/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 25| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-15-11032/308 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 13.05.2019
Kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu määrust on võimalik vaidlustada vaid KrMS 8. peatüki 5. jaos sätestatud uurimiskaebemenetluse korras (KrMS §-d 228–232), s.t kuni süüdistusakti koostamiseni. (p-d 20 ja 21) Kuivõrd kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keeldu tuleb soovi korral vaidlustada uurimiskaebemenetluses, ei ole süstemaatilise tõlgendamise tulemusel põhjendatud hinnata selle tõkendi kohaldamise seaduslikkust veel teist korda kriminaalasja arutamisel kohtumenetluses. See tähendab, et olenemata sellest, kas elukohast lahkumise keeldu vaidlustati uurimiskaebemenetluses või mitte, ei ole kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu tõkendi õiguspärasust võimalik kohtumenetluses enam hinnata. (p-d 22 ja 24)
Kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu määrust on võimalik vaidlustada vaid KrMS 8. peatüki 5. jaos sätestatud uurimiskaebemenetluse korras (KrMS §-d 228–232), s.t kuni süüdistusakti koostamiseni. (p-d 20 ja 21) Kuivõrd kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keeldu tuleb soovi korral vaidlustada uurimiskaebemenetluses, ei ole süstemaatilise tõlgendamise tulemusel põhjendatud hinnata selle tõkendi kohaldamise seaduslikkust veel teist korda kriminaalasja arutamisel kohtumenetluses. See tähendab, et olenemata sellest, kas elukohast lahkumise keeldu vaidlustati uurimiskaebemenetluses või mitte, ei ole kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu tõkendi õiguspärasust võimalik kohtumenetluses enam hinnata. (p-d 22 ja 24) Tõkendi määruse vaidlustamisel tuleb hinnata selle kohaldamise põhjendatust määruse tegemise hetke seisuga ehk tuleb lähtuda neist asjaoludest, mis olid menetlejale teada tõkendi kohaldamise määruse tegemise ajal. (p 23)
Kelmuse üldkoosseisu ja arvutikelmuse puhul ei pea petmisteo toimepanija ning kasusaaja isik kokku langema ning ka kindlustuskelmuse puhul võib teo täideviijaks olla isik, kes ise ei ole kindlustushüvitise saaja (vt RKKKo 3-1-1-114-12, p 6; RKKKo 3-1-1-51-14, p 24 ja RKKKo 3-1-1-105-13, p 22.2). (p 27) Erinevalt kelmuse üldkoosseisust, millega kaitstavaks õigushüveks on vara tervikuna, kaitseb soodustuskelmuse koosseis üksnes spetsiifilist liiki vara, s.o avalikke rahalisi ja muid majanduslikke vahendeid (vt RKKKo 3-1-1-96-16, p 9). Soodustuskelmus on teiste kelmuse koosseisudega sarnane ega nõua seega, et pettusliku teo toimepanija ja tegelik kasusaaja oleksid üks ja sama isik. (p 29) Kriminaalkolleegiumi kogu koosseis muudab 25. novembri 2016. a otsuse asjas nr 3-1-1-96-16 p-s 10 märgitud seisukohta ning leiab, et soodustuskelmus ei ole erilise isikutunnusega koosseis KarS § 24 lg 1 mõttes. Soodustuskelmuse esimese teoalternatiivi ehk pettuse teel soodustuse saamise kuriteokoosseisu sedastamiseks on vajalik tuvastada esmalt pettuslik tegu, mille tulemusena satub teine isik eksimusse ja teeb varakäsutuse, ning teiseks seeläbi soodustuse saamine majandustegevuses osaleva isiku poolt. (p 31) Soodustuskelmuse katse alguseks on toetuse taotluse esitamine kui esimene petmistegu ning kuritegu on lõpule viidud alles toetuse väljamaksmisega taotlejale (vt nt RKKKo 3-1-1-54-15). (p 40) Kui kohus tuvastab, et soodustuskelmuse on toime pannud kaastäideviijatena mitu süüdistatavat, vastutab igaüks ka teiste poolt faktiliselt toimepandu, mitte ainult enda poolt tehtu eest. See tähendab, et ka aegumistähtaja algust ei tule arvestada mitte iga isiku enda viimasest teopanusest, vaid kaastäideviija viimasest teost, mis oli suunatud kuriteokoosseisu täitmisele. (p 45)
Ainuüksi asjaolu, et kuritegelike plaanidega isikul on eesmärk saada võimalikult suurt varalist kasu, ei ole piisav sedastamaks isiku poolt toime pandud kõikide tegude osas ühtset tahtlust ühe jätkuva teo mõttes. (p 37)
Süüteo aegumise üle otsustamisel tuleb kohaldada isikule kõige soodsamat aegumise regulatsiooni alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni (vt RKKKo 1-17-4243/30, p 11). (p 43) Kui kohus tuvastab, et soodustuskelmuse on toime pannud kaastäideviijatena mitu süüdistatavat, vastutab igaüks ka teiste poolt faktiliselt toimepandu, mitte ainult enda poolt tehtu eest. See tähendab, et ka aegumistähtaja algust ei tule arvestada mitte iga isiku enda viimasest teopanusest, vaid kaastäideviija viimasest teost, mis oli suunatud kuriteokoosseisu täitmisele. (p 45)
Soodustuskelmuse katse alguseks on toetuse taotluse esitamine kui esimene petmistegu ning kuritegu on lõpule viidud alles toetuse väljamaksmisega taotlejale (vt nt RKKKo 3-1-1-54-15). (p 40)
1-17-3858/68 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 05.10.2018
Üldjuhul on karistusõigusliku vastutuse eelduseks süüteo jõudmine katsestaadiumisse, kusjuures isiku tegu kvalifitseeritakse selle süüteokoosseisu järgi, mille realiseerimisele oli tema tahtlus suunatud. Süüteokatse on KarS § 25 lg 1 kohaselt tahtlik tegu, mis on suunatud süüteo toimepanemisele, ja tulenevalt sama paragrahvi lõikest 2 algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. (p 9)
KarS § 40 lg-test 1 ja 2 nähtub, et kui isik loobub vabatahtlikult süüteokatsest ühel KarS §-des 41, 42 ja 43 sätestatud juhtudest, vabaneb ta süüst ning tema tegu kvalifitseeritakse tegelikkuses realiseerunud süüteokoosseisu järgi. Sellise regulatsiooniga on loodud õigushüvedele täiendav kaitse, s.o teo toimepanijale antakse lisamotiiv loobuda tagajärje põhjustamisest ning tema käitumine kvalifitseeritakse (eeskätt eripreventiivsetel kaalutlustel) leebemat karistust ette nägeva süüteokoosseisu järgi. KarS § 40 lg 3 sätestab, et loobumisest saab rääkida vaid juhul, kui vastavalt isiku ettekujutusele enda teost võib teo tagajärg küll saabuda, kuid ta otsustab süüteo lõpuleviimisest loobuda ilma tema tahtest sõltumatute asjaolude sunnita, s.t loobumistegu peab olema vabatahtlik. (p 9)
Tulenevalt KarS § 41 lg-st 2 ja § 42 lg-st 2 lähtutakse katse lõpetamata või lõpetatuks lugemisel isiku ettekujutusest oma teost. Süüteokatse on lõpetamata, kui isik ei ole veel teinud kõike, mida ta vastavalt oma ettekujutusele teost peab vajalikuks süüteo lõpuleviimiseks (KarS § 41 lg 2). Sisuliselt on tegemist teo toimepanija otsustusega: „Ma võiksin süüteo küll lõpule viia, aga ma ei taha seda“. Ning süüteokatse on lõpetatud, kui isik vastavalt oma ettekujutusele teost on teinud kõik endast oleneva süüteo lõpuleviimiseks (KarS § 41 lg 2). Rääkimaks selles situatsioonis loobumisest peab isik langetama vabatahtliku otsuse: „Ma pean midagi tegema, et katkestada enda poolt vallandatud kausaalahel ja hoida ära tagajärje saabumine“. (p 11) Kas on tegemist lõpetatud või lõpetamata süüteokatsega, selleks tuleb lähtuda toimepanija ettekujutusest enda teost ehk teoplaanist. Üldjuhul tuleb isiku ettekujutus teost kõnealuses tähenduses teha kindlaks teo toimepanemise hetkega ning katse tuleb lugeda lõpetatuks, kui isik on sooritanud viimase (ka esialgu teoplaanis olemata) teo, mida ta peab vajalikuks oma eesmärgi saavutamiseks. Seega peab isik otsustama juba tehtu piisavuse üle. Kui isik leiab, et ta on teinud piisavalt palju, et tagajärg iseseisvalt, ilma täiendavate lisategudeta saabuks, on katse lõpetatud. Kuid, kui isik arvab, et tema poolt seni tehtu ei ole piisav, on tegemist lõpetamata katsega. Olukorras, kus isikul ei ole kindlat arusaama tagajärje saabumisest, on tegemist lõpetatud katsega sh ka juhud, kus isik tegutseb kaudse tahtlusega ja on tagajärje saabumise suhtes ükskõikne. (p 12) Kõigil juhtudel ei saa piiritleda lõpetatud ja lõpetamata katset vaid hetkega, mil pannakse toime viimane osategu konkreetse täideviimisteo raames. Kolleegiumi hinnangul tuleb jaatada võimalust, kus isiku ettekujutust tema teost kujundavad ka need asjaolud, mis ilmnevad mõne aja möödudes pärast tahtlikult toimepandud täideviimistegu s.t lõpetamata ja lõpetatud katse eristamisel pole määrav ainuüksi isiku esialgne teoplaan ning tema ettekujutus sellest täideviimisteo hetkel, vaid seda mõjutab ka täideviimisteo järel avalduv tegelikkus. (p 13)
1-17-1629/44 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 11.06.2018
KrMS § 233 lg 1 järgi saab kohus kriminaalasja lühimenetluses lahendada kriminaaltoimiku materjali põhjal ilma tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata. See tähendab, et kriminaalasja arutamisel lühimenetluse vormis ei saa kohtumenetluses enam lisatõendeid esitada, välja arvatud KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks. (Vt nt RKKKo 3-1-1-67-16, p 15.) Erandina võib siiski lühimenetluses kohtulikul uurimisel süüdistatav taotleda KrMS § 237 lg 5 esimese lause alusel enda ülekuulamist. Sama sätte teise lause kohaselt järgitakse süüdistatava ülekuulamisel lühimenetluses KrMS §-s 293 sätestatut, mis tähendab, et lühimenetluses tuleb samamoodi kui üldmenetluses juhinduda süüdistatava ülekuulamisel KrMS §-st 286^2 ja §-dest 288-289^1 (KrMS § 293 lg 1). Eeskätt järeldub sellest, et süüdistatav kuulatakse üle ristküsitluse vormis (KrMS § 288), mis võib vajadusel tuua kaasa tema kohtus antavate ütluste usaldusväärsuse kontrollimise (KrMS § 289) ja seepärast võimaluse, et süüdistatav tunnistatakse ebausaldusväärseks tõendiallikaks ning tema ütlused jäetakse täielikult või osaliselt kriminaalasja lahendamiseks lubatavate tõendite hulgast välja. (Vt ka RKKKo 3-1-1-98-13, p 13 ja RKKKo 3-1-1-131-13, p-d 11-14.) (p-d 8-9) Nii nagu üldmenetluses, on ka lühimenetluses süüdistatava ristküsitlemise korral tema kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ütluste usaldusväärsuse kontrolliks lubatav üksnes KrMS § 289 lg 1 järgi kohtumenetluse poole taotluse alusel, kui kohtus antud ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega ja ütluste avaldamine teenib eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki (vt mutatis mutandis RKKKo 3-1-1-62-07, p 12.1). Seetõttu saab kohus lühimenetluses süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamisel tugineda vastuolule tema kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste vahel üksnes juhul, kui kohtueelses menetluses antud ütlused on ristküsitlusel avaldatud KrMS § 289 lg 1 kohaselt. (p10)
Riigikohus on märkinud, et isiku süüditunnistamiseks vägistamises KarS § 141 järgi ei piisa üksnes abitusseisundi nentimisest, vaid ära tuleb näidata, milles see seisund väljendus ja et süüdlane kasutas tahtlikult seda seisundit oma eesmärgi saavutamiseks. Abitus peab takistama kannatanul vastupanu osutamist ning soodustama või üldse võimaldama süüdlasel oma plaani (sugulise iseloomuga teo) elluviimist. Teisisõnu peab teo toimepanija tahtlikult ära kasutama kannatanu seisundit, mis võimaldab või lihtsustab tema tegu, et ületada nii kannatanu tahtevastasus. Seepärast peab ka süüdistuses ja kohtuotsuses olema näidatud, millistele faktilistele asjaoludele tuginedes leitakse, et kannatanu oli abitusseisundis ja sugulise iseloomuga tegu leidis aset tema tahte vastaselt. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-48-11, p 8.1.) (p 18) Abitusseisund tähendab KarS § 141 mõttes seda, et kannatanu on objektiivselt olukorras, kus ta ei ole võimeline osutama vastupanu või toimunust aru saama. Kannatanu vastupanuvõimetuse ehk kaitsetuse puhul saab kannatanu aru, mis temaga toimub ja sellest, et ta ei suuda midagi olulist enda kaitseks ette võtta. Kaitsetuse all mõeldakse olukorda, kus kannatanu ei suuda vastupanu osutada või loobub sellest objektiivselt esineva füüsilise allajäämuse või psüühilise takistuse (nt hirmu) tõttu. Seejuures ei ole nõutav igasuguste kaitsmisvõimaluste puudumine. Piisab sellest, et väliste, objektiivse vaatleja jaoks nähtavate asjaolude tõttu on kannatanu vastupanu lootusetu ning kolmandatelt isikutelt pole võimalik abi saada. Sellise olukorra ärakasutamine, kus kannatanu ei ole võimeline vastupanu osutama, tähendab seda, et süüdlane saab kannatanu seisundist aru ja selle tõttu osutub süüdlasel objektiivselt võimalikuks või vähemalt on kergendatud kannatanu kaasamine tema tahte vastasele sugulise iseloomuga teole. (Vt viidatud otsuse p 9.1 ja RKKKo 3-1-1-25-07, p 13.) (p 19) Kokkuvõtlikult loetakse kannatanu kaitsetuseks seda, kui kannatanu vastupanu teo toimepanijale on objektiivselt lootusetu ja kannatanu saab sellest nii ka aru ning teo toimepanija kasutab kaitsetust teadlikult ära sugulise iseloomuga teo toimepanemiseks. Kaitsetusest saab järelikult rääkida üksnes olukorras, kus kannatanu on kaitsetuna teo toimepanija täieliku ja takistamatu mõjuvõimu all. Seisukoht, et kannatanul ei pea puuduma igasugused kaitsmisvõimalused, tähendab seda, et kannatanult ei nõuta objektiivselt lootusetus olukorras kõikide kaitsmisvõimaluste ammendamist. Seega ei pea kaitsetuse kui vastupanuvõimetuse tuvastamiseks kannatanu olema teo toimepanija vastu kasutanud lõpuni aktiivset vastupanu, kui see on objektiivselt mõttetu (näiteks seisab kannatanu silmitsi mitme endast tugevama ründajaga kõrvalises kohas, kus abi kutsumine osutub tarbetuks). Kaitsetuse üle otsustamisel on oluline arvestada näiteks sündmuse kestuse ja selle asetleidmise kohaga, abi kättesaadavusega ning kannatanu vanuse ja tema füüsilise ning psüühilise seisundiga. (p 20) Vägistamise katse algab KarS § 25 lg 2 ja § 141 lg 1 kohaselt hetkest, mil isik alustab vastavalt oma teoplaanile vägistamise kui liitkoosseisu mitmest osateost ühte, mis reegeljuhtumil on sundimistegu (kas vägivalla tarvitamine või vastupanu- või arusaamisvõimetuse ärakasutamine). Vägistamise katse subjektiivse koosseisu täidetuks lugemiseks peab teo toimepanijal esinema tahtlus koosseisu kõigi objektiivsete tunnuste suhtes (vt nt RKKKo 3-1-1-26-12, p 13). Abitusseisundi puhul tähendab see, et teo toimepanija tahtlus peab olema suunatud kannatanu seisundi ärakasutamisele, mis soodustab või üldse võimaldab süüdlasel oma plaani (sugulise iseloomuga teo) elluviimist. (p 35)
Kohtupraktika kohaselt tekib arusaam isiku süüst KarS § 56 lg 1 esimese lause tähenduses eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus nii teo toimepanija isikust kui ka tema teost. Kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine nimetatud küsimuse lahendamisel, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. (Vt RKKKo 3-1-1-70-16, p 11.) (p 26) Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. (Vt nt RKKKo 3-1-1-6-17, p 9.) Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-113-12, p 9.1). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt RKKKo 3-1-1-52-13, p 19). (p 28)
Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. (Vt nt RKKKo 3-1-1-6-17, p 9.) Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-113-12, p 9.1). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt RKKKo 3-1-1-52-13, p 19). (p 28)
Vägistamise katse algab KarS § 25 lg 2 ja § 141 lg 1 kohaselt hetkest, mil isik alustab vastavalt oma teoplaanile vägistamise kui liitkoosseisu mitmest osateost ühte, mis reegeljuhtumil on sundimistegu (kas vägivalla tarvitamine või vastupanu- või arusaamisvõimetuse ärakasutamine). (p 35)
KrMS § 306 lg 1 p-st 3 lähtudes ei piirdu kohtu pädevus süüdistatava teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistussättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Olukorras, kus kohtu hinnangul ei kohaldu säte, millele süüdistusaktis on tuginetud, peab kriminaalasja lahendav kohus kontrollima, kas isiku käitumine võib vastata mõnele muule karistusseadustiku eriosas sätestatud kuriteokoosseisule. (Vt nt RKKKo 3-1-1-54-16, p 24 koos viidetega.) Samas on oluline pidada ka silmas, et KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Seega saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. (Vt nt RKKKo 1-15-10119/80, p 22.) (p-d 33-34)
KrMS § 233 lg 1 kohaselt saab kriminaalasja lahendamisel lühimenetluses tugineda üksnes kriminaaltoimiku materjalidele. Kuigi lühimenetluse kohaldamise peamisteks eesmärkideks on kriminaalmenetluse kiirus ja ökonoomsus, ei tohi nende eesmärkide saavutamise nimel teha mööndusi isiku süüküsimuse lahendamise põhjendatuses ega seaduslikkuses. Maakohus saab lühimenetluses teha KrMS § 238 lg 1 p-s 4 sätestatud kohtuotsuse vaid juhul, kui kriminaaltoimikus on kajastatud küllaldaselt informatsiooni asja lahendamiseks. (Vt nt RKKKo 1-15-10967/38, p 22.) (p 39)
4-17-3766/25 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 05.03.2018
AÜS §-s 26^2 sätestatud süüteokoosseisu subjekti kirjeldav termin „tööandja“ pole määratlemata õigusmõiste, mida saaks konkreetse kaasuse tehiolusid arvesse võttes vabalt sisustada. Tööandja on TLS § 1 lg-s 1 nimetatud isik, kes võib olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. Osutatud normis määratletakse tööandjat kui isikut, kelle heaks teeb teine füüsiline isik töölepingu alusel tööd ja kes on kohustatud maksma töötajale töö tegemise eest tasu. Kui menetlusalune isik ei ole tööõigussuhte pooleks, s.o tööandjaks osutatud sätte mõttes, vaid esindab juhatuse liikmena tööandjat, siis ametiühingute seaduse tähenduses on tegemist erinevate õigussubjektidega, keda samastada ei saa ega tohi. Sellises olukorras ei ole menetlusalune isik AÜS §-s 26^2 sätestatud väärteokoosseisu subjekt ja ta ei saa erilise isikutunnuse puudumise tõttu selle süüteokoosseisu tunnuste realiseerimise eest vastutada. Kuigi KarS § 26 lg 1 kohaselt võiks kirjeldatud olukorras tekkida küsimus toimepanijate vastutusest kõlbmatu süüteokatse eest, välistab selle võimaluse põhimõte, mille järgi on väärteokatse karistatav üksnes karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud juhtudel (KarS § 25^1). Ametiühingute seaduses vastutust väärteokatse eest ette ei nähta. (p 16)
Ametiühingu valitud esindaja tegevuse takistamise eest karistusõiguslikku vastutust sätestav väärteokoosseis (AÜS § 26^2) on normitehniliselt ebaõnnestunud. KarS § 14 lg-s 1 väljendatud spetsiaalsuspõhimõtte kohaselt vastutab juriidiline isik vaid siis, kui see on ette nähtud karistusseadustiku eriosas või muu seaduse vastavas paragrahvis. AÜS § 26^2 on formuleeritud ühelõikelisena ja selles ei sisaldu viidet juriidilise isiku vastutusele. Järelikult saab osutatud sätte järgi vastutada üksnes füüsiline isik. Kuna aga selle väärteokoosseisu subjektiks olev füüsiline isik peab vastama erilise isikutunnusega isiku määratlusele, s.t ta peab olema tööandja, ja vastutust väärteokatse eest sätestatud ei ole, ei saa AÜS § 26^2 järgi kaasnevast väärteovastutusest kõneleda juhtudel, mil AÜS § 20 lg 1 p 5 nõudeid rikutakse juriidilise isiku huvides ja/või isiku poolt, kellel selline eriline isikutunnus puudub. Kirjeldatud lünka ei saa kõrvaldada seaduse tõlgendamise teel, vaid kõnealuse olukorra muutmine eeldab seadusandja aktiivset sekkumist. (p 17)
Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kas kaitsja ühe tööühiku hind on mõistliku suurusega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2017. a otsus nr 1-15-9051/62, p 38 ja 15. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-90-16, p 16). (p 20)
Süüteokoosseisus kirjeldatud tegevuse eest vastutab üldjuhul iga isik, kes nii käitub, arvestades KarS §-s 24 viidatud erandeid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-84-16, p 40). Öeldu tähendab, et kui karistusseadustiku eriosas või muus seaduses kirjeldatakse süüteokoosseisu tunnusena toimepanija erilisi isikuomadusi, eesmärke või motiive, tuleb tegevusdelikti puhul täideviija karistusõigusliku vastutuse vältimatu eeldusena kindlaks teha vastava isikutunnuse olemasolu. (p 14)
1-15-10119/80 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 09.11.2017
Riigikohtu praktikas on järjekindlalt väljendatud seisukohta, et ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. (Vt nt RKKKo 3-1-1-6-16, p 31.) (p 27) KarS §-st 63 tulenevalt loetakse sama süüteokoosseisu korduvat täitmist ühe süüteo toimepanemiseks (vt nt RKEKo 3-1-1-106-12, p 23). Mitme süüteo toimepanemisena käsitatakse üksnes olukordi, kus isik on toime pannud ühe või mitu tegu, mis vastavad eri süüteokoosseisudele (vt nt RKKKo 3-1-1-80-11, p 11 koos viitega). (p 28)
KarS § 114 lg 1 p-d 1–8, mille realiseerituse korral ei ole alust rääkida mitte enam tapmisest, vaid juba mõrvast, on jaotatavad kahel alusel: a) lähtuvalt teoobjektist, mille puhul on tegemist sisuliselt rünnatava õigushüve kvantitatiivse küljega, siia alla kuuluvad p 3 (kahe või enama isiku suhtes) ja p 4 (vähemalt teist korda); b) lähtuvalt konkreetselt vaatluse all oleva tapmisteo toimepanemise viisist või motiivist, siia alla kuuluvad kõik ülejäänud punktid: julm või piinav viis (p 1), üldohtlik viis (p 2), seoses röövimisega või omakasu motiivil (p 5), teise süüteo varjamise või selle toimepanemise hõlbustamise eesmärgil (p 6), kättemaksuks ametialase tegevuse eest (p 7) ning lõhkeseadeldise või lõhkeaine kasutamisega (p 8). (p 32)
Juhtudel, mil vastupidiselt teo toimepanija(te) soovile saabub kahe või enama inimese surma asemel üksnes ühe kannatanu surm, tuleb selline tegu kvalifitseerida kahe või enama inimese tapmise, s.o mõrva katsena KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p 3 järgi. Teisisõnu saab KarS § 114 lg 1 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse külje lõpuleviimisest rääkida alles siis, kui ka tegelikkuses on saabunud kahe inimese surm, ning sellise tagajärje puudumise korral saab rääkida vaid mõrvakatsest kõnealuse punkti tähenduses. Seega hõlmab kahe või enama inimese tapmise katse KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p 3 järgi enda alla ebaõigussisult mitte üksnes kahe või enama inimese tapmisele suunatud tegu, mis ei vii kummagi kannatanu surmani, vaid ka sellist käitumist, millega kaasneb ühe kannatanu surm. (p 33) Kahe inimese tapmisele suunatud teo korral, mille puhul saabub üksnes ühe kannatanu surm, neeldub lõpule viidud tapmine (KarS § 113 lg 1) kui realiseerunud osategu katsestaadiumi jäänud põhiteos, s.o kahe inimese tapmise katses (KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p 3). Vaatluse all oleva teo kvalifitseerimine eraldivõetult ühe inimese tapmisena (KarS § 113 lg 1 järgi) ja samal ajal ka kahe inimese tapmise katsena (KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p 3 järgi) ei ole korrektne, kuna lõpule viidud tapmine (selle ebaõigussisu) oleks sel juhul hõlmatud üheaegselt nii KarS § 113 lg-ga 1 kui ka KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p-ga 3. (p 34) Eelnev puudutab kuriteo õiguslikku kvalifikatsiooni juhul, kui tegemist on mõrvaga seetõttu, et tapmistegu on suunatud vähemalt kahe inimese vastu ning puuduvad muud mõrvale viitavad tunnused. Erinev on olukord aga siis, kui kahe inimese tapmisele suunatud teo puhul saabub üksnes ühe kannatanu surm, kuid lõpule viidud tapmine vastab eraldivõetuna lisaks ka mõnele KarS § 114 lg 1 p-des 1, 2 ja 5–8 nimetatud tapmise kvalifitseerivale tunnusele. Sellisel juhul tuleb kõnealune tegu kvalifitseerida lõpule viidud mõrvana KarS § 114 lg 1 p 3 ja vastava tapmisteo viisi või motiivi iseloomustava muu punkti järgi. Kolleegium jääb varasemas kohtupraktikas väljendatud seisukoha juurde, et sellises olukorras ei moodusta mõrvakatse lõpule viidud mõrvaga kogumit, vaid see neeldub lõpule viidud mõrvas, ja puudub vajadus viidata täiendavalt KarS § 25 lg-le 2, kuigi üks tapmistest jäi katsestaadiumi (RKKKo 3-1-1-36-09, p 13.3). (p 35)
KarS § 58 punkti 1 kohaselt on karistust raskendavad asjaolud omakasu või muu madal motiiv. Säte sisaldab seega avatud loetelu, mis tuleb kohtupraktikas sisustada. Kolleegium leiab, et karistust raskendava asjaoluna peab kuriteo toimepanemise motiivi käsitamine madalana kätkema endas igal üksikjuhul selle motiivi erilist hukkamõistetavust. Teomotiivi lugemine madalaks ei saa oleneda üksnes sellest, kas see on nii-öelda üldinimlikult hukkamõistetav. Kohtu antav hinnang, kas kuritegu on toime pandud madalal motiivil või mitte, sõltub konkreetse teo toimepanemise asjaoludest, arvestades kuriteo eripära. Lisaks tuleb tähele panna, et kuriteo toimepanemine madalal motiivil eeldab KarS § 16 lg 2 kohaselt tahtluse vormina kavatsetust, mis tähendab süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise eesmärgiks seadmist, st mingi taotletav eesmärk ongi isiku liikumapanevaks jõuks (vt RKKKo 3-1-1-141-04, p 10.2). (p 38)
Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et õigustatud subjektiks kassatsioonimenetluse kulude riigi kanda jäämise korral on süüdistatav, kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik, kelle huvides menetluskulu kanti ja seda sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti tema või mõne muu isiku arvel (vt nt RKKKo 3-1-1-54-16, p 36). See tähendab, et süüdistatava valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstav tasu tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel välja mõista riigilt süüdistatava kasuks. (p 42)
Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt neeldub aga osavõtutegu karistusõiguslikust subsidiaarsuse põhimõttest lähtudes täideviimisteos (vt nt RKKKo 3-1-1-22-11, p 14). (p 29)
KrMS § 268 lg 1 sätestab, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Seega saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid (vt nt RKKKo 3-1-1-59-16, p 21.) Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole aga prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta (vt nt RKKKo 3-1-1-12-16, p 10.). (p 22) Süüdistuses sisalduva teokirjelduse põhjal kuriteo kvalifikatsiooni muutmine on võimalik ka apellatsioonimenetluses (vt ka RKKKo 3-1-1-46-08, p 36), kui seda on taotletud. (p 24)
KarS § 114 lg 1 p 1 järgi karistatakse tapmise eest, kui see on toime pandud piinaval või julmal viisil. Julm viis tapmise kvalifitseeriva koosseisutunnusena peab väljenduma tapmisteos ja avalduma järelikult enne surma kaasa toonud teo lõpuleviimist. Teisisõnu saab tapmisena julmal viisil olla käsitatav üksnes selline tegu, millel on seos kannatanu surma kui KarS §-s 114 sätestatud koosseisupärase tagajärje põhjustanud teoga. Kuigi tapmisele järgnevas surnukeha põletamises, tükeldamises või muul viisil rüvetamises võib väljenduda teo toimepanija eriliselt kalestunud meelelaad vms, puudub neil tegudel vahetu seos kannatanu surma põhjustamisega. Seepärast ei saa julma teoviisi sisustada tegudega, mis järgnevad juba lõpuleviidud tapmisteole ega iseloomusta seda. KarS § 114 kaitseb õigushüvena inimese elu, mis tähendab, et kõnealuses sättes nimetatud tunnustel toime pandud tapmisteod peavad olema suunatud just selle õigushüve ründamisele. Mistahes hilisemad käitumisaktid laibaga pärast inimese tapmist ei saa kaitstavat õigushüve enam rünnata. (p 12) Julmus on normatiivne koosseisutunnus, mis väljendub tapmisteo välises pildis ehk selle teo objektiivses avaldumises. Kolleegium jääb senises kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha juurde, et julm teoviis avaldub tapmise kvalifitseeriva koosseisutunnusena põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu ja inimkeha suhtes. Julma viisina on käsitatud näiteks kannatanule põhjendamatult jõhkrate ja moonutavate vigastuste tekitamist (vt RKKKo 3-1-1-1-15, p 8.3; RKKKo 3-1-1-114-06, p 8.3). Öeldu ei tähenda aga, et julm viis mõrvakoosseisu teomodaliteedina saaks avalduda üksnes vahetult kannatanu suhtes toimepandus (nt kannatanu rohkearvuline löömine kirvega), vaid see võib kolleegiumi hinnangul tapmise teopilti arvestades väljenduda ka muudes välistes asjaoludes (nt ohvri tapmine veebipõhise otseülekande käigus). Tähtis on sel juhul tuvastada, et tapmine on toime pandud olustikus, milles avaldub selle teo eriline jõhkrus ja äärmine hoolimatus kannatanu elu suhtes. Teoviisi julmusel peab ka niisugustel juhtudel olema vahetu seos tapmisteoga. (p-d 16–17) Piinav teoviis on nii nagu julm teoviis normatiivne koosseisutunnus, mis iseloomustab tapmistegu, kuid erinevalt julmast viisist on piinav viis seostatav üksnes ja vahetult tapetuga ning tema surmaeelsete üleelamistega. Piinav teoviis väljendub tapetule (kannatanule) elupuhuselt suurte või kauakestvate füüsiliste või ka vaimsete kannatuste tekitamises (vt RKKKo 3-1-1-31-97). Tapmine on piinaval viisil toime pandud ennekõike siis, kui kannatanule on tapmisteoga põhjustatud enne tema surma suurt valu (nt ohvri elusalt põletamine) või muid vaevusi, mis võivad väljenduda nii füüsilistes üleelamistes (nt näljutamine) kui ka psüühilistes kannatustes (nt isiku silmitsi seadmine vääramatult saabuva surmaga ning tapmisteoga meelega viivitamine lootusetustunde võimendamiseks jne). Seega tuleb tapmisteo piinava viisi puhul iga kord tuvastada, kas see tekitas kannatanule suuri või kauakestvaid surmaeelseid kannatusi (vt ka RKKKo 3-1-1-114-06, p 8.1). (p 18) Tapmistegu võib olla ühtaegu nii piinav kui ka julm, kuna see võib põhjustada kannatanule suurt füüsilist või psüühilist valu ja samal ajal välist teopilti arvestades olla eriliselt jõhker. Ka varasemas kohtupraktikas on mõnedel juhtudel loetud tapmistegu samaaegselt nii piinaval kui ka julmal viisil toimepanduks, näiteks ohvri elusast peast põletamine (vt RKKKo 3-1-1-31-97), mitmekümnekordsete noahaavade tekitamine elupuhuselt (vt RKKKo 3-1-1-125-96), mitmekordsed rusika- ja jalalöögid elutähtsatesse kehapiirkondadesse (vt RKKKo 3-1-1-106-97) ning korduvad kirvelöögid (vt RKKKo 3-1-1-1-15). Seega võivad piinav ja julm viis väljenduda ühes ja samas tapmisteos, kuid neid tapmise teoviise ei saa samastada ja tuleb igal üksikjuhtumil eraldi tuvastada ning põhjendada. (p 19) Ei ole välistatud, et piinaval ja/või julmal viisil toime pandud tapmisena võivad olla muu hulgas käsitatavad ka juhtumid, kus vanem näeb vahetult pealt enda lapse tapmist või vastupidi ja ka teo toimepanijal on tahtlus panna tapmine toime lähedase juuresolekul. See sõltub aga igal üksikjuhul kuriteo toimepanemise asjaoludest ja tuleb kohtul faktiliste asjaolude põhjal kindlaks teha. Et tapmist lähedase juuresolekul käsitada piinaval viisil toimepanduna, peab kohus muu hulgas tuvastama, kas lähedase juuresolek põhjustas tapetule märkimisväärseid surmaeelseid üleelamisi ja kannatusi. Samuti ei piisa tapmisteo käsitamiseks julmal viisil toime pandud tapmisena pelgalt sellest, et tapmine pandi toime lähedase juuresolekul. Nii ei ole põhjust rääkida julmast tapmisteost näiteks juhul, kui selle tunnistajaks olev lähedane on ohvriga vaenulikes suhetes või suhtub mõnel muul põhjusel tapmisteo toimepanekusse ükskõikselt. Seega taandub küsimus paljuski sellele, kas tapetu ja tapmisteo tunnistajaks oleva isiku vahel eksisteerib emotsionaalne lähedussuhe, mis teo toimepanemise välist jõhkrust arusaadavalt võimendab ja mida teo toimepanija seejuures teadlikult ära kasutab. (p 20)
Toimepanija tahtlus süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastavate faktiliste asjaolude suhtes tuleb tuvastada rangelt teo toimepanemise hetkeseisuga (vt nt RKKKo 3-1-1-111-16, p 11). Seega pärast koosseisupärase teo toimepanemist tekkinud psüühiline suhtumine pole vaadeldav tahtlusena selle teo toimepanemiseks (vt RKKKo 3-1-1-34-12, p 12.2). (p 13)
1-17-4600/24 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 25.10.2017
Narkootilise aine tellimine posti teel on käsitletav käitlemisena NPALS § 2 p 3 mõttes (p 29).
Olukorras, kus narkootiline aine tellitakse posti teel, kuid võetakse postiasutuse või tolli poolt ära, mistõttu tellitud narkootiline aine ei jõua tellijani, ei saa rääkida lõpuleviidud teost, vaid tegemist on narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise katsega (p 28).
3-1-1-111-16 PDF Riigikohus 09.02.2017
Subjektiivse külje tuvastamisse peavad olema kaasatud kõik kriminaalasja menetlemisel tuvastatud asjasse puutuvad asjaolud (vt ka RKKKo 3-1-1-142-05, p 21), mitte ainult teo toimepanemisega tegelikkuses saabunud tagajärg. (p 10)
KarS § 25 lg-test 1 ja 2 tulenevalt saab isikut süüteokatse eest karistada vaid juhul, kui tal on süüteo toimepanemise ning ta on selle tahtluse realiseerimist vahetult ka alustanud. Samuti iseloomustab tagajärjedeliktide puhul katsetegu see, et isiku poolt soovitud koosseisupärane tagajärg tegelikkuses ei saabu. Süüteokatse koosseisu tuvastamist alustatakse just viimasena nimetatust johtuvalt süüteokoosseisu subjektiivse külje kindlakstegemisest, kuivõrd süüteokoosseisu objektiivsesse külge kuuluv koosseisupärane tagajärg, mida toimepanijale omistada, lihtsalt puudub. (p 8)
KarS § 121 lg 2 p-des 1–3 on sätestatud kehalise väärkohtlemise enamohtlik koosseis, milles sisalduvate tunnuste tuvastamine isiku käitumises eeldab kohtu kontrolli, kas süüdistuses kirjeldatud teo asjaolud vastavad kõnealuse kuriteokoosseisu tunnustele. Selleks, et omistada süüdistatavale KarS § 121 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist, peab kohus lisaks kehalise väärkohtlemise põhikoosseisu (KarS § 121 lg 1) tunnustele tuvastama ka vähemalt ühe nimetatud koosseisu kvalifitseerivatest tunnustest (KarS § 121 lg 2 p-d 1-3). (p 16)
Kohtupraktikas on peetud tahtluse tuvastamist võimalikuks ka üksnes välise teopildi alusel (vt nt RKKKo 3-1-1-46-15, p 9 ja RKKKo 3-1-1-102-16, p 17). Välisele teopildile saab eluohtliku tervisekahjustuse tahtluse tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustada võivast teost (nt korduvad löögid pähe); aga ka ühekordse teo ohtlikkuse (nt noalöök elutähtsasse kehapiirkonda) korral. Nimetatud juhtudel võib süüdistataval olla juba üldise elukogemuse põhjal alust pidada võimalikuks, et tema vallandatud kausaalahela katkematu kulgemine võib päädida raske tervisekahjustuse koosseisupärase tagajärjega (nt ohuga elule). (p 13)
Isiku teotahtlus tuleb tuvastada rangelt teo toimepanemise hetke seisuga (vt nt RKKKo 3-1-1-34-12, p 12.2). Ehkki isiku teojärgne käitumine võib teatud juhtudel tõepoolest anda teavet ka süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta (vt nt RKKKo 3-1-1-79-15, p 8), on see eeskätt siiski abipakkuv kriteerium, mis aitab tahtlust siduda isiku suhtumisega teosse ja tagajärge vahetult teo toimepanemise ajal (vt ka RKKKo 3-1-1-142-05, p 20). (p 11) Kohtupraktikas on peetud tahtluse tuvastamist võimalikuks ka üksnes välise teopildi alusel (vt nt RKKKo 3-1-1-46-15, p 9 ja RKKKo 3-1-1-102-16, p 17). Välisele teopildile saab eluohtliku tervisekahjustuse tahtluse tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustada võivast teost (nt korduvad löögid pähe); aga ka ühekordse teo ohtlikkuse (nt noalöök elutähtsasse kehapiirkonda) korral. Nimetatud juhtudel võib süüdistataval olla juba üldise elukogemuse põhjal alust pidada võimalikuks, et tema vallandatud kausaalahela katkematu kulgemine võib päädida raske tervisekahjustuse koosseisupärase tagajärjega (nt ohuga elule). (p 13)
3-1-1-53-16 PDF Riigikohus 15.06.2016
Ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et järgitud on selle kogumisele seadusega seatud nõudeid ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu (n-ö juhuleid) vastab KrMS § 110 lg 1 tunnustele. Seejuures peab kohus ka uue kriminaalasja raames ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio-põhimõtte järgimist (RKKKo 3-1-1-10-11, p 19 ja 3-1-1-14-14, p 801). (p 14) VTMS § 32 lg 2 kohaselt võib kriminaalmenetluses jälitustoiminguga kogutud teavet väärteomenetluses tõendina kasutada vaid asjas, milles on kriminaalmenetlus lõpetatud. Kui jälitustoimingu protokoll on koostatud teise kriminaalasja menetluse raames, välistab juba see asjaolu kõnealuse menetlusdokumendi tõendina kasutamise hilisemas teist isikut puudutavas väärteomenetluses. VTMS § 32 lg 2 alusel jälitustoimingu protokolli tõendikogumist väljajätmisest ei saa aga veel iseenesest järeldada, et kriminaalmenetluses eirati jälitustoimingu tegemisel KrMS § 126^1 lg 4 nõudeid. (p 16) Kui maakohus on kohtuliku arutamise käigus küll jälitustoimingu seaduslikkust kontrollinud ja põhjendanud otsuses ultima ratio-põhimõtte kontrolli tulemust, kuid ei ole võtnud väärteoasja materjali juurde jälitustoimingu aluseks olnud lubasid ega ka põhjendatud, miks neis dokumentides sisalduvat teavet menetlusosalistele tervikuna avaldada ei saa, siis on jälitustoimingu seaduslikkuse hindamisel rikutud otsuse põhjendamise nõudeid. See on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 18)
Väärteokatse on KarS § 25^1 järgi karistatav üksnes karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud juhtudel. Kui KarS § 325 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärtegu pandi toime enne 1. jaanuari 2015, kuid süüdlase tegu jäi katsestaadiumi, siis on KarS § 25^1 näol tegemist tagasiulatuvat jõudu omava seadusega, mis välistab teo karistatavuse KarS § 5 lg 2 kohaselt, kuna KarS § 325 lg 1 väärteokatse eest vastutust ette ei näe. (p-d 9-10)
Väärteokatse on KarS § 25^1 järgi karistatav üksnes karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud juhtudel. Kui KarS § 325 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärtegu pandi toime enne 1. jaanuari 2015, kuid süüdlase tegu jäi katsestaadiumi, siis on KarS § 25^1 näol tegemist tagasiulatuvat jõudu omava seadusega, mis välistab teo karistatavuse KarS § 5 lg 2 kohaselt, kuna KarS § 325 lg 1 väärteokatse eest vastutust ette ei näe. (p-d 9-10) KarS § 325 kujutab endast formaalset teodelikti, mille objektiivsed tunnused seisnevad kinnipidamiskohas keelatud aine või eseme üleandmises kinnipeetavale, arestialusele või vahistatule. Kui on tuvastatud, et menetlusalune isik andis kinnipeetavale üle esemed, mis on vanglas keelatud, ja nende esemete üleandmise ning leidmise vahel on selge ajaline ja ruumiline erinevus, tuleb sellist käitumist käsitada lõpuleviidud teona, millega täideti KarS § 325 dispositsiooni objektiivsed tunnused. (p 11)
VTMS § 32 lg 2 kohaselt võib kriminaalmenetluses jälitustoiminguga kogutud teavet väärteomenetluses tõendina kasutada vaid asjas, milles on kriminaalmenetlus lõpetatud. Kui jälitustoimingu protokoll on koostatud teise kriminaalasja menetluse raames, välistab juba see asjaolu kõnealuse menetlusdokumendi tõendina kasutamise hilisemas teist isikut puudutavas väärteomenetluses. VTMS § 32 lg 2 alusel jälitustoimingu protokolli tõendikogumist väljajätmisest ei saa aga veel iseenesest järeldada, et kriminaalmenetluses eirati jälitustoimingu tegemisel KrMS § 126^1 lg 4 nõudeid. (p 16)
VTMS § 32 lg 2 kohaselt võib kriminaalmenetluses jälitustoiminguga kogutud teavet väärteomenetluses tõendina kasutada vaid asjas, milles on kriminaalmenetlus lõpetatud. Kui jälitustoimingu protokoll on koostatud teise kriminaalasja menetluse raames, välistab juba see asjaolu kõnealuse menetlusdokumendi tõendina kasutamise hilisemas teist isikut puudutavas väärteomenetluses. VTMS § 32 lg 2 alusel jälitustoimingu protokolli tõendikogumist väljajätmisest ei saa aga veel iseenesest järeldada, et kriminaalmenetluses eirati jälitustoimingu tegemisel KrMS § 126^1 lg 4 nõudeid. (p 16) VTMS § 99 lg 8 alusel saab tunnistaja varem antud ütlusi avaldada vaid siis, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (RKKKo 3-1-1-74-07, p 5.1). Arusaam, justkui võiks kohus suulise menetluse korral tõendite vahetust kohtulikust uurimisest otstarbekuse kaalutlusel loobuda ja tugineda selle asemel väärteoasja toimikus olevatele tõenditele, tähendaks irdumist VTMS § 123 lg-s 2 kajastatud nõudest arutada väärteoasja täies ulatuses. Tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine, kui selleks puudus VTMS § 99 lg-s 8 märgitud alus, ja neile ütlustele otsuse järelduste rajamine kujutab seetõttu endast VTMS § 123 lg 2 nõuete eiramist, millega on muu hulgas rikutud ka menetlusaluse isiku õigust tunnistajaid vahetult küsitleda. Neid eksimusi tuleb käsitada väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p-d 19-21)
VTMS § 99 lg 8 alusel saab tunnistaja varem antud ütlusi avaldada vaid siis, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (RKKKo 3-1-1-74-07, p 5.1). Arusaam, justkui võiks kohus suulise menetluse korral tõendite vahetust kohtulikust uurimisest otstarbekuse kaalutlusel loobuda ja tugineda selle asemel väärteoasja toimikus olevatele tõenditele, tähendaks irdumist VTMS § 123 lg-s 2 kajastatud nõudest arutada väärteoasja täies ulatuses. Tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine, kui selleks puudus VTMS § 99 lg-s 8 märgitud alus, ja neile ütlustele otsuse järelduste rajamine kujutab seetõttu endast VTMS § 123 lg 2 nõuete eiramist, millega on muu hulgas rikutud ka menetlusaluse isiku õigust tunnistajaid vahetult küsitleda. Neid eksimusi tuleb käsitada väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p-d 19-21)
Kui maakohus on kohtuliku arutamise käigus küll jälitustoimingu seaduslikkust kontrollinud ja põhjendanud otsuses ultima ratio-põhimõtte kontrolli tulemust, kuid ei ole võtnud väärteoasja materjali juurde jälitustoimingu aluseks olnud lubasid ega ka põhjendatud, miks neis dokumentides sisalduvat teavet menetlusosalistele tervikuna avaldada ei saa, siis on jälitustoimingu seaduslikkuse hindamisel rikutud otsuse põhjendamise nõudeid. See on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 18) VTMS § 99 lg 8 alusel saab tunnistaja varem antud ütlusi avaldada vaid siis, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (RKKKo 3-1-1-74-07, p 5.1). Arusaam, justkui võiks kohus suulise menetluse korral tõendite vahetust kohtulikust uurimisest otstarbekuse kaalutlusel loobuda ja tugineda selle asemel väärteoasja toimikus olevatele tõenditele, tähendaks irdumist VTMS § 123 lg-s 2 kajastatud nõudest arutada väärteoasja täies ulatuses. Tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine, kui selleks puudus VTMS § 99 lg-s 8 märgitud alus, ja neile ütlustele otsuse järelduste rajamine kujutab seetõttu endast VTMS § 123 lg 2 nõuete eiramist, millega on muu hulgas rikutud ka menetlusaluse isiku õigust tunnistajaid vahetult küsitleda. Neid eksimusi tuleb käsitada väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p-d 19-21)
Väärteomenetluse seadustik ei sätesta kriminaalmenetluse seadustikuga võrreldes erisusi menetluskulude hüvitamise taotluse esitamise tähtaja ega selle menetlemise käigu kohta. VTMS § 2 ja § 38 lg 1 kohaselt tuleb selles küsimuses kohaldada kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 189 lg 2 ning § 306 lg 1 p 14 järgi tuleb taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (vt nt RKKKo 3-1-1-90-12, p 10). Riigikohtul puudub menetluslik alus lahendada maakohtu asemel hilinenult esitatud menetluskulude hüvitamise taotlust ja selline taotlus tuleb jätta kassatsioonimenetluses läbi vaatamata. (p 24)
KarS § 325 kujutab endast formaalset teodelikti, mille objektiivsed tunnused seisnevad kinnipidamiskohas keelatud aine või eseme üleandmises kinnipeetavale, arestialusele või vahistatule. Kui on tuvastatud, et menetlusalune isik andis kinnipeetavale üle esemed, mis on vanglas keelatud, ja nende esemete üleandmise ning leidmise vahel on selge ajaline ja ruumiline erinevus, tuleb sellist käitumist käsitada lõpuleviidud teona, millega täideti KarS § 325 dispositsiooni objektiivsed tunnused. (p 11)
3-1-1-54-15 PDF Riigikohus 17.06.2015
Tunnistades isiku süüdi süüteokatses, on viide KarS § 25 lg-le 1 ülearune. KarS § 25 lg-le 4 viidatakse aga siis, kui süüteokatse on toime pandud kaastäideviimise vormis. (p 34)
Teo kvalifitseerimisel tuleb üldjuhul lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis teo toimepanemise ajal, ehkki karistuse mõistmisel peab lähtuma isikule soodsaimast redaktsioonist (vt ka 3-1-1-84-10 p 22). Enne 1. jaanuari 2015 KarS § 389^2 järgi karistatavat tegu, mis on jätkuvalt karistatav 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 389^1 järgi, ei tule viimati nimetatud sätte järgi ümber kvalifitseerida. (p 45)
Lugemaks süüteoga saadud raha eest ostetud asja süüteoga saadud varaks KarS § 83^1 mõttes, tuleb tuvastada, kas sellel asjal on süüteoga saadud rahaga vahetu ja individualiseeritav seos. (p 49)
KarS § 12^1 p 2 kohaselt on suure varalise kahju või ulatusega tegemist vaid siis, kui selle summa on suurem kui 40 000 eurot ehk vähemalt 40 000 eurot ja 1 sent. Summa, mis võrdub 40 000 euroga, KarS § 12^1 p 2 kohaselt suure varalise kahju või ulatuse määra ei täida. (p 39)
KarS § 84 ei sätesta õiguslikku alust vara konfiskeerimiseks, vaid konfiskeerimise asendamiseks. Konfiskeerimise asendamisel vara ei konfiskeerita, s.o seda ei pöörata riigi omandisse, vaid isikule pannakse üksnes kohustus tasuda äratarvitatud või muul moel konfiskeerimise mõjualast väljaviidud vara väärtusele vastav rahasumma. See tähendab, et isikule jääb võimalus täita asenduskonfiskeerimise nõue muu vara arvel, mitte selle vara arvel, mis on kohtuotsuse täitmise tagamiseks arestitud. (3-1-1-78-14, p 25; 3-1-1-92-14, p 14) Seega võib kriminaalasja lahendav kohus konfiskeerimise asendamise tagamiseks kohaldada küll KrMS §-de 141^4 ja 142 alusel abinõusid, mille objektiks on mingi konkreetne ese (nt kinnistu, pangakontol olev raha, isiku juurest leitud sularahasumma, väärisesemed vms), kuid ta ei saa KarS § 84 alusel konkreetset eset isikult konfiskeerida või riigi kasuks "välja mõista". (p 48)
Maksuhaldurile valeandmete esitamine, kui sellega varjatakse maksu- või kinnipidamiskohustust või suurendatakse alusetult tagastusnõuet 40 000 euro võrra või vähem, ei ole karistatav KarS § 389^1 järgi. Selline tegu võib olla karistatav üksnes väärteona MKS § 153^1 järgi. (p 40) Teo kvalifitseerimisel tuleb üldjuhul lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis teo toimepanemise ajal, ehkki karistuse mõistmisel peab lähtuma isikule soodsaimast redaktsioonist (vt ka 3-1-1-84-10 p 22). Enne 1. jaanuari 2015 KarS § 389^2 järgi karistatavat tegu, mis on jätkuvalt karistatav 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 389^1 järgi, ei tule viimati nimetatud sätte järgi ümber kvalifitseerida. (p 45) 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 389^1 kohaselt on selles sättes ette nähtud kuritegu maksuhaldurile valeandmeid sisaldava maksudeklaratsiooni esitamisega lõpule viidud ja alusetu maksutagastuse tegemata jätmine ei tingi enam teo kvalifitseerimist süüteokatsena. (p 46)
KarS § 12^1 p-l 2 on sama seaduse § 5 lg-s 2 nimetatud juhtudel tagasiulatuv jõud. (p 41) Teo kvalifitseerimisel tuleb üldjuhul lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis teo toimepanemise ajal, ehkki karistuse mõistmisel peab lähtuma isikule soodsaimast redaktsioonist (vt ka 3-1-1-84-10 p 22). Enne 1. jaanuari 2015 KarS § 389^2 järgi karistatavat tegu, mis on jätkuvalt karistatav 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 389^1 järgi, ei tule viimati nimetatud sätte järgi ümber kvalifitseerida. (p 45)
Soodustusrelevantsete ebaõigete andmete esitamine on käsitatav pettusena KarS § 210 mõttes. (p 27) Põllumajandusministri 22. detsembri 2010. a määruse nr 119 "Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord" § 4 lg 3 välistab vaid turuhinda põhjendamatult ületava maksumuse arvestamise toetuse määramisel. See ei anna aga taotlejale õigust saada toetust investeeringuobjekti turuhinna alusel ka juhul, kui tal õnnestub objekt soetada turuhinnast odavamalt. (p 28) Sõna "kohalik" TsÜS §-s 65 ei välista võimalust arvestada eseme turuväärtuse määramisel mõnel juhul eseme keskmist müügihinda Eesti piirest väljaspool. Mõistet "kohalik" TsÜS § 65 järgi võib sisustada mõistliku majanduskäibes osaleja (nn ärimehe) otsuse alusel – kohalik tähendab kohta, kus mõistlik majanduskäibes osaleja eset müügiks pakuks, arvestades sealjuures sellega kaasnevate müügikuludega. Seejuures tuleb arvestada ka müüja isikut. Eri isikutel võivad asja müümiseks olla erinevad võimalused. (3-2-1-77-08, p 15) Samad põhimõtted kehtivad ostetava eseme turuhinna kindlaksmääramisel. (p 29) Petetul või kolmandal isikul mingis ulatuses varalise kahju tekkimine ei kuulu soodustuskelmuse koosseisuliste tunnuste hulka. Selleks, et tunnistada isik süüdi soodustuskelmuses, ei ole vaja tuvastada tegelikult taotletud ning õiguspärase toetussumma erinevust. (p 31) Pettuse teel soodustuse saamine on KarS § 210 lg 2 või 3 järgi karistatav sõltumata sellest, kas soodustust kasutatakse eesmärgipäraselt. (p 32)
3-1-1-41-14 PDF Riigikohus 01.10.2014
Kuriteo kvalifitseerimine kõlbmatu katsena ei tingi süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamist, kui puuduvad KarS § 26 lg-s 2 sätestatud alused.
Tuvastades mõne süüteokoosseisu objektiivse tunnuse puudumise, peab kohus oma algatusel seejärel kontrollima, kas süüdistatava käitumine on kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena. KarS § 25 lg 1 sätestab, et süüteokatse on tahtlik tegu, mis on suunatud süüteo toimepanemisele. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Süüteokatse koosseisu tuvastamist alustatakse süüteokoosseisu subjektiivse külje kindlakstegemisest. Vastutus süüteokatse eest eeldab, et isiku tegu vastab kõigile süüteokoosseisu subjektiivsetele tunnustele. Süüteokatse objektiivne külg eeldab, et isik oleks vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustanud süüteo toimepanemist (KarS § 25 lg 2) (vt RKKKo 3-1-1-55-09, p-d 21 ja 24).
Üks süüteokatse alaliik on kõlbmatu katse. KarS § 26 lg 1 järgi on süüteokatse kõlbmatu, kui seda ei saa süüteo eseme või subjekti, samuti süüteo toimepanemise vahendi või viisi kõlbmatuse tõttu lõpule viia. Seega saab kõlbmatust süüteokatsest kõneleda olukorras, kus teo toimepanija kujutab endale faktiliste asjaolude väära hindamise tõttu ekslikult ette, et realiseerib süüteokoosseisu, ega saa aru, et süüteo lõpuleviimine on mingil põhjusel välistatud (vt RKKKo 3-1-1-107-13, p 9). Kui süüdistatava tahtlus on suunatud KarS §-ga 157 kaitstava õigushüve ründamisele, kuid süüteo esemeks oleva teabe eelneva avalikuks saamise tõttu ei ole kuriteo lõpuleviimine võimalik, saab sellist käitumist käsitada süüteo kõlbmatu katsena KarS § 157 ja § 25 lg 2 ning § 26 lg 1 mõttes. Kuriteo kvalifitseerimine kõlbmatu katsena ei tingi süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamist, kui puuduvad KarS § 26 lg-s 2 sätestatud alused.
KarS § 157 kohaselt on süüdlase karistusõigusliku vastutuse eelduseks asjaolu, et teise isiku eraelu puudutav teave peab olema talle teatavaks saanud just kutse- või ametitegevuses ja ametiseisundit kasutamata poleks see teave olnud kättesaadav (vt RKKKo 3-1-1-81-08, p 14.2). Seega on KarS § 157 objektiivsetest tunnustest hõlmatud üksnes sellise kutse- või ametitegevuses teatavaks saanud teise isiku tervist, eraelu või äritegevust puudutava teabe avaldamine, mis ei ole vastava ametiseisundi ja infosüsteemile juurdepääsuõiguseta isikule kättesaadav. Vaadeldava süüteokoosseisuga kaitstakse isiku informatsioonilise enesemääramise õigust ja eraelu ning selle normi eesmärgiks on usaldusel põhineva suhte loomise võimaldamine olukorras, kus üks isik peab teisele isikule avaldama konfidentsiaalset informatsiooni. KarS § 157 teenib nii andmesubjekti, kohustatud isiku kui ka ühiskonna huve tervikuna. Teabe saladuses hoidmise huvi õigustatusest saab aga rääkida vaid siis, kui saladuses hoitavaid andmeid ei saa hankida muul viisil. Kui süüdistuse esemeks olev teise isiku eraelu puudutav teave avaldati varem avalikul kohtuistungil kriminaalmenetlust reguleeriva seaduse alusel süüdistusakti ja kohtuotsuse avaldamise teel, ei saa sama teabe hilisemale töötlemisele IKS § 11 lg 1 järgi kohaldada isikuandmete kaitse seaduse teisi paragrahve ning rääkida teabe saladuses hoidmise huvist. Seega ei saa kirjeldatud teabe avaldamise korral rääkida ka KarS § 157 objektiivsetele tunnustele vastavast teost. Kui süüdistatava tahtlus on suunatud KarS §-ga 157 kaitstava õigushüve ründamisele, kuid süüteo esemeks oleva teabe eelneva avalikuks saamise tõttu ei ole kuriteo lõpuleviimine võimalik, saab sellist käitumist käsitada süüteo kõlbmatu katsena KarS § 157 ja § 25 lg 2 ning § 26 lg 1 mõttes.
3-1-1-107-13 PDF Riigikohus 25.11.2013
Kõlbmatust süüteokatsest saab kõneleda olukorras, kus teo toimepanija kujutab endale faktiliste asjaolude väära hindamise tõttu ekslikult ette, et realiseerib süüteokoosseisu, ega saa aru, et süüteo lõpuleviimine on mingil põhjusel välistatud.
Kuriteo varjamisena on vaadeldav tegevus, mis võib raskendada kuriteo avastamist. Kuivõrd KarS § 306 lg 1 räägib kuriteo, mitte aga kurjategija varjamisest, on võimalik varjata ka sellist kuritegu, mille toimepanijat varjaja ei tea; eeltoodust järeldub ka see, et isiku süüditunnistamine KarS § 306 lg 1 järgi ei eelda tingimata seda, et tuvastatakse varjatava kuriteo toimepanija.
Osalisel õigeksmõistmisel ja süüditunnistamisel tuleb menetluskulu hüvitamise küsimuses lähtuda sellest, milliste faktiliste asjaolude pinnalt toimus ühelt poolt õigeksmõistmine ja teisalt süüditunnistamine.
Isiku süüditunnistamine mõne karistusseadustiku eriosa sätte järgi eeldab möödapääsmatult seda, et süüdistatav on realiseerinud kõik süüteo objektiivse koosseisu elemendid. Kui süüdistatav on jätnud täitmata kasvõi ühegi koosseisuelemendi või ei ole süüdistatava poolt selle elemendi täitmist võimalik tõendada, siis ei ole isikut võimalik lõpuleviidud süüteo eest süüdi tunnistada.
3-1-1-108-12 PDF Riigikohus 31.05.2013
Vastutus kuriteole kaasaaitamise (KarS § 22 lg 3) eest eeldab tulenevalt aktsessoorsuse põhimõttest tahtlikku õigusvastast põhitegu (vt nt RKKKo 3-1-1-7-08, p 11).
KarS § 389^2 objektiivsesse koosseisu kuuluv tegu seisneb valeandmeid sisaldava maksudeklaratsiooni esitamises ja ühtlasi ka piirdub sellega. Sellest tulenevalt hiljemalt hetkest, mil isik esitab tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil maksuhaldurile teadvalt valeandmeid sisaldava maksudeklaratsiooni, on KarS §-s 389^2 ette nähtud kuriteo katse alanud. Kui valeandmetega maksudeklaratsioon on esitatud enne tähtpäeva ja esitaja parandab ebaõiged andmed deklaratsiooni esitamise tähtpäevaks, on tegemist loobumisega lõpetatud süüteokatsest ja isik vabaneb KarS § 40 lg 1 ning § 42 lg 1 alusel süüst. Pärast maksudeklaratsiooni esitamise tähtaega õigeid andmeid sisaldava parandusdeklaratsiooni esitamine ei vabasta isikut vastutusest algses deklaratsioonis teadvalt valeandmete esitamise eest.
Käibeks mitteolevalt tehingult (näiteks Ettevõtte üleandmisest KMS § 4 lg 2 p 1 kohaselt) ei saa tekkida käibemaksu tasumise kohustust, millele vastaks õigus tasutud käibemaksu mahaarvamiseks sisendkäibemaksuna. Ettevõttena TsÜS § 66^1 ja ka KMS § 4 lg 2 p 1 tähenduses ei saa käsitada pelgalt varakogumit, mida ei kasutata majandustegevuseks ja millel puudub seega ka ettevõtte identiteet. Teatud juhtudel võib kinnisasi olla vaadeldav ettevõttena ja selle võõrandamine või koormamine ettevõtte üleminekuna (vt nt RKKKo 3-1-1-61-09, p 17). Kinnisasi, mis majandusüksuse identiteeti ei kanna, aga ettevõtet ei moodusta. Seda sõltumata sellest, kas tegemist on isiku ainukese varaga või mitte. Nii on Riigikohtu halduskolleegium selgitanud, et organisatsiooniliseks tervikuks oleva ettevõtte osa (käitise) üleminekut ei saa järeldada pelgalt asjaolust, et makseraskustesse sattunud äriühing võõrandas korteriomandid teisele äriühingule, kes korraldas poolelioleva elamu valmisehitamise (vt RKHKo 3-3-1-20-11, p 11). Valeandmed KarS § 389^2 mõttes on normatiivne koosseisutunnus. Kolleegium on varem selgitanud, et normatiivsete koosseisutunnuste puhul ei ole nõutav, et isik teaks nende täpset juriidilist tähendust, küll on aga vajalik, et isik mõistaks selliste tunnuste üldist sotsiaalset tähendust või vähemalt taolise õiguskeelest pärineva tunnuse üldkeelelist paralleelhinnangut (vt nt RKKKo 3-1-1-96-06, p 19 ja 3-1-1-69-12, p 15). KarS §-s 389^2 ette nähtud kuriteo subjektiivne koosseis eeldab toimepanijalt minimaalselt otsest tahtlust (KarS § 16 lg 3) maksuhaldurile esitatavate andmete ebaõigsuse suhtes, sh vähemalt üldisel kujul teadmist selle kohta, miks esitatavad andmed ebaõiged on. KarS § 389^2 objektiivsesse koosseisu kuuluv tegu seisneb valeandmeid sisaldava maksudeklaratsiooni esitamises ja ühtlasi ka piirdub sellega. Sellest tulenevalt hiljemalt hetkest, mil isik esitab tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil maksuhaldurile teadvalt valeandmeid sisaldava maksudeklaratsiooni, on KarS §-s 389^2 ette nähtud kuriteo katse alanud. Kui valeandmetega maksudeklaratsioon on esitatud enne tähtpäeva ja esitaja parandab ebaõiged andmed deklaratsiooni esitamise tähtpäevaks, on tegemist loobumisega lõpetatud süüteokatsest ja isik vabaneb KarS § 40 lg 1 ning § 42 lg 1 alusel süüst. Pärast maksudeklaratsiooni esitamise tähtaega õigeid andmeid sisaldava parandusdeklaratsiooni esitamine ei vabasta isikut vastutusest algses deklaratsioonis teadvalt valeandmete esitamise eest.
KrMS § 306 lg 1 p 14 ja § 190 kohaselt lahendab kohus kriminaalmenetluse kulude hüvitamise küsimuse üldjuhul kahes etapis. Esmalt tuleb võimaluse korral kindlaks määrata, millised kriminaalmenetluse kulud (KrMS § 173 lg 1), sh millised menetluskulud (KrMS § 175) millises summas menetlusosalistel või riigil on tekkinud. Olles kriminaalmenetluse kulude koosseisu ja suuruse kindlaks määranud, peab kohus teises etapis KrMS § 173 lg-test 2-4 ja kriminaalmenetluse seadustiku 7. peatüki 2. jao sätetest juhindudes otsustama, milline isik millises ulatuses või osas need kulud hüvitama või kandma peab. Erandjuhtudel, eeskätt siis, kui menetluskulude absoluutsumma pole kriminaalmenetluse kulude otsustuse tegemise ajal teada, võib menetluskulude jaotuse otsuses väljendada murdosades (vt KrMS § 190 p 1 ja § 192 lg 2 p 1). KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on valitud kaitsjale makstav tasu käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist.
3-1-1-89-12 PDF Riigikohus 18.02.2013
KarS § 392 näeb ette vastutuse keelatud ja eriluba nõudva kauba ebaseadusliku sisse- ja väljaveo eest, sealhulgas narkootilise aine toimetamise eest üle Euroopa Ühenduse tollipiiri või riigipiiri. Süüteokatsena on käsitletavad ainult sellised teod, mis on vahetus ajalis-ruumilises seoses eriosa süüteokoosseisus kirjeldatud teoga ehk siis piiri ületamisega.
Isikuliste tõendiallikate osas võib kalduda kõrvale KrMS § 15 lg-s 1 sisalduvast põhimõttest vaid KrMS §-s 291 sätestatud erandjuhtudel. KrMS § 291 lg-s 3 on sätestatud võimalus võtta tõendina vastu ka tunnistaja deponeerimata ütlused. Konfrontatsiooniõigust välistavalt saadud ütluste vastuvõtmiseks tõendina on aktsepteeritavad üksnes KrMS § 291 lg 1 p-des 1-3 nimetatud olukorrad. Tunnistaja surm või ütluste andmist välistav terviseseisund on nõuetekohaselt tuvastatuna tõepoolest objektiivsed asjaolud, mil isikult vastava teabe saamine tavapärasel viisil - kohtulikul arutamisel ristküsitluse käigus - on võimatu. Seevastu tunnistaja poolt kohtuistungil ütluste andmisest keeldumine on selle isiku subjektiivne otsustus. Kuigi kriminaalasjade menetlemisel tuleb ette tunnistaja ähvardamist, on riiki esindava prokuratuuri ülesanne kõigi seaduslike vahenditega tõrjuda ähvardused lõplikult ja resoluutselt ning tagada tunnistajate turvatunne kodanikukohustuse täitmisel. (Vt ka RKKKo 3-1-1-86-12, p-d 34-35). Tunnistaja hirm ja selle tõttu kohtumenetluses ütluste andmisest keeldumine ei anna reeglina alust avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütlusi (vt RKKKo 3-1-1-86-12). Kohus võib deponeerimata ütlused tõendina vastu võtta vaid KrMS § 291 lg-s 3 loetletud kolme tingimuse samaaegsel esinemisel. Need kolm tingimust võib omakorda jagada kahte rühma. Esimeses ja kolmandas punktis nimetatud tingimused seonduvad süüdistatavale täiendavate kaitseõiguslike garantiide andmisega olukorras, mil temalt on ära võetud konfrontatsiooniõigus. KrMS § 291 lg 3 p-s 2 nimetatud tingimus aga ei loo süüdistatavale mingit täiendavat kaitseõiguslikku garantiid. Vastupidi - see tingimus peab seadusandja tahte kohaselt teenima hoopis legaliteedipõhimõtet (või muul viisil avalikku huvi) kasutada tõendamisel süüdistatava menetluslike õiguste tagamisele vähemranget standardit siis, kui tegemist on kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaoluga. KrMS § 291 lg 3 p 1 kontekstis on kahtluse puudumine tõendi usaldusväärsuses üks tingimustest, mis võimaldab kohtul üldse vastu võtta konfrontatsiooniõiguseta saadud ütlusi. Tõendite vastuvõtmine on aga kriminaalmenetluse seadustiku 1. septembril 2011 jõustunud muudatuste (eriti KrMS §-s 286^1 sätestatu) loogika kohaselt selle tõendi kohtuliku uurimise objektiks tunnistamine ilma tõendi sisu analüüsimata. Ka KrMS § 291 lg 3 p 1 tekstist tuleneb otsesõnu, et siin ei hinnata mitte ütluste sisu, vaid üksnes üldisemalt ütluste andmise asjaolusid ja tunnistaja isikut. Sellel etapil ei nõuta tõendi usaldusväärsuse positiivset tuvastatust, vaid üksnes seda, et puuduks esialgne alus kahelda tõendi usaldusväärsuses. Kindlasti peavad ka need ütlused, mille kohus võttis vastu KrMS § 291 lg 3 p-le 1 tuginevalt, alluma hiljem sisulisele hindamisele. See tähendab, et kohus, olles eelnevalt võtnud KrMS § 291 lg-le 3 tuginevalt tunnistaja ütlused tõendina vastu, võib tunnistada neid tõendite hindamise tulemina siiski ebausaldusväärseteks. KrMS § 291 lg 3 p-s 1 silmas peetav usaldusväärsuse nõue seondub vahetult KrMS § 291 lg 3 p-s 3 sätestatud tingimusega ehk vastaspoole küllaldase võimalusega esitada tunnistaja ütlustele vastuväiteid. Ütluste avaldamise järel kohtuistungil peab kohtumenetluse poolel olema tagatud piisav võimalus esitada omapoolseid vastuväiteid ütluste sisu ja tõesuse kohta. Vajadusel peab kohus vastuväidete esitamiseks võimaldama süüdistatavale ja kaitsjale lisaaega või lubama uute tõendite esitamist. Kuigi vastuväidete esitamise kaudu ei realiseeru konfrontatsiooniõigus vahetult, saab selle eesmärk olla siiski tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmine ja neid ümberlükkavate tõendite esitamise võimalus.
Kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiibi kohaselt võib maakohtu lahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Selle kaudu on süüdistatavale kindlustatud võimalus tutvuda vahetult tema vastu esitatud tõenditega, esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajaid. Süüdistatava konfrontatsiooniõigus ehk õigus küsitleda süüdistuse tunnistajaid tuleneb ka Euroopa inimõiguste- ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 6 lõige 3 p-st „d“. Konfrontatsiooniõiguse näol ei ole tegemist absoluutse õigusega. EIK praktika kohaselt on võimalik teha erandeid ka konfrontatsiooniõigusest, kuid need ei tohi rikkuda kaitseõigust (EIK 27.02.2001 Luca vs. Itaalia, p 39). Tunnistaja kohtulikust ülekuulamisest loobumisel ja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamiseks peab alati esinema põhjendatud alus. Tunnistaja kohaloleku kindlustamiseks peab riik tegema mõistlikke pingutusi ja vajadusel selgitama välja tema puudumise põhjusi ning püüdma neid kõrvaldada (EIK 20.01.2009 Al-Khawaja ja Tahery vs. Ühendkuningriik, p 120-125). Isikuliste tõendiallikate puhul tähendab tõendite vahetu uurimise põhimõte tunnistaja ja kannatanu vahetut ülekuulamist kohtuistungil ja nende kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamise erandlikkust (vt nt RKKKo 3-1-1-48-11, p 14). Selline põhimõte tuleneb ka 1. septembril 2011 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku redaktsioonist, mille kohaselt võidakse isikuliste tõendiallikate osas kalduda kõrvale KrMS § 15 lg-s 1 sisalduvast põhimõttest vaid KrMS §-s 291 sätestatud erandjuhtudel. KrMS § 291 lg-s 3 on sätestatud võimalus võtta tõendina vastu ka tunnistaja deponeerimata ütlused. Konfrontatsiooniõigust välistavalt saadud ütluste vastuvõtmiseks tõendina on aktsepteeritavad üksnes KrMS § 291 lg 1 p-des 1-3 nimetatud olukorrad. Tegemist ei ole õiguslikult samaväärsete olukordadega. Tunnistaja surm või ütluste andmist välistav terviseseisund on nõuetekohaselt tuvastatuna tõepoolest objektiivsed asjaolud, mil isikult vastava teabe saamine tavapärasel viisil - kohtulikul arutamisel ristküsitluse käigus - on võimatu. Seevastu tunnistaja poolt kohtuistungil ütluste andmisest keeldumine on selle isiku subjektiivne otsustus. Seetõttu lasub ütluste andmisest keeldumise korral riigil kohustus kasutada kõiki tema võimuses olevaid meetmeid saavutamaks siiski tunnistaja küsitlemise võimalikkust. KrMS § 66 lg 3 kohaselt on tunnistaja kohustatud andma ütlusi, kui ütluste andmisest keeldumiseks puudub seaduslik alus KrMS §-de 71 - 73 järgi. Kuigi kriminaalasjade menetlemisel tuleb ette tunnistaja ähvardamist, on riiki esindava prokuratuuri ülesanne kõigi seaduslike vahenditega tõrjuda ähvardused lõplikult ja resoluutselt ning tagada tunnistajate turvatunne kodanikukohustuse täitmisel. (Vt ka RKKKo 3-1-1-86-12, p-d 34-35). Tunnistaja hirm ja selle tõttu kohtumenetluses ütluste andmisest keeldumine ei anna reeglina alust avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütlusi (vt RKKKo 3-1-1-86-12).
Tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab eeskätt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada. Tunnistaja ütluste kui isikulise tõendiallika puhul sõltub nende usaldusväärsus muu hulgas ka tunnistaja isikuomadustest ja tajumise asjaoludest. Tunnistaja ütluste usaldusväärsust kinnitab näiteks ka see, kui ta suudab üksikasjalikult osutada näiteks aset leidnud kohtumiste asjaoludele; suudab reprodutseerida detailirohkelt aset leidnud vestlusi; samuti, kui ta ei kajasta mitte üksnes vestluste ning asjaolude põhisisu, vaid ka nn kaasuvaid detaile, mis ei olegi kuriteoga iseenesest seotud. Tavapäraselt ei suuda valeütlusi andev isik enda väiteid selliste detailidega varustada. Kohtupraktikas on mingi tõendi usaldusväärsust põhjendatud ka selle kaudu, kuidas see tõend n-ö riimub teiste tõenditega. Riimuvate tõendite kogum suurendab kindlasti selle kogumiga kajastatava asjaolu tõenäosust, kuid riimumine ise ei ole siiski ühtegi tõendit iseloomustav tunnus, mis tõstaks selle usaldusväärsust. Ka ei pruugi n-ö riimumata tõend olla ebausaldusväärne. Tõendite usaldusväärsusse puutuvalt on (RKKKo 3-1-1-45-07) nenditud, et tõendi usaldusväärsuse hindamisel ei saa iseenesest kriteeriumiks olla see, kuivõrd napp või mahukas on tõend. Samuti on korduvalt märgitud (vt nt RKKKo 3-1-1-7-11, p 9), et tunnistaja ütluste usaldusväärsuse üks olulisi kriteeriume on nende ütluste eluline usutavus (ehk see, milline on vastava asjaolu esinemise üldine tõenäosus), sest vaid nii saab kohus anda tõenditele objektiivse hinnangu, minemata vastuollu ka üldiste loogikareeglitega. KrMS § 291 lg 3 p 1 kontekstis on kahtluse puudumine tõendi usaldusväärsuses üks tingimustest, mis võimaldab kohtul üldse vastu võtta konfrontatsiooniõiguseta saadud ütlusi. Tõendite vastuvõtmine on aga kriminaalmenetluse seadustiku 1. septembril 2011 jõustunud muudatuste (eriti KrMS §-s 286^1 sätestatu) loogika kohaselt selle tõendi kohtuliku uurimise objektiks tunnistamine ilma tõendi sisu analüüsimata. Ka KrMS § 291 lg 3 p 1 tekstist tuleneb otsesõnu, et siin ei hinnata mitte ütluste sisu, vaid üksnes üldisemalt ütluste andmise asjaolusid ja tunnistaja isikut. Sellel etapil ei nõuta tõendi usaldusväärsuse positiivset tuvastatust, vaid üksnes seda, et puuduks esialgne alus kahelda tõendi usaldusväärsuses. Kindlasti peavad ka need ütlused, mille kohus võttis vastu KrMS § 291 lg 3 p-le 1 tuginevalt, alluma hiljem sisulisele hindamisele. See tähendab, et kohus, olles eelnevalt võtnud KrMS § 291 lg-le 3 tuginevalt tunnistaja ütlused tõendina vastu, võib tunnistada neid tõendite hindamise tulemina siiski ebausaldusväärseteks. Tõend „valdavas ulatuses“ on selline tõend, mis on määrava või otsustava (ingl „decisive“ või pr „déterminante“) tähendusega kriminaalasja lahendamise seisukohalt. Kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida rohkem on tunnistajate ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb (EIK 20.01.2009 Al-Khawaja and Tahery vs Ühendkuningriik, p 131). Seega tuleb tõendi tähtsuse üle otsustamisel alati kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega.
Tunnistaja hirm ja selle tõttu kohtumenetluses ütluste andmisest keeldumine ei anna reeglina alust avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütlusi (vt RKKKo 3-1-1-86-12). Tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab eeskätt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada. Tunnistaja ütluste kui isikulise tõendiallika puhul sõltub nende usaldusväärsus muu hulgas ka tunnistaja isikuomadustest ja tajumise asjaoludest. Tunnistaja ütluste usaldusväärsust kinnitab näiteks ka see, kui ta suudab üksikasjalikult osutada näiteks aset leidnud kohtumiste asjaoludele; suudab reprodutseerida detailirohkelt aset leidnud vestlusi; samuti, kui ta ei kajasta mitte üksnes vestluste ning asjaolude põhisisu, vaid ka nn kaasuvaid detaile, mis ei olegi kuriteoga iseenesest seotud. Tavapäraselt ei suuda valeütlusi andev isik enda väiteid selliste detailidega varustada. Kohtupraktikas on mingi tõendi usaldusväärsust põhjendatud ka selle kaudu, kuidas see tõend n-ö riimub teiste tõenditega. Riimuvate tõendite kogum suurendab kindlasti selle kogumiga kajastatava asjaolu tõenäosust, kuid riimumine ise ei ole siiski ühtegi tõendit iseloomustav tunnus, mis tõstaks selle usaldusväärsust. Ka ei pruugi n-ö riimumata tõend olla ebausaldusväärne. Tõendite usaldusväärsusse puutuvalt on (RKKKo 3-1-1-45-07) nenditud, et tõendi usaldusväärsuse hindamisel ei saa iseenesest kriteeriumiks olla see, kuivõrd napp või mahukas on tõend. Samuti on korduvalt märgitud (vt nt RKKKo 3-1-1-7-11, p 9), et tunnistaja ütluste usaldusväärsuse üks olulisi kriteeriume on nende ütluste eluline usutavus (ehk see, milline on vastava asjaolu esinemise üldine tõenäosus), sest vaid nii saab kohus anda tõenditele objektiivse hinnangu, minemata vastuollu ka üldiste loogikareeglitega. KrMS § 291 lg 3 p 1 kontekstis on kahtluse puudumine tõendi usaldusväärsuses üks tingimustest, mis võimaldab kohtul üldse vastu võtta konfrontatsiooniõiguseta saadud ütlusi. Tõendite vastuvõtmine on aga kriminaalmenetluse seadustiku 1. septembril 2011 jõustunud muudatuste (eriti KrMS §-s 286^1 sätestatu) loogika kohaselt selle tõendi kohtuliku uurimise objektiks tunnistamine ilma tõendi sisu analüüsimata. Ka KrMS § 291 lg 3 p 1 tekstist tuleneb otsesõnu, et siin ei hinnata mitte ütluste sisu, vaid üksnes üldisemalt ütluste andmise asjaolusid ja tunnistaja isikut. Sellel etapil ei nõuta tõendi usaldusväärsuse positiivset tuvastatust, vaid üksnes seda, et puuduks esialgne alus kahelda tõendi usaldusväärsuses. Kindlasti peavad ka need ütlused, mille kohus võttis vastu KrMS § 291 lg 3 p-le 1 tuginevalt, alluma hiljem sisulisele hindamisele. See tähendab, et kohus, olles eelnevalt võtnud KrMS § 291 lg-le 3 tuginevalt tunnistaja ütlused tõendina vastu, võib tunnistada neid tõendite hindamise tulemina siiski ebausaldusväärseteks. Kaaskohtualuse ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega (vt RKKKo 3-1-1-94-04, p 8). Tõend „valdavas ulatuses“ on selline tõend, mis on määrava või otsustava (ingl „decisive“ või pr „déterminante“) tähendusega kriminaalasja lahendamise seisukohalt. Kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida rohkem on tunnistajate ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb (EIK 20.01.2009 Al-Khawaja and Tahery vs Ühendkuningriik, p 131). Seega tuleb tõendi tähtsuse üle otsustamisel alati kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega.
Kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiibi kohaselt võib maakohtu lahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Selle kaudu on süüdistatavale kindlustatud võimalus tutvuda vahetult tema vastu esitatud tõenditega, esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajaid. Süüdistatava konfrontatsiooniõigus ehk õigus küsitleda süüdistuse tunnistajaid tuleneb ka Euroopa inimõiguste- ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 6 lõige 3 p-st „d“. Konfrontatsiooniõiguse näol ei ole tegemist absoluutse õigusega. EIK praktika kohaselt on võimalik teha erandeid ka konfrontatsiooniõigusest, kuid need ei tohi rikkuda kaitseõigust (EIK 27.02.2001 Luca vs. Itaalia, p 39). Tunnistaja kohtulikust ülekuulamisest loobumisel ja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamiseks peab alati esinema põhjendatud alus. Tunnistaja kohaloleku kindlustamiseks peab riik tegema mõistlikke pingutusi ja vajadusel selgitama välja tema puudumise põhjusi ning püüdma neid kõrvaldada (EIK 20.01.2009 Al-Khawaja ja Tahery vs. Ühendkuningriik, p 120-125). Isikuliste tõendiallikate puhul tähendab tõendite vahetu uurimise põhimõte tunnistaja ja kannatanu vahetut ülekuulamist kohtuistungil ja nende kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamise erandlikkust (vt nt RKKKo 3-1-1-48-11, p 14). Selline põhimõte tuleneb ka 1. septembril 2011 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku redaktsioonist, mille kohaselt võidakse isikuliste tõendiallikate osas kalduda kõrvale KrMS § 15 lg-s 1 sisalduvast põhimõttest vaid KrMS §-s 291 sätestatud erandjuhtudel. KrMS § 291 lg-s 3 on sätestatud võimalus võtta tõendina vastu ka tunnistaja deponeerimata ütlused. Konfrontatsiooniõigust välistavalt saadud ütluste vastuvõtmiseks tõendina on aktsepteeritavad üksnes KrMS § 291 lg 1 p-des 1-3 nimetatud olukorrad. Tegemist ei ole õiguslikult samaväärsete olukordadega. Tunnistaja surm või ütluste andmist välistav terviseseisund on nõuetekohaselt tuvastatuna tõepoolest objektiivsed asjaolud, mil isikult vastava teabe saamine tavapärasel viisil - kohtulikul arutamisel ristküsitluse käigus - on võimatu. Seevastu tunnistaja poolt kohtuistungil ütluste andmisest keeldumine on selle isiku subjektiivne otsustus. Seetõttu lasub ütluste andmisest keeldumise korral riigil kohustus kasutada kõiki tema võimuses olevaid meetmeid saavutamaks siiski tunnistaja küsitlemise võimalikkust. KrMS § 66 lg 3 kohaselt on tunnistaja kohustatud andma ütlusi, kui ütluste andmisest keeldumiseks puudub seaduslik alus KrMS §-de 71 - 73 järgi. Kuigi kriminaalasjade menetlemisel tuleb ette tunnistaja ähvardamist, on riiki esindava prokuratuuri ülesanne kõigi seaduslike vahenditega tõrjuda ähvardused lõplikult ja resoluutselt ning tagada tunnistajate turvatunne kodanikukohustuse täitmisel. (Vt ka RKKKo 3-1-1-86-12, p-d 34-35). Tunnistaja hirm ja selle tõttu kohtumenetluses ütluste andmisest keeldumine ei anna reeglina alust avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütlusi (vt RKKKo 3-1-1-86-12). Kohus võib deponeerimata ütlused tõendina vastu võtta vaid KrMS § 291 lg-s 3 loetletud kolme tingimuse samaaegsel esinemisel. Need kolm tingimust võib omakorda jagada kahte rühma. Esimeses ja kolmandas punktis nimetatud tingimused seonduvad süüdistatavale täiendavate kaitseõiguslike garantiide andmisega olukorras, mil temalt on ära võetud konfrontatsiooniõigus. KrMS § 291 lg 3 p-s 2 nimetatud tingimus aga ei loo süüdistatavale mingit täiendavat kaitseõiguslikku garantiid. Vastupidi - see tingimus peab seadusandja tahte kohaselt teenima hoopis legaliteedipõhimõtet (või muul viisil avalikku huvi) kasutada tõendamisel süüdistatava menetluslike õiguste tagamisele vähemranget standardit siis, kui tegemist on kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaoluga.
KarS § 392 näeb ette vastutuse keelatud ja eriluba nõudva kauba ebaseadusliku sisse- ja väljaveo eest, sealhulgas narkootilise aine toimetamise eest üle Euroopa Ühenduse tollipiiri või riigipiiri. Riigipiiri all mõistetakse selles süüteokoosseisus sõltumata karistusseadustiku ruumilise kehtivuse põhimõtetest mitte igasuguste maailma- või Euroopa riikide vahelist piiri, vaid Eesti Vabariigi riigipiiri, mida defineerib riigipiiri seadus. Süüteokatsena on käsitletavad ainult sellised teod, mis on vahetus ajalis-ruumilises seoses eriosa süüteokoosseisus kirjeldatud teoga ehk siis piiri ületamisega.
3-1-1-105-11 PDF Riigikohus 01.02.2012
KrMS § 390 lg 5 teises ja kolmandas lauses sätestatu pinnalt on põhjust eristada ringkonnakohtu kolme liiki määrusi. Esiteks ringkonnakohtu poolt esmakordselt tehtud kohtumäärused, mis on loetletud KrMS § 387 lg-s 2 ja § 390 lg-s 4 ning mille vaidlustamisele ei laiene kooskõlas KrMS §-s 387 sätestatuga nende kohtumääruste KrMS §-s 389 ettenähtud kohtumääruse koostanud kohtu enesekontrolli menetlus ja seega saadetakse määruskaebused ringkonnakohtu nende kohtumääruste peale ringkonnakohtu kaudu otse Riigikohtule, kes otsustab määruskaebuse menetlusse võtmise 10 päeva jooksul. Teiseks ringkonnakohtu poolt esmakordselt tehtud kohtumäärused, mida ei ole loetletud KrMS § 387 lg-s 2 ja § 390 lg-s 4. Nimetatud määruste vaidlustamiseks ei ole sätestatud mingit erikorda ja seega - lähtudes määruskaebemenetluse üldisest korrast - tuleb kaebused ringkonnakohtu kõnealuste määruste peale esmalt suunata ringkonnakohtu enesekontrolli menetlusse (KrMS § 387 lg 1 ja § 389 lg-d 1 ja 2). Kui selle menetluse tulemusena leiab ringkonnakohus, et määruskaebus on põhjendamatu, edastab ta selle Riigikohtule (KrMS § 389 lg 4). Riigikohus otsustab sellise määruskaebuse menetlusse võtmise KrMS §-s 349 sätestatud üldises kassatsiooni menetlusse võtmise otsustamiseks ettenähtud korras. Kolmandaks ringkonnakohtu määrused, mis on tehtud maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamise tulemina. Need on ringkonnakohtu määrused, mis enne 1. septembrit 2011 ei olnud sel ajal kehtinud KrMS § 391 kohaselt edasikaevatavad. Alates 1. septembrist 2011 otsustatakse ka nende ringkonnakohtu määruste peale esitatud määruskaebuste menetlusse võtmine KrMS § 349 lg-s 1 nimetatud tähtaja jooksul. Nende kohtumääruste peale esitatud määruskaebuste menetlemist on seadusandja siiski piiranud, sätestades KrMS § 390 lg-s 5 kolmandas lauses, et "määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud määruse peale esitatud määruskaebuse võtab Riigikohus menetlusse üksnes juhul, kui Riigikohtu lahend selles asjas on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt."
Vt otsuse p-d 11-13 ja nimetatud punktides viidatud RKKKm 3-1-1-80-07, punkti 13; 3-1-1-30-08, punkti 8; 3-1-1-103-06, punkti 10; 3-1-1-108-09, punkti 9; 3-1-1-103-06, punkti 11; 3-1-1-30-08, punkti 9; 3-1-1-103-06, punkte 10 ja 16. Vahistamismenetlus ei kujuta endast kriminaalasja sisulist arutamist ega isiku süüküsimuse lahendamist (RKKKm 3-1-1-103-06, p 19). Seetõttu ei laiene sellele menetlusele ka kõik KrMS §-st 14 tulenevad võistleva kohtumenetluse reeglid. Samas aga lasub vahistamismenetluses nii põhjendatud kuriteokahtluse kui ka vahistamisaluse olemasolu argumenteerimise kohustus eeskätt siiski prokuratuuril. Seega peab vahistamise argumentatsioon sisalduma juba vahistamistaotluses. Kohus ei pea vahistamismenetluses toimima uurimisprintsiibile tuginevalt ega otsima enda algatusel kuriteokahtluse ja vahistamisaluse kohta selliseid tõendeid, mida taotlus ei sisalda. Samas peavad vastavad põhjendused nähtuma ka maakohtu vahistamismäärusest. Juhul kui maakohtu määrus ei vasta eeltoodud nõuetele, on tulenevalt KrMS §-s 136 sätestatust ja seda toetavast kohtupraktikast ka ringkonnakohtu pädevuses tuvastada kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses nr 3-1-1-103-06 märgitust lähtuvalt saab ringkonnakohus vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel lisada ka omapoolseid põhjendusi, mis kinnitavad vahistamise õigsust (seega kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu). Kahtlustuses ja vahistamistaotluses esitatud teo kirjeldus ja selle kvalifikatsioon ei pruugi olla kriminaalasja lahendamise seisukohalt lõplikud, kuid siiski peavad nad olema omavahel kooskõlas ja võimaldama selle kontrollimist, millise teo toimepanemist isikule ette heidetakse. Samuti peab teo kirjeldus sisaldama piisava põhjalikkusega esitatud faktilisi asjaolusid.
Vahistamismenetlus ei kujuta endast kriminaalasja sisulist arutamist ega isiku süüküsimuse lahendamist (RKKKm 3-1-1-103-06, p 19). Seetõttu ei laiene sellele menetlusele ka kõik KrMS §-st 14 tulenevad võistleva kohtumenetluse reeglid. Samas aga lasub vahistamismenetluses nii põhjendatud kuriteokahtluse kui ka vahistamisaluse olemasolu argumenteerimise kohustus eeskätt siiski prokuratuuril. Seega peab vahistamise argumentatsioon sisalduma juba vahistamistaotluses. Kohus ei pea vahistamismenetluses toimima uurimisprintsiibile tuginevalt ega otsima enda algatusel kuriteokahtluse ja vahistamisaluse kohta selliseid tõendeid, mida taotlus ei sisalda. Samas peavad vastavad põhjendused nähtuma ka maakohtu vahistamismäärusest. Juhul kui maakohtu määrus ei vasta eeltoodud nõuetele, on tulenevalt KrMS §-s 136 sätestatust ja seda toetavast kohtupraktikast ka ringkonnakohtu pädevuses tuvastada kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses nr 3-1-1-103-06 märgitust lähtuvalt saab ringkonnakohus vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel lisada ka omapoolseid põhjendusi, mis kinnitavad vahistamise õigsust (seega kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu).
KrMS § 390 lg 5 teises ja kolmandas lauses sätestatu pinnalt on põhjust eristada ringkonnakohtu kolme liiki määrusi. Esiteks ringkonnakohtu poolt esmakordselt tehtud kohtumäärused, mis on loetletud KrMS § 387 lg-s 2 ja § 390 lg-s 4 ning mille vaidlustamisele ei laiene kooskõlas KrMS §-s 387 sätestatuga nende kohtumääruste KrMS §-s 389 ettenähtud kohtumääruse koostanud kohtu enesekontrolli menetlus ja seega saadetakse määruskaebused ringkonnakohtu nende kohtumääruste peale ringkonnakohtu kaudu otse Riigikohtule, kes otsustab määruskaebuse menetlusse võtmise 10 päeva jooksul. Teiseks ringkonnakohtu poolt esmakordselt tehtud kohtumäärused, mida ei ole loetletud KrMS § 387 lg-s 2 ja § 390 lg-s 4. Nimetatud määruste vaidlustamiseks ei ole sätestatud mingit erikorda ja seega - lähtudes määruskaebemenetluse üldisest korrast - tuleb kaebused ringkonnakohtu kõnealuste määruste peale esmalt suunata ringkonnakohtu enesekontrolli menetlusse (KrMS § 387 lg 1 ja § 389 lg-d 1 ja 2). Kui selle menetluse tulemusena leiab ringkonnakohus, et määruskaebus on põhjendamatu, edastab ta selle Riigikohtule (KrMS § 389 lg 4). Riigikohus otsustab sellise määruskaebuse menetlusse võtmise KrMS §-s 349 sätestatud üldises kassatsiooni menetlusse võtmise otsustamiseks ettenähtud korras. Kolmandaks ringkonnakohtu määrused, mis on tehtud maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamise tulemina. Need on ringkonnakohtu määrused, mis enne 1. septembrit 2011 ei olnud sel ajal kehtinud KrMS § 391 kohaselt edasikaevatavad. Alates 1. septembrist 2011 otsustatakse ka nende ringkonnakohtu määruste peale esitatud määruskaebuste menetlusse võtmine KrMS § 349 lg-s 1 nimetatud tähtaja jooksul. Nende kohtumääruste peale esitatud määruskaebuste menetlemist on seadusandja siiski piiranud, sätestades KrMS § 390 lg-s 5 kolmandas lauses, et "määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud määruse peale esitatud määruskaebuse võtab Riigikohus menetlusse üksnes juhul, kui Riigikohtu lahend selles asjas on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt." Vahistamismenetlus ei kujuta endast kriminaalasja sisulist arutamist ega isiku süüküsimuse lahendamist (RKKKm 3-1-1-103-06, p 19). Seetõttu ei laiene sellele menetlusele ka kõik KrMS §-st 14 tulenevad võistleva kohtumenetluse reeglid. Samas aga lasub vahistamismenetluses nii põhjendatud kuriteokahtluse kui ka vahistamisaluse olemasolu argumenteerimise kohustus eeskätt siiski prokuratuuril. Seega peab vahistamise argumentatsioon sisalduma juba vahistamistaotluses. Kohus ei pea vahistamismenetluses toimima uurimisprintsiibile tuginevalt ega otsima enda algatusel kuriteokahtluse ja vahistamisaluse kohta selliseid tõendeid, mida taotlus ei sisalda. Samas peavad vastavad põhjendused nähtuma ka maakohtu vahistamismäärusest. Juhul kui maakohtu määrus ei vasta eeltoodud nõuetele, on tulenevalt KrMS §-s 136 sätestatust ja seda toetavast kohtupraktikast ka ringkonnakohtu pädevuses tuvastada kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses nr 3-1-1-103-06 märgitust lähtuvalt saab ringkonnakohus vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel lisada ka omapoolseid põhjendusi, mis kinnitavad vahistamise õigsust (seega kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu).
Riigikohus on korduvalt selgitanud, et katse ja ettevalmistamine on erinevad kuriteo toimepanemise staadiumid, mida tuleb selgelt eristada (vt nt RKKKo nr 3-1-1-17-03, p 24). Reeglina on tegu karistatav alles kuriteokatse staadiumis ning vaid erandlikult ka ettevalmistamisena (kas karistusseadustiku eriosa sätte kaudu, milles on tegu kriminaliseeritud ettevalmistamisena või KarS § 221 kohaselt).
3-1-1-59-11 PDF Riigikohus 21.10.2011
KarS § 120 sätestatud ähvardamise katsest võib rääkida näiteks juhul, kui süüdistatav püüab kannatanu suhtes psüühilist vägivalda kasutada (alustab süüteo toimepanemist), kuid tal ei õnnestu seda lõpule viia, kuna kannatanu ei hakka kartma.
Võttes arvesse, et KarS §-ga 120 kaitstakse inimese vaimset tervist, on ähvardamine karistatav põhjusel, et sellega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Seega kujutab ähvardamine endast psüühilise vägivalla kasutamist. Järelikult saab süüdlase karistamine ähvardamise eest kõne alla tulla vaid siis, kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks (vt ka RKKKo 3-1-1-7-07, p 13). Asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimatimärgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kokkuvõtlikult nähtub eelnevast, et süüdlane täidab KarS § 120 objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale. KarS § 120 sätestatud ähvardamise katsest võib rääkida näiteks juhul, kui süüdistatav püüab kannatanu suhtes psüühilist vägivalda kasutada (alustab süüteo toimepanemist), kuid tal ei õnnestu seda lõpule viia, kuna kannatanu ei hakka kartma.
3-1-1-68-11 PDF Riigikohus 03.10.2011
Karistusseadustiku §-s 296 sätestatud altkäemaksu vahendus kujutab endast koosseisutüübilt formaalset ja vajaliku osavõtuga kuriteokoosseisu, mille objektiivsed tunnused seisnevad altkäemaksu andja või võtja ülesandel altkäemaksu andmiseks või võtmiseks soodusolukorra loomises. Soodusolukorra loomine võib väljenduda altkäemaksu andmise või võtmise kohta kokkuleppe saavutamisele (nt läbirääkimiste pidamine) või selle täitmisele (nt altkäemaksu eseme üleandmine) kaasaaitamises. Altkäemaksu vahendamise olemusest tulenevalt ei ole seda võimalik käsitleda altkäemaksu andmisest ja võtmisest täiesti eraldiseisvana. Kuivõrd tegemist on vajaliku osavõtuga süüteoga, eeldavad selle subjektiks oleva isiku põhiteo objektiivsed tunnused realiseerumiseks ka mingi teise isiku lisategu (vt RKKKo 3-1-1-7-08, p-d 10 ja 13).
Karistusseadustiku §-s 296 sätestatud altkäemaksu vahendus kujutab endast koosseisutüübilt formaalset ja vajaliku osavõtuga kuriteokoosseisu, mille objektiivsed tunnused seisnevad altkäemaksu andja või võtja ülesandel altkäemaksu andmiseks või võtmiseks soodusolukorra loomises. Soodusolukorra loomine võib väljenduda altkäemaksu andmise või võtmise kohta kokkuleppe saavutamisele (nt läbirääkimiste pidamine) või selle täitmisele (nt altkäemaksu eseme üleandmine) kaasaaitamises. Altkäemaksu vahendamise olemusest tulenevalt ei ole seda võimalik käsitleda altkäemaksu andmisest ja võtmisest täiesti eraldiseisvana. Kuivõrd tegemist on vajaliku osavõtuga süüteoga, eeldavad selle subjektiks oleva isiku põhiteo objektiivsed tunnused realiseerumiseks ka mingi teise isiku lisategu (vt RKKKo 3-1-1-7-08, p-d 10 ja 13). Karistusseadustiku §-s 296 sätestatud altkäemaksu vahendus kujutab endast koosseisutüübilt formaalset ja vajaliku osavõtuga kuriteokoosseisu, mille objektiivsed tunnused seisnevad altkäemaksu andja või võtja ülesandel altkäemaksu andmiseks või võtmiseks soodusolukorra loomises. Soodusolukorra loomine võib väljenduda altkäemaksu andmise või võtmise kohta kokkuleppe saavutamisele (nt läbirääkimiste pidamine) või selle täitmisele (nt altkäemaksu eseme üleandmine) kaasaaitamises. Altkäemaksu vahendamise olemusest tulenevalt ei ole seda võimalik käsitleda altkäemaksu andmisest ja võtmisest täiesti eraldiseisvana. Kuivõrd tegemist on vajaliku osavõtuga süüteoga, eeldavad selle subjektiks oleva isiku põhiteo objektiivsed tunnused realiseerumiseks ka mingi teise isiku lisategu (vt RKKKo 3-1-1-7-08, p-d 10 ja 13). KarS § 296 lg 2 p 1 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo katsest võiks rääkida ka alates hetkest, mil altkäemaksu vahendaja annab altkäemaksu andjale nõusoleku viimase ülesandel näiteks ametiisikuga läbirääkimisi pidada või saadud rahasumma ametiisikule edastada. Seejuures tuleb aga kindlaks teha, et altkäemaksu vahendanud isiku tahtlus oli ka tegelikult suunatud kokkuleppe täitmisele, mitte näiteks altkäemaksu eseme omastamisele. Võimalik on seegi, et vahendaja katkestab kuriteo lõpuleviimise, jättes altkäemaksu andjaga sõlmitud kokkuleppe täitmata ja ametiisikule altkäemaksu andmiseks ettepaneku tegemata. Sellises olukorras aktualiseerub vastavalt KarS §-le 41 küsimus vabatahtlikust loobumisest lõpetamata süüteokatsest, mille korral vabaneb isik süüst. Samaaegselt tuleb siiski kontrollida, kas süüdlase käitumine ei vasta mõne lõpuleviidud süüteo tunnustele (KarS § 40 lg-d 1 ja 2).
Karistusseadustiku §-s 294 sätestatud süüteokoosseis eeldab ekvivalentsussuhte olemasolu, s.t vähemalt sellist abstraktset pooltevahelist suhet, mille raames on ametiisik altkäemaksu andjaga ühel meelel, et tasu on vastuteene tehtud või tulevikus tehtava ametialase teo eest.
Täpse altkäemaksu summa suuruse tuvastamine pole KarS § 298 objektiivsete tunnuste realiseerimise seisukohalt nõutav. Asjaolu, et kohus ei lugenud tõendatuks altkäemaksu vahendaja ja võtja vahelise ekvivalentsussuhte olemasolu ega ka seda, et makstud rahasummad olid mõeldud altkäemaksuna, ei välista altkäemaksu andjate karistusõiguslikku vastutust. Olukorda, kus altkäemaksu andja edastab altkäemaksu vahendajale altkäemaksu andmiseks rahasumma või lubab selleks vajaliku summa maksta, kuid vahendaja ametiisikule altkäemaksu võtmiseks ettepanekut ei teegi, tuleb vaadelda mitte lõpuleviidud altkäemaksu andmise, vaid altkäemaksu andmise katsena.
Kohtulahendit, mis ei saa olla teatud kohtukaebemenetluse esemeks, ei ole selles kaebemenetluses võimalik tühistada ka kaebuse piiridest väljudes (vt RKKKo 3-1-1-84-10, p 33).
Kriminaalmenetluse lõpetamise taotluse tuleb KrMS § 203 lg 2 kohaselt lahendada määrusega, millele edasikaebeõigus ei laiene. Kui aga maakohus lahendab selle küsimuse kohtuotsuses, siis ei hõlma KrMS §-s 318 sätestatud apellatsiooniõiguse ulatus maakohtu otsuse vaidlustamist osas, millega lõpetatakse KrMS § 203 alusel kriminaalmenetlus isiku suhtes. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse kriminaalmenetluse lõpetamise osas KrMS § 203 alusel ja muutes enda otsuse resolutiivosas isiku teole antud karistusõiguslikku hinnangut, siis on ka ringkonnakohus valesti toiminud. Selline rikkumine on käsitletav muu kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum (vt RKÜKo 3-1-1-24-05, p 14).
Mitteõiguslike eriteadmiste rakendamiseks kriminaalmenetluses tuleb määrata ekspertiis. Ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire.
Mitteõiguslike eriteadmiste rakendamiseks kriminaalmenetluses tuleb määrata ekspertiis. Ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire. Keskmine mootorsõidukit kasutav isik peab tulenevalt liiklusseaduse nõuetest aru saama ja suutma hinnata mootorsõiduki üldist tehnilist seisukorda. Nii ei nõua põhjalikke mitteõiguslikke eriteadmisi näiteks see, kas sõidukil toimivad sõidu- ja seisupidur, töötab sidur, põlevad tuled jmt. Tegemist pole sedavõrd spetsiifiliste tehniliste küsimustega, millele keskmine mootorsõidukit kasutav isik iseseisvalt hinnangut anda ei oskaks.
Kriminaalmenetluse lõpetamise taotluse tuleb KrMS § 203 lg 2 kohaselt lahendada määrusega, millele edasikaebeõigus ei laiene. Kui aga maakohus lahendab selle küsimuse kohtuotsuses, siis ei hõlma KrMS §-s 318 sätestatud apellatsiooniõiguse ulatus maakohtu otsuse vaidlustamist osas, millega lõpetatakse KrMS § 203 alusel kriminaalmenetlus isiku suhtes. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse kriminaalmenetluse lõpetamise osas KrMS § 203 alusel ja muutes enda otsuse resolutiivosas isiku teole antud karistusõiguslikku hinnangut, siis on ka ringkonnakohus valesti toiminud. Selline rikkumine on käsitletav muu kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Võttes arvesse, et käesolevas kriminaalasjas süüdistati ühte isikut korduvas altkäemaksu võtmises, teist aga temale korduvas altkäemaksu vahendamises, tuli ringkonnakohtul altkäemaksu võtja vastutuse küsimust lahendades otsuse põhiosas anda hinnang ka altkäemaksu vahendaja käitumisele ja seda vaatamata asjaolule, et maakohtu otsusega lõpetati viimase suhtes kriminaalmenetlus. Kuid ringkonnakohtul puudus kriminaalmenetluse seadustikust tulenev pädevus kõnealuses osas maakohtu otsust tühistada ja altkäemaksu vahendaja käitumist oma otsuse resolutiivosas võrreldes maakohtu lahendiga teisiti kvalifitseerida.
Võttes arvesse, et käesolevas kriminaalasjas süüdistati ühte isikut korduvas altkäemaksu võtmises, teist aga temale korduvas altkäemaksu vahendamises, tuli ringkonnakohtul altkäemaksu võtja vastutuse küsimust lahendades otsuse põhiosas anda hinnang ka altkäemaksu vahendaja käitumisele ja seda vaatamata asjaolule, et maakohtu otsusega lõpetati viimase suhtes kriminaalmenetlus. Kuid ringkonnakohtul puudus kriminaalmenetluse seadustikust tulenev pädevus kõnealuses osas maakohtu otsust tühistada ja altkäemaksu vahendaja käitumist oma otsuse resolutiivosas võrreldes maakohtu lahendiga teisiti kvalifitseerida.
Kuriteo toimepanemine võib olla tuvastatud kaudsetele tõenditele tuginevalt, s.t sellistele tõenditele, milles ei sisaldu teavet otseselt tõendamiseseme asjaolude, vaid nn vahepealsete faktide kohta. Kaudsete tõendite kasutamine tõendamisel eeldab aga seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, kuidas kaudsete tõendite abil kindlaks tehtud tõendamiseseme välised asjaolud (vahepealsed faktid) võimaldavad kogumis teha järeldusi tõendamiseseme mingi asjaolu suhtes (vt RKKKo 3-1-1-21-09, p 8).
Olukorda, kus altkäemaksu andja edastab altkäemaksu vahendajale altkäemaksu andmiseks rahasumma või lubab selleks vajaliku summa maksta, kuid vahendaja ametiisikule altkäemaksu võtmiseks ettepanekut ei teegi, tuleb vaadelda mitte lõpuleviidud altkäemaksu andmise, vaid altkäemaksu andmise katsena.
3-1-1-55-09 PDF Riigikohus 30.11.2009
RPS
Ohu loomine (ohtliku olukorra teke) on käsitatav kahju tekkimise tõenäosuse suurenemisena ja see moodustab koosseisulise tagajärje üksnes konkreetse ohudelikti ehk sellise süüteokoosseisu puhul, mille dispositsioon nimetab ohu tekkimist koosseisulise tagajärjena. Kui süüteokoosseisu dispositsioonis nimetatakse koosseisulise tagajärjena mingit laadi kahju tekitamist, on tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga. Seda tüüpi süüteokoosseis on lõpule viidud alles siis, kui teo tagajärjel on saabunud tegelik kahju, mitte pelgalt suurenenud kahju tekkimise tõenäosus. Ohu loomise käsitamine kahjustusdelikti koosseisulise tagajärjena tähendaks kahjustusdelikti redutseerimist konkreetseks ohudeliktiks. (Vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 27.) Kui isik on materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga loonud koosseisulise kahju tekkimise ohu, mis jääb siiski realiseerumata (s.t kahju jääb saabumata), võib tõusetuda küsimus, kas isik on pannud toime süüteokatse (KarS § 25). Seega võib materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga kannatanu vara ohtu seadmine tuua kaasa toimepanija vastutuse materiaalse kahjustusdelikti katse eest. Seda küll üksnes tingimusel, et on täidetud kõik süüteokatse eest karistamise eeldused. (Vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 28). Isiku vastutus materiaalse kahjustusdelikti katse eest on võimalik muuhulgas siis, kui toimepanija poolt esile kutsutud kahju tekkimise oht ei ole küll veel lõplikult ära langenud (realiseerumata jäänud), kuid pole kindel, kas see tulevikus realiseerub või mitte.
Ohu loomine (ohtliku olukorra teke) on käsitatav kahju tekkimise tõenäosuse suurenemisena ja see moodustab koosseisulise tagajärje üksnes konkreetse ohudelikti ehk sellise süüteokoosseisu puhul, mille dispositsioon nimetab ohu tekkimist koosseisulise tagajärjena. Kui süüteokoosseisu dispositsioonis nimetatakse koosseisulise tagajärjena mingit laadi kahju tekitamist, on tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga. Seda tüüpi süüteokoosseis on lõpule viidud alles siis, kui teo tagajärjel on saabunud tegelik kahju, mitte pelgalt suurenenud kahju tekkimise tõenäosus. Ohu loomise käsitamine kahjustusdelikti koosseisulise tagajärjena tähendaks kahjustusdelikti redutseerimist konkreetseks ohudeliktiks. (Vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 27.)
Kui isik on materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga loonud koosseisulise kahju tekkimise ohu, mis jääb siiski realiseerumata (s.t kahju jääb saabumata), võib tõusetuda küsimus, kas isik on pannud toime süüteokatse (KarS § 25). Seega võib materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga kannatanu vara ohtu seadmine tuua kaasa toimepanija vastutuse materiaalse kahjustusdelikti katse eest. Seda küll üksnes tingimusel, et on täidetud kõik süüteokatse eest karistamise eeldused. (Vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 28). Isiku vastutus materiaalse kahjustusdelikti katse eest on võimalik muuhulgas siis, kui toimepanija poolt esile kutsutud kahju tekkimise oht ei ole küll veel lõplikult ära langenud (realiseerumata jäänud), kuid pole kindel, kas see tulevikus realiseerub või mitte.
Kuni 15. märtsini 2007 kehtinud KarS § 289 alternatiivis 1 oli sätestatud kärbitud tagajärjedelikt, mille lõpuleviimiseks ei olnud rikkumisega põhjuslikus seoses oleva kahju saabumine oluline, piisas teo toimepanijal kahju tekitamise eesmärgi olemasolust. KarS § 289 alt 2 näol oli aga sarnaselt alates 15. märtsist 2007 kehtivale KarS §-le 217^2 tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga. Ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamisena KarS § 289 mõttes oli muu hulgas käsitatav see, kui ametiisikust (KarS § 288) esindaja tegi oma ametiseisundist tulenevat õiguspädevust kasutades tehingu, mis rikkus esindaja ja esindatava vahelisest sisesuhtest tulenevaid nõudeid. Sarnaselt on tegemist seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamisega KarS § 2172^ lg 1 alt 1 tähenduses, kui esindaja teeb oma esindusõiguse (TsÜS § 117) raames esindatava vara käsutamisele või esindatavale kohustuse võtmisele suunatud tehingu, mis rikub esindaja ja esindatava sisesuhtest tulenevaid tingimusi (vt ka RKKKo nr 3-1-1-4-08, p 25).
Kuni 15. märtsini 2007 kehtinud KarS § 289 alternatiivis 1 oli sätestatud kärbitud tagajärjedelikt, mille lõpuleviimiseks ei olnud rikkumisega põhjuslikus seoses oleva kahju saabumine oluline, piisas teo toimepanijal kahju tekitamise eesmärgi olemasolust. KarS § 289 alt 2 näol oli aga sarnaselt alates 15. märtsist 2007 kehtivale KarS §-le 217^2 tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga. Ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamisena KarS § 289 mõttes oli muu hulgas käsitatav see, kui ametiisikust (KarS § 288) esindaja tegi oma ametiseisundist tulenevat õiguspädevust kasutades tehingu, mis rikkus esindaja ja esindatava vahelisest sisesuhtest tulenevaid nõudeid. Sarnaselt on tegemist seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamisega KarS § 217^2 lg 1 alt 1 tähenduses, kui esindaja teeb oma esindusõiguse (TsÜS § 117) raames esindatava vara käsutamisele või esindatavale kohustuse võtmisele suunatud tehingu, mis rikub esindaja ja esindatava sisesuhtest tulenevaid tingimusi (vt ka RKKKo nr 3-1-1-4-08, p 25).
Sarnaselt VÕS § 127 lg-s 5 hüvitatava kahju ulatuse kohta sätestatule, tuleb ka KarS §-s 289 ja § 217^2 lg-s 1 ette nähtud kuriteo koosseisulise kahju suuruse kindlaksmääramisel arvata kahjusummast maha kasu, mida kahjustatud isik sai talle kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud.
Raamatupidamiskohustuslasest kannatanu raamatupidamises kajastuvatel andmetel kannatanul väidetavalt tekkinud kahju tõendamisel ja selle muutumise kindlakstegemisel ei ole määravat tähtsust. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-61-09, p 30.2.) Sarnaselt VÕS § 127 lg-s 5 hüvitatava kahju ulatuse kohta sätestatule, tuleb ka KarS §-s 289 ja § 217^2 lg-s 1 ette nähtud kuriteo koosseisulise kahju suuruse kindlaksmääramisel arvata kahjusummast maha kasu, mida kahjustatud isik sai talle kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud.
KrMS § 344 lg-st 2 tulenevalt võib kannatanu kasseerida kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse eelkõige osas, milles see otsus välistab kannatanu tsiviilnõude rahuldamise (kas osaliselt või täielikult) nii kriminaal- kui ka tsiviilkohtumenetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-52-05, p 9.2). Kannatanu kassatsiooniõigus ei ulatu aga selleni, et vaidlustada ringkonnakohtu järeldusi, mis puudutavad isiku süüküsimuse lahendamist. Kannatanul ei ole võimalik kassatsiooni korras vaidlustada seda, kui kohus on jätnud tsiviilhagi läbi vaatamata KrMS § 310 lg-s 2 sätestatud alusel, s.o õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise tõttu. Kuna KrMS § 310 lg 2 kohaldamise eelduseks on isiku õigeksmõistmine, tähendaks sellel alusel tehtud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise otsustuse vaidlustamine sisuliselt kaebamist isiku õigeksmõistmise peale. Olukord, kus kannatanu saaks kasseerida ka isiku õigeksmõistmist, oleks aga vastuolus KrMS § 344 lg 2 mõttega.
Kohtu pädevus ei piirdu teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 37).
Juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Enne õigeksmõistva otsuse tegemist peab kohus omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava tegu vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks see tegu võimalik KrMS § 268 lg-s 8 sätestatud korras ümber kvalifitseerida. Juhul, kui kohus kaalub süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmist, tuleb süüdistatavale tagada tõhus võimalus end sellise õiguskäsitluse vastu kaitsta (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p-d 33-37). Tuvastades mõne süüteokoosseisu objektiivse tunnuse - näiteks koosseisulise tagajärje - puudumise, peab kohus omal algatusel esmalt kontrollima, kas süüdistatava käitumine on kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena (vt RKKKo nr 3-1-1-61-09, p 32).
Raamatupidamiskohustuslasest kannatanu raamatupidamises kajastuvatel andmetel kannatanul väidetavalt tekkinud kahju tõendamisel ja selle muutumise kindlakstegemisel ei ole määravat tähtsust. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-61-09, p 30.2.)
Palga alammäära muutmine ei ole käsitatav isiku olukorda kergendava karistusseadusena KarS § 5 lg 2 mõttes, millel oleks tagasiulatuv jõud (vt RKKKo nr 3-1-1-4-08, p-d 20-21).
3-1-1-65-07 PDF Riigikohus 06.12.2007
Karistusseadustiku § 298 lg-s 1 ettenähtud altkäemaksu andmise objektiivse koosseisu moodustab vara või muu soodustuse andmine või selle lubamine ametiisikule selleks, et ametiisik paneks oma ametiseisundit kasutades altkäemaksuandja huvides toime või jätaks toime panemata õigusvastase teo. Seega peab isiku süüditunnistamiseks altkäemaksu andmises olema tuvastatud, et isik, kellele vara või muud soodustust antakse, on ka tegelikult ametiisik KarS § 288 tähenduses. Juhul kui süüdistatav kujutas endale ekslikult ette, et tegemist on ametiisikuga, kuid tegelikult see nii ei ole, võib kõne alla tulla vastutus üksnes altkäemaksu andmise kõlbmatu katse eest (KarS § 26).
Kuna KarS §-s 288 kirjeldatakse täpselt neid tunnuseid, mille olemasolul saab lugeda isikut ametiisikuks karistusõiguse mõttes, siis tuleb neid tunnuseid ametiisikuks olemise küsimuse selgitamisel kohtuotsuses ka täpselt kirjeldada. Isiku süüditunnistamisel altkäemaksu andmises ilma isiku vastavust ametiisiku tunnustele nõuetekohaselt tuvastamata, on käsitatav nii materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena KrMS § 362 p 1 mõttes kui ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Ametiisik KarS § 288 lg 2 tähenduses ei saa vastutada selles sättes otsesõnu nimetamata karistusseadustiku paragrahvide järgi, mis näevad subjektina ette ametiisikut (KarS § 201 lg 2 p 3, § 298^1, § 299 jt - vt ka RKKKo nr 3-1-1-66-07, p 9).
Kuna KarS §-s 288 kirjeldatakse täpselt neid tunnuseid, mille olemasolul saab lugeda isikut ametiisikuks karistusõiguse mõttes, siis tuleb neid tunnuseid ametiisikuks olemise küsimuse selgitamisel kohtuotsuses ka täpselt kirjeldada. Isiku süüditunnistamisel altkäemaksu andmises ilma isiku vastavust ametiisiku tunnustele nõuetekohaselt tuvastamata, on käsitatav nii materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena KrMS § 362 p 1 mõttes kui ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.
3-1-1-25-07 PDF Riigikohus 15.10.2007
KarS §-s 25 sätestatud süüteokatse regulatsioon laiendab eriosa koosseise selliselt, et karistatav ei ole mitte ainult vastava süüteo lõpuleviimine, vaid juba selle vahetu alustamine.
Karistusseadustiku § 142 on alternatiivaktiline süüteokoosseis, mis eeldab lisaks inimese tahte vastasele kaasamisele sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil ka seda, et süüdlane on selleks kasutanud vägivalda või on ära kasutanud kannatanu seisundit, milles viimane ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. KarS §-s 142 sisalduva süüteokoosseisu realiseerimise tuvastamiseks ei piisa üksnes objektiivse abitusseisundi konstateerimisest, vaid vajalik on ka tuvastada, et süüdistatav oli kannatanu abitusseisundist teadlik ja kasutas seda enda eesmärkide teostamiseks. Seega tuleb tuvastada tahtlus ka nendele objektiivsetele tunnustele vastavate asjaolude osas (vt RKKKo nr 3-1-1-12-06, p 11). Abitusseisund (KarS § 142 mõttes) tähendab, et kannatanu on objektiivselt olukorras, kus ta ei ole võimeline osutama vastupanu või toimunust aru saama. Kannatanu võimetuse all vastupanu osutada mõeldakse olukorda, kus kannatanu ei suuda vastupanu osutada või loobub sellest objektiivselt esineva füüsilise allajäämuse või psüühilise takistuse (nt hirmu) tõttu. Seejuures ei ole nõutav igasuguste kaitsmisvõimaluste puudumine. Piisab sellest, et väliste, objektiivse vaatleja jaoks nähtavate asjaolude tõttu on kannatanu vastupanu lootusetu ning kolmandatelt isikutelt pole võimalik abi saada. Olukorra, kus kannatanu ei ole võimeline vastupanu osutama, ärakasutamine tähendab seda, et süüdlane saab kannatanu seisundist aru ja selle tõttu osutub süüdlasel objektiivselt võimalikuks või vähemalt on kergendatud kannatanu kaasamine tema tahte vastasele sugulise kire rahuldamisele. Süüdistuses ja kohtuotsuses peab seega alati olema näidatud, millistele faktilistele asjaoludele tuginedes leitakse, et kannatanu kaasati sugulise kire rahuldamisele tema tahte vastaselt, s.o tema nõusolekuta, ja milles seisnes igal konkreetsel juhtumil kannatanu abitusseisund. Vägivalla all tuleb KarS § 142 objektiivse koosseisu tunnusena mõista tegusid, mis on kirjeldatud KarS §-des 120 - 122. Karistusseadustiku § 142 lg-s 1 sätestatud liitkoosseisulise süüteokoosseisu puhul (ühelt poolt sugulise kire rahuldamisele suunatud toiming ja teiselt poolt vägivalla tarvitamine või abitusseisundi ärakasutamine) algab sugulise kire vägivaldse rahuldamise katse KarS § 25 lg 2 kohaselt hetkest, kui toimepanija vastavalt oma teoplaanile alustab liitkoosseisus kirjeldatud mitmest osateost ühte. Juhul, kui selleks osateoks on vägivalla kasutamine piisab objektiivsest küljest sellest, kui toimepanija alustab kannatanule valu tekitada võivat kehalist väärkohtlemist KarS § 121 mõttes. Selline tegevus võib moodustada sugulise kire vägivaldse rahuldamise katse KarS §-de 25 lg 2 ja 142 lg 1 mõttes üksnes juhul, kui subjektiivsest küljest on ühtlasi tuvastatud, et valu tekitamisele suunatud tegevus oli toimepanija ettekujutuse kohaselt kantud edasiste seksuaalset laadi toimingute läbiviimise eesmärgist.
Kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 järgi on olukord, kus kohus on jätnud kohtuotsustes konkretiseerimata süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. Samuti, kui ei ole tuvastatud süüteokoosseisu subjektiivset külge ning kui kohtuotsustest ei nähtu seda, kas süüdistatava tegevus täitis temale süüks arvatud süüteo lõpuleviidud koosseisu või jäi see süüteokatse staadiumi.
Karistusseadustiku § 142 on alternatiivaktiline süüteokoosseis, mis eeldab lisaks inimese tahte vastasele kaasamisele sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil ka seda, et süüdlane on selleks kasutanud vägivalda või on ära kasutanud kannatanu seisundit, milles viimane ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. KarS §-s 142 sisalduva süüteokoosseisu realiseerimise tuvastamiseks ei piisa üksnes objektiivse abitusseisundi konstateerimisest, vaid vajalik on ka tuvastada, et süüdistatav oli kannatanu abitusseisundist teadlik ja kasutas seda enda eesmärkide teostamiseks. Seega tuleb tuvastada tahtlus ka nendele objektiivsetele tunnustele vastavate asjaolude osas (vt RKKKo nr 3-1-1-12-06, p 11).
KarS §-s 142 sisalduva süüteokoosseisu realiseerimise tuvastamiseks ei piisa üksnes objektiivse abitusseisundi konstateerimisest, vaid vajalik on ka tuvastada, et süüdistatav oli kannatanu abitusseisundist teadlik ja kasutas seda enda eesmärkide teostamiseks. Seega tuleb tuvastada tahtlus ka nendele objektiivsetele tunnustele vastavate asjaolude osas (vt RKKKo nr 3-1-1-12-06, p 11).
3-1-1-7-07 PDF Riigikohus 21.05.2007
Iga süütegu on ajaliselt kulgev nähtus, mis piirneb ühelt poolt ettevalmistamisega ja teiselt poolt materiaalse delikti korral koosseisupärase tagajärje saabumisega. Mõistagi ei iseloomusta ettevalmistamine iga süütegu - selle esinemine on võimalik, aga mitte obligatoorne. Süüteo sellise kulgemise silmaspidamine on aga hädavajalik selleks, et õiguslikult adekvaatselt määratleda karistatava teo alguspunkt. Kehtiv Karistusseadustik määratleb karistatava teo alguspunktina katsestaadiumi, s.o KarS § 25 lg 1 kohaselt tahtliku teo, mis on suunatud süüteo toimepanemisele ning mille algusest saab sama paragrahvi teise lõike kohaselt rääkida alles juhul, kui isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Erinevalt varasemalt kehtinud Kriminaalkoodeksi regulatsioonist ei ole süüteo ettevalmistamine süüteo toimepanemise staadiumina enam üldjuhul karistatav.
KarS § 263 objektiivse koosseisu moodustab sama seadustiku §-s 262 nimetatud teo - avalikus kohas teiste isikute rahu või avaliku korra muu rikkumise - toimepanemine, millele lisandub kvalifitseeriva tunnusena vägivald (KarS § 263 p 1), vastuhakkamine avalikku korda kaitsvale isikule (KarS § 263 p 2), ähvardamine relva või relvana kasutatava muu eseme, lõhkeseadeldise või lõhkeainega (KarS § 263 p 3) või teo toimepanemine grupi poolt (KarS § 263 p 4). Seega on KarS §-d 262 ja 263 vastavalt süüteo põhikoosseisu ja kvalifitseeritud koosseisu vahekorras. Sellest tulenevalt võib tegu täita KarS §-s 263 märgitud kuriteo objektiivse koosseisu vaid juhul, kui see vastab ka ilma kvalifitseeriva tunnuseta avaliku korra rikkumise põhikoosseisule, s.o rikub avalikus kohas teiste isikute rahu või avalikku korda. Muu tegu, mis on toime pandud grupi poolt, vägivallaga, vastuhakkamisega avalikku korda kaitsvale isikule või relva või relvana kasutatava muu eseme, lõhkeseadeldise või lõhkeainega, KarS § 263 objektiivset koosseisu ei täida, kuid võib olla karistatav Karistusseadustiku mõne teise sätte järgi. Seetõttu tuleb kohtutel KarS § 263 järgi esitatud süüdistustes esmalt kontrollida, kas süüdistuses kirjeldatud tegu vastab KarS §-s 262 sisalduvale süüteokoosseisule ja seejärel lahendada küsimus KarS §-s 263 loetletud kvalifitseerivate tunnuste esinemisest süüdlase käitumises. Näilik pommiähvardus on kvalifitseeritav KarS § 263 p 3 järgi. Seda põhjusel, et viimase korral, näiteks teatades, et rahvarohkes ostukeskuses lõhkeb mõne aja pärast pomm, käivitab ähvardaja tahtlikult põhjusliku ahela, mis seisneb vältimatult eriteenistuste koheses tegutsemises - liikluse operatiivses ümberkorraldamises, inimeste evakueerimises ostukeskusest ja selle lähiümbrusest jne ja rikub seeläbi objektiivselt avalikku korda ja teiste isikute rahu.
Avaliku korra rikkumine KarS §-de 262 ja 263 mõttes eeldab obligatoorselt, et tegu oleks toime pandud avalikus kohas või et teo tagajärjel oleks rikutud väljaspool vahetut tegutsemiskohta viibivate isikute rahu või rikutud avalikku korda muul viisil. Seejuures loetakse avalikuks kohaks selline koht, kuhu on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes pole õiguserikkujaga isiklikult seotud. Avaliku korra all on kohtupraktikas mõistetud tavade, heade kommete, normide või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi. Teiste isikute rahu rikkumine eeldab personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu, mistõttu selle all tuleb eelkõige mõista teiste isikute turvalisust, elu ja tervist ning rahu häirivat tegevust, samuti lugupidamatuse väljendamist teiste isikute suhtes, kui need teod ei moodusta eraldi süüteo koosseisu, nt lärmamine või muu müra tekitamine, ebasündsate väljendite kasutamine jms. (Vt RKKKo nr 3-1-1-102-03) KarS §-des 262 ja 263 sätestatud süüteokoosseisude objektiivsesse külge kuuluvat tegu - avaliku korra ja teiste isikute rahu rikkumist - võib toime panna ka verbaalselt, kui seejuures leiab tuvastamist, et sõnaliselt avaldatu rikkus objektiivses avaldumisvormis avalikku korda või teiste isikute rahu. Piiritlemaks süüteo toimepanemise valmisoleku avaldamist ähvardamisest avaliku korra raske rikkumise koosseisulise tunnusena tuleb silmas pidada ka seda, et karistusõiguslikus mõttes nõuab ähvardamine õigushüve reaalset kahjustamist, mis seisneb tulevase kahju tekitamise sõnalises või konkludentses väljendamises, kusjuures kahju saabumine sõltub ähvardaja otsesest või kaudsest mõjust. KarS §-s 263 sätestatud süüteokoosseisu, s.o sellise süüteo, millega kaitstavaks õigushüveks on avalik kord, tunnusena eeldab ähvardamine, et toimepanija tegevuse tulemusena kaob inimestel usk normide ja moraalireeglite kehtivusse inimestevahelistes suhetes, tekitades neis seeläbi konkreetse ohu- ja hirmutunde. Ähvardamine peab olema kolmandate asjasse puutumatute isikute silmis veenev, mis tähendab, et see peab olema seotud vähemalt konkreetse aja ja kohaga.

Kokku: 25| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json