https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-22-5408/64 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 01.03.2024

Katse alguse kohta vt nt RKKKo nr 1-20-3487/398, p 50. (p 11)

Liitkoosseisude puhul eeldab katse algus lisaks ühe osateo vahetule alustamisele tavaliselt sedagi, et täideviija teoplaan näeks esimese osateoga alustamise järel ette kogu kuriteokoosseisu peatset realiseerimist. Liitkoosseisu moodustavate osategude vahele ei saa jääda ajaliselt suurt vahemikku ja (veel) mitmeid täiendavaid tegusid, mis eelneksid kogu koosseisu realiseerimisele. (p-d 12-13)

Juba alaealisele seksuaalvahekorra eest tasu lubamine või pakkumine võib olla käsitatav kuriteokatset tähistava koosseisuteona, kuid seda vaid juhul, kui täideviija teoplaani kohaselt järgneks sellele ajalis-ruumiliselt seotuna suguühtesse astumise või muu sugulise iseloomuga teoga alustamine. (p 14)


1-22-1425/82 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 02.06.2023

KarS § 141 lg 2 p 7 järgi on karistatav inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumine, kasutades ära tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. Seejuures peab kannatanu selline seisund olema tekitatud süüdistatava poolt ja narkootilise või psühhotroopse aine abil. Tegemist on abitusseisundi ärakasutamise spetsiifilise viisiga. (p 26)

Abitusseisund tähendab KarS § 141 mõttes seda, et kannatanu on objektiivselt olukorras, kus ta ei ole võimeline osutama vastupanu või toimunust aru saama. Varasemas praktikas on selgitatud, et selline abitusseisund võib muu hulgas tuleneda kannatanu terviseseisundist – nt on ta liikumisvõimetu, teadvusetu, tugeva uinuti mõju all, alkoholijoobes vms (RKKKo nr 3-1-1-111-10, p 8.3). Kannatanu abitusseisund võib olla tingitud ka tal esinevast narkootilisest joobest ja väljenduda ühtaegu nii arusaamis- kui ka vastupanuvõimetuses. Seejuures tuleb arvesse võtta, millist narkootilist või psühhotroopset ainet tarvitati (manustati), milline on selle aine n-ö tavapärane toime ja mil moel see konkreetse kannatanu arusaamis- ja vastupanuvõimet mõjutada võis. (p 27)


KrMS § 60 lg-d 1 ja 3 näevad ette kohtu õiguse tugineda tõendatuks tunnistatud asjaolude kõrval ka üldtuntud asjaoludele. Üldtuntuks saab kohus tunnistada sellised faktilised asjaolud, mille kohta on arusaamisega ja kogenud inimestel üldjuhul olemas teadmine või mille kohta on võimalik üldsusele ligipääsetavatest ja usaldusväärsetest allikatest ilma eriteadmisi kasutamata ja ilma raskusteta kindlat teavet saada (RKKKo nr 3-1-1-28-12, p 8.2). Teatud juhtudel võib ka uimastava toimega ainete mõju lugeda üldtuntuks. (p 30)


Asjaolu, et isikut pole alust süüdi tunnistada lõpuleviidud süüteo toimepanemises, ei tähenda Riigikohtu kestva praktika kohaselt seda, et süüdistatav tuleb tingimata õigeks mõista. Nimelt tuleneb KarS § 25 lg-test 1 ja 2, et karistusseaduse järgi ei ole karistatav mitte üksnes süüteo lõpuleviimine, vaid ka selle vahetu alustamine, s.o süüteokatse. Seega tuleb enne õigeksmõistva otsuse tegemist kontrollida, kas isikule süüksarvatav tegu pole karistatav süüteokatsena (vt nt RKKKo nr 3-1-1-107-13, p 9). Üks süüteokatse alaliik on kõlbmatu katse (vt ka RKKKo nr 3-1-1-111-10, p-d 9–9.2). Kõlbmatust süüteokatsest (KarS § 26 lg 1) saab kõneleda olukorras, kus teo toimepanija kujutab endale faktiliste asjaolude väära hindamise tõttu ekslikult ette, et realiseerib süüteokoosseisu, ega saa aru, et süüteo lõpuleviimine on mingil põhjusel välistatud. (p 33)


DNA-ekspertiisi maksumus kujuneb ekspertiisi käigus uuritud ekspertiisiobjektide arvu ja kohtuekspertiisiseaduse §-s 273 sätestatud ühe ekspertiisiobjekti ekspertiisi hinna korrutisena. Seejuures tuleb ekspertiisobjektide arvu all mõista eksperdile ekspertiisi tegemiseks üle antud objektide, mitte ekspertiisi käigus tekitatud reaktsioonide arvu. Ekspertiisina käsitatav ja tasustatav on ka esmaekspertiisi tulemuste alusel tõepärasuhete arvutamine. (p-d 36 ja 39)


KrMS § 171 lg 1 kohaselt ei arvata tähtaja hulka tundi ega päeva, millest loetakse tähtaja algust. (p 22)

1-21-6698/50 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 16.03.2023

Asjatundja pädevuse tuvastamine eeldab, et tuleb kindlaks teha asjatundja erialane kompetents ja hinnata, kas see on piisav, osalemaks menetlustoimingus või andmaks konkreetses kriminaalasjas vajaminevaid eriteadmistel põhinevaid selgitusi. Isiku asjatundjana kaasamiseks või ärakuulamiseks pole küllaldane see, et ta tegutseb küll mingis erivaldkonnas, kuid tema teadmised ei aita kaasa menetlustoimingu eesmärgile või tõendamiseseme asjaolude paremale mõistmisele. (p 16)

Asjatundja menetlustoimingusse kaasamise eesmärk on esmajoones menetlustoimingu igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse tagamine, et eriteadmistele toetudes oleks võimalik sedastada nt isiku surma saabumist, avastada kuriteojälgi ning koguda või talletada proove või jälgi ekspertiisi või uuringu tegemiseks. Kriminaalmenetluse seadustikus ei nähta seejuures ette võimalust, et asjatundja saaks koostada tema osavõtul sedastatud leidude ja nende põhjal tehtud järelduste kohta eraldi kirjaliku dokumendi. Küll peab menetleja tema avaldused fikseerima menetlustoimingu protokollis (KrMS § 1091 lg 2 ls 3). Sama moodi ei sätesta seadus asjatundja eriteadmiste kirjaliku vormistamise võimalust ka siis, kui asjatundjat soovitakse üle kuulata KrMS § 1091 lg 3 p 2 alusel. Viimati osutatud normi kohaselt võib asjatundjana üle kuulata muu hulgas niisuguse eriteadmistega isiku, kellel pole selle kriminaalasja menetlusega olnud varem mingisugust kokkupuudet. Niisuguses olukorras saab asjatundja anda eeskätt üldist laadi ütlusi, selgitades sel moel mõnda spetsiifilist valdkonda, mis on puutumuses lahendatava kriminaalasjaga. Erinevalt asjatundja osavõtul tehtavatest menetlustoimingutest pole seadusandja kindlaks määranud nende asjaolude ringi, mille kohta ta saab KrMS § 1091 lg 3 p 2 alusel ütlusi anda. (p 17)

KrMS § 1091 lg 3 p 2 alusel üle kuulatava asjatundja eriteadmistest lähtuvad ütlused võimaldavad küll kohtul paremini mõista mingi spetsiifilise valdkonna toimimist, kuid pelgalt asjatundja ütlustele toetudes ei saa tuvastada mõnda tõendamiseseme asjaolu. Kui asjatundja siiski võib teada mõnda tõendamiseseme asjaolu, tuleb ta üle kuulata tunnistajana (KrMS § 1091 lg 5). Ekspertiis korraldatakse seevastu just siis, kui ilmneb, et mõne tõendamiseseme asjaolu kindlakstegemiseks on tarvis rakendada mitteõiguslikke eriteadmisi (KrMS § 95 lg 1 ja § 105 lg 1). Seega ei teki asjatundja ütlustest uut iseseisvat tõendit, vaid sellel tõendiliigil saab olla üksnes tõendamiseseme asjaolusid (või menetlustoimingu käiku) selgitav tähendus. Kuivõrd kooskõlas KrMS § 63 lg-ga 1 on tõendiks vaid asjatundja ütlused, eristab kriminaalmenetluses asjatundja rolli eksperdi omast seegi, et tema eriteadmistele tuginevaid selgitusi ei fikseerita ega esitata kirjalikul kujul ekspertiisiaktile sarnanevas dokumendis. Ka asjatundja ning eksperdi õiguste ja kohustuste maht on erinev (nt ei nähta menetlusseaduses otsesõnu ette asjatundja õigust tutvuda kriminaalasja materjaliga ning küsida uuringuteks selgitusi). (p 18)


Asjatundja ega ka mitte eksperdi pädevusse ei kuulu ütluste tõepärasuse hindamine ning üksnes kohus saab võtta seisukoha ütluste andja usaldusväärsuse kohta tõendeid nende kogumis hinnates. Sama moodi pole asjatundjal ega eksperdil võimalik anda õiguslikku hinnangut mõne süüteokoosseisu tunnuse (nt KarS §-s 1432 sätestatud sõltuvussuhte) olemasolu või puudumise kohta, kuna ka selle küsimuse hindamine on asja lahendava kohtukoosseisu pädevuses. (p 24)

Olukord, kus kohus põhistab kannatanu kohtus antud ütluste usaldusväärsust asjatundja niisuguste seletustega, mille raames hindas asjatundja kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi, on vastuolus üldiste loogikareeglitega, sest hinnatud ütluste puhul on siis tegemist täiesti erinevate uurimisobjektidega. (p 25)


Kõlbmatu kuriteokatse eraldi kvalifitseerimine pole vajalik, kui tuvastatakse, et süüdistatava tegevuses ilmnevad ka sama lõpule viidud süüteo tunnused. Veel vähem on niisugusel juhul põhjendatud see, et kõlbmatu süüteokatse eest mõistetakse süüdistatavale eraldi karistus. (p 30)

4-19-1178/20 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 21.10.2019

Katse on kõlbmatu, kui teo toimepanija kujutab endale faktiliste asjaolude väära hindamise tõttu ekslikult ette, et ta realiseerib süüteokoosseisu, ega saa aru, et süüteo lõpuleviimine on mingil põhjusel välistatud. (p 8)


KarS § 3 lg 5 sätestab, et kui isik paneb toime teo, mis vastab nii väärteo- kui ka kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Viidatud sätte järgi on välistatud kuriteo ja väärteo omavaheline ideaalkogum (vt RKKKo 4-16-6037/46, p 24). Kuriteo ja väärteo reaalkogumit tuleb aga menetleda eraldi. (p 10)

Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisisõnu on õiguslikus mõttes ühe teoga tegu siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. (RKKKo 3-1-1-56-15, p 9.) (p 11)

Juhtimisõiguseta (LS § 201 lg 1) ja liikluskindlustuseta mootorsõidukiga (LKindlS § 81) joobeseisundis (KarS § 424 lg 1) sõites liiklusnõuete rikkumisega kahju põhjustamine (LS § 223 lg 1) on vaadeldav ühe teona, mistõttu saab nende tegude puhul rääkida ka ideaalkogumist KarS § 3 lg 5 tähenduses (vt ka RKKKo 3-1-1-75-16, p 10). (p 12)


Juhtimisõiguseta (LS § 201 lg 1) ja liikluskindlustuseta mootorsõidukiga (LKindlS § 81) joobeseisundis (KarS § 424 lg 1) sõites liiklusnõuete rikkumisega kahju põhjustamine (LS § 223 lg 1) on vaadeldav ühe teona, mistõttu saab nende tegude puhul rääkida ka ideaalkogumist KarS § 3 lg 5 tähenduses (vt ka RKKKo 3-1-1-75-16, p 10). (p 12)

4-17-3766/25 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 05.03.2018

AÜS §-s 262 sätestatud süüteokoosseisu subjekti kirjeldav termin „tööandja“ pole määratlemata õigusmõiste, mida saaks konkreetse kaasuse tehiolusid arvesse võttes vabalt sisustada. Tööandja on TLS § 1 lg-s 1 nimetatud isik, kes võib olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. Osutatud normis määratletakse tööandjat kui isikut, kelle heaks teeb teine füüsiline isik töölepingu alusel tööd ja kes on kohustatud maksma töötajale töö tegemise eest tasu. Kui menetlusalune isik ei ole tööõigussuhte pooleks, s.o tööandjaks osutatud sätte mõttes, vaid esindab juhatuse liikmena tööandjat, siis ametiühingute seaduse tähenduses on tegemist erinevate õigussubjektidega, keda samastada ei saa ega tohi. Sellises olukorras ei ole menetlusalune isik AÜS §-s 262 sätestatud väärteokoosseisu subjekt ja ta ei saa erilise isikutunnuse puudumise tõttu selle süüteokoosseisu tunnuste realiseerimise eest vastutada. Kuigi KarS § 26 lg 1 kohaselt võiks kirjeldatud olukorras tekkida küsimus toimepanijate vastutusest kõlbmatu süüteokatse eest, välistab selle võimaluse põhimõte, mille järgi on väärteokatse karistatav üksnes karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud juhtudel (KarS § 251). Ametiühingute seaduses vastutust väärteokatse eest ette ei nähta. (p 16)


Ametiühingu valitud esindaja tegevuse takistamise eest karistusõiguslikku vastutust sätestav väärteokoosseis (AÜS § 262) on normitehniliselt ebaõnnestunud. KarS § 14 lg-s 1 väljendatud spetsiaalsuspõhimõtte kohaselt vastutab juriidiline isik vaid siis, kui see on ette nähtud karistusseadustiku eriosas või muu seaduse vastavas paragrahvis. AÜS § 262 on formuleeritud ühelõikelisena ja selles ei sisaldu viidet juriidilise isiku vastutusele. Järelikult saab osutatud sätte järgi vastutada üksnes füüsiline isik. Kuna aga selle väärteokoosseisu subjektiks olev füüsiline isik peab vastama erilise isikutunnusega isiku määratlusele, s.t ta peab olema tööandja, ja vastutust väärteokatse eest sätestatud ei ole, ei saa AÜS § 262 järgi kaasnevast väärteovastutusest kõneleda juhtudel, mil AÜS § 20 lg 1 p 5 nõudeid rikutakse juriidilise isiku huvides ja/või isiku poolt, kellel selline eriline isikutunnus puudub. Kirjeldatud lünka ei saa kõrvaldada seaduse tõlgendamise teel, vaid kõnealuse olukorra muutmine eeldab seadusandja aktiivset sekkumist. (p 17)


Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kas kaitsja ühe tööühiku hind on mõistliku suurusega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2017. a otsus nr 1-15-9051/62, p 38 ja 15. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-90-16, p 16). (p 20)


Süüteokoosseisus kirjeldatud tegevuse eest vastutab üldjuhul iga isik, kes nii käitub, arvestades KarS §-s 24 viidatud erandeid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-84-16, p 40). Öeldu tähendab, et kui karistusseadustiku eriosas või muus seaduses kirjeldatakse süüteokoosseisu tunnusena toimepanija erilisi isikuomadusi, eesmärke või motiive, tuleb tegevusdelikti puhul täideviija karistusõigusliku vastutuse vältimatu eeldusena kindlaks teha vastava isikutunnuse olemasolu. (p 14)

3-1-1-41-14 PDF Riigikohus 01.10.2014

Kuriteo kvalifitseerimine kõlbmatu katsena ei tingi süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamist, kui puuduvad KarS § 26 lg-s 2 sätestatud alused.


Tuvastades mõne süüteokoosseisu objektiivse tunnuse puudumise, peab kohus oma algatusel seejärel kontrollima, kas süüdistatava käitumine on kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena. KarS § 25 lg 1 sätestab, et süüteokatse on tahtlik tegu, mis on suunatud süüteo toimepanemisele. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Süüteokatse koosseisu tuvastamist alustatakse süüteokoosseisu subjektiivse külje kindlakstegemisest. Vastutus süüteokatse eest eeldab, et isiku tegu vastab kõigile süüteokoosseisu subjektiivsetele tunnustele. Süüteokatse objektiivne külg eeldab, et isik oleks vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustanud süüteo toimepanemist (KarS § 25 lg 2) (vt RKKKo 3-1-1-55-09, p-d 21 ja 24).


Üks süüteokatse alaliik on kõlbmatu katse. KarS § 26 lg 1 järgi on süüteokatse kõlbmatu, kui seda ei saa süüteo eseme või subjekti, samuti süüteo toimepanemise vahendi või viisi kõlbmatuse tõttu lõpule viia. Seega saab kõlbmatust süüteokatsest kõneleda olukorras, kus teo toimepanija kujutab endale faktiliste asjaolude väära hindamise tõttu ekslikult ette, et realiseerib süüteokoosseisu, ega saa aru, et süüteo lõpuleviimine on mingil põhjusel välistatud (vt RKKKo 3-1-1-107-13, p 9).

Kui süüdistatava tahtlus on suunatud KarS §-ga 157 kaitstava õigushüve ründamisele, kuid süüteo esemeks oleva teabe eelneva avalikuks saamise tõttu ei ole kuriteo lõpuleviimine võimalik, saab sellist käitumist käsitada süüteo kõlbmatu katsena KarS § 157 ja § 25 lg 2 ning § 26 lg 1 mõttes.

Kuriteo kvalifitseerimine kõlbmatu katsena ei tingi süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamist, kui puuduvad KarS § 26 lg-s 2 sätestatud alused.


KarS § 157 kohaselt on süüdlase karistusõigusliku vastutuse eelduseks asjaolu, et teise isiku eraelu puudutav teave peab olema talle teatavaks saanud just kutse- või ametitegevuses ja ametiseisundit kasutamata poleks see teave olnud kättesaadav (vt RKKKo 3-1-1-81-08, p 14.2). Seega on KarS § 157 objektiivsetest tunnustest hõlmatud üksnes sellise kutse- või ametitegevuses teatavaks saanud teise isiku tervist, eraelu või äritegevust puudutava teabe avaldamine, mis ei ole vastava ametiseisundi ja infosüsteemile juurdepääsuõiguseta isikule kättesaadav. Vaadeldava süüteokoosseisuga kaitstakse isiku informatsioonilise enesemääramise õigust ja eraelu ning selle normi eesmärgiks on usaldusel põhineva suhte loomise võimaldamine olukorras, kus üks isik peab teisele isikule avaldama konfidentsiaalset informatsiooni. KarS § 157 teenib nii andmesubjekti, kohustatud isiku kui ka ühiskonna huve tervikuna. Teabe saladuses hoidmise huvi õigustatusest saab aga rääkida vaid siis, kui saladuses hoitavaid andmeid ei saa hankida muul viisil.

Kui süüdistuse esemeks olev teise isiku eraelu puudutav teave avaldati varem avalikul kohtuistungil kriminaalmenetlust reguleeriva seaduse alusel süüdistusakti ja kohtuotsuse avaldamise teel, ei saa sama teabe hilisemale töötlemisele IKS § 11 lg 1 järgi kohaldada isikuandmete kaitse seaduse teisi paragrahve ning rääkida teabe saladuses hoidmise huvist. Seega ei saa kirjeldatud teabe avaldamise korral rääkida ka KarS § 157 objektiivsetele tunnustele vastavast teost.

Kui süüdistatava tahtlus on suunatud KarS §-ga 157 kaitstava õigushüve ründamisele, kuid süüteo esemeks oleva teabe eelneva avalikuks saamise tõttu ei ole kuriteo lõpuleviimine võimalik, saab sellist käitumist käsitada süüteo kõlbmatu katsena KarS § 157 ja § 25 lg 2 ning § 26 lg 1 mõttes.

3-1-1-107-13 PDF Riigikohus 25.11.2013

Kõlbmatust süüteokatsest saab kõneleda olukorras, kus teo toimepanija kujutab endale faktiliste asjaolude väära hindamise tõttu ekslikult ette, et realiseerib süüteokoosseisu, ega saa aru, et süüteo lõpuleviimine on mingil põhjusel välistatud.


Kuriteo varjamisena on vaadeldav tegevus, mis võib raskendada kuriteo avastamist. Kuivõrd KarS § 306 lg 1 räägib kuriteo, mitte aga kurjategija varjamisest, on võimalik varjata ka sellist kuritegu, mille toimepanijat varjaja ei tea; eeltoodust järeldub ka see, et isiku süüditunnistamine KarS § 306 lg 1 järgi ei eelda tingimata seda, et tuvastatakse varjatava kuriteo toimepanija.


Osalisel õigeksmõistmisel ja süüditunnistamisel tuleb menetluskulu hüvitamise küsimuses lähtuda sellest, milliste faktiliste asjaolude pinnalt toimus ühelt poolt õigeksmõistmine ja teisalt süüditunnistamine.


Isiku süüditunnistamine mõne karistusseadustiku eriosa sätte järgi eeldab möödapääsmatult seda, et süüdistatav on realiseerinud kõik süüteo objektiivse koosseisu elemendid. Kui süüdistatav on jätnud täitmata kasvõi ühegi koosseisuelemendi või ei ole süüdistatava poolt selle elemendi täitmist võimalik tõendada, siis ei ole isikut võimalik lõpuleviidud süüteo eest süüdi tunnistada.

3-1-1-65-07 PDF Riigikohus 06.12.2007

Karistusseadustiku § 298 lg-s 1 ettenähtud altkäemaksu andmise objektiivse koosseisu moodustab vara või muu soodustuse andmine või selle lubamine ametiisikule selleks, et ametiisik paneks oma ametiseisundit kasutades altkäemaksuandja huvides toime või jätaks toime panemata õigusvastase teo. Seega peab isiku süüditunnistamiseks altkäemaksu andmises olema tuvastatud, et isik, kellele vara või muud soodustust antakse, on ka tegelikult ametiisik KarS § 288 tähenduses. Juhul kui süüdistatav kujutas endale ekslikult ette, et tegemist on ametiisikuga, kuid tegelikult see nii ei ole, võib kõne alla tulla vastutus üksnes altkäemaksu andmise kõlbmatu katse eest (KarS § 26).


Kuna KarS §-s 288 kirjeldatakse täpselt neid tunnuseid, mille olemasolul saab lugeda isikut ametiisikuks karistusõiguse mõttes, siis tuleb neid tunnuseid ametiisikuks olemise küsimuse selgitamisel kohtuotsuses ka täpselt kirjeldada. Isiku süüditunnistamisel altkäemaksu andmises ilma isiku vastavust ametiisiku tunnustele nõuetekohaselt tuvastamata, on käsitatav nii materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena KrMS § 362 p 1 mõttes kui ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.

Ametiisik KarS § 288 lg 2 tähenduses ei saa vastutada selles sättes otsesõnu nimetamata karistusseadustiku paragrahvide järgi, mis näevad subjektina ette ametiisikut (KarS § 201 lg 2 p 3, § 2981, § 299 jt - vt ka RKKKo nr 3-1-1-66-07, p 9).


Kuna KarS §-s 288 kirjeldatakse täpselt neid tunnuseid, mille olemasolul saab lugeda isikut ametiisikuks karistusõiguse mõttes, siis tuleb neid tunnuseid ametiisikuks olemise küsimuse selgitamisel kohtuotsuses ka täpselt kirjeldada. Isiku süüditunnistamisel altkäemaksu andmises ilma isiku vastavust ametiisiku tunnustele nõuetekohaselt tuvastamata, on käsitatav nii materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena KrMS § 362 p 1 mõttes kui ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)


Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json