/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 13| Näitan: 1 - 13

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-18-4372/82 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 14.11.2019
KarS § 316 kohaselt on karistatav tõendi kõrvaldamine või kunstlik loomine eesmärgiga takistada kuriteona karistatava teo olemasolu või selle puudumise või muude tõendamiseseme asjaolude tuvastamist. Toimepanijal peab olema tahtlus kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes (KarS § 16). Lisaks kujutab süüteokoosseisu subjektiivset tunnust KarS §-s 316 sätestatud eesmärk, mis iseloomustab täideviija käitumise sihte ja väljendab tahtluse vormina kavatsetust (KarS § 16 lg 2). Koosseisus sätestatud eesmärk ei pea olema ainus, mida isik tegu toime pannes saavutada soovib. Ka samaaegne mitme eri eesmärgi poole püüdlemine ei välista kavatsetust, s.o tegemist võib olla eesmärkide paljususega ning seejuures ei pea koosseisuline eesmärk neist olema peamine. Teisisõnu võib isiku käitumise peamiseks motivaatoriks olla näiteks soov saada tagasi tema valdusest välja läinud ese (põhieesmärk), millega kaasneb ka soov valduse tagasivõitmise kaudu kahjustada käimasolevat kriminaalmenetlust (kõrvaleesmärk). Samuti ei pea isik olema tõsikindlalt veendunud, et tema tegevus eesmärgini viib (vt RKKKo 3-1-1-62-14, p 11), ega omama üksikasjalikku ettekujutust, millise konkreetse tõendamiseseme asjaolu tuvastamist võib tõendi kõrvaldamine takistada. (p 26) KarS §-s 316 sisaldub mittekongruentne süüteokoosseis, mille puhul ulatub täideviijal subjektiivselt esinev eesmärk kaugemale objektiivsetest koosseisutunnustest. Seetõttu ei ole nõutav, et tõendi kõrvaldamine või kunstlik loomine tõendamiseseme asjaolude tuvastamist tegelikult takistaks (vt ka RKKKo 3-1-1-38-11, p 30), vaid on oluline, et taotletav eesmärk oleks isikut liikumapanevaks jõuks (vt RKKKo 1-15-10119/80, p 38). (p 27)
Kuna kaasaaitaja karistusõigusliku vastutuse eeldused sõltuvad kaasaaitamise aktsessoorsuse tõttu täideviija tahtliku ja õigusvastase teo tuvastamisest, tuleb ka kaasaaitajale etteheidetud teo sisustamisel vältimatult pöörduda täideviijale samas kriminaalasjas esitatud süüdistuse juurde. Riigikohus on rõhutanud vajadust hoiduda süüdistuse sisu kirjeldades põhjendamatutest kordustest (vt RKKKo 3-1-1-109-15, p 197). (p 35)
Kohtud on vaatamata süüdistuses sellekohaste viidete puudumisele õigustatud tuvastama teatud asjaolusid kui n-ö taustafakte, mis kinnitavad või lükkavad ümber süüdistuses kirjeldatud asjaolude esinemist, kuid ei ole käsitatavad süüdistuse alusfaktidena, mis oleks subsumeeritavad mõne koosseisulise tunnuse alla (vt RKKKo 3-1-1-61-09, p 30.1). (p 36)
1-17-9350/3 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 08.11.2017
KrMS § 1269 lg-s 1 kasutatud mõiste „muudetud identiteet“ sisustamise raskuspunkt on mitte uue (välja mõeldud) identiteedi loomisel, vaid tegeliku identiteedi varjamisel. Kõnealune säte peab silmas olukordi, kus riigi agent tegutseb oma tegelikku tausta ja eesmärke varjates, jättes kuriteo kohta tõendusteavet kogudes suhtluspartnerile mulje, et temaga ei suhtle mitte kriminaalmenetlust toimetav riigivõim, vaid keegi teine. Mingi uue (välja mõeldud) identiteedi loomine on tavaliselt üksnes selle eesmärgi – tegeliku identiteedi varjamise – vahend. Politseiagendi kasutamine on jälitustoiming põhjusel, et seada piirangud kriminaalmenetluses tõendusteabe kogumisele sellise suhtlusega, mille puhul teine osapool ei tea, et ta suhtleb kuritegu uuriva riigivõimuga ega saa käitumisalternatiivide valikul selle faktiga arvestada. Isiku politseiagendiks kvalifitseerimisel ei ole määrava tähtsusega, kuivõrd põhjalik legend tema kohta välja mõeldakse, kas tema etendatavale fiktsioonile väljastatakse dokumendid ja kui suured on muud jõupingutused, mida kriminaalasja menetleja on teinud selleks, et luua isikule tema tegeliku identiteedi varjamiseks uus võltsidentiteet. Politseiagendina KrMS § 1269 lg 1 mõttes võib olla käsitatav ka isik, kelle jaoks ei ole välja mõeldud tõele mittevastavat elulugu või kellele pole väljastatud näiliku sisuga dokumente. Samuti pole obligatoorne, et konkreetse valenime all tegutseva politseiagendina esineks alati üks ja seesama isik või et see isik suhtleks kellegagi vahetult (n-ö näost näkku). Politseiagent võib oma ülesandeid täita ka üksnes virtuaalkeskkonnas, telefonitsi või kirja teel. KrMS § 1269 lg-s 1 nimetatud teabe kogumine KrMS § 1262 lg 1 p 4 alusel ei piirdu üksnes tõendusteabe vahetu fikseerimisega. Politseiagendi kasutamine võib seisneda ka kriminaalasja menetleja sellises enda identiteeti varju jätvas suhtluses, mille eesmärk on avada edasisi võimalusi tõendusteabe kogumiseks muude menetlustoimingutega. Oluline on see, et politseiagendi tegevuse lõpp-eesmärk peab olema kuriteo kohta tõendusteabe saamine. Seega võib isik olla käsitatav politseiagendina isegi juhul, kui ta ei suhtle vahetult kahtlustatava endaga, ei esita kellelegi küsimusi, mis puudutaksid otseselt tõendamiseseme asjaolusid, ega taotle vahetut juurdepääsu tõenduslikult olulistele dokumentidele või ruumidele. Politseiagendi kasutamisega võib olla tegemist ka juba siis, kui kriminaalmenetlust toimetav uurimisasutuse ametnik loob mõne sellise meiliteenuse pakkuja juures, kes ei tuvasta kliendi isikusamasust, välja mõeldud nime kasutades e-posti konto ja saadab sellelt kontolt e-kirja, mille lõpp-eesmärk on menetletava kuriteo kohta otseselt või kaudselt tõendusteavet hankida. Politseiagendi mõiste seisukohalt on esmatähtis just tegeliku identiteedi (kriminaalasja menetlejaga eksisteeriva seose) varjamine, mitte varjamiseks kasutatava võltsidentiteedi usutavaks muutmine. Käsitamaks isikut politseiagendina, pole määravat tähtsust sellel, kas tema suhtluspartner usub, et talle on esitatud õiged isikuandmed. Oluline on see, et suhtluspartner jäetakse teadmatusse sellest, et temaga suhtleb kriminaalmenetlust toimetava riigi esindaja.
Kriminaalmenetlust toimetades – nii nagu avalikus-õiguses üldiselt – tuleb lähtuda aluspõhimõttest „kõik, mis ei ole lubatud, on keelatud“. Seega ei tohi kriminaalmenetluse käigus koguda tõendeid viisil, mis ei vasta ühegi seaduses ette nähtud menetlustoimingu tunnustele. Üksikisiku õigused ei laiene kriminaalmenetlust toimetavale riigivõimule ja ametiisikud, kelle kaudu riik kriminaalmenetlust toimetab, ei saa neile kui eraisikutele seadusega antud õigusi kasutada selleks, et avardada oma ametialase pädevuse raame.
Olukorras, kus uurimisasutuse ametnik eksib menetlustoimingut tehes kehtiva õiguse vastu, kuid tema eksimus põhineb prokuratuuri seadusetõlgendusel, on uurija õiguslik eksimus üldjuhul KarS § 39 lg 1 mõttes vältimatu. Tavaliselt – ehkki sellest reeglist on ka erandeid – võib uurimisasutuse ametnik usaldada prokuratuuri seadusetõlgendust ega pea seda järgides kartma, et kui prokuratuuri seisukoht hiljem kohtus kinnitust ei leia võib teda tabada kriminaalkaristus.
On väga kaheldav, kas põhiseadusega kooskõlas olevaks saab pidada olukorda, kus kriminaalasja menetlevat ametnikku, kes ei käitu pahauskselt, ähvardab kriminaalkaristus pelgalt selle eest, et ta tõlgendab n-ö mõistlikes piirides valesti tema toimetatavat menetlustoimingut reguleerivat normi. Paraku võib KarS § 315 teatud juhtudel sellise tulemuseni viia.
KrMS § 208 ei anna ringkonnakohtule pädevust teha süüdistuskohustusmenetluses eelotsustus selle kohta, milline on (teises kriminaalasjas) isiku süüküsimuse lahendamisel lubatavate tõendite ring.
3-1-1-100-15 PDF Riigikohus 21.12.2015
KarS § 22 lg 2 kohaselt on kihutaja isik, kes tahtlikult kallutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole. Kallutamine tähendab täideviijas teotahtluse tekitamist, tema teootsuse esilekutsumist. KarS § 22 lg 2 mõttes ei ole võimalik kallutada isikut, kellel on põhiteo tahtlus juba olemas. Samas võib vastutus kihutamise eest kõne alla tulla siis, kui teootsuse juba langetanud isikut kallutatakse panema toime tema poolt kavandatuga võrreldes oluliselt teistsugust kuritegu (nn ümberkihutamine), aga ka siis, kui kallutamine on suunatud algses teootsuses sisalduva ebaõigussisu olulisele suurendamisele (nt veenab kihutaja täideviijat võtma varguse käigus ära kavandatud ühe asja asemel kümme asja). (Vt RKKKo 3-1-1-93-15, p 110). (p 25)
KarS § 320 süüteokoosseisu ja seda sisustava teokirjelduse põhjal on oluline, et teist isikut kuriteole kihutanud isik oleks kallutanud teda andma ütlusi, mis viimasele teada olevatest tegelikest asjaoludest erinevad. Valeütluste andmisele kihutamist ei välista iseenesest see, millal kihutaja tegelikest faktilistest asjaoludest teada sai. Kui süüdistatav teadis teist isikut kuriteole kihutades õigeid asjaolusid, siis see üksnes kinnitab kuriteo toimepanemist. (p 12.2) KarS § 320 lg 1 dispositsioon ei nõua toimepanijal motiivi või eesmärgi tuvastamist. (p 26)
Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on ringkonnakohtule seadusega antud õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul. Eelöeldu ei tähenda siiski seda, nagu oleks kriminaalasja arutamine apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu menetluse kordamine samasuguses mahus. (Vt RKKKo 3-1-1-17-03, p 14). Kirjeldatud arusaam väljendub selgelt ka KrMS § 15 lg 2 p-s 2 ja § 331 lg-s 2 märgitus, mille kohaselt sõltub see, missuguseid küsimusi ringkonnakohtu otsuses käsitleda tuleb ning missuguseid tõendeid on vajalik vahetult uurida, menetletava kohtuasja eripärast. (p 10.2) Kui maakohtu õigeksmõistva otsuse vaidlustab üksnes prokurör, peab ringkonnakohus KrMS § 331 lg 2 kohaselt kriminaalasja arutama esmajoones tema apellatsioonis esitatud põhjenduste ja taotluste alusel. Erandlikult saab ja ka peab ringkonnakohus KrMS § 331 lg 3 alusel väljuma apellatsiooni piiridest juhul, kui ta tuvastab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise või materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, millega süüdistatava olukorda on raskendatud. Süüdistatav ja tema kaitsja, kes maakohtu õigeksmõistvat otsust ei ole vaidlustanud, saavad sellisel juhul vastuväidetes prokuröri apellatsioonile avaldada arvamust küsimuses, kas ja missugused maakohtu tuvastatud asjaolud on õiged või millistele prokuröri apellatsioonis viidatud maakohtu seisukohtadele nad vastu vaidlevad. Kui aga apellatsioonimenetluse pooled mingeid esimese astme kohtu otsusega tuvastatud asjaolusid ei vaidlusta ega sea kahtluse alla nendele antud hinnangu õigsust ja apellatsiooni piiride väliselt ei ole tuvastatav ka kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega oleks süüdistatava olukorda raskendatud, ei saa ringkonnakohtule ette heita, kui ta loeb vastavad asjaolud vaidluseta tuvastatuks. Kirjeldatud olukorras saab Riigikohus kassaatori need argumendid, milles vaidlustatakse taas kõnealuste asjaolude tuvastatust või neile antud hinnangu õigust, jätta kassatsioonimenetluses sisulise tähelepanuta. (p 10.1) Vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Ringkonnakohus peab lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ringkonnakohtu poolt. (Vt nt RKKKo 3-1-1-48-11, p 12). (p 15)
Tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab peamiselt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on ütluste kui isikulise tõendiallika usaldusväärsust seostanud näiteks ütluste andja isikuomaduste ja tajumise asjaolude ning ütluste detailsuse, selguse ja elulise usutavusega. Samuti on oluline arvesse võtta ütluste andmise asjaolusid ja seda, kas antud ütlused süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ning kas ütluste andja on ütluste sellisest tähendusest teadlik. Tõendi usaldusväärsust saab põhjendada ka selle kaudu, kuidas see riimub teiste tõenditega. (Vt nt RKKKo 3-1-1-89-12, p 14 koos edasiste viidetega ja 3-1-1-131-13, p 13). (p 16) Küsimus isikulise tõendiallika usaldusväärsusest tõusetub kahtlemata siis, kui isik on andnud ajas omavahel lahknevaid ütlusi. Sellisel juhul tuleb otsustada, milline osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on varem antud ütlustega diametraalses vastuolus ja kas isik on suutnud mõistuspäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada ütluste erinevuse põhjust. Sõltuvalt sellele küsimusele antavast vastusest saab edasiselt isiku ristküsitlusel antud ütlusi arvesse võtta osaliselt või tervikuna või tuleb need mingis osas või tervikuna tõendikogumist välja jätta. (Vt RKKKo 3-1-1-131-13, p-d 11–12). (p 17) Kui isik annab ristküsitlusel ütlusi süüdistatavana, ja seejärel eraldatakse tema suhtes KrMS § 216 lg 2 p 3 alusel kriminaalasja materjal, ei saa selle isiku antud ütlusi edasiselt käsitada tunnistaja ütlustena KrMS § 66 lg 2 mõttes. (p 18) Kaassüüdistatava ütluste hindamisele ei näe seadus ette kitsendusi või erandeid ja neid tuleb hinnata üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega (vt RKKKo 3-1-1-94-04, p 8). Seda seisukohta ei ole Riigikohus hilisemas praktikas muutnud (vrd nt RKKKo 3-1-1-26-13, p 12). Samas taandub ka kaassüüdistatava ütluste hindamine lõppkokkuvõttes sellele, kas tõendiallikat saab pidada usaldusväärseks. (p 19) Kui isiku süüd eitav algne kaitsepositsioon on täielikus vastuolus tema hilisemate ütlustega, saab rääkida erineval ajal antud ütluste vahel tekkinud terviklikust vastuolust, sõltumata asjaolust, kas isik esimesel ülekuulamisel sisulisi ütlusi andis. Sellise vastuolu kindlakstegemine ei tähenda aga veel iseenesest tõdemust, et isiku ristküsitlusel antud ütlused tuleb tervikuna ebausaldusväärseks tunnistada, vaid peab hindama, kas isik on kaitsepositsiooni muutmist mõistuspäraselt ja arusaadavalt selgitanud. (p 20) Arvamus, mille järgi tuleks isiku ristküsitlusel antud ütlused lugeda eelduslikult ebausaldusväärseks seetõttu, et teda on varem kriminaalkorras 14 korda karistatud, on ilmses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatuga. Tegemist on isikut iseloomustavate andmetega, mis võivad küll tõstatada kahtlusi tõendiallika usaldusväärsuses, kuid ei saa aprioorselt kaasa tuua tema ütluste tõendikogumist kõrvalejätmist. Samadel kaalutlustel pole õige eelisseisundisse seada ka isiku ütlusi ainuüksi sel põhjusel, et kriminaalasja materjali kohaselt on tema tööalane maine laitmatu. (p-d 22.1-22.2) Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal (vt nt RKKKo 3-1-1-41-13, p 12). (p 22.2)
Vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Ringkonnakohus peab lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ringkonnakohtu poolt. (Vt nt RKKKo 3-1-1-48-11, p 12). (p 15)
Tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab peamiselt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on ütluste kui isikulise tõendiallika usaldusväärsust seostanud näiteks ütluste andja isikuomaduste ja tajumise asjaolude ning ütluste detailsuse, selguse ja elulise usutavusega. Samuti on oluline arvesse võtta ütluste andmise asjaolusid ja seda, kas antud ütlused süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ning kas ütluste andja on ütluste sellisest tähendusest teadlik. Tõendi usaldusväärsust saab põhjendada ka selle kaudu, kuidas see riimub teiste tõenditega. (Vt nt RKKKo 3-1-1-89-12, p 14 koos edasiste viidetega ja 3-1-1-131-13, p 13). (p 16) Küsimus isikulise tõendiallika usaldusväärsusest tõusetub kahtlemata siis, kui isik on andnud ajas omavahel lahknevaid ütlusi. Sellisel juhul tuleb otsustada, milline osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on varem antud ütlustega diametraalses vastuolus ja kas isik on suutnud mõistuspäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada ütluste erinevuse põhjust. Sõltuvalt sellele küsimusele antavast vastusest saab edasiselt isiku ristküsitlusel antud ütlusi arvesse võtta osaliselt või tervikuna või tuleb need mingis osas või tervikuna tõendikogumist välja jätta. (Vt RKKKo 3-1-1-131-13, p-d 11–12). (p 17) Kui isik annab ristküsitlusel ütlusi süüdistatavana, ja seejärel eraldatakse tema suhtes KrMS § 216 lg 2 p 3 alusel kriminaalasja materjal, ei saa selle isiku antud ütlusi edasiselt käsitada tunnistaja ütlustena KrMS § 66 lg 2 mõttes. (p 18) Kaassüüdistatava ütluste hindamisele ei näe seadus ette kitsendusi või erandeid ja neid tuleb hinnata üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega (vt RKKKo 3-1-1-94-04, p 8). Seda seisukohta ei ole Riigikohus hilisemas praktikas muutnud (vrd nt RKKKo 3-1-1-26-13, p 12). Samas taandub ka kaassüüdistatava ütluste hindamine lõppkokkuvõttes sellele, kas tõendiallikat saab pidada usaldusväärseks. (p 19) Kui isiku süüd eitav algne kaitsepositsioon on täielikus vastuolus tema hilisemate ütlustega, saab rääkida erineval ajal antud ütluste vahel tekkinud terviklikust vastuolust, sõltumata asjaolust, kas isik esimesel ülekuulamisel sisulisi ütlusi andis. Sellise vastuolu kindlakstegemine ei tähenda aga veel iseenesest tõdemust, et isiku ristküsitlusel antud ütlused tuleb tervikuna ebausaldusväärseks tunnistada, vaid peab hindama, kas isik on kaitsepositsiooni muutmist mõistuspäraselt ja arusaadavalt selgitanud. (p 20) Arvamus, mille järgi tuleks isiku ristküsitlusel antud ütlused lugeda eelduslikult ebausaldusväärseks seetõttu, et teda on varem kriminaalkorras 14 korda karistatud, on ilmses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatuga. Tegemist on isikut iseloomustavate andmetega, mis võivad küll tõstatada kahtlusi tõendiallika usaldusväärsuses, kuid ei saa aprioorselt kaasa tuua tema ütluste tõendikogumist kõrvalejätmist. Samadel kaalutlustel pole õige eelisseisundisse seada ka isiku ütlusi ainuüksi sel põhjusel, et kriminaalasja materjali kohaselt on tema tööalane maine laitmatu. (p-d 22.1-22.2)
KrMS § 362 p 2 järgi saab Riigikohus kontrollida, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõigust, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta. (p 22)
3-1-1-130-13 PDF Riigikohus 13.01.2014
Erinevalt enne karistusseadustikku kehtinud kriminaalkoodeksi § 175 lg-st 1 ei eelda isiku karistamine valeütluse andmise eest kehtiva õiguse kohaselt seda, et hilisema valeütluse andjale tehakse eelnevalt teatavaks vastutus selle tegevuse eest. Isiku teadmine või mitteteadmine oma teo karistatavusest võib sarnaselt muudele süütegudele olla oluline vaid süü tasandil. KrMS § 7 lg 3 mõttes tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks üksnes sellised kõrvaldamata kahtlused, mis puudutavad tema süüdiolekut. Kui isikut süüdistatakse valeütluse andmises, ja kindlaks ei õnnestu teha üksnes seda, millised omavahel vastuolus olevatest ütlustest on väärad, ei saa kõneleda kahtlusest isiku süüdioleku suhtes.
Kui KarS § 320 lg 1 järgse süüdistuses on kirjeldatud vaid ühel korral ütluste andmist, aga kohtumenetluse käigus ilmneb, et kuriteokoosseisu võis süüdistatav realiseerida hoopis teisel ajal ütluste andmisega, ei ole isiku süüditunnistamine võimalik, kuivõrd tegemist on puuduliku süüdistusega, mille korral ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada (vt nt RKKKo 3-1-1-109-12, p 10, milles sisalduvad ka viited muudele asjassepuutuvatele lahenditele). Kui aga kõik omavahel vastuolus olevad ütlused on süüdistuses kirjeldatud, ei ole enam tähtsust, kas prokuratuur on ära näidanud, millised ütlused on valed, millised mitte.
KrMS § 7 lg 3 mõttes tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks üksnes sellised kõrvaldamata kahtlused, mis puudutavad tema süüdiolekut. Kui isikut süüdistatakse valeütluse andmises, ja kindlaks ei õnnestu teha üksnes seda, millised omavahel vastuolus olevatest ütlustest on väärad, ei saa kõneleda kahtlusest isiku süüdioleku suhtes. In dubio pro reo-põhimõte võib tingida süüdistatava õigeksmõistmise olukorras, kus ei õnnestu kindlaks teha, millise süüdistuses kirjeldatud teoga süüdistatav kuriteo toime pani. Nt tuleb isik tulenevalt põhiseaduse § 23 lg-s 3 sisalduvast ne bis in idem-põhimõttest mõista õigeks juhul, kui välistada pole võimalik seda, et süüdistatav rikkus õigushüve teoga, mille osas on jõustunud õigeksmõistev kohtuotsus. Samuti ei saa süüdistatavat süüdi tunnistada, kui võimaliku teo toimepanemise hetkena on kirjeldatud sellist aega, mis jääb sedavõrd kaugesse minevikku, et kõnelema peab süüteo aegumisest KarS § 81 tähenduses. Isiku süüditunnistamine ei ole võimalik ka juhul, kui üks võimalik koosseisupärane tegu on selline, mille toimepanemine oleks vabandatav mõne õigusvastasust või süüd välistava asjaolu esinemise tõttu.
3-1-1-56-13 PDF Riigikohus 07.06.2013
KarS §-s 316^1 ettenähtud kuriteokoosseisu puhul on tegemist materiaalse- ehk tagajärjedeliktiga. KarS § 12 lg 2 kohaselt on tegu (tegevus või tegevusetus) ja sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg objektiivse süüteokoosseisu eraldiseisvad tunnused, millest üks ei saa olla teise osa ega sellega kattuda (vt RKKKo 3-1-1-72-10, p 12). KarS § 316^1 dispositsiooni ei tule mõista abstraktse ohudeliktina, mis näeks ette karistuse kohtueelse menetluse või jälitusandmete avaldamise kui kriminaalmenetlust tüüpiliselt ohustava käitumise eest. KarS §-s 316^1 ettenähtud kuriteo tagajärjena tuleb käsitada kas kohtueelse menetluse kui terviku eesmärgi (KrMS § 211) saavutamise võimatust või selle olulist raskendamist. (RKKKo 3-1-1-30-13, p 11.1). Kas ja mil määral on kohtueelse menetluse andmete avaldamine tõendamiseseme asjaolude tuvastamist raskendanud või võimatuks muutnud, on faktiküsimus. (RKKKo 3-1-1-54-11, p 7.4). Lõpuleviidud tagajärjedeliktist saab rääkida vaid siis, kui on tuvastatud koosseisupärane tegu, tagajärg ja nendevaheline põhjuslik seos. Põhjusliku seose tuvastamiseks tuleb esmalt läbida naturalistliku põhjuslikkuse test vajaliku tingimuse (conditio sine qua non) kriteeriumi alusel ja selgitada, kas tagajärg langeks ära siis, kui tegu mõtteliselt kõrvaldada. KarS § 316^1 puhul eeldab see näitamist, et kriminaalmenetluse eesmärke ei olnud võimalik saavutada (või oli see oluliselt raskem) just süüdistatava teo ehk andmete avaldamise tõttu. Samuti tuleb tagajärg isikule objektiivselt omistada, muu hulgas näidates, et saabunud tagajärg oli normi kaitsealas ehk kohtueelse menetluse andmete avaldamise piiramisega taotletakse muu hulgas sellise tagajärje vältimist. Lõpuks eeldab KarS § 316^1 ka selle tuvastamist, et süüdistataval oli tahtlus nii teo, tagajärje kui ka (vähemalt üldjoontes) nendevahelise põhjusliku seose osas. Seega ei piisa asjaolu kindlakstegemisest, et isik avaldas tahtlikult kohtueelse menetluse andmeid, vaid peab tuvastama, et tal oli tahtlus ka sellega kaasneva tagajärje ehk siis näiteks kohtueelse menetluse eesmärkide saavutamise välistamise suhtes.
3-1-1-30-13 PDF Riigikohus 18.04.2013
Põhjuslik seos toimepandud teo ja saabunud tagajärje vahel on tagajärje toimepanijale omistamise minimaalne eeldus (RKKKo 3-1-1-68-12, p 9).
Karistusseadustiku § 12 lg 2 kohaselt on tegu (tegevus või tegevusetus) ja sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg objektiivse süüteokoosseisu eraldiseisvad tunnused, millest üks ei saa olla teise osa ega sellega kattuda (vt RKKKo 3-1-1-72-10, p 12).
KarS § 25 lg-s 1 sätestatu kohaselt ei ole ka tagajärjedeliktide puhul karistatav mitte üksnes süüteo lõpuleviimine, vaid ka teo toimepanemise vahetu alustamine ehk süüteokatse. See tähendab, et juhtudel, mil isiku süüditunnistamine lõpuleviidud süüteo eest ei ole võimalik, peab kohus muu hulgas otsustama, kas süüdistatava käitumine ei ole kvalifitseeritav süüdistusaktis kirjeldatud kuriteo katsena (vt nt RKKKo 3-1-1-30-12, p 22).
KrMS § 126^1 lg-s 4 sätestatud rangeid nõudeid arvestades ei ole võimalik aktsepteerida jälitustegevusega saadud teabe tõenduslikku vormivabadust.
Koosseisupärase teoga KarS § 316^1 mõttes on tegemist ka siis, kui avaldatakse ebaseaduslikult kriminaalmenetluse raames kulgeva jälitustegevuse andmeid. KarS §-s 316^1 ettenähtud kuriteokoosseisu puhul ei ole tegemist teodeliktiga, vaid materiaalse- ehk tagajärjedeliktiga. Karistusseadustiku § 12 lg 2 kohaselt on tegu (tegevus või tegevusetus) ja sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg objektiivse süüteokoosseisu eraldiseisvad tunnused, millest üks ei saa olla teise osa ega sellega kattuda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-72-10, p 12). Koosseisupärast tagajärge kirjeldatakse KarS §-s 316^1 sõnadega "kui sellega on tehtud võimatuks või oluliselt raskendatud kuriteona karistatava teo olemasolu või selle puudumise või muude tõendamiseseme asjaolude tuvastamine või jälitustoimingu eesmärgi saavutamine jälitusmenetluses". KarS §-s 316^1 ettenähtud kuriteo tagajärjena tuleb käsitada kas kohtueelse menetluse kui terviku eesmärgi (KrMS § 211) saavutamise võimatust või olulist raskendatust või teise alternatiivina kriminaalmenetluse välise jälitusmenetluse eesmärgi saavutamise võimatust või olulist raskendatust. (Vt ka RKKKo 3-1-1-54-11, p 7.4). Kriminaalmenetluses jälitustegevuse andmete ebaseaduslik avaldamine võib tähendada küll tõendite kogumise muude võimaluste raskendatust, kuid ei saa tähendada võimaluste puudumist.
3-1-1-54-11 PDF Riigikohus 22.06.2011
Kriminaalasja kohtueelse menetluse andmete ebaseaduslikul avaldamisel ei ole kuriteokoosseisu seisukohast ei ole oluline, kui mahukad avaldatavad andmed on. Küll aga peab tegu olema isiku jaoks arusaadavalt kriminaalasja kohtueelse menetluse andmetega. KarS § 316^1 järgi saab vastutada üksnes isik, kellele kohtueelse menetluse andmed said teatavaks seoses töö- või ametiülesannete täitmisega, s.t, et tema töö- või ametiülesanded peavad mingil viisil seonduma kriminaalasjade kohtueelse menetlemisega. Menetlusvälise isiku, kes ei vasta KarS § 316^1 koosseisus sätestatud erisubjekti tunnustele, karistamine kohtueelse menetluse andmete ebaseadusliku avaldamise eest, on kehtivas õiguses välistatud.
3-1-1-33-10 PDF Riigikohus 18.05.2010
KarS § 319 lg 1 näeb ette karistuse teadvalt vale kaebuse esitamise eest kuriteo toimepanemise kohta teise isiku poolt. Selle paragrahvi mõttes esitatakse valekaebus isiku suhtes, kes tegelikult ei ole kuritegu toime pannud. Teist isikut süüstav kuriteokaebus kui kuriteoteate alaliik on kriminaalmenetluse ajend KrMS § 194 lg 1 järgi, millele võib järgneda kriminaalmenetluse alustamine. Seega saab olla tegu kuriteokaebusega KarS § 319 lg 1 mõttes vaid siis, kui kaebuses viidatakse üheselt identifitseeritavale isikule, mitte aga piiramatule isikute ringile (vt RKKKo nr 3-1-1-87-97). Tunnus "teine isik" on KarS § 319 lg 1 mõttes täidetud ka siis, kui teadvalt vale kaebuse esitaja kirjeldab kuriteo toimepanijat mingite muude tunnuste abil ning see kirjeldus koostoimes kaebuses esitatud teiste asjaoludega võimaldab pädevatel ametiasutustel seda isikut tuvastada.
3-1-1-19-09 PDF Riigikohus 22.05.2009
KrK
Kuigi KrK aegne kohtupraktika ametiseisundi kuritarvitamisest leidis, et selle süüteo subjektiivse koosseisu täitmiseks piisab sellest, kui tegu on toime pandud tahtlikult ja tagajärg on põhjustatud ettevaatamatusest, siis KarS-i jõustumisest selline seisukoht enam ei kehti. Tulenevalt KarS §-st 16 peab tahtlus hõlmama kõigile süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastavaid asjaolusid, milleks KarS § 12 lg 2 kohaselt on ka teoga põhjuslikus seoses olev tagajärg. Arvestades KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergema karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõtet (vt ka RKKKo nr 3-1-1-35-08) tuleb asuda seisukohale, et alates 1. septembrist 2002 oleks isiku tegu, kui see vastanuks ametiseisundi kuritarvitamise objektiivsele koosseisule - olnud kuriteona karistatav üksnes juhul, kui oleks tuvastatud, et isik põhjustas väidetava olulise kahju vähemalt kaudse tahtlusega.
Olulise kahju kui koosseisulise tagajärje tuvastamisel tuleb kohtutel lähtuda tõenditest, mis kinnitavad mingit välismaailmas reaalselt toimunud muudatust ja selle muudatuse põhjuslikkust süüdistatava teoga, mitte vaid õiguslikust hinnangust süüdistatava kordasaadetud õiguserikkumise iseloomule. Kohus ei tohi kaotada teo ja tagajärje vahelist piiri ega lugeda õiguserikkumist automaatselt ka tagajärjeks. Kriminaalmenetluses ei ole ühtegi tõendamiseseme asjaolu, sealhulgas koosseisulist tagajärge, võimalik tuvastada õigusliku hinnangu alusel. Seda põhjusel, et õiguslik hinnang ei ütle midagi teo tagajärjel välismaailmas tegelikult toimunud või toimumata jäänud muudatuste kohta. (vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 19-21).
Riigikohus on KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (vt RKKKo nr 3-1-1-33-08, p 7).
Isiku kohta andmepäringu tegemine saab olla vaadeldav ka jälitustoiminguna, kuid seda üksnes tingimusel, et päringu objektiks olevad andmed ei ole kättesaadavad avalikest andmebaasidest. Puudub mõistlik alus käsitada avalikult kättesaadavate andmete tuvastamist jälitustoiminguna pelgalt seetõttu, et need andmed saadakse politsei andmebaasi kasutades. Oluline on see, et nende andmete kindlakstegemisega ei kahjustataks KarS §-ga 315 kaitstavat õigushüve, s.t isiku privaatsust. Seetõttu juhul, kui politsei andmebaasi abil on kättesaadavad ka avalikes andmebaasides sisalduvad andmed, saab jälitustoiminguna käsitada vaid sellist päringut, mis on suunatud nende andmete tuvastamisele, mis avalikes andmebaasides ei kajastu. See tähendab, et ka elektroonilise side võrgus edastatavate sõnumite edastaja või vastuvõtja kohta andmete kogumine on jälitustoiminguks JTS § 12 lg p 5 mõttes vaid juhul, kui need andmed ei sisaldu avalikult kättesaadavates andmebaasides.
Kriminaalmenetluse seadustiku § 61 lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Kriminaalmenetluse seadustiku § 62 p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peavad tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav.
Kohtu põhistustega mittenõustumine ei ole samastatav põhistuste puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt ka RKKKm nr 3-1-1-57-99, p 6.1, RKKKo nr 3-1-1-139-05, p 15).
Kuriteo toimepanemise aja määratlemata jätmine nagu ka põhjendamatult ebatäpne määratlemine võib kujutada endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes, samuti rikkuda oluliselt süüdistatava õigust kaitsele (vt RKKKo nr 3-1-1-146-05, p 11). Samas ei kirjuta seadus ette, millise täpsusega tuleb teo toimepanemise aeg tuvastada. Kuriteosündmust saab ajalises mõttes lugeda tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega (RKKKo nr 3-1-1-51-00). Kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest.
Isiku kohta andmepäringu tegemine saab olla vaadeldav jälitustoiminguna üksnes tingimusel, et päringu objektiks olevad andmed ei ole kättesaadavad avalikest andmebaasidest. Tulenevalt isikute põhiõigusest eraelu puutumatusele peab kogu riigiasutuste poolt nende kohta kogutav informatsioon olema range kaitse all ning isegi õiguskaitseasutuste ametnikud, kellel on ametikohajärgne ligipääs vastavatele andmebaasidele, võivad nendes sisalduva informatsiooniga tutvuda üksnes siis, kui selleks esineb ametiülesannete täitmisega seonduv põhjendatud vajadus. KarS §-s 315 sätestatud ebaseadusliku jälitustegevuse objektiivse koosseisu täitmine ei sõltu asjaolust, kas ebaseadusliku jälitustoiminguga saadud teavet kellelegi edastati või millisel eesmärgil seda tehti.
3-1-1-17-09 PDF Riigikohus 22.05.2009
TMS
Väljatõstmisteo (KarS § 314) sisustamisel tuleb lähtuda TMS § 180 lg-st 3, millest tuleneb, et peale eluruumi valduse äravõtmise saab KarS §-s 314 sätestatud ebaseadusliku väljatõstmise koosseisu realiseerida ka kinnisasjal olevaid asju välja tõstes. Ebaseadusliku väljatõstmise koosseisuga kaitstav õigushüve on Põhiseaduse §-st 33 tulenev põhiõigus kodu puutumatusele (vt RKKKo nr 3-1-1-77-03, p 7). Nii nagu elanikult eluruumi valduse ära võtmine seda põhiõigust riivab, riivab isiku õigust kodu puutumatusele ka see, kui tema kodust tõstetakse välja seal olevad asjad. Asjade eemaldamine kinnisasjalt näitab reeglina seda, et teo toimepanija soovib elanikku püsivalt tema eluruumi kasutamise võimalusest ilma jätta. Eluruumi elaniku valdusest äravõtmise üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetsetest asjaoludest ja juhinduda tavalisest elulisest arusaamast. Korteri ukseluku vahetamine ja uue luku sulgemine kujutab endast kahtlemata elaniku takistamist tema eluruumi üle tegeliku võimu teostamisel. Samas, arvestades asjaolu, et ukselukku saab vahetada või ust on võimalik avada muul viisil, ei saa sellisel juhul rääkida valduse äravõtmisest. Olukord võiks olla teistsugune juhul, kui lukuvahetusele ja ukse lukustamisele lisandub veel mõni luku vahetaja poolt tehtav samm.
3-1-1-100-07 PDF Riigikohus 14.02.2008
KarS § 320 järgi alustatud menetluses võib kasutada teise kriminaalasja dokumente (kohtuotsus, kohtuistungi protokoll), kuid nendega saab tuvastada vaid mingite ütluste lahknemist nendest tõenditest, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine, mitte aga kellegi poolt teadvalt vale ütluse andmist. Teadvalt vale ütluse andmise tuvastamine peab olema iseseisva kriminaalmenetluse esemeks. KarS § 320 lg 1 järgi esitatud süüdistuse kohtulikul arutamisel tuleb tuvastada, et isik oli tunnistaja kriminaalmenetluses, teda on vastutusest hoiatatud ja ta andis ütlusi tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta.
Ühe kriminaalasja menetlusdokumente, sh süüdistusakti, kohtuotsust ja kohtuistungi protokolli võib kasutada teises kriminaalasjas tõendina - muu dokumendina - KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Tuleb aga arvestada, et KarS § 320 järgi alustatud menetluses saab nende dokumentidega tuvastada vaid mingite ütluste lahknemist nendest tõenditest, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine, mitte aga kellegi poolt teadvalt vale ütluse andmist. Teadvalt vale ütluse andmise tuvastamine peab olema iseseisva kriminaalmenetluse esemeks. (Sama seisukohta on avaldanud Riigikohus ka KrMK kohta tehtud lahendis RKKKo nr 3-1-1-81-00 p 7.3).
3-1-1-77-03 PDF Riigikohus 13.06.2003
KrK
Ebaseaduslik ühiselamutoast väljatõstmine kuulub samuti KarS §-s 314 sätestatud kuriteokoosseisu kaitsealasse, kui ühiselamutuba on antud elamiseks isikule, kellel puudub õigus ühiselamutoa kasutamiseks ühiselamuna. Nii KrK § 133 kui ka KarS § 314 eesmärk on kaitsta põhiõigust kodu puutumatusele (PS § 33), kuigi KrK-s on kasutatud mõistet "elamispind" ja KarS-s "eluruum".
3-1-1-41-03 PDF Riigikohus 24.04.2003
Teadvalt seadusevastase kohtuotsuse tegemisega KrK § 169 mõttes on tegemist siis, kui kohtuotsuse tegemisel kohaldab kohtunik teadvalt valesti materiaalõiguse normi ja vormistab kohtulahendi kohtuistungit korraldamata ning allkirjastab fiktiivse kohtuistungi protokolli.

Kokku: 13| Näitan: 1 - 13

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json