Kohtulahendite liigitus

Kokku: 15| Näitan: 1 - 15

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
1-17-6580/138 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 09.11.2018
KarS §-des 141 ja 145 nimetatud koosseisud kaitsevad lapse õigust kehalisele puutumatusele ning tema füüsilist ja vaimset tervist, mis on vaieldamatult kaalukad väärtused, kuid ei õigusta veel nende kuriteokoosseisude ülemäära laia tõlgendamist, kuna see võib viia karistusõiguse kui ultima ratio- ehk viimase abinõu põhimõtte ja määratletuspõhimõtte kui õigusriikliku karistusõiguse ühtede kõige olulisemate põhimõtete rikkumiseni. (Vt ka RKPJKo nr 3-4-1-13-15, p 43 ja RKÜKo nr 3-4-1-16-10, p-d 48 jj). (p 11) Määratletuspõhimõttest tulenevalt on vajalik süüteokoosseisu tunnuste tõlgendamine viisil, mis võimaldab igaühel ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada (vt RKKKo nr 3-1-1-5-16, p 7). Selle nõude kohaselt on keelatud arendada karistusseaduse regulatsiooni edasi väljapoole seaduses endas selgelt ette antud karistatavuspiire. Teisisõnu ei tohi karistusõigusnormi sisu avamine viia normi piiridest väljumiseni ega nende juhtumite hõlmamiseni karistusnormiga, mida seadusandja pole soovinud karistatavaks kuulutada (vt ka RKKKo nr 4-17-4621/22, p 14). (p 12)
4-17-4621/22 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 20.04.2018
Riigikohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas korduvalt märkinud, et selline isikule ebasoodsas suunas liikuv ning üksnes õiguspoliitilistest argumentidest kantud tõlgendamine ei ole lubatud ning normi tekstist ei tohi isiku õigusi kitsendavalt ulatuslikult kõrvale kalduda (vt RKKKm 3-1-1-117-16, p 27). Keelatud on arendada karistusseaduse regulatsiooni edasi väljapoole seaduses endas selgelt ette antud karistatavuspiire, kuna see tähendaks karistusseadustiku § 2 lg-s 1 ja põhiseaduse § 23 lg-s 1 sätestatud karistusseaduse määratletuspõhimõtte (nullum crimen nulla poena sine lege certa) rikkumist. Määratletuspõhimõtte kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud, et igaühel oleks võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada. Seetõttu tuleb iseäranis karistusõigusnormi sisu selgitamisel esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele. (p 14)
1-16-5792/101 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 09.11.2017
Karistusnormi sõnastamine viisil, mis vajab tõlgendamist, ei tähenda tingimata selle põhiseadusvastasust. Riigikohtu järjekindla praktika järgi ei välista õigusselguse põhimõte määratlemata õigusmõistete kasutamist (vt nt RKPJKo 3-4-1-19-10, p 40; RKHKo 3-3-1-75-15, p 20). Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on vältimatu, et paljud seadused sisaldavad suuremal või vähemal määral ebamääraseid mõisteid, mille tõlgendamine ja sisustamine on praktika küsimus. Isik peab asjasse puutuva sätte sõnastusest aru saama, vajaduse korral kohtute poolt sättele antud tõlgenduse abil, millise tegevuse või tegevusetuse eest ta kriminaalkorras vastutab ning milline karistus vastava teo toimepanemise ja/või tegevusetuse eest määratakse. (Vt nt EIK 25. juuni 2009. a otsus asjas Liivik vs. Eesti, p-d 93–94.) (p 12)
3-1-1-65-16 PDF Riigikohus 12.10.2016
Ka väike vormierinevus võib täita väärteo objektiivse koosseisu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem selgitanud, et määratletuspõhimõtet ei riku iseenesest isiku karistamine vähese tähtsusega rikkumise eest, kui tegemist on sellise rikkumisega, mida norm on mõeldud ära hoidma (RKKKo 3-1-1-5-16, p 7). (p 9).
3-1-1-5-16 PDF Riigikohus 19.02.2016
Määratletuspõhimõttest tulenevalt on vajalik süüteokoosseisu tunnuste tõlgendamine viisil, mis võimaldab igaühel ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada (vt ka RKKKo 3-4-1-16-10, p-d 48 jj; 3-1-1-23-12, p 8.2 ja 3-1-1-113-13, p 24.2). Määratletuspõhimõtet ei riku aga iseenesest isiku karistamine vähese tähtsusega rikkumise eest, kui tegemist on just sellise rikkumisega, mida norm on mõeldud ära hoidma. (p 7)
3-1-1-40-14 PDF Riigikohus 03.11.2014
Selleks, et isikut mingi sisendkäibemaksu mahaarvamise piirangu rikkumise eest karistada, peab see piirang süüteo koosseisulist tunnust sisustava normina vastama PS § 23 lg-st 1 tulenevale määratletusnõudele, mis muu hulgas nõuab, et tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, oleks seaduses selgelt määratletud.
3-1-1-113-13 PDF Riigikohus 16.12.2013
Määratletuspõhimõttega võiks vastuolus olla olukord, kus kellegi kriminaalõiguslik vastutus sõltub suuresti sellest, kas mõni ametiisik viitab inimesele, kellega ta suhtleb, kui oma salajasele kaastöötajale e jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikule. Kui koostöö on registreeritud ja isik on seda oma allkirjaga kinnitanud, ei oleks võimalik ametiisiku-poolne liiga kergekäeline või suisa alusetu osutamine mõnele isikule kui jälitusasutusega koostöö tegijale. Sellise tõlgenduse korral on KarS § 241 lg 1 rakendamine või rakendamata jätmine märksa ettenähtavam ja karistusnormile ei saa selles osas teha määratletuspõhimõttest tulenevaid etteheiteid.
3-1-1-89-13 PDF Riigikohus 01.11.2013
KarS § 2 lg-s 1 ja PS § 23 lg-s 1 sätestatud määratletusnõude (nullum crimen nulla poena sine lege certa) kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud, et igaühel oleks võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada. Eelöeldu tähendab, et süüteokoosseisu tunnused peavad olema normi adressaadile ja seaduse kohaldajale arusaadavad vähemalt sellisel määral, et nende sisu oleks tõlgendamisega avatav. Iseäranis karistusõigusnormi sisu selgitamisel tuleb esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele. Määratletuspõhimõtte järgimine tähendab nõuet, mille kohaselt ei tohi karistusõigusnormi sisu avamine viia normi piiridest väljumiseni ega nende juhtumite hõlmamiseni karistusnormiga, mida seadusandja pole soovinud karistatavaks kuulutada. Nii keelab KarS § 2 lg 4 otsesõnu teo tunnistamise süüteoks seaduse analoogia põhjal, millest tuleneb ka keeld arendada karistusseaduse regulatsiooni edasi väljapoole seaduses endas ette antud karistatavuspiire. Karistusseaduse määratletusnõue ei tähenda täielikku keeldu kasutada määratlemata õigusmõisteid või normatiivseid koosseisutunnuseid. Kohtupraktikas pole määratletusnõude rikkumisena käsitatud näiteks olukorda, kus blanketse karistusõigusnormi dispositsioon sisaldab vaid kaudseid viiteid õigusinstituudile, mille normid blanketset normi sisustavad. Karistusseadustiku ja NPALS regulatsioon, mille kohaselt tuleb narkootilise ja psühhotroopse aine, taime või seene suur kogus kindlaks teha selle kaudu, millisele hulgale inimestele kõnealusest ainest, taimest või seenest narkojoobe tekitamiseks piisab, karistusseaduse määratletusnõudega vastuolus ei ole.
3-1-1-103-12 PDF Riigikohus 23.11.2012
Määratletuspõhimõtte kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud, et igaühel oleks võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada. Seetõttu tuleb iseäranis karistusõigusnormi sisu selgitamisel esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele (vt ka RKKKo 3-1-1-23-12, p 8.2).
3-1-1-66-12 PDF Riigikohus 05.10.2012
Põhiseaduse § 23 lg-st 1 ja § 13 lg-st 2 tulenev karistusseaduse määratletuse nõue eeldab, et süütegu määratlev õigusnorm oleks selge ja üheselt mõistetav. Seadusandja poolt süüteokoosseisu grammatiliselt ebakorrektne sõnastamine, näiteks MaaPS § 68^1 lg 1 näol, on seetõttu taunitav.
3-1-1-23-12 PDF Riigikohus 30.04.2012
Karistusseadustiku § 2 lg 4 keelab otsesõnu teo tunnistamise süüteoks seaduse analoogia põhjal, millest tuleneb keeld arendada karistusseaduse regulatsiooni edasi väljapoole seaduses endas ette antud karistatavuspiire. Viimane kujutaks endast ühtlasi ka KarS § 2 lg-s 1 ja PS § 23 lg-s 1 sätestatud karistusseaduse määratletuspõhimõtte (nullum crimen nulla poena sine lege certa) rikkumist. Määratletuspõhimõtte kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud, et igaühel oleks võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada (vt ka RKÜKo 3-4-1-16-10, p-d 48 jj). Nimetatud põhjustel tuleb iseäranis karistusõigusnormi sisu selgitamisel esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele.
3-1-1-70-11 PDF Riigikohus 10.11.2011
Karistatava teo kirjelduse ehk süüteokoosseisu määratlemiseks on PS § 23 lg 1 kohaselt pädev üksnes seadusandja ning viimane ei saa selle defineerimist delegeerida täitevvõimule. Rahandusministri poolt VPTS § 188^15 lg-s 3 ette nähtud turumanipulatsiooni iseloomuga käitumise tunnuste ja turumanipulatsiooni tuvastamisel arvestatavate asjaolude näidisloetelu kehtestamata jätmine ei ole takistuseks turumanipulatsiooni kui väärteo koosseisuliste tunnuste tuvastamisele isiku käitumises. Nimetatud aktiga ei saaks kehtesta väärteo koosseisulisi tunnuseid.
3-1-1-90-06 PDF Riigikohus 20.11.2006
Kuigi normi pealkiri ja kirjeldatav tegu peavad olema omavahel kooskõlas, ei ole tegemist olukorraga, kus normi tõlgendamise aluseks saaks ja võiks olla ainult või peamiselt normi pealkiri. Seadusandja poolt kirjeldatava süüteo mõisteline maht võib olla seega nii suurem kui ka väiksem normi pealkirjast tulenevast võimalikust mahust. Normi tõlgendamise piirid tuleb leida eelkõige teokirjeldusest ehk süüteokoosseisu sõnastusest, mitte aga pelgalt paragrahvi pealkirjast. Seadusandja võib ühte normi paigutada erinevad osateod, kasutades normi pealkirjana samal ajal vaid ühte neist. Erinevad osateod säilitavad sellisel juhul sisemise iseseisvuse ja süüteokoosseisu realiseerib iga osategu eraldivõetult, sõltumata temaga külgnevatest teokirjeldustest. Üheks selliseks võimaluseks on süüteokoosseisu konstrueerimine nn alternatiiv-aktiliselt, kus koosseisutunnused esitatakse üksteise suhtes alternatiivsetena (nt KarS § 242).
3-1-1-83-05 PDF Riigikohus 24.10.2005
PS § 23 lg-st 1 ja § 13 lg-st 2 tulenev karistusseaduse määratletuse nõue eeldab, et isiku teole antav karistusõiguslik väljendus ehk kvalifikatsioon vastaks võimalikult täpselt isiku faktilisele teole.
3-1-1-140-03 PDF Riigikohus 18.12.2003
Isiku süüdimõistmine KrK § 61-1 lg 1 (inimsusevastane kuritegu) järgi ei riku määratletuspõhimõtet. Vastavalt EÕIK artikkel 7 lg-le 2 ei takista sama artikli esimeses lõikes sätestatud määratletuspõhimõte isiku vastutusele võtmist teo eest, mis selle toimepanemise ajal oli kuritegu tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi. Isiku poolt toimepandud teod - tsiviilisikute tapmise organiseerimine banditismivastase võitluse egiidi all, oli 1953. a tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete kohaselt käsitatav inimsusevastase kuriteona. Vastavad teod määratleti kuritegudena 8.08.1945. a allakirjutatud Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirja artikli 6 lõike 2 punktis c ja rahvusvahelise õiguse printsiipidena kinnitati neid ÜRO Peaassamblee 11.12.1946. a resolutsiooniga nr 95 ja ÜRO rahvusvahelise õiguse komisjoni poolt 1950. a. Seega olid isikule inkrimineeritud teod nende toimepanemise ajal keelatud tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi.

Kokku: 15| Näitan: 1 - 15

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane