tema tegevusetuks jäämine põhjustab koosseisupärase tagajärje, kuid ta peab selle saabumist võimalikuks (intellektuaalne element) ning möönab seda (voluntatiivne element) (vt ka RKKKo nr 1-20-6496/139, p 19). Oluline on aga eristada tahtluse tuvastamise aega – tegevusetuse korral tuvastatakse tahtlus selle hetke seisuga, mil garandil oli õiguslik kohustus (vt KarS § 13 lg 1) ja ka võimalus veel edukalt tegutseda (RKKKo nr 3-1-1-13-07, p 10) tema poolt ära tuntud kahjuliku tagajärje ärahoidmise nimel. Tahtlust tagajärje suhtes saab jaatada seega igal ajahetkel, mil kaitsegarant saab vähemalt kaudse tahtluse tähenduses aru, et temalt õiguslikult oodatav ja nõutav sekkumine võib veel hoida ära tema kaitsealust kahjustava tagajärje saabumise, kuid ta ei tee seda. (p 9)

1-15-2666/492 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 11.12.2020

Alates 1. jaanuarist 2015 kehtivas redaktsioonis eeldab KarS § 209 teisele isikule varalise kahju tekitamist tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil (vt ka RKKKo 1-13-5173/196, p 16.1). Varalise kasu saamine ehk süüdlase varalise seisu paranemine ei ole kelmuse koosseisutegu, vaid see tunnus kirjeldab tagajärge. KarS § 209 varem kehtinud redaktsioonis nimetatud varalise kasu saamine pidi olema kannatanu või kolmanda isiku eksimusse viimise tõttu tehtud varakäsutuse tagajärg. Selline varakäsutus ei ole käsitatav petja käitumisaktina (teona), vaid üksnes selle käitumisakti (pettusliku tegevuse või tegevusetuse) tagajärjel välismaailmas toimunud muudatusena. (RKKKo 3-1-1-72-10, p 12.) (p 11)

Kelmuse puhul ei muuda kasu tekkida laskmine (selle pidev suurenemine) süüdlase tegu veel tegevusetuseks - s.t sarnaselt teiste süütegudega ei muuda aktiivse teoga kulgema pandud põhjuslikkusesse sekkumata jätmine tegu tegevusetuseks (vt RKKKo 3-1-1-72-10, p 14). (p 13)

Enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 209 järgi oli kelmus lõpuleviidud, kui varaline õigus oli süüdlasele üle läinud, kehtiva KarS § 209 järgi tuleb kelmus lugeda lõpuleviiduks kannatanule kahju tekkimisega. (p 15)


Varalise kasu saamine ehk süüdlase varalise seisu paranemine ei ole kelmuse koosseisutegu, vaid see tunnus kirjeldab tagajärge. KarS § 209 varem kehtinud redaktsioonis nimetatud varalise kasu saamine pidi olema kannatanu või kolmanda isiku eksimusse viimise tõttu tehtud varakäsutuse tagajärg. Selline varakäsutus ei ole käsitatav petja käitumisaktina (teona), vaid üksnes selle käitumisakti (pettusliku tegevuse või tegevusetuse) tagajärjel välismaailmas toimunud muudatusena. (RKKKo 3-1-1-72-10, p 12.) (p 11)


Tegevusetuse korral peab süüdistuses olema sisustatud garandikohustus koos õigusliku aluse ja nõutava, kuid tegemata jäetud tegevusega (nt RKKKo 3-1-1-72-13, p 12). (p 13)

Kelmuse puhul ei muuda kasu tekkida laskmine (selle pidev suurenemine) süüdlase tegu veel tegevusetuseks - s.t sarnaselt teiste süütegudega ei muuda aktiivse teoga kulgema pandud põhjuslikkusesse sekkumata jätmine tegu tegevusetuseks (vt RKKKo 3-1-1-72-10, p 14). (p 13)


Süüteole kaasaaitamisena (KarS § 22 lg 3) hinnatakse tegevust, mis on küll kausaalseoses saabunud tagajärjega, kuid millel puudub teovalitsemise kvaliteet (nt RKKKo 3-1-1-93-05, p 10). Kaasaaitamine nagu kaastäideviiminegi on võimalik kuni teo faktilise lõpuleviimiseni (nt RKKKo 3-1-1-75-11, p 7). (p 15)

1-17-7111/81 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 10.10.2019

KarS § 123 järgi karistatakse teise inimese eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamise ja jätmise eest. See on suvalise teokirjeldusega koosseis, mille esimest osategu – teise inimese eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamine – saab panna toime ka tegevusetusega. KarS § 13 lg 1 järgi vastutab isik tegevusetuse eest, kui ta oli õiguslikult kohustatud tegutsema ehk ta oli garant. Kõnealune norm annab võimaluse võtta vastutusele isiku, kes paneb süüteo toime seeläbi, et ta jätab tegemata mingi teo, mille ta pidi tegema. (RKKKo 3-1-1-3-16, p 14). (p 9)

Füüsilise isiku vastutust tegevusetusdelikti eest ja temal lasunud tegutsemiskohustust ei saa aprioorselt sisustada vaid asjaolu kaudu, et ta oli samal ajal äriühingu juhatuse liige. KarS § 123 igaühedelikt, mille võib toime panna iga süüvõimeline isik mistahes käitumisaktiga. Sellega haakuvalt on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas tegevusetusdelikti kontekstis eristatud ühelt poolt kõigile inimestele omistatavat üldist (üldinimlikku) hoolsuskohustust, mille aluseks on eeskätt moraalinormid ja tavad, ning teiselt poolt mingis konkreetses valdkonnas tegutsevalt (ameti)isikult nõutavat ja valdavalt õigusnormidega sätestatud spetsiaalset hoolsuskohustust. Igaühedelikti korral seisnebki hoolsuskohustust rikkuv tegu üldise ehk üldinimliku hoolsuskohustuse rikkumises (nn sotsiaaladekvaatsuse eiramises), mida võivad küll konkretiseerida ja täiendada ka mõnes spetsiifilisemas tegutsemisvaldkonnas omaksvõetud käitumistavad ning standardid. (RKKKo 3-1-1-136-05, p 15). Analoogselt on ka tsiviilõiguses kehtestatud üldine hoolsus- ja käibekohustus, mis tuleneb tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-s 138 sätestatud hea usu põhimõttest ning mille järgi peab isik õigusi teostades ja kohustusi täites tegema üldise käibekohustuse tõttu kõik mõistliku selleks, et teistel isikutel ei tekiks kahju (RKTKo 3-2-1-48-15, p 24). (p 11)

Lisaks seaduses otsesõnu sätestatud kohustusele võib garandiseisund tekkida ka nn üldinimliku hoolsuskohustuse alusel, mille üheks väljenduseks on hooldus- või abistamiskohustuse ülevõtmine. Seejuures tuleb eristada õiguslikku kohustust võtta üle teise isiku hooldamine ja hooldamise faktilist ülevõtmist, kusjuures mõõduandev on neist just viimane. Teisisõnu tekib kaitsegarandikohustus ka isikul, kes võtab teise inimese hooldamise kohustuse faktiliselt üle, olenemata sellest, kas ta oli selleks õiguslikult kohustatud (nt hoolduslepingu tühistuse korral). (p 12)

Hoolsuskohustuse sisustamisel tuleb arvestada ka konkreetsetes tegevusvaldkondades kehtivate põhimõtetega, mis võivad isiku käitumiskohustust täiendada ja konkretiseerida. Hooldekodu pidaja peab arvestama, et teenuse sihtrühm on suure tõenäosusega keskmisest halvema tervisega, haavatavam ning ilmselt teatud juhtudel võimetu end ise võimalike ohtude eest kaitsma. Niisiis on hooldekodu pidaja üldine hoolsuskohustus spetsiifilisest sihtgrupist ja tegutsemisalast johtuvalt ulatuslikum tavapärasest üldinimlikust hoolsuskohustusest. (p 14)

Garandiseisundist tuleneva kaitsekohustuse saab kokkuleppeliselt kellelegi teisele üle anda. Sellisel juhul on vastavasisulisest kokkuleppest veelgi olulisem kaitsekohustuse tegelik ehk faktiline üleandmine. (RKKKo 3-1-1-13-17, p 8). Tööjaotus ei välista teiste isikute (kelle ülesandeks asjassepuutuv kohustus tööjaotuse kohaselt ei olnud) vastutusele võtmist. (Vt RKKKo 4-17-1195/22, p 9.) (p 18)

KarS §-s 123 sätestatud ohtu asetamise koosseis lähtub arusaamast, et kannatanu elu või tervist ohustav potentsiaalne kahju kui tagajärg ei saabunud. Kui selline kahjulik tagajärg (inimese surm või tervisekahjustus) aga siiski realiseerub, on KarS §-s 123 sätestatud koosseis hõlmatud tagajärjedeliktiga. Seega olukorras, kus tagajärg (kannatanu surm) saabus, tuleks süüdistatavate tegu tahtluse olemasolul sõltuvalt selle ulatusest kvalifitseerida kas KarS § 113 või KarS § 118 lg 1 p-de 1, 7 järgi, tahtluse puudumisel aga surma ettevaatamatu põhjustamisena KarS § 117 järgi. (p 20)


Kassatsioonimenetluses tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud (vt RKKKo 3-1-1-6-16, p 36). (p 22)

Selleks, et kohus saaks kontrollida valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, on kaitsja kohustatud esitama koos kaitsjatasu hüvitamise taotlusega kohtule ka dokumendid selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud (RKKKo 3-1-1-14-14, p 1067). (p 23)

Kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu (KrMS § 175 lg 2). Osutatud sätte mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks. (Vt RKKKm 3-1-1-63-13, p 23 ja RKKKm 3-1-1-22-17, p 59.) (p 24)

Valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele. Ei ole välistatud, et riik täidab süüdistatava menetluskulude hüvitamise nõude mõne muu isiku pangakontole. Selleks tuleb esitada konkreetne taotlus, mida saab teha üksnes hüvitise saamiseks õigustatud isik (või tema seaduslik esindaja). (RKKKm 1-17-9149/80, p 15.) (p 25)

4-17-1195/22 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 13.12.2017

Juhatuse liikmete karistusõiguslikku vastutust ei saa automaatselt tuletada vaid asjaolust, et juhatus on jätnud teatud kohustuse täitmata. Nimelt tulenevalt individuaalvastutuse põhimõttest eeldab ka juhatuse liikme karistusõiguslikule vastutusele võtmine tema teo koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süü tuvastamist (KarS § 2 lg 2). (p 5)

Eeltoodu valguses on tööülesannete jaotus (või selle puudumine) väärteoasja lahendamiseks oluline faktiline asjaolu, mis tuleb järelikult märkida teokirjeldusse ja tõendada asja arutamise käigus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. septembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-43-08, p 9.2 ja otsus asjas nr 3-1-1-137-04, p 19). Praeguses asjas on maakohtu poolt juhatuse liikmete tööülesannete jaotuse (või selle puudumise) välja selgitamata jätmine käsitatav olulise menetlusõiguse rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes, mis toob kaasa maakohtu lahendi tühistamise. (p 11)


Tegevusetusdelikti objektiivses koosseisus tuleb esmalt ära näidata isiku tegutsemiskohustuse alus. Nii on kõik juhatuse liikmed - sõltumata võimalikust tööjaotusest - kohustatud korraldama käibedeklaratsioonide nõuetekohast esitamist. (p 6)

Pärast tegutsemiskohustuse aluse tuvastamist tuleb hinnata, kas kohustatud isik on vastavat tegutsemiskohustust rikkunud. Selleks tuleb välja selgitada, kas isiku toimepandud tegu - tegevusetuks jäämine - on vastuolus temalt nõutava teoga. Nõutava teona tuleb konstrueerida konkreetne tegu, mida isik pidi selles olukorras tegema, kuid mille ta jättis tegemata. Juhatuse liikmelt nõutav tegu on tema kohustuste täitmine korraliku ettevõtja hoolega (vt nt ÄS § 187 lg 1). Juhatuse liige on jätnud nõutava teo tegemata ennekõike juhul, kui ta ei ole oma kohustuste täitmisel näidanud üles hoolt, mida mõistlik inimene sellises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks (vt analoogselt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a otsus asjas nr 3-2-1-41-05, p 31; otsus asjas nr 3-2-1-54-17, p 13.1). (p 7)

Osaühingu efektiivse juhtimise tagamiseks võivad juhatuse liikmed korraliku ettevõtja hoolsuse raamides kohustusi omavahel jaotada. Sellise tööjaotuse korral rakendub usalduspõhimõte, mille alusel võivad juhatuse liikmed üldjuhul tugineda eeldusele, et jaotatud kohustused saavad nõuetekohaselt täidetud. (p 8)

Eelnev aga ei tähenda, et igasugune tööjaotus välistab automaatselt kõigi teiste juhatuse liikmete vastutusele võtmise. Muu hulgas ei saa usalduspõhimõttele tugineda juhul, kui sellise tööjaotuse rakendamine on juba iseenesest vastuolus korraliku ettevõtja hoolsuse standardiga. Samuti ei saa usalduspõhimõttele tugineda näiteks juhul, kui tööjaotuse rakendamise ajal ilmnevad asjaolud, mis annaksid korraliku ettevõtja hoolsusega tegutsevale juhatuse liikmele aluse kahelda jaotatud kohustuse nõuetekohases täitmises. Kui ilmnevad asjaolud, mis viitavad kohustuse mittenõuetekohasele täitmisele, on nõutav, et ka teised juhatuse liikmed, kes korraliku ettevõtja hoolsuse ülesnäitamisel peaksid sellisest asjaolust teadlikud olema, astuksid täiendavaid samme kohustuse nõuetekohase täitmise tagamiseks. Selliste sammude astumata jätmisel on ka teised juhatuse liikmed jätnud tegemata neilt nõutava teo, mistõttu tuleb kõne alla ka nende karistusõiguslik vastutus kohustuse täitmata jätmise eest. (p 9)

Kui osaühingu juhatuse liikmed ei ole omavahel kohustusi jaotanud, ei saa juhatuse liige korraliku ettevõtja hoolsuse standardist tulenevalt eeldada, et konkreetse kohustuse täidab omal algatusel mõni teine juhatuse liige. Tööjaotuse puudumisel peavad üldjuhul kõik juhatuse liikmed astuma samme konkreetse kohustuse nõuetekohase täitmise tagamiseks. (p 10)

3-1-1-13-17 PDF Riigikohus 17.04.2017

See, et sama tagajärje võis põhjustada mitme isiku koosseisupärane käitumine, annab aluse kontrollida tagajärje omistamist neile kõikidele, kuid ei vabasta ühtki töötervishoiu- või tööohutusnõuete rikkujat vastutusest. (p 5)


KarS §-s 197 kirjeldatud kuriteo subjekt on isik, kellel oli kohustus järgida või korraldada/tagada töötervishoiu- või tööohutusnõuete täitmist ja kelle tegevuse (nõuete ebatäpse täitmise) või tegevusetuse (nõuete täitmata jätmise) tõttu saabus koosseisuline tagajärg. See, et sama tagajärje võis põhjustada mitme isiku koosseisupärane käitumine, annab aluse kontrollida tagajärje omistamist neile kõikidele, kuid ei vabasta ühtki töötervishoiu- või tööohutusnõuete rikkujat vastutusest. (p 5)

Kui töökohal töötavad samal ajal vähemalt kahe tööandja töötajad ja üks tööandja korraldab töid, vastutab see tööandja TTOS § 12 lg 3 alusel töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse eest. Kui töid korraldav tööandja puudub, sõlmivad tööandjad nähtuvalt TTOS § 12 lg-st 31 kirjaliku kokkuleppe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse ning tööandjate vastutuse kohta. Kui kokkulepet ei ole sõlmitud, vastutavad tööandjad kahju tekkimise korral solidaarselt. Seejuures tähendab ühistegevus TTOS § 12 lg 4 kohaselt seda, et ühistegevuses osalevad tööandjad kooskõlastavad oma tegevuse ohtlike olukordade vältimiseks ning teavitavad üksteist ja oma töötajaid või töökeskkonnavolinikke ohtudest, mis ühisel töökohal töötamisega võivad kaasneda, ning tagavad, et nende tegevus ei ohusta teisi töötajaid. TTOS § 12 lg 31 räägib tööandjate solidaarsest vastutusest ja reguleerib seega eeskätt tsiviilõiguslikku vastutust töötervishoiu- ja tööohutusnõuete rikkumisega tekitatud kahju eest. Eeltoodust nähtub siiski, et kui töökohal töötavad mitme tööandja töötajad ja ükski tööandja ei korralda töökohal tervikuna kogu töö tegemist, siis muude kokkulepete puudumisel on kõik tööandjad ühiselt kohustatud tagama omavahelise koostöö toimimise ja tööohutuse. (p 6)

Töötervishoiu- ja tööohutusnõuete täitmist ehituses reguleerib Vabariigi Valitsuse 8. detsembri 1999. a määrus nr 377 „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses“. Selle määruse § 3 lg 1 kohaselt vastutavad ehitise omanik ja ehitusettevõtja ehitustööde tegemise ajal selle eest, et ehitustöö ei ohustaks ehitusplatsil töötavaid ega seal viibivaid isikuid. Nähtuvalt sama paragrahvi 2. lõike esimesest lausest vastutab ehitustöö ohutuse eest ühisel ehitusplatsil peatöövõtja. Määruse § 11 p 2 kohaselt on ühine ehitusplats see, kus töötavad samal ajal või järjestikku kahe või enama tööandja töötajad või füüsilisest isikust ettevõtjad, ning peatöövõtja on määruse § 11 p-st 6 nähtuvalt ehitusettevõtja, keda ehitise omanik on määranud juhtima ja korraldama ehitustöid ehitusplatsil. Kui peatöövõtjat ei ole määratud, sõlmivad tööandjad määruse § 3 lg 2 teise lause kohaselt kirjaliku kokkuleppe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse ning tööandjate vastutuse kohta. Kokkuvõtlikult on kohustused töötervishoiu- ja tööohutusalaste nõuete järgimisel ühisel ehitusplatsil reguleeritud sarnaselt töötervishoiu ja tööohutuse seaduses sätestatud üldise korraga juhul, kui töökohal töötavad mitme tööandja töötajad. (p 7)


Oma garandiseisundist tuleneva kaitsekohustuse võib kokkuleppeliselt kellelegi teisele üle anda. Seejuures on vastavasisulisest kokkuleppest olulisem kaitsekohustuse tegelik ehk faktiline üleandmine. (p 8)


Kuigi Riigikohus ei või KrMS § 363 lg 5 kohaselt seda teha, on ta KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui faktiliste asjaolude tuvastamisel on rikutud kriminaalmenetlusõigust (vt nt RKKKo nr 3-1-1-33-08, p 8 ja RKKKo nr 3-1-1-91-16, p 8). (p 9)

3-1-1-3-16 PDF Riigikohus 21.03.2016

KarS § 13 lg 1 sätestab, et isik vastutab tegevusetuse eest, kui ta oli õiguslikult kohustatud tegutsema ehk on nn garant (vt ka RKKK 3-1-1-104-09, p 12). See norm võimaldab moodustada mitteehtsaid tegevusetusdelikte ja annab aluse võtta vastutusele isiku, kes paneb tegevusena formuleeritud süüteo toime seeläbi, et ta jätab tegemata mingi teo, mille ta pidi tegema. (p 14)


Eksimine deliktistruktuuri elementide käsitlemise järjekorra nõude vastu ei ole siiski kohtulahendi tühistamist tingiv kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, kui deliktistruktuuri üksikute elementide analüüs ise on materiaalõiguslikult veatu. (p 9)


Hädaseisundi jaatamiseks on kõigepealt tarvis tuvastada hädaolukord: mingi õigushüve peab olema vahetus ohus või seda peab ähvardama vahetult eesseisev oht. (p 20)


Osa tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine kujutab endast väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist VTMS § 150 lg 2 mõttes (RKKK 3-1-1-77-14, p 7). Ühtlasi saab kooskõlas VTMS § 150 lg-ga 2 oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks pidada seda, kui maakohus ei järgi VTMS § 123 lg-s 2 sätestatud väärteo täies ulatuses arutamise nõuet (RKKK 3-1-1-2-16, p d 9–10). (p 21)


KPS § 231 lg 1 v.r koosseisutegu on kala püüdmine. Kala püüdmist tuleb defineerida kui kala püüdja poolt kala üle tegeliku võimu hankimist. (p 12)

Sellise võimu hangib isik võrku merre pannes: hetkel, mil kalad võrku ujuvad, on nad tavamõistes tõesti kinni püütud. Siiski ei täida isik seeläbi veel KPS § 231 lg 1 v.r objektiivset koosseisu, s.o tegemist ei ole lõpuleviidud kala püüdmisega kalapüügiseaduse tähenduses. Nimelt ei ole isikul kontrolli selle üle, millised kalad vees olevasse kalapüüginõuetele vastavasse võrku ujuvad. On paratamatu, et võrku võib jääda kinni ka selliseid kalu, mida püüda ei tohi. Seega tegutseb isik võrku vette heites lubatud riski piires, mistõttu ei saa talle kala üle tegeliku võimu hankimist võrgu vette viskamise teel karistusõiguslikult ette heita (nn normatiivse omistamise kohta vt nt RKKK 3-1-1-87-15, p 12 ja 3-1-1-23-13, p 6). Samal põhjusel ei saa isikule ette heita võrgu veest väljatõmbamist ega püügivahendi paati asetamist. Ka nende tegude puhul on paratamatu, et isik teostab tegelikku võimu sellistegi kalade üle, mida püüda ei tohi. (p 13)

Et lestad on paadis olles oma loomulikust elukeskkonnast väljas, on KPS § 231 lg-ga 1 v.r kaitstud õigushüve vahetult ohustatud, mistõttu tuleb nad viivitamata ehk võimalikult kiiresti merre tagasi toimetada (vt mõiste "viivitamata" kohta ka RKKK 3-1-1-37-14, p 17). (p 15)

Ehkki ei KPS § 20 lg 2 v.r (keelunorm) ega KPS § 231 lg 1 v.r (karistusnorm) ei räägi sellest, kas kalapüüdmise keelu objekt on elus või surnud kala, on tagasilaskmiskohustuse all silmas peetud üksnes elusat kala. Seda eeskätt seetõttu, et KPS § 20 lg 3 v.r keelas heita tagasi vette eluvõime kaotanud kalu. Samuti sätestas KPS § 1 v.r, et seadus on suunatud kala- ja veetaimevarude jätkusuutliku kasutamise tagamisele lähtuvalt kohuseteadliku kalanduse põhimõtetest. Kalavarude jätkusuutliku kasutamise eesmärki on aga võimalik saavutada üksnes elusate kalade abil. (p 26)

3-1-1-45-14 PDF Riigikohus 10.10.2014

Nähtuvalt PS §-st 27 ja PKS § 116 lg-st 2 on vanem kohustatud oma lapse eest hoolitsema. Sellest on tuletatav vanema garandikohustus last tema elu ja tervist ähvardavate ohtude eest kaitsta. Kui isikut süüdistatakse oma lapse surma ettevaatamatus põhjustamises tegevusetusega, tuleb tema süüküsimuse lahendamiseks pärast garandikohustuse tuvastamist objektiivse koosseisu tasandil kontrollida seda, kas süüdistatav käitus oma lapse huvide kaitsmisel nõutava hoolsusega. Hoolsuskohustus tähendab igaühelt nõutava, ühiskonnas vajaliku hoolsuse ülesnäitamist. Isik peab olema piisavalt hoolikas, et tajuda olemasolevat ohtu mingile õigushüvele ja see oht ära tunda. Hoolsus tähendab ka kohustust tunnetada ohtu, tajuda tingimusi, milles viibitakse. Pärast objektiivse hoolsuskohustuse rikkumise tuvastamist tuleb kontrollida hoolsusetu teo tulemusel saabuva tagajärje ettenähtavust ja välditavust. Viimaks tuleb konstrueerida ka nõutav tegevus ning põhjuslik seos nõutava teo tegemata jätmise ja saabunud tagajärje vahel.

Vanema kohustus näha ette ja ennetada lapse käitumisest talle endale lähtuvaid ohte sõltub lapse võimest tajuda ja hinnata nii välismaailma tingimusi kui ka omaenda võimeid. Seejuures tuleb arvestada, et normaalse arenguga lapse vaimne võimekus kasvab aja jooksul järk-järgult, kuni laps omandab võime iseseisvalt oma käitumise riske hinnata ja sellest lähtuvalt tegutsemisotsuse vastu võtta. Eelnevast tulenevalt muutub ka vanema garandikohustus: kui alguses ei teadvusta laps endale mistahes välismaailmas objektiivselt eksisteerivat ohtu ja vanemal tuleb tagada lapse pidev järelevalve, siis lapse arenemisega muutub vanema järelevalvekohustus üha väiksemaks kuni viimaks kaob sootuks. Hindamaks kas, millistes olukordades ja millisel määral on konkreetne laps suuteline ümbritsevast maailmast ja omaenese võimetest aru saama, tuleb lähtuda tema senisest käitumisest. Näiteks juhul, kui laps on varem vanema korraldusi üldjoontes järginud ja korduvalt edukalt üksinda kodus olnud, pole vanemal objektiivset alust kodust lahkudes karta, et sel konkreetsel korral kõik nii hästi ei lähe. Kui laps on varem aga vanema keeldudest üle astunud või kui kodune keskkond on mingil põhjusel tavapärasest ohtlikum, võib vanemal olla kohustus astuda lapse elu ja tervise kaitsmiseks täiendavaid samme.

KarS § 147 kohaselt loetakse alla 10-aastased isikud arusaamisvõimetuteks vaid karistusseadustiku 10. peatüki 7. jaos sätestatud seksuaalse enesemääramise vastaste kuritegude mõttes. See, et alla 10-aastane laps ei saa veel aru seksuaalsuhete tähendusest ega ole võimeline selleks omapoolset nõusolekut andma, ei anna aga alust järeldada, et ta pole võimeline ka millestki muust aru saama. Eelnevast nähtuvalt pole muudes eluvaldkondades alla 10-aastaste laste arusaamisvõime osas võimalik KarS §-le 147 tugineda.

Tänapäeva Eesti ühiskonnas käivad 7-aastased lapsed tihtipeale iseseisvalt koolis ja on ka koolist koju tulles üksinda kodus kuni vanemad töölt saabuvad. Eelnevast tulenevalt on 7-aastase lapse ajutiselt üksinda kodusesse keskkonda jätmine sotsiaalselt adekvaatne tegu.

3-1-1-33-14 PDF Riigikohus 20.06.2014

Bordelli pidamiseks ruumi rentimine ei kuulu kvalifitseerimisele kupeldamisena KarS § 1332 alusel. Süüdistuse esitamise ajal kehtinud KarS § 2681 lg 1 rääkis prostitutsioonile kaasaaitamisest "ruumi andmisega". VÕS § 339 järgi kohustub rendilepinguga üks isik (rendileandja) andma teisele isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja; rentnik aga on kohustatud maksma selle eest tasu (renti). Ruumi mistahes muus eraõiguslikus vormis (nt tasuta kasutada andmine või üürimine) bordelli pidamiseks kasutada andmine oleks paigutatav KarS § 1332 alla juhul, kui seadusandaja oleks normatiivse termini „rentimine" asemel kasutanud üldkeelde kuuluvat sõnastust nagu kuni 14. aprillini 2012. a kehtinud KarS §-s 2681 või kõnelenud näiteks "kasutada lubamisest". Rentimine tegevusetusega ei ole võimalik.


Karistusõiguslikku tegutsemiskohustust ei ole võimalik tuletada pelgalt asjaolust, et tsiviilõiguslikult on isikul tekkinud kohustus midagi teha. Õiguslik kohustus KarS § 13 lg 1 tähenduses on normatiivne mõiste, mille olemasolust saab kohtupraktika kohaselt kõneleda kahel juhul: kaitsegarant peab tagama, et tema kaitse all olevat õigushüve ei kahjustataks, valvegarant peab ära hoidma mõne õigushüve kahjustamise tema valve all oleva ohuallika poolt.

Varasem tegu saaks garandistaatuse analüüsil olla asjasse puutuv juhul, kui see oleks ohtlik ja õiguslikult hukkamõistetav (nn ingerents; vt otsus asjas nr 3-1-1-104-09, p 12.3). Pelk korteri väljaüürimine ei ole vaadeldav ohtliku ega hukkamõistetava teona. Teatud juhtudel võib valvegarandistaatus tuleneda ka omandist. Omaniku tegutsemiskohustusest saab kõneleda juhul, kui omandist lähtub mingi oht. Nii näiteks peab majaomanik hoolitsema selle eest, et varisemisohtlik maja kokku ei kukuks ja seeläbi inimeste tervisele või võõrale varale kahju ei tekitaks. Korteriomanikul aga ei saa olla pelgalt omandi tõttu kohustust hoida ära seda, et tema korteris kuritegusid toime ei pandaks. Sellist kohustust saaks jaatada vaid juhul, kui korter oleks mingite iseärasuste tõttu teatud kuritegude toimepanemiseks eriti sobiv ja seeläbi käsitatav ohuallikana.


Alates 1. septembrist 2011 kehtiva KrMS § 268 lg 6 järgi võib kohus mõista süüdistatava süüdi ka raskema kuriteokoosseisu järgi kui see, mis on ära toodud süüdistuses. Samuti on prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel ringkonnakohtu pädevuses KrMS § 340 lg 4 kohaselt süüdistatava raskemas kuriteos süüdimõistmine või õigeksmõistetu süüdimõistmine, kui sellega ei väljuta süüdistuse piiridest.

3-1-1-72-13 PDF Riigikohus 04.10.2013

Midasolaam on kantud sotsiaalministri 18. mai 2005. a määrusega nr 73 kinnitatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja nr IV. NPALS § 4 lg 5 kohaselt võib IV nimekirjas loetletud aineid ja neid sisaldavaid ravimeid välja vedada ainult psühhotroopsete ainete käitlemise õigust omav isik. Väljaveoks on vajalik Sotsiaalministeeriumi või Ravimiameti poolt antav ühekordne kindlaks määratud kehtivusajaga väljaveoluba (NPALS § 2 p 5), kui isiklikuks tarbimiseks lubatud kogused ületavad sotsiaalministri määrusega kehtestatud ülempiiri (RavS § 25 lg-d 1 ja 4). Sotsiaalministri 18. veebruari 2005. a määrusega nr 31 kehtestatud "Ravimiameti eriluba nõudva kauba sisse- ja väljaveo ning ravimite isiklikuks tarbimiseks kaasavõtmise või posti teel saatmise tingimused ja kord, erilubade vormid ning Ravimiameti eriluba nõudvate kaupade loetelu" § 8 lg 41 kohaselt võib isik, kelle püsiv elukoht on Eestis ja kes soovib sõita teise Schengeni konventsiooniosalise riigi territooriumile, võtta narkootilisi või psühhotroopseid aineid kaasa reisi kestuse ajaks vajaminevas koguses, kuid mitte enam kui 30-päevaseks raviks. Iga kaasasoleva arsti retsepti järgse narkootilise või psühhotroopse aine kohta peab kaasas olema Ravimiameti poolt väljastatud tunnistus.


KarS § 184 lg 1 järgi on karistatav narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine. Aine käitlemise ebaseaduslikkus on objektiivse koosseisu normatiivne tunnus, mis seisneb narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ja nende lähteainete seaduse (NPALS) § 3 lg 1 kohase loa puudumises kõnealuste ainete käitlemiseks. Muuhulgas on KarS § 184 lg 1 kooseisu välistava loana NPALS § 3 lg 1 tähenduses tegemist siis, kui arst on isikule välja kirjutanud narkootilise ainet sisaldava ravimi retsepti või teinud raviasutuses ettekirjutuse sellise ravimi manustamiseks. Juhul kui narkootilist või psühhotroopset ainet sisaldav ravim on omandatud seaduslikult, ei muutu selle valdus ravimit tarvitamata jättes ebaseaduslikuks. Seadusest aga ei nähtu kohustust seaduslikult omandatud narkootilist või psühhotroopset ainet sisaldava ravimi äratarvitamiseks, tagastamiseks või hävitamiseks. Nii näiteks panevad ravimiseaduse (edaspidi RavS) § 35 lg 1 ja § 37 lg 2 kohustuse kõlbmatute ravimite vastuvõtmiseks ja hävitamiseks nende käitlejale RavS § 3 tähenduses, s.o ravimite tootjatele, tarnijatele ja müüjatele. Seega on ebaõige ringkonnakohtu seisukoht, et narkootilist ainet sisaldava ravimi tarvitamisõpetuse kohaselt tarvitamata jätmine ja selle kogumine on käsitletav narkootilise aine ebaseadusliku käitlemisena KarS § 184 lg 1 tähenduses.

Midasolaam on kantud sotsiaalministri 18. mai 2005. a määrusega nr 73 kinnitatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja nr IV. NPALS § 4 lg 5 kohaselt võib IV nimekirjas loetletud aineid ja neid sisaldavaid ravimeid välja vedada ainult psühhotroopsete ainete käitlemise õigust omav isik. Väljaveoks on vajalik Sotsiaalministeeriumi või Ravimiameti poolt antav ühekordne kindlaks määratud kehtivusajaga väljaveoluba (NPALS § 2 p 5), kui isiklikuks tarbimiseks lubatud kogused ületavad sotsiaalministri määrusega kehtestatud ülempiiri (RavS § 25 lg-d 1 ja 4). Sotsiaalministri 18. veebruari 2005. a määrusega nr 31 kehtestatud "Ravimiameti eriluba nõudva kauba sisse- ja väljaveo ning ravimite isiklikuks tarbimiseks kaasavõtmise või posti teel saatmise tingimused ja kord, erilubade vormid ning Ravimiameti eriluba nõudvate kaupade loetelu" § 8 lg 41 kohaselt võib isik, kelle püsiv elukoht on Eestis ja kes soovib sõita teise Schengeni konventsiooniosalise riigi territooriumile, võtta narkootilisi või psühhotroopseid aineid kaasa reisi kestuse ajaks vajaminevas koguses, kuid mitte enam kui 30-päevaseks raviks. Iga kaasasoleva arsti retsepti järgse narkootilise või psühhotroopse aine kohta peab kaasas olema Ravimiameti poolt väljastatud tunnistus.


Mitteehtsa tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu tunnus on garandikohustusega isik, nagu nt narkootilise aine käitleja kohustus tema valdusse sattunud ebaseadusliku narkootilise ja psühhotroopse aine üleandmiseks politseiasutusele vastavalt NPALS § 7 lg-le 1. Seepärast tuleb kõigepealt nõuetekohaselt tuvastada süüdistatava garandiseisund, millest tuleneb tema garandikohustus hoida ära tagajärg (KarS § 13 lg 1). Järgmise tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu tunnusena tuleb konstrueerida nõutav tegevus, s.t konkreetne tegu, mida isik pidi tegema, kuid mille ta jättis tegemata (RKKKo 3-1-1-79-10, p-d 24-25). Samuti peaks selline etteheide kajastuma ka süüdistuses.


Vastavalt süüteomenetlusõiguse üldpõhimõtetele on süüteoetteheite puhul tõendamiskoormus riigil ning süütuse presumptsioonist tulenevalt ei pea süüdistatav enda süütust tõendama. Seega tuleb võistlevas kohtumenetluses prokuratuuril tõendada narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise ebaseaduslikkus. Samuti peab kohus lähtuma arsti väljakirjutatud retsepti eeldatavast õiguspärasusest. Kui süüteoasjas ei ole tuvastatud retsepte väljastanud arstide ebaseaduslik käitumine, siis ei saa pelgalt isikult ravimite leidmise fakti pinnalt talle omistada nende ebaseaduslikku omandamist ega valdamist KarS § 184 lg 1 tähenduses.


Eluline usutavus on küll üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume aga mitte iseseisev tõend KrMS § 63 lg 1 tähenduses. KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Seejuures ei või tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 kohus võtta endale süüdistaja rolli ja asuda täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega (RKKKo 3-1-1-10-11, p 26). Kriminaalmenetluse seadustiku § 211 lg 2 kohaselt selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur kohtueelses menetluses välja kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud. Kohus ei saa asuda elulise usutavuse kriteeriumiga heastama prokuratuuri tegematajätmisi tõendite kogumisel. Tuginedes kaitseväidete elulisele ebausutavusele olukorras, kus kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõendid ei kinnita süüteo toimepanemist, pöörab kohus tõendamiskoormise ümber ja loeb kuriteokoosseisu tõendatuks seetõttu, et süüdistatav ei suutnud veenvalt tõendada, et ta omandas ravimi seaduslikult. Selliselt toimides läks kohus vastuollu süütuse presumptsiooni põhimõttega ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.


Tuginedes kaitseväidete elulisele ebausutavusele olukorras, kus kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõendid ei kinnita süüteo toimepanemist, pöörab kohus tõendamiskoormise ümber ja loeb kuriteokoosseisu tõendatuks seetõttu, et süüdistatav ei suutnud veenvalt tõendada, et ta omandas ravimi seaduslikult. Selliselt toimides läks kohus vastuollu süütuse presumptsiooni põhimõttega ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.


Vastavalt süüteomenetlusõiguse üldpõhimõtetele on süüteoetteheite puhul tõendamiskoormus riigil ning süütuse presumptsioonist tulenevalt ei pea süüdistatav enda süütust tõendama. Seega tuleb võistlevas kohtumenetluses prokuratuuril tõendada narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise ebaseaduslikkus. Samuti peab kohus lähtuma arsti väljakirjutatud retsepti eeldatavast õiguspärasusest. Kui süüteoasjas ei ole tuvastatud retsepte väljastanud arstide ebaseaduslik käitumine, siis ei saa pelgalt isikult ravimite leidmise fakti pinnalt talle omistada nende ebaseaduslikku omandamist ega valdamist KarS § 184 lg 1 tähenduses.

Tuginedes kaitseväidete elulisele ebausutavusele olukorras, kus kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõendid ei kinnita süüteo toimepanemist, pöörab kohus tõendamiskoormise ümber ja loeb kuriteokoosseisu tõendatuks seetõttu, et süüdistatav ei suutnud veenvalt tõendada, et ta omandas ravimi seaduslikult. Selliselt toimides läks kohus vastuollu süütuse presumptsiooni põhimõttega ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.


Vastavalt süüteomenetlusõiguse üldpõhimõtetele on süüteoetteheite puhul tõendamiskoormus riigil ning süütuse presumptsioonist tulenevalt ei pea süüdistatav enda süütust tõendama. Seega tuleb võistlevas kohtumenetluses prokuratuuril tõendada narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise ebaseaduslikkus. Samuti peab kohus lähtuma arsti väljakirjutatud retsepti eeldatavast õiguspärasusest. Kui süüteoasjas ei ole tuvastatud retsepte väljastanud arstide ebaseaduslik käitumine, siis ei saa pelgalt isikult ravimite leidmise fakti pinnalt talle omistada nende ebaseaduslikku omandamist ega valdamist KarS § 184 lg 1 tähenduses.

Eluline usutavus on küll üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume aga mitte iseseisev tõend KrMS § 63 lg 1 tähenduses. KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Seejuures ei või tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 kohus võtta endale süüdistaja rolli ja asuda täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega (RKKKo 3-1-1-10-11, p 26). Kriminaalmenetluse seadustiku § 211 lg 2 kohaselt selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur kohtueelses menetluses välja kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud. Kohus ei saa asuda elulise usutavuse kriteeriumiga heastama prokuratuuri tegematajätmisi tõendite kogumisel. Tuginedes kaitseväidete elulisele ebausutavusele olukorras, kus kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõendid ei kinnita süüteo toimepanemist, pöörab kohus tõendamiskoormise ümber ja loeb kuriteokoosseisu tõendatuks seetõttu, et süüdistatav ei suutnud veenvalt tõendada, et ta omandas ravimi seaduslikult. Selliselt toimides läks kohus vastuollu süütuse presumptsiooni põhimõttega ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.

3-1-1-29-11 PDF Riigikohus 20.04.2011

Väärteomenetluse seadustiku § 30 lg 1 p-st 1 tulenevalt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Menetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise kriteeriumid saab tuletada kriminaalmenetlusõigusest (RKKKo 3-1-1-146-03, p 8 ja 3-1-1-105-09, p 11). KrMS §-s 202 kriminaalasja menetlejale antud õigus lõpetada menetlus otstarbekuse tõttu on käsitatav kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas (RKKKo 3-1-1-85-04, p-d 15 ja 3-1-1-9-07, p 9.3). Otstarbekuse kaalutlusel võib menetluse lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist.


Vastavalt äriseadustiku § 180 lg-le 2 ei ole osaühingu juhatuse liikmete arv piiratud. Seega on mõeldav, et osaühingul on palju juhatuse liikmeid, kelle kõigi ülekuulamine ei pruugi mingi asjaolu tõendatuse seisukohalt midagi uut juurde anda. Kui juba üks juhatuse liige annab tõendamiseseme asjaolu kohta ammendavaid ütlusi ja menetleja oma siseveendumuse kohaselt neid usub, saabki seda asjaolu lugeda tõendatuks VTMS § 2 ja KrMS § 60 lg 2 mõttes.


Kuna PakS § 29 näeb ette karistuse pakendijäätmete taaskasutamise kohustuse täitmata jätmise eest, kujutab see endast ehtsat tegevusetusdelikti ja väär on tõstatada küsimust, kas selle sätte järgi saab karistada isikut, kelle tegu saab pidada tegevuseks KarS § 12 lg 2 mõttes.


Süüteomenetluse seadustikes peetakse ülekuulamise ja sealhulgas ka kahtlustatava ning menetlusaluse isiku ülekuulamise kui uurimistoimingu all silmas ülekuulaja ja ülekuulatava nn silmast silma vahetut kohtumist ja suhtlemist. Vaid sellisel suhtlemisel on tegelikult võimalik järgida kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 75 ning § 68 lg-tes 3-6 sätestatut. Nii näiteks on võimatu ette kujutada, kuidas saab ilma vahetu kohtumiseta teha ülekuulatavale ettepanek anda vabalt jutustades ütlusi (KrMS § 75 lg 3) või kuidas saab kontrollida, et ülekuulatav kasutab ütluste andmisel märkmeid ja muid dokumente tõepoolest vaid arvandmete ning nimede ja muude raskesti meelespeetavate andmete edastamiseks (KrMS § 68 lg 3). Eelöeldu tähendab ühtlasi seda, et ülekuulamisena ei saa käsitada elektronposti vahendusel asetleidnud menetleja ja menetlusaluse isiku suhtlemist.


VTMS § 123 lg-st 2 tuleneva uurimispõhimõtte kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kui maakohus aga jätab puudused kõrvaldamata ja selle asemel VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetab väärteomenetluse, siis rikub maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses.


Õiguste ja kohustuste tutvustamist menetlusalusele isikule ei saa viia läbi elektronposti teel.


" VTMS § 123 lg-st 2 tuleneva uurimispõhimõtte kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kui maakohus aga jätab puudused kõrvaldamata ja selle asemel VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetab väärteomenetluse, siis rikub maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses.


Süüteomenetluse seadustikes peetakse ülekuulamise ja sealhulgas ka kahtlustatava ning menetlusaluse isiku ülekuulamise kui uurimistoimingu all silmas ülekuulaja ja ülekuulatava nn silmast silma vahetut kohtumist ja suhtlemist. Vaid sellisel suhtlemisel on tegelikult võimalik järgida kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 75 ning § 68 lg-tes 3-6 sätestatut. Nii näiteks on võimatu ette kujutada, kuidas saab ilma vahetu kohtumiseta teha ülekuulatavale ettepanek anda vabalt jutustades ütlusi (KrMS § 75 lg 3) või kuidas saab kontrollida, et ülekuulatav kasutab ütluste andmisel märkmeid ja muid dokumente tõepoolest vaid arvandmete ning nimede ja muude raskesti meelespeetavate andmete edastamiseks (KrMS § 68 lg 3). Eelöeldu tähendab ühtlasi seda, et ülekuulamisena ei saa käsitada elektronposti vahendusel asetleidnud menetleja ja menetlusaluse isiku suhtlemist.

3-1-1-79-10 PDF Riigikohus 29.11.2010

Kui raviteenuse osutamise tagajärjel tekitatakse inimesele tervisekahjustus, siis tuleb kohtul tuvastada, kas süüdistatav osutas tervishoiuteenust arstiteaduse üldisele tasemele vastavalt või mitte.

Sageli tuleneb juba ravijuhendi järgimata jätmisest (näiteks selle ebapiisavast rakendamisest) raviviga ehk arstiteaduse üldisest tasemest madalamal tasemel ravimine, mis omakorda kujutabki endast tavaliselt oodatava hoole puudumist VÕS § 762 mõttes ning karistusõiguslikku hoolsusvastasust KarS § 119 tähenduses.

Tervishoiuteenuse ebakvaliteetse osutamisega ettevaatamatusest ja tegevusetusega raske tervisekahjustuse tekitamise asjades piisaks muude eelduste esinemisel isiku vastutusele võtmiseks ka sellest, kui kohus tuvastab, et õiguspärane alternatiivkäitumine ehk siis nõutav tegu oleks vähendanud ohtu ja kannatanu oleks võinud pääseda kergemalt.


Näidanud ära arsti hoolsusetu käitumise KarS § 119 mõttes ning sellega seotud objektiivse ettenähtavuse, sisustatakse seejärel hoolsusetus tegevusetusdelikti tähenduses. Mitteehtsa tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu tunnus on garandikohustusega isik. Seepärast tuleb kõigepealt nõuetekohaselt tuvastada süüdistatava garandiseisund, millest tuleneb tema garandikohustus hoida ära tagajärg (KarS § 13 lg 1).


Ettevaatamatusest toimepandud tegevusetusdeliktiga, siis tuleb järgida mõlema tuletusdelikti – nii ettevaatamatuse kui tegevusetuse – struktuuri. Ettevaatamatusdelikti tuvastamisel tuleb kohtul objektiivse koosseisu juures teona hinnata objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist, selle objektiivset ettenähtavust ja välditavust. Kohus peab esmalt jõudma järeldusele, kas süüdistatava tegu oli hoolsusvastane või mitte.

Sageli tuleneb juba ravijuhendi järgimata jätmisest (näiteks selle ebapiisavast rakendamisest) raviviga ehk arstiteaduse üldisest tasemest madalamal tasemel ravimine, mis omakorda kujutabki endast tavaliselt oodatava hoole puudumist VÕS § 762 mõttes ning karistusõiguslikku hoolsusvastasust KarS § 119 tähenduses. Siiski ei tarvitse hoolsuskohustuse rikkumine piirduda ainult ravijuhendist kõrvalekaldumisega, täiendavalt võib arvesse võtta ka head meditsiinilist tava ja meditsiinieetikat. Kui mitte ravijuhendi, siis meditsiinieetika rikkumist võib näha ka arsti sellises tegevusetuses, mille tõttu ei ole võimalik tagantjärele otsustada, millal oleks olnud õige aeg kasutada vastavat ravivõtet.

Hoolsuskohustust rikkuv on siiski vaid selline käitumine, millega ületatakse lubatud riski piire. Seega tuleb ettevaatamatusdelikti korral arsti teo hoolsusvastasuse üle otsustamisel ka hinnata, kas tegu ületas lubatud riski piiri või mitte.


Tuvastanud hoolsusvastasuse, tuleb kohtul kontrollida hoolsusetu teo tulemusel saabuva tagajärje objektiivset ettenähtavust. Objektiivne ex ante vaatleja peab ära tundma hoolsusvastase teo tagajärjel tekkinud või tekkida võiva ohu. Ettenähtav peab olema ka võimalus, et hoolsusvastase teoga loodud oht võib realiseeruda just sel kujul, mis pärineb ohust. Niimoodi tehakse kindlaks objektiivselt ettenähtav põhjuslikkus objektiivse koosseisu tasandil, samas kui asjaolu, kuidas süüdistatav ise olukorda hindas, tuleb kontrollida alles subjektiivse koosseisu juures. Ettenähtavust ei tohi kitsalt siduda ainult lõpptagajärjega.


Kui kohus võtab asja lahendamisel lihtmenetluse korras vastu poole poolt kohtuistungil esitatud tõendeid, siis rikub kohus sellega kriminaalmenetlusõigust. Kui aga kohus ei tugine asja otsustamisel nimetatud tõenditele, ei ole see rikkumine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

Kui kohus rajab oma otsuse olulisel määral meditsiinialastele eriteadmistele tuginevatele järeldustele, mida ei ole saadud kriminaalmenetluses selleks ettenähtud ekspertiisi vormis, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Kui isiku kohtuarstliku komisjoni-ekspertiisi aktis sisalduv eksperdiarvamus osutub selle põhjendamatuse tõttu kohtukõlbmatuks oma järelduste kontrollimatuse tõttu, siis taolisele tõendile tuginemine on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Kui kohtultuleb asja lahendamiseks kasutada mitteõiguslikke eriteadmisi, siis tuleb KrMS § 105 lg 1 nõuet järgides tõendamisvajadusest lähtudes korraldada ekspertiis, mille tulemus tuleb vormistada KrMS § 107 nõuetele vastavas ekspertiisiaktis. Olukorras, kus kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluseks, tuli ja tuleb ka asja uuel arutamisel kohtul KrMS § 238 lg 1 p 2 kohaselt tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile. Kriminaalasja lahendamist ilma eksperdiarvamuseta, kui ekspertiisi korraldamine on tõendamisvajadusest lähtudes ilmne, loeb kriminaalkolleegium kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses.


Kui isiku kohtuarstliku komisjoni-ekspertiisi aktis sisalduv eksperdiarvamus osutub selle põhjendamatuse tõttu kohtukõlbmatuks oma järelduste kontrollimatuse tõttu, siis taolisele tõendile tuginemine on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Tulenevalt KrMS § 95 lg-st 1 on ekspert isik, kes rakendab kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel ja korras ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt eelistab menetleja eksperti määrates kohtueksperti ja riiklikult tunnustatud eksperti, kuid võib määrata eksperdiks ka muu asjakohaste teadmistega isiku. Seega saab kriminaalmenetluses eksperdiks ollagi vaid asjakohaste mitteõiguslike eriteadmistega isik ehk oma valdkonna spetsialist. KrMS § 107 nõuete täitmine on kohustuslik igasuguse ekspertiisi, sh komisjoniekspertiisi tegemisel. Ka ei saa ekspertide usaldamine kohtu poolt mingil juhul välistada eksperdiarvamuse kohtulikku kontrolli. Eksperdiarvamuse kui tõendi usaldusväärsuse küsimus saab aktualiseeruda vaid juhul, kui tegemist on kohtukõlbliku tõendiga – kohtukõlbmatu tõendi puhul tõendi usaldusväärsuse küsimust ei tõusetu.

Kuigi Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni otsus sisaldas ka hulgaliselt meditsiinialastele eriteadmistele tuginevaid järeldusi, ei ole need järeldused kriminaalmenetluses tõendiks, kuna mitteõiguslike (sh meditsiinialaste) eriteadmiste rakendamiseks kriminaalmenetluses tuleb määrata ekspertiis.


Tegevusetusdelikti korral tuleb silmas pidada ka põhjusliku seose tuvastamise eripära – põhjuslikkus tuleb konstrueerida hüpoteetilisena. Eelöeldu tähendab, et teo tegemata jätmise ja tagajärje vahel on põhjuslik seos, kui kindla teadmisega külgneva tõenäosusega saab väita, et see tagajärg ei oleks saabunud, kui nõutav tegu juurde mõelda (vt ka RKKKo nr 3-1-1-13-07, p 11 ja 3 nr 3-1-1-4-08, p 15). Lisaks põhjuslikkusele tuleb kontrollida ka tagajärje normatiivset omistatavust ehk seda, kas ettevaatamatusdeliktile iseloomulikuna oleks õiguspärane käitumine tagajärje ära hoidnud.


Kui on tuvastatud garandiseisund, siis järgmise tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu tunnusena tuleb konstrueerida nõutav tegevus, s.t konkreetne tegu, mida isik pidi tegema, kuid mille ta jättis tegemata.

Tervishoiuteenuse ebakvaliteetse osutamisega ettevaatamatusest ja tegevusetusega raske tervisekahjustuse tekitamise asjades piisaks muude eelduste esinemisel isiku vastutusele võtmiseks ka sellest, kui kohus tuvastab, et õiguspärane alternatiivkäitumine ehk siis nõutav tegu oleks vähendanud ohtu ja kannatanu oleks võinud pääseda kergemalt.


Selgitades varasemas praktikas lühimenetlusega seonduvaid küsimusi, on kriminaalkolleegium märkinud, et tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt (vt RKKKo nr 3-1-1-91-07, p 7 ja nr 3-1-1-2-10, p 9).


Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg 2 kohaselt võib prokurör kriminaalasja kohtulikul arutamisel enne kohtuliku uurimise lõpetamist süüdistust muuta või täiendada. Tulenevalt KrMS § 233 lg-st 3 kehtib see põhimõte ka lühimenetluses, kuna KrMS 9. peatüki 1. jagu, mis reguleerib lühimenetlust, ei sätesta selles osas erisusi. Seega ei ole süüdistuse muutmine lühimenetluses KrMS § 268 lg-tes 2 ja 3 märgitud korras iseenesest vaadeldav kriminaalmenetluse õiguse rikkumisena.

KrMS § 233 lg 1 kohaselt on lühimenetlus võimalik vaid juhul, kui seda on taotlenud süüdistatav ja prokuratuur on sellega nõustunud. Samuti näeb kriminaalmenetluse seadustik süüdistatavale ette võimaluse loobuda lühimenetluse kohaldamise taotlusest. Tulenevalt KrMS § 234 lg-st 3 on selline loobumine võimalik kuni kohtuliku uurimise lõpetamiseni.


Kui kohus võtab asja lahendamisel lihtmenetluse korras vastu poole poolt kohtuistungil esitatud tõendeid, siis rikub kohus sellega kriminaalmenetlusõigust. Kui aga kohus ei tugine asja otsustamisel nimetatud tõenditele, ei ole see rikkumine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.


Ekspertiis on nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire. (Vt RKKKo nr 3-1-1-35-06, p.7.5). Tõendamiseseme asjaolud, mille esinemist on kohtud tuvastanud Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni järeldustega, eeldavad meditsiinialastele eriteadmistele tuginevate ja konkreetset kriminaalasja puudutavate järelduste tegemist ning seega ekspertiisi määramist (vt ka RKKKo nr 3-1-1-142-05, p-d 9-16).

Kui kohtultuleb asja lahendamiseks kasutada mitteõiguslikke eriteadmisi, siis tuleb KrMS § 105 lg 1 nõuet järgides tõendamisvajadusest lähtudes korraldada ekspertiis, mille tulemus tuleb vormistada KrMS § 107 nõuetele vastavas ekspertiisiaktis. Olukorras, kus kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluseks, tuli ja tuleb ka asja uuel arutamisel kohtul KrMS § 238 lg 1 p 2 kohaselt tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile. Kriminaalasja lahendamist ilma eksperdiarvamuseta, kui ekspertiisi korraldamine on tõendamisvajadusest lähtudes ilmne, loeb kriminaalkolleegium kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses.


Vastavalt KrMS § 107 lg 3 p-dele 1 ja 2 tuleb ekspertiisiakti põhiosas obligatoorselt esitada uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus (vt RKKKo nr 3-1-1-63-08, p 17.2).

Kui isiku kohtuarstliku komisjoni-ekspertiisi aktis sisalduv eksperdiarvamus osutub selle põhjendamatuse tõttu kohtukõlbmatuks oma järelduste kontrollimatuse tõttu, siis taolisele tõendile tuginemine on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.


Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg 2 kohaselt võib prokurör kriminaalasja kohtulikul arutamisel enne kohtuliku uurimise lõpetamist süüdistust muuta või täiendada. Tulenevalt KrMS § 233 lg-st 3 kehtib see põhimõte ka lühimenetluses, kuna KrMS 9. peatüki 1. jagu, mis reguleerib lühimenetlust, ei sätesta selles osas erisusi. Seega ei ole süüdistuse muutmine lühimenetluses KrMS § 268 lg-tes 2 ja 3 märgitud korras iseenesest vaadeldav kriminaalmenetluse õiguse rikkumisena.


Tulenevalt KrMS § 95 lg-st 1 on ekspert isik, kes rakendab kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel ja korras ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt eelistab menetleja eksperti määrates kohtueksperti ja riiklikult tunnustatud eksperti, kuid võib määrata eksperdiks ka muu asjakohaste teadmistega isiku. Seega saab kriminaalmenetluses eksperdiks ollagi vaid asjakohaste mitteõiguslike eriteadmistega isik ehk oma valdkonna spetsialist. KrMS § 107 nõuete täitmine on kohustuslik igasuguse ekspertiisi, sh komisjoniekspertiisi tegemisel. Ka ei saa ekspertide usaldamine kohtu poolt mingil juhul välistada eksperdiarvamuse kohtulikku kontrolli. Eksperdiarvamuse kui tõendi usaldusväärsuse küsimus saab aktualiseeruda vaid juhul, kui tegemist on kohtukõlbliku tõendiga – kohtukõlbmatu tõendi puhul tõendi usaldusväärsuse küsimust ei tõusetu.


Kui on hinnatud arsti käitumise objektiivset külge KarS § 119 mõttes, siis tuleb anda hinnang ka arsti käitumise subjektiivsele küljele. Kui objektiivse hoolsuskohustuse rikkumise juures tuleb kontrollida, kas hoolsusetu teo tulemusena saabunud oht oli üldse objektiivselt ettenähtav, siis subjektiivsete tunnuste raames tuleb küsida, kas tegelikkuses tagajärjena realiseerunud oht oli konkreetsele toimepanijale äratuntav ja mil viisil ta sellesse suhtus. Vastavalt KarS §-le 18 tuleb subjektiivsete tunnuste all seega selgitada isiku individuaalne ettenägemisvõime kergemeelsuse või hooletuse vormis.

3-1-1-89-10 PDF Riigikohus 19.11.2010

Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 peab maakohus väärteoasja arutama täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteoasja arutamine ab ovo tähendab muuhulgas maakohtu kohustust lahendada VTMS §-s 133 loetletud küsimused ja näidata VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Samuti tuleb kohtul vastavalt VTMS § 133 p-le 4 muuhulgas välja selgitada, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eelöeldu tähendab, et otsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Olukord, kus maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo nr 3-1-1-74-08, p 7, nr 3-1-1-71-09, p 12 ja nr 3-1-1-55-08, p 8).

Tuvastamaks asjaolu, kas vaidlusalune ala on tee kaitsevöönd või kuulub selle koosseisu, ei piisa teeseaduses tee kaitsevööndit puudutava refereerimisest ja seaduse määratlustega nõustumisest. Kohtuotsus peab eeskätt rajanema tõenditel, millele tuginevalt asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud tuvastatakse.


Läbi ei saa vaadata kassaatori taotlust kohustada menetlusalust isikut tagastama ekslikult hüvitatud õigusabikulud, sest tegemist on VÕS § 1028 lg-s 1 ja § 1032 lg-s 1 nimetatud nõudega, mis ei saa olla väärteomenetluses lahendatava kohtuasja esemeks.


Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 peab maakohus väärteoasja arutama täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteoasja arutamine ab ovo tähendab muuhulgas maakohtu kohustust lahendada VTMS §-s 133 loetletud küsimused ja näidata VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Samuti tuleb kohtul vastavalt VTMS § 133 p-le 4 muuhulgas välja selgitada, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eelöeldu tähendab, et otsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Olukord, kus maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo nr 3-1-1-74-08, p 7, nr 3-1-1-71-09, p 12 ja nr 3-1-1-55-08, p 8).


KOKS § 662 lg-s 1 kirjeldatud teoalternatiiv, s.t koormise täitmata jätmine, seisneb tegevusetuses.


KOKS § 662 lg-s 1 kirjeldatud teoalternatiiv, s.t koormise täitmata jätmine, seisneb tegevusetuses.

KOKS § 36 lg 3 annab kohalikule omavalitsusele õiguse kehtestada koormise üksnes kinnistu või isiku kasutuses oleva muu territooriumiga vahetult piirneva üldkasutatava territooriumi heakorra tagamiseks.

PS § 157 lg 2 annab kohalikule omavalitsusele õiguse seaduse alusel kehtestada ja koguda makse ning panna peale koormisi. Kuigi koormis kujutab endast mitterahalise iseloomuga kohustust, võib selle täitmine nõuda koormise adressaadilt kulutuste tegemist või rahaliselt hinnatavate kohustuste võtmist (nt heakorratööde tegemiseks vajalike vahendite muretsemine, teenuse tellimine vmt). Seega võib koormise kehtestamine olemuslikult riivata koormise täitja PS § 32 lg-s 2 sätestatud omandipõhiõigust, sest kõnealuse normi kaitse ulatub nii varale (asjad), rahale kui ka rahaliselt hinnatavatele õigustele ja nõuetele (vt RKÜKo nr 3-2-1-143-03, p 18).

Omandipõhiõiguse kitsendamine eeldab seadusereservatsiooni olemasolu ja ka koormise kehtestamine saab vastavalt PS § 157 lg-le 2 toimuda vaid seaduses sisalduva volitusnormi alusel. Kuivõrd koormise kehtestamise suhtes kehtib seadusereservatsioon, peab koormise kehtestamise eesmärgil vastu võetud õigusakt vastama seadusele. Eelöeldu tähendab, et kohalik omavalitsus ei saa koormist kehtestades reguleerida mõnda küsimust seadusest erinevalt või sisustada seaduse nõudeid laiendavalt.

3-1-1-85-10 PDF Riigikohus 02.11.2010
MKS

Kriminaalasja lahendamisel tuleb alati otsustada, kas kuritegu on toime pandud tegevuse või tegevusetusega. Tagajärjedelikti puhul tuleb tuvastada vahetult tagajärje saabumisele eelnev tegu. Ei ole võimalik, et selline vahetult tagajärjele eelnev tegu on ühtlasi nii tegevus kui tegevusetus (RKKKo 3-1-1-71-02, p 6.2.) Teo toimepanija hilisem passiivseks jäämine ei muuda delikti tegevusetusdeliktiks (RKKKo 3-1-1-117-05 p 14). On oluline, kas konkreetse teo raskuspunkt oli tegevusel või tegevusetusel (RKKKo 3-1-1-117-05 p 14 ja 3-1-1-4-08, p 14).


Maksuhaldurile valeandmete esitamise (MKS § 1531 lg 1 alternatiiv 2) kaastäideviija võib olla ka äriühingu raamatupidaja, kes ühiselt ja kooskõlastatult deklaratsiooni allkirjastava juhatuse liikmega kannab sellesse ebaõiged andmed.


Otsuse või toiminguna KarS § 2911 mõttes saab käsitada üksnes sellist otsust või toimingut, mille tegemine eeldab ametiisiku järelevalvealase õiguspädevuse kasutamist (avaliku võimu teostamist).

Äriühingu maksudeklaratsiooni koostamist ja esitamist ei saa käsitada riikliku järelevalve otsuse või toiminguna KarS § 2911 mõttes isegi mitte juhul, kui valeandmete esitaja on ametiisik, kellele Maksu- ja Tolliamet on andnud õiguse ja kohustuse kontrollida konkreetse maksudeklaratsiooni õigsust.

See, kui pädev Maksu- ja Tolliameti ametnik jätab tema kontrollitavas maksudeklaratsioonis ilmnenud veale ettenähtud korras reageerimata, võib olla vaadeldav otsuse või toimingu ebaseaduslikult tegemata jätmisena KarS § 2911 mõttes.

Kahju KarS § 2911 mõttes võib seisneda ka riigil saamata jäänud maksutulus. Sellise kahju tuvastamiseks peab olema tõendatud, et maksudeklaratsioonis vea avastanud maksuhalduri ametniku õiguspärase käitumise korral oleks riigil õnnestunud maksukohustuslaselt (täiendavalt) sisse nõuda seaduse kohaselt tasumisele kuuluv maksusumma, mis ulatub vähemalt olulise kahju määrani.

Subjektiivsest küljest eeldab KarS § 2911 toimepanijalt vähemalt otsest tahtlust nende faktiliste asjaolude suhtes, mis muudavad ametiisiku poolt otsuse või toimingu tegemise või tegemata jätmise ebaseaduslikuks.

Kui ametiisik ei põhjusta järelevalvekohustuse väidetava rikkumisega täiendavat kahjulikku tagajärge lisaks sellele, mis oli juba tekkinud tema poolt toime pandud teise süüteo tõttu, välistab PS § 22 lg-st 3 ja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenev enese mittesüüstamise privileeg ametiisiku vastutuse KarS § 2911 lg 1 järgi selle eest, et ta jättis järelevalvekohustust rikkudes tegemata toimingud, mis viinuksid suure tõenäosusega tema poolt varem toime pandud süüteo ilmsikstulekuni.


Kahju KarS § 2911 mõttes võib seisneda ka riigil saamata jäänud maksutulus. Sellise kahju tuvastamiseks peab olema tõendatud, et maksudeklaratsioonis vea avastanud maksuhalduri ametniku õiguspärase käitumise korral oleks riigil õnnestunud maksukohustuslaselt (täiendavalt) sisse nõuda seaduse kohaselt tasumisele kuuluv maksusumma, mis ulatub vähemalt olulise kahju määrani.


KrMS § 361 p-s 5 nimetatud olukorrana, mida ei tohi raskendada, tuleb vaadelda olukorda, millesse on isik asetatud kasseeritud kohtuotsusega.


Mõistes süüdistatava õigeks, on ringkonnakohus lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 14, § 181 lg-st 1 ja § 175 lg 1 p-st 1 kohustatud hindama kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotluste põhjendatust kogu ulatuses, sh esimese astme kohtu menetluses tekkinud kulude osas.


Kui ametiisik ei põhjusta järelevalvekohustuse väidetava rikkumisega täiendavat kahjulikku tagajärge lisaks sellele, mis oli juba tekkinud tema poolt toime pandud teise süüteo tõttu, välistab PS § 22 lg-st 3 ja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenev enese mittesüüstamise privileeg ametiisiku vastutuse KarS § 2911 lg 1 järgi selle eest, et ta jättis järelevalvekohustust rikkudes tegemata toimingud, mis viinuksid suure tõenäosusega tema poolt varem toime pandud süüteo ilmsikstulekuni.


Kahju KarS § 2911 mõttes võib seisneda ka riigil saamata jäänud maksutulus. Sellise kahju tuvastamiseks peab olema tõendatud, et maksudeklaratsioonis vea avastanud maksuhalduri ametniku õiguspärase käitumise korral oleks riigil õnnestunud maksukohustuslaselt (täiendavalt) sisse nõuda seaduse kohaselt tasumisele kuuluv maksusumma, mis ulatub vähemalt olulise kahju määrani.

3-1-1-57-10 PDF Riigikohus 27.10.2010

KarS § 118 p 1 eeldab, et süüdlase tahtlus on suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele. Selle tagajärjel kannatanu surma põhjustamise puhul võib ettevaatamatus seisneda üksnes kergemeelsuses, kuna raske tervisekahjustuse tekitamine kaudse tahtlusega KarS § 118 p 1 mõttes eeldab vältimatult, et toimepanija peab võimalikuks tagajärje eluohtlikkust. KarS §-des 117 ja 118 sätestatud kuriteokoosseisude kogum ei tule niisiis kõne alla olukorras, kus süüdlane tekitab eluohtliku tervisekahjustuse, kuid ei näe ette sellele järgneda võivat surma, kuna tagajärje suhtes hooletuse tuvastamine välistab ühtlasi võimaluse, et süüdlane pidas kaudse tahtluse tasemel võimalikuks tervisekahjustuse eluohtlikkust. Nägi seevastu toimepanija kannatanu surma saabumise võimalikkust ette ja möönis seda (nt suhtudes sellesse ükskõikselt), ja see tegelikult tema teo tagajärjel saabuski, tuleb tema käitumine kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena, mitte aga eluohtliku tervisekahjustuse tahtliku tekitamisena, millega ettevaatamatuse tõttu põhjustati kannatanu surm /…/ Ent olukorras, kus toimepanijal puudub eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamise suhtes kaudne tahtlus ehk ta ei pidanud sellist tervisekahjustust võimalikuks ega möönnud seda, tuleb tema tegevust vaadelda ainuüksi surma põhjustamisena ettevaatamatusest KarS § 117 tähenduses.

KarS § 118 p 1 eeldab, et süüdlase tahtlus on suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele. Selle tagajärjel kannatanu surma põhjustamise puhul võib ettevaatamatus seisneda üksnes kergemeelsuses, kuna raske tervisekahjustuse tekitamine kaudse tahtlusega KarS § 118 p 1 mõttes eeldab vältimatult, et toimepanija peab võimalikuks tagajärje eluohtlikkust.


Puutuvalt võimalikku kahjuhüvituse suurusesse märgib kriminaalkolleegium, et Riigikohtu tsiviilkolleegiumi korduvalt väljendatud seisukoha järgi puuduvad moraalse kahju suuruse kindlaksmääramiseks objektiivsed kriteeriumid ja kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel juhindub kohus õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. veebruari 2001. a otsus nr 3-2-1-1-01 ja 25. mai 2005. a otsus nr 3-2-1-51-05). Käesoleval juhul on kassaator esitanud 250 000 krooni suuruse kahjunõude. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatori poolt varasemas menetluses avaldatud seisukohtadega, et nimetatud summa ei ole juhtunu asjaolusid arvestades ebamõistlikult suur ega vaadeldav kannatanutepoolse alusetu rikastumissoovi väljendusena. (p 26)

Kriminaalkolleegium selgitab täiendavalt, et isikul, kellele tekitati õigusvastaselt kehavigastus või tervisekahjustus, kuid kes suri seetõttu alles hiljem, tekib VÕS § 130 lg 2 alusel mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõue. Et selline nõue on VÕS § 166 lg 1 tingimustel loovutatav ja ka pärandatav, võivad selle nõude esitada ka surnu pärijad. (p 27)


Üksnes inimese kinnipidamine piiratud territooriumil ei täida veel ebaseadusliku vabaduse võtmise (KarS § 136 lg 1) objektiivset koosseisu. Vabaduse võtmise kui koosseisupärase teo sisuks on isiku liikumisvabaduse piiramine tema tahte vastaselt. Ebaseadusliku vabaduse võtmise objektiivsed tunnused pole täidetud, kui isik, kellelt see võeti, on liikumisvabaduse piiramisega nõustunud.

Karistusseadustiku § 15 lg-st 1 ja § 16 lg-st 1 tulenevalt eeldab ebaseadusliku vabadusevõtmise koosseis subjektiivsest küljest tahtlust vähemalt kaudse tahtluse vormis.


Et varjamine KarS § 306 lg 1 tähenduses kujutab endast üldjuhul tegevust, saab isikule varjamist tegevusetusega ette heita üksnes KarS § 13 lg 1 tähenduses. KarS § 13 lg 1 ja § 306 lg 1 järgi mitteehtsa tegevusetusdelikti eest ei saa võtta vastutusele isikut, kelle tegu seisneb kuriteo asetleidmise asjaolude kohta tõepäraste andmete avaldamata jätmises. Kuriteo asjaoludest vaikimine võib olla karistatav vaid ehtsaks tegevusetusdeliktiks oleva KarS § 307 lg 1 järgi. Kuna kuriteo asjaolude avaldamata jätmine kujutab endast kuriteost mitteteatamist KarS § 307 lg 1 tähenduses, siis on nimetatud karistusnorm KarS § 306 lg 1 suhtes käsitatav kui lex specialis.


Üldjuhul saab vanemaid pidada lapse jaoks lähedasteks isikuteks VÕS § 134 lg 3 tähenduses.

VÕS § 134 lg 3 kohaldamise seisukohalt ei oma tähendust surmasaanud inimese isik kui selline.

VÕS § 134 lg-le 3 võivad erandlike asjaolude ilmnemise korral tugineda nii noorte ja majanduslikult edukate kui ka vanemate ja finantsiliselt kehvemal järjel olevate inimeste lähedased isikud.

Kui süüdistatavad löövad kannatanut tahtlikult KarS § 16 mõttes (sõltumata sellest, kas põhjustatakse kannatanu surm ettevaatamatusest KarS § 117 tähenduses), siis tähendab see ka tahtlikkust VÕS § 104 lg 5 tähenduses. VÕS § 134 lg 3 kohaldamine ei eelda tingimata seda, et tahtlikult pekstud kannatanu surm oleks samuti põhjustatud tahtlikult. VÕS § 104 lg 1 kohaselt vastutab isik seaduses ettenähtud juhtudel oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. Tulenevalt VÕS §-st 1043 eeldab isiku süüd ka kahju õigusvastane tekitamine. VÕS § 104 lg 2 kohaselt on süü vormideks tahtluse kõrval ka hooletus ja raske hooletus. Seega sõltumata sellest, kas põhjustatakse kannatanu surm hooletuse, raske hooletuse või tahtlusega tsiviilõiguslikult, tekitatakse kannatanule kahju tahtlikult.

Peale tahtliku kahju tekitamise tuleb tuvastada ka lähedastel hiljem esinenud üleelamised. Küll aga ei saa öelda, et noore inimese hukkumisega kaasneb reeglina tõsine psüühikahäire hukkunule lähedasel isikul. Seetõttu võib selline häire olla vaadeldav üleelamisena otsuse nr 3-2-1-19-08 p 17 tähenduses.


Toimepanija teo õiguslik hindamine KarS §-de 117 ja 118 kogumina eeldab vältimatult seda, et süüdlane pidas kannatanu tervist kahjustades kaudse tahtluse tasemel vähemalt võimalikuks, et tema tegu toob kaasa mõne § 118 p-des 1-6 sätestatud tagajärje, kuid ettevaatamatusest ei näinud ette kannatanu surma saabumise võimalikkust. Viimane võib kõne alla tulla näiteks olukorras, kus isiku tahtlus eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise osas ei hõlma sellele vahetult järgnevat ja surmani viinud põhjuslikku ahelat.

KarS § 118 p 1 eeldab, et süüdlase tahtlus on suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele. Selle tagajärjel kannatanu surma põhjustamise puhul võib ettevaatamatus seisneda üksnes kergemeelsuses, kuna raske tervisekahjustuse tekitamine kaudse tahtlusega KarS § 118 p 1 mõttes eeldab vältimatult, et toimepanija peab võimalikuks tagajärje eluohtlikkust. KarS §-des 117 ja 118 sätestatud kuriteokoosseisude kogum ei tule niisiis kõne alla olukorras, kus süüdlane tekitab eluohtliku tervisekahjustuse, kuid ei näe ette sellele järgneda võivat surma, kuna tagajärje suhtes hooletuse tuvastamine välistab ühtlasi võimaluse, et süüdlane pidas kaudse tahtluse tasemel võimalikuks tervisekahjustuse eluohtlikkust. Nägi seevastu toimepanija kannatanu surma saabumise võimalikkust ette ja möönis seda (nt suhtudes sellesse ükskõikselt), ja see tegelikult tema teo tagajärjel saabuski, tuleb tema käitumine kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena, mitte aga eluohtliku tervisekahjustuse tahtliku tekitamisena, millega ettevaatamatuse tõttu põhjustati kannatanu surm /…/ Ent olukorras, kus toimepanijal puudub eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamise suhtes kaudne tahtlus ehk ta ei pidanud sellist tervisekahjustust võimalikuks ega möönnud seda, tuleb tema tegevust vaadelda ainuüksi surma põhjustamisena ettevaatamatusest KarS § 117 tähenduses.


Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et kaastäideviimise mõistet KarS § 21 lg 2 tähenduses tuleb sisustada funktsionaalse teovalitsemisena: isikud tegutsevad ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et igaüks valitseb neist tegu ja igaüks eeldab, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast.

KarS § 21 lg 2 kujutab endast omistamisnormi, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud.

Asjaolu, et mõlemad süüdistatavad peksid sama kannatanut ja et peksmine toimus samas kohas, ei anna veel automaatselt alust käsitada nende tegevust kaastäideviimisena.


Kuriteo varjamisena on vaadeldav üksnes selline tegevus, mis võib raskendada kuriteo avastamist. Subjektiivsest küljest peab toimepanija pidama seejuures vähemalt võimalikuks, et tema tegu võib takistada kuriteo toimepanija väljaselgitamist.

Et varjamine KarS § 306 lg 1 tähenduses kujutab endast üldjuhul tegevust, saab isikule varjamist tegevusetusega ette heita üksnes KarS § 13 lg 1 tähenduses. KarS § 13 lg 1 ja § 306 lg 1 järgi mitteehtsa tegevusetusdelikti eest ei saa võtta vastutusele isikut, kelle tegu seisneb kuriteo asetleidmise asjaolude kohta tõepäraste andmete avaldamata jätmises. Kuriteo asjaoludest vaikimine võib olla karistatav vaid ehtsaks tegevusetusdeliktiks oleva KarS § 307 lg 1 järgi. Kuna kuriteo asjaolude avaldamata jätmine kujutab endast kuriteost mitteteatamist KarS § 307 lg 1 tähenduses, siis on nimetatud karistusnorm KarS § 306 lg 1 suhtes käsitatav kui lex specialis.

Abikaasadeks KarS § 306 lg 2 tähenduses saab lugeda selliseid formaalselt mitte abielus olevaid isikuid, kelle suhe on sisuliselt vormilise abieluga võrreldav. Viimane eeldab üldjuhul inimeste kooselu. Samas ei piisa pelgalt kooselu faktist, et rääkida süüd välistava asjaolu täidetusest KarS § 306 lg 2 tähenduses. Inimeste kooselamine ei tohi olla ajutise iseloomuga. Nii ei ole näiteks ühe või kahe kuu pikkust kooselu veel alust pidada vormilise abieluga võrreldavaks suhteks. Eelöeldule vaatamata on mõningatel puhkudel kooselu lühiajalisusest hoolimata võimalik tõdeda, et kooselu on siiski alalise iseloomuga. Näiteks olukorras, kus tuvastatakse, et koos elavatel inimestel on tõsine soov lähemas tulevikus abielluda.

Kokku: 30| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json