/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-35-07 PDF Riigikohus 10.09.2007
Kriminaalmenetluse seaduse kohaselt puudub süüdistataval võimalus vahetult taotluste ja kaebustega Riigikohtusse pöörduda ja advokaadist kaitsja vahenduseta pöördumine tuleb jätta läbi vaatamata (vt nt RKKKm nr 3-1-1-26-06).
Arvestades seda, et siseriiklikult tähendab teo karistatavuse selgitamine õigusliku küsimuse lahendamist, siis ei saa rahvusvahelise õigusabi taotlus muuta kõnealuse küsimuse selgitamist faktilise asjaolu tuvastamiseks selle mõiste tavatähenduses. Seetõttu on välisriigist mingi teo karistatavuse kohta saadud teabe puhul keerukas, kui mitte võimatu, järgida ka KrMS §-s 65 sisalduvat ja nõuda, et see teave oleks saadud meie kriminaalmenetluse põhimõtetega kooskõlas oleva menetlustoiminguga. Eelmärgitut arvestades on kriminaalkolleegium seisukohal, et mingi teo karistatavus ka välisriigis on käsitatav olemuslikult kriminaalmenetlusliku asjaoluna, mille tuvastamisel on kasutatavad ka vabatõendid KrMS § 63 lg 2 mõttes.
Üldjuhul on alust eeldada Eesti karistusseaduse kehtivust uuritava kuriteo suhtes ja kriminaalmenetluses puudub vajadus hakata seda asjaolu eraldi tuvastama. Olukord muutub aga siis, kui ilmneb, et mingi uuritav kuritegu on toime pandud välisriigis. Sellise asjaolu ilmnemine sunnib vältimatult tõlgendama ka KrMS §-des 62, 154 ja 306 sätestatut süstemaatiliselt koostoimes KarS §-s 7 sätestatuga. Kõnealusel juhul tuleb KrMS § 62 p-s 1 nimetatud tõendamiseseme asjaoluks lugeda ka nn identse karistusõigusliku normi olemasolu vastavas välisriigis ning KrMS § 154 lg 2 p-des 1 ja 4 sätestatud nõuet täites tuleb süüdistusakti põhiosas eraldi ära näidata teo toimepanemine ja selle teo karistatavus välisriigis, samuti nimetatud asjaolusid kinnitavad tõendid.
Kui alles kohtumenetluses ilmneb, et välisriigis toimepandud kuritegude uurimisel on jäänud selgitamata nende tegude karistatavus ka välisriigis, pole see iseenesest isiku õigeksmõistmise või kriminaalmenetluse lõpetamise alus ja kohus peab sellises olukorras andma menetlusosalistele võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks.
Kui alles kohtumenetluses ilmneb, et välisriigis toimepandud kuritegude uurimisel on jäänud selgitamata nende tegude karistatavus ka välisriigis, pole see iseenesest isiku õigeksmõistmise või kriminaalmenetluse lõpetamise alus ja kohus peab sellises olukorras andma menetlusosalistele võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks. Arvestades seda, et siseriiklikult tähendab teo karistatavuse selgitamine õigusliku küsimuse lahendamist, siis ei saa rahvusvahelise õigusabi taotlus muuta kõnealuse küsimuse selgitamist faktilise asjaolu tuvastamiseks selle mõiste tavatähenduses. Seetõttu on välisriigist mingi teo karistatavuse kohta saadud teabe puhul keerukas, kui mitte võimatu, järgida ka KrMS §-s 65 sisalduvat ja nõuda, et see teave oleks saadud meie kriminaalmenetluse põhimõtetega kooskõlas oleva menetlustoiminguga. Eelmärgitut arvestades on kriminaalkolleegium seisukohal, et mingi teo karistatavus ka välisriigis on käsitatav olemuslikult kriminaalmenetlusliku asjaoluna, mille tuvastamisel on kasutatavad ka vabatõendid KrMS § 63 lg 2 mõttes.
Küsimus karistusseaduse isikulisest ja ruumilisest kehtivusest on materiaalõiguslikult lahutatud süüteokoosseisu tuvastamisest ning Eesti karistusseaduse kohaldatavuse küsimus tuleb karistusõiguse loogikast lähtuvalt lahendada enne seda, kui üldse hakata selgitama toimepandud teo vastavust karistusseadustikus ettenähtud deliktistruktuurile.
Küsimus karistusseaduse isikulisest ja ruumilisest kehtivusest on materiaalõiguslikult lahutatud süüteokoosseisu tuvastamisest ning Eesti karistusseaduse kohaldatavuse küsimus tuleb karistusõiguse loogikast lähtuvalt lahendada enne seda, kui üldse hakata selgitama toimepandud teo vastavust karistusseadustikus ettenähtud deliktistruktuurile. Karistusseaduse isikulist kehtivust sätestavas KarS §-s 7 tehakse vahet nn aktiivse isikupõhimõtte (riigil on jurisdiktsioon oma kodaniku poolt toimepandud tegude üle ka siis, kui teod pandi toime väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi või Eestis registreeritud laeva või õhusõidukit) ja nn passiivse isikukaitsepõhimõtte (riik kaitseb oma kodanikke ja riigis registreeritud juriidilisi isikuid ka väljaspool oma territoriaalset jurisdiktsiooni toimunud rünnete eest) vahel. Karistusseaduse isikulist kehtivust piirab aga KarS § 7 lg-s 1 sätestatud lisatingimus, mille kohaselt laieneb Eesti karistusvõim välisriigis toimepandud teole üksnes siis, kui see tegu on karistatav ka selles välisriigis, kus tegu toime pandi (nn identse normi põhimõte) või kui teo toimepanemise kohas ei kehti ühegi riigi karistusõigus. Kui alles kohtumenetluses ilmneb, et välisriigis toimepandud kuritegude uurimisel on jäänud selgitamata nende tegude karistatavus ka välisriigis, pole see iseenesest isiku õigeksmõistmise või kriminaalmenetluse lõpetamise alus ja kohus peab sellises olukorras andma menetlusosalistele võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks. Üldjuhul on alust eeldada Eesti karistusseaduse kehtivust uuritava kuriteo suhtes ja kriminaalmenetluses puudub vajadus hakata seda asjaolu eraldi tuvastama. Olukord muutub aga siis, kui ilmneb, et mingi uuritav kuritegu on toime pandud välisriigis. Sellise asjaolu ilmnemine sunnib vältimatult tõlgendama ka KrMS §-des 62, 154 ja 306 sätestatut süstemaatiliselt koostoimes KarS §-s 7 sätestatuga. Kõnealusel juhul tuleb KrMS § 62 p-s 1 nimetatud tõendamiseseme asjaoluks lugeda ka nn identse karistusõigusliku normi olemasolu vastavas välisriigis ning KrMS § 154 lg 2 p-des 1 ja 4 sätestatud nõuet täites tuleb süüdistusakti põhiosas eraldi ära näidata teo toimepanemine ja selle teo karistatavus välisriigis, samuti nimetatud asjaolusid kinnitavad tõendid.
3-1-1-140-03 PDF Riigikohus 18.12.2003
Isegi juhul, kui isikut oleks kannatanute (metsavendade) tapmisest keeldumise korral ähvardanud kriminaalvastutus, ei välistaks see tema poolt toimepandu õigusvastasust, sest Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirja artikkel 8 kohaselt ei vabane süüdlane vastutusest ka siis, kui ta tegutses valitsuse või endast kõrgemalseisva isiku käsul.
Isiku süüdimõistmine KrK § 61-1 lg 1 (inimsusevastane kuritegu) järgi ei riku määratletuspõhimõtet. Vastavalt EÕIK artikkel 7 lg-le 2 ei takista sama artikli esimeses lõikes sätestatud määratletuspõhimõte isiku vastutusele võtmist teo eest, mis selle toimepanemise ajal oli kuritegu tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi. Isiku poolt toimepandud teod - tsiviilisikute tapmise organiseerimine banditismivastase võitluse egiidi all, oli 1953. a tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete kohaselt käsitatav inimsusevastase kuriteona. Vastavad teod määratleti kuritegudena 8.08.1945. a allakirjutatud Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirja artikli 6 lõike 2 punktis c ja rahvusvahelise õiguse printsiipidena kinnitati neid ÜRO Peaassamblee 11.12.1946. a resolutsiooniga nr 95 ja ÜRO rahvusvahelise õiguse komisjoni poolt 1950. a. Seega olid isikule inkrimineeritud teod nende toimepanemise ajal keelatud tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi.
Eristamaks tsiviilisikut ja võitlejat 1953. a õiguslikus kontekstis tuleb analüüsida rahvusvahelise tavaõiguse kodifikatsiooniks oleva Haagi 1907. a (IV) Maasõja õiguste ja tavade konventsiooni lisa artikleid 1 ja 2. Tuginedes nendele artiklitele kuulusid antud kaasuses nn metsavennad tsiviilisikute hulka. Isiku (metsavenna) poolt kuriteo (ka kehtiva riigikorra vastu suunatud teo) toimepanemine ning terroristlikusse gruppi kuulumine võib olla tema suhtes kriminaalmenetluse alustamise, kuid mitte temalt tsiviilisiku staatuse võtmise aluseks. Isiku süüdimõistmine KrK § 61-1 lg 1 (inimsusevastane kuritegu) järgi ei riku määratletuspõhimõtet. Vastavalt EÕIK artikkel 7 lg-le 2 ei takista sama artikli esimeses lõikes sätestatud määratletuspõhimõte isiku vastutusele võtmist teo eest, mis selle toimepanemise ajal oli kuritegu tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi. Isiku poolt toimepandud teod - tsiviilisikute tapmise organiseerimine banditismivastase võitluse egiidi all, oli 1953. a tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete kohaselt käsitatav inimsusevastase kuriteona. Vastavad teod määratleti kuritegudena 8.08.1945. a allakirjutatud Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirja artikli 6 lõike 2 punktis c ja rahvusvahelise õiguse printsiipidena kinnitati neid ÜRO Peaassamblee 11.12.1946. a resolutsiooniga nr 95 ja ÜRO rahvusvahelise õiguse komisjoni poolt 1950. a. Seega olid isikule inkrimineeritud teod nende toimepanemise ajal keelatud tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi. Isegi juhul, kui isikut oleks kannatanute tapmisest keeldumise korral ähvardanud kriminaalvastutus, ei välistaks see tema poolt toimepandu õigusvastasust, sest Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirja artikkel 8 kohaselt ei vabane süüdlane vastutusest ka siis, kui ta tegutses valitsuse või endast kõrgemalseisva isiku käsul.
Isiku süüdimõistmine KrK § 61-1 lg 1 (inimsusevastane kuritegu) järgi ei riku määratletuspõhimõtet. Vastavalt EÕIK artikkel 7 lg-le 2 ei takista sama artikli esimeses lõikes sätestatud määratletuspõhimõte isiku vastutusele võtmist teo eest, mis selle toimepanemise ajal oli kuritegu tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi. Isiku poolt toimepandud teod - tsiviilisikute tapmise organiseerimine banditismivastase võitluse egiidi all, oli 1953. a tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete kohaselt käsitatav inimsusevastase kuriteona. Vastavad teod määratleti kuritegudena 8.08.1945. a allakirjutatud Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirja artikli 6 lõike 2 punktis c ja rahvusvahelise õiguse printsiipidena kinnitati neid ÜRO Peaassamblee 11.12.1946. a resolutsiooniga nr 95 ja ÜRO rahvusvahelise õiguse komisjoni poolt 1950. a. Seega olid isikule inkrimineeritud teod nende toimepanemise ajal keelatud tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi. Kriminaalasja arutamine kuulub Eesti Vabariigi kohtute pädevusse, sest KrK § 4 lg 1 ja KarS § 6 lg 1 järgi kohaldatakse Eesti territooriumil toimepandud teo ja selle toimepannud isiku suhtes Eestis kehtivat kriminaalseadust. Asjaolu, et teo toimepanija on teise riigi kodanik, ei ole kriminaalvastutusest vabastamise aluseks. Genotsiidi vältimise ja karistamise konventsiooni artikkel 6 pole asjassepuutuv, sest isikut ei süüdistata genotsiidikuriteos vaid inimsusevastaste kuritegude toimepanemises.
Kriminaalasja arutamine kuulub Eesti Vabariigi kohtute pädevusse, sest KrK § 4 lg 1 ja KarS § 6 lg 1 järgi kohaldatakse Eesti territooriumil toimepandud teo ja selle toimepannud isiku suhtes Eestis kehtivat kriminaalseadust. Asjaolu, et teo toimepanija on teise riigi kodanik, ei ole kriminaalvastutusest vabastamise aluseks. Genotsiidi vältimise ja karistamise konventsiooni artikkel 6 pole asjassepuutuv, sest isikut ei süüdistata genotsiidikuriteos vaid inimsusevastaste kuritegude toimepanemises.
III-1/3-20/94 PDF Riigikohus 15.03.1994
III-1/1-4/94 PDF Riigikohus 15.02.1994

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json