4-18-3732/22
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
08.05.2019 |
|
Riigikohus on alates 2006. aastast järjepidevalt selgitanud, et kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja kriminaalmenetluse seadustiku § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt nt RKKKo 3-1-1-16-06, p 14.2; RKKKo 3-1-1-55-10, p 15 ja RKKKo 3-1-1-29-13, p 7). Kohtus uurimata tõenditele tuginemine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-30-09, p 6 ja RKKKo 3-1-1-66-09, p 12). (p 7)
VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Tulenevalt VTMS § 125 lg 1 teisest lausest võib maakohus lükata kaebuse arutamise edasi, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Riigikohus on alates 2013. aastast leidnud, et lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel, peab ta uurimispõhimõttest lähtuvalt vajadusel kohtumenetluse käigus koguma ja kontrollima veel täiendavaid tõendeid ka omal algatusel. Seega kui kohtul tekivad asja arutamisel kahtlused väärteo tõendatuse osas, peab ta astuma samme tuvastamaks, kas need kahtlused on lisatõendite kogumisega kõrvaldatavad (vt nt RKKKo 3-1-1-125-12, p 6; RKKKo 3-1-1-83-15, p 12 ja RKKKo 3-1-1-67-15, p 20). Tekkinud kahtluse kõrvaldamata jätmine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses (vt nt RKKKo 3-1-1-37-08, p 8.2; RKKKo 3-1-1-85-16, p 10 ja RKKKo 3-1-1-10-17, p 11). (p 8)
Riigikohus on alates 2006. aastast järjepidevalt selgitanud, et kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja kriminaalmenetluse seadustiku § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt nt RKKKo 3-1-1-16-06, p 14.2; RKKKo 3-1-1-55-10, p 15 ja RKKKo 3-1-1-29-13, p 7). Kohtus uurimata tõenditele tuginemine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-30-09, p 6 ja RKKKo 3-1-1-66-09, p 12). (p 7)
VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Tulenevalt VTMS § 125 lg 1 teisest lausest võib maakohus lükata kaebuse arutamise edasi, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Riigikohus on alates 2013. aastast leidnud, et lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel, peab ta uurimispõhimõttest lähtuvalt vajadusel kohtumenetluse käigus koguma ja kontrollima veel täiendavaid tõendeid ka omal algatusel. Seega kui kohtul tekivad asja arutamisel kahtlused väärteo tõendatuse osas, peab ta astuma samme tuvastamaks, kas need kahtlused on lisatõendite kogumisega kõrvaldatavad (vt nt RKKKo 3-1-1-125-12, p 6; RKKKo 3-1-1-83-15, p 12 ja RKKKo 3-1-1-67-15, p 20). Tekkinud kahtluse kõrvaldamata jätmine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses (vt nt RKKKo 3-1-1-37-08, p 8.2; RKKKo 3-1-1-85-16, p 10 ja RKKKo 3-1-1-10-17, p 11). (p 8)
KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse isikut koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo eest. Eelkirjeldatud kolmeastmeline deliktistruktuur seab õigusliku küsimuse lahendamise metoodikale kindlad nõudmised. Isiku käitumises karistatava teo olemasolu või puudumise kontrollimisel tuleb alustada süüteokoosseisust, seejuures lõpuleviidud delikti korral süüteokoosseisu objektiivsest küljest, liikudes selle tuvastamise korral subjektiivse teokoosseisu juurde. Edasi kontrollitakse õigusvastasuse ning süü tasandeid. Kui ühel kontrollitasandil tuvastatakse mõne nõutava tunnuse puudumine, puudub alus siirduda järgmisele kontrollitasandile (vt nt RKKKo 3-1-1-58-15, p 9.4). Kui isiku tegu ei vasta lõpuleviidud süüteo objektiivsetele tunnustele, pole eelnevast tulenevalt alust põhidelikti struktuuris edasi liikuda ja subjektiivsete tunnuste analüüsimisega jätkata. Samuti pole võimalik isikut sellises olukorras lõpuleviidud süüteo eest vastutusele võtta ning arutleda teemal, kas süü vähesuse tõttu tuleks tema suhtes menetlus lõpetada või mitte. (p 10)
|
3-1-1-65-16
|
Riigikohus |
12.10.2016 |
|
Alates 29. märtsist 2015 ei pea kohtuväline menetleja VTMS § 31 lg 2 järgi vähetähtsa väärteo puhul väärteomenetlust alustama ja võib piirduda väärteo tunnustega teo toimepannud isiku suulise hoiatamisega. Nii on menetlejale antud õigus otsustada, kas väärteomenetluse alustamine on teo asjaolusid arvestades põhjendatud, vajalik ja mõistlik. Menetleja õigus lõpetada väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel on käsitatav kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see ei oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (RKHKo 3-1-1-46-12, p 8). Eeltoodu kehtib mutatis mutandis ka vähetähtsa väärteo puhul menetluse alustamata jätmisel VTMS § 31 lg 2 alusel. (p 19).
Väärteomenetlust ei tule läbi viia erandeid tegemata ja et isiku karistamine ei pruugi igal juhul olla vajalik võrdse kohtlemise tagamiseks. Konkreetses asjas tehtav otsustus isiku karistamise vajalikkuse kohta sõltub muu hulgas teo tehioludest, isiku süüst, teda iseloomustavatest andmetest ja muudest tema vastutust mõjutavatest asjaoludest. See tähendab, et ka sarnastel asjaoludel toimepandud tegude puhul on menetleja lähtuvalt talle antud kaalutlusõigusest pädev rakendama erinevaid menetlusõiguslikke järelmeid (RKKKo 3-1-1-120-13, p 15). Kohtuvälisele menetlejale antud kaalutlusõiguse eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, kui see poleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (vt ka RKKKo 3-1-1-85-04, p 16). Väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamist ei välista ka asjaolu, et menetlusalune isik pani teo toime kutsetegevuses (RKKKo 3-1-1-29-11, p 14). (p 23).
Seda, kui pikk peaks olema määruse jõustamisel vacatio legis, otsustab määruse andja, kes hindab jõustamise aja määramisel õigusakti avaldamise ja jõustumise vahele jääva ajavahemiku mõistlikkust. (p 13).
Vacatio legis on ajavahemik, mis jääb seaduse avaldamise ja jõustumise vahele ning on seotud õiguskindluse põhimõttega (PS § 10). Õiguskindluse põhimõte nõuab mh, et vacatio legis’e jooksul jõuavad adressaadid uute normidega tutvuda ja oma tegevuse vastavalt ümber korraldada. Riik ei tohi uusi norme kehtestada n-ö üleöö. Teisisõnu tuleb jõustumistähtaja määramisel hinnata, kas normiadressaatidele jääb oma tegevuse ümberkorraldamiseks piisavalt aega (vt nt RKÜKo 3-4-1-8-09, p 83). (p 14).
Blanketset karistusnormi sisustava määruse kolmepäevane jõustumistähtaeg on lühike, kuid ei olnud konkreetses asjas põhiseadusevastane. Seda, kas kolmepäevane jõustumistähtaeg on põhiseaduspärane või mitte, tuleb hinnata igal üksikul juhul eraldi. Vacatio legis’e piisavust ehk mõistlikkust saab hinnata, arvestades vaatluse all oleva õigussuhte iseloomu, õigussuhte muutmise ulatust ning sellest tulenevat vajadust ümberkorraldusteks normiadressaatide tegevuses, samuti hinnates, kas muudatus õiguslikus olustikus oli ettenähtav või ootamatu (RKÜKo 3-4-1 8 09, p 83). (p 16).
Kutsetegevusena teenust osutav isik peab olema kursis valdkonda reguleerivate õigusnormidega ning pöörama tavapärast enam tähelepanu teenuse osutamisele kehtestatud nõuetele. Teisisõnu saab kutsetegevuses teenust osutavalt isikult oodata suuremat valmidust reageerida võimalikele valdkonda puudutavatele muudatustele. (17.2).
Vacatio legis’e mõistlikkuse hindamisel ei ole oluline, mis hetkest alates oli võimalik tutvuda määruse eelnõuga määruse andja veebilehel. Määrusandja ei saa eeldada, et määruse adressaadid tutvuksid omal algatusel kõikide tema veebilehel olevate eelnõudega ning veebilehel eelnõu kättesaadavusega ei ole võimalik õigustada liiga lühikest jõustumisaega. PS § 3 lg 2 järgi on täitmiseks kohustuslikud üksnes avaldatud seadused. Eelnõu menetlemine ei pruugi veel tähendada selle vastuvõtmist ning eelnõu menetlemist ei saa võrdsustada vastu võetud, avaldatud ja jõustunud määrusega (vt ka RKHKo 3-3-1-16-10, p 19). Enne määruse avaldamist ja jõustumist ei saa selle adressaadil olla täit kindlust selles, et eelnõu just sellisel kujul ka jõustub. (p 18).
Ka väike vormierinevus võib täita väärteo objektiivse koosseisu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem selgitanud, et määratletuspõhimõtet ei riku iseenesest isiku karistamine vähese tähtsusega rikkumise eest, kui tegemist on sellise rikkumisega, mida norm on mõeldud ära hoidma (RKKKo 3-1-1-5-16, p 7). (p 9).
Karistusseadustiku (KarS) § de 16 ja 17 järgi peab isiku tahtlus hõlmama objektiivse koosseisu asjaolusid, mitte aga õigusnorme (RKKKo 3-1-1-4-08, p 19). Teisisõnu ei ole tahtluse aspektist tähtsust sellel, kas isik oli teadlik koosseisu asjaolude õiguslikust tähendusest (RKKKo 3-1-1-55-09, p 25.1). Nii ei ole olukorras, kus isik on teadlik süüteokoosseisu moodustavatest faktilistest asjaoludest, subjektiivse koosseisu tasandil tähtsust asjaolul, kas ta oli tegu toime pannes teadlik kehtivast õiguslikust regulatsioonist. See, et teo toimepanija ei ole teadlik õigusnormidest, ei muuda tema käitumist ettevaatamatuks, vaid viitab sellele, et isik oli keelueksimuses KarS § 39 tähenduses. Sellisel juhul tuleb hinnata, kas eksimus teo keelatuses oli isiku jaoks välditav. Üldjuhul peab oma teo keelatuse ära tundma isik, kes tegutseb mingis kindlas valdkonnas (RKKKo 3-1-1-33-16, p 21). (p 10).
PS § 13 lõikest 2 tuleneva õigusselguse põhimõtte kohaselt peavad õigusaktid olema piisavalt selged ja arusaadavad, et isikutel oleks mõistlik võimalus riigi tegevust ette näha ja kohandada oma tegevust sellele vastavalt. Nõutav normi määratletuse ehk õigusselguse aste ei ole kõikide normide puhul sama. Selgemad ja täpsemad peavad olema normid, mis võimaldavad isiku õigusi piirata ja isikule peale panna kohustusi (RKPSJVKo 3-4-1-33-05, p 22). (p 11).
Alates 29. märtsist 2015 ei pea kohtuväline menetleja VTMS § 31 lg 2 järgi vähetähtsa väärteo puhul väärteomenetlust alustama ja võib piirduda väärteo tunnustega teo toimepannud isiku suulise hoiatamisega. Nii on menetlejale antud õigus otsustada, kas väärteomenetluse alustamine on teo asjaolusid arvestades põhjendatud, vajalik ja mõistlik. Menetleja õigus lõpetada väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel on käsitatav kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see ei oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (RKHKo 3-1-1-46-12, p 8). Eeltoodu kehtib mutatis mutandis ka vähetähtsa väärteo puhul menetluse alustamata jätmisel VTMS § 31 lg 2 alusel. (p 19).
Hinnates eelkõige küll konkreetse väärteo olemust, saab väärteomenetluse VTMS § 31 lg 2 alusel alustamata jätmisel muu hulgas arvestada ka seda, kui blanketset karistusnormi sisustav õigusakt on jõustatud lühikese aja jooksul pärast selle avaldamist ning enda tegevuse uute nõuetega kooskõlla viimine nõuab isikult tegevuse ümberkorraldamist ja kulutuste tegemist. Sellises olukorras võib eriti just õigusakti kehtivuse algusajal piisata, kui juhtida isiku tähelepanu vajadusele järgida kehtestatud nõudeid teda suuliselt hoiatades. VTMS § 31 lõikega 2 menetlejale antud pädevus jätta väärteomenetlus alustamata tasakaalustab karistamise aluseks olevate nõuete kehtestamise lühemat jõustumise aega kergemate väärtegude puhul. (p 20).
Isiku karistamine neljandal päeval pärast regulatsiooni muudatuste jõustumist teo eest, mis oluliselt ei kahjusta kaitstavat õigushüve, ei pruugi olla põhjendatud, vajalik ega ka mõõdukas, samuti võib see olla vastuolus hea halduse tava põhimõttega. (p 21).
Väärteomenetlust ei tule läbi viia erandeid tegemata ja et isiku karistamine ei pruugi igal juhul olla vajalik võrdse kohtlemise tagamiseks. Konkreetses asjas tehtav otsustus isiku karistamise vajalikkuse kohta sõltub muu hulgas teo tehioludest, isiku süüst, teda iseloomustavatest andmetest ja muudest tema vastutust mõjutavatest asjaoludest. See tähendab, et ka sarnastel asjaoludel toimepandud tegude puhul on menetleja lähtuvalt talle antud kaalutlusõigusest pädev rakendama erinevaid menetlusõiguslikke järelmeid (RKKKo 3-1-1-120-13, p 15). Kohtuvälisele menetlejale antud kaalutlusõiguse eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, kui see poleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (vt ka RKKKo 3-1-1-85-04, p 16). Väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamist ei välista ka asjaolu, et menetlusalune isik pani teo toime kutsetegevuses (RKKKo 3-1-1-29-11, p 14). (p 23).
|
3-1-1-5-16
|
Riigikohus |
19.02.2016 |
|
VTMS § 31 annab alates 29. märtsist 2015 kohtuvälisele menetlejale võimaluse jätta vähetähtsa väärteo puhul otstarbekuse kaalutlustel väärteomenetlus alustamata. Kohtumenetluses on võimalik otstarbekuse kaalutlustel menetlus lõpetada VTMS § 30 lg 1 p 1, kuid mitte VTMS § 29 lg 1 alusel. (p 8)
Määratletuspõhimõttest tulenevalt on vajalik süüteokoosseisu tunnuste tõlgendamine viisil, mis võimaldab igaühel ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada (vt ka RKKKo 3-4-1-16-10, p-d 48 jj; 3-1-1-23-12, p 8.2 ja 3-1-1-113-13, p 24.2). Määratletuspõhimõtet ei riku aga iseenesest isiku karistamine vähese tähtsusega rikkumise eest, kui tegemist on just sellise rikkumisega, mida norm on mõeldud ära hoidma. (p 7)
|
3-1-1-74-15
|
Riigikohus |
22.10.2015 |
|
KrMS § 318 lg 4 teise lause esimese alternatiivi kohaselt võivad süüdistatav ja kaitsja esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu. Viidatud sättes peetakse silmas olukorda, kus kokkuleppes kirjeldatud tegu (faktilised asjaolud) ei vasta mitte ühelegi karistusseadustikus sätestatud kuriteokoosseisule. See tähendab, et lahendades KrMS § 318 lg 4 alusel küsimust, kas kokkuleppes kirjeldatud tegu on kuritegu, peab ringkonnakohus võrdlema kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte dispositsioonis sisalduvaga ja otsustama, kas kirjeldatud faktilised asjaolud on selle sätte alla subsumeeritavad. Ringkonnakohtul ei ole aga võimalust ega pädevust hinnata seda, kas kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendatud. (Vt RKKKm 3-1-1-70-12, p-d 8–10). (p 10)
Enne KarS § 4231 kehtima hakkamist toimepandud süütegude arvestamine ei riku nullum crimen sine lege-põhimõtet, sest kuriteo eest mõistetakse karistus üksnes viimase, seaduse kehtivuse ajal toimepandud kuriteo tunnustega teo eest (RKKKo 3-1-1-87-08, p 12; RKKKm 3-1-1-75-15, p 10). (p 11)
Kohtuotsuse avalikustamise aeg on kohtuotsuse tegemise kuupäev, millest hakkab kulgema KrMS § 345 lg-s 2 sätestatud kassatsiooni esitamise tähtaeg. (p 13)
|
3-1-1-82-15
|
Riigikohus |
22.10.2015 |
|
Kriminaalkorras süüdimõistmine KarS § 4231 järgi ei lähe vastuollu ne bis in idem-põhimõttega siis, kui isik on varasemates samaliigilistes süütegudes süüdi mõistetud ja karistatud. Ekslik on aga järeldus, et isiku karistamine LS §-s 201 sätestatud väärtegude eest pärast süstemaatilises juhtimisõiguseta juhtimises süüdimõistmist on kooskõlas Riigikohtu praktikaga ja et puudub õiguslik piirang isiku väärtegude eest karistamiseks, kui kriminaalasjas tehtud kohtuotsusest nähtuvalt ei ole isikut nende varasemate väärtegude eest karistatud. (p 11)
Vähemalt kolmanda LS §-le 201 vastava väärteo toimepanemisel subsumeeritakse tegu kooskõlas KarS § 3 lg-ga 5 kuriteona KarS § 4231 järgi. Kui isikut on enne seda sõiduki juhtimisõiguseta juhtimise eest karistatud, on varasemad väärteod toimepanijat iseloomustav eriline isikutunnus (KarS § 24 lg 1), mis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, milleks on liiklusseadusega kehtestatud regulatsiooni sarnane ja pidev eiramine (RKKKo nr 3-1-1-75-15, p 8). Sellisel juhul karistatakse isikut üksnes selle viimase teo eest. Sellises olukorras ei tõusetu küsimust ne bis in idem-põhimõtte rikkumise kohta. (p 12)
Kui isikut ei ole varasemate samaliigiliste süütegude eest karistatud (faktiline retsidiiv), on karistuspoliitiliselt põhjendatud menetleda ühtset süsteemi moodustavaid süütegusid (kõiki osategusid) samas menetluses. Ka väärteo kvalifitseerimise tõlgendus toetab seda seisukohta: kui ühte väärteoasja liidetud kolmest isikule etteheidetud väärteost kaks vastasid kvalifitseeritud koosseisule, hõlmab kvalifitseeritud koosseis ka põhikoosseisule vastava rikkumise (RKKKo nr 3-1-1-38-07, p 19). Koosmõjus KarS § 2 lg-st 3 tuleneva topeltkaristamise ja -menetlemise keeluga (ne bis in idem-põhimõte) laieneb see ka juhtimisõiguseta juhtimise subsumeerimisele kuriteona, kuivõrd süstemaatilisus KarS §-s 4231 eeldab samaliigiliste süütegude toimepanemist. Teisisõnu, olukorras, kus isikut ei ole enne süstemaatilisuse tunnust täitvat vähemalt kolmandat juhtimisõiguseta juhtimist (kuritegu) jõustunud otsusega väärtegudes süüdi tunnistatud, neelduvad LS §-le 201 vastavad väärteod KarS § 4231 järgi menetletava ja karistatava kuriteo koosseisus ja nende väärtegude teoebaõigus ammendub süstemaatilises juhtimisõiguseta juhtimises kui põhiteos (vrd RKKKo nr 3-1-1-22-11 p 13.3 ja nr 3-1-1-124-06, p 7). (p 13)
Vähemalt kolmanda LS §-le 201 vastava väärteo toimepanemisel subsumeeritakse tegu kooskõlas KarS § 3 lg-ga 5 kuriteona KarS § 4231 järgi. Kui isikut on enne seda sõiduki juhtimisõiguseta juhtimise eest karistatud, on varasemad väärteod toimepanijat iseloomustav eriline isikutunnus (KarS § 24 lg 1), mis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, milleks on liiklusseadusega kehtestatud regulatsiooni sarnane ja pidev eiramine (RKKKo nr 3-1-1-75-15, p 8). Sellisel juhul karistatakse isikut üksnes selle viimase teo eest. Sellises olukorras ei tõusetu küsimust ne bis in idem-põhimõtte rikkumise kohta. (p 12)
Kui isikut ei ole varasemate samaliigiliste süütegude eest karistatud (faktiline retsidiiv), on karistuspoliitiliselt põhjendatud menetleda ühtset süsteemi moodustavaid süütegusid (kõiki osategusid) samas menetluses. Ka väärteo kvalifitseerimise tõlgendus toetab seda seisukohta: kui ühte väärteoasja liidetud kolmest isikule etteheidetud väärteost kaks vastasid kvalifitseeritud koosseisule, hõlmab kvalifitseeritud koosseis ka põhikoosseisule vastava rikkumise (RKKKo nr 3-1-1-38-07, p 19). Koosmõjus KarS § 2 lg-st 3 tuleneva topeltkaristamise ja -menetlemise keeluga (ne bis in idem-põhimõte) laieneb see ka juhtimisõiguseta juhtimise subsumeerimisele kuriteona, kuivõrd süstemaatilisus KarS §-s 4231 eeldab samaliigiliste süütegude toimepanemist. Teisisõnu, olukorras, kus isikut ei ole enne süstemaatilisuse tunnust täitvat vähemalt kolmandat juhtimisõiguseta juhtimist (kuritegu) jõustunud otsusega väärtegudes süüdi tunnistatud, neelduvad LS §-le 201 vastavad väärteod KarS § 4231 järgi menetletava ja karistatava kuriteo koosseisus ja nende väärtegude teoebaõigus ammendub süstemaatilises juhtimisõiguseta juhtimises kui põhiteos (vrd RKKKo nr 3-1-1-22-11 p 13.3 ja nr 3-1-1-124-06, p 7). (p 13)
Kui isik paneb toime kolmanda juhtimisõiguseta sõiduki juhtimise, mis toob kaasa kriminaalmenetluse alustamise ja kriminaalkorras süüdimõistmise, kuid osaliselt samasid sõiduki juhtimisõiguseta juhtimisi puudutav väärteomenetlus jätkus, tuleb eelnevad menetlused VTMS § 29 lg 1 p 2 alusel lõpetada. (p 14)
Vähemalt kolmanda LS §-le 201 vastava väärteo toimepanemisel subsumeeritakse tegu kooskõlas KarS § 3 lg-ga 5 kuriteona KarS § 4231 järgi. Kui isikut on enne seda sõiduki juhtimisõiguseta juhtimise eest karistatud, on varasemad väärteod toimepanijat iseloomustav eriline isikutunnus (KarS § 24 lg 1), mis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, milleks on liiklusseadusega kehtestatud regulatsiooni sarnane ja pidev eiramine (RKKKo nr 3-1-1-75-15, p 8). Sellisel juhul karistatakse isikut üksnes selle viimase teo eest. Sellises olukorras ei tõusetu küsimust ne bis in idem-põhimõtte rikkumise kohta. (p 12)
Kriminaalkorras süüdimõistmine KarS § 4231 järgi ei lähe vastuollu ne bis in idem-põhimõttega siis, kui isik on varasemates samaliigilistes süütegudes süüdi mõistetud ja karistatud. Ekslik on aga järeldus, et isiku karistamine LS §-s 201 sätestatud väärtegude eest pärast süstemaatilises juhtimisõiguseta juhtimises süüdimõistmist on kooskõlas Riigikohtu praktikaga ja et puudub õiguslik piirang isiku väärtegude eest karistamiseks, kui kriminaalasjas tehtud kohtuotsusest nähtuvalt ei ole isikut nende varasemate väärtegude eest karistatud. (p 11)
Vähemalt kolmanda LS §-le 201 vastava väärteo toimepanemisel subsumeeritakse tegu kooskõlas KarS § 3 lg-ga 5 kuriteona KarS § 4231 järgi. Kui isikut on enne seda sõiduki juhtimisõiguseta juhtimise eest karistatud, on varasemad väärteod toimepanijat iseloomustav eriline isikutunnus (KarS § 24 lg 1), mis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, milleks on liiklusseadusega kehtestatud regulatsiooni sarnane ja pidev eiramine (RKKKo nr 3-1-1-75-15, p 8). Sellisel juhul karistatakse isikut üksnes selle viimase teo eest. Sellises olukorras ei tõusetu küsimust ne bis in idem-põhimõtte rikkumise kohta. (p 12)
Kui isikut ei ole varasemate samaliigiliste süütegude eest karistatud (faktiline retsidiiv), on karistuspoliitiliselt põhjendatud menetleda ühtset süsteemi moodustavaid süütegusid (kõiki osategusid) samas menetluses. Ka väärteo kvalifitseerimise tõlgendus toetab seda seisukohta: kui ühte väärteoasja liidetud kolmest isikule etteheidetud väärteost kaks vastasid kvalifitseeritud koosseisule, hõlmab kvalifitseeritud koosseis ka põhikoosseisule vastava rikkumise (RKKKo nr 3-1-1-38-07, p 19). Koosmõjus KarS § 2 lg-st 3 tuleneva topeltkaristamise ja -menetlemise keeluga (ne bis in idem-põhimõte) laieneb see ka juhtimisõiguseta juhtimise subsumeerimisele kuriteona, kuivõrd süstemaatilisus KarS §-s 4231 eeldab samaliigiliste süütegude toimepanemist. Teisisõnu, olukorras, kus isikut ei ole enne süstemaatilisuse tunnust täitvat vähemalt kolmandat juhtimisõiguseta juhtimist (kuritegu) jõustunud otsusega väärtegudes süüdi tunnistatud, neelduvad LS §-le 201 vastavad väärteod KarS § 4231 järgi menetletava ja karistatava kuriteo koosseisus ja nende väärtegude teoebaõigus ammendub süstemaatilises juhtimisõiguseta juhtimises kui põhiteos (vrd RKKKo nr 3-1-1-22-11 p 13.3 ja nr 3-1-1-124-06, p 7). (p 13)
1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS §-s 4231 sisalduvale koosseisutunnusele süstemaatilisus laieneb mutatis mutandis süstemaatilise varguse kohta öeldu. Teisisõnu on ka sõiduki süstemaatilise juhtimisõiguseta juhtimise mõiste seotud varem toimepandud juhtimisõiguseta juhtimistega. KarS § 4231 järgi karistamine eeldab, et isik on toime pannud vähemalt kolm juhtimisõiguseta juhtimist, sealjuures ei ole tähtis, kas need teod tuleks üksikult subsumeerida KarS § 4231 (kuritegu) või LS § 201 (väärtegu) alla. Samuti ei ole süstemaatilisuse jaoks oluline, kas isik on varasemate juhtimisõiguseta juhtimiste eest süüdi mõistetud (õiguslik retsidiiv) või on need tuvastatud alles ühes menetluses (faktiline retsidiiv). (p 8)
KarS § 4231 järgi süüditunnistamisel tuleb tuvastada vähemalt kolm sõiduki juhtimist juhtimisõiguseta isiku poolt, mis kõik peavad vastama süüteokoosseisule (LS § 201 või KarS § 4231), olema õigusvastased ja toimepandud süüliselt (KarS § 2 lg 2). (p 9)
Kriminaalkorras süüdimõistmine KarS § 4231 järgi ei lähe vastuollu ne bis in idem-põhimõttega siis, kui isik on varasemates samaliigilistes süütegudes süüdi mõistetud ja karistatud. Ekslik on aga järeldus, et isiku karistamine LS §-s 201 sätestatud väärtegude eest pärast süstemaatilises juhtimisõiguseta juhtimises süüdimõistmist on kooskõlas Riigikohtu praktikaga ja et puudub õiguslik piirang isiku väärtegude eest karistamiseks, kui kriminaalasjas tehtud kohtuotsusest nähtuvalt ei ole isikut nende varasemate väärtegude eest karistatud. (p 11)
Vähemalt kolmanda LS §-le 201 vastava väärteo toimepanemisel subsumeeritakse tegu kooskõlas KarS § 3 lg-ga 5 kuriteona KarS § 4231 järgi. Kui isikut on enne seda sõiduki juhtimisõiguseta juhtimise eest karistatud, on varasemad väärteod toimepanijat iseloomustav eriline isikutunnus (KarS § 24 lg 1), mis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, milleks on liiklusseadusega kehtestatud regulatsiooni sarnane ja pidev eiramine (RKKKo nr 3-1-1-75-15, p 8). Sellisel juhul karistatakse isikut üksnes selle viimase teo eest. Sellises olukorras ei tõusetu küsimust ne bis in idem-põhimõtte rikkumise kohta. (p 12)
Kui isikut ei ole varasemate samaliigiliste süütegude eest karistatud (faktiline retsidiiv), on karistuspoliitiliselt põhjendatud menetleda ühtset süsteemi moodustavaid süütegusid (kõiki osategusid) samas menetluses. Ka väärteo kvalifitseerimise tõlgendus toetab seda seisukohta: kui ühte väärteoasja liidetud kolmest isikule etteheidetud väärteost kaks vastasid kvalifitseeritud koosseisule, hõlmab kvalifitseeritud koosseis ka põhikoosseisule vastava rikkumise (RKKKo nr 3-1-1-38-07, p 19). Koosmõjus KarS § 2 lg-st 3 tuleneva topeltkaristamise ja -menetlemise keeluga (ne bis in idem-põhimõte) laieneb see ka juhtimisõiguseta juhtimise subsumeerimisele kuriteona, kuivõrd süstemaatilisus KarS §-s 4231 eeldab samaliigiliste süütegude toimepanemist. Teisisõnu, olukorras, kus isikut ei ole enne süstemaatilisuse tunnust täitvat vähemalt kolmandat juhtimisõiguseta juhtimist (kuritegu) jõustunud otsusega väärtegudes süüdi tunnistatud, neelduvad LS §-le 201 vastavad väärteod KarS § 4231 järgi menetletava ja karistatava kuriteo koosseisus ja nende väärtegude teoebaõigus ammendub süstemaatilises juhtimisõiguseta juhtimises kui põhiteos (vrd RKKKo nr 3-1-1-22-11 p 13.3 ja nr 3-1-1-124-06, p 7). (p 13)
Kui isik paneb toime kolmanda juhtimisõiguseta sõiduki juhtimise, mis toob kaasa kriminaalmenetluse alustamise ja kriminaalkorras süüdimõistmise, kuid osaliselt samasid sõiduki juhtimisõiguseta juhtimisi puudutav väärteomenetlus jätkus, tuleb eelnevad menetlused VTMS § 29 lg 1 p 2 alusel lõpetada. (p 14)
1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS §-s 4231 sisalduvale koosseisutunnusele süstemaatilisus laieneb mutatis mutandis süstemaatilise varguse kohta öeldu. Teisisõnu on ka sõiduki süstemaatilise juhtimisõiguseta juhtimise mõiste seotud varem toimepandud juhtimisõiguseta juhtimistega. KarS § 4231 järgi karistamine eeldab, et isik on toime pannud vähemalt kolm juhtimisõiguseta juhtimist, sealjuures ei ole tähtis, kas need teod tuleks üksikult subsumeerida KarS § 4231 (kuritegu) või LS § 201 (väärtegu) alla. Samuti ei ole süstemaatilisuse jaoks oluline, kas isik on varasemate juhtimisõiguseta juhtimiste eest süüdi mõistetud (õiguslik retsidiiv) või on need tuvastatud alles ühes menetluses (faktiline retsidiiv). (p 8)
KarS § 4231 järgi süüditunnistamisel tuleb tuvastada vähemalt kolm sõiduki juhtimist juhtimisõiguseta isiku poolt, mis kõik peavad vastama süüteokoosseisule (LS § 201 või KarS § 4231), olema õigusvastased ja toimepandud süüliselt (KarS § 2 lg 2). (p 9)
Kriminaalkorras süüdimõistmine KarS § 4231 järgi ei lähe vastuollu ne bis in idem-põhimõttega siis, kui isik on varasemates samaliigilistes süütegudes süüdi mõistetud ja karistatud. Ekslik on aga järeldus, et isiku karistamine LS §-s 201 sätestatud väärtegude eest pärast süstemaatilises juhtimisõiguseta juhtimises süüdimõistmist on kooskõlas Riigikohtu praktikaga ja et puudub õiguslik piirang isiku väärtegude eest karistamiseks, kui kriminaalasjas tehtud kohtuotsusest nähtuvalt ei ole isikut nende varasemate väärtegude eest karistatud. (p 11)
Vähemalt kolmanda LS §-le 201 vastava väärteo toimepanemisel subsumeeritakse tegu kooskõlas KarS § 3 lg-ga 5 kuriteona KarS § 4231 järgi. Kui isikut on enne seda sõiduki juhtimisõiguseta juhtimise eest karistatud, on varasemad väärteod toimepanijat iseloomustav eriline isikutunnus (KarS § 24 lg 1), mis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, milleks on liiklusseadusega kehtestatud regulatsiooni sarnane ja pidev eiramine (RKKKo nr 3-1-1-75-15, p 8). Sellisel juhul karistatakse isikut üksnes selle viimase teo eest. Sellises olukorras ei tõusetu küsimust ne bis in idem-põhimõtte rikkumise kohta. (p 12)
Kui isikut ei ole varasemate samaliigiliste süütegude eest karistatud (faktiline retsidiiv), on karistuspoliitiliselt põhjendatud menetleda ühtset süsteemi moodustavaid süütegusid (kõiki osategusid) samas menetluses. Ka väärteo kvalifitseerimise tõlgendus toetab seda seisukohta: kui ühte väärteoasja liidetud kolmest isikule etteheidetud väärteost kaks vastasid kvalifitseeritud koosseisule, hõlmab kvalifitseeritud koosseis ka põhikoosseisule vastava rikkumise (RKKKo nr 3-1-1-38-07, p 19). Koosmõjus KarS § 2 lg-st 3 tuleneva topeltkaristamise ja -menetlemise keeluga (ne bis in idem-põhimõte) laieneb see ka juhtimisõiguseta juhtimise subsumeerimisele kuriteona, kuivõrd süstemaatilisus KarS §-s 4231 eeldab samaliigiliste süütegude toimepanemist. Teisisõnu, olukorras, kus isikut ei ole enne süstemaatilisuse tunnust täitvat vähemalt kolmandat juhtimisõiguseta juhtimist (kuritegu) jõustunud otsusega väärtegudes süüdi tunnistatud, neelduvad LS §-le 201 vastavad väärteod KarS § 4231 järgi menetletava ja karistatava kuriteo koosseisus ja nende väärtegude teoebaõigus ammendub süstemaatilises juhtimisõiguseta juhtimises kui põhiteos (vrd RKKKo nr 3-1-1-22-11 p 13.3 ja nr 3-1-1-124-06, p 7). (p 13)
|
3-1-1-75-15
|
Riigikohus |
19.10.2015 |
|
Süstemaatilisuse näol on tegemist erilise isikutunnusega KarS § 24 lg 1 tähenduses, mis KarS § 4231 koosseisu kontekstis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, milleks on liiklusseadusega kehtestatud regulatsiooni sarnane ja pidev eiramine. Seega eeldab mootorsõiduki süstemaatiline juhtimisõiguseta juhtimine, et isik on enam kui korduvalt, s.o vähemalt kolmel korral juhtinud sõidukit juhtimisõiguseta. Seejuures ei ole oluline, kas varasemad teod moodustasid väärteo LS § 201 tähenduses või vastasid KarS §-s 4231 sätestatud kuriteokoosseisule, nagu ka see, kas isik on varasemate juhtimisõiguseta juhtimiste eest süüdi tunnistatud (õiguslik retsidiiv) või tuvastatakse need ühes menetluses (faktiline retsidiiv). (p 8)
Nullum crimen sine lege põhimõttele antud tõlgenduse kohaselt ei ole vajalik, et kõik kolm mootorsõiduki juhtimisõiguseta juhtimist peaksid olema toime pandud pärast KarS § 4231 kehtestamist ehk siis pärast 1. jaanuari 2015 (RKKKo 3-1-1-87-08, p 12). Karistades süüdlast olukorras, mil eelnev sõiduki juhtimisõiguseta juhtimine vastas üksnes väärteokoosseisule ja isikut on väärteokorras korduvalt ka karistatud, karistatakse teda üksnes viimase, s.o kuriteotunnustega teo, mitte aga varasemate väärtegude eest. (p 10)
Põhjalikumalt on süstemaatilisusega seotud küsimusi vaetud 20. aprilli 2009. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-87-08. Viidatud lahendis vaadeldi süstemaatilisust süstemaatilise varguse (KarS § 199 lg 2 p 9) kontekstis (viidatud otsuse p-d 10-12), kuid selles väljendatud seisukohad on mutatis mutandis ülekantavad ka süstemaatilisele juhtimisele (KarS § 4231). (p 7)
Süstemaatilisuse näol on tegemist erilise isikutunnusega KarS § 24 lg 1 tähenduses, mis KarS § 4231 koosseisu kontekstis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, milleks on liiklusseadusega kehtestatud regulatsiooni sarnane ja pidev eiramine. Seega eeldab mootorsõiduki süstemaatiline juhtimisõiguseta juhtimine, et isik on enam kui korduvalt, s.o vähemalt kolmel korral juhtinud sõidukit juhtimisõiguseta. Seejuures ei ole oluline, kas varasemad teod moodustasid väärteo LS § 201 tähenduses või vastasid KarS §-s 4231 sätestatud kuriteokoosseisule, nagu ka see, kas isik on varasemate juhtimisõiguseta juhtimiste eest süüdi tunnistatud (õiguslik retsidiiv) või tuvastatakse need ühes menetluses (faktiline retsidiiv). (p 8)
Nullum crimen sine lege põhimõttele antud tõlgenduse kohaselt ei ole vajalik, et kõik kolm mootorsõiduki juhtimisõiguseta juhtimist peaksid olema toime pandud pärast KarS § 4231 kehtestamist ehk siis pärast 1. jaanuari 2015 (RKKKo 3-1-1-87-08, p 12). Karistades süüdlast olukorras, mil eelnev sõiduki juhtimisõiguseta juhtimine vastas üksnes väärteokoosseisule ja isikut on väärteokorras korduvalt ka karistatud, karistatakse teda üksnes viimase, s.o kuriteotunnustega teo, mitte aga varasemate väärtegude eest. (p 10)
|
3-1-1-58-15
|
Riigikohus |
19.06.2015 |
|
Valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist (vt nt RKKKo 3-1-1-79-14, p 44 koos viitega varasemale praktikale). Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (RKKKo 3-1-1-79-14, p 45), ühe tööühiku hinda kui ka õigusteenuse vajalikkust (RKKKm 3-1-1-78-14, p 29.3). (p 14)
Kui subjektiivse koosseisu käsitlemata jätmist on maakohtule ette heidetud juba apellatsioonis ja ringkonnakohtu otsuses on jäetud sellele etteheitele põhjendamatult vastamata, on see käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 - § 306 lg 1 p 1 mõttes. (p 9.5)
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendites korduvalt tsiteeritud KrMS § 363 lg 5 ei võimalda Riigikohtul enesel asuda tuvastama uusi faktilisi asjaolusid võrreldes maa ja/või ringkonnakohtu poolt tuvastatuga. Küll aga on Riigikohtu pädevuses anda menetlusõiguslik hinnang sellele, kas ja kuivõrd on maa- ja ringkonnakohus nn faktikohtutena põhjendanud enda seisukohti kriminaalasja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude tuvastatuks lugemisel (vt nt RKKKo 3-1-1-63-14, p 10). (p 9.1)
KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse isikut koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo eest. Eelkirjeldatud kolmeastmeline deliktistruktuur, millest karistusseadustik lähtub, seab õigusliku küsimuse lahendamise metoodikale kindlad nõudmised (vt nt RKKKo 3-1-1-148-03, p 10.1; 3-1-1-99-04, p 10.1; 3-1-1-92-05, p 7 ja 3-1-1-49-09, p 9). Isiku käitumises karistatava teo olemasolu või puudumise kontrollimisel tuleb alustada süüteokoosseisust, seejuures lõpuleviidud delikti korral süüteokoosseisu objektiivsest küljest, liikudes selle tuvastamise korral subjektiivse teokoosseisu juurde, edasiselt õigusvastasuse ning süü tasandite kontrollimisele. Kui ühel kontrollitasandil tuvastatakse mõne nõutava tunnuse puudumine, puudub alus siirduda järgmisele kontrollitasandile. Tulenevalt KarS § 12 lg-st 3 peab isiku käitumise subsumeerimisel karistusseadustiku eriosa normi alla obligatoorselt tuvastama tema teo subjektiivse tunnusena tahtluse või ettevaatamatuse (vt nt RKKKo 3-1-1-74-10, p 6.4). (p 9.4)
|
3-1-1-56-15
|
Riigikohus |
19.06.2015 |
|
Olukorras, kus tervikteo etteheidetavus seisneb selles, et isik kas eelnevalt omandades ja vallates või üksnes tarbides käitleb ainet ja ei suurenda käitlejate ringi, siis ei ole seadusandja pidanud vajalikuks selgitada välja äratarvitatud aine kogust, vaid on sätestanud karistuse ainult narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise eest. Ka olukorras, kus isik on tarvitanud ja tema valdusest leitakse üksnes väike kogus ainet, ei ole alust ainekoguseid hüpoteetiliselt liitma hakata. Vastupidi, kui isik käitleb suurt kogust, seda osaliselt ka tarbides, siis on sõltumata käitlemise eesmärgist käitlejate ringi laienemise ohu tõttu nähtud ette kriminaalkaristus suure koguse aine ebaseadusliku käitlemise eest. Sellisel juhul ei kanna äratarvitatud ainekoguse eest eraldi karistamine ka mingit karistuspoliitilist eesmärki. Seega olukorras, kus (väärteo)menetlejal on teada, et isik on tarvitanud narkootilist ainet ja tema juurest äravõetud narkootilise aine kogus on suur, tuleb VTMS § 61 lg 1 järgi alustada kriminaalmenetlust, sest ilmnenud on kahtlus suure koguse aine ebaseaduslikus käitlemises, mis subsumeeritakse KarS § 184 järgi. Nii käitudes välditakse mitmekordse karistamise keelu rikkumist ja toimitakse KarS § 3 lg 5 kohaselt. Nimetatud sättest tuleneb, et kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Kui kuriteo eest karistust ei mõisteta, võib isikut karistada väärteo eest. NPALS § 151 lg 1 järgi saab isikut karistada olenemata tarvitatud aine kogusest või kui isik käitleb ainet väikeses koguses ning tema teos ei tuvastata aine levitamise eesmärki. (p 15)
Riigikohtu praktika kohaselt on ühe teoga teoühtsuse mõttes tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt RKKKo 3-1-1-4-04, p 8.3; 3-1-1-99-04, p 10.4; 3-1-1-1-08, p 5 ja 3-1-1-15-08, p 15). (p 9)
Isiku aktiivse käitumisega, nt omandamise ja tarvitamisega paratamatult kaasnevad passiivse käitumise aktid ei ole käsitatavad eraldi uue teona. Omandatud ainega liikumisel mingist asukohast nt oma elukohta paneb isik vältimatult toime aine valdamise, hoidmise ja vedamise, kuigi aktiivse käitumise seisukohalt soovis ta ainet omandada ja tarvitada. (p 9)
Narkootilise aine käitlemise mõiste sisaldab ka narkootilise aine tarbimist. (p 10)
KarS § 184 lg 1 ei anna narkootilise või psühhotroopse aine käitlemistegude ammendavat loetelu. Seega on seadusandja selles sättes üldmõiste "käitlemine" abil avatud kataloogina kriminaliseerinud erinevad osateod, millest igaüks eraldivõetuna võib realiseerida süüteokoosseisu. Isikut ei või aga karistada iga osateo toimepanemise eest eraldi. Selline käsitlus viiks nn teoühtsuse põhimõtte rikkumiseni ja eraldaks ühtse inimkäitumise kunstlikult erinevateks osategudeks. KarS § 184 lg 1 dispositsioonis kirjeldatud osategusid ei ole mõnel juhul üldse võimalik teistest osategudest lahus toime panna (nt omandamine ja valdamine; valdamine ja vedamine ja edasiandmine jne). Süüteokoosseisu – praegusel juhul KarS § 184 lg 1 – objektiivses küljes kirjeldatud erinevad osateod võivad konkreetsel juhul moodustada terviku, mida ei saa loogiliselt ega ka õiguslikult üksteisest eristada (RKKKo 3-1-1-4-04, p-d 8.1‒8.2; 3-1-1-17-13, p 13.3). (p 11)
Tarvitamine on käitlemise üks osategu, mis arutatavas asjas kohalduvast teoühtsuse põhimõttest tulenevalt on hõlmatud kogu käitumisaktide jadast. Seetõttu on ajalis-ruumiliselt seotud karistamisväärne tegu suure ainekoguse ebaseaduslik käitlemine. Teoühtsuse korral neeldub mingi koguse aine äratarvitamine omandatud või valduses oleva suure ainekoguse käitlemises ja tarvitamist ei tule sel juhul eraldi kvalifitseerida isegi siis, kui tarvitatud ainekogust ei tuvastata ning selle ainekoguse eelnevat omandamist isikule ette ei heideta. Suure koguse aine käitlemine on kuritegu, sõltumata käitlemise eesmärgist. (p 14)
Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud mitmekordse karistamise keelu põhimõte (edaspidi ka ne bis in idem-põhimõte) tähistab õiguskindluse ja materiaalse õigluse konfliktsituatsioonis esimese kasuks tehtavat valikut: kui kellegi teole on seadusjõustunud kohtuotsusega antud õiguslik hinnang, on õigusrahu huvides teo hilisem õiguslikult relevantne ümberhindamine keelatud isegi siis, kui varasem hinnang osutub õiguslikult valeks. Selline põhimõte sisaldub ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) 7. lisaprotokolli art 4 lg-s 1. (p 6)
Ne bis in idem-põhimõte on kohtuotsuse seadusjõudu vääristav ja selle kaudu ka kohtuvõimu legitimeeriv põhimõte. Põhiõiguste süstemaatikas kuulub käsitletav põhiõigus riigi vastu suunatud kaitseõiguste hulka ja süüteomenetluse praktikas toimib see põhimõte süüteomenetlust välistava asjaoluna. Seetõttu on mitmekordse karistamise keelus nähtud ka omalaadset sanktsioneerivat (manitsevat) funktsiooni: risk, et kuriteo esialgne pinnapealne uurimine võib välistada hilisema täiendava uurimise, peaks süüteo menetlejaid motiveerima kohesele hoolikale faktiliste asjaolude uurimisele ja õiguslikule hindamisele. Ne bis in idem-põhimõtte eesmärk on välistada võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma uut karistamist sama teo eest, ja kindlustada õigusrahu (RKÜKo 3-4-1-10-04, p 14). (p 7)
Ne bis in idem-põhimõtte esemelise kaitseala täpsustamisel on keskne probleem selles, kuidas sisustada teo mõistet. Asjakohast Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikat muudeti 10. veebruari 2009. a otsusega asjas Sergey Zolotukhin vs. Venemaa, milles leiti, et EIÕK 7. protokolli 4. artikli esimest lõiget tuleb mõista selliselt, et see keelab isiku suhtes teistkordse menetluse läbiviimise juhul, kui see menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu faktilisi asjaolusid (vt ka 16. juuni 2009. a otsus asjas Ruotsalainen vs. Soome ja 12. detsembri 2013 otsus asjas Khmel vs. Venemaa). Kontrollimist tuleb alustada faktiliste asjaolude võrdlemisest, sealjuures on tähtsusetu, millised uue süüdistuse osad järgnevas menetluses kinnitust leiavad või tagasi lükatakse. Ainult sellisel juhul on tagatud isiku kaitse mitte ainult teistkordse karistamise, vaid ka uue menetluse eest. (Vt ka RKKKo 3-1-1-57-09, p 17). Faktilisi asjaolusid tuleb võrrelda inimkäitumisele antava tervikhinnanguga, mitte karistusseadustiku vastava paragrahvi dispositsiooniga. (p 8)
Riigikohtu praktika kohaselt on ühe teoga teoühtsuse mõttes tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt RKKKo 3-1-1-4-04, p 8.3; 3-1-1-99-04, p 10.4; 3-1-1-1-08, p 5 ja 3-1-1-15-08, p 15). (p 9)
Isiku aktiivse käitumisega, nt omandamise ja tarvitamisega paratamatult kaasnevad passiivse käitumise aktid ei ole käsitatavad eraldi uue teona. Omandatud ainega liikumisel mingist asukohast nt oma elukohta paneb isik vältimatult toime aine valdamise, hoidmise ja vedamise, kuigi aktiivse käitumise seisukohalt soovis ta ainet omandada ja tarvitada. (p 9)
Narkootilise aine käitlemise mõiste sisaldab ka narkootilise aine tarbimist. (p 10)
KarS § 184 lg 1 ei anna narkootilise või psühhotroopse aine käitlemistegude ammendavat loetelu. Seega on seadusandja selles sättes üldmõiste "käitlemine" abil avatud kataloogina kriminaliseerinud erinevad osateod, millest igaüks eraldivõetuna võib realiseerida süüteokoosseisu. Isikut ei või aga karistada iga osateo toimepanemise eest eraldi. Selline käsitlus viiks nn teoühtsuse põhimõtte rikkumiseni ja eraldaks ühtse inimkäitumise kunstlikult erinevateks osategudeks. KarS § 184 lg 1 dispositsioonis kirjeldatud osategusid ei ole mõnel juhul üldse võimalik teistest osategudest lahus toime panna (nt omandamine ja valdamine; valdamine ja vedamine ja edasiandmine jne). Süüteokoosseisu – praegusel juhul KarS § 184 lg 1 – objektiivses küljes kirjeldatud erinevad osateod võivad konkreetsel juhul moodustada terviku, mida ei saa loogiliselt ega ka õiguslikult üksteisest eristada (RKKKo 3-1-1-4-04, p-d 8.1‒8.2; 3-1-1-17-13, p 13.3). (p 11)
Tarvitamine on käitlemise üks osategu, mis arutatavas asjas kohalduvast teoühtsuse põhimõttest tulenevalt on hõlmatud kogu käitumisaktide jadast. Seetõttu on ajalis-ruumiliselt seotud karistamisväärne tegu suure ainekoguse ebaseaduslik käitlemine. Teoühtsuse korral neeldub mingi koguse aine äratarvitamine omandatud või valduses oleva suure ainekoguse käitlemises ja tarvitamist ei tule sel juhul eraldi kvalifitseerida isegi siis, kui tarvitatud ainekogust ei tuvastata ning selle ainekoguse eelnevat omandamist isikule ette ei heideta. Suure koguse aine käitlemine on kuritegu, sõltumata käitlemise eesmärgist. (p 14)
Olukorras, kus tervikteo etteheidetavus seisneb selles, et isik kas eelnevalt omandades ja vallates või üksnes tarbides käitleb ainet ja ei suurenda käitlejate ringi, siis ei ole seadusandja pidanud vajalikuks selgitada välja äratarvitatud aine kogust, vaid on sätestanud karistuse ainult narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise eest. Ka olukorras, kus isik on tarvitanud ja tema valdusest leitakse üksnes väike kogus ainet, ei ole alust ainekoguseid hüpoteetiliselt liitma hakata. Vastupidi, kui isik käitleb suurt kogust, seda osaliselt ka tarbides, siis on sõltumata käitlemise eesmärgist käitlejate ringi laienemise ohu tõttu nähtud ette kriminaalkaristus suure koguse aine ebaseadusliku käitlemise eest. Sellisel juhul ei kanna äratarvitatud ainekoguse eest eraldi karistamine ka mingit karistuspoliitilist eesmärki. Seega olukorras, kus (väärteo)menetlejal on teada, et isik on tarvitanud narkootilist ainet ja tema juurest äravõetud narkootilise aine kogus on suur, tuleb VTMS § 61 lg 1 järgi alustada kriminaalmenetlust, sest ilmnenud on kahtlus suure koguse aine ebaseaduslikus käitlemises, mis subsumeeritakse KarS § 184 järgi. Nii käitudes välditakse mitmekordse karistamise keelu rikkumist ja toimitakse KarS § 3 lg 5 kohaselt. Nimetatud sättest tuleneb, et kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Kui kuriteo eest karistust ei mõisteta, võib isikut karistada väärteo eest. NPALS § 151 lg 1 järgi saab isikut karistada olenemata tarvitatud aine kogusest või kui isik käitleb ainet väikeses koguses ning tema teos ei tuvastata aine levitamise eesmärki. (p 15)
|
3-1-1-40-14
|
Riigikohus |
03.11.2014 |
|
Selleks, et isikut mingi sisendkäibemaksu mahaarvamise piirangu rikkumise eest karistada, peab see piirang süüteo koosseisulist tunnust sisustava normina vastama PS § 23 lg-st 1 tulenevale määratletusnõudele, mis muu hulgas nõuab, et tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, oleks seaduses selgelt määratletud.
Tunnistamaks isiku süüdi maksudeklaratsioonis valeandmete esitamises, tuleb kohtul muu hulgas tuvastada ka need faktilised asjaolud, millest lähtudes saab deklaratsioonis esitatud andmeid ebaõigeks pidada. See omakorda eeldab, et sellised asjaolud oleksid piisava selguse ja täpsusega välja toodud juba süüdistuses (vt ka RKKKo 3-1-1-108-12, p 22).
KarS §-s 3892 sätestatud koosseisuline tunnus "valeandmed" on blanketne ja see tuleb süüdistuses ning kohtuotsuses sisustada viidetega maksuseaduse asjakohastele sätetele.
Olukorras, kus süüdistuses ei tugineta (vähemalt mitte piisavalt selgelt) asjaolule, et kinnistu tegelik tehinguväärtus oli maksudeklaratsioonis näidatust väiksem, pole ka kohtumenetluses võimalik KrMS § 268 lg-te 1 ja 5 nõudeid rikkumata seda asjaolu tuvastada.
Selleks, et isikut mingi sisendkäibemaksu mahaarvamise piirangu rikkumise eest karistada, peab see piirang süüteo koosseisulist tunnust sisustava normina vastama PS § 23 lg-st 1 tulenevale määratletusnõudele, mis muu hulgas nõuab, et tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, oleks seaduses selgelt määratletud.
Olukorras, kus tasu, mis müüja kinnistu eest saab, seisneb osaliselt või täielikult selles, et ostja võtab üle müüja võlakohustuse kolmanda isiku ees, ei pruugi müüjal puuduliku maksevõime korral pärast tehingut olla enam piisavalt vara selleks, et tasuda riigile tehingust tekkinud käibelt arvestatud käibemaksu. See asjaolu iseenesest ei vabasta aga müüjat seadusest tulenevast kohustusest deklareerida tehingu tegelikult väärtuselt arvestatud käibemaksusumma ega võta ostjalt õigust see summa sisendkäibemaksuna maha arvata. Samas võib kinnistu müük eelkirjeldatud asjaoludel väljaspool müüja pankrotimenetlust olla käsitatav ühe võlausaldaja (nt laenuandja) põhjendamatu eelistamisena teisele võlausaldajale (riigile). Seda seetõttu, et riik maksuvõlausaldajana satub müügitehingu tõttu halvemasse olukorda, kui ta oleks pankrotiseaduse (PankrS) § 153 järgi olnud sama kinnistu müümisel maksejõuetuks muutunud müüja pankrotimenetluses. Alates 01.01.2015 võib selline tegu olla karistatav KarS § 3841 järgi. Vältimaks riigi kui maksuvõlausaldaja kahjustamist käibemaksuga maksustatava kinnistu müügil olukorras, kus müüjal on makseraskused ja kinnistu eest tasumine toimub osaliselt või täielikult müüja võlakohustuse ülevõtmisega, võib ostja kanda müüja ettemaksukontole käibemaksukohustuse täitmiseks piisava rahasumma või taotleda enda tagastusnõude täitmist sel viisil, et tagastatav summa kantaks müüja ettemaksukontole. Taotluse enda tagastusnõude täitmiseks müüja ettemaksukontole võib ostja esitada juba enne tagastusnõude tekkimist. Sellisel juhul on tegemist tingimusliku taotlusega, mille kohaselt tuleb rahasumma kanda müüja ettemaksukontole, kui maksuhaldur on tagastusnõude aktsepteerinud.
Tunnistamaks isiku süüdi maksudeklaratsioonis valeandmete esitamises, tuleb kohtul muu hulgas tuvastada ka need faktilised asjaolud, millest lähtudes saab deklaratsioonis esitatud andmeid ebaõigeks pidada. See omakorda eeldab, et sellised asjaolud oleksid piisava selguse ja täpsusega välja toodud juba süüdistuses (vt ka RKKKo 3-1-1-108-12, p 22). Tulenevalt KrMS § 268 lg-test 1 ja 5 ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada (RKKKo 3-1-1-24-05, p 14; 3-1-1-84-12, p 10 ja 3-1-1-80-13, p 7.2.1).
Süüdistuse selguse ja täpsuse nõue eeldab, et süüdistuse sisu oleks piisavalt arusaadav juba süüdistuse tekstist, mitte aga üksnes selle taustal, mida prokurör on selgitanud avakõnes, kohtuvaidluses või apellatsioonikohtu istungil. Prokuröri kohtuistungil tehtud suulistel avaldustel on süüdistuse piiride kindlaksmääramise seisukohalt õiguslik tähendus üksnes niivõrd, kuivõrd tegemist on faktiliste või õiguslike väidete täiendamise või parandamisega või süüdistusest osalise loobumisega KrMS § 268 lg 3 mõttes. Iseenesest ebatäpset või -selget süüdistust ei muuda nõuetekohaseks pelgalt see, kui prokurör selgitab kohtuistungil suuliselt, mida süüdistuses on tegelikult silmas peetud.
Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. Olukorras, kus süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid ja kohus pole isikut süüdi tunnistades sellele veale tähelepanu pööranud, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Samas ei too selline menetlusõiguse rikkumine kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatust või tõendamiseseme asjaolude tuvastamatust (KrMS § 309 lg 2) ning see on võimalik kohtumenetluses kõrvaldada, selgitades välja, kas ja kui, siis milliseid norme süüdistatav rikkus.
Olukorras, kus süüdistuses ei tugineta (vähemalt mitte piisavalt selgelt) asjaolule, et kinnistu tegelik tehinguväärtus oli maksudeklaratsioonis näidatust väiksem, pole ka kohtumenetluses võimalik KrMS § 268 lg-te 1 ja 5 nõudeid rikkumata seda asjaolu tuvastada.
Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. Olukorras, kus süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid ja kohus pole isikut süüdi tunnistades sellele veale tähelepanu pööranud, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Samas ei too selline menetlusõiguse rikkumine kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatust või tõendamiseseme asjaolude tuvastamatust (KrMS § 309 lg 2) ning see on võimalik kohtumenetluses kõrvaldada, selgitades välja, kas ja kui, siis milliseid norme süüdistatav rikkus.
Tunnistamaks isiku süüdi maksudeklaratsioonis valeandmete esitamises, tuleb kohtul muu hulgas tuvastada ka need faktilised asjaolud, millest lähtudes saab deklaratsioonis esitatud andmeid ebaõigeks pidada. See omakorda eeldab, et sellised asjaolud oleksid piisava selguse ja täpsusega välja toodud juba süüdistuses (vt ka RKKKo 3-1-1-108-12, p 22).
Süüdistuse selguse ja täpsuse nõue eeldab, et süüdistuse sisu oleks piisavalt arusaadav juba süüdistuse tekstist, mitte aga üksnes selle taustal, mida prokurör on selgitanud avakõnes, kohtuvaidluses või apellatsioonikohtu istungil. Prokuröri kohtuistungil tehtud suulistel avaldustel on süüdistuse piiride kindlaksmääramise seisukohalt õiguslik tähendus üksnes niivõrd, kuivõrd tegemist on faktiliste või õiguslike väidete täiendamise või parandamisega või süüdistusest osalise loobumisega KrMS § 268 lg 3 mõttes. Iseenesest ebatäpset või -selget süüdistust ei muuda nõuetekohaseks pelgalt see, kui prokurör selgitab kohtuistungil suuliselt, mida süüdistuses on tegelikult silmas peetud.
Lisaks teo karistatavuse hindamiseks olulistele faktilistele asjaoludele peab süüdistus kaitseõiguse tagamiseks kajastama ka prokuratuuri õiguslikku hinnangut süüdistatava teole. Peale kohustuse esitada süüdistusakti lõpposas kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi (KrMS § 154 lg 3 p 3) eeldab kõnealune nõue ka seda, et blanketse koosseisutunnuse puhul oleks süüdistuses viidatud väljapoole karistusseadust jäävatele õigusnormidele, mis seda koosseisutunnust sisustavad. (Vt nt RKKKo 3-1-1-107-00, p 4.1; 3-1-1-25-12, p 10.1 ja 3-1-1-106-13, p 9).
KarS §-s 3892 sätestatud koosseisuline tunnus "valeandmed" on blanketne ja see tuleb süüdistuses ning kohtuotsuses sisustada viidetega maksuseaduse asjakohastele sätetele. Muu hulgas tähendab see seda, et kui prokuratuur väidab, et maksuhaldurile tehingu kohta esitatud andmed on ebaõiged, sest deklaratsiooni esitaja omistas tehingule vale maksuõigusliku tähenduse, peab süüdistusest lisaks maksunduslikult olulistele tehingu asjaoludele nähtuma ka prokuratuuri seisukoha materiaalõiguslik alus. Teisisõnu tuleb süüdistuses ära näidata, millised on need normid, millest tulenevate eelduste puudumine või milles sätestatud piirangud välistavad maksudeklaratsioonis väidetud maksuõigussuhte tekkimise, muutumise või lõppemise.
Tunnistamaks isiku süüdi maksudeklaratsioonis valeandmete esitamises, tuleb kohtul muu hulgas tuvastada ka need faktilised asjaolud, millest lähtudes saab deklaratsioonis esitatud andmeid ebaõigeks pidada. See omakorda eeldab, et sellised asjaolud oleksid piisava selguse ja täpsusega välja toodud juba süüdistuses (vt ka RKKKo 3-1-1-108-12, p 22).
KarS §-s 3892 sätestatud koosseisuline tunnus "valeandmed" on blanketne ja see tuleb süüdistuses ning kohtuotsuses sisustada viidetega maksuseaduse asjakohastele sätetele.
Olukorras, kus tasu, mis müüja kinnistu eest saab, seisneb osaliselt või täielikult selles, et ostja võtab üle müüja võlakohustuse kolmanda isiku ees, ei pruugi müüjal puuduliku maksevõime korral pärast tehingut olla enam piisavalt vara selleks, et tasuda riigile tehingust tekkinud käibelt arvestatud käibemaksu. See asjaolu iseenesest ei vabasta aga müüjat seadusest tulenevast kohustusest deklareerida tehingu tegelikult väärtuselt arvestatud käibemaksusumma ega võta ostjalt õigust see summa sisendkäibemaksuna maha arvata. Samas võib kinnistu müük eelkirjeldatud asjaoludel väljaspool müüja pankrotimenetlust olla käsitatav ühe võlausaldaja (nt laenuandja) põhjendamatu eelistamisena teisele võlausaldajale (riigile). Seda seetõttu, et riik maksuvõlausaldajana satub müügitehingu tõttu halvemasse olukorda, kui ta oleks pankrotiseaduse (PankrS) § 153 järgi olnud sama kinnistu müümisel maksejõuetuks muutunud müüja pankrotimenetluses. Alates 01.01.2015 võib selline tegu olla karistatav KarS § 3841 järgi. Vältimaks riigi kui maksuvõlausaldaja kahjustamist käibemaksuga maksustatava kinnistu müügil olukorras, kus müüjal on makseraskused ja kinnistu eest tasumine toimub osaliselt või täielikult müüja võlakohustuse ülevõtmisega, võib ostja kanda müüja ettemaksukontole käibemaksukohustuse täitmiseks piisava rahasumma või taotleda enda tagastusnõude täitmist sel viisil, et tagastatav summa kantaks müüja ettemaksukontole. Taotluse enda tagastusnõude täitmiseks müüja ettemaksukontole võib ostja esitada juba enne tagastusnõude tekkimist. Sellisel juhul on tegemist tingimusliku taotlusega, mille kohaselt tuleb rahasumma kanda müüja ettemaksukontole, kui maksuhaldur on tagastusnõude aktsepteerinud.
Selleks, et isikut mingi sisendkäibemaksu mahaarvamise piirangu rikkumise eest karistada, peab see piirang süüteo koosseisulist tunnust sisustava normina vastama PS § 23 lg-st 1 tulenevale määratletusnõudele, mis muu hulgas nõuab, et tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, oleks seaduses selgelt määratletud.
|
3-1-1-10-14
|
Riigikohus |
25.02.2014 |
|
Euroopa Inimõiguste Kohus kontrollib ne bis in idem-põhimõtte järgimise hindamisel esmalt seda, kas erinevates menetlustes menetlusesemeks olnud faktilised asjaolud on identsed või vähemalt sisuliselt samad, ja seejärel otsustab selle üle, kas erinevates menetlustes anti hinnang sama isiku samale käitumisele sama ajavahemiku kestel (vt nt 16. juuni 2009. a otsus asjas Ruotsalainen vs. Soome ja 24. septembri 2013. a otsus asjas Palazzolo vs. Itaalia).
Karistamine teatud tegevuse eest kindlal ajavahemikul ei välista vastutust samalaadse tegevuse eest selle vältamise korral pärast isiku karistamist. Teo toimepanemise jätkamine identsel või sarnasel viisil ei too kaasa immuniteeti riigi karistusvõimu eest. Tuleb arvestada, et loata tegevuse korral süüteokoosseisuga kaitstava õigushüve ohustamist või rikkumist pidevalt taastoodetakse, mistõttu suureneb teo ebaõigus pidevalt ega ammendu varasema perioodi eest mõistetud karistuses. Ka juhul, kui väärteoprotokollis või süüdistuses kirjeldatud faktilisi asjaolusid hinnatakse ühe teona (näiteks vältava süüteo puhul), ei tähenda see omakorda, et teo eest mõistetud karistuses väljendub ja ammendub ka tulevikku suunatud teo hukkamõist. Karistamisotsus saab lähtuda vaid väärteoprotokollis või süüdistuses esitatud faktilistest asjaoludest ja seega mineviku sündmustest. Vastavat otsustust ei saa panna sõltuvusse ka sellest, kas riigil õnnestub isiku tegevust pärast karistamist füüsiliselt takistada või mitte. Ne bis in idem-põhimõtte eesmärk on välistada võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma uut karistamist sama teo eest ja kindlustada õigusrahu (vt RKÜKo 3-4-1-10-04, p 14). Isiku jaoks ei saa olla üllatav tõsiasi, et kui ta jätkab pärast karistamist ebaseaduslikku tegevust, karistatakse teda selle eest, ja ka õigusrahu põhimõttega ei saa õigustada kestva ebaseadusliku tegevuse talumist riigi poolt.
Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud mitmekordse karistamise keelu põhimõte (edaspidi ka ne bis in idem-põhimõte) tähistab õiguskindluse ja materiaalse õigluse konfliktsituatsioonis esimese kasuks tehtavat valikut: kui kellegi teole on seadusjõustunud kohtuotsusega antud õiguslik hinnang, on õigusrahu huvides teo hilisem õiguslikult relevantne ümberhindamine keelatud isegi siis, kui varasem hinnang osutub õiguslikult valeks. Selline põhimõte sisaldub ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) 7. lisaprotokolli art 4 lg-s 1. (p 6)
Ne bis in idem-põhimõte on kohtuotsuse seadusjõudu vääristav ja selle kaudu ka kohtuvõimu legitimeeriv põhimõte. Põhiõiguste süstemaatikas kuulub käsitletav põhiõigus riigi vastu suunatud kaitseõiguste hulka ja süüteomenetluse praktikas toimib see põhimõte süüteomenetlust välistava asjaoluna. Seetõttu on mitmekordse karistamise keelus nähtud ka omalaadset sanktsioneerivat (manitsevat) funktsiooni: risk, et kuriteo esialgne pinnapealne uurimine võib välistada hilisema täiendava uurimise, peaks süüteo menetlejaid motiveerima kohesele hoolikale faktiliste asjaolude uurimisele ja õiguslikule hindamisele. Ne bis in idem-põhimõtte eesmärk on välistada võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma uut karistamist sama teo eest, ja kindlustada õigusrahu (RKÜKo 3-4-1-10-04, p 14). (p 7)
Ne bis in idem-põhimõtte esemelise kaitseala täpsustamisel on keskne probleem selles, kuidas sisustada teo mõistet. Asjakohast Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikat muudeti 10. veebruari 2009. a otsusega asjas Sergey Zolotukhin vs. Venemaa, milles leiti, et EIÕK 7. protokolli 4. artikli esimest lõiget tuleb mõista selliselt, et see keelab isiku suhtes teistkordse menetluse läbiviimise juhul, kui see menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu faktilisi asjaolusid (vt ka 16. juuni 2009. a otsus asjas Ruotsalainen vs. Soome ja 12. detsembri 2013 otsus asjas Khmel vs. Venemaa). Kontrollimist tuleb alustada faktiliste asjaolude võrdlemisest, sealjuures on tähtsusetu, millised uue süüdistuse osad järgnevas menetluses kinnitust leiavad või tagasi lükatakse. Ainult sellisel juhul on tagatud isiku kaitse mitte ainult teistkordse karistamise, vaid ka uue menetluse eest. (Vt ka RKKKo 3-1-1-57-09, p 17). Faktilisi asjaolusid tuleb võrrelda inimkäitumisele antava tervikhinnanguga, mitte karistusseadustiku vastava paragrahvi dispositsiooniga. (p 8)
Riigikohtu praktika kohaselt on ühe teoga teoühtsuse mõttes tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt RKKKo 3-1-1-4-04, p 8.3; 3-1-1-99-04, p 10.4; 3-1-1-1-08, p 5 ja 3-1-1-15-08, p 15). (p 9)
|
3-1-1-113-13
|
Riigikohus |
16.12.2013 |
|
Määratletuspõhimõttega võiks vastuolus olla olukord, kus kellegi kriminaalõiguslik vastutus sõltub suuresti sellest, kas mõni ametiisik viitab inimesele, kellega ta suhtleb, kui oma salajasele kaastöötajale e jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikule. Kui koostöö on registreeritud ja isik on seda oma allkirjaga kinnitanud, ei oleks võimalik ametiisiku-poolne liiga kergekäeline või suisa alusetu osutamine mõnele isikule kui jälitusasutusega koostöö tegijale. Sellise tõlgenduse korral on KarS § 241 lg 1 rakendamine või rakendamata jätmine märksa ettenähtavam ja karistusnormile ei saa selles osas teha määratletuspõhimõttest tulenevaid etteheiteid.
KarS § 241 lg 1 kaitseb primaarsena üldõigushüveks olevat riigi julgeolekut. Seetõttu saab mõne individuaalõigushüve kaitse kõne alla tulla vaid sekundaarsena riigi julgeoleku kaitsmise kõrval. Riigi julgeolekut on tarvis kaitsta just nn koostöö-elemendi tõttu. Isiku mõjutamine koostööle asuma ja selle koostöötamise korraldamine, sh salajane suhtlemine riigiesindajate ja koostöö tegija vahel, kujutab endast sellist intensiivset riigipoolset tegevust, mille avalikuks tulekul võiks olla mitmed negatiivsed järelmid jälitusasutustele ja sel moel ka riigi julgeolekule. Mõne inimese tema teadmata ärakasutamine jälitustegevuses või kelleltki saadud info pelga ärakuulamise ja vajadusel hilisema rakendamise puhul ei ole intensiivsest riigipoolsest tegevusest võimalik kõneleda ning seetõttu ei saaks sellisel juhul ka tulla ilmsiks midagi olulisel määral riigi julgeolekut ohustavat.
Mitte kõik vabatahtlikule koostööle kaasatud inimesed ei ole jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikud. Sellised isikud on vaid inimesed, kelle koostöö jälitusasutusega on mingil moel dokumenteeritud või registreeritud. Selline kitsendamine ei põhine ei JTS § 14 lg-l 1 ega ka kõnealusel mõistel endal, sest need kaks koostöö dokumenteerimisest ei kõnele. Seetõttu saab sellist kitsendamist nimetada KarS § 241 lg 1 teleoloogiliseks reduktsiooniks.
Määratletuspõhimõttega võiks vastuolus olla olukord, kus kellegi kriminaalõiguslik vastutus sõltub suuresti sellest, kas mõni ametiisik viitab inimesele, kellega ta suhtleb, kui oma salajasele kaastöötajale e jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikule. Kui koostöö on registreeritud ja isik on seda oma allkirjaga kinnitanud, ei oleks võimalik ametiisiku-poolne liiga kergekäeline või suisa alusetu osutamine mõnele isikule kui jälitusasutusega koostöö tegijale. Sellise tõlgenduse korral on KarS § 241 lg 1 rakendamine või rakendamata jätmine märksa ettenähtavam ja karistusnormile ei saa selles osas teha määratletuspõhimõttest tulenevaid etteheiteid.
JTS § 14 lg 1 kohaselt on jälitusasutustel õigus kaasata vabatahtlikule salajasele koostööle jälitustegevuses täisealisi isikuid nende nõusolekul. Olukorras, kus jälitusasutus kasutab mõnda inimest jälitustegevuses ilma, et isik seda mõistab, pole võimalik kõneleda vabatahtlikkusest ja nõusolekust. Sellises olukorras ei saa kõneleda ka koostööst, kuivõrd koostöö eeldab teatud ühist tegutsemist. Kui isik ei tea, et ta jälitusasutuse jaoks midagi tarvilikku teeb, ei ole tegu ühise tegutsemisega. Üldjuhul ei saa koostööks pidada ka seda, kui keegi esitab uurimisasutusele teate ühe või mõne üksiku süüteo kohta. Süüteoteate esitaja panus kujutab endast üldjuhul pelka ühekordset teabe edastamist, millele järgnevalt muutub teate esitaja süüteoga seonduva osas passiivseks. Kõik edasised sammud võtab vajadusel ette uurimisasutus. Ka sellises situatsioonis pole võimalik kõneleda teavitaja ja ametiasutuse ühisest tegutsemisest. Kolleegiumi hinnangul võib ühe või mõne üksiku konkreetse süüteo kohta info jagamist pidada koostööks vaid erandlikel juhtudel: nt olukorras, kus edastatav teave on väga ulatuslik ja vajab pidevat täpsustamist ning sellest lähtuvalt pikemaajalist suhtlemist teabe andja ja ametiisikute vahel.
KarS § 241 lg 1 kaitseb primaarsena üldõigushüveks olevat riigi julgeolekut. Seetõttu saab mõne individuaalõigushüve kaitse kõne alla tulla vaid sekundaarsena riigi julgeoleku kaitsmise kõrval. Riigi julgeolekut on tarvis kaitsta just nn koostöö-elemendi tõttu. Isiku mõjutamine koostööle asuma ja selle koostöötamise korraldamine, sh salajane suhtlemine riigiesindajate ja koostöö tegija vahel, kujutab endast sellist intensiivset riigipoolset tegevust, mille avalikuks tulekul võiks olla mitmed negatiivsed järelmid jälitusasutustele ja sel moel ka riigi julgeolekule. Mõne inimese tema teadmata ärakasutamine jälitustegevuses või kelleltki saadud info pelga ärakuulamise ja vajadusel hilisema rakendamise puhul ei ole intensiivsest riigipoolsest tegevusest võimalik kõneleda ning seetõttu ei saaks sellisel juhul ka tulla ilmsiks midagi olulisel määral riigi julgeolekut ohustavat.
Mitte kõik vabatahtlikule koostööle kaasatud inimesed ei ole jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikud. Sellised isikud on vaid inimesed, kelle koostöö jälitusasutusega on mingil moel dokumenteeritud või registreeritud. Selline kitsendamine ei põhine ei JTS § 14 lg-l 1 ega ka kõnealusel mõistel endal, sest need kaks koostöö dokumenteerimisest ei kõnele. Seetõttu saab sellist kitsendamist nimetada KarS § 241 lg 1 teleoloogiliseks reduktsiooniks.
|
3-1-1-120-13
|
Riigikohus |
16.12.2013 |
|
Süülise väärteo toimepanek ei too endaga kaasa vältimatut vajadust isiku karistamiseks. VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Seejuures saab menetluse sellisel alusel lõpetada ka Riigikohus, kes lahendab väärteoasja kohtuvälise menetleja kassatsiooni alusel. Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku §-s 202 sätestatut. Tulenevalt eeltoodust on vajalik vastata küsimusele, kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist.
VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse menetlusalusele isikule väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lg 1 p-des 1–3 ja 5–6 sätestatud alustel tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Väärteomenetlus lõpetamise korral VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel jääb menetlusalusel isikul tekkinud menetluskulu tema enda kanda.
Tallinna Linnavolikogu 20. septembri 2012. a määruse nr 22 „Tallinna ühistranspordis sõidu eest tasumise kord ja sõidupiletite hinnad“ § 2 p-dest 2, 3 ning 14, § 5 p-st 17, § 7 lg 2 p-st 15 ja § 7 lg-st 5 järeldub, et isik, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht asub Tallinna linnas ning kellel on isikustatud ühiskaart, saab ühistranspordis tasuta sõidu õigust tõendada üksnes igal ühissõidukisse sisenemisel valideeritud ühiskaardi ja isikut tõendava dokumendi abil. Juhul, kui isik jätab ühiskaardi valideerimata, ei esita seda sõidupiletit kontrollivale ametiisikule või tal puudub isikut tõendav dokument, on alust rääkida sõiduõigust tõendava dokumendita sõitmisest ÜTS § 547 lg 1 mõttes.
ÜTS § 547 lg 1 objektiivsete tunnuste realiseerimise seisukohast ei ole iseenesest tähtis, kas isikul ka tegelikult ühistranspordis sõitmise õigus on. Olukorras, kus isik on õigustatud ühistransporti kasutama, kuid pole näiteks sõidupileti kaotamise tõttu suuteline enda sõiduõigust tõendama, on samuti alust rääkida kõnealuse väärteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastava teo toimepanemisest. Seega on vaadeldava väärteokoosseisu puhul tähtis see, kas isikul oli sõiduõigust tõendavat dokument.
Kohalikul omavalitsusel on pädevus sisustada sõiduõigust tõendava dokumendi mõistet.
Kohtul ei ole olukorras, kus ta oli eelnevalt tuvastanud süüteokoosseisu puudumise, KarS § 2 lg-st 2 lähtudes täiendavat vajadust analüüsida veel ka õigusvastasust välistavate asjaolude olemasolu.
Põhiseaduse § 152 lg 1 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 kohaselt saab kohus seaduse või muu õigusakti sätted kohaldamata jätta vaid siis, kui ta tunnistab need põhiseadusega vastuolus olevaks, algatades põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. (vt ka RKKKo 3-1-1-89-10, p 11). Maakohus leidis ekslikult, et kohalikul omavalitsusüksusel puudub pädevus sisustada sõiduõigust tõendava dokumendi mõistet.
VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse menetlusalusele isikule väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lg 1 p-des 1–3 ja 5–6 sätestatud alustel tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Väärteomenetlus lõpetamise korral VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel jääb menetlusalusel isikul tekkinud menetluskulu tema enda kanda.
Konkreetses kohtuasjas tehtav otsustus isiku karistamise vajalikkuse kohta sõltub muu hulgas teo tehioludest, isiku süüst, teda iseloomustavatest andmetest ja muudest tema vastutust mõjutavatest asjaoludest, mis tähendab, et ka sarnastel asjaoludel toimepandud tegude osas on menetleja lähtuvalt talle antud kaalutlusõigusest pädev rakendama erinevaid menetlusõiguslikke järelmeid.
Süülise väärteo toimepanek ei too endaga kaasa vältimatut vajadust isiku karistamiseks. VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Seejuures saab menetluse sellisel alusel lõpetada ka Riigikohus, kes lahendab väärteoasja kohtuvälise menetleja kassatsiooni alusel. Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku §-s 202 sätestatut. Tulenevalt eeltoodust on vajalik vastata küsimusele, kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist.
Jättes kohaldamata määruse sätted, mida oleks pidanud kohaldama ja lõpetades väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust VTMS § 149 p 1 mõttes.
Üldtuntuks saab kohus tunnistada sellised faktilised asjaolud, mille kohta on arusaamisega ja kogenud inimestel üldjuhul olemas teadmine või mille kohta on võimalik üldsusele ligipääsetavatest ning usaldusväärsetest allikatest raskusteta ja eriteadmisi kasutamata kindlat teavet saada. Mingi asjaolu üldtuntuks tunnistamiseks ei piisa paljasõnalisest faktiväitest, vaid see väide peab olema kontrollitav.
|
3-1-1-107-13
|
Riigikohus |
25.11.2013 |
|
Kõlbmatust süüteokatsest saab kõneleda olukorras, kus teo toimepanija kujutab endale faktiliste asjaolude väära hindamise tõttu ekslikult ette, et realiseerib süüteokoosseisu, ega saa aru, et süüteo lõpuleviimine on mingil põhjusel välistatud.
Kuriteo varjamisena on vaadeldav tegevus, mis võib raskendada kuriteo avastamist. Kuivõrd KarS § 306 lg 1 räägib kuriteo, mitte aga kurjategija varjamisest, on võimalik varjata ka sellist kuritegu, mille toimepanijat varjaja ei tea; eeltoodust järeldub ka see, et isiku süüditunnistamine KarS § 306 lg 1 järgi ei eelda tingimata seda, et tuvastatakse varjatava kuriteo toimepanija.
Osalisel õigeksmõistmisel ja süüditunnistamisel tuleb menetluskulu hüvitamise küsimuses lähtuda sellest, milliste faktiliste asjaolude pinnalt toimus ühelt poolt õigeksmõistmine ja teisalt süüditunnistamine.
Isiku süüditunnistamine mõne karistusseadustiku eriosa sätte järgi eeldab möödapääsmatult seda, et süüdistatav on realiseerinud kõik süüteo objektiivse koosseisu elemendid. Kui süüdistatav on jätnud täitmata kasvõi ühegi koosseisuelemendi või ei ole süüdistatava poolt selle elemendi täitmist võimalik tõendada, siis ei ole isikut võimalik lõpuleviidud süüteo eest süüdi tunnistada.
|
3-1-1-89-13
|
Riigikohus |
01.11.2013 |
|
Võistlevas menetluses vastutab süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Kriminaalasja arutamisel ei tohi kohus väljuda süüdistuse piiridest. Isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel.
Olukorras, kus süüdistusakti põhiosas pole osutatud tõenditele, mis kinnitaksid, et kuriteo vahetuks objektiks oli suures koguses narkootilist ainet ja kohtulikul arutamisel selliseid tõendeid ka vahetult ning suuliselt ei uurita, rikub maakohus kõnealust kuriteokoosseisu tunnust omaalgatuslikult sisustama asudes KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes.
KarS § 2 lg-s 1 ja PS § 23 lg-s 1 sätestatud määratletusnõude (nullum crimen nulla poena sine lege certa) kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud, et igaühel oleks võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada. Eelöeldu tähendab, et süüteokoosseisu tunnused peavad olema normi adressaadile ja seaduse kohaldajale arusaadavad vähemalt sellisel määral, et nende sisu oleks tõlgendamisega avatav. Iseäranis karistusõigusnormi sisu selgitamisel tuleb esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele. Määratletuspõhimõtte järgimine tähendab nõuet, mille kohaselt ei tohi karistusõigusnormi sisu avamine viia normi piiridest väljumiseni ega nende juhtumite hõlmamiseni karistusnormiga, mida seadusandja pole soovinud karistatavaks kuulutada. Nii keelab KarS § 2 lg 4 otsesõnu teo tunnistamise süüteoks seaduse analoogia põhjal, millest tuleneb ka keeld arendada karistusseaduse regulatsiooni edasi väljapoole seaduses endas ette antud karistatavuspiire. Karistusseaduse määratletusnõue ei tähenda täielikku keeldu kasutada määratlemata õigusmõisteid või normatiivseid koosseisutunnuseid. Kohtupraktikas pole määratletusnõude rikkumisena käsitatud näiteks olukorda, kus blanketse karistusõigusnormi dispositsioon sisaldab vaid kaudseid viiteid õigusinstituudile, mille normid blanketset normi sisustavad.
Karistusseadustiku ja NPALS regulatsioon, mille kohaselt tuleb narkootilise ja psühhotroopse aine, taime või seene suur kogus kindlaks teha selle kaudu, millisele hulgale inimestele kõnealusest ainest, taimest või seenest narkojoobe tekitamiseks piisab, karistusseaduse määratletusnõudega vastuolus ei ole.
Olukorras, kus süüdistusakti põhiosas pole osutatud tõenditele, mis kinnitaksid, et kuriteo vahetuks objektiks oli suures koguses narkootilist ainet ja kohtulikul arutamisel selliseid tõendeid ka vahetult ning suuliselt ei uurita, rikub maakohus kõnealust kuriteokoosseisu tunnust omaalgatuslikult sisustama asudes KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes.
KarS §-s 184 nähakse ette vastutus narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest. Termin „narkootilise aine suur kogus“ kujutab endast normatiivset koosseisutunnust, mis tuleb avada lähtuvalt NPALS 31 lg-s 3 sätestatud legaaldefinitsioonist.
NPALS § 31 lg 3 teist lauset tuleb koosmõjus NPALS § 2 p-s 1 sätestatuga mõista selliselt, et ka narkootilise või psühhotroopse aine segu puhul saab narkootilise või psühhotroopse aine suurest kogusest rääkida vaid siis, kui segus sisalduvast puhtast narkootilisest ainest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele.
Karistusseadustiku ja NPALS regulatsioon, mille kohaselt tuleb narkootilise ja psühhotroopse aine, taime või seene suur kogus kindlaks teha selle kaudu, millisele hulgale inimestele kõnealusest ainest, taimest või seenest narkojoobe tekitamiseks piisab, karistusseaduse määratletusnõudega vastuolus ei ole.
Narkootilise aine suure koguse tuvastamisel võib asjassepuutuvaks tõendiks pidada eeskätt samas või teises kriminaalasjas koostatud narkootilise aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub või mis tugineb eksperdi või asjatundja arvamusele. Narkootilise aine suure koguse olemasolu ei saa tõendada pelgalt viitega varasemale kohtupraktikale, kui viidatavatest lahenditest ei nähtu andmeid, mis võimaldaksid teha järeldusi mitteõiguslike eriteadmiste rakendamise kohta narkootilise aine mõju uurimisel. Samuti pole piisav pelk viide erialakirjanduses sisalduvatele andmetele, kuna erialaseid teadmisi omamata ei ole kohtumenetluse poole pädevuses hinnangu andmine selliste andmete aja- ja asjakohasusele.
Vastavalt KrMS § 189 lg-le 2 ja § 306 lg 1 p-le 14 tuleb taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Riigikohtus toimuva kirjaliku määruskaebemenetluse puhul on kõnealuses kontekstis kohtu nõupidamistuppa siirdumise ajaga võrdsustatav KrMS § 352 lg 2 teise lause alusel kindlaks määratud tähtaeg. Pärast seda tähtaega esitatud taotlus tuleb üldjuhul jätta läbi vaatamata. Erandiks on näiteks olukord, kus õigusabi tuleb osutada pärast KrMS § 352 lg 2 teises lauses nimetatud tähtaega, eeskätt KrMS § 3601 alusel esitatud Riigikohtu küsimustele vastates, kui vastamise tähtaeg on KrMS § 352 lg 2 teises lauses sätestatud tähtajast hilisem.
Võistlevas menetluses vastutab süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Kriminaalasja arutamisel ei tohi kohus väljuda süüdistuse piiridest. Isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel.
Alates 1. septembrist 2011 jõustunud KrMS § 274 lg 1 redaktsiooni kohaselt tuleb kriminaalmenetlus lõpetada määrusega, kui KrMS § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud juhul vastab süüdistatava tegevus väärteo tunnustele. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos, millest johtuvalt on kriminaalasjas võimalik süüküsimust ette otsustamata kujundada üksnes abstraktne seisukoht, kas süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused.
Narkootilise aine suure koguse tuvastamisel võib asjassepuutuvaks tõendiks pidada eeskätt samas või teises kriminaalasjas koostatud narkootilise aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub või mis tugineb eksperdi või asjatundja arvamusele. Narkootilise aine suure koguse olemasolu ei saa tõendada pelgalt viitega varasemale kohtupraktikale, kui viidatavatest lahenditest ei nähtu andmeid, mis võimaldaksid teha järeldusi mitteõiguslike eriteadmiste rakendamise kohta narkootilise aine mõju uurimisel. Samuti pole piisav pelk viide erialakirjanduses sisalduvatele andmetele, kuna erialaseid teadmisi omamata ei ole kohtumenetluse poole pädevuses hinnangu andmine selliste andmete aja- ja asjakohasusele.
Vt p 11.4. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
|
3-1-1-129-12
|
Riigikohus |
21.01.2013 |
|
Õiguste (nt hädakaitseõigus) teostamise nõuetevastavust tuleb hinnata ex ante vaatepunktist lähtuvalt (vt nt RKKKo 3-1-1-17-04 ja 3-1-1-34-08).
Asjaõigusseaduse (AÕS) § 41 - omaabi - esimese lõike kohaselt võib valdaja oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata hädakaitse piire. Selle sätte teise lõike kohaselt, kui vallasasi võetakse valdajalt ära omavoliliselt salaja või vägivallaga, on valdajal õigus teolt tabatud või jälitatud omavoli tarvitajalt vallasasi kohe ära võtta. Tegemist on tõelise õigusega, mida ei välista võimalus pöörduda asja tagasisaamiseks kohtu poole. Selle teostamisel on lubatud ka jõu rakendamine, kui seda tehes jäädakse hädakaitse piiridesse. Omaabi teostamist piirab seejuures täiendavalt põhimõte, et vallasasja tagasivõtmist võib reeglina teostada rikkuja teolt tabamise või tema jälitamise korral - seega viivitamatult pärast vallasasja seaduslikust valdusest väljumist, mitte aga pärast sellest teada saamist. Samuti peab omaabi käigus rakendatud vägivald vältimatult seonduma asja tagasisaamise vajadusega.
KarS §-s 257 sätestatud omavoli koosseisu obligatoorseks tunnuseks on muu hulgas oma tõelise või oletatava õiguse teostamise ebaseaduslik kord, ning et see tuleb avada viitega vastavale õigusnormile juba süüdistuses juhul, kui isiku tegevuse ilmne ebaseaduslikkus ei tulene juba talle KarS § 257 järgi inkrimineeritud tegude olemusest enesest (vt nt RKKTKo 3-1-1-96-06, p-d 9-14).
Õigus pidada kinni õigusrikkuja ei ole oletatav õigus, vaid õiguskorra poolt igaühele tagatud õigus, mille kasutamise alused ja piirid on tuletatavad KrMS § 217 lg-st 4. Õigusrikkuja kinnipidamisõiguse teostamine saab siiski moodustada omavoli juhul, kui süüdistatavad asusid õigusrikkujana kinni pidama isikut, keda polnud alust selleks pidada, või ületasid selle õiguse realiseerimise käigus lubatud vägivallale seatud piire või teostasid õigusrikkuja kinnipidamisõigust mingil muul eesmärgil kui tema üleandmine politseile. Üksnes eelloetletud tingimuste rikkumise korral saab rääkida õigusrikkuja kinnipidamisõiguse kasutamise ebaseaduslikkusest.
Asjaõigusseaduse (AÕS) § 41 - omaabi - esimese lõike kohaselt võib valdaja oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata hädakaitse piire. Selle sätte teise lõike kohaselt, kui vallasasi võetakse valdajalt ära omavoliliselt salaja või vägivallaga, on valdajal õigus teolt tabatud või jälitatud omavoli tarvitajalt vallasasi kohe ära võtta. Tegemist on tõelise õigusega, mida ei välista võimalus pöörduda asja tagasisaamiseks kohtu poole. Selle teostamisel on lubatud ka jõu rakendamine, kui seda tehes jäädakse hädakaitse piiridesse. Omaabi teostamist piirab seejuures täiendavalt põhimõte, et vallasasja tagasivõtmist võib reeglina teostada rikkuja teolt tabamise või tema jälitamise korral - seega viivitamatult pärast vallasasja seaduslikust valdusest väljumist, mitte aga pärast sellest teada saamist. Samuti peab omaabi käigus rakendatud vägivald vältimatult seonduma asja tagasisaamise vajadusega.
Alus asuda hindama süüdistatava tegevuse õigusvastasust või -pärasust tekib alles pärast seda, kui eelnevalt on kindlaks tehtud süüteokoosseisu tunnused tema käitumises. Kui süüdistatava tegu ei vasta talle omistatud süüteokoosseisule, tuleb ta õigeks mõista juba sel põhjusel ning süüteomõiste järgnevate eelduste kontrollimiseks puudub vajadus.
KarS §-s 257 sätestatud omavoli koosseisu obligatoorseks tunnuseks on muu hulgas oma tõelise või oletatava õiguse teostamise ebaseaduslik kord, ning et see tuleb avada viitega vastavale õigusnormile juba süüdistuses juhul, kui isiku tegevuse ilmne ebaseaduslikkus ei tulene juba talle KarS § 257 järgi inkrimineeritud tegude olemusest enesest (vt nt RKKTKo 3-1-1-96-06, p-d 9-14).
Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (vt RKKKo 3-1-1-61-08, p 19.1).
|
3-1-1-23-12
|
Riigikohus |
30.04.2012 |
|
Alates 1. septembrist 2011 jõustunud KrMS § 274 lg 1 redaktsiooni kohaselt tuleb kriminaalmenetlus lõpetada määrusega, kui KrMS § 199 lõike 1 punktis 1 nimetatud juhul vastab süüdistatava tegevus väärteo tunnustele. Kuna kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos, mis saab olla üksnes eraldiseisva väärteomenetluse esemeks, siis saab kolleegium võtta üksnes abstraktselt seisukoha, kas süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused, jättes süüküsimuse ette otsustamata.
Erinevalt KarS §-dest 293-294 (pistise ja altkäemaksu võtmine) ja KarS §-st 299 (ametialane võltsimine) on mõjuvõimuga kauplemine käsitatav igaühedeliktina ehk süüteona, mis ei nõua karistatavuse eeldusena erilise isikutunnusega subjekti KarS § 24 lg 1 tähenduses, näiteks ametiisikut. Samas nõuab süüteokoosseis, et mõjutatav isik oleks pädev teostama avalikku võimu, s.o oleks avaliku halduse ülesandeid täitev ametiisik. Ametiisikuks mõjuvõimuga kauplemise koosseisu mõttes ei saa reeglina olla ametiisik KarS § 288 lg 2 tähenduses ehk isik, kes juhib eraõiguslikku juriidilist isikut või tegutseb selle nimel või tegutseb teise füüsilise isiku nimel, kuna ta ei täida avaliku halduse ülesandeid. Seega peab mõjuvõimuga kauplemise koosseis silmas n-ö kolmiksuhet, mis tekib ühest küljest vara või muu soodustuse ehk hüve andja ja mõjuvõimuga kaupleja kui kõnealuse kuriteokoosseisu subjekti ning teisest küljest ametiisiku vahel.
Mõjuvõimuga kaupleja võtab hüve vastu mitte oma ametialase pädevusse kuuluva teo eest, vaid selle eest, et tulenevalt oma ameti- või isiklikust positsioonist võib ta mõjutada ametiisikut teatud tegu toime panema või sellest hoiduma.
KarS § 2981 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu realiseerimise seisukohalt pole oluline mitte hüve lubamisega nõustumise ja selle vastuvõtmise seaduslikkus või ebaseaduslikkus, vaid ametiisiku mõjutamise keelatus. Ametiisiku seaduslik mõjutamine välistab mõjuvõimuga kauplemise koosseisu. Seetõttu tuleb nii süüdistuses kui süüdimõistvas kohtuotsuses ära näidata, milliste õigusnormide alusel on ametiisiku mõjutamine konkreetsel juhtumil loetud ebaseaduslikuks. Kui ametiisiku mõjutamine seisneb talle või kolmandale isikule hüve lubamises või andmises, järgneb mõjutaja vastutus altkäemaksu või pistise andmise või vahendamise eest.
Karistusseadustiku § 2 lg 4 keelab otsesõnu teo tunnistamise süüteoks seaduse analoogia põhjal, millest tuleneb keeld arendada karistusseaduse regulatsiooni edasi väljapoole seaduses endas ette antud karistatavuspiire. Viimane kujutaks endast ühtlasi ka KarS § 2 lg-s 1 ja PS § 23 lg-s 1 sätestatud karistusseaduse määratletuspõhimõtte (nullum crimen nulla poena sine lege certa) rikkumist. Määratletuspõhimõtte kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud, et igaühel oleks võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada (vt ka RKÜKo 3-4-1-16-10, p-d 48 jj). Nimetatud põhjustel tuleb iseäranis karistusõigusnormi sisu selgitamisel esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele.
KVS § 25 lg 1 preambula määratleb huvide konfliktina olukorda, kui ametiisik peab tegema oma töö- või teenistuskohustuste raames otsuse või osalema sellise otsuse tegemises, mis oluliselt mõjutab tema enda, tema lähisugulaste või -hõimlaste või juriidiliste isikute majandushuve. Toimingupiirangu rikkumisena on vaadeldav vaid osavõtt sellise otsuse tegemisest, mis mõjutab KVS § 25 lg 1 p-des 1–8 loetletud juriidiliste isikute majandushuve vahetult ja objektiivse hindaja jaoks tajutavalt.
|
3-1-1-74-10
|
Riigikohus |
15.10.2010 |
|
Kui kohus on jätnud sisuliselt käsitlemata menetlusaluse isiku kohtuvälises menetluses ja kohtuistungil antud üksikasjalikud ütlused väärteosündmuse kohta ning ei ole seda otsustust põhistanud, siis on oluliselt rikutud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.
Kvalifitseerides isiku käitumist KarS § 279 järgi ja jättes tema käitumise subjektiivse külje käsitlemata, rikutakse isiku käitumise karistusõigusliku kvalifitseerimise nõudeid. Selline minetus on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.
Täitmaks VTMS § 123 lg-st 2 tulenevat kohustust arutada väärteoasja täies ulatuses, peab maakohus hindama kõiki kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõendeid. Sealhulgas peab kohus vajadusel omal algatusel kohtuistungile kutsuma kohtuvälises menetluses üle kuulatud tunnistajad
Omistades isikule üheaegselt nii aktiivset käitumist (nt vastukäivate selgituste andmine) kui ka tegevusetust (nt dokumentide esitamata jätmine) tuleb isiku käitumises süüteo objektiivse koosseisu realiseerimine tuvastada erinevate talle etteheidetud tegude puhul vastavalt tegevus- või tegevusetusdelikti reeglitele vastavalt.
Riikliku järelevalve takistamise objektiivse koosseisu realiseerimine võib eeldada riiklikku järelevalvet tegeva asutuse poolt isikule selgesõnalise korralduse, täiendavate selgituste või muu teabe andmist.
Kui on tuvastatud, et riikliku järelevalve toimetamise käigus järelevalveametniku esitatud nõuet eiranud isikult võis teo toimepanemise hetkel selle nõude täitmist mõistlikult eeldada, siis tuleb isikule riikliku järelevalve takistamist omistades üheselt näidata, kuidas nõude täitmine järelevalve tegemist raskendas või selle võimatuks muutis.
Kui on tuvastatud, et riikliku järelevalve toimetamise käigus järelevalveametniku esitatud nõuet eiranud isikult võis teo toimepanemise hetkel selle nõude täitmist mõistlikult eeldada, siis tuleb isikule riikliku järelevalve takistamist omistades üheselt näidata, kuidas nõude täitmine järelevalve tegemist raskendas või selle võimatuks muutis.
Isiku käitumises süüteo objektiivse koosseisu tunnuste tuvastamine, jättes teo subjektiivse koosseisu käsitlemata, eirab teo karistusõigusliku kvalifitseerimise nõudeid.
|
3-1-1-49-09
|
Riigikohus |
22.06.2009 |
|
NPALS §-s 151 sätestatud koosseisupärane tegu on narkootilise aine tarvitamine. Tarvitamise all tuleb mõista narkootikumi sellist manustamist, mis tekitab narkootilise aine piisava koguse korral manustajal narkojoobe. Seega tuleb eristada tarvitamist ja manustaja pärastist viibimist tarvitamise tagajärjel tekkinud narkojoobes.
Lähtuvalt KarS § 15 lg-st 3 saab NPALS §-s 151 sätestatud teo toime panna ka ettevaatamatusest. Seega on KarS § 18 lg 3 kohaselt narkootilise aine tarvitamine karistatav ka juhul, kui isik küll ei teadnud, et ta narkootikumi tarvitab, kuid oleks tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud seda ette nägema.
NPALS § 151 järgi väärteoasja lahendav kohus peab tuvastama kõigepealt objektiivse koosseisu ehk narkootilise aine tarvitamise. Seejärel tuleb teha kindlaks, kas isik teadis, et ta narkootikumi tarvitab või kas ta vähemalt oleks sellest tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud aru saama. Kui sel moel on koosseisupärane tegu tuvastatud ja õigusvastasust ning süüd välistavad asjaolud - mille esinemist eeldatakse (vt RKKKo nr 3-1-1-9-08, p 15) - puuduvad, vastutab isik NPALS § 151 järgi. Joobeseisundi esinemine ei ole NPALS § 151 realiseerituse seisukohast oluline. Küll aga teatud juhtudel võib joobeseisund olla üks oluline tõend, mis viitab sellele, et isik on realiseerinud NPALS § 151 koosseisu - eelkõige olukorras, kus eluliselt pole usutav, et isiku joove on tekkinud muul moel kui narkootikumi tarbides või et isik ei saanud aru sellest, et tarbitav aine on narkootiline.
Kolmeastmeline deliktistruktuur, millest karistusseadustik lähtub, seab õigusliku küsimuse lahendamise metoodikale kindlad nõuded (vt nt RKKKo nr 3-1-1-92-05, p 7). Iga süüteokoosseisu analüüsides tuleb esimese sammuna teha kindlaks tegu, mis on järgneva õigusliku arutluse ese.
|
3-1-1-42-09
|
Riigikohus |
20.05.2009 |
|
Hädaseisundi esinemist kontrollides tuleb eristada hädaolukorda (oht õigushüvele) ja koosseisupärast tegu (päästetoiming), mida oli vaja toime panna ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks. Oht on olukord, kus on põhjust tõsiselt karta õigushüve kahjustumist. Oht tuvastatakse objektiivsest kõrvaltvaatlejast lähtuvalt. Päästmistoiming on tegu, millega täidetakse mõne õiguserikkumise koosseis, kuid mis on ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks objektiivselt vajalik ja mis subjektiivselt on kantud päästmistahtest. Hädaseisundi korral on õigushüve päästmistoiming üksnes siis õigustatud, kui hüve päästmiseks ei olnud muud võimalust. Hädaseisundit ei ole, kui isikul oli võimalus abi kutsuda. Ohu kõrvaldamiseks valitud vahend peab olema sobiv ja kahjustatud hüve jaoks säästvaim. Seejuures tuleb lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest, s.t õigushüvede kaalumisest. Võrdsete hüvede korral võrreldakse ähvardava ohu suurust. Hinnata tuleb ka ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks toimepandud koosseisupärase teo ohtlikkust laiemas tähenduses (RKKKo nr 3-1-1-95-06 ja nr 3-1-1-1-01).
Proportsionaalsuse nõue tähendab kaitstava ja kahjustatava huvi omavahelist kaalumist, mis seisneb hüvede võrdlemises. Olukorras, kus vaadeldavad hüved - inimes(t)e elu ja tervis – on võrdse väärtusega, on määrav kaitstavat hüve ähvardava ohu suurus rikkumisega ohustatava õigushüvega võrreldes. Nii loetakse üks hüve enam ohustatuks, kui seda ähvardab konkreetne oht teist hüve ähvardava abstraktse ohuga võrreldes.
Selleks, et tuvastada isiku poolt toimepandud süüteo karistatavus, tuleb kohtul juhinduda KarS § 2 lg-s 2 sätestatud põhimõttest, et teo eest karistatakse siis, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Enne seda, kui koosseisupärane tegu loetakse õigusvastaseks, on teo toimepanijal võimalus viidata asjaoludele, mis võivad tema teo õigusvastasuse ja sellest tulenevalt ka karistatavuse välistada.
|
3-1-1-57-08
|
Riigikohus |
31.10.2008 |
|
Ühes kriminaalmenetluses sama kuriteo eest mitmekordse süüditunnistamise ja karistamise näol on tegemist PS § 23 lg 3 ja KarS § 2 lg 3 sätestatud ne bis in idem-põhimõtte rikkumise ning materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega.
KarS § 81 lg 7 p 2 kohaselt peatub süüteo aegumine väärteo tunnustega teo kohta kriminaalmenetluse alustamisel kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni, s.o kriminaalmenetluse ajaks. Aegumise tähtaja kulgemist arvutatakse seejuures teo toimepanemise ajast. Süüteo aegumise peatumine tähendab, et kriminaalmenetluse toimetamise aega ei võeta arvesse KarS § 81 lõikest 3 tuleneva väärteo aegumise tähtaja (s.o kaks aastat) arvutamisel.
Karistusseadustiku § 81 lg 8 näeb omakorda ette, et sama paragrahvi 7. lõike p-des 1 ja 2 sätestatud juhtudel aegumine ei uuene, kui väärteo toimepanemisest on möödunud kolm aastat. Aegumise uuenemine tähendab seda, et aegumise tähtaeg hakkab taas kulgema. Aegumise uuenemine on seotud aegumise peatumise aluse äralangemise hetkega - s.t kui kriminaalmenetluse lõpetamise ajaks on väärteo toimepanemisest möödunud kolm aastat, ei tohi väärteomenetlust alustada ega jätkata. Karistusseadustiku § 81 lõikes 8 sätestatud tähtaeg ei mõjuta aga väärteo aegumise tähtaega, kui väärteomenetluse alustamine või jätkamine oli aegumise peatumise aluse äralangemisel lubatav. Sellisel juhul rakendub jätkuvalt KarS § 81 lõikes 3 sätestatud tähtaeg ja aegumise peatumise aeg jäetakse KarS § 81 lg 7 p 1 või 2 alusel aegumise tähtajast välja.
KarS § 2 lg 3 sätestab, et sama süüteo eest ei või kedagi karistada mitu korda, sõltumata sellest, kas karistus on mõistetud Eestis või mõnes teises riigis. Tegemist on nn ne bis in idem põhimõttega ehk sama teo eest teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keeluga, millele vastava põhiõigusega tagatakse isikule võimalus teada, millised on need riikliku sunni järelmid, mida võidakse kohaldada tema toimepandud süüteo tuvastamise korral. Samuti kindlustatakse selle põhiõiguse abil õigusrahu ja välistatakse võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma täiendavat karistamist sama teo eest. (Vt RKKKo nr 3-4-1-10-04, p 14). Seega peab ne bis in idem põhimõte kokkuvõttes kaitsma isikut riigi ülemäärase sekkumise eest.
Tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadest asjas Franz Fischer v. Austria ei ole Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 7. lisaprotokolli artikliga 4 vastuolus olukord, kus ühe teo suhtes on kohaldatavad mitu normi, kuid selle nõude rikkumise välistamiseks ei piisa ainuüksi asjaolust, et isiku sama tegu menetleti või teda karistati erinevates menetlustes või formaalselt erinevate sätete järgi. Esineb olukordi, kus üks tegu näib esmapilgul vastavat mitmele erinevale süüteokoosseisule, kuid mille puhul lähemal kontrollimisel ilmneb, et menetleda tuleb vaid ühe koosseisu järgi, sest see hõlmab kogu teise normi rikkumise ebaõigust. Selle ilmne näide on olukord, kus üks ja sama tegu vastab kahele süüteokoosseisule, millest üks sisaldab täpselt samu tunnuseid, mis teine, ning veel mingit lisatunnust. Võib esineda ka olukordi, kus erinevad süüteokoosseisud kattuvad vaid väikeses osas. Seega, kui isik mõistetakse erinevates, üksteisele järgnevates menetlustes süüdi erinevate süüteokoosseisude järgi, peab kohus kontrollima, kas nende süütegude koosseisutunnused langevad kokku olulisel määral. (RKKKo nr 3-1-1-120-06).
KarS § 218 lg 1 ei näe ette sellist iseseisvat süüteokoosseisu nagu varavastane süütegu väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, vaid sätestab vastutuse varguse, omastamise jm varavastase süüteo (v.a röövimine, väljapressimine ja asja omavoliline kasutamine vägivalla abil ning tulirelva, laskemoona, lõhkeaine, kiirgusallika, narkootilise või psühhotroopse aine või nende lähteaine, suure teadusliku, kultuuri- või ajalooväärtusega eseme vargus või süstemaatiline vargus) eest, mis on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu (vt RKKKo nr 3-1-1-81-06, p 9 ning nr 3-1-1-56-08). Alates 15. märtsist 2007 on väärteona - mitte enam kuriteona - karistatavad ka need vähem kui 1000 krooni maksva asja või varalise õiguse vastu suunatud varavastased süüteod, mille puhul esineb küll süüteokoosseisus sätestatud raskendav asjaolu (nt teo toimepanemine ametiisiku poolt), kuid mis ei mahu KarS § 218 lg-s 1 nimetatud erandite alla (vt RKKKo nr 3-1-1-36-07, p 7.1) Sellest tulenevalt hõlmab alates 15. märtsist 2007 KarS § 218 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseis ka omastamist ametiisiku poolt (KarS § 201 lg 2 p 3), kui teo objektiks olnud võõra vallasasja või vara väärtus jääb alla kahekümne miinimumpäevamäära. Kui jätta arvestamata teoobjektiks olev väheväärtuslik vara, on KarS § 201 lg 2 p 3 ja § 218 lg 1 objektiivselt ja subjektiivselt koosseisult identsed.
Hinnates kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkust, arvestab kriminaalkolleegium selle tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust väärteoasjas ning väärteoasja keerukust. Mõistlikuks saab lugeda tasu, mis jääb samasse suurusjärku väärteo eest füüsilisele isikule mõistetava maksimaalse rahatrahviga.
Väärteomenetlust võib alustada ka kriminaalmenetluse lõpetamisel kohtu poolt, kuna kohtumenetluses on kriminaalmenetluse lõpetamine üldjuhul võimalik samadel alustel kui kriminaalasja kohtueelses menetluses. Erinevalt kohtueelsest menetlusest ei lõpetata aga kohtumenetluses kriminaalmenetlust KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel, s.t teos kuriteo tunnuste puudumise tõttu. Kriminaalmenetluse seadustiku § 274 lg 1 kohaselt tehakse sellisel juhul õigeksmõistev otsus, s.o antakse teole sisuline hinnang. Seetõttu on tegemist lõpliku otsusega PS § 23 lg 3 ja konventsiooni 7. lisaprotokolli 4. artikli tähenduses, mis välistab sama teo suhtes teistkordse kohtumõistmise ja kriminaalkorras karistamise. See põhimõte kehtib ka juhul, kui isik mõistetakse õigeks KrMS § 301 alusel ehk prokuröri loobumisel süüdistusest. Sisuliselt on ka sellisel juhul välistatud kuriteo tunnuste olemasolu tuvastamine isiku teos, kuna asja arutamine toimub ainult süüdistuse piirides.
Ne bis in idem põhimõte ei välista sama teo suhtes lisaks kriminaalmenetlusele sellest erineva iseloomuga menetluse läbiviimist (näiteks tsiviilhagi esitamine isiku vastu või ametniku karistamine distsiplinaarkorras). Menetluse olemuse üle otsustamisel on Riigikohus lähtunud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas väljatöötatud "kriminaalsüüdistuse" kriteeriumitest, s.o eeskätt õigusrikkumise ja selle eest kohaldatava riikliku sunnimeetme olemusest (vt RKKKo nr 3-1-1-21-06). Väärtegusid ja nende eest kohaldatavaid karistusi on Riigikohus järjepidevalt pidanud ne bis in idem printsiibi kaitsealasse kuuluvateks.
|