1-23-1176/70
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
12.12.2024 |
|
KarS § 120 lg 1 järgi on tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine karistatav, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Selle kuriteokoosseisuga kaitstakse kannatanu vaimset tervist – ähvardamine on karistatav põhjusel, et sellega soovitakse tekitada kannatanus hirmutunnet (RKKKo nr 1 21-3514/40, p 15). Süüdlane saab täita kõnealuse koosseisu objektiivsed tunnused siis, kui ta paneb talle süüks arvatud tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi, kuid tekitaks sellega üldjuhul hirmu ka objektiivses kõrvalseisjas (RKKKo nr 1-19-1849/43, p-d 23 ja 24 ning 3-1-1-59-11, p-d 9.1 ja 9.2). (p 10)
Objektiivse kõrvalseisja kriteerium ei tähenda, et kohus saaks delegeerida kuriteo objektiivse koosseisu tuvastamise tervikuna n-ö kõrvalseisjale. Sellise õigusliku otsustuse saab teha vaid kohus. Kujuteldavalt objektiivselt kõrvalseisjalt saaks oodata vaid arvamust selle kohta, kuidas ta tajuks konkreetset faktilist asjaolu, mitte aga õiguslikku hinnangut tervele olukorrale. Kohtul tuleb kõnealuse kriteeriumi juures tuvastada, kas konkreetsetel asjaoludel võis ähvardus tekitada hirmu ka objektiivses kõrvalseisjas (RKKKo nr 1 19 1849/43, p 24). (p 16)
|
| 1-21-5115/53
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.12.2024 |
|
Ne bis in idem- põhimõte on sätestatud PS § 23 lg-s 3. Sama ideed väljendavad ka KarS § 2 lg 3 ning KrMS § 199 lg 1 p 5. Ka on ne bis in idem-põhimõte mh fikseeritud EIÕK protokolli nr 7 artiklis 4, mille kohaldamispraktikat tuleb PS § 23 lg 3 tõlgendamisel arvestada. (Vt RKKKo nr 1-20-3101/99, p 70 koos edasiste viidetega.) (p 23)
Ne bis in idem-põhimõtte esemelise kaitseala täpsustamisel seisneb keskne õigusküsimus teo mõiste sisustamises. Menetluse teistkordse läbiviimise keelu rikkumise kontrolli tuleb alustada faktiliste asjaolude võrdlemisest ning seejuures pole tähtis, millised uue süüdistuse osad järgnevas menetluses kinnitust leiavad või tagasi lükatakse. Faktilisi asjaolusid peab võrdlema inimkäitumisele antava tervikhinnanguga, mitte karistusseadustiku vastava paragrahvi dispositsiooniga. (Vt RKKKo nr 3-1-1-56-15, p 8 koos edasiste viidetega.) (p 24)
Üldjuhul ei karistata varguse toimepanijat tegude eest, mis seisnevad varastatud eseme hilisemas müümises, selle päritolu varjamisega seotud toimingutes, äratarvitamises või muus sarnases tegevuses. Nendel juhtudel on enamasti tegemist mittekaristatava järelteoga, millega põhjustatud ebaõigus neeldub eelnevalt toime pandud varguses (vrd RKKKo nr 3-1-1-36-15, p 12.1). Kui niisuguse järelteo paneb aga toime isik, keda ei saa vargusega seostada, ei saa väita sedagi, et tema eelneva teoga põhjustatud ebaõigus konsumeerib järelteoga põhjustatud ebaõiguse. Selle isiku süüditunnistamine mõnes vargusele järgnenud kuriteos pole materiaal- ega menetlusõiguslikel kaalutlustel välistatud (vrd RKKKo nr 1-18-86/128, p 62). (p 27)
KarS §-s 206 sätestatud kuriteoga sekkutakse ebaseaduslikult arvutisüsteemis asuvatesse arvutiandmetesse. Arvutisüsteemi ja arvutiandmete mõistete avamiseks tuleb pöörduda direktiivi 2013/40/EL poole, et tagada kooskõlaline tõlgendamine (vrd RKKKo nr 1-17-10162/351, p 33). Arvutisüsteemi (ehk infosüsteemi direktiivi mõttes) mõiste saab tuletada direktiivi artikli 2 punktist a, arvutiandmete mõiste aga direktiivi artikli 2 punktist b. Andmetesse sekkumise ebaseaduslikkust tuleb sisustada direktiivi artikli 2 alapunkti d järgi. (p 31)
Vahet peab tegema arvutisüsteemi toimimiseks vajalikel andmetel (direktiivi artikkel 4) ning muudel arvutisüsteemis asuvatel andmetel (direktiivi artikkel 5). Arvutisüsteemi toimimiseks vajalike andmetega manipuleerimine on suunatud arvutisüsteemi toimimise vastu ning see rünne kujutab endast KarS §-s 207 kirjeldatud tegu. KarS § 206 järgi kvalifitseeritava teo objektiks saavad seevastu olla üldjuhul niisugused arvutiandmed, mis pole tarvilikud arvutisüsteemi toimimiseks. Teo õiguslikul kvalifitseerimisel on tarvis eristada seda, kas ebaseadusliku ründe objektiks oli eeskätt andmete puutumatus (KarS § 206) või arvutisüsteemi tõrgeteta toimimine (KarS § 207) (vt ka RKKKo nr 3 1 1-94-14, p-d 203–208). (p 32)
Süüditunnistamine ja karistamine KarS § 206 lg 1 järgi eeldab selle põhjendamist, miks mõjutas ebaseaduslik arvutiandmetesse sekkumine kaitstavat õigushüve rohkem kui vähesel määral. Alternatiivselt tuleb ära näidata, missugune kahju õigustatud isikule tekitati. Kui tekitatud varaline kahju ületab KarS § 121 p-s 1 sätestatud määra, tuleb arvutiandmetesse sekkumine kvalifitseerida KarS § 206 lg 2 p 4 järgi. Tehioludest sõltuvalt on tarvis kaaluda sedagi, kas arvutiandmetesse sekkumine võib moodustada ühe osa eelnenud põhiteost, mis neeldub juba põhjustatud ebaõiguses. (p-d 35 ja 36)
KarS § 206 praegu kehtivat teokirjeldust silmas pidades peab seadusandja kaaluma selle süüteokoosseisu sõnastamist viisil, et igaühe jaoks oleks selgelt ettenähtav, milline käitumine keelatud ja karistatav on. Arvutisüsteeme kasutatakse laialdaselt ja ka arvutiandmete kaitsel on inimeste igapäevaelus järjest suurem tähtsus. Seepärast on süüteona karistatava käitumise selge sõnastamine iseäranis möödapääsmatu. (p 37)
Kuigi pole välistatud, et tõendi lubamatus võib kaasa tuua ka sellest saadud info abil kogutud teise tõendi lubamatuse, ei ole tegemist üldkehtiva reegliga (vt RKKKo nr 1-21-1421/182, p 94). (p 45)
Kriminaalmenetluse seadustikust ei tule piirangut, mille kohaselt saaks menetluse alustamise välistada abstraktne kahtlus, et kuriteole viitavat teavet ei pruugitud saada õiguspäraselt. Menetleja ei saa eirata kuriteo tunnuste olemasolu ning ta peab sellel etapil tõlgendama kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks (nt RKKKm nr 3-1-1-34-16, p 29). (p 46)
KrMS § 15 lg 3 mõttes tugineb kohtuotsus tõendile valdavas ulatuses, kui see on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega. Kui avaldatud ütlusi, mille allikat ei ole saanud küsitleda, kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Muude tõendite kaal võib sõltuda lisaks nende hulgale ka näiteks sellest, kas tegemist on otsese või kaudse tõendiga, ja sellest, milliste tõendamiseseme asjaolude kohta tõend teavet annab. KrMS § 15 lg s 3 sisalduv keeld on absoluutne ning sellest üleastumine on välistatud ka siis, kui sättes loetletud tõendeid on enam kui üks (RKKKo nr 1-21-6603/211, p 16). (p 50)
KrMS § 15 lg-s 3 kirjeldatud tõendamissituatsioonis peab kohus esmalt tuvastama, missugused on muud otsesed ja kaudsed tõendid ning missugused asjaolud nende alusel kindlaks teha saab. Seejärel peab hindama, missugust teavet annavad ütlused, mille allikat kohtus küsitleda ei saanud, ning otsustama neid teiste tõenditega kõrvutades ütluste olulisuse üle. Väär on keskenduda vaadeldava küsimuse käsitlemisel ütlustele, mille vahetut allikat kaitsepool küsitleda ei saanud, ning märkida alles seejärel, et asjaolude tuvastamisel saab tugineda ka muudele tõenditele. Ka ei tohi muudele tõenditele teha üldsõnalist viidet ega jätta täpsustamata, missugused need konkreetsed tõendid on ning milliseid järeldusi neist teha saab. (p 51)
Kui ringkonnakohus on KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel mõistliku suurusega kaitsjatasu kindlaks määranud, ei saa ta seejärel KrMS § 185 lg 1 kohaldamisel asuda veel kord vaagima, missuguse osa sellest tasust süüdistatavatele hüvitama peab. (p 53)
|
| 4-24-1323/15
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
15.11.2024 |
|
Isik ei kaota juhtimisõigust juhiloa kehtivusaja lõppemisel, vaid sellisel juhul on tema juhtimisõigus peatunud ehk tal on sõiduki juhtimine ajutiselt keelatud. (RKKKo nr 4-17-4621/22, p-d 14 ja 15). (p-d 6 ja 7)
Liiklusseaduses ette nähtud juhtimisõiguse peatumise regulatsioon (LS § 124 lg-d 1 ja 3) laieneb ka teises Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigis saadud juhtimisõigusele. (p 11)
Kui isikul on juhtimisõigus LS § 94 lg 1 mõistes, kuid ta juhiluba on kehtivuse kaotanud, saab talle ette heita liiklusseaduses märgitud kehtiva juhtimisõigust tõendava dokumendi esitamata jätmist (LS 242 lg 1), mitte aga mootorsõiduki juhtimise õiguseta juhtimist (LS § 201 lg 1). (p-d 12 ja 13)
|
| 1-23-2872/59
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
31.10.2024 |
|
KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Küll aga võib Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel tühistada kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab kassatsioonikohtu järelevalvet ka selle üle, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh kas kohtu seisukohad selles küsimuses on selged, ammendavad ja vastuoludeta. (RKKKo nr 1-22-4785/46, p 20). (p 25)
Isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel on kohtupraktikas kujunenud välja mitmed põhimõtted. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi. Samuti on kohtupraktikas peetud isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel võimalikuks tugineda tema ütlustevälistele selgitustele. (Vt nt RKKKo nr 1-18-1247/58, p 37 koos sealsete viidetega) Ütlustes vastuolude tuvastamise korral tuleb otsustada, milline osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on varem antud ütlustega diametraalses vastuolus ja kas isik on suutnud mõistuspäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada ütluste erinevuse põhjust. Sõltuvalt sellele küsimusele antavast vastusest saab edasiselt isiku ristküsitlusel antud ütlusi arvesse võtta osaliselt või tervikuna või tuleb need mingis osas või tervikuna tõendikogumist välja jätta. (RKKKo nr 3-1-1-100-15, p 17) Ütluste usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium on ka nende eluline usutavus. Viimase osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida väiksem on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. (vt lähemalt RKKKo nr3-1-1-109-15, p-d 110–112) (p 27)
Nõusolek suguühteks peab olemas olema nii ühtesse astumisel kui ka selle toimumise ajal ja katma kõiki selle asjaolusid (nt ei tähenda nõusolek suguühteks iseenesest nõustumist sadistliku vahekorraga, nagu ei tähenda ka nõusolek vaginaalseks suguühteks nõustumist oraalse või anaalse vahekorraga). Samuti on võimalik kuni suguühte lõpuni sellest nõusolekust igal hetkel loobuda. (p 31)
Vägistamisega rünnatakse lisaks kannatanu füüsilisele tervisele ka tema vaimset heaolu (RKPJKo nr 3-4-1-13-15, p 50). (p 34)
Suguühtesse astumine tuleb kvalifitseerida KarS § 141 lg 1 järgi vägistamiseks, kui selleks on kasutatud vägivalda, s.o KarS §-des 120 ja 121 kirjeldatud tegusid, või on ära kasutatud abitusseisundit, s.o seisundit, milles kannatanu ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama (vt RKKKo nr 3-1-1-12-06, p 11; RKKKo nr 3-1-1-59-07, p 15). Seejuures peab suguühtesse astumise ja vägivalla või abitusseisundi ärakasutamise vahel esinema finalistlik seos, ehk siis vägivald või abitusseisundi ärakasutamine peab olema vahendiks, mille abil süüdistatav allutab kannatanu oma tahtele. Öeldu ei tähenda aga seda, et vägistamise koosseisu täitmiseks peaks vägivallategu alati just eelnema suguühtele, nagu ka seda, et nimetatud alternatiivid – vägivallategu ja abitusseisundi ärakasutamine – peaks alati esinema teineteisest lahus. (p 39)
Suguühte käigus kannatanule valu tekitamine või tema tervise kahjustamine võib olla vaadeldav vägivallana KarS § 141 lg 1 mõttes. (p 40)
Abitusseisundi ärakasutamine ei eelda vägivallategu. Sund ammendub sel juhul suguühtes teadvalt sellise kannatanuga, kes ei ole võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama (RKKKo nr 3-1-1-12-06, p 11). (p 41)
Kannatanu võimetuse all vastupanu osutada käsitatakse kohtupraktikas olukorda, kus ta ei suuda vastupanu osutada või loobub sellest objektiivselt esineva füüsilise allajäämuse või psüühilise takistuse (nt hirmu) tõttu (RKKK 11.06.2018, 1-17-1629/44, p 19). Hirmust tingitud vastupanuvõimetusena võib olla käsitatav ka tardumine, mille puhul kannatanu on justkui halvatud ega ole seetõttu võimeline end kaitsma. Vastupanuvõimetus ei eelda igasuguste kaitsmisvõimaluste puudumist. Piisab sellest, et väliste, objektiivse vaatleja jaoks nähtavate asjaolude tõttu on kannatanu vastupanu lootusetu ning kolmandatelt isikutelt pole võimalik abi saada. Kaitsetuse üle otsustamisel on oluline arvestada näiteks sündmuse kestust ja selle asetleidmise kohta, abi kättesaadavust ning kannatanu vanust, arusaamisvõimet ja tema füüsilist ning psüühilist seisundit. (Vt lähemalt viidatud otsus nr 1-17-1629/44, p-d 18–20.) Kannatanu vastupanuvõimetus võib olla tingitud ka tema joobest (vrd RKKKo nr 1-22-1425/82, p 27). (p 42)
Vägistamise katse algab KarS § 25 lg 2 ja § 141 lg 1 kohaselt hetkest, mil isik alustab vastavalt oma teoplaanile vägistamise kui liitkoosseisu mitmest osateost ühte, mis reegeljuhtumil on sundimistegu (kas vägivald või abitusseisundi ärakasutamine) (RKKKo nr 1-17-1629/44, p 35). Seega pole välistatud, et vägistamine algab nt abitusseisundi ärakasutamisega, millele võib hiljem lisanduda teo toimepanemist lihtsustav vägivald, mis surub kannatanu vastupanu täiendavalt maha. Vägivald ja abitusseisund võivad olla omavahel läbi põimunud nii, et vägivald ja sellega põhjustatav valu või tervisekahjustus süvendavad kannatanus hirmu ja lootusetuse tunnet ning sunnivad teda vastupanu osutamisest loobuma. Samuti on võimalik, et konsensuslikult alanud suguühe kasvab üle vägistamiseks, kui üks pool sellega teatud hetkest enam ei nõustu, ent teine seda ei aktsepteeri ja ületab kannatanu tahtevastasuse vägivallaga või tema abitust ära kasutades. (p 43)
Asjaolu, et tegelikkuses nõusolekut suguühteks ei olnud, kuid kohtualune ekslikult sellest siiski lähtus, võib olla hinnatav süüteokoosseisule vastava asjaolu mitteteadmisena (KarS § 17 lg 1), mis välistab tahtluse (RKKKo nr 3-1-1-12-06, p 10). (p 36)
Olukorras, kus ringkonnakohus on ekslikult teinud asjas KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, on ühtlasi ära langenud ka õiguslik alus (KrMS § 185 lg 2), mis võimaldaks jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosalise kanda. Seetõttu peab Riigikohus ringkonnakohtu KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud otsust osaliselt või täielikult tühistades jätma apellatsioonimenetluse kulud KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. (Vt RKKKo nr 3-1-1-46-14, p 26.2.) (p 48)
|
| 1-22-3234/49
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
24.10.2024 |
|
Olukorras, kus isikut süüdistatakse KarS § 3811 lg 2 järgi raamatupidamisdokumentide varjamises, ei saa rääkida ümberpööratud tõendamiskoormusest ja riiklikul süüdistajal lasub kohustus esitada küllaldased tõendid selle kohta, milles varjamine ja seisnes. (p 13)
Raamatupidamisdokumentide varjamine KarS § 3811 mõttes võib seisneda ka dokumentide üle andmata jätmises isikule, kellel on õigus dokumentidega tutvuda, kui toimepanijal on kohustus dokumendid esitada. (p 14)
KarS § 3811 on formaalne delikt, mille üheks tunnuseks on rikkumise ulatus: see peab olema selline, et ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist on mõistliku objektiivse kõrvaltvaataja jaoks oluliselt raskendatud. Isiku süüditunnistamine KarS § 3811 järgi ei eelda selle tuvastamist, et ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist olnuks raskendatud mõnel konkreetsel isikul. Hinnata tuleb vaid seda, kui tähtsad olid varjatud dokumendid raamatupidamisandmestiku kui terviku seisukohalt. Olulisest raskendamisest KarS § 3811mõttes ei saa rääkida siis, kui raamatupidamisdokumentatsioon on ka varjatud dokumentideta piisav, hindamaks raamatupidamiskohustuslase varalist seisundit olulises osas õigesti. (p 15)
Enese mittesüüstamise privileegi (PS § 22 lg 3 ja EIÕK art 6) on rikutud ka siis, kui isikut sunnitakse karistuse ähvardusel ise üle andma dokumente olukorras, kus ei ole välistatud, et teda võidakse nende dokumentide alusel süüdistada kuriteo toimepanemises. Seejuures ei sõltu õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile isiku formaalsest menetlusseisundist ega sellest, kas nende asjaolude osas, mille kohta isikult tõendeid nõutakse, on kriminaalmenetlust alustatud. Samuti ei luba enese mittesüüstamise privileeg kasutada kriminaalmenetluses süüdistatava vastu tõendeid, mis on saadud temalt teises menetluses karistuse ähvardusel. Tegemist on põhimõttega, mis kehtib üldjuhul alati, kui kriminaalmenetluses soovitakse süüdistatava vastu kasutada tõendit, mille ta oli sunnitud mõnes teises menetluses karistusähvardusel ise välja andma. (p-d 19 ja 22)
Olukorras, kus kehtib piisavalt selge keeld kasutada kriminaalmenetluses tõendina isiku vastu teavet, mille see isik on teises menetluses karistuse ähvardusel ise välja andnud, ei vabasta teabe süüstav iseloom isikut tavaliselt teabe andmise kohustusest ega selle rikkumise korral karistusest. Sellest reeglist on küll erandeid, näiteks kui seadus näeb ette õigusliku aluse keelduda iseennast (või lähedast) süüstava teabe andmisest. (p 23) Tõendi kriminaalmenetluses kasutamise keeld, mis võtab isikult õiguse jätta mingis teises menetluses teabe andmise kohustus enesesüüstamise vältimiseks täitmata, võib seaduse asemel tuleneda ka hästi väljakujunenud ühemõttelisest kohtupraktikast. (p 25)
Ei ole võimalik väita, et kohtupraktika tagas keskmisele mõistlikule isikule juba enne PankrS § 85 lg 4 jõustumist 1. veebruaril 2021 piisava selguse ja kindluse, et teavet, mida ta annab pankrotimenetluses, ei tohi kasutada kriminaalmenetluses tõendina tema vastu. Seega oli isikul enne 1. veebruari 2021 üldjuhul ka enese mittesüüstamise privileegil rajanev õigus jätta teda kuriteos süüstav teave pankrotimenetluses esitamata. (p-d 26–29)
Lepingulisele kaitsjale alusetute kaitseväidete esitamise eest makstud tasu ei arvata KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu hulka ja seda ei hüvitata süüdistatavale ka tema õigeksmõistmise korral. (p 32)
|
| 1-22-6710/83
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
04.10.2024 |
|
Saabunud tagajärge ei saa süüdistatavale objektiivselt omistada, kui kannatanu ennast teadlikult kahjustab või ohustab (RKKKo nr 1-22-1990/69, p 21). Liiklussüüteo puhul võib tagajärje omistamise teo toimepanijale välistada kaasliikleja (sh kannatanu) ebakorrektne käitumine ning enda õigushüvede ohtu asetamine (RKKKm nr 3-1-1-87-15, p-d 12-13). Sellise vabatahtliku eneseohustamisena on käsitatud nt olukorda, kus vastutusvõimeline isik loobub liikluses turvavöö kinnitamisest, kuigi turvavarustuse kasutamise kohustuslikkus ja vajalikkus on üldtuntud asjaolud. Kannatanu liiklusõnnetuses saadud rasket tervisekahjustust või surma ei ole võimalik süüdistatavale objektiivselt omistada näiteks siis, kui saab tõsikindlalt väita, et vaatamata tema põhjustatud liiklusõnnetusele oleksid kannatanule saabunud tagajärjed olnud sootuks olemata või oluliselt väiksema raskusastmega, kui ta oleks kasutanud turvavarustust (samas, p-d 14-15). (p 18)
Süüdistatav vabaneb vastutusest tagajärje põhjustamise eest üksnes juhul, kui kannatanu tegutseb täie arusaamisega sellest riisikost, mida tema käitumine endas kätkeb (RKKKo nr 3-1-1-102-16, p 11), kusjuures sellise teadliku eneseohustamise võimaliku tagajärjena on aktsepteeritud nii reaalse ohu põhjustamist enda elule kui ka surma (RKKKo nr 1-22-1990/69, p 22). See tähendab, et kannatanu eneseohustamine võib küll välistada teo toimepanija vastutuse, kuid seda vaid juhul, kui see eneseohustamine on teadlik ja informeeritud. Kannatanu teadlikkus ja informeeritus peavad seejuures hõlmama nii teadmist ohtu loovatest asjaoludest kui ka võimalikust õigushüve kahjustavast tagajärjest. Ulatuses, milles isik tagajärge ette ei näe, ei saa rääkida teadlikust eneseohustamisest.
(p 25)
Kuigi KarS § 422 lg 2 p 1 sisaldab kvalifitseeriva tunnusena teo toimepanemist joobeseisundis, hõlmavad selle koosseisu objektiivsed tunnused ka juhi eksimist muude liiklus- või käitusnõuete vastu (lg 1). Teisisõnu: KarS § 422 lg 2 p 1 objektiivse teokoosseisu juures ei oma tähendust mitte ainult joove, vaid arvestama peab ka ülejäänud liiklusnõuete rikkumisi, mis olid põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse tekkimisega. (p 28)
|
| 1-20-3101/99
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
28.06.2024 |
|
Kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel viimane ja erandlik abinõu ning enne selle kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumise heastaks piisav rahaline hüvitis süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel, karistuse kergendamine või karistusest vabastamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel. Seejuures tuleb kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel kõrgema astme kohtus üldjuhul kõne alla vaid siis, kui tuvastatakse vajadus saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule. (p 45)
Kui tunnistaja jätab kohtumenetluse poole lubatavale ja asjakohasele küsimusele vastamata, on kohus KrMS § 288 lg 10 järgi kohustatud ristküsitluse katkestama. Seda ka juhul, kui tunnistaja tugineb küsimusele vastamisest keeldudes KrMS § 71 lg 2 p-s 1 sätestatud enese mittesüüstamise privileegile. (p-d 50–51)
Jättes tunnistaja ristküsitluse ekslikult KrMS § 288 lg 10 alusel katkestamata, saab ta kohtuotsust tehes ikkagi asuda seisukohale, et tunnistaja kohtus antud ütlused on tõendina lubamatud. Sedastades nõupidamistoas, et ta jättis ristküsitluse ekslikult katkestamata, peab kohus kohtuliku uurimise KrMS § 307 lg 1 p 3 alusel uuendama ja võimaldama kohtumenetluse pooltel taotleda tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel. (p-d 55–56)
Lugemaks tunnistaja ütlusi jälitustoiminguga saadud teabeks KrMS § 1261 lg 4 mõttes ei piisa sellest, et ütlustes kajastatud sündmusi, mis ei kajasta kuriteo tunnustele vastavat tegu, poleks pruukinud toimuda, kui poleks antud luba kuriteo matkimiseks. (p 60)
Üldjuhul ei ole turuhinda TsÜS § 65 mõttes võimalik kindlaks teha pelgalt ühe hinnapakkumise alusel. (p 62)
Kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks saab KrMS § 199 lg 1 p 5 kohaselt olla vaid tühistamata kriminaalmenetluse lõpetamise määrus. (p 67)
Vanemprokurör on ringkonnaprokuröri suhtes KrMS § 213 lg 6 tähenduses kõrgemalseisev prokurör. (p 68)
Prokuratuuri määrusega kahtlustatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 200 ja § 199 lg 1 p 1 alusel ei ole käsitatav isiku lõpliku õigeksmõistmisena EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg 1 ega ka mitte KarS § 2 lg 2 ja PS § 23 lg 3 tähenduses. (p-d 74–78)
Kellegi õigeksmõistmine PS § 23 lg 3 tähenduses eeldab – vähemalt üldjuhul – kohtu otsustust. Seevastu isiku süüdimõistmine PS § 23 lg 3 mõttes võib väljenduda ka mõne muu organi, näiteks väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuses isiku karistamise kohta. (p 77)
Hanke lubamatu osadeks jaotamine RHS2007 § 23 lg 1 mõttes võis seisneda ka selles, et hankija soetas osa asjadest või teenustest, mis pidanuksid funktsionaalselt olema ühe tervikliku hanke esemeks, enda kontrolli all oleva äriühingu kaudu. Niisugusel juhul ei tähendanud tsiviilõiguslikult tellijana käsitatavate isikute paljusus automaatselt seda, et tegemist oli mitme hankega riigihangete seaduse tähenduses. (p 81)
Asjaolu, kes on märgitud hankija dokumendihaldussüsteemis hanke eest vastutavaks isikuks, ei ole KarS § 300 lg 1 järgse vastutuse tekkimise või selle välistamise alus. (p 84)
Kui riigihange jaotati osadeks lihthanke korraldamata jätmiseks, oli hanke osadeks jaotamine lihthanke kohustuse rikkumise viis, mis ammendus selles rikkumises. (p 89)
Hankelepingu sõlmimine vastab KarS § 300 lg 1 objektiivsele koosseisule siis, kui seda tehakse nõutavat riigihanke menetlust korraldamata. Kuriteo subjektiivne koosseis eeldab toimepanijalt vähemalt kaudset tahtlust objektiivse koosseisu tunnustele vastavate faktide suhtes ja lisaks veel ka menetluses osalejale eelise andmise eesmärki. (p 92)
Enne 01.09.2017 kehtinud RHS2007 § 1117 lg 1 oli osas, milles see nägi ette karistuse hankelepingu sõlmimise eest ilma seaduses nõutud lihthanget korraldamata, erinorm (lex specialis) KarS § 300 lg 1 suhtes, välistades seega kõnesoleva kuriteokoosseisu kohaldamise. (p-d 94–95)
Vallavanemal on valla varaliste huvide järgimise kohustus. Vallavanema niisugune kohustus ja lojaalsuskohustus valla ees põhineb tema teenistussuhte olemusel, mis tuleneb eeskätt KOKS § 10 lg-st 1 koosmõjus sama seaduse § 2 lg-ga 1 ja lg 2 p-ga 2, samuti KOKS § 30 lg-st 1 ning § 49 lg-st 1 koosmõjus §-ga 6. Kõnesoleva kohustusega on vastuolus muu hulgas see, kui vallavanem teeb valla arvel õigusliku aluseta kulutusi enda või kolmandate isikute huvides, aga ka see, kui ta soetab valla tarbeks kaupu või teenuseid põhjendamatult kõrge hinnaga. (p 101)
Võttes ÄS § 168 lg 2 alusel üle osaühingu juhtimisotsuste tegemise, laieneb osanikule või tema esindajale ka ÄS § 187 lg-s 1 ja TsÜS §-s 35 sätestatud juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustusest tulenev käitumisstandard, sh kohustus käituda osaühingule majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. (p 102)
Juhatuse liikme poolt äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse hindamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust. Äriühingu vara arvel teise isiku kinnisasja hooldamise või parendamise kulude kandmine, ilma et äriühing saaks selle eest vastusooritust, tähendab üldjuhul majanduslikult ebaotstarbekat käitumist. (p 102)
NB! Seisukoha muutus!
KarS § 201 lg 1 teises alternatiivis märgitud koosseisutunnuse muu vara sisustamisel peab aluseks võtma TsÜS § 66, mille kohaselt on vara, kui seadusest ei tulene teisiti, isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum. Vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine eeldab toimepanija või kolmanda isiku vara väärtuse suurenemist kannatanu vara väärtuse arvel. Riigikohtu varasem seisukoht, et omastamine ei eelda kahju tekkimist (vt nt RKKK 11.12.2013, 3-1-1-92-13, p 16; 02.05.2014, 3-1-1-23-14, p 19), on jätkuvalt põhjendatud KarS § 201 lg 1 esimese alternatiivi ehk vallasasja omastamise puhul. Seevastu muu vara omastamisest saab – tulenevalt vara mõistest – üldjuhul rääkida siis, kui kannatanu vara väärtus teo tagajärjel väheneb. Omastamisega ei pruugi olla tegemist, kui keegi küll käsutab ebaseaduslikult talle usaldatud võõrast eset (TsÜS § 48), mis ei ole vallasasi, kuid tema teo tulemusel saab kannatanu vastusoorituse, mille reaalväärtus katab täielikult kaotatud eseme väärtuse ja kannatanu vara väärtus tervikuna ei muutu või see isegi suureneb. Neil juhtudel tuleb vastusoorituse hindamisel arvestada ka kannatanu huvi selle soorituse suhtes. Käsutades talle usaldatud võõrast eset, mis ei ole vallasasi, pöörab toimepanija vara KarS § 201 mõttes just selle isiku kasuks, kelle vara väärtus teo tulemusel suureneb. Tegemist ei pruugi olla isikuga, kelle vara hulka kannatanule kuulunud ese (nt kontoraha) omastamisteo tagajärjel läheb. Kui toimepanija annab kannatanu eseme kellelegi vastutasuna selle eest, et viimane teeks toimepanijale või kolmandale isikule soorituse, mille väärtus on vähemalt sama suur kui kannatanu eseme turuväärtus, pöörab toimepanija kannatanu vara iseenda või lõppsoorituse saaja, mitte kannatanule kuulunud eseme uue omaniku kasuks. (p-d 107-110)
Süüdimõistmise ulatuse suurendamine raskendab süüdistatava olukorda ka siis, kui see ei tingi kuriteo kvalifikatsiooni ega karistuse karmistamist, ja ringkonnakohus saab süüdimõistmise mahtu suurendada üksnes apellatsioonis esitatud taotluse alusel. (p-d 117–119)
Karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 mõttes hõlmab ka karistusest vabastamist. (p 122)
Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (p 125)
KrMS § 175 lg 2 mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulu hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks. Teisisõnu välistab KrMS § 175 lg 2 võimaluse hüvitada süüdistatavale mitmele kaitsjale sisuliselt samade kaitseülesannete täitmise ehk teineteise töö dubleerimise eest makstud tasu. (p 126)
KrMS § 180 lg 1 kohaldamisel pole oluline mitte üksnes isiku süüditunnistamine, vaid ka süüditunnistamise ulatus. Märgitu ei tähenda siiski seda, et süüdistatavale tuleb hüvitada menetluskulu alati võrdeliselt süüdimõistmise mahu vähenemisega. (p 129)
Hinnates valitud kaitsjale kassatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes, tuleb võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte. Ühtlasi peab silmas pidama kassatsiooni sisu ja mahtu ning selle õigusliku argumentatsiooni keerukuse astet, samuti asjaolu, kas kaitsja sai osaliselt tugineda juba varasemas menetluses kujundatud kaitsepositsioonile. (p 132)
|
| 4-23-3193/28
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
21.06.2024 |
|
KVS § 19 subjektiivne koosseis eeldab vähemalt menetlusaluse isiku otsest tahtlust objektiivse koosseisu tunnuste osas, milleks on korruptsioonivastases seaduses kehtestatud toimingupiirangu rikkumine. KVS § 19 ja § 11 lg 1 p 1 koostoimest nähtub, et ametiisik peab olema teadlik nn huvide konfliktist, s.t sellest, et tema otsus või toiming võib mõjutada tema enda või temaga seotud isiku majanduslikke või muid huve ja sellest tulenevalt esineb korruptsioonioht (vt ka KVS § 11 lg 1 v.r. kohta RKKKo nr 3-1-1-98-15, p-d 93–95). (p 16)
Isiku süüd puudutavaid asjaolusid ei pea väärteoprotokolli teokirjelduses kajastama. (p 16)
Süü välistamine KarS § 39 lg 1 järgi nõuab kahe eelduse täidetust. Esiteks peab teo toimepanija olema õiguslikus eksimuses, nt pidama seaduslikuks sellist tegu, mis tegelikult on keelatud. Teiseks peab eksimus olema eksija jaoks vältimatu. Teisisõnu ei välista mitte kõik õiguslikud eksimused isiku süüd. (RKKKo nr 3-1-1-46-14, p 17.1) (p 17)
Küsimus eksimuse välditavusest aktualiseerub keelueksimuse puhul alati ehk tuleb teha kindlaks, kui hoolikalt suhtus eksimuses olija õiguskorda ning kas ta tegi teo keelatuse väljaselgitamiseks kõik vajaliku ja võimaliku. Eeskätt peab hindama, kas isikul oli objektiivselt põhjust kahelda teo õiguspärasuses. Üldjuhul on keelueksimus välditav. Näiteks on see nii juhul, kui teo keelatus on ilmne. Eeldatakse, et oma teo keelatuse peab ära tundma ka isik, kes tegutseb mingis kindlas valdkonnas: tal tuleb selle valdkonna reeglid endale selgeks teha. Samuti saab eksimuses olnud isikule tihtipeale ette heita seda, et ta ei pöördunud nt õigusnõustaja või mõne muu spetsialisti poole. (Vt RKKKo nr 3-1-1-33-16, p 21.) (p 19)
Nõu saamiseks õigusnõustaja või mõne muu spetsialisti poole pöördumine ei muuda eksimust vältimatuks, kui kahtlus teo keelatuses jääb konsulteerimise järel püsima. (p 21)
|
| 1-22-312/179
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.05.2024 |
|
Isiku süüditunnistamiseks kaastäideviijana peab kohus sellist järeldust iga süüdistuse puhul eraldiseisvalt põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et just see isik andis ühise teoplaani realiseerimisse kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse. (p 11)
Faktilist korduvust ei saa tuletada ainuüksi faktist, et samas süüdistusasjas heideti isikule ette kanepi kasvatamist, kuna KarS §-s 188 kirjeldatud käitumine, kui sellele järgneb n-ö saagi käitlemine, ei moodusta KarS § 184 lg 2 p-s 2 sätestatud kvalifitseeritavat tunnust. (p 17)
|
| 4-23-3306/16
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
03.05.2024 |
|
LS § 76 lg 1 näeb ette, et mootorsõiduk peab olema kehtestatud korras registreeritud ning sellel peavad olema riiklikud registreerimismärgid. Nõuded registreerimismärkidele on kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 13. juuni 2011. a määruse nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele“ lisa 1 „Nõuded alates 1. jaanuarist 1997. a liiklusregistrisse kantud või kantavale sõidukile, välja arvatud 30-aastased ja vanemad sõidukid“ koodis 101. Nendest nõuetest tuleneb, et M- ja N-kategooria sõidukil peab üks registreerimismärk olema kinnitatud sõiduki ette esimesele lauppinnale ja teine direktiivi 70/22/EMÜ nõuetele vastavalt sõiduki taha. Eesmise märgi asukoha valikul tuleb märk kinnitada tulenevalt sõiduki kujust võimalikult risti sõiduki pikisümmeetriatasandiga ja vertikaalsuunaline kalle ei tohi olla üle 15° (p 3). Samuti ei tohi registreerimismärk olla katte all (p 5). Need nõuded määratlevad registreerimismärkide asukoha selgelt ja välistavad mistahes muu paigutusviisi, sh paigutamise armatuurlauale esiklaasi taha. (p 8)
Mootorsõiduk, millele väljastatakse kaks registreerimismärki, peab registreerimismärgi abil olema tuvastatav nii eest- kui ka tagantvaates. See omakorda tähendab, et tagumise registreerimismärgi puudumist ei korva märgi olemasolu sõiduki ees esimesel lauppinnal, ja vastupidi – registreerimismärgi puudumist sõiduki esimeselt lauppinnalt ei saa õigustada märgi olemasoluga sõiduki tagaosas. Seega täidab märkidest juba ühe puudumine LS § 205 (riikliku registreerimismärgita mootorsõiduki juhtimine) koosseisu. (p 9)
Mootorsõiduki juhtimine, mille registreerimismärk ei ole nõuetekohaselt kinnitatud sõiduki esimesele lauppinnale, käsitatakse LS § 76 lg 1 rikkumisena, mis toob kaasa vastutuse LS § 205 järgi. Seega kui sõiduki registreerimismärgid ei ole kinnitatud nõudeid järgides selleks ettenähtud kohale, tuleb sellise sõiduki juhtimist käsitada registreerimismärgita mootorsõiduki juhtimisena. (p 11)
|
| 4-23-3152/19
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
24.04.2024 |
|
Parkida tohib igal pool, kus see ei ole liiklusseadusega keelatud. Seadus ei tee parkimisaladele sellest põhimõttest erisusi. (p 7)
LS § 21 lg 4 p 4 keelab parkida vahetult teekattele märgitud parkimiskohtade kõrval. (p 8)
|
| 1-23-7139/7
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.04.2024 |
|
Süüdistuskohustusmenetluses on kaebeõigus üksnes kannatanul. Kuigi KrMS § 37 lg-s 1 sätestatu kohaselt saab kannatanust rääkida vaid kriminaalmenetluse raames, tuleb KrMS § 38 lg 1 p-s 1 ja §-des 207 ja 208 sätestatud kaebeõiguse subjektina lugeda kannatanuks ka sellist kriminaalmenetlusvälist isikut, kes leiab, et kuigi talle on kuriteoga tekitatud kahju, on kriminaalmenetlus põhjendamatult lõpetatud või jäetud hoopis alustamata. Kuigi kirjeldatud isikul ei ole kõiki KrMS § 38 lg-s 1 toodud kannatanu õigusi, tuleb kaebeõigus tagada talle täies mahus. (Vt nt RKKKm nr 3-1-1-134-04, p 8; RKKKm nr 3-1-1-42-05, p 10; RKKKm nr, 3-1-1-40-05, p 5.) Mõistetavalt ei pruugi end kannatanuks pidav isik nõustuda ka Riigiprokuratuuri põhistatud määrusega, millega kriminaalmenetluse alustamata jätmine või selle lõpetamine on loetud põhjendatuks. Ka sellises olukorras on talle tagatud kaebeõigus tulenevalt PS §-st 15 ja KrMS §-st 208 (RKKKm nr, 3-1-1-56-05, p 7). (p 14)
Kaebepõhiõiguse esemelises kaitsealas ei ole olukorrad, kus kaebaja õiguste riive on ilmselgelt välistatud. Kui kuriteoteates toodud asjaolude õigsust eeldades on ilmne, et väidetava kuriteoga ei saanud kaebaja subjektiivseid õigusi kahjustada, tuleb tema kaebus jätta läbi vaatamata. (p 15)
Kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel kehtiv in dubio pro duriore-põhimõte ei luba esitada süüdistuskohustusmenetluses kannatanu staatuse tõendamisele üleliia rangeid nõudeid. (p 15)
Kriminaalmenetluse alustamata jätmist vaidlustava kaebuse läbivaatamisel on Riigiprokuratuur kohustatud analüüsima kõiki õiguslikke aspekte, ka neid, millele isik pole osutanud (RKKKm nr 1-20-8130/9, p 13). Legaliteedipõhimõte kaotaks suuresti oma tähenduse, kui selle järgimiseks piisaks kriminaalmenetluse toimetamisest ka olukorras, kus osa fakte, mis kätkevad endas kuriteo tunnuseid, jäetakse põhjendamatult kontrollimata ja neile karistusõiguslik hinnang andmata (RKKKm nr 1-20-79/9, p 27). (p 19)
KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud õigushüve kahjustamist ei tule mõista kitsalt koosseisulise tagajärje põhjustamisena. Seda tuleb sisustada laiemalt nii, et see hõlmab ka õigushüve ohustamist. (p 18)
Kohus ei ole õigusemõistmise funktsiooni täites käsitatav haldusorganina. Seetõttu ei täida kohtule õigusemõistmise käigus teadvalt valeandmete esitamine KarS § 280 koosseisu. (p 20)
Kuigi KarS §-dega 344 ja 345 kaitstav õigushüve on dokumendi puutumatus ja selle kaudu ka dokumendiga seotud õiguskäibe usaldusväärsus kui kollektiivne õigushüve, võib see teatud juhtudel kaitsta samal ajal ka individuaalseid õigushüvesid. (p 22)
|
| 1-21-69/178
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
04.04.2024 |
|
Kui süüdistatav paneb kanepit kasvatades ja suures koguses narkootilisi aineid käideldes toime kaks erinevat ajalis-ruumiliselt piiritletud süütegu, aga ei saa tuvastada, kumma teo pani ta toime varem, peab in dubio pro reo-põhimõttest lähtudes kuritegude toimepanemise algusaja kohta tekkinud kahtluse tõlgendama süüdistatava kasuks selliselt, et varem toimepanduks loetakse see kuritegu, mille kvalifitseeritud koosseis võimaldaks süüdlasele mõista raskema karistuse. (p 36)
Kui kaitsja esitas apellatsioonikohtule menetluskulude nimekirja, kuid mitte kulude kandmist kinnitavaid dokumente, ei saa kaitsjatasu hüvitamise taotlust rahuldada (vt nt RKKKo nr 1-19-766/28, p 17). (p 43)
Kanepiseemneid ei ole narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja kantud, neid tarvitades narkojoovet ei teki ning need ei ole teadaolevalt kasutatavad mõne tootmisprotsessi osisena, mille tulemuseks oleks narkootiline aine. Samuti ei saa kanepiseemnete külvamine vahetult viia KarS §-s 184 kirjeldatud kuriteo toimepanekuni, sest sellele eelneb eraldi karistatava kuriteona kanepi kasvatamine (KarS § 188). Seepärast ei saa kanepiseemneid vaadelda mõne KarS §-s 184 sätestatud kuriteo toimepanekuks kasutatava eseme, s.o aine või vahendina KarS § 189 mõttes. Kuigi tegemist võiks olla kanepi kasvatamise ettevalmistamisega, s.o KarS §-s 188 ette nähtud kuriteo toimepanemiseks sobiliku vahendiga, pole seadusandja sellist tegevust kriminaalkorras karistatavaks käitumiseks lugenud. (p-d 27-29)
Kui isik omandab müümise eesmärgil kanepiseemneid, millest kasvatatavat kanepisorti pole sordilehte või Euroopa Liidu ühtsesse põllukultuuride sordilehte võetud, on tegemist turustamisega TPSKS § 103 lg 1 mõttes, mis vastab TPSKS §-s 124 ette nähtud väärteokoosseisu tunnustele. Ühtlasi võib see tegevus anda KarS § 83 lg-te 4 ja 5 kohaselt aluse süüteo esemeks olnud kanepiseemnete konfiskeerimiseks (vt ka RKKKo nr 1-17-8179/92, p 24). (p 31)
Kuigi väärteo aegumine peatub kriminaalmenetluse ajaks, ei uuene aegumine KarS § 81 lg 8 teise lause järgi juhul, kui väärteo lõpuleviimisest on möödunud kolm aastat. Pärast selle tähtaja möödumist puudub võimalus KrMS § 274 lg 1 alusel kriminaalmenetlus lõpetada, vaagimaks väärteomenetluse alustamist (vt RKKKo nr 3-1-1-22-15, p 14). (p 32)
KarS §-s 188 sätestatud kuriteokoosseisu objektiivsed tunnused saab täita ka ühe kanepitaime ebaseadusliku kasvatamisega (vt ka RKKKo nr 3-1-1-85-04; RKKKo nr 3-1-1-73-05). Seadusandja ei ole sidunud kanepi kasvatamise karistamisväärsust sellega, missugusel hulgal taimi kasvatatakse ning kui palju narkootilist ainet kasvatatud taime(de)st valmistada saab. Samuti ei sõltu kuriteokoosseisu objektiivsete tunnuste täitmine sellest, kas kanepit kasvatati oma tarbeks või edasiandmise eesmärgil. (p 35)
|
| 1-22-2429/42
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
01.04.2024 |
|
Ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud osas, milles süüdistatav jäeti apellatsioonimenetluses ristküsitlemata. Kassaatori argumendid EIÕK artikli 6 lg-s 1 ja KrMS § 34 lg 1 p-s 1 sätestatud õiguste rikkumisest on alusetud. Süüdistatav kuulati üle maakohtu 9. novembri 2022. a istungil. Tema ristküsitlemisel osales ka kaitsja, kes kasutas esmasküsitlemise õigust. Asjaolu, et kassaatori hinnangul tegi kohus süüdistatava ütlustest ebaõiged järeldused, ei anna alust nõuda süüdistatava uut ülekuulamist. (p 19)
Kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes on käsitatav seegi, kui tõendamisraskusi hakatakse ületama oletustega, millele ei tohi aga kohtuotsust rajada. Esilekerkivate selgete tõendamisraskuste korral tuleb in dubio pro reo-põhimõttest (KrMS § 7 lg 3) juhindudes kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. (Vt nt RKKKo nr 1-20-3306/139, p-d 15 ja 18.) (p 38)
Tegevusetuse eest saab KarS § 13 lg 1 järgi vastutada vaid selline isik, kes on õiguslikult tegutsemiseks kohustatud (garant) (nt RKKKo nr 1-20-3847/398, p 41). Tegevusetuse korral peab süüdistuses olema sisustatud garandikohustus koos õigusliku aluse ja nõutava, kuid tegemata jäetud tegevusega (RKKKo nr 1-15-2666/492, p 13). A. M-ile esitatud süüdistus ei sisalda tema garandikohustust, selle õiguslikku alust ega ka tegevust, mida ta pidi tegema, aga ei teinud. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. Seda sõltumata kriminaalasjas kogutud tõendite sisust. (Vt RKKKo nr 1-17-3371/311, p 66; RKKKo nr 3-1-1-59-16, p-d 21 ja 30) (p 23)
Asjaõigusseaduse (AÕS) § 33 lg 1 järgi on valdaja isik, kelle tegeliku võimu all asi on. Sama sätte lg 2 järgi on otsene valdaja isik, kes valdab asja rendi-, üüri-, hoiu-, pandi- või muu selletaolise suhte alusel, mis annab talle õiguse teise isiku asja ajutiselt vallata. Teine isik on aga kaudne valdaja. Kohtupraktikas on leitud, et erinevalt tsiviilõiguslikust käsitlusest ei hõlma valdaja mõiste karistusõiguses AÕS § 33 lg-s 2 nimetatud kaudset valdajat, kui viimasel puudub faktiline võim asja üle ja soov seda võimu teostada ehk kellel on valitsemissoov (vt RKKKo nr 3-1-1-40-12, p 9). Eelnevast võib järeldada, et üldjuhul ei ole üürileandja valdajaks KarS § 201 tähenduses. (p 27)
Võlaõigusseaduse (VÕS) § 883 järgi kohustub hoiulepinguga üks isik (hoidja) hoidma teise isiku (hoiuleandja) poolt temale üle antud vallasasja ja hoidmise lõppemisel selle hoiuleandjale tagastama. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 9 lg-s 1 sätestatut arvestades saab hoiukohustusest rääkida juhul, kui pooled on vahetanud tahteavaldusi, millest järeldub soov sõlmida hoiuleping. Hoiusuhte tekkimiseks peab hoiuleandja hoidjale üle andma asja valduse (nt autovõtmete, dokumentide üleandmise vm viisil tegeliku võimu tagamise kaudu) või peavad pooled lepingus ette nägema hoidja vastutuse asja valvamise või säilimise eest. Keskendudes hoiulepingu sõlmimise põhjendamisel üksnes huvile asja hoidmise vastu, ei ole see piisav tõendamaks tahet sõlmida kõrvuti üürilepinguga ka hoiuleping. (RKTKo nr 3-2-1-43-16, p 15) (p 29)
Riigikohtu 5. detsembri 2014. a otsuses nr 3-1-1-52-14 selgitati, et ebaseaduslikkus omastamiskoosseisu mõttes puudub, kui käsutamistegu pannakse toime vara omaniku nõusolekul. Sealjuures loeti omaniku nõusolekuks see, kui käsutustehingu tegi juhatuse liige, kes oli samal ajal ka osaühingu ainuosanik. Väär on aga eeltoodu alusel samastada äriühingu ja (ainu)osaniku vara. AÕS § 6 lg 2 teise lause kohaselt ei saa juriidiline isik ega juriidilise isiku vara kuuluda teistele isikutele. Vaidlusaluses kriminaalasjas ei ole kohtud tuvastanud tehingut, millega moodulmaja oleks läinud väidetava kannatanu omandisse. Üksnes asjaolust, et isik oli nii laenuandja kui ka laenu saajast äriühingu ainuosanik, ei saa tema omandiõigust ega äriühingu vara koosseisu muutust järeldada. (p 42)
KrMS § 37 lg 1 kohaselt on kannatanuks füüsiline või juriidiline isik, kelle vastu oli menetletav kuritegu suunatud. KarS § 201 esimese teoalternatiivi järgi kaitstavaks õigushüveks on omandi hulka kuuluv vallasasi. (p 43)
Kohtupraktikas räägitakse tegevusest siis, kui isik teeb mingi tahtest kantud kehaliigutuse, mis toob kaasa muudatuse välismaailmas. Kui aga isik laseb asjadel minna oma rada ja seega tema ümber toimuvat ei mõjuta, on tegemist tegevusetusega. (p 22)
|
| 1-23-6360/9
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.03.2024 |
|
Karistusseaduse blanketti sisustav norm on olemuslikult süüteokoosseisu lahutamatu ja täisväärtuslik osa (vt nt RKKKm nr 3-1-1-55-16, p 8). (p 15)
Looma piinamine ja/või talle järjepidevate kannatuste põhjustamine on ühtaegu ka julm, väljendades põhimõttelist ja erilist hoolimatust, ükskõiksust ning tundetust looma kui teise elusolendi tervise, heaolu ja kannatuste suhtes. See aga tähendab, et kui looma piinatakse ehk talle tekitatakse suurt valu või kauakestvaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi, on reegeljuhul tegemist looma suhtes julmal viisil lubamatu teo toimepanemisega KarS § 264 lg 1 p 3 mõttes. (p 16)
Looma julm kohtlemine on võimalik nii tegevuse kui ka tegevusetusega. (p 17)
Juhul, kui keegi peaks olema vahetuks tunnistajaks looma julmale väärkohtlemisele omaniku poolt, on tal õigus toimuvasse KarS §-s 29 sätestatud piirides sekkuda. (p 18)
|
| 1-23-3265/13
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.03.2024 |
|
Süüdistuskohustusmenetluses on kaebeõigus üksnes kannatanul. KrMS § 37 lg 1 esimese lause kohaselt on selleks füüsiline või juriidiline isik, kelle õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga vahetult kahjustatud. Isiku kannatanuks lugemine eeldab, et kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma vähemalt muu hulgas kannatanu individuaalõigushüve. Üksikisikut ei saa käsitada kannatanuna kriminaalmenetluses, mida toimetatakse üksnes kollektiivseid õigushüvesid kaitsva kuriteokoosseisu tunnustel. (Vt RKKKm nr 1-19-9575/46, p 31; 1-21-1591/11, p 11.) (p 15)
KarS § 264 eesmärgiks on kindlustada inimeste ühiseid väärtusi kui kollektiivset õigushüve, seda esmajoones KarS § 264 lg 1 p 2 puhul. Lisaks ühistele väärtustele kaitseb see koosseis kahtlemata ka loomi endid inimese sellise tegevuse või tegevusetuse eest, mis ohustab või võib ohustada loomade tervist või heaolu. (p-d 16-17)
Teatud juhtudel võib looma julma kohtlemise puhul jaatada omaniku hingelisi üleelamisi, mis võivad anda aluse lugeda ta KarS § 264 tunnustel menetletavas kuriteos kannatanuks. (p 19)
Kohtupraktikas on välja kujunenud arusaam, et paljud eeskätt kollektiivsete õigushüvede kaitseks kehtestatud kuriteokoosseisud kaitsevad paralleelselt siiski ka individuaalhüvesid, mistõttu on nende puhul võimalik rääkida ka üksikisikust kannatanust (RKKKm nr 3-1-1-97-10, p 23 ja 3-1-1-84-14, p 40). (p 18)
Kuigi viitega TsÜS § 49 lg-le 3 kohaldatakse loomadele asjade suhtes kehtivaid sätteid, ei tähenda see, et loomi saaks ja tohiks käsitada tavalise kehalise esemena TsÜS § 49 lg 1 mõttes. (p 19)
|
| 1-21-8941/64
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.03.2024 |
|
Vt p 16.
Ringkonnakohus raskendab süüdistatava olukorda, kui tunnistab omal algatusel süüdistatava omastamise asemel süüdi kelmuses. Seda ka juhul, kui kohus annab pooltele võimaluse KrMS § 268 lg 6 korras avaldada arvamust, kas süüdistatava tegu võiks täita kelmuse koosseisu. Rikkumise seisukohalt pole oluline ka see, kas lõplik karistus kujuneb kergemaks, kui prokuratuur või kannatanu on taotlenud mõne teise kuriteo eest. (p 17)
Põhjendamatu kuudepikkune viivitus asja menetlusse võtmisel ning korduv lahendi tegemise aja edasilükkamine on tunnismärk kohtu puudulikust ajaplaneerimisest ning lugupidamatust suhtumisest menetlusosalistesse. Ka võib kohtu selline süsteemne irdumine enda lubatud tähtaegadest kahjustada kohtu usaldusväärsust. (p 27)
Kohus ei tohi jätta menetlusosalisi liiga kauaks ebakindlasse olukorda, mil neil on võimatu hinnata, kas ja millal võetakse nende asi menetlusse või millal võiks oodata lahendit. Lahendi tegemise aeg peab olema mõistlikult ennustatav. Lubadus teha otsus avalikult kättesaadavaks hiljemalt mingil kuupäeval, annab menetlusosalistele selge orientiiri, millal lahendit oodata ning vastavalt oma aega planeerida. Selline kohtupraktikas tunnustatud kuupäeva määramise viis annab pooltele mõista, et kohus võib lahendi saada valmis ka mõned päevad enne lubatut, kuid ei tohi pikema tähtaja määramisel viia tõlgenduseni, et pooled peavad olema valmis lahendi tegemiseks kogu perioodi jooksul, mis jääb määruse tegemise ja selles märgitud kuupäeva vahele. (p 28)
Panga arvelduskontol olev raha ei ole konto omaniku jaoks võõras vallasasi ega ka isikule usaldatud muu võõras vara, vaid konto omaniku varaline nõue panga vastu kontol oleva summa ulatuses (vt RKKKo nr 3-1-1-84-10, p 24). (p 19)
|
| 1-22-5408/64
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
01.03.2024 |
|
Katse alguse kohta vt nt RKKKo nr 1-20-3487/398, p 50. (p 11)
Liitkoosseisude puhul eeldab katse algus lisaks ühe osateo vahetule alustamisele tavaliselt sedagi, et täideviija teoplaan näeks esimese osateoga alustamise järel ette kogu kuriteokoosseisu peatset realiseerimist. Liitkoosseisu moodustavate osategude vahele ei saa jääda ajaliselt suurt vahemikku ja (veel) mitmeid täiendavaid tegusid, mis eelneksid kogu koosseisu realiseerimisele. (p-d 12-13)
Juba alaealisele seksuaalvahekorra eest tasu lubamine või pakkumine võib olla käsitatav kuriteokatset tähistava koosseisuteona, kuid seda vaid juhul, kui täideviija teoplaani kohaselt järgneks sellele ajalis-ruumiliselt seotuna suguühtesse astumise või muu sugulise iseloomuga teoga alustamine. (p 14)
|
| 4-23-2240/17
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
20.02.2024 |
|
Kui liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhile heidetakse LS § 236 lg 1 järgi ette liiklusõnnetusest politseile teatamise kohustuse täitmata jätmist, peab tegema kindlaks, kas see isik oli teadlik liiklusõnnetuse toimumisest või mitte. Juhul, kui menetlusalune isik ei olnud sellest teadlik, ei saa ka järgneda tema vastutust, sest isikult ei saa nõuda, et ta teataks asjaolust, mis asub väljaspool tema teadmiste piire. (vt RKKKo nr 3-1-1-87-06, p 8) (p 10)
|
| 1-20-3487/398
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
29.01.2024 |
|
Kui süüdistusaktis on kirjeldatud tegevusetusdeliktis süüdimõistmiseks kohustuslikud elemendid (nõutav tegu ja tegutsemiskohustuse alus), siis pole süüdistusakti muutmine vajalik olukorras, kus kohus asub süüdistuse raskuspunkti osas prokuratuurist erinevale seisukohale. (p 40)
Nõukogu keskne ülesanne on juhatuse üle järelevalve teostamine (ÄS § 316 lg 1), mille peamine eesmärk on kaitsta äriühingu vara ja huve. Makseasutusel on lisaks kohustus kaitsta oma klientide vara (MERAS § 78 lg 1). Makseasutuse nõukogul ja selle liikmetel tekib kaitsegarandina tegutsemise kohustus, kui nimetatud õigushüved on ohus. (p 45)
Kui nõukogu esimees jääb mingil põhjusel passiivseks, on nõukogu liikmel õigus (ja äriühingu tegevuse seisukohast olulistel juhtudel ka kohustus) koosolek ise kokku kutsuda. (p 48)
Kui äriühingu valitud ärimudeliga kaasneb suurem rahapesu risk, siis on makseasutuse juhatusel ning juhatuse tegevuse üle järelevalvet teostaval nõukogul nimetatud juhul valvegarandina tegutsemise kohustus, s.o kohustus äriühingust lähtuv rahapesu oht minimeerida. (p 47)
Rahapesu on blanketne ja alternatiivaktiline süüteokoosseis. Süüdistuses tuleb määratleda, millisele RahaPTS § 4 lg 1 p-des 1–3 loetletud rahapesu teoalternatiivile või -alternatiividele süüdistatavate käitumine vastab. (p-d 26, 28)
Märkides asjakohaseks teoalternatiiviks RahaPTS § 4 lg 1 p 1 tuleb kohtul analüüsida, kas süüdistatavatele etteheidetavas käitumises esinevad kõik selle teokoosseisu kohustuslikud elemendid. (p 29)
(Teo toimepanemise ajal kehtinud) RahaPTS § 4 lg-s 1 kasutatud sõnastus kui on teada osutab isiku kindlale teadmisele raha kuritegeliku päritolu osas (KarS § 16 lg 3), mis tuleb eraldi tuvastada. (p 31)
(Teo toimepanemise ajal kehtinud) RahaPTS § 4 lg 1 p 1 eeldab, et teo toimepanija tegutseb eesmärgiga (KarS § 16 lg 2) varjata vara ebaseaduslikku päritolu või abistada kuritegelikus tegevuses osalenud isikut. See tuleb eraldi tuvastada. (p 33)
Äriühingu ja selle klientide vara ning huvide kaitse pole õigushüved, mis kuuluksid rahapesu süüteokoosseisu kaitsealasse. (p 45)
Makseasutuse tegevusega kaasneb rahapesu ja terrorismi rahastamise risk. Rahapesu riski suurus sõltub mh valitud strateegiast ja ärimudelist. Mitteresidentidest klientide puhul võib olla keeruline selgitada välja rahapesu tõkestamiseks olulisi andmeid, mis omakorda suurendab rahapesu riski. (p 46)
Lähtuvalt kriminaalasja tehioludest tuleb vara usaldamisena mõista juurdepääsu äriühingu kontodele, kus asus makseasutusele usaldatud klientide vara, ja õigust (pädevust) äriühingu esindajana kontosid käsutada. (p 52)
Kui maakohtu otsus on nõuetekohaselt põhjendamata ja ringkonnakohus jätab selle kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tähelepanuta ning võtab osa maakohtu otsuse ebaselged, mitteammendavad ja vastuolulised järeldused omakorda aluseks oma otsuse tegemisel, siis on ka ringkonnakohus rikkunud kohtuotsuse põhistamise nõudeid (RKKKo nr 3-1-1-41-12, p 9.2). (p 35)
|
Facebook
Twitter