/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 2| Näitan: 1 - 2

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-16-5792/101 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 09.11.2017
Karistusnormi sõnastamine viisil, mis vajab tõlgendamist, ei tähenda tingimata selle põhiseadusvastasust. Riigikohtu järjekindla praktika järgi ei välista õigusselguse põhimõte määratlemata õigusmõistete kasutamist (vt nt RKPJKo 3-4-1-19-10, p 40; RKHKo 3-3-1-75-15, p 20). Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on vältimatu, et paljud seadused sisaldavad suuremal või vähemal määral ebamääraseid mõisteid, mille tõlgendamine ja sisustamine on praktika küsimus. Isik peab asjasse puutuva sätte sõnastusest aru saama, vajaduse korral kohtute poolt sättele antud tõlgenduse abil, millise tegevuse või tegevusetuse eest ta kriminaalkorras vastutab ning milline karistus vastava teo toimepanemise ja/või tegevusetuse eest määratakse. (Vt nt EIK 25. juuni 2009. a otsus asjas Liivik vs. Eesti, p-d 93–94.) (p 12)
KarS § 141 lg 1 dispositsiooniga on hõlmatud inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumine või muu sugulise iseloomuga teo toimepanemine vägivallaga või ära kasutades seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. Lisaks tahtevastasele suguühtele, mille all mõistetakse kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt teise inimese kehaõõnsusse tungimist (penetratsiooni) peenisega või muu objektiga nii, et vähemalt ühelt poolt on tegevusse kaasatud suguorgan (vt RKKKo 3-1-1-95-04, p 12), paigutub KarS § 141 alla ka suguühtest erinev sugulise iseloomuga tegu. Sellena on kohtupraktikas käsitatud näiteks suguelundite silitamist ja puudutamist (vt RKKKo 3-1-1-111-10, p 9.2; RKPJKo 3-4-1-13-15, p 46). Seega saab mingi teo sugulisest iseloomust rääkida ennekõike selliste tegude puhul, millel on välise teopildi põhjal ühemõtteliselt seksuaalne tähendus. Seejuures ei ole tähtis, et selle teo toimepanija ajendiks oleks enda seksuaalse erutuse või rahulduse esilekutsumine. Niisugune tegu võib olla kantud ka vihast, kättemaksusoovist, seotud kannatanu tahte murdmisega mõne muu kuriteo toimepanemisel vms. (p 14) Siiski ei saa sugulise iseloomuga teoks KarS § 141 mõttes lugeda mitte igasugust ühemõtteliselt seksuaalse tähendusega käitumist, vaid üksnes sellist tegu, mille korral on inimese seksuaalse enesemääramisõiguse riive piisavalt oluline. Juhtudel, mil kannatanu on tema tahte vastaselt kaasatud suguühtesse, on seda õigushüve kahjustatud alati oluliselt. Muu sugulise iseloomuga teo puhul sõltub aga kohtu hinnang õigushüve kahjustamise ulatusele igal üksikjuhul konkreetsetest teo toimepanemise asjaoludest ja tuleb faktiliste asjaolude põhjal tuvastada. Seejuures tuleb kohtul hinnata sündmuse kulgemist tervikuna, arvestades teo laadi (nt kas katsuti kannatanu suguelundit või muud erogeenset kehapiirkonda), intensiivsust (nt kas kannatanut puudutati riivamisi või oli tegu n-ö käperdamisega), kestust ja muid teo toimepanemise asjaolusid, sh poolte omavahelisi suhteid. (p 15) KarS § 147 kohaselt loetakse noorem kui 10 aastane isik arusaamisvõimetuks. Seega täidab sugulise iseloomuga teo toimepanemine alla 10-aastase isiku suhtes kehtivas redaktsioonis KarS § 141 lg 2 p 1 (noorema kui 18-aastase isiku vägistamine) või enne 23. detsembrit 2013 kehtinud KarS § 141 lg 2 p 1 ja KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 objektiivse koosseisu, sõltumata sellest, kas see tegu oli tema tahte vastane või mitte (vt ka RKKKo 3-1-1-45-07, p 13). (p 17)
KarS § 178 lg 1 dispositsioon sisaldab noorema kui kaheksateistaastase isiku pornograafilises või noorema kui neljateistaastase isiku pornograafilises või erootilises situatsioonis kujutava pildi, kirjutise või muu teose või selle reproduktsiooni valmistamist, omandamist või hoidmist, teisele isikule üleandmist, näitamist või muul viisil kättesaadavaks tegemist. Otsustamaks teo kvalifitseerimise üle KarS § 178 lg 1 järgi, vajab igal konkreetsel juhul lahendamist küsimus, kas alaealist kujutaval teosel on pornograafiline või erootiline sisu. Mõisted „pornograafia“ ja „erootika“ on normatiivsed koosseisutunnused, mis eeldavad õiguslikku hinnangut, mille andmine kuulub eelkõige kohtu pädevusse (vt ka RKKKo 3-1-1-146-05, p 8). (p 18) Pornograafia mõiste sisustamisel saab lähtuda pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivate teoste leviku reguleerimise seaduse § 1 lg 2 p-s 3 sätestatust, mille kohaselt on pornograafia selline kujutamisviis, mis toob teisi inimlikke seoseid kõrvale või tahaplaanile jättes seksuaalsed toimingud labaselt ja pealetükkivalt esiplaanile. Selles määratluses kasutatud seksuaalsuse kriteerium on kohaldatav ka erootika mõiste sisustamisel. Seksuaalsus on seega üldmõiste: käsitamaks mingit teost pornograafilise või erootilisena, peab sellel kujutatu olema rõhutatult seksualiseeritud. See tähendab, et nii pornograafilist kui ka erootilist situatsiooni kujutava teose all tuleb mõista sellist teost, mis sisaldab üheselt seksuaalsusele viitavat kujutist. Pornograafia ja erootika on eristatavad selle alusel, kas ja kuivõrd esiletükkivalt on seksuaalsust teosel kujutatud. Nagu pornograafilist situatsiooni kujutava teose puhul, on ka erootilise sisuga teosel kujutatud domineerivalt just seksuaalsusega seotut, näiteks poseeriva isiku erogeenset kehapiirkonda, kuid mitte labaselt ja pealetükkivalt nagu pornograafilise sisuga teosel. (p 19) Erootilise sisuga on KarS § 178 lg 1 mõttes muu hulgas selline teos, millel on kujutatud iseenesest laste tavapärast olekut või tegevust (nt ujumine, basseini ääres kõndimine), kuid teoses on äratuntavalt keskendutud just alasti laste kehade näitamisele ja salvestamisele ning teosel kujutatu muu tähendus on pea olematu. (p 20)
KrMS § 384 lg 1 kohaselt on maakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema subjektiivseid õigusi või seaduslikke huve. Kuna ekspertide taotletava tasu kindlaksmääramisega otsustatakse hüvitatava ekspertiisitasu suuruse üle, puudutab see siduvalt ekspertide õigusi. Seepärast on ekspertidel kui menetlusvälistel isikutel KrMS § 384 lg 1 alusel määruskaebeõigus kohtumääruse peale, millega määratakse kindlaks ekspertiisitasu. (p 22)
3-1-1-146-05 PDF Riigikohus 16.03.2006
Erootilise teosena tuleb KarS § 177 lg 1 mõttes mõista teost, mille eesmärk on seksuaalelamuse esilekutsumine. Samas ei eelda KarS § 177 lg-s 1 märgitud pornograafiline või erootiline teos selle levitamist või üldsusele demonstreerimist. Mõiste "erootika" eeldab KarS § 177 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu tunnusena õiguslikku hinnangut, mille andmine kuulub eelkõige kohtu pädevusse.
Tulenevalt KrMS § 62 p-st 1 on üheks tõendamiseseme asjaoluks kuriteo toimepanemise aeg. Seega tuleb nii süüdistuses (süüdistusaktis) kui ka isiku süüditunnistamisel ära näidata, millal on teo objektiivse koosseisu asjaolud realiseeritud, kusjuures isiku süüditunnistamisel saab see tugineda vaid tõendamise tulemusel kujunenud veendumusele. Samas ei kirjuta seadus ette, millise täpsusega tuleb teo toimepanemise aeg tuvastada. Sellega seoses on RKKK kriminaalasjas nr 3-1-1-51-00 tehtud kohtuotsuses märkinud, et kuriteosündmust saab ajalises mõttes lugeda tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega. Kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest.
Kuriteo toimepanemise aja määratlemata jätmine nagu ka põhjendamatult ebatäpne määratlemine võib kujutada endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes, samuti rikkuda oluliselt süüdistatava õigust kaitsele.
Kuriteo toimepanemise aeg tuleb määratleda võimalikult täpselt ning selle määratlemata jätmine nagu ka põhjendamatult ebatäpne määratlemine võib kujutada endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes, samuti rikkuda oluliselt süüdistatava õigust kaitsele.
Alibi kasutamine kaitseversioonina tähendab süüdistatava väidet, et ta objektiivselt ei saanud kuritegu toime panna, sest viibis sel ajal kusagil mujal.
Tulenevalt KrMS § 62 p-st 1 on üheks tõendamiseseme asjaoluks kuriteo toimepanemise aeg. Seega tuleb nii süüdistuses (süüdistusaktis) kui ka isiku süüditunnistamisel ära näidata, millal on teo objektiivse koosseisu asjaolud realiseeritud, kusjuures isiku süüditunnistamisel saab see tugineda vaid tõendamise tulemusel kujunenud veendumusele. Samas ei kirjuta seadus ette, millise täpsusega tuleb teo toimepanemise aeg tuvastada. Sellega seoses on RKKK kriminaalasjas nr 3-1-1-51-00 tehtud kohtuotsuses märkinud, et kuriteosündmust saab ajalises mõttes lugeda tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega. Kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest. Kuriteo toimepanemise aeg tuleb määratleda võimalikult täpselt ning selle määratlemata jätmine nagu ka põhjendamatult ebatäpne määratlemine võib kujutada endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes, samuti rikkuda oluliselt süüdistatava õigust kaitsele.

Kokku: 2| Näitan: 1 - 2

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json