1-21-4529/53
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
13.10.2022 |
|
Laskemoon KarS § 418 tähenduses hõlmab ka püssirohtu kui laskemoona komponenti. (p-d 9-10)
RelvS § 9 lg 1 kohaldub ka olukorras, kus püssirohi leitakse läbiotsimise käigus. (p 15)
Püssirohi on laskemoon KarS § 418 mõttes, mitte lõhkeaine KarS § 414 tähenduses. (p-d 9-10)
Olukorras, kus isik paneb osad süüteod toime katseajal ja osad pärast katseaja lõppu, tuleb esmalt KarS § 64 lg 1 alusel liita nende süütegude eest mõistetud üksikkaristused ja seejärel suurendada saadud liitkaristust KarS § 76 lg 8 ning § 65 lg 2 järgi eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. (p 14)
|
| 1-17-9941/80
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
22.03.2019 |
|
KarS § 418 ebaõigus ei ammendu KarS § 263 lg 1 p-s 1. KarS § 418 lg 1 sätestab karistatava teona muu hulgas tulirelva ebaseadusliku käitlemise. Ebaseaduslik tulirelv kujutab endast juba abstraktset ohtu ümbritsevale ning KarS § 418 lg 1 eesmärk on kaitsta ühiskonna üldist turvalisust. KarS § 263 kaitseb õigushüvena aga avalikku korda kui tavade, heade kommetega või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe kindlustunde. Sekundaarselt kaitseb KarS § 263 ka individuaalseid õigushüvesid (nt inimese tervist). Kuigi KarS § 263 lg 1 p 1 näeb karistatava teona ette avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise vägivallaga, ei eelda vägivald (isegi kui selle käigus kasutatakse tulirelva) tulirelva ebaseaduslikku käitlemist. Seega on KarS § 418 lg-l 1 ja KarS § 263 lg 1 p-l 1 erinev ebaõigussisu ning kohtud kvalifitseerisid isiku teod õigustatult kogumis KarS § 263 lg 1 p 1 ja § 418 lg 1 järgi. (p 9)
Väljasaatmine on olemuselt preventiivse eesmärgiga lisakaristus, mille võib mõista kuriteo eest lisaks põhikaristusele, hoidmaks ära uute kuritegude toimepanemist välisriigi kodaniku poolt. Väljasaatmisega kaasneb riive eelkõige põhiseaduse §-ga 26 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-ga 8 tagatud perekonnaelu puutumatusele. Et põhiõiguste riivet nõuetekohaselt õigustada, tuleb kohtul põhjalikult hinnata lisakaristuse vastavust süüdlase süü suurusele. Igal üksikjuhtumil tuleb hinnata õiguskorra kaitsmise huvi tähendust, näidates ära asjaolud, mis kaaluvad üles väljasaadetu perekondlike sidemete katkemise. Kaaludes süü suurusest tulenevat ohtu riigi õiguskorrale ja süüdlase perekondlike sidemete katkemisega tehtavat kahju, tuleb kohtul välja selgitada, kas väljasaadetav välismaalane on riigis viibinud lühikest aega või on ta jõudnud asukohamaaga integreeruda. Välismaalane on integreerunud eelkõige siis, kui ta on suurema osa oma elust elanud Eestis, omandanud siin hariduse ning tema perekond ja lähisugulased elavad siin. Need asjaolud võivad anda tunnistust selle kohta, et isik on asukohamaaga seotud sama püsivalt kui kodanikud ning sellest tulenevalt peavad väljasaatmisega kaasneva perekonnaelu puutumatuse riive õigustamiseks olema eriti mõjuvad põhjendused. Kui isiku süü ja õiguskorra kaitsmise huvid annavad põhjust kaaluda integreerunud välismaalase Eestist väljasaatmist, tuleb kohtul esitada asjaolud, mis kaaluvad üles püsivate, s.h perekondlike sidemete katkemise asukohamaal. Muu hulgas ei tohi tähelepanuta jätta ka välismaalase sidemeid kodakondsusjärgses riigis (vt RKKKo 3-1-1-38-09, p-d 7-8 ja 10). (p 12)
KarS § 54 lg 1 teises lauses sätestatud nõuet tuleb mõista selliselt, et niisugusel juhul tuleb väljasaatmist kohaldaval kohtul lisakaristuse mõistmist eriti üksikasjalikult põhjendada, näidates ära need erilised üldpreventiivsed kaalutlused, mis tingivad vaatamata süüdistataval perekonna olemasolule siiski tema Eestist lahkuma sundimise. Sisuliselt tuleb kohtul seega süüdistatavat välja saates esile tuua need argumendid, mis karistuse mõistmise eesmärkidest tulenevalt kaaluvad üles tema sunniviisilise lahutamise oma perekonnast. Kuna perekondlike sidemete tõttu on selline välismaalane lahutamatult seotud Eestiga, siis võib tema väljasaatmine lisakaristusena tulla kõne alla vaid juhul, kui seda õigustavad toimepandud kuriteo raskusest tulenev süü suurus ja õiguskorra kaitsmise huvid (vt RKKKo 3-1-2-1-12, p 9.2). (p 13)
Väljasaatmisega kaasneval era- ja perekonnaelu õiguse riivel on peatunud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (vt nt suurkoja 18. oktoobri 2006. a otsus asjas Üner vs. Holland (nr 46410/99), suurkoja 23. juuni 2008. a otsus asjas Maslov vs. Austria (nr 1638/03) ja 3. juuli 2012. a otsus asjas Samsonnikov vs. Eesti (nr 52178/10)). Samuti reguleerib Euroopa Liidu Nõukogu 25. novembri 2003. a direktiiv nr 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatust ja Riigikohtu halduskolleegium selgitas 19. veebruari 2019. a otsuses nr 3-17-1545/81 selle direktiiviga seonduvat. (p 14)
KarS § 54 lg 1 alusel mõistetava sissesõidukeelu alammäär ei sõltu VSS §-s 74 sätestatust. Mõistes süüdistatavale lisakaristuseks väljasaatmise koos sissesõidukeeluga, tuleb arvestada, et põhi- ja lisakaristus kogumis ei tohi ületada süüdistatava süü suurust (vt nt RKKKo 3-1-1-18-17, p-d 13 ja 16). Kuna erinevalt haldusmenetlusest eelneb kriminaalmenetluses väljasaatmisele ja sissesõidukeelu kohaldamisele põhikaristuse mõistmine, ei pea KarS § 54 lg 1 alusel lisakaristusena mõistetav sissesõidukeeld ületama 5 aastat. KarS § 54 lg-s 1 pole sissesõidukeelu alammäära sätestatud. (p 16)
Süüdistusakti olulisim funktsioon on informeerida süüdistatavat talle omistatavatest faktilistest asjaoludest ja selle pinnalt tehtavast õiguslikust etteheitest, tagades nii tema kaitseõigust (vt nt RKKKo 3-1-1-83-11, p 10). (p 8)
|
| 1-16-1036/96
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
01.12.2017 |
|
KrMS § 199 lg 1 p 7 näeb ette, et kriminaalmenetlust ei alustata, kui tegemist on KarS
§-des 414, 415, 418 ja 4181 sätestatud kuritegudega ning isik loovutab vabatahtlikult ebaseaduslikus valduses oleva tulirelva, lõhkeseadeldise või selle olulise osa, laskemoona või lõhkeaine. Kuigi sageli on tegemist riikliku kampaania käigus loovutatud esemetega, ei ole iseenesest välistatud kriminaalmenetluse alustamata jätmine ka juhul, kui isik loovutab tulirelva või muu sättes loetletud eseme enda algatusel väljaspool sellist kampaaniat. Sellise olukorraga on näiteks tegemist siis, kui isik vabatahtlikult teavitab korrakaitseorganit leitud või muul viisil tema valdusesse sattunud tulirelvast või lõhkeainest. (p-d 8 ja 9)
Tulenevalt KrMS § 274 lg-st 1 ei ole KrMS § 199 lg 1 p-s 7 nimetatud alusel ette nähtud kriminaalmenetluse lõpetamist kohtumenetluses. Samuti ei tule kohtumenetluses kõne alla KrMS § 199 lg 1 p-s 7 nimetatud alusel isiku õigeksmõistmine koosmõjus KrMS § 199 lg 1 p-ga 1, sest juba punkti 7 sõnastusest nähtuvalt peab kõnealuses olukorras olema tegemist KarS §-des 414, 415, 418 või 4181 nimetatud kuriteoga. (p 11)
Kooskõlas Riigikohtu praktikaga ei peeta keelatud esemete, sealhulgas lõhkematerjali, tulirelva ja laskemoona loovutamist vabatahtlikuks siis, kui see on tingitud isiku suhtes alustatud kriminaalmenetlusest, milles teda kahtlustatakse nende objektide käitlemisega seotud kuriteo toimepanemises. (Vt RK otsus asjas nr 3-1-1-19-10). Kriminaalmenetluse alustamisel mõne KrMS § 199 lg 1 p-s 7 nimetatud kuriteo tunnustel suureneb kahtlustatavana kinnipidamisel isiku jaoks märgatavalt oht, et avastatakse ka kahtlustuses nimetamata relvi, laskemoona või muid keelatud esemeid. Kahtlustatavalt vabaduse võtmise järel on oluliselt piiratud tema kontroll peidetud esemete üle ja sellest tulenevalt ka võimalus takistada menetlejat nende leidmisel ja äravõtmisel. Vahelejäämise ehk kuriteo avastamise ohu ilmne suurenemine ja juba eksisteeriv karistusähvardus on käsitatavad KrMS § 199 lg 1 p 7 mõttes loovutamise vabatahtlikkust välistavate väliste asjaoludena. Süüd tunnistavate ütluste andmine on käsitatav karistust kergendava asjaoluna. (p-d 12 ja 12.2)
Riigikohtu praktikas on kuriteo matkimise lubatud piiride käsitlemisel leitud, et mitmed süüteod eeldavad matkija tegevust kontakti loova ja aktiivsema poolena ega nõua piirdumist n-ö passiivse menetlemisega. Lubamatu on siiski teootsuse esilekutsumine isikul, kel see varem vähemalgi määral puudus ning kelle suhtes riigil puudus eelnev teave tema võimaliku kuritegeliku käitumise kohta. Arvesse tuleb samuti võtta kahtlustatava teovalmidust ja tema enda initsiatiivil ettevõetud käitumisakte ehk teisisõnu, tema individuaalse osalemise ulatust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-110-04, p 11.3). (p 14.1)
Relvaseaduse (RelvS) § 21 lg-te 1 ja 3 kohaselt on tulirelva oluline osa muu hulgas relvalukk. RelvS § 21 lg 2 kohaselt laieneb tulirelva olulise osa käitlemisele sama kord, mis käesoleva seadusega on kehtestatud seda liiki relva käitlemisele, kui seadus ei sätesta teisiti. Olukorras, kus eksperdiarvamuse kohaselt on relvalukk kasutatav tsiviilkäibes keelatud relval, on tegemist seaduse tähenduses tsiviilkäibes keelatud relva olulise osaga, sõltumata sellest, millisel relval kavatses seda kasutada süüdistatav. (p 16)
Sõltumata kokkuleppemenetluse käigus arutlusel olnud kokkuleppe asjaoludest, saab kohus kriminaalasja arutamisel üldmenetluses lähtuda talle esitatud süüdistusaktist, milles on kuriteo asjaoludele vastava täpsusega kindlaks määratud kuriteo toimepanemise aeg. Samuti peab kohtule olema esitatud andmed isiku suhtes varem tehtud kohtuotsuse ja sellega määratud katseaja kohta. Nende asjaolude põhjal saab kohus hinnata, kas menetletavas asjas on tegemist varasema kohtuotsusega isikule määratud katseaja kestel toimepandud kuriteoga. (p 17)
|
| 3-1-1-15-16
|
Riigikohus |
05.02.2016 |
|
Olulise koguse mõiste tuleb sisustada relvaseaduse alusel (RKKK 3-1-1-8-11, p 19 ja 3-1-1-58-11, p 11). (p 13)
Kuriteokahtlusest ei saa rääkida juhul, kui kahtluse aluseks olevad väidetavad asjaolud ilmselgelt ei vasta kuriteokoosseisu tunnustele (RKKK 3-1-1-97-13, p 9 ja 3-1-1-105-11, p 19). (p 13)
Põhjendatud kuriteokahtlus ei saa ega pea veel tähendama kuriteo toimepanemise tõsikindlat tuvastamist. Vastupidi: põhjendatud kuriteokahtlusest saab rääkida juba siis, kui kohtul kujuneb veendumus, et vahistatav võib suure tõenäosusega olla kuriteo toimepanija (RKKK 3-1-1-103-06, p 10 ja 3-1-1-108-09, p 7.1). (p 14)
Kindla elu- ja töökohaga isiku puhul ei saa pakkumineku oht olla vahistamise aluseks põhjendusega, et talle võidakse kunagi esitada kahtlustus tapmiskatses (ja ta võib hirmust range karistuse ees menetlusest kõrvale hoiduma hakata). (p 17)
Lubatav ei ole kahtlustatava retsidiivsusriski hinnates tugineda karistusregistri arhiivi kantud andmetele. (p 19)
Samas ei ole kohtupraktika kohaselt välistatud, et teatud spetsiifilised varasemad süüteod annavad näiteks tulenevalt oma iseloomust või toimepanemise asjaoludest aluse püstitada hüpotees, et isik võib ka tulevikus kuritegusid sooritama hakata. Nii on see tihtipeale nt sõltuvuskuritegude puhul (RKKK 3-1-1-103-06, p 15 ja 3-1-1-108-09, p 10.1). Seega saab vahistatava varasemaid süütegusid arvestada tema kahjuks juhul, kui varasemate süütegude ja isikult tulevikus oodatavate kuritegude vahel esineb mingi õiguslikult relevantne seos. (p 20)
Pelgalt hüpoteetiline võimalus, et kunagi kogutakse piisavalt tõendeid, mille põhjal saaks isikut lugeda mõnes kuriteos kahtlustatavaks, ei anna alust väita, et isik võib hakata tulevikus kuritegusid toime panema. (p 21)
Kohtupraktikas on vahistamistaotluse lahendamisel aktsepteeritud ka võimalust esitada lisatõendeid määruskaebemenetluses (RKKK 3-1-1-105-11, p-d 14–17). Muu hulgas saaks näiteks prokurör esitada kõrgema astme kohtule määruskaebemenetluse kestel kogutud tõendeid, mis kinnitaksid vahistamisaluse olemasolu. (p 22)
|
| 3-1-1-40-11
|
Riigikohus |
22.06.2011 |
|
Kui isiku valduses olevate erinevate piiratud tsiviilkäibega relvade laskemoona üldkogus jääb allapoole RelvS § 46 lg-s 5 sätestatud madalaimat piirmäära (100), tuleb padrunite kogus lugeda ebaoluliseks ning isiku käitumises puudub KarS § 418 lg 1 koosseisu objektiivne tunnus - laskemoona oluline kogus.
KarS § 344 lg-s 1 ja § 345 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisud ei erista materiaalset ja intellektuaalset võltsimist (vt RKKKo 3-1-1-94-06, p 9). KarS § 299 lg 1 on KarS §-de 344 ja 345 suhtes erinorm ja dokumendi võltsimise sisustamine toimub nende koosseisude puhul samadel alustel, v.a erisubjekti (ametiisik) ja eesmärgi (õiguste omandamine ja kohustustest vabanemine) osas. Kolleegium on varasemas otsuses leidnud, et intellektuaalse võltsimisega on tegemist juhul, kui dokumendi koostajana näidatud ja selle koostamiseks õigustatud isik kannab formaalselt autentsesse dokumenti sisult ebaõigeid andmeid (RKKKo 3-1-1-82-01, p 7.1). Kuna võltsimise kirjeldus KarS § 299 lg 1 järgi ei erine KrK §-des 166 ja 186 sätestatust, jääb Riigikohtu kriminaalkolleegium oma senise tõlgenduse juurde.
Omastamise (KarS § 201) kuriteokoosseisu objektiivse külje tuvastamine eeldab, et kohtud on kindlaks teinud asjaolud, millisel viisil omastamine toime pandi. KarS § 201 kohaselt eristatakse isiku valduses oleva või talle usaldatud vara omastamist. Need tunnused on teo kirjelduses esitatud alternatiivselt. Järelikult ei saa isiku valduses või talle usaldatud vara omastamine esineda üheaegselt sama kuriteo objekti suhtes. Kohtutel tuleb süüdistatavat KarS § 201 järgi süüdi tunnistades ära näidata, millise nimetatud omastamise teoalternatiivi ta oma käitumisega realiseeris.
KarS § 201 kohaselt saab omastamise objektiks olla üksnes selline vallasasi, mis on teo toimepanija jaoks võõras. Isikule on KarS § 201 mõttes võõras asi, mis ei ole tema omandis asjaõigusseaduse § 68 tähenduses (vt RKKKo 3-1-1-46-08, p 19). Riigi valduses olevad ja asitõenditena hoitavad maksumärkideta ja vene maksumärkidega sigaretid on nii käibe- kui ka omandivõimelised asjad, mis on AÕS § 90 alusel faktiliselt riigi omandis ning seega kõlblik omastamisobjekt.
Omastamise piiritlemiseks vargusest (KarS § 199) tuleb kindlaks teha, millistel asjaoludel vara isiku käsutusse jõudis. Omastamise objektiivse koosseisu tunnusteks on valdus või vara usaldamine isikule. Seevastu vargusega isik hõivab asja, s.t murrab teise isiku tahte vastaselt tema valduse (vt ka RKKKo 3-1-1-107-10, p 8.1).
Kui ringkonnakohus on eksinud KrMS § 306 lg 1 p 3 vastu, mille kohaselt peab kohus süüdimõistvas otsuses ära näitama, millises teos ta süüdistatava süüdi tunnistab ja millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida, siis kujutab see endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Vt otsuse p 10 ja RKKKo 3-1-1-85-07 p 5.1, 3-1-1-137-03 p 9 ja 3-1-1-77-05 p 12.
KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva otsuse korral menetluskulud riik, arvestades KrMS §-s 182 sätestatud erandeid. KrMS § 183 näeb ette, et kriminaalmenetluse lõpetamise korral hüvitab menetluskulud riik, kui samas seadustikus ei ole sätestatud teisiti. Neid sätteid tuleb kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. (RKKKo 3-1-1-61-08, p 19.1).
|
| 3-1-1-8-11
|
Riigikohus |
11.04.2011 |
|
Kuna karistusseadustik ei anna padrunite ebaolulise koguse mõistet, tuleb seda sisustada relvaseaduse alusel. Relvaseaduse § 46 lg 4 p 1 kohaselt võib füüsiline isik hoida kuni 100 püstolipadrunit. Tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 tuleb praegu kehtivat KarS § 418 lg 1 redaktsiooni kohaldada tagasiulatuvalt ka enne 15. märtsi 2007. a toimunud süüdistatava poolsele padrunite valdamisele.
Omastamisteo toimepanemise hetkel peab isikul olema vähemalt kaudne tahtlus võõra vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramise suhtes. Kui süüdistatav ei tunne huvi, millist asjad talle üle antakse, siis ei saa tegemist olla kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes, vaid hooletusega KarS § 18 lg 3 tähenduses. KarS § 15 lg 1 kohaselt on aga § 201 järgi vastutus välistatud, kui võõras vara pöörati enda või kolmanda isiku kasuks ettevaatamatusest.
Vallasasja omanikul ei pea omanikustaatuse kinnitamiseks olema dokumente. Asjaõigusseaduse § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Küll aga võib dokumentide olemasolu või puudumine olla teatud juhtudel olulise tõendusliku tähendusega.
Karistusseadustiku § 201 järgi saab isikut oma valduses oleva vallasasja kolmanda isiku kasuks pööramise eest karistada üksnes juhul, kui teo objektiks on võõras vallasasi. Võõras on vallasasi kolmanda isiku kasuks toimuva omastamise puhul siis, kui vallasasi ei ole ei teo toimepanija ega teost kasu saava kolmanda isiku omandis. Seetõttu tuleb isiku süüdistamisel omastamises muude objektiivse koosseisu tunnuste kõrval tõendada ära ka koosseisutunnus "võõras".
Vallasasja omanikul ei pea omanikustaatuse kinnitamiseks olema dokumente.
Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Küll aga võib Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel tühistada kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Muu hulgas tühistab Riigikohus kohtuotsuse siis, kui kohtud ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja on tuginenud kohtuotsust põhjendades ebaselgetele, mitteammendavatele või vastuolulistele seisukohtadele (vt nt RKKKo 3-1-1-103-10, p 7 ja 3-1-1-19-09, p-d 15-16).
Omastamisteo toimepanemise hetkel peab isikul olema vähemalt kaudne tahtlus võõra vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramise suhtes. Kui süüdistatav ei tunne huvi, millist asjad talle üle antakse, siis ei saa tegemist olla kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes, vaid hooletusega KarS § 18 lg 3 tähenduses. KarS § 15 lg 1 kohaselt on aga § 201 järgi vastutus välistatud, kui võõras vara pöörati enda või kolmanda isiku kasuks ettevaatamatusest.
|
| 3-1-1-2-09
|
Riigikohus |
20.05.2009 |
|
Relvaseaduse § 54 lg-st 1 tuleneb, et relva edasitoimetamine on sarnaselt relvakandmisele relva endaga kaasaskandmine. Relvakandmisest eristab relva edasitoimetamist üksnes asjaolu, et relva edasitoimetamisel puudub relva endaga kaasas kandval isikul selle kasutamise eesmärk. On selge, et relva endaga kaasas kandmiseks, olenemata sellest, kas seda endaga kaasas kandval isikul on relva kasutamise eesmärk või mitte, tuleb relv hoiukohast välja võtta. Seetõttu on relva edasitoimetamisele omased kõik relvakandmise tunnused peale kasutamise eesmärgi. Sellest saab omakorda järeldada, et relva edasitoimetamine on relvakandmise alaliik, mille iseloomulikuks tunnuseks on kasutamise eesmärgi puudumine relva endaga kaasas kandval isikul. Kuna relvakandmine on laiem mõiste kui relva edasitoimetamine ja hõlmab ühtlasi viimase, saab isikut, kes toimetab relva edasi alkoholijoobes ja rikub sellega RelvS § 50 lg 3 p-s 1 sätestatut, karistada RelvS § 8910 järgi.
|
| 3-1-1-18-07
|
Riigikohus |
04.06.2007 |
|
KarS § 418 lg 1 sisaldab blanketset süüteokoosseisu, st süüdistuses tuleb näidata, millisest õigusnormist lähtudes on süüdistuses kirjeldatud tegevus tunnistatud ebaseaduslikuks (RKKKo nr 3-1-1-90-04; vt ka RKKKo nr 3-1-1-69-06, p 7 ja nr 3-1-1-90-06).
Puuduliku süüdistuse korral on põhjust süüdistatava õigeksmõistmiseks siis, kui esinev puudus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus.
Maakohtu poolne menetlusõiguse oluline rikkumine seisnes selles, et maakohus muutis omaalgatuslikult süüdistust, rikkudes sellega KrMS § 14 lg-s 1 sätestatut. Seega asjaoludeks, mille esinemise ringkonnakohus pidi ära näitama, olid süüdistuse puudulikkus ja maakohtu poolne süüdistuse muutmine.
Süüdistuses loetletud tegevusi (saatmine, järele tulemine ja omandamine) ei ole relvaseaduses käitlemisviisidena nimetatud. Maakohus eksis menetluse regulatsiooni vastu sellega, et ta otsis ise süüdistuses kirjeldatud tegevusele relvaseadusest vastava käitlemisviisi, leides, et tegemist on edasitoimetamisega.
|
| 3-1-1-158-05
|
Riigikohus |
13.03.2006 |
|
Esemed, mille käitlemine on KarS § 418 järgi kriminaliseeritud, on määratletud laialt ning kuna neist esemeist tulenev abstraktne oht on olemuslikult erinev, on seadusandja laialt määratlenud ka võimaliku sanktsiooni.
Kui süüdistust sisustab vaid ühe jahipüssipadruni ebaseaduslik käitlemine, isiku käitumises puuduvad vahetult kuritegu raskendavalt iseloomustavad asjaolud, eseme valdus on pigem juhuslikku laadi ning tegemist on vähese ohtlikkusastmega esemega (eseme tsiviilkäive ei ole põhimõtteliselt keelatud, vaid piiratud), tuleb sanktsiooniliigi valikul reeglina esmalt vaagida rahalist karistust (vt ka RKKKo nr 3-1-185-04).
KarS § 418 on abstraktne ohudelikt, millega kaitstakse ühiskonnas üldiselt eksisteerivat turvalisust. Esemed, mille käitlemine on antud sättega kriminaliseeritud, on määratletud laialt - nendeks on tulirelv, selle oluline osa ja ka laskemoon. Kuna juba neist esemeist tulenev abstraktne oht on olemuslikult erinev, on seadusandja laialt määratlenud ka võimaliku sanktsiooni. Reeglina on antud koosseisu tähenduses tulirelv õigushüve enam kahjustava olemusega kui seda on laskemoon. Seejuures võivad tähendust omada sellised tunnused nagu eseme käitlemise eesmärk, valduse tekkimise asjaolud, kogus jne. Samuti tuleb arvestada, et kui mingi ese on ka paigutatav KarS § 418 nimetatud koosseisulise tunnuse alla (nt laskemoon), siis millise ohtlikkuse astmega esemega on tegemist konkreetse koosseisulise tunnuse mõttes (kas on tegemist nt tavalise jahipadruniga või sõjaväes kasutatava lahingmoona või hoopis selle enamohtliku, keelatud alaliigiga jne).
Kui isiku käitumises puuduvad vahetult kuritegu raskendavalt iseloomustavad asjaolud, eseme valdus on pigem juhuslikku laadi, tegemist on vähese ohtlikkusastmega esemega (eseme tsiviilkäive ei ole põhimõtteliselt keelatud, vaid piiratud) ning tema kogus on minimaalne (süüdistust sisustab vaid ühe jahipüssipadruni ebaseaduslik käitlemine), tuleb sanktsiooniliigi valikul reeglina esmalt vaagida rahalist karistust (vt ka RKKKo nr 3-1-185-04).
KarS §-s 137 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis ei sisalda teona mitte üksnes varjatud jälgimist kui ühte jälitustoimingut, vaid seaduses (KrMS III peatüki 8 jaos, Jälitustegevuse seaduse §-des 71 ja 12 ning Julgeolekuasutuste seaduse §-des 23, 25 ja 26) sätestatud mistahes jälitustoimingute tegemist teise inimese suhtes jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt. KarS § 137 mõttes ei ole karistatav mitte teist isikut puudutavate andmete omamine ja talletamine kui selline, vaid nende andmete saamine ebaseaduslikus korras jälitustoimingute teostamisega.
Antud süüteokoosseisu objektiivne koosseis on blanketne ja seda tuleb sisustada jälitustoimingu teostamisega viidatud seaduste tähenduses, st tuleb tuvastada konkreetne jälitustoiming, mille isik toime pani ja näidata, millisest õigusnormist lähtudes on süüdistuses kirjeldatud tegevus tunnistatud ebaseaduslikuks. Kui on tuvastatud kellegi suhtes jälitustoimingu lubamatu toimepanemine, on tegemist juba sedavõrd intensiivse eneseteostusvabaduse ja enesemääramisõiguse riivega, et tähendust ei oma süüteokoosseisu realiseerituse seisukohalt, millist laadi olid saadud andmed (vt RKKKo nr 3-1-1-124-04).
Jälitustoimingu spetsiifika kehtiva seaduse tähenduses ongi ennekõike salajasus ning täielikult ainetu on seetõttu väide, et jälitustoiming KarS § 137 mõttes saab olla ka avalik.
Isiku süüditunnistamine konkretiseerimata süüdistuses on kaitseõiguse eiramine, mis tuleb tunnistada kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-122-03). Isik peab aru saama, milles teda süüdistatakse ning kohaldatav säte ei tohi olla tema jaoks üllatuslik (vt RKKKo nr 3-1-1-139-05).
|
| 3-1-1-122-05
|
Riigikohus |
02.12.2005 |
|
KrMS § 339 lg 1 p-s 1 märgitud rikkumisega, s.o kohtulahendi tegemisega ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt, oleks tegemist siis, kui oleks tõendatud, et mõni kohtuotsuse tegemisel kohtukoosseisus olnud kohtunikest ei võtnud osa asja arutamisest. Tegelikult olid asja arutamisel kohtu koosseisus ringkonnakohtunikud, kes tegid ka kohtuotsuse.
Kui isikul on võimalus kontrollida, millist liiki tulirelva ta ebaseaduslikult omandab, kuid ta ei kasuta seda võimalust, või ta on omandatava tulirelva liigi osas ükskõikne, vastutab ta sätte järgi, mis kehtestab vastutuse seda liiki tulirelva ebaseadusliku omandamise eest, milline tegelikult omandati (vt RKKKo 3-1-1-100-02).
Kuigi teatud juhtudel võib ka kohtuistungi protokollile esitatavate nõuete rikkumine tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse, siis antud asjas tuvastatud rikkumistega ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust kaasneda ei saanud. Seetõttu puudub alus tunnistada ilmnenud rikkumisi oluliseks KrMS § 339 lg 2 mõttes.
KrMS § 339 lg 1 p-s 1 märgitud rikkumisega, s.o kohtulahendi tegemisega ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt, oleks tegemist siis, kui oleks tõendatud, et mõni kohtuotsuse tegemisel kohtukoosseisus olnud kohtunikest ei võtnud osa asja arutamisest. Tegelikult olid asja arutamisel kohtu koosseisus ringkonnakohtunikud, kes tegid ka kohtuotsuse.
Kuigi teatud juhtudel võib ka kohtuistungi protokollile esitatavate nõuete rikkumine tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse, siis antud asjas tuvastatud rikkumistega ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust kaasneda ei saanud. Seetõttu puudub alus tunnistada ilmnenud rikkumisi oluliseks KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kohtuistungi protokolli ja selle paranduste allkirjastamise nõue ei tähenda pelgalt mingi tehnilise funktsiooni täitmist vaid protokolli õigsuse kinnitamist ja vastutust, et selles sisalduv vastab tegelikkusele. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKm 05.05.2017, nr 3-1-1-114-16, p-d 9, 11)
|
Facebook
Twitter