1-21-4529/53
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
13.10.2022 |
|
Laskemoon KarS § 418 tähenduses hõlmab ka püssirohtu kui laskemoona komponenti. (p-d 9-10)
RelvS § 9 lg 1 kohaldub ka olukorras, kus püssirohi leitakse läbiotsimise käigus. (p 15)
Püssirohi on laskemoon KarS § 418 mõttes, mitte lõhkeaine KarS § 414 tähenduses. (p-d 9-10)
Olukorras, kus isik paneb osad süüteod toime katseajal ja osad pärast katseaja lõppu, tuleb esmalt KarS § 64 lg 1 alusel liita nende süütegude eest mõistetud üksikkaristused ja seejärel suurendada saadud liitkaristust KarS § 76 lg 8 ning § 65 lg 2 järgi eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. (p 14)
|
| 1-20-8278/95
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.04.2022 |
|
Reegeljuhtumil ei tegutse matkija kuriteokoosseisu tähenduses tahtlikult ja tema teopanuseid ei saa seega KarS § 21 lg 2 alusel teisele täideviijale omistada. Seega ei saa matkija alustada kuriteo täideviimist KarS § 25 lg 4 mõttes ega panna ka toime täiendavat tegu eesmärgiga soodustada kuriteo toimepanemist (KarS § 221 lg 2). Sellise kvaliteediga teod saab toime panna vaid kuriteo toimepanemise tahtlusega tegutsev isik. KarS § 221 kontekstis järeldub sellest veel, et kuivõrd kuriteo kaastäideviimise kokkulepe on karistatav vaid mitme toimepanija korral, ei saa matkija tahtluse puudumise tõttu nende hulka kuuluda. (p 33)
Kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja süüdistatava või tema kaitsja apellatsiooni rahuldamata ning seega ka apellatsioonimenetluse kulud süüdistatava kanda, Riigikohus aga tühistab hiljem tervikuna või osaliselt ringkonnakohtu otsuse, tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda (vt RKKKo nr 3-1-1-46-14, p 26.2 koos edasiste viidetega). (p 35)
Kui isik käitleb kõigepealt lõhkeaineid (KarS § 414) ning seejärel neist valmistatud lõhkeseadeldist (KarS § 415), tuleb tema tegu tervikuna kvalifitseerida üksnes KarS § 415 järgi, mitte aga KarS §-des 414 ja 415 ette nähtud süütegude kogumina. Sellisel juhul on KarS § 414 käsitatav subsidiaarkoosseisuna, mis tuleb kohaldamisele alles siis, kui primaarkoosseisu (KarS § 415) mingil põhjusel ei kohaldata (nt ei jõua see karistatavasse katsestaadiumisse) (vrd RKKKo nr 1-19-7453/106, p 39 koos edasiste viidetega). (p 22)
Kaastäideviimise materiaalõiguslik määratlus sisaldub KarS § 21 lg-s 2, mille esimese lause kohaselt järgneb vastutus kaastäideviimise eest siis, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. Oluline on seejuures, et isikute teopanused oleksid kantud ühtsest tahtest ja nad tegutseksid ühise teoplaani alusel. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-10-15, p 12.) (p 31)
Kuriteo matkimise korral on toimepanija tahtluse hindamine tavaolukorrast erinev. Matkimise puhul on tegemist pelgalt süüteo toimepanemise jäljendamisega. Matkija tahtlus peab olema suunatud sellele, et matkitava kuriteo kahjulik tagajärg ei realiseeruks. (Vt RKKKo nr 3-1-1-110-04, p 12 ja nr 3-1-1-10-09, p 45.) (p 32)
Kuigi KrMS § 1268 lg 1 kohaselt on matkimine kuriteotunnustega teo toimepanemine, keelab KrMS § 1261 lg 3 selle käigus absoluutsena kellegi elu ja tervise ohustamise, keelatud on ka põhjendamatult vara ja keskkonna ohustamine ja muude isikuõiguste riivamine. See kinnitab, et matkijal ei ole ega ka tohi üldjuhul olla tahtlust kuriteokoosseisuga kaitstavate väärtuste sisuliseks (materiaalseks) kahjustamiseks. (p 32)
|
| 4-20-1553/38
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
10.03.2021 |
|
Kolleegium leiab, et KrtS § 34 lg 3 ei vabasta isikut pärast kinnistu korteriomanditeks jagamist ja korteriühistu loomist kohustusest tagada kortermaja ja abihoone nõuetele vastavus. EhS § 134 lg 1 kohustatud subjekt on muu hulgas ka korteriomanik ning korteriomandi- ja korteriühistuseadus ei välista tema karistamist EhS § 134 lg 1 järgi. (p-d 8-9)
Kolleegium leiab, et KrtS § 34 lg 3 ei vabasta isikut pärast kinnistu korteriomanditeks jagamist ja korteriühistu loomist kohustusest tagada kortermaja ja abihoone nõuetele vastavus. EhS § 134 lg 1 kohustatud subjekt on muu hulgas ka korteriomanik ning korteriomandi- ja korteriühistuseadus ei välista tema karistamist EhS § 134 lg 1 järgi. (p-d 8-9)
EhS § 134 lg 1 objektiivse koosseisu täidetuse jaatamiseks tuleb muu hulgas tuvastada, et ehitisele esitatavate nõuete rikkumine on toonud kaasa ehitisest lähtuva ohu varale või keskkonnale. (p 10)
Riigikohus on seoses liiklussüütegudega selgitanud, et enda vara kahjustamine ei ole karistatav, mistõttu tuleb isiku karistamiseks liiklusnõuete rikkumisega varalise kahju tekitamise eest tõendada, et toimepanija polnud vara omanik ja varalist kahju sai teine isik (RKKKo asjas nr 3-1-1-3-06, p 7 ja RKKKo asjas nr 3-1-1-6-04, p 6). Kolleegium leiab, et ehitusseadustikus sätestatud väärteokoosseisude puhul tuleb lähtuda samast põhimõttest. Seega jaatamaks ehitisest lähtuvat ohtu varale EhS § 134 lg 1 tähenduses, tuleb tuvastada, et ehitis on ohtlik kellegi teise, mitte ehitisealuse kinnistu omaniku varale. (p 10.1)
Kuigi mõistetavalt võivad ehitusmaterjalid reostada ümbrust ja saastada keskkonda, ei saa kolleegiumi hinnangul pelgalt selle seiga paljasõnalise nentimisega jaatada ehitisest lähtuvat ohtu keskkonnale EhS § 134 lg 1 tähenduses. Maakohus ei põhjendanud, miks kujutasid ehitiselt kukkunud või kukkuvad ehitusmaterjalid praegusel juhul keskkonnale ohtu ja milles konkreetselt selline oht seisnes. Väärteoasja uuel arutamisel tuleb kohtul kõnealune viga parandada, esitades tõenditele tuginevad põhjendid selle kohta, kas ja kui, siis milles väljenduva keskkonnaohu väärteoprotokollis nimetatud ehitusmaterjalid käsitletava juhtumi asjaoludel tekitasid. (p 10.2)
VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest. Väärteoasja arutamine täies ulatuses tähendab muu hulgas maakohtu kohustust vastata VTMS §-s 133 loetletud küsimustele ja kajastada VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüsi kui ka seda, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Seega sõltumata kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse piiridest, ei saa kohtuvälise menetleja otsus jääda kaebemenetluse tulemusena jõusse, ilma et kohus oleks enne kontrollinud väärteo koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisusega seotud asjaolusid (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-30-17, p 7). (p 6)
|
| 1-17-9941/80
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
22.03.2019 |
|
KarS § 418 ebaõigus ei ammendu KarS § 263 lg 1 p-s 1. KarS § 418 lg 1 sätestab karistatava teona muu hulgas tulirelva ebaseadusliku käitlemise. Ebaseaduslik tulirelv kujutab endast juba abstraktset ohtu ümbritsevale ning KarS § 418 lg 1 eesmärk on kaitsta ühiskonna üldist turvalisust. KarS § 263 kaitseb õigushüvena aga avalikku korda kui tavade, heade kommetega või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe kindlustunde. Sekundaarselt kaitseb KarS § 263 ka individuaalseid õigushüvesid (nt inimese tervist). Kuigi KarS § 263 lg 1 p 1 näeb karistatava teona ette avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise vägivallaga, ei eelda vägivald (isegi kui selle käigus kasutatakse tulirelva) tulirelva ebaseaduslikku käitlemist. Seega on KarS § 418 lg-l 1 ja KarS § 263 lg 1 p-l 1 erinev ebaõigussisu ning kohtud kvalifitseerisid isiku teod õigustatult kogumis KarS § 263 lg 1 p 1 ja § 418 lg 1 järgi. (p 9)
Väljasaatmine on olemuselt preventiivse eesmärgiga lisakaristus, mille võib mõista kuriteo eest lisaks põhikaristusele, hoidmaks ära uute kuritegude toimepanemist välisriigi kodaniku poolt. Väljasaatmisega kaasneb riive eelkõige põhiseaduse §-ga 26 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-ga 8 tagatud perekonnaelu puutumatusele. Et põhiõiguste riivet nõuetekohaselt õigustada, tuleb kohtul põhjalikult hinnata lisakaristuse vastavust süüdlase süü suurusele. Igal üksikjuhtumil tuleb hinnata õiguskorra kaitsmise huvi tähendust, näidates ära asjaolud, mis kaaluvad üles väljasaadetu perekondlike sidemete katkemise. Kaaludes süü suurusest tulenevat ohtu riigi õiguskorrale ja süüdlase perekondlike sidemete katkemisega tehtavat kahju, tuleb kohtul välja selgitada, kas väljasaadetav välismaalane on riigis viibinud lühikest aega või on ta jõudnud asukohamaaga integreeruda. Välismaalane on integreerunud eelkõige siis, kui ta on suurema osa oma elust elanud Eestis, omandanud siin hariduse ning tema perekond ja lähisugulased elavad siin. Need asjaolud võivad anda tunnistust selle kohta, et isik on asukohamaaga seotud sama püsivalt kui kodanikud ning sellest tulenevalt peavad väljasaatmisega kaasneva perekonnaelu puutumatuse riive õigustamiseks olema eriti mõjuvad põhjendused. Kui isiku süü ja õiguskorra kaitsmise huvid annavad põhjust kaaluda integreerunud välismaalase Eestist väljasaatmist, tuleb kohtul esitada asjaolud, mis kaaluvad üles püsivate, s.h perekondlike sidemete katkemise asukohamaal. Muu hulgas ei tohi tähelepanuta jätta ka välismaalase sidemeid kodakondsusjärgses riigis (vt RKKKo 3-1-1-38-09, p-d 7-8 ja 10). (p 12)
KarS § 54 lg 1 teises lauses sätestatud nõuet tuleb mõista selliselt, et niisugusel juhul tuleb väljasaatmist kohaldaval kohtul lisakaristuse mõistmist eriti üksikasjalikult põhjendada, näidates ära need erilised üldpreventiivsed kaalutlused, mis tingivad vaatamata süüdistataval perekonna olemasolule siiski tema Eestist lahkuma sundimise. Sisuliselt tuleb kohtul seega süüdistatavat välja saates esile tuua need argumendid, mis karistuse mõistmise eesmärkidest tulenevalt kaaluvad üles tema sunniviisilise lahutamise oma perekonnast. Kuna perekondlike sidemete tõttu on selline välismaalane lahutamatult seotud Eestiga, siis võib tema väljasaatmine lisakaristusena tulla kõne alla vaid juhul, kui seda õigustavad toimepandud kuriteo raskusest tulenev süü suurus ja õiguskorra kaitsmise huvid (vt RKKKo 3-1-2-1-12, p 9.2). (p 13)
Väljasaatmisega kaasneval era- ja perekonnaelu õiguse riivel on peatunud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (vt nt suurkoja 18. oktoobri 2006. a otsus asjas Üner vs. Holland (nr 46410/99), suurkoja 23. juuni 2008. a otsus asjas Maslov vs. Austria (nr 1638/03) ja 3. juuli 2012. a otsus asjas Samsonnikov vs. Eesti (nr 52178/10)). Samuti reguleerib Euroopa Liidu Nõukogu 25. novembri 2003. a direktiiv nr 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatust ja Riigikohtu halduskolleegium selgitas 19. veebruari 2019. a otsuses nr 3-17-1545/81 selle direktiiviga seonduvat. (p 14)
KarS § 54 lg 1 alusel mõistetava sissesõidukeelu alammäär ei sõltu VSS §-s 74 sätestatust. Mõistes süüdistatavale lisakaristuseks väljasaatmise koos sissesõidukeeluga, tuleb arvestada, et põhi- ja lisakaristus kogumis ei tohi ületada süüdistatava süü suurust (vt nt RKKKo 3-1-1-18-17, p-d 13 ja 16). Kuna erinevalt haldusmenetlusest eelneb kriminaalmenetluses väljasaatmisele ja sissesõidukeelu kohaldamisele põhikaristuse mõistmine, ei pea KarS § 54 lg 1 alusel lisakaristusena mõistetav sissesõidukeeld ületama 5 aastat. KarS § 54 lg-s 1 pole sissesõidukeelu alammäära sätestatud. (p 16)
Süüdistusakti olulisim funktsioon on informeerida süüdistatavat talle omistatavatest faktilistest asjaoludest ja selle pinnalt tehtavast õiguslikust etteheitest, tagades nii tema kaitseõigust (vt nt RKKKo 3-1-1-83-11, p 10). (p 8)
|
| 1-16-1036/96
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
01.12.2017 |
|
KrMS § 199 lg 1 p 7 näeb ette, et kriminaalmenetlust ei alustata, kui tegemist on KarS
§-des 414, 415, 418 ja 4181 sätestatud kuritegudega ning isik loovutab vabatahtlikult ebaseaduslikus valduses oleva tulirelva, lõhkeseadeldise või selle olulise osa, laskemoona või lõhkeaine. Kuigi sageli on tegemist riikliku kampaania käigus loovutatud esemetega, ei ole iseenesest välistatud kriminaalmenetluse alustamata jätmine ka juhul, kui isik loovutab tulirelva või muu sättes loetletud eseme enda algatusel väljaspool sellist kampaaniat. Sellise olukorraga on näiteks tegemist siis, kui isik vabatahtlikult teavitab korrakaitseorganit leitud või muul viisil tema valdusesse sattunud tulirelvast või lõhkeainest. (p-d 8 ja 9)
Tulenevalt KrMS § 274 lg-st 1 ei ole KrMS § 199 lg 1 p-s 7 nimetatud alusel ette nähtud kriminaalmenetluse lõpetamist kohtumenetluses. Samuti ei tule kohtumenetluses kõne alla KrMS § 199 lg 1 p-s 7 nimetatud alusel isiku õigeksmõistmine koosmõjus KrMS § 199 lg 1 p-ga 1, sest juba punkti 7 sõnastusest nähtuvalt peab kõnealuses olukorras olema tegemist KarS §-des 414, 415, 418 või 4181 nimetatud kuriteoga. (p 11)
Kooskõlas Riigikohtu praktikaga ei peeta keelatud esemete, sealhulgas lõhkematerjali, tulirelva ja laskemoona loovutamist vabatahtlikuks siis, kui see on tingitud isiku suhtes alustatud kriminaalmenetlusest, milles teda kahtlustatakse nende objektide käitlemisega seotud kuriteo toimepanemises. (Vt RK otsus asjas nr 3-1-1-19-10). Kriminaalmenetluse alustamisel mõne KrMS § 199 lg 1 p-s 7 nimetatud kuriteo tunnustel suureneb kahtlustatavana kinnipidamisel isiku jaoks märgatavalt oht, et avastatakse ka kahtlustuses nimetamata relvi, laskemoona või muid keelatud esemeid. Kahtlustatavalt vabaduse võtmise järel on oluliselt piiratud tema kontroll peidetud esemete üle ja sellest tulenevalt ka võimalus takistada menetlejat nende leidmisel ja äravõtmisel. Vahelejäämise ehk kuriteo avastamise ohu ilmne suurenemine ja juba eksisteeriv karistusähvardus on käsitatavad KrMS § 199 lg 1 p 7 mõttes loovutamise vabatahtlikkust välistavate väliste asjaoludena. Süüd tunnistavate ütluste andmine on käsitatav karistust kergendava asjaoluna. (p-d 12 ja 12.2)
Riigikohtu praktikas on kuriteo matkimise lubatud piiride käsitlemisel leitud, et mitmed süüteod eeldavad matkija tegevust kontakti loova ja aktiivsema poolena ega nõua piirdumist n-ö passiivse menetlemisega. Lubamatu on siiski teootsuse esilekutsumine isikul, kel see varem vähemalgi määral puudus ning kelle suhtes riigil puudus eelnev teave tema võimaliku kuritegeliku käitumise kohta. Arvesse tuleb samuti võtta kahtlustatava teovalmidust ja tema enda initsiatiivil ettevõetud käitumisakte ehk teisisõnu, tema individuaalse osalemise ulatust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-110-04, p 11.3). (p 14.1)
Relvaseaduse (RelvS) § 21 lg-te 1 ja 3 kohaselt on tulirelva oluline osa muu hulgas relvalukk. RelvS § 21 lg 2 kohaselt laieneb tulirelva olulise osa käitlemisele sama kord, mis käesoleva seadusega on kehtestatud seda liiki relva käitlemisele, kui seadus ei sätesta teisiti. Olukorras, kus eksperdiarvamuse kohaselt on relvalukk kasutatav tsiviilkäibes keelatud relval, on tegemist seaduse tähenduses tsiviilkäibes keelatud relva olulise osaga, sõltumata sellest, millisel relval kavatses seda kasutada süüdistatav. (p 16)
Sõltumata kokkuleppemenetluse käigus arutlusel olnud kokkuleppe asjaoludest, saab kohus kriminaalasja arutamisel üldmenetluses lähtuda talle esitatud süüdistusaktist, milles on kuriteo asjaoludele vastava täpsusega kindlaks määratud kuriteo toimepanemise aeg. Samuti peab kohtule olema esitatud andmed isiku suhtes varem tehtud kohtuotsuse ja sellega määratud katseaja kohta. Nende asjaolude põhjal saab kohus hinnata, kas menetletavas asjas on tegemist varasema kohtuotsusega isikule määratud katseaja kestel toimepandud kuriteoga. (p 17)
|
| 3-1-1-23-17
|
Riigikohus |
22.05.2017 |
|
Kauba tunnused, mille alusel seda loetakse sõjaliseks kaubaks, muu hulgas õhusõiduki ja selle koostisosade kasutusala, on üldjuhul siiski tuvastatavad vaid eriteadmiste rakendamise tulemina. Riigikohus on varem selgitanud, et juhul, kui teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire, tuleb korraldada ekspertiis (vt nt RKKKo väärteoasjas nr 3-1-1-35-06, p 7.5 ja RKKKo kriminaalasjas nr 3-1-1-79-10, p 13.4). Riigikohus on küll aktsepteerinud ka seda, et menetleja jõuab tema üldteadmiste piire ületavate järeldusteni ilma ekspertiisi määramata. Juhul kui puudub vajadus eriteadmiste järele, saab menetleja piirduda viitega erialakirjanduse selgetele ja ühestele tõdemustele või ka asjatundja ütlustele (vt nt RKKKo kriminaalasjas nr 3-1-1-96-11, p 7.5 ja RKKKm kriminaalasjas nr 3-1-1-89-13, p 12). (p 18.2)
Süüteomenetluses asjaolu tuvastamisel ei ole võimalik tugineda allikale, milles avaldatud andmete tõepära ei ole verifitseeritav, s.t ei ole võimalik üheselt kindlaks teha autorit ja andmete päritolu (näiteks Internetis avaldatud veebientsüklopeedia (Vikipeedia) andmed) (p 18.3)
Kauba tunnused, mille alusel seda loetakse sõjaliseks kaubaks, muu hulgas õhusõiduki ja selle koostisosade kasutusala, on üldjuhul siiski tuvastatavad vaid eriteadmiste rakendamise tulemina. Riigikohus on varem selgitanud, et juhul, kui teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire, tuleb korraldada ekspertiis (vt nt RKKKo väärteoasjas nr 3-1-1-35-06, p 7.5 ja RKKKo kriminaalasjas nr 3-1-1-79-10, p 13.4). Riigikohus on küll aktsepteerinud ka seda, et menetleja jõuab tema üldteadmiste piire ületavate järeldusteni ilma ekspertiisi määramata. Juhul kui puudub vajadus eriteadmiste järele, saab menetleja piirduda viitega erialakirjanduse selgetele ja ühestele tõdemustele või ka asjatundja ütlustele (vt nt RKKKo kriminaalasjas nr 3-1-1-96-11, p 7.5 ja RKKKm kriminaalasjas nr 3-1-1-89-13, p 12). (p 18.2)
Väärteomenetluses ei ole välistatud VTMS § 68 lg 2 alusel väärteoprotokollis sisalduva tõendusteabe täiendamise või kvalifikatsiooni muutmise asemel ka uue väärteoprotokolli koostamine. Seda eeskätt juhul, kui menetleja peab vajalikuks muuta menetlusalusele isikule tehtava etteheite sisu. Väärteoprotokolli ülesanne on sarnaselt süüdistusaktiga teavitada isikut talle esitatavast süüdistusest. Kui enne väärteoasjas otsuse koostamist (näiteks vastulause esitamise järel) leiab menetleja, et süüdistuse sisu vajab täiendamist või muutmist, koostab ta uue väärteoprotokolli, mis peab vastama kõigile VTMS § 69 nõuetele. Sellisel juhul tuleb isikule tutvustada uut protokolli VTMS § 70 ettenähtud korras ja järgnev menetlus lähtubki sellest väärteoprotokollist. ( p 12)
Kuna väärteomenetluses kohaldatakse tõendite kogumise osas kriminaalmenetluse sätteid, kui seadus ei näe ette erisusi (VTMS § 31 lg 1), võib strateegilise kauba komisjoni otsus ehk arvamus olla käsitatav muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses, kuid selle dokumendi käsitamiseks eksperdiarvamusena või ekspertiisiaktina puudub seaduslik alus. Tõendi hindamine süüteomenetluses ei ole kuidagi seotud võimalusega vaidlustada komisjoni otsus halduskohtumenetluse korras. (p 16)
Strateegilise kauba seadus näeb ette, et strateegilise kaubaga võib tegemist olla kahel juhul. Esiteks võib kaubal olla strateegilise kauba kvaliteet seetõttu, et see kaup on loetletud StrKS § 2 lg-st 10 tulenevalt strateegiliste kaupade nimekirjas, mis sisaldab sõjaliste kaupade, kaitseotstarbeliste toodete, inimõiguste rikkumiseks kasutatavate kaupade ja kahesuguse kasutusega kaupade nimekirja. Vabariigi Valitsuse määrusega on kehtestatud sõjaliste kaupade ja kaitseotstarbeliste toodete nimekiri. Inimõiguste rikkumiseks kasutatavate kaupade ja kahesuguse kasutusega kaupade nimekiri on kehtestatud Euroopa Liidu nõukogu määrustega. Teiseks näeb StrKS § 2 lg 11 ette, et strateegilise kaubana käsitatakse ka kaupa, mis ei ole küll kantud strateegiliste kaupade nimekirja, kuid strateegilise kauba komisjon on asunud seisukohale ja teavitanud kauba eksportijat, valdajat, omanikku või deklaranti, et kaubal on strateegilise kauba tunnused kas tema omaduste, lõppkasutuse või lõppkasutaja tõttu või avaliku julgeoleku või inimõigustega seotud kaalutlustel ning et kaupa tuleb seetõttu siiski käsitada strateegilise kaubana. Käsitletaval juhul sõltub seega kauba tunnistamine strateegiliseks kaubaks komisjoni diskretsiooniotsusest. Seejuures näeb seadus üheselt ette, et komisjoni selline otsus saab puudutada ainult kaupa, mis ei ole kantud strateegiliste kaupade nimekirja. (p 15 – 15.2)
|
| 3-1-1-15-16
|
Riigikohus |
05.02.2016 |
|
Olulise koguse mõiste tuleb sisustada relvaseaduse alusel (RKKK 3-1-1-8-11, p 19 ja 3-1-1-58-11, p 11). (p 13)
Kuriteokahtlusest ei saa rääkida juhul, kui kahtluse aluseks olevad väidetavad asjaolud ilmselgelt ei vasta kuriteokoosseisu tunnustele (RKKK 3-1-1-97-13, p 9 ja 3-1-1-105-11, p 19). (p 13)
Põhjendatud kuriteokahtlus ei saa ega pea veel tähendama kuriteo toimepanemise tõsikindlat tuvastamist. Vastupidi: põhjendatud kuriteokahtlusest saab rääkida juba siis, kui kohtul kujuneb veendumus, et vahistatav võib suure tõenäosusega olla kuriteo toimepanija (RKKK 3-1-1-103-06, p 10 ja 3-1-1-108-09, p 7.1). (p 14)
Kindla elu- ja töökohaga isiku puhul ei saa pakkumineku oht olla vahistamise aluseks põhjendusega, et talle võidakse kunagi esitada kahtlustus tapmiskatses (ja ta võib hirmust range karistuse ees menetlusest kõrvale hoiduma hakata). (p 17)
Lubatav ei ole kahtlustatava retsidiivsusriski hinnates tugineda karistusregistri arhiivi kantud andmetele. (p 19)
Samas ei ole kohtupraktika kohaselt välistatud, et teatud spetsiifilised varasemad süüteod annavad näiteks tulenevalt oma iseloomust või toimepanemise asjaoludest aluse püstitada hüpotees, et isik võib ka tulevikus kuritegusid sooritama hakata. Nii on see tihtipeale nt sõltuvuskuritegude puhul (RKKK 3-1-1-103-06, p 15 ja 3-1-1-108-09, p 10.1). Seega saab vahistatava varasemaid süütegusid arvestada tema kahjuks juhul, kui varasemate süütegude ja isikult tulevikus oodatavate kuritegude vahel esineb mingi õiguslikult relevantne seos. (p 20)
Pelgalt hüpoteetiline võimalus, et kunagi kogutakse piisavalt tõendeid, mille põhjal saaks isikut lugeda mõnes kuriteos kahtlustatavaks, ei anna alust väita, et isik võib hakata tulevikus kuritegusid toime panema. (p 21)
Kohtupraktikas on vahistamistaotluse lahendamisel aktsepteeritud ka võimalust esitada lisatõendeid määruskaebemenetluses (RKKK 3-1-1-105-11, p-d 14–17). Muu hulgas saaks näiteks prokurör esitada kõrgema astme kohtule määruskaebemenetluse kestel kogutud tõendeid, mis kinnitaksid vahistamisaluse olemasolu. (p 22)
|
| 3-1-1-3-15
|
Riigikohus |
06.04.2015 |
|
Detoneer- ja süütenöörid on lõhkeseadeldise olulised osad, mistõttu nende ebaseaduslik käitlemine kujutab endast mitte KarS § 414, vaid KarS § 415 järgi kvalifitseeritavat kuritegu. (p 20)
KarS § 415 alla ei saa subsumeerida lõhkeseadeldise mistahes osa käitlemist - see osa peab olema oluline. Olulisuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda eespool kirjeldatud lõhkeseadeldise kahjustuspotentsiaalist. Kui lõhkeseadeldise osa kannab endas seda kahjustuspotentsiaali piisaval määral, on tegu olulise osaga, vastupidisel juhul aga mitte. Detoneer- ja süütenöörid sisaldavad küllaldasel määral lõhkeseadeldise kahjustuspotentsiaali, et lugeda neid lõhkeseadeldise oluliseks osaks. Detoneer- ja süütenöör on toodetud spetsiaalselt lõhkeseadeldises oleva lõhkeaine detoneerimiseks. Seega on nad esiteks väga efektiivsed vahendid, sest on toodetud tööstuslikult ja on sellest lähtudes ülimalt töökindlad. Teiseks on paljude lõhkeseadeldiste detoneerimine ilma detoneer- või süütenöörita mõeldamatu või vähemalt mõeldamatu sellisel moel, et plahvatuse esilekutsuja end ise ei kahjustaks. Seetõttu kätkevad detoneer- ja süütenöör endas suurel määral lõhkeseadeldise kahjustuspotentsiaali, mistõttu on tegu lõhkeseadeldise olulise osaga KarS § 415 mõttes. (p 22)
Jälitustoimingu loa andmisel tuleb järgida viimase abinõu ehk ultima ratio-põhimõtet: tõendite kogumine muude menetlustoimingutega peab olema välistatud või oluliselt raskendatud (vt nt RKKKm 3-1-1-68-14, p 20). Jälitustoimingu eelduste olemasolu (s.h ultima ratio-põhimõtte järgimise) põhistamisel ei saa kohus piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Ebapiisav on pelgalt viidata prokuröri taotlusele ning märkida, et kohus loeb seal märgitut põhjendatuks (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 772).
Järeldusele, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib jõuda kriminoloogiliste teadmiste najal. Näiteks võib sellele viidata kuriteo kõrge organiseeritusaste, konspiratiivsus, variisikute kasutamine, ütluste andmiseks valmis olevate tunnistajate eelduslik puudumine, asjaolu, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga, samuti n-ö konventsionaalsete menetlustoimingutega kaasnev aja- ja ressursikulu jne (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 772).
Jälitustoimingu loa andmisel tuleb järgida viimase abinõu ehk ultima ratio-põhimõtet: tõendite kogumine muude menetlustoimingutega peab olema välistatud või oluliselt raskendatud (vt nt RKKKm 3-1-1-68-14, p 20). Jälitustoimingu eelduste olemasolu (s.h ultima ratio-põhimõtte järgimise) põhistamisel ei saa kohus piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Ebapiisav on pelgalt viidata prokuröri taotlusele ning märkida, et kohus loeb seal märgitut põhjendatuks (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 772).
Järeldusele, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib jõuda kriminoloogiliste teadmiste najal. Näiteks võib sellele viidata kuriteo kõrge organiseeritusaste, konspiratiivsus, variisikute kasutamine, ütluste andmiseks valmis olevate tunnistajate eelduslik puudumine, asjaolu, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga, samuti n-ö konventsionaalsete menetlustoimingutega kaasnev aja- ja ressursikulu jne (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 772).
Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest nähtuma, et kohtu luba jälitustoiminguks on antud teavitatult. See eeldab muu hulgas, et kohtumäärus sisaldab vähemalt kokkuvõtlikult seda tõendusteavet, mille alusel kohus loa väljastamise otsustas (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 773).
Nõuetekohase põhistuse puudumine jälitusloas ei olnud käsitatav seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi "saamisel", mistõttu ei too loa põhistamatus 31. detsembrini 2012 kehtinud KrMS § 111 kohaselt kaasa selle loa alusel tehtud jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatust. Kriminaalasja lahendav kohus peab ise kontrollima, kas tõendi kogumisel järgiti jälitustegevusele seatud nõudeid, sh ultima ratio-põhimõtet (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 779).
|
| 3-1-1-29-14
|
Riigikohus |
17.11.2014 |
|
Võrdlusisiku DNA sisaldumise võimalikkust mööndes on ekspert teinud järelduse, mis on käsitatav tõenäoliku eksperdiarvamusena, ja sellist eksperdiarvamust sisaldav ekspertiisiakt on tõendina lubatav. DNA-eksperdi arvamuse tõendina kasutamisel tuleb aga arvestada, et KrMS § 60 lg 2 kohaselt peab tõend andma kohtule teavet tõendamiseseme asjaolude olemasolu või puudumise kohta. Süüküsimuse lahendamisel saab KrMS § 60 lg-s 2 sätestatud kriteeriumile vastata seega tõend, mis võimaldab üksi või kogumis koos teiste tõenditega kinnitada või ümber lükata süüdistuse väiteid. Ilma tõenäosusarvutusteta on DNA-eksperdi arvamuse selline tõenduslik jõud üldjuhul olematu. Nimelt möönab ekspert järeldusega „isiku DNA sisaldumist ei saa välistada“ küll võrdlusisiku DNA olemasolu võimalust, kuid selle võimaluse esinemise tõenäosuse määra hindamata on eksperdi arvamuse pinnalt samavõrd võimalik ka vastupidine versioon – et proovis ei sisaldu võrdlusisiku DNA-d. Seetõttu ei kinnita DNA-eksperdi arvamus ilma tõenäosuse määrata süüdistuse väiteid ega lükka neid ka ümber. Kriminaalasja kohtueelses menetluses võib võrdlusisiku DNA olemasolu võimalus õigustada erinevate uurimisversioonide püstitamist, isiku kahtlustatavana kohtlemist ja tema suhtes edasiste menetlustoimingute tegemist, kuid isiku vastu esitatud süüdistuse põhjendatuse kontrollimiseks kohtumenetluses ei pruugi sellest piisata. Isiku süüküsimuse lahendamisel ei lähtuta üksnes kahtlusest, et isik võib kuriteoga seotud olla, vaid see seos tuleb tõsikindlalt tuvastada. Olukorras, kus võrdsel määral on võimalikud kaks vastupidist versiooni, on kohtu jaoks tegemist KrMS § 7 lg 3 mõttes kahtlusega, mis tuleb juhul, kui selle kõrvaldamiseks ei astuta täiendavaid tõendamisalaseid samme, tõlgendada süüdistatava kasuks. Täiendavate tõendamisalaste sammudena (nt täiendekspertiis) on sellisel juhul käsitatavad DNA-ekspertide tõepära suhet määravad arvutused, milledest nähtub, mitu korda on üks hüpotees teisest tõepärasem, ja millised võimaldavad kõnealuse kahtluse kõrvaldada.
KarS § 413 kohaselt loetakse lõhkeseadeldiseks lõhkeainet ja plahvatust esile kutsuvat mehhanismi (nt sütikut) sisaldavat seadeldist. Lõhkeseadeldise definitsiooni seisukohalt ei ole nõutav, et seadeldises sisalduva lõhkeaine kogus ja seadeldise konstruktsioon kujutaksid inimese elule või tervisele reaalset ohtu. KarS § 413 kohaldamisel ei ole tähtsust ka sellel, kas plahvatus tegelikkuses esile kutsutakse.
|
| 3-1-1-40-11
|
Riigikohus |
22.06.2011 |
|
Kui isiku valduses olevate erinevate piiratud tsiviilkäibega relvade laskemoona üldkogus jääb allapoole RelvS § 46 lg-s 5 sätestatud madalaimat piirmäära (100), tuleb padrunite kogus lugeda ebaoluliseks ning isiku käitumises puudub KarS § 418 lg 1 koosseisu objektiivne tunnus - laskemoona oluline kogus.
KarS § 344 lg-s 1 ja § 345 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisud ei erista materiaalset ja intellektuaalset võltsimist (vt RKKKo 3-1-1-94-06, p 9). KarS § 299 lg 1 on KarS §-de 344 ja 345 suhtes erinorm ja dokumendi võltsimise sisustamine toimub nende koosseisude puhul samadel alustel, v.a erisubjekti (ametiisik) ja eesmärgi (õiguste omandamine ja kohustustest vabanemine) osas. Kolleegium on varasemas otsuses leidnud, et intellektuaalse võltsimisega on tegemist juhul, kui dokumendi koostajana näidatud ja selle koostamiseks õigustatud isik kannab formaalselt autentsesse dokumenti sisult ebaõigeid andmeid (RKKKo 3-1-1-82-01, p 7.1). Kuna võltsimise kirjeldus KarS § 299 lg 1 järgi ei erine KrK §-des 166 ja 186 sätestatust, jääb Riigikohtu kriminaalkolleegium oma senise tõlgenduse juurde.
Omastamise (KarS § 201) kuriteokoosseisu objektiivse külje tuvastamine eeldab, et kohtud on kindlaks teinud asjaolud, millisel viisil omastamine toime pandi. KarS § 201 kohaselt eristatakse isiku valduses oleva või talle usaldatud vara omastamist. Need tunnused on teo kirjelduses esitatud alternatiivselt. Järelikult ei saa isiku valduses või talle usaldatud vara omastamine esineda üheaegselt sama kuriteo objekti suhtes. Kohtutel tuleb süüdistatavat KarS § 201 järgi süüdi tunnistades ära näidata, millise nimetatud omastamise teoalternatiivi ta oma käitumisega realiseeris.
KarS § 201 kohaselt saab omastamise objektiks olla üksnes selline vallasasi, mis on teo toimepanija jaoks võõras. Isikule on KarS § 201 mõttes võõras asi, mis ei ole tema omandis asjaõigusseaduse § 68 tähenduses (vt RKKKo 3-1-1-46-08, p 19). Riigi valduses olevad ja asitõenditena hoitavad maksumärkideta ja vene maksumärkidega sigaretid on nii käibe- kui ka omandivõimelised asjad, mis on AÕS § 90 alusel faktiliselt riigi omandis ning seega kõlblik omastamisobjekt.
Omastamise piiritlemiseks vargusest (KarS § 199) tuleb kindlaks teha, millistel asjaoludel vara isiku käsutusse jõudis. Omastamise objektiivse koosseisu tunnusteks on valdus või vara usaldamine isikule. Seevastu vargusega isik hõivab asja, s.t murrab teise isiku tahte vastaselt tema valduse (vt ka RKKKo 3-1-1-107-10, p 8.1).
Kui ringkonnakohus on eksinud KrMS § 306 lg 1 p 3 vastu, mille kohaselt peab kohus süüdimõistvas otsuses ära näitama, millises teos ta süüdistatava süüdi tunnistab ja millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida, siis kujutab see endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Vt otsuse p 10 ja RKKKo 3-1-1-85-07 p 5.1, 3-1-1-137-03 p 9 ja 3-1-1-77-05 p 12.
KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva otsuse korral menetluskulud riik, arvestades KrMS §-s 182 sätestatud erandeid. KrMS § 183 näeb ette, et kriminaalmenetluse lõpetamise korral hüvitab menetluskulud riik, kui samas seadustikus ei ole sätestatud teisiti. Neid sätteid tuleb kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. (RKKKo 3-1-1-61-08, p 19.1).
|
| 3-1-1-8-11
|
Riigikohus |
11.04.2011 |
|
Kuna karistusseadustik ei anna padrunite ebaolulise koguse mõistet, tuleb seda sisustada relvaseaduse alusel. Relvaseaduse § 46 lg 4 p 1 kohaselt võib füüsiline isik hoida kuni 100 püstolipadrunit. Tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 tuleb praegu kehtivat KarS § 418 lg 1 redaktsiooni kohaldada tagasiulatuvalt ka enne 15. märtsi 2007. a toimunud süüdistatava poolsele padrunite valdamisele.
Omastamisteo toimepanemise hetkel peab isikul olema vähemalt kaudne tahtlus võõra vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramise suhtes. Kui süüdistatav ei tunne huvi, millist asjad talle üle antakse, siis ei saa tegemist olla kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes, vaid hooletusega KarS § 18 lg 3 tähenduses. KarS § 15 lg 1 kohaselt on aga § 201 järgi vastutus välistatud, kui võõras vara pöörati enda või kolmanda isiku kasuks ettevaatamatusest.
Vallasasja omanikul ei pea omanikustaatuse kinnitamiseks olema dokumente. Asjaõigusseaduse § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Küll aga võib dokumentide olemasolu või puudumine olla teatud juhtudel olulise tõendusliku tähendusega.
Karistusseadustiku § 201 järgi saab isikut oma valduses oleva vallasasja kolmanda isiku kasuks pööramise eest karistada üksnes juhul, kui teo objektiks on võõras vallasasi. Võõras on vallasasi kolmanda isiku kasuks toimuva omastamise puhul siis, kui vallasasi ei ole ei teo toimepanija ega teost kasu saava kolmanda isiku omandis. Seetõttu tuleb isiku süüdistamisel omastamises muude objektiivse koosseisu tunnuste kõrval tõendada ära ka koosseisutunnus "võõras".
Vallasasja omanikul ei pea omanikustaatuse kinnitamiseks olema dokumente.
Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Küll aga võib Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel tühistada kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Muu hulgas tühistab Riigikohus kohtuotsuse siis, kui kohtud ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja on tuginenud kohtuotsust põhjendades ebaselgetele, mitteammendavatele või vastuolulistele seisukohtadele (vt nt RKKKo 3-1-1-103-10, p 7 ja 3-1-1-19-09, p-d 15-16).
Omastamisteo toimepanemise hetkel peab isikul olema vähemalt kaudne tahtlus võõra vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramise suhtes. Kui süüdistatav ei tunne huvi, millist asjad talle üle antakse, siis ei saa tegemist olla kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes, vaid hooletusega KarS § 18 lg 3 tähenduses. KarS § 15 lg 1 kohaselt on aga § 201 järgi vastutus välistatud, kui võõras vara pöörati enda või kolmanda isiku kasuks ettevaatamatusest.
|
| 3-1-1-7-10
|
Riigikohus |
17.03.2010 |
|
KarS § 408 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseis on koosseisutüübilt blanketne ja konkreetne ohudelikt. Süüteokoosseisu objektiivseteks tunnusteks on ehitusnõuetele mittevastava ehitise ehitamine, mille tagajärjena põhjustati oht inimese elule või tervisele.
KarS § 408 lg-s 1 sätestatud ehitamisena tuleb käsitada reaalselt toimuvat tegevust ja tähtis ei ole see, kas ehitajal on selleks vastav luba.
Ehitisena EhS § 2 lg 1 järgi tuleb mõista aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklikku asja. Ehitised jagunevad hooneteks ja rajatisteks. Hoone on EhS § 2 lg 2 kohaselt väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis. Rajatisena käsitatakse EhS § 2 lg-st 3 lähtudes ehitist, mis ei ole hoone. Ehitusnõuded, millele mittevastava ehitise ehitamise eest saab isikut karistada, tulenevad eelkõige ehitusseadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest.
Subjektiivsete tunnuste poolest eeldab KarS § 408 lg 1 vähemalt kaudset tahtlust kõigi selle objektiivse koosseisu tunnuste suhtes.
Ehitusseaduse § 3 lg-s 1 sätestatud kohustust järgida ehitamisel head ehitustava ja tagada ehitise ohutus täidab üksnes isik, kes järgib ehitamisel ohutusnõudeid, st nõudeid, mis on ehitamise valdkonna spetsiifika tõttu sätestatud lisaks õigusaktidele ka soovituslikku tähendust omavates aktides.
EhS § 3 lg-s 1 ja § 48 p-s 4 sätestatud nõuete rikkumist on võimalik sisustada Eesti standardi EVS 812-3:2002 sätete rikkumisele viitamisega.
Karistusseadustiku § 408 lg 1 näeb ehitusnõuetele mittevastava ehitise ehitamise ette konkreetse ohudeliktina, mistõttu tuleb selle sätte kohaldamiseks alati tuvastada ehitusnõuetele mittevastava ehitise ehitamise tagajärjena ohu põhjustamise inimese elule või tervisele. Ohu põhjustamise all inimese elule ja tervisele tuleb mõista sellise olukorra tekitamist, mis võib endaga kaasa tuua inimese surma või tema tervise kahjustamise. Seega ei ole süüteokoosseis täidetud, kui ehitusnõuetele mittevastava ehitise ehitamisega põhjustati üksnes asja rikkumise või hävimise oht. Kui aga ehitusnõuetele mittevastava ehitise ehitamisega põhjustatakse oht isiku elule või tervisele ja lisaks sellele ka varaline kahju, subsumeeritakse isiku tegu ideaalkogumina KarS § 408 lg 1 ja § 203 või KarS § 408 lg 1 ja § 205 järgi. Ka juhul kui realiseerub oht KarS § 408 kaitseala mõttes, st nõuetele mittevastava ehitamisega põhjustatakse isiku tervisekahjustus või surm, ei neeldu ohudelikt järgnevas kahjustusdeliktis, vaid süüdistatavale subsumeeritakse KarS § 408 lg 1 ja vastavat tagajärge ettenägev paragrahv ideaalkogumis. Selline lahendus tuleneb asjaolust, et KarS § 408 lg 1 ei hõlma konkreetse ohudeliktina õigushüvede tegelikku kahjustamist, mistõttu tuleb reaalse kahju tekitamine täiendavalt subsumeerida eriosa vastava muu sätte järgi.
Karistusseadustiku § 408 lg 1 näeb ehitusnõuetele mittevastava ehitise ehitamise ette konkreetse ohudeliktina, mistõttu tuleb selle sätte kohaldamiseks alati tuvastada ehitusnõuetele mittevastava ehitise ehitamise tagajärjena ohu põhjustamise inimese elule või tervisele. Ohu põhjustamise all inimese elule ja tervisele tuleb mõista sellise olukorra tekitamist, mis võib endaga kaasa tuua inimese surma või tema tervise kahjustamise. Seega ei ole süüteokoosseis täidetud, kui ehitusnõuetele mittevastava ehitise ehitamisega põhjustati üksnes asja rikkumise või hävimise oht. Kui aga ehitusnõuetele mittevastava ehitise ehitamisega põhjustatakse oht isiku elule või tervisele ja lisaks sellele ka varaline kahju, subsumeeritakse isiku tegu ideaalkogumina KarS § 408 lg 1 ja § 203 või KarS § 408 lg 1 ja § 205 järgi. Ka juhul kui realiseerub oht KarS § 408 kaitseala mõttes, st nõuetele mittevastava ehitamisega põhjustatakse isiku tervisekahjustus või surm, ei neeldu ohudelikt järgnevas kahjustusdeliktis, vaid süüdistatavale subsumeeritakse KarS § 408 lg 1 ja vastavat tagajärge ettenägev paragrahv ideaalkogumis. Selline lahendus tuleneb asjaolust, et KarS § 408 lg 1 ei hõlma konkreetse ohudeliktina õigushüvede tegelikku kahjustamist, mistõttu tuleb reaalse kahju tekitamine täiendavalt subsumeerida eriosa vastava muu sätte järgi.
|
| 3-1-1-2-09
|
Riigikohus |
20.05.2009 |
|
Relvaseaduse § 54 lg-st 1 tuleneb, et relva edasitoimetamine on sarnaselt relvakandmisele relva endaga kaasaskandmine. Relvakandmisest eristab relva edasitoimetamist üksnes asjaolu, et relva edasitoimetamisel puudub relva endaga kaasas kandval isikul selle kasutamise eesmärk. On selge, et relva endaga kaasas kandmiseks, olenemata sellest, kas seda endaga kaasas kandval isikul on relva kasutamise eesmärk või mitte, tuleb relv hoiukohast välja võtta. Seetõttu on relva edasitoimetamisele omased kõik relvakandmise tunnused peale kasutamise eesmärgi. Sellest saab omakorda järeldada, et relva edasitoimetamine on relvakandmise alaliik, mille iseloomulikuks tunnuseks on kasutamise eesmärgi puudumine relva endaga kaasas kandval isikul. Kuna relvakandmine on laiem mõiste kui relva edasitoimetamine ja hõlmab ühtlasi viimase, saab isikut, kes toimetab relva edasi alkoholijoobes ja rikub sellega RelvS § 50 lg 3 p-s 1 sätestatut, karistada RelvS § 8910 järgi.
|
| 3-1-1-56-07
|
Riigikohus |
26.10.2007 |
|
Vastavalt VTMS §-le 87 on kohus kiirmenetluse otsuse peale esitatud kaebust läbi vaadates seotud kiirmenetluse otsuses toodud rikkumise kirjeldusega ega saa selle piiridest väljuda (vt RKKKo nr 3-1-1-75-03, p 7 ja 3-1-1-4-06, p 6).
Tulenevalt ESS § 119 lg-st 7 on avariid kõrvaldaval isikul õigus alustada liinirajatist potentsiaalselt ohustava tegevusega enne liinirajatise omaniku nõusoleku saamist. Avariina ESS § 119 lg 7 tähenduses on käsitatav üksnes selline muu infrastruktuuri kahjustus, mille kõrvaldamata jätmisest (edasikestmisest) tuleneda võivad negatiivsed tagajärjed on esinemise tõenäosust ja raskusastet arvestades olulisemad või samaväärsed liinirajatise kahjustamisega kaasneda võivate tagajärgedega. Seejuures tuleb arvestada, et muu infrastruktuuri kahjustuse negatiivsed tagajärjed võivad olla seda kaalukamad, mida kauem need on püsinud (s.t, et kahjustus, mis tekkides ei vasta avarii tunnustele ESS § 119 lg 7 tähenduses, võib aja möödudes sellise kvaliteedi omandada). Elektroonilise side seaduse § 119 lg-st 7 tulenev õigus alustada kohe avarii kõrvaldamist ei vabasta avariid likvideerivat isikut kohustusest liinirajatise omanikku avariitöödest viivitamata teavitada. Samuti tuleneb ESS § 119 lg-s 7 sätestatud nõudest korraldada oma tegevus selliselt, et oleks välistatud liinirajatise kahjustamine või vigastamine, avariitööde tegija kohustus võtta tarvitusele kõik mõistlikud ettevaatusabinõud liinirajatise kaitseks ja kasutada avarii kõrvaldamiseks üksnes selliseid töövõtteid ja -vahendeid, mis konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades ei sea liinirajatist ebaproportsionaalselt suurde ohtu. Teisisõnu peab avariitööde tegija lähtuma oma tegevusvaldkonnas kehtivatest hoolsusnõuetest, toimides nii nagu samas olukorras teeks seda kogenud, kohusetundlik ja mõistlikult tegutsev isik. Kui liinirajatise omaniku nõusolekuta elektroonilise side seaduse (ESS) § 119 lg 7 alusel avariitööd tegev isik rikub ESS § 119 lg-st 7 ja § 199 lg 6 teisest lausest tulenevat teavitamiskohustust või ESS § 119 lg-st 7 tulenevat hoolsuskohustust tegutseda oma tegevusvaldkonnas kehtivate hoolsusnõuete järgi, toimides nii nagu samas olukorras teeks seda kogenud, kohusetundlik ja mõistlikult tegutsev isik, ja tööde käigus kahjustatakse liinirajatist ning hoolsuskohustuse rikkumise ja liinirajatise kahjustamise vahel on õigusvastasusseos, võib avarii likvideerija vastutada ESS § 179 järgi liinirajatise kahjustamise eest. Seejuures tuleb silmas pidada, et õigusvastasusseos puudub, kui isik küll rikkus hoolsuskohustust, kuid tagajärg (liinirajatise kahjustamine) oleks saabunud ka hoolsuspärase teo korral. Seevastu on välistatud ESS § 119 lg 7 mõttes avariid kõrvaldava isiku (vt käesoleva otsuse punkti 10) karistamine ESS § 180 järgi liinirajatise kaitsevööndis liinirajatise omaniku loata tegevuse eest, mis põhjustas avariiohtliku olukorra või ohustas liinirajatist.
Kui liinirajatise omaniku nõusolekuta ESS § 119 lg 7 alusel avariitöid tegev isik rikub hoolsuskohustust ja tööde käigus kahjustatakse liinirajatist ning hoolsuskohustuse rikkumise ja liinirajatise kahjustamise vahel on õigusvastasusseos, võib avarii likvideerija vastutada ESS § 179 järgi liinirajatise kahjustamise eest. Seejuures tuleb silmas pidada, et õigusvastasusseos puudub, kui isik küll rikkus hoolsuskohustust, kuid tagajärg (liinirajatise kahjustamine) oleks saabunud ka hoolsuspärase teo korral. (p 13)
|
| 3-1-1-18-07
|
Riigikohus |
04.06.2007 |
|
KarS § 418 lg 1 sisaldab blanketset süüteokoosseisu, st süüdistuses tuleb näidata, millisest õigusnormist lähtudes on süüdistuses kirjeldatud tegevus tunnistatud ebaseaduslikuks (RKKKo nr 3-1-1-90-04; vt ka RKKKo nr 3-1-1-69-06, p 7 ja nr 3-1-1-90-06).
Puuduliku süüdistuse korral on põhjust süüdistatava õigeksmõistmiseks siis, kui esinev puudus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus.
Maakohtu poolne menetlusõiguse oluline rikkumine seisnes selles, et maakohus muutis omaalgatuslikult süüdistust, rikkudes sellega KrMS § 14 lg-s 1 sätestatut. Seega asjaoludeks, mille esinemise ringkonnakohus pidi ära näitama, olid süüdistuse puudulikkus ja maakohtu poolne süüdistuse muutmine.
Süüdistuses loetletud tegevusi (saatmine, järele tulemine ja omandamine) ei ole relvaseaduses käitlemisviisidena nimetatud. Maakohus eksis menetluse regulatsiooni vastu sellega, et ta otsis ise süüdistuses kirjeldatud tegevusele relvaseadusest vastava käitlemisviisi, leides, et tegemist on edasitoimetamisega.
|
| 3-1-1-84-06
|
Riigikohus |
13.10.2006 |
|
RelvS § 18 lg 1 p 6 sätestab, et piiramata tsiviilkäibega relvad on "ajaloolise kultuuri-, võitlus- või sporditraditsiooniga" seonduvad külmrelvad. Nimetatud sätte sõnastusest tulenevalt ei muuda külmrelva piiramata tsiviilkäibega relvaks selle ajaloo- või kultuuriväärtus, vaid see, et relv seondub ajaloolise kultuuri-, võitlus- või sporditraditsiooniga. Teisisõnu on piiramata tsiviilkäibega relvad, mida kasutatakse loetletud traditsioonide järgimisel. Kultuuritraditsiooniga seonduvad on näiteks üliõpilaskorporatsioonides kasutatavad rapiirid, võitlustraditsiooniga keskaegse rüütliturniiri jäljendamisel kasutatavad külmrelvad ning sporditraditsiooniga seonduvad erinevate võitluskunstide harrastamisel kasutatavad külmrelvad.
|
| 3-1-1-80-06
|
Riigikohus |
06.10.2006 |
|
Kohtud on väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega (VTMS § 87), mis tähendab eelkõige seotust teokirjeldusega (vt RKKKo nr 3-1-1-75-03). Seetõttu peab juba väärteoprotokollis olema kirjeldatud tegu, mida menetlusalune isik oleks pidanud tegema. See tuleneb ka VTMS § 69 lg 2 p-st 1, mille kohaselt tuleb väärteoprotokollis märkida väärteo lühike kirjeldus. Nimetatud nõue tähendab, et väärteoprotokollis peavad olema kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseis on täidetud. Teisisõnu, väärteoprotokollist peab nähtuma, milles menetlusalust isikut süüdistatakse ja millest lähtuvalt väärteoprotokolli koostaja leiab, et väärteokoosseis on täidetud.
Tegevusetusdelikti puhul ei ole süüteokoosseis täidetud üksnes sellega, et isik ei tegutsenud, vaid süülise vastutuse põhimõttest lähtuvalt tuleb välja selgitada see, kas isik oleks saanud teisiti käituda. See tähendab, et süüdistades isikut tegevusetuses, tuleb konstrueerida nõutav tegu, näidates ära, milline oleks olnud kohustusele vastav käitumine. Samuti tuleb kontrollida, kas nõutav tegu on objektiivselt eeldatav, s.t kas isikul oleks olnud võimalik teha nõutav tegu. Süülise vastutuse põhimõttest tulenevalt ei ole mõeldav isiku karistamine selle eest, et ta ei tegutsenud, kui tal ei olnudki võimalik talle pandud kohustust täita.
Tallinna linna heakorra eeskirja punktist 12.1 tuleneb muu hulgas ehitise omaniku ja temaga võrdsustatud isiku kohustus kõrvaldada hoone fassaadilt kõrvaliste isikute tekitatud määrdumised ja vigastused. Samas ei tähenda see, et fassaadi korrasolek peab ehitise omaniku poolt olema tagatud igal ajahetkel. Selline kohustus oleks faktiliselt mittetäidetav ja õiguslikult ebaproportsionaalne. Seejuures tuleb arvestada asjaolu, et ehitise omanikul on reeglina väga piiratud võimalused kõnealuste fassaadirikkumiste vältimiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-22-05).
|
| 3-1-1-44-06
|
Riigikohus |
19.06.2006 |
|
Selleks, et otsustada, kas mingi inimtegevuse tulemusena valminud asi, millel on katus, siseruum ja välispiirded, on ehitis või mitte, tuleb Ehitusseaduse § 2 lg 1 kohaselt tuvastada objekti aluspinnasega ühendatuse kohtkindlus.
Sõnaühend "kohtkindel" koosneb kahest sõnast, millest esimene tähistab paika, aset, platsi, teine aga iseloomustab selle koha stabiilsust, konstantsust, muutumatust. Ka kividele püstitatud aiamaja võib olla ehitis ES § 2 lg 1 mõttes, sest selle koht on omaniku poolt kindlaks määratud ja see püsib tänu ehitise raskusele muutumatuna seni, kuni omanik seda abivahendite abil ei muuda.
Ehitisena ES § 2 lg 1 mõttes tuleb mõista inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklikku asja, mille asukohta ei suuda selle omanik omal jõul muuta ja mille teisaldamine on võimalik üksnes abivahendeid kasutades.
|
| 3-1-1-158-05
|
Riigikohus |
13.03.2006 |
|
Esemed, mille käitlemine on KarS § 418 järgi kriminaliseeritud, on määratletud laialt ning kuna neist esemeist tulenev abstraktne oht on olemuslikult erinev, on seadusandja laialt määratlenud ka võimaliku sanktsiooni.
Kui süüdistust sisustab vaid ühe jahipüssipadruni ebaseaduslik käitlemine, isiku käitumises puuduvad vahetult kuritegu raskendavalt iseloomustavad asjaolud, eseme valdus on pigem juhuslikku laadi ning tegemist on vähese ohtlikkusastmega esemega (eseme tsiviilkäive ei ole põhimõtteliselt keelatud, vaid piiratud), tuleb sanktsiooniliigi valikul reeglina esmalt vaagida rahalist karistust (vt ka RKKKo nr 3-1-185-04).
KarS § 418 on abstraktne ohudelikt, millega kaitstakse ühiskonnas üldiselt eksisteerivat turvalisust. Esemed, mille käitlemine on antud sättega kriminaliseeritud, on määratletud laialt - nendeks on tulirelv, selle oluline osa ja ka laskemoon. Kuna juba neist esemeist tulenev abstraktne oht on olemuslikult erinev, on seadusandja laialt määratlenud ka võimaliku sanktsiooni. Reeglina on antud koosseisu tähenduses tulirelv õigushüve enam kahjustava olemusega kui seda on laskemoon. Seejuures võivad tähendust omada sellised tunnused nagu eseme käitlemise eesmärk, valduse tekkimise asjaolud, kogus jne. Samuti tuleb arvestada, et kui mingi ese on ka paigutatav KarS § 418 nimetatud koosseisulise tunnuse alla (nt laskemoon), siis millise ohtlikkuse astmega esemega on tegemist konkreetse koosseisulise tunnuse mõttes (kas on tegemist nt tavalise jahipadruniga või sõjaväes kasutatava lahingmoona või hoopis selle enamohtliku, keelatud alaliigiga jne).
Kui isiku käitumises puuduvad vahetult kuritegu raskendavalt iseloomustavad asjaolud, eseme valdus on pigem juhuslikku laadi, tegemist on vähese ohtlikkusastmega esemega (eseme tsiviilkäive ei ole põhimõtteliselt keelatud, vaid piiratud) ning tema kogus on minimaalne (süüdistust sisustab vaid ühe jahipüssipadruni ebaseaduslik käitlemine), tuleb sanktsiooniliigi valikul reeglina esmalt vaagida rahalist karistust (vt ka RKKKo nr 3-1-185-04).
KarS §-s 137 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis ei sisalda teona mitte üksnes varjatud jälgimist kui ühte jälitustoimingut, vaid seaduses (KrMS III peatüki 8 jaos, Jälitustegevuse seaduse §-des 71 ja 12 ning Julgeolekuasutuste seaduse §-des 23, 25 ja 26) sätestatud mistahes jälitustoimingute tegemist teise inimese suhtes jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt. KarS § 137 mõttes ei ole karistatav mitte teist isikut puudutavate andmete omamine ja talletamine kui selline, vaid nende andmete saamine ebaseaduslikus korras jälitustoimingute teostamisega.
Antud süüteokoosseisu objektiivne koosseis on blanketne ja seda tuleb sisustada jälitustoimingu teostamisega viidatud seaduste tähenduses, st tuleb tuvastada konkreetne jälitustoiming, mille isik toime pani ja näidata, millisest õigusnormist lähtudes on süüdistuses kirjeldatud tegevus tunnistatud ebaseaduslikuks. Kui on tuvastatud kellegi suhtes jälitustoimingu lubamatu toimepanemine, on tegemist juba sedavõrd intensiivse eneseteostusvabaduse ja enesemääramisõiguse riivega, et tähendust ei oma süüteokoosseisu realiseerituse seisukohalt, millist laadi olid saadud andmed (vt RKKKo nr 3-1-1-124-04).
Jälitustoimingu spetsiifika kehtiva seaduse tähenduses ongi ennekõike salajasus ning täielikult ainetu on seetõttu väide, et jälitustoiming KarS § 137 mõttes saab olla ka avalik.
Isiku süüditunnistamine konkretiseerimata süüdistuses on kaitseõiguse eiramine, mis tuleb tunnistada kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-122-03). Isik peab aru saama, milles teda süüdistatakse ning kohaldatav säte ei tohi olla tema jaoks üllatuslik (vt RKKKo nr 3-1-1-139-05).
|
| 3-1-1-122-05
|
Riigikohus |
02.12.2005 |
|
KrMS § 339 lg 1 p-s 1 märgitud rikkumisega, s.o kohtulahendi tegemisega ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt, oleks tegemist siis, kui oleks tõendatud, et mõni kohtuotsuse tegemisel kohtukoosseisus olnud kohtunikest ei võtnud osa asja arutamisest. Tegelikult olid asja arutamisel kohtu koosseisus ringkonnakohtunikud, kes tegid ka kohtuotsuse.
Kui isikul on võimalus kontrollida, millist liiki tulirelva ta ebaseaduslikult omandab, kuid ta ei kasuta seda võimalust, või ta on omandatava tulirelva liigi osas ükskõikne, vastutab ta sätte järgi, mis kehtestab vastutuse seda liiki tulirelva ebaseadusliku omandamise eest, milline tegelikult omandati (vt RKKKo 3-1-1-100-02).
Kuigi teatud juhtudel võib ka kohtuistungi protokollile esitatavate nõuete rikkumine tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse, siis antud asjas tuvastatud rikkumistega ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust kaasneda ei saanud. Seetõttu puudub alus tunnistada ilmnenud rikkumisi oluliseks KrMS § 339 lg 2 mõttes.
KrMS § 339 lg 1 p-s 1 märgitud rikkumisega, s.o kohtulahendi tegemisega ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt, oleks tegemist siis, kui oleks tõendatud, et mõni kohtuotsuse tegemisel kohtukoosseisus olnud kohtunikest ei võtnud osa asja arutamisest. Tegelikult olid asja arutamisel kohtu koosseisus ringkonnakohtunikud, kes tegid ka kohtuotsuse.
Kuigi teatud juhtudel võib ka kohtuistungi protokollile esitatavate nõuete rikkumine tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse, siis antud asjas tuvastatud rikkumistega ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust kaasneda ei saanud. Seetõttu puudub alus tunnistada ilmnenud rikkumisi oluliseks KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kohtuistungi protokolli ja selle paranduste allkirjastamise nõue ei tähenda pelgalt mingi tehnilise funktsiooni täitmist vaid protokolli õigsuse kinnitamist ja vastutust, et selles sisalduv vastab tegelikkusele. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKm 05.05.2017, nr 3-1-1-114-16, p-d 9, 11)
|
Facebook
X.com