1-20-3101/99
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
28.06.2024 |
|
Kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel viimane ja erandlik abinõu ning enne selle kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumise heastaks piisav rahaline hüvitis süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel, karistuse kergendamine või karistusest vabastamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel. Seejuures tuleb kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel kõrgema astme kohtus üldjuhul kõne alla vaid siis, kui tuvastatakse vajadus saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule. (p 45)
Kui tunnistaja jätab kohtumenetluse poole lubatavale ja asjakohasele küsimusele vastamata, on kohus KrMS § 288 lg 10 järgi kohustatud ristküsitluse katkestama. Seda ka juhul, kui tunnistaja tugineb küsimusele vastamisest keeldudes KrMS § 71 lg 2 p-s 1 sätestatud enese mittesüüstamise privileegile. (p-d 50–51)
Jättes tunnistaja ristküsitluse ekslikult KrMS § 288 lg 10 alusel katkestamata, saab ta kohtuotsust tehes ikkagi asuda seisukohale, et tunnistaja kohtus antud ütlused on tõendina lubamatud. Sedastades nõupidamistoas, et ta jättis ristküsitluse ekslikult katkestamata, peab kohus kohtuliku uurimise KrMS § 307 lg 1 p 3 alusel uuendama ja võimaldama kohtumenetluse pooltel taotleda tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel. (p-d 55–56)
Lugemaks tunnistaja ütlusi jälitustoiminguga saadud teabeks KrMS § 1261 lg 4 mõttes ei piisa sellest, et ütlustes kajastatud sündmusi, mis ei kajasta kuriteo tunnustele vastavat tegu, poleks pruukinud toimuda, kui poleks antud luba kuriteo matkimiseks. (p 60)
Üldjuhul ei ole turuhinda TsÜS § 65 mõttes võimalik kindlaks teha pelgalt ühe hinnapakkumise alusel. (p 62)
Kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks saab KrMS § 199 lg 1 p 5 kohaselt olla vaid tühistamata kriminaalmenetluse lõpetamise määrus. (p 67)
Vanemprokurör on ringkonnaprokuröri suhtes KrMS § 213 lg 6 tähenduses kõrgemalseisev prokurör. (p 68)
Prokuratuuri määrusega kahtlustatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 200 ja § 199 lg 1 p 1 alusel ei ole käsitatav isiku lõpliku õigeksmõistmisena EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg 1 ega ka mitte KarS § 2 lg 2 ja PS § 23 lg 3 tähenduses. (p-d 74–78)
Kellegi õigeksmõistmine PS § 23 lg 3 tähenduses eeldab – vähemalt üldjuhul – kohtu otsustust. Seevastu isiku süüdimõistmine PS § 23 lg 3 mõttes võib väljenduda ka mõne muu organi, näiteks väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuses isiku karistamise kohta. (p 77)
Hanke lubamatu osadeks jaotamine RHS2007 § 23 lg 1 mõttes võis seisneda ka selles, et hankija soetas osa asjadest või teenustest, mis pidanuksid funktsionaalselt olema ühe tervikliku hanke esemeks, enda kontrolli all oleva äriühingu kaudu. Niisugusel juhul ei tähendanud tsiviilõiguslikult tellijana käsitatavate isikute paljusus automaatselt seda, et tegemist oli mitme hankega riigihangete seaduse tähenduses. (p 81)
Asjaolu, kes on märgitud hankija dokumendihaldussüsteemis hanke eest vastutavaks isikuks, ei ole KarS § 300 lg 1 järgse vastutuse tekkimise või selle välistamise alus. (p 84)
Kui riigihange jaotati osadeks lihthanke korraldamata jätmiseks, oli hanke osadeks jaotamine lihthanke kohustuse rikkumise viis, mis ammendus selles rikkumises. (p 89)
Hankelepingu sõlmimine vastab KarS § 300 lg 1 objektiivsele koosseisule siis, kui seda tehakse nõutavat riigihanke menetlust korraldamata. Kuriteo subjektiivne koosseis eeldab toimepanijalt vähemalt kaudset tahtlust objektiivse koosseisu tunnustele vastavate faktide suhtes ja lisaks veel ka menetluses osalejale eelise andmise eesmärki. (p 92)
Enne 01.09.2017 kehtinud RHS2007 § 1117 lg 1 oli osas, milles see nägi ette karistuse hankelepingu sõlmimise eest ilma seaduses nõutud lihthanget korraldamata, erinorm (lex specialis) KarS § 300 lg 1 suhtes, välistades seega kõnesoleva kuriteokoosseisu kohaldamise. (p-d 94–95)
Vallavanemal on valla varaliste huvide järgimise kohustus. Vallavanema niisugune kohustus ja lojaalsuskohustus valla ees põhineb tema teenistussuhte olemusel, mis tuleneb eeskätt KOKS § 10 lg-st 1 koosmõjus sama seaduse § 2 lg-ga 1 ja lg 2 p-ga 2, samuti KOKS § 30 lg-st 1 ning § 49 lg-st 1 koosmõjus §-ga 6. Kõnesoleva kohustusega on vastuolus muu hulgas see, kui vallavanem teeb valla arvel õigusliku aluseta kulutusi enda või kolmandate isikute huvides, aga ka see, kui ta soetab valla tarbeks kaupu või teenuseid põhjendamatult kõrge hinnaga. (p 101)
Võttes ÄS § 168 lg 2 alusel üle osaühingu juhtimisotsuste tegemise, laieneb osanikule või tema esindajale ka ÄS § 187 lg-s 1 ja TsÜS §-s 35 sätestatud juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustusest tulenev käitumisstandard, sh kohustus käituda osaühingule majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. (p 102)
Juhatuse liikme poolt äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse hindamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust. Äriühingu vara arvel teise isiku kinnisasja hooldamise või parendamise kulude kandmine, ilma et äriühing saaks selle eest vastusooritust, tähendab üldjuhul majanduslikult ebaotstarbekat käitumist. (p 102)
NB! Seisukoha muutus!
KarS § 201 lg 1 teises alternatiivis märgitud koosseisutunnuse muu vara sisustamisel peab aluseks võtma TsÜS § 66, mille kohaselt on vara, kui seadusest ei tulene teisiti, isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum. Vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine eeldab toimepanija või kolmanda isiku vara väärtuse suurenemist kannatanu vara väärtuse arvel. Riigikohtu varasem seisukoht, et omastamine ei eelda kahju tekkimist (vt nt RKKK 11.12.2013, 3-1-1-92-13, p 16; 02.05.2014, 3-1-1-23-14, p 19), on jätkuvalt põhjendatud KarS § 201 lg 1 esimese alternatiivi ehk vallasasja omastamise puhul. Seevastu muu vara omastamisest saab – tulenevalt vara mõistest – üldjuhul rääkida siis, kui kannatanu vara väärtus teo tagajärjel väheneb. Omastamisega ei pruugi olla tegemist, kui keegi küll käsutab ebaseaduslikult talle usaldatud võõrast eset (TsÜS § 48), mis ei ole vallasasi, kuid tema teo tulemusel saab kannatanu vastusoorituse, mille reaalväärtus katab täielikult kaotatud eseme väärtuse ja kannatanu vara väärtus tervikuna ei muutu või see isegi suureneb. Neil juhtudel tuleb vastusoorituse hindamisel arvestada ka kannatanu huvi selle soorituse suhtes. Käsutades talle usaldatud võõrast eset, mis ei ole vallasasi, pöörab toimepanija vara KarS § 201 mõttes just selle isiku kasuks, kelle vara väärtus teo tulemusel suureneb. Tegemist ei pruugi olla isikuga, kelle vara hulka kannatanule kuulunud ese (nt kontoraha) omastamisteo tagajärjel läheb. Kui toimepanija annab kannatanu eseme kellelegi vastutasuna selle eest, et viimane teeks toimepanijale või kolmandale isikule soorituse, mille väärtus on vähemalt sama suur kui kannatanu eseme turuväärtus, pöörab toimepanija kannatanu vara iseenda või lõppsoorituse saaja, mitte kannatanule kuulunud eseme uue omaniku kasuks. (p-d 107-110)
Süüdimõistmise ulatuse suurendamine raskendab süüdistatava olukorda ka siis, kui see ei tingi kuriteo kvalifikatsiooni ega karistuse karmistamist, ja ringkonnakohus saab süüdimõistmise mahtu suurendada üksnes apellatsioonis esitatud taotluse alusel. (p-d 117–119)
Karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 mõttes hõlmab ka karistusest vabastamist. (p 122)
Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (p 125)
KrMS § 175 lg 2 mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulu hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks. Teisisõnu välistab KrMS § 175 lg 2 võimaluse hüvitada süüdistatavale mitmele kaitsjale sisuliselt samade kaitseülesannete täitmise ehk teineteise töö dubleerimise eest makstud tasu. (p 126)
KrMS § 180 lg 1 kohaldamisel pole oluline mitte üksnes isiku süüditunnistamine, vaid ka süüditunnistamise ulatus. Märgitu ei tähenda siiski seda, et süüdistatavale tuleb hüvitada menetluskulu alati võrdeliselt süüdimõistmise mahu vähenemisega. (p 129)
Hinnates valitud kaitsjale kassatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes, tuleb võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte. Ühtlasi peab silmas pidama kassatsiooni sisu ja mahtu ning selle õigusliku argumentatsiooni keerukuse astet, samuti asjaolu, kas kaitsja sai osaliselt tugineda juba varasemas menetluses kujundatud kaitsepositsioonile. (p 132)
|
| 1-17-5176/37
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
12.10.2018 |
|
Rahapesu objekt on kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara või selle asemel saadud vara (rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 5 lg 1). Vara kuritegeliku päritolu tuvastamiseks tuleb näidata, et faktiliselt leidis aset nn eelkuritegu ehk eelkuriteosündmus ja et teo objektiks olnud vara on pärit sellest eelkuriteosündmusest. Eelkuriteo kui teatud sündmuse aset leidmise fakti tuvastamine on vajalik rahapesu objekti koosseisupärasuse hindamiseks (vt ka RKKKm 1-17-4924/15, p 37). Küsimused, kas eelkuriteosündmus on aset leidnud ja kas rahapesu objektiks olev vara on pärit just sellest eelkuriteosündmusest, lahendab rahapesuasja menetlev kohus, toetudes rahapesuasja menetluses esitatud tõenditele (vt RKKKo 3-1-1-94-14, p 170; RKKKo 1-17-4924/15, p 37). (p 21)
Rahapesu süüdistuses ei tehta isikule karistusõiguslikku etteheidet eelkuriteo toimepanemises. Samuti ei lahenda kohus rahapesuasja menetluses eelkuriteosündmuse fakti tuvastamisel eelkuriteo toimepanijate süüküsimust ja selles menetluses ei ole eelkuriteo toimepanijate suhtes võimalik kohaldada õiguslikke järelmeid. KarS § 394 lg-s 1 sätestatud rahapesu süüetteheide taandub vaid vara kuritegeliku päritolu varjamisele ja teo toimepanijat on võimalik karistada üksnes varjamistegude toimepanemise eest. (p 21)
Eelkuriteo osas välisriigis aset leidev menetlus ega eelkuriteo osas tehtud lõplik otsus ei välista Eestis rahapesu süüdistuse menetlemist. (p 22)
Ne bis in idem -põhimõte peab takistama sama teo teistkordse menetlemise. Teatud faktilisele asjaolule - sh nt vara pärinemisele kuritegelikust tegevusest - mitmes erinevas kriminaalmenetluses hinnangu andmine ei ole käsitatav sama teo korduva menetlemisena. Nii ei välista teises kriminaalasjas tehtud lahendis teatud faktilisele asjaolu esinemisele antud õiguslik hinnang asja arutaval kohtul asuda konkreetses menetluses esitatud tõendite valguses selle asjaolu esinemises teistsugusele järeldusele. (p 23)
|
| 3-1-1-74-15
|
Riigikohus |
22.10.2015 |
|
KrMS § 318 lg 4 teise lause esimese alternatiivi kohaselt võivad süüdistatav ja kaitsja esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu. Viidatud sättes peetakse silmas olukorda, kus kokkuleppes kirjeldatud tegu (faktilised asjaolud) ei vasta mitte ühelegi karistusseadustikus sätestatud kuriteokoosseisule. See tähendab, et lahendades KrMS § 318 lg 4 alusel küsimust, kas kokkuleppes kirjeldatud tegu on kuritegu, peab ringkonnakohus võrdlema kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte dispositsioonis sisalduvaga ja otsustama, kas kirjeldatud faktilised asjaolud on selle sätte alla subsumeeritavad. Ringkonnakohtul ei ole aga võimalust ega pädevust hinnata seda, kas kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendatud. (Vt RKKKm 3-1-1-70-12, p-d 8–10). (p 10)
Enne KarS § 4231 kehtima hakkamist toimepandud süütegude arvestamine ei riku nullum crimen sine lege-põhimõtet, sest kuriteo eest mõistetakse karistus üksnes viimase, seaduse kehtivuse ajal toimepandud kuriteo tunnustega teo eest (RKKKo 3-1-1-87-08, p 12; RKKKm 3-1-1-75-15, p 10). (p 11)
Kohtuotsuse avalikustamise aeg on kohtuotsuse tegemise kuupäev, millest hakkab kulgema KrMS § 345 lg-s 2 sätestatud kassatsiooni esitamise tähtaeg. (p 13)
|
| 3-1-1-82-15
|
Riigikohus |
22.10.2015 |
|
Kriminaalkorras süüdimõistmine KarS § 4231 järgi ei lähe vastuollu ne bis in idem-põhimõttega siis, kui isik on varasemates samaliigilistes süütegudes süüdi mõistetud ja karistatud. Ekslik on aga järeldus, et isiku karistamine LS §-s 201 sätestatud väärtegude eest pärast süstemaatilises juhtimisõiguseta juhtimises süüdimõistmist on kooskõlas Riigikohtu praktikaga ja et puudub õiguslik piirang isiku väärtegude eest karistamiseks, kui kriminaalasjas tehtud kohtuotsusest nähtuvalt ei ole isikut nende varasemate väärtegude eest karistatud. (p 11)
Vähemalt kolmanda LS §-le 201 vastava väärteo toimepanemisel subsumeeritakse tegu kooskõlas KarS § 3 lg-ga 5 kuriteona KarS § 4231 järgi. Kui isikut on enne seda sõiduki juhtimisõiguseta juhtimise eest karistatud, on varasemad väärteod toimepanijat iseloomustav eriline isikutunnus (KarS § 24 lg 1), mis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, milleks on liiklusseadusega kehtestatud regulatsiooni sarnane ja pidev eiramine (RKKKo nr 3-1-1-75-15, p 8). Sellisel juhul karistatakse isikut üksnes selle viimase teo eest. Sellises olukorras ei tõusetu küsimust ne bis in idem-põhimõtte rikkumise kohta. (p 12)
Kui isikut ei ole varasemate samaliigiliste süütegude eest karistatud (faktiline retsidiiv), on karistuspoliitiliselt põhjendatud menetleda ühtset süsteemi moodustavaid süütegusid (kõiki osategusid) samas menetluses. Ka väärteo kvalifitseerimise tõlgendus toetab seda seisukohta: kui ühte väärteoasja liidetud kolmest isikule etteheidetud väärteost kaks vastasid kvalifitseeritud koosseisule, hõlmab kvalifitseeritud koosseis ka põhikoosseisule vastava rikkumise (RKKKo nr 3-1-1-38-07, p 19). Koosmõjus KarS § 2 lg-st 3 tuleneva topeltkaristamise ja -menetlemise keeluga (ne bis in idem-põhimõte) laieneb see ka juhtimisõiguseta juhtimise subsumeerimisele kuriteona, kuivõrd süstemaatilisus KarS §-s 4231 eeldab samaliigiliste süütegude toimepanemist. Teisisõnu, olukorras, kus isikut ei ole enne süstemaatilisuse tunnust täitvat vähemalt kolmandat juhtimisõiguseta juhtimist (kuritegu) jõustunud otsusega väärtegudes süüdi tunnistatud, neelduvad LS §-le 201 vastavad väärteod KarS § 4231 järgi menetletava ja karistatava kuriteo koosseisus ja nende väärtegude teoebaõigus ammendub süstemaatilises juhtimisõiguseta juhtimises kui põhiteos (vrd RKKKo nr 3-1-1-22-11 p 13.3 ja nr 3-1-1-124-06, p 7). (p 13)
Vähemalt kolmanda LS §-le 201 vastava väärteo toimepanemisel subsumeeritakse tegu kooskõlas KarS § 3 lg-ga 5 kuriteona KarS § 4231 järgi. Kui isikut on enne seda sõiduki juhtimisõiguseta juhtimise eest karistatud, on varasemad väärteod toimepanijat iseloomustav eriline isikutunnus (KarS § 24 lg 1), mis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, milleks on liiklusseadusega kehtestatud regulatsiooni sarnane ja pidev eiramine (RKKKo nr 3-1-1-75-15, p 8). Sellisel juhul karistatakse isikut üksnes selle viimase teo eest. Sellises olukorras ei tõusetu küsimust ne bis in idem-põhimõtte rikkumise kohta. (p 12)
Kui isikut ei ole varasemate samaliigiliste süütegude eest karistatud (faktiline retsidiiv), on karistuspoliitiliselt põhjendatud menetleda ühtset süsteemi moodustavaid süütegusid (kõiki osategusid) samas menetluses. Ka väärteo kvalifitseerimise tõlgendus toetab seda seisukohta: kui ühte väärteoasja liidetud kolmest isikule etteheidetud väärteost kaks vastasid kvalifitseeritud koosseisule, hõlmab kvalifitseeritud koosseis ka põhikoosseisule vastava rikkumise (RKKKo nr 3-1-1-38-07, p 19). Koosmõjus KarS § 2 lg-st 3 tuleneva topeltkaristamise ja -menetlemise keeluga (ne bis in idem-põhimõte) laieneb see ka juhtimisõiguseta juhtimise subsumeerimisele kuriteona, kuivõrd süstemaatilisus KarS §-s 4231 eeldab samaliigiliste süütegude toimepanemist. Teisisõnu, olukorras, kus isikut ei ole enne süstemaatilisuse tunnust täitvat vähemalt kolmandat juhtimisõiguseta juhtimist (kuritegu) jõustunud otsusega väärtegudes süüdi tunnistatud, neelduvad LS §-le 201 vastavad väärteod KarS § 4231 järgi menetletava ja karistatava kuriteo koosseisus ja nende väärtegude teoebaõigus ammendub süstemaatilises juhtimisõiguseta juhtimises kui põhiteos (vrd RKKKo nr 3-1-1-22-11 p 13.3 ja nr 3-1-1-124-06, p 7). (p 13)
Kui isik paneb toime kolmanda juhtimisõiguseta sõiduki juhtimise, mis toob kaasa kriminaalmenetluse alustamise ja kriminaalkorras süüdimõistmise, kuid osaliselt samasid sõiduki juhtimisõiguseta juhtimisi puudutav väärteomenetlus jätkus, tuleb eelnevad menetlused VTMS § 29 lg 1 p 2 alusel lõpetada. (p 14)
Vähemalt kolmanda LS §-le 201 vastava väärteo toimepanemisel subsumeeritakse tegu kooskõlas KarS § 3 lg-ga 5 kuriteona KarS § 4231 järgi. Kui isikut on enne seda sõiduki juhtimisõiguseta juhtimise eest karistatud, on varasemad väärteod toimepanijat iseloomustav eriline isikutunnus (KarS § 24 lg 1), mis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, milleks on liiklusseadusega kehtestatud regulatsiooni sarnane ja pidev eiramine (RKKKo nr 3-1-1-75-15, p 8). Sellisel juhul karistatakse isikut üksnes selle viimase teo eest. Sellises olukorras ei tõusetu küsimust ne bis in idem-põhimõtte rikkumise kohta. (p 12)
Kriminaalkorras süüdimõistmine KarS § 4231 järgi ei lähe vastuollu ne bis in idem-põhimõttega siis, kui isik on varasemates samaliigilistes süütegudes süüdi mõistetud ja karistatud. Ekslik on aga järeldus, et isiku karistamine LS §-s 201 sätestatud väärtegude eest pärast süstemaatilises juhtimisõiguseta juhtimises süüdimõistmist on kooskõlas Riigikohtu praktikaga ja et puudub õiguslik piirang isiku väärtegude eest karistamiseks, kui kriminaalasjas tehtud kohtuotsusest nähtuvalt ei ole isikut nende varasemate väärtegude eest karistatud. (p 11)
Vähemalt kolmanda LS §-le 201 vastava väärteo toimepanemisel subsumeeritakse tegu kooskõlas KarS § 3 lg-ga 5 kuriteona KarS § 4231 järgi. Kui isikut on enne seda sõiduki juhtimisõiguseta juhtimise eest karistatud, on varasemad väärteod toimepanijat iseloomustav eriline isikutunnus (KarS § 24 lg 1), mis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, milleks on liiklusseadusega kehtestatud regulatsiooni sarnane ja pidev eiramine (RKKKo nr 3-1-1-75-15, p 8). Sellisel juhul karistatakse isikut üksnes selle viimase teo eest. Sellises olukorras ei tõusetu küsimust ne bis in idem-põhimõtte rikkumise kohta. (p 12)
Kui isikut ei ole varasemate samaliigiliste süütegude eest karistatud (faktiline retsidiiv), on karistuspoliitiliselt põhjendatud menetleda ühtset süsteemi moodustavaid süütegusid (kõiki osategusid) samas menetluses. Ka väärteo kvalifitseerimise tõlgendus toetab seda seisukohta: kui ühte väärteoasja liidetud kolmest isikule etteheidetud väärteost kaks vastasid kvalifitseeritud koosseisule, hõlmab kvalifitseeritud koosseis ka põhikoosseisule vastava rikkumise (RKKKo nr 3-1-1-38-07, p 19). Koosmõjus KarS § 2 lg-st 3 tuleneva topeltkaristamise ja -menetlemise keeluga (ne bis in idem-põhimõte) laieneb see ka juhtimisõiguseta juhtimise subsumeerimisele kuriteona, kuivõrd süstemaatilisus KarS §-s 4231 eeldab samaliigiliste süütegude toimepanemist. Teisisõnu, olukorras, kus isikut ei ole enne süstemaatilisuse tunnust täitvat vähemalt kolmandat juhtimisõiguseta juhtimist (kuritegu) jõustunud otsusega väärtegudes süüdi tunnistatud, neelduvad LS §-le 201 vastavad väärteod KarS § 4231 järgi menetletava ja karistatava kuriteo koosseisus ja nende väärtegude teoebaõigus ammendub süstemaatilises juhtimisõiguseta juhtimises kui põhiteos (vrd RKKKo nr 3-1-1-22-11 p 13.3 ja nr 3-1-1-124-06, p 7). (p 13)
1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS §-s 4231 sisalduvale koosseisutunnusele süstemaatilisus laieneb mutatis mutandis süstemaatilise varguse kohta öeldu. Teisisõnu on ka sõiduki süstemaatilise juhtimisõiguseta juhtimise mõiste seotud varem toimepandud juhtimisõiguseta juhtimistega. KarS § 4231 järgi karistamine eeldab, et isik on toime pannud vähemalt kolm juhtimisõiguseta juhtimist, sealjuures ei ole tähtis, kas need teod tuleks üksikult subsumeerida KarS § 4231 (kuritegu) või LS § 201 (väärtegu) alla. Samuti ei ole süstemaatilisuse jaoks oluline, kas isik on varasemate juhtimisõiguseta juhtimiste eest süüdi mõistetud (õiguslik retsidiiv) või on need tuvastatud alles ühes menetluses (faktiline retsidiiv). (p 8)
KarS § 4231 järgi süüditunnistamisel tuleb tuvastada vähemalt kolm sõiduki juhtimist juhtimisõiguseta isiku poolt, mis kõik peavad vastama süüteokoosseisule (LS § 201 või KarS § 4231), olema õigusvastased ja toimepandud süüliselt (KarS § 2 lg 2). (p 9)
Kriminaalkorras süüdimõistmine KarS § 4231 järgi ei lähe vastuollu ne bis in idem-põhimõttega siis, kui isik on varasemates samaliigilistes süütegudes süüdi mõistetud ja karistatud. Ekslik on aga järeldus, et isiku karistamine LS §-s 201 sätestatud väärtegude eest pärast süstemaatilises juhtimisõiguseta juhtimises süüdimõistmist on kooskõlas Riigikohtu praktikaga ja et puudub õiguslik piirang isiku väärtegude eest karistamiseks, kui kriminaalasjas tehtud kohtuotsusest nähtuvalt ei ole isikut nende varasemate väärtegude eest karistatud. (p 11)
Vähemalt kolmanda LS §-le 201 vastava väärteo toimepanemisel subsumeeritakse tegu kooskõlas KarS § 3 lg-ga 5 kuriteona KarS § 4231 järgi. Kui isikut on enne seda sõiduki juhtimisõiguseta juhtimise eest karistatud, on varasemad väärteod toimepanijat iseloomustav eriline isikutunnus (KarS § 24 lg 1), mis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, milleks on liiklusseadusega kehtestatud regulatsiooni sarnane ja pidev eiramine (RKKKo nr 3-1-1-75-15, p 8). Sellisel juhul karistatakse isikut üksnes selle viimase teo eest. Sellises olukorras ei tõusetu küsimust ne bis in idem-põhimõtte rikkumise kohta. (p 12)
Kui isikut ei ole varasemate samaliigiliste süütegude eest karistatud (faktiline retsidiiv), on karistuspoliitiliselt põhjendatud menetleda ühtset süsteemi moodustavaid süütegusid (kõiki osategusid) samas menetluses. Ka väärteo kvalifitseerimise tõlgendus toetab seda seisukohta: kui ühte väärteoasja liidetud kolmest isikule etteheidetud väärteost kaks vastasid kvalifitseeritud koosseisule, hõlmab kvalifitseeritud koosseis ka põhikoosseisule vastava rikkumise (RKKKo nr 3-1-1-38-07, p 19). Koosmõjus KarS § 2 lg-st 3 tuleneva topeltkaristamise ja -menetlemise keeluga (ne bis in idem-põhimõte) laieneb see ka juhtimisõiguseta juhtimise subsumeerimisele kuriteona, kuivõrd süstemaatilisus KarS §-s 4231 eeldab samaliigiliste süütegude toimepanemist. Teisisõnu, olukorras, kus isikut ei ole enne süstemaatilisuse tunnust täitvat vähemalt kolmandat juhtimisõiguseta juhtimist (kuritegu) jõustunud otsusega väärtegudes süüdi tunnistatud, neelduvad LS §-le 201 vastavad väärteod KarS § 4231 järgi menetletava ja karistatava kuriteo koosseisus ja nende väärtegude teoebaõigus ammendub süstemaatilises juhtimisõiguseta juhtimises kui põhiteos (vrd RKKKo nr 3-1-1-22-11 p 13.3 ja nr 3-1-1-124-06, p 7). (p 13)
Kui isik paneb toime kolmanda juhtimisõiguseta sõiduki juhtimise, mis toob kaasa kriminaalmenetluse alustamise ja kriminaalkorras süüdimõistmise, kuid osaliselt samasid sõiduki juhtimisõiguseta juhtimisi puudutav väärteomenetlus jätkus, tuleb eelnevad menetlused VTMS § 29 lg 1 p 2 alusel lõpetada. (p 14)
1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS §-s 4231 sisalduvale koosseisutunnusele süstemaatilisus laieneb mutatis mutandis süstemaatilise varguse kohta öeldu. Teisisõnu on ka sõiduki süstemaatilise juhtimisõiguseta juhtimise mõiste seotud varem toimepandud juhtimisõiguseta juhtimistega. KarS § 4231 järgi karistamine eeldab, et isik on toime pannud vähemalt kolm juhtimisõiguseta juhtimist, sealjuures ei ole tähtis, kas need teod tuleks üksikult subsumeerida KarS § 4231 (kuritegu) või LS § 201 (väärtegu) alla. Samuti ei ole süstemaatilisuse jaoks oluline, kas isik on varasemate juhtimisõiguseta juhtimiste eest süüdi mõistetud (õiguslik retsidiiv) või on need tuvastatud alles ühes menetluses (faktiline retsidiiv). (p 8)
KarS § 4231 järgi süüditunnistamisel tuleb tuvastada vähemalt kolm sõiduki juhtimist juhtimisõiguseta isiku poolt, mis kõik peavad vastama süüteokoosseisule (LS § 201 või KarS § 4231), olema õigusvastased ja toimepandud süüliselt (KarS § 2 lg 2). (p 9)
Kriminaalkorras süüdimõistmine KarS § 4231 järgi ei lähe vastuollu ne bis in idem-põhimõttega siis, kui isik on varasemates samaliigilistes süütegudes süüdi mõistetud ja karistatud. Ekslik on aga järeldus, et isiku karistamine LS §-s 201 sätestatud väärtegude eest pärast süstemaatilises juhtimisõiguseta juhtimises süüdimõistmist on kooskõlas Riigikohtu praktikaga ja et puudub õiguslik piirang isiku väärtegude eest karistamiseks, kui kriminaalasjas tehtud kohtuotsusest nähtuvalt ei ole isikut nende varasemate väärtegude eest karistatud. (p 11)
Vähemalt kolmanda LS §-le 201 vastava väärteo toimepanemisel subsumeeritakse tegu kooskõlas KarS § 3 lg-ga 5 kuriteona KarS § 4231 järgi. Kui isikut on enne seda sõiduki juhtimisõiguseta juhtimise eest karistatud, on varasemad väärteod toimepanijat iseloomustav eriline isikutunnus (KarS § 24 lg 1), mis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, milleks on liiklusseadusega kehtestatud regulatsiooni sarnane ja pidev eiramine (RKKKo nr 3-1-1-75-15, p 8). Sellisel juhul karistatakse isikut üksnes selle viimase teo eest. Sellises olukorras ei tõusetu küsimust ne bis in idem-põhimõtte rikkumise kohta. (p 12)
Kui isikut ei ole varasemate samaliigiliste süütegude eest karistatud (faktiline retsidiiv), on karistuspoliitiliselt põhjendatud menetleda ühtset süsteemi moodustavaid süütegusid (kõiki osategusid) samas menetluses. Ka väärteo kvalifitseerimise tõlgendus toetab seda seisukohta: kui ühte väärteoasja liidetud kolmest isikule etteheidetud väärteost kaks vastasid kvalifitseeritud koosseisule, hõlmab kvalifitseeritud koosseis ka põhikoosseisule vastava rikkumise (RKKKo nr 3-1-1-38-07, p 19). Koosmõjus KarS § 2 lg-st 3 tuleneva topeltkaristamise ja -menetlemise keeluga (ne bis in idem-põhimõte) laieneb see ka juhtimisõiguseta juhtimise subsumeerimisele kuriteona, kuivõrd süstemaatilisus KarS §-s 4231 eeldab samaliigiliste süütegude toimepanemist. Teisisõnu, olukorras, kus isikut ei ole enne süstemaatilisuse tunnust täitvat vähemalt kolmandat juhtimisõiguseta juhtimist (kuritegu) jõustunud otsusega väärtegudes süüdi tunnistatud, neelduvad LS §-le 201 vastavad väärteod KarS § 4231 järgi menetletava ja karistatava kuriteo koosseisus ja nende väärtegude teoebaõigus ammendub süstemaatilises juhtimisõiguseta juhtimises kui põhiteos (vrd RKKKo nr 3-1-1-22-11 p 13.3 ja nr 3-1-1-124-06, p 7). (p 13)
|
| 3-1-1-75-15
|
Riigikohus |
19.10.2015 |
|
Süstemaatilisuse näol on tegemist erilise isikutunnusega KarS § 24 lg 1 tähenduses, mis KarS § 4231 koosseisu kontekstis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, milleks on liiklusseadusega kehtestatud regulatsiooni sarnane ja pidev eiramine. Seega eeldab mootorsõiduki süstemaatiline juhtimisõiguseta juhtimine, et isik on enam kui korduvalt, s.o vähemalt kolmel korral juhtinud sõidukit juhtimisõiguseta. Seejuures ei ole oluline, kas varasemad teod moodustasid väärteo LS § 201 tähenduses või vastasid KarS §-s 4231 sätestatud kuriteokoosseisule, nagu ka see, kas isik on varasemate juhtimisõiguseta juhtimiste eest süüdi tunnistatud (õiguslik retsidiiv) või tuvastatakse need ühes menetluses (faktiline retsidiiv). (p 8)
Nullum crimen sine lege põhimõttele antud tõlgenduse kohaselt ei ole vajalik, et kõik kolm mootorsõiduki juhtimisõiguseta juhtimist peaksid olema toime pandud pärast KarS § 4231 kehtestamist ehk siis pärast 1. jaanuari 2015 (RKKKo 3-1-1-87-08, p 12). Karistades süüdlast olukorras, mil eelnev sõiduki juhtimisõiguseta juhtimine vastas üksnes väärteokoosseisule ja isikut on väärteokorras korduvalt ka karistatud, karistatakse teda üksnes viimase, s.o kuriteotunnustega teo, mitte aga varasemate väärtegude eest. (p 10)
Põhjalikumalt on süstemaatilisusega seotud küsimusi vaetud 20. aprilli 2009. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-87-08. Viidatud lahendis vaadeldi süstemaatilisust süstemaatilise varguse (KarS § 199 lg 2 p 9) kontekstis (viidatud otsuse p-d 10-12), kuid selles väljendatud seisukohad on mutatis mutandis ülekantavad ka süstemaatilisele juhtimisele (KarS § 4231). (p 7)
Süstemaatilisuse näol on tegemist erilise isikutunnusega KarS § 24 lg 1 tähenduses, mis KarS § 4231 koosseisu kontekstis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, milleks on liiklusseadusega kehtestatud regulatsiooni sarnane ja pidev eiramine. Seega eeldab mootorsõiduki süstemaatiline juhtimisõiguseta juhtimine, et isik on enam kui korduvalt, s.o vähemalt kolmel korral juhtinud sõidukit juhtimisõiguseta. Seejuures ei ole oluline, kas varasemad teod moodustasid väärteo LS § 201 tähenduses või vastasid KarS §-s 4231 sätestatud kuriteokoosseisule, nagu ka see, kas isik on varasemate juhtimisõiguseta juhtimiste eest süüdi tunnistatud (õiguslik retsidiiv) või tuvastatakse need ühes menetluses (faktiline retsidiiv). (p 8)
Nullum crimen sine lege põhimõttele antud tõlgenduse kohaselt ei ole vajalik, et kõik kolm mootorsõiduki juhtimisõiguseta juhtimist peaksid olema toime pandud pärast KarS § 4231 kehtestamist ehk siis pärast 1. jaanuari 2015 (RKKKo 3-1-1-87-08, p 12). Karistades süüdlast olukorras, mil eelnev sõiduki juhtimisõiguseta juhtimine vastas üksnes väärteokoosseisule ja isikut on väärteokorras korduvalt ka karistatud, karistatakse teda üksnes viimase, s.o kuriteotunnustega teo, mitte aga varasemate väärtegude eest. (p 10)
|
| 3-1-1-56-15
|
Riigikohus |
19.06.2015 |
|
Olukorras, kus tervikteo etteheidetavus seisneb selles, et isik kas eelnevalt omandades ja vallates või üksnes tarbides käitleb ainet ja ei suurenda käitlejate ringi, siis ei ole seadusandja pidanud vajalikuks selgitada välja äratarvitatud aine kogust, vaid on sätestanud karistuse ainult narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise eest. Ka olukorras, kus isik on tarvitanud ja tema valdusest leitakse üksnes väike kogus ainet, ei ole alust ainekoguseid hüpoteetiliselt liitma hakata. Vastupidi, kui isik käitleb suurt kogust, seda osaliselt ka tarbides, siis on sõltumata käitlemise eesmärgist käitlejate ringi laienemise ohu tõttu nähtud ette kriminaalkaristus suure koguse aine ebaseadusliku käitlemise eest. Sellisel juhul ei kanna äratarvitatud ainekoguse eest eraldi karistamine ka mingit karistuspoliitilist eesmärki. Seega olukorras, kus (väärteo)menetlejal on teada, et isik on tarvitanud narkootilist ainet ja tema juurest äravõetud narkootilise aine kogus on suur, tuleb VTMS § 61 lg 1 järgi alustada kriminaalmenetlust, sest ilmnenud on kahtlus suure koguse aine ebaseaduslikus käitlemises, mis subsumeeritakse KarS § 184 järgi. Nii käitudes välditakse mitmekordse karistamise keelu rikkumist ja toimitakse KarS § 3 lg 5 kohaselt. Nimetatud sättest tuleneb, et kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Kui kuriteo eest karistust ei mõisteta, võib isikut karistada väärteo eest. NPALS § 151 lg 1 järgi saab isikut karistada olenemata tarvitatud aine kogusest või kui isik käitleb ainet väikeses koguses ning tema teos ei tuvastata aine levitamise eesmärki. (p 15)
Riigikohtu praktika kohaselt on ühe teoga teoühtsuse mõttes tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt RKKKo 3-1-1-4-04, p 8.3; 3-1-1-99-04, p 10.4; 3-1-1-1-08, p 5 ja 3-1-1-15-08, p 15). (p 9)
Isiku aktiivse käitumisega, nt omandamise ja tarvitamisega paratamatult kaasnevad passiivse käitumise aktid ei ole käsitatavad eraldi uue teona. Omandatud ainega liikumisel mingist asukohast nt oma elukohta paneb isik vältimatult toime aine valdamise, hoidmise ja vedamise, kuigi aktiivse käitumise seisukohalt soovis ta ainet omandada ja tarvitada. (p 9)
Narkootilise aine käitlemise mõiste sisaldab ka narkootilise aine tarbimist. (p 10)
KarS § 184 lg 1 ei anna narkootilise või psühhotroopse aine käitlemistegude ammendavat loetelu. Seega on seadusandja selles sättes üldmõiste "käitlemine" abil avatud kataloogina kriminaliseerinud erinevad osateod, millest igaüks eraldivõetuna võib realiseerida süüteokoosseisu. Isikut ei või aga karistada iga osateo toimepanemise eest eraldi. Selline käsitlus viiks nn teoühtsuse põhimõtte rikkumiseni ja eraldaks ühtse inimkäitumise kunstlikult erinevateks osategudeks. KarS § 184 lg 1 dispositsioonis kirjeldatud osategusid ei ole mõnel juhul üldse võimalik teistest osategudest lahus toime panna (nt omandamine ja valdamine; valdamine ja vedamine ja edasiandmine jne). Süüteokoosseisu – praegusel juhul KarS § 184 lg 1 – objektiivses küljes kirjeldatud erinevad osateod võivad konkreetsel juhul moodustada terviku, mida ei saa loogiliselt ega ka õiguslikult üksteisest eristada (RKKKo 3-1-1-4-04, p-d 8.1‒8.2; 3-1-1-17-13, p 13.3). (p 11)
Tarvitamine on käitlemise üks osategu, mis arutatavas asjas kohalduvast teoühtsuse põhimõttest tulenevalt on hõlmatud kogu käitumisaktide jadast. Seetõttu on ajalis-ruumiliselt seotud karistamisväärne tegu suure ainekoguse ebaseaduslik käitlemine. Teoühtsuse korral neeldub mingi koguse aine äratarvitamine omandatud või valduses oleva suure ainekoguse käitlemises ja tarvitamist ei tule sel juhul eraldi kvalifitseerida isegi siis, kui tarvitatud ainekogust ei tuvastata ning selle ainekoguse eelnevat omandamist isikule ette ei heideta. Suure koguse aine käitlemine on kuritegu, sõltumata käitlemise eesmärgist. (p 14)
Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud mitmekordse karistamise keelu põhimõte (edaspidi ka ne bis in idem-põhimõte) tähistab õiguskindluse ja materiaalse õigluse konfliktsituatsioonis esimese kasuks tehtavat valikut: kui kellegi teole on seadusjõustunud kohtuotsusega antud õiguslik hinnang, on õigusrahu huvides teo hilisem õiguslikult relevantne ümberhindamine keelatud isegi siis, kui varasem hinnang osutub õiguslikult valeks. Selline põhimõte sisaldub ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) 7. lisaprotokolli art 4 lg-s 1. (p 6)
Ne bis in idem-põhimõte on kohtuotsuse seadusjõudu vääristav ja selle kaudu ka kohtuvõimu legitimeeriv põhimõte. Põhiõiguste süstemaatikas kuulub käsitletav põhiõigus riigi vastu suunatud kaitseõiguste hulka ja süüteomenetluse praktikas toimib see põhimõte süüteomenetlust välistava asjaoluna. Seetõttu on mitmekordse karistamise keelus nähtud ka omalaadset sanktsioneerivat (manitsevat) funktsiooni: risk, et kuriteo esialgne pinnapealne uurimine võib välistada hilisema täiendava uurimise, peaks süüteo menetlejaid motiveerima kohesele hoolikale faktiliste asjaolude uurimisele ja õiguslikule hindamisele. Ne bis in idem-põhimõtte eesmärk on välistada võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma uut karistamist sama teo eest, ja kindlustada õigusrahu (RKÜKo 3-4-1-10-04, p 14). (p 7)
Ne bis in idem-põhimõtte esemelise kaitseala täpsustamisel on keskne probleem selles, kuidas sisustada teo mõistet. Asjakohast Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikat muudeti 10. veebruari 2009. a otsusega asjas Sergey Zolotukhin vs. Venemaa, milles leiti, et EIÕK 7. protokolli 4. artikli esimest lõiget tuleb mõista selliselt, et see keelab isiku suhtes teistkordse menetluse läbiviimise juhul, kui see menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu faktilisi asjaolusid (vt ka 16. juuni 2009. a otsus asjas Ruotsalainen vs. Soome ja 12. detsembri 2013 otsus asjas Khmel vs. Venemaa). Kontrollimist tuleb alustada faktiliste asjaolude võrdlemisest, sealjuures on tähtsusetu, millised uue süüdistuse osad järgnevas menetluses kinnitust leiavad või tagasi lükatakse. Ainult sellisel juhul on tagatud isiku kaitse mitte ainult teistkordse karistamise, vaid ka uue menetluse eest. (Vt ka RKKKo 3-1-1-57-09, p 17). Faktilisi asjaolusid tuleb võrrelda inimkäitumisele antava tervikhinnanguga, mitte karistusseadustiku vastava paragrahvi dispositsiooniga. (p 8)
Riigikohtu praktika kohaselt on ühe teoga teoühtsuse mõttes tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt RKKKo 3-1-1-4-04, p 8.3; 3-1-1-99-04, p 10.4; 3-1-1-1-08, p 5 ja 3-1-1-15-08, p 15). (p 9)
Isiku aktiivse käitumisega, nt omandamise ja tarvitamisega paratamatult kaasnevad passiivse käitumise aktid ei ole käsitatavad eraldi uue teona. Omandatud ainega liikumisel mingist asukohast nt oma elukohta paneb isik vältimatult toime aine valdamise, hoidmise ja vedamise, kuigi aktiivse käitumise seisukohalt soovis ta ainet omandada ja tarvitada. (p 9)
Narkootilise aine käitlemise mõiste sisaldab ka narkootilise aine tarbimist. (p 10)
KarS § 184 lg 1 ei anna narkootilise või psühhotroopse aine käitlemistegude ammendavat loetelu. Seega on seadusandja selles sättes üldmõiste "käitlemine" abil avatud kataloogina kriminaliseerinud erinevad osateod, millest igaüks eraldivõetuna võib realiseerida süüteokoosseisu. Isikut ei või aga karistada iga osateo toimepanemise eest eraldi. Selline käsitlus viiks nn teoühtsuse põhimõtte rikkumiseni ja eraldaks ühtse inimkäitumise kunstlikult erinevateks osategudeks. KarS § 184 lg 1 dispositsioonis kirjeldatud osategusid ei ole mõnel juhul üldse võimalik teistest osategudest lahus toime panna (nt omandamine ja valdamine; valdamine ja vedamine ja edasiandmine jne). Süüteokoosseisu – praegusel juhul KarS § 184 lg 1 – objektiivses küljes kirjeldatud erinevad osateod võivad konkreetsel juhul moodustada terviku, mida ei saa loogiliselt ega ka õiguslikult üksteisest eristada (RKKKo 3-1-1-4-04, p-d 8.1‒8.2; 3-1-1-17-13, p 13.3). (p 11)
Tarvitamine on käitlemise üks osategu, mis arutatavas asjas kohalduvast teoühtsuse põhimõttest tulenevalt on hõlmatud kogu käitumisaktide jadast. Seetõttu on ajalis-ruumiliselt seotud karistamisväärne tegu suure ainekoguse ebaseaduslik käitlemine. Teoühtsuse korral neeldub mingi koguse aine äratarvitamine omandatud või valduses oleva suure ainekoguse käitlemises ja tarvitamist ei tule sel juhul eraldi kvalifitseerida isegi siis, kui tarvitatud ainekogust ei tuvastata ning selle ainekoguse eelnevat omandamist isikule ette ei heideta. Suure koguse aine käitlemine on kuritegu, sõltumata käitlemise eesmärgist. (p 14)
Olukorras, kus tervikteo etteheidetavus seisneb selles, et isik kas eelnevalt omandades ja vallates või üksnes tarbides käitleb ainet ja ei suurenda käitlejate ringi, siis ei ole seadusandja pidanud vajalikuks selgitada välja äratarvitatud aine kogust, vaid on sätestanud karistuse ainult narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise eest. Ka olukorras, kus isik on tarvitanud ja tema valdusest leitakse üksnes väike kogus ainet, ei ole alust ainekoguseid hüpoteetiliselt liitma hakata. Vastupidi, kui isik käitleb suurt kogust, seda osaliselt ka tarbides, siis on sõltumata käitlemise eesmärgist käitlejate ringi laienemise ohu tõttu nähtud ette kriminaalkaristus suure koguse aine ebaseadusliku käitlemise eest. Sellisel juhul ei kanna äratarvitatud ainekoguse eest eraldi karistamine ka mingit karistuspoliitilist eesmärki. Seega olukorras, kus (väärteo)menetlejal on teada, et isik on tarvitanud narkootilist ainet ja tema juurest äravõetud narkootilise aine kogus on suur, tuleb VTMS § 61 lg 1 järgi alustada kriminaalmenetlust, sest ilmnenud on kahtlus suure koguse aine ebaseaduslikus käitlemises, mis subsumeeritakse KarS § 184 järgi. Nii käitudes välditakse mitmekordse karistamise keelu rikkumist ja toimitakse KarS § 3 lg 5 kohaselt. Nimetatud sättest tuleneb, et kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Kui kuriteo eest karistust ei mõisteta, võib isikut karistada väärteo eest. NPALS § 151 lg 1 järgi saab isikut karistada olenemata tarvitatud aine kogusest või kui isik käitleb ainet väikeses koguses ning tema teos ei tuvastata aine levitamise eesmärki. (p 15)
|
| 3-1-1-72-14
|
Riigikohus |
13.11.2014 |
|
|
| 3-1-1-10-14
|
Riigikohus |
25.02.2014 |
|
Euroopa Inimõiguste Kohus kontrollib ne bis in idem-põhimõtte järgimise hindamisel esmalt seda, kas erinevates menetlustes menetlusesemeks olnud faktilised asjaolud on identsed või vähemalt sisuliselt samad, ja seejärel otsustab selle üle, kas erinevates menetlustes anti hinnang sama isiku samale käitumisele sama ajavahemiku kestel (vt nt 16. juuni 2009. a otsus asjas Ruotsalainen vs. Soome ja 24. septembri 2013. a otsus asjas Palazzolo vs. Itaalia).
Karistamine teatud tegevuse eest kindlal ajavahemikul ei välista vastutust samalaadse tegevuse eest selle vältamise korral pärast isiku karistamist. Teo toimepanemise jätkamine identsel või sarnasel viisil ei too kaasa immuniteeti riigi karistusvõimu eest. Tuleb arvestada, et loata tegevuse korral süüteokoosseisuga kaitstava õigushüve ohustamist või rikkumist pidevalt taastoodetakse, mistõttu suureneb teo ebaõigus pidevalt ega ammendu varasema perioodi eest mõistetud karistuses. Ka juhul, kui väärteoprotokollis või süüdistuses kirjeldatud faktilisi asjaolusid hinnatakse ühe teona (näiteks vältava süüteo puhul), ei tähenda see omakorda, et teo eest mõistetud karistuses väljendub ja ammendub ka tulevikku suunatud teo hukkamõist. Karistamisotsus saab lähtuda vaid väärteoprotokollis või süüdistuses esitatud faktilistest asjaoludest ja seega mineviku sündmustest. Vastavat otsustust ei saa panna sõltuvusse ka sellest, kas riigil õnnestub isiku tegevust pärast karistamist füüsiliselt takistada või mitte. Ne bis in idem-põhimõtte eesmärk on välistada võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma uut karistamist sama teo eest ja kindlustada õigusrahu (vt RKÜKo 3-4-1-10-04, p 14). Isiku jaoks ei saa olla üllatav tõsiasi, et kui ta jätkab pärast karistamist ebaseaduslikku tegevust, karistatakse teda selle eest, ja ka õigusrahu põhimõttega ei saa õigustada kestva ebaseadusliku tegevuse talumist riigi poolt.
Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud mitmekordse karistamise keelu põhimõte (edaspidi ka ne bis in idem-põhimõte) tähistab õiguskindluse ja materiaalse õigluse konfliktsituatsioonis esimese kasuks tehtavat valikut: kui kellegi teole on seadusjõustunud kohtuotsusega antud õiguslik hinnang, on õigusrahu huvides teo hilisem õiguslikult relevantne ümberhindamine keelatud isegi siis, kui varasem hinnang osutub õiguslikult valeks. Selline põhimõte sisaldub ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) 7. lisaprotokolli art 4 lg-s 1. (p 6)
Ne bis in idem-põhimõte on kohtuotsuse seadusjõudu vääristav ja selle kaudu ka kohtuvõimu legitimeeriv põhimõte. Põhiõiguste süstemaatikas kuulub käsitletav põhiõigus riigi vastu suunatud kaitseõiguste hulka ja süüteomenetluse praktikas toimib see põhimõte süüteomenetlust välistava asjaoluna. Seetõttu on mitmekordse karistamise keelus nähtud ka omalaadset sanktsioneerivat (manitsevat) funktsiooni: risk, et kuriteo esialgne pinnapealne uurimine võib välistada hilisema täiendava uurimise, peaks süüteo menetlejaid motiveerima kohesele hoolikale faktiliste asjaolude uurimisele ja õiguslikule hindamisele. Ne bis in idem-põhimõtte eesmärk on välistada võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma uut karistamist sama teo eest, ja kindlustada õigusrahu (RKÜKo 3-4-1-10-04, p 14). (p 7)
Ne bis in idem-põhimõtte esemelise kaitseala täpsustamisel on keskne probleem selles, kuidas sisustada teo mõistet. Asjakohast Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikat muudeti 10. veebruari 2009. a otsusega asjas Sergey Zolotukhin vs. Venemaa, milles leiti, et EIÕK 7. protokolli 4. artikli esimest lõiget tuleb mõista selliselt, et see keelab isiku suhtes teistkordse menetluse läbiviimise juhul, kui see menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu faktilisi asjaolusid (vt ka 16. juuni 2009. a otsus asjas Ruotsalainen vs. Soome ja 12. detsembri 2013 otsus asjas Khmel vs. Venemaa). Kontrollimist tuleb alustada faktiliste asjaolude võrdlemisest, sealjuures on tähtsusetu, millised uue süüdistuse osad järgnevas menetluses kinnitust leiavad või tagasi lükatakse. Ainult sellisel juhul on tagatud isiku kaitse mitte ainult teistkordse karistamise, vaid ka uue menetluse eest. (Vt ka RKKKo 3-1-1-57-09, p 17). Faktilisi asjaolusid tuleb võrrelda inimkäitumisele antava tervikhinnanguga, mitte karistusseadustiku vastava paragrahvi dispositsiooniga. (p 8)
Riigikohtu praktika kohaselt on ühe teoga teoühtsuse mõttes tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt RKKKo 3-1-1-4-04, p 8.3; 3-1-1-99-04, p 10.4; 3-1-1-1-08, p 5 ja 3-1-1-15-08, p 15). (p 9)
|
| 3-1-1-88-11
|
Riigikohus |
04.11.2011 |
|
Ühes kriminaalmenetluses sama kuriteo eest mitmekordse süüditunnistamise ja karistamise näol on tegemist PS § 23 lg 3 ja KarS § 2 lg 3 sätestatud ne bis in idem-põhimõtte rikkumise ning materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega.
Ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. Erandit sellest põhimõttest kujutab KrMS § 326 lg 2 teises lauses sätestatud võimalus jätta apellatsioon ilmse põhjendamatuse tõttu läbi vaatamata. Ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7). Ühes kriminaalmenetluses sama kuriteo eest mitmekordse süüditunnistamise ja karistamise näol on tegemist PS § 23 lg 3 ja KarS § 2 lg 3 sätestatud ne bis in idem-põhimõtte rikkumise ning materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega. Maakohtu otsuses esineva sellise minetuse peale esitatud apellatsiooni ei saa lugeda KrMS § 326 lg 2 teise lause mõttes ilmselt põhjendamatuks ja selle läbi vaatamata jätmine KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel on käsitletav KrMS § 339 lg-s 2 toodud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.
|
| 3-1-1-57-09
|
Riigikohus |
18.01.2010 |
|
Funktsionaalset täideviimist iseloomustab, et tegu kui tervik realiseerub alles siis, kui kõik kaastäideviijad täidavad kooskõlastatult oma ülesannet kuriteokoosseisu realiseerimisel. Kõnealuse käsitluse kohaselt on ka kuriteo organisaator vaadeldav kaastäideviijana (Vt nt RKKKo 3-1-1-20-03, nr 3-1-1-97-04 ja nr 3-1-1-101-05).
Ne bis in idem põhimõtte ehk sama teo eest teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keelust tuleneva põhiõigusega tagatakse isiku võimalus teada, millised on need riikliku sunni iseloomuga järelmid, mida võidakse kohaldada tema toimepandud süüteo tuvastamise korral. Samuti tagatakse selle põhiõiguse abil õigusrahu ja välistatakse võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma täiendavat karistamist sama teo eest (vt RKÜKo nr 3-4-1-10-04, p 14). Ne bis in idem põhimõte kujutab endast ühelt poolt menetlustakistust, teisalt aga isiku subjektiivset õigust eeldada, et teda ei süüdistata sama teo eest uuesti. Nii on mitmekordse karistamise keeld seotud õiguskindluse põhimõttega, kaitstes isikut riigi omavoli eest (vt sama otsuse p 22). Ne bis in idem põhimõte peab kokkuvõttes kaitsma isikut riigi ülemäärase sekkumise eest (vt RKKKo nr 3-1-1-57-08, p 10).
Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 7. protokolli 4. artikli esimest lõiget tuleb mõista selliselt, et see keelab isiku suhtes teistkordse menetluse läbiviimise juhul, kui see menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu fakte. Ne bis in idem põhimõtte rikkumise väite kontrollimiseks tuleb alustada faktide võrdlemisest, sealjuures on tähtsusetu, millised uue süüdistuse osad järgnevas menetluses kinnitust leiavad või tagasi lükatakse. Ainult sellisel juhul on tagatud isiku kaitse mitte ainult uue karistamise, vaid ka uue menetluse eest. (EIÕKo Sergey Zolotukhin vs. Venemaa). Eeltoodust tulenevalt tuleb teo teistkordse menetlemise keelu rikkumine tuvastada süüdistatavale omistatud kuritegude faktiliste asjaolude võrdlemise teel. (Vrdl Riigikohtu varasema teistsuguse praktikaga asjades nr 3-1-1-57-08, p 11; nr 3-1-1-120-06 ja nr 3-1-1-124-06, p 7).
Kuritegelikku ühendusse kuulub isik, kes organisatsiooni osana allub selle tahtele ja aitab oma tegevusega kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele. Seejuures ei pea see isik vahetult osa võtma ühenduse poolt toimepandavatest kuritegudest.
Kuritegelikku ühendust iseloomustab selle kui organisatsiooni püsivus. Ühenduse püsivus tähendab omakorda seda, et selle struktuur võimaldab ühenduse liikmetel (kaasa arvatud juhil) vahetuda nii, et ühendus jätkab selle eesmärgiks seatud tulemuse poole pürgimist. Kuritegeliku ühenduse liikmete ülesannete jaotus toetab ühenduse püsivust. See tähendab, et kõigil ühenduse liikmetel on kindel koht ühenduse struktuuris ja nad annavad sellest kohast lähtuvalt panuse ühenduse eesmärkide realiseerumisele. Seejuures on isikult oodatav panus seotud mitte isiku enda, vaid tema paiknemisega ühenduse struktuuris, mis tähendab, et liikme vahetumisel võtab uus liige üldjuhul eelmise liikme ülesanded üle.
Varalise kasu saamise eesmärk iseloomustab kuritegelikku ühendust, mitte kuritegeliku ühenduse iga liiget eraldi. Kuritegeliku ühenduse tegevus on suunatud varalise kasu saamisele ja seda objektiivset koosseisutunnust tuleb tõendada kuritegeliku ühenduse loomise taga olevate isikute tahtluse kaudu. Seejuures piisab KarS § 255 puhul subjektiivses koosseisus kaudsest tahtlusest. Isik peab vähemalt võimalikuks pidama ja möönma, et ühendus on loodud varalise kasu saamise eesmärgil ja on suunatud KarS § 255 lg-s 1 kirjeldatud kuritegude toimepanemisele.
KarS §-des 255 ja 256 sätestatud kuriteokoosseisud on formaalsed deliktid, mis tähendab, et koosseis on täidetud vastavalt kuritegelikku ühendusse astumisega või selle organiseerimisega, mitte nende kuritegude toimepanemisega, millele kuritegeliku ühenduse tegevus oli suunatud. Seetõttu tuleb vastutus KarS §-de 255 ja 256 järgi kõne alla juba siis, kui kuritegeliku ühenduse liikmed ei ole jõudnud veel ühtegi kavandatavat kuritegu toime panna.
Karistusseadustiku § 255 on § 256 suhtes üldnorm, mistõttu kuritegelikku ühendusse kuulunud isiku suhtes, kes on oma tegevusega täitnud ka KarS § 256 koosseisu, kohaldatakse vaid KarS § 256.
Karistusseadustiku § 256 on ammendava loeteluga alternatiiv-aktiline formaalne kuriteokoosseis. Seega tuleb isiku süüditunnistamiseks KarS § 256 järgi objektiivse koosseisu tasandil tuvastada, et isik lõi kuritegeliku ühenduse, juhtis seda või värbas sellesse vähemalt ühe liikme.
|
| 3-1-1-57-08
|
Riigikohus |
31.10.2008 |
|
Ühes kriminaalmenetluses sama kuriteo eest mitmekordse süüditunnistamise ja karistamise näol on tegemist PS § 23 lg 3 ja KarS § 2 lg 3 sätestatud ne bis in idem-põhimõtte rikkumise ning materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega.
KarS § 81 lg 7 p 2 kohaselt peatub süüteo aegumine väärteo tunnustega teo kohta kriminaalmenetluse alustamisel kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni, s.o kriminaalmenetluse ajaks. Aegumise tähtaja kulgemist arvutatakse seejuures teo toimepanemise ajast. Süüteo aegumise peatumine tähendab, et kriminaalmenetluse toimetamise aega ei võeta arvesse KarS § 81 lõikest 3 tuleneva väärteo aegumise tähtaja (s.o kaks aastat) arvutamisel.
Karistusseadustiku § 81 lg 8 näeb omakorda ette, et sama paragrahvi 7. lõike p-des 1 ja 2 sätestatud juhtudel aegumine ei uuene, kui väärteo toimepanemisest on möödunud kolm aastat. Aegumise uuenemine tähendab seda, et aegumise tähtaeg hakkab taas kulgema. Aegumise uuenemine on seotud aegumise peatumise aluse äralangemise hetkega - s.t kui kriminaalmenetluse lõpetamise ajaks on väärteo toimepanemisest möödunud kolm aastat, ei tohi väärteomenetlust alustada ega jätkata. Karistusseadustiku § 81 lõikes 8 sätestatud tähtaeg ei mõjuta aga väärteo aegumise tähtaega, kui väärteomenetluse alustamine või jätkamine oli aegumise peatumise aluse äralangemisel lubatav. Sellisel juhul rakendub jätkuvalt KarS § 81 lõikes 3 sätestatud tähtaeg ja aegumise peatumise aeg jäetakse KarS § 81 lg 7 p 1 või 2 alusel aegumise tähtajast välja.
KarS § 2 lg 3 sätestab, et sama süüteo eest ei või kedagi karistada mitu korda, sõltumata sellest, kas karistus on mõistetud Eestis või mõnes teises riigis. Tegemist on nn ne bis in idem põhimõttega ehk sama teo eest teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keeluga, millele vastava põhiõigusega tagatakse isikule võimalus teada, millised on need riikliku sunni järelmid, mida võidakse kohaldada tema toimepandud süüteo tuvastamise korral. Samuti kindlustatakse selle põhiõiguse abil õigusrahu ja välistatakse võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma täiendavat karistamist sama teo eest. (Vt RKKKo nr 3-4-1-10-04, p 14). Seega peab ne bis in idem põhimõte kokkuvõttes kaitsma isikut riigi ülemäärase sekkumise eest.
Tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadest asjas Franz Fischer v. Austria ei ole Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 7. lisaprotokolli artikliga 4 vastuolus olukord, kus ühe teo suhtes on kohaldatavad mitu normi, kuid selle nõude rikkumise välistamiseks ei piisa ainuüksi asjaolust, et isiku sama tegu menetleti või teda karistati erinevates menetlustes või formaalselt erinevate sätete järgi. Esineb olukordi, kus üks tegu näib esmapilgul vastavat mitmele erinevale süüteokoosseisule, kuid mille puhul lähemal kontrollimisel ilmneb, et menetleda tuleb vaid ühe koosseisu järgi, sest see hõlmab kogu teise normi rikkumise ebaõigust. Selle ilmne näide on olukord, kus üks ja sama tegu vastab kahele süüteokoosseisule, millest üks sisaldab täpselt samu tunnuseid, mis teine, ning veel mingit lisatunnust. Võib esineda ka olukordi, kus erinevad süüteokoosseisud kattuvad vaid väikeses osas. Seega, kui isik mõistetakse erinevates, üksteisele järgnevates menetlustes süüdi erinevate süüteokoosseisude järgi, peab kohus kontrollima, kas nende süütegude koosseisutunnused langevad kokku olulisel määral. (RKKKo nr 3-1-1-120-06).
KarS § 218 lg 1 ei näe ette sellist iseseisvat süüteokoosseisu nagu varavastane süütegu väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, vaid sätestab vastutuse varguse, omastamise jm varavastase süüteo (v.a röövimine, väljapressimine ja asja omavoliline kasutamine vägivalla abil ning tulirelva, laskemoona, lõhkeaine, kiirgusallika, narkootilise või psühhotroopse aine või nende lähteaine, suure teadusliku, kultuuri- või ajalooväärtusega eseme vargus või süstemaatiline vargus) eest, mis on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu (vt RKKKo nr 3-1-1-81-06, p 9 ning nr 3-1-1-56-08). Alates 15. märtsist 2007 on väärteona - mitte enam kuriteona - karistatavad ka need vähem kui 1000 krooni maksva asja või varalise õiguse vastu suunatud varavastased süüteod, mille puhul esineb küll süüteokoosseisus sätestatud raskendav asjaolu (nt teo toimepanemine ametiisiku poolt), kuid mis ei mahu KarS § 218 lg-s 1 nimetatud erandite alla (vt RKKKo nr 3-1-1-36-07, p 7.1) Sellest tulenevalt hõlmab alates 15. märtsist 2007 KarS § 218 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseis ka omastamist ametiisiku poolt (KarS § 201 lg 2 p 3), kui teo objektiks olnud võõra vallasasja või vara väärtus jääb alla kahekümne miinimumpäevamäära. Kui jätta arvestamata teoobjektiks olev väheväärtuslik vara, on KarS § 201 lg 2 p 3 ja § 218 lg 1 objektiivselt ja subjektiivselt koosseisult identsed.
Hinnates kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkust, arvestab kriminaalkolleegium selle tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust väärteoasjas ning väärteoasja keerukust. Mõistlikuks saab lugeda tasu, mis jääb samasse suurusjärku väärteo eest füüsilisele isikule mõistetava maksimaalse rahatrahviga.
Väärteomenetlust võib alustada ka kriminaalmenetluse lõpetamisel kohtu poolt, kuna kohtumenetluses on kriminaalmenetluse lõpetamine üldjuhul võimalik samadel alustel kui kriminaalasja kohtueelses menetluses. Erinevalt kohtueelsest menetlusest ei lõpetata aga kohtumenetluses kriminaalmenetlust KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel, s.t teos kuriteo tunnuste puudumise tõttu. Kriminaalmenetluse seadustiku § 274 lg 1 kohaselt tehakse sellisel juhul õigeksmõistev otsus, s.o antakse teole sisuline hinnang. Seetõttu on tegemist lõpliku otsusega PS § 23 lg 3 ja konventsiooni 7. lisaprotokolli 4. artikli tähenduses, mis välistab sama teo suhtes teistkordse kohtumõistmise ja kriminaalkorras karistamise. See põhimõte kehtib ka juhul, kui isik mõistetakse õigeks KrMS § 301 alusel ehk prokuröri loobumisel süüdistusest. Sisuliselt on ka sellisel juhul välistatud kuriteo tunnuste olemasolu tuvastamine isiku teos, kuna asja arutamine toimub ainult süüdistuse piirides.
Ne bis in idem põhimõte ei välista sama teo suhtes lisaks kriminaalmenetlusele sellest erineva iseloomuga menetluse läbiviimist (näiteks tsiviilhagi esitamine isiku vastu või ametniku karistamine distsiplinaarkorras). Menetluse olemuse üle otsustamisel on Riigikohus lähtunud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas väljatöötatud "kriminaalsüüdistuse" kriteeriumitest, s.o eeskätt õigusrikkumise ja selle eest kohaldatava riikliku sunnimeetme olemusest (vt RKKKo nr 3-1-1-21-06). Väärtegusid ja nende eest kohaldatavaid karistusi on Riigikohus järjepidevalt pidanud ne bis in idem printsiibi kaitsealasse kuuluvateks.
|
| 3-1-1-124-06
|
Riigikohus |
07.05.2007 |
|
KarS § 2 lg 3 sätestab, et ühe süüteo eest ei tohi kedagi karistada mitu korda. Selle sätte sõnastusest lähtuvalt tuleb hindamisel, kas tegemist on mitu korda karistamisega, analüüsida just nimelt süüteokoosseisude - mitte aga kitsamas tähenduses teo - omavahelist kattuvust. Seejuures tuleb sama süüteona KarS § 2 lg 3 tähenduses lisaks sellele, kui isiku teistkordses, hilisemas süüdistuses tuginetakse samale süüteokoosseisule, mõista ka olukordi, kus uus süüdistus kattub eelnevaga olulises ulatuses (vt RKKKo nr 3-1-1-120-06). See tähendab, et sama juhtumi uus menetlemine ei ole täielikult keelatud, kuid isikut ei tohi hilisemas menetluses karistada normi järgi, mille ebaõigussisu kattub olulisel määral selle normi ebaõigussisuga, mille järgi on isikut juba karistatud.
LS § 747 ja KarS § 424 omavaheline kattuvus on selline, et isiku karistamine mõlema sätte järgi erinevates menetlustes kujutab endast mitmekordse karistamise keelu rikkumist. Kaitstavaks õigushüveks on mõlemal juhul kaasliiklejate turvalisus ning tegu, millega õigushüve kahjustatakse, on mõlema süüteokoosseisu järgi mootorsõiduki juhtimine.
|
| 3-1-1-120-06
|
Riigikohus |
16.04.2007 |
|
KarS § 2 lg 3 sätestab sarnaselt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 7. lisaprotokolli 4. artikliga, et isikut ei tohi teistkordselt karistada sama süüteo eest.
See, kui ühe teo suhtes on kohaldatavad mitu normi, ei ole vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 7. lisaprotokolli 4. artikliga, kuid selle nõude rikkumise välistamiseks ei piisa ainuüksi asjaolust, et isiku sama tegu menetleti või teda karistati erinevates menetlustes või formaalselt erinevate sätete järgi. Esineb olukordi, kus üks tegu näib esmapilgul vastavat mitmele erinevale süüteokoosseisule, kuid mille puhul lähemal kontrollimisel ilmneb, et menetleda tuleb vaid ühe koosseisu järgi, sest see hõlmab kogu teise normi rikkumise ebaõigust. Seega, kui isik mõistetakse erinevates, üksteisele järgnevates menetlustes süüdi erinevate süüteokoosseisude järgi, peab kohus kontrollima, kas nende süütegude koosseisutunnused langevad kokku olulisel määral.
Vastavalt KrMS § 45 lg-le 4 on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. Lähtuvalt KrMS § 43 lg-test 1 ja 2 võib süüdistatavat kaitsta kas valitud või menetleja poolt määratud kaitsja. Kui ringkonnakohtus on süüdistataval seaduslikus korras määratud kaitsja, kelle volitusi ei vaidlustatud ega taotletud tema asendamist valitud kaitsjaga, siis ei ole süüdistatava kaitseõigust rikutud.
Mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobe seisundis (LS § 7419 või KarS § 424) ja mootorsõidukijuhi poolt ettevaatamatusest varalise kahju või tervisekahjustuse tekitamine (LS § 7417) või raske tervisekahjustuse tekitamine või surma põhjustamine (KarS §-d 422 ja 423) ei ole alati käsitatavad ühe süüteona, kuigi kõigi nende süüteokoosseisude objektiivsed tunnused seisnevad muuhulgas liiklusnõuete rikkumises mootorsõiduki juhtimisel. Juhul, kui mootorsõidukijuhi poolt ettevaatamatusest varalise kahju või tervisekahjustuse tekitamise või raske tervisekahjustuse tekitamise või surma põhjustamise objektiivseks tunnuseks on muude liiklusnõuete rikkumiste hulgas ka mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes, kattuvad need süüteokoosseisud olulisel määral ja neid on võimalik käsitada ühe süüteona.
|
| 3-1-1-142-04
|
Riigikohus |
03.03.2005 |
|
Kui isikut on väärteomenetluses karistatud metsa raiumises lubatust suuremas ulatuses, siis tulenevalt PS § 23 lg-st 3 ja KarS § 2 lg-st 3 ei tohi teda selle teo eest kriminaalkorras karistada.
Kui mõõtevahend on nõuetekohaselt taadeldud ja seda on ka nõuetekohaselt käsitsetud, tuleb mõõtmistulemust lugeda õigeks. Kui mõõtmistulemuse õigsus seatakse kahtluse alla, peab vaidlustaja ära näitama, mis võisid olla need asjaolud, mille tõttu mõõtmistulemus ei vasta tõenäoliselt tegelikkusele.
|
| 3-1-1-7-04
|
Riigikohus |
23.03.2004 |
|
Kui sama süüteo eest võetakse üheaegselt vastutusele nii juriidiline isik kui ka teo faktiliselt toime pannud juriidilise isiku esindajast füüsiline isik, ei ole rikutud kahekordse karistamise keelu (ne bis in idem) põhimõtet, sest juriidilise isiku karistamine ei ole käsitatav juriidilise isiku esindaja karistamisena. Tulenevalt võrdsuspõhiõigusest (PS § 12 lg 1 lause 1) puudub võimalus teha KarS § 14 lg-s 2 sätestatud juriidilise ja füüsilise isiku karistusõigusliku vastutuse kumulatiivsuse põhimõttest erandit ka juhtudel, mil juriidilisele isikule omistatava süüteo toime pannud isik on ühtlasi selle juriidilise isiku ainuosanik (ainuaktsionär) ja ainuke organi liige.
Kuna KarS sätestab juriidilise isiku vastutuse tuletatud (derivaatse) vastutuse põhimõttel, on ühe subjekti (füüsilise isiku) tegevus teise subjekti (juriidilise isiku) vastutuse eelduseks. Seetõttu tuleb rääkida kahest ühe ja sama teo eest eraldi vastutavast isikust.
|
| 3-1-3-6-03
|
Riigikohus |
17.04.2003 |
|
Põhiõiguse ne bis in idem (teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keeld) kaitseala laieneb üksnes sellistele õiguserikkumistele, mis on oma oluliste koosseisuliste tunnuste poolest kokkulangevad ja põhinevad ühel ja samal teol.Kui õiguserikkumiste kirjeldused erinevad, siis pelgalt ajalis-ruumiline seos ei anna iseenesest alust väita teosamasust.
Isiku varasem halduskorras karistamine võib olla käsitatav AKKS § 77-1 lg 3 p-s 5 nimetatud teistmisalusena - muu olulise asjaoluna.
|
Facebook
Twitter