/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-17-7111/81 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 10.10.2019

KarS § 123 järgi karistatakse teise inimese eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamise ja jätmise eest. See on suvalise teokirjeldusega koosseis, mille esimest osategu – teise inimese eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamine – saab panna toime ka tegevusetusega. KarS § 13 lg 1 järgi vastutab isik tegevusetuse eest, kui ta oli õiguslikult kohustatud tegutsema ehk ta oli garant. Kõnealune norm annab võimaluse võtta vastutusele isiku, kes paneb süüteo toime seeläbi, et ta jätab tegemata mingi teo, mille ta pidi tegema. (RKKKo 3-1-1-3-16, p 14). (p 9)

Füüsilise isiku vastutust tegevusetusdelikti eest ja temal lasunud tegutsemiskohustust ei saa aprioorselt sisustada vaid asjaolu kaudu, et ta oli samal ajal äriühingu juhatuse liige. KarS § 123 igaühedelikt, mille võib toime panna iga süüvõimeline isik mistahes käitumisaktiga. Sellega haakuvalt on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas tegevusetusdelikti kontekstis eristatud ühelt poolt kõigile inimestele omistatavat üldist (üldinimlikku) hoolsuskohustust, mille aluseks on eeskätt moraalinormid ja tavad, ning teiselt poolt mingis konkreetses valdkonnas tegutsevalt (ameti)isikult nõutavat ja valdavalt õigusnormidega sätestatud spetsiaalset hoolsuskohustust. Igaühedelikti korral seisnebki hoolsuskohustust rikkuv tegu üldise ehk üldinimliku hoolsuskohustuse rikkumises (nn sotsiaaladekvaatsuse eiramises), mida võivad küll konkretiseerida ja täiendada ka mõnes spetsiifilisemas tegutsemisvaldkonnas omaksvõetud käitumistavad ning standardid. (RKKKo 3-1-1-136-05, p 15). Analoogselt on ka tsiviilõiguses kehtestatud üldine hoolsus- ja käibekohustus, mis tuleneb tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-s 138 sätestatud hea usu põhimõttest ning mille järgi peab isik õigusi teostades ja kohustusi täites tegema üldise käibekohustuse tõttu kõik mõistliku selleks, et teistel isikutel ei tekiks kahju (RKTKo 3-2-1-48-15, p 24). (p 11)

Lisaks seaduses otsesõnu sätestatud kohustusele võib garandiseisund tekkida ka nn üldinimliku hoolsuskohustuse alusel, mille üheks väljenduseks on hooldus- või abistamiskohustuse ülevõtmine. Seejuures tuleb eristada õiguslikku kohustust võtta üle teise isiku hooldamine ja hooldamise faktilist ülevõtmist, kusjuures mõõduandev on neist just viimane. Teisisõnu tekib kaitsegarandikohustus ka isikul, kes võtab teise inimese hooldamise kohustuse faktiliselt üle, olenemata sellest, kas ta oli selleks õiguslikult kohustatud (nt hoolduslepingu tühistuse korral). (p 12)

Hoolsuskohustuse sisustamisel tuleb arvestada ka konkreetsetes tegevusvaldkondades kehtivate põhimõtetega, mis võivad isiku käitumiskohustust täiendada ja konkretiseerida. Hooldekodu pidaja peab arvestama, et teenuse sihtrühm on suure tõenäosusega keskmisest halvema tervisega, haavatavam ning ilmselt teatud juhtudel võimetu end ise võimalike ohtude eest kaitsma. Niisiis on hooldekodu pidaja üldine hoolsuskohustus spetsiifilisest sihtgrupist ja tegutsemisalast johtuvalt ulatuslikum tavapärasest üldinimlikust hoolsuskohustusest. (p 14)

Garandiseisundist tuleneva kaitsekohustuse saab kokkuleppeliselt kellelegi teisele üle anda. Sellisel juhul on vastavasisulisest kokkuleppest veelgi olulisem kaitsekohustuse tegelik ehk faktiline üleandmine. (RKKKo 3-1-1-13-17, p 8). Tööjaotus ei välista teiste isikute (kelle ülesandeks asjassepuutuv kohustus tööjaotuse kohaselt ei olnud) vastutusele võtmist. (Vt RKKKo 4-17-1195/22, p 9.) (p 18)

KarS §-s 123 sätestatud ohtu asetamise koosseis lähtub arusaamast, et kannatanu elu või tervist ohustav potentsiaalne kahju kui tagajärg ei saabunud. Kui selline kahjulik tagajärg (inimese surm või tervisekahjustus) aga siiski realiseerub, on KarS §-s 123 sätestatud koosseis hõlmatud tagajärjedeliktiga. Seega olukorras, kus tagajärg (kannatanu surm) saabus, tuleks süüdistatavate tegu tahtluse olemasolul sõltuvalt selle ulatusest kvalifitseerida kas KarS § 113 või KarS § 118 lg 1 p-de 1, 7 järgi, tahtluse puudumisel aga surma ettevaatamatu põhjustamisena KarS § 117 järgi. (p 20)


Kassatsioonimenetluses tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud (vt RKKKo 3-1-1-6-16, p 36). (p 22)

Selleks, et kohus saaks kontrollida valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, on kaitsja kohustatud esitama koos kaitsjatasu hüvitamise taotlusega kohtule ka dokumendid selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud (RKKKo 3-1-1-14-14, p 1067). (p 23)

Kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu (KrMS § 175 lg 2). Osutatud sätte mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks. (Vt RKKKm 3-1-1-63-13, p 23 ja RKKKm 3-1-1-22-17, p 59.) (p 24)

Valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele. Ei ole välistatud, et riik täidab süüdistatava menetluskulude hüvitamise nõude mõne muu isiku pangakontole. Selleks tuleb esitada konkreetne taotlus, mida saab teha üksnes hüvitise saamiseks õigustatud isik (või tema seaduslik esindaja). (RKKKm 1-17-9149/80, p 15.) (p 25)

3-1-1-13-17 PDF Riigikohus 17.04.2017

See, et sama tagajärje võis põhjustada mitme isiku koosseisupärane käitumine, annab aluse kontrollida tagajärje omistamist neile kõikidele, kuid ei vabasta ühtki töötervishoiu- või tööohutusnõuete rikkujat vastutusest. (p 5)


KarS §-s 197 kirjeldatud kuriteo subjekt on isik, kellel oli kohustus järgida või korraldada/tagada töötervishoiu- või tööohutusnõuete täitmist ja kelle tegevuse (nõuete ebatäpse täitmise) või tegevusetuse (nõuete täitmata jätmise) tõttu saabus koosseisuline tagajärg. See, et sama tagajärje võis põhjustada mitme isiku koosseisupärane käitumine, annab aluse kontrollida tagajärje omistamist neile kõikidele, kuid ei vabasta ühtki töötervishoiu- või tööohutusnõuete rikkujat vastutusest. (p 5)

Kui töökohal töötavad samal ajal vähemalt kahe tööandja töötajad ja üks tööandja korraldab töid, vastutab see tööandja TTOS § 12 lg 3 alusel töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse eest. Kui töid korraldav tööandja puudub, sõlmivad tööandjad nähtuvalt TTOS § 12 lg-st 31 kirjaliku kokkuleppe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse ning tööandjate vastutuse kohta. Kui kokkulepet ei ole sõlmitud, vastutavad tööandjad kahju tekkimise korral solidaarselt. Seejuures tähendab ühistegevus TTOS § 12 lg 4 kohaselt seda, et ühistegevuses osalevad tööandjad kooskõlastavad oma tegevuse ohtlike olukordade vältimiseks ning teavitavad üksteist ja oma töötajaid või töökeskkonnavolinikke ohtudest, mis ühisel töökohal töötamisega võivad kaasneda, ning tagavad, et nende tegevus ei ohusta teisi töötajaid. TTOS § 12 lg 31 räägib tööandjate solidaarsest vastutusest ja reguleerib seega eeskätt tsiviilõiguslikku vastutust töötervishoiu- ja tööohutusnõuete rikkumisega tekitatud kahju eest. Eeltoodust nähtub siiski, et kui töökohal töötavad mitme tööandja töötajad ja ükski tööandja ei korralda töökohal tervikuna kogu töö tegemist, siis muude kokkulepete puudumisel on kõik tööandjad ühiselt kohustatud tagama omavahelise koostöö toimimise ja tööohutuse. (p 6)

Töötervishoiu- ja tööohutusnõuete täitmist ehituses reguleerib Vabariigi Valitsuse 8. detsembri 1999. a määrus nr 377 „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses“. Selle määruse § 3 lg 1 kohaselt vastutavad ehitise omanik ja ehitusettevõtja ehitustööde tegemise ajal selle eest, et ehitustöö ei ohustaks ehitusplatsil töötavaid ega seal viibivaid isikuid. Nähtuvalt sama paragrahvi 2. lõike esimesest lausest vastutab ehitustöö ohutuse eest ühisel ehitusplatsil peatöövõtja. Määruse § 11 p 2 kohaselt on ühine ehitusplats see, kus töötavad samal ajal või järjestikku kahe või enama tööandja töötajad või füüsilisest isikust ettevõtjad, ning peatöövõtja on määruse § 11 p-st 6 nähtuvalt ehitusettevõtja, keda ehitise omanik on määranud juhtima ja korraldama ehitustöid ehitusplatsil. Kui peatöövõtjat ei ole määratud, sõlmivad tööandjad määruse § 3 lg 2 teise lause kohaselt kirjaliku kokkuleppe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse ning tööandjate vastutuse kohta. Kokkuvõtlikult on kohustused töötervishoiu- ja tööohutusalaste nõuete järgimisel ühisel ehitusplatsil reguleeritud sarnaselt töötervishoiu ja tööohutuse seaduses sätestatud üldise korraga juhul, kui töökohal töötavad mitme tööandja töötajad. (p 7)


Oma garandiseisundist tuleneva kaitsekohustuse võib kokkuleppeliselt kellelegi teisele üle anda. Seejuures on vastavasisulisest kokkuleppest olulisem kaitsekohustuse tegelik ehk faktiline üleandmine. (p 8)


Kuigi Riigikohus ei või KrMS § 363 lg 5 kohaselt seda teha, on ta KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui faktiliste asjaolude tuvastamisel on rikutud kriminaalmenetlusõigust (vt nt RKKKo nr 3-1-1-33-08, p 8 ja RKKKo nr 3-1-1-91-16, p 8). (p 9)

3-1-1-3-16 PDF Riigikohus 21.03.2016

Osa tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine kujutab endast väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist VTMS § 150 lg 2 mõttes (RKKK 3-1-1-77-14, p 7). Ühtlasi saab kooskõlas VTMS § 150 lg-ga 2 oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks pidada seda, kui maakohus ei järgi VTMS § 123 lg-s 2 sätestatud väärteo täies ulatuses arutamise nõuet (RKKK 3-1-1-2-16, p d 9–10). (p 21)


Hädaseisundi jaatamiseks on kõigepealt tarvis tuvastada hädaolukord: mingi õigushüve peab olema vahetus ohus või seda peab ähvardama vahetult eesseisev oht. (p 20)


KPS § 23^1 lg 1 v.r koosseisutegu on kala püüdmine. Kala püüdmist tuleb defineerida kui kala püüdja poolt kala üle tegeliku võimu hankimist. (p 12)

Sellise võimu hangib isik võrku merre pannes: hetkel, mil kalad võrku ujuvad, on nad tavamõistes tõesti kinni püütud. Siiski ei täida isik seeläbi veel KPS § 23^1 lg 1 v.r objektiivset koosseisu, s.o tegemist ei ole lõpuleviidud kala püüdmisega kalapüügiseaduse tähenduses. Nimelt ei ole isikul kontrolli selle üle, millised kalad vees olevasse kalapüüginõuetele vastavasse võrku ujuvad. On paratamatu, et võrku võib jääda kinni ka selliseid kalu, mida püüda ei tohi. Seega tegutseb isik võrku vette heites lubatud riski piires, mistõttu ei saa talle kala üle tegeliku võimu hankimist võrgu vette viskamise teel karistusõiguslikult ette heita (nn normatiivse omistamise kohta vt nt RKKK 3-1-1-87-15, p 12 ja 3-1-1-23-13, p 6). Samal põhjusel ei saa isikule ette heita võrgu veest väljatõmbamist ega püügivahendi paati asetamist. Ka nende tegude puhul on paratamatu, et isik teostab tegelikku võimu sellistegi kalade üle, mida püüda ei tohi. (p 13)

Et lestad on paadis olles oma loomulikust elukeskkonnast väljas, on KPS § 23^1 lg-ga 1 v.r kaitstud õigushüve vahetult ohustatud, mistõttu tuleb nad viivitamata ehk võimalikult kiiresti merre tagasi toimetada (vt mõiste "viivitamata" kohta ka RKKK 3-1-1-37-14, p 17). (p 15)

Ehkki ei KPS § 20 lg 2 v.r (keelunorm) ega KPS § 23^1 lg 1 v.r (karistusnorm) ei räägi sellest, kas kalapüüdmise keelu objekt on elus või surnud kala, on tagasilaskmiskohustuse all silmas peetud üksnes elusat kala. Seda eeskätt seetõttu, et KPS § 20 lg 3 v.r keelas heita tagasi vette eluvõime kaotanud kalu. Samuti sätestas KPS § 1 v.r, et seadus on suunatud kala- ja veetaimevarude jätkusuutliku kasutamise tagamisele lähtuvalt kohuseteadliku kalanduse põhimõtetest. Kalavarude jätkusuutliku kasutamise eesmärki on aga võimalik saavutada üksnes elusate kalade abil. (p 26)


KarS § 13 lg 1 sätestab, et isik vastutab tegevusetuse eest, kui ta oli õiguslikult kohustatud tegutsema ehk on nn garant (vt ka RKKK 3-1-1-104-09, p 12). See norm võimaldab moodustada mitteehtsaid tegevusetusdelikte ja annab aluse võtta vastutusele isiku, kes paneb tegevusena formuleeritud süüteo toime seeläbi, et ta jätab tegemata mingi teo, mille ta pidi tegema. (p 14)


Eksimine deliktistruktuuri elementide käsitlemise järjekorra nõude vastu ei ole siiski kohtulahendi tühistamist tingiv kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, kui deliktistruktuuri üksikute elementide analüüs ise on materiaalõiguslikult veatu. (p 9)

3-1-1-33-14 PDF Riigikohus 20.06.2014

Kohtupraktikas on tegevuse ja tegevusetuse piiritlemiseks kasutatud nn isikukausaalsuse kriteeriumi, mille rakendamiseks tuleb kaalutava teo ja sellele järgneva tagajärje saabumise ajaks isik mõtteliselt eemaldada. Kui tagajärg saabub ikkagi, ei ole isik ja tema tegu tagajärjega seotud; järelikult on põhjust rääkida tegevusetusest. Kui aga tagajärg jääks saabumata, on see isikuga seotud ja järelikult on tagajärje põhjustanud tema tegevus (vt RKKKo 3-1-1-28-02, p 10 ja 3-1-1-71-02, p 6.2). Teisisõnu saab tegevusest kõneleda siis, kui isik teeb mingi tahtest kantud kehaliigutuse, mis toob kaasa muudatuse välismaailmas. Kui aga isik laseb asjadel minna oma rada ja seega tema ümber toimuvat ei mõjuta, on tegemist tegevusetusega.


Karistusõiguslikku tegutsemiskohustust ei ole võimalik tuletada pelgalt asjaolust, et tsiviilõiguslikult on isikul tekkinud kohustus midagi teha. Õiguslik kohustus KarS § 13 lg 1 tähenduses on normatiivne mõiste, mille olemasolust saab kohtupraktika kohaselt kõneleda kahel juhul: kaitsegarant peab tagama, et tema kaitse all olevat õigushüve ei kahjustataks, valvegarant peab ära hoidma mõne õigushüve kahjustamise tema valve all oleva ohuallika poolt.

Varasem tegu saaks garandistaatuse analüüsil olla asjasse puutuv juhul, kui see oleks ohtlik ja õiguslikult hukkamõistetav (nn ingerents; vt otsus asjas nr 3-1-1-104-09, p 12.3). Pelk korteri väljaüürimine ei ole vaadeldav ohtliku ega hukkamõistetava teona. Teatud juhtudel võib valvegarandistaatus tuleneda ka omandist. Omaniku tegutsemiskohustusest saab kõneleda juhul, kui omandist lähtub mingi oht. Nii näiteks peab majaomanik hoolitsema selle eest, et varisemisohtlik maja kokku ei kukuks ja seeläbi inimeste tervisele või võõrale varale kahju ei tekitaks. Korteriomanikul aga ei saa olla pelgalt omandi tõttu kohustust hoida ära seda, et tema korteris kuritegusid toime ei pandaks. Sellist kohustust saaks jaatada vaid juhul, kui korter oleks mingite iseärasuste tõttu teatud kuritegude toimepanemiseks eriti sobiv ja seeläbi käsitatav ohuallikana.


Alates 1. septembrist 2011 kehtiva KrMS § 268 lg 6 järgi võib kohus mõista süüdistatava süüdi ka raskema kuriteokoosseisu järgi kui see, mis on ära toodud süüdistuses. Samuti on prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel ringkonnakohtu pädevuses KrMS § 340 lg 4 kohaselt süüdistatava raskemas kuriteos süüdimõistmine või õigeksmõistetu süüdimõistmine, kui sellega ei väljuta süüdistuse piiridest.


Bordelli pidamiseks ruumi rentimine ei kuulu kvalifitseerimisele kupeldamisena KarS § 1332 alusel. Süüdistuse esitamise ajal kehtinud KarS § 2681 lg 1 rääkis prostitutsioonile kaasaaitamisest "ruumi andmisega". VÕS § 339 järgi kohustub rendilepinguga üks isik (rendileandja) andma teisele isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja; rentnik aga on kohustatud maksma selle eest tasu (renti). Ruumi mistahes muus eraõiguslikus vormis (nt tasuta kasutada andmine või üürimine) bordelli pidamiseks kasutada andmine oleks paigutatav KarS § 1332 alla juhul, kui seadusandaja oleks normatiivse termini „rentimine" asemel kasutanud üldkeelde kuuluvat sõnastust nagu kuni 14. aprillini 2012. a kehtinud KarS §-s 2681 või kõnelenud näiteks "kasutada lubamisest". Rentimine tegevusetusega ei ole võimalik.

3-1-1-72-13 PDF Riigikohus 04.10.2013

Midasolaam on kantud sotsiaalministri 18. mai 2005. a määrusega nr 73 kinnitatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja nr IV. NPALS § 4 lg 5 kohaselt võib IV nimekirjas loetletud aineid ja neid sisaldavaid ravimeid välja vedada ainult psühhotroopsete ainete käitlemise õigust omav isik. Väljaveoks on vajalik Sotsiaalministeeriumi või Ravimiameti poolt antav ühekordne kindlaks määratud kehtivusajaga väljaveoluba (NPALS § 2 p 5), kui isiklikuks tarbimiseks lubatud kogused ületavad sotsiaalministri määrusega kehtestatud ülempiiri (RavS § 25 lg-d 1 ja 4). Sotsiaalministri 18. veebruari 2005. a määrusega nr 31 kehtestatud "Ravimiameti eriluba nõudva kauba sisse- ja väljaveo ning ravimite isiklikuks tarbimiseks kaasavõtmise või posti teel saatmise tingimused ja kord, erilubade vormid ning Ravimiameti eriluba nõudvate kaupade loetelu" § 8 lg 4^1 kohaselt võib isik, kelle püsiv elukoht on Eestis ja kes soovib sõita teise Schengeni konventsiooniosalise riigi territooriumile, võtta narkootilisi või psühhotroopseid aineid kaasa reisi kestuse ajaks vajaminevas koguses, kuid mitte enam kui 30-päevaseks raviks. Iga kaasasoleva arsti retsepti järgse narkootilise või psühhotroopse aine kohta peab kaasas olema Ravimiameti poolt väljastatud tunnistus.


KarS § 184 lg 1 järgi on karistatav narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine. Aine käitlemise ebaseaduslikkus on objektiivse koosseisu normatiivne tunnus, mis seisneb narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ja nende lähteainete seaduse (NPALS) § 3 lg 1 kohase loa puudumises kõnealuste ainete käitlemiseks. Muuhulgas on KarS § 184 lg 1 kooseisu välistava loana NPALS § 3 lg 1 tähenduses tegemist siis, kui arst on isikule välja kirjutanud narkootilise ainet sisaldava ravimi retsepti või teinud raviasutuses ettekirjutuse sellise ravimi manustamiseks. Juhul kui narkootilist või psühhotroopset ainet sisaldav ravim on omandatud seaduslikult, ei muutu selle valdus ravimit tarvitamata jättes ebaseaduslikuks. Seadusest aga ei nähtu kohustust seaduslikult omandatud narkootilist või psühhotroopset ainet sisaldava ravimi äratarvitamiseks, tagastamiseks või hävitamiseks. Nii näiteks panevad ravimiseaduse (edaspidi RavS) § 35 lg 1 ja § 37 lg 2 kohustuse kõlbmatute ravimite vastuvõtmiseks ja hävitamiseks nende käitlejale RavS § 3 tähenduses, s.o ravimite tootjatele, tarnijatele ja müüjatele. Seega on ebaõige ringkonnakohtu seisukoht, et narkootilist ainet sisaldava ravimi tarvitamisõpetuse kohaselt tarvitamata jätmine ja selle kogumine on käsitletav narkootilise aine ebaseadusliku käitlemisena KarS § 184 lg 1 tähenduses.

Midasolaam on kantud sotsiaalministri 18. mai 2005. a määrusega nr 73 kinnitatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja nr IV. NPALS § 4 lg 5 kohaselt võib IV nimekirjas loetletud aineid ja neid sisaldavaid ravimeid välja vedada ainult psühhotroopsete ainete käitlemise õigust omav isik. Väljaveoks on vajalik Sotsiaalministeeriumi või Ravimiameti poolt antav ühekordne kindlaks määratud kehtivusajaga väljaveoluba (NPALS § 2 p 5), kui isiklikuks tarbimiseks lubatud kogused ületavad sotsiaalministri määrusega kehtestatud ülempiiri (RavS § 25 lg-d 1 ja 4). Sotsiaalministri 18. veebruari 2005. a määrusega nr 31 kehtestatud "Ravimiameti eriluba nõudva kauba sisse- ja väljaveo ning ravimite isiklikuks tarbimiseks kaasavõtmise või posti teel saatmise tingimused ja kord, erilubade vormid ning Ravimiameti eriluba nõudvate kaupade loetelu" § 8 lg 4^1 kohaselt võib isik, kelle püsiv elukoht on Eestis ja kes soovib sõita teise Schengeni konventsiooniosalise riigi territooriumile, võtta narkootilisi või psühhotroopseid aineid kaasa reisi kestuse ajaks vajaminevas koguses, kuid mitte enam kui 30-päevaseks raviks. Iga kaasasoleva arsti retsepti järgse narkootilise või psühhotroopse aine kohta peab kaasas olema Ravimiameti poolt väljastatud tunnistus.


Mitteehtsa tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu tunnus on garandikohustusega isik, nagu nt narkootilise aine käitleja kohustus tema valdusse sattunud ebaseadusliku narkootilise ja psühhotroopse aine üleandmiseks politseiasutusele vastavalt NPALS § 7 lg-le 1. Seepärast tuleb kõigepealt nõuetekohaselt tuvastada süüdistatava garandiseisund, millest tuleneb tema garandikohustus hoida ära tagajärg (KarS § 13 lg 1). Järgmise tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu tunnusena tuleb konstrueerida nõutav tegevus, s.t konkreetne tegu, mida isik pidi tegema, kuid mille ta jättis tegemata (RKKKo 3-1-1-79-10, p-d 24-25). Samuti peaks selline etteheide kajastuma ka süüdistuses.


Vastavalt süüteomenetlusõiguse üldpõhimõtetele on süüteoetteheite puhul tõendamiskoormus riigil ning süütuse presumptsioonist tulenevalt ei pea süüdistatav enda süütust tõendama. Seega tuleb võistlevas kohtumenetluses prokuratuuril tõendada narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise ebaseaduslikkus. Samuti peab kohus lähtuma arsti väljakirjutatud retsepti eeldatavast õiguspärasusest. Kui süüteoasjas ei ole tuvastatud retsepte väljastanud arstide ebaseaduslik käitumine, siis ei saa pelgalt isikult ravimite leidmise fakti pinnalt talle omistada nende ebaseaduslikku omandamist ega valdamist KarS § 184 lg 1 tähenduses.


Eluline usutavus on küll üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume aga mitte iseseisev tõend KrMS § 63 lg 1 tähenduses. KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Seejuures ei või tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 kohus võtta endale süüdistaja rolli ja asuda täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega (RKKKo 3-1-1-10-11, p 26). Kriminaalmenetluse seadustiku § 211 lg 2 kohaselt selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur kohtueelses menetluses välja kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud. Kohus ei saa asuda elulise usutavuse kriteeriumiga heastama prokuratuuri tegematajätmisi tõendite kogumisel. Tuginedes kaitseväidete elulisele ebausutavusele olukorras, kus kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõendid ei kinnita süüteo toimepanemist, pöörab kohus tõendamiskoormise ümber ja loeb kuriteokoosseisu tõendatuks seetõttu, et süüdistatav ei suutnud veenvalt tõendada, et ta omandas ravimi seaduslikult. Selliselt toimides läks kohus vastuollu süütuse presumptsiooni põhimõttega ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.


Tuginedes kaitseväidete elulisele ebausutavusele olukorras, kus kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõendid ei kinnita süüteo toimepanemist, pöörab kohus tõendamiskoormise ümber ja loeb kuriteokoosseisu tõendatuks seetõttu, et süüdistatav ei suutnud veenvalt tõendada, et ta omandas ravimi seaduslikult. Selliselt toimides läks kohus vastuollu süütuse presumptsiooni põhimõttega ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.


Vastavalt süüteomenetlusõiguse üldpõhimõtetele on süüteoetteheite puhul tõendamiskoormus riigil ning süütuse presumptsioonist tulenevalt ei pea süüdistatav enda süütust tõendama. Seega tuleb võistlevas kohtumenetluses prokuratuuril tõendada narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise ebaseaduslikkus. Samuti peab kohus lähtuma arsti väljakirjutatud retsepti eeldatavast õiguspärasusest. Kui süüteoasjas ei ole tuvastatud retsepte väljastanud arstide ebaseaduslik käitumine, siis ei saa pelgalt isikult ravimite leidmise fakti pinnalt talle omistada nende ebaseaduslikku omandamist ega valdamist KarS § 184 lg 1 tähenduses.

Tuginedes kaitseväidete elulisele ebausutavusele olukorras, kus kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõendid ei kinnita süüteo toimepanemist, pöörab kohus tõendamiskoormise ümber ja loeb kuriteokoosseisu tõendatuks seetõttu, et süüdistatav ei suutnud veenvalt tõendada, et ta omandas ravimi seaduslikult. Selliselt toimides läks kohus vastuollu süütuse presumptsiooni põhimõttega ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.


Vastavalt süüteomenetlusõiguse üldpõhimõtetele on süüteoetteheite puhul tõendamiskoormus riigil ning süütuse presumptsioonist tulenevalt ei pea süüdistatav enda süütust tõendama. Seega tuleb võistlevas kohtumenetluses prokuratuuril tõendada narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise ebaseaduslikkus. Samuti peab kohus lähtuma arsti väljakirjutatud retsepti eeldatavast õiguspärasusest. Kui süüteoasjas ei ole tuvastatud retsepte väljastanud arstide ebaseaduslik käitumine, siis ei saa pelgalt isikult ravimite leidmise fakti pinnalt talle omistada nende ebaseaduslikku omandamist ega valdamist KarS § 184 lg 1 tähenduses.

Eluline usutavus on küll üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume aga mitte iseseisev tõend KrMS § 63 lg 1 tähenduses. KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Seejuures ei või tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 kohus võtta endale süüdistaja rolli ja asuda täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega (RKKKo 3-1-1-10-11, p 26). Kriminaalmenetluse seadustiku § 211 lg 2 kohaselt selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur kohtueelses menetluses välja kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud. Kohus ei saa asuda elulise usutavuse kriteeriumiga heastama prokuratuuri tegematajätmisi tõendite kogumisel. Tuginedes kaitseväidete elulisele ebausutavusele olukorras, kus kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõendid ei kinnita süüteo toimepanemist, pöörab kohus tõendamiskoormise ümber ja loeb kuriteokoosseisu tõendatuks seetõttu, et süüdistatav ei suutnud veenvalt tõendada, et ta omandas ravimi seaduslikult. Selliselt toimides läks kohus vastuollu süütuse presumptsiooni põhimõttega ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.

3-1-1-79-10 PDF Riigikohus 29.11.2010

Kui raviteenuse osutamise tagajärjel tekitatakse inimesele tervisekahjustus, siis tuleb kohtul tuvastada, kas süüdistatav osutas tervishoiuteenust arstiteaduse üldisele tasemele vastavalt või mitte.

Sageli tuleneb juba ravijuhendi järgimata jätmisest (näiteks selle ebapiisavast rakendamisest) raviviga ehk arstiteaduse üldisest tasemest madalamal tasemel ravimine, mis omakorda kujutabki endast tavaliselt oodatava hoole puudumist VÕS § 762 mõttes ning karistusõiguslikku hoolsusvastasust KarS § 119 tähenduses.

Tervishoiuteenuse ebakvaliteetse osutamisega ettevaatamatusest ja tegevusetusega raske tervisekahjustuse tekitamise asjades piisaks muude eelduste esinemisel isiku vastutusele võtmiseks ka sellest, kui kohus tuvastab, et õiguspärane alternatiivkäitumine ehk siis nõutav tegu oleks vähendanud ohtu ja kannatanu oleks võinud pääseda kergemalt.


Näidanud ära arsti hoolsusetu käitumise KarS § 119 mõttes ning sellega seotud objektiivse ettenähtavuse, sisustatakse seejärel hoolsusetus tegevusetusdelikti tähenduses. Mitteehtsa tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu tunnus on garandikohustusega isik. Seepärast tuleb kõigepealt nõuetekohaselt tuvastada süüdistatava garandiseisund, millest tuleneb tema garandikohustus hoida ära tagajärg (KarS § 13 lg 1).


Ettevaatamatusest toimepandud tegevusetusdeliktiga, siis tuleb järgida mõlema tuletusdelikti – nii ettevaatamatuse kui tegevusetuse – struktuuri. Ettevaatamatusdelikti tuvastamisel tuleb kohtul objektiivse koosseisu juures teona hinnata objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist, selle objektiivset ettenähtavust ja välditavust. Kohus peab esmalt jõudma järeldusele, kas süüdistatava tegu oli hoolsusvastane või mitte.

Sageli tuleneb juba ravijuhendi järgimata jätmisest (näiteks selle ebapiisavast rakendamisest) raviviga ehk arstiteaduse üldisest tasemest madalamal tasemel ravimine, mis omakorda kujutabki endast tavaliselt oodatava hoole puudumist VÕS § 762 mõttes ning karistusõiguslikku hoolsusvastasust KarS § 119 tähenduses. Siiski ei tarvitse hoolsuskohustuse rikkumine piirduda ainult ravijuhendist kõrvalekaldumisega, täiendavalt võib arvesse võtta ka head meditsiinilist tava ja meditsiinieetikat. Kui mitte ravijuhendi, siis meditsiinieetika rikkumist võib näha ka arsti sellises tegevusetuses, mille tõttu ei ole võimalik tagantjärele otsustada, millal oleks olnud õige aeg kasutada vastavat ravivõtet.

Hoolsuskohustust rikkuv on siiski vaid selline käitumine, millega ületatakse lubatud riski piire. Seega tuleb ettevaatamatusdelikti korral arsti teo hoolsusvastasuse üle otsustamisel ka hinnata, kas tegu ületas lubatud riski piiri või mitte.


Tuvastanud hoolsusvastasuse, tuleb kohtul kontrollida hoolsusetu teo tulemusel saabuva tagajärje objektiivset ettenähtavust. Objektiivne ex ante vaatleja peab ära tundma hoolsusvastase teo tagajärjel tekkinud või tekkida võiva ohu. Ettenähtav peab olema ka võimalus, et hoolsusvastase teoga loodud oht võib realiseeruda just sel kujul, mis pärineb ohust. Niimoodi tehakse kindlaks objektiivselt ettenähtav põhjuslikkus objektiivse koosseisu tasandil, samas kui asjaolu, kuidas süüdistatav ise olukorda hindas, tuleb kontrollida alles subjektiivse koosseisu juures. Ettenähtavust ei tohi kitsalt siduda ainult lõpptagajärjega.


Kui kohus võtab asja lahendamisel lihtmenetluse korras vastu poole poolt kohtuistungil esitatud tõendeid, siis rikub kohus sellega kriminaalmenetlusõigust. Kui aga kohus ei tugine asja otsustamisel nimetatud tõenditele, ei ole see rikkumine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

Kui kohus rajab oma otsuse olulisel määral meditsiinialastele eriteadmistele tuginevatele järeldustele, mida ei ole saadud kriminaalmenetluses selleks ettenähtud ekspertiisi vormis, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Kui isiku kohtuarstliku komisjoni-ekspertiisi aktis sisalduv eksperdiarvamus osutub selle põhjendamatuse tõttu kohtukõlbmatuks oma järelduste kontrollimatuse tõttu, siis taolisele tõendile tuginemine on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Kui kohtultuleb asja lahendamiseks kasutada mitteõiguslikke eriteadmisi, siis tuleb KrMS § 105 lg 1 nõuet järgides tõendamisvajadusest lähtudes korraldada ekspertiis, mille tulemus tuleb vormistada KrMS § 107 nõuetele vastavas ekspertiisiaktis. Olukorras, kus kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluseks, tuli ja tuleb ka asja uuel arutamisel kohtul KrMS § 238 lg 1 p 2 kohaselt tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile. Kriminaalasja lahendamist ilma eksperdiarvamuseta, kui ekspertiisi korraldamine on tõendamisvajadusest lähtudes ilmne, loeb kriminaalkolleegium kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses.


Kui isiku kohtuarstliku komisjoni-ekspertiisi aktis sisalduv eksperdiarvamus osutub selle põhjendamatuse tõttu kohtukõlbmatuks oma järelduste kontrollimatuse tõttu, siis taolisele tõendile tuginemine on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Tulenevalt KrMS § 95 lg-st 1 on ekspert isik, kes rakendab kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel ja korras ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt eelistab menetleja eksperti määrates kohtueksperti ja riiklikult tunnustatud eksperti, kuid võib määrata eksperdiks ka muu asjakohaste teadmistega isiku. Seega saab kriminaalmenetluses eksperdiks ollagi vaid asjakohaste mitteõiguslike eriteadmistega isik ehk oma valdkonna spetsialist. KrMS § 107 nõuete täitmine on kohustuslik igasuguse ekspertiisi, sh komisjoniekspertiisi tegemisel. Ka ei saa ekspertide usaldamine kohtu poolt mingil juhul välistada eksperdiarvamuse kohtulikku kontrolli. Eksperdiarvamuse kui tõendi usaldusväärsuse küsimus saab aktualiseeruda vaid juhul, kui tegemist on kohtukõlbliku tõendiga – kohtukõlbmatu tõendi puhul tõendi usaldusväärsuse küsimust ei tõusetu.

Kuigi Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni otsus sisaldas ka hulgaliselt meditsiinialastele eriteadmistele tuginevaid järeldusi, ei ole need järeldused kriminaalmenetluses tõendiks, kuna mitteõiguslike (sh meditsiinialaste) eriteadmiste rakendamiseks kriminaalmenetluses tuleb määrata ekspertiis.


Tegevusetusdelikti korral tuleb silmas pidada ka põhjusliku seose tuvastamise eripära – põhjuslikkus tuleb konstrueerida hüpoteetilisena. Eelöeldu tähendab, et teo tegemata jätmise ja tagajärje vahel on põhjuslik seos, kui kindla teadmisega külgneva tõenäosusega saab väita, et see tagajärg ei oleks saabunud, kui nõutav tegu juurde mõelda (vt ka RKKKo nr 3-1-1-13-07, p 11 ja 3 nr 3-1-1-4-08, p 15). Lisaks põhjuslikkusele tuleb kontrollida ka tagajärje normatiivset omistatavust ehk seda, kas ettevaatamatusdeliktile iseloomulikuna oleks õiguspärane käitumine tagajärje ära hoidnud.


Kui on tuvastatud garandiseisund, siis järgmise tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu tunnusena tuleb konstrueerida nõutav tegevus, s.t konkreetne tegu, mida isik pidi tegema, kuid mille ta jättis tegemata.

Tervishoiuteenuse ebakvaliteetse osutamisega ettevaatamatusest ja tegevusetusega raske tervisekahjustuse tekitamise asjades piisaks muude eelduste esinemisel isiku vastutusele võtmiseks ka sellest, kui kohus tuvastab, et õiguspärane alternatiivkäitumine ehk siis nõutav tegu oleks vähendanud ohtu ja kannatanu oleks võinud pääseda kergemalt.


Selgitades varasemas praktikas lühimenetlusega seonduvaid küsimusi, on kriminaalkolleegium märkinud, et tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt (vt RKKKo nr 3-1-1-91-07, p 7 ja nr 3-1-1-2-10, p 9).


Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg 2 kohaselt võib prokurör kriminaalasja kohtulikul arutamisel enne kohtuliku uurimise lõpetamist süüdistust muuta või täiendada. Tulenevalt KrMS § 233 lg-st 3 kehtib see põhimõte ka lühimenetluses, kuna KrMS 9. peatüki 1. jagu, mis reguleerib lühimenetlust, ei sätesta selles osas erisusi. Seega ei ole süüdistuse muutmine lühimenetluses KrMS § 268 lg-tes 2 ja 3 märgitud korras iseenesest vaadeldav kriminaalmenetluse õiguse rikkumisena.

KrMS § 233 lg 1 kohaselt on lühimenetlus võimalik vaid juhul, kui seda on taotlenud süüdistatav ja prokuratuur on sellega nõustunud. Samuti näeb kriminaalmenetluse seadustik süüdistatavale ette võimaluse loobuda lühimenetluse kohaldamise taotlusest. Tulenevalt KrMS § 234 lg-st 3 on selline loobumine võimalik kuni kohtuliku uurimise lõpetamiseni.


Kui kohus võtab asja lahendamisel lihtmenetluse korras vastu poole poolt kohtuistungil esitatud tõendeid, siis rikub kohus sellega kriminaalmenetlusõigust. Kui aga kohus ei tugine asja otsustamisel nimetatud tõenditele, ei ole see rikkumine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.


Ekspertiis on nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire. (Vt RKKKo nr 3-1-1-35-06, p.7.5). Tõendamiseseme asjaolud, mille esinemist on kohtud tuvastanud Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni järeldustega, eeldavad meditsiinialastele eriteadmistele tuginevate ja konkreetset kriminaalasja puudutavate järelduste tegemist ning seega ekspertiisi määramist (vt ka RKKKo nr 3-1-1-142-05, p-d 9-16).

Kui kohtultuleb asja lahendamiseks kasutada mitteõiguslikke eriteadmisi, siis tuleb KrMS § 105 lg 1 nõuet järgides tõendamisvajadusest lähtudes korraldada ekspertiis, mille tulemus tuleb vormistada KrMS § 107 nõuetele vastavas ekspertiisiaktis. Olukorras, kus kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluseks, tuli ja tuleb ka asja uuel arutamisel kohtul KrMS § 238 lg 1 p 2 kohaselt tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile. Kriminaalasja lahendamist ilma eksperdiarvamuseta, kui ekspertiisi korraldamine on tõendamisvajadusest lähtudes ilmne, loeb kriminaalkolleegium kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses.


Vastavalt KrMS § 107 lg 3 p-dele 1 ja 2 tuleb ekspertiisiakti põhiosas obligatoorselt esitada uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus (vt RKKKo nr 3-1-1-63-08, p 17.2).

Kui isiku kohtuarstliku komisjoni-ekspertiisi aktis sisalduv eksperdiarvamus osutub selle põhjendamatuse tõttu kohtukõlbmatuks oma järelduste kontrollimatuse tõttu, siis taolisele tõendile tuginemine on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.


Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg 2 kohaselt võib prokurör kriminaalasja kohtulikul arutamisel enne kohtuliku uurimise lõpetamist süüdistust muuta või täiendada. Tulenevalt KrMS § 233 lg-st 3 kehtib see põhimõte ka lühimenetluses, kuna KrMS 9. peatüki 1. jagu, mis reguleerib lühimenetlust, ei sätesta selles osas erisusi. Seega ei ole süüdistuse muutmine lühimenetluses KrMS § 268 lg-tes 2 ja 3 märgitud korras iseenesest vaadeldav kriminaalmenetluse õiguse rikkumisena.


Tulenevalt KrMS § 95 lg-st 1 on ekspert isik, kes rakendab kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel ja korras ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt eelistab menetleja eksperti määrates kohtueksperti ja riiklikult tunnustatud eksperti, kuid võib määrata eksperdiks ka muu asjakohaste teadmistega isiku. Seega saab kriminaalmenetluses eksperdiks ollagi vaid asjakohaste mitteõiguslike eriteadmistega isik ehk oma valdkonna spetsialist. KrMS § 107 nõuete täitmine on kohustuslik igasuguse ekspertiisi, sh komisjoniekspertiisi tegemisel. Ka ei saa ekspertide usaldamine kohtu poolt mingil juhul välistada eksperdiarvamuse kohtulikku kontrolli. Eksperdiarvamuse kui tõendi usaldusväärsuse küsimus saab aktualiseeruda vaid juhul, kui tegemist on kohtukõlbliku tõendiga – kohtukõlbmatu tõendi puhul tõendi usaldusväärsuse küsimust ei tõusetu.


Kui on hinnatud arsti käitumise objektiivset külge KarS § 119 mõttes, siis tuleb anda hinnang ka arsti käitumise subjektiivsele küljele. Kui objektiivse hoolsuskohustuse rikkumise juures tuleb kontrollida, kas hoolsusetu teo tulemusena saabunud oht oli üldse objektiivselt ettenähtav, siis subjektiivsete tunnuste raames tuleb küsida, kas tegelikkuses tagajärjena realiseerunud oht oli konkreetsele toimepanijale äratuntav ja mil viisil ta sellesse suhtus. Vastavalt KarS §-le 18 tuleb subjektiivsete tunnuste all seega selgitada isiku individuaalne ettenägemisvõime kergemeelsuse või hooletuse vormis.

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json