/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-97-10 PDF Riigikohus 11.04.2011

KarS § 83, § 831 või § 832 alusel on võimalik konfiskeerida üksnes selline vara, mis konfiskeerimisotsustuse tegemise ajal kuulub konfiskeerimisotsustuse adressaadile. Kui ekslikult konfiskeeritakse asi, mis ei kuulu konfiskeerimisotsustuse adressaadile, selle asja omand konfiskeerimisel riigile üle ei lähe ja üldjuhul võib omanik asja riigilt välja nõuda. Juhul, kui asi mingil põhjusel pärast konfiskeerimist ei säili, tekib omanikul KarS § 85 lg 2 teise lause alusel õigus saada riigilt selle eest hüvitist.

KarS § 831 lg 3 teisest lausest tuleneb üldine põhimõte, mille kohaselt on kolmanda isiku rikutud õiguste heastamisele suunatud nõudel eelisõigus riigi konfiskeerimisnõude ees. Ehkki KarS § 831 lg 3 teine lause reguleerib otsesõnu vaid süüteoga saadud vara konfiskeerimist, kehtib sellest sättest tulenev põhimõte analoogia korras enamasti ka teiste konfiskeerimise liikide puhul.

Kohus võib teha konfiskeerimisotsustuse ka siis, kui pole selge, kas eksisteerib mõni riigi konfiskeerimisnõudega konkureeriv kolmanda isiku nõue või mitte. Konfiskeerimisotsustuse jõustumisel tekib kolmandal isikul KarS § 85 lg 2 alusel riigi konfiskeerimisnõudele pandiõigus, mis tagab kolmanda isiku nõuet konfiskeerimisotsustuse adressaadist võlgniku vastu. Seega tekib konfiskeerimisel KarS § 85 lg 2 alusel õigussuhe, kus riik (pantija) vastutab talle kuuluva konfiskeerimisnõudega (pandi ese) selle eest, et kolmanda isiku (pandipidaja) nõue konfiskeerimisotsustuse adressaadist võlgniku vastu saaks täidetud. KarS § 85 lg 2 alusel tekkiv kolmanda isiku pandiõigus riigi konfiskeerimisnõudele tagab üksnes sellist kolmanda isiku nõuet, mis on seotud konfiskeerimise objektiks oleva varaga. Kolmanda isiku pandiõigus riigi konfiskeerimisnõudele tekib konfiskeerimisotsustuse jõustumisel vahetult seaduse (KarS § 85 lg 2) alusel ja seda ei pea eraldi seadma. Selline pandiõigus tekib ka juhul, kui konfiskeerimisotsustuse tegemise ajaks ei ole riik kolmanda isiku nõude olemasolust teadlik, kolmas isik pole nõuet võlgniku vastu veel esitanud või nõue on konfiskeerimise ajal vaieldav. KarS § 85 lg 2 alusel tekkivale kolmanda isiku pandiõigusele kohalduvad analoogia korras asjaõigusseaduse 8. osa 2. peatüki 3. jao ("Õiguste pantimine") sätted niivõrd, kuivõrd konfiskeerimise kui avalik-õigusliku meetme olemus seda ei välista.


Kvaliteedinõuetele mittevastava vedelkütuse ebaseadusliku käitlemise koosseisuga (KarS § 376^2) kaitstakse eeskätt kütuseturu usaldusväärsust ja looduskeskkonda.


Rahapesu koosseisu (KarS § 394) tõlgendamisel tuleb lähtuda rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) §-st 1. Rahapesu koosseisu eesmärk on kaitsta riigi rahandus- ja majandussüsteemi kuritegelikku päritolu rahavoogude negatiivse mõju eest, samuti pärssida kuritegelike struktuuride mõjuvõimu kasvu. Rahapesu koosseisu aluseks oleva õigushüve saab määratleda kui kõige laiemalt rahandus- ja majandussüsteemi korrapärast toimimist, konkreetselt aga legaalse majandus- ja rahakäibe kindlustamist (vt 3-1-1-68-10, p 16).


Kuritegeliku ühenduse koosseisuga (KarS § 255) kaitstakse üksnes avalikku rahu ja julgeolekut kui kollektiivseid õigushüvesid, mitte aga neid individuaalhüvesid, mida kuritegeliku ühenduse tegevuse käigus on kahjustatud.


KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kahju mõiste ei ole täielikult kattuv kahju mõistega tsiviilõiguses (VÕS § 128). Kahju tekitamist KrMS § 37 lg 1 mõttes tuleb käsitada üldisemalt - eeskätt kui isiku õigushüvede kahjustamist või ründamist. Sellega võib, kuid alati ei pruugi kaasneda rikutud hüveolukorra taastamisele või heastamisele suunatud (tsiviilõigusliku) nõudeõiguse tekkimine. Kannatanu menetlusseisundit loovast kahjust saab rääkida ka olukorras, kus isikul tsiviilõiguslikku nõudeõigust kuriteo toimepanija vastu ei teki.

KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga (või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga) tähendab seda, et 1) kannatanu kahju peab olema tekkinud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega ja 2) kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma seda sama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb. Kannatanu ei pea alati olema kahjustatud õigushüve vahetu kandja. Üksikisikut ei saa käsitada kannatanuna kriminaalmenetluses, mida toimetatakse üksnes kollektiivseid õigushüvesid kaitsva kuriteokoosseisu tunnustel. Hinnates, kas isikut saab käsitada kuriteos kannatanuna, tuleb lähtuda kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo asjaoludest ja kvalifikatsioonist kujul, nagu need on määratlenud prokuratuur.


Uurija ja prokuratuuri otsustust mitte käsitada isikut konkreetses kriminaalmenetluses kannatanuna on isikul võimalik vaidlustada samuti KrMS §-des 207 ja 208 ette nähtud süüdistuskohustusmenetluses.


KrMS § 38 lg 1 p-s 2 nimetatud tsiviilhagi esemeks ei pea olema kahjuhüvitise saamine. Näiteks on kahju KrMS § 37 lg 1 tähenduses olemas ka siis, kui isikul ei ole kahju hüvitamise nõuet seetõttu, et tal on võimalik saavutada rikkumise tagajärgede kõrvaldamine vindikatsiooninõude (asjaõigusseaduse (AÕS) § 80), alusetust rikastumisest tuleneva nõude (VÕS § 1028 jj), kohustuse täitmise nõude (VÕS § 108) või mingi muu õiguskaitsevahendi abil. (Vt ka RKKKo asjas nr 3-1-1-3-10, p-d 21-34). Kannatanu võib tsiviilhagis esitada ka sellise nõude, mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas süüdistuse alusfaktidega, kuid mis ei tulene kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve kahjustamisest.


KarS § 84 reguleerib süüteoga saadud vara konfiskeerimise asendamist ja selle sätte alusel ei ole võimalik asendada süüteo vahetu objekti konfiskeerimist (KarS § 83 lg 2).

3-1-1-63-10 PDF Riigikohus 27.09.2010
VKS

Väärteoasja arutamine ab ovo tähendab muuhulgas maakohtu kohustust lahendada VTMS §-s 133 loetletud küsimused ja näidata VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Seega peab kohtu siseveendumuse kujunemine olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Olukord, kus maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.


"VKS § 30 lg-s 2 sätestatakse vastutus vedelkütuse käitlemise eest registreeringus märkimata tegevuskoha kaudu. VKS § 2 lg 1 p 3 kohaselt on kütuse käitlemine tarbimisse lubatud kütuse müük või müügiks pakkumine, vedu, hoiuteenuse osutamine ja ladustamine ning kütuse import, eksport ja tootmine. VKS § 3 lg-s 6 on seadusandja kütuse müügi kui ühe võimaliku käitlemise viisi sidunud äriühingu kohustusega müüa kütust ainult oma registrisse kantud tegevuskohas. Kui menetlusaluse isiku tegu seisneb kütuse müümise nõuete eiramises, tuleb tema vastutuse eeldusena selline tegevus ka tuvastada, mitte piirduda pelgalt kütuse muul viisil käitlemise (nt veo või ladustamise) kindlakstegemisega. Samuti on vajalik tuvastada, et müüjana on käsitatav just menetlusalune isik.

Vedelkütuse seaduse regulatsioon ei välista otsesõnu võimalust müüa kütust võlaõigus- ja asjaõigusseaduse normide kohaselt, kui seejuures täidetakse vedelkütuse käitlemise nõudeid. Oluline on, et järelevalvet teostav ametkond saaks täpse ülevaate kütuse tegelikust liikumisest, mis on eeskätt saavutatav registreeringujärgses kohas tegutsemise nõude järgimise, saatedokumentide koostamise ja aruandekohustuse täitmise teel. Need tingimused on seadusandja järelevalve teostamise lihtsustamiseks sidunud kütuse asukoha muutumisega, millist järeldust kinnitavad näiteks VKS § 6 lg-d 1, 3, 4, 6 ja 7 nende koostoimes. 18. juulil 2004 jõustus vedelkütuse seaduse, vedelkütuse erimärgistamise seaduse ja vedelkütuse miinimumvaru seaduse muutmise seadus (RT I 2004, 53, 365), millega tunnistati kehtetuks selle ajani seaduse § 2 lg 1 p-s 7 sisaldunud müügi mõiste. Kuivõrd muudatuse tegemise vajadus tulenes asjaolust, et termin ""müük"" on üldlevinud ja senine määratlus tekitas segadust, viitab seegi seadusandja tahtele sisustada müügi mõistet tsiviilõiguses omaksvõetud põhimõtetest lähtuvalt."

3-1-1-4-09 PDF Riigikohus 09.03.2009
VKS

Vt nt RKKKo nr 3-1-1-53-06, p 5 ja nr 3-1-1-52-08, p 10.


Vedelkütuse seaduse vedelkütuse seaduse § 32 lg 1 esimene alternatiiv sätestab vastutuse nõuetele mittevastava vedelkütuse ebaseadusliku käitlemise eest. Kütuse käitlemisena tuleb vedelkütuse seaduse § 2 lg 1 p 3 kohaselt käsitada tarbimisse lubatud kütuse müüki või müügiks pakkumist, vedu, hoiuteenuse osutamist ja ladustamist ning kütuse importi, eksporti ja tootmist. Alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse (ATKEAS) § 41 näeb ette, et aktsiisikauba tarbimisse lubamine selle seaduse mõistes on ajutise aktsiisivabastuse lõpetamine ning tootmine või import ajutise aktsiisivabastuseta. Ajutise aktsiisivabastuse kohaldamise juhud on loetletud ATKEAS §-s 26. Sama seaduse § 68 lg 1 ja § 69 alusel Eestisse toodud kütust ATKEAS §-s 26 nimetatud ei ole. Sellest tulenevalt nimetatud kütusele ajutist aktsiisivabastust ei kohaldata ja järelikult on see kütus ATKEAS § 41 tähenduses tarbimisse lubatud. Lisaks tuleb arvestada ka sellega, et kütuse käitlemine VKS § 2 lg 1 p 3 mõttes saab toimuda üksnes majandus- ja kutsetegevuse raames. Kütuse vedu isiklikuks tarbeks ei ole käsitatav kütuse käitlemisena VKS § 2 lg 1 p 3 ega ka § 32 lg 1 tähenduses.

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json