Kohtulahendite liigitus

Kohtuasja nr	Kohus	Lahendi kp	Seotud sätted	Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-24-1235/32	Riigikohtu kriminaalkolleegium	07.03.2025	KarS § 157 ³ lg 1 KarS § 331 ² lg 1 VÕS § 1055 lg 1	Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> kriminaalmenetluse tagamine -> lähenemiskeeld Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> õigusemõistmisvastased süüteod -> kohtulahendi täitmine -> lähenemiskeelu rikkumine VÕS § 1055 lg 1 alusel kohaldatud suhtluskeeld hõlmab eelduslikult üksnes n-ö otsesuhtlust keelu adressaadi ja kaitstud isiku vahel, mitte aga suhtlust teiste inimeste vahendusel. Keeld võtta kaitstava isikuga ühendust ka tema lähikondsete, suhtluskonna või muude isikute kaudu (n-ö vahendatud suhtluse keeld) peab olema kohtulahendis otsesõnu ette nähtud. (p 20) Erandina võib otsesuhtluse keeldu rikkuda siiski ka see, kui keelu adressaat kasutab enda sõnumi kaitstud isikule edastamiseks kolmandat isikut, kes tegutseb tema eestkõnelejana või kes suhtluskeelust ei tea. (p 20) Kokkuleppel kannatanuga oli esindajal õiguspärane võimalus jätta kannatanu teavitamata nii süüdistatava kirjade sisust kui ka nende saabumise faktist. Sellest oleks suhtluskeelu eesmärgi saavutamiseks ka piisanud. Kannatanu esindajal võis olla tarvis süüdistatava kirjadega sisuliselt tegeleda juhul, kui kannatanu antud käsund hõlmas ka tema ja süüdistatava suhtluse vahendamist ühist last puudutavates küsimustes. Samas ei pidanud esindaja ka niisugusel juhul edastama kannatanule seda osa süüdistatava sõnumite sisust, mis ei puudutanud lapsega seonduvat. Süüdistatava kirjadest nähtuv soov, et kannatanu esindaja edastaks sõnumid esindatavale, ei olnud esindajale mingil moel siduv. (p-d 22-23) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> poliitiliste ja kodanikuõiguste vastased süüteod -> põhivabaduste rikkumine -> ahistav jälitamine Sisustades olulise häirimise eesmärki või tagajärge ahistava jälitamise tunnusena, tuleb arvestada karistusõiguse kui ultima ratio- ehk viimase abinõu põhimõttega. Kannatanu eraellu sekkumine on koosseisutunnusena lai, hõlmates mitmesuguseid erineva intensiivsusastmega tegusid. Seetõttu ei saa olulist häirimist kui ahistava jälitamise koosseisulist tagajärge või eesmärki tõlgendada avaralt. (p 28) KarS § 157³ lg s 1 on mitteammendav loetelu olulise häirimise viisidest, mille korral on kannatanu eraellu sekkumine selle sätte järgi karistatav. Nendena nimetab seadus kannatanu hirmutamist ja alandamist. Kui kannatanu eraellu sekkumise (sh temaga kontakti otsimise või tema jälgimise) eesmärk või tagajärg on kannatanu oluline häirimine muul moel kui teda hirmutades või alandades, peab häiring olema intensiivsuselt võrreldav hirmutamise või alandamisega. (p 29) Süüdistatava e-kirjade põhisisuks oli nõudmine, et ta saaks suhelda pojaga ja kannatanu astuks samme selle võimaldamiseks. Seda soovi saatis kriitika kannatanu aadressil, kes takistavat süüdistataval poja elus osaleda ja olevat ka varalistes küsimustes süüdistatavale ülekohut teinud. Kolleegium möönab, et süüdistatava kirjade toon oli kannatanu suhtes etteheitev, ebaviisakas ja halvustav. Ühtlasi ignoreeris süüdistatav tõsiasja, et kohtu esialgse õiguskaitse määruses ette nähtud suhtluskorra järgi eeldas iga tema kohtumine pojaga lastekaitsetöötaja eelnevat nõusolekut, mida viimane ei olnud andnud. Sellest aga ei piisa, lugemaks e-kirjade saatmine kannatanu juriidilisele esindajale (kannatanule edastamiseks) niisuguseks eraellu sekkumiseks, mis oleks n-ö keskmise mõistliku inimese seisukohalt KarS § 157³ lg 1 tähenduses kannatanut oluliselt häiriv. (p 30) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> kriminaalmenetluse põhimõtted -> ultima ratio põhimõte (viimane abinõu) Sisustades olulise häirimise eesmärki või tagajärge ahistava jälitamise (KarS § 157³) tunnusena, tuleb arvestada karistusõiguse kui ultima ratio- ehk viimase abinõu põhimõttega. Kannatanu eraellu sekkumine on koosseisutunnusena lai, hõlmates mitmesuguseid erineva intensiivsusastmega tegusid. Seetõttu ei saa olulist häirimist kui ahistava jälitamise koosseisulist tagajärge või eesmärki tõlgendada avaralt. Nii ei piisa kõnealuse koosseisutunnuse täitmiseks üksnes sellest, et toimepanija tegu põhjustab kannatanule stressi ja ärritatust, millele kohtud menetletavas asjas tuginesid. (p 28) Karistusõigus -> kriminaalõigus (kriminaalasjad kuni 01.09.2002) -> Kriminaalvastutus -> ne bis in idem põhimõte Kriminaalmenetluse alustamisel oli selle esemeks nelja e-kirja saatmine, mille menetleja kvalifitseeris KarS § 157³ lg s 1 ja § s 331² sätestatud kuritegude ideaalkogumina. 29. septembril 2021 lõpetas uurimisasutus prokuratuuri loal kriminaalmenetluse tervikuna KrMS § 200 ja § 199 lg 1 p 1 alusel, kuna leidis, et nimetatud kirjade saatmine ei ole kuritegu. Riigiprokuratuur tegi 17. novembril 2021 kannatanu kaebuse alusel määruse, millega uuendas kriminaalmenetluse ja otsustas seda jätkata KrMS § 157³ lg 1 tunnustel. Samas märkis Riigiprokuratuur, et KrMS § 331² osas on kriminaalmenetlus lõpetatud õigesti. Riigiprokuratuuri niisugune otsustus on käsitatav kahtlustuse ümberkvalifitseerimisena, mitte aga kriminaalmenetluse osalise lõpetamisena. Kriminaalmenetluse osalisest lõpetamisest võinuks olla alust rääkida siis, kui Riigiprokuratuur leidnuks, et mõne e-kirja saatmine ei vasta mitte ühegi kuriteokoosseisu tunnustele. (p-d 33-34) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> kohtumenetlus maakohtus -> kohtuliku arutamise üldtingimused -> kohtuliku arutamise piirid Kriminaalmenetluse alustamisel oli selle esemeks nelja e-kirja saatmine, mille menetleja kvalifitseeris KarS § 157³ lg s 1 ja § s 331² sätestatud kuritegude ideaalkogumina. 29. septembril 2021 lõpetas uurimisasutus prokuratuuri loal kriminaalmenetluse tervikuna KrMS § 200 ja § 199 lg 1 p 1 alusel, kuna leidis, et nimetatud kirjade saatmine ei ole kuritegu. Riigiprokuratuur tegi 17. novembril 2021 kannatanu kaebuse alusel määruse, millega uuendas kriminaalmenetluse ja otsustas seda jätkata KrMS § 157³ lg 1 tunnustel. Samas märkis Riigiprokuratuur, et KrMS § 331² osas on kriminaalmenetlus lõpetatud õigesti. Riigiprokuratuuri niisugune otsustus on käsitatav kahtlustuse ümberkvalifitseerimisena, mitte aga kriminaalmenetluse osalise lõpetamisena. Ühtlasi järeldub KrMS § 268 lg st 6, et Riigiprokuratuuri määruses toimepandud teole antud materiaalõiguslik hinnang ei saanud olla maakohtule siduv ega takistada tal süüdistatavat KarS § 331² järgi süüdi tunnistamast ega õigeks mõistmast. (p-d 33-34) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> kriminaalmenetluse kulud -> menetluskulud -> riigi õigusabi tasu ja kuluhüvitis Kriminaalasjas, mille maakohus on lahendanud lihtmenetluses (sh lühimenetluses), tuleb tasude ja kulude korra § 6 lg st 4 juhinduda ka riigi õigusabi tasu määramisel apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses. (p 37) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
1-23-4013/49	Riigikohtu kriminaalkolleegium	17.12.2024	KarS § 320 lg 1 KarS § 212 lg 1	Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> õigusemõistmisvastased süüteod -> isiku õigused kohtueelses, kohtuvälises ja kohtumenetluses -> valeütlus ja valevanne KarS § 320 lg-s 1 kirjeldatud kuriteo subjektiks saab olla kriminaalasjas kannatanu või tunnistaja, mitte aga kahtlustatav või süüdistatav. Kui isik annab tunnistajana valeütlusi, kuid osaleb hiljem sama asja menetluses kahtlustatava või süüdistatavana, ei saa teda enam käsitada tunnistajana ja tema vastutus KarS § 320 lg 1 järgi on välistatud. (p 12) Lahendades küsimust sellest, kas isik osales tunnistajana samas või teises asjas, pole kriminaalasja numbril vähimatki tähendust. Oluline on üksnes see, kas faktilised asjaolud, mille kohta isik tunnistajana üle kuulati, kuuluvad nende tõendamiseseme asjaolude hulka, mis annavad alust lugeda isikut kahtlustatavaks või süüdistatavaks. (p 13) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
1-18-158/266	Riigikohtu kriminaalkolleegium	19.04.2022	MKS § 83 lg 4 TsÜS § 89 lg 3 TsÜS § 89 lg 1	Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> kohtulahendi jõustumine ja täitmisele pööramine Olukorras, kus Riigikohus teeb kassatsioonimenetluses otsuse, millega kriminaalasi saadetakse üht süüdistatavat puudutavas osas madalama astme kohtule uueks arutamiseks, ei takista KrMS § 410 lg 2 pöörata teiste süüdistatavate suhtes tehtud õigeksmõistev otsus, mida Riigikohus ei muutnud, kohe pärast kassatsioonimenetlust täitmisele. (p 93) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> menetlusdokumendid, tõlkimine ja isiku väljakutsumine -> menetlusdokumendid -> süüdistusakt -> süüdistuse sisu ja selle muutmine Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> menetlusdokumendid, tõlkimine ja isiku väljakutsumine -> menetlusdokumendid -> süüdistusakt Süüdistuses tuleb karistusõiguslikult olulisi asjaolusid kirjeldada sidusa narratiivina nii, et see oleks raskusteta arusaadav ka lugejale, kellel erinevalt prokurörist pole väidetava kuriteosündmuse kohta eelteadmisi. Lähtepunktiks süüdistuse ülesehitamisel olgu menetletava kuriteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnused. (p 100) Eraõigus -> Tsiviilõiguse üldosa -> kehtetus -> tühine tehing -> tühisus -> näilik Haldusõigus -> Maksukorraldus -> majandusliku tõlgendamise meetod -> näilik tehing Jaatamaks tehingu näilikkust MKS § 83 lg 4 ja TsÜS § 89 lg 1 mõttes, tuleb tuvastada, et tehingu kõigi poolte tegelik tahe ehk poolte ühine tahe oli suunatud sellele, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei oleks avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi. Järeldust mitmepoolse tehingu näilikkuse kohta ei saa rajada vaid tehingu ühe poole tahtele. (p 39) Müügileping, milles müügihind näidatakse tegelikult kokkulepitust kõrgema või madalamana, on TsÜS § 89 lg 1 kohaselt näilik. Kui tegelikult võõrandatakse müügiese teistsuguse hinnaga, on see varjatud tehing. Varjatud tehing on TsÜS § 89 lg 3 kohaselt kehtiv, kui see vastab sellise sisuga tehingu kehtivuse eeldustele, sh vorminõuetele. (p 42) See, kui müüja võõrandab kauba edasi soetushinnast (või ka turuhinnast) kallimalt, ei anna iseenesest alust käsitada müügilepingut näilikuna. (p 55) See, kui müüja võõrandab kauba vahetult pärast ostmist edasi soetushinnast kordades kallimalt, kusjuures ostjaks on temaga seotud isik, kellel olnuks võimalik soetada sama kaup ka otse algselt müüjalt, võib rääkida ühe argumendina selle kasuks, et poolte näidatud edasimüügihind ei vasta nende tegelikule hinnakokkuleppele. Seda eriti siis, kui ostja deklareerib edasimüügitehingult sisendkäibemaksu, müüja jätab aga samalt tehingult müügikäibe (osaliselt) deklareerimata või teeb seda ettenähtust märksa hiljem ja lisaks kannab müüja osa müügieseme eest laekunud rahast ostjale tagasi. (p 56) Haldusõigus -> Maksukorraldus -> majandusliku tõlgendamise meetod -> näilik tehing Olukorras, kus residendist juriidilise isiku varast tehakse näilikke tehinguid kajastavate raamatupidamisdokumentidele tuginedes vastusoorituseta väljamakseid, võib see tegelik tehing, mida MKS § 83 lg 4 tähenduses näilike tehingutega varjatakse, olla kinkeleping väljamakse teinud juriidilise isiku ja raha lõppsaaja vahel. (p 76) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> kohtumenetlus maakohtus -> kohtuliku arutamise üldtingimused -> kohtuliku arutamise piirid Kas ja millises osas on tehing näilik ja kas sellega varjati mingit teist (kehtivat) tehingut, pole faktiline asjaolu, vaid asjaoludele TsÜS § 89 alusel antav materiaalõiguslik hinnang. Otsustamaks, kas kohtul on KrMS § 268 lg te 1 ja 5 nõudeid järgides võimalik asuda seisukohale, et tehing on näilik, tuleb selgitada, kas sellise järelduse aluseks olevad asjaolud on olulises osas süüdistuse teokirjeldusest hõlmatud. (p 45) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> apellatsioonimenetlus -> kohtulik arutamine ringkonnakohtus -> apellatsioonimenetluse olemus, piirid ja piiridest väljumine Apellatsioonis esitatud taotluse õiguslik põhjendus ei ole ringkonnakohtule siduv ja sellest kõrvalekaldumist ei saa pidada apellatsiooni piiridest väljumiseks. (p 48) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> kriminaalmenetluse subjektid -> kahtlustatav ja süüdistatav -> kahtlustatava ja süüdistatava õigused ja kohustused Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> kohtumenetlus maakohtus -> kohtuliku arutamise üldtingimused -> kohtuliku arutamise piirid Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> kriminaalmenetluse põhimõtted -> ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõte KrMS § 8 p 2 ja § 268 lg 6 kohaselt ei tohi kohtu kohaldatav õigusnorm olla süüdistatavale üllatuslik. Normile tuginemine on üllatuslik eeskätt siis, kui selle kohaldamise võimalus ei olnud kohtumenetluse poolele aegsasti piisavalt äratuntav ja kui selle normi kohaldamisele on võimalik esitada mõni selline vastuväide, mis varasema õigusliku hinnangu raames polnuks asjakohane. Poolte üllatamisega võib aga tegemist olla ka siis, kui kohus tugineb õigusnormi kohaldamisel asjaoludele, mis erinevad nendest, mida käsitati sama normi võimaliku kohaldamise eeldustena senises menetluses, ega kuula pooli selles osas enne ära. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes. Ringkonnakohtu viga, mis seisneb poolte üllatamises, on võimalik kõrvaldada kassatsioonimenetluses või juhul, kui kohtumenetluse poole mõne vastuväite käsitlemine eeldab faktiliste asjaolude tuvastamise pädevust, siis kriminaalasja uuel arutamisel. (p-d 50–52) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> täideviimine -> kaastäideviimine Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> osavõtt Süüteo toimepanemine pelgalt kellegi teadmisel ja/või huvides pole üldjuhul piisav, omistamaks süütegu ka sellele füüsilisele isikule, kelle teadmisel või huvides tegu toime pandi. (p 62) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> majandusalased süüteod -> maksualased süüteod -> maksukohustuse varjamine ja tagastusnõude alusetu suurendamine KarS § 389¹ lg 1 järgi saab maksuhaldurile valeandmete esitamise (kaas)täideviimise eest vastutada ka see isik, kes ise (omakäeliselt) maksuhaldurile valeandmeid sisaldava maksudeklaratsiooni ei esita, kuid kelle kaalukas teopanus valeandmete esitamisse väljendub mingis muus teos. Näiteks on maksuhaldurile valeandmete esitamise täideviimiskvaliteeti andvaks teopanuseks süüteoplaani väljatöötamine ja selle elluviimise organiseerimine isiku poolt, kes ise maksudeklaratsioone ei esita ega anna selleks isegi vahetut juhist. Maksukohustuslase juhatuse liige, kes annab maksudeklaratsioone koostavale ja esitavale raamatupidajale korralduse kajastada deklaratsioonis tegelikkusele mittevastavaid andmeid (arveid) on üldjuhul käsitatav maksuhaldurile valeandmete esitamise kaastäideviijana (kui raamatupidaja on andmete ebaõigsusest teadlik) või vahendliku täideviijana (kui raamatupidaja andmete ebaõigsusest ei tea). (p-d 65-66) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> õigusemõistmisvastased süüteod -> isiku õigused kohtueelses, kohtuvälises ja kohtumenetluses -> valeütlus ja valevanne Saneerimismenetluse menetlusosalisena KarS § 320 lg 1 mõttes ei saa käsitada saneerimisavalduse esitanud ettevõtja juhatuse liiget, keda ennast pole kohus menetlusosalisena saneerimismenetlusse kaasanud. (p-d 81–83) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> kohtumenetlus maakohtus -> kohtuotsuse tegemine -> kohtuotsuse tegemisel lahendatavad küsimused Leides, et süüdistusaktis märgitud kuriteokoosseisu ei saa kohaldada, peab kohus KrMS § 306 lg 1 p 3 järgi kontrollima, kas tegu võib vastata mõnele muule kuriteokoosseisule, tagades seejuures KrMS § 268 lg 6 nõuete täitmise. KrMS § 309 lg 2 kohaselt on õigeksmõistva otsuse tegemine üldjuhul välistatud, kui kohtu kindlakstehtu vastab mis tahes süüteo tunnustele. (p 84) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> kriminaalmenetluse kulud -> menetluskulud Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> kriminaalmenetluse kulud -> menetluskulude hüvitamine Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> kriminaalmenetluse kulud -> menetluskulud -> kaitsjatasu ja esindaja tasu KrMS § 175 lg 2 riivab süüdistatava põhiõigusi (mh PS § 21 lg 1 ls 2, § d 14 ja 25). Osutatud riivet õigustab riigi fiskaalhuvi piirata riigieelarve kulusid. Asjaolu, et süüdistatav otsustas kasutada talle KrMS § 42 lg ga 2 tagatud õigust mitmele kaitsjale, ei tähenda alati seda, et riik oleks põhiseadusest tulenevalt kohustatud talle hüvitama mõlemale kaitsjale makstud tasu. (p 90) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> kriminaalmenetluse kulud -> menetluskulude hüvitamine Süüdistatava kanda ei saa jätta seda osa apellatsioonimenetluse kulust, mis on tingitud asjaolust, et ringkonnakohus ei lahendanud apellatsioone õigesti juba esimesel korral ja kriminaalasi tuli saata teise astme kohtule uueks arutamiseks. (p 91) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
1-20-5071/72	Riigikohtu kriminaalkolleegium	01.04.2022	VÕS § 768 KrMS § 72 lg 1 p 3 KrMS § 109 ¹ lg 2 KrMS § 32 lg 2 KrMS § 109 ¹ lg 1 PsAS § 5 lg 2	Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> tõend ja tõendamine -> eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamine -> asjatundja Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> tõend ja tõendamine -> tõendamise ja tõendite kogumise üldtingimused -> tõend -> ütlused Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> tõend ja tõendamine -> tõendamise ja tõendite kogumise üldtingimused -> tõendite (vaba) hindamine Ekspert on kohtumenetluses käsitatav n-ö kohtuniku abilisena olukorras, kus tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Eksperdi pädevusse ei kuulu aga ütluste tõepärasuse hindamine ning üksnes kohus saab võtta seisukoha ütluste andja usaldusväärsuse kohta tõendeid nende kogumis hinnates (RKKKo nr 1-15-10967/38, p-d 13, 14 ja 18). Sama põhimõte kehtib mutatis mutandis ka asjatundja kohta. (p 16) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> tõend ja tõendamine -> tõendamise ja tõendite kogumise üldtingimused -> tõend -> ütlused Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> tõend ja tõendamine -> tõendamise ja tõendite kogumise üldtingimused -> tõendite (vaba) hindamine Isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel ei ole võimalik luua tõsiselt võetavat seost inimese mõttemaailma fantaasiarikkuse ning tema kui tõendiallika usaldusväärsuse vahel. Samuti ei ole kriminaalmenetluses võimalik teha usaldusväärseid järeldusi isiku ütluste tõeväärsuse kohta tema joonistatud piltide sisu vms interpreteerides, kuna sellisel tõlgendusmeetodil puudub tõestatud teaduslik lähtepunkt. (p 17) Eraõigus -> Võlaõigus -> tervishoiuteenuse osutamise leping VÕS § 768 lg-s 1 sätestatud tervishoiuteenuse osutaja konfidentsiaalsuskohustus kaitseb usaldussuhet arsti ja patsiendi vahel. See kohustus on üldtunnustatud ja selle eesmärk on ühelt poolt tagada patsientide privaatsus, aga teisalt ka nende usk meditsiinisüsteemi, mille puudumisel ei pruugi patsient ravile tulla ning võib seetõttu end ohustada (vt nt EIKo Avilkina jt vs. Venemaa, p-d 45, 51; EIKo Mockutè vs. Leedu, p 93). Patsiendisaladusena on kaitstud kogu tervishoiuteenuse käigus isiku kohta teatavaks saanud informatsioon, st et vaikimiskohustus ei kata mitte üksnes terviseandmeid, vaid ka näiteks perekondlikke, tööalaseid või majanduslikke asjaolusid, mille suhtes on patsiendil selge huvi. Patsiendisaladus on ka teave, mis sisaldab patsiendi jagatud infot tema poolt toimepandud kuriteo kohta. (p-d 20 ja 21) Eraõigus -> Võlaõigus -> tervishoiuteenuse osutamise leping Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> poliitiliste ja kodanikuõiguste vastased süüteod -> põhivabaduste rikkumine -> kutse- ja ametitegevuses teatavaks saanud saladus Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> poliitiliste ja kodanikuõiguste vastased süüteod -> põhivabaduste rikkumine -> delikaatsete isikuandmete avaldamine Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> tõend ja tõendamine -> ülekuulamine -> tunnistaja ja kannatanu ülekuulamine -> ütluste andmisest keeldumine KrMS § 72 tuleb patsiendisaladuse kontekstis mõista kohustusena selliseid ütlusi mitte anda. KrMS § 72 lg 1 p 3 keelab ka kutsesaladusega kaetud dokumentide esitamise. Nende andmete avaldamine on reegeljuhtumil lubamatu ja KarS §-d 157-157¹ näevad ette vastutuse isikuandmete ebaseadusliku avaldamise eest. (p 22) Eraõigus -> Võlaõigus -> tervishoiuteenuse osutamise leping Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> poliitiliste ja kodanikuõiguste vastased süüteod -> põhivabaduste rikkumine -> kutse- ja ametitegevuses teatavaks saanud saladus Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> poliitiliste ja kodanikuõiguste vastased süüteod -> põhivabaduste rikkumine -> delikaatsete isikuandmete avaldamine Ebaseaduslik on igasugune patsiendisaladuse avaldamine, mille jaoks ei ole kas patsiendi nõusolekut või seadusest tulenevat selget alust, mis omakorda võib olla kahetine – kas andmete avaldamist lubav või selleks kohustav. (p 23) Nõusolek oma terviseandmete avaldamiseks kuulub patsiendi autonoomia hulka. Konfidentsiaalsuskohustust tühistava nõusoleku puhul peab olema selgelt määratletud ning patsiendile selgitatud, millistele adressaatidele ning millises ulatuses tema andmeid avaldada soovitakse. Patsiendi nõusolek peab olema vabatahtlik, konkreetne, teadlik ning üheselt mõistetav. Nõusoleku teadlikkus tähendab, et enne terviseandmete avaldamist peab tervishoiuteenuse osutaja patsiendile arusaadaval ja lihtsal kujul selgitama andmete avaldamise ulatust, eesmärke ning tagajärgi, tagades nii, et nõusolek on antud kõiki asjaolusid arvestades (vrd EKo nr C-61/19, p 40). (p 24) Kohustus patsiendisaladuse avaldamiseks võib tuleneda mõnest valdkondlikust õigusaktist. Sellisel juhul on seadusandja otsustanud, et avalik huvi on olulisem patsiendi huvist hoida tervishoiuteenuse osutamise käigus avaldatud andmed saladuses. (p 25) Patsiendisaladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumist lubavaks normiks on nt VÕS § 768 lg 2, mille kohaselt võib tervishoiuteenust osutav isik omal algatusel saladuse hoidmise kohustusest mõistlikus ulatuses kõrvale kalduda, kui andmete avaldamata jätmise korral võib patsient oluliselt kahjustada ennast või teisi isikuid. Seaduse selline sõnastus on n-ö ettepoole suunatud, ehk teisisõnu peetakse silmas vajadust hoida ära enda või teiste isikute võimalik kahjustamine tulevikus. See säte ei luba avaldada teavet patsiendi poolt juba toimepandud tegude kohta, samuti ei hõlma see juhte, kui oht peaks lähtuma kellestki teisest kui patsiendist. Samuti tuleb kirjeldatud olukorras arstil iga kord kaaluda, kas oht õigushüvede kahjustamiseks on sedavõrd tõsine, et see õigustab saladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumist. Mõistlikkuse kriteeriumit silmas pidades saab tervishoiuteenuse osutaja avaldada talle teatavaks saanut üksnes ulatuses, mis on vältimatult vajalik tõsise kahju ärahoidmiseks. (p 26) Seadusliku loa patsiendisaladuse hoidmise kohustusest irdumiseks annab hädaseisundi regulatsioon. Kuid see allub rangele proportsionaalsuskontrollile. Alus rakendub sarnaselt VÕS § 768 lg-ga 2 vaid n-ö ettevaatavalt – luba patsiendisaladuse avaldamiseks lõpeb hetkel, mil teo toimepanemist või selle tagajärje saabumist ei ole võimalik enam väärata. Teisisõnu, juba toimepandud süüteo kohta andmete avaldamine, mis on kaetud patsiendisaladuse klausliga, ei ole lubatud. Erandi moodustavad sellest LasteKS § 27 lg 1 ja § 31 lg 1, mis kohustavad teavitama väärkoheldud lapsest, ja SPTS § 5 lg 3. (p 27) Patsiendisaladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumiseks annab PsAS § 5 lg 1, mis lubab uurimisasutusele viimase nõudmisel esitada üksnes info selle fakti kohta, kas isik on ravi saanud ning seoses millise diagnoosiga. Norm ei anna aga alust VÕS § s 768 sätestatud saladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumiseks laiemalt, s.o avaldada andmeid ravi täpsema sisu, diagnoosi nüansside ning ravi käigus teatavaks saanud muude asjaolude kohta, rääkimata kogu haigusloo avaldamisest. (p 28) Eraõigus -> Võlaõigus -> tervishoiuteenuse osutamise leping Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> õigusemõistmisvastased süüteod -> õigusemõistmise takistamine -> kuriteost mitteteatamine Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> tõend ja tõendamine -> eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamine -> sundpaigutamine raviasutusse Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> tõend ja tõendamine -> eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamine -> võrdlusmaterjal ja muu ekspertiisimaterjal KrMS § 32 lg 2 võimaldab küll uurimisasutusel nõuda kriminaalasja lahendamiseks vajaliku dokumendi esitamist, kuid see ei ole oma üldsõnalisuse tõttu VÕS § 768 lg 1 tähenduses iseseisev õiguslik alus patsiendisaladuse hoidmisest kõrvalekaldumiseks. Kuigi KrMS § 98 lg 1 p 1 järgi on eksperdil ekspertiisi tehes õigus taotleda ekspertiisimaterjali täiendamist, ei ole kehtivas õiguses seaduslikku alust sellise patsiendiandmeid puudutava lisainfo väljastamiseks. Kui olemasoleva teabe ebapiisavuse korral ei saa muul viisil (nt ambulatoorne jälgimine) isiku seisundit hinnata, võimaldab KrMS § 102 paigutada kahtlustatava või süüdistatava kohtupsühhiaatria- või kohtuarstliku ekspertiisi tegemiseks raviasutusse (vt RKKKm 1-20-1367/31, p-d 13–19). Kriminaalmenetluse seadustik ega ükski muu seadus ei loo iseseisvat õiguslikku alust nõuda kutsesaladust hoidvalt tervishoiutöötajalt patsiendi andmeid laiemas ulatuses ega anna ka arstile õigust kutsesaladust laiemalt avaldada, kui seda võimaldavad VÕS § 768 ja seda täpsustavad sätted (nt PsAS § 5). Osutatut silmas pidades ei saa tervishoiuteenuse osutaja üldjuhul vastutada ka KarS § 307 alusel esimese astme kuriteost mitteteatamise eest. Viidatud karistusõigusnorm on sekundaarnorm, millest ei saa tuleneda õigustust patsiendisaladusest irdumiseks suuremas ulatuses kui seaduses sätestatud erialustel. (p-d 29 ja 30) Haldusõigus -> Isikuandmete kaitse -> isikuandmete töötlemine -> isikuandmete edastamine Eraõiguslik teraapiateenust osutav isik, kes ei ole tervishoiuteenuse osutamisel osalev isik VÕS § 768 tähenduses, peab kliendi isikuandmete töötlemisel, sh nende avaldamisel, juhinduma IKÜM II peatükis sätestatud põhimõtetest. (p 31) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> tõend ja tõendamine -> eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamine -> ekspertiis -> ekspertiisiakt Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> tõend ja tõendamine -> tõendamise ja tõendite kogumise üldtingimused -> tõend -> ütlused Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> tõend ja tõendamine -> tõendamise ja tõendite kogumise üldtingimused -> tõendite (vaba) hindamine KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks ekspertiisiakt tervikuna, mitte üksnes selle järelduslik osa (eksperdiarvamus). Ekspertiisiaktis kajastatu on muu hulgas ka üheks allikaks, millele toetuvalt saab kontrollida isiku ütluste usaldusväärsust (vt RKKKo nr 1-18-1247/58, p 37). (p 33) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> kriminaalmenetluse subjektid -> kahtlustatav ja süüdistatav -> kahtlustatava ja süüdistatava õigused ja kohustused Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> kriminaalmenetluse põhimõtted -> ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõte Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> kriminaalmenetluse subjektid -> kahtlustatav ja süüdistatav -> kahtlustatava ja süüdistatava õigused ja kohustused -> enese mittesüüstamise privileeg Süüdistatava ennast süüstavate seletuste, mille ta on andnud, teadmata enda õigusi kriminaalmenetluses, tõendikogumisse võtmine on vastuolus enese mittesüüstamise privileegi ja ausa kohtumenetluse põhimõttega. (p 36) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> kriminaalmenetluse kulud Menetluskulude hüvitamise taotlus, mis on esitatud pärast Riigikohtu kirjalikele küsimustele vastamise tähtaega, ei ole tähtaegne ja tuleb jätta läbi vaatamata. (p 39) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> tõend ja tõendamine -> eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamine -> asjatundja Vt ka RKKKo nr 3-1-1-85-11, p 35. (p 13) Kriminaalmenetlusse saab asjatundjana kaasata üksnes isiku, kellel on mingid eriteadmised ja kes nende eriteadmiste tõttu oskab selgitada asjasse puutuvat spetsiifilist valdkonda või menetlustoimingu käiku, kus ta osales. Erinevalt teistest isikulistest tõendiallikatest ei saa asjatundja anda iseseisvat tõenduslikku teavet tõendamiseseme asjaolude kohta. Asjatundjat eristab eksperdist see, et asjatundja ei tee konkreetses asjas ekspertiisi, vaid annab eriteadmistele tuginedes selgitusi, mis on tõendamiseseme asjaolude mõistmiseks olulised. Menetlejal tuleb seejuures asjatundja pädevus tuvastada. Eksperdiks või asjatundjaks saab kriminaalmenetluses olla vaid asjakohaste eriteadmistega isik ehk oma valdkonna spetsialist. Menetluses ära kuulatud isiku asjatundjana määratlemiseks ei piisa sellest, et ta tegutseb mingis erivaldkonnas. Menetlejal tuleb tema erialane pädevus eraldi kindlaks teha ja hinnata, kas see pädevus on piisav andmaks konkreetses kriminaalasjas vajaminevaid asjakohaseid ütlusi. (p-d 13 ja 14) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> isikuvastased süüteod -> raske tervisekahjustus Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> tõend ja tõendamine -> eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamine -> ekspertiis Tervisekahjustus kui normatiivne koosseisutunnus tuvastatakse üldjuhul kohtuarstliku ekspertiisiga (vt ka RKKKo nr 1-18-7833/63). (p 15) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
1-20-2883/30	Riigikohtu kriminaalkolleegium	22.10.2021	KarS § 331 ² VÕS § 1055 lg 1 KarS § 27	Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> õigusemõistmisvastased süüteod -> kohtulahendi täitmine -> lähenemiskeelu rikkumine Lähenemiskeeluna KarS § 331² mõttes tuleb mõista kas kriminaal- või tsiviilkohtumenetluses VÕS § 1055 alusel kohaldatud lähenemiskeeldu, samuti KrMS § 141¹ alusel kohaldatud ajutist lähenemiskeeldu. (p 19) Kannatanu nõusolek välistab KarS § s 331² sätestatud kuriteo puhul teo süüteokoosseisu-pärasuse, mitte selle õigusvastasuse. (p 25) Õigustatud isiku nõusolek lähenemiskeelu tingimustest kõrvalekaldumiseks välistab lähenemiskeelu rikkumise üksnes a) juhul, kui õigustatud isik andis sellise nõusoleku teadlikult ja vabatahtlikult välise surveta, ning b) ulatuses, milles kohustatud isiku lähenemiskeeldu eirav käitumine jääb kannatanu nõusolekuga lubatu piiridesse. Lisaks peab õigustatud isiku nõusolek olema antud enne teo toimepanemist ja kehtima veel ka sellel ajal, kui lähenemiskeelu adressaat suhtleb õigustatud isikuga või läheneb talle kohtuotsusega keelatud viisil. Õigustatud isiku nõusolekuna ei saa käsitada lihtsalt lähenemiskeelu rikkumise aktsepteerimist või selle talumist hirmust teo toimepanija ees. (p 26) Kui kriminaalasjas on tõsiselt võetav tõenduslik alus arvata, et kannatanu tegelikult lähenemiskeelu tingimuste rikkumiseks nõusolekut ei andnud või tegi ta seda kellegi survele alludes, on kõnesolev asjaolu võimalik tuvastada ka siis, kui kannatanu ise väidab ütlustes vastupidist. Aluse seada kannatanu väidetava nõusoleku olemasolu või selle vabatahtlikkus kahtluse alla võivad menetlejale anda ka kaudsed tõendid, mis ei käsitle konkreetset nõusolekut, vaid süüdistatava varasemat või hilisemat käitumist ja süüdistatava ning kannatanu omavaheliste suhete konteksti, kinnitades näiteks, et kannatanu on süüdistatava püsiva manipulatiivse mõju all. (p 27) Kui lähenemiskeelu tingimusi rikkunu väidab, et tal oli selleks õigustatud isiku nõusolek, on tegemist aktiivse kaitseväitega, mida inimene peab üldjuhul ka ise tõendama või vähemasti looma menetlejale reaalse võimaluse oma väite kontrollimiseks. See on nii eriti olukorras, kus toimepanija varasem käitumine annab põhjendatud aluse arvata, et ta võib olla nõusoleku saamiseks kannatanut ühel või teisel moel survestanud. (p 28) KarS § 331² esimeses alternatiivis on sätestatud konkreetseks ohudeliktiks olev tagajärjedelikt, mille puhul tuleb alati tuvastada nii tagajärg (oht isiku elule, tervisele või varale), selle põhjustanud tegu (lähenemiskeelu rikkumine) kui ka nendevaheline põhjuslik seos. (p 32) Pelgalt kellegi sõimamine ei ole üldjuhul käsitatav tema elu või tervise ohustamisena KarS § 331² esimeses alternatiivis on sätestatud konkreetseks ohudeliktiks olev tagajärjedelikt, mille puhul tuleb alati tuvastada nii tagajärg (oht isiku elule, tervisele või varale), selle põhjustanud tegu (lähenemiskeelu rikkumine) kui ka nendevaheline põhjuslik seos). Sellisest ohustamisest saaks rääkida vaid juhul, kui tuvastatakse, et sõimul oli kannatanule selline mõju, et see põhjustas või võis arvestatava tõenäosusega põhjustada mõne terviserikke. Ka ähvardus kedagi tappa ei ole üldjuhul iseenesest käsitatav selle isiku elu või tervise ohustamisena KarS § 331² mõttes, välja arvatud juhul, kui on konkreetsed andmed ähvarduse tegeliku või tõenäolise tervist või elu ohustava toime kohta. KarS § s 331² ette nähtud süüteokoosseisu kontekstis ei ole piisav ähvarduse tõsiselt võetavus, vaid tarvis on tuvastada seegi, et ähvardus tekitas vähemalt reaalse tervisekahjustuse ohu. (p-d 32, 35 ja 36) Vara kahjustamine hõlmab ka selle ohustamist KarS § 331² mõttes. (p 37) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> õigusemõistmisvastased süüteod -> kohtulahendi täitmine -> lähenemiskeelu rikkumine Eraõigus -> Võlaõigus -> deliktiõigus -> üldküsimused -> õigusvastase tegevuse lõpetamise või sellega ähvardamisest hoidumise nõue Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> kriminaalmenetluse tagamine -> lähenemiskeeld Õigustatud isik võib lähenemiskeelust tulenevaid õigusi käsutada, andes lähenemiskeelu adressaadile kui kohustatud isikule – enda määratud tingimustel ja ulatuses – loa endale läheneda ja endaga suhelda. Õigustatud isik saab seega nõuda lähenemiskeelu adressaadilt lähenemiskeelu tingimuste järgimist, kuid see ei kohusta õigustatud isikut seda tegema ega piira tema õigust soovi korral lähenemiskeelu adressaadiga suhelda. (p 22) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> kohtumenetlus maakohtus -> kohtuotsuse tegemine -> kohtuotsuse sissejuhatus ja põhiosa Kohtuistungi protokolli kantu pea täiemahuliseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. (p 40) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
1-20-1578/58	Riigikohtu kriminaalkolleegium	21.05.2021	KrMS § 269 lg 2 p 4 KrMS § 130 lg 4 ¹ KrMS § 70 lg 2 p 1	Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> kriminaalmenetluse tagamine -> vahistamine ja vahistamise alused Ringkonnakohtu kohtuotsuses on märgitud, et tõkendit tuleb kohaldada kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Vahi all pidamise tähtaja sellisel sõnastamisel võib aga juhtuda, et kohtu mõistetud (jõustumata) vangistuse tähtaeg möödub enne vahistamistähtaja lõppu. Eriti olukorras, kus on alust arvata, et kohtuotsuse võib edasi kaevata üksnes vahi all viibiv süüdistatav või tema kaitsja, tuleb kohtul KrMS § 130 lg 4¹ alusel kohaldatud vahistamise tähtaeg piirata mõistetud vangistuse tähtajaga. Seega tuleks otsuse resolutsioon sõnastada üheselt mõistetavalt selliselt, et tõkend ei kaota kehtivust mitte üksnes kohtuotsuse jõustudes, vaid lisaks ka juhul, kui enne seda saabub tähtaeg, mil isiku karistus saaks kantud. Selleks võib otsusesse märkida konkreetse kuupäeva, mil süüdistatav olenemata kohtuotsuse jõustumisest vahi alt vabaneb, või siis sõnastada vahistamisotsustuse näiteks nii, et süüdistatav jääb vahi alla kuni kohtuotsuse jõustumiseni, aga mitte kauemaks kui ajani, mil kohtuotsuse jõustumise korral mööduks süüdistatava vangistuse tähtaeg. (p 28) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> kohtumenetlus maakohtus -> kohtuliku arutamise üldtingimused -> süüdistatava osavõtt kohtulikust arutamisest Osavõtt kohtuistungist tehnilise lahenduse abil on erand ja selle võimaluse kasutamist peab kohus iga kord hoolikalt kaaluma. Samas ei pruugi kohtusse ilmumise raskendatus KrMS § 269 lg 2 p 4 mõttes seisneda alati vaid selles, et süüdistatava kohtusse tulek või toimetamine on füüsiliselt takistatud. KrMS § 269 lg 2 p 4 muutusega sooviti tagada eelkõige pandeemia ajal kõigi tavapäraste menetluste kulg ja see, et kohtupidamine ei peatuks teadmata ajaks. Seega laiendas seadusandja süüdistatava kaugosavõtu võimalust just koroonaviiruse pandeemilise leviku tõttu. (p 21) COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse leviku oht võib teatud tingimustel olla käsitatav KrMS § 269 lg 2 p-s 4 nimetatud asjaoluna, mis raskendab süüdistatava kohtusse toimetamist. Pandeemia mõju vähenemisel väheneb ka õigustus KrMS § 269 lg 2 p 4 erandi kasutamiseks. (p 22) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> kriminaalmenetluse subjektid -> kannatanu, tsiviilkostja ja kolmas isik -> kannatanu õigused ja kohustused Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> õigusemõistmisvastased süüteod -> isiku õigused kohtueelses, kohtuvälises ja kohtumenetluses -> tunnistaja, kannatanu ja tõlgi poolt kohustuste täitmisest keeldumine KrMS § 71 lg 2 p 1 koostoimes KrMS § 37 lg-ga 3 lubab kannatanul keelduda vastamast menetleja konkreetsele küsimusele või küsimustele, millele aus vastamine võib kannatanut ennast või tema lähedast süüstada kuriteo või väärteo toimepanemises. Samuti võib kannatanu vaba jutustusena ütlusi andes jätta rääkimata teda või tema lähedast süüstavatest asjaoludest. Osutatud säte ei anna aga kannatanule alust keelduda n-ö etteulatuvalt vastamast menetleja mis tahes küsimustele, kuulamata neid küsimusi isegi ära. Juhul, kui menetleja küsimusele on võimalik mingis osas vastata nii, et see kannatanut või tema lähedast ei süüsta, peab kannatanu seda tegema. Teisisõnu ei luba KrMS § 71 lg 2 p 1 kannatanul ülekuulamisel osalemisest üldse loobuda. Kannatanu ei saa ka eeldada, et eranditult kõik menetleja võimalikud küsimused on sellised, millele vastamine eeldab kannatanu enda või tema lähedase süüstamist. (p 25) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
1-16-9323/410	Riigikohtu kriminaalkolleegium	24.07.2020	VangS § 67 KrMS § 180 KarS § 65 lg 1 KarS § 327 lg 1 KarS § 64 lg 1	Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> õigusemõistmisvastased süüteod -> karistuse täitmine -> massilised korratused kinnipidamiskohas KarS § 327 on blanketne kuriteokoosseis, mille tunnus sisekorra vastased toimingud tuleb sisustada käitumisreegliga, mida vaadeldaval juhul rikutakse. Seejuures ei piisa viitest VangS § 67 p-le 1, kuivõrd nimetatud norm on blanketne säte, mille sisustamiseks tuleb viidata vangla sisekorraeeskirja või ametniku korralduse aluseks olevale normile. (p-d 12 ja 16) Massiline korratus kinnipidamiskohas eeldab vältimatult toimepanijate paljusust. Selles osalevad isikud ei pea tegutsema ühiselt ja kooskõlastatult KarS § 21 lg 2 (s.o kaastäideviimise) mõttes, kuid osalejate (üksikud) teopanused peavad olema ajalis-ruumiliselt seotud määral, mis võimaldab neid käsitada osana laiaulatuslikumast korravastasest tegevusest. Kui mitme inimese tegevust saab lugeda massiliseks, tuleb hinnata igal üksikjuhul eraldi. Hinnangu andmise aluseks on muu hulgas oht KarS §-ga 327 kaitstavatele õigushüvedele. Massiline korratus kinnipidamiskohas on suunatud eelkõige riigivõimu vastu, ohustades kinnipidamiskoha julgeolekut ja vangistuse täideviimist. (p 13) Massiline korratus kinnipidamiskohas ei eelda, et oht kinnipidamiskoha julgeolekule või kellegi elule, tervisele või varale peaks tingimata olema vahetu või konkreetne. Kehtiva korra eiramise piisavalt suur ulatus ja KarS §-ga 327 kaitstavate õigushüvede oluline riive, mis õigustab karistusõiguslikku sekkumist, väljendubki paljude kinnipeetavate ühises allumatuses. Samuti kahjustab sisekorra rikkumises osalevate kinnipeetavate arvukus piisaval määral vabaduskaotusliku karistuse täideviimist. Massilist korratust eristab distsiplinaarsüüteona käsitatavast vangla sisekorra rikkumisest osalejate paljusus ja sellest tulenev üldine korrarikkumine ehk vastuhakk riigivõimule. (p 14) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> kriminaalmenetluse kulud -> menetluskulude hüvitamine Menetluskulude hüvitamise kohustus kui kuriteo toimepanemise võimalik tagajärg kuriteo toimepanemise ajal on isikule ettenähtav. Isikul pole õigustatud ootust menetlusvormile, milles tema süüküsimust arutatakse, ega sellele, et määratud kaitsja asub riigi õigusabi osutamisega samas vallas või linnas. KrMS § 180 lg 1 kohtleb kõiki kuriteo toimepannud isikuid võrdselt, sidudes menetluskulude hüvitamise kohustuse süüditunnistamisega. (p 25) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> tsiviilhagi ja avalikõiguslik nõudeavaldus (vt ka „eraõigus“ ja „avalik õigus“) -> tsiviilhagi kohta otsuse tegemine Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> tsiviilhagi ja avalikõiguslik nõudeavaldus (vt ka „eraõigus“ ja „avalik õigus“) -> tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine Isegi kui süüdistatavate vastu on tsiviilhagi esitanud isik, kes ei vasta küll KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu tunnustele, kuid kelle kannatanuna menetlusse kaasamist pole ükski kohtumenetluse pool vaidlustanud; kellele on menetluses tagatud kannatanu õigused ja kelle tsiviilhagi on sisuliselt läbi vaadatud, pole kaebemenetluses sellise tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine õigustatud pelgalt põhjusel, et tsiviilhagi esitaja ei vasta kannatanu tunnustele (vt RKKKo 3-1-1-89-11, p-d 27.1-27.3). (p 27) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
1-18-4372/82	Riigikohtu kriminaalkolleegium	14.11.2019	KarS § 316 KarS § 16 KarS § 22 lg 1 KarS § 22 lg 3 KrMS § 268 lg 1 KrMS § 268 lg 5	Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> süüteokoosseis -> subjektiivne koosseis -> motiiv ja eesmärk Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> süüteokoosseis -> subjektiivne koosseis -> tahtlus -> kavatsetus Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> õigusemõistmisvastased süüteod -> isiku õigused kohtueelses, kohtuvälises ja kohtumenetluses -> tõendi kõrvaldamine ja kunstlik loomine KarS § 316 kohaselt on karistatav tõendi kõrvaldamine või kunstlik loomine eesmärgiga takistada kuriteona karistatava teo olemasolu või selle puudumise või muude tõendamiseseme asjaolude tuvastamist. Toimepanijal peab olema tahtlus kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes (KarS § 16). Lisaks kujutab süüteokoosseisu subjektiivset tunnust KarS §-s 316 sätestatud eesmärk, mis iseloomustab täideviija käitumise sihte ja väljendab tahtluse vormina kavatsetust (KarS § 16 lg 2). Koosseisus sätestatud eesmärk ei pea olema ainus, mida isik tegu toime pannes saavutada soovib. Ka samaaegne mitme eri eesmärgi poole püüdlemine ei välista kavatsetust, s.o tegemist võib olla eesmärkide paljususega ning seejuures ei pea koosseisuline eesmärk neist olema peamine. Teisisõnu võib isiku käitumise peamiseks motivaatoriks olla näiteks soov saada tagasi tema valdusest välja läinud ese (põhieesmärk), millega kaasneb ka soov valduse tagasivõitmise kaudu kahjustada käimasolevat kriminaalmenetlust (kõrvaleesmärk). Samuti ei pea isik olema tõsikindlalt veendunud, et tema tegevus eesmärgini viib (vt RKKKo 3-1-1-62-14, p 11), ega omama üksikasjalikku ettekujutust, millise konkreetse tõendamiseseme asjaolu tuvastamist võib tõendi kõrvaldamine takistada. (p 26) KarS §-s 316 sisaldub mittekongruentne süüteokoosseis, mille puhul ulatub täideviijal subjektiivselt esinev eesmärk kaugemale objektiivsetest koosseisutunnustest. Seetõttu ei ole nõutav, et tõendi kõrvaldamine või kunstlik loomine tõendamiseseme asjaolude tuvastamist tegelikult takistaks (vt ka RKKKo 3-1-1-38-11, p 30), vaid on oluline, et taotletav eesmärk oleks isikut liikumapanevaks jõuks (vt RKKKo 1-15-10119/80, p 38). (p 27) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> menetlusdokumendid, tõlkimine ja isiku väljakutsumine -> menetlusdokumendid -> süüdistusakt -> süüdistuse sisu ja selle muutmine Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> osavõtt -> kaasaaitamine Kuna kaasaaitaja karistusõigusliku vastutuse eeldused sõltuvad kaasaaitamise aktsessoorsuse tõttu täideviija tahtliku ja õigusvastase teo tuvastamisest, tuleb ka kaasaaitajale etteheidetud teo sisustamisel vältimatult pöörduda täideviijale samas kriminaalasjas esitatud süüdistuse juurde. Riigikohus on rõhutanud vajadust hoiduda süüdistuse sisu kirjeldades põhjendamatutest kordustest (vt RKKKo 3-1-1-109-15, p 197). (p 35) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> kohtumenetlus maakohtus -> kohtuliku arutamise üldtingimused -> kohtuliku arutamise piirid Kohtud on vaatamata süüdistuses sellekohaste viidete puudumisele õigustatud tuvastama teatud asjaolusid kui n-ö taustafakte, mis kinnitavad või lükkavad ümber süüdistuses kirjeldatud asjaolude esinemist, kuid ei ole käsitatavad süüdistuse alusfaktidena, mis oleks subsumeeritavad mõne koosseisulise tunnuse alla (vt RKKKo 3-1-1-61-09, p 30.1). (p 36) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
1-17-9350/3	Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium	08.11.2017		Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> jälitustoimingud -> politseiagent KrMS § 1269 lg-s 1 kasutatud mõiste „muudetud identiteet“ sisustamise raskuspunkt on mitte uue (välja mõeldud) identiteedi loomisel, vaid tegeliku identiteedi varjamisel. Kõnealune säte peab silmas olukordi, kus riigi agent tegutseb oma tegelikku tausta ja eesmärke varjates, jättes kuriteo kohta tõendusteavet kogudes suhtluspartnerile mulje, et temaga ei suhtle mitte kriminaalmenetlust toimetav riigivõim, vaid keegi teine. Mingi uue (välja mõeldud) identiteedi loomine on tavaliselt üksnes selle eesmärgi – tegeliku identiteedi varjamise – vahend. Politseiagendi kasutamine on jälitustoiming põhjusel, et seada piirangud kriminaalmenetluses tõendusteabe kogumisele sellise suhtlusega, mille puhul teine osapool ei tea, et ta suhtleb kuritegu uuriva riigivõimuga ega saa käitumisalternatiivide valikul selle faktiga arvestada. Isiku politseiagendiks kvalifitseerimisel ei ole määrava tähtsusega, kuivõrd põhjalik legend tema kohta välja mõeldakse, kas tema etendatavale fiktsioonile väljastatakse dokumendid ja kui suured on muud jõupingutused, mida kriminaalasja menetleja on teinud selleks, et luua isikule tema tegeliku identiteedi varjamiseks uus võltsidentiteet. Politseiagendina KrMS § 1269 lg 1 mõttes võib olla käsitatav ka isik, kelle jaoks ei ole välja mõeldud tõele mittevastavat elulugu või kellele pole väljastatud näiliku sisuga dokumente. Samuti pole obligatoorne, et konkreetse valenime all tegutseva politseiagendina esineks alati üks ja seesama isik või et see isik suhtleks kellegagi vahetult (n-ö näost näkku). Politseiagent võib oma ülesandeid täita ka üksnes virtuaalkeskkonnas, telefonitsi või kirja teel. KrMS § 1269 lg-s 1 nimetatud teabe kogumine KrMS § 1262 lg 1 p 4 alusel ei piirdu üksnes tõendusteabe vahetu fikseerimisega. Politseiagendi kasutamine võib seisneda ka kriminaalasja menetleja sellises enda identiteeti varju jätvas suhtluses, mille eesmärk on avada edasisi võimalusi tõendusteabe kogumiseks muude menetlustoimingutega. Oluline on see, et politseiagendi tegevuse lõpp-eesmärk peab olema kuriteo kohta tõendusteabe saamine. Seega võib isik olla käsitatav politseiagendina isegi juhul, kui ta ei suhtle vahetult kahtlustatava endaga, ei esita kellelegi küsimusi, mis puudutaksid otseselt tõendamiseseme asjaolusid, ega taotle vahetut juurdepääsu tõenduslikult olulistele dokumentidele või ruumidele. Politseiagendi kasutamisega võib olla tegemist ka juba siis, kui kriminaalmenetlust toimetav uurimisasutuse ametnik loob mõne sellise meiliteenuse pakkuja juures, kes ei tuvasta kliendi isikusamasust, välja mõeldud nime kasutades e-posti konto ja saadab sellelt kontolt e-kirja, mille lõpp-eesmärk on menetletava kuriteo kohta otseselt või kaudselt tõendusteavet hankida. Politseiagendi mõiste seisukohalt on esmatähtis just tegeliku identiteedi (kriminaalasja menetlejaga eksisteeriva seose) varjamine, mitte varjamiseks kasutatava võltsidentiteedi usutavaks muutmine. Käsitamaks isikut politseiagendina, pole määravat tähtsust sellel, kas tema suhtluspartner usub, et talle on esitatud õiged isikuandmed. Oluline on see, et suhtluspartner jäetakse teadmatusse sellest, et temaga suhtleb kriminaalmenetlust toimetava riigi esindaja. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> tõend ja tõendamine -> tõendamise ja tõendite kogumise üldtingimused -> tõendite kogumine Kriminaalmenetlust toimetades – nii nagu avalikus-õiguses üldiselt – tuleb lähtuda aluspõhimõttest „kõik, mis ei ole lubatud, on keelatud“. Seega ei tohi kriminaalmenetluse käigus koguda tõendeid viisil, mis ei vasta ühegi seaduses ette nähtud menetlustoimingu tunnustele. Üksikisiku õigused ei laiene kriminaalmenetlust toimetavale riigivõimule ja ametiisikud, kelle kaudu riik kriminaalmenetlust toimetab, ei saa neile kui eraisikutele seadusega antud õigusi kasutada selleks, et avardada oma ametialase pädevuse raame. Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> eksimus -> keelueksimus Olukorras, kus uurimisasutuse ametnik eksib menetlustoimingut tehes kehtiva õiguse vastu, kuid tema eksimus põhineb prokuratuuri seadusetõlgendusel, on uurija õiguslik eksimus üldjuhul KarS § 39 lg 1 mõttes vältimatu. Tavaliselt – ehkki sellest reeglist on ka erandeid – võib uurimisasutuse ametnik usaldada prokuratuuri seadusetõlgendust ega pea seda järgides kartma, et kui prokuratuuri seisukoht hiljem kohtus kinnitust ei leia võib teda tabada kriminaalkaristus. Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> õigusemõistmisvastased süüteod -> isiku õigused kohtueelses, kohtuvälises ja kohtumenetluses -> ebaseaduslik jälitustoiming On väga kaheldav, kas põhiseadusega kooskõlas olevaks saab pidada olukorda, kus kriminaalasja menetlevat ametnikku, kes ei käitu pahauskselt, ähvardab kriminaalkaristus pelgalt selle eest, et ta tõlgendab n-ö mõistlikes piirides valesti tema toimetatavat menetlustoimingut reguleerivat normi. Paraku võib KarS § 315 teatud juhtudel sellise tulemuseni viia. Kehtetu: Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> kohtueelne menetlus -> kriminaalmenetluse alustamine ja lõpetamine -> (Kehtetu) süüdistuskohustusmenetlus KrMS § 208 ei anna ringkonnakohtule pädevust teha süüdistuskohustusmenetluses eelotsustus selle kohta, milline on (teises kriminaalasjas) isiku süüküsimuse lahendamisel lubatavate tõendite ring. [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
1-16-115/121	Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium	03.10.2017		Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> muud mõjutusvahendid -> karistusjärgne käitumiskontroll Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> õigusemõistmisvastased süüteod -> kohtulahendi täitmine Olukorras, kus süüdimõistetule on pärast vabanemist elukoht tagatud, ei välista karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamist ainuüksi asjaolu, et pole kindel, kas isikule on võimalik kindlustada elukoht kogu karistusjärgse käitumiskontrolli perioodiks. Juhul kui enne käitumiskontrolli tähtaja lõppu tekib olukord, kus süüdimõistetul ei ole temast mitteolenevatel põhjustel enam võimalik kohtu määratud kohas elada, ja samas pole talle leitud ka uut alalist elukohta, muutub karistusjärgse käitumiskontrolli edasine teostamine (kuni uue elukoha leidmiseni) võimatuks. Sellises situatsioonis ei saa aga süüdimõistetule ette heita käitumiskontrolli nõuete rikkumist ja KarS § 871 lg 4 ega § 3314 pole tema suhtes kohaldatav. [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
1-15-2231/70	Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium	26.01.2017		Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> õigusemõistmisvastased süüteod -> õigusemõistmise takistamine -> üleskirjutatud vara hoidmise nõuete rikkumine Tähtsust ei ole KarS § 308 lg 1 koosseisu puhul selles, kas hoiule antud vara kasutati eesmärgipäraselt endale kasulikul viisil, vaid tähtsust omab vaid see, kas eset on kasutatud viisil, mis ületab võlgnikule antud korrapärase majandamise raames kasutamise piire. [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
3-1-1-64-16	Riigikohus	09.11.2016	KrMS § 339 lg 2 TsMS § 75 lg 3 TsMS § 75 lg 4 KrMS § 7 lg 3 KarS § 308 lg 1 Kohtutäiturimäärustik § 20 lg 6 TMS § 75 lg 5 TMS § 75 lg 4 TMS § 75 lg 3	Eraõigus -> Täitemenetlus -> Täitedokumendid Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> õigusemõistmisvastased süüteod -> õigusemõistmise takistamine -> üleskirjutatud vara hoidmise nõuete rikkumine TMS § 55 p 1 kohaselt on arestimine tühine ja sellest ei tulene õiguslikke tagajärgi arestimise kohta käivate menetlusnormide olulise rikkumise korral vaid juhul, kui vara on arestitud ilma kehtiva täitedokumendita. Täitedokumendid on aga loetletud TMS § 2 lg-s 1 ja vara arestimise akti pole selles kataloogis nimetatud (vt ka RKTKo 3-2-1-1-14, p 15). Seega isegi juhul, kui arestimise akt on ebaõigesti vormistatud, ei tulene sellest veel automaatselt arestimise tühisust ning välistatud ei ole täitemenetluse tagamiseks üleskirjutatud vara loata käsutamise või kasutamise karistusõiguslik omistamine süüdistatavale, s.o vastutus KarS § 308 lg 1 järgi. (p 16) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> apellatsioonimenetlus -> kohtulik arutamine ringkonnakohtus -> ringkonnakohtu lahendid apellatsioonimenetluses -> maakohtu otsuse osaline või täielik tühistamine ja tühistatud osas uue otsuse tegemine Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> üldsätted -> kohtuliku arutamise vahetus ja suulisus Praktikas on kinnistunud arusaam, et vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima, näidates ära, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang (vt nt RKKKo 3-1-1-87-15, p 17). (p 6) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> üldsätted -> in dubio pro reo (kahtluse korral süüdistatava kasuks) Nn põhjendatud kahtluse tekkeks KrMS § 7 lg 3 tähenduses peab kriminaalasjas esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid (vt RKKKo 3-1-1-77-15, p-d 17‒20). (p 11) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
3-1-1-53-16	Riigikohus	15.06.2016	KarS § 25 ¹ VTMS § 99 lg 8 KarS § 325 lg 1	Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> jälitustoimingud -> jälitustoiminguga saadud tõendi lubatavus Ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et järgitud on selle kogumisele seadusega seatud nõudeid ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu (n-ö juhuleid) vastab KrMS § 110 lg 1 tunnustele. Seejuures peab kohus ka uue kriminaalasja raames ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio-põhimõtte järgimist (RKKKo 3-1-1-10-11, p 19 ja 3-1-1-14-14, p 801). (p 14) VTMS § 32 lg 2 kohaselt võib kriminaalmenetluses jälitustoiminguga kogutud teavet väärteomenetluses tõendina kasutada vaid asjas, milles on kriminaalmenetlus lõpetatud. Kui jälitustoimingu protokoll on koostatud teise kriminaalasja menetluse raames, välistab juba see asjaolu kõnealuse menetlusdokumendi tõendina kasutamise hilisemas teist isikut puudutavas väärteomenetluses. VTMS § 32 lg 2 alusel jälitustoimingu protokolli tõendikogumist väljajätmisest ei saa aga veel iseenesest järeldada, et kriminaalmenetluses eirati jälitustoimingu tegemisel KrMS § 126¹ lg 4 nõudeid. (p 16) Kui maakohus on kohtuliku arutamise käigus küll jälitustoimingu seaduslikkust kontrollinud ja põhjendanud otsuses ultima ratio-põhimõtte kontrolli tulemust, kuid ei ole võtnud väärteoasja materjali juurde jälitustoimingu aluseks olnud lubasid ega ka põhjendatud, miks neis dokumentides sisalduvat teavet menetlusosalistele tervikuna avaldada ei saa, siis on jälitustoimingu seaduslikkuse hindamisel rikutud otsuse põhjendamise nõudeid. See on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 18) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> üldsätted -> karistusseaduse ajaline kehtivus Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> süüteokatse -> väärteokatse karistatavus Väärteokatse on KarS § 25¹ järgi karistatav üksnes karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud juhtudel. Kui KarS § 325 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärtegu pandi toime enne 1. jaanuari 2015, kuid süüdlase tegu jäi katsestaadiumi, siis on KarS § 25¹ näol tegemist tagasiulatuvat jõudu omava seadusega, mis välistab teo karistatavuse KarS § 5 lg 2 kohaselt, kuna KarS § 325 lg 1 väärteokatse eest vastutust ette ei näe. (p-d 9-10) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> õigusemõistmisvastased süüteod -> karistuse täitmine -> aine ja eseme ebaseaduslik üleandmine kinnipidamiskohas Väärteokatse on KarS § 25¹ järgi karistatav üksnes karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud juhtudel. Kui KarS § 325 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärtegu pandi toime enne 1. jaanuari 2015, kuid süüdlase tegu jäi katsestaadiumi, siis on KarS § 25¹ näol tegemist tagasiulatuvat jõudu omava seadusega, mis välistab teo karistatavuse KarS § 5 lg 2 kohaselt, kuna KarS § 325 lg 1 väärteokatse eest vastutust ette ei näe. (p-d 9-10) KarS § 325 kujutab endast formaalset teodelikti, mille objektiivsed tunnused seisnevad kinnipidamiskohas keelatud aine või eseme üleandmises kinnipeetavale, arestialusele või vahistatule. Kui on tuvastatud, et menetlusalune isik andis kinnipeetavale üle esemed, mis on vanglas keelatud, ja nende esemete üleandmise ning leidmise vahel on selge ajaline ja ruumiline erinevus, tuleb sellist käitumist käsitada lõpuleviidud teona, millega täideti KarS § 325 dispositsiooni objektiivsed tunnused. (p 11) Karistusõigus -> väärteomenetlus -> menetlustoimingud, -tähtajad ja -kulud -> jälitustoimingutega tõendite kogumise keeld VTMS § 32 lg 2 kohaselt võib kriminaalmenetluses jälitustoiminguga kogutud teavet väärteomenetluses tõendina kasutada vaid asjas, milles on kriminaalmenetlus lõpetatud. Kui jälitustoimingu protokoll on koostatud teise kriminaalasja menetluse raames, välistab juba see asjaolu kõnealuse menetlusdokumendi tõendina kasutamise hilisemas teist isikut puudutavas väärteomenetluses. VTMS § 32 lg 2 alusel jälitustoimingu protokolli tõendikogumist väljajätmisest ei saa aga veel iseenesest järeldada, et kriminaalmenetluses eirati jälitustoimingu tegemisel KrMS § 126¹ lg 4 nõudeid. (p 16) Karistusõigus -> väärteomenetlus -> menetlustoimingud, -tähtajad ja -kulud -> tõendid VTMS § 32 lg 2 kohaselt võib kriminaalmenetluses jälitustoiminguga kogutud teavet väärteomenetluses tõendina kasutada vaid asjas, milles on kriminaalmenetlus lõpetatud. Kui jälitustoimingu protokoll on koostatud teise kriminaalasja menetluse raames, välistab juba see asjaolu kõnealuse menetlusdokumendi tõendina kasutamise hilisemas teist isikut puudutavas väärteomenetluses. VTMS § 32 lg 2 alusel jälitustoimingu protokolli tõendikogumist väljajätmisest ei saa aga veel iseenesest järeldada, et kriminaalmenetluses eirati jälitustoimingu tegemisel KrMS § 126¹ lg 4 nõudeid. (p 16) VTMS § 99 lg 8 alusel saab tunnistaja varem antud ütlusi avaldada vaid siis, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (RKKKo 3-1-1-74-07, p 5.1). Arusaam, justkui võiks kohus suulise menetluse korral tõendite vahetust kohtulikust uurimisest otstarbekuse kaalutlusel loobuda ja tugineda selle asemel väärteoasja toimikus olevatele tõenditele, tähendaks irdumist VTMS § 123 lg-s 2 kajastatud nõudest arutada väärteoasja täies ulatuses. Tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine, kui selleks puudus VTMS § 99 lg-s 8 märgitud alus, ja neile ütlustele otsuse järelduste rajamine kujutab seetõttu endast VTMS § 123 lg 2 nõuete eiramist, millega on muu hulgas rikutud ka menetlusaluse isiku õigust tunnistajaid vahetult küsitleda. Neid eksimusi tuleb käsitada väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p-d 19-21) Karistusõigus -> väärteomenetlus -> menetlustoimingud, -tähtajad ja -kulud -> tõendid -> ütlused Karistusõigus -> väärteomenetlus -> väärteoasja arutamine maakohtus -> väärteoasja arutamise üldtingimused -> väärteoasja arutamise piirid Karistusõigus -> väärteomenetlus -> väärteoasja arutamine maakohtus -> kohtulik uurimine VTMS § 99 lg 8 alusel saab tunnistaja varem antud ütlusi avaldada vaid siis, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (RKKKo 3-1-1-74-07, p 5.1). Arusaam, justkui võiks kohus suulise menetluse korral tõendite vahetust kohtulikust uurimisest otstarbekuse kaalutlusel loobuda ja tugineda selle asemel väärteoasja toimikus olevatele tõenditele, tähendaks irdumist VTMS § 123 lg-s 2 kajastatud nõudest arutada väärteoasja täies ulatuses. Tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine, kui selleks puudus VTMS § 99 lg-s 8 märgitud alus, ja neile ütlustele otsuse järelduste rajamine kujutab seetõttu endast VTMS § 123 lg 2 nõuete eiramist, millega on muu hulgas rikutud ka menetlusaluse isiku õigust tunnistajaid vahetult küsitleda. Neid eksimusi tuleb käsitada väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p-d 19-21) Karistusõigus -> väärteomenetlus -> apellatsioonimenetlus -> kohtulik arutamine ringkonnakohtus -> väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine -> muu oluline rikkumine Kui maakohus on kohtuliku arutamise käigus küll jälitustoimingu seaduslikkust kontrollinud ja põhjendanud otsuses ultima ratio-põhimõtte kontrolli tulemust, kuid ei ole võtnud väärteoasja materjali juurde jälitustoimingu aluseks olnud lubasid ega ka põhjendatud, miks neis dokumentides sisalduvat teavet menetlusosalistele tervikuna avaldada ei saa, siis on jälitustoimingu seaduslikkuse hindamisel rikutud otsuse põhjendamise nõudeid. See on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 18) VTMS § 99 lg 8 alusel saab tunnistaja varem antud ütlusi avaldada vaid siis, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (RKKKo 3-1-1-74-07, p 5.1). Arusaam, justkui võiks kohus suulise menetluse korral tõendite vahetust kohtulikust uurimisest otstarbekuse kaalutlusel loobuda ja tugineda selle asemel väärteoasja toimikus olevatele tõenditele, tähendaks irdumist VTMS § 123 lg-s 2 kajastatud nõudest arutada väärteoasja täies ulatuses. Tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine, kui selleks puudus VTMS § 99 lg-s 8 märgitud alus, ja neile ütlustele otsuse järelduste rajamine kujutab seetõttu endast VTMS § 123 lg 2 nõuete eiramist, millega on muu hulgas rikutud ka menetlusaluse isiku õigust tunnistajaid vahetult küsitleda. Neid eksimusi tuleb käsitada väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p-d 19-21) Karistusõigus -> väärteomenetlus -> menetlustoimingud, -tähtajad ja -kulud -> menetluskulud -> menetluskulude hüvitamine Väärteomenetluse seadustik ei sätesta kriminaalmenetluse seadustikuga võrreldes erisusi menetluskulude hüvitamise taotluse esitamise tähtaja ega selle menetlemise käigu kohta. VTMS § 2 ja § 38 lg 1 kohaselt tuleb selles küsimuses kohaldada kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 189 lg 2 ning § 306 lg 1 p 14 järgi tuleb taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (vt nt RKKKo 3-1-1-90-12, p 10). Riigikohtul puudub menetluslik alus lahendada maakohtu asemel hilinenult esitatud menetluskulude hüvitamise taotlust ja selline taotlus tuleb jätta kassatsioonimenetluses läbi vaatamata. (p 24) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> süüteokoosseis -> süüteokoosseis (üldine) -> teodelikt KarS § 325 kujutab endast formaalset teodelikti, mille objektiivsed tunnused seisnevad kinnipidamiskohas keelatud aine või eseme üleandmises kinnipeetavale, arestialusele või vahistatule. Kui on tuvastatud, et menetlusalune isik andis kinnipeetavale üle esemed, mis on vanglas keelatud, ja nende esemete üleandmise ning leidmise vahel on selge ajaline ja ruumiline erinevus, tuleb sellist käitumist käsitada lõpuleviidud teona, millega täideti KarS § 325 dispositsiooni objektiivsed tunnused. (p 11) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
3-1-1-100-15	Riigikohus	21.12.2015	KarS § 320 KarS § 22 lg 2	Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> osavõtt -> kihutamine KarS § 22 lg 2 kohaselt on kihutaja isik, kes tahtlikult kallutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole. Kallutamine tähendab täideviijas teotahtluse tekitamist, tema teootsuse esilekutsumist. KarS § 22 lg 2 mõttes ei ole võimalik kallutada isikut, kellel on põhiteo tahtlus juba olemas. Samas võib vastutus kihutamise eest kõne alla tulla siis, kui teootsuse juba langetanud isikut kallutatakse panema toime tema poolt kavandatuga võrreldes oluliselt teistsugust kuritegu (nn ümberkihutamine), aga ka siis, kui kallutamine on suunatud algses teootsuses sisalduva ebaõigussisu olulisele suurendamisele (nt veenab kihutaja täideviijat võtma varguse käigus ära kavandatud ühe asja asemel kümme asja). (Vt RKKKo 3-1-1-93-15, p 110). (p 25) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> õigusemõistmisvastased süüteod -> isiku õigused kohtueelses, kohtuvälises ja kohtumenetluses -> valeütlus ja valevanne KarS § 320 süüteokoosseisu ja seda sisustava teokirjelduse põhjal on oluline, et teist isikut kuriteole kihutanud isik oleks kallutanud teda andma ütlusi, mis viimasele teada olevatest tegelikest asjaoludest erinevad. Valeütluste andmisele kihutamist ei välista iseenesest see, millal kihutaja tegelikest faktilistest asjaoludest teada sai. Kui süüdistatav teadis teist isikut kuriteole kihutades õigeid asjaolusid, siis see üksnes kinnitab kuriteo toimepanemist. (p 12.2) KarS § 320 lg 1 dispositsioon ei nõua toimepanijal motiivi või eesmärgi tuvastamist. (p 26) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> apellatsioonimenetlus -> kohtulik arutamine ringkonnakohtus -> apellatsioonimenetluse olemus, piirid ja piiridest väljumine Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> üldsätted -> kohtuliku arutamise vahetus ja suulisus Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on ringkonnakohtule seadusega antud õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul. Eelöeldu ei tähenda siiski seda, nagu oleks kriminaalasja arutamine apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu menetluse kordamine samasuguses mahus. (Vt RKKKo 3-1-1-17-03, p 14). Kirjeldatud arusaam väljendub selgelt ka KrMS § 15 lg 2 p-s 2 ja § 331 lg-s 2 märgitus, mille kohaselt sõltub see, missuguseid küsimusi ringkonnakohtu otsuses käsitleda tuleb ning missuguseid tõendeid on vajalik vahetult uurida, menetletava kohtuasja eripärast. (p 10.2) Kui maakohtu õigeksmõistva otsuse vaidlustab üksnes prokurör, peab ringkonnakohus KrMS § 331 lg 2 kohaselt kriminaalasja arutama esmajoones tema apellatsioonis esitatud põhjenduste ja taotluste alusel. Erandlikult saab ja ka peab ringkonnakohus KrMS § 331 lg 3 alusel väljuma apellatsiooni piiridest juhul, kui ta tuvastab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise või materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, millega süüdistatava olukorda on raskendatud. Süüdistatav ja tema kaitsja, kes maakohtu õigeksmõistvat otsust ei ole vaidlustanud, saavad sellisel juhul vastuväidetes prokuröri apellatsioonile avaldada arvamust küsimuses, kas ja missugused maakohtu tuvastatud asjaolud on õiged või millistele prokuröri apellatsioonis viidatud maakohtu seisukohtadele nad vastu vaidlevad. Kui aga apellatsioonimenetluse pooled mingeid esimese astme kohtu otsusega tuvastatud asjaolusid ei vaidlusta ega sea kahtluse alla nendele antud hinnangu õigsust ja apellatsiooni piiride väliselt ei ole tuvastatav ka kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega oleks süüdistatava olukorda raskendatud, ei saa ringkonnakohtule ette heita, kui ta loeb vastavad asjaolud vaidluseta tuvastatuks. Kirjeldatud olukorras saab Riigikohus kassaatori need argumendid, milles vaidlustatakse taas kõnealuste asjaolude tuvastatust või neile antud hinnangu õigust, jätta kassatsioonimenetluses sisulise tähelepanuta. (p 10.1) Vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Ringkonnakohus peab lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ringkonnakohtu poolt. (Vt nt RKKKo 3-1-1-48-11, p 12). (p 15) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> tõend ja tõendamine -> tõendamise ja tõendite kogumise üldtingimused -> tõendite (vaba) hindamine Tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab peamiselt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on ütluste kui isikulise tõendiallika usaldusväärsust seostanud näiteks ütluste andja isikuomaduste ja tajumise asjaolude ning ütluste detailsuse, selguse ja elulise usutavusega. Samuti on oluline arvesse võtta ütluste andmise asjaolusid ja seda, kas antud ütlused süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ning kas ütluste andja on ütluste sellisest tähendusest teadlik. Tõendi usaldusväärsust saab põhjendada ka selle kaudu, kuidas see riimub teiste tõenditega. (Vt nt RKKKo 3-1-1-89-12, p 14 koos edasiste viidetega ja 3-1-1-131-13, p 13). (p 16) Küsimus isikulise tõendiallika usaldusväärsusest tõusetub kahtlemata siis, kui isik on andnud ajas omavahel lahknevaid ütlusi. Sellisel juhul tuleb otsustada, milline osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on varem antud ütlustega diametraalses vastuolus ja kas isik on suutnud mõistuspäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada ütluste erinevuse põhjust. Sõltuvalt sellele küsimusele antavast vastusest saab edasiselt isiku ristküsitlusel antud ütlusi arvesse võtta osaliselt või tervikuna või tuleb need mingis osas või tervikuna tõendikogumist välja jätta. (Vt RKKKo 3-1-1-131-13, p-d 11–12). (p 17) Kui isik annab ristküsitlusel ütlusi süüdistatavana, ja seejärel eraldatakse tema suhtes KrMS § 216 lg 2 p 3 alusel kriminaalasja materjal, ei saa selle isiku antud ütlusi edasiselt käsitada tunnistaja ütlustena KrMS § 66 lg 2 mõttes. (p 18) Kaassüüdistatava ütluste hindamisele ei näe seadus ette kitsendusi või erandeid ja neid tuleb hinnata üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega (vt RKKKo 3-1-1-94-04, p 8). Seda seisukohta ei ole Riigikohus hilisemas praktikas muutnud (vrd nt RKKKo 3-1-1-26-13, p 12). Samas taandub ka kaassüüdistatava ütluste hindamine lõppkokkuvõttes sellele, kas tõendiallikat saab pidada usaldusväärseks. (p 19) Kui isiku süüd eitav algne kaitsepositsioon on täielikus vastuolus tema hilisemate ütlustega, saab rääkida erineval ajal antud ütluste vahel tekkinud terviklikust vastuolust, sõltumata asjaolust, kas isik esimesel ülekuulamisel sisulisi ütlusi andis. Sellise vastuolu kindlakstegemine ei tähenda aga veel iseenesest tõdemust, et isiku ristküsitlusel antud ütlused tuleb tervikuna ebausaldusväärseks tunnistada, vaid peab hindama, kas isik on kaitsepositsiooni muutmist mõistuspäraselt ja arusaadavalt selgitanud. (p 20) Arvamus, mille järgi tuleks isiku ristküsitlusel antud ütlused lugeda eelduslikult ebausaldusväärseks seetõttu, et teda on varem kriminaalkorras 14 korda karistatud, on ilmses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatuga. Tegemist on isikut iseloomustavate andmetega, mis võivad küll tõstatada kahtlusi tõendiallika usaldusväärsuses, kuid ei saa aprioorselt kaasa tuua tema ütluste tõendikogumist kõrvalejätmist. Samadel kaalutlustel pole õige eelisseisundisse seada ka isiku ütlusi ainuüksi sel põhjusel, et kriminaalasja materjali kohaselt on tema tööalane maine laitmatu. (p-d 22.1-22.2) Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal (vt nt RKKKo 3-1-1-41-13, p 12). (p 22.2) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> apellatsioonimenetlus -> kohtulik arutamine ringkonnakohtus -> kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine -> muu oluline rikkumine (§ 339 lg 2) Vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Ringkonnakohus peab lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ringkonnakohtu poolt. (Vt nt RKKKo 3-1-1-48-11, p 12). (p 15) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> tõend ja tõendamine -> tõendamise ja tõendite kogumise üldtingimused -> tõend -> ütlused Tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab peamiselt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on ütluste kui isikulise tõendiallika usaldusväärsust seostanud näiteks ütluste andja isikuomaduste ja tajumise asjaolude ning ütluste detailsuse, selguse ja elulise usutavusega. Samuti on oluline arvesse võtta ütluste andmise asjaolusid ja seda, kas antud ütlused süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ning kas ütluste andja on ütluste sellisest tähendusest teadlik. Tõendi usaldusväärsust saab põhjendada ka selle kaudu, kuidas see riimub teiste tõenditega. (Vt nt RKKKo 3-1-1-89-12, p 14 koos edasiste viidetega ja 3-1-1-131-13, p 13). (p 16) Küsimus isikulise tõendiallika usaldusväärsusest tõusetub kahtlemata siis, kui isik on andnud ajas omavahel lahknevaid ütlusi. Sellisel juhul tuleb otsustada, milline osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on varem antud ütlustega diametraalses vastuolus ja kas isik on suutnud mõistuspäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada ütluste erinevuse põhjust. Sõltuvalt sellele küsimusele antavast vastusest saab edasiselt isiku ristküsitlusel antud ütlusi arvesse võtta osaliselt või tervikuna või tuleb need mingis osas või tervikuna tõendikogumist välja jätta. (Vt RKKKo 3-1-1-131-13, p-d 11–12). (p 17) Kui isik annab ristküsitlusel ütlusi süüdistatavana, ja seejärel eraldatakse tema suhtes KrMS § 216 lg 2 p 3 alusel kriminaalasja materjal, ei saa selle isiku antud ütlusi edasiselt käsitada tunnistaja ütlustena KrMS § 66 lg 2 mõttes. (p 18) Kaassüüdistatava ütluste hindamisele ei näe seadus ette kitsendusi või erandeid ja neid tuleb hinnata üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega (vt RKKKo 3-1-1-94-04, p 8). Seda seisukohta ei ole Riigikohus hilisemas praktikas muutnud (vrd nt RKKKo 3-1-1-26-13, p 12). Samas taandub ka kaassüüdistatava ütluste hindamine lõppkokkuvõttes sellele, kas tõendiallikat saab pidada usaldusväärseks. (p 19) Kui isiku süüd eitav algne kaitsepositsioon on täielikus vastuolus tema hilisemate ütlustega, saab rääkida erineval ajal antud ütluste vahel tekkinud terviklikust vastuolust, sõltumata asjaolust, kas isik esimesel ülekuulamisel sisulisi ütlusi andis. Sellise vastuolu kindlakstegemine ei tähenda aga veel iseenesest tõdemust, et isiku ristküsitlusel antud ütlused tuleb tervikuna ebausaldusväärseks tunnistada, vaid peab hindama, kas isik on kaitsepositsiooni muutmist mõistuspäraselt ja arusaadavalt selgitanud. (p 20) Arvamus, mille järgi tuleks isiku ristküsitlusel antud ütlused lugeda eelduslikult ebausaldusväärseks seetõttu, et teda on varem kriminaalkorras 14 korda karistatud, on ilmses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatuga. Tegemist on isikut iseloomustavate andmetega, mis võivad küll tõstatada kahtlusi tõendiallika usaldusväärsuses, kuid ei saa aprioorselt kaasa tuua tema ütluste tõendikogumist kõrvalejätmist. Samadel kaalutlustel pole õige eelisseisundisse seada ka isiku ütlusi ainuüksi sel põhjusel, et kriminaalasja materjali kohaselt on tema tööalane maine laitmatu. (p-d 22.1-22.2) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> kassatsioonimenetlus -> kriminaalasja läbivaatamine Riigikohtus -> kohtuotsuse tühistamise alused (vt „apellatsioonimenetlus“) KrMS § 362 p 2 järgi saab Riigikohus kontrollida, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõigust, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta. (p 22) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
3-1-1-130-13	Riigikohus	13.01.2014		Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> õigusemõistmisvastased süüteod -> isiku õigused kohtueelses, kohtuvälises ja kohtumenetluses -> valeütlus ja valevanne Erinevalt enne karistusseadustikku kehtinud kriminaalkoodeksi § 175 lg-st 1 ei eelda isiku karistamine valeütluse andmise eest kehtiva õiguse kohaselt seda, et hilisema valeütluse andjale tehakse eelnevalt teatavaks vastutus selle tegevuse eest. Isiku teadmine või mitteteadmine oma teo karistatavusest võib sarnaselt muudele süütegudele olla oluline vaid süü tasandil. KrMS § 7 lg 3 mõttes tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks üksnes sellised kõrvaldamata kahtlused, mis puudutavad tema süüdiolekut. Kui isikut süüdistatakse valeütluse andmises, ja kindlaks ei õnnestu teha üksnes seda, millised omavahel vastuolus olevatest ütlustest on väärad, ei saa kõneleda kahtlusest isiku süüdioleku suhtes. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> kohtumenetlus maakohtus -> kohtuliku arutamise üldtingimused -> kohtuliku arutamise piirid Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> menetlusdokumendid, tõlkimine ja isiku väljakutsumine -> menetlusdokumendid -> süüdistusakt -> süüdistuse sisu ja selle muutmine Kui KarS § 320 lg 1 järgse süüdistuses on kirjeldatud vaid ühel korral ütluste andmist, aga kohtumenetluse käigus ilmneb, et kuriteokoosseisu võis süüdistatav realiseerida hoopis teisel ajal ütluste andmisega, ei ole isiku süüditunnistamine võimalik, kuivõrd tegemist on puuduliku süüdistusega, mille korral ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada (vt nt RKKKo 3-1-1-109-12, p 10, milles sisalduvad ka viited muudele asjassepuutuvatele lahenditele). Kui aga kõik omavahel vastuolus olevad ütlused on süüdistuses kirjeldatud, ei ole enam tähtsust, kas prokuratuur on ära näidanud, millised ütlused on valed, millised mitte. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> üldsätted -> in dubio pro reo (kahtluse korral süüdistatava kasuks) KrMS § 7 lg 3 mõttes tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks üksnes sellised kõrvaldamata kahtlused, mis puudutavad tema süüdiolekut. Kui isikut süüdistatakse valeütluse andmises, ja kindlaks ei õnnestu teha üksnes seda, millised omavahel vastuolus olevatest ütlustest on väärad, ei saa kõneleda kahtlusest isiku süüdioleku suhtes. In dubio pro reo-põhimõte võib tingida süüdistatava õigeksmõistmise olukorras, kus ei õnnestu kindlaks teha, millise süüdistuses kirjeldatud teoga süüdistatav kuriteo toime pani. Nt tuleb isik tulenevalt põhiseaduse § 23 lg-s 3 sisalduvast ne bis in idem-põhimõttest mõista õigeks juhul, kui välistada pole võimalik seda, et süüdistatav rikkus õigushüve teoga, mille osas on jõustunud õigeksmõistev kohtuotsus. Samuti ei saa süüdistatavat süüdi tunnistada, kui võimaliku teo toimepanemise hetkena on kirjeldatud sellist aega, mis jääb sedavõrd kaugesse minevikku, et kõnelema peab süüteo aegumisest KarS § 81 tähenduses. Isiku süüditunnistamine ei ole võimalik ka juhul, kui üks võimalik koosseisupärane tegu on selline, mille toimepanemine oleks vabandatav mõne õigusvastasust või süüd välistava asjaolu esinemise tõttu. [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
3-1-1-107-13	Riigikohus	25.11.2013		Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> süüteokatse -> kõlbmatu süüteokatse Kõlbmatust süüteokatsest saab kõneleda olukorras, kus teo toimepanija kujutab endale faktiliste asjaolude väära hindamise tõttu ekslikult ette, et realiseerib süüteokoosseisu, ega saa aru, et süüteo lõpuleviimine on mingil põhjusel välistatud. Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> õigusemõistmisvastased süüteod -> õigusemõistmise takistamine -> kuriteo varjamine Kuriteo varjamisena on vaadeldav tegevus, mis võib raskendada kuriteo avastamist. Kuivõrd KarS § 306 lg 1 räägib kuriteo, mitte aga kurjategija varjamisest, on võimalik varjata ka sellist kuritegu, mille toimepanijat varjaja ei tea; eeltoodust järeldub ka see, et isiku süüditunnistamine KarS § 306 lg 1 järgi ei eelda tingimata seda, et tuvastatakse varjatava kuriteo toimepanija. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> kohtumenetlus maakohtus -> kohtuotsuse tegemine -> õigeksmõistev kohtuotsus Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> kohtumenetlus maakohtus -> kohtuotsuse tegemine -> kohtuotsuse tegemisel lahendatavad küsimused Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> kohtumenetlus maakohtus -> kohtuotsuse tegemine -> süüdimõistev kohtuotsus Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> kriminaalmenetluse kulud -> menetluskulude hüvitamine Osalisel õigeksmõistmisel ja süüditunnistamisel tuleb menetluskulu hüvitamise küsimuses lähtuda sellest, milliste faktiliste asjaolude pinnalt toimus ühelt poolt õigeksmõistmine ja teisalt süüditunnistamine. Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> üldsätted -> karistamise alus Isiku süüditunnistamine mõne karistusseadustiku eriosa sätte järgi eeldab möödapääsmatult seda, et süüdistatav on realiseerinud kõik süüteo objektiivse koosseisu elemendid. Kui süüdistatav on jätnud täitmata kasvõi ühegi koosseisuelemendi või ei ole süüdistatava poolt selle elemendi täitmist võimalik tõendada, siis ei ole isikut võimalik lõpuleviidud süüteo eest süüdi tunnistada. [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
3-1-1-46-13	Riigikohus	12.06.2013		Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> karistus -> karistatus -> mõiste ja tähendus Menetledes väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel ei kontrolli maa- või linnakohus üksnes kohtuvälise menetleja tegevuse õiguspärasust väärteoasja lahendamisel, vaid tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest ning kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja ka õiguslikke asjaolusid (vt nt RKKKo 3-1-1-47-13, p 7). Kuna menetlusaluse isiku kaebuse korral arutab maakohus väärteoasja igal juhul tervikuna uuesti, tuleb asuda seisukohale, et maakohtu otsus asendab kohtuvälise menetleja otsuse isegi olukorras, kus maakohus jätab kohtuvälise menetleja otsuse osaliselt või tervikuna muutmata. Sellisel juhul tuleb isik lugeda väärteo eest karistatuks kohtuotsusega. Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> õigusemõistmisvastased süüteod -> karistuse täitmine -> karistuse kandmisest kõrvalehoidumine Menetledes väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel ei kontrolli maa- või linnakohus üksnes kohtuvälise menetleja tegevuse õiguspärasust väärteoasja lahendamisel, vaid tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest ning kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja ka õiguslikke asjaolusid (vt nt RKKKo 3-1-1-47-13, p 7). Kuna menetlusaluse isiku kaebuse korral arutab maakohus väärteoasja igal juhul tervikuna uuesti, tuleb asuda seisukohale, et maakohtu otsus asendab kohtuvälise menetleja otsuse isegi olukorras, kus maakohus jätab kohtuvälise menetleja otsuse osaliselt või tervikuna muutmata. Sellisel juhul tuleb isik lugeda väärteo eest karistatuks kohtuotsusega. Kui mootorsõidukit juhib isik, kellelt on mootorsõiduki juhtimise õigus lisa- või põhikaristusena ära võetud kohtuotsusega, tuleb see tegu kvalifitseerida KarS § 329, mitte LS § 201 lg 2 järgi. Liiklusseaduse § 201 lg 2 ei ole erinorm KarS § 329 suhtes, vaid KarS § 329 LS § 201 lg 2 suhtes. Mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, keda on karistatud sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega, on LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritav üksnes siis, kui see tegu ei vasta KarS §-s 329 sätestatud kuriteokoosseisule ehk juhul, kui juhtimisõiguse äravõtmist ei ole kohaldatud kohtuotsuse, vaid kohtuvälise menetleja otsusega (vt RKKKo 3-1-1-44-12, p 8). Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> liiklussüüteod -> liiklusnõuete ja sõiduki käitusnõuete rikkumine Kui mootorsõidukit juhib isik, kellelt on mootorsõiduki juhtimise õigus lisa- või põhikaristusena ära võetud kohtuotsusega, tuleb see tegu kvalifitseerida KarS § 329, mitte LS § 201 lg 2 järgi. Liiklusseaduse § 201 lg 2 ei ole erinorm KarS § 329 suhtes, vaid KarS § 329 LS § 201 lg 2 suhtes. Mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, keda on karistatud sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega, on LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritav üksnes siis, kui see tegu ei vasta KarS §-s 329 sätestatud kuriteokoosseisule ehk juhul, kui juhtimisõiguse äravõtmist ei ole kohaldatud kohtuotsuse, vaid kohtuvälise menetleja otsusega (vt RKKKo 3-1-1-44-12, p 8). [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
3-1-1-56-13	Riigikohus	07.06.2013		Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> süüteokoosseis -> süüteokoosseis (üldine) -> tagajärjedelikt Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> õigusemõistmisvastased süüteod -> isiku õigused kohtueelses, kohtuvälises ja kohtumenetluses -> andmete ebaseaduslik avaldamine KarS §-s 316¹ ettenähtud kuriteokoosseisu puhul on tegemist materiaalse- ehk tagajärjedeliktiga. KarS § 12 lg 2 kohaselt on tegu (tegevus või tegevusetus) ja sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg objektiivse süüteokoosseisu eraldiseisvad tunnused, millest üks ei saa olla teise osa ega sellega kattuda (vt RKKKo 3-1-1-72-10, p 12). KarS § 316¹ dispositsiooni ei tule mõista abstraktse ohudeliktina, mis näeks ette karistuse kohtueelse menetluse või jälitusandmete avaldamise kui kriminaalmenetlust tüüpiliselt ohustava käitumise eest. KarS §-s 316¹ ettenähtud kuriteo tagajärjena tuleb käsitada kas kohtueelse menetluse kui terviku eesmärgi (KrMS § 211) saavutamise võimatust või selle olulist raskendamist. (RKKKo 3-1-1-30-13, p 11.1). Kas ja mil määral on kohtueelse menetluse andmete avaldamine tõendamiseseme asjaolude tuvastamist raskendanud või võimatuks muutnud, on faktiküsimus. (RKKKo 3-1-1-54-11, p 7.4). Lõpuleviidud tagajärjedeliktist saab rääkida vaid siis, kui on tuvastatud koosseisupärane tegu, tagajärg ja nendevaheline põhjuslik seos. Põhjusliku seose tuvastamiseks tuleb esmalt läbida naturalistliku põhjuslikkuse test vajaliku tingimuse (conditio sine qua non) kriteeriumi alusel ja selgitada, kas tagajärg langeks ära siis, kui tegu mõtteliselt kõrvaldada. KarS § 316¹ puhul eeldab see näitamist, et kriminaalmenetluse eesmärke ei olnud võimalik saavutada (või oli see oluliselt raskem) just süüdistatava teo ehk andmete avaldamise tõttu. Samuti tuleb tagajärg isikule objektiivselt omistada, muu hulgas näidates, et saabunud tagajärg oli normi kaitsealas ehk kohtueelse menetluse andmete avaldamise piiramisega taotletakse muu hulgas sellise tagajärje vältimist. Lõpuks eeldab KarS § 316¹ ka selle tuvastamist, et süüdistataval oli tahtlus nii teo, tagajärje kui ka (vähemalt üldjoontes) nendevahelise põhjusliku seose osas. Seega ei piisa asjaolu kindlakstegemisest, et isik avaldas tahtlikult kohtueelse menetluse andmeid, vaid peab tuvastama, et tal oli tahtlus ka sellega kaasneva tagajärje ehk siis näiteks kohtueelse menetluse eesmärkide saavutamise välistamise suhtes. [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
3-1-1-30-13	Riigikohus	18.04.2013		Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> kohtumenetlus maakohtus -> kohtuliku arutamise üldtingimused -> kohtuliku arutamise piirid KarS § 25 lg-s 1 sätestatu kohaselt ei ole ka tagajärjedeliktide puhul karistatav mitte üksnes süüteo lõpuleviimine, vaid ka teo toimepanemise vahetu alustamine ehk süüteokatse. See tähendab, et juhtudel, mil isiku süüditunnistamine lõpuleviidud süüteo eest ei ole võimalik, peab kohus muu hulgas otsustama, kas süüdistatava käitumine ei ole kvalifitseeritav süüdistusaktis kirjeldatud kuriteo katsena (vt nt RKKKo 3-1-1-30-12, p 22). Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> jälitustoimingud -> jälitustoimingu protokoll Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> jälitustoimingud -> jälitustoimingu tegemise üldtingimused KrMS § 126¹ lg-s 4 sätestatud rangeid nõudeid arvestades ei ole võimalik aktsepteerida jälitustegevusega saadud teabe tõenduslikku vormivabadust. Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> õigusemõistmisvastased süüteod -> isiku õigused kohtueelses, kohtuvälises ja kohtumenetluses -> andmete ebaseaduslik avaldamine Koosseisupärase teoga KarS § 316¹ mõttes on tegemist ka siis, kui avaldatakse ebaseaduslikult kriminaalmenetluse raames kulgeva jälitustegevuse andmeid. KarS §-s 316¹ ettenähtud kuriteokoosseisu puhul ei ole tegemist teodeliktiga, vaid materiaalse- ehk tagajärjedeliktiga. Karistusseadustiku § 12 lg 2 kohaselt on tegu (tegevus või tegevusetus) ja sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg objektiivse süüteokoosseisu eraldiseisvad tunnused, millest üks ei saa olla teise osa ega sellega kattuda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-72-10, p 12). Koosseisupärast tagajärge kirjeldatakse KarS §-s 316¹ sõnadega "kui sellega on tehtud võimatuks või oluliselt raskendatud kuriteona karistatava teo olemasolu või selle puudumise või muude tõendamiseseme asjaolude tuvastamine või jälitustoimingu eesmärgi saavutamine jälitusmenetluses". KarS §-s 316¹ ettenähtud kuriteo tagajärjena tuleb käsitada kas kohtueelse menetluse kui terviku eesmärgi (KrMS § 211) saavutamise võimatust või olulist raskendatust või teise alternatiivina kriminaalmenetluse välise jälitusmenetluse eesmärgi saavutamise võimatust või olulist raskendatust. (Vt ka RKKKo 3-1-1-54-11, p 7.4). Kriminaalmenetluses jälitustegevuse andmete ebaseaduslik avaldamine võib tähendada küll tõendite kogumise muude võimaluste raskendatust, kuid ei saa tähendada võimaluste puudumist. Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> süüteokoosseis -> tagajärje omistamine -> põhjuslik seos Põhjuslik seos toimepandud teo ja saabunud tagajärje vahel on tagajärje toimepanijale omistamise minimaalne eeldus (RKKKo 3-1-1-68-12, p 9). Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> süüteokoosseis -> süüteokoosseis (üldine) Karistusseadustiku § 12 lg 2 kohaselt on tegu (tegevus või tegevusetus) ja sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg objektiivse süüteokoosseisu eraldiseisvad tunnused, millest üks ei saa olla teise osa ega sellega kattuda (vt RKKKo 3-1-1-72-10, p 12). [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
3-1-1-44-12	Riigikohus	21.05.2012		Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> õigusemõistmisvastased süüteod -> karistuse täitmine -> karistuse kandmisest kõrvalehoidumine Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> liiklussüüteod -> liiklusnõuete ja sõiduki käitusnõuete rikkumine Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> üldsätted -> süütegude liigid Kui mootorsõidukit juhib isik, kellelt on mootorsõiduki juhtimise õigus lisa- või põhikaristusena ära võetud kohtuotsusega, tuleb see tegu kvalifitseerida KarS § 329, mitte LS § 201 lg 2 järgi. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> lihtmenetlused -> kokkuleppemenetlus -> kohtumenetlus kokkuleppemenetluses Riigikohus ei ole kokkuleppemenetluses pädev saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks üldmenetluse korras. KrMS § 361 lg 1 p 8 kohaselt tuleb Riigikohutul kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsust tühistades üldjuhul tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile. Sellise lahendi peab Riigikohus tegema muu hulgas juhul, kui ta leiab, et kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe (KrMS § 318 lg 4 ls 2 ja § 344 lg 1 p 1). Riigikohus ei saa kokkuleppemenetluses süüdistatavat õigeks mõista ega tema tegu ümber kvalifitseerida, sest KrMS § 248 sellise kohtulahendi tegemist kokkuleppemenetluses ette ei näe. Erandina võib Riigikohus saata kokkuleppemenetluses kriminaalasja uueks arutamiseks madalama astme kohtule siis, kui kohtuotsuse tühistamise aluseks on selline menetlusnormide rikkumine, mis on kõrvaldatav asja uuel kohtulikul arutamisel kokkuleppemenetluse korras. Maakohtul ei ole võimalik üldmenetluses arutada kriminaalasja, mille prokuratuur on saatnud kohtusse kokkuleppemenetluse korras, ja milles sellest tulenevalt puudub süüdistusakt. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> lihtmenetlused -> kokkuleppemenetlus -> läbirääkimised kokkuleppemenetluses KrMS § 244 lg 1 lausest 2 tulenev prokuratuuri selgitamiskohustus ei eelda prokurörilt seda, et ta juhiks kokkuleppemenetluse läbirääkimistel kahtlustatava või süüdistatava tähelepanu teo võimalikule alternatiivsele kvalifikatsioonile, mida prokurör ise õigeks ei pea. Igal juhul tuleb prokuröri sellist kohustust eitada olukorras, kus puudub ühemõtteline ja selge kohtupraktika, mis kinnitaks, et menetletava juhtumi asjaoludel tuleks kohaldada just sellist alternatiivset kvalifikatsiooni. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> kriminaalmenetluse kulud -> menetluskulude hüvitamine Kui süüdistatav ega kaitsja ringkonnakohtult apellatsioonimenetluse kulude hüvitamist ei taotlenud, ei saa seda enam teha ka kassatsioonimenetluses. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> kassatsioonimenetlus -> kriminaalasja läbivaatamine Riigikohtus -> Riigikohtu lahendid kassatsioonimenetluses -> kokkuleppemenetluses tehtud otsuse tühistamine Riigikohus ei ole kokkuleppemenetluses pädev saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks üldmenetluse korras. KrMS § 361 lg 1 p 8 kohaselt tuleb Riigikohutul kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsust tühistades üldjuhul tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile. Sellise lahendi peab Riigikohus tegema muu hulgas juhul, kui ta leiab, et kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe (KrMS § 318 lg 4 ls 2 ja § 344 lg 1 p 1). Riigikohus ei saa kokkuleppemenetluses süüdistatavat õigeks mõista ega tema tegu ümber kvalifitseerida, sest KrMS § 248 sellise kohtulahendi tegemist kokkuleppemenetluses ette ei näe. Erandina võib Riigikohus saata kokkuleppemenetluses kriminaalasja uueks arutamiseks madalama astme kohtule siis, kui kohtuotsuse tühistamise aluseks on selline menetlusnormide rikkumine, mis on kõrvaldatav asja uuel kohtulikul arutamisel kokkuleppemenetluse korras. [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]

Miks minu RT? Minu RT võimaldab:

Kohtulahendite liigitus

Miks minu RT?
Minu RT võimaldab: