/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-17-5760/47 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 05.10.2018
Väide isiku süüdimatuse kohta on olemuselt võrdne ükskõik millise teise kaitseteesiga, mis on mõeldud nn põhjendatud kahtluse tekitamiseks. Sellise põhjendatud kahtluse tekkeks peab kriminaalasjas esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Teisisõnu tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu ka rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. (RKKKo nr 3-1-1-77-15, p 17-19). (p 10) Mitte igasugune väide isiku süüdimatuse kohta ei tingi vältimatult ekspertiisi tegemise vajadust. Kuigi süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste olemasolu või kahtlus selles võib kaasa tuua ekspertiisi tegemise vajaduse, ei ole välistatud süüdimatusele õigusliku hinnangu andmine ilma ekspertiisita. KrMS § 105 lg 1 kohaselt korraldatakse ekspertiis tõendamisvajadusest lähtudes menetleja määruse alusel ning lõike 2 järgi ei või menetleja keelduda kahtlustatava, süüdistatava või kaitsja, kannatanu või tsiviilkostja taotletavat ekspertiisi määramast, kui asjaolul, mille tuvastamist ekspertiisiga taotletakse, võib olla olulist tähtsust kriminaalasja lahendamisel. KrMS § 105 lg-t 2 ei saa tõlgendada selliselt, et menetlejal puudub süüdivuse kui kriminaalasjas vaieldamatult olulise tähtsusega küsimuse lahendamise viiside osas igasugune kaalutlusõigus. Siingi on mõne esitatud faktiväite kontrollimiseks ning vajadusel ekspertiisiga kummutamiseks vajalik põhjendatud kahtluse tõstatamine. Selleks peavad aga konkreetses kriminaalasjas esinema tõenduslikult tõsiselt võetavad viited, mis seavad kahtluse alla isiku süüdivuse teo toimepanemise ajal (vt RKKKo nr 3-1-1-99-12, p-d 6 ja 8). (p 11)
Mitte igasugune väide isiku süüdimatuse kohta ei tingi vältimatult ekspertiisi tegemise vajadust. Kuigi süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste olemasolu või kahtlus selles võib kaasa tuua ekspertiisi tegemise vajaduse, ei ole välistatud süüdimatusele õigusliku hinnangu andmine ilma ekspertiisita. KrMS § 105 lg 1 kohaselt korraldatakse ekspertiis tõendamisvajadusest lähtudes menetleja määruse alusel ning lõike 2 järgi ei või menetleja keelduda kahtlustatava, süüdistatava või kaitsja, kannatanu või tsiviilkostja taotletavat ekspertiisi määramast, kui asjaolul, mille tuvastamist ekspertiisiga taotletakse, võib olla olulist tähtsust kriminaalasja lahendamisel. KrMS § 105 lg-t 2 ei saa tõlgendada selliselt, et menetlejal puudub süüdivuse kui kriminaalasjas vaieldamatult olulise tähtsusega küsimuse lahendamise viiside osas igasugune kaalutlusõigus. Siingi on mõne esitatud faktiväite kontrollimiseks ning vajadusel ekspertiisiga kummutamiseks vajalik põhjendatud kahtluse tõstatamine. Selleks peavad aga konkreetses kriminaalasjas esinema tõenduslikult tõsiselt võetavad viited, mis seavad kahtluse alla isiku süüdivuse teo toimepanemise ajal (vt RKKKo nr 3-1-1-99-12, p-d 6 ja 8). (p 11)
Ei ole välistatud, et isiku süüvõimelisust mõjutava asjaolu ilmnemine kohtuotsuse jõustumise järel võib osutuda kriminaalmenetluse teistmise aluseks KrMS § 366 p 5 mõttes. (p 8)
KrMS § 286^1 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi, millel on kriminaalasjas tähtsust. Sama sätte lg 2 p 2 kohaselt võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest mh siis, kui tõendit ei ole loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada. (p 9)
Väide isiku süüdimatuse kohta on olemuselt võrdne ükskõik millise teise kaitseteesiga, mis on mõeldud nn põhjendatud kahtluse tekitamiseks. Sellise põhjendatud kahtluse tekkeks peab kriminaalasjas esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Teisisõnu tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu ka rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. (RKKKo nr 3-1-1-77-15, p 17-19). (p 10) Mitte igasugune väide isiku süüdimatuse kohta ei tingi vältimatult ekspertiisi tegemise vajadust. Kuigi süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste olemasolu või kahtlus selles võib kaasa tuua ekspertiisi tegemise vajaduse, ei ole välistatud süüdimatusele õigusliku hinnangu andmine ilma ekspertiisita. KrMS § 105 lg 1 kohaselt korraldatakse ekspertiis tõendamisvajadusest lähtudes menetleja määruse alusel ning lõike 2 järgi ei või menetleja keelduda kahtlustatava, süüdistatava või kaitsja, kannatanu või tsiviilkostja taotletavat ekspertiisi määramast, kui asjaolul, mille tuvastamist ekspertiisiga taotletakse, võib olla olulist tähtsust kriminaalasja lahendamisel. KrMS § 105 lg-t 2 ei saa tõlgendada selliselt, et menetlejal puudub süüdivuse kui kriminaalasjas vaieldamatult olulise tähtsusega küsimuse lahendamise viiside osas igasugune kaalutlusõigus. Siingi on mõne esitatud faktiväite kontrollimiseks ning vajadusel ekspertiisiga kummutamiseks vajalik põhjendatud kahtluse tõstatamine. Selleks peavad aga konkreetses kriminaalasjas esinema tõenduslikult tõsiselt võetavad viited, mis seavad kahtluse alla isiku süüdivuse teo toimepanemise ajal (vt RKKKo nr 3-1-1-99-12, p-d 6 ja 8). (p 11) Juhul, kui isikul esineksid süüdimatuse meditsiinilised tunnused (KarS § 34, nt skisofreenia), ei ütleks see eraldivõetult veel midagi selle kohta, kas ta on karistusõiguslikus mõttes vastutusvõimeline või mitte. Järgnevalt tuleks kindlaks teha, kas tuvastatud haiguse ja isiku poolt toimepandud õigusvastase teo vahel esineb ka sümptomaatiline seos, mis tähendab konkreetsel juhul selle kindlakstegemist, kas just isikul tuvastatud psüühikahäire mõjutas teo toimepanemise ajal tema võimet selle keelatusest aru saada ning enda käitumist selle arusaamise kohaselt juhtida või mitte. Riigikohtu kriminaalkolleegium on enda varasemas praktikas skisofreenia osas otsesõnu märkinud, et tegemist ei pruugi olla haigusega, mis juba iseenesest tingiks järelduse isiku süüdimatuse või piiratud süüdivuse kohta. (RKKKm nr 1-16-7389/30, p 11). (p 12)
1-16-7389/30 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 19.10.2017
Pelgalt süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste tuvastamine ei ütle eraldivõetult veel midagi selle kohta, kas isik on karistusõiguslikus mõttes vastutusvõimeline või mitte. Järgnevalt tuleb lahendada küsimus, kas tuvastatud haiguse (praegusel juhtumil skisofreenia) ning isiku poolt toimepandud õigusvastase teo (vargus) vahel esineb ka sümptomaatiline seos, mis tähendab konkreetsel juhul selle kindlakstegemist, kas just isikul tuvastatud psühholoogiline häire mõjutas teo toimepanemise ajal tema võimet selle keelatusest aru saada ning enda käitumist selle arusaamise kohaselt juhtida või mitte. Vaid jaatava vastuse korral on alust rääkida kas süüdimatusseisundist (KarS § 34) või siis piiratud süüdivusest (KarS § 35) KrMS § 393 esimese alternatiivi tähenduses. Märkida tuleb sedagi, et skisofreenia ei pruugi olla haigus, mis juba iseenesest tingiks järelduse isiku süüdimatuse või piiratud süüdivuse kohta. (p 11)
Pelgalt seaduse tsiteerimisest ja eksperdi järelduste kordamisest ei piisa süüdimatusseisundi tuvastatuse põhjendamiseks (vt RKKKm 3-1-1-105-16, p 46.2). (p 12)
Kohtupraktikale tuginevalt ei ole välistatud, et isiku ohtlikkuse hindamisel võib tugineda ka juba toimepandud õigusvastastele tegudele (vt ka RKKKm 3-1-1-121-12, p 13), kuid sellisel juhul tuleb varasemad teod selgelt ja jälgitavalt ohtlikkuse prognoosiga siduda, näidates ära, miks on kohus jõudnud järeldusele, et on olemas jätkuv ning reaalne oht sarnaste tegude toimepanemiseks ka tulevikus (RKKKm 3-1-1-105-16, p 47.2). (p 15) Kui sundravi menetlusele allutatud isik on esitanud mõne põhjendatud menetlusliku taotluse (nt kuulata üle tema raviarst), tuleb kohtul kaaluda asja lahendamise võimalikkust üksnes kriminaaltoimiku materjalide põhjal. Teisisõnu tuleb kohtul anda hinnang, kas taotlusest nähtuvate võimalike uute asjaolude valguses on juba olemasoleva tõendikogumi põhjal asja lahendamine võimalik. Sellele küsimusele eitava vastuse andmisel tuleb maakohtul juhul, kui prokuratuur või kaitsja ei taotle asja lahendamist üldmenetluses, lühimenetlusest keelduda ja tagastada kriminaaltoimik KrMS § 235^1 lg 1 p 3 või § 238 lg 1 p 2 alusel prokuratuurile (vt ka RKKKm 3-1-1-105-16, p-d 42–43). (p 20) Kuivõrd KrMS § 390 lg 3 järgi vaatab ringkonnakohus sundravi asja läbi kirjalikus menetluses, tuleb ringkonnakohtul juhul, kui määruskaebemenetluses on sundravi asjas esitatud taotlusi, mis viitavad isiku võimele osaleda iseseisvalt enda asja arutamisel ja/või puudutavad oluliste faktiliste asjaolude väljaselgitamist, hinnata vajadust saata asi maakohtule uueks arutamiseks. Selline tarvidus võib eriti teravalt ilmneda olukorras, kus maakohus on jätnud menetlusele allutatud isiku kohtuistungile kutsumata. (p 21) Kui küsimuse all on isiku psüühiline seisund, tuleb tema osalemist suulisel arutamisel pidada reegliks. Selleks, et kohus saaks lisaks eksperdi arvamuses väidetule vahetu mulje isiku vaimsest seisundist, on vajalik tema küsitlemine kohtuistungil (RKKKo 3-1-1-17-13, p-d 10 ja 11). Niisamuti on Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) juhtinud tähelepanu sellele, et kui kohtus on käsitlemisel mh inimese vaimne seisund, siis on tema isiklik kohalolek oluline. Ka psüühikahäirega inimene tuleb üldjuhul ära kuulata ja seda sõltumata sellest, kas tema teovõime on piiratud või mitte. EIK hinnangul peab riik näitama üles piisavat hoolsust, vältimaks vaimselt haigete isikute sattumist ebavõrdsesse olukorda võrreldes teiste süüdistatavatega (EIK 7. veebruari 2012. a otsus Proshkin vs. Venemaa, p-d 101 ja 102). (p 24) Üksnes vaimsest seisundist lähtuvatel põhjustel on erandjuhul võimalik jätta sundravi menetlusele allutatud isik kohtuistungile kutsumata. Seejuures ei saa ära kuulamata jätmist sellele sättele tuginevalt põhjendada näiteks otstarbekusega. Hinnata tuleb menetlusele allutatu võimet kohtuistungil osaleda ja kohtuistungi võimalikku kahjulikku mõju talle. Nii ei pea kohus sundravile paigutatavat ära kuulama siis, kui sellest võivad ekspertiisiakti, tema terviseseisundit kajastavate dokumentide vmt kohaselt tuleneda isiku tervisele kahjulikud tagajärjed või kui kohus on olemasoleva tõendikogumi põhjal veendunud, et isik ei ole võimeline kohtumenetluses osalema ja/või oma tahet avaldama. (p 25) Kohus peab esitama enda põhjendatud arusaama, miks ja millistele asjaoludele tuginevalt on ta leidnud, et sundravi menetlusele allutatud isik ei ole võimeline kohtuistungil osalema või see võib teda kahjustada. Seejuures ei ole välistatud, et olukorras, kus olemasolev teave isiku menetluses osalemise võime kohta on vastuoluline, on kohtul võimalus kohtuda kõnealuse isikuga viimasele sobivas keskkonnas (vrd TsMS § 536 lg 1). Kui kohus seejärel ka enda vahetu mulje põhjal veendub, et menetlusele allutatu ei ole võimeline enda tahet avaldama, ei ole tema ärakuulamine nõutav. (p 26)
3-1-1-1-15 PDF Riigikohus 19.02.2015
KarS § 35 sätestab, et kui isiku võime oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele juhtida on KarS §-s 34 nimetatud põhjusel oluliselt piiratud, võib kohus kohaldada KarS §-s 60 märgitut. Kui isikul esinev psüühikahäirete kogum ei piira tema võimet oma tegudest aru saada ega neid juhtida, ei ole ka vajadust analüüsida võimalikku karistuse kergendamist KarS §-de 35 ning 60 alusel.
Provotseeritud tapmise näol on tegemist tapmise põhikoosseisu (KarS § 113) privilegeeritud ehk vähem ohtliku koosseisuga. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund on subjekti iseloomustav tunnus, mis asetseb deliktistruktuuris süüteokoosseisu objektiivses küljes. Iseloomustades subjekti psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo toimepanemise ajal, on see vastutust kergendav isikutunnus KarS § 24 lg 3 mõttes.
Tapmise kvalifitseeriva koosseisutunnusena väljendub julm teoviis põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu ja inimkeha kui väärtuse suhtes. Julma viisina on alust käsitada kannatanule põhjendamatult jõhkrate ja moonutavate vigastuste tekitamist (vt 3-1-1-114-06, p 8.3).
Provotseeritud tapmise näol on tegemist tapmise põhikoosseisu (KarS § 113) privilegeeritud ehk vähem ohtliku koosseisuga. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund on subjekti iseloomustav tunnus, mis asetseb deliktistruktuuris süüteokoosseisu objektiivses küljes. Iseloomustades subjekti psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo toimepanemise ajal, on see vastutust kergendav isikutunnus KarS § 24 lg 3 mõttes. Privilegeeritud koosseisu subjektiivne ehk tahteline külg on põhikoosseisuga sama – isik peab vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ning seda möönma. Süüteokoosseisu kandvaks mõtteks on lähtekoht, et tagajärje (surma) kutsub enda õigusvastase käitumisega esile kannatanu. Tapmine on reaktsioon varasemale kehalisele (vägivald) või vaimsele (solvamine) haavamisele. Seega ei välista KarS § 115 kohaldamist ka asjaolu, kui isiku liikumapanevaks jõuks oli nt kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada (kuid ei pea täiendama) meeleheide, enda väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms. Nii nagu tapmise põhidelikti puhul, on ka provotseeritud tapmine süüline, s.t isik on teo toimepanemise hetkel täielikult võimeline aru saama enda teo keelatusest ja on võimeline enda käitumist vastavalt sellele arusaamisele ka juhtima (KarS § 34). KarS § 115 objektiivse külje jaatamiseks on vaja tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel. Provokatsioon võib olla ka pikaajaline või süstemaatiline ning seda tuleb käsitada üksikutest vägivalla- või solvamistegudest koosneva tervikteona, s.t kannatanu käitumisele tuleb terviksituatsiooni silmas pidades anda üldhinnang (vt 3-1-1-10-13, p 8).
Mingi tõendi väljajätmine tõendikogumist ei tähenda vältimatult kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist, vaid selle otsustamisel tuleb hinnata, kas tõendikogum ja sellele tuginev kohtu arutluskäik võimaldab järeldada, et tegemist ei olnud kohtu veendumuse kujunemisel määrava tõendiga (vt 3-1-1-22-10, p 14.6).
KrMS § 45 lg 2 p 3 kohaselt ei saa kaitsja osavõtu kohustuslikkuse hindamisel lähtuda pelgalt formaalselt kahtlustuse või süüdistuse kvalifikatsioonist. Kaitseõiguse tagatust silmas pidades on vajalik ka sisuliselt kaaluda, kas kriminaalmenetluses kogutud tõendid võimaldavad isikut kahtlustada või süüdistada raskemas kuriteos. Vastupidine seisukoht tähendaks, et KrMS § 45 lg 2 p 3 nõuete täitmise vältimiseks piisaks isikule kergema kahtlustuse või süüdistuse esitamisest, kui see oleks põhjendatud menetlustoimingu tegemise ajaks kogutud tõendite järgi. KrMS § 45 lg 2 p-s 3 sätestatud kaitsja kohustusliku osavõtu vajalikkus on põhjendatav süüdlast ähvardava võimaliku karistuse raskusega. Osutatud nõue peab tagama, et raskes kuriteos kahtlustatav või süüdistatav isik saaks ennast tõstatatud kahtlustuse või esitatud süüdistuse vastu tõhusalt kaitsta. Seeläbi väheneb risk, et tõendeid võidakse koguda ja menetlust toimetada kahtlustatava või süüdistatava õigusi rikkuval viisil. Kui kohtul ei kujune tõsikindlat veendumust, et kuritegu puudutavate kahtlustatava sisuliste ütluste saamine oleks osutunud võimalikuks ka siis, kui tema ülekuulamine ja ütluste seostamine olustikuga oleks toimunud kaitsja osavõtul, tuleb jaatada tõendite kogumise korra olulist rikkumist, nende menetlustoimingutega saadud tõendeid peab käsitama lubamatuna ja need tuleb süüdimõistva otsuse aluseks olevast tõendikogumist välja jätta. KrMS § 291 lg 1 p 2 ning lg 3 alusel sai teatud tingimuste täidetuse korral kohtumenetluse poole taotlusel kannatanu varem antud ütlusi tõendina vastu võtta, kui viimane keeldus kohtulikul uurimisel ütlusi andmast. KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või aga kohtulahend sellisel juhul tugineda üksnes ega valdavas ulatuses sellisele tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda.
KrMS § 45 lg 2 p 3 kohaselt ei saa kaitsja osavõtu kohustuslikkuse hindamisel lähtuda pelgalt formaalselt kahtlustuse või süüdistuse kvalifikatsioonist. Kaitseõiguse tagatust silmas pidades on vajalik ka sisuliselt kaaluda, kas kriminaalmenetluses kogutud tõendid võimaldavad isikut kahtlustada või süüdistada raskemas kuriteos. Vastupidine seisukoht tähendaks, et KrMS § 45 lg 2 p 3 nõuete täitmise vältimiseks piisaks isikule kergema kahtlustuse või süüdistuse esitamisest, kui see oleks põhjendatud menetlustoimingu tegemise ajaks kogutud tõendite järgi. KrMS § 45 lg 2 p-s 3 sätestatud kaitsja kohustusliku osavõtu vajalikkus on põhjendatav süüdlast ähvardava võimaliku karistuse raskusega. Osutatud nõue peab tagama, et raskes kuriteos kahtlustatav või süüdistatav isik saaks ennast tõstatatud kahtlustuse või esitatud süüdistuse vastu tõhusalt kaitsta. Seeläbi väheneb risk, et tõendeid võidakse koguda ja menetlust toimetada kahtlustatava või süüdistatava õigusi rikkuval viisil. Kui kohtul ei kujune tõsikindlat veendumust, et kuritegu puudutavate kahtlustatava sisuliste ütluste saamine oleks osutunud võimalikuks ka siis, kui tema ülekuulamine ja ütluste seostamine olustikuga oleks toimunud kaitsja osavõtul, tuleb jaatada tõendite kogumise korra olulist rikkumist, nende menetlustoimingutega saadud tõendeid peab käsitama lubamatuna ja need tuleb süüdimõistva otsuse aluseks olevast tõendikogumist välja jätta.
KrMS § 291 lg 1 p 2 ning lg 3 alusel sai teatud tingimuste täidetuse korral kohtumenetluse poole taotlusel kannatanu varem antud ütlusi tõendina vastu võtta, kui viimane keeldus kohtulikul uurimisel ütlusi andmast. KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või aga kohtulahend sellisel juhul tugineda üksnes ega valdavas ulatuses sellisele tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda.
KrMS § 45 lg 2 p-s 3 sätestatud kaitsja kohustusliku osavõtu vajalikkus on põhjendatav süüdlast ähvardava võimaliku karistuse raskusega. Osutatud nõue peab tagama, et raskes kuriteos kahtlustatav või süüdistatav isik saaks ennast tõstatatud kahtlustuse või esitatud süüdistuse vastu tõhusalt kaitsta. Seeläbi väheneb risk, et tõendeid võidakse koguda ja menetlust toimetada kahtlustatava või süüdistatava õigusi rikkuval viisil.
Kui kohtul ei kujune tõsikindlat veendumust, et kuritegu puudutavate kahtlustatava sisuliste ütluste saamine oleks osutunud võimalikuks ka siis, kui tema ülekuulamine ja ütluste seostamine olustikuga oleks toimunud kaitsja osavõtul, tuleb jaatada tõendite kogumise korra olulist rikkumist, nende menetlustoimingutega saadud tõendeid peab käsitama lubamatuna ja need tuleb süüdimõistva otsuse aluseks olevast tõendikogumist välja jätta. Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud (vt nt 3-1-1-52-09, p 11.1).
Erinevate ütluste andmine ei välista provotseeritud tapmise võimalikkust, kuid kaitseversiooni esitamise aeg ja süüdistatava ütluste usaldusväärsus on kahtlemata olulisteks teguriteks, millest kohus tõendite hindamisel peab lähtuma.
3-1-1-133-13 PDF Riigikohus 20.01.2014
Tulenevalt KarS § 2 lg-st 2, § 32 lg-st 1 ja §-st 37 ei saa karistada juriidilist isikut, kes ei olnud teo toimepanemise ajal TsÜS § 26 lg 2 ja § 45 lg 2 kohaselt õigusvõimeline. Äriühingu jagunemisel eraldumise teel tekkinud uuele äriühingule ei saa karistusõiguslikult omistada jagunenud ühingu poolt enne jagunemist toime pandud tegu. Karistusõiguslik vastutus (isiku süü) ei saa üle minna õigusjärgluse korras. Kehtiv õigus ei näe ette alust omistada ühe juriidilise isiku süütegu teisele juriidilisele isikule tulenevalt nende juriidiliste isikute majanduslikust identsusest (nt tulenevalt ettevõtte üleminekust).
Väljendite "fiktiivne tehing" ja "fiktiivne arve" kasutamine on maksuõigussuhetes liialt umbmäärane ja mitmeti mõistetav. Kasutada tuleks tsiviilseadustiku üldosa seaduses kehtetu, eeskätt tühise tehingu kohta sätestatut. Termini "fiktiivne" arve/tehing asemel võiks kasutada termineid "võltsarve" ja vajadusel ka "näilik tehing", eristades seejuures sellist näilikku tehingut, millega varjatakse teist tehingut (vt ka RKHKo 3-3-1-23-12, p 17 ja 3-3-1-81-12, p 16).
Olukorras, kus on tuvastatud, et ilma nõuetekohase algdokumendita välja makstud raha kasutati äriühingust maksumaksja ettevõtluses, pole TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 kohaldatav olenemata sellest, kas nõuetekohase algdokumendita välja makstud raha enne ettevõtluses kasutamist ka maksumaksja pangakontole või kassasse tagastati. Kui äriühing teeb nõuetekohase algdokumendita (nt võltsitud arve alusel) väljamakse ja see tagastatakse äriühingule, kes kasutab seda raha oma töötajatele töötasu maksmiseks, tuleb ka väljamakse kvalifitseerida töötasuna. Sellisel juhul on algne väljamakse maksuõigusliku tähenduseta ja seda võib majanduslikult sisult võrrelda raha toomisega pangakontolt kassasse. Kõnealuses olukorras ei teki äriühingul mitte TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 alusel tulumaksukohustust esiti tehtud väljamakselt, vaid TuMS § 40 lg 2 ja § 41 p 1 alusel tulumaksu kinnipidamiskohustus ning sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p 1 ja § 4 p 1 alusel sotsiaalmaksukohustus töötajatele tehtud väljamaksetelt (lisandub veel töötuskindlustusmaksete maksmise ja kinnipidamise kohustus, mis pole aga käsitatav maksukohustusena).
Kui kohtud on jätnud süüdistatavate osalise õigeksmõistmise kohtuotsuse resolutiivosas ekslikult kajastamata, kuid kohtute tahe süüdistatavate osaliseks õigeksmõistmiseks on kohtuotsuses ilmne, saab Riigikohus resolutiivosa puuduse kõrvaldada KrMS § 361 lg 1 p 2 alusel.
Kohtu otsustus süüdistatavate osalise õigeksmõistmise kohta peab kajastuma ka kohtuotsuse resolutiivosas (vt ka 3-1-1-61-08, p 15.1). Maksuhaldurile valeandmete esitamises (KarS § 389^1) esitatud süüdistuse puhul tuleb silmas pidada, et kui süüdistuses nimetatud maksudeklaratsioonis pole valeandmeid esitatud, tuleb isik selles deklaratsioonis valeandmete esitamises õigeks mõista. Kui aga väheneb summa, mille võrra konkreetses maksudeklaratsioonis maksu- või kinnipidamiskohustust tegelikust väiksemana või tagastusnõuet tegelikust suuremana näidati, ei too see üldjuhul kaasa süüdistatava osalist õigeksmõistmist, vaid üksnes kuriteo ulatuse vähenemise.
Süüdistatav, kes väidab, et äriühingu poolt nõuetekohaste algdokumentideta välja makstud raha kasutati äriühingu huvides, peab oma väite õigsust tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse selle kontrollimiseks (vt ka 3-1-1-47-07, p 23 ja 3-1-1-61-08, p 16.7).
3-1-1-115-13 PDF Riigikohus 11.12.2013
Piiratult süüdivaks tunnistatud isiku karistuse vähendamise otsustus on kohtu õigus, mitte kohustus.
Asjas puudub vaidlus selles, et kuna süüdistatav põeb orgaanilist luululist psühhoosi, siis on tema puhul tuvastatud süüdimatuse meditsiiniline tunnus KarS § 34 p 1 järgi. Olles tuvastanud, et vaatamata süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste olemasolule ei pannud süüdistatav talle süüks arvatud tegu toime süüdimatusseisundis, oleks kohus pidanud järgnevalt eraldi kontrollima, kas vaimuhaigus ei võinud siiski tingida süüdistatava piiratud süüdivust KarS § 35 mõttes. Teisisõnu oleks tulnud kontrollida, kas vaimuhaigus ei võinud mitte oluliselt piirata süüdistatava võimet mõista, milline oleks antud juhul olnud normikohane käitumine. Määrav oleks seejuures olnud asjaolu, kas süüdistatava võime normipäraselt käituda oli oluliselt piiratud võrreldes isikutega, kellel ei esine KarS § 34 p-des 1–5 loetletud süüdimatuse meditsiinilisi tunnuseid (RKKKo 3-1-1-22-09, p 6.2.). Piiratult süüdivaks tunnistatud isiku karistuse vähendamise otsustus on kohtu õigus, mitte kohustus.
Sellest, et maakohus tegeles piiratud süüdivuse küsimuse lahendamisega, oleks saanud rääkida siis, kui kohtuotsus oleks sisaldanud otsest viidet KarS §-le 35 ja kui otsuses oleks tõenditele tuginevalt esitatud vastavalt kas poolt- või vastuargumente selle kohta, kas süüdistatava orgaaniline luululine psühhoos võis oluliselt piirata tema arusaamist enda teo keelatusest või tema võimet enda käitumist juhtida. Sellist argumentatsiooni ega viidet KarS §-le 35 kõnealuses kohtuotsuses aga ei sisaldu. Maakohtu eelkirjeldatud minetused on käsitatavad materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 149 p 1 mõttes.
3-1-1-22-09 PDF Riigikohus 01.04.2009
Olgugi et KarS § 35 kohaselt ei ole piiratud süüdivuse tuvastamisel karistuse vähendamine KarS § 60 alusel kohtule kohustuslik, leiab kolleegium, et selle tegemata jätmist tuleb kohtul eraldi põhjendada.
Olukorras, kus isikul esinevad süüdimatuse meditsiinilised kriteeriumid, kuid tema süüdimatus KarS § 34 mõttes on siiski välistatud, lasub kohtul kohustus anda hinnang ka sellele, kas isiku psüühiline seisund võis oluliselt mõjutada (piirata) tema arusaamis- ja otsustamisvõimet. Määrav on see, kas isiku võime käituda normipäraselt oli oluliselt piiratud võrreldes nendega, kellel ei esine KarS § 34 p-des 1-5 loetletud meditsiinilisi tunnuseid. Tegemist on õigusliku otsustusega, mille langetamisel tuleb kohtul arvestada eelkõige nende reeglitega, mida õiguskord konkreetse süüteokoosseisu taustal isikule seab. Kohus peab hindama, mil määral oli süüdistatav võimeline neid reegleid järgima. Piiratud süüdivus ei ole seejuures olemuslikult vaheaste süüdivuse ja süüdimatuse vahel, vaid iseseisev süüd vähendav asjaolu.
Süüdimatuse meditsiinilised tunnused on loetletud KarS § 34 p-des 1-5 ja nende esinemine teo toimepanemise ajal tehakse kindlaks ekspertiisiga. Eksperdi pädevuses on eeskätt teo ajal esinenud raske psüühikahäire faktiline kindlakstegemine. Meditsiiniliste kriteeriumide tuvastamisel lasub kohtul kohustus kontrollida isiku võimet normikuulekalt käituda ehk selgitada välja süüdimatuse juriidiliste tunnuste esinemine. Seega tuleb kohtul kindlaks teha, kas isikul tuvastatud häire takistas tal teo keelatusest aru saada ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida. Isegi juhul, kui ekspert on oma arvamuses võtnud seisukoha toimepanija arusaamisvõime ja käitumise juhtimise võime kohta, ei võta see kohtult kohustust kujundada nimetatud küsimuste osas enda arvamus. Viimane ei tähenda ainult eksperdiarvamuses antud diagnostilist laadi järelduste paigutamist KarS § 34 p-des 1-5 sätestatud tunnuste alla, vaid neid arvesse võtva üldhinnangu andmist isiku käitumisele enne ja pärast õigusvastase teo toimepanemist ja selle ajal. Seega on otsustus isiku süüdivuse kohta normatiivne ehk õiguslik otsustus.
3-1-1-43-06 PDF Riigikohus 14.06.2006
Klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale - karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü. Alaealiste poolt toimepandud kuritegude korral on rõhuasetus aga teistsugune - karistusõiguse jaoks on sellisel juhul enam tähtis just täideviija isik(sus), mitte aga tema poolt toimepandud tegu ja selle raskus. Samuti on alaealiste poolt toimepandud kuritegude korral esmatähtsad just eripreventiivsed (kasvatuslikud) eesmärgid, mitte karistamine. Karistuse mõistmisel tuleb seetõttu tähele panna, et see kujundaks alaealises arusaama ühiskondlike normide sidususest ka tema suhtes ning ei muutuks takistuseks tema ühiskondlikul integreerumisel.
Kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana (KarS § 21 lg 2 ls 1). Kuigi KarS § 21 lg 2 lause 1 näol on tegemist omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud, ei tähenda see, et kõigi teos osalejate käsitlemine täideviijana võtaks kohtult kohustuse teha selgeks nende individuaalne teopanus tagajärje saavutamisse. Seejuures ei seisne teopanuse olulisus automaatselt mingi objektiivsesse koosseisu kuuluva tunnuse realiseerimises. Individuaalse teopanuse kaalukus võib tuleneda ka süüteo ettevalmistavas staadiumis osutatud teopanustest. Teovalitsemise teooriast lähtuvalt tuleb isiku käitumise kvalifitseerimisel kas täideviimise või osavõtuna esmajoones tuvastada tema roll toimuvas (vt RKKKo nr 3-1-1-23-01), mis annab omakorda aluse karistuste individualiseerimiseks täideviijate grupi raames. Võimaluse korral tuleb kindlaks teha, mil viisil ja millise intensiivsusega keegi kaastäideviijatest teos osales. Kuigi asjaolul, kas isik lõi grupiviisilises peksmises osaledes kannatanut ühel või näiteks kümnel korral, ei ole kaastäideviimise aspektist tähendust, sest kaastäideviijatena vastutavad kõik peksjad, on iga peksja teopanuse olulisusel ehk kaalukusel tähtsus karistuse mõistmisel.
KarS eeldab, et alaealine on küll süüvõimeline (KarS § 33), kuid tema süüvõime on piiratud. Tegemist ei ole piiratud süüdivusega KarS § 35 mõttes, vaid just ebapiisava sotsialiseeritusega. Isegi kui alaealine saab aru enda teo keelatusest, et tähenda see, et ta suudaks täiel määral enda käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida. Alaealine ei pruugi täiel määral eristada lubatut ja keelatut ning täielikult aduda oma tegude tagajärgi. Iseäranis aktuaalne on see küsimus juhul, kus alaealine paneb süüteo toime vahetult peale karistatavasse ikka jõudmist. Seetõttu tuleb igakordselt tuvastada, kas alaealine oli enda vaimse ja kõlbelise arengu tasemelt võimeline aru saama oma teo keelatusest ja vastavalt sellele arusaamisele käituma.
KrMS § 213 lg 4 sätestab, et alaealise kahtlustatava korral on prokuratuur kohustatud tegema kriminaalhooldusosakonna juhatajale ülesandeks nimetada kriminaalhooldusametnik, kes vastavalt Kriminaalhooldusseaduse § 23 lg-le 1 koostab kohtueelse ettekande. Kohtusse saadetavale süüdistusaktile tuleb KrMS § 226 lg 4 p 4 kohaselt teha märge kriminaalhooldusametniku määramise kohta. Kohtunik peab kontrollima, kas alaealise süüdistatava kriminaalasjas on koostatud kohtueelne ettekanne. Kohtuniku korraldusel täiendab kriminaalhooldusametnik kohtueelset ettekannet (KrMS § 264 lg 2). Nende seaduse nõuete täitmata jätmine kriminaalasja menetlemisel toovad kaasa kohtuotsuste tühistamise ja kriminaalasja saatmise esimese astme kohtusse uueks menetlemiseks.

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json