3-1-1-46-10
|
Riigikohus |
18.06.2010 |
|
Alates 15. märtsist 2007 ei ole enda maksuhalduri juures registreerimata jätmine karistatav kuriteona, vaid väärteona maksukorralduse seaduse § 154 järgi.
Laenulepingust tulenev (laenutähtaja lõpus tekkiv) nõudeõigus laenusaaja vastu ei ole käsitatav maksustatava tuluna TuMS § 36 lg 1 mõttes.
Laenuandjale tagastamata jäänud laenusummad võivad teatud tingimustel olla käsitatavad laenuandja ettevõtlusega seotud kuluna, mis tuleb üldjuhul ettevõtlustulust maha arvata (3-3-1-21-02 p-d 10-11).
Mahaarvamiste tegemine füüsilise isiku ettevõtlustulust võib vaatamata TuMS § 14 lg-s 5 sätestatule olla teatud juhtudel võimalik ka siis, kui isik ei ole end nõuetekohaselt füüsilisest isikust ettevõtjana registreerinud (3-3-1-70-08 p 12).
Eelnev raamatupidamiskohustuse rikkumine võib teatud juhtudel tähendada, et süüdistatav, kes tugineb teatud maksunduslikult olulistele faktidele, peab neid ise tõendama (3-1-1-47-07, p-d 19-23). Samasuguse tõendamiskoormise üleminek süüdistatavale ei saa aga kõne alla tulla n-ö negatiivse asjaolu puhul - isikule ei saa panna kohustust tõendada mingi asjaolu mitteesinemist, näiteks seda, et ta ei ole teatud rahasummat kätte saanud.
Süüdistatav, kes väidab, et ta on teinud ettevõtlustulu saamiseks vajalikke kulutusi, peab nende kulutuste tegemist tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse kulutuste tegemist usaldusväärselt kontrollida.
Tulenevalt KrMS § 61 lg-st 2 hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Eelöeldu tähendab muuhulgas sedagi, et kohtuotsuse pinnalt peab olema jälgitav, milliste tõendite alusel luges kohus süüdistatavale omistatud teod tõendatuks.
Tõendite loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes ja tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega (RKKKo nr 3-1-1-100-06 p 18 ja 3-1-1-63-08 p 12.2). Kohtuotsus, mille põhiosas on tõendite analüüsi asemel piirdutud kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendite loetlemise, nende sisu kirjeldamise ning kohtuistungi protokolli refereerimisega, ei vasta KrMS § 312 nõuetele.
Kohtuliku arutamise käigu talletamiseks on seadusandja KrMS § 155 kohaselt pannud kohtutele kohtuistungi protokolli pidamise kohustuse ning kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest ei nõua KrMS § 312 p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses. Piisab sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas esitatakse kokkuvõtlikult ütluste sisu, seostades selle konkreetsete tõendamiseseme asjaoludega. (RKKKo nr 3-1-1-22-10).
Ringkonnakohtu poolt maakohtu otsuses KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ekslik tuvastamata jätmine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Eelnev raamatupidamiskohustuse rikkumine võib teatud juhtudel tähendada, et süüdistatav, kes tugineb teatud maksunduslikult olulistele faktidele, peab neid ise tõendama (3-1-1-47-07, p-d 19-23). Samasuguse tõendamiskoormise üleminek süüdistatavale ei saa aga kõne alla tulla n-ö negatiivse asjaolu puhul - isikule ei saa panna kohustust tõendada mingi asjaolu mitteesinemist, näiteks seda, et ta ei ole teatud rahasummat kätte saanud.
Süüdistatav, kes väidab, et ta on teinud ettevõtlustulu saamiseks vajalikke kulutusi, peab nende kulutuste tegemist tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse kulutuste tegemist usaldusväärselt kontrollida.
Tulenevalt KrMS § 61 lg-st 2 hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Eelöeldu tähendab muuhulgas sedagi, et kohtuotsuse pinnalt peab olema jälgitav, milliste tõendite alusel luges kohus süüdistatavale omistatud teod tõendatuks.
Tõendite loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes ja tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega (RKKKo 3-1-1-100-06 p 18 ja 3-1-1-63-08 p 12.2). Kohtuotsus, mille põhiosas on tõendite analüüsi asemel piirdutud kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendite loetlemise, nende sisu kirjeldamise ning kohtuistungi protokolli refereerimisega, ei vasta KrMS § 312 nõuetele.
Kohtuliku arutamise käigu talletamiseks on seadusandja KrMS § 155 kohaselt pannud kohtutele kohtuistungi protokolli pidamise kohustuse ning kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest ei nõua KrMS § 312 p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses. Piisab sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas esitatakse kokkuvõtlikult ütluste sisu, seostades selle konkreetsete tõendamiseseme asjaoludega. (RKKKo nr 3-1-1-22-10).
KrMS § 123 lg 1 tähenduses on dokumendi kvaliteet ka originaaldokumendi koopial ja ärakirjal, mis sisaldab teavet tõendamiseseme kohta. Koopia võltsimiskahtluse korral tuleb lahendada küsimus kõnealuse tõendi usaldusväärsusest.
Tulenevalt KrMS § 66 lg-st 1 on kriminaalmenetluses tõendina lubatavad ka laenusaajast tunnistaja ütlused oma laenusuhte tekkimise, muutumise või lõppemise asjaolude kohta. Küll aga tuleb selliste ütluste usaldusväärsust eriti põhjalikult kaaluda.
Ringkonnakohtu poolt maakohtu otsuses KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ekslik tuvastamata jätmine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Kriminaalasja lahendav kohus ei ole järelduste tegemisel seotud tsiviilkohtumenetluses tehtud järeldustega, küll aga ei või kriminaalasja lahendav kohus jätta kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate asjaolude kohta tsiviilkohtumenetluses tehtud kohtu järeldusi põhjenduseta tähelepanuta.
Kohtuliku arutamise käigu talletamiseks on seadusandja KrMS § 155 kohaselt pannud kohtutele kohtuistungi protokolli pidamise kohustuse ning kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest ei nõua KrMS § 312 p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses. Piisab sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas esitatakse kokkuvõtlikult ütluste sisu, seostades selle konkreetsete tõendamiseseme asjaoludega. (RKKKo nr 3-1-1-22-10).
KrMS § 123 lg 1 tähenduses on dokumendi kvaliteet ka originaaldokumendi koopial ja ärakirjal, mis sisaldab teavet tõendamiseseme kohta. Koopia võltsimiskahtluse korral tuleb lahendada küsimus kõnealuse tõendi usaldusväärsusest.
Kriminaalmenetluses võib tõendiks olla ka tsiviilkohtumenetluses tehtud kohtuotsus.
Kohtuliku arutamise käigu talletamiseks on seadusandja KrMS § 155 kohaselt pannud kohtutele kohtuistungi protokolli pidamise kohustuse ning kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest ei nõua KrMS § 312 p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses. Piisab sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas esitatakse kokkuvõtlikult ütluste sisu, seostades selle konkreetsete tõendamiseseme asjaoludega. (RKKKo nr 3-1-1-22-10).
Tulenevalt KrMS § 66 lg-st 1 on kriminaalmenetluses tõendina lubatavad ka laenusaajast tunnistaja ütlused oma laenusuhte tekkimise, muutumise või lõppemise asjaolude kohta. Küll aga tuleb selliste ütluste usaldusväärsust eriti põhjalikult kaaluda.
|
| 3-1-1-60-07
|
Riigikohus |
28.01.2008 |
|
Alates 15. märtsist 2007 ei ole maksuhalduri tegevuse takistamine, sh maksudeklaratsioonide õigsuse kontrollimiseks tõendeid koguvale maksuhaldurile teadvalt ebaõigete dokumentide esitamine karistatav enam kuriteona, vaid väärteona MKS § 154 järgi. Ühtlasi on MKS § 154 erinorm KarS § 345 suhtes.
Sisendkäibemaksu summa alusetu suurendamine, mille eesmärk ei ole tagastusnõude tekitamine või selle suurendamine, vaid käibemaksukohustuse vähendamine, on käsitatav maksude maksmisest kõrvalehoidumisena, mitte maksukelmusena.
Kriminaalkoodeksi ja karistusseadustiku maksukuritegude koosseisud ei sätesta koosseisulise tunnusena riigile kahju tekitamist. Selleks, et tunnistada isik süüdi maksudeklaratsioonis maksukohustuse kohta valeandmete esitamises, tuleb tuvastada, millises ulatuses makse deklareerimata jäeti või vähem deklareeriti (vt ka RKKKo nr 3-1-1-11-07 p 13).
Asjaolu, et süüdistuses ei kajastu teo karistatavus toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni kehtinud karistusseaduse kõigi redaktsioonide järgi, ei tähenda, et kohtul puudub võimalus kontrollida, kas tegu oli karistatav mõne süüdistuses nimetamata redaktsiooni järgi (RKÜK 3-1-1-120-03 p 36; RKKK 3-1-1-139-05 p 27).
Süüdistuses peaksid kajastuma kõik karistusseaduse muutumisest tingitud muudatused teo kvalifikatsioonis alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni ja seda sõltumata asjaolust, millise karistusseaduse redaktsiooni järgi isiku tegu tuleb kvalifitseerida (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p 26). Olukorras, kus isikut süüdistatakse jätkuvas kuriteos, mille osateod jäävad karistusseaduse erinevate redaktsioonide kehtivusaega, tuleb isiku käitumine tervikuna kvalifitseerida küll viimase osateo toimepanemise ajal kehtinud karistusseaduse järgi, kuid samas on süüdistuses vaja ära näidata ka normid, mille järgi olid karistatavad need osateod, mis pandi toime enne tervikteo kvalifitseerimise aluseks oleva karistusseaduse redaktsiooni jõustumist.
Olukorras, kus süüdistuses ei kajastu normid, mille järgi olid karistatavad need osateod, mis pandi toime enne tervikteo kvalifitseerimise aluseks oleva karistusseaduse redaktsiooni jõustumist, kuid maakohtu otsuses nendele normidele viidatakse, ei ole süüdistatavate kaitseõigust kahjustatud määral, mis annaks alust rääkida kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast (Dallos vs. Ungari, otsus 1. märtsist 2001, p-d 48-52; Sipavicius vs. Leedu, otsus 21. veebruarist 2002, p-d 29-33) tulenevalt olukorras, kus kriminaalasja lahendav kohus annab süüdistuses kirjeldatud teole õigusliku hinnangu, lähtudes normist, mille kohaldamise võimalikkusest polnud süüdistatav kohtumenetluse ajal teadlik, ei ole kaitseõigust siiski rikutud, kui isikule on tagatud tõhus võimalus esitada vastuväited kohtuotsuse aluseks olevale õiguskäsitlusele järgnevas kohtukaebemenetluses (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p-d 29-31).
Põhiseaduse § 22 lg-s 3 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg-s 1 sätestatud enese mittesüüstamise privileegist tulenevalt on välistatud isiku karistamine selle eest, et ta esitab ametivõimudele ebaõigeid andmeid eesmärgiga mitte paljastada enda poolt toime pandud kuritegu - seda küll tingimusel, et valetõendite esitamisega ei kaasne aktiivne tegevus teise isiku alusetuks süüstamiseks. (RKKKo nr 3-1-1-39-05, p 17).
Tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-11-07, p 47 ja nr 3-1-1-22-07, p 14.1). Kuna kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri täpsemalt kohtuotsusele seoses tsiviilhagi lahendamisega esitatavaid nõudeid ega kõrgema astme kohtu volitusi tsiviilhagi lahendamise põhjendatuse kontrollimisel, tuleb ka nendes küsimustes juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustikust.
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsuse põhjendatus tähendab muu hulgas seda, et peab olema jälgitav, millistele õigusaktidele tuginedes on otsus tehtud (RKTK 3-2-1-73-07 p 12). Seega peab kohus mis tahes nõude rahuldamisel otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse. Nn kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise hagi ei ole materiaalõiguslikult iseseisev nõue. Isiku mingi teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole, mitte uus iseseisev tegu, millest tekiks eraldiseisev tsiviilõiguslik nõue (RKTK 3-2-1-41-05). Kriminaalasjas, kus on esitatud hagi kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõudes, peab kohus andma tuvastatud faktilistele asjaoludele paralleelselt nii karistusõigusliku kui ka tsiviilõigusliku hinnangu. Teatud juhtudel on kahju hüvitamise küsimuse otsustamiseks vaja tuvastada täiendavalt asjaolusid, millel isiku käitumise karistatavuse seisukohalt tähtsust ei ole.
Kui kohtuotsusest ei selgu, millise õigusnormi alusel on kriminaalasja lahendav kohus kannatanu tsiviilhagi põhjendatust hinnanud, s.t milline on hagi rahuldamise materiaalõiguslik alus, on tegemist menetlusõiguse olulise rikkumisega, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise.
Kohtu poolt tsiviilhagi lahendamisel kohaldatav õigusnorm ei või tulla pooltele üllatusena. See tähendab kohtu kohustust osutada õigusnormidele, mida võidakse asjas kohaldada, et menetlusosalistel oleks võimalik tuvastamisele kuuluvaid asjaolusid tõendada ja õiguse kohaldamise kohta oma arvamust avaldada (RKTK 3-2-1-135-02, RKTK 3-2-1-50-03).
Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise (vt nt RKTKo nr 3-2-1-99-02, p 10). Kuna kriminaalmenetluses tuvastatakse need tsiviilhagi aluseks olevad asjaolud, mis on ühtlasi kuriteo koosseisulised asjaolud, isiku süüküsimuse lahendamisel kriminaalmenetluslikust tõendamiskoormisest lähtudes, tuleb eeltoodud tõendamiskoormise jaotust arvestada üksnes nende hagi aluseks olevate asjaolude tuvastamisel, mis süüdistuse esemesse ei kuulu.
TsMS § 363 kohaselt ei pea hagiavaldus sisaldama hagi õiguslikku alust. Samuti ei ole kohus seotud hageja poolt oma nõudele antud tsiviilõigusliku kvalifikatsiooniga ja võib kohaldada ka normi, millele hageja pole tuginenud.
Teovalitsemise teooriast tulenevalt ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt süüteo objektiivse koosseisu. Objektiivsest küljest on oluline, et iga kaastäideviija lisaks tagajärje saabumisse teoühtsust silmas pidades olulise teopanuse. Subjektiivses mõttes eeldab kaastäideviimine kõnealusest teooriast lähtuvalt ühist teootsust. Kuna teovalitsemise teooria tähenduses ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik paneks toime süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo, vaid hoiaks ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all, siis võib süüteo kaastäideviija olla ka teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teopaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja. (Vt RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21 ja nr 3-1-1-108-06, p 8).
Teovalitsemise teooriast tuleb lähtuda ka nn spetsiifilise teokirjeldusega süüteokoosseisude puhul, kus seadusandja on suuremal või vähemal määral konkreetselt määratlenud, milliste tegude toimepanemisel loetakse koosseis realiseerituks. Ka seda tüüpi süüteokoosseisude puhul ei piirdu täideviijate ring üksnes isikutega, kes panid ise vahetult toime süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo, vaid vaagida tuleb ühist ja kooskõlastatud teootsust ning iga konkreetse toimepanija teopanuse olulisust süüteokoosseisu realiseerimisse. (Vt RKKKo nr 3-1-1-108-06, p-d 9-10.) Ka maksudeklaratsioonis valeandmete esitamise kui süüteo eest võib (kaas)täideviijana vastutada isik, kes ise valeandmeid sisaldavat deklaratsiooni ei allkirjasta, kuid kelle kaalukas teopanus valeandmete esitamisse väljendub mingis muus teos. Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mille tõttu saab väita, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt RKKKo nr 3-1-1-11-07, p 38).
Maksudeklaratsioonis valeandmete esitamise kui süüteo eest võib (kaas)täideviijana vastutada isik, kes ise valeandmeid sisaldavat deklaratsiooni ei allkirjasta, kuid kelle kaalukas teopanus valeandmete esitamisse väljendub mingis muus teos. Selliseks teoks võib olla ka tegelikkusele mittevastatavate arvete esitamine maksudeklaratsiooni koostajale.
Kriminaalkoodeksi ja karistusseadustiku maksukuritegude koosseisud ei sätesta koosseisulise tunnusena riigile kahju tekitamist. Selleks, et tunnistada isik süüdi maksudeklaratsioonis maksukohustuse kohta valeandmete esitamises, tuleb tuvastada, millises ulatuses makse deklareerimata jäeti või vähem deklareeriti (vt ka RKKKo nr 3-1-1-11-07 p 13).
MKS § 41 lg 1 alusel vastutavad üksnes isikud, kes on pannud maksualase kuriteo toime 1. septembril 2002 või hiljem, MKS § 168 on aga kohaldatav nende isikute suhtes, kes panid KrK § 1481 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime maksukorralduse seaduse ja karistusseadustiku jõustumise vahele jäänud perioodil, s.o ajavahemikus 1. juulist 31. augustini 2002. Enne 1. juulit 2002 maksukuriteo toime pannud isikute suhtes MKS §-d 41 ja 168 kohaldatavad ei ole. ( RKKKo nr 3-1-1-11-07 p 50).
|
| 3-1-1-112-06
|
Riigikohus |
19.02.2007 |
|
Hiljem tuvastatud konkurentsi puhul ei saa tingimisi mõistetud karistus olla liitkaristuse üheks liidetavaks (vt nt RKKKo nr 3-1-1-43-96 ja 3-1-1-138-04). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 29.10.2010, nr 3-1-1-66-10, p 11.4)
Olukorras, kus isiku käitumine on ajal, mil see aset leiab, käsitatav teomitmusena, puudub võimalus vaadelda sama käitumist hilisema seaduse kontekstis ühe jätkuva kuriteona (teoainsusena). Nimelt saab jätkuva kuriteona käsitada üksnes selliseid ühtsest tahtlusest kantud reeglina ajaliselt lähedasi sama objekti vastu sarnasel viisil toime pandud üksiktegusid, mis toimepanemise ajal vastavad ühele ja samale kuriteokoosseisule.
Nii 13. jaanuaril 1995 jõustunud KrK § 148-1 lg-st 7 tulenenud tagajärg - maksude laekumata jäämine summas 100 000 krooni või enam - kui ka 1. juunil 2000 jõustunud KrK § 148-1 lg-s 10 ette nähtud tagajärg - maksude laekumata jäämine summas 1 000 000 krooni või enam - käsitatav raskendava asjaoluna, mis tingis sellise tagajärje põhjustanud rikkumise kvalifitseerimise asjakohase maksukuriteo põhikoosseisu asemel raskemat karistust ettenägeva KrK § 148-1 lõike 7 (enne 1. juunit 2000) või lõike 10 (alates 1. juunist 2000) järgi.
Karistusseadustiku kohaselt ei ole riigi maksulaekumiste mõjutamine pettuslike manipulatsioonidega käsitatav kelmusena (KarS § 209). Maksudeklaratsioonis valeandmete esitamine on karistatav MKS § 152 või KarS § 386 järgi sõltumata sellest, kas maksudeklaratsiooni on esitanud maksukohustuslane ise (tema pädev esindaja) või isik, kellel ei ole volitusi maksudeklaratsiooni esitamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-94-06).
KarS § 386 lg 1 järgi on maksudeklaratsioonis valeandmete esitamine kuriteona karistatav üksnes juhul, kui süüdlasele on sama teo eest kohaldatud väärteokaristust või selle tulemusel jäi maksudena laekumata, tagastati, tasaarvestati või hüvitati alusetult 500 000 krooni või enam.
|
| 3-1-1-55-06
|
Riigikohus |
30.06.2006 |
|
Karistusseadustikus tehakse vahet koosseisueksimusel (KarS § 17) ja keelueksimusel (KarS § 39) (vt lähemalt RKKKo nr 3-1-1-95-05, p 8). Vastavalt Karistusseadustikus omaks võetud deliktistruktuurile välistab koosseisueksimus teo vastavuse tahtlust eeldavale süüteokoosseisule (mitte aga isiku süüd, mille olemasolu või puudumise kontrollimiseni koosseisueksimuse tuvastamisel ei jõutagi). Seevastu keelueksimus välistab - kuid seda üksnes vältimatuse korral - koosseisupärase ja õigusvastase teo süülisuse.
Karistusseadustikus tehakse vahet koosseisueksimusel (KarS § 17) ja keelueksimusel (KarS § 39) (vt lähemalt RKKKo nr 3-1-1-95-05, p 8). Vastavalt Karistusseadustikus omaks võetud deliktistruktuurile välistab koosseisueksimus teo vastavuse tahtlust eeldavale süüteokoosseisule (mitte aga isiku süüd, mille olemasolu või puudumise kontrollimiseni koosseisueksimuse tuvastamisel ei jõutagi). Seevastu keelueksimus välistab - kuid seda üksnes vältimatuse korral - koosseisupärase ja õigusvastase teo süülisuse.
Kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab see olema üheselt mõistetav ega tohi sisaldada vastuolusid. KrMS § 339 lg 1 p 8 loeb kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks selle, kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Teisisõnu on tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus.
Karistusseadustikus tehakse vahet koosseisueksimusel (KarS § 17) ja keelueksimusel (KarS § 39) (vt RKKKo nr 3-1-1-95-05). Vastavalt Karistusseadustikus omaks võetud deliktistruktuurile välistab koosseisueksimus teo vastavuse tahtlust eeldavale süüteokoosseisule (mitte aga isiku süüd, mille olemasolu või puudumise kontrollimiseni koosseisueksimuse tuvastamisel ei jõutagi). Seevastu keelueksimus välistab - kuid seda üksnes vältimatuse korral - koosseisupärase ja õigusvastase teo süülisuse.
Karistusseadustikus tehakse vahet koosseisueksimusel (KarS § 17) ja keelueksimusel (KarS § 39) (vt RKKKo nr 3-1-1-95-05). Vastavalt Karistusseadustikus omaks võetud deliktistruktuurile välistab koosseisueksimus teo vastavuse tahtlust eeldavale süüteokoosseisule (mitte aga isiku süüd, mille olemasolu või puudumise kontrollimiseni koosseisueksimuse tuvastamisel ei jõutagi). Seevastu keelueksimus välistab - kuid seda üksnes vältimatuse korral - koosseisupärase ja õigusvastase teo süülisuse.
Kui isik paneb teo toime koosseisueksimuses, s.t ta ei tea mingit süüteokoosseisule vastavat faktilist asjaolu ega pea seda isegi mitte võimalikuks ega mööna seda, ei kuulu kõnealune faktiline asjaolu isiku ettekujutusse enda teost ja ta ei saa aru selle tähendusest. Järelikult ei saa sellisel juhul olla juttu tahtlikust käitumisest.
Käibe- ja tuludeklaratsiooni maksuhaldurile esitamata jätmine on nii KrK § 1481 lg 2, 1. juunist 2000. a kehtinud KrK § 1481 lg 1 kui ka praegu kehtiva KarS § 390 lg 1 järgi kuriteona karistatav üksnes juhul, kui see toimus tahtlikult - s.o vähemalt kaudse tahtlusega. (KrK järgi oli küll kuriteona karistatav ka deklaratsiooni ettevaatamatu esitamata jätmine, kuid seda üksnes juhul, kui süüdlase suhtes oli samasuguse rikkumise eest kohaldatud halduskaristust).
Alates 27. maist 2004. a ei ole osaühingu majandusaasta aruande maksuhaldurile esitamine enam nõutav, mistõttu ei saa tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 sellise teo eest - isegi kui see on toime pandud enne 27. maid 2004 - isikut enam karistada (vt RKKKo nr 3-1-1-23-04).
|
| 3-1-1-75-05
|
Riigikohus |
15.09.2005 |
|
Äriühingul (aktsiisilaopidaja) tekkis isikule müüdud piirituse osas aktsiisimaksukohustus vaatamata sellele, et äriühing (aktsiisilaopidaja) pettusest tingitud eksimuse tõttu arvas, et piiritus lähetatakse teisele aktsiisilaopidajale, ja jättis seetõttu piirituse müügihinnale aktsiisisumma lisamata. Seega ei saanud isikul sama piiritusekoguse osas aktsiisimaksukohustust tekkida. Kuna isikul ei tekkinud äriühingust (aktsiisilaopidaja) ostetud piirituse osas riigi ees aktsiisimaksukohustust, puudub tema käitumises ka maksukuriteo koosseis.
Käesoleval juhul tekitas füüsiline isik võltsitud tellimiskirja ja osaühingu nimel tehtud maksetega (pettuslik tegu) aktsiaseltsile väära ettekujutuse, et piirituse ostja on aktsiisilaopidaja, kellele alkoholi väljastades müüjal riigi ees aktsiisimaksukohustust ei teki. Eksimuse tagajärjel tegi aktsiaselts varakäsutuse - müüs füüsilisele isikule piiritust hinnaga, mille sisse ei olnud arvestatud kulusid, mis aktsiaseltsil tekkisid seoses aktsiisimaksukohustusega riigi ees. Selle varakäsutuse tagajärjel sai füüsiline isik varalist kasu, mille suurus võrdub aktsiisiga maksustatud ja aktsiisita maksustamata piirituse hinnavahega. Kannatanu aktsiaselts sai samas ulatuses varalist kahju, kuna tal tekkis riigi ees aktsiisimaksukohustus piirituse osas, mille müügihinna ta oli jätnud pettusest tingitud eksituse tõttu aktsiisi võrra suurendamata.
Isiku süüditunnistamisel ja karistamisel ning liitkaristuse mõistmisel on rikutud AKKS § 36 lg-s 2 ja KrMS § 341 lg-s 4 kajastuvat põhimõtet, mille kohaselt pärast ringkonnakohtu poolt kohtuotsuse tühistamist üksnes süüdistatava apellatsiooni põhjal, ei või kriminaalasja uuesti arutav esimese astme kohus mõista süüdistatavale raskemat karistust kui see, mis oli mõistetud tühistatud esimese astme kohtu otsusega. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
|
| 3-1-1-39-05
|
Riigikohus |
01.06.2005 |
|
Maksukohustuslase kaasaaitamiskohustus ei toimi eranditeta. Kuigi isiku teod (raamatupidamise algdokumentide mittesäilitamine, käivet kajastavate arvutifailide kustutamine, ebaõigete müügiandmete koondtabelite esitamine) olid suunatud maksuhalduri tegevuse takistamisele maksurikkumise avastamisel, kuid kuna nende samade rikkumiste ilmsikstulekul ähvardas isikut ka kriminaalsüüdistuse esitamine, ei saa teda lähtudes PS § 22 lg-st 3 ja EIÕK art 6 lg-st 1 selliste tegude eest eraldi karistada.
Tsiviilkostja õiguste ja kohustuste üle otsustamine ilma tsiviilkostjat kohtumenetlusse kaasamata on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 ja KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile ei sõltu isiku formaalsest menetluslikust seisundist ega ka sellest, kas asjaolude suhtes, mille kohta isikult tõendeid nõutakse, on kriminaalmenetlust alustatud. Oluline on isikult nõutava tõendusteabe faktiline iseloom - kas see viitab isiku poolt toime pandud kuriteole või mitte.
Olukorras, kus isik ei pea andma ametivõimudele välja teda süüstavaid tõendeid, ei saa teda ka eraldi karistada selle eest, et ta kõnealuseid tõendeid kõrvaldades võtab uurimisorganitelt võimaluse need tema süü tuvastamiseks ise üles leida. Samuti on välistatud isiku karistamine selle eest, et ta esitab ametivõimudele ebaõigeid andmeid eesmärgiga mitte paljastada enda poolt toime pandud kuritegu.
Asjaolu, et isik, kes oli ühtlasi äriühingu seaduslik esindaja, oli tuttav kriminaalasja materjalidega ja osales kohtuistungitel, ei tähenda seda, et ta oleks pidanud eeldama, et tema suhtes toimuva kriminaalkohtumenetluse raames otsustab kohus ka riigi maksunõude äriühingult väljamõistmise üle.
Asjaolu, et isik, kes oli ühtlasi äriühingu seaduslik esindaja, oli tuttav kriminaalasja materjalidega ja osales kohtuistungitel, ei tähenda seda, et ta oleks pidanud eeldama, et tema suhtes toimuva kriminaalkohtumenetluse raames otsustab kohus ka riigi maksunõude äriühingult väljamõistmise üle.
|
| 3-1-3-5-04
|
Riigikohus |
22.11.2004 |
|
Isiku süüditunnistamine 13.01.1995. a jõustunud KrK § 148-1 lg 7 redaktsiooni järgi ja 20.07.1993. a jõustunud KrK § 148-4 järgi enne nende karistusnormide kehtima hakkamist toime pandud tegude eest on vastuolus Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art 7 lõikega 1.
Tulenevalt PS §-st 15 võib menetluse taasavamine Eesti kohtus pärast Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi: Kohus) otsust osutuda vajalikuks, vaatamata asjaolule, et menetlusseadustik selleks otsest alust ei anna. Menetluse taasavamise üle otsustamisel tuleb teha kindlaks, kas menetluse taasavamine on Kohtu tuvastatud Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga tagatud õiguse rikkumise või sellega põhjuslikus seoses oleva rikkumise heastamiseks vajalik ja kohane (vt Riigikohtu üldkogu otsus nr 3-1-3-13-03).
|
| 3-1-1-39-04
|
Riigikohus |
18.06.2004 |
|
KarS § 390 lg 1 dispositsiooni sõnastuse kohaselt on maksudeklaratsiooni maksuhaldurile tähtpäevaks esitamata jätmisega juhul, kui süüdlasele on sama teo eest kohaldatud väärteokaristust või kui selle tulemusel jäi maksudena laekumata 500 000 krooni või enam, kuriteokoosseis täidetud. KarS § 390 lg-s 1 loetletud mõne teo tuvastamisel puudub vajadus hakata eraldi tõendama seda, kas ja kuivõrd on see tegu takistanud maksuhalduri tegevust (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-23-04).
Kui isik ei tee maksustamisperioodil väljamakseid, millelt tuleb tasuda või kinni pidada sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse makseid, puudub tal vastavas osas ka deklareerimiskohustus (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-22-04 ja 3-1-1-23-04). Isik saab vastutada äriühingu sotsiaalmaksu ja kohustusliku kogumispensioni ning töötuskindlustuse maksete kohta käivate deklaratsioonide esitamisega hilinemise eest üksnes nende maksustamisperioodide osas, mil äriühingul oli vastav maksu- või kinnipidamiskohustus.
|
| 3-1-1-23-04
|
Riigikohus |
17.06.2004 |
|
Seadusest tuleneva deklareerimiskohustuse täitmata jätnud maksukohustuslase käitumine võib vastata KarS § 390 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisule ka juhul, kui maksuhaldur ei ole deklaratsiooni nõudmiseks kasutanud MKS § 85 lg-s 3 ja §-s 91 ette nähtud meetmeid.
KarS § 390 lg 1 sisaldab sisuliselt kahte erinevat karistusõiguslikku normi. Esmalt on kõnealuse sätte dispositsioonis kirjeldatud tegusid (alates maksudeklaratsiooni või muu teabe tähtpäevaks esitamata jätmisest kuni maksuhalduri korralduse täitmata jätmiseni), mida seadusandja on lugenud iseenesest maksuhalduri tegevuse takistamiseks. Seetõttu puudub mõne KarS § 390 lg-s 1 loetletud teo tuvastamisel vajadus hakata eraldi tõendama seda, kas ja kuivõrd on see tegu olnud maksuhalduri tegevuse takistuseks. Teiseks on kriminaliseeritud ka "maksuhalduri tegevuse takistamise muul viisil" - seega maksuhalduri tegevuse takistamise teoga, mida ei ole KarS § 390 lg 1 dispositsioonis loetletud. Isiku süüditunnistamisel maksuhalduri tegevuse takistamise eest muul viisil peab olema tõendatud, milles konkreetselt seisnes maksuhalduri tegevuse takistamine.
Olukorras, kus kohus tuvastab, et isik on toime pannud koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo (KarS § 2 lg 2) ning puuduvad kriminaalasja menetlust kõrvaldavad asjaolud (KrMK § 5), on kohtul võimalik jätta isik süüdi tunnistamata üksnes juhul, kui kohus asub seisukohale, et konkreetne kuriteokoosseis ei ole põhiseadusevastasuse tõttu kohaldatav. Kohtualuse süüditunnistamine või õigeksmõistmine ei sõltu isikule inkrimineeritava kuriteo eest ette nähtud karistuse rangusest. Kohtualuse süüd vähendavate erandlike asjaolude esinemine võib vastavalt KarS § 61 lg-le 1 anda aluse karistuse kohaldamiseks alla seaduses sätestatud alammäära, kuid mitte isiku õigeksmõistmiseks.
Kohtualuse õigeksmõistmine alusel, mida seadus ette ei näe, on käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 tähenduses, kuna see takistab seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist.
|
| 3-1-1-22-04
|
Riigikohus |
22.04.2004 |
|
Juhul, kui juriidiline isik ei tee maksustamisperioodil väljamakseid, millelt tuleb tasuda või kinni pidada sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse makseid, puudub tal vastavas osas ka deklareerimiskohustus, sest see on maksuõigussuhtest tulenev kõrvalkohustus, mis üldjuhul eeldab põhikohustuse (maksukohustus) olemasolu. Reeglina kui isik ei ole kohustatud maksu maksma või maksu kinni pidama, ei ole ta maksukohustuslane (MKS § 6) ja temalt ei saa nõuda maksudeklaratsiooni esitamist. Deklareerimiskohustus saab maksukohustusest eraldi eksisteerida üksnes juhul, kui see on seaduses sõnaselgelt ette nähtud (nt TuMS §-d 49-53).
|
| 3-1-1-136-03
|
Riigikohus |
25.03.2004 |
|
Valeandmete esitamise osas erinevad KarS §-des 386 ja 390 sätestatud kuriteokoosseisud selle poolest, et esimesel juhul esitatakse maksuarvutus (maksudeklaratsioon) ja muud vajalikud dokumendid maksuhaldurile seaduses ettenähtud korras ja tähtaegadel kohustatud isiku initsiatiivil, kuid nendes dokumentides esitatakse teadvalt valeandmeid. Teisel juhul esitatakse maksuhaldurile valeandmeid dokumentides, mida esitatakse maksuhalduri nõudel selleks, et maksuhaldur saaks kontrollida maksuarvutuse (maksudeklaratsiooni) õigsust või koguda tõendeid maksusumma määramiseks ja maksuotsuse tegemiseks. Neid dokumente esitab kohustatud isik maksuhalduri nõudel täiendavalt nendele dokumentidele, mida ta oli juba esitanud koos maksuarvutusega (maksudeklaratsiooniga).
Maksuvõla väljamõistmist süüdimõistetult ei takista asjaolu, et maksuhaldur ei ole kriminaalasjas tsiviilhagi esitanud. Maksukuritegude puhul on maksuvõlg käsitatav kuriteoga tekitatud kahjuna ning KrMK § 263 lg 1 p 11 ja § 275 lg 1 p 8 kohaselt peab kohus süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel muude küsimuste hulgas lahendama ka küsimuse sellest, kas varaline kahju kuulub hüvitamisele, kui tsiviilhagi ei ole esitatud. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 28.01.2008, nr 3-1-1-60-07, p-d 41jj)
|
| 3-1-1-123-03
|
Riigikohus |
27.02.2004 |
|
Selgitamaks, kes oli käibedeklaratsiooni esitamiseks kohustatud pädev ametiisik KrK § 148-1 lg 2 tähenduses, tuleb tuvastada, kellel olid käibedeklaratsiooni esitamise tähtpäeval osaühingu siseselt volitused tegutseda äriühingu juhatuse liikmena, sest osaühingu juhatuse liikme volituste tekkimise ja lõppemise aeg ei ole määratud mitte vastava kande tegemisega äriregistris, vaid osanike või osaühingu nõukogu otsusega isiku juhatuse liikmeks valimise või juhatusest tagasikutsumise kohta (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-69-01 ja 3-1-1-122-03). Kui käibedeklaratsiooni esitamise kuupäeval olid osaühingu siseselt varasema juhatuse liikme volitused äriühingu juhatuse liikmena lõppenud, tuleb kohtul kontrollida, kas on võimalik, et ta vastutab vahendliku täideviimise või kuriteost osavõtu vormis.
Maksukuritegude uurimisel on küll tõenditena kasutatavad ka maksumenetluses kogutud tõendid (samuti maksuotsus või halduskohtu otsus), kuid selliseid tõendeid tuleb uurida ja hinnata kriminaalmenetlusliku tõendamise üldisi reegleid järgides (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-120-03). Nii süüdistuses kui ka kohtuotsuses peab kajastuma kuriteo tagajärjel laekumata jäänud maksusumma arvestamise metoodika. Samuti peab kohus kontrollima, kas süüdistuses on maksuseaduseid tõlgendatud õigesti.
Aktsepteeritavaks ei saa lugeda olukorda, kus kriminaalasja arutav kohus tugineb oma otsuses alati üksnes maksuhalduri kontrollaktile. Kontrollakti õigsuse vaidlustamisel võib tekkida vajadus uurida ka teisi tõendeid.
Isiku süüdistunnistamine konkretiseerimata süüdistuses on kaitseõiguse rikkumine, mis tuleb tunnistada kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 4 järgi. Kuigi süüdistuses ja kohtuotsuses on maksustamisperioodide lõikes välja toodud deklareeritud käibemaksusummad ja tegelikult deklareerimisele kuulunud käibemaksusummad, ei selgu kohtuotsusest, milliste asjaolude tõttu tegelikult deklareerimisele kuulunud käibemaksusummad äriühingu käibedeklaratsioonides näidatutest erinesid. Kohtuotsusest peab nähtuma, milline oli maksustamisperioodide lõikes äriühingu tegelik käive ja sellest mahaarvatav sisendkäibemaksusumma ning millistest asjaoludest on nende summade kindlaksmääramisel lähtutud. Kui isikut süüdistatakse äriühingu käibedeklaratsiooni esitamata jätmises, siis tuleb kohtuotsuses ja süüdistuses märkida need juriidilised faktid (tehingud), mille alusel tekkis äriühingul käive, millelt tuli deklareerida käibemaksu (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-122-03).
|
| 3-1-1-122-03
|
Riigikohus |
25.02.2004 |
|
Süüdistuse esitamisel on rikutud KrMK § 215 lg-s 2 sätestatut, sest ei nähtu, millised süüdistatavate teod sisaldavad vastavalt KrK § 148-1 lg-tes 1, 3 ja 5 sätestatud kuriteokoosseisu. Isiku süüditunnistamine konkretiseerimata süüdistuses on kaitseõiguse rikkumine, mis on AKKS § 39 lg 4 järgi kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine.
Kui kohtuotsusest ei nähtu, millised kohtualuste teod sisaldavad vastavalt KrK § 148-1 lg-tes 1, 3 ja 5 sätestatud kuriteokoosseisu, on tegemist kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega AKKS § 39 lg 4 mõttes (kohus on rikkunud KrMK § 274 p 4 nõudeid), sest isiku süüditunnistamine konkretiseerimata süüdistuses on kaitseõiguse rikkumine.
Kui kohus on kohtuotsuses küll kirjeldanud faktilisi asjaolusid, mida ta on lugenud tuvastatuks, kuid ei ole näidanud tõendeid, mille põhjal kohus need asjaolud tõendatuks luges, siis on tegemist kriminaalmenetluse seaduse rikkumisega (rikutud on KrMK § 274 p 2 nõudeid).
Kui kohtuotsusest ei nähtu, millised kohtualuste teod sisaldavad vastavalt KrK § 148-1 lg-tes 1, 3 ja 5 sätestatud kuriteokoosseisu, on tegemist kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega AKKS § 39 lg 4 mõttes (kohus on rikkunud KrMK § 274 p 4 nõudeid), sest isiku süüditunnistamine konkretiseerimata süüdistuses on kaitseõiguse rikkumine.
Peale KarS jõustumist on esimese astme kohtus kohtunik õigustatud ainuisikuliselt arutama süüdistusasju KrK § 148-1 lg-te 1, 3 ja 5 järgi, sest esimese astme kohtus võib kohtunik lahendada ainuisikuliselt teise astme kuritegusid (KrMK § 23 lg 2) ning vastavalt KarSRakS § 3 lg-le 2 puudub kohtul võimalus mõista nende tegude eest karistuseks üle kolme aasta vangistust, olenemata sellest, milline karistus nähakse nende tegude eest ette KarS-s.
Kui maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevaks on juhatuse liige vahetunud, siis peale juhatuse liikme vahetumise tähtpäeva tekkinud äriühingu kohustuste mittetäitmise eest (maksudeklaratsiooni mitteesitamise eest) endine juhatuse liige ei vastuta. Samuti ei saa ka teisi isikuid tunnistada süüdi selle teo toimepanemisele kaasaaitamises.
|
| 3-1-1-120-03
|
Riigikohus |
17.02.2004 |
|
Üldkohus on pädev tuvastama kõiki maksukuriteo koosseisulisi tunnuseid. Maksukohustuse rikkumine ja selle tagajärjel laekumata maksu suurus ei pea olema enne tuvastatud haldus- ja halduskohtumenetluses.
Kui maksu- või kriminaalmenetluses selguvad asjaolud, mis seavad kahtluse alla eelduse, et äriühingu esindaja tegevus tekitab kohustusi (sh maksukohustusi) üksnes äriühingule, siis tuleb nende asjaolude põhjal otsustada, kas tegelikult sai tulu äriühingu nimel tegutsenud füüsiline isik.
Maksukuritegude menetlemisel peab kohus muuhulgas kontrollima, kas isiku käitumisele on antud õige maksuõiguslik hinnang ja kas laekumata maksusumma on arvestatud õigesti. Kohtuotsuse põhjendamise kohustus (KrMK § 262 lg 1) tähendab maksukuritegude puhul muuhulgas seda, et kohtuotsuse tegemisel tuleb arvestada MaksuKS-s maksuotsuse (vastutusotsuse) sisule esitatavaid põhinõudeid.
Maksukuriteo asjas koostatava süüdistuskokkuvõtte koostamisel tuleb arvestada MaksuKS-s maksuotsuse (vastutusotsuse) sisule esitatavaid põhinõudeid.
Maksukuritegude uurimisel on tõenditena kasutatavad ka maksumenetluses kogutud tõendid, samuti maksuotsus või halduskohtu otsus. Kuid ka selliseid tõendeid tuleb uurida ja hinnata kriminaalmenetlusliku tõendamise üldisi reegleid järgides.
|
| 3-1-3-13-03
|
Riigikohus |
06.01.2004 |
|
AKKS-s sätestatud teistmis- ja kohtuvea parandamise alused sisaldavad Eesti kohtute tuvastatavaid aluseid jõustunud kohtulahendite taasläbivaatamiseks. Teistmis- ja kohtuvea parandamise aluste laiendav tõlgendamine ei võimalda pärast Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust kriminaalasja uuesti läbi vaadata.
Kriminaalmenetlus on võimalik Riigikohtus ka juhul, kui menetlusseadustik selleks otsest alust ei anna. Riigikohus saab jätta isiku kaebuse menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele (vt Riigikohtu otsust nr 3-1-3-10-02 Brusilovi süüasjas). Menetluse taasavamise üle otsustamisel pärast seda, kui Euroopa Inimõiguste kohus (edaspidi Kohus) on tuvastanud Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga (edaspidi Konventsioon) tagatud õiguse mis tahes rikkumise, tuleb teha kindlaks, kas menetluse taasavamine on Kohtu poolt tuvastatud Konventsiooniga tagatud õiguse rikkumise või sellega põhjuslikus seoses oleva rikkumise heastamiseks vajalik ja kohane. Seejuures tuleb kaaluda, kas õiguse rikkumise tuvastamine iseenesest või õiglase hüvitise määramine Kohtu poolt ei ole isiku jaoks piisav. Menetluse taasavamine on põhjendatud üksnes õiguse jätkuva ja olulise rikkumise korral ning vaid siis, kui selle abil saab parandada isiku õiguslikku seisundit. Kohtumenetluse taasavamise vajadus peab kaaluma üles õigusrahu ja teiste isikute õiguste võimaliku riive asja uuel läbivaatamisel. Samuti on jõustunud kohtulahendi revideerimise eelduseks asjaolu, et puuduvad muud tõhusad võimalused rikkumise heastamiseks.
Isiku süüditunnistamine 13.01.1995. a jõustunud KrK § 1481 lg 7 redaktsiooni järgi enne selle kehtima hakkamist toime pandud maksukuritegude eest on vastuolus Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (edaspidi Konventsioon) artikli 7 lõikega 1, mis sätestab karistusseaduse ajalise kehtivuse ning keelab isikut süüdi tunnistamast kuriteos, mis selle toimepanemise ajal kehtinud siseriikliku õiguse järgi ei olnud kuritegu. Konventsiooni artikli 7 lõike 1 rikkumine kujutab endast ka PS § 23 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse rikkumist.
Isiku süüditunnistamine 13.01.1995. a jõustunud KrK § 148-1 lg 7 redaktsiooni järgi enne selle kehtima hakkamist toime pandud maksukuritegude eest on vastuolus Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (edaspidi Konventsioon) artikli 7 lõikega 1, mis sätestab karistusseaduse ajalise kehtivuse ning keelab isikut süüdi tunnistamast kuriteos, mis selle toimepanemise ajal kehtinud siseriikliku õiguse järgi ei olnud kuritegu. Konventsiooni artikli 7 lõike 1 rikkumine kujutab endast ka PS § 23 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse rikkumist.
|
| 3-1-1-34-03
|
Riigikohus |
14.04.2003 |
|
RPvS § 4 lg-te 2 ja 3 kohaselt on tippjuht kohustatud määrama majandusüksuse töötajaskonnast raamatupidamise eest vastutava isiku, mis aga ei vabasta teda isiklikust vastutusest raamatupidamise korraldamise ja andmete õigsuse eest.
Osaühingu praktilise majandustegevuse juhtimine (tehingute tegemine, mille tulemusena tekkis osaühingutel käive ja laekus arvele raha), äriühingu asutamise dokumentide, samuti raamatupidamisdokumentide valdamine ei ole maksukuriteole kihutamine, vaid on maksukuriteo toimepanemisele kaasaaitamine (KrK § 17 lg 6 ja § 148-1 lg 10 järgi).
Isik, kes 1) kasutas ära juhatuse liikme ja osaniku mõjutatavust ning soovi saada kergelt raha; 2) veenis teda registreerima end osaühingute omanikuks, tasudes ise osaühingute osakapitali; 3) omades ainukese isikuna ülevaadet mõlema osaühingute majandustegevusest, tekitas juhatuse liikmes, viimase materiaalset huvitatust ära kasutades, tahtluse jätta maksuametile vajalikud deklaratsioonid ja dokumendid esitamata ning maksud tasumata, on toime pannud maksukuriteole (KrK § 148-1 lg-s 10) kihutamise.
KrK §-des 148-1 ja 148-4 kirjeldatud teod on kuriteona karistatavad ka KarS § 390 lg 1 järgi, kui nende tegude tulemusel jäi maksudena laekumata 500 000 krooni või enam või kui süüdlasele on sama teo eest kohaldatud väärteokaristust või enne 1. septembrit 2002. a halduskaristust.
Kohtud ei ole tuvastanud, et nimetatud osaühingute ainuomanik oleks täitnud RPvS § 4 lg-st 2 tulenevat kohustust ja määranud osaühingute raamatupidamise eest vastutavaks isikuks kassaatori. Ülaltoodu alusel leiab Riigikohus, et kassaatoril puudus ametiseisund osaühingutes, sest tal puudus õiguspädevus nendes osaühingutes KrK §-s 160 loetletud ülesannete täitmiseks. Seega ei olnud ta ametiisikuks KrK § 160 lg 1 mõttes. Õiguspädevus ja ametiseisund nendes äriühingutes oli vaid juhatuse liikmel ja osanikul, kellel oli volitus täita KrK § 160 lg-s 1 loetletud funktsioone. Samal põhjusel ei saa kassaatorit lugeda isikuks, kes on kohustatud tuludeklaratsiooni esitama. Järelikult ei saa ta vastutada KrK § 148-1 järgi kuriteo täideviimise eest.
Põhjendusel, et osavõtt ei ole võimalik ilma täideviimiseta, jättis maakohus nimetatud episoodi välja ka R. J. süüdistusest. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kuna T. L. süüdistuse vähendamise osas maakohtu otsust ei vaidlustatud, siis ei ole võimalik T. L. süüdistust enam laiendada. Seega puudub OÜ M. K. käibedeklaratsioonide maksuametile esitamata jätmise osas teo täideviija ning sellest tulenevalt ei saa R. J. vastutada sellest teost osavõtjana. (p 14.1)
|
| 3-1-1-110-02
|
Riigikohus |
31.10.2002 |
|
Isiku süüdistamisel KrK eriosa blanketse dispositsiooniga paragrahvi alusel peab süüdistusest nähtuma ka selle konkreetse õigusakti konkreetne säte, milles sisalduva kohustuste rikkumist talle süüks arvatakse. Kui teo toimepanemise ajal või pärast seda õigusakti muudetakse, peab süüdistusest samuti nähtuma, millist õigusakti redaktsiooni on silmas peetud.
Karistusseadustik ei käsita enam kuriteona maksuseaduse kohaselt maksmisele kuuluva maksusumma tähtajaks tasumata jätmist või ettenähtust väiksema maksusumma tasumist. Karistusseadustiku § 389 lg 1 ja § 390 lg 1 kohaselt on nii maksusumma kinni pidamata jätmine kui ka maksuhalduri tegevuse takistamine käsitatavad kuriteona üksnes tingimusel, et süüdlasele on sama teo eest kohaldatud väärteokaristust või selle tulemusel jäi maksudena laekumata vähemalt 500 000 kr.
|
Facebook
Twitter