/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 1| Näitan: 1 - 1

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-52-12 PDF Riigikohus 12.06.2012
Väärteo aegumine on selline menetlustakistus, mis välistab väärteo aegumistähtaja möödumisel menetluse alustamise või alustatud menetluse jätkamise mistahes eesmärgil (vt RKKKo 3-1-1-20-10, p 8).
Alates 1. septembrist 2011 jõustunud KrMS § 274 lg 1 redaktsiooni kohaselt tuleb kriminaalmenetlus lõpetada määrusega, kui KrMS § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud juhul vastab süüdistatava tegevus väärteo tunnustele. Kuna kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos, on kriminaalasjas võimalik süüküsimust ette otsustamata kujundada üksnes abstraktne seisukoht, kas süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused (vt RKKKo 3-1-1-23-12, p 12).
Seadusainsuse korral süütegude kogum puudub ja isiku tegu subsumeeritakse ainult ühe koosseisu alla. Teadupärast võib seaduskonkurents väljenduda spetsiaalsuses, subsidiaarsuses ja konsumeerimises (vt RKKKo 3-1-1-22-11, p 13.3). Spetsiaalsuspõhimõtte rakendamine, mille korral kuulub üldnormi asemel kohaldamisele erinorm, on KarS § 398 ja VPTS § 237^41 puhul välistatud, kuna mõlema sätte tunnused on omavahel kokkulangevad, s.t et kumbki koosseis ei sisalda võrreldes teisega täiendavaid tunnuseid. Kokkulangevate koosseisutunnuste tõttu pole tegemist ka subsidiaarsuse või konsumeerimisega. Olukorras, kus KarS § 398 ja VPTS § 237^41 tunnused käsitlevad sama reguleerimiseset ning omavahel kattuvad, KarS § 3 lg-s 5 sätestatud põhimõte pole süütegude ideaalkogumi puudumise tõttu rakendatav ja ka seadusainsust puudutavad reeglid pole asjassepuutuvad, tuleb juhinduda isiku jaoks kergemast karistusõigusnormist.
KarS §-s 398 sätestatakse füüsilise ja juriidilise isiku vastutus siseteabe väärkasutamise eest. Koosseisutüübilt kujutab KarS § 398 endast formaalset tegevusdelikti, mille objektiivsed tunnused seisnevad insaideri poolt siseteabe objektiks oleva finantsinstrumendi või sellega seotud tuletisväärtpaberi otseselt või kaudselt enda või kolmanda isiku arvel omandamises või võõrandamises või omandamiseks või võõrandamiseks kolmandale isikule soovituse andmises või kolmanda isiku mõjutamises. Sisseteabe väärkasutamine seisneb VPTS § 188^6 lg 1 p-de 1-3 kohaselt insaideri poolt siseteabe objektiks oleva finantsinstrumendi või sellega seotud tuletisväärtpaberi otseselt või kaudselt enda või kolmanda isiku arvel omandamises või võõrandamises või omandamise või võõrandamise katses, siseteabe avalikustamises kolmandale isikule, välja arvatud juhul, kui selline avalikustamine on seotud tavapärase töö-, ametiülesande või kohustuse täitmisega, ja soovituste andmises kolmandale isikule või kolmanda isiku mõjutamises siseteabe objektiks oleva finantsinstrumendi või selle finantsinstrumendiga seotud tuletisväärtpaberi omandamiseks või võõrandamiseks. Väärtpaberituru seaduse §-s 237^41 nähakse analoogiliselt KarS §-ga 398 ette füüsilise ning juriidilise isiku vastutus siseteabe väärkasutamise eest. Tegemist on blanketse koosseisuga, mille objektiivsete tunnuste avamisel tuleb aluseks võtta VPTS § 188^6 lg-s 1 toodud siseteabe väärkasutamise määratlus. Kuna ka KarS §-ga 398 on hõlmatud kõik VPTS § 188^6 lg 1 p-des 1 ja 3 sätestatud siseteabe väärkasutamise tunnused, on tegemist olukorraga, kus paralleelselt kehtib kaks samasisulist süüteokoosseisu, mille tunnused omavahel täielikult kattuvad. Seadusainsuse korral süütegude kogum puudub ja isiku tegu subsumeeritakse ainult ühe koosseisu alla. Teadupärast võib seaduskonkurents väljenduda spetsiaalsuses, subsidiaarsuses ja konsumeerimises (vt RKKKo 3-1-1-22-11, p 13.3). Spetsiaalsuspõhimõtte rakendamine, mille korral kuulub üldnormi asemel kohaldamisele erinorm, on KarS § 398 ja VPTS § 237^41 puhul välistatud, kuna mõlema sätte tunnused on omavahel kokkulangevad, s.t et kumbki koosseis ei sisalda võrreldes teisega täiendavaid tunnuseid. Kokkulangevate koosseisutunnuste tõttu pole tegemist ka subsidiaarsuse või konsumeerimisega. Olukorras, kus KarS § 398 ja VPTS § 237^41 tunnused käsitlevad sama reguleerimiseset ning omavahel kattuvad, KarS § 3 lg-s 5 sätestatud põhimõte pole süütegude ideaalkogumi puudumise tõttu rakendatav ja ka seadusainsust puudutavad reeglid pole asjassepuutuvad, tuleb juhinduda isiku jaoks kergemast karistusõigusnormist.
KarS § 3 lg-st 5 tuleneb, et kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Kui kuriteo eest karistust ei mõisteta, võib isikut karistada väärteo eest. Seda normi saab siiski kohaldada üksnes juhul, kui väär- ja kuriteokoosseis on omavahel ideaalkogumis, mitte aga siis, kui tegemist on mitteehtsa kogumi ehk seadusainsusega. Nii ideaalkogumi kui ka seadusainsuse korral on isik ühe teoga realiseerinud formaalselt vähemalt kaks erinevat süüteokoosseisu, ent erinevalt ideaalkogumist tuleb mitteehtsa kogumi korral kohaldamisele vaid üks koosseis, mis hõlmab endas kogu juhtunu ebaõiguse (vt RKKKo 3-1-1-28-11, p 13.1). Olukorras, kus KarS § 398 ja VPTS § 237^41 tunnused käsitlevad sama reguleerimiseset ning omavahel kattuvad, KarS § 3 lg-s 5 sätestatud põhimõte pole süütegude ideaalkogumi puudumise tõttu rakendatav ja ka seadusainsust puudutavad reeglid pole asjassepuutuvad, tuleb juhinduda isiku jaoks kergemast karistusõigusnormist.

Kokku: 1| Näitan: 1 - 1

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json