1-22-5408/64
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
01.03.2024 |
|
Katse alguse kohta vt nt RKKKo nr 1-20-3487/398, p 50. (p 11)
Liitkoosseisude puhul eeldab katse algus lisaks ühe osateo vahetule alustamisele tavaliselt sedagi, et täideviija teoplaan näeks esimese osateoga alustamise järel ette kogu kuriteokoosseisu peatset realiseerimist. Liitkoosseisu moodustavate osategude vahele ei saa jääda ajaliselt suurt vahemikku ja (veel) mitmeid täiendavaid tegusid, mis eelneksid kogu koosseisu realiseerimisele. (p-d 12-13)
Juba alaealisele seksuaalvahekorra eest tasu lubamine või pakkumine võib olla käsitatav kuriteokatset tähistava koosseisuteona, kuid seda vaid juhul, kui täideviija teoplaani kohaselt järgneks sellele ajalis-ruumiliselt seotuna suguühtesse astumise või muu sugulise iseloomuga teoga alustamine. (p 14)
|
1-20-5182/179
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.10.2023 |
|
Süüteo aegumise üle otsustamisel tuleb KarS § 5 lõikeid 2 ja 3 järgides kohaldada isikule kõige soodsamat aegumise redaktsiooni alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. Seaduse sõnastusest järeldub üheselt seadusandja tahe allutada süütegude aegumine KarS §-s 5 ette nähtud karistusseaduse ajalise kehtivuse reeglistikule. Õigusteoreetilisi seisukohti, millega püütakse kohut veenda selle arusaama ekslikkuses, võib seadusandja arvestada süüteo aegumise regulatsiooni ajalise kehtivuse reeglite muutmisel, kuid see ei saa anda alust kehtiva seaduse contra legem tõlgendusele. (p 13)
Tunnistades isiku süüdi lõpuleviidud kuriteo kaastäideviimises, on tema tegu kvalifitseerides väär viidata ka KarS § 25 lg-le 4. KarS §-le 25 viidatakse üksnes kuriteokatse korral. Kõrgema astme kohus saab eksliku viite KarS §-le 25 kõrvaldada aga üksnes prokuratuuri või kannatanu kaebuse alusel, sest süüteokatsele viitav kvalifikatsioon on süüdistatavale soodsam kui lõpuleviidud kuriteo kvalifikatsioon. (p 21)
|
1-22-1425/82
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
02.06.2023 |
|
KarS § 141 lg 2 p 7 järgi on karistatav inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumine, kasutades ära tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. Seejuures peab kannatanu selline seisund olema tekitatud süüdistatava poolt ja narkootilise või psühhotroopse aine abil. Tegemist on abitusseisundi ärakasutamise spetsiifilise viisiga. (p 26)
Abitusseisund tähendab KarS § 141 mõttes seda, et kannatanu on objektiivselt olukorras, kus ta ei ole võimeline osutama vastupanu või toimunust aru saama. Varasemas praktikas on selgitatud, et selline abitusseisund võib muu hulgas tuleneda kannatanu terviseseisundist – nt on ta liikumisvõimetu, teadvusetu, tugeva uinuti mõju all, alkoholijoobes vms (RKKKo nr 3-1-1-111-10, p 8.3). Kannatanu abitusseisund võib olla tingitud ka tal esinevast narkootilisest joobest ja väljenduda ühtaegu nii arusaamis- kui ka vastupanuvõimetuses. Seejuures tuleb arvesse võtta, millist narkootilist või psühhotroopset ainet tarvitati (manustati), milline on selle aine n-ö tavapärane toime ja mil moel see konkreetse kannatanu arusaamis- ja vastupanuvõimet mõjutada võis. (p 27)
KrMS § 60 lg-d 1 ja 3 näevad ette kohtu õiguse tugineda tõendatuks tunnistatud asjaolude kõrval ka üldtuntud asjaoludele. Üldtuntuks saab kohus tunnistada sellised faktilised asjaolud, mille kohta on arusaamisega ja kogenud inimestel üldjuhul olemas teadmine või mille kohta on võimalik üldsusele ligipääsetavatest ja usaldusväärsetest allikatest ilma eriteadmisi kasutamata ja ilma raskusteta kindlat teavet saada (RKKKo nr 3-1-1-28-12, p 8.2). Teatud juhtudel võib ka uimastava toimega ainete mõju lugeda üldtuntuks. (p 30)
Asjaolu, et isikut pole alust süüdi tunnistada lõpuleviidud süüteo toimepanemises, ei tähenda Riigikohtu kestva praktika kohaselt seda, et süüdistatav tuleb tingimata õigeks mõista. Nimelt tuleneb KarS § 25 lg-test 1 ja 2, et karistusseaduse järgi ei ole karistatav mitte üksnes süüteo lõpuleviimine, vaid ka selle vahetu alustamine, s.o süüteokatse. Seega tuleb enne õigeksmõistva otsuse tegemist kontrollida, kas isikule süüksarvatav tegu pole karistatav süüteokatsena (vt nt RKKKo nr 3-1-1-107-13, p 9). Üks süüteokatse alaliik on kõlbmatu katse (vt ka RKKKo nr 3-1-1-111-10, p-d 9–9.2). Kõlbmatust süüteokatsest (KarS § 26 lg 1) saab kõneleda olukorras, kus teo toimepanija kujutab endale faktiliste asjaolude väära hindamise tõttu ekslikult ette, et realiseerib süüteokoosseisu, ega saa aru, et süüteo lõpuleviimine on mingil põhjusel välistatud. (p 33)
DNA-ekspertiisi maksumus kujuneb ekspertiisi käigus uuritud ekspertiisiobjektide arvu ja kohtuekspertiisiseaduse §-s 273 sätestatud ühe ekspertiisiobjekti ekspertiisi hinna korrutisena. Seejuures tuleb ekspertiisobjektide arvu all mõista eksperdile ekspertiisi tegemiseks üle antud objektide, mitte ekspertiisi käigus tekitatud reaktsioonide arvu. Ekspertiisina käsitatav ja tasustatav on ka esmaekspertiisi tulemuste alusel tõepärasuhete arvutamine. (p-d 36 ja 39)
KrMS § 171 lg 1 kohaselt ei arvata tähtaja hulka tundi ega päeva, millest loetakse tähtaja algust. (p 22)
|
1-21-6698/50
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.03.2023 |
|
Asjatundja pädevuse tuvastamine eeldab, et tuleb kindlaks teha asjatundja erialane kompetents ja hinnata, kas see on piisav, osalemaks menetlustoimingus või andmaks konkreetses kriminaalasjas vajaminevaid eriteadmistel põhinevaid selgitusi. Isiku asjatundjana kaasamiseks või ärakuulamiseks pole küllaldane see, et ta tegutseb küll mingis erivaldkonnas, kuid tema teadmised ei aita kaasa menetlustoimingu eesmärgile või tõendamiseseme asjaolude paremale mõistmisele. (p 16)
Asjatundja menetlustoimingusse kaasamise eesmärk on esmajoones menetlustoimingu igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse tagamine, et eriteadmistele toetudes oleks võimalik sedastada nt isiku surma saabumist, avastada kuriteojälgi ning koguda või talletada proove või jälgi ekspertiisi või uuringu tegemiseks. Kriminaalmenetluse seadustikus ei nähta seejuures ette võimalust, et asjatundja saaks koostada tema osavõtul sedastatud leidude ja nende põhjal tehtud järelduste kohta eraldi kirjaliku dokumendi. Küll peab menetleja tema avaldused fikseerima menetlustoimingu protokollis (KrMS § 1091 lg 2 ls 3). Sama moodi ei sätesta seadus asjatundja eriteadmiste kirjaliku vormistamise võimalust ka siis, kui asjatundjat soovitakse üle kuulata KrMS § 1091 lg 3 p 2 alusel. Viimati osutatud normi kohaselt võib asjatundjana üle kuulata muu hulgas niisuguse eriteadmistega isiku, kellel pole selle kriminaalasja menetlusega olnud varem mingisugust kokkupuudet. Niisuguses olukorras saab asjatundja anda eeskätt üldist laadi ütlusi, selgitades sel moel mõnda spetsiifilist valdkonda, mis on puutumuses lahendatava kriminaalasjaga. Erinevalt asjatundja osavõtul tehtavatest menetlustoimingutest pole seadusandja kindlaks määranud nende asjaolude ringi, mille kohta ta saab KrMS § 1091 lg 3 p 2 alusel ütlusi anda. (p 17)
KrMS § 1091 lg 3 p 2 alusel üle kuulatava asjatundja eriteadmistest lähtuvad ütlused võimaldavad küll kohtul paremini mõista mingi spetsiifilise valdkonna toimimist, kuid pelgalt asjatundja ütlustele toetudes ei saa tuvastada mõnda tõendamiseseme asjaolu. Kui asjatundja siiski võib teada mõnda tõendamiseseme asjaolu, tuleb ta üle kuulata tunnistajana (KrMS § 1091 lg 5). Ekspertiis korraldatakse seevastu just siis, kui ilmneb, et mõne tõendamiseseme asjaolu kindlakstegemiseks on tarvis rakendada mitteõiguslikke eriteadmisi (KrMS § 95 lg 1 ja § 105 lg 1). Seega ei teki asjatundja ütlustest uut iseseisvat tõendit, vaid sellel tõendiliigil saab olla üksnes tõendamiseseme asjaolusid (või menetlustoimingu käiku) selgitav tähendus. Kuivõrd kooskõlas KrMS § 63 lg-ga 1 on tõendiks vaid asjatundja ütlused, eristab kriminaalmenetluses asjatundja rolli eksperdi omast seegi, et tema eriteadmistele tuginevaid selgitusi ei fikseerita ega esitata kirjalikul kujul ekspertiisiaktile sarnanevas dokumendis. Ka asjatundja ning eksperdi õiguste ja kohustuste maht on erinev (nt ei nähta menetlusseaduses otsesõnu ette asjatundja õigust tutvuda kriminaalasja materjaliga ning küsida uuringuteks selgitusi). (p 18)
Asjatundja ega ka mitte eksperdi pädevusse ei kuulu ütluste tõepärasuse hindamine ning üksnes kohus saab võtta seisukoha ütluste andja usaldusväärsuse kohta tõendeid nende kogumis hinnates. Sama moodi pole asjatundjal ega eksperdil võimalik anda õiguslikku hinnangut mõne süüteokoosseisu tunnuse (nt KarS §-s 1432 sätestatud sõltuvussuhte) olemasolu või puudumise kohta, kuna ka selle küsimuse hindamine on asja lahendava kohtukoosseisu pädevuses. (p 24)
Olukord, kus kohus põhistab kannatanu kohtus antud ütluste usaldusväärsust asjatundja niisuguste seletustega, mille raames hindas asjatundja kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi, on vastuolus üldiste loogikareeglitega, sest hinnatud ütluste puhul on siis tegemist täiesti erinevate uurimisobjektidega. (p 25)
Kõlbmatu kuriteokatse eraldi kvalifitseerimine pole vajalik, kui tuvastatakse, et süüdistatava tegevuses ilmnevad ka sama lõpule viidud süüteo tunnused. Veel vähem on niisugusel juhul põhjendatud see, et kõlbmatu süüteokatse eest mõistetakse süüdistatavale eraldi karistus. (p 30)
|
1-20-6745/88
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
20.06.2022 |
|
Eristada tuleb tahtlust ja motiivi. Tahtlus väljendab seda, kas ja kuivõrd intensiivselt toimepanija teab ning soovib süüteokoosseisule vastavate asjaolude esinemist, motiiv kajastab aga süüteo toimepanemisele viinud sisemist põhjust. (p 29)
Vt RKKKo 1-20-3306/139, p-d 14-15. (p 30)
Toimepanija süüdivus on piiratud, kui tal on teo toimepanemise ajal mõni selline KarS §-s 34 loetletud raske psüühikahäire, mis ei võta inimeselt küll täielikult võimet mõista oma teo keelatust või enda käitumist selle arusaamise järgi juhtida, kuid mille tõttu on normikuulekas käitumine toimepanijale siiski oluliselt raskem, kui see oleks süüdimatuse meditsiiniliste tunnusteta inimese jaoks. (vt RKKKo 3-1-1-105-16, p 21). Piiratud süüdivus ei ole vaheaste süüdivuse ja süüdimatuse vahel, vaid iseseisev süüd vähendav asjaolu (RKKKo 3-1-1-22-09, p 6.2). (p 32)
Karistusseadustikus eristatakse piiratud süüdivuse kaht liiki. KarS § 35 esimene alternatiiv käsitleb juhtumit, mil KarS §-s 34 nimetatud põhjusel on oluliselt piiratud toimepanija võime enda teo keelatusest aru saada. Tegemist on välditava keelueksimusega: inimesele, kes ei saa psüühikahäire tõttu täielikult aru oma teo keelatusest, heidetakse ette, et ta oleks pidanud sellest aru saama. KarS § 35 osutatud alternatiiv on erinorm sama seadustiku § 39 lg 2 suhtes. KarS § 35 teise alternatiivi korral on piiratud aga inimese võime enda käitumist juhtida. Sel juhul saab toimepanija oma käitumise keelatusest küll aru, kuid ta ei suuda end psüühikahäirest tingituna vaos hoida, sest tema tung teole on nii tugev, et ta suudab sellele palju vähem vastu seista kui vaimselt terve inimene. Need piiratud süüdivuse kaks liiki - piiratud arusaamisvõime ja piiratud kontrollivõime - võivad ette tulla üksnes alternatiivselt, mitte korraga. (p 33)
Üksnes juhul, kui süüdimatuse meditsiiniline tunnus leiab kinnitust, kuid samas pole alust rääkida toimepanija süüdimatusest (KarS § 34), tuleb kohtul liikuda piiratud süüdivuse kontrolli teisele astmele. Seal on tal tarvis hinnata, kas diagnoositud raske psüühikahäire võis teo ajal oluliselt mõjutada (piirata) toimepanija a) arusaamisvõimet või b) tegude juhtimise võimet. Määrav on see, kas isiku võime käituda normipäraselt oli oluliselt piiratud võrreldes nendega, kellel ei ole KarS § 34 p-des 1-5 loetletud meditsiinilisi tunnuseid. Teisisõnu peab kohus otsustama, millisel viisil ja ulatuses avaldus süüdistatava teos tema vaimne seisund. Tegemist on õigusliku otsustusega, mille langetamisel annab kohus hinnangu sellele, mil määral oli süüdistatav võimeline järgima õiguskorraga seatud reegleid (vt ka RKKKo nr 3-1-1-22-09, p 6.2). Kõnesoleva otsustuse langetamiseks tuleb kohtul analüüsida piiratud arusaamisvõime või kontrollivõime seost konkreetse teo ja süüteokoosseisu kontekstis, võttes arvesse kõiki tegu ning inimest iseloomustavaid asjaolusid. Inimese seisundile teo toimepanemise ajal tuleb anda üldhinnang, arvestades muu hulgas sellega, kuidas toimepanija käitus nii teo ajal kui ka enne ja pärast seda. Olukorras, kus kohus on teinud kindlaks, et toimepanijal oli teo ajal KarS § 35 tunnustele vastav raske psüühikahäire, võib üldjuhul pigem eeldada, et tema süüdivus oli piiratud. Kui kohus leiab, et toimepanija arusaamis- ega tegude juhtimise võime ei olnud raskest psüühikahäirest hoolimata oluliselt piiratud, tuleb seda eraldi põhjendada. Kõrvaldamata kahtlus raske psüühikahäirega inimese arusaamis- või tegude juhtimise võime olulises piiratuses tõlgendatakse süüdistatava kasuks (KrMS § 7 lg 3). (p-d 36-37)
Eesmärgipärane käitumine viitab küll arusaamisvõime olemasolule, kuid ei ütle midagi selle kohta, kas toimepanijal oli täiel määral säilinud enda tegude juhtumise võime. Samuti ei tähenda see, et toimepanija oli füüsiliselt võimeline eri tegudeks seda, et ta oli ka psüühiliselt võimeline oma käitumist täiel määral kontrollima. Inimese võime kontrollida oma käitumist on vaimne võime käituda vastavalt ebaõigusarusaamale ehk vastavalt sellele, kuidas ta mõistab keelatud käitumist (s.o võime juhtida oma tahet ja otsustusi), mitte aga see, kuidas ta füüsiliselt oma tegusid kontrollib. Piiratud süüdivuse tuvastamise käigus toimepanija kontrollivõime hindamisel on määrav tema võimekus juhtida oma käitumist normipäraselt ka tugevate soovide ja vajaduste puhul ning võimekus pärssida normivastaseid tunge. (p 51)
Piiratud süüdivus võib kõne alla tulla isegi juhul, kui välise teopildi põhjal käitub inimene justkui adekvaatselt ja mõistab üksikutes fragmentides enda tegude olemust, kuid ta ei suuda kontrollida olukorda tervikuna. Süüdivuse piiratusele - ja mitte täielikule süüdimatusele - viitabki see, et inimene on võimeline oma tegevust planeerima ja ellu viima suhteliselt loogilist rada pidi ning ta mõistab oma tegevuse ebaõigust, kuid sellest mõistmisest hoolimata on normikohane käitumine tema jaoks sedavõrd raske, et ta ei suuda kuriteo toimepanemisest hoiduda. Kui eeskätt eksperdiarvamusele tuginedes või siis ka teiste tõendite alusel tuvastatud kõnekate faktide põhjal ei ole võimalik välistada, et toimepanija tegutses olulises ulatuses raske psüühikahäire mõjul, peab in dubio pro reo-põhimõttest lähtuvalt sellist mõju jaatama. (p 52)
Kui inimest mõjutab teo toimepanemise ajal korraga mitu süüdimatuse meditsiinilist kriteeriumi, on tõenäolisem, et tema käitumisvõime on oluliselt piiratud. Teiseks võib raske psüühikahäire mõju olulisusele viidata see, kui häire toimel sooritatud tegu on selges vastuolus inimese tavapärase käitumismustriga ehk kui see tegu näib tema senise käitumise taustal iseäranis ebatüüpiline. (p-d 54-55)
KarS § 36 järgi ei välista tahtlikult või ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisund süüd, mistõttu üldjuhul ei ole joobes toimepanija puhul põhjust kõneleda ka piiratud süüdivusest (KarS § 35). (p 56)
Sarnaselt süüdimatusega tuvastatakse piiratud süüdivus kahel astmel. Esmalt tuleb kindlaks teha, kas toimepanijal oli teo ajal süüdimatuse meditsiiniline tunnus ehk vähemalt üks KarS § 34 p-des 1-5 loetletud raske psüühikahäire. Psüühikahäire tuvastatakse kohtupsühhiaatriaekspertiisi abil. Eksperdi ülesanne on diagnoosida rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni alusel, kas inimesel oli psüühikahäire, ja hinnata, kuivõrd raskel kujul see häire meditsiinilises mõttes avaldus. Ekspert peab kinnitama sellist psühhopatoloogilist seisundit, mis loodusteadusliku teadmise järgi kuulub käitumise kontrolli- või juhtimisvõime kahjustuste hulka, näidates ühtlasi ära, kuidas see häire mõjutas inimese psüühilisi funktsioone. Selleks peab ekspert kirjeldama diagnoositud häire olemust ja seda, kuidas ning millises ulatuses mõjutas häire toimepanija käitumist, s.o milline oli häire mõju inimese arusaamis- või käitumise juhtimise võimele. Muu hulgas tuleb eksperdil anda kohtule ettekujutus sellest, mil määral diagnoositud psüühikahäire pärssis toimepanija kognitiivseid võimeid, sh mälu, tähelepanu, orientatsioonivõimet, intellektuaalseid funktsioone. Eksperdil on vaja anda arvamus ka selle kohta, millise KarS §-s 34 loetletud süüdimatuse meditsiinilise tunnuse alla diagnoositud häire paigutub. Seejuures tuleb aga silmas pidada, et KarS §-s 34 nimetatud süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste puhul ei ole tegemist diagnoosidega ning need on sõltumatud rahvusvahelisest haiguste klassifikatsioonist. Eksperdilt saadud teabe põhjal peab kohus langetama normatiivse otsustuse, kas toimepanijal diagnoositud psüühikahäire on käsitatav raskena ka õiguslikus mõttes ehk KarS § 34 tähenduses. (p-d 34-35)
Eristada tuleb hingelise erutuse seisundit kui KarS § 115 objektiivse koosseisu tunnust ja süüdivuse kriteeriume KarS §-de 34-35 järgi (vt ka RKKKo nr 3-1-1-10-13, p 10.5). Piiratud süüdivus ei eelda erilise hingelise seisundi tekkimist kui vahetut reaktsiooni kannatanu käitumisele, vaid raske psüühikahäire olemasolu teo toimepanemise ajal. (p 43)
Kui süüdistatava võime oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida oli süütegu toime pannes oluliselt piiratud, peab kohus KarS § 35 järgi kaaluma, kas võtta karistust mõistes aluseks toimepandud süüteo eest eriosa sanktsioonis ette nähtud karistusvahemik või kergendada karistuse ülem- ja alammäära vastavalt KarS §-le 60. Kuigi KarS § 35 kohaselt ei ole piiratud süüdivuse tuvastamisel karistuse vähendamine KarS § 60 alusel kohustuslik, tuleb selle tegemata jätmist kohtul eraldi põhjendada (RKKKo 3-1-1-22-09, p 7). Süüvõime olulise vähenemisega kaasneb üldjuhul ka väiksem teosüü. Seetõttu süüpõhimõttest lähtuvalt on toimepanija piiratud süüdivuse korral eelduslikult tarvis karistust kergendada. Karistus tuleb süüdivuse piiratusest hoolimata mõista eriosas ette nähtud sanktsiooniraami piires ennekõike siis, kui on tuvastatud asjaolud, mis KarS § 56 lg 1 või § 58 kohaselt toimepanija süüd oluliselt suurendavad. Alkoholijoove võib anda alust karistuse kergendamisest loobuda muu hulgas siis, kui toimepanija teab enda kalduvust muutuda joobnult agressiivseks. (p-d 58-59)
Vt RKKKo 1-17-1629/44, p 28; RKKKo 3-1-1-40-04, p 7; RKKKo 3-1-1-76-12, p 8; RKKKo 3-1-1-6-17, p 18. (p 62)
Süüteokatsest loobumata jätmine ei tähenda, et toimepanija süü oleks tavapärasest suurem. Süüteokatse eest karistataksegi ainult neid, kes sellest vabatahtlikult ei loobu. (p 64)
Vt RKKKo nr 1-15-10119/80, p-d 38-39. (p 66)
Kuritegusid pannaksegi tavaliselt toime sellistel motiividel, mis on üldinimlikult hukkamõistetavad, ja seega on KarS § 58 p 1 kohaldamise lävend võrdlemisi kõrge (sellele osutab ka viidatud kohtupraktikas kasutatud sõnaühend eriliselt hukkamõistetav). (p 66)
RKKKo nr 3-1-1-79-14, p 53 ja nr 1-17-3371/311, p 126. (p 74)
|
1-20-8278/95
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.04.2022 |
|
Reegeljuhtumil ei tegutse matkija kuriteokoosseisu tähenduses tahtlikult ja tema teopanuseid ei saa seega KarS § 21 lg 2 alusel teisele täideviijale omistada. Seega ei saa matkija alustada kuriteo täideviimist KarS § 25 lg 4 mõttes ega panna ka toime täiendavat tegu eesmärgiga soodustada kuriteo toimepanemist (KarS § 221 lg 2). Sellise kvaliteediga teod saab toime panna vaid kuriteo toimepanemise tahtlusega tegutsev isik. KarS § 221 kontekstis järeldub sellest veel, et kuivõrd kuriteo kaastäideviimise kokkulepe on karistatav vaid mitme toimepanija korral, ei saa matkija tahtluse puudumise tõttu nende hulka kuuluda. (p 33)
Kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja süüdistatava või tema kaitsja apellatsiooni rahuldamata ning seega ka apellatsioonimenetluse kulud süüdistatava kanda, Riigikohus aga tühistab hiljem tervikuna või osaliselt ringkonnakohtu otsuse, tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda (vt RKKKo nr 3-1-1-46-14, p 26.2 koos edasiste viidetega). (p 35)
Kui isik käitleb kõigepealt lõhkeaineid (KarS § 414) ning seejärel neist valmistatud lõhkeseadeldist (KarS § 415), tuleb tema tegu tervikuna kvalifitseerida üksnes KarS § 415 järgi, mitte aga KarS §-des 414 ja 415 ette nähtud süütegude kogumina. Sellisel juhul on KarS § 414 käsitatav subsidiaarkoosseisuna, mis tuleb kohaldamisele alles siis, kui primaarkoosseisu (KarS § 415) mingil põhjusel ei kohaldata (nt ei jõua see karistatavasse katsestaadiumisse) (vrd RKKKo nr 1-19-7453/106, p 39 koos edasiste viidetega). (p 22)
Kaastäideviimise materiaalõiguslik määratlus sisaldub KarS § 21 lg-s 2, mille esimese lause kohaselt järgneb vastutus kaastäideviimise eest siis, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. Oluline on seejuures, et isikute teopanused oleksid kantud ühtsest tahtest ja nad tegutseksid ühise teoplaani alusel. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-10-15, p 12.) (p 31)
Kuriteo matkimise korral on toimepanija tahtluse hindamine tavaolukorrast erinev. Matkimise puhul on tegemist pelgalt süüteo toimepanemise jäljendamisega. Matkija tahtlus peab olema suunatud sellele, et matkitava kuriteo kahjulik tagajärg ei realiseeruks. (Vt RKKKo nr 3-1-1-110-04, p 12 ja nr 3-1-1-10-09, p 45.) (p 32)
Kuigi KrMS § 1268 lg 1 kohaselt on matkimine kuriteotunnustega teo toimepanemine, keelab KrMS § 1261 lg 3 selle käigus absoluutsena kellegi elu ja tervise ohustamise, keelatud on ka põhjendamatult vara ja keskkonna ohustamine ja muude isikuõiguste riivamine. See kinnitab, et matkijal ei ole ega ka tohi üldjuhul olla tahtlust kuriteokoosseisuga kaitstavate väärtuste sisuliseks (materiaalseks) kahjustamiseks. (p 32)
|
1-20-6495/139
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
22.02.2022 |
|
Vt p-d 19 ja 20.
Süüdistatava tahtluse hindamise seisukohalt on määrav see, milline oli tema ettekujutus kannatanule tekitatud vigastuste raskusest ja eluohtlikkusest, mitte niivõrd vigastuste tegelik raskus. Kannatanu vigastuste väljanägemine tegelikust raskemana võib rääkida pigem tapmistahtluse kasuks kui kahjuks. (p 27)
Argument, et süüdistatavad olnuksid võimelised ilmselgelt kannatanu süüdistuse aluseks oleva ajavahemiku vältel surnuks peksma, kui nad oleksid seda teha soovinud, viitab kavatsuse puudumisele, kuid ei välista kaudset tahtlust kannatanu surma suhtes. (p 29)
|
1-19-6307/59
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
22.06.2021 |
|
Omastamistahte manifesteerimise seisukohalt pole oluline, kas selle tulemusel läheb omastamise objektiks oleva vallasasja omandiõigus tsiviilõiguslikult üle teisele isikule. (p 33)
KarS § 201 lg 1 subjektiivse koosseisu täitmine eeldab ka seda, et toimepanija vähemalt peab võimalikuks ja möönab, et tema enda või kolmanda isiku kasuks pööratav vallasasi on sel ajal toimepanija või kolmanda isiku valduses. (p 39)
Jätkuva süüteo korral peavad igas üksikus osateos realiseeruma kõik süüteo tunnused: koosseis, õigusvastasus ja süü. (p 38)
Jätkuva süüteo osategudest mõne tuvastamata jäämine ei tingi süüdistatava osalist õigeksmõistmist, sest tegemist on vaid osaga ühest ja samast süüdistatava teost, mille karistatavus tervikuna ära ei lange. (p 41)
Vastutus süüteokatse eest eeldab, et isiku tegu vastab kõigile süüteokoosseisu subjektiivsetele tunnustele. (p 39)
KrMS § 126 lg 3 p-s 6 peetakse silmas sellist vara (eeskätt vallasasja), mis on kuriteo tulemusel jõudnud toimepanija või kolmanda isiku valdusse, kuid mille omand pole erinevalt KarS § 831 nimetatud varast tsiviilõiguse järgi toimepanijale ega kolmandale isikule üle läinud. Näiteks võib tegemist olla varastatud vallasasjaga, mis on toimepanijalt või kolmandalt isikult kriminaalmenetluses ära võetud. (p 44)
KrMS § 126 lg-st 3 ei tulene iseseisvat alust võtta omand sundkorras riigile nagu konfiskeerimise puhul. KrMS § 126 lg 3 reguleerib pelgalt vara tagastamist omanikule; riigi poolt kriminaalmenetluses omandatud (nt konfiskeeritud või menetlustoimingute käigus loodud) varaga edasise toimimise viisi, samuti sellise vara omandamist, millest senine omanik on vabatahtlikult (riigi kasuks) loobunud või mille omanik või seaduslik valdaja pole teada. Menetleja ei saa KrMS § 126 lg 3 p 6 alusel muuta vara kuuluvust (omandiõigust) senise omaniku sellekohase tahteavalduseta. (p 45)
KrMS § 126 lg 3 p 6 eesmärk sarnaneb KarS § 831 eesmärgiga: vältida süüdlase või kolmanda isiku rikastumist kuriteo toimepanemise tagajärjel. Kui konfiskeerimisega jäetakse isik ilma kuriteoga omandatust, siis KrMS § 126 lg 3 p 6 alusel võetakse isikult ära võimalus saada kasu ehk kasutada ja edasi võõrandada sellist vara, mis õiguslikult talle ei kuulugi. Olukorras, kus kuriteo tõttu toimepanija või kolmanda isiku valdusse läinud asja omanik ei soovi seda tagasi, kuid nõuab toimepanijalt asja eest rahalist hüvitist, langeb aga ära ka rikastumine kuriteo toimepanemise tõttu. See tähendab muu hulgas seda, et kui süüdistatav hüvitab kannatanu soovil viimasele kaotsiläinud asja väärtuse ehk n-ö maksab asja kinni, pole selle asja andmine riigi omandisse üldjuhul enam kooskõlas KrMS § 126 lg 3 p 6 eesmärgiga. Olukorras, kus kannatanu nõuab talle kuuluva asja tagastamise asemel süüdistatavalt selle väärtuse hüvitamist, peaks ta üldjuhul loovutama asja omandi hüvitisnõude täitmise tingimusel süüdistatavale või isikule, kellele süüdistatav on asja üle andnud. (p-d 55-56)
ÄS § 181 lg 3 laieneb ka osaühingu sellistele tehingutele, mille teiseks pooleks pole juhatuse liige ise, vaid temaga samaväärse või suurel määral sarnase majandusliku huviga isik. Osaühingu ja tema ainuosaniku majanduslikud huvid on samaväärsed. (p 48)
ÄS § 181 lg-s 3 peetakse tehingu all silmas nii kohustus- kui ka käsutustehingut. Seega mõjutab ka ÄS § 181 lg-st 3 tuleneva esindusõiguse piirangu eiramine asjaõiguskokkuleppe kehtivust. (p 50)
Olukorras, kus asja väärtuse kompenseerimisele suunatud kahju hüvitamise nõude adressaat pole asja valdaja, ei too kahju hüvitamise nõude esitamine ega rahuldamine kaasa hageja omandiõiguse ega asja tegeliku valdaja vastu suunatud vindikatsiooninõude lõppemist. Seega ei võta ühelt isikult kaotsiläinud asja väärtuse hüvitamise nõudmine omanikult iseenesest õigust nõuda hiljem teiselt isikult asja tagastamist, ehkki selle tulemuseks võib olla alusetust rikastumisest tulenev kohustus kahjuhüvitis tagastada või kahjuhüvitisnõude rahuldanud kohtuotsuse teistmine. (p 53)
Osaühingu juhatuse liikme ametikohustuste kuritarvitamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude õiguslik alus on ÄS § 187 lg 2 esimene lause ja lepinguväliselt õigusvastaselt kahju tekitamise sätted sellise nõude puhul üldjuhul ei kohaldu. (p 58)
VÕS § 132 kohaldatakse ka loomade kaotsimineku, surma või kahjustamise korral. (p 62)
VÕS § 132 lg 1 kohaselt peab kahjuhüvitis olema nii suur, et kannatanul oleks kahju hüvitamise ajal võimalik soetada samaväärne asi. Kohtul tuleb kahjuhüvitise suurust kindlaks määrates lähtuda samaväärse asja soetamise kuludest võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Üksnes juhul, kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, tuleb VÕS § 132 lg 2 järgi hävinud või kaotsiläinud asja väärtus hüvitada. Samas on asja soetamise hind eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind. (p 63)
Kahjustatud asja tagasinõudmine ei võta kannatanult õigust nõuda kahjuhüvitist asja parandamise või väärtuse vähenemise eest (VÕS § 132 lg 3). Seejuures on asja VÕS § 132 lg 3 mõttes kahjustatud ka siis, kui ajal, mil omanik on valdusest ebaseaduslikult ilma jäetud, asja väärtus kasutamise või vananemise tõttu väheneb (p 71)
Kahju hüvitamine ei pruugi omandiõiguse rikkumise korral olla ainukene nõue, mille kahjustatud isik saab rikkuja vastu esitada. Teatud juhtudel võib alternatiivselt kõne alla tulla ka kannatanu alusetust rikastumisest tulenev nõue süüdistatava vastu (VÕS § 1037 lg-d 1-3). Pahauskselt rikkujalt, kes teadis oma õigustuse puudumisest või pidi sellest teadma, võib õigustatud isik lisaks saadu harilikule väärtusele VÕS § 1039 järgi nõuda ka rikkumisega saadud tulu väljaandmist. Rikkuja peab õigustatud isikule teatama, millist tulu ta rikkumisega saadust sai. Seega lasub tulu suuruse tõendamise koormus eelkõige pahausksel rikkujal. Kannatanu võib piirduda selliste asjaolude esitamisega, millest nähtuvalt sai süüdistatav tõenäoliselt tema õiguste rikkumisest tulu, kuid ta ei pea tõendama süüdistatava saadud tulu täpset suurust. (p 65)
Olukorras, kus tsiviilhagis kirjeldatud asjaoludel võib kõne alla tulla nii kahju hüvitamise nõue kui ka alusetust rikastumisest tulenev nõue, lasub kohtul üldjuhul KrMS § 381 lg-st 6, TsMS §-st 351 ja § 392 lg-st 1 tulenev kohustus selgitada, kas kannatanu tahab tugineda nendele asjaoludele, millega saab põhjendada kahjuhüvitisnõuet, või tugineb kannatanu alusetust rikastumisest tuleneva nõude eeldustele. Kohus peab kannatanule muu hulgas selgitama, mis asjaolud on üht või teist liiki nõude rahuldamise seisukohalt tähtsad. Sõltuvalt sellest, mis asjaoludele hageja tugineb, peab kohus süüdistatavale (või tsiviilkostjale) selgitama, mis asjaolusid on viimasel võimalik tõendada vastutusest vabanemiseks. Juhul kui maakohus on kvalifitseerimis- ja selgituskohustust rikkunud, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 ls 2), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses haginõude kohta ka uusi tõendeid. (p 66)
Kui ebaseaduslikus valduses olev asi on alles ja kahjustamata, siis ei ole omanikul kohtupraktika kohaselt üldjuhul asja ebaseadusliku valdaja vastu asja väärtuse hüvitamise nõuet. Kui asi on teise isiku ebaseaduslikus valduses, on esmane õiguskaitsevahend asja väljaandmise nõue AÕS § 80 lg 1 või VÕS § 108 lg 2 esimese lause alusel. Kui kohustus seisneb eseme tagastamises, võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu. Ilma täiendava tähtaja andmiseta võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust, samuti VÕS § 116 lg 2 p-des 1-4 nimetatud juhtudel või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik. Omaniku huvikaotus asja tagastamise vastu on õiguslikult arvestatav näiteks juhul, kui asi on oluliselt kahjustada saanud või amortiseerunud või kui omanik on seoses valduse kaotusega soetanud endale uue asja, kuna asi oli talle oluline. (p 70)
Kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka. (p 81)
|
1-17-11182/234
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
12.03.2021 |
|
Varem on Riigikohus märkinud, et KrMS § 310 lg-st 1 tulenevalt pole kohtul kriminaalmenetluses pädevust tsiviilhagi osas menetlust lõpetada ja et hagist loobumise tagajärjeks on selle rahuldamata jätmine (RKKKo nr 3-1-1-2-10, p 10, vt ka RKKKo nr 3-1-1-13-14, p 37). Nüüdseks on aga õiguslik olukord selles osas muutunud. 1. jaanuaril 2017 jõustunud KrMS § 381 lg 6 näeb otsesõnu ette, et kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilhagi menetlemisel lähtutakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatust. Kriminaalmenetluse seadustik sätestab õigusliku tagajärje - tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine - tsiviilhagi tagasivõtmisel (KrMS § 2962 lg 1 p 2), aga ei räägi kohtu pädevusest hagiavaldusest loobumise korral. Kuna tsiviilhagist loobumisel (TsMS § 429) ja tagasivõtmisel (TsMS § 424) on erinev tähendus ja tagajärg (vt ka RKKKo nr 3-1-1-13-14, p 37) ning kriminaalmenetluse seadustik hagist loobumise tagajärge ette ei näe, tuleb tsiviilhagist loobumise korral juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustikust. TsMS § 429 lg 1 esimese lause järgi võib hagist loobuda kuni selle kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Sama lõike teine lause sätestab, et kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. (p-d 42-44)
Süüdistus on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses, mitte aga süüdistuses (RKKKo nr 1-16-4665/257, p 10). (p 20)
Tahtluse tuvastamisel võib tugineda teoeelsele käitumisele (vt nt RKKKo nr 3-1-1-79-15, p 8). (p 20)
Katse lõpetamata või lõpetatuks lugemisel lähtutakse isiku ettekujutusest oma teost. Süüteokatse on lõpetamata, kui isik ei ole veel teinud kõike, mida ta vastavalt oma ettekujutusele teost peab vajalikuks süüteo lõpuleviimiseks (KarS § 41 lg 2). Sisuliselt on tegemist teo toimepanija otsustusega: „Ma võiksin süüteo küll lõpule viia, aga ma ei taha seda“. Ning süüteokatse on lõpetatud, kui isik vastavalt oma ettekujutusele teost on teinud kõik endast oleneva süüteo lõpuleviimiseks (KarS § 42 lg 2). Rääkimaks selles situatsioonis loobumisest peab isik langetama vabatahtliku otsuse: „Ma pean midagi tegema, et katkestada enda vallandatud kausaalahel ja hoida ära tagajärje saabumine“. (Vt RKKKo Riigikohtu nr 1-17-3858/68, p-d 10-12.) (p 24)
Süüst vabastava süüteokatsest loobumise eeldusena tuleb aga tuvastada seegi, et sellise otsuse loobumisteo kasuks langetas süüteo toimepanija vabatahtlikult, s.o tema tahtest sõltumatute asjaolude sunnita (KarS § 40 lg 3). Loobumisega näitab täideviija, et ta on n-ö naasnud õiguskuulekuse juurde, mistõttu tema karistamiseks katse staadiumisse jäänud süüteo eest puudub üld- ja eripreventiivne vajadus. Täideviija peab enda teoplaani realiseerimist jätkuvalt võimalikuks, kuid enda vaba otsuse ajel ei soovi ta seda enam saavutada. Seega on otsustava tähendusega, millised olid need domineerivad motiivid, mis toimepanija konkreetsel juhul loobumisele viisid. (p 27)
Vabatahtlikkust ei saa eitada pelgalt seetõttu, kui tõuge selleks pärineb väljastpoolt. Nii pole põhjust eitada süüteokatsest vabatahtlikku loobumist, kui teo toimepanija laseb end mõjutada kellegi palvetest, mille toimel ta jätab kaastunde või ka n-ö kaine kaalutluse tõttu (nt teadvustades endale võimalikku karistust) teo lõpuni viimata. Loobumise vabatahtlikkust ei välista ka näiteks häbitunne, kui see peaks tekkima kolmanda(te) osapool(t)e tegevuse, nt veenmise või ka juhuslikult teo täideviimisele pealesattumise tulemusena. Ka sellistel puhkudel saab rääkida autonoomsetest motiividest, millest johtuvalt ei soovi toimepanija enam tagajärje saabumist. Seetõttu sõltub hinnang süüteokatsest loobumise vabatahtlikkusele sellest, kas teo toimepanijal oli loobumisotsuse vastuvõtmise hetkel jätkuvalt kontroll ja otsustusvabadus enda käitumise üle, pidades samal ajal tagajärje saavutamist jätkuvalt võimalikuks. Seega ei ole väline mõjutus veel iseenesest midagi sellist, mille esinemisel tuleks kohe välistada loobumise vabatahtlikkus. (p 29)
Loobumine ei ole vabatahtlik juhul, kui isik on väliste tegurite toimel selleks sunnitud. Nii tuleb vabatahtlikkust eitada olukordades, kus isik peab küll võimalikuks tagajärje saavutamist, kuid ilmnenud ebasoodsad välised asjaolud mõjutavad tema senist teoplaani olulisel määral negatiivselt. Jutt on situatsioonidest, kus tagajärje saavutamine osutub uute väliste asjaolude tõttu esialgsega võrreldes oluliselt keerukamaks ja/või ohtlikumaks, nõudes muu hulgas senise teoplaani olulist muutmist. Vabatahtlikkusega pole tegemist ka siis, kui need välised asjaolud suurendavad oluliselt toimepanemisega kaasnevaid riske, muutes kuriteo selle toimepanija seisukohalt ebamõistlikumaks (nt rünnatav osutub arvatust tugevamaks), või tõstavad oluliselt vahelejäämise riskiastet (nt ohver hakkab karjuma). Samuti tuleb vabatahtlikku loobumist eitada, kui isik peab võimalikuks kolmanda(te) isiku(te) sekkumist, mis teeks tagajärje põhjustamise kas võimatuks või vähemalt oluliselt raskemaks. Autonoomse otsuse puudumisest tuleb rääkida ka siis, kui välised asjaolud „üllatavad“ täideviijat sel määral, et ta ei ole enam sisemiselt võimeline tegu toime panema. Loobumise vabatahtlikkus/mittevabatahtlikkus sõltub iga üksikjuhtumi asjaoludest ja sündmuste kulgu sekkunud väliste asjaolude mõjust toimepanijale. (p-d 30 ja 31)
Ei saa eeldada, et asja rikkumisega tekitatud kahju KarS § 203 lg 1 mõttes on sama suur nagu kahjuhüvitis, mille maksmise on kannatanu ja süüdistatav kompromissina asja rikkumise eest kokku leppinud. (p 35)
|
1-19-8007/33
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
13.10.2020 |
|
KarS § 40 lg-test 1 ja 2 nähtub, et kui isik loobub vabatahtlikult süüteokatsest ühel KarS §-des 41, 42 ja 43 sätestatud juhtudest, vabaneb ta süüst ning tema tegu kvalifitseeritakse tegelikkuses realiseerunud süüteokoosseisu järgi (vt RKKKo 1-17-3858/68, p 9). (p 12)
Kui kaebuses on sisuliselt esitatud tees süüteokatsest loobumise kohta, kuid kohus jätab kontrollimata KarS §-de 40-42 kohaldamise eeldused, on tegemist kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumisega, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes ning see toob kaasa otsuse tühistamise. (p-d 12 ja 13)
Kui kaebuses on sisuliselt esitatud tees süüteokatsest loobumise kohta, kuid kohus jätab kontrollimata KarS §-de 40-42 kohaldamise eeldused, on tegemist kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumisega, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes ning see toob kaasa otsuse tühistamise. (p-d 12 ja 13)
KrMS § 10 lg-te 3 ja 4 kohaselt ei ole lubatud tugineda tõlkimata heli- ja videosalvestise võõrkeelsele osale. (Vt ka RKKKo 4-19-2526/19, p 12.) (p 15)
|
1-19-2627/29
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
27.03.2020 |
|
Nõue, et narkojoobe tekitamiseks vajaliku puhta aine koguse tuvastamiseks on tingimata vaja teha ekspertiis, ei ole absoluutne. (p 22)
Riigikohtu praktikas (RKKKo 1-17-8179/92, p-d 13 ja 16; RKKKo 3-1-1-68-09, p 8.5; RKKKo 3-1-1-121-06, p 13; RKKKo 3-1-1-95-16, p 28) on ekspertiisi vältimatust eitatud eeskätt olukordades, kus narkootilist või psühhotroopset ainet kätte ei saadud või kus ekspertiisi tegemine oli muudest asjaoludest tulenevalt objektiivselt välistatud. (p-d 23 ja 24)
Olukorras, kus tellitud aine saabus Eestisse originaalpakendis, on võimalik teha tõsikindlaid järeldusi psühhotroopset ainet sisaldavate tablettide, sh selle toimeaine ning puhta koguse kohta ka vaid pakendile kantud teabele tuginevalt. Nimelt ei tule KrMS § 105 lg-t 2 tõlgendada selliselt, et menetlejal puudub kriminaalasjas vaieldamatult olulise tähtsusega küsimuse lahendamise viiside osas igasugune kaalutlusõigus. Siingi on mõne esitatud faktiväite kontrollimiseks ning vajadusel ekspertiisiga kummutamiseks vajalik põhjendatud kahtlus, s.t peavad esinema tõenduslikult tõsiselt võetavad viited, mis seaksid vaieldava tõendamiseseme asjaolu kahtluse alla (RKKKo 1-17-5760/47, p 11). Olukorras, kus puudub tõsiselt võetav kahtlus pakendil oleva informatsiooni tõepärasuses, ei ole puhta aine koguse tuvastamiseks ekspertiisi tegemine kohustuslik. (p-d 25 ja 26)
Kuigi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemise mõiste karistusõiguses on autonoomne, saab KarS § 184 lg 1 koosseisu objektiivseteks tunnusteks olevate osategude avatud loetelu sisustamisel lähtuda NPALS § 2 p-s 3 toodud definitsioonist (RKKKo 3-1-1-56-15, p 10). (p 33)
NPALS § 2 p 21 järgi on sissevedu aine tolliprotseduuri vabasse ringlusse lubamine ehk import või ainete toimetamine Euroopa Liidu liikmesriigist või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigist Eestisse. KarS § 184 lg 1 sisustamisel saab küll lähtuda eelviidatud definitsioonist, kuid silmas tuleb pidada, et nimetatud seadus reguleerib narkootiliste ja psühhotroopsete ainete lubatud käitlemise korda. Rangelt NPALS § 2 p-st 21 tulenevast sisseveo definitsioonist lähtudes tekiks kuriteokoosseisule vastava käitlemisteo lõpuleviimise määratlemisel põhjendamatu erisus sõltuvalt sellest, millisest riigist aine Eestisse toimetatakse. Kui aine toimetataks Eestisse Euroopa Liidu või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigist, oleks käitlemisteo lõpuleviimine seotud riigipiiri ületamisega ning liiduväliste riikide puhul tolliprotseduuri rakendamisega. Selline eristamine ei oleks ilmselgelt mõistlik. (p 34)
Seetõttu on Riigikohus ka väljaspool Euroopa tolliterritooriumi asuvast riigist Eestisse keelatud kauba (huuletubakas) tellimisega seonduvalt süüteo lõpuleviimise ja katse eristamisel rõhutanud, et lähtuda tuleb riigipiiri, mitte tollipiiri ületamisest. Keelatud kauba riiki toimetamise piirangute eesmärk (kaitstav õigushüve) pole riigi maksulaekumiste kaitse, vaid Eesti Vabariigis keelatud kauba käitlemise välistamine (RKKKo 3-1-1-73-16, p 8). Narkootilise ja psühhotroopse aine sisseveo kui käitlemisteo sisustamist sarnasel viisil toetab ka KarS § 392 kehtetuks tunnistamine 1. jaanuarist 2015. See karistusnorm nägi muu keelatud kauba hulgas ette ka vastutuse narkootiliste või psühhotroopsete ainete üle riigipiiri toimetamise eest. Seaduseelnõu seletuskirjas viidati, et suures koguses narkootilise või psühhotroopse aine üle piiri vedu on käsitatav aine käitlemisena ning KarS § 184, mis näeb ette vastutuse „ebaseadusliku käitlemise“ eest, hõlmab endas NPALS §-st 2 tulenevalt ka sisse- ja väljaveo (vt seletuskiri karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 554 SE (Riigikogu XII koosseis) juurde, lk 89). Seadusandja tahet lugeda KarS § 184 lg 1 kohaselt karistatavaks varem KarS § 392 järgi kvalifitseeritud narkootilise või psühhotroopse aine üle riigipiiri toimetamine on kinnitanud ka kohtupraktika (vt RKKKo 3-1-1-60-15, p 7.3). Samuti toetab sellist tõlgendust võrdlus KarS § 183 lg-ga 1, mis sätestab vastutuse aine väikeses koguses ebaseadusliku käitlemise eest, nimetades ühe karistatava osateona aine süstemaatiliselt üle riigipiiri toimetamise. (p 35)
Narkootilise või psühhotroopse aine ebaseaduslik sissevedu on lõpuleviidud Eesti Vabariigi territooriumile jõudmisega, st riigipiiri ületamisega, olenemata riigist, kust kaupa Eestisse toimetatakse. Ka juhul, kui Maksu- ja Tolliamet peab postisaadetise Eestisse jõudes kinni, on tegemist lõpuleviidud süüteoga. (p 36)
|
4-19-1178/20
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
21.10.2019 |
|
Katse on kõlbmatu, kui teo toimepanija kujutab endale faktiliste asjaolude väära hindamise tõttu ekslikult ette, et ta realiseerib süüteokoosseisu, ega saa aru, et süüteo lõpuleviimine on mingil põhjusel välistatud. (p 8)
KarS § 3 lg 5 sätestab, et kui isik paneb toime teo, mis vastab nii väärteo- kui ka kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Viidatud sätte järgi on välistatud kuriteo ja väärteo omavaheline ideaalkogum (vt RKKKo 4-16-6037/46, p 24). Kuriteo ja väärteo reaalkogumit tuleb aga menetleda eraldi. (p 10)
Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisisõnu on õiguslikus mõttes ühe teoga tegu siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. (RKKKo 3-1-1-56-15, p 9.) (p 11)
Juhtimisõiguseta (LS § 201 lg 1) ja liikluskindlustuseta mootorsõidukiga (LKindlS § 81) joobeseisundis (KarS § 424 lg 1) sõites liiklusnõuete rikkumisega kahju põhjustamine (LS § 223 lg 1) on vaadeldav ühe teona, mistõttu saab nende tegude puhul rääkida ka ideaalkogumist KarS § 3 lg 5 tähenduses (vt ka RKKKo 3-1-1-75-16, p 10). (p 12)
Juhtimisõiguseta (LS § 201 lg 1) ja liikluskindlustuseta mootorsõidukiga (LKindlS § 81) joobeseisundis (KarS § 424 lg 1) sõites liiklusnõuete rikkumisega kahju põhjustamine (LS § 223 lg 1) on vaadeldav ühe teona, mistõttu saab nende tegude puhul rääkida ka ideaalkogumist KarS § 3 lg 5 tähenduses (vt ka RKKKo 3-1-1-75-16, p 10). (p 12)
|
1-15-11032/308
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
13.05.2019 |
|
Kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu määrust on võimalik vaidlustada vaid KrMS 8. peatüki 5. jaos sätestatud uurimiskaebemenetluse korras (KrMS §-d 228–232), s.t kuni süüdistusakti koostamiseni. (p-d 20 ja 21)
Kuivõrd kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keeldu tuleb soovi korral vaidlustada uurimiskaebemenetluses, ei ole süstemaatilise tõlgendamise tulemusel põhjendatud hinnata selle tõkendi kohaldamise seaduslikkust veel teist korda kriminaalasja arutamisel kohtumenetluses. See tähendab, et olenemata sellest, kas elukohast lahkumise keeldu vaidlustati uurimiskaebemenetluses või mitte, ei ole kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu tõkendi õiguspärasust võimalik kohtumenetluses enam hinnata. (p-d 22 ja 24)
Kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu määrust on võimalik vaidlustada vaid KrMS 8. peatüki 5. jaos sätestatud uurimiskaebemenetluse korras (KrMS §-d 228–232), s.t kuni süüdistusakti koostamiseni. (p-d 20 ja 21)
Kuivõrd kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keeldu tuleb soovi korral vaidlustada uurimiskaebemenetluses, ei ole süstemaatilise tõlgendamise tulemusel põhjendatud hinnata selle tõkendi kohaldamise seaduslikkust veel teist korda kriminaalasja arutamisel kohtumenetluses. See tähendab, et olenemata sellest, kas elukohast lahkumise keeldu vaidlustati uurimiskaebemenetluses või mitte, ei ole kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu tõkendi õiguspärasust võimalik kohtumenetluses enam hinnata. (p-d 22 ja 24)
Tõkendi määruse vaidlustamisel tuleb hinnata selle kohaldamise põhjendatust määruse tegemise hetke seisuga ehk tuleb lähtuda neist asjaoludest, mis olid menetlejale teada tõkendi kohaldamise määruse tegemise ajal. (p 23)
NB! Seisukoha muutus!
Kelmuse üldkoosseisu ja arvutikelmuse puhul ei pea petmisteo toimepanija ning kasusaaja isik kokku langema ning ka kindlustuskelmuse puhul võib teo täideviijaks olla isik, kes ise ei ole kindlustushüvitise saaja (vt RKKKo 3-1-1-114-12, p 6; RKKKo 3-1-1-51-14, p 24 ja RKKKo 3-1-1-105-13, p 22.2). (p 27)
Erinevalt kelmuse üldkoosseisust, millega kaitstavaks õigushüveks on vara tervikuna, kaitseb soodustuskelmuse koosseis üksnes spetsiifilist liiki vara, s.o avalikke rahalisi ja muid majanduslikke vahendeid (vt RKKKo 3-1-1-96-16, p 9). Soodustuskelmus on teiste kelmuse koosseisudega sarnane ega nõua seega, et pettusliku teo toimepanija ja tegelik kasusaaja oleksid üks ja sama isik. (p 29)
Kriminaalkolleegiumi kogu koosseis muudab 25. novembri 2016. a otsuse asjas nr 3-1-1-96-16 p-s 10 märgitud seisukohta ning leiab, et soodustuskelmus ei ole erilise isikutunnusega koosseis KarS § 24 lg 1 mõttes. Soodustuskelmuse esimese teoalternatiivi ehk pettuse teel soodustuse saamise kuriteokoosseisu sedastamiseks on vajalik tuvastada esmalt pettuslik tegu, mille tulemusena satub teine isik eksimusse ja teeb varakäsutuse, ning teiseks seeläbi soodustuse saamine majandustegevuses osaleva isiku poolt. (p 31)
Soodustuskelmuse katse alguseks on toetuse taotluse esitamine kui esimene petmistegu ning kuritegu on lõpule viidud alles toetuse väljamaksmisega taotlejale (vt nt RKKKo 3-1-1-54-15). (p 40)
Kui kohus tuvastab, et soodustuskelmuse on toime pannud kaastäideviijatena mitu süüdistatavat, vastutab igaüks ka teiste poolt faktiliselt toimepandu, mitte ainult enda poolt tehtu eest. See tähendab, et ka aegumistähtaja algust ei tule arvestada mitte iga isiku enda viimasest teopanusest, vaid kaastäideviija viimasest teost, mis oli suunatud kuriteokoosseisu täitmisele. (p 45)
Ainuüksi asjaolu, et kuritegelike plaanidega isikul on eesmärk saada võimalikult suurt varalist kasu, ei ole piisav sedastamaks isiku poolt toime pandud kõikide tegude osas ühtset tahtlust ühe jätkuva teo mõttes. (p 37)
Süüteo aegumise üle otsustamisel tuleb kohaldada isikule kõige soodsamat aegumise regulatsiooni alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni (vt RKKKo 1-17-4243/30, p 11). (p 43)
Kui kohus tuvastab, et soodustuskelmuse on toime pannud kaastäideviijatena mitu süüdistatavat, vastutab igaüks ka teiste poolt faktiliselt toimepandu, mitte ainult enda poolt tehtu eest. See tähendab, et ka aegumistähtaja algust ei tule arvestada mitte iga isiku enda viimasest teopanusest, vaid kaastäideviija viimasest teost, mis oli suunatud kuriteokoosseisu täitmisele. (p 45)
Soodustuskelmuse katse alguseks on toetuse taotluse esitamine kui esimene petmistegu ning kuritegu on lõpule viidud alles toetuse väljamaksmisega taotlejale (vt nt RKKKo 3-1-1-54-15). (p 40)
|
1-17-3858/68
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
05.10.2018 |
|
Üldjuhul on karistusõigusliku vastutuse eelduseks süüteo jõudmine katsestaadiumisse, kusjuures isiku tegu kvalifitseeritakse selle süüteokoosseisu järgi, mille realiseerimisele oli tema tahtlus suunatud. Süüteokatse on KarS § 25 lg 1 kohaselt tahtlik tegu, mis on suunatud süüteo toimepanemisele, ja tulenevalt sama paragrahvi lõikest 2 algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. (p 9)
KarS § 40 lg-test 1 ja 2 nähtub, et kui isik loobub vabatahtlikult süüteokatsest ühel KarS §-des 41, 42 ja 43 sätestatud juhtudest, vabaneb ta süüst ning tema tegu kvalifitseeritakse tegelikkuses realiseerunud süüteokoosseisu järgi. Sellise regulatsiooniga on loodud õigushüvedele täiendav kaitse, s.o teo toimepanijale antakse lisamotiiv loobuda tagajärje põhjustamisest ning tema käitumine kvalifitseeritakse (eeskätt eripreventiivsetel kaalutlustel) leebemat karistust ette nägeva süüteokoosseisu järgi. KarS § 40 lg 3 sätestab, et loobumisest saab rääkida vaid juhul, kui vastavalt isiku ettekujutusele enda teost võib teo tagajärg küll saabuda, kuid ta otsustab süüteo lõpuleviimisest loobuda ilma tema tahtest sõltumatute asjaolude sunnita, s.t loobumistegu peab olema vabatahtlik. (p 9)
Tulenevalt KarS § 41 lg-st 2 ja § 42 lg-st 2 lähtutakse katse lõpetamata või lõpetatuks lugemisel isiku ettekujutusest oma teost. Süüteokatse on lõpetamata, kui isik ei ole veel teinud kõike, mida ta vastavalt oma ettekujutusele teost peab vajalikuks süüteo lõpuleviimiseks (KarS § 41 lg 2). Sisuliselt on tegemist teo toimepanija otsustusega: „Ma võiksin süüteo küll lõpule viia, aga ma ei taha seda“. Ning süüteokatse on lõpetatud, kui isik vastavalt oma ettekujutusele teost on teinud kõik endast oleneva süüteo lõpuleviimiseks (KarS § 41 lg 2). Rääkimaks selles situatsioonis loobumisest peab isik langetama vabatahtliku otsuse: „Ma pean midagi tegema, et katkestada enda poolt vallandatud kausaalahel ja hoida ära tagajärje saabumine“. (p 11)
Kas on tegemist lõpetatud või lõpetamata süüteokatsega, selleks tuleb lähtuda toimepanija ettekujutusest enda teost ehk teoplaanist. Üldjuhul tuleb isiku ettekujutus teost kõnealuses tähenduses teha kindlaks teo toimepanemise hetkega ning katse tuleb lugeda lõpetatuks, kui isik on sooritanud viimase (ka esialgu teoplaanis olemata) teo, mida ta peab vajalikuks oma eesmärgi saavutamiseks. Seega peab isik otsustama juba tehtu piisavuse üle. Kui isik leiab, et ta on teinud piisavalt palju, et tagajärg iseseisvalt, ilma täiendavate lisategudeta saabuks, on katse lõpetatud. Kuid, kui isik arvab, et tema poolt seni tehtu ei ole piisav, on tegemist lõpetamata katsega. Olukorras, kus isikul ei ole kindlat arusaama tagajärje saabumisest, on tegemist lõpetatud katsega sh ka juhud, kus isik tegutseb kaudse tahtlusega ja on tagajärje saabumise suhtes ükskõikne. (p 12)
Kõigil juhtudel ei saa piiritleda lõpetatud ja lõpetamata katset vaid hetkega, mil pannakse toime viimane osategu konkreetse täideviimisteo raames. Kolleegiumi hinnangul tuleb jaatada võimalust, kus isiku ettekujutust tema teost kujundavad ka need asjaolud, mis ilmnevad mõne aja möödudes pärast tahtlikult toimepandud täideviimistegu s.t lõpetamata ja lõpetatud katse eristamisel pole määrav ainuüksi isiku esialgne teoplaan ning tema ettekujutus sellest täideviimisteo hetkel, vaid seda mõjutab ka täideviimisteo järel avalduv tegelikkus. (p 13)
|
1-17-1629/44
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
11.06.2018 |
|
KarS § 1432 on koosseisutunnustelt osaliselt võrreldav KarS §-ga 143 („Suguühtele või muule sugulise iseloomuga teole sundimine“), kuna mõlemas normis sisaldub koosseisupärase teona kannatanu sõltuvuse ärakasutamine. Sõltuvuse kui KarS § 143 koosseisutunnuse kohta on Riigikohus märkinud muu hulgas: „Erinevalt vägistamise koosseisust, kus kannatanu vastanduv tahe murtakse, teeb suguühtele sundimise puhul otsuse suguühtesse astumiseks näiliselt kannatanu ise. Selline otsus ei ole aga õiguslikult relevantne põhjusel, et tema tahe on sõltuvussuhte tõttu allutatud süüdistatavale. [---] KarS § 143 järgi suguühtele sundimise koosseisu jaoks keskse tähtsusega sõltuvussuhet ei saa sisustada ainuüksi õigusel põhineva suhtena, kus süüdlasel on kannatanu suhtes mingi seaduslik võim. [---] Võimalus teist isikut mõjutada ja seega ka sõltuvussuhe võib aga tekkida samuti õiguslikult reguleerimata suhtluses. [---] Sõltuvussuhtest KarS § 143 koosseisu mõttes saab süüdistatava ja kannatanu õiguslikult reguleerimata suhtluses rääkida siiski üksnes juhul, kui kannatanu on süüdistatava psühhosotsiaalsele võimule allutatuna sellises seisundis, milles tal on enda seksuaalkäitumise kohta iseseisvate otsustuste tegemine oluliselt raskendatud. [---] Igal juhul peab sõltuvussuhte näol olema tegemist millegi enamaga kui pelgalt isikliku autoriteediga. Selle üle otsustamiseks tuleb vastata küsimusele, kas kannatanu positsioon oli faktiliselt süüdistatava poolt mõjutatav sel määral, et kannatanult võib tema olukorda silmas pidades eeldada, et ta kaalutletult süüdistatava tahtele alistub. [---] [S]uguühtele sundimise koosseisu realiseerimiseks ei piisa üksnes eelkirjeldatule vastava sõltuvussuhte tuvastamisest, vaid tuvastada tuleb ka see, et süüdistatav on kannatanuga suguühtesse astunud just oma võimupositsiooni ära kasutades. [---] Seega ei kvalifitseeru suguühtele sundimiseks selline iseenesest võimupositsioonil oleva süüdistatava poolt endast sõltuva kannatanuga suguühendusse astumine, kus süüdistatav ei kasuta oma võimu ja üleolekut kannatanu suhtes äratuntavalt vahendina suguühteni jõudmiseks [---].“ (Vt RKKKo 3-1-1-109-10, p-d 15-17.) Eeltoodu alusel tuleb ka KarS § 1432 puhul sõltuvussuhte ja selle ärakasutamise tuvastamiseks hinnata esiteks seda, kas süüdistatava ja kannatanu vahel esines koosseisurelevantne sõltuvussuhe, aga seejärel otsustada ka selle üle, kas süüdistatav kasutas sõltuvussuhet äratuntavalt enda huvides ära. (p-d 37-38)
KrMS § 233 lg 1 järgi saab kohus kriminaalasja lühimenetluses lahendada kriminaaltoimiku materjali põhjal ilma tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata. See tähendab, et kriminaalasja arutamisel lühimenetluse vormis ei saa kohtumenetluses enam lisatõendeid esitada, välja arvatud KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks. (Vt nt RKKKo 3-1-1-67-16, p 15.) Erandina võib siiski lühimenetluses kohtulikul uurimisel süüdistatav taotleda KrMS § 237 lg 5 esimese lause alusel enda ülekuulamist. Sama sätte teise lause kohaselt järgitakse süüdistatava ülekuulamisel lühimenetluses KrMS §-s 293 sätestatut, mis tähendab, et lühimenetluses tuleb samamoodi kui üldmenetluses juhinduda süüdistatava ülekuulamisel KrMS §-st 2862 ja §-dest 288-2891 (KrMS § 293 lg 1). Eeskätt järeldub sellest, et süüdistatav kuulatakse üle ristküsitluse vormis (KrMS § 288), mis võib vajadusel tuua kaasa tema kohtus antavate ütluste usaldusväärsuse kontrollimise (KrMS § 289) ja seepärast võimaluse, et süüdistatav tunnistatakse ebausaldusväärseks tõendiallikaks ning tema ütlused jäetakse täielikult või osaliselt kriminaalasja lahendamiseks lubatavate tõendite hulgast välja. (Vt ka RKKKo 3-1-1-98-13, p 13 ja RKKKo 3-1-1-131-13, p-d 11-14.) (p-d 8-9)
Nii nagu üldmenetluses, on ka lühimenetluses süüdistatava ristküsitlemise korral tema kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ütluste usaldusväärsuse kontrolliks lubatav üksnes KrMS § 289 lg 1 järgi kohtumenetluse poole taotluse alusel, kui kohtus antud ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega ja ütluste avaldamine teenib eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki (vt mutatis mutandis RKKKo 3-1-1-62-07, p 12.1). Seetõttu saab kohus lühimenetluses süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamisel tugineda vastuolule tema kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste vahel üksnes juhul, kui kohtueelses menetluses antud ütlused on ristküsitlusel avaldatud KrMS § 289 lg 1 kohaselt. (p10)
Riigikohus on märkinud, et isiku süüditunnistamiseks vägistamises KarS § 141 järgi ei piisa üksnes abitusseisundi nentimisest, vaid ära tuleb näidata, milles see seisund väljendus ja et süüdlane kasutas tahtlikult seda seisundit oma eesmärgi saavutamiseks. Abitus peab takistama kannatanul vastupanu osutamist ning soodustama või üldse võimaldama süüdlasel oma plaani (sugulise iseloomuga teo) elluviimist. Teisisõnu peab teo toimepanija tahtlikult ära kasutama kannatanu seisundit, mis võimaldab või lihtsustab tema tegu, et ületada nii kannatanu tahtevastasus. Seepärast peab ka süüdistuses ja kohtuotsuses olema näidatud, millistele faktilistele asjaoludele tuginedes leitakse, et kannatanu oli abitusseisundis ja sugulise iseloomuga tegu leidis aset tema tahte vastaselt. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-48-11, p 8.1.) (p 18)
Abitusseisund tähendab KarS § 141 mõttes seda, et kannatanu on objektiivselt olukorras, kus ta ei ole võimeline osutama vastupanu või toimunust aru saama. Kannatanu vastupanuvõimetuse ehk kaitsetuse puhul saab kannatanu aru, mis temaga toimub ja sellest, et ta ei suuda midagi olulist enda kaitseks ette võtta. Kaitsetuse all mõeldakse olukorda, kus kannatanu ei suuda vastupanu osutada või loobub sellest objektiivselt esineva füüsilise allajäämuse või psüühilise takistuse (nt hirmu) tõttu. Seejuures ei ole nõutav igasuguste kaitsmisvõimaluste puudumine. Piisab sellest, et väliste, objektiivse vaatleja jaoks nähtavate asjaolude tõttu on kannatanu vastupanu lootusetu ning kolmandatelt isikutelt pole võimalik abi saada. Sellise olukorra ärakasutamine, kus kannatanu ei ole võimeline vastupanu osutama, tähendab seda, et süüdlane saab kannatanu seisundist aru ja selle tõttu osutub süüdlasel objektiivselt võimalikuks või vähemalt on kergendatud kannatanu kaasamine tema tahte vastasele sugulise iseloomuga teole. (Vt viidatud otsuse p 9.1 ja RKKKo 3-1-1-25-07, p 13.) (p 19)
Kokkuvõtlikult loetakse kannatanu kaitsetuseks seda, kui kannatanu vastupanu teo toimepanijale on objektiivselt lootusetu ja kannatanu saab sellest nii ka aru ning teo toimepanija kasutab kaitsetust teadlikult ära sugulise iseloomuga teo toimepanemiseks. Kaitsetusest saab järelikult rääkida üksnes olukorras, kus kannatanu on kaitsetuna teo toimepanija täieliku ja takistamatu mõjuvõimu all. Seisukoht, et kannatanul ei pea puuduma igasugused kaitsmisvõimalused, tähendab seda, et kannatanult ei nõuta objektiivselt lootusetus olukorras kõikide kaitsmisvõimaluste ammendamist. Seega ei pea kaitsetuse kui vastupanuvõimetuse tuvastamiseks kannatanu olema teo toimepanija vastu kasutanud lõpuni aktiivset vastupanu, kui see on objektiivselt mõttetu (näiteks seisab kannatanu silmitsi mitme endast tugevama ründajaga kõrvalises kohas, kus abi kutsumine osutub tarbetuks). Kaitsetuse üle otsustamisel on oluline arvestada näiteks sündmuse kestuse ja selle asetleidmise kohaga, abi kättesaadavusega ning kannatanu vanuse ja tema füüsilise ning psüühilise seisundiga. (p 20)
Vägistamise katse algab KarS § 25 lg 2 ja § 141 lg 1 kohaselt hetkest, mil isik alustab vastavalt oma teoplaanile vägistamise kui liitkoosseisu mitmest osateost ühte, mis reegeljuhtumil on sundimistegu (kas vägivalla tarvitamine või vastupanu- või arusaamisvõimetuse ärakasutamine). Vägistamise katse subjektiivse koosseisu täidetuks lugemiseks peab teo toimepanijal esinema tahtlus koosseisu kõigi objektiivsete tunnuste suhtes (vt nt RKKKo 3-1-1-26-12, p 13). Abitusseisundi puhul tähendab see, et teo toimepanija tahtlus peab olema suunatud kannatanu seisundi ärakasutamisele, mis soodustab või üldse võimaldab süüdlasel oma plaani (sugulise iseloomuga teo) elluviimist. (p 35)
Kohtupraktika kohaselt tekib arusaam isiku süüst KarS § 56 lg 1 esimese lause tähenduses eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus nii teo toimepanija isikust kui ka tema teost. Kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine nimetatud küsimuse lahendamisel, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. (Vt RKKKo 3-1-1-70-16, p 11.) (p 26)
Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. (Vt nt RKKKo 3-1-1-6-17, p 9.) Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-113-12, p 9.1). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt RKKKo 3-1-1-52-13, p 19). (p 28)
Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. (Vt nt RKKKo 3-1-1-6-17, p 9.) Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-113-12, p 9.1). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt RKKKo 3-1-1-52-13, p 19). (p 28)
Vägistamise katse algab KarS § 25 lg 2 ja § 141 lg 1 kohaselt hetkest, mil isik alustab vastavalt oma teoplaanile vägistamise kui liitkoosseisu mitmest osateost ühte, mis reegeljuhtumil on sundimistegu (kas vägivalla tarvitamine või vastupanu- või arusaamisvõimetuse ärakasutamine). (p 35)
KrMS § 233 lg 1 kohaselt saab kriminaalasja lahendamisel lühimenetluses tugineda üksnes kriminaaltoimiku materjalidele. Kuigi lühimenetluse kohaldamise peamisteks eesmärkideks on kriminaalmenetluse kiirus ja ökonoomsus, ei tohi nende eesmärkide saavutamise nimel teha mööndusi isiku süüküsimuse lahendamise põhjendatuses ega seaduslikkuses. Maakohus saab lühimenetluses teha KrMS § 238 lg 1 p-s 4 sätestatud kohtuotsuse vaid juhul, kui kriminaaltoimikus on kajastatud küllaldaselt informatsiooni asja lahendamiseks. (Vt nt RKKKo 1-15-10967/38, p 22.) (p 39)
KrMS § 306 lg 1 p-st 3 lähtudes ei piirdu kohtu pädevus süüdistatava teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistussättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Olukorras, kus kohtu hinnangul ei kohaldu säte, millele süüdistusaktis on tuginetud, peab kriminaalasja lahendav kohus kontrollima, kas isiku käitumine võib vastata mõnele muule karistusseadustiku eriosas sätestatud kuriteokoosseisule. (Vt nt RKKKo 3-1-1-54-16, p 24 koos viidetega.) Samas on oluline pidada ka silmas, et KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Seega saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. (Vt nt RKKKo 1-15-10119/80, p 22.) (p-d 33-34)
|
4-17-3766/25
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
05.03.2018 |
|
AÜS §-s 262 sätestatud süüteokoosseisu subjekti kirjeldav termin „tööandja“ pole määratlemata õigusmõiste, mida saaks konkreetse kaasuse tehiolusid arvesse võttes vabalt sisustada. Tööandja on TLS § 1 lg-s 1 nimetatud isik, kes võib olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. Osutatud normis määratletakse tööandjat kui isikut, kelle heaks teeb teine füüsiline isik töölepingu alusel tööd ja kes on kohustatud maksma töötajale töö tegemise eest tasu. Kui menetlusalune isik ei ole tööõigussuhte pooleks, s.o tööandjaks osutatud sätte mõttes, vaid esindab juhatuse liikmena tööandjat, siis ametiühingute seaduse tähenduses on tegemist erinevate õigussubjektidega, keda samastada ei saa ega tohi. Sellises olukorras ei ole menetlusalune isik AÜS §-s 262 sätestatud väärteokoosseisu subjekt ja ta ei saa erilise isikutunnuse puudumise tõttu selle süüteokoosseisu tunnuste realiseerimise eest vastutada. Kuigi KarS § 26 lg 1 kohaselt võiks kirjeldatud olukorras tekkida küsimus toimepanijate vastutusest kõlbmatu süüteokatse eest, välistab selle võimaluse põhimõte, mille järgi on väärteokatse karistatav üksnes karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud juhtudel (KarS § 251). Ametiühingute seaduses vastutust väärteokatse eest ette ei nähta. (p 16)
Ametiühingu valitud esindaja tegevuse takistamise eest karistusõiguslikku vastutust sätestav väärteokoosseis (AÜS § 262) on normitehniliselt ebaõnnestunud. KarS § 14 lg-s 1 väljendatud spetsiaalsuspõhimõtte kohaselt vastutab juriidiline isik vaid siis, kui see on ette nähtud karistusseadustiku eriosas või muu seaduse vastavas paragrahvis. AÜS § 262 on formuleeritud ühelõikelisena ja selles ei sisaldu viidet juriidilise isiku vastutusele. Järelikult saab osutatud sätte järgi vastutada üksnes füüsiline isik. Kuna aga selle väärteokoosseisu subjektiks olev füüsiline isik peab vastama erilise isikutunnusega isiku määratlusele, s.t ta peab olema tööandja, ja vastutust väärteokatse eest sätestatud ei ole, ei saa AÜS § 262 järgi kaasnevast väärteovastutusest kõneleda juhtudel, mil AÜS § 20 lg 1 p 5 nõudeid rikutakse juriidilise isiku huvides ja/või isiku poolt, kellel selline eriline isikutunnus puudub. Kirjeldatud lünka ei saa kõrvaldada seaduse tõlgendamise teel, vaid kõnealuse olukorra muutmine eeldab seadusandja aktiivset sekkumist. (p 17)
Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kas kaitsja ühe tööühiku hind on mõistliku suurusega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2017. a otsus nr 1-15-9051/62, p 38 ja 15. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-90-16, p 16). (p 20)
Süüteokoosseisus kirjeldatud tegevuse eest vastutab üldjuhul iga isik, kes nii käitub, arvestades KarS §-s 24 viidatud erandeid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-84-16, p 40). Öeldu tähendab, et kui karistusseadustiku eriosas või muus seaduses kirjeldatakse süüteokoosseisu tunnusena toimepanija erilisi isikuomadusi, eesmärke või motiive, tuleb tegevusdelikti puhul täideviija karistusõigusliku vastutuse vältimatu eeldusena kindlaks teha vastava isikutunnuse olemasolu. (p 14)
|
1-15-10119/80
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.11.2017 |
|
Riigikohtu praktikas on järjekindlalt väljendatud seisukohta, et ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. (Vt nt RKKKo 3-1-1-6-16, p 31.) (p 27)
KarS §-st 63 tulenevalt loetakse sama süüteokoosseisu korduvat täitmist ühe süüteo toimepanemiseks (vt nt RKEKo 3-1-1-106-12, p 23). Mitme süüteo toimepanemisena käsitatakse üksnes olukordi, kus isik on toime pannud ühe või mitu tegu, mis vastavad eri süüteokoosseisudele (vt nt RKKKo 3-1-1-80-11, p 11 koos viitega). (p 28)
KarS § 114 lg 1 p-d 1–8, mille realiseerituse korral ei ole alust rääkida mitte enam tapmisest, vaid juba mõrvast, on jaotatavad kahel alusel:
a) lähtuvalt teoobjektist, mille puhul on tegemist sisuliselt rünnatava õigushüve kvantitatiivse küljega, siia alla kuuluvad p 3 (kahe või enama isiku suhtes) ja p 4 (vähemalt teist korda);
b) lähtuvalt konkreetselt vaatluse all oleva tapmisteo toimepanemise viisist või motiivist, siia alla kuuluvad kõik ülejäänud punktid: julm või piinav viis (p 1), üldohtlik viis (p 2), seoses röövimisega või omakasu motiivil (p 5), teise süüteo varjamise või selle toimepanemise hõlbustamise eesmärgil (p 6), kättemaksuks ametialase tegevuse eest (p 7) ning lõhkeseadeldise või lõhkeaine kasutamisega (p 8). (p 32)
NB! Seisukoha muutus!
Juhtudel, mil vastupidiselt teo toimepanija(te) soovile saabub kahe või enama inimese surma asemel üksnes ühe kannatanu surm, tuleb selline tegu kvalifitseerida kahe või enama inimese tapmise, s.o mõrva katsena KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p 3 järgi. Teisisõnu saab KarS § 114 lg 1 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse külje lõpuleviimisest rääkida alles siis, kui ka tegelikkuses on saabunud kahe inimese surm, ning sellise tagajärje puudumise korral saab rääkida vaid mõrvakatsest kõnealuse punkti tähenduses. Seega hõlmab kahe või enama inimese tapmise katse KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p 3 järgi enda alla ebaõigussisult mitte üksnes kahe või enama inimese tapmisele suunatud tegu, mis ei vii kummagi kannatanu surmani, vaid ka sellist käitumist, millega kaasneb ühe kannatanu surm. (p 33)
Kahe inimese tapmisele suunatud teo korral, mille puhul saabub üksnes ühe kannatanu surm, neeldub lõpule viidud tapmine (KarS § 113 lg 1) kui realiseerunud osategu katsestaadiumi jäänud põhiteos, s.o kahe inimese tapmise katses (KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p 3). Vaatluse all oleva teo kvalifitseerimine eraldivõetult ühe inimese tapmisena (KarS § 113 lg 1 järgi) ja samal ajal ka kahe inimese tapmise katsena (KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p 3 järgi) ei ole korrektne, kuna lõpule viidud tapmine (selle ebaõigussisu) oleks sel juhul hõlmatud üheaegselt nii KarS § 113 lg-ga 1 kui ka KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p-ga 3. (p 34)
Eelnev puudutab kuriteo õiguslikku kvalifikatsiooni juhul, kui tegemist on mõrvaga seetõttu, et tapmistegu on suunatud vähemalt kahe inimese vastu ning puuduvad muud mõrvale viitavad tunnused. Erinev on olukord aga siis, kui kahe inimese tapmisele suunatud teo puhul saabub üksnes ühe kannatanu surm, kuid lõpule viidud tapmine vastab eraldivõetuna lisaks ka mõnele KarS § 114 lg 1 p-des 1, 2 ja 5–8 nimetatud tapmise kvalifitseerivale tunnusele. Sellisel juhul tuleb kõnealune tegu kvalifitseerida lõpule viidud mõrvana KarS § 114 lg 1 p 3 ja vastava tapmisteo viisi või motiivi iseloomustava muu punkti järgi. Kolleegium jääb varasemas kohtupraktikas väljendatud seisukoha juurde, et sellises olukorras ei moodusta mõrvakatse lõpule viidud mõrvaga kogumit, vaid see neeldub lõpule viidud mõrvas, ja puudub vajadus viidata täiendavalt KarS § 25 lg-le 2, kuigi üks tapmistest jäi katsestaadiumi (RKKKo 3-1-1-36-09, p 13.3). (p 35)
KarS § 58 punkti 1 kohaselt on karistust raskendavad asjaolud omakasu või muu madal motiiv. Säte sisaldab seega avatud loetelu, mis tuleb kohtupraktikas sisustada. Kolleegium leiab, et karistust raskendava asjaoluna peab kuriteo toimepanemise motiivi käsitamine madalana kätkema endas igal üksikjuhul selle motiivi erilist hukkamõistetavust. Teomotiivi lugemine madalaks ei saa oleneda üksnes sellest, kas see on nii-öelda üldinimlikult hukkamõistetav. Kohtu antav hinnang, kas kuritegu on toime pandud madalal motiivil või mitte, sõltub konkreetse teo toimepanemise asjaoludest, arvestades kuriteo eripära. Lisaks tuleb tähele panna, et kuriteo toimepanemine madalal motiivil eeldab KarS § 16 lg 2 kohaselt tahtluse vormina kavatsetust, mis tähendab süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise eesmärgiks seadmist, st mingi taotletav eesmärk ongi isiku liikumapanevaks jõuks (vt RKKKo 3-1-1-141-04, p 10.2). (p 38)
Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et õigustatud subjektiks kassatsioonimenetluse kulude riigi kanda jäämise korral on süüdistatav, kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik, kelle huvides menetluskulu kanti ja seda sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti tema või mõne muu isiku arvel (vt nt RKKKo 3-1-1-54-16, p 36). See tähendab, et süüdistatava valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstav tasu tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel välja mõista riigilt süüdistatava kasuks. (p 42)
Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt neeldub aga osavõtutegu karistusõiguslikust subsidiaarsuse põhimõttest lähtudes täideviimisteos (vt nt RKKKo 3-1-1-22-11, p 14). (p 29)
KrMS § 268 lg 1 sätestab, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Seega saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid (vt nt RKKKo 3-1-1-59-16, p 21.) Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole aga prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta (vt nt RKKKo 3-1-1-12-16, p 10.). (p 22) Süüdistuses sisalduva teokirjelduse põhjal kuriteo kvalifikatsiooni muutmine on võimalik ka apellatsioonimenetluses (vt ka RKKKo 3-1-1-46-08, p 36), kui seda on taotletud. (p 24)
Toimepanija tahtlus süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastavate faktiliste asjaolude suhtes tuleb tuvastada rangelt teo toimepanemise hetkeseisuga (vt nt RKKKo 3-1-1-111-16, p 11). Seega pärast koosseisupärase teo toimepanemist tekkinud psüühiline suhtumine pole vaadeldav tahtlusena selle teo toimepanemiseks (vt RKKKo 3-1-1-34-12, p 12.2). (p 13)
KarS § 114 lg 1 p 1 järgi karistatakse tapmise eest, kui see on toime pandud piinaval või julmal viisil. Julm viis tapmise kvalifitseeriva koosseisutunnusena peab väljenduma tapmisteos ja avalduma järelikult enne surma kaasa toonud teo lõpuleviimist. Teisisõnu saab tapmisena julmal viisil olla käsitatav üksnes selline tegu, millel on seos kannatanu surma kui KarS §-s 114 sätestatud koosseisupärase tagajärje põhjustanud teoga. Kuigi tapmisele järgnevas surnukeha põletamises, tükeldamises või muul viisil rüvetamises võib väljenduda teo toimepanija eriliselt kalestunud meelelaad vms, puudub neil tegudel vahetu seos kannatanu surma põhjustamisega. Seepärast ei saa julma teoviisi sisustada tegudega, mis järgnevad juba lõpuleviidud tapmisteole ega iseloomusta seda. KarS § 114 kaitseb õigushüvena inimese elu, mis tähendab, et kõnealuses sättes nimetatud tunnustel toime pandud tapmisteod peavad olema suunatud just selle õigushüve ründamisele. Mistahes hilisemad käitumisaktid laibaga pärast inimese tapmist ei saa kaitstavat õigushüve enam rünnata. (p 12)
Julmus on normatiivne koosseisutunnus, mis väljendub tapmisteo välises pildis ehk selle teo objektiivses avaldumises. Kolleegium jääb senises kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha juurde, et julm teoviis avaldub tapmise kvalifitseeriva koosseisutunnusena põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu ja inimkeha suhtes. Julma viisina on käsitatud näiteks kannatanule põhjendamatult jõhkrate ja moonutavate vigastuste tekitamist (vt RKKKo 3-1-1-1-15, p 8.3; RKKKo 3-1-1-114-06, p 8.3). Öeldu ei tähenda aga, et julm viis mõrvakoosseisu teomodaliteedina saaks avalduda üksnes vahetult kannatanu suhtes toimepandus (nt kannatanu rohkearvuline löömine kirvega), vaid see võib kolleegiumi hinnangul tapmise teopilti arvestades väljenduda ka muudes välistes asjaoludes (nt ohvri tapmine veebipõhise otseülekande käigus). Tähtis on sel juhul tuvastada, et tapmine on toime pandud olustikus, milles avaldub selle teo eriline jõhkrus ja äärmine hoolimatus kannatanu elu suhtes. Teoviisi julmusel peab ka niisugustel juhtudel olema vahetu seos tapmisteoga. (p-d 16–17)
Piinav teoviis on nii nagu julm teoviis normatiivne koosseisutunnus, mis iseloomustab tapmistegu, kuid erinevalt julmast viisist on piinav viis seostatav üksnes ja vahetult tapetuga ning tema surmaeelsete üleelamistega. Piinav teoviis väljendub tapetule (kannatanule) elupuhuselt suurte või kauakestvate füüsiliste või ka vaimsete kannatuste tekitamises (vt RKKKo 3-1-1-31-97). Tapmine on piinaval viisil toime pandud ennekõike siis, kui kannatanule on tapmisteoga põhjustatud enne tema surma suurt valu (nt ohvri elusalt põletamine) või muid vaevusi, mis võivad väljenduda nii füüsilistes üleelamistes (nt näljutamine) kui ka psüühilistes kannatustes (nt isiku silmitsi seadmine vääramatult saabuva surmaga ning tapmisteoga meelega viivitamine lootusetustunde võimendamiseks jne). Seega tuleb tapmisteo piinava viisi puhul iga kord tuvastada, kas see tekitas kannatanule suuri või kauakestvaid surmaeelseid kannatusi (vt ka RKKKo 3-1-1-114-06, p 8.1). (p 18)
Tapmistegu võib olla ühtaegu nii piinav kui ka julm, kuna see võib põhjustada kannatanule suurt füüsilist või psüühilist valu ja samal ajal välist teopilti arvestades olla eriliselt jõhker. Ka varasemas kohtupraktikas on mõnedel juhtudel loetud tapmistegu samaaegselt nii piinaval kui ka julmal viisil toimepanduks, näiteks ohvri elusast peast põletamine (vt RKKKo 3-1-1-31-97), mitmekümnekordsete noahaavade tekitamine elupuhuselt (vt RKKKo 3-1-1-125-96), mitmekordsed rusika- ja jalalöögid elutähtsatesse kehapiirkondadesse (vt RKKKo 3-1-1-106-97) ning korduvad kirvelöögid (vt RKKKo 3-1-1-1-15). Seega võivad piinav ja julm viis väljenduda ühes ja samas tapmisteos, kuid neid tapmise teoviise ei saa samastada ja tuleb igal üksikjuhtumil eraldi tuvastada ning põhjendada. (p 19)
Ei ole välistatud, et piinaval ja/või julmal viisil toime pandud tapmisena võivad olla muu hulgas käsitatavad ka juhtumid, kus vanem näeb vahetult pealt enda lapse tapmist või vastupidi ja ka teo toimepanijal on tahtlus panna tapmine toime lähedase juuresolekul. See sõltub aga igal üksikjuhul kuriteo toimepanemise asjaoludest ja tuleb kohtul faktiliste asjaolude põhjal kindlaks teha. Et tapmist lähedase juuresolekul käsitada piinaval viisil toimepanduna, peab kohus muu hulgas tuvastama, kas lähedase juuresolek põhjustas tapetule märkimisväärseid surmaeelseid üleelamisi ja kannatusi. Samuti ei piisa tapmisteo käsitamiseks julmal viisil toime pandud tapmisena pelgalt sellest, et tapmine pandi toime lähedase juuresolekul. Nii ei ole põhjust rääkida julmast tapmisteost näiteks juhul, kui selle tunnistajaks olev lähedane on ohvriga vaenulikes suhetes või suhtub mõnel muul põhjusel tapmisteo toimepanekusse ükskõikselt. Seega taandub küsimus paljuski sellele, kas tapetu ja tapmisteo tunnistajaks oleva isiku vahel eksisteerib emotsionaalne lähedussuhe, mis teo toimepanemise välist jõhkrust arusaadavalt võimendab ja mida teo toimepanija seejuures teadlikult ära kasutab. (p 20)
|
1-17-4600/24
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
25.10.2017 |
|
Narkootilise aine tellimine posti teel on käsitletav käitlemisena NPALS § 2 p 3 mõttes (p 29).
Olukorras, kus narkootiline aine tellitakse posti teel, kuid võetakse postiasutuse või tolli poolt ära, mistõttu tellitud narkootiline aine ei jõua tellijani, ei saa rääkida lõpuleviidud teost, vaid tegemist on narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise katsega (p 28).
|
3-1-1-111-16
|
Riigikohus |
09.02.2017 |
|
Subjektiivse külje tuvastamisse peavad olema kaasatud kõik kriminaalasja menetlemisel tuvastatud asjasse puutuvad asjaolud (vt ka RKKKo 3-1-1-142-05, p 21), mitte ainult teo toimepanemisega tegelikkuses saabunud tagajärg. (p 10)
KarS § 25 lg-test 1 ja 2 tulenevalt saab isikut süüteokatse eest karistada vaid juhul, kui tal on süüteo toimepanemise ning ta on selle tahtluse realiseerimist vahetult ka alustanud. Samuti iseloomustab tagajärjedeliktide puhul katsetegu see, et isiku poolt soovitud koosseisupärane tagajärg tegelikkuses ei saabu. Süüteokatse koosseisu tuvastamist alustatakse just viimasena nimetatust johtuvalt süüteokoosseisu subjektiivse külje kindlakstegemisest, kuivõrd süüteokoosseisu objektiivsesse külge kuuluv koosseisupärane tagajärg, mida toimepanijale omistada, lihtsalt puudub. (p 8)
KarS § 121 lg 2 p-des 1–3 on sätestatud kehalise väärkohtlemise enamohtlik koosseis, milles sisalduvate tunnuste tuvastamine isiku käitumises eeldab kohtu kontrolli, kas süüdistuses kirjeldatud teo asjaolud vastavad kõnealuse kuriteokoosseisu tunnustele. Selleks, et omistada süüdistatavale KarS § 121 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist, peab kohus lisaks kehalise väärkohtlemise põhikoosseisu (KarS § 121 lg 1) tunnustele tuvastama ka vähemalt ühe nimetatud koosseisu kvalifitseerivatest tunnustest (KarS § 121 lg 2 p-d 1-3). (p 16)
Kohtupraktikas on peetud tahtluse tuvastamist võimalikuks ka üksnes välise teopildi alusel (vt nt RKKKo 3-1-1-46-15, p 9 ja RKKKo 3-1-1-102-16, p 17). Välisele teopildile saab eluohtliku tervisekahjustuse tahtluse tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustada võivast teost (nt korduvad löögid pähe); aga ka ühekordse teo ohtlikkuse (nt noalöök elutähtsasse kehapiirkonda) korral. Nimetatud juhtudel võib süüdistataval olla juba üldise elukogemuse põhjal alust pidada võimalikuks, et tema vallandatud kausaalahela katkematu kulgemine võib päädida raske tervisekahjustuse koosseisupärase tagajärjega (nt ohuga elule). (p 13)
Isiku teotahtlus tuleb tuvastada rangelt teo toimepanemise hetke seisuga (vt nt RKKKo 3-1-1-34-12, p 12.2). Ehkki isiku teojärgne käitumine võib teatud juhtudel tõepoolest anda teavet ka süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta (vt nt RKKKo 3-1-1-79-15, p 8), on see eeskätt siiski abipakkuv kriteerium, mis aitab tahtlust siduda isiku suhtumisega teosse ja tagajärge vahetult teo toimepanemise ajal (vt ka RKKKo 3-1-1-142-05, p 20). (p 11)
Kohtupraktikas on peetud tahtluse tuvastamist võimalikuks ka üksnes välise teopildi alusel (vt nt RKKKo 3-1-1-46-15, p 9 ja RKKKo 3-1-1-102-16, p 17). Välisele teopildile saab eluohtliku tervisekahjustuse tahtluse tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustada võivast teost (nt korduvad löögid pähe); aga ka ühekordse teo ohtlikkuse (nt noalöök elutähtsasse kehapiirkonda) korral. Nimetatud juhtudel võib süüdistataval olla juba üldise elukogemuse põhjal alust pidada võimalikuks, et tema vallandatud kausaalahela katkematu kulgemine võib päädida raske tervisekahjustuse koosseisupärase tagajärjega (nt ohuga elule). (p 13)
|
3-1-1-53-16
|
Riigikohus |
15.06.2016 |
|
Ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et järgitud on selle kogumisele seadusega seatud nõudeid ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu (n-ö juhuleid) vastab KrMS § 110 lg 1 tunnustele. Seejuures peab kohus ka uue kriminaalasja raames ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio-põhimõtte järgimist (RKKKo 3-1-1-10-11, p 19 ja 3-1-1-14-14, p 801). (p 14)
VTMS § 32 lg 2 kohaselt võib kriminaalmenetluses jälitustoiminguga kogutud teavet väärteomenetluses tõendina kasutada vaid asjas, milles on kriminaalmenetlus lõpetatud. Kui jälitustoimingu protokoll on koostatud teise kriminaalasja menetluse raames, välistab juba see asjaolu kõnealuse menetlusdokumendi tõendina kasutamise hilisemas teist isikut puudutavas väärteomenetluses. VTMS § 32 lg 2 alusel jälitustoimingu protokolli tõendikogumist väljajätmisest ei saa aga veel iseenesest järeldada, et kriminaalmenetluses eirati jälitustoimingu tegemisel KrMS § 1261 lg 4 nõudeid. (p 16)
Kui maakohus on kohtuliku arutamise käigus küll jälitustoimingu seaduslikkust kontrollinud ja põhjendanud otsuses ultima ratio-põhimõtte kontrolli tulemust, kuid ei ole võtnud väärteoasja materjali juurde jälitustoimingu aluseks olnud lubasid ega ka põhjendatud, miks neis dokumentides sisalduvat teavet menetlusosalistele tervikuna avaldada ei saa, siis on jälitustoimingu seaduslikkuse hindamisel rikutud otsuse põhjendamise nõudeid. See on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 18)
Väärteokatse on KarS § 251 järgi karistatav üksnes karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud juhtudel. Kui KarS § 325 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärtegu pandi toime enne 1. jaanuari 2015, kuid süüdlase tegu jäi katsestaadiumi, siis on KarS § 251 näol tegemist tagasiulatuvat jõudu omava seadusega, mis välistab teo karistatavuse KarS § 5 lg 2 kohaselt, kuna KarS § 325 lg 1 väärteokatse eest vastutust ette ei näe. (p-d 9-10)
Väärteokatse on KarS § 251 järgi karistatav üksnes karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud juhtudel. Kui KarS § 325 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärtegu pandi toime enne 1. jaanuari 2015, kuid süüdlase tegu jäi katsestaadiumi, siis on KarS § 251 näol tegemist tagasiulatuvat jõudu omava seadusega, mis välistab teo karistatavuse KarS § 5 lg 2 kohaselt, kuna KarS § 325 lg 1 väärteokatse eest vastutust ette ei näe. (p-d 9-10)
KarS § 325 kujutab endast formaalset teodelikti, mille objektiivsed tunnused seisnevad kinnipidamiskohas keelatud aine või eseme üleandmises kinnipeetavale, arestialusele või vahistatule. Kui on tuvastatud, et menetlusalune isik andis kinnipeetavale üle esemed, mis on vanglas keelatud, ja nende esemete üleandmise ning leidmise vahel on selge ajaline ja ruumiline erinevus, tuleb sellist käitumist käsitada lõpuleviidud teona, millega täideti KarS § 325 dispositsiooni objektiivsed tunnused. (p 11)
VTMS § 32 lg 2 kohaselt võib kriminaalmenetluses jälitustoiminguga kogutud teavet väärteomenetluses tõendina kasutada vaid asjas, milles on kriminaalmenetlus lõpetatud. Kui jälitustoimingu protokoll on koostatud teise kriminaalasja menetluse raames, välistab juba see asjaolu kõnealuse menetlusdokumendi tõendina kasutamise hilisemas teist isikut puudutavas väärteomenetluses. VTMS § 32 lg 2 alusel jälitustoimingu protokolli tõendikogumist väljajätmisest ei saa aga veel iseenesest järeldada, et kriminaalmenetluses eirati jälitustoimingu tegemisel KrMS § 1261 lg 4 nõudeid. (p 16)
VTMS § 32 lg 2 kohaselt võib kriminaalmenetluses jälitustoiminguga kogutud teavet väärteomenetluses tõendina kasutada vaid asjas, milles on kriminaalmenetlus lõpetatud. Kui jälitustoimingu protokoll on koostatud teise kriminaalasja menetluse raames, välistab juba see asjaolu kõnealuse menetlusdokumendi tõendina kasutamise hilisemas teist isikut puudutavas väärteomenetluses. VTMS § 32 lg 2 alusel jälitustoimingu protokolli tõendikogumist väljajätmisest ei saa aga veel iseenesest järeldada, et kriminaalmenetluses eirati jälitustoimingu tegemisel KrMS § 1261 lg 4 nõudeid. (p 16)
VTMS § 99 lg 8 alusel saab tunnistaja varem antud ütlusi avaldada vaid siis, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (RKKKo 3-1-1-74-07, p 5.1). Arusaam, justkui võiks kohus suulise menetluse korral tõendite vahetust kohtulikust uurimisest otstarbekuse kaalutlusel loobuda ja tugineda selle asemel väärteoasja toimikus olevatele tõenditele, tähendaks irdumist VTMS § 123 lg-s 2 kajastatud nõudest arutada väärteoasja täies ulatuses. Tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine, kui selleks puudus VTMS § 99 lg-s 8 märgitud alus, ja neile ütlustele otsuse järelduste rajamine kujutab seetõttu endast VTMS § 123 lg 2 nõuete eiramist, millega on muu hulgas rikutud ka menetlusaluse isiku õigust tunnistajaid vahetult küsitleda. Neid eksimusi tuleb käsitada väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p-d 19-21)
VTMS § 99 lg 8 alusel saab tunnistaja varem antud ütlusi avaldada vaid siis, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (RKKKo 3-1-1-74-07, p 5.1). Arusaam, justkui võiks kohus suulise menetluse korral tõendite vahetust kohtulikust uurimisest otstarbekuse kaalutlusel loobuda ja tugineda selle asemel väärteoasja toimikus olevatele tõenditele, tähendaks irdumist VTMS § 123 lg-s 2 kajastatud nõudest arutada väärteoasja täies ulatuses. Tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine, kui selleks puudus VTMS § 99 lg-s 8 märgitud alus, ja neile ütlustele otsuse järelduste rajamine kujutab seetõttu endast VTMS § 123 lg 2 nõuete eiramist, millega on muu hulgas rikutud ka menetlusaluse isiku õigust tunnistajaid vahetult küsitleda. Neid eksimusi tuleb käsitada väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p-d 19-21)
Kui maakohus on kohtuliku arutamise käigus küll jälitustoimingu seaduslikkust kontrollinud ja põhjendanud otsuses ultima ratio-põhimõtte kontrolli tulemust, kuid ei ole võtnud väärteoasja materjali juurde jälitustoimingu aluseks olnud lubasid ega ka põhjendatud, miks neis dokumentides sisalduvat teavet menetlusosalistele tervikuna avaldada ei saa, siis on jälitustoimingu seaduslikkuse hindamisel rikutud otsuse põhjendamise nõudeid. See on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 18)
VTMS § 99 lg 8 alusel saab tunnistaja varem antud ütlusi avaldada vaid siis, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (RKKKo 3-1-1-74-07, p 5.1). Arusaam, justkui võiks kohus suulise menetluse korral tõendite vahetust kohtulikust uurimisest otstarbekuse kaalutlusel loobuda ja tugineda selle asemel väärteoasja toimikus olevatele tõenditele, tähendaks irdumist VTMS § 123 lg-s 2 kajastatud nõudest arutada väärteoasja täies ulatuses. Tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine, kui selleks puudus VTMS § 99 lg-s 8 märgitud alus, ja neile ütlustele otsuse järelduste rajamine kujutab seetõttu endast VTMS § 123 lg 2 nõuete eiramist, millega on muu hulgas rikutud ka menetlusaluse isiku õigust tunnistajaid vahetult küsitleda. Neid eksimusi tuleb käsitada väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p-d 19-21)
Väärteomenetluse seadustik ei sätesta kriminaalmenetluse seadustikuga võrreldes erisusi menetluskulude hüvitamise taotluse esitamise tähtaja ega selle menetlemise käigu kohta. VTMS § 2 ja § 38 lg 1 kohaselt tuleb selles küsimuses kohaldada kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 189 lg 2 ning § 306 lg 1 p 14 järgi tuleb taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (vt nt RKKKo 3-1-1-90-12, p 10). Riigikohtul puudub menetluslik alus lahendada maakohtu asemel hilinenult esitatud menetluskulude hüvitamise taotlust ja selline taotlus tuleb jätta kassatsioonimenetluses läbi vaatamata. (p 24)
KarS § 325 kujutab endast formaalset teodelikti, mille objektiivsed tunnused seisnevad kinnipidamiskohas keelatud aine või eseme üleandmises kinnipeetavale, arestialusele või vahistatule. Kui on tuvastatud, et menetlusalune isik andis kinnipeetavale üle esemed, mis on vanglas keelatud, ja nende esemete üleandmise ning leidmise vahel on selge ajaline ja ruumiline erinevus, tuleb sellist käitumist käsitada lõpuleviidud teona, millega täideti KarS § 325 dispositsiooni objektiivsed tunnused. (p 11)
|