/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 686| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-19-10157/71 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 19.02.2021
1-19-4150/132 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 26.01.2021

Karistuse valik saab olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui nimetatud küsimuse lahendamisel on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. (RKKKo 1-17-1629/44, p 26; RKKKo 3-1-1-70-16, p 11). (p 27)


Kohtule karistuse mõistmisel antud kaalutlusruum tähendab, et liigilt ja/või määralt erinevaid õiguspäraseid karistusi, mille vahel kohus võib seadusest tulenevates piirides valida, on peaaegu alati mitu. (p 27)


Materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega karistuse mõistmisel on tegemist mh siis, kui kohus on teinud karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide (sh nt KarS § 56 lg 1 ls 1) kohaldamisel kaalutlusvea. See võib seisneda seaduses sätestatud diskretsiooni piiride ületamises, kaalutlusõiguse teostamata jätmises, sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest lähtumises või mõne olulise asjaolu arvestamata jätmises. Kaalutlusveana karistuse mõistmisel võib olla käsitatav näiteks see, kui kohus: a) ei hinda süüdistatava süü suurust mõjutavate asjaoludena seda, et ta on varem kriminaalkorras karistamata ja teda ajendasid teo toimepanemisele kannatanu solvangud; b) hindab süü kehalise väärkohtlemise toimepanemisel keskmisest suuremaks seetõttu, et süüdistatav täitis KarS § 121 lg 1 mõlemad koosseisualternatiivid; c) loeb süü suuruse hindamisel põhjendamatult oluliseks selle, et alaealine kannatanu elab pärast kuriteo toimepanemist süüdistatavaga koos või et kolmas isik pole kannatanut piisavalt toetanud; d) jätab karistust mõistes tähelepanuta süüteo toimepanijat iseloomustavad andmed; e) ei võta varavastase kuriteo eest karistust mõistes süü suuruse hindamisel üldse arvesse kuriteo objektiks olnud vara väärtust. (p 28)


Tapmise korral võib süüdistatava keskmisest suuremast süüst rääkida näiteks see, kui a) süüdistatavat on varem korduvalt karistatud, sh sarnastel asjaoludel toime pandud kuritegude eest; b) süüdistatava kuriteod on muutunud ajas raskemaks; c) süüdistatav rikub tapmistegu toime pannes ka avalikku korda; d) kannatanu suhtes rakendatud vägivald on ulatuslik; e) süüdistatav ründab noaga sellist kannatanut, kellel ei ole relva ja kes on seetõttu süüdistatavaga võrreldes selgelt ebavõrdses olukorras; f) süüdistatav ei jäta kannatanule võimalust enne noarünnakut taganeda, sest ta kasutas relva ootamatult; g) süüdistatav pussitab kannatanut kõigest paarkümmend minutit pärast seda, kui ta on tekitanud noaga raske tervisekahjustuse teisele kannatanule; h) süüdistatav ründab kannatanut olukorras, kus viimane on asunud õiguskorra kaitsele; i) süüdistatav lahkub kohe pärast kannatanu ründamist sündmuskohalt, tundmata huvi kannatanu saatuse vastu ja püüdmata talle abi anda. (p-d 32–35)

1-19-4422/107 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 23.12.2020

KrMS § 182 lg 3 näeb ette kulude kandja määramise korra ainult tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulude puhul. Kannatanu esinduskulud ei pruugi alati olla seotud vaid tsiviilhagiga (nt kannatanu muu õigusnõustamine kriminaalmenetluses). (p 27)

KrMS § 181 lg 1 kohaldub nii õigeksmõistva kui ka osaliselt õigeksmõistva lahendi tegemisel. Viimasel juhul jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (Vt RKKKo 1-18-7408/62, p 25.) (p 29)

Riigikohtus toimuva kirjaliku kassatsioonimenetluse puhul on nõupidamistuppa siirdumise ajaga võrdsustatav KrMS § 352 lg 2 p 2 alusel kindlaks määratud tähtaeg kirjalike seisukohtade, taanduste ja taotluste esitamiseks. Pärast seda tähtaega esitatud taotlus (sh taotlus valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu hüvitamiseks) tuleb üldjuhul jätta läbi vaatamata (vt nt RKKKo 1-16-10888/62, p 55). (p 31)


KarS § 118 lg 1 p-s 2 sätestatud kuriteokoosseis on tagajärjedelikt, mistõttu tuleb objektiivse koosseisu tasandil tuvastada teo ja tagajärje vaheline põhjuslik seos nii naturalistliku kausaalsuse (ekvivalentsus- ehk conditio sine qua non-teooria) kui ka objektiivse omistamise kriteeriumi alusel (vt nt RKKKo 3-1-1-102-16, p 8). (p 11)

Jättes analüüsimata selle, kas KarS § 118 lg 1 p 2 järgi esitatud süüdistuse korral on kannatanul tekkinud raske tagajärg süüdistatavale objektiivselt omistatav, rikub kohus otsuse põhjendamise kohustust KrMS § 305^1 lg 1 mõttes ning ühtlasi kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 12)


Jättes analüüsimata selle, kas KarS § 118 lg 1 p 2 järgi esitatud süüdistuse korral on kannatanul tekkinud raske tagajärg süüdistatavale objektiivselt omistatav, rikub kohus otsuse põhjendamise kohustust KrMS § 305^1 lg 1 mõttes ning ühtlasi kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 12)


Objektiivse omistamise kriteeriumi lähtepunktiks on arusaam, et täideviija käitumisega kausaalseoses olevad muutused välisilmas peavad endast kujutama just täideviija poolt loodud ohu realiseerumist koosseisupärases tagajärjes. Sisuliselt tuleb esitada küsimus, kas üldise elukogemuse põhjal on alust pidada võimalikuks või tõenäoliseks, et isiku käitumine vallandab just sellise kausaalahela kulgemise, mis päädib ühe või teise koosseisupärase tagajärje saabumisega (nt inimese surm, tervisekahjustus, valu vms). Sellise lisanõude esitamise mõtteks on piirata ekvivalentsusteooria äärmiselt laia toimeala ning eitada juba objektiivse koosseisu realiseeritust nt ebatavaliste kausaalahelate või õiguslikult aktsepteeritud ohuolukordade juhtumitel. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei ole koosseisus sisalduv tagajärg hinnatav süüdistatava toimepandud teo tüüpilise tagajärjena, tuleb eitada juba isiku käitumise objektiivset koosseisupärasust. (Vt RKKKo 3-1-1-102-16, p 9.) (p 13)


KarS § 118 lg 1 p-s 2 sätestatud kuriteokoosseis on tagajärjedelikt, mistõttu tuleb objektiivse koosseisu tasandil tuvastada teo ja tagajärje vaheline põhjuslik seos nii naturalistliku kausaalsuse (ekvivalentsus- ehk conditio sine qua non-teooria) kui ka objektiivse omistamise kriteeriumi alusel (vt nt RKKKo 3-1-1-102-16, p 8). (p 11)

Jättes analüüsimata selle, kas KarS § 118 lg 1 p 2 järgi esitatud süüdistuse korral on kannatanul tekkinud raske tagajärg süüdistatavale objektiivselt omistatav, rikub kohus otsuse põhjendamise kohustust KrMS § 305^1 lg 1 mõttes ning ühtlasi kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 12)

KarS § 118 lg 1 p-des 1-6 sätestatud raske tervisekahjustuse tekitamise objektiivne koosseis kattub KarS § 119 lg-s 1 sisalduva kuriteo objektiivse koosseisuga (vrd RKKKo 3-1-1-23-13, p 6 ning 3-1-1-79-15, p 5). (p 15)


Klient ja kaitsja võivad kokku leppida õigusteenuse osutamise kindlas tasus (AdvS § 61 lg 1 p 2), kuid esitades kohtule valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise taotluse, peab see võimaldama kohtul analüüsida osutatud õigusteenuse põhjendatust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, s.t eelkõige töötunni hinna ja tööaja adekvaatsust. Olukorras, kus kaitsjatasu taotlusest ega arvetest ei nähtu menetlustoimingutele kulutatud aega ega kaitsja tunnihinda, tuvastab kohus need asjaolud enda äranägemisel hinnanguliselt, arvestades kohtupraktikat ning mõistlikkuse põhimõtet (vt RKKKo 1-18-7408/62, p 26). Eelmärgitu kehtib ka valitud esindaja mõistliku tasu kindlaksmääramisel. (p 25)


Kui kohtuotsust kannatanu kahjuhüvitise nõude lahendamise osas ei vaidlustata, siis see jõustub ning kõrgema astme kohtul ei ole võimalik madalama astme kohtu(te) otsust selles osas muuta isegi juhul, kui süüdistatava teole antakse kõrgema astme kohtu poolt teistsugune karistusõiguslik hinnang. (Vt ka RKKKm 1-12-5921/425, p-d 21-25 ning RKKKo 1-18-7833/63, p 18.) (p-d 20 ja 21)

1-20-3925/21 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 23.12.2020

KrMS § 141^4 lg 1 alusel ajutiselt kohaldatud abinõude kehtivustähtaja möödumine ei võta kohtult võimalust rahuldada prokuratuuri uus taotlus tagamisabinõude kohaldamiseks. (p 23)

KrMS § 141^4 lg-s 1 sätestatud tagamisabinõude kohaldamise aluse tuvastamisel kehtib lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard (vt RKKKm 3-1-1-117-16, p 17). (p 34)


Altkäemaksu andmise ja võtmise koosseisu täitmiseks piisab nn ekvivalentsussuhtest, s.o ebaõiguskokkuleppest soodustuse ja ametialase teo vahel (vt nt RKKKo 3-1-1-118-06, p 14 ja 3-1-1-95-12, p 14.3). (p 26)

Selleks, et lugeda mingi vara KarS § 83^1 mõttes saaduks altkäemaksu andmisega, on vaja tuvastada põhjuslik seos soodustuse lubamise või andmise ja altkäemaksu andja või kolmanda isiku vara väärtuse suurenemise vahel. (p 26)


Selleks, et lugeda mingi vara KarS § 83^1 mõttes saaduks altkäemaksu andmisega, on vaja tuvastada põhjuslik seos soodustuse lubamise või andmise ja altkäemaksu andja või kolmanda isiku vara väärtuse suurenemise vahel. (p 26)

KarS § 831 lg-t 11 tuleb tõlgendada koosmõjus direktiiviga 2014/42/EL. (p-d 29–30)

KarS § 831 sisustamisel peab üldjuhul lähtuma n-ö majanduslikust varamõistest ehk isiku vara kui terviku väärtuse muutumisest süüteo toimepanemise tulemusel. KarS §-s 831 nimetatud vara mõiste avamisel tuleb reegeljuhtumil võtta lähtepunktiks TsÜS § 66. Saadud vara KarS § 831 mõttes tähendab isikule kuuluva vara väärtuse suurenemist. Viimane võib seisneda aktivate väärtuse suurenemises või kohustuste mahu vähenemises. Aktivate väärtuse suurenemine hõlmab omakorda nii mõne uue eseme omandamist kui ka isikule juba kuuluva eseme väärtuse kasvu. Seega otsustamaks, kas ja millises ulatuses on isik süüteoga KarS § 831 mõttes vara saanud, tuleb üldjuhul võrrelda tema varalist seisundit (vara väärtust) pärast süütegu sellega, milline see seisund olnuks siis, kui süütegu poleks toime pandud. (p-d 31–32)

KarS § 83^1 eesmärk on takistada rikastumist süüteo toimepanemise tulemusel. (p 33)

Vähemalt teatud juhtudel ja ulatuses peab süüteoga saadud vara kindlakstegemisel arvesse võtma ka selle vara saamiseks tarvilikku kulu. Näiteks on kuriteo tulemusel sõlmitud vastastikuse lepingu alusel saadud vara väärtuse hindamisel enamasti vaja arvesse võtta selle lepingu täitmiseks tehtud vastusooritust. (p 33)

KarS § 831 kohaldamise eeldustele vastavate asjaolude, sh süüteoga saadud vara väärtuse tõendamise koormis lasub riigil ehk kriminaalmenetluses prokuratuuril ja väärteomenetluses kohtuvälisel menetlejal. Samas pole riigi tõendamiskoormise ulatus ja tõendamisstandard KarS § 831 puhul samaväärne süüteokoosseisu tunnustele vastavate asjaolude tuvastamisele. Kriminaalmenetluses peab prokuratuur esitama konkreetse juhtumi tehiolude kontekstis piisavad tõendid, näitamaks usutavalt ära kuriteo tagajärjel aset leidnud toimepanija või kolmanda isiku vara väärtuse suurenemine ja selle ulatus. Süüteoga saadud vara suuruse kindlakstegemisel on lähteandmete ebatäpsuse korral lubatud mõningane hinnangulisus. Kui prokuratuur on esmase tõendamiskoormise KarS § 83^1 kohaldamiseks täitnud, kuid võimaliku konfiskeerimisotsustuse adressaat leiab, et riikliku süüdistaja esitatud tõendid ei kajasta süüteoga saadud vara (sh nt vara saamiseks kantud kulu) õigesti, on tegemist aktiivse kaitseväitega, mille kinnituseks tuleb isikul esitada oma tõendeid. Alles siis tekib kohtul alus vaagida, kas ja missuguse kulu peab süüteoga saadud vara suuruse rehkendamisel arvesse võtma. (p 34)

Olukorras, kus osa äriühingu laekumistest on KarS § 831 lg 11 mõttes saadud süüteoga, võivad selle äriühingu poolt makstud dividendid ja töötasu olla KarS § 831 lg-s 12 märgitud vara. (p 38)


KarS § 831 kohaldamise eeldustele vastavate asjaolude, sh süüteoga saadud vara väärtuse tõendamise koormis lasub riigil ehk kriminaalmenetluses prokuratuuril ja väärteomenetluses kohtuvälisel menetlejal. Samas pole riigi tõendamiskoormise ulatus ja tõendamisstandard KarS § 831 puhul samaväärne süüteokoosseisu tunnustele vastavate asjaolude tuvastamisele. Kriminaalmenetluses peab prokuratuur esitama konkreetse juhtumi tehiolude kontekstis piisavad tõendid, näitamaks usutavalt ära kuriteo tagajärjel aset leidnud toimepanija või kolmanda isiku vara väärtuse suurenemine ja selle ulatus. Süüteoga saadud vara suuruse kindlakstegemisel on lähteandmete ebatäpsuse korral lubatud mõningane hinnangulisus. Kui prokuratuur on esmase tõendamiskoormise KarS § 83^1 kohaldamiseks täitnud, kuid võimaliku konfiskeerimisotsustuse adressaat leiab, et riikliku süüdistaja esitatud tõendid ei kajasta süüteoga saadud vara (sh nt vara saamiseks kantud kulu) õigesti, on tegemist aktiivse kaitseväitega, mille kinnituseks tuleb isikul esitada oma tõendeid. Alles siis tekib kohtul alus vaagida, kas ja missuguse kulu peab süüteoga saadud vara suuruse rehkendamisel arvesse võtma. (p 34)

Olukorras, kus kohtumenetluse pool soovib määruskaebemenetluses tugineda äriühingu majandusaasta aruandele, peab ta selle ise kohtule tõendina esitama ja kohus ei ole kohustatud tutvuma aruandega omal algatusel äriregistri andmebaasis. (p 42)


Olukorras, kus Riigikohus asub ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebust läbi vaadates seisukohale, et ringkonnakohus pidanuks maakohtu vaidlustatud määruse (osaliselt) tühistama, tuleb ringkonnakohtus toimunud määruskaebemenetluse kulu mõista KrMS § 187 lg 1 alusel välja riigilt selle isiku kasuks, kelle huvides määruskaebus esitati. (p 44)

1-19-8038/67 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 14.12.2020

Isiku kehalise puutumatuse vastu suunatud rünnet tuleb lugeda jätkuvaks (ja seega vahetuks KarS § 28 lg 1 mõttes) seni, kuni on tõsikindel alus karta varem juba toime pandud vägivallateo kohest kordumist. (p 27)


Riigikohus ei tuvasta faktilisi asjaolusid (KrMS § 363 lg 5), kuid kontrollib seda, kas kohtute siseveendumuse kujunemine on jälgitav ja kas otsuses on nõuetekohaselt ära näidatud, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines (vt nt RKKKo 3-1-1-5-08, p 12.1). Kassatsioonikohtu järelevalve hõlmab eeskätt seda, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (vt nt RKKKo 3-1-1-68-09, p 6 ja 3-1-1-33-08, p 7). Sellekohase kontrolli vajalikkus ja ulatus sõltub muu hulgas ka sellest, kas üldse ja kui, siis millisel määral ning millise õigusliku argumentatsiooniga on kahtluse alla seatud kohtute poolt tuvastatud sündmuste käik. Kui jätta kõrvale olukorrad, kus kohus oma initsiatiivil tuvastab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis on süüdistatava olukorda halvendanud (KrMS § 331 lg 3), võib kaebeinstants üldjuhul võtta enda õiguskäsitluse aluseks olukorra sellisena, nagu seda aktsepteerivad kohtumenetluse pooled (vt nt RKKKo 3-1-1-100-15, p-d 10.1–11, 3-1-1-76-16, p-d 8-9). (p 8)


Kui jätta kõrvale olukorrad, kus kohus oma initsiatiivil tuvastab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis on süüdistatava olukorda halvendanud (KrMS § 331 lg 3), võib kaebeinstants üldjuhul võtta enda õiguskäsitluse aluseks olukorra sellisena, nagu seda aktsepteerivad kohtumenetluse pooled (vt nt RKKKo 3-1-1-100-15, p-d 10.1–11, 3-1-1-76-16, p-d 8-9). (p 8)


Kui kriminaalasjas leiab kinnitust tapmisteole eelnenud kannatanu vägivaldne ja/või solvav käitumine, peab kriminaalasja menetleja kontrollima, kas kannatanu selline käitumine kutsus süüdistatavas esile KarS §-s 115 nimetatud erutusseisundi (RKKKo 3-1-1-10-13, p 9). Erutusseisund pole pelgalt meditsiiniline mõiste ning selle saab kindlaks teha lisaks ekspertiisile ka tõendikogumile antava üldhinnanguga kriminaalasja menetlemisel (RKKKo 3-1-1-86-04, p 10). (p 17)


Kui peaks tekkima tõsiselt võetavaid kahtlusi (vt RKKKo 3-1-1-77-15, p 18 jj), mis puudutavad nii hädakaitseseisundi esinemist kui ka sellele järgnevat kaitsetegevust, tuleb lähtuda KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest ning need kahtlused tuleb tõlgendada õiguskorda kaitsvale isikule soodsamas suunas. (p 33)


KarS § 28 lg 1 alusel ei ole hädakaitsetegevuseks ründaja vastu õigustatud mitte ainult isik, kelle individuaalseid õigushüvesid õigusvastaselt rünnatakse, vaid kaitsetegevus võib toimuda ka teise isiku individuaalõigushüvede kaitseks nn hädaabi vormis (vt nt RKKKo 3-1-1-17-04, p-d 9-10). Kaitstes küll hädakaitseõigusega (teise isiku) individuaalõigushüvesid, kaitstakse hädaabi osutamise kaudu samal ajal ka õiguskorda kui tervikut. (p 22)

Puuduvad põhimõttelised erisused sellele, kas isik kaitseb hädakaitsetegevuse raames enda või kellegi teise individuaalõigushüvesid. Hädaabi puhul puudub kolmandal isikul aga tavaliselt õigus hädakaitsetegevusele, kui see kaitsetegevus ei vasta(ks) kaitstava isiku (tegelikule või eeldatavale) tahtele. Samuti tuleb hädaabi osutamisel arvestada mõningate sotsiaaleetiliste piirangutega hädakaitsetegevuse sisustamisel, nt sekkumisel elukaaslaste vahel puhkenud tülisse või alaealiste laste ja vanemate vahel tekkinud konflikti lahendamisel (vt ka RKKKo 3-1-1-111-04, p 12). Üldjuhul kehtib siiski ka hädaabi osutamise korral õigus kaitsetegevusele sarnases ulatuses ja tingimustel nagu seda enda isiklike individuaalhüvede kaitsel. (p 23)

Hädaabi korral tuleb ründe tõrjumise õigusena mõista ründe täieliku lõpetamise õigust selleks sobiva(te) vahendi(te)ga (vt RKKKo 3-1-1-17-04, p-d 11-12). (p 30)

Kui peaks tekkima tõsiselt võetavaid kahtlusi (vt RKKKo 3-1-1-77-15, p 18 jj), mis puudutavad nii hädakaitseseisundi esinemist kui ka sellele järgnevat kaitsetegevust, tuleb lähtuda KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest ning need kahtlused tuleb tõlgendada õiguskorda kaitsvale isikule soodsamas suunas. (p 33)


Kui konkreetse kindlaks tehtud menetlus- ja/või materiaalõigusliku rikkumisega ei kaasne vajadust (taas)uurida tõendeid ning tuvastada uusi või täpsustada olemasolevaid faktilisi asjaolusid, ei ole üldjuhul takistusi sisulise õige lahendi tegemiseks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi enda poolt (RKKKo 3-1-1-17-04). (p 24)


Hädakaitseseisund eeldab KarS § 28 lg 1 kohaselt kas vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet. Hädakaitseseisundiga on tegemist enne ründe jõudmist katsestaadiumisse KarS § 25 tähenduses, s.o juba siis, kui kaitstavat individuaalõigushüve ähvardab reaalne oht vahetuks ründeks (vt RKKKo 3-1-1-17-04, p 10). Seega ei eelda hädakaitseseisund veel mingi õiguse kahjustamist, vaid piisab sellest, kui on reaalne oht, et ründaja käitumine selleks kohe muutub / on muutumas ning kaitsetegevusega viivitamine tõstaks ebamõistlikult kahjuliku tagajärje saabumise riski. (p 26)

Võimaliku hädakaitse situatsiooni tunnustamiseks tuleb vaadata ka sellele eelnenud sündmuste käiku, mis võib hõlmata näiteks isegi juba eelmisesse päeva jäävaid sündmusi (vt nt RKKKo 3-1-1-124-01, p 7.2). Vahetuks ründeks KarS § 28 lg 1 tähenduses tuleb lugeda ka nn jätkuva ründe olukorrad, s.t rünne on kõnealuse sätte tähenduses vahetu seni, kuni juba alustatud ründest pole üheselt mõistetavalt lõplikult loobutud (sh olukorrad, kus rünne on arusaadavalt lõplikult ebaõnnestunud), misjärel oleks võimaliku kahju ärahoidmine hädakaitsetegevusega võimatu (vt RKKKo 3-1-1-17-04, p 10.1). Isiku kehalise puutumatuse vastu suunatud rünnet tuleb lugeda jätkuvaks (ja seega vahetuks KarS § 28 lg 1 mõttes) seni, kuni on tõsikindel alus karta varem juba toime pandud vägivallateo kohest kordumist. (p 27)


Ka hädaabi korral tuleb ründe tõrjumise õigusena mõista ründe täieliku lõpetamise õigust selleks sobiva(te) vahendi(te)ga (vt RKKKo 3-1-1-17-04, p-d 11-12). (p 30)

Kui peaks tekkima tõsiselt võetavaid kahtlusi (vt RKKKo 3-1-1-77-15, p 18 jj), mis puudutavad nii hädakaitseseisundi esinemist kui ka sellele järgnevat kaitsetegevust, tuleb lähtuda KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest ning need kahtlused tuleb tõlgendada õiguskorda kaitsvale isikule soodsamas suunas. (p 33)

1-15-2666/492 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 11.12.2020

Alates 1. jaanuarist 2015 kehtivas redaktsioonis eeldab KarS § 209 teisele isikule varalise kahju tekitamist tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil (vt ka RKKKo 1-13-5173/196, p 16.1). Varalise kasu saamine ehk süüdlase varalise seisu paranemine ei ole kelmuse koosseisutegu, vaid see tunnus kirjeldab tagajärge. KarS § 209 varem kehtinud redaktsioonis nimetatud varalise kasu saamine pidi olema kannatanu või kolmanda isiku eksimusse viimise tõttu tehtud varakäsutuse tagajärg. Selline varakäsutus ei ole käsitatav petja käitumisaktina (teona), vaid üksnes selle käitumisakti (pettusliku tegevuse või tegevusetuse) tagajärjel välismaailmas toimunud muudatusena. (RKKKo 3-1-1-72-10, p 12.) (p 11)

Kelmuse puhul ei muuda kasu tekkida laskmine (selle pidev suurenemine) süüdlase tegu veel tegevusetuseks - s.t sarnaselt teiste süütegudega ei muuda aktiivse teoga kulgema pandud põhjuslikkusesse sekkumata jätmine tegu tegevusetuseks (vt RKKKo 3-1-1-72-10, p 14). (p 13)

Enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 209 järgi oli kelmus lõpuleviidud, kui varaline õigus oli süüdlasele üle läinud, kehtiva KarS § 209 järgi tuleb kelmus lugeda lõpuleviiduks kannatanule kahju tekkimisega. (p 15)


Varalise kasu saamine ehk süüdlase varalise seisu paranemine ei ole kelmuse koosseisutegu, vaid see tunnus kirjeldab tagajärge. KarS § 209 varem kehtinud redaktsioonis nimetatud varalise kasu saamine pidi olema kannatanu või kolmanda isiku eksimusse viimise tõttu tehtud varakäsutuse tagajärg. Selline varakäsutus ei ole käsitatav petja käitumisaktina (teona), vaid üksnes selle käitumisakti (pettusliku tegevuse või tegevusetuse) tagajärjel välismaailmas toimunud muudatusena. (RKKKo 3-1-1-72-10, p 12.) (p 11)


Tegevusetuse korral peab süüdistuses olema sisustatud garandikohustus koos õigusliku aluse ja nõutava, kuid tegemata jäetud tegevusega (nt RKKKo 3-1-1-72-13, p 12). (p 13)

Kelmuse puhul ei muuda kasu tekkida laskmine (selle pidev suurenemine) süüdlase tegu veel tegevusetuseks - s.t sarnaselt teiste süütegudega ei muuda aktiivse teoga kulgema pandud põhjuslikkusesse sekkumata jätmine tegu tegevusetuseks (vt RKKKo 3-1-1-72-10, p 14). (p 13)


Süüteole kaasaaitamisena (KarS § 22 lg 3) hinnatakse tegevust, mis on küll kausaalseoses saabunud tagajärjega, kuid millel puudub teovalitsemise kvaliteet (nt RKKKo 3-1-1-93-05, p 10). Kaasaaitamine nagu kaastäideviiminegi on võimalik kuni teo faktilise lõpuleviimiseni (nt RKKKo 3-1-1-75-11, p 7). (p 15)

1-17-3371/311 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.12.2020

Õigeksmõistvat otsust pole võimalik KrMS § 360^2 lg-s 3 ette nähtud korras tühistada. (p 54)

Juriidilisest isikust süüdistatava lõppemine edasikaebemenetluse ajal ei anna alust tühistada tema suhtes tehtud õigeksmõistvat otsust osas, milles seda pole vaidlustatud. (p 54)


Kaitsja taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks menetluse mõistliku aja möödumise tõttu tuleb kohtul lahendada esmajärjekorras, sõltumata sellest, kas kaitsja taotleb alternatiivselt ka süüdistatava õigeksmõistmist. (RKKKm 1-17-10050/74, p 11.) (p 56)

Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel n-ö viimane abinõu. Enne viidatud alusel menetluse lõpetamist peab kohus vaagima, kas rikkumist saab heastada muul viisil. (Vt nt RKKKm 3-1-1-96-15, p 9 ja 3-1-1-4-17, p 37.) (p 59)

KrMS § 2742 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus tuleb üldjuhul kõne alla vaid siis, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule. (Vt RKKKo 3-1-1-42-15, p 67.) Menetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel maakohtu otsuses peaks olema äärmiselt erandlik. (p-d 59-60)

Karistuse kergendamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu tuleb kohtul otsuses näidata karistus nii enne kui ka pärast KrMS § 306 lg 1 p 6^1 kohaldamist. (Vt RKKKo 3-1-1-42-15, p 69.) (p 62)

Kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 274^2 lg 1 alusel jääb süüküsimus lahendamata (vt RKKKm 1-17-10050/74, p 10), mistõttu ei väljenda süüdistatav kriminaalmenetluse sellel alusel lõpetamisega nõustudes ja seda vaidlustamata jättes nõusolekut sellega, et ta on kuriteo toime pannud. (p 94)


Apellatsioonimenetluse kulu hüvitamise taotluse rahuldamata jätmine pole õigustatud olukorras, kus kohtuistungil on õigeaegselt esitatud apellatsioonimenetluse kulu hüvitamise taotlus, milles viidatud õigusteenuse arved on identifitseeritavad, kuid unustab taotlusele arved lisada ning kohus vaatamata võimalusele jätab poole tähelepanu arvete puudumisele juhtimata. (p 108)

Hüvitis ühe süüdistatava poolt kaassüüdistatava huvides kantud menetluskulu katteks tuleb välja mõista selle süüdistatava kasuks, kelle huvides menetluskulu kanti. (p 136)


Juriidilisest isikust süüdistatava lõppemine edasikaebemenetluse ajal ei anna alust tühistada tema suhtes tehtud õigeksmõistvat otsust osas, milles seda pole vaidlustatud. (p 54)

Kui kohtumenetluse pool vaidlustab apellatsioonivastuses maakohtu järelduse, mis on teise poole apellatsioonis esitatud taotluse rahuldamise üks eeldus, tuleb ringkonnakohtul apellatsiooni lahendamiseks sisuliselt hinnata ka seda apellatsioonivastuse väidet. Sellisel juhul ei ole tegemist apellatsiooni piiridest väljumisega, vaid ühe osaga apellatsiooni rahuldamise eelduste kontrollimisest, mida ringkonnakohus peab otsuses põhistama. (p 96)


Karistuse kergendamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu tuleb kohtul otsuses näidata karistus nii enne kui ka pärast KrMS § 306 lg 1 p 6^1 kohaldamist. (Vt RKKKo 3-1-1-42-15, p 69.) (p 62)

Karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 6^1 mõttes hõlmab ka karistusest vabastamist. (p 119)


Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid (KrMS § 268 lg-d 1 ja 5). Süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. (Vt RKKKo 3-1-1-59-16, p-d 21 ja 30.) Kui süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kogum ei võimalda isegi selle tõendatuse korral isikut süüdi mõista, ei saa süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi ka kohtumenetluses tuvastada (KrMS § 268 lg 1 ning lg 5 esimese lause). (p-d 66 ja 77)

Olukorras, kus ringkonnakohus viitab istungil esmakordselt uue süüteokoosseisu kohaldamise võimalusele ja sellele argumenteeritult vastamine eeldab kohtumenetluse pooltelt põhjalikku ettevalmistust, ei ole KrMS § 268 lg 6 esimese lause tähenduses kaitseõiguse tagamiseks piisav, kui pooltel võimaldatakse väljendada uue kvalifikatsiooni kohta seisukohta ringkonnakohtu istungil, vaheaega tegemata. Seda isegi juhul, kui kohtumenetluse pool ei taotle vastamiseks lisaaega. (p-d 80-81)

Kui ringkonnakohus kvalifitseerib süüdistuses etteheidetud teo ümber selliselt, et uus kvalifikatsioon oleks oluliselt muutnud kaitsetegevust juba maakohtus, tuleb tagada menetluse poolele piisav võimalus end sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta (KrMS § 268 lg 6 esimene lause). (p 82)


Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid (KrMS § 268 lg-d 1 ja 5). Süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. (Vt RKKKo 3-1-1-59-16, p-d 21 ja 30.) Kui süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kogum ei võimalda isegi selle tõendatuse korral isikut süüdi mõista, ei saa süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi ka kohtumenetluses tuvastada (KrMS § 268 lg 1 ning lg 5 esimese lause). (p-d 66 ja 77)


Süüdistuse tekst peab olema sidus ja prokuratuuri versioon sündmuste käigust peab olema selle põhjal selgelt jälgitav. Süüdistuses tuleb hoiduda põhjendamatutest kordustest, ebaoluliste faktide kirjeldamisest ja viidetest asjassepuutumatutele õigusnormidele. (p 68)


Teise isiku kuriteole kaasaaitamine on võimalik üksnes kuni teo faktilise lõpetamiseni ehk seni, kuni kestab veel koosseisuga kaitstud õigushüve kahjustamine ja kogu ebaõigus ei ole vaatamata koosseisu täitmisele veel täielikult realiseerunud (RKKKo 3-1-1-32-16, p 9). (p 73)

Olukorras, kus KarS § 210 lg-s 2 nimetatud pettuse osaks on näilike maksete tegemine, võib soodustuskelmusele kaasaaitamine seisneda ka selles, et kaasaaitaja loob petjale võimaluse saada soodustuse andja petmiseks üle kantud raha varjatult tagasi. Osutatud võimaluse olemasolu võib olla tarvilik eeltingimus selleks, et soodustuskelmus osutuks toimepanija(te) jaoks kasumlikuks. Eelnev lubadus aidata pettuse toimepanemiseks üle kantud raha varjatult tagasi saada võib aga olla käsitatav soodustuskelmuse täideviija teotahtluse tugevdamisena. (Vrd RKKKo 3-1-1-6-11, p 13 jj.) (p 76)


Olukorras, kus KarS § 210 lg-s 2 nimetatud pettuse osaks on näilike maksete tegemine, võib soodustuskelmusele kaasaaitamine seisneda ka selles, et kaasaaitaja loob petjale võimaluse saada soodustuse andja petmiseks üle kantud raha varjatult tagasi. Osutatud võimaluse olemasolu võib olla tarvilik eeltingimus selleks, et soodustuskelmus osutuks toimepanija(te) jaoks kasumlikuks. Eelnev lubadus aidata pettuse toimepanemiseks üle kantud raha varjatult tagasi saada võib aga olla käsitatav soodustuskelmuse täideviija teotahtluse tugevdamisena. (Vrd RKKKo 3-1-1-6-11, p 13 jj.) (p 76)


Karistusseadustiku eriosa või teiste seaduste viitelised normid, mis näevad süüteo eest ette juriidilise isiku vastutuse, hõlmavad ka tegusid, mille karistatavuse eeldused füüsilise isiku puhul ei ole sätestatud ammendavalt juriidilise isiku karistust ette nägevas normis viidatud eriosa lõikes, vaid tulenevad sellest sättest koostoimes karistusseadustiku üldossa kirja pandud vastutuse eeldustega. Teisisõnu on „sama teona“ juriidilise isiku karistust ettenägeva eriosa sätte mõttes käsitatav ka tegu, mis on karistatav selles sättes viidatud põhidelikti üldosalise tuletisdeliktina. Muu hulgas näeb karistusseadustik ette juriidilise isiku vastutuse kuriteost osavõtu eest: kui juriidilise isiku organi liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja paneb juriidilise isiku huvides toime teo, mis koostoimes KarS §-s 22 sätestatuga on karistatav mõne sellise süüteokoosseisu järgi, mille puhul on ette nähtud ka juriidilise isiku vastutus, on osavõtutegu omistatav ka juriidilisele isikule. (p-d 87 ja 88, vt ka p 86)


KarS § 65 lg-t 3 ei saa kohaldada, kui KarS § 65 lg 1 alusel liidetavad karistused on mõistetud selliste kuritegude eest, mis on toime pandud enne 1. jaanuari 2015. Viimati mainitud juhul tuleb liitkaristuse täitmisel lähtuda reeglitest, mida Riigikohus kirjeldas asjas nr 3-1-1-66-10. (p-d 104-105)


Menetlusdokumendi koostamise eest makstava kaitsjatasu mõistlikkuse hindamisel tuleb arvestada mh sellega, millisest menetlusfaasist alates on kaitsja kriminaalmenetluses osalenud ning kui suure osa apellatsioonist või selle vastusest moodustab uus ja asjakohane õiguslik argumentatsioon. Samuti tuleb arvestada käsitletava õigusliku küsimuse keerukust ja mahukust ning kas kaitsja on keskendunud asjakohastele probleemidele. (p 113)

Tasude ja kulude korra § 6 lg 6 kohaselt on juhul, kui kaitsjal on samas asjas kaks kaitsealust, võimalik tema tasu suurendada maksimaalselt 50% (mitte 100%), kolme kaitsealuse korral kuni 100%, nelja puhul kuni 150% jne. (p 129)

1-20-4729/25 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 04.12.2020

Kohus ei pea vahistamismenetluses otsima enda algatusel kuriteokahtluse ja vahistamisaluse kohta tõendeid, mida taotlus ei sisalda (RKKKm 1-18-8222/47, p 8). Kohus on aga kuriteokahtluse põhjendatust hinnates pädev andma vahistamistaotluses kirjeldatud ja kohtus esialgset kinnitust leidnud faktilistele asjaoludele karistusõigusliku hinnangu, mis erineb prokuratuuri taotluses märgitust (vrd RKKKm 3-1-1-97-13, p 16). Kohtul pole vahistamismenetluses kohustust ega ka võimalust anda lõplikku hinnangut sellele, millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb kahtlustuses kirjeldatud käitumine kvalifitseerida (KrMS § 306 lg 1 p 3). Põhjendatud kuriteokahtluse tuvastamiseks piisab sellest, kui konkreetsed tõendid viitavad asjaoludele, mis üldinimliku, kriminalistikalise ja kriminaalmenetlusliku kogemuse põhjal annavad alust rääkida arvestatavast tõenäosusest, et isik võib olla pannud toime teatud kuriteo tunnustele vastava teo (vt nt RKKKm 3-1-1-135-13, p 13). Vahistamisaluseks olevat kuriteokahtlust tuleb eitada alles siis, kui kahtlustuses sisalduvad faktilised asjaolud ei vasta ilmselgelt kuriteokoosseisu tunnustele (vt nt RKKKm 1-19-9448/32, p 8). Ka reformatio in peius-keeld ei võta ringkonnakohtult KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 3 tulenevat pädevust muuta maakohtu vahistamisotsustuse põhjendusi, tingimusel, et teise astme kohus ei tugine seejuures faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad prokuratuuri taotluse aluseks olevatest asjaoludest (vt nt RKKKm 1-20-5036/28, p 10). (p 6)


Enamohtliku tagajärjega koosseis (ehk kvalifitseeritud tagajärjedelikt) hõlmab põhikoosseisu tunnuseid ja lisab sellele kvalifitseeriva tunnusena enamohtliku tagajärje. Selline tagajärg kujutab endast põhikoosseisus sisalduva võimaliku ohu realiseerumist. Teoebaõigus jääb niisugusel juhul sisuliselt samaks nagu põhikoosseisul, kuid enamohtliku tagajärje saabumise tõttu suureneb tagajärjeebaõigus, mis annab aluse mõistetava karistuse raskendamiseks (vt nt KarS § 141 lg 2 p 3). Kuna toimepanija on vallandanud ka põhikoosseisule vastava käitumisega spetsiifilise ohu, mis päädib kvalifitseeritud koosseisu tagajärje saabumisega, piisabki tema vastutusele võtmiseks sellise tagajärje põhjustamise eest KarS § 19 järgi juba sellest, kui ta on tagajärje põhjustanud ettevaatamatult (vt RKKKo 1-16-5213/61, p-d 12.2 ja 12.3). (p 10)

Enamohtliku tagajärjega koosseis KarS § 15 lg 2 mõistes eeldab tahtlikult toime pandud põhikoosseisu, s.o ka ilma selle kvalifitseeriva tunnuseta süüteokoosseisule vastavat tegu. Ainult siis on võimalik enamohtliku tagajärjega koosseisu lugeda tervikuna tahtlikuks deliktiks. Kui enamohtlik tagajärg on kuriteokoosseisu tunnus, siis saab see koosseis olla tahtlik KarS § 15 lg 2 kontekstis üksnes juhul, kui põhikoosseisu moodustab tahtlik kuritegu. Vaid sellistel puhkudel tuleb kõne alla kuriteost osavõtt (KarS § 22) ja kuriteokatse (KarS § 25). Nii ei lange selle sätte alla juhud, mil isik on täitnud kuriteokoosseisu, mis hõlmab küll ettevaatamatusest põhjustatud rasket tagajärge (nt surm), aga mille eelduseks olev koosseisutegu vastab konkreetsel juhul väärteokoosseisule. Vastasel korral muutuks niisugustel juhtumitel karistatavaks sisuliselt väärteost osavõtt, mis oleks aga vastuolus kehtiva seadusega, kuna väärtegude puhul on karistatav ainult täideviimine (KarS § 23). (p 11)


KarS § 422 koosseisutegu vastab eraldivõetuna üksnes väärteokoosseisule (näiteks sõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamine LS § 227 järgi), mistõttu on KarS § 422 ettevaatamatusdelikt. Raske tervisekahjustus ja surm kui koosseisulised tagajärjed ei ole KarS § 422 lg-s 1 seega olemasolevat kriminaalkaristust raskendavaks, vaid alles seda loovaks tunnuseks. (p 12)


KarS § 422 koosseisutegu vastab eraldivõetuna üksnes väärteokoosseisule (näiteks sõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamine LS § 227 järgi), mistõttu on KarS § 422 ettevaatamatusdelikt. Raske tervisekahjustus ja surm kui koosseisulised tagajärjed ei ole KarS § 422 lg-s 1 seega olemasolevat kriminaalkaristust raskendavaks, vaid alles seda loovaks tunnuseks. (p 12)

Tagajärjedeliktide korral moodustavad ka ettevaatamatusdelikti objektiivse külje tegu, tagajärg ja põhjuslik seos nende vahel. Ettevaatamatusdelikti mõistes eeldab tegu objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist. Teo ja tagajärje põhjusliku seose tuvastamine ning selle omistamine toimepanijale toimub ettevaatamatusdelikti puhul samamoodi kui tahtliku süüteo korral. Selleks on vaja esmalt küsida, kas teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata. Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, on tarvis seejärel hinnata, kas tagajärg on toimepanijale ka normatiivselt omistatav, sest mitte alati ei saa karistusõiguses pidada kahju tekitamist teo tagajärjeks. Näiteks ei saa isikule normatiivselt omistada tagajärge juhul, kui tema teo ja tekitatud tagajärje vahel puudub õigusvastasusseos, kui isik tegutses lubatud riski piires või kui ta põhjustas tagajärje väljaspool asjasse puutuva normi kaitseala (vt RKKKo 3-1-1-23-13, p 6). (p 16)

1-18-5815/389 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 25.11.2020

KarS § 24 lg 3 järgi tuleb narkootilise aine käitlemise ahelas iga isiku puhul kindlaks teha, missugustel sisemistel ajenditel ja missuguse kasu eesmärgil ta narkootilist ainet käitles. KarS § 184 lg-s 21 sätestatud süüteo grupis toimepanemisel peab iga grupi liige seadma eesmärgiks suure varalise kasu saamise, s.t taotlema teo toimepanemisega isiklikult varalist kasu KarS § 121 p-s 2 sätestatud summat ületavas määras ehk vähemalt 40 000 euro ja 1 sendi suuruses summas. KarS § 24 lg-s 3 sätestatust tulenevalt ei piisa isiku süüditunnistamiseks KarS § 184 lg 21 järgi sellest, kui kuriteost taotletud kasu jagamise korral toimepanijate vahel võrdsetes osades ei ületaks iga toimepanija kasu eraldivõetuna KarS § 121 p-s 2 ette nähtud määra. Erandiks on juhud, kui tuvastatakse kokkulepe narkootilise aine käitlemisest saadu jagamiseks muul viisil kui võrdsetes osades. (p 39, vt täpsemalt RKKKo 1-18-2232/179, p-d 55-58)

KarS § 184 lg-s 2^1 sätestatud kvalifitseerivat tunnust ei saa täita sellega, et kaastäideviijatel on eesmärk teenida grupi jaoks suurt varalist kasu. (p 41)

KarS § 184 lg-s 21 sätestatud suure varalise kasu saamise eesmärgi täidetust ei saa järeldada mõnelt süüdistatavalt KarS § 832 alusel konfiskeeritud vara väärtusest. Sellisel juhul ei saa sedastada, et konfiskeeritav vara pärineb just menetletavast kuriteost (vrd RKKKo 3-1-1-6-16, p 19). (p 45)


KarS § 184 lg-s 21 sätestatud suure varalise kasu saamise eesmärgi täidetust ei saa järeldada mõnelt süüdistatavalt KarS § 832 alusel konfiskeeritud vara väärtusest. Sellisel juhul ei saa sedastada, et konfiskeeritav vara pärineb just menetletavast kuriteost (vrd RKKKo 3-1-1-6-16, p 19). (p 45)


KarS § 24 lg 3 järgi tuleb narkootilise aine käitlemise ahelas iga isiku puhul kindlaks teha, missugustel sisemistel ajenditel ja missuguse kasu eesmärgil ta narkootilist ainet käitles. KarS § 184 lg-s 21 sätestatud süüteo grupis toimepanemisel peab iga grupi liige seadma eesmärgiks suure varalise kasu saamise, s.t taotlema teo toimepanemisega isiklikult varalist kasu KarS § 121 p-s 2 sätestatud summat ületavas määras ehk vähemalt 40 000 euro ja 1 sendi suuruses summas. KarS § 24 lg-s 3 sätestatust tulenevalt ei piisa isiku süüditunnistamiseks KarS § 184 lg 21 järgi sellest, kui kuriteost taotletud kasu jagamise korral toimepanijate vahel võrdsetes osades ei ületaks iga toimepanija kasu eraldivõetuna KarS § 121 p-s 2 ette nähtud määra. Erandiks on juhud, kui tuvastatakse kokkulepe narkootilise aine käitlemisest saadu jagamiseks muul viisil kui võrdsetes osades. (p 39, vt täpsemalt RKKKo 1-18-2232/179, p-d 55-58)

KarS § 184 lg-s 2^1 sätestatud kvalifitseerivat tunnust ei saa täita sellega, et kaastäideviijatel on eesmärk teenida grupi jaoks suurt varalist kasu. (p 41)

KarS § 184 lg-s 21 sätestatud suure varalise kasu saamise eesmärgi täidetust ei saa järeldada mõnelt süüdistatavalt KarS § 832 alusel konfiskeeritud vara väärtusest. Sellisel juhul ei saa sedastada, et konfiskeeritav vara pärineb just menetletavast kuriteost (vrd RKKKo 3-1-1-6-16, p 19). (p 45)

Suure koguse narkootilise aine käitlemine grupis on ka suure varalise kasu eesmärki tuvastamata karistatav kolme- kuni viieteistaastase vangistusega. Sedavõrd ranget sanktsiooni silmas pidades ei sea võimalikud raskused suure varalise kasu saamise eesmärgi tõendamisel ohtu raskete narkokuritegude eest ette nähtud karistusähvarduse tõsiselt võetavuse. KarS § 184 lg-t 2^1 sanktsiooni silmas pidades on tegemist sättega, mis on mõeldud kohaldamiseks vaid kõige ohtlikumate narkokuritegude korral, mistõttu tuleb kõnesolevat kuriteokoosseisu tõlgendada kitsendavalt. (p 46)

KarS § 184 lg-s 2 ette nähtud kuriteo puhul pole narkootilise aine müügist taotletud või saadud varalise kasu kui karistust raskendava asjaolu (KarS § 58 p 1) puhul tegemist koosseisulise tunnusega ja KarS § 59 selle asjaolu arvestamist ei keela. (p 50)

4-20-758/27 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 05.11.2020

Välisriigis väljaantud juhiloa omanik saab enda juhtimisõigust tõendada ainult kehtiva välisriigi juhiloa või muu juhtimisõigust tõendava dokumendiga, kuid mitte liiklusregistri andmetega. (p 14)

Kui Eestisse alaliselt elama asumisest on möödunud 12 kuud ja inimene ei ole selle aja jooksul saanud Eesti juhiluba, ei ole tal LS § 99 lg 61 esimese lause kohaselt juhtimisõigust võimalik tõendada enam ka välisriigi juhiloaga, isegi kui selle kehtivusaeg pole veel lõppenud. Teisalt saab välisriigi juhiluba olla LS § 96 lg 1 mõttes Eestis juhtimisõigust tõendav dokument üksnes juhul, kui see on kehtiv. Seega LS § 99 lg 61 esimene lause ei pikenda kehtetu välisriigi juhiloa kehtivust Eestisse alaliselt elama asumisest 12 kuu möödumiseni. (p 16)

LS § 99 lg 6^1 teine kuni viies lause reguleerivad Genfi konventsiooni osalisriigis väljastatud juhiloa Eesti juhiloa vastu ümbervahetamise korda, mitte juhtimisõiguse kehtivust. (p 16)

Kui isikul ei ole LS § 96 lg-te 1 ja 2 ning § 99 lg 6^1 kohaselt võimalik tõendada enda juhtimisõiguse olemasolu, siis puudub tal juhtimisõigus ning tema tegu tuleb kvalifitseerida LS § 201 lg 1 järgi. (p 19)

1-20-2476/18 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 15.10.2020

Sellised eriosa sätted, nagu KarS § 424 lg 4 p 1, on erinormid just KarS §-de 73 ja 74 suhtes ja seda osas, milles viimati viidatud normid lubavad jätta karistuse ka täielikult tingimisi kohaldamata. (p 16)

Vangistuse asendamine üldkasuliku tööga (KarS § 69) ei ole karistuse tingimisi kohaldamata jätmine, vaid karistuse kohaldamise erivorm (asenduskaristus). (p 17)

Asenduskaristus ületab oma võrdlevalt raskuselt vangistusest tingimisi vabastamist. (p 17)


Vangistuse asendamine üldkasuliku tööga (KarS § 69) ei ole karistuse tingimisi kohaldamata jätmine, vaid karistuse kohaldamise erivorm (asenduskaristus). (p 17)


Asenduskaristus ületab oma võrdlevalt raskuselt vangistusest tingimisi vabastamist. (p 17)

KarS § 424 lg 4 p 1 ei keela sama paragrahvi teise lõike järgi mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku töö, elektroonilise valve või raviga. (p 17)


Sellised eriosa sätted, nagu KarS § 424 lg 4 p 1, on erinormid just KarS §-de 73 ja 74 suhtes ja seda osas, milles viimati viidatud normid lubavad jätta karistuse ka täielikult tingimisi kohaldamata. (p 16)

KarS § 424 lg 4 p 1 ei keela sama paragrahvi teise lõike järgi mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku töö, elektroonilise valve või raviga. (p 17)


Üksnes õiguspoliitilistele argumentidele tuginedes ei saa normi tekstist isiku õigusi kitsendavalt ulatuslikult kõrvale kalduda. Karistusõigusnormi sisu selgitamisel tuleb esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele. (p 18)

1-19-8357/34 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 15.10.2020

Tapmistahtluses sisaldub alati ka tervisekahjustuse tekitamise tahtlus, mistõttu olukorras, kus toimepanija on tegutsenud kannatanu surma põhjustamise suhtes vähemalt kaudse tahtlusega, neeldub tervisekahjustuse tekitamise tahtlus tapmistahtluses ning isiku tegevust tuleb õiguslikult vaadelda üksnes tapmiskatsena (vt RKKKo 3-1-1-128-06, p 11). (p 11.)

Tapmiskatse on suurema ebaõigussisuga tegu, mis hõlmab täiel määral sama teo tagajärjel eluohtliku tervise kahjustamise ebaõiguse. Seetõttu ei moodusta KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2 ja § 118 lg 1 p 1 kõnesoleval juhtumil ideaalkogumit. (p 12.)

KarS § 113 lg 1 ja § 118 lg 1 p 1 kaitse-eesmärgid kattuvad osaliselt. KarS § 118 lg 1 p 1 ei kaitse õigushüvena ainult inimese tervist, vaid ka elu (sh KarS § 118 lg 1 p 7). Eluohtlik tervisekahjustus kätkeb ohtu, mis on lähedal võimalikule surma saabumisele, ja sellise tagajärje saavutamisele suunatud teoga rünnatakse otseselt inimese elu, ehkki rünne piirdub KarS § 118 lg 1 p 1 korral üksnes selle õigushüve ohustamisega. Elu ja tervis on õigushüvedena olemuslikult seotud. Kuivõrd elu on tervisest õigushüvena kaalukam, kaitsevad elu kaitseks kehtestatud koosseisud põhimõtteliselt inimese tervist kõige intensiivsema võimaliku ründe eest (vt RKKKo 1-19-5146/52, p 11). Nii on tapmiskoosseis ja eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise koosseis seotud ka tervise kahjustamise ulatuse kaudu. (p 13.)


Tapmistahtluses sisaldub alati ka tervisekahjustuse tekitamise tahtlus, mistõttu olukorras, kus toimepanija on tegutsenud kannatanu surma põhjustamise suhtes vähemalt kaudse tahtlusega, neeldub tervisekahjustuse tekitamise tahtlus tapmistahtluses ning isiku tegevust tuleb õiguslikult vaadelda üksnes tapmiskatsena (vt RKKKo 3-1-1-128-06, p 11). (p 11.)

4-20-1259/16 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 28.09.2020

ERJK otsustus jätta järelevalvemenetlus erakonna suhtes alustamata on toiming KVS § 2 lg 2 p 2 mõttes. (p 22)

EKS § 1210 lg-tes 2-4 ette nähtud ERJK moodustamise kord välistab erinormina võimaluse käsitada ERJK liikmega KVS § 7 ja § 11 lg 1 mõttes seotud isikuna erakonda, kes on selle liikme EKS § 1210 lg 2 p 4 alusel ERJK-sse nimetanud. Erakonna nimetatud liige tohib osaleda ERJK otsuse või toimingu tegemises ka juhul, kui otsuse või toimingu adressaadiks on erakond, mille juhtimis- või kontrollorganisse ERJK liige ise kuulub (KVS § 7 lg 1 p 3) või millel on ERJK liikmele KVS § 7 lg 1 p-s 4 kirjeldatud mõju. Erakonna nimetatud ERJK liige ei tohi aga osaleda otsuse või toimingu tegemises iseenda või mõne temaga seotud isiku (nt KVS § 7 lg 1 p-s 1 loetletud lähedase või KVS § 7 lg 1 p 2 tunnustele vastava äriühingu) suhtes. (p-d 23, 28 ja 31)

Seadus ei eelda erakondade nimetatud ERJK liikmete puhul seda, et igaüks neist eraldivõetuna oleks erapooletu ja teda ametisse nimetanud erakonnast sõltumatu (p 26).


ERJK otsustus jätta järelevalvemenetlus erakonna suhtes alustamata on toiming KVS § 2 lg 2 p 2 mõttes. (p 22)


Õiguslik alus jätta väärteomenetlust otstarbekuse kaalutlusel lõpetades valitud kaitsjale makstud tasu menetlusaluse isiku kanda tuleneb VTMS §-st 23, mitte VTMS § 38 lg-st 1 koostoimes KrMS § 180 lg-ga 1. (p 36)

1-16-9323/410 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 24.07.2020

KarS § 327 on blanketne kuriteokoosseis, mille tunnus sisekorra vastased toimingud tuleb sisustada käitumisreegliga, mida vaadeldaval juhul rikutakse. Seejuures ei piisa viitest VangS § 67 p-le 1, kuivõrd nimetatud norm on blanketne säte, mille sisustamiseks tuleb viidata vangla sisekorraeeskirja või ametniku korralduse aluseks olevale normile. (p-d 12 ja 16)

Massiline korratus kinnipidamiskohas eeldab vältimatult toimepanijate paljusust. Selles osalevad isikud ei pea tegutsema ühiselt ja kooskõlastatult KarS § 21 lg 2 (s.o kaastäideviimise) mõttes, kuid osalejate (üksikud) teopanused peavad olema ajalis-ruumiliselt seotud määral, mis võimaldab neid käsitada osana laiaulatuslikumast korravastasest tegevusest. Kui mitme inimese tegevust saab lugeda massiliseks, tuleb hinnata igal üksikjuhul eraldi. Hinnangu andmise aluseks on muu hulgas oht KarS §-ga 327 kaitstavatele õigushüvedele. Massiline korratus kinnipidamiskohas on suunatud eelkõige riigivõimu vastu, ohustades kinnipidamiskoha julgeolekut ja vangistuse täideviimist. (p 13)

Massiline korratus kinnipidamiskohas ei eelda, et oht kinnipidamiskoha julgeolekule või kellegi elule, tervisele või varale peaks tingimata olema vahetu või konkreetne. Kehtiva korra eiramise piisavalt suur ulatus ja KarS §-ga 327 kaitstavate õigushüvede oluline riive, mis õigustab karistusõiguslikku sekkumist, väljendubki paljude kinnipeetavate ühises allumatuses. Samuti kahjustab sisekorra rikkumises osalevate kinnipeetavate arvukus piisaval määral vabaduskaotusliku karistuse täideviimist. Massilist korratust eristab distsiplinaarsüüteona käsitatavast vangla sisekorra rikkumisest osalejate paljusus ja sellest tulenev üldine korrarikkumine ehk vastuhakk riigivõimule. (p 14)


Menetluskulude hüvitamise kohustus kui kuriteo toimepanemise võimalik tagajärg kuriteo toimepanemise ajal on isikule ettenähtav. Isikul pole õigustatud ootust menetlusvormile, milles tema süüküsimust arutatakse, ega sellele, et määratud kaitsja asub riigi õigusabi osutamisega samas vallas või linnas. KrMS § 180 lg 1 kohtleb kõiki kuriteo toimepannud isikuid võrdselt, sidudes menetluskulude hüvitamise kohustuse süüditunnistamisega. (p 25)


Isegi kui süüdistatavate vastu on tsiviilhagi esitanud isik, kes ei vasta küll KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu tunnustele, kuid kelle kannatanuna menetlusse kaasamist pole ükski kohtumenetluse pool vaidlustanud; kellele on menetluses tagatud kannatanu õigused ja kelle tsiviilhagi on sisuliselt läbi vaadatud, pole kaebemenetluses sellise tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine õigustatud pelgalt põhjusel, et tsiviilhagi esitaja ei vasta kannatanu tunnustele (vt RKKKo 3-1-1-89-11, p-d 27.1-27.3). (p 27)

1-19-9575/46 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 26.06.2020

KarS §-s 384 ette nähtud kuriteokoosseisuga kaitstakse esmajoones individuaalseid, mitte üksnes kollektiivseid õigushüvesid. (p 36)

KarS § 384 eesmärk on võlgniku olemasolevate võlausaldajate kaitsmine selle eest, et nende vara hulka kuuluv nõue võlgniku vastu ei muutuks viimase maksevõime vähenemise tõttu osaliselt või täielikult väärtusetuks. (p 33)

KarS § 384 lg 1 järgi ei ole karistatav, kui isiku varalist seisundit kahjustatakse ajal, mil tal ei ole (veel) ühtki võlausaldajat. (p 35)

KarS § 384 lg 1 tunnustel toimuvas kriminaalmenetluses tuleb käsitada kannatanuna KrMS § 37 lg 1 mõttes isikut, kes oli võlgniku varalise seisundi kahjustamise ajal tema võlausaldaja. Pankrotistunud võlgniku pankrotihaldur ei ole KarS § 384 tunnustel toimuvas kriminaalmenetluses kannatanu ega kannatanu esindaja. (p-d 30, 40 ja 44)

Juhul, kui osaühingust võlgniku juhatuse liige võtab kõigi osanike nõusolekul osaühingu vara endale, ei saa teda KarS § 201 järgi osaühingu vara omastamise eest karistada, kuid osanike nõusolek ei välista osaühingu vara endale võtnud juhatuse liikme karistamist KarS § 384 lg 1 järgi. (p 38)


KarS § 384 lg 1 tunnustel toimuvas kriminaalmenetluses tuleb käsitada kannatanuna KrMS § 37 lg 1 mõttes isikut, kes oli võlgniku varalise seisundi kahjustamise ajal tema võlausaldaja. Pankrotistunud võlgniku pankrotihaldur ei ole KarS § 384 tunnustel toimuvas kriminaalmenetluses kannatanu ega kannatanu esindaja. (p-d 30, 40 ja 44)


Füüsilisest isikust süüdistatava puhul seadus tema pankrotihalduri osalemist kriminaalmenetluses ette ei näe. (p 47)


RKKK 3-1-1-97-10, p-des 17–23 ja 3-1-1-41-15 väljendatud seisukohad kannatanu mõiste sisustamisel on üldjoontes jätkuvalt asjakohased ka 16. jaanuaril 2016 jõustunud § 37 lg 1 tõlgendamisel. (p 31)

Asjaolu, et kannatanul on võimalik esitada enda rikutud õiguste taastamiseks või rikkumise heastamiseks nõue näiteks tsiviilkohtumenetluse korras, ei välista isiku lugemist kannatanuks kriminaalmenetluses. (p 39)

KarS §-s 385 ette nähtud kuriteo puhul ei saa rääkida kannatanust KrMS § 37 mõttes. (p 50)


Pankrotimenetluse ajal ei saa kannatanu esitada kriminaalmenetluses pankrotivõlgnikust süüdistatava vastu tsiviilhagi. Juhtudel, mil süüdistatav ise pole pankrotivõlgnik või kui pankrotimenetlus on kriminaalmenetluse ajaks lõppenud, saab maksejõuetuse põhjustamises kannatanu ka kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitada. (p 39)


KarS §-s 385 ette nähtud kuriteo puhul ei saa rääkida kannatanust KrMS § 37 mõttes. (p 50)

KarS § 385 eesmärk on tagada pankrotimenetluse organite või kohtutäituri informeeritus pankroti- või täitemenetluse läbiviimise seisukohalt olulistest asjaoludest, kindlustamaks pankroti- või täitemenetluse korrakohane toimimine. (p 50)


Kokkuleppemenetluse sätete rikkumisena on käsitatav ka see, kui maakohus kohaldab kokkuleppemenetlust olukorras, kus kannatanu on jäetud alusetult kriminaalmenetlusse kaasamata ja ta pole kokkuleppemenetluseks nõusolekut andnud. (p 52)

1-19-31/63 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.06.2020

Jõu tarvitamine ametialaseid ülesandeid täitva ametiisiku poolt on allutatud eriregulatsioonile. Isiku vastutusele võtmiseks KarS § 291 järgi peab muu hulgas hindama, kas ja kui, siis milliseid vahetu sunni kohaldamist reguleerivaid norme ametiisik vägivalda kasutades rikkus. (Vt RKKKo 3-1-1-106-13, p 11.) KarS §-s 291 sätestatud tunnust „ebaseaduslik“ sisustatakse eeskätt korrakaitseseaduse sätetega (vt ka nt RKKKo 1-17-1219/39, p 11 ja RKKKm 3-1-1-55-16, p-d 8-9). (p 13.)

Riigikohus on korduvalt tõlgenduslikult kitsendanud erinevate kuriteokoosseisude rakendusala, võttes muu hulgas arvesse koosseisuga kaitstavat õigushüve ja õigushüve kahjustamise ulatust (nt KarS §-de 255, 394, 141, 133, 121 jt puhul). Praktikas on piiratud ka KarS § 291 lg 1 toimeala. Nii on asutud seisukohale, et mitte igasugust ametiisiku poolt vägivalla tarvitamist ei saa käsitada ebaseadusliku füüsilise jõu kasutamisena. See eeldab jõukasutuse teatavat intensiivsust ja lubatud piiride ilmselget ületamist ning seeläbi kõnesoleva kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve olulist rikkumist. Järelikult ei tähenda korrakaitseseaduse rikkumine vägivalla kasutamise tõttu alati võimuliialdust KarS § 291 mõistes. Lisaks muule on vaja hinnata sedagi, millises ulatuses rikkus ametiisik vägivalda tarvitades korrakaitseseadust. Isiku saab KarS § 291 järgi vastutusele võtta üksnes ilmselgete kuritarvituste korral. (Vt RKKKo 1-17-1219/39, p 16.) (p-d 18, 19.)


Tavapäraselt eelneb vahetu sunni rakendamisele sellise võimalusega hoiatamine (KorS § 76 lg 1 ja § 78 lg 1), kuid KorS § 76 lg-s 2 sätestatud olukordades on vahetut sundi lubatud kasutada ka ilma sellise eelneva hoiatava haldusaktita. (p 14.)

Sõltumata sellest, milline on vahetu sunni lubatavuse alus, peab see alati jääma proportsionaalseks (vt RKKKo 1-17-1219/39, p 13). Korrakaitseorganil tuleb riiklikku järelevalvet teostades järgida KorS §-s 7 nimetatud põhimõtteid. (p 16.)

Riigikohus on korduvalt tõlgenduslikult kitsendanud erinevate kuriteokoosseisude rakendusala, võttes muu hulgas arvesse koosseisuga kaitstavat õigushüve ja õigushüve kahjustamise ulatust (nt KarS §-de 255, 394, 141, 133, 121 jt puhul). Praktikas on piiratud ka KarS § 291 lg 1 toimeala. Nii on asutud kõnesoleva sätte tõlgendamisel seisukohale, et mitte igasugust ametiisiku poolt vägivalla tarvitamist ei saa käsitada ebaseadusliku füüsilise jõu kasutamisena. See eeldab jõukasutuse teatavat intensiivsust ja lubatud piiride ilmselget ületamist ning seeläbi kõnesoleva kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve olulist rikkumist. Järelikult ei tähenda korrakaitseseaduse rikkumine vägivalla kasutamise tõttu alati võimuliialdust KarS § 291 mõistes. Lisaks muule on vaja hinnata sedagi, millises ulatuses rikkus ametiisik vägivalda tarvitades korrakaitseseadust. Isiku saab KarS § 291 järgi vastutusele võtta üksnes ilmselgete kuritarvituste korral. (Vt RKKKo 1-17-1219/39, p 16.) (p-d 18, 19.)


Õigusabikulu tekkimist tõendab ka kohtutoimikule lisatud menetlusosalise esindaja õigusteenuse osutamise lepingu kuluarvestus ehk lepingu lisa, milles kirjeldatakse õigusabi osutamisel tehtud toiminguid ja nendele kulunud aega, tasu arvestust ja selle maksmise tingimusi. (p 27)

1-17-4309/132 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.06.2020

Enne 1. jaanuari 2015 toime pandud kuritegude aegumistähtaega arvestatakse toona kehtinud KarS § 81 lg 1 kohaselt kuriteo toimepanemisest, mitte kuriteo lõpuleviimisest. (p 22)


Soodustuskelmuse esimeses alternatiivis ette nähtud teo toimepanemise ajaks tuleb lugeda aeg, mil leidis aset viimane pettuslik tegu, mis mõjutas varakäsutuse tegemist. Soodustuse saamise ajast oleneb küll soodustuskelmuse lõpuleviimise aeg, kuid soodustuskelmuse toimepanemise aja seisukohalt soodustuse saamise ajal KarS § 10 teise lause kohaselt tähtsust pole. (p 23)

Toetuse väljamaksmisega on KarS § 210 lg 2 esimeses alternatiivis ette nähtud kuritegu lõpule viidud. Toimepanija edasine tegevus välja petetud toetuse tagasinõudmise vältimiseks ei ole käsitatav soodustuskelmuse toimepanemise jätkamise ega uue soodustuskelmusena. (p 24)


Kahtlustatava või süüdistatava kinnisasjale kohtuliku hüpoteegi seadmine ei ole tema vara arestimine KarS § 81 lg 5 p 1 mõttes ega katkesta kuriteo aegumist. Vara arestimine tähendab varale käsutuskeelu (TsÜS § 88) kehtestamist. (p 26)


Kohtuliku hüpoteegi seadmist ette nägeva nõude tagamise tühistamise korral omandab hüpoteegi TsMS § 388 lg 6 kohaselt kinnisasja omanik, st seda ei saa automaatselt kustutada. (p 37)


Kohtu otsustus jätta rahuldamata taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks kuriteo aegumise ja menetluse mõistliku aja möödumise tõttu on hõlmatud kohtu otsustustest süüdistatavate õigeks- või süüdimõistmise kohta. Seetõttu pole sellise otsustuse eraldi kajastamine süüdi- või õigeksmõistva kohtuotsuse resolutiivosas vajalik. (p 38)

1-18-4590/82 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 15.05.2020

Süüdistuse tekst tuleb formuleerida keeleliselt korrektselt, loogiliselt struktureerituna ja ülevaatlikuna, vältides põhjendamatuid kordusi (vt nt RKKKo 3-1-1-109-15, p 197). Süüdistuse sõnastusele ei saa kehtestada mingit konkreetset standardit, kuid sellest peab piisava selguse ja täpsusega nähtuma isikule tehtava etteheite faktiline alus (RKKKo 3-1-1-83-11, p 10). (p 34)


Igasugune konfidentsiaalne teave ei ole käsitatav ärisaladusena. Ettevõtja konfidentsiaalseks loetud info on hinnatav ärisaladusena üksnes siis, kui see vastab kolmele tingimusele: a) selline teave on saladus selles tähenduses, et see ei ole kogumis või üksikosade täpses paigutuses ja kokkupanus üldteada või kergesti kättesaadav isikutele ringkondades, kes tavaliselt kõnesolevat laadi teabega tegelevad; b) sellel teabel on kaubanduslik väärtus tema salajasuse tõttu; c) selle teabe üle seaduslikku kontrolli omav isik on asjaoludest lähtuvalt võtnud vajalikke meetmeid, et hoida seda salajas (RKKKo 3-1-1-46-09, p 10.3). (p 36)

Kättesaadavaks ja seega ärisaladuse tähenduses mittesalajaseks võib lugeda teavet nt kaupade ja nende hindade kohta ka juhul, kui selleks on vaja pöörduda vastava varustaja poole ning see ei ole ülemäära keeruline (RKKKo 3-1-1-46-09, p 10.3). Teave ettevõtja klientide ja nendega seotud hinnastrateegia kohta on salajane üksnes eeldusel, et see ei ole kogumis üldteada ega kergesti kättesaadav vastava valdkonna ettevõtjatele, mille tõttu on sel teabel kaubanduslik väärtus (RKTKo 3-2-1-22-07, p 13). (p 39)

Teabe salajasus ja selle kaubanduslik väärtus on tihedalt seotud. Teabe ärisaladusena käsitamiseks peab esinema objektiivne äriline põhjus selle salajaseks hoidmiseks. Teisisõnu peaks teave andma mingi konkreetse eelise konkurentide ees, mis info teatavakssaamisega oma väärtuse kaotaks – selles seisnebki andmete kaubanduslik väärtus nende salajasuse tõttu. Selleks tuleks kirjeldada vaidlusaluse teabe ärilist väärtust ettevõtte jaoks ning selle potentsiaalset kasulikkust tema konkurentidele. Näiteks võib selline väärtus olla teabel mingi toote spetsiifilise koostise või tootmisprotsessi kohta. (p 40)

Teavet ei muuda ärisaladuseks pelgalt asjaolu, et tööandja on selle konfidentsiaalseks kuulutanud. (p 41)


KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuludeks muu hulgas valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega (vt nt RKKKo 3-1-1-90-16, p 16). (p 46)


KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuludeks muu hulgas valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega (vt nt RKKKo 3-1-1-90-16, p 16). (p 46)

Ringkonnakohtu istungil osalemise eest makstud kaitsjatasu hüvitamist tuleb taotleda ringkonnakohtult (vt RKKKo 3-1-1-4-16, p 49). (p 47)


Kohtuotsuses ei ole välistatud õiguslike seisukohtade toetuseks jõustunud kohtulahendile viitamine, isegi kui seda lahendit ei ole kohtuistungil vahetult uuritud. (p 33)

1-19-5146/52 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 14.05.2020

Korduvus ehk retsidiiv on eriline isikutunnus (KarS § 24 lg 1). KarS § 121 lg 2 p 3 kontekstis peab isik olema vähemalt kahel korral toime pannud kehalise väärkohtlemise. See näitab tema spetsiifilist isikuomadust, mis seisneb kalduvuses panna toime sama kuritegu. Seetõttu kätkeb uus kehaline väärkohtlemine esimesega võrreldes suuremat ebaõigust. Oluline ei ole, kas isik on kehalise väärkohtlemise eest süüdi mõistetud ja seejärel uue kuriteo toime pannud (juriidiline retsidiiv) või on ta pannud toime vähemalt kaks kehalist väärkohtlemist, mille eest ei ole teda varem karistatud, ning need tuvastatakse ühes kriminaalmenetluses (faktiline retsidiiv) (vt nt RKKKo 3-1-1-72-16, p 9). Juriidilise retsidiivi korral avaldub uue kehalise väärkohtlemise ebaõigus muu hulgas selles, et varem mõistetud karistus pole mõjutanud toimepanijat hoiduma samast kuriteost. (p 8)

Korduvus tähendab KarS § 121 lg 2 p 3 mõistes mistahes varem toime pandud tahtliku kuriteoga kehalise väärkohtlemise koosseisu täitmist. Kuna see on toimepanija isikut iseloomustav tunnus, pole seejuures oluline, kas ta on varem realiseerinud ainult kehalise väärkohtlemise koosseisu (KarS § 121) või mõne muu süüteo, mis hõlmab kehalist väärkohtlemist, aga lisab sellele ühe või mitu tunnust. (p 9, vt ka p 10, 11)


Korduvus ehk retsidiiv on eriline isikutunnus (KarS § 24 lg 1). KarS § 121 lg 2 p 3 kontekstis peab isik olema vähemalt kahel korral toime pannud kehalise väärkohtlemise. See näitab tema spetsiifilist isikuomadust, mis seisneb kalduvuses panna toime sama kuritegu. Seetõttu kätkeb uus kehaline väärkohtlemine esimesega võrreldes suuremat ebaõigust. Oluline ei ole, kas isik on kehalise väärkohtlemise eest süüdi mõistetud ja seejärel uue kuriteo toime pannud (juriidiline retsidiiv) või on ta pannud toime vähemalt kaks kehalist väärkohtlemist, mille eest ei ole teda varem karistatud, ning need tuvastatakse ühes kriminaalmenetluses (faktiline retsidiiv) (vt nt RKKKo 3-1-1-72-16, p 9). Juriidilise retsidiivi korral avaldub uue kehalise väärkohtlemise ebaõigus muu hulgas selles, et varem mõistetud karistus pole mõjutanud toimepanijat hoiduma samast kuriteost. (p 8)

Paljud karistusseadustiku eriosa kuriteokoosseisud sisaldavad ühe tunnusena vägivalda, mille all mõistetakse muu hulgas sellist tegu, mis vastab kehalise väärkohtlemise koosseisule (vt nt RKKKo 1-18-5540/50, p 14). Kui isik on varem pannud toime niisuguse kuriteo (nt KarS § 200 lg 1 või § 263 lg 1 p 1), mille käigus ta täitis ühtlasi kehalise väärkohtlemise koosseisu, avaldub uues kehalises väärkohtlemises tema retsidiivsus. Et ta on varemgi toime pannud sama teo, siis näitab see kalduvust kasutada vägivalda KarS § 121 tähenduses, täites kehalise väärkohtlemise korduvuse tunnuse. Öeldu ei sõltu sellest, kuhu on kehalise väärkohtlemise koosseisulisi tunnuseid hõlmav kuriteokoosseis karistusseadustiku eriosas paigutatud ja milliste õigushüvede kaitsele on see lisaks KarS §-ga 121 kaitstavale õigushüvele veel suunatud (nt KarS § 263 lg 1 p 1 puhul avalik kord). Mõistagi langeb KarS § 121 lg 2 p 3 alla ka varasem raske tervisekahjustuse tekitamine (KarS § 118), mis sisaldab kehalise väärkohtlemise koosseisu realiseerimist (täpsemini tervise kahjustamist) (vt RKKKo 1-17-105/35, p 11). (p 10)

Samuti täidab kehalise väärkohtlemise korduvuse tunnuse varem toime pandud tapmine (KarS § 113) või mõrv (KarS § 114). KarS § 121 kaitseb teise inimese tervist ehk kehalist ja vaimset heaolu (vt RKKKo 1-18-5540/50, p 14). Inimese tervis on olemuslikult seotud elu kui õigushüvega. Elu kaitseks kehtestatud kuriteokoosseisud on suunatud sisuliselt inimese kehalise puutumatuse kõige intensiivsema ründe vastu. Kuna elu on tervisest õigushüvena kaalukam ehk siis seda kaitsvad koosseisud ületavad oma raskusastmelt kehalise väärkohtlemise koosseisu, siis seda enam täidab kehalise väärkohtlemise korduvuse tunnuse ka varem toime pandud tapmine või mõrv. Kui isik paneb toime kehalise väärkohtlemise ja ta on varem süüdi mõistetud näiteks mõrva eest, näitab seegi tema retsidiivsust KarS § 121 lg 2 p 3 tähenduses. (p 11)

Korduvuse tunnuse olemasolu on üks tõendamiseseme asjaoludest (KrMS § 62 p 2). Prokuratuur peab näitama, et varem toime pandud kuritegu kätkes kehalist väärkohtlemist. Näiteks kui isik on varem mõistetud süüdi vägistamises (KarS § 141), siis tuleb talle KarS § 121 lg 2 p 3 tähenduses korduvuse omistamiseks tõendada, et vägistamine seisnes muu hulgas vägivalla kasutamises KarS § 121 mõttes. (p 13)


Korduvuse tunnuse olemasolu on üks tõendamiseseme asjaoludest (KrMS § 62 p 2). Prokuratuur peab näitama, et varem toime pandud kuritegu kätkes kehalist väärkohtlemist. Näiteks kui isik on varem mõistetud süüdi vägistamises (KarS § 141), siis tuleb talle KarS § 121 lg 2 p 3 tähenduses korduvuse omistamiseks tõendada, et vägistamine seisnes muu hulgas vägivalla kasutamises KarS § 121 mõttes. (p 13)

1-18-7408/62 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 08.05.2020

Riigikohtu praktikas on jätkuva ja korduvate süütegude eristamisel leitud järgmist. Ühe teoga on tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. Hindamaks, kas tegemist on ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud üldjuhul ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toime pandud süütegu. Sarnased on sellised teod, mis ründavad sarnastel asjaoludel sama õigushüve ja täidavad sama süüteokoosseisu ning on omavahel reeglina ka ajaliselt ja ruumiliselt lähedased. Ühtset tahtlust näitab see, kui isiku tahtlus hõlmab juba enne ühe niisuguse teo lõpuleviimist ka järgmise teo. (Vt nt RKKKo 1-15-11032/308, p 34 ning RKKKo 1-17-11432/93, p 9.) Eeltoodud kriteeriumid kogumis aitavad hinnata, kas tegude toimepanemise asjaolud on käsitatavad jätkuva või korduva teona. (p 10)

Isiku sarnane tegutsemismuster, sama õigushüve ründamine ja sama süüteokoosseisu realiseerimine võivad esineda ka korduvuse puhul, mistõttu ei ole need piisavad korduvuse eristamiseks jätkuvusest. Süstemaatiline käitumine, mille eesmärk oli saada varjatult ning teiste isikute kaudu kasu, ei kinnita samuti tegude jätkuvust, kuivõrd ka kuritegude korduva toimepanemise eesmärk võib olla varalise kasu saamine. Toimingupiirangute rikkumine ajaliselt lähedaste või mingis osas kattuvate riigihangete läbiviimisel pole jätkuva teo tuvastamisel määrava tähendusega (vt ka RKKKo 1-15-11032/308, p 36). (p 11)


Riigihangete läbiviimisel on toimingupiirangute rikkumisi võimalik toime panna kuni hankemenetluse lõpuni, s.t kas hankemenetluse tühistamiseni või hankelepingu sõlmimiseni. KarS §-s 300^1 sätestatud koosseisu tuvastamisel ei ole tagajärje saabumine (nt riigihanke võitmine ja/või hankelepingu sõlmimine) oluline, sest kuriteona on karistatav ainuüksi toimingupiirangu rikkumine ehk keelatud toimingu või otsuse tegemine. (p 18)


KarS § 81 lg 7 p 2 kohaselt peatub väärteotunnustega teo aegumine kriminaalmenetluse alustamisel kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni. Väärteotunnustega teo puhul, mis üldreeglina aeguks KarS § 81 lg 3 järgi kahe aasta möödumisel, aegumine KarS § 81 lg 8 teise lause kohaselt siiski ei uuene, kui teost on kriminaalmenetluse lõpetamise hetkeks möödunud kolm aastat (vt ka RKKKo 3-1-1-50-16, p-d 21 ja 28). Sellises olukorras ei ole väärteotunnustega teo osas väärteomenetluse alustamine enam võimalik ning isik tuleb temale esitatud etteheites õigeks mõista (vt RKKKo 3-1-1-22-15, p 14). (p 20)


Süüdimõistmise mahu oluline vähenemine kriminaalmenetluse osaliselt aegumisega lõpetamise ning ühe teo osas süüdistatava õigeksmõistmise tõttu olukorras, kus prokuratuur ei ole kassatsiooni esitanud, tingib süüdistatavale mõistetud karistuse vähendamise. (p 22)


KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seotud erandid). Kohtupraktika kohaselt tuleb seda normi kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. Sellisel juhul jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (Vt viimati RKKKo 1-17-11682/102, p 26.) (p 25)

Kliendil ja kaitsjal ei ole keelatud kokku leppida õigusteenuse osutamise kindlas tasus (AdvS § 61 lg 1 p 2), kuid esitades kohtule valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise taotluse, peab see võimaldama kohtul analüüsida osutatud õigusteenuse põhjendatust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, s.t eelkõige töötunni hinna ja tööaja adekvaatsust. Olukorras, kus kaitsjatasu taotlusest ega arvetest ei nähtu menetlustoimingutele kulutatud aega ega kaitsja tunnihinda, tuvastab kohus ka need asjaolud enda äranägemisel hinnanguliselt, arvestades kohtupraktikat ning mõistlikkuse põhimõtet. (Vt ka RKKKo 3-1-1-14-14, p-d 1067 ja 1068.) (p 26)


Maakohtu otsuses märgitud edasikaebekord, mille kohaselt tuleb apellatsioon esitada ringkonnakohtule maakohtu kaudu, on ekslik, sest juba 29. märtsist 2015 kehtiva KrMS § 319 lg 2 redaktsiooni kohaselt esitatakse apellatsioon otse ringkonnakohtule. (p 29)

Kokku: 686| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json