https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-21-69/178 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 04.04.2024

Kui süüdistatav paneb kanepit kasvatades ja suures koguses narkootilisi aineid käideldes toime kaks erinevat ajalis-ruumiliselt piiritletud süütegu, aga ei saa tuvastada, kumma teo pani ta toime varem, peab in dubio pro reo-põhimõttest lähtudes kuritegude toimepanemise algusaja kohta tekkinud kahtluse tõlgendama süüdistatava kasuks selliselt, et varem toimepanduks loetakse see kuritegu, mille kvalifitseeritud koosseis võimaldaks süüdlasele mõista raskema karistuse. (p 36)


Kui kaitsja esitas apellatsioonikohtule menetluskulude nimekirja, kuid mitte kulude kandmist kinnitavaid dokumente, ei saa kaitsjatasu hüvitamise taotlust rahuldada (vt nt RKKKo nr 1-19-766/28, p 17). (p 43)


Kanepiseemneid ei ole narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja kantud, neid tarvitades narkojoovet ei teki ning need ei ole teadaolevalt kasutatavad mõne tootmisprotsessi osisena, mille tulemuseks oleks narkootiline aine. Samuti ei saa kanepiseemnete külvamine vahetult viia KarS §-s 184 kirjeldatud kuriteo toimepanekuni, sest sellele eelneb eraldi karistatava kuriteona kanepi kasvatamine (KarS § 188). Seepärast ei saa kanepiseemneid vaadelda mõne KarS §-s 184 sätestatud kuriteo toimepanekuks kasutatava eseme, s.o aine või vahendina KarS § 189 mõttes. Kuigi tegemist võiks olla kanepi kasvatamise ettevalmistamisega, s.o KarS §-s 188 ette nähtud kuriteo toimepanemiseks sobiliku vahendiga, pole seadusandja sellist tegevust kriminaalkorras karistatavaks käitumiseks lugenud. (p-d 27-29)


Kui isik omandab müümise eesmärgil kanepiseemneid, millest kasvatatavat kanepisorti pole sordilehte või Euroopa Liidu ühtsesse põllukultuuride sordilehte võetud, on tegemist turustamisega TPSKS § 103 lg 1 mõttes, mis vastab TPSKS §-s 124 ette nähtud väärteokoosseisu tunnustele. Ühtlasi võib see tegevus anda KarS § 83 lg-te 4 ja 5 kohaselt aluse süüteo esemeks olnud kanepiseemnete konfiskeerimiseks (vt ka RKKKo nr 1-17-8179/92, p 24). (p 31)


Kuigi väärteo aegumine peatub kriminaalmenetluse ajaks, ei uuene aegumine KarS § 81 lg 8 teise lause järgi juhul, kui väärteo lõpuleviimisest on möödunud kolm aastat. Pärast selle tähtaja möödumist puudub võimalus KrMS § 274 lg 1 alusel kriminaalmenetlus lõpetada, vaagimaks väärteomenetluse alustamist (vt RKKKo nr 3-1-1-22-15, p 14). (p 32)


KarS §-s 188 sätestatud kuriteokoosseisu objektiivsed tunnused saab täita ka ühe kanepitaime ebaseadusliku kasvatamisega (vt ka RKKKo nr 3-1-1-85-04; RKKKo nr 3-1-1-73-05). Seadusandja ei ole sidunud kanepi kasvatamise karistamisväärsust sellega, missugusel hulgal taimi kasvatatakse ning kui palju narkootilist ainet kasvatatud taime(de)st valmistada saab. Samuti ei sõltu kuriteokoosseisu objektiivsete tunnuste täitmine sellest, kas kanepit kasvatati oma tarbeks või edasiandmise eesmärgil. (p 35)

1-19-7453/106 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 23.12.2021

KarS §-ga 188 kaitstakse rahvatervist ning tunnistatakse mh karistatavaks kanepi ebaseaduslik kasvatamine. Mõiste „ebaseaduslik“ on normatiivne koosseisutunnus ning igal üksikjuhul peab kindlaks tegema, kas süüdistatav kasvatas kanepit narkootilise aine valmistamise eesmärgil ja kas ta pani sel moel toime keelatud teo. (p 36)

Kui isik käitleb suures koguses narkootilise ainena käsitatavat kanepit, mille ta on eelnevalt ise kasvatanud, tuleb tema tegu tervikuna (nii kasvatamine kui ka käitlemine) kvalifitseerida üksnes KarS § 184 järgi. Eelkirjeldatud olukorras hõlmab KarS § 184 (primaarkoosseis) kui oluliselt suurema ebaõigusega tegu sellele eelnenud kanepitaime kasvatamise KarS § 188 (subsidiaarkoosseis) tähenduses ning seetõttu puudub üldjuhul vajadus kõnesolevat kuriteokoosseisu süüteo kvalifikatsioonis eraldi kajastada. Ühtlasi ei moodusta KarS §-s 188 kirjeldatud käitumine KarS § 184 lg 2 p-s 2 sätestatud kvalifitseeritavat tunnust, s.t korduvust. (p 39)


Kanepi kasvatamine KarS § 188 mõttes seisneb kanepitaime seemne külvamises või taime arengu soodustamises või tagamises. KarS § 188 hõlmab erinormina ammendavalt kogu kanepi kasvatamise (külvamisest kuni mahalõikamiseni) ebaõiguse, välistades kanepi kasvatamise (täiendava) kvalifitseerimise narkootilise aine suures koguses käitlemise (KarS § 184) või selle katsena (KarS § 25). KarS §-s 188 sätestatud kuriteo objekt on kasvav taim ning karistusseadustiku süstemaatika kohaselt tuleb sellega tehtavaid toiminguid kuni taime mahalõikamiseni või sellest osade eraldamiseni eristada samast taimest valmistatud narkootilise aine käitlemisest KarS § 184 tähenduses. KarS § 184 objekt on narkootiline aine, milleks kanep saab karistusõiguslikus mõttes alles pärast eraldamist kasvavast taimest. Öeldust johtuvalt on toimepanija karistusõigusliku vastutuse piiritlemise seisukohalt oluline kindlaks teha, kas ta käitles kasvavat või siis maha lõigatud taime või taimeosi või nendest valmistatud narkootilist ainet. (p 37)


Kehtiva määratluse kohaselt pole kanepi käsitamist narkootilise ainena seatud sõltuvusse sellest, missugune taime osa tarvitamiseks või müümiseks kõlbab, vaid oluline on taime THC sisaldus ning see, kas tegemist on keelatud sordiga. (p 46)

Kanepi töötlemisproduktiks oleva marihuaana valmistamiseks kasutatakse eeskätt suurima tetrahüdrokannabinooli sisaldusega taime osi. Seega võib marihuaanaks pidada peamiselt kanepitaime ladvaosast valmistatud saadust, mille hulgas võib olla nii lehti, varsi kui ka õisikuid. (p 54)


Narkootilise ja psühhotroopse aine kogus KarS § 184 lg 21 objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste täitmisest saab kõneleda vaid juhul, kui toimepanija taotleb narkoainet käideldes isiklikult varalist kasu KarS § 121 p-s 2 sätestatud summat ületavas määras. (p 50)


Narkootilise või psühhotroopse aine suur kogus on KrMS § 62 p 2 kohaselt tõendamiseseme asjaolu, mille olemasolu või puudumine tuleb kriminaalmenetluses igal üksikjuhul tuvastada ning KrMS § 7 lg 2, § 14 lg 1 ja § 154 lg 2 p 4 kohaselt peab niisugustele asjasse puutuvatele tõenditele osutama ning need kohtule esitama prokuratuur. Ometi on lubatav, et narkootilise aine suure koguse tuvastamisel tuginetakse ka kohtupraktikale, kui viidatavast kohtulahendist nähtuvad andmed, mis võimaldavad teha järeldusi mitteõiguslike eriteadmiste rakendamise kohta narkootilise aine mõju uurimisel. Sarnasel moel kasutatakse praktikas ühe asja kohta koostatud toksikoloogiaekspertiisi akti tõendina teistes sama liiki narkootilise aine käitlemist puudutavates süüteoasjades. (p-d 48-49)


Olukorras, kus ei saa veenvalt tuvastada, kas ning missugust osa kanepitaimede massist saab tarvitada ja marihuaanana käsitada ning kas selle ainekoguse eest saadav hind võiks vastata marihuaana turuhinnale, tuleb lähtudes KrMS § 7 lg-s 3 väljendatud in dubio pro reo-põhimõttest tekkinud kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatavate kasuks ja asuda seisukohale, et nende käitumises ei saa KarS § 184 lg-s 21 sätestatud karistatava teo tunnuseid tõsikindlalt tuvastada. (p 56)


KarS § 832 kohaldamine ei eelda, et konfiskeeritav vara peab pärinema käimasoleva menetluse esemeks olevast kuriteost. (p 61)

3-1-1-95-16 PDF Riigikohus 25.11.2016

2-(4-bromo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül]metüül]etaanamiin (25B-NBOMe; 2C-B-NBOMe) ja 2-(4-jodo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül)metüül]etaanamiin (25I-NBOMe, 2C-I-NBOMe) on psühhotroopsed ained, mis kuuluvad sotsiaalministri 18. mai 2005. a määrusega nr 73 kehtestatud lisa 1 (2. juunil 2014 jõustunud redaktsioonis) järgi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete esimesse nimekirja ning mille käitlemine on NPALS § 3 lg 1 kohaselt üldjuhul keelatud. (p 8)


NPALS § 31 lg 3 järgi on suur narkootilise või psühhotroopse aine, taime või seene kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Vaadeldava sätte mõttes tuleb suure koguse tuvastamiseks võtta esmalt seisukoht, missugune on konkreetse aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele isikule. Seejuures peab aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse. Järgnevalt tuleb tuvastada, millises koguses narkootilist ainet isik käitles ning kas sellest piisab narkojoobe tekitamiseks kümnele isikule. (Vt nt RKKKo 3-1-1-121-06, p 11, 3-1-1-52-07, p 10, 3-1-1-101-07, p 13, 3-1-1-67-08, p 12, 3-1-1-68-09, p 8 ja 3-1-1-100-13, p 11). (p 21)

Kui käideldud on psühhotroopset ainet, mille tarbimise võimaldamiseks kasutati ballastainena paberit, ei saa rääkida lahjendamise eesmärgil valmistatud seguainest. Sellele vaatamata tuleb hinnata, kas sel viisil käitlemiseks, sh tarvitamiseks ettevalmistatud narkootilise või psühhotroopse aine puhul peab kindlaks määrama puhta aine koguse või saab ühe tarbimiseks mõeldud annuse võrdsustada ühe narkojoobe tekitamiseks vajaliku annusega. Nõuet, mille järgi peab narkojoobe tekitamiseks vajaliku koguse hindamisel aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse, ei ole Riigikohus käsitanud absoluutsena. Kui tuvastatakse narkootilise aine müümine tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hiljem on võimatu kindlaks teha, milline oli aine kontsentratsiooniaste, on loogiline väita, et käideldi narkootilist ainet koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (vt RKKKo 3-1-1-121-06, p 13 ja 3-1-1-68-09, p 8.5). Kuigi nendes kohtuasjades oli tegemist olukorraga, kus narkootilist ainet kätte ei saadud, on toodud seisukoha järgi tähtis eeskätt see, et põhimõtteliselt on teatud asjaoludel lubatav narkojoobe tekkimise võimalikkust ja narkootilise või psühhotroopse aine suurt kogust tuvastada ka vaid tunnistajate ütlustele tuginevalt. See seisukoht on põhjendatav arusaamaga, et kriminaalmenetluses kehtiva tõendite vaba hindamise põhimõtte kohaselt ei ole ka KarS §-s 184 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste tuvastamist piiratud kindlat liiki tõendite olemasoluga. Öeldu tähendab, et juhtudel, kui narkootilise või psühhotroopse aine koostis on kindlaks tehtud, ei eelda narkojoobe võimalikkuse sedastamine vältimatult aine mõju uurimist ekspertiisi vormis. Narkootilise aine suure koguse tuvastamisel võib asjasse puutuvaks tõendiks pidada eeskätt samas või teises kriminaalasjas koostatud narkootilise või psühhotroopse aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub või mis tugineb eksperdi või asjatundja arvamusele (vt RKKKo 3-1-1-89-13, p 12). Järelikult ei hälbi NPALS § 31 lg-st 3 ega ka senisest kohtupraktikast võimalus mõnel erandjuhul tuvastada narkootilise või psühhotroopse aine suur kogus puhta aine kogust kindlaks määramata. (p-d 22–24)

Et käideldud aine tekitas narkojoovet ja et sellest piisas joobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule, peab tõendama prokuratuur. Asjas nr 3-1-1-89-13 tehtud lahendis leiti, et kuivõrd puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse lahendamisse (vt osutatud otsuse p 12). Öeldust järeldub, et kui süüdistatava või kaitsja hinnangul ei piisanud käideldud narkootilisest või psühhotroopsest ainest narkojoobe tekitamiseks kümnele inimesele, kuna selle aine mõju või kontsentratsioon ei olnud selline, nagu leitakse süüdistuses, saavad nad prokuröri väidete kummutamiseks esitada oma tõendeid. Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa aga paljasõnaliste kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Aktiivse kaitse teostamise vajadus võib esmajoones tekkida nn piiripealsetes situatsioonides, mil narkootilise või psühhotroopse aine käitlemine seisneb kümne annuse või seda piiri napilt ületava annuste koguse käitlemises. (p 25)

Olukorras, kus tehti kindlaks, et markides sisalduva puhta psühhotroopse aine kogus on sedavõrd väike, et seda on sisuliselt võimatu kindlaks teha, saab tarvitatava aine mõju erandlikult hinnata annusteks jagamise kaudu ja kogumis teiste tõenditega. (p 28)

Põhjendamatu on nõuda, et tunnistajate ütlusi, mis puudutavad tarvitatud psühhotroopse aine mõju, tuleb analüüsida korrakaitseseaduses ette nähtud joobeseisundi mõistet ja joobeseisundi tuvastamise korda arvestavalt. Tunnistaja saab anda ütlusi asjaolude kohta, mida ta on vahetult tajunud. Seetõttu saab ka tema ütlustes kajastuv joobeseisundi kirjeldus rajaneda vaid subjektiivsel muljel. Korrakaitseseaduses ja selle alusel kehtestatud terviseseisundi kirjeldamise korras lähtutakse samas eeldusest, et joobeseisundi tõttu avaldanud muutusi kirjeldab teine isik (nt politseiametnik või arst). On ilmne, et tunnistaja ütlused tema tarvitatud aine mõjudest ei pruugi üldjuhul anda teavet asjaolude kohta, mis on tähtsad joobeseisundi tuvastamiseks korrakaitseseaduse mõttes, kuna isik ei saa neid kõrvalseisja pilgu läbi tajuda. Samuti võivad joobeseisundile viitavad tunnused jääda märkamata isiku jaoks, kes pole arst. (p 29)


2-(4-bromo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül]metüül]etaanamiin (25B-NBOMe; 2C-B-NBOMe) ja 2-(4-jodo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül)metüül]etaanamiin (25I-NBOMe, 2C-I-NBOMe) on psühhotroopsed ained, mis kuuluvad sotsiaalministri 18. mai 2005. a määrusega nr 73 kehtestatud lisa 1 (2. juunil 2014 jõustunud redaktsioonis) järgi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete esimesse nimekirja ning mille käitlemine on NPALS § 3 lg 1 kohaselt üldjuhul keelatud. (p 8)

Kuna KarS § 184 objektiivsed tunnused hõlmavad nii narkootilise kui ka psühhotroopse aine käitlemist, ei mõjuta kriminaalasja lahendamist eksimus, kui süüdistuses nimetatakse psühhotroopset ainet narkootiliseks aineks. (p 9)


Süüdistatava ülekuulamise puhul tuleb silmas pidada, et KrMS § 293 lg 2, § 34 lg 1 p 1 ja § 35 lg 2 järgi on tal õigus ütluste andmisest keelduda. Süüdistatav ei ole küll kohustatud ütluste andmisest keeldumist põhjendama, kuid kahtluseta saab ta seda teha, väites, et ristküsitlemine enne tunnistajate ärakuulamist võib rikkuda tema kaitseõigust. KrMS § 294 p 1 järgi toob kohtus ütluste andmisest keeldumine kaasa süüdistatava varem antud ütluste avaldamise, kui seda on taotlenud kohtumenetluse pool. Selle sätte järgi saab ütlused avaldada aga siis, kui süüdistatavat pole võimalik kohtuistungil ristküsitleda. Kui süüdistatav keeldub ütluste andmisest, kuid väljendab samas, et ta nõustub andma ütlusi alles pärast tunnistajate ristküsitlust, puudub tema varem antud ütluste avaldamiseks KrMS § 294 p 1 kohaselt alus. Alles pärast seda, kui süüdistatav keeldub ütluste andmisest ka hiljem, s.o pärast tunnistajate küsitlemist, tekib alus taotleda tema varem antud ütluste tõendina esitamist. Kui aga süüdistatav kuulati üle enne tunnistajaid, kuid ta ei keeldunud ütluste andmisest ja samas oli talle tagatud õigus olla kõigi tõendite uurimise juures, küsitleda tunnistajaid ning esitada nende ütluste kohta vastuväiteid nii ise kui kaitsja vahendusel ning süüdistatav ka ei avaldanud, et ta soovib anda tunnistajate räägitu põhjal uusi ütlusi või esitada lisatõendeid, ei saa kaitseõiguse rikkumisest rääkida. (p-d 17–19)


Arusaam, et süüdistatava ütlusi tuleb käsitada prokuröri tõendina siis, kui seda on nimetatud tõendina süüdistusaktis, asetaks kohtumenetluse pooled ebavõrdsesse olukorda. Kuna kaitseakt esitatakse KrMS § 227 lg 1 järgi kohtule pärast süüdistusakti koopia saamist, saaksid süüdistatava ütlused olla kaitsja tõendiks vaid juhul, kui prokurör ei ole neid süüdistusaktis toodud tõendite loetelus nimetanud. Vastupidisel juhul puuduks kaitsjal KrMS § 286 lg 1 kohaselt vähimgi võimalus süüdistatava ülekuulamise aega mõjutada, kuivõrd selle tõendi esitamine ja uurimine sõltuks otseselt prokuröri menetluslikust käitumisest. (p 16)

Kohtumenetluses ei ole kindlasti tavapäratu, et sama tõendi uurimist taotlevad mõlemad või mitu kohtumenetluse poolt. Sellisel juhul ei ole põhjendatud juhinduda üksnes KrMS § 286 lg-s 1 toodud reegeljuhtumist, mil tõendi uurimist on taotlenud vaid üks kohtumenetluse pool. Võrdlusena saab osutada ristküsitluses kehtivale põhimõttele, mille kohaselt juhul, kui tunnistaja kutsumist on taotlenud mitu menetlusosalist ja esmasküsitlemise õiguses kokkulepet ei saavutata, määrab esmasküsitleja kohus (KrMS § 288 lg 1). Seega olukorras, kus süüdistatava ütlusi on soovinud enda tõendina kasutada rohkem kui üks kohtumenetluse pool, peab ka selle tõendi uurimise aeg olema läbirääkimiste esemeks. Kui kohtumenetluse pooled kokkulepet ei saavuta, peab süüdistatava ülekuulamise aja kindlaks määrama kohus kõiki asjaolusid arvestavalt. (p 17)


Olukorras, kus ekspertiisiaktis kajastub selgelt see, missuguse keemilise koostise ja valemiga psühhotroopseid aineid ekspertiisiks esitatud margid sisaldasid, kuid süüdistus kajastab vaid seda, et kõik kõnealused margid sisaldasid broomil põhinevat psühhotroopset ainet, on teokirjeldus ebatäpne, kuid tegemist pole veaga, mis tooks kaasa süüdistatava õigeksmõistmise osade psühhotroopset ainet sisaldavate markide ebaseaduslikus käitlemises. KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Sama lõike teine lause sätestab, et kohus ei või otsust tehes tugineda faktilisele asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb nende sätete põhjal süüdistuses asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Kui süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt RKKKo 3-1-1-59-16, p 21). (p-d 10-11)


Et käideldud aine tekitas narkojoovet ja et sellest piisas joobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule, peab tõendama prokuratuur. Asjas nr 3-1-1-89-13 tehtud lahendis leiti, et kuivõrd puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse lahendamisse (vt osutatud otsuse p 12). Öeldust järeldub, et kui süüdistatava või kaitsja hinnangul ei piisanud käideldud narkootilisest või psühhotroopsest ainest narkojoobe tekitamiseks kümnele inimesele, kuna selle aine mõju või kontsentratsioon ei olnud selline, nagu leitakse süüdistuses, saavad nad prokuröri väidete kummutamiseks esitada oma tõendeid. Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa aga paljasõnaliste kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Aktiivse kaitse teostamise vajadus võib esmajoones tekkida nn piiripealsetes situatsioonides, mil narkootilise või psühhotroopse aine käitlemine seisneb kümne annuse või seda piiri napilt ületava annuste koguse käitlemises. (p 25)


Kui käideldud on psühhotroopset ainet, mille tarbimise võimaldamiseks kasutati ballastainena paberit, ei saa rääkida lahjendamise eesmärgil valmistatud seguainest. Sellele vaatamata tuleb hinnata, kas sel viisil käitlemiseks, sh tarvitamiseks ettevalmistatud narkootilise või psühhotroopse aine puhul peab kindlaks määrama puhta aine koguse või saab ühe tarbimiseks mõeldud annuse võrdsustada ühe narkojoobe tekitamiseks vajaliku annusega. Nõuet, mille järgi peab narkojoobe tekitamiseks vajaliku koguse hindamisel aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse, ei ole Riigikohus käsitanud absoluutsena. Kui tuvastatakse narkootilise aine müümine tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hiljem on võimatu kindlaks teha, milline oli aine kontsentratsiooniaste, on loogiline väita, et käideldi narkootilist ainet koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (vt RKKKo 3-1-1-121-06, p 13 ja 3-1-1-68-09, p 8.5). Kuigi nendes kohtuasjades oli tegemist olukorraga, kus narkootilist ainet kätte ei saadud, on toodud seisukoha järgi tähtis eeskätt see, et põhimõtteliselt on teatud asjaoludel lubatav narkojoobe tekkimise võimalikkust ja narkootilise või psühhotroopse aine suurt kogust tuvastada ka vaid tunnistajate ütlustele tuginevalt. See seisukoht on põhjendatav arusaamaga, et kriminaalmenetluses kehtiva tõendite vaba hindamise põhimõtte kohaselt ei ole ka KarS §-s 184 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste tuvastamist piiratud kindlat liiki tõendite olemasoluga. Öeldu tähendab, et juhtudel, kui narkootilise või psühhotroopse aine koostis on kindlaks tehtud, ei eelda narkojoobe võimalikkuse sedastamine vältimatult aine mõju uurimist ekspertiisi vormis. Narkootilise aine suure koguse tuvastamisel võib asjasse puutuvaks tõendiks pidada eeskätt samas või teises kriminaalasjas koostatud narkootilise või psühhotroopse aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub või mis tugineb eksperdi või asjatundja arvamusele (vt RKKKo 3-1-1-89-13, p 12). Järelikult ei hälbi NPALS § 31 lg-st 3 ega ka senisest kohtupraktikast võimalus mõnel erandjuhul tuvastada narkootilise või psühhotroopse aine suur kogus puhta aine kogust kindlaks määramata. (p-d 22–24)

Et käideldud aine tekitas narkojoovet ja et sellest piisas joobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule, peab tõendama prokuratuur. Asjas nr 3-1-1-89-13 tehtud lahendis leiti, et kuivõrd puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse lahendamisse (vt osutatud otsuse p 12). Öeldust järeldub, et kui süüdistatava või kaitsja hinnangul ei piisanud käideldud narkootilisest või psühhotroopsest ainest narkojoobe tekitamiseks kümnele inimesele, kuna selle aine mõju või kontsentratsioon ei olnud selline, nagu leitakse süüdistuses, saavad nad prokuröri väidete kummutamiseks esitada oma tõendeid. Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa aga paljasõnaliste kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Aktiivse kaitse teostamise vajadus võib esmajoones tekkida nn piiripealsetes situatsioonides, mil narkootilise või psühhotroopse aine käitlemine seisneb kümne annuse või seda piiri napilt ületava annuste koguse käitlemises. (p 25)

Olukorras, kus tehti kindlaks, et markides sisalduva puhta psühhotroopse aine kogus on sedavõrd väike, et seda on sisuliselt võimatu kindlaks teha, saab tarvitatava aine mõju erandlikult hinnata annusteks jagamise kaudu ja kogumis teiste tõenditega. (p 28)

Põhjendamatu on nõuda, et tunnistajate ütlusi, mis puudutavad tarvitatud psühhotroopse aine mõju, tuleb analüüsida korrakaitseseaduses ette nähtud joobeseisundi mõistet ja joobeseisundi tuvastamise korda arvestavalt. Tunnistaja saab anda ütlusi asjaolude kohta, mida ta on vahetult tajunud. Seetõttu saab ka tema ütlustes kajastuv joobeseisundi kirjeldus rajaneda vaid subjektiivsel muljel. Korrakaitseseaduses ja selle alusel kehtestatud terviseseisundi kirjeldamise korras lähtutakse samas eeldusest, et joobeseisundi tõttu avaldanud muutusi kirjeldab teine isik (nt politseiametnik või arst). On ilmne, et tunnistaja ütlused tema tarvitatud aine mõjudest ei pruugi üldjuhul anda teavet asjaolude kohta, mis on tähtsad joobeseisundi tuvastamiseks korrakaitseseaduse mõttes, kuna isik ei saa neid kõrvalseisja pilgu läbi tajuda. Samuti võivad joobeseisundile viitavad tunnused jääda märkamata isiku jaoks, kes pole arst. (p 29)


Põhjendamatu on nõuda, et tunnistajate ütlusi, mis puudutavad tarvitatud psühhotroopse aine mõju, tuleb analüüsida korrakaitseseaduses ette nähtud joobeseisundi mõistet ja joobeseisundi tuvastamise korda arvestavalt. Tunnistaja saab anda ütlusi asjaolude kohta, mida ta on vahetult tajunud. Seetõttu saab ka tema ütlustes kajastuv joobeseisundi kirjeldus rajaneda vaid subjektiivsel muljel. Korrakaitseseaduses ja selle alusel kehtestatud terviseseisundi kirjeldamise korras lähtutakse samas eeldusest, et joobeseisundi tõttu avaldanud muutusi kirjeldab teine isik (nt politseiametnik või arst). On ilmne, et tunnistaja ütlused tema tarvitatud aine mõjudest ei pruugi üldjuhul anda teavet asjaolude kohta, mis on tähtsad joobeseisundi tuvastamiseks korrakaitseseaduse mõttes, kuna isik ei saa neid kõrvalseisja pilgu läbi tajuda. Samuti võivad joobeseisundile viitavad tunnused jääda märkamata isiku jaoks, kes pole arst. (p 29)

3-1-1-72-13 PDF Riigikohus 04.10.2013

Midasolaam on kantud sotsiaalministri 18. mai 2005. a määrusega nr 73 kinnitatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja nr IV. NPALS § 4 lg 5 kohaselt võib IV nimekirjas loetletud aineid ja neid sisaldavaid ravimeid välja vedada ainult psühhotroopsete ainete käitlemise õigust omav isik. Väljaveoks on vajalik Sotsiaalministeeriumi või Ravimiameti poolt antav ühekordne kindlaks määratud kehtivusajaga väljaveoluba (NPALS § 2 p 5), kui isiklikuks tarbimiseks lubatud kogused ületavad sotsiaalministri määrusega kehtestatud ülempiiri (RavS § 25 lg-d 1 ja 4). Sotsiaalministri 18. veebruari 2005. a määrusega nr 31 kehtestatud "Ravimiameti eriluba nõudva kauba sisse- ja väljaveo ning ravimite isiklikuks tarbimiseks kaasavõtmise või posti teel saatmise tingimused ja kord, erilubade vormid ning Ravimiameti eriluba nõudvate kaupade loetelu" § 8 lg 41 kohaselt võib isik, kelle püsiv elukoht on Eestis ja kes soovib sõita teise Schengeni konventsiooniosalise riigi territooriumile, võtta narkootilisi või psühhotroopseid aineid kaasa reisi kestuse ajaks vajaminevas koguses, kuid mitte enam kui 30-päevaseks raviks. Iga kaasasoleva arsti retsepti järgse narkootilise või psühhotroopse aine kohta peab kaasas olema Ravimiameti poolt väljastatud tunnistus.


KarS § 184 lg 1 järgi on karistatav narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine. Aine käitlemise ebaseaduslikkus on objektiivse koosseisu normatiivne tunnus, mis seisneb narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ja nende lähteainete seaduse (NPALS) § 3 lg 1 kohase loa puudumises kõnealuste ainete käitlemiseks. Muuhulgas on KarS § 184 lg 1 kooseisu välistava loana NPALS § 3 lg 1 tähenduses tegemist siis, kui arst on isikule välja kirjutanud narkootilise ainet sisaldava ravimi retsepti või teinud raviasutuses ettekirjutuse sellise ravimi manustamiseks. Juhul kui narkootilist või psühhotroopset ainet sisaldav ravim on omandatud seaduslikult, ei muutu selle valdus ravimit tarvitamata jättes ebaseaduslikuks. Seadusest aga ei nähtu kohustust seaduslikult omandatud narkootilist või psühhotroopset ainet sisaldava ravimi äratarvitamiseks, tagastamiseks või hävitamiseks. Nii näiteks panevad ravimiseaduse (edaspidi RavS) § 35 lg 1 ja § 37 lg 2 kohustuse kõlbmatute ravimite vastuvõtmiseks ja hävitamiseks nende käitlejale RavS § 3 tähenduses, s.o ravimite tootjatele, tarnijatele ja müüjatele. Seega on ebaõige ringkonnakohtu seisukoht, et narkootilist ainet sisaldava ravimi tarvitamisõpetuse kohaselt tarvitamata jätmine ja selle kogumine on käsitletav narkootilise aine ebaseadusliku käitlemisena KarS § 184 lg 1 tähenduses.

Midasolaam on kantud sotsiaalministri 18. mai 2005. a määrusega nr 73 kinnitatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja nr IV. NPALS § 4 lg 5 kohaselt võib IV nimekirjas loetletud aineid ja neid sisaldavaid ravimeid välja vedada ainult psühhotroopsete ainete käitlemise õigust omav isik. Väljaveoks on vajalik Sotsiaalministeeriumi või Ravimiameti poolt antav ühekordne kindlaks määratud kehtivusajaga väljaveoluba (NPALS § 2 p 5), kui isiklikuks tarbimiseks lubatud kogused ületavad sotsiaalministri määrusega kehtestatud ülempiiri (RavS § 25 lg-d 1 ja 4). Sotsiaalministri 18. veebruari 2005. a määrusega nr 31 kehtestatud "Ravimiameti eriluba nõudva kauba sisse- ja väljaveo ning ravimite isiklikuks tarbimiseks kaasavõtmise või posti teel saatmise tingimused ja kord, erilubade vormid ning Ravimiameti eriluba nõudvate kaupade loetelu" § 8 lg 41 kohaselt võib isik, kelle püsiv elukoht on Eestis ja kes soovib sõita teise Schengeni konventsiooniosalise riigi territooriumile, võtta narkootilisi või psühhotroopseid aineid kaasa reisi kestuse ajaks vajaminevas koguses, kuid mitte enam kui 30-päevaseks raviks. Iga kaasasoleva arsti retsepti järgse narkootilise või psühhotroopse aine kohta peab kaasas olema Ravimiameti poolt väljastatud tunnistus.


Mitteehtsa tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu tunnus on garandikohustusega isik, nagu nt narkootilise aine käitleja kohustus tema valdusse sattunud ebaseadusliku narkootilise ja psühhotroopse aine üleandmiseks politseiasutusele vastavalt NPALS § 7 lg-le 1. Seepärast tuleb kõigepealt nõuetekohaselt tuvastada süüdistatava garandiseisund, millest tuleneb tema garandikohustus hoida ära tagajärg (KarS § 13 lg 1). Järgmise tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu tunnusena tuleb konstrueerida nõutav tegevus, s.t konkreetne tegu, mida isik pidi tegema, kuid mille ta jättis tegemata (RKKKo 3-1-1-79-10, p-d 24-25). Samuti peaks selline etteheide kajastuma ka süüdistuses.


Vastavalt süüteomenetlusõiguse üldpõhimõtetele on süüteoetteheite puhul tõendamiskoormus riigil ning süütuse presumptsioonist tulenevalt ei pea süüdistatav enda süütust tõendama. Seega tuleb võistlevas kohtumenetluses prokuratuuril tõendada narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise ebaseaduslikkus. Samuti peab kohus lähtuma arsti väljakirjutatud retsepti eeldatavast õiguspärasusest. Kui süüteoasjas ei ole tuvastatud retsepte väljastanud arstide ebaseaduslik käitumine, siis ei saa pelgalt isikult ravimite leidmise fakti pinnalt talle omistada nende ebaseaduslikku omandamist ega valdamist KarS § 184 lg 1 tähenduses.


Eluline usutavus on küll üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume aga mitte iseseisev tõend KrMS § 63 lg 1 tähenduses. KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Seejuures ei või tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 kohus võtta endale süüdistaja rolli ja asuda täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega (RKKKo 3-1-1-10-11, p 26). Kriminaalmenetluse seadustiku § 211 lg 2 kohaselt selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur kohtueelses menetluses välja kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud. Kohus ei saa asuda elulise usutavuse kriteeriumiga heastama prokuratuuri tegematajätmisi tõendite kogumisel. Tuginedes kaitseväidete elulisele ebausutavusele olukorras, kus kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõendid ei kinnita süüteo toimepanemist, pöörab kohus tõendamiskoormise ümber ja loeb kuriteokoosseisu tõendatuks seetõttu, et süüdistatav ei suutnud veenvalt tõendada, et ta omandas ravimi seaduslikult. Selliselt toimides läks kohus vastuollu süütuse presumptsiooni põhimõttega ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.


Tuginedes kaitseväidete elulisele ebausutavusele olukorras, kus kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõendid ei kinnita süüteo toimepanemist, pöörab kohus tõendamiskoormise ümber ja loeb kuriteokoosseisu tõendatuks seetõttu, et süüdistatav ei suutnud veenvalt tõendada, et ta omandas ravimi seaduslikult. Selliselt toimides läks kohus vastuollu süütuse presumptsiooni põhimõttega ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.


Vastavalt süüteomenetlusõiguse üldpõhimõtetele on süüteoetteheite puhul tõendamiskoormus riigil ning süütuse presumptsioonist tulenevalt ei pea süüdistatav enda süütust tõendama. Seega tuleb võistlevas kohtumenetluses prokuratuuril tõendada narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise ebaseaduslikkus. Samuti peab kohus lähtuma arsti väljakirjutatud retsepti eeldatavast õiguspärasusest. Kui süüteoasjas ei ole tuvastatud retsepte väljastanud arstide ebaseaduslik käitumine, siis ei saa pelgalt isikult ravimite leidmise fakti pinnalt talle omistada nende ebaseaduslikku omandamist ega valdamist KarS § 184 lg 1 tähenduses.

Tuginedes kaitseväidete elulisele ebausutavusele olukorras, kus kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõendid ei kinnita süüteo toimepanemist, pöörab kohus tõendamiskoormise ümber ja loeb kuriteokoosseisu tõendatuks seetõttu, et süüdistatav ei suutnud veenvalt tõendada, et ta omandas ravimi seaduslikult. Selliselt toimides läks kohus vastuollu süütuse presumptsiooni põhimõttega ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.


Vastavalt süüteomenetlusõiguse üldpõhimõtetele on süüteoetteheite puhul tõendamiskoormus riigil ning süütuse presumptsioonist tulenevalt ei pea süüdistatav enda süütust tõendama. Seega tuleb võistlevas kohtumenetluses prokuratuuril tõendada narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise ebaseaduslikkus. Samuti peab kohus lähtuma arsti väljakirjutatud retsepti eeldatavast õiguspärasusest. Kui süüteoasjas ei ole tuvastatud retsepte väljastanud arstide ebaseaduslik käitumine, siis ei saa pelgalt isikult ravimite leidmise fakti pinnalt talle omistada nende ebaseaduslikku omandamist ega valdamist KarS § 184 lg 1 tähenduses.

Eluline usutavus on küll üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume aga mitte iseseisev tõend KrMS § 63 lg 1 tähenduses. KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Seejuures ei või tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 kohus võtta endale süüdistaja rolli ja asuda täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega (RKKKo 3-1-1-10-11, p 26). Kriminaalmenetluse seadustiku § 211 lg 2 kohaselt selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur kohtueelses menetluses välja kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud. Kohus ei saa asuda elulise usutavuse kriteeriumiga heastama prokuratuuri tegematajätmisi tõendite kogumisel. Tuginedes kaitseväidete elulisele ebausutavusele olukorras, kus kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõendid ei kinnita süüteo toimepanemist, pöörab kohus tõendamiskoormise ümber ja loeb kuriteokoosseisu tõendatuks seetõttu, et süüdistatav ei suutnud veenvalt tõendada, et ta omandas ravimi seaduslikult. Selliselt toimides läks kohus vastuollu süütuse presumptsiooni põhimõttega ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.

3-1-1-97-12 PDF Riigikohus 13.11.2012

Kuritegude ideaal- ja reaalkogumi piiritlemine KarS § 63 tähenduses on oluline süüdistatavale karistuse mõistmisel. Kui tegemist on ühe teoga, mis vastab mitmele kuriteokoosseisule (KarS § 63 lg 1), siis mõistetakse isikule üks karistus seaduse alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kui tegemist on mitme teoga, mis vastavad mitmele eri kuriteokoosseisule (KarS § 63 lg 2) ja isikut ei ole nendest ühegi teo eest varem karistatud, mõistetakse eraldi karistus iga teo eest ning liitkaristus KarS § 64 lg 1 järgi.


Kuigi narkootilise aine mõju tuvastamiseks on vaieldamatult tarvilik eriteadmiste rakendamine, ei eelda kriminaalasja menetlemisel narkootilise aine suure koguse tuvastamine tingimata ekspertiisi määramist, kui eelnevalt on tuvastatud narkootilise aine koostis. Vajalikke andmeid narkootilise aine kohta võib saada erialasest kirjandusest või muudest asjakohastest allikatest, kus on kirjeldatud kõnealuse narkootilise aine mõju kindlakstegemiseks läbiviidud katsed ja nende tulemus. Seega ei ole tegemist ekspertiisiga selle tavapärases mõistes, mille tulemusel koostatud ekspertiisiakt peaks vastama kohtupraktikas väljakujunenud nõuetele. Sellest tulenevalt on võimalik ka see, et vajalikke andmeid esitatakse kohtumenetluses dokumentaalse tõendina, ekspertiisi korraldamata (vt ka RKKKo 3-1-1-96-11 p 7.5).

3-1-1-29-12 PDF Riigikohus 25.10.2012

ÜRO 1961. aasta narkootiliste ainete ühtsest konventsioon ja ÜRO 1971. aasta psühhotroopsete ainete konventsioon ei keela Eesti seadusandjal kehtestada siseriiklikku regulatsiooni, millega lisatakse narkootiliste ja psühhotroopsete ainete loetelusse ka aineid, mida kumbki konventsioon ei nimeta. Sotsiaalminister võis ka kuni 27. veebruarini 2011. a kehtinud NPALS § 31 lg 1 kolmandast lausest tulenevalt lisada narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja ka aineid, mida konventsioonide loetelud ei sisalda.

NPALS § 31 lg-st 2 koostoimes NPALS § 4 lg-ga 15 võib sotsiaalminister määrata, et teatud ravimpreparaate ei loeta lähtuvalt nende kasutamise eesmärgist ja narkootilise või psühhotroopse aine sisaldusest narkootiliseks või psühhotroopseks ravimiks. Kui seda ei ole tehtud, tuleb lähtuda üldreeglit sisaldavast NPALS § 2 p-st 1, milles märgitakse, et narkootilised ja psühhotroopsed ained on NPALS § 31 lg 1 alusel kehtestatud nimekirjas loetletud ained ja nende ainete stereoisomeerid, estrid, eetrid ja soolad ning nimetatud aineid sisaldavad ravimid.


Vangistatu ja kaitsja kohtumisi ei tohi pealt kuulata, küll aga tohib jälgida. Sama sätestab ka vangistusseaduse (VangS) § 27 lg 2.


Kohtuvaidlustega jätkamine pärast kella kuut õhtul ja selle kohta määruse koostamata jätmine ei kujuta endast kriminaalmenetlusõiguse rikkumist. Kohtute seaduse § 6 lg 2 esimene lause sätestab tõepoolest, et kohtuistungid peetakse tööpäevadel kella üheksast kella kaheksateistkümneni. Samas sätestab sama lõike teine lause, et pärast seda võib istung jätkuda juhul, kui kohus leiab, et see on otstarbekas õigusemõistmise huvides.

3-1-1-96-11 PDF Riigikohus 02.12.2011

Üldjuhul võib narkootiliste ja psühhotroopsete ainete olemasolu tuvastada kõigi kriminaalmenetluses lubatud tõenditega, mitte üksnes eksperdiarvamusega (RKKKo 3-1-1-82-03, p 17).

Ühe kriminaalasja menetlusdokumentide, sh süüdistusakti, kohtuotsuse ja kohtuistungi protokolli kasutamine teises kriminaalasjas tõendina – muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses ei ole välistatud. Nende dokumentidega saab aga tuvastada üksnes ütluste lahknemist nendest tõenditest, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine (RKKKo 3-1-1-100-07, p 7) või erineval ajal antud ütluste lahknemist (RKKKo 3-1-1-98-07, p 7). Kriminaalasjas tehtud kohtuotsus ei ole teises kriminaalasjas tõendiks selle otsusega tuvastatud faktiliste asjaolude kohta, kuna tegemist ei ole iseseisva teadmise allikaga, vaid kohtu hinnanguga selles kriminaalasjas kogutud tõenditele. Subjektiivne hinnang, olgugi, et kohtu oma, ei saa aga olla tõendiks faktilise asjaolu kohta.

Kaassüüdistatava ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, need on põhimõtteliselt kõigi teiste tõenditega võrdväärsed. Kuid mõistetavalt tuleb kohtul eraldi põhjendada ka seda, kui ta hindab kaassüüdistatava ütlused usaldusväärsemaks kui nt kohtualuse enda süüd eitavad ütlused (RKKKo 3-1-1-94-04, p 8).


Ühe kriminaalasja menetlusdokumentide, sh süüdistusakti, kohtuotsuse ja kohtuistungi protokolli kasutamine teises kriminaalasjas tõendina – muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses ei ole välistatud. Nende dokumentidega saab aga tuvastada üksnes ütluste lahknemist nendest tõenditest, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine (RKKKo 3-1-1-100-07, p 7) või erineval ajal antud ütluste lahknemist (RKKKo 3-1-1-98-07, p 7). Kriminaalasjas tehtud kohtuotsus ei ole teises kriminaalasjas tõendiks selle otsusega tuvastatud faktiliste asjaolude kohta, kuna tegemist ei ole iseseisva teadmise allikaga, vaid kohtu hinnanguga selles kriminaalasjas kogutud tõenditele. Subjektiivne hinnang, olgugi, et kohtu oma, ei saa aga olla tõendiks faktilise asjaolu kohta.


Kaassüüdistatava ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, need on põhimõtteliselt kõigi teiste tõenditega võrdväärsed. Kuid mõistetavalt tuleb kohtul eraldi põhjendada ka seda, kui ta hindab kaassüüdistatava ütlused usaldusväärsemaks kui nt kohtualuse enda süüd eitavad ütlused (RKKKo 3-1-1-94-04, p 8).


Karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimisi vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem (RKKKo 3-1-1-99-06, p 20 ja 3-1-1-59-07, p 13).


Üldjuhul võib narkootiliste ja psühhotroopsete ainete olemasolu tuvastada kõigi kriminaalmenetluses lubatud tõenditega, mitte üksnes eksperdiarvamusega (RKKKo 3-1-1-82-03, p 17).


Müüja ja ostja vahelise kontakti loomiseks vajalike toimingute tegemine, näiteks telefoninumbri edastamine ühele tehingupoolele, vastab narkootilise aine vahendamise mõistele KarS § 184 tähenduses, kuna selle teo äramõtlemisel ei saaks tehing toimuda. Arvestades narkokaubanduse varjatud olemust, saabki vastavate tehingute sõlmimine sageli toimuda vaid aine pakkuja või selle ostja kontaktandmete edastamisel huvitatud isikule. Seejuures ei ole oluline, kas vahendaja aitas mingil muul moel tehingu toimumisele kaasa või sai sellest kasu.


Ekspertiis on nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire. (Vt RKKKo 3-1-1-35-06, p 7.5 ja 3-1-1-79-10, p 13.4). Teatud juhtudel on mitteõiguslikke eriteadmisi võimalik saada ka muudest allikatest (nt erialasest kirjandusest või muudest asjakohastest allikatest). Sellisel juhul ei ole tegemist ekspertiisiga selle tavapärases mõistes, mille tulemusel koostatud ekspertiisiakt peaks vastama kohtupraktikas väljakujunenud nõuetele (vt RKKKo 3-1-1-32-09, p-d 8.1–8.4). Sellest tulenevalt on võimalik ka see, et vajalikke andmeid esitatakse kohtumenetluses dokumentaalse tõendina, ekspertiisi korraldamata.

3-1-1-82-03 PDF Riigikohus 20.06.2003

Kriminaalasjas võib üldjuhul narkootiliste ja psühhotroopsete ainete olemasolu tuvastada kõigi kriminaalmenetluses lubatud tõenditega, mitte üksnes eksperdiarvamusega. Kui aga teistest tõenditest ei piisa, võib narkootiliste või psühhotroopsete ainete identifitseerimiseks ekspertiisi teostamine olla hädavajalik (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-51-02).


Kohtualuste kohtus antud ütluste hindamine lahus teistest tõenditest (s.t. KrMK § 50 nõuete rikkumine) on kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine AKKS § 39 lg 4 mõttes.

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json