3-1-1-4-08
|
Riigikohus |
31.03.2008 |
|
Mõisted oluline ja suur varaline kahju on koosseisulise tunnusena blanketsed ja nõuavad sisustamist teo toimepanemise hetkel kehtinud miinimumpalgast lähtuvalt (RKKKo nr 3-1-1-43-03, p 13). Palga alammäära kehtestamisel arvestatakse majandusliku olukorraga, mis tingib palga reaalväärtuse muutmise (vt RKKKo nr 3-1-1-63-05, p 13). Kuna seadusandja on sidunud kahju suuruse palga alammääraga, siis on seadusandja tahe ilmselgelt olnud suunatud ka kahju suuruse arvestamise aluste sidumisele majandusliku olukorra näitajatega. Seega ei ole tegemist sisuliselt isiku olukorda kergendava seadusega KarS § 5 lg 2 tähenduses, vaid kahju suuruse rahalise väljenduse korrigeerimisega vastavalt ajas muutunud majandusnäitajatele, mis jätab olulise ja suure kahjumäära reaalväärtuse samaks.
KarS § 2172 lg 1 alt 1 (seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslik ärakasutamine) on oma olemuselt nn ärakasutamiskoosseis. Koosseisu selle alternatiivi aluseks on kannatanu ja teo toimepanija vahel seaduse (näiteks ametisse nimetamine, eestkoste seadmine) või tehingu (näiteks tööleping või käsundusleping) alusel tekkinud tsiviilõiguslik või avalik-õiguslik suhe, mis õigustab teo toimepanijat omakorda alternatiivselt kas mingit kannatanule kuuluvat vara käsutama või kohustusi võtma. Koosseisupärane tegu on esmajoones sisesuhte tingimusi rikkuva tehingu sõlmimine.
2172 lg 1 teine alternatiiv (teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumine) on nn usalduse murdmise koosseis. Usaldusseisundit tuletatakse seejuures teo toimepanijal lasuvast hoolsus- ja järelevalvekohustusest (s.o varaliste huvide järgimise kohustus) teise isiku vara suhtes, mis põhineb eelkõige samuti tsiviilõiguslikul või avalik-õiguslikul suhtel, kuid on oma olemuselt laiem kui vara käsutamise või kohustuse võtmise õigus. Usalduse murdmise koosseis hõlmab juhtumeid, mil isik rikub varaliste huvide järgimise kohustust kannatanu vara käsutamisest või talle kohustuse võtmisest erineval viisil, mh ka tegevusetusega, mis viib kannatanu varalise olukorra halvenemiseni.
Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele (RKKKo nr 3-1-1-124-03, p 8.2). Nii kaudse tahtluse kui kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub sellega. Ettevaatamatuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele, kuid selline lootus peab olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat arvestades adekvaatne ehk peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes (RKKKo nr 3-1-1-142-05).
Karistusõiguses põhjusliku seose tuvastamiseks kasutatava ekvivalentsusteooria kohaselt on tegu tagajärjega põhjuslikus seoses, kui teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata. Kuna ekvivalentsusteooria mõttes on kõik tagajärje saabumise tingimused võrdväärsed, siis tuleb selle käsitluse praktilisel rakendamisel lähtuda konkreetselt saabunud tagajärjest ja selleni vahetult viinud teost.
Karistusseaduse blanketti sisustav norm on blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja "täisväärtuslik" osa, millest tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik Karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted, s.h ka KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte (vt RKKKo nr 3-1-1-21-06, p-d 10.2-10.4).
Tegevusetusdelikti puhul tuleb süüdistuses ja kohtuotsuses näidata ja põhistada nõutavat tegu ja selle eeldatavust (vt RKKKo nr 3-1-1-80-06, p 6.1). Muu hulgas tuleb tegevusetusdelikti koosseisus tuvastada hüpoteetiline põhjuslikkus ehk kas nõutava tegutsemise korral oleks tagajärg - kahju - jäänud saabumata.
Karistusseaduse blanketti sisustav norm on blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja "täisväärtuslik" osa, millest tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik Karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted, s.h ka KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte (vt RKKKo nr 3-1-1-21-06, p-d 10.2-10.4).
Nii süüdistuses kui kohtuotsustes tuleb tegu kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi, mis tagab KarS § 2 lg 1 kohase kontrolli, et tegu oli karistatav selle toimepanemise ajal ning kindlustab KarS § 5 lg-tes 1-3 sätestatud karistusseaduse ajalise kehtivuse põhimõtete rakendamise. Isiku süüditunnistamine on aga võimalik üksnes juhul, kui tema tegu oli kuriteona karistatav nii toimepanemise ajal kui ka igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud hiljem. Seetõttu ei saa olla kahtlust, et pärast teo toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisu kehtetuks tunnistamist või muutmist kuulub kriminaalmenetluse õiguslikku esemesse ka küsimus sellest, kas ja kui, siis millise sätte järgi on tegu karistatav uue karistusseaduse järgi.
Ehkki süüdistuse tekstis ei pea tingimata kajastuma teo kvalifikatsioon pärast selle toimepanemist jõustunud karistusseaduse järgi, on kaitseõiguse tagamiseks vajalik, et süüdistataval oleks kohane võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et tema tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal kui ka sellele, et tegu on jätkuvalt karistatav asendunud või muutunud karistusseaduse järgi. (Vt RKKKo nr 3-1-1-83-05, p-d 11, 13, määrus nr 3-1-1-139-05, p 25).
Heites P. K.-le ette linnavalitsuse esindajana esitatud ehituspäevikute, teostatud tööde aktide ja aktide alusel koostatud ning linnavalitsusele esitatud arvete allkirjastamist, on süüdistus talle omistanud kuriteo toimepanemise tegevusega. Selle kõrval aga, süüdistades P. K.-d ka selles, et ta jättis täitmata tellijal lasuva töö ülevaatamise kohustuse ja oma ametikohustused, on P. K.-le ette heidetud ka tegevusetust. Kolleegium on seisukohal, et sellise süüdistuse puhul on raskuspunkt asetatud tegevusetusele, s.o linna huvides seatud ülevaatamiskohustuse täitmata jätmisele, kuna ehitusettevõtja poolt esitatud tööde vastuvõtmisaktide ja arvete allkirjastamiskohustus, või sellest keeldumine töö mittenõuetekohasuse korral, tuleneb töövõtulepingu olemusest (VÕS § 638, TsK § 366 lg 1). (p 14)
|
| 3-1-1-117-05
|
Riigikohus |
10.04.2006 |
|
Seda, kas isiku käitumise puhul on tegemist kuriteoga, kontrollitakse teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. Hilisemat seadust võib ja tuleb kohaldada ainult juhul, kui see kergendab isiku olukorda. Eelnevast tulenevalt tuleb tegu kvalifitseerida selle toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. Karistusseadustiku rakendusseaduse § 3 lg 2 sätestab üheselt, et enne karistusseadustiku jõustumist, s.o enne 1. septembrit 2002. a toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka karistusseadustiku kohaselt, kvalifitseeritakse selle toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi.
Tegu tuleb kvalifitseerida seda kõige täpsemini kirjeldava sätte järgi. See tähendab, et ka seaduse muutumise korral tuleb kontrollides, kas uus seadus kergendab isiku olukorda, hinnata, kas võrreldes varasema seadusega on kergem isikule süükspandavat tegu uues seaduses kõige täpsemalt kirjeldav norm (vt ka RKKKo nr 3-1-1-13-03).
KarS § 151 näeb ette vastutuse tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles vihkamisele või vägivallale seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste veendumuste, varalise või sotsiaalse seisundiga. See tähendab, et karistatav on tegevus, millega ükskõik millisel moel tehakse avalikuks, s.o määratlemata isikuteringile kättesaadavaks sõnum, mille sisuks on üleskutse vihkamisele või vägivallale loetletud tunnuste alusel.
Kuna koosseisupärane tegu seisneb avalikus üleskutsumises - peab edastatav sõnum olema selline, millega mitte lihtsalt ei väljendata oma vaenulikku meelestatust mingi KarS §-s 151 nimetatud grupi vastu, vaid mis võiks kutsuda vihkamist või vägivalda esile ka teistes isikutes, tuua kaasa mingi sotsiaalse grupi vastu suunatud vihkamise või vägivalla levimist.
Lähtudes asjaolust, et teo ohtlikkus seisneb just sotsiaalse vaenu levimise võimaluses, saab KarS § 151 koosseisule vastavast üleskutsest rääkida ainult juhul, kui see võiks leida ühiskonnas vastuvõttu, st et grupp, kellele üleskutse võiks mõjuda, peab olema tõsiselt võetav nii oma arvukuselt kui ka sisuliste tunnuste poolest.
KarS § 151 objektiivset süüteokoosseisu silmas pidades on oluline tuvastada, millist olulist kahju millistele avalikele huvidele põhjustati.
Avalik üleskutsumine vihkamisele või vägivallale kestab seni kaua, kui teo toimepanija kontrollib tema edastatava sõnumi kättesaadavust avalikkusele. Selline kontrollivõimalus võib säilida ka pärast sotsiaalset vaenu õhutavat sõnumit kandva teksti Internetti ülespanemist, seda eeskätt juhul, kui tekst on pandud üles Interneti kodulehele, millele isikul on vaba voli iseseisvalt infot üles panna ja maha võtta. Eelnev ei tähenda, et etteheidetav tegu esineks üheaegselt nii tegevuse kui tegevusetuse vormis. Hilisem passiivseks jäämine ei muuda delikti tegevusetusdeliktiks, kuivõrd teo raskuspunkt oli aktiivsel tegevusel - tekstide ülespanekul Interneti kodulehele. (p 14)
Vältavaks nimetatakse selliseid süütegusid, mille puhul süüteokoosseisus kirjeldatud tegu seisneb mitte üksnes õigusvastase olukorra loomises, vaid ka selle säilitamises ehk taastootmises.
Kuna KarS §-le 151 vastab igasugune tegevus, millega on avalikult üles kutsutud vihkamisele või vägivallale seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste veendumuste, varalise või sotsiaalse seisundiga, võib ka sellele koosseisule vastav tegu olla vältav. Seega sõltub hinnang, kas tegemist on vältava deliktiga, etteheidetava teo iseloomust, olles seotud teo lõppemisega.
Avalik üleskutsumine vihkamisele või vägivallale kestab seni kaua, kui teo toimepanija kontrollib tema edastatava sõnumi kättesaadavust avalikkusele. Selline kontrollivõimalus võib säilida ka pärast sotsiaalset vaenu õhutavat sõnumit kandva teksti Internetti ülespanemist, seda eeskätt juhul, kui tekst on pandud üles Interneti kodulehele, millele isikul on vaba voli iseseisvalt infot üles panna ja maha võtta.
Tulenevalt KarS § 12 lg-st 2 ei piisa isiku süüditunnistamiseks tagajärjedelikti toimepanemises pelgalt süüdistuse formulatsiooni täiendamisest ja tagajärje väidetava saabumise deklareerimisest. Isiku süüditunnistamine tagajärjedelikti toimepanemises eeldab vältimatult lisaks koosseisupärase teo tuvastamisele ka selle tuvastamist, et on saabunud teost nii ajaliselt kui ruumiliselt eraldatud tagajärg, mis on käsitatav kas konkreetse välismaailma muudatusena või sellise põhjendatult ootuspärase muudatuse ärajäämisena. Samuti peab isiku süüditunnistamiseks tagajärjedelikti toimepanemises olema tõendatud, et koosseisupärased tegu ja tagajärg on omavahelises põhjuslikus seoses.
|
Facebook
Twitter