/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 10| Näitan: 1 - 10

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
4-17-3969/37 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 21.03.2018
Kuigi VTMS § 150 lg 1 kohaselt ei ole VTMS § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumine iseenesest alati väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine, võib see sõltuvalt asjaoludest olla väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-119-12, p 6; 20. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-23-15, p 49). (p 7.1)
VTMS § 69 lg 2 p 1 kohaselt märgitakse väärteoprotokolli lisaks väärteo lühikesele kirjeldusele ka teo toimepanemise aeg ja koht. Teo toimepanemise aja ja koha näitamine on vajalik nii kaitseõiguse teostamise, jurisdiktsiooni kui ka võimaliku aegumise kontrolliks. Võimalikke kahtlusi teo toimepanemise ajas või kohas tuleb seejuures in dubio pro reo-põhimõtte kohaselt tõlgendada isiku kasuks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-37-16, p 9). Kuigi VTMS § 150 lg 1 kohaselt ei ole VTMS § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumine iseenesest alati väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine, võib see sõltuvalt asjaoludest olla väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-119-12, p 6; 20. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-23-15, p 49). (p 7.1) Väärteoprotokollis või süüdistuses teo kirjeldamisel sõltub süüteo toimepanemise aja fikseerimine kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja see, milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, konkreetse süüteoasja tehioludest. Ka kuriteo toimepanemise koha kirjelduse täpsus sõltub konkreetse kuriteo asjaoludest ning kuriteo sündmuse tuvastamiseks ei ole alati tingimata vajalik, et teo toimepanemise koht oleks tuvastatud aadressi täpsusega või looduses meetri täpsusega. Süüteo toimepanemise koht peab olema kindlaks määratud sellise täpsusega, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse, ning esitada soovi korral omalt poolt põhjendusi, miks ta seda tegu toime panna ei saanud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-45-07, p 10). (p 7.2)
Analoogselt süüdistusaktiga on väärteoprotokolli ülesanne kajastada faktilisi asjaolusid, mille alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused on täidetud. Väärteoprotokoll kannab väärteomenetluses samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses ja selle ülesanne on kindlaks määrata menetlusese ning anda menetlusalusele isikule teada, milles teda konkreetselt süüdistatakse (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. märtsi 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-5-15, p 6). (p 7) Üldpõhimõtte kohaselt ei tohi kohtuvälise menetleja otsuses ega kohtuotsuses faktiliste asjaolude kindlakstegemisel väljuda väärteoprotokolli piiridest, s.o tuvastada selliseid asjaolusid, mida ei ole väärteoprotokolli kantud teokirjelduses. Ei ole tegemist lubamatu väljumisega väärteoprotokolli piiridest juhul, kui menetleja kõrvaldab otsusega pelka ebatäpsust aja või koha märkimisel teokirjelduses. Otsustades, kas tegemist on ebatäpsusega, mida on võimalik kohtumenetluses kõrvaldada, tuleb toimida järgmiselt. Esiteks peab kohus kindlaks tegema, mil määral erineb tuvastatud aeg või koht teokirjelduses märgitust, ja seejärel kontrollima, kas vastav muudatus mõjutab konkreetses asjas karistusseaduse ajalist ja ruumilist kehtivust ning toimepandud teo koosseisupärasust või takistab kaitseõiguse teostamist. Muu hulgas on välistatud sellise aja või koha tuvastamine, mis muudaks teo karistatavaks, kui väärteoprotokollis esitatud asjaoludel oleks süüteokoosseis välistatud või Eestil puuduks teo üle jurisdiktsioon (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. aprilli 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-16-09, p-d 9-11). Samuti ei tohi täpsustus olla menetlusaluse isiku jaoks üllatusliku iseloomuga ja tal peab olema võimalik esitada sellekohaseid vastuväiteid. Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. septembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-56-16, p 15; 7. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-119-12, p 8; 20. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-23-15, p 71. (p-d 8.1 ja 8.2)
VTMS § 69 lg 2 p 1 kohaselt märgitakse väärteoprotokolli lisaks väärteo lühikesele kirjeldusele ka teo toimepanemise aeg ja koht. Teo toimepanemise aja ja koha näitamine on vajalik nii kaitseõiguse teostamise, jurisdiktsiooni kui ka võimaliku aegumise kontrolliks. Võimalikke kahtlusi teo toimepanemise ajas või kohas tuleb seejuures in dubio pro reo-põhimõtte kohaselt tõlgendada isiku kasuks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-37-16, p 9). Kuigi VTMS § 150 lg 1 kohaselt ei ole VTMS § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumine iseenesest alati väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine, võib see sõltuvalt asjaoludest olla väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-119-12, p 6; 20. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-23-15, p 49). (7.1)
1-17-4243/30 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 08.02.2018
Süüteo aegumise üle otsustamisel tuleb kohaldada isikule kõige soodsamat aegumise regulatsiooni alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni, s.o rakendada KarS § 5 lg 2 põhimõtteid. Otsustades, millisest regulatsioonist lähtuda, tuleb arvesse võtta kõiki vastava seadusega ette nähtud aegumise peatumise ja katkemise aluseid ning neis tehtud muudatusi. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. novembri 2002. a määrus asjas nr 3-1-1-114-02, p 6.3 ja 27. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-50-16, p 25). Põhimõtteliselt samale seisukohale on Riigikohus asunud ka otsuse täitmise aegumise küsimuses, leides küll, et lähtuda tuleb mitte teo toimepanemise ajal, vaid kohtuotsuse jõustumise ajal kehtinud regulatsioonist, mida tuleb eelistada hilisemale, isiku olukorda ebasoodsalt mõjutavale ehk otsuse täitmise aegumise tähtaega pikendavale regulatsioonile (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. veebruari 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-92-16, p-d 26-27). (p 11)
Kõik kahtlused teo toimepanemise aja tuvastamisel tuleb tõlgendada isiku kasuks, seda nii teo kvalifitseerimise, karistuse mõistmise kui ka aegumise kohaldamise seisukohalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjas nr 3-1-1-14-14, p 1017 ja nr 3-1-1-37-16, p 9). Karistusseadustiku regulatsiooni kohaldamiseks peab kohus tuvastama, et teod on toime pandud karistusseadustiku kehtivuse ajal või, kui teo toimepanemise aja täpsustamine ei osutunud võimalikuks, et karistusseadustiku regulatsioon on isikule soodsam. (p 12)
Jätkuv süütegu kvalifitseeritakse teo lõpuleviimisel kehtinud seaduse järgi. (p 13)
KrK § 115 nägi ette vastutuse vaid naisisikuga suguühendusse astumise eest, seda ka KrK § 115 lg 2 p 3 kui kvalifitseeritud koosseis, mis sätestas karistuse alaealise vägistamise eest. KrK § 115^1 lg 2 nägi aga sõltumata kannatanu soost ette vastutuse noorema kui kuueteistaastase isiku suhtes ebaloomulikul viisil toimepandud sugulise kire rahuldamise eest, milleks loeti muu hulgas ka oraalset vahekorda kui nn ersats-suguühendust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 2001. a otsus asjas nr 3-1-1-58-01, p 6.2). (p 12.1)
3-1-1-37-16 PDF Riigikohus 15.04.2016
Arvete heakskiitmine kui töö vastuvõtmine ehk vajalik eeldus väljamakse tegemiseks on käsitatav otsusena KVS § 11 lg 1 p 1 tähenduses. (p 12)
Kui maakohus tuvastab väärteo toimepanemise aja aasta täpsusega, siis vastav kahtlus teo toimepanemise täpses ajas tuleb tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks, lugedes väärteo toimepanemise ajaks vastava aasta 1. jaanuarit. (vt nt RKKKo 3-1-1-14-14, p 1017). (p 9)
3-1-1-76-11 PDF Riigikohus 14.10.2011
Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi saab kuriteosündmust ajalises mõttes lugeda tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega, vaid ka ajahetke või ajavahemikuna. See sõltub konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest. Kaitseõiguse tagamist silmas pidades on oluline, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse, ja ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta (vt RKKKo 3-1-1-85-08, p 13.1).
KrMS § 68 lg-ga 5 kindlustatakse ja konkretiseeritakse KrMS §-s 15 sätestatud tõendite vahetu uurimise põhimõtet ning seda, et kriminaalmenetluse prioriteediks on tõendamiseseme asjaolude tuvastamine vahetule, mitte aga nn vahendlikule tunnistajale tuginevalt. Seda eeskätt põhjusel, et mingi ütluse väärtus tõendina on põhimõtteliselt seda tugevam, mida lähemal asub tema allikas tõendamiseseme asjaolule (vt RKKKo 3-1-1-113-06, p 19).
Süüdistatavate tegevus, mis seisneb peamiselt intiimteenuste osutamiseks vajalike ruumide rentimises, rendi tasumises, prostituutide otsimises ning nende klientidega kokkuviimises, vastab KarS § 268 lg 1 ja alates 16. juulist 2006 jõustunud KarS § 268^1 lg 1 objektiivsetele tunnustele.
Vt otsuse p-i 9.4 ja RKKKo 3-1-1-11-07, p 39.
3-1-1-111-10 PDF Riigikohus 17.02.2011
Lõpuleviidud kuriteo ümberkvalifitseerimine kuriteo kõlbmatuks katseks ei vähendaisiku süüd ega muuda karistuse eripreventiivset prognoosi sellisel määral, mis tingiks talle mõistetud karistuse muutmist.
Kui süüdlane kujutab endale ekslikult ette, et kannatanu magab alkoholijoobe tõttu raskelt ega saa aru nendega toimuvast (abitusseisund KarS § 142 lg 2 p 1 ja 2 mõttes), kuigi tegelikult kannatanu sellises seisundis ei ole, siis on tegemist eksimusega koosseisu asjaolus, st süüdlane arvas ekslikult, et objektid olid koosseisukõlblikud. Sellist olukorda tuleb vaadelda ebasoodsa eksimusena. Kuigi isik eksib koosseisu asjaolus, on tal siiski olemas kindel soov kahjustada õigushüve.
Karistusseadustiku § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 objektiivse koosseisu üks tunnus on abitusseisund, mis võib väljenduda selles, et kannatanu ei ole võimeline vastupanu osutama oma seisundi või olukorra tõttu või ka selles, et kannatanu ei saa aru tema suhtes toimepandavate tegude iseloomust või ei taju neid üldse. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et kannatanu võimetuse all vastupanu osutada mõeldakse olukorda, kus kannatanu ei suuda vastupanu osutada või loobub sellest objektiivselt esineva füüsilise allajäämuse või psüühilise takistuse (nt hirmu) tõttu. Seejuures piisab sellest, et väliste, objektiivse vaatleja jaoks nähtavate asjaolude tõttu on kannatanu vastupanu lootusetu ning kolmandatelt isikutelt pole võimalik abi saada (RKKKo nr 3-1-1-25-07). Sellises olukorras peab kannatanu ise tajuma oma abitust ja lootusetust olukorrast pääseda, mida omakorda süüdlane sugukire rahuldamise eesmärgil ära kasutab. Ei ole välistatud, et kannatanu võib alla abitusseisundis ka oma tervisliku seisundi tõttu - nt on ta liikumisvõimetu, teadvusetu, tugeva uinuti mõju all vms. Sellise seisundina võib olla vaadeldav ka alkoholijoove, kuid vaid selline, mille tõttu ei saa isik aru ümbritsevast olukorrast ega suuda mõista või takistada tema suhtes toimepandavaid tegusid. Kui süüdlane kujutab endale ekslikult ette, et kannatanu magab alkoholijoobe tõttu raskelt ega saa aru nendega toimuvast (abitusseisund KarS § 142 lg 2 p 1 ja 2 mõttes), kuigi tegelikult kannatanu sellises seisundis ei ole, siis on tegemist eksimusega koosseisu asjaolus, st süüdlane arvas ekslikult, et objektid olid koosseisukõlblikud. Sellist olukorda tuleb vaadelda ebasoodsa eksimusena. Kuigi isik eksib koosseisu asjaolus, on tal siiski olemas kindel soov kahjustada õigushüve.
Kuriteo toimepanemise aeg ei pea olema tuvastatud sekundi või minuti täpsusega ja asjaoludest lähtuvalt võib see olla määratletav ka mingi ajavahemikuna (RKKKo nr 3-1-1-45-07 p 10).
3-1-1-72-10 PDF Riigikohus 27.09.2010
KarS § 12 lg 2 kohaselt on tegu (tegevus või tegevusetus) ja sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg objektiivse süüteokoosseisu eraldiseisvad tunnused, millest üks ei saa olla teise osa ega sellega kattuda. Ühegi tagajärjedelikti puhul ei ole võimalik samastada tegu ja tagajärge.
Kelmuse näol on tegemist tagajärjedeliktiga, mille puhul koosseisutegu on petmine. Varalise kasu saamine (ehk süüdlase varalise seisu paranemine) ei ole kelmuse koosseisutegu, vaid koosseisuline tagajärg. KarS § 12 lg 2 kohaselt on tegu (tegevus või tegevusetus) ja sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg objektiivse süüteokoosseisu eraldiseisvad tunnused, millest üks ei saa olla teise osa ega sellega kattuda. Ühegi tagajärjedelikti puhul ei ole võimalik samastada tegu ja tagajärge.
Süüteo toimepanemise ajana KarS § 81 mõttes tuleb käsitada teo toimepanemise aega KarS § 10 tähenduses.
Kelmuse puhul ei muuda kasu tekkida laskmine (selle pidev suurenemine) süüdlase tegu veel tegevusetuseks. Aktiivse teoga kulgema pandud põhjuslikkusesse sekkumata jätmine ei muuda tegu tegevusetuseks.
Kelmuse näol on tegemist tagajärjedeliktiga, mille puhul koosseisutegu on petmine. Varalise kasu saamine (ehk süüdlase varalise seisu paranemine) ei ole kelmuse koosseisutegu, vaid koosseisuline tagajärg. Kelmuse toimepanemise ajaks tuleb lugeda aeg, mil leidis aset pettuslik tegu. Varalise kasu saamise ajal KarS § 10 teise lause kohaselt kelmuse toimepanemise aja seisukohalt tähtsust pole.
Kelmuse näol on tegemist tagajärjedeliktiga, mille puhul koosseisutegu on petmine. Varalise kasu saamine (ehk süüdlase varalise seisu paranemine) ei ole kelmuse koosseisutegu, vaid koosseisuline tagajärg. Kelmuse puhul ei muuda kasu tekkida laskmine (selle pidev suurenemine) süüdlase tegu veel tegevusetuseks.
Hinnates valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes, tuleb muu hulgas arvesse võtta kaitsja töö mahtu ja kvaliteeti.
Süüteo toimepanemise ajana KarS § 81 mõttes tuleb käsitada teo toimepanemise aega KarS § 10 tähenduses. Kelmuse toimepanemise ajaks tuleb lugeda aeg, mil leidis aset pettuslik tegu. Varalise kasu saamise ajal KarS § 10 teise lause kohaselt kelmuse toimepanemise aja seisukohalt tähtsust pole.
3-1-1-19-09 PDF Riigikohus 22.05.2009
KrK
Kuigi KrK aegne kohtupraktika ametiseisundi kuritarvitamisest leidis, et selle süüteo subjektiivse koosseisu täitmiseks piisab sellest, kui tegu on toime pandud tahtlikult ja tagajärg on põhjustatud ettevaatamatusest, siis KarS-i jõustumisest selline seisukoht enam ei kehti. Tulenevalt KarS §-st 16 peab tahtlus hõlmama kõigile süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastavaid asjaolusid, milleks KarS § 12 lg 2 kohaselt on ka teoga põhjuslikus seoses olev tagajärg. Arvestades KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergema karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõtet (vt ka RKKKo nr 3-1-1-35-08) tuleb asuda seisukohale, et alates 1. septembrist 2002 oleks isiku tegu, kui see vastanuks ametiseisundi kuritarvitamise objektiivsele koosseisule - olnud kuriteona karistatav üksnes juhul, kui oleks tuvastatud, et isik põhjustas väidetava olulise kahju vähemalt kaudse tahtlusega.
Olulise kahju kui koosseisulise tagajärje tuvastamisel tuleb kohtutel lähtuda tõenditest, mis kinnitavad mingit välismaailmas reaalselt toimunud muudatust ja selle muudatuse põhjuslikkust süüdistatava teoga, mitte vaid õiguslikust hinnangust süüdistatava kordasaadetud õiguserikkumise iseloomule. Kohus ei tohi kaotada teo ja tagajärje vahelist piiri ega lugeda õiguserikkumist automaatselt ka tagajärjeks. Kriminaalmenetluses ei ole ühtegi tõendamiseseme asjaolu, sealhulgas koosseisulist tagajärge, võimalik tuvastada õigusliku hinnangu alusel. Seda põhjusel, et õiguslik hinnang ei ütle midagi teo tagajärjel välismaailmas tegelikult toimunud või toimumata jäänud muudatuste kohta. (vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 19-21).
Riigikohus on KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (vt RKKKo nr 3-1-1-33-08, p 7).
Isiku kohta andmepäringu tegemine saab olla vaadeldav ka jälitustoiminguna, kuid seda üksnes tingimusel, et päringu objektiks olevad andmed ei ole kättesaadavad avalikest andmebaasidest. Puudub mõistlik alus käsitada avalikult kättesaadavate andmete tuvastamist jälitustoiminguna pelgalt seetõttu, et need andmed saadakse politsei andmebaasi kasutades. Oluline on see, et nende andmete kindlakstegemisega ei kahjustataks KarS §-ga 315 kaitstavat õigushüve, s.t isiku privaatsust. Seetõttu juhul, kui politsei andmebaasi abil on kättesaadavad ka avalikes andmebaasides sisalduvad andmed, saab jälitustoiminguna käsitada vaid sellist päringut, mis on suunatud nende andmete tuvastamisele, mis avalikes andmebaasides ei kajastu. See tähendab, et ka elektroonilise side võrgus edastatavate sõnumite edastaja või vastuvõtja kohta andmete kogumine on jälitustoiminguks JTS § 12 lg p 5 mõttes vaid juhul, kui need andmed ei sisaldu avalikult kättesaadavates andmebaasides.
Kriminaalmenetluse seadustiku § 61 lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Kriminaalmenetluse seadustiku § 62 p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peavad tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav.
Kohtu põhistustega mittenõustumine ei ole samastatav põhistuste puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt ka RKKKm nr 3-1-1-57-99, p 6.1, RKKKo nr 3-1-1-139-05, p 15).
Kuriteo toimepanemise aja määratlemata jätmine nagu ka põhjendamatult ebatäpne määratlemine võib kujutada endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes, samuti rikkuda oluliselt süüdistatava õigust kaitsele (vt RKKKo nr 3-1-1-146-05, p 11). Samas ei kirjuta seadus ette, millise täpsusega tuleb teo toimepanemise aeg tuvastada. Kuriteosündmust saab ajalises mõttes lugeda tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega (RKKKo nr 3-1-1-51-00). Kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest.
Isiku kohta andmepäringu tegemine saab olla vaadeldav jälitustoiminguna üksnes tingimusel, et päringu objektiks olevad andmed ei ole kättesaadavad avalikest andmebaasidest. Tulenevalt isikute põhiõigusest eraelu puutumatusele peab kogu riigiasutuste poolt nende kohta kogutav informatsioon olema range kaitse all ning isegi õiguskaitseasutuste ametnikud, kellel on ametikohajärgne ligipääs vastavatele andmebaasidele, võivad nendes sisalduva informatsiooniga tutvuda üksnes siis, kui selleks esineb ametiülesannete täitmisega seonduv põhjendatud vajadus. KarS §-s 315 sätestatud ebaseadusliku jälitustegevuse objektiivse koosseisu täitmine ei sõltu asjaolust, kas ebaseadusliku jälitustoiminguga saadud teavet kellelegi edastati või millisel eesmärgil seda tehti.
3-1-1-45-07 PDF Riigikohus 15.10.2007
Karistusseadustiku § 147 kohaselt loetakse noorem kui 10-aastane isik arusaamisvõimetuks, mistõttu sellise isikuga suguühendusse astumine täidab KarS § 141 lg 2 p 1 (noorema kui 18-aastase isiku vägistamine), mitte KarS § 145 (suguühendus lapseealisega) objektiivse koosseisu. See ei tähenda aga iseenesest, et vanemat kui 10-aastast isikut tuleks igal juhul lugeda arusaamisvõimeliseks. Vastupidi - ka vanem laps võib sõltuvalt arengutasemest olla võimetu seksuaalkäitumisest aru saama ja selles osas otsustusi tegema. Eelkõige puudutab see just 10- kuni 13-aastaseid lapsi, kuid erinevalt alla 10-aastastest, tuleb nende arusaamisvõimetus igal juhul eraldi tuvastada.
Tulenevalt KrMS § 69 lg-st 1 on kaugülekuulamise korraldamise üheks aluseks just kannatanu kaitsmine. Selle meetme rakendamisel saab kannatanut üle kuulata tehnilise lahenduse abil, mille tulemusena menetlusosalised otseülekandena vahetult näevad ja kuulevad kohtus mitteviibiva kannatanu ütluse andmist ja saavad talle küsimusi esitada menetleja kaudu (KrMS § 69 lg 2 p 1) (vt ka 3-1-1-125-06, p 14).
Euroopa Inimõiguste Kohus (Kohus) lähtub praktikas järjekindlalt arusaamast, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (Konventsioon) art 6 p-de 1 ja 3 "d" kohaselt peaksid üldjuhul tõendid, millele tugineb kohtuotsus, olema esitatud asja avalikul kohtulikul arutamisel kohtualuse juuresolekul ja tagades talle võimaluse esitada vastuargumente igale teda süüstavale tõendile. Seda arusaama ei ole Kohus siiski käsitanud mitte absoluutse nõudena, vaid on mitmetes lahendites pidanud võimalikuks selle suhtes ka teatud reservatsioonide tegemist. Nii on kohtuasjas Delta v Prantsusmaa tehtud kohtuotsuse p-s 36 märgitud, et Konventsiooni art 6 p-des 1 ja 3 "d" sätestatu ei välista veel iseenesest teatud juhtudel tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel või ka varasemal kohtulikul arutamisel antud ütluste kasutamist tõendina, kui seejuures on arvestatud kaitseõigusega. Kaitseõigusega on Kohtu arvates arvestatud siis, kui kohtualusele on tagatud küllaldane ja nõuetele vastav võimalus esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajat kas viimase poolt kohtueelsel uurimisel ütluste andmise ajal või ka hilisemas menetluses. Ülalkäsitletud ulatuses mõistetavat kaitseõigust on Kohtu praktikas peetud võimalikuks piirata vaid juhtudel, mil on kaalul olnud tunnistajate või kannatanute elu, vabadus või turvalisus. Nii näiteks on Kohus pidanud võimalikuks lugeda pärast süüdistatava poolt tunnistaja ähvardamist kaitseõigus tagatuks ka sellega, et tunnistajat võimaldatakse süüdistatava asemel küsitleda viimase kaitsjal. Samas on rõhutatud, et Konventsiooni art 6 mõtte kohaselt saavad lubatavad olla üksnes sellised kaitseõigusi kitsendavad meetmed, mis on tõepoolest hädavajalikud, ning et kaitseõiguse piiramist tuleb maksimaalselt tasakaalustada kõigi teiste menetlusnormide väga täpse järgimisega. (Vt RKKKo nr 3-1-1-98-02 ja 3-1-1-86-06). Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-125-06 märkinud, et Euroopa Liidu 15. märtsi 2001. a raamotsusest nr 2001/220/JSK ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses ja Euroopa Kohtu 16. juuni 2005. a otsusest asjas C-105/03 (Pupino lahend) tulenevalt peab kriminaalmenetluse läbiviimisel võtma meetmeid alaealise kannatanu kaitseks, kuid need meetmed peavad siiski jääma siseriikliku õigusega seatud piiridesse. Samas lahendis rõhutati, et tunnistaja ja kannatanu alaealisus ei ole selliseks asjaoluks, mida saaks käsitada nende kohtusse kutsumata jätmise ja edasiselt nende poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise alusena KrMS § 291 mõttes ning tõendite vahetu uurimise põhimõttest saab teha teatud reservatsioone, kuid seda vaid juhul, kui samaaegselt on piisaval määral arvestatud süüdistatava kaitseõigusega. Isiku keeldumist kohtusse ilmuda ei saa võrdsustada tema keeldumisega ütluste andmisest KrMS § 291 p 2 mõttes. Kannatanu, s.h alaealine, on tulenevalt KrMS § 38 lg 2 p-dest 1 ja 2 kohustatud ilmuma uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu kutsel, samuti osalema menetlustoimingus ning alluma uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtu korraldustele. Sama seadustiku § 163 lg 1 p 5 kohaselt märgitakse kutsele kohtusse ilmumise kohustuslikkus ning mõjuva põhjuseta kohtusse ilmumata jäämise korral võidakse KrMS § 139 sätete alusel kohaldada kutsutu (sealhulgas kannatanu) suhtes sundtoomist. Eeltoodust tulenevalt saab küsimus tunnistaja (ka kannatanu) ütluste andmisest keeldumisest KrMS § 291 p 2 tähenduses aktualiseeruda üksnes juhul, kui tunnistaja on kohtusse ilmunud ja kohus on, tulenevalt KrMS § 280 lg-test 3 ja 4, selgitanud talle tema protsessuaalseid õigusi ning hoiatanud ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest või selgitanud alla neljateistaastasele tunnistajale KrMS § 280 lg 5 alusel, et kohtus peab rääkima tõtt. Vastasel juhul kaotaks isikute kohtusse kutsumine mõtte ja kohtumenetluse võistlevuse, aga ka vahendituse ning suulisuse põhimõte oleksid oluliselt kahjustatud. Kui tunnistaja on jäänud kohtuistungile ilmumata raske haiguse tõttu, võib kohus KrMS § 291 p 3 kohaselt kohtumenetluse poole taotlusel avaldada selle tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlused. Isiku lugemine haigestunuks ei sõltu prokuratuuri ega kohtu suvast vaid eeldab tema terviseseisundile hinnangu andmist (haiguse diagnoosimist). Selline hinnang on oma olemuselt tervishoiuteenus, mida saab tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg 1 alusel osutada vaid registreeritud tervishoiutöötaja, kelleks sama seaduse § 3 lg 1 kohaselt on üksnes Tervishoiuametis registreeritud arst, hambaarst, õde või ämmaemand. Takistusena KrMS § 291 p 5 tähenduses peetakse silmas objektiivset asjaolu, mille tõttu isiku kohtusse ilmumine ei ole võimalik. Kindlasti ei saa selliseks objektiivseks asjaoluks olla kolmanda isiku, ka psühholoogi, arvamus selle kohta, et kohtuistungil ütluste andmine võib avaldada kohtusse kutsutule negatiivset mõju. Samuti ei saa psühholoogi selline arvamus tingida ütluste avaldamist KrMS § 291 p 3 alusel. Seda põhjusel, et nimetatud säte eeldab haiguse diagnoosimist, mida saab teha vaid tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 3 lg-s 1 nimetatud isik, kelle hulka psühholoog ei kuulu. Ei ole välistatud olukord, kus kannatanu või tunnistaja ei ole võimeline kohtuistungil ütlusi andma näiteks liigse emotsionaalse pinge ja sellest lähtuvate võimalike negatiivsete tagajärgede tõttu. On mõistetav, et just seksuaalset laadi rünnakud põhjustavad isiksusele, iseäranis alaealisele, kahjulikke tagajärgi ja juba meditsiinilistel kaalutlustel võib olla soovitatav läbielatu meenutamise vältimine. Kuid sellisel juhul ei saa meditsiinilise seisundi hindamine olla kohtu või prokuratuuri diskretsiooniotsus, vaid see tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada nt eksperdi arvamuse alusel. Alles siis tuleb kõne alla kannatanu või tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine KrMS § 291 p 5 alusel (vt RKKKo nr 3-1-1-125-06, p 15). KrMS § 291 p 2 ei seo tunnistaja poolt kohtuistungil ütluste andmisest keeldumise korral tema kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist mitte mingisuguste tingimustega.
Euroopa Inimõiguste Kohus (Kohus) lähtub praktikas järjekindlalt arusaamast, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (Konventsioon) art 6 p-de 1 ja 3 "d" kohaselt peaksid üldjuhul tõendid, millele tugineb kohtuotsus, olema esitatud asja avalikul kohtulikul arutamisel kohtualuse juuresolekul ja tagades talle võimaluse esitada vastuargumente igale teda süüstavale tõendile. Seda arusaama ei ole Kohus siiski käsitanud mitte absoluutse nõudena, vaid on mitmetes lahendites pidanud võimalikuks selle suhtes ka teatud reservatsioonide tegemist. Nii on kohtuasjas Delta v Prantsusmaa tehtud kohtuotsuse p-s 36 märgitud, et Konventsiooni art 6 p-des 1 ja 3 "d" sätestatu ei välista veel iseenesest teatud juhtudel tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel või ka varasemal kohtulikul arutamisel antud ütluste kasutamist tõendina, kui seejuures on arvestatud kaitseõigusega. Kaitseõigusega on Kohtu arvates arvestatud siis, kui kohtualusele on tagatud küllaldane ja nõuetele vastav võimalus esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajat kas viimase poolt kohtueelsel uurimisel ütluste andmise ajal või ka hilisemas menetluses. Ülalkäsitletud ulatuses mõistetavat kaitseõigust on Kohtu praktikas peetud võimalikuks piirata vaid juhtudel, mil on kaalul olnud tunnistajate või kannatanute elu, vabadus või turvalisus. Nii näiteks on Kohus pidanud võimalikuks lugeda pärast süüdistatava poolt tunnistaja ähvardamist kaitseõigus tagatuks ka sellega, et tunnistajat võimaldatakse süüdistatava asemel küsitleda viimase kaitsjal. Samas on rõhutatud, et Konventsiooni art 6 mõtte kohaselt saavad lubatavad olla üksnes sellised kaitseõigusi kitsendavad meetmed, mis on tõepoolest hädavajalikud, ning et kaitseõiguse piiramist tuleb maksimaalselt tasakaalustada kõigi teiste menetlusnormide väga täpse järgimisega. (Vt RKKKo nr 3-1-1-98-02 ja 3-1-1-86-06).
Olukorras aga, kus kannatanu keeldub kohtuistungile ilmumast, tuleb tema suhtes kohaldada sundtoomist vastavalt KrMS §-le 139.
Tõendi usaldusväärsuse hindamisel ei saa iseenesest kriteeriumiks olla see, kuivõrd napp või mahukas on tõend - sõltumata viimatinimetatud asjaoludest on kohus tõendite hindamisel vaba, hinnates tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt.
Euroopa Inimõiguste Kohus (Kohus) lähtub praktikas järjekindlalt arusaamast, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (Konventsioon) art 6 p-de 1 ja 3 "d" kohaselt peaksid üldjuhul tõendid, millele tugineb kohtuotsus, olema esitatud asja avalikul kohtulikul arutamisel kohtualuse juuresolekul ja tagades talle võimaluse esitada vastuargumente igale teda süüstavale tõendile. Seda arusaama ei ole Kohus siiski käsitanud mitte absoluutse nõudena, vaid on mitmetes lahendites pidanud võimalikuks selle suhtes ka teatud reservatsioonide tegemist. Nii on kohtuasjas Delta v Prantsusmaa tehtud kohtuotsuse p-s 36 märgitud, et Konventsiooni art 6 p-des 1 ja 3 "d" sätestatu ei välista veel iseenesest teatud juhtudel tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel või ka varasemal kohtulikul arutamisel antud ütluste kasutamist tõendina, kui seejuures on arvestatud kaitseõigusega. Kaitseõigusega on Kohtu arvates arvestatud siis, kui kohtualusele on tagatud küllaldane ja nõuetele vastav võimalus esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajat kas viimase poolt kohtueelsel uurimisel ütluste andmise ajal või ka hilisemas menetluses. Ülalkäsitletud ulatuses mõistetavat kaitseõigust on Kohtu praktikas peetud võimalikuks piirata vaid juhtudel, mil on kaalul olnud tunnistajate või kannatanute elu, vabadus või turvalisus. Nii näiteks on Kohus pidanud võimalikuks lugeda pärast süüdistatava poolt tunnistaja ähvardamist kaitseõigus tagatuks ka sellega, et tunnistajat võimaldatakse süüdistatava asemel küsitleda viimase kaitsjal. Samas on rõhutatud, et Konventsiooni art 6 mõtte kohaselt saavad lubatavad olla üksnes sellised kaitseõigusi kitsendavad meetmed, mis on tõepoolest hädavajalikud, ning et kaitseõiguse piiramist tuleb maksimaalselt tasakaalustada kõigi teiste menetlusnormide väga täpse järgimisega. (Vt RKKKo nr 3-1-1-98-02 ja 3-1-1-86-06). Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-125-06 märkinud, et Euroopa Liidu 15. märtsi 2001. a raamotsusest nr 2001/220/JSK ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses ja Euroopa Kohtu 16. juuni 2005. a otsusest asjas C-105/03 (Pupino lahend) tulenevalt peab kriminaalmenetluse läbiviimisel võtma meetmeid alaealise kannatanu kaitseks, kuid need meetmed peavad siiski jääma siseriikliku õigusega seatud piiridesse. Samas lahendis rõhutati, et tunnistaja ja kannatanu alaealisus ei ole selliseks asjaoluks, mida saaks käsitada nende kohtusse kutsumata jätmise ja edasiselt nende poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise alusena KrMS § 291 mõttes ning tõendite vahetu uurimise põhimõttest saab teha teatud reservatsioone, kuid seda vaid juhul, kui samaaegselt on piisaval määral arvestatud süüdistatava kaitseõigusega.
Ei ole välistatud olukord, kus kannatanu või tunnistaja ei ole võimeline kohtuistungil ütlusi andma näiteks liigse emotsionaalse pinge ja sellest lähtuvate võimalike negatiivsete tagajärgede tõttu. On mõistetav, et just seksuaalset laadi rünnakud põhjustavad isiksusele, iseäranis alaealisele, kahjulikke tagajärgi ja juba meditsiinilistel kaalutlustel võib olla soovitatav läbielatu meenutamise vältimine. Kuid sellisel juhul ei saa meditsiinilise seisundi hindamine olla kohtu või prokuratuuri diskretsiooniotsus, vaid see tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada nt eksperdi arvamuse alusel. Alles siis tuleb kõne alla kannatanu või tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine KrMS § 291 p 5 alusel (vt RKKKo nr 3-1-1-125-06, p 15).
Euroopa Inimõiguste Kohus (Kohus) lähtub praktikas järjekindlalt arusaamast, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (Konventsioon) art 6 p-de 1 ja 3 "d" kohaselt peaksid üldjuhul tõendid, millele tugineb kohtuotsus, olema esitatud asja avalikul kohtulikul arutamisel kohtualuse juuresolekul ja tagades talle võimaluse esitada vastuargumente igale teda süüstavale tõendile. Seda arusaama ei ole Kohus siiski käsitanud mitte absoluutse nõudena, vaid on mitmetes lahendites pidanud võimalikuks selle suhtes ka teatud reservatsioonide tegemist. Nii on kohtuasjas Delta v Prantsusmaa tehtud kohtuotsuse p-s 36 märgitud, et Konventsiooni art 6 p-des 1 ja 3 "d" sätestatu ei välista veel iseenesest teatud juhtudel tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel või ka varasemal kohtulikul arutamisel antud ütluste kasutamist tõendina, kui seejuures on arvestatud kaitseõigusega. Kaitseõigusega on Kohtu arvates arvestatud siis, kui kohtualusele on tagatud küllaldane ja nõuetele vastav võimalus esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajat kas viimase poolt kohtueelsel uurimisel ütluste andmise ajal või ka hilisemas menetluses. Ülalkäsitletud ulatuses mõistetavat kaitseõigust on Kohtu praktikas peetud võimalikuks piirata vaid juhtudel, mil on kaalul olnud tunnistajate või kannatanute elu, vabadus või turvalisus. Nii näiteks on Kohus pidanud võimalikuks lugeda pärast süüdistatava poolt tunnistaja ähvardamist kaitseõigus tagatuks ka sellega, et tunnistajat võimaldatakse süüdistatava asemel küsitleda viimase kaitsjal. Samas on rõhutatud, et Konventsiooni art 6 mõtte kohaselt saavad lubatavad olla üksnes sellised kaitseõigusi kitsendavad meetmed, mis on tõepoolest hädavajalikud, ning et kaitseõiguse piiramist tuleb maksimaalselt tasakaalustada kõigi teiste menetlusnormide väga täpse järgimisega. (Vt RKKKo nr 3-1-1-98-02 ja 3-1-1-86-06). Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-125-06 märkinud, et Euroopa Liidu 15. märtsi 2001. a raamotsusest nr 2001/220/JSK ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses ja Euroopa Kohtu 16. juuni 2005. a otsusest asjas C-105/03 (Pupino lahend) tulenevalt peab kriminaalmenetluse läbiviimisel võtma meetmeid alaealise kannatanu kaitseks, kuid need meetmed peavad siiski jääma siseriikliku õigusega seatud piiridesse. Samas lahendis rõhutati, et tunnistaja ja kannatanu alaealisus ei ole selliseks asjaoluks, mida saaks käsitada nende kohtusse kutsumata jätmise ja edasiselt nende poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise alusena KrMS § 291 mõttes ning tõendite vahetu uurimise põhimõttest saab teha teatud reservatsioone, kuid seda vaid juhul, kui samaaegselt on piisaval määral arvestatud süüdistatava kaitseõigusega. Isiku keeldumist kohtusse ilmuda ei saa võrdsustada tema keeldumisega ütluste andmisest KrMS § 291 p 2 mõttes. Kannatanu, s.h alaealine, on tulenevalt KrMS § 38 lg 2 p-dest 1 ja 2 kohustatud ilmuma uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu kutsel, samuti osalema menetlustoimingus ning alluma uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtu korraldustele. Sama seadustiku § 163 lg 1 p 5 kohaselt märgitakse kutsele kohtusse ilmumise kohustuslikkus ning mõjuva põhjuseta kohtusse ilmumata jäämise korral võidakse KrMS § 139 sätete alusel kohaldada kutsutu (sealhulgas kannatanu) suhtes sundtoomist. Eeltoodust tulenevalt saab küsimus tunnistaja (ka kannatanu) ütluste andmisest keeldumisest KrMS § 291 p 2 tähenduses aktualiseeruda üksnes juhul, kui tunnistaja on kohtusse ilmunud ja kohus on, tulenevalt KrMS § 280 lg-test 3 ja 4, selgitanud talle tema protsessuaalseid õigusi ning hoiatanud ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest või selgitanud alla neljateistaastasele tunnistajale KrMS § 280 lg 5 alusel, et kohtus peab rääkima tõtt. Vastasel juhul kaotaks isikute kohtusse kutsumine mõtte ja kohtumenetluse võistlevuse, aga ka vahendituse ning suulisuse põhimõte oleksid oluliselt kahjustatud.
Isiku keeldumist kohtusse ilmuda ei saa võrdsustada tema keeldumisega ütluste andmisest KrMS § 291 p 2 mõttes. Kannatanu, s.h alaealine, on tulenevalt KrMS § 38 lg 2 p-dest 1 ja 2 kohustatud ilmuma uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu kutsel, samuti osalema menetlustoimingus ning alluma uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtu korraldustele. Sama seadustiku § 163 lg 1 p 5 kohaselt märgitakse kutsele kohtusse ilmumise kohustuslikkus ning mõjuva põhjuseta kohtusse ilmumata jäämise korral võidakse KrMS § 139 sätete alusel kohaldada kutsutu (sealhulgas kannatanu) suhtes sundtoomist. Eeltoodust tulenevalt saab küsimus tunnistaja (ka kannatanu) ütluste andmisest keeldumisest KrMS § 291 p 2 tähenduses aktualiseeruda üksnes juhul, kui tunnistaja on kohtusse ilmunud ja kohus on, tulenevalt KrMS § 280 lg-test 3 ja 4, selgitanud talle tema protsessuaalseid õigusi ning hoiatanud ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest või selgitanud alla neljateistaastasele tunnistajale KrMS § 280 lg 5 alusel, et kohtus peab rääkima tõtt. Vastasel juhul kaotaks isikute kohtusse kutsumine mõtte ja kohtumenetluse võistlevuse, aga ka vahendituse ning suulisuse põhimõte oleksid oluliselt kahjustatud.
Kannatanuks on füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju (KrMS § 37 lg 1). Seega võib kriminaalmenetluses olla kannatanuks iga füüsiline isik, sõltumata vanusest. Loomulikult saab alaealine kannatanu oma ealistest iseärasustest tulenevalt teostada mitmeid oma menetlusõigustest just esindaja vahendusel. Ometi ei ole esindajal õigust alaealise kannatanu kriminaalprotsessi-teovõime piiramiseks ega kannatanu menetlusseisundist tulenevate kohustuste täitmise takistamiseks. Nii on ka alaealine kannatanu kohustatud ilmuma menetleja kutsel, osalema menetlustoimingutes ja alluma menetleja korraldustele, samuti andma tõeseid ütlusi - ja seda sõltumata tema seadusliku esindaja tahtest. Kui aga alaealise kannatanu seaduslik esindaja leiab, et tema esindatava õigusi menetluses rikutakse, tuleb tal täita oma esindusfunktsiooni teostamaks esindatava KrMS § 38 lg 1 p-st 5 tulenevat õigust esitada taotlusi ja kaebusi.
Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-125-06 märkinud, et Euroopa Liidu 15. märtsi 2001. a raamotsusest nr 2001/220/JSK ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses ja Euroopa Kohtu 16. juuni 2005. a otsusest asjas C-105/03 (Pupino lahend) tulenevalt peab kriminaalmenetluse läbiviimisel võtma meetmeid alaealise kannatanu kaitseks, kuid need meetmed peavad siiski jääma siseriikliku õigusega seatud piiridesse. Samas lahendis rõhutati, et tunnistaja ja kannatanu alaealisus ei ole selliseks asjaoluks, mida saaks käsitada nende kohtusse kutsumata jätmise ja edasiselt nende poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise alusena KrMS § 291 mõttes ning tõendite vahetu uurimise põhimõttest saab teha teatud reservatsioone, kuid seda vaid juhul, kui samaaegselt on piisaval määral arvestatud süüdistatava kaitseõigusega. Isiku keeldumist kohtusse ilmuda ei saa võrdsustada tema keeldumisega ütluste andmisest KrMS § 291 p 2 mõttes. Kannatanu, s.h alaealine, on tulenevalt KrMS § 38 lg 2 p-dest 1 ja 2 kohustatud ilmuma uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu kutsel, samuti osalema menetlustoimingus ning alluma uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtu korraldustele. Sama seadustiku § 163 lg 1 p 5 kohaselt märgitakse kutsele kohtusse ilmumise kohustuslikkus ning mõjuva põhjuseta kohtusse ilmumata jäämise korral võidakse KrMS § 139 sätete alusel kohaldada kutsutu (sealhulgas kannatanu) suhtes sundtoomist. Eeltoodust tulenevalt saab küsimus tunnistaja (ka kannatanu) ütluste andmisest keeldumisest KrMS § 291 p 2 tähenduses aktualiseeruda üksnes juhul, kui tunnistaja on kohtusse ilmunud ja kohus on, tulenevalt KrMS § 280 lg-test 3 ja 4, selgitanud talle tema protsessuaalseid õigusi ning hoiatanud ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest või selgitanud alla neljateistaastasele tunnistajale KrMS § 280 lg 5 alusel, et kohtus peab rääkima tõtt. Vastasel juhul kaotaks isikute kohtusse kutsumine mõtte ja kohtumenetluse võistlevuse, aga ka vahendituse ning suulisuse põhimõte oleksid oluliselt kahjustatud. Kriminaalmenetlusõigus ei käsita isiku rasket majanduslikku olukorda tema antud ütluste avaldamise alusena. Samuti ei ole raske majanduslik olukord vaadeldav ütluste andmisest keeldumisena KrMS § 291 p 2 tähenduses ega ka muu kõrvaldamata takistusena KrMS § 291 p 5 mõttes - KrMS § 178 sätete kohaselt hüvitatakse kannatanule muuhulgas kulud, mis tal tekivad seoses sõiduga kohtuistungile. Olukorras aga, kus kannatanu keeldub kohtuistungile ilmumast, tuleb tema suhtes kohaldada sundtoomist vastavalt KrMS §-le 139. Kriminaalmenetluses võib olla kannatanuks iga füüsiline isik, sõltumata vanusest. Loomulikult saab alaealine kannatanu oma ealistest iseärasustest tulenevalt teostada mitmeid oma menetlusõigustest just esindaja vahendusel. Ometi ei ole esindajal õigust alaealise kannatanu kriminaalprotsessi-teovõime piiramiseks ega kannatanu menetlusseisundist tulenevate kohustuste täitmise takistamiseks. Nii on ka alaealine kannatanu kohustatud ilmuma menetleja kutsel, osalema menetlustoimingutes ja alluma menetleja korraldustele, samuti andma tõeseid ütlusi - ja seda sõltumata tema seadusliku esindaja tahtest. Kui aga alaealise kannatanu seaduslik esindaja leiab, et tema esindatava õigusi menetluses rikutakse, tuleb tal täita oma esindusfunktsiooni teostamaks esindatava KrMS § 38 lg 1 p-st 5 tulenevat õigust esitada taotlusi ja kaebusi. Kriminaalmenetluse seadustik annab terve rea võimalusi kaitsta kohtumenetluses alaealise kannatanu või tunnistaja huve. Lisaks kohtuistungi avalikkuse piiramisele, mis annab aluse kuulutada kohtuistung alaealise huvides osaliselt või täielikult kinniseks (KrMS § 12 lg 1 p 3) ning alaealise tunnistaja (sama kehtib ka kannatanu suhtes) ülekuulamise erisusele, mis kohustab alla neljateistaastast kannatanut kuulama üle lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja või psühholoogi osavõtul (KrMS § 290 lg 2 ls 1), annab seadus võimaluse ka vältida alaealise kannatanu vahetut osalemist ja ülekuuulamist kohtuistungil. Väheoluline pole seegi, et KrMS § 290 lg 1 kohaselt ei kasutata alla neljateistaastase isiku kohtus ülekuulamisel ristküsitlust. Vastavalt KrMS § 287 lg-le 5 võib kohus kas poole taotlusel või ka omal initsiatiivil lubada kannatanu kaugülekuulamist KrMS §-s 69 sätestatud korras (samuti kasutada kannatanut süüdistatava eest varjavat vaheseina). Tulenevalt KrMS § 69 lg-st 1 on kaugülekuulamise korraldamise üheks aluseks just kannatanu kaitsmine. Selle meetme rakendamisel saab kannatanut üle kuulata tehnilise lahenduse abil, mille tulemusena menetlusosalised otseülekandena vahetult näevad ja kuulevad kohtus mitteviibiva kannatanu ütluse andmist ja saavad talle küsimusi esitada menetleja kaudu (KrMS § 69 lg 2 p 1) (vt ka RKKKo nr 3-1-1-125-06, p 14).
Perekonnaseaduse § 50 lg-st 2 tulenevalt on vanem kohustatud oma lapse õigusi ja huve kaitsma ning samuti on eestkostja sama seaduse § 98 lg 2 kohaselt kohustatud lähtuma oma tegevuses eestkostetava huvidest. Eeltoodust aga ei tulene, et alaealise kannatanu seaduslik esindaja saaks keelata alaealisel kriminaalmenetluses ütluste andmise. Kannatanuks on füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju (KrMS § 37 lg 1). Seega võib kriminaalmenetluses olla kannatanuks iga füüsiline isik, sõltumata vanusest. Loomulikult saab alaealine kannatanu oma ealistest iseärasustest tulenevalt teostada mitmeid oma menetlusõigustest just esindaja vahendusel. Ometi ei ole esindajal õigust alaealise kannatanu kriminaalprotsessi-teovõime piiramiseks ega kannatanu menetlusseisundist tulenevate kohustuste täitmise takistamiseks. Nii on ka alaealine kannatanu kohustatud ilmuma menetleja kutsel, osalema menetlustoimingutes ja alluma menetleja korraldustele, samuti andma tõeseid ütlusi - ja seda sõltumata tema seadusliku esindaja tahtest. Kui aga alaealise kannatanu seaduslik esindaja leiab, et tema esindatava õigusi menetluses rikutakse, tuleb tal täita oma esindusfunktsiooni teostamaks esindatava KrMS § 38 lg 1 p-st 5 tulenevat õigust esitada taotlusi ja kaebusi.
Menetlusseaduse mõttest ei tulene, nagu saaks kuriteosündmust ajalises mõttes alati lugeda tuvastatuks üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega. Kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest (vt ka RKKKo nr 3-1-1-51-00, p 6.2 ja 3-1-1-146-05, p 11).
Kuriteo toimepanemise koha määratlemise täpsus sõltub konkreetse kuriteo asjaoludest ning kuriteo sündmuse tuvastamiseks ei ole alati tingimata vajalik, et teo toimepanemise koht oleks tuvastatud aadressi või looduses meetri täpsusega. Kuriteo toimepanemise koht peab olema määratletud sellise täpsusega, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse ning esitada soovi korral omalt poolt põhjendusi, miks ta seda tegu toime panna ei saanud.
3-1-1-83-06 PDF Riigikohus 13.10.2006
Arvestades, et PakS § 20 lg 2 räägib "müüdud kauba müügipakendi ja -pakendijäätmete tagasivõtmise kohustusest, kusjuures tagasivõtmise nõue hõlmab vaid pakendit, mille tüüp, kuju ja suurus vastavad selles müügikohas müüdava kauba pakendile ja selle kauba müüja poolt üleantava kauba pakendile", on pakendi tagasivõtmise regulatsiooni mõte võimaldada klientidel ostetud kauba pakendi tagastamine kauplusele, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et pakendite tagastamise võimalus peab olema tagatud kaupluse lahtiolekuajal.
Nii kiirmenetluse otsuses (VTMS § 55 lg 1 p 6) kui maakohtu otsuses (VTMS § 110 p 1) peab olema kajastatud teo toimepanemise aeg. Teo toimepanemise aeg tuleb määratleda võimalikult täpselt ning kuriteo toimepanemise aja määratlemata jätmine nagu ka põhjendamatult ebatäpne määratlemine võib kujutada endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes, samuti rikkuda oluliselt süüdistatava õigust kaitsele (vt RKKKo nr 3-1-1-146-05).
3-1-1-146-05 PDF Riigikohus 16.03.2006
Erootilise teosena tuleb KarS § 177 lg 1 mõttes mõista teost, mille eesmärk on seksuaalelamuse esilekutsumine. Samas ei eelda KarS § 177 lg-s 1 märgitud pornograafiline või erootiline teos selle levitamist või üldsusele demonstreerimist. Mõiste "erootika" eeldab KarS § 177 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu tunnusena õiguslikku hinnangut, mille andmine kuulub eelkõige kohtu pädevusse.
Tulenevalt KrMS § 62 p-st 1 on üheks tõendamiseseme asjaoluks kuriteo toimepanemise aeg. Seega tuleb nii süüdistuses (süüdistusaktis) kui ka isiku süüditunnistamisel ära näidata, millal on teo objektiivse koosseisu asjaolud realiseeritud, kusjuures isiku süüditunnistamisel saab see tugineda vaid tõendamise tulemusel kujunenud veendumusele. Samas ei kirjuta seadus ette, millise täpsusega tuleb teo toimepanemise aeg tuvastada. Sellega seoses on RKKK kriminaalasjas nr 3-1-1-51-00 tehtud kohtuotsuses märkinud, et kuriteosündmust saab ajalises mõttes lugeda tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega. Kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest.
Kuriteo toimepanemise aja määratlemata jätmine nagu ka põhjendamatult ebatäpne määratlemine võib kujutada endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes, samuti rikkuda oluliselt süüdistatava õigust kaitsele.
Kuriteo toimepanemise aeg tuleb määratleda võimalikult täpselt ning selle määratlemata jätmine nagu ka põhjendamatult ebatäpne määratlemine võib kujutada endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes, samuti rikkuda oluliselt süüdistatava õigust kaitsele.
Alibi kasutamine kaitseversioonina tähendab süüdistatava väidet, et ta objektiivselt ei saanud kuritegu toime panna, sest viibis sel ajal kusagil mujal.
Tulenevalt KrMS § 62 p-st 1 on üheks tõendamiseseme asjaoluks kuriteo toimepanemise aeg. Seega tuleb nii süüdistuses (süüdistusaktis) kui ka isiku süüditunnistamisel ära näidata, millal on teo objektiivse koosseisu asjaolud realiseeritud, kusjuures isiku süüditunnistamisel saab see tugineda vaid tõendamise tulemusel kujunenud veendumusele. Samas ei kirjuta seadus ette, millise täpsusega tuleb teo toimepanemise aeg tuvastada. Sellega seoses on RKKK kriminaalasjas nr 3-1-1-51-00 tehtud kohtuotsuses märkinud, et kuriteosündmust saab ajalises mõttes lugeda tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega. Kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest. Kuriteo toimepanemise aeg tuleb määratleda võimalikult täpselt ning selle määratlemata jätmine nagu ka põhjendamatult ebatäpne määratlemine võib kujutada endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes, samuti rikkuda oluliselt süüdistatava õigust kaitsele.

Kokku: 10| Näitan: 1 - 10

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json