1-21-697/63
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
28.11.2022 |
|
Selleks, et anda füüsilisele isikule krediiti majandus- ja kutsetegevuse alustamiseks (VÕS § 403 lg 2), pole nõutav KAVS § 10 lg-s 1 nimetatud krediidiandja tegevusluba. (p 37)
KAVS § 10 lg 1 järgset tegevusluba nõudva krediidi andmisega tarbijale on tegemist ka siis, kui füüsilisele isikule antakse krediiti, mida tal on võimalik krediidilepingut rikkumata või selle rikkumise eest faktiliselt vastutamata kasutada (muu hulgas) väljaspool krediidisaaja majandus- või kutsetegevust. Tegevusloa kohustus laieneb kõigile sellistele krediidiandja majandustegevuse käigus füüsiliste isikutega sõlmitavatele krediidilepingutele, mille kohaselt ei ole keelatud krediidi kasutamine väljaspool krediidisaaja majandus- või kutsetegevust. Tegevusloata sõlmitud krediidilepingu puhul peab olema mõistlikult välistatud võimalus, et enda majandus- või kutsetegevuseks krediiti võtnud füüsiline isik muudab pärast lepingu sõlmimist ühepoolselt või kokkuleppel krediidiandjaga krediidi kasutamise otstarvet niiviisi, et leping muutub faktiliselt tarbijakrediidilepinguks. (p-d 44-45) KAVS § 10 lg 1 järgne tegevusluba on nõutav juba tarbijakrediidi pakkumiseks ja reklaamimiseks, mitte alles lepingu sõlmimiseks. (p 49)
VÕS § 403 lg 3 p-s 4 sätestatud krediidilepingute sõlmimiseks pole KAVS § 10 lg-s 1 nimetatud tegevusluba nõutav, isegi kui krediidisaajaks on tarbija. (p 51)
Tsiviilõiguses ette nähtud tõendamiskoormust muutvad presumptsioonid (nt TsÜS § 86 lg 3; AÕS § 112 lg 1; VÕS § 28 lg 1, § 35 lg 2, § 218 lg 22 ja § 342 lg 3; PKS § 1 lg 4, § 29 lg 1, § 48 lg 5) ei ole erinormid süütuse presumptsiooni (KrMS § 7) suhtes ega mõjuta karistusõigusliku vastutuse eelduste tuvastamist. (p-d 41-42)
VÕS § 403 lg 3 p-s 4 ette nähtud erand laieneb üksnes käsipandiga (AÕS § 281) tagatud lepingutele. Panditud asjana VÕS § 403 lg 3 p 4 tähenduses ei saa käsitada tagatisomandamise käigus võlausaldaja omandisse antud vallasasja ja krediidiandja valduse all peetakse selles sättes silmas üksnes otsest, mitte kaudset valdust. (p-d 53–57)
KarS §-s 372 sätestatud süüteo puhul ei saa väide, et toimepanija polnud tegevusloa nõudest teadlik, seada kahtluse alla tema käitumise tahtlikkust, vaid võib viidata üksnes võimalikule keelueksimusele. (p 62)
Finantsteenuse osutamisega tegelevalt isikult eeldatakse valdkonna reeglite tundmist ja tema võimalus tugineda selle valdkonnaga seotud keelueksimuse vältimatusele on äärmiselt piiratud. Majandustegevuse raames füüsilistele isikutele keskeltläbi ligikaudu 50% aastaintressiga laenu andmine olemuslikult selline tegevus, mille puhul saab keskmine mõistlik isik seadusest tulenevate piirangute, sh tegevusloa nõude olemasolu pigem eeldada. (p 65)
Olukorras, kus maakohtu otsuse on apelleerinud üksnes kaitsja, ei saa süüdistatavalt järgnevas kriminaalmenetluses konfiskeerida ega konfiskeerimise asendamise korras välja mõista rohkem vara, kui maakohus seda tegi. (p 69)
Olukorras, kus Riigikohus on tühistanud prokuratuuri kassatsiooni alusel ringkonnakohtu konfiskeerimisotsustuse, ei saa kriminaalasja uuesti arutav kohus konfiskeerida ega konfiskeerimise asendamise korras välja mõista rohkem vara, kui prokuratuur kassatsioonis taotles. (p 70)
Olukorras, kus kaitsja tugineb kriminaaltulu konfiskeerimist vastustades väitele, et kuriteo tulemusena omandatud nõuete reaalväärtus oli nominaalväärtusest väiksem, peab ta seda üldjuhul ka ise tõendama. (p 73)
Kui konfiskeeritava või konfiskeerimise asendamise korras väljamõistetava vara väärtus ei suurene, ei ole pelgalt konfiskeerimisotsustuse materiaalõigusliku aluse muutmine üldjuhul käsitatav süüdistatava olukorra raskendamisena. Tegemist on vaid konfiskeerimisotsustuse õigusliku põhjenduse muutmisega, milleks on kõrgema astme kohus pädev esitatud kaebuse sisust olenemata. Mõistetavalt ei tohi selline muudatus konfiskeerimisotsustuse materiaalõiguslikus aluses olla süüdistatavale üllatuslik ja talle tuleb tagada tõhus võimalus esitada võimalikule uuele õiguskäsitlusele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid. (p 74)
Nõutava tegevusloata sõlmitud krediidilepingute alusel välja laenatud raha on KarS § 372 lg 2 p-s 2 sätestatud kuriteo toimepanemise vahend KarS § 83 lg 1 tähenduses. (p 75)
Olukorras, kus üks ja sama rahasumma vastab korraga nii kuriteo toimepanemise vahendi kui ka kuriteoga saadud vara tunnustele, saab selle puhul kohaldada konfiskeerimist või selle asendamist alternatiivselt kas KarS § 83 lg 1 või § 831 alusel. (p 75)
Kaitsja täielikult põhjendamatuks osutunud kassatsioonist tingitud kulu jääb KrMS § 186 lg 2 kohaselt süüdistatava kanda ka juhul, kui kasseeritud otsus näiteks prokuratuuri alusel tühistatakse. (p 85)
|
| 4-21-1587/15
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
13.10.2021 |
|
AutoVS § 5 lg 1 järgi on tegevusluba üldiselt nõutav. Kui on tuvastatud tingimused, mille kohaselt on tegevusluba üldjuhul nõutav, tuleb järgmiseks kontrollida, kas esinevad asjaolud, mis välistavad tegevusloa kohustuslikkuse. Tegevusloata vedu reguleerib teiste hulgas AutoVS § 6. Esiteks lubab tegevusloata vedu AutoVS § 6 lg 1, mille kohaselt võib tegevusloata korraldada tasulist veosevedu, mis on sätestatud määruse nr 1072/2009 art 1 lg-s 5, kui välislepingus pole sätestatud teisiti. Teiseks aga on AutoVS § 6 lg-s 2 loetletud täiendavad erandid, mis kehtivad teatud tingimustele vastavatele riigisisestele veosevedudele. (p-d 9-10)
AutoVS § 6 lg 2 puhul tuleb silmas pidada, et selles toodud loetelu täiendab sama paragrahvi esimeses lõikes viidatud erandite kataloogi. AutoVS § 6 lg 1 viitab määrusele nr 1072/2009, kuid lõige 2 sätestab erandid sõnaselgelt lisaks lõikes 1 märgitule. AutoVS § 6 lg 2 erandeid kohaldades ei tule arvestada määruse nr 1072/2009 art 1 lg 5 tingimusi. (p 11)
AutoVS § 6 lg 2 p-s 3 sätestatud erandi kohaldamiseks ei pea veos olema vedaja omandis. AutoVS § 6 lg 2 p 3 tuleb tõlgendada selliselt, et see ei hõlma mitte üksnes kütte- ja hakkpuidu, vaid ka puidupelleti vedu. (p-d 13-14)
KarS § 372 ja AutoVS § 53 väärteokoosseisud ei ole üld- ja erinormi suhtes. (p 15)
|
| 2-18-9790/18
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.10.2019 |
|
KAVS § 10 lg-st 1 tuleneb keeld tegutseda krediidiandjana, ning järelikult ka keeld sõlmida laenulepinguid, kui selleks pole saadud tegevusluba.
KAVS § 10 lg 1 võimaliku rikkumise tagajärjeks ei ole laenulepingu tühisus, st keelu mõtteks ei ole kaasa tuua tehingute tühisus TsÜS § 87 tähenduses. KAVS § 10 lg 1 kui avalik-õigusliku normi rikkumise tagajärjed on sätestatud eelkõige karistusseadustiku §-s 372, mis näeb mh ette karistused tegevusloata majandustegevuse eest valdkonnas, kus tegevusluba on nõutav. Eraõiguslikult on laenuvõtjad kaitstud mh tüüptingimuste regulatsiooniga, tarbijakrediidi andmisel kehtivate nõuetega. (p 15)
Sissenõudja saab hüpoteegipidaja nõuete olemasolu kontrollida ja neid vaidlustada TMS § 109 järgse hagi esitamisega (vt Riigikohtu 9. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 42). TMS § 109 kohane hagi on oma iseloomult sarnane nõuete tunnustamise hagile pankrotimenetluses (pankrotiseaduse § 106). TMS § 109 annab sissenõudjale samuti mh võimaluse vaidlustada teise sissenõudja nõue, välistamaks ebaõiglane tagajärg, kui raha jaotatakse sissenõudjale, kellel nõuet võlgniku vastu ei olegi, või ka juhul, kui nõue on rahuldatud täitemenetluse norme oluliselt rikkudes. (p 14)
Nõude tunnustamise üle peetava vaidluse puhul on isikul (võlausaldajal), kes ei ole tehingu pool, õigus tugineda vastuväitele, et see tehing on näilik. Vastasel korral ei ole võlausaldajal võimalik oma õigusi pankrotimenetluses võimalike kuritarvituste vastu kaitsta. Seega ei kehti nõude tunnustamise hagi menetlemisel tavajuhtumi piirangud, mil võlaõigusliku lepingu tühisusele saab tugineda vaid isik, kelle õigusi leping mõjutab, s.o üldjuhul vaid lepingupool. Ka nõude tunnustamise hagi menetlemisel on võimalik ja tuleb tehingut sisuliselt hinnata, olgugi et üks tahteavalduse teinud lepingupool ei pruugi kohtumenetluses osaleda. (vt Riigikohtu 2. novembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-11, p-d 11 ja 12). (p 14.1)
Viidatud seisukohad on ülekantavad ka TMS § 109 järgsele hagile samal eesmärgil, st et võlausaldaja/sissenõudja saaks end võimalike kuritarvituste vastu kaitsta. (p 14.2)
TMS § 109 järgses hagis on hagejal võimalik tugineda ka asjaõiguslepingu kehtetusele (kuigi ta ei ole asjaõiguslepingu pool), seda küll vaid juhul, kui asjaõigusleping mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni, st mõnd asjaõigust, üldjuhul omandiõigust või kui hagi esitamise õigus tuleneb otse seadusest (vt nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 14). Välistatud ei ole, et asjaõigusliku positsiooni mõjutamiseks saab lugeda ka hüpoteegi kustutamist kinnistusraamatust, ilma et sellega kaasneks nõude rahuldamine. Kuigi hüpoteegi kustutamisega ei kaasne hageja nõude lõppemist, võib selle sissenõudmine ilma asjaõigusliku tagatiseta olla oluliselt raskendatud. (p 14.3)
|
| 3-1-1-33-09
|
Riigikohus |
08.05.2009 |
|
Lähtuvalt väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-st 87 ei ole väärteoasja arutamisel võimalik väljuda väärteokirjelduse piiridest (RKKKo nr 3-1-1-75-03, p 7), samuti ei tohi kohus tegu ümber kvalifitseerides isiku olukorda raskendada, karistades teda raskema teo eest kui seda oleks võimaldanud väärteoprotokollis esitatud süüdistus.
KarS § 372 näeb ette karistuse majandustegevuse eest valdkonnas, mille kohta kehtib erikeeld, samuti tegevusloata, litsentsita, registreeringuta või tunnustamata ettevõtte kaudu tegutsemise eest valdkonnas, kus tegevusluba, litsents, registreering või ettevõtte tunnustamine on nõutav. Tubakatoodete hulgimüügiga tegelemiseks näeb registreerimiskohustuse ette tubakaseaduse (TubakaS) § 18 lg 1, jaemüügiks tuleneb registreeringunõue sama seaduse § 18 lg-st 2. Alkoholi hulgimüügiks peab müüja olema registreeritud lähtuvalt alkoholiseaduse (AlkS) §-st 23, jaemüügiga tegelemiseks tuleneb registreeringukohustus AlkS §-st 30. Seega paneb isik ilma vastava registreeringuta tubakat või alkoholi müües toime KarS §-s 372 nimetatud väärteo.
Õigusaktidega ei ole kehtestatud ülempiiri, kui palju seaduslikult omandatud tubakatooteid või alkoholi isikul tohib olla. Seega ei saa ka üksnes kogust arvestades öelda, et alkohol või tubakatooted on varutud müügiks, rääkimata sellest, et sellisel juhul saaks leida, et isik on neid tooteid müünud ning pannud toime KarS § 372 lg-s 1 sätestatud väärteo.
|
| 3-1-1-46-06
|
Riigikohus |
29.06.2006 |
|
Haiguse ravi või diagnoosimine on tervishoiuteenus ja sellele laienevad Tervishoiuteenuste korraldamise seadusest tulenevad nõuded üksnes juhul, kui diagnostiline- või ravitegevus toimub majandus- või kutsetegevuse raames. Samas ei ole tervishoiuteenus näiteks isikliku teenena osutatav esmaabi.
Tervishoiuteenuseks kvalifitseerub üksnes selline majandus- või kutsetegevuse raames haiguse ennetamisele, diagnoosimisele või ravimisele suunatud toiming, mille nõuetekohane tegemine eeldab vältimatult arstiteaduslikke teadmisi ja oskusi ning mille võimalik mõju organismile on sedavõrd intensiivne, et selle toimingu ebaõige läbiviimine võib tuua kaasa meditsiinilisi komplikatsioone.
KarS § 372 ("Tegevusloata ja keelatud majandustegevus") jõustus 1. septembril 2002. a. Enne seda kehtinud Kriminaalkoodeksis oli sarnane kuriteokoosseis ette nähtud §-s 148 ("Ebaseaduslik ettevõtlus"), mis sätestas vastutuse tootmis- või teenindustegevuse eest alal, mille kohta kehtib erikeeld, samuti tegevusloa või litsentsita tegutsemise eest alal, kus selline tegevusluba või litsents on nõutav, kui nimetatud tegevuse eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust ja puudusid Kriminaalkoodeksi paragrahvides 1487 või 1523 ettenähtud kuriteo tunnused.
Seega oli enne 1. septembrit 2002 nõutava tegevusloata tegutsemine kuriteona karistatav üksnes tingimusel, et selle tegevuse eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust.
Nõelraviteenuse osutamine ilma Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 40 p-s 2 ette nähtud tegevusloata, vastab KarS § 372 lg-s 1 sätestatud tegevusloata majandustegevuse objektiivsele koosseisule.
|
Facebook
Twitter