1-23-5620/89
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.01.2025 |
|
Ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul, kuid kohus peab näitama, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang. (Vt RKKKo nr 1-20-2143/118, p 18). (p 19)
Isiku ütlustele maakohtust erineva hinnangu andmisel sobimatutele ja ebapiisavatele argumentidele tuginedes, rikub apellatsioonikohus otsuse põhjendamise kohustust KrMS § 3051 lg 1 mõttes ning ühtlasi kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 24)
Igasugust alla kümneaastase isiku suhtes toime pandud sugulise iseloomuga tegu peetakse tema tahte vastaseks ning arusaamisvõimetuse tõttu on tegemist kannatanu ärakasutamisega ja vastav tegu tuleb kvalifitseerida vägistamisena (KarS § 147) (RKKKo nr 1-17-7206/27, p 29). (p 17)
KarS §-s 147 sätestatust ei saa tuletada, et vähemalt 10-aastane kannatanu on alati arusaamisvõimeline. Arusaamisvõimetusega ei ole tegemist üksnes siis, kui kannatanu ei taju üldse, mis temaga toimub, vaid ka siis, kui ta ei suuda piisaval määral mõista tegevuse seksuaalset iseloomu. Isegi, kui laps suudab olukorda hinnata (on arusaamisvõimeline), peab välja selgitama, kas tema tahte murdmiseks võidi kasutada seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama, kuivõrd lapsel võis olla täiskasvanust oluliselt raskem oma tahet väljendada või seda maksma panna. Menetleja peab enne alaealise vastu suunatud muu seksuaalse enesemääramise vastase süüteo (nt KarS § 1432) süüdistatavale etteheitmist eriti põhjalikult hindama, kas laps võis olla abitusseisundis KarS § 141 mõistes (RKKKo nr 3-1-1-12-06, p 11). (p 26)
Kui kohtueelses menetluses toimunud ülekuulamise protokoll ja selle salvestis on vastuolus, tuleb analoogia korras kohtuistungi protokolli ja salvestisega (KrMS § 155 lg 22 ls 2) tugineda ülekuulamise salvestisele. (p 21)
Teo kvalifitseerimine kergema kuriteokoosseisu järgi ei too kaasa süüdistatava õigeksmõistmist süüdistuses märgitud raskemas kuriteos (RKKKm nr 1-20-470/34, p-d 16–19, 26). Tuvastades, et alaealine kannatanu ei olnud arusaamisvõimetu, kuid süüdistatav astus temaga suguühtesse mõjuvõimu kasutades, tuleb piirduda süüdistatava süüditunnistamisega KarS § 1432 lg 1 järgi, teda KarS § 141 lg 2 p 1 järgi õigeks mõistmata. (p 27)
Enne varasema karistatuse arvestamist uue karistuse mõistmisel eripreventiivse kaalutlusena, tuleb kontrollida, kas kehtivat karistust peab arvestama juba süüdistatava käitumise kvalifitseerimisel. (p 28)
Kohtusse kutsumata jäetud alaealist võib pärast kohtueelses menetluses antud ütluste videosalvestise avaldamist vajaduse korral konkreetsetes küsimustes täiendavalt küsitleda (KrMS § 2901 lg 2), kuid seejuures tuleb arvestada lapse parimate huvidega (RKKKo nr 1-22-1988/70, p-d 13–16). Isegi, kui süüküsimuse lahendamiseks kaaluka asjaolu täpsustamiseks pidanuks kannatanut juba kohtueelses menetluses uuesti küsitlema, ei riku kohus omal algatusel kannatanu küsitlemata jätmisel menetlusõigust. (p 25)
Alaealise ütluste hindamisel tuleb arvestada tema vanust ja sündmusest möödunud aega. Asjaolu, et laps parandab end sündmuse toimumise aja osas mitu korda, ei pruugi muuta tema ütlusi ebausaldusväärseks. Aastate eest kogetud sündmuste dateerimise ebatäpsus jääb mälu normaalse toimimise piiresse. (p 22)
Ehkki eluline usutavus on üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume, ei ole see arvestatav iseseisva tõendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses (RKKKo nr 3-1-1-114-13, p 10). (p 23)
|
| 5-24-3/23
|
Riigikohtu üldkogu |
19.12.2024 |
|
Vt. p-d 32 ja 35.
Tagamaks karistuste proportsionaalsust ja vältimaks samas sanktsiooni alammäärade põhiseaduspärasuse sagedast vaidlustamist, on seadusandja andnud kohtule võimaluse arvestada KarS § 61 kohaldades juhtumi üksikasjadega, mis muidu tingiksid sanktsiooni alammäära suhtes konkreetse normikontrolli algatamise. Karistusõigusliku sanktsiooni alammäär võib osutuda konkreetse normikontrolli menetluses asjassepuutuvaks sätteks ennekõike juhtudel, mil KarS § 56 lg 1 seisukohast tähenduslike faktide kogumit saab pidada seda laadi süütegude kontekstis tüüpiliseks ja puudub igasugune võimalus rääkida näiteks teo või toimepanijaga seotud erandlikkusest. (p-d 39 ja 40)
Kohtulik kontroll süüteokaristuste materiaalse põhiseaduspärasuse – eelkõige proportsionaalsuse – üle on piiratud. Nimelt on seadusandjal süüteokoosseisule vastava karistuse valikul suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Võimude lahususe põhimõttest tuleneb, et kohtud ei saa seadusandja asemel abstraktsetest karistuspoliitilistest eesmärkidest lähtudes asuda ise sanktsioonisüsteemi kujundama. (p 47)
KarS § 141 lg 2 esimesest punktist lähtuval karistusähvardusel on legitiimne eesmärk. See kaitseb alaealise õigust kehalisele puutumatusele, seksuaalsele enesemääramisele ja normaalsele arengule ning sellega seotult ka tema vaimset ning füüsilist tervist. Tegemist on väga kaalukate õigushüvedega, mille tõhus – sh karistusõiguslik – kaitse kolmandate isikute rünnete eest on riigi positiivne kohustus. Osutatud kohustus tuleneb riigile nii põhiseadusest, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist, Euroopa Liidu õigusest kui ka Euroopa Nõukogu konventsioonist, mis käsitleb laste kaitset seksuaalse ärakasutamise ja seksuaalse kuritarvitamise eest. KarS § 141 lg 2 p 1 sanktsiooni alammäär on nende õigushüvede kaitsmiseks sobiv ning vajalik abinõu. (p-d 49 ja 50)
KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammääras mõistetud vangistusest ei saa süüdlast tingimisi vabastada ja seda isegi mitte selle karistuse vähendamisel lühimenetluses. Niisamuti ei ole võimalik KarS § 141 lg 2 p 1 sanktsiooni alammäärale vastavat vangistust asendada üldkasuliku töö, elektroonilise valve ega raviga. (p 52)
KrMS § 238 lg 2 kohaldamine ei olene isiku süü suurusest ja see on üksnes menetlusõiguslik kompensatsioon süüdistatavale selle eest, et ta loobub osast menetlusõigustest. Mingi teo eest karistusseadustikus ette nähtud vangistuse põhiseaduspärasus ei saa oleneda menetlusliigist, milles selline vangistus mõistetakse, ega asjaolust, kas süüdistatav on vastutasuks lühema karistuse eest enda menetlusõigustest loobunud. (p 52)
Eriti laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod on ühiskondlik probleem, mille puhul on õiguskorra ning isikute põhiõiguste ja -vabaduste kaitsmiseks ranged karistusmäärad põhjendatud. Liiga leebed karistused alaealise vastu suunatud seksuaalse ründe eest tähendaksid ühtlasi riigi kaitsekohustuse rikkumist (vt nt EIK 20.02.2024, M. G. vs. Leedu (6406/21), p-d 97 ja 116). (p 55)
Vägistamine on seksuaalse vägivalla raskeim vorm, sest sellega rikutakse isiku seksuaalset vabadust ja keha puutumatust kõige teravamalt. Erinevalt muudest seksuaalse iseloomuga tegudest, kahjustab inimesega tema tahte vastaselt suguühtesse astumine – olgu see siis toime pandud vägivallaga või kannatanu abitusseisundit ära kasutades – seksuaalset enesemääramisõigust eelduslikult alati oluliselt. Kuna vägistamine on liitkuritegu, millega rünnatakse lisaks seksuaalsele enesemääramisõigusele ka kannatanu füüsilist ja vaimset tervist, on alaealise vägistamise ja tapmise karistusmäärade võrdsustamine õigushüvede kaitsevajadust arvestades põhjendatud. (p 58)
Tapmise ebaõigussisu ei hõlma vägistamise ebaõigussisu (vrd nt KarS § 200 lg 1 ja § 199 lg 1 ning § 215 lg 1 või KarS § 118 lg 1 p 2 ja § 121 lg 2 p 1). Tapmise ja vägistamise sanktsioonide võrdlev raskus põhineb suurel määral väärtushinnangutel ja kriminaalpoliitilistel kaalutlustel, mille üle otsustamisel on seadusandjal ulatuslik – ehkki mitte piiramatu – vabadus. Iseenesest ei keela põhiseadus võrdsustada lastevastase seksuaalkuriteo karistuse alammäära tapmise sanktsiooni alammääraga. Seadusandja ei olegi tapmise ja vägistamise eest ette nähtud karistusi võrdsustanud, sest alaealise kannatanu tapmine on üldjuhul raskemini karistatav kuritegu kui sama vana kannatanu vägistamine. (p-d 59 ja 60)
KarS § 141 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul on toimepanija süü KarS § 56 lg 1 esimese lause mõttes seda suurem, mida noorem on kannatanu. Ohvri vanust ja varasemate karistuste puudumist, nagu ka kõiki teisi KarS § 56 lg 1 seisukohalt olulisi fakte, on kohus õigustatud ja kohustatud arvestama karistusmäära valikul KarS § 141 lg 2 p 1 sanktsiooni raamides. (p 61)
Põhiseadus ei keela seadusandjal sama õigushüve erineva intensiivsusega rikkuvate tegude koondamist ühte eriosa sättesse (teokoosseisu), tingimusel et selle sanktsioon võimaldab kohtul igal üksikjuhtumil mõista süüdlasele tema teosüüle vastava (proportsionaalse) karistuse. KarS § 141 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud karistusvahemik võimaldab üldjuhul diferentseerida karistust konkreetse teo raskuse ja süüdlase süü suuruse järgi ning lähtuda karistuse individualiseerimisel kas sanktsiooni alam-, kesk- või ülemmäära lähedasest vangistuse kestusest. (p 62)
KarS § 61 ülesanne on tagada, et süüteo eest kohaldatav karistus oleks igal üksikjuhul proportsionaalne ja kooskõlas inimväärikuse ning õigusriigi põhimõtetega. KarS § 61 mõttes on erandlikud kõik KarS § 56 lg 1 seisukohast tähtsad asjaolud, mis üksiti või kogumina kas a) vähendavad oluliselt koosseisupärase teo karistamisväärsust võrreldes tüüpilise sellele süüteokoosseisule vastava teoga, b) kahandavad karistamisvajaduse üld- või eripreventiivsetel põhjustel iseäranis väikeseks või c) muudavad sanktsiooni piiridesse jääva karistuse süüdlase isikut arvestades talumatult koormavaks. Asjaolude erandlikkus võib tuleneda ka nende kolme teguri koosmõjust. KarS §-s 61 nimetatud erandlikud asjaolud võivad olla seotud nii toimepanija isiku kui ka süüteoga, aga ka näiteks süüteost möödunud ajaga. (p 38)
Vt p 46.
NB! Riigikohtu varasema seisukoha täiendus!
Seaduses sätestatud karistus vastab PS § st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele ja on kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega juhul, kui karistusseadus võimaldab kohtul mõista süüdlasele karistuse, mis ei ole teo ebaõiguse määra ning uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärane või ilmselgelt meelevaldne (vt ka RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p 57 ja 3- 4-1-13-15, p 39). (p 48)
KarS § 61 annab menetlejale võimaluse kohaldada ebatüüpilistel juhtudel karistust alla sanktsiooni alammäära. KarS § 61 ei välista sanktsiooni alammäärast kergema karistuse kohaldamist mitte ühegi süüteokoosseisu puhul. (p 53)
|
| 1-23-1176/70
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
12.12.2024 |
|
KarS § 120 lg 1 järgi on tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine karistatav, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Selle kuriteokoosseisuga kaitstakse kannatanu vaimset tervist – ähvardamine on karistatav põhjusel, et sellega soovitakse tekitada kannatanus hirmutunnet (RKKKo nr 1 21-3514/40, p 15). Süüdlane saab täita kõnealuse koosseisu objektiivsed tunnused siis, kui ta paneb talle süüks arvatud tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi, kuid tekitaks sellega üldjuhul hirmu ka objektiivses kõrvalseisjas (RKKKo nr 1-19-1849/43, p-d 23 ja 24 ning 3-1-1-59-11, p-d 9.1 ja 9.2). (p 10)
Objektiivse kõrvalseisja kriteerium ei tähenda, et kohus saaks delegeerida kuriteo objektiivse koosseisu tuvastamise tervikuna n-ö kõrvalseisjale. Sellise õigusliku otsustuse saab teha vaid kohus. Kujuteldavalt objektiivselt kõrvalseisjalt saaks oodata vaid arvamust selle kohta, kuidas ta tajuks konkreetset faktilist asjaolu, mitte aga õiguslikku hinnangut tervele olukorrale. Kohtul tuleb kõnealuse kriteeriumi juures tuvastada, kas konkreetsetel asjaoludel võis ähvardus tekitada hirmu ka objektiivses kõrvalseisjas (RKKKo nr 1 19 1849/43, p 24). (p 16)
|
| 1-23-2872/59
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
31.10.2024 |
|
KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Küll aga võib Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel tühistada kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab kassatsioonikohtu järelevalvet ka selle üle, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh kas kohtu seisukohad selles küsimuses on selged, ammendavad ja vastuoludeta. (RKKKo nr 1-22-4785/46, p 20). (p 25)
Isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel on kohtupraktikas kujunenud välja mitmed põhimõtted. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi. Samuti on kohtupraktikas peetud isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel võimalikuks tugineda tema ütlustevälistele selgitustele. (Vt nt RKKKo nr 1-18-1247/58, p 37 koos sealsete viidetega) Ütlustes vastuolude tuvastamise korral tuleb otsustada, milline osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on varem antud ütlustega diametraalses vastuolus ja kas isik on suutnud mõistuspäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada ütluste erinevuse põhjust. Sõltuvalt sellele küsimusele antavast vastusest saab edasiselt isiku ristküsitlusel antud ütlusi arvesse võtta osaliselt või tervikuna või tuleb need mingis osas või tervikuna tõendikogumist välja jätta. (RKKKo nr 3-1-1-100-15, p 17) Ütluste usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium on ka nende eluline usutavus. Viimase osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida väiksem on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. (vt lähemalt RKKKo nr3-1-1-109-15, p-d 110–112) (p 27)
Nõusolek suguühteks peab olemas olema nii ühtesse astumisel kui ka selle toimumise ajal ja katma kõiki selle asjaolusid (nt ei tähenda nõusolek suguühteks iseenesest nõustumist sadistliku vahekorraga, nagu ei tähenda ka nõusolek vaginaalseks suguühteks nõustumist oraalse või anaalse vahekorraga). Samuti on võimalik kuni suguühte lõpuni sellest nõusolekust igal hetkel loobuda. (p 31)
Vägistamisega rünnatakse lisaks kannatanu füüsilisele tervisele ka tema vaimset heaolu (RKPJKo nr 3-4-1-13-15, p 50). (p 34)
Suguühtesse astumine tuleb kvalifitseerida KarS § 141 lg 1 järgi vägistamiseks, kui selleks on kasutatud vägivalda, s.o KarS §-des 120 ja 121 kirjeldatud tegusid, või on ära kasutatud abitusseisundit, s.o seisundit, milles kannatanu ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama (vt RKKKo nr 3-1-1-12-06, p 11; RKKKo nr 3-1-1-59-07, p 15). Seejuures peab suguühtesse astumise ja vägivalla või abitusseisundi ärakasutamise vahel esinema finalistlik seos, ehk siis vägivald või abitusseisundi ärakasutamine peab olema vahendiks, mille abil süüdistatav allutab kannatanu oma tahtele. Öeldu ei tähenda aga seda, et vägistamise koosseisu täitmiseks peaks vägivallategu alati just eelnema suguühtele, nagu ka seda, et nimetatud alternatiivid – vägivallategu ja abitusseisundi ärakasutamine – peaks alati esinema teineteisest lahus. (p 39)
Suguühte käigus kannatanule valu tekitamine või tema tervise kahjustamine võib olla vaadeldav vägivallana KarS § 141 lg 1 mõttes. (p 40)
Abitusseisundi ärakasutamine ei eelda vägivallategu. Sund ammendub sel juhul suguühtes teadvalt sellise kannatanuga, kes ei ole võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama (RKKKo nr 3-1-1-12-06, p 11). (p 41)
Kannatanu võimetuse all vastupanu osutada käsitatakse kohtupraktikas olukorda, kus ta ei suuda vastupanu osutada või loobub sellest objektiivselt esineva füüsilise allajäämuse või psüühilise takistuse (nt hirmu) tõttu (RKKK 11.06.2018, 1-17-1629/44, p 19). Hirmust tingitud vastupanuvõimetusena võib olla käsitatav ka tardumine, mille puhul kannatanu on justkui halvatud ega ole seetõttu võimeline end kaitsma. Vastupanuvõimetus ei eelda igasuguste kaitsmisvõimaluste puudumist. Piisab sellest, et väliste, objektiivse vaatleja jaoks nähtavate asjaolude tõttu on kannatanu vastupanu lootusetu ning kolmandatelt isikutelt pole võimalik abi saada. Kaitsetuse üle otsustamisel on oluline arvestada näiteks sündmuse kestust ja selle asetleidmise kohta, abi kättesaadavust ning kannatanu vanust, arusaamisvõimet ja tema füüsilist ning psüühilist seisundit. (Vt lähemalt viidatud otsus nr 1-17-1629/44, p-d 18–20.) Kannatanu vastupanuvõimetus võib olla tingitud ka tema joobest (vrd RKKKo nr 1-22-1425/82, p 27). (p 42)
Vägistamise katse algab KarS § 25 lg 2 ja § 141 lg 1 kohaselt hetkest, mil isik alustab vastavalt oma teoplaanile vägistamise kui liitkoosseisu mitmest osateost ühte, mis reegeljuhtumil on sundimistegu (kas vägivald või abitusseisundi ärakasutamine) (RKKKo nr 1-17-1629/44, p 35). Seega pole välistatud, et vägistamine algab nt abitusseisundi ärakasutamisega, millele võib hiljem lisanduda teo toimepanemist lihtsustav vägivald, mis surub kannatanu vastupanu täiendavalt maha. Vägivald ja abitusseisund võivad olla omavahel läbi põimunud nii, et vägivald ja sellega põhjustatav valu või tervisekahjustus süvendavad kannatanus hirmu ja lootusetuse tunnet ning sunnivad teda vastupanu osutamisest loobuma. Samuti on võimalik, et konsensuslikult alanud suguühe kasvab üle vägistamiseks, kui üks pool sellega teatud hetkest enam ei nõustu, ent teine seda ei aktsepteeri ja ületab kannatanu tahtevastasuse vägivallaga või tema abitust ära kasutades. (p 43)
Asjaolu, et tegelikkuses nõusolekut suguühteks ei olnud, kuid kohtualune ekslikult sellest siiski lähtus, võib olla hinnatav süüteokoosseisule vastava asjaolu mitteteadmisena (KarS § 17 lg 1), mis välistab tahtluse (RKKKo nr 3-1-1-12-06, p 10). (p 36)
Olukorras, kus ringkonnakohus on ekslikult teinud asjas KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, on ühtlasi ära langenud ka õiguslik alus (KrMS § 185 lg 2), mis võimaldaks jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosalise kanda. Seetõttu peab Riigikohus ringkonnakohtu KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud otsust osaliselt või täielikult tühistades jätma apellatsioonimenetluse kulud KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. (Vt RKKKo nr 3-1-1-46-14, p 26.2.) (p 48)
|
| 1-22-5408/64
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
01.03.2024 |
|
Katse alguse kohta vt nt RKKKo nr 1-20-3487/398, p 50. (p 11)
Liitkoosseisude puhul eeldab katse algus lisaks ühe osateo vahetule alustamisele tavaliselt sedagi, et täideviija teoplaan näeks esimese osateoga alustamise järel ette kogu kuriteokoosseisu peatset realiseerimist. Liitkoosseisu moodustavate osategude vahele ei saa jääda ajaliselt suurt vahemikku ja (veel) mitmeid täiendavaid tegusid, mis eelneksid kogu koosseisu realiseerimisele. (p-d 12-13)
Juba alaealisele seksuaalvahekorra eest tasu lubamine või pakkumine võib olla käsitatav kuriteokatset tähistava koosseisuteona, kuid seda vaid juhul, kui täideviija teoplaani kohaselt järgneks sellele ajalis-ruumiliselt seotuna suguühtesse astumise või muu sugulise iseloomuga teoga alustamine. (p 14)
|
| 1-21-4285/79
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
06.12.2023 |
|
Lähisuhet (KarS § 121 lg 2 p 2) ei saa sisustada vastastikuse seose määra kaudu (näiteks pooled olid varem pikalt vabaabielus, neil olid ühised lapsed), vaid nende vahel tuleb tuvastada sisuline ühiseluline side. (p-d 20-21)
Lubatud ei ole ka tõlgendus, mille kohaselt kestab lähisuhe, kuni on lahendatud kõik probleemid teemadel, mis isikuid enne lähedaseks tegi. Selline lähenemine väljub mõiste tavakeelelisest tähendusest ning on isikule ebasoodne ja kantud üksnes õiguspoliitilistest argumentidest. (p-d 22, 23, 29)
Lähisuhe on Eesti õiguse autonoomne mõiste, mistõttu ei tule seda Istanbuli konventsiooniga kooskõlaliselt tõlgendada. Selle kvalifitseeriva koosseisutunnusega läks seadusandja konventsioonist tulenevatest nõuetest kaugemale ning lõi täiendava kaitse isikutele, keda on kehaliselt väärkoheldud eraelulises suhtes, milles nad on ründaja poolt haavatavamad. (p 29)
Lähisuhe – vt RKKKo nr 1-19-3377/32, p-d 9-10, 1-21-3307/43, p-d 27-28. (p 22)
Sõltuvussuhe – vt RKKKo nr 3-1-1-109-10, p 16.1, 3-1-1-61-11, p 9. (p-d 24-25)
Kehalise väärkohtlemise kvalifitseeriv tunnus lähisuhe (KarS § 121 lg 2 p 2) ja karistust raskendav asjaolu süüteo toimepanemine peresuhtes (KarS § 58 p 4) võivad kattuda, kuid need ei ole identsed mõisted. Näiteks võivad olla lähisuhtes, aga mitte peresuhtes, lähedased inimesed, kelle suhtlus on üksnes internetipõhine. Seevastu võivad vennad omavahel või äi ja väimees olla perekondlikus-, kuid mitte lähisuhtes. (p 30)
|
| 1-22-1425/82
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
02.06.2023 |
|
KarS § 141 lg 2 p 7 järgi on karistatav inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumine, kasutades ära tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. Seejuures peab kannatanu selline seisund olema tekitatud süüdistatava poolt ja narkootilise või psühhotroopse aine abil. Tegemist on abitusseisundi ärakasutamise spetsiifilise viisiga. (p 26)
Abitusseisund tähendab KarS § 141 mõttes seda, et kannatanu on objektiivselt olukorras, kus ta ei ole võimeline osutama vastupanu või toimunust aru saama. Varasemas praktikas on selgitatud, et selline abitusseisund võib muu hulgas tuleneda kannatanu terviseseisundist – nt on ta liikumisvõimetu, teadvusetu, tugeva uinuti mõju all, alkoholijoobes vms (RKKKo nr 3-1-1-111-10, p 8.3). Kannatanu abitusseisund võib olla tingitud ka tal esinevast narkootilisest joobest ja väljenduda ühtaegu nii arusaamis- kui ka vastupanuvõimetuses. Seejuures tuleb arvesse võtta, millist narkootilist või psühhotroopset ainet tarvitati (manustati), milline on selle aine n-ö tavapärane toime ja mil moel see konkreetse kannatanu arusaamis- ja vastupanuvõimet mõjutada võis. (p 27)
KrMS § 60 lg-d 1 ja 3 näevad ette kohtu õiguse tugineda tõendatuks tunnistatud asjaolude kõrval ka üldtuntud asjaoludele. Üldtuntuks saab kohus tunnistada sellised faktilised asjaolud, mille kohta on arusaamisega ja kogenud inimestel üldjuhul olemas teadmine või mille kohta on võimalik üldsusele ligipääsetavatest ja usaldusväärsetest allikatest ilma eriteadmisi kasutamata ja ilma raskusteta kindlat teavet saada (RKKKo nr 3-1-1-28-12, p 8.2). Teatud juhtudel võib ka uimastava toimega ainete mõju lugeda üldtuntuks. (p 30)
Asjaolu, et isikut pole alust süüdi tunnistada lõpuleviidud süüteo toimepanemises, ei tähenda Riigikohtu kestva praktika kohaselt seda, et süüdistatav tuleb tingimata õigeks mõista. Nimelt tuleneb KarS § 25 lg-test 1 ja 2, et karistusseaduse järgi ei ole karistatav mitte üksnes süüteo lõpuleviimine, vaid ka selle vahetu alustamine, s.o süüteokatse. Seega tuleb enne õigeksmõistva otsuse tegemist kontrollida, kas isikule süüksarvatav tegu pole karistatav süüteokatsena (vt nt RKKKo nr 3-1-1-107-13, p 9). Üks süüteokatse alaliik on kõlbmatu katse (vt ka RKKKo nr 3-1-1-111-10, p-d 9–9.2). Kõlbmatust süüteokatsest (KarS § 26 lg 1) saab kõneleda olukorras, kus teo toimepanija kujutab endale faktiliste asjaolude väära hindamise tõttu ekslikult ette, et realiseerib süüteokoosseisu, ega saa aru, et süüteo lõpuleviimine on mingil põhjusel välistatud. (p 33)
DNA-ekspertiisi maksumus kujuneb ekspertiisi käigus uuritud ekspertiisiobjektide arvu ja kohtuekspertiisiseaduse §-s 273 sätestatud ühe ekspertiisiobjekti ekspertiisi hinna korrutisena. Seejuures tuleb ekspertiisobjektide arvu all mõista eksperdile ekspertiisi tegemiseks üle antud objektide, mitte ekspertiisi käigus tekitatud reaktsioonide arvu. Ekspertiisina käsitatav ja tasustatav on ka esmaekspertiisi tulemuste alusel tõepärasuhete arvutamine. (p-d 36 ja 39)
KrMS § 171 lg 1 kohaselt ei arvata tähtaja hulka tundi ega päeva, millest loetakse tähtaja algust. (p 22)
|
| 1-21-3514/40
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
30.12.2022 |
|
Teodelikt võib KarS § 11 lg 1 p 1 mõttes olla toime pandud korraga mitmes kohas, hõlmates kõik süüteokoosseisu kaitsealasse kuuluvad teo osad. (p-d 13 ja 14)
Saates kannatanu telefonile ähvardava tekstsõnumi, tegutseb isik KarS § 11 lg 1 p 1 mõttes ka kannatanu asukohas ja isiku tegutsemise koht ei piirdu vaid kohaga, kus ta tekstsõnumi saatis. (p 16)
Ähvardamine on teo-, mitte tagajärjedelikt (vt RKKKo nr 1-20-2133/99, p 64). (p 12)
KarS §-ga 120 kaitstakse kannatanu vaimset tervist – ähvardamine on karistatav põhjusel, et sellega soovitakse tekitada kannatanus hirmutunnet. Ähvardamise koosseisus on selgelt eristatavad tegu (nt ähvardava tekstsõnumi saatmine) ja teo realiseerumine (nt ähvarduse teatavaks saamine teises riigis asuvale kannatanule). (p 15)
Kui alles kohtumenetluses selgub, et kuritegu pandi toime välisriigis, ning menetluses on jäänud selgitamata teo karistatavus välisriigis, peab kohus andma menetlusosalistele võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-35-07, p 11). (p 17)
|
| 1-20-8694/55
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
04.11.2022 |
|
Lapsevanem on lapse suhtes kaitsegarant. Kui lapsevanem peab vähemalt võimalikuks ja möönab (KarS § 16 lg 2), et keegi väärkohtleb tema last, ent jätab tarvitusele võtmata tema käsutuses olevad abinõud (edasise) kuriteo ärahoidmiseks, võib ta KarS § 13 lg 1 kohaselt vastutada sellele kuriteole kaasaaitamise (KarS § 22 lg 3) eest ja/või KarS § 171 lg 1 järgi. Legaliteedipõhimõte nõuab, et selliste asjaolude ilmnedes kontrollib riik võimalikku kuriteo toimepanemist. (p 36)
KarS §-s 133 sätestatud vastumeelsel teol, milleks kannatanut sunnitakse, peab olema majanduslik iseloom. Teisisõnu peab tegemist olema seda laadi teoga, mis tüüpiliselt pannakse toime just tulu teenimiseks, ehkki konkreetsel juhul võib toimepanijal selline eesmärk ka puududa. Kõnesoleva süüteokoosseisu kohaldamine ei sõltu sellest, kas toimepanija taotles teost majanduslikku kasu ehk kas tal oli seesugune eesmärk, küll aga sellest, missugune on kannatanu jaoks vastumeelsete kohustuste olemus. (p-d 53 ja 54)
Vt. RKKKo nr -1-17-1629/44 p-d 19 ja 29. (p 33)
KrMS § 331 lg 2, § 340 lg 1 ja § 340 lg 4 p 1 kohaselt on ringkonnakohtul keelatud teha apellandi (lubatava) taotluse piiridest väljudes niisugune lahend, mille tulemusena muutub süüdistatava olukord õiguslikult või faktiliselt raskemaks. Sellise juhtumiga on mh tegemist siis, kus isik tunnistatakse apellatsiooni piiridest väljudes süüdi maakohtu otsusega võrreldes täiendava raskendava koosseisutunnuse järgi. Isiku süü suurus oleneb ka süüteo asjaoludest, sh sellest, mitu kvalifitseerivat koosseisutunnust ta täitis. Järelikult tähendab mõne kvalifitseeritud koosseisutunnuse lisamine isiku olukorra raskendamist ka juhul, kui sellega ei kaasne raskema karistuse mõistmist. (p 38)
Vt. RKKKm nr 1-20-470/34. (p 41)
Vt. RKKKo nr 3-1-1-36-15, p 7 ja RKKKo nr 3-1-1-11-15, p 12.2. (p 42)
Kui kannatanule määrati riigi õigusabi KrMS § 41 lg 31 p 1 alusel, kohaldatakse sellises asjas riigi õigusabi osutava advokaadi tasule koefitsienti 1,5. (p 62)
|
| 1-21-3307/43
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
21.10.2022 |
|
Kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtte järgimine apellatsioonimenetluses –
Vt RKKKo nr 1-20-2143/118, p-d 26-29. (p 14)
Kohtupraktikas väljakujunenud seisukoha järgi saab kohus isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütlusi üksnes KrMS § 289 lg 1 järgi kohtumenetluse poole taotluse alusel ristküsitluse käigus, kui kohtus antud ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antutega. Kui see tingimus on täidetud, saab kohus tugineda ütluste usaldusväärsuse hindamisel vastuolule tõendiallika kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste vahel. Kirjeldatu kehtib ka juhul, kui varasemad ütlused on talletatud ütluste olustikuga seostamise protokollis. (p 17)
Kui isik esitab kohtuistungil faktiväite, mida ta uurimistoimingu käigus ei maininud ja mis viitab hoopis uuele kuriteole, siis on selline ütluste n-ö täienemine ajas selgeks tunnismärgiks, mis viitab tõendiallika võimalikule ebausaldusväärsusele ning lubab kohtueelses menetluses antud ütlused KrMS § 289 lg 1 järgi avaldada. (p 18)
Ähvardamine (KarS § 120) peab ähvarduse adressaadi silmis olema veenev ning lisaks peab ähvardamine tunduma enamasti reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Ähvardaja öeldut või tehtut ei saa alati vaadata ka rangelt iseseisvalt, s.o lahutatult kas konkreetset sündmustikku või isikute omavahelisi suhteid iseloomustavast ülejäänud kontekstist. Mõnel juhul peab ähvarduse sisuks olevat tegevust hindama koostoimes teiste, kaasnevate ning tuvastatud asjaoludega. (p 19)
Kui esinevad asjaolud, mis võivad teo õigusvastasuse välistada, kuid koosseisupärase teo tuvastanud kohus jätab vaatamata sellele analüüsimata, kas tegu oli ka õigusvastane, siis on see käsitatav kohtuotsuse põhjendamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumisena. (p 23)
Hädakaitseseisundi tekkimise aluseks võib olla muu hulgas selline rünne, mis ei vasta ühelegi süüteokoosseisule, kuid ohustab või kahjustab individuaalõigushüve siiski piisavalt intensiivselt, et pidada seda õigusvastaseks ründeks KarS § 28 lg 1 mõistes. Tähtis on, et ründaja tegu oleks sotsiaalse arusaama kohaselt käsitatav ründena. Teiseks peab rünne olema õigusvastane ehk vastuolus mõne õiguskorras eksisteeriva normiga. (p 24)
Teise isiku privaat- ja intiimsfääri rikkumine võib endast kujutada õigusvastast rünnet
KarS § 28 lg 1 tähenduses. (p 25)
Privaatsuse määr, mille rikkumise korral on isikul õigus end kaitsta, sõltub konkreetsetest asjaoludest. Sekkumine, mida lugeda privaatsfääri intensiivseks rikkumiseks, on lähisuhtes kindlasti teistsuguse ulatusega kui nt võõraste inimeste puhul. Erinev on sellistel puhkudel ka nn talumiskohustuse ulatus ning võimaliku lubatud hädakaitsetegevuse intensiivsus. (p 26)
Lähisuhe – Vt RKKKo nr 1-19-3377/32, p 10. (p 27)
|
| 1-21-2243/43
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
04.10.2022 |
|
Dokumendi kirjalik vorm eeldab omakäelise või digitaalse allkirja olemasolu. (p 16)
E-kirja teel edastatav apellatsiooniteade ei pea olema allkirjastatud. (p 17)
Karistuse esmakordsel mõistmisel üksnes toimikumaterjalide põhjal, ilma süüdistatavat kordagi nägemata ja tema seisukohta ära kuulamata, võib olla keeruline tuvastada karistust mõjutavaid asjaolusid ja hinnata nende tähendust konkreetsel juhul. See puudutab ennekõike just süüdistatava isikuga seotud asjaolusid. (p 19)
Vt RKKKo 1-20-2143/118, p-d 26-29.
KarS § 58 p-s 4 nimetatud karistust raskendav asjaolu sisaldub KarS § 121 lg 2 p 2 objektiivses teokoosseisus, mistõttu rakendub KarS §-st 59 tulenev raskendava asjaolu korduva arvestamise keeld. (p 22)
|
| 1-21-5067/40
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
22.06.2022 |
|
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi järjepideva praktika kohaselt eristub suguühenduseks kvalifitseeruv seksuaalakt muust sugulisest teost selle poolest, et suguühte puhul tungitakse teise isiku kehaõõnsusesse ja vähemalt ühelt poolt on tegevusse kaasatud suguorgan (vt RKKKo-d nr 3-1-1-95-04, p-d 12-13; nr 3-1-1-59-07, p 14 ja nr 1-16-5792/101, p 14). (p 11)
Lapse kehaõõnsusesse tungimine sõrmede sisestamisega tuppe on vägistamine. Tegemist on intensiivse ründega, millega kahjustatakse raskelt lapse arengut, keha puutumatust ja seksuaalset vabadust. (p 12)
|
| 1-20-6745/88
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
20.06.2022 |
|
Eristada tuleb tahtlust ja motiivi. Tahtlus väljendab seda, kas ja kuivõrd intensiivselt toimepanija teab ning soovib süüteokoosseisule vastavate asjaolude esinemist, motiiv kajastab aga süüteo toimepanemisele viinud sisemist põhjust. (p 29)
Vt RKKKo 1-20-3306/139, p-d 14-15. (p 30)
Toimepanija süüdivus on piiratud, kui tal on teo toimepanemise ajal mõni selline KarS §-s 34 loetletud raske psüühikahäire, mis ei võta inimeselt küll täielikult võimet mõista oma teo keelatust või enda käitumist selle arusaamise järgi juhtida, kuid mille tõttu on normikuulekas käitumine toimepanijale siiski oluliselt raskem, kui see oleks süüdimatuse meditsiiniliste tunnusteta inimese jaoks. (vt RKKKo 3-1-1-105-16, p 21). Piiratud süüdivus ei ole vaheaste süüdivuse ja süüdimatuse vahel, vaid iseseisev süüd vähendav asjaolu (RKKKo 3-1-1-22-09, p 6.2). (p 32)
Karistusseadustikus eristatakse piiratud süüdivuse kaht liiki. KarS § 35 esimene alternatiiv käsitleb juhtumit, mil KarS §-s 34 nimetatud põhjusel on oluliselt piiratud toimepanija võime enda teo keelatusest aru saada. Tegemist on välditava keelueksimusega: inimesele, kes ei saa psüühikahäire tõttu täielikult aru oma teo keelatusest, heidetakse ette, et ta oleks pidanud sellest aru saama. KarS § 35 osutatud alternatiiv on erinorm sama seadustiku § 39 lg 2 suhtes. KarS § 35 teise alternatiivi korral on piiratud aga inimese võime enda käitumist juhtida. Sel juhul saab toimepanija oma käitumise keelatusest küll aru, kuid ta ei suuda end psüühikahäirest tingituna vaos hoida, sest tema tung teole on nii tugev, et ta suudab sellele palju vähem vastu seista kui vaimselt terve inimene. Need piiratud süüdivuse kaks liiki - piiratud arusaamisvõime ja piiratud kontrollivõime - võivad ette tulla üksnes alternatiivselt, mitte korraga. (p 33)
Üksnes juhul, kui süüdimatuse meditsiiniline tunnus leiab kinnitust, kuid samas pole alust rääkida toimepanija süüdimatusest (KarS § 34), tuleb kohtul liikuda piiratud süüdivuse kontrolli teisele astmele. Seal on tal tarvis hinnata, kas diagnoositud raske psüühikahäire võis teo ajal oluliselt mõjutada (piirata) toimepanija a) arusaamisvõimet või b) tegude juhtimise võimet. Määrav on see, kas isiku võime käituda normipäraselt oli oluliselt piiratud võrreldes nendega, kellel ei ole KarS § 34 p-des 1-5 loetletud meditsiinilisi tunnuseid. Teisisõnu peab kohus otsustama, millisel viisil ja ulatuses avaldus süüdistatava teos tema vaimne seisund. Tegemist on õigusliku otsustusega, mille langetamisel annab kohus hinnangu sellele, mil määral oli süüdistatav võimeline järgima õiguskorraga seatud reegleid (vt ka RKKKo nr 3-1-1-22-09, p 6.2). Kõnesoleva otsustuse langetamiseks tuleb kohtul analüüsida piiratud arusaamisvõime või kontrollivõime seost konkreetse teo ja süüteokoosseisu kontekstis, võttes arvesse kõiki tegu ning inimest iseloomustavaid asjaolusid. Inimese seisundile teo toimepanemise ajal tuleb anda üldhinnang, arvestades muu hulgas sellega, kuidas toimepanija käitus nii teo ajal kui ka enne ja pärast seda. Olukorras, kus kohus on teinud kindlaks, et toimepanijal oli teo ajal KarS § 35 tunnustele vastav raske psüühikahäire, võib üldjuhul pigem eeldada, et tema süüdivus oli piiratud. Kui kohus leiab, et toimepanija arusaamis- ega tegude juhtimise võime ei olnud raskest psüühikahäirest hoolimata oluliselt piiratud, tuleb seda eraldi põhjendada. Kõrvaldamata kahtlus raske psüühikahäirega inimese arusaamis- või tegude juhtimise võime olulises piiratuses tõlgendatakse süüdistatava kasuks (KrMS § 7 lg 3). (p-d 36-37)
Eesmärgipärane käitumine viitab küll arusaamisvõime olemasolule, kuid ei ütle midagi selle kohta, kas toimepanijal oli täiel määral säilinud enda tegude juhtumise võime. Samuti ei tähenda see, et toimepanija oli füüsiliselt võimeline eri tegudeks seda, et ta oli ka psüühiliselt võimeline oma käitumist täiel määral kontrollima. Inimese võime kontrollida oma käitumist on vaimne võime käituda vastavalt ebaõigusarusaamale ehk vastavalt sellele, kuidas ta mõistab keelatud käitumist (s.o võime juhtida oma tahet ja otsustusi), mitte aga see, kuidas ta füüsiliselt oma tegusid kontrollib. Piiratud süüdivuse tuvastamise käigus toimepanija kontrollivõime hindamisel on määrav tema võimekus juhtida oma käitumist normipäraselt ka tugevate soovide ja vajaduste puhul ning võimekus pärssida normivastaseid tunge. (p 51)
Piiratud süüdivus võib kõne alla tulla isegi juhul, kui välise teopildi põhjal käitub inimene justkui adekvaatselt ja mõistab üksikutes fragmentides enda tegude olemust, kuid ta ei suuda kontrollida olukorda tervikuna. Süüdivuse piiratusele - ja mitte täielikule süüdimatusele - viitabki see, et inimene on võimeline oma tegevust planeerima ja ellu viima suhteliselt loogilist rada pidi ning ta mõistab oma tegevuse ebaõigust, kuid sellest mõistmisest hoolimata on normikohane käitumine tema jaoks sedavõrd raske, et ta ei suuda kuriteo toimepanemisest hoiduda. Kui eeskätt eksperdiarvamusele tuginedes või siis ka teiste tõendite alusel tuvastatud kõnekate faktide põhjal ei ole võimalik välistada, et toimepanija tegutses olulises ulatuses raske psüühikahäire mõjul, peab in dubio pro reo-põhimõttest lähtuvalt sellist mõju jaatama. (p 52)
Kui inimest mõjutab teo toimepanemise ajal korraga mitu süüdimatuse meditsiinilist kriteeriumi, on tõenäolisem, et tema käitumisvõime on oluliselt piiratud. Teiseks võib raske psüühikahäire mõju olulisusele viidata see, kui häire toimel sooritatud tegu on selges vastuolus inimese tavapärase käitumismustriga ehk kui see tegu näib tema senise käitumise taustal iseäranis ebatüüpiline. (p-d 54-55)
KarS § 36 järgi ei välista tahtlikult või ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisund süüd, mistõttu üldjuhul ei ole joobes toimepanija puhul põhjust kõneleda ka piiratud süüdivusest (KarS § 35). (p 56)
Sarnaselt süüdimatusega tuvastatakse piiratud süüdivus kahel astmel. Esmalt tuleb kindlaks teha, kas toimepanijal oli teo ajal süüdimatuse meditsiiniline tunnus ehk vähemalt üks KarS § 34 p-des 1-5 loetletud raske psüühikahäire. Psüühikahäire tuvastatakse kohtupsühhiaatriaekspertiisi abil. Eksperdi ülesanne on diagnoosida rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni alusel, kas inimesel oli psüühikahäire, ja hinnata, kuivõrd raskel kujul see häire meditsiinilises mõttes avaldus. Ekspert peab kinnitama sellist psühhopatoloogilist seisundit, mis loodusteadusliku teadmise järgi kuulub käitumise kontrolli- või juhtimisvõime kahjustuste hulka, näidates ühtlasi ära, kuidas see häire mõjutas inimese psüühilisi funktsioone. Selleks peab ekspert kirjeldama diagnoositud häire olemust ja seda, kuidas ning millises ulatuses mõjutas häire toimepanija käitumist, s.o milline oli häire mõju inimese arusaamis- või käitumise juhtimise võimele. Muu hulgas tuleb eksperdil anda kohtule ettekujutus sellest, mil määral diagnoositud psüühikahäire pärssis toimepanija kognitiivseid võimeid, sh mälu, tähelepanu, orientatsioonivõimet, intellektuaalseid funktsioone. Eksperdil on vaja anda arvamus ka selle kohta, millise KarS §-s 34 loetletud süüdimatuse meditsiinilise tunnuse alla diagnoositud häire paigutub. Seejuures tuleb aga silmas pidada, et KarS §-s 34 nimetatud süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste puhul ei ole tegemist diagnoosidega ning need on sõltumatud rahvusvahelisest haiguste klassifikatsioonist. Eksperdilt saadud teabe põhjal peab kohus langetama normatiivse otsustuse, kas toimepanijal diagnoositud psüühikahäire on käsitatav raskena ka õiguslikus mõttes ehk KarS § 34 tähenduses. (p-d 34-35)
Eristada tuleb hingelise erutuse seisundit kui KarS § 115 objektiivse koosseisu tunnust ja süüdivuse kriteeriume KarS §-de 34-35 järgi (vt ka RKKKo nr 3-1-1-10-13, p 10.5). Piiratud süüdivus ei eelda erilise hingelise seisundi tekkimist kui vahetut reaktsiooni kannatanu käitumisele, vaid raske psüühikahäire olemasolu teo toimepanemise ajal. (p 43)
Kui süüdistatava võime oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida oli süütegu toime pannes oluliselt piiratud, peab kohus KarS § 35 järgi kaaluma, kas võtta karistust mõistes aluseks toimepandud süüteo eest eriosa sanktsioonis ette nähtud karistusvahemik või kergendada karistuse ülem- ja alammäära vastavalt KarS §-le 60. Kuigi KarS § 35 kohaselt ei ole piiratud süüdivuse tuvastamisel karistuse vähendamine KarS § 60 alusel kohustuslik, tuleb selle tegemata jätmist kohtul eraldi põhjendada (RKKKo 3-1-1-22-09, p 7). Süüvõime olulise vähenemisega kaasneb üldjuhul ka väiksem teosüü. Seetõttu süüpõhimõttest lähtuvalt on toimepanija piiratud süüdivuse korral eelduslikult tarvis karistust kergendada. Karistus tuleb süüdivuse piiratusest hoolimata mõista eriosas ette nähtud sanktsiooniraami piires ennekõike siis, kui on tuvastatud asjaolud, mis KarS § 56 lg 1 või § 58 kohaselt toimepanija süüd oluliselt suurendavad. Alkoholijoove võib anda alust karistuse kergendamisest loobuda muu hulgas siis, kui toimepanija teab enda kalduvust muutuda joobnult agressiivseks. (p-d 58-59)
Vt RKKKo 1-17-1629/44, p 28; RKKKo 3-1-1-40-04, p 7; RKKKo 3-1-1-76-12, p 8; RKKKo 3-1-1-6-17, p 18. (p 62)
Süüteokatsest loobumata jätmine ei tähenda, et toimepanija süü oleks tavapärasest suurem. Süüteokatse eest karistataksegi ainult neid, kes sellest vabatahtlikult ei loobu. (p 64)
Vt RKKKo nr 1-15-10119/80, p-d 38-39. (p 66)
Kuritegusid pannaksegi tavaliselt toime sellistel motiividel, mis on üldinimlikult hukkamõistetavad, ja seega on KarS § 58 p 1 kohaldamise lävend võrdlemisi kõrge (sellele osutab ka viidatud kohtupraktikas kasutatud sõnaühend eriliselt hukkamõistetav). (p 66)
RKKKo nr 3-1-1-79-14, p 53 ja nr 1-17-3371/311, p 126. (p 74)
|
| 1-20-3910/72
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.05.2022 |
|
KarS § 118 lg 1 p 2 – § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritav raske tervisekahjustuse tekitamise katse neeldub KarS § 118 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritavas lõpuleviidud raske tervisekahjustuse tekitamises ja kogumit ei teki. (p 11)
Olukorras, kus isikut süüdistatakse ühe teoga kahele kannatanule tervisekahjustuse tekitamises või selle katses, ent kohus tuvastab süüdistatava tahtluse üksnes ühe kannatanu tervisekahjustuse osas, ei tule süüdistatavat teise kannatanu vastu toimepandus KrMS § 309 lg 2 kohaselt õigeks mõista. (p-d 14–15)
KrMS § 3421 järgi ei ole maakohtule kriminaalasja uuel arutamisel siduv ringkonnakohtu selline juhis, mis on vastuolus pärast ringkonnakohtu määrust tehtud Riigikohtu lahendis väljendatud seisukohaga seaduse tõlgendamisel. (p-d 16–17)
Saates kriminaalasja maakohtule uueks menetlemiseks mõne sellise vea tõttu, mis on võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, rikub ringkonnakohus ise oluliselt kriminaalmenetlusõigust. (p 19)
|
| 1-20-5071/72
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
01.04.2022 |
|
Ekspert on kohtumenetluses käsitatav n-ö kohtuniku abilisena olukorras, kus tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Eksperdi pädevusse ei kuulu aga ütluste tõepärasuse hindamine ning üksnes kohus saab võtta seisukoha ütluste andja usaldusväärsuse kohta tõendeid nende kogumis hinnates (RKKKo nr 1-15-10967/38, p-d 13, 14 ja 18). Sama põhimõte kehtib mutatis mutandis ka asjatundja kohta. (p 16)
Isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel ei ole võimalik luua tõsiselt võetavat seost inimese mõttemaailma fantaasiarikkuse ning tema kui tõendiallika usaldusväärsuse vahel. Samuti ei ole kriminaalmenetluses võimalik teha usaldusväärseid järeldusi isiku ütluste tõeväärsuse kohta tema joonistatud piltide sisu vms interpreteerides, kuna sellisel tõlgendusmeetodil puudub tõestatud teaduslik lähtepunkt. (p 17)
VÕS § 768 lg-s 1 sätestatud tervishoiuteenuse osutaja konfidentsiaalsuskohustus kaitseb usaldussuhet arsti ja patsiendi vahel. See kohustus on üldtunnustatud ja selle eesmärk on ühelt poolt tagada patsientide privaatsus, aga teisalt ka nende usk meditsiinisüsteemi, mille puudumisel ei pruugi patsient ravile tulla ning võib seetõttu end ohustada (vt nt EIKo Avilkina jt vs. Venemaa, p-d 45, 51; EIKo Mockutè vs. Leedu, p 93). Patsiendisaladusena on kaitstud kogu tervishoiuteenuse käigus isiku kohta teatavaks saanud informatsioon, st et vaikimiskohustus ei kata mitte üksnes terviseandmeid, vaid ka näiteks perekondlikke, tööalaseid või majanduslikke asjaolusid, mille suhtes on patsiendil selge huvi. Patsiendisaladus on ka teave, mis sisaldab patsiendi jagatud infot tema poolt toimepandud kuriteo kohta. (p-d 20 ja 21)
KrMS § 72 tuleb patsiendisaladuse kontekstis mõista kohustusena selliseid ütlusi mitte anda. KrMS § 72 lg 1 p 3 keelab ka kutsesaladusega kaetud dokumentide esitamise. Nende andmete avaldamine on reegeljuhtumil lubamatu ja KarS §-d 157-1571 näevad ette vastutuse isikuandmete ebaseadusliku avaldamise eest. (p 22)
Ebaseaduslik on igasugune patsiendisaladuse avaldamine, mille jaoks ei ole kas patsiendi nõusolekut või seadusest tulenevat selget alust, mis omakorda võib olla kahetine – kas andmete avaldamist lubav või selleks kohustav. (p 23)
Nõusolek oma terviseandmete avaldamiseks kuulub patsiendi autonoomia hulka. Konfidentsiaalsuskohustust tühistava nõusoleku puhul peab olema selgelt määratletud ning patsiendile selgitatud, millistele adressaatidele ning millises ulatuses tema andmeid avaldada soovitakse. Patsiendi nõusolek peab olema vabatahtlik, konkreetne, teadlik ning üheselt mõistetav. Nõusoleku teadlikkus tähendab, et enne terviseandmete avaldamist peab tervishoiuteenuse osutaja patsiendile arusaadaval ja lihtsal kujul selgitama andmete avaldamise ulatust, eesmärke ning tagajärgi, tagades nii, et nõusolek on antud kõiki asjaolusid arvestades (vrd EKo nr C-61/19, p 40). (p 24)
Kohustus patsiendisaladuse avaldamiseks võib tuleneda mõnest valdkondlikust õigusaktist. Sellisel juhul on seadusandja otsustanud, et avalik huvi on olulisem patsiendi huvist hoida tervishoiuteenuse osutamise käigus avaldatud andmed saladuses. (p 25)
Patsiendisaladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumist lubavaks normiks on nt VÕS § 768 lg 2, mille kohaselt võib tervishoiuteenust osutav isik omal algatusel saladuse hoidmise kohustusest mõistlikus ulatuses kõrvale kalduda, kui andmete avaldamata jätmise korral võib patsient oluliselt kahjustada ennast või teisi isikuid. Seaduse selline sõnastus on n-ö ettepoole suunatud, ehk teisisõnu peetakse silmas vajadust hoida ära enda või teiste isikute võimalik kahjustamine tulevikus. See säte ei luba avaldada teavet patsiendi poolt juba toimepandud tegude kohta, samuti ei hõlma see juhte, kui oht peaks lähtuma kellestki teisest kui patsiendist. Samuti tuleb kirjeldatud olukorras arstil iga kord kaaluda, kas oht õigushüvede kahjustamiseks on sedavõrd tõsine, et see õigustab saladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumist. Mõistlikkuse kriteeriumit silmas pidades saab tervishoiuteenuse osutaja avaldada talle teatavaks saanut üksnes ulatuses, mis on vältimatult vajalik tõsise kahju ärahoidmiseks. (p 26)
Seadusliku loa patsiendisaladuse hoidmise kohustusest irdumiseks annab hädaseisundi regulatsioon. Kuid see allub rangele proportsionaalsuskontrollile. Alus rakendub sarnaselt VÕS § 768 lg-ga 2 vaid n-ö ettevaatavalt – luba patsiendisaladuse avaldamiseks lõpeb hetkel, mil teo toimepanemist või selle tagajärje saabumist ei ole võimalik enam väärata. Teisisõnu, juba toimepandud süüteo kohta andmete avaldamine, mis on kaetud patsiendisaladuse klausliga, ei ole lubatud. Erandi moodustavad sellest LasteKS § 27 lg 1 ja § 31 lg 1, mis kohustavad teavitama väärkoheldud lapsest, ja SPTS § 5 lg 3. (p 27)
Patsiendisaladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumiseks annab PsAS § 5 lg 1, mis lubab uurimisasutusele viimase nõudmisel esitada üksnes info selle fakti kohta, kas isik on ravi saanud ning seoses millise diagnoosiga. Norm ei anna aga alust VÕS § s 768 sätestatud saladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumiseks laiemalt, s.o avaldada andmeid ravi täpsema sisu, diagnoosi nüansside ning ravi käigus teatavaks saanud muude asjaolude kohta, rääkimata kogu haigusloo avaldamisest. (p 28)
KrMS § 32 lg 2 võimaldab küll uurimisasutusel nõuda kriminaalasja lahendamiseks vajaliku dokumendi esitamist, kuid see ei ole oma üldsõnalisuse tõttu VÕS § 768 lg 1 tähenduses iseseisev õiguslik alus patsiendisaladuse hoidmisest kõrvalekaldumiseks. Kuigi KrMS § 98 lg 1 p 1 järgi on eksperdil ekspertiisi tehes õigus taotleda ekspertiisimaterjali täiendamist, ei ole kehtivas õiguses seaduslikku alust sellise patsiendiandmeid puudutava lisainfo väljastamiseks. Kui olemasoleva teabe ebapiisavuse korral ei saa muul viisil (nt ambulatoorne jälgimine) isiku seisundit hinnata, võimaldab KrMS § 102 paigutada kahtlustatava või süüdistatava kohtupsühhiaatria- või kohtuarstliku ekspertiisi tegemiseks raviasutusse (vt RKKKm 1-20-1367/31, p-d 13–19). Kriminaalmenetluse seadustik ega ükski muu seadus ei loo iseseisvat õiguslikku alust nõuda kutsesaladust hoidvalt tervishoiutöötajalt patsiendi andmeid laiemas ulatuses ega anna ka arstile õigust kutsesaladust laiemalt avaldada, kui seda võimaldavad VÕS § 768 ja seda täpsustavad sätted (nt PsAS § 5). Osutatut silmas pidades ei saa tervishoiuteenuse osutaja üldjuhul vastutada ka KarS § 307 alusel esimese astme kuriteost mitteteatamise eest. Viidatud karistusõigusnorm on sekundaarnorm, millest ei saa tuleneda õigustust patsiendisaladusest irdumiseks suuremas ulatuses kui seaduses sätestatud erialustel. (p-d 29 ja 30)
Eraõiguslik teraapiateenust osutav isik, kes ei ole tervishoiuteenuse osutamisel osalev isik VÕS § 768 tähenduses, peab kliendi isikuandmete töötlemisel, sh nende avaldamisel, juhinduma IKÜM II peatükis sätestatud põhimõtetest. (p 31)
KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks ekspertiisiakt tervikuna, mitte üksnes selle järelduslik osa (eksperdiarvamus). Ekspertiisiaktis kajastatu on muu hulgas ka üheks allikaks, millele toetuvalt saab kontrollida isiku ütluste usaldusväärsust (vt RKKKo nr 1-18-1247/58, p 37). (p 33)
Süüdistatava ennast süüstavate seletuste, mille ta on andnud, teadmata enda õigusi kriminaalmenetluses, tõendikogumisse võtmine on vastuolus enese mittesüüstamise privileegi ja ausa kohtumenetluse põhimõttega. (p 36)
Menetluskulude hüvitamise taotlus, mis on esitatud pärast Riigikohtu kirjalikele küsimustele vastamise tähtaega, ei ole tähtaegne ja tuleb jätta läbi vaatamata. (p 39)
Vt ka RKKKo nr 3-1-1-85-11, p 35. (p 13)
Kriminaalmenetlusse saab asjatundjana kaasata üksnes isiku, kellel on mingid eriteadmised ja kes nende eriteadmiste tõttu oskab selgitada asjasse puutuvat spetsiifilist valdkonda või menetlustoimingu käiku, kus ta osales. Erinevalt teistest isikulistest tõendiallikatest ei saa asjatundja anda iseseisvat tõenduslikku teavet tõendamiseseme asjaolude kohta. Asjatundjat eristab eksperdist see, et asjatundja ei tee konkreetses asjas ekspertiisi, vaid annab eriteadmistele tuginedes selgitusi, mis on tõendamiseseme asjaolude mõistmiseks olulised. Menetlejal tuleb seejuures asjatundja pädevus tuvastada. Eksperdiks või asjatundjaks saab kriminaalmenetluses olla vaid asjakohaste eriteadmistega isik ehk oma valdkonna spetsialist. Menetluses ära kuulatud isiku asjatundjana määratlemiseks ei piisa sellest, et ta tegutseb mingis erivaldkonnas. Menetlejal tuleb tema erialane pädevus eraldi kindlaks teha ja hinnata, kas see pädevus on piisav andmaks konkreetses kriminaalasjas vajaminevaid asjakohaseid ütlusi. (p-d 13 ja 14)
Tervisekahjustus kui normatiivne koosseisutunnus tuvastatakse üldjuhul kohtuarstliku ekspertiisiga (vt ka RKKKo nr 1-18-7833/63). (p 15)
|
| 1-19-5641/62
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
17.03.2022 |
|
Selleks, et kaitsegarant vastutaks KarS § 118 lg 1 p-de 1–7 järgi tegevusetuse eest, ei pea ta olema ise tahtlikult põhjustanud seda tervisekahjustust, mille edasine kulg tema kaitstavat inimest negatiivselt mõjutab. Nii võib lapsevanem, kes jätab enda vigastada saanud lapse kohase abita, vastutada sellest vigastusest tingitud (raske) tüsistuse eest, olenemata sellest, kas ta tekitas algse vigastuse (nt kogemata) ise või tegi seda sootuks keegi teine (nt laps ise). Teisisõnu piisab KarS § 118 lg 1 p-de 1–6 puhul tegevusetuse korral tahtluse jaatamiseks sellestki, kui garant leiab juba kahjustatud kaitstava isiku n-ö eest. Kui ta sellisel juhul saab viimase olukorrast aru ning mõistab tema tervise kahjustumise edasist süvenemist (tahtluse intellektuaalne element), kuid jääb siiski tegevusetuks, mõistes samal ajal enda tegevusetuse võimalikke tagajärgi, mööndes neid (tahtluse voluntatiivne element), on tegemist kaudse tahtlusega. Kolleegium selgitab veel, et kaudset tahtlust ei välista seegi, kui need tagajärjed on samal ajal garandile isegi vastumeelsed. (p 10)
Kaitsegarandi tegutsemiskohustuse tekkimiseks ei ole tarvis seda, et garant oleks kaitstavat isikut ähvardava ohuolukorra ise loonud. Hoolimata sellest, kes – ja kas üldse keegi – vastutab ohu tekkimise eest, on kaitsegarandi kohustus muu hulgas teha kõik mõistlikult võimalik, et kaitstava isiku olukord (KarS §-s 118 sätestatud süüteo puhul tervis) olemasoleva ohu tõttu täiendavalt ei kahjustuks. (p 14)
Vt RKKKo nr 1-17-5883/77, p 18. (p 15)
Juhul, kui organismi talitlusse sekkumine, mille hulka kuulub ka ravi võimaldamisel tegevusetuks jäämine, mõjutab organismi viisil, mis kulgeb n-ö silmale nähtamatult, ja/või kui ettevõetava sekkumise ambitsiooniks on teise inimese tervise kaalukas mõjutamine (nt mõnest raskekujulisest haigusest vabanemine, aga ka selle kontrolli all hoidmine), sarnaneb selline toimimine juba spetsiifilisi teadmisi ja oskusi nõudva tervishoiuteenusega. Selle osutamine eeldab aga teatud kvaliteeti. Kui sellise teise inimese tervisesse sekkumise, sh ka tegevusetuks jäämise, tagajärjeks peaks olema tervisekahjustus, on sellise kontrollimatu riski loomine ja kulgeda laskmine tunnismärkideks, millele toetuvalt on alust tõstatada tõsiselt võetav kahtlus kaudse tahtluse esinemisest toimepanija käitumises (vt RKKKo nr 3-1-1-76-16, p 20). (p 17)
Vt RKKKo nr 3-1-1-79-15, p 6. (p 18)
Riigikohtu praktikas on järjepidevalt rõhutatud, et süüdistatava teotahtlus tuleb teha kindlaks rangelt teo toimepanemise hetke seisuga. Selle arusaamaga haakuvalt on KarS § 118 lg 1 punkte 1–7 puudutavas praktikas selgitatud, et kõnealuse sätte järgi saab rääkida vaid sellise isiku vastutusest, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (KarS § 121) vastav tagajärg. Järelikult ei saa isiku käitumises KarS § 118 lg 1 p-de 1–7 realiseeritusest rääkida juhul, kui isik ei kahjustanud objektiivselt kannatanu tervist või kui tal puudus tahtlus tervisekahjustuse tekitamiseks. Oluline on seejuures, et toimepanija tahtlus hõlmaks teo toimepanemise hetkel just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni. Riigikohtu kõnealune praktika on aga võrsunud kohtuasjadest, kus süüdistatavale heideti ette aktiivset käitumist, s.o teodelikti (vt RKKKo nr 1-17-105/35, RKKKo nr 1-16-6512/64, RKKKo nr 1-17-5883/77, RKKKo nr 1-19-4422/107). (p 8)
Need seisukohad ei ole üheselt ülekantavad tegevusetusdeliktile, s.o juhule, mil isikule heidetakse ette tegevusetuks jäämist. Iseenesest on ka tegevusetuse korral tahtluse sisustamine samane teodeliktiga, st st kaudsest tahtlusest (KarS § 16 lg 4) saab tegevusetuse korral kõneleda vaid juhul, kui garant küll kindlalt ei tea, et tema tegevusetuks jäämine põhjustab koosseisupärase tagajärje, kuid ta peab selle saabumist võimalikuks (intellektuaalne element) ning möönab seda (voluntatiivne element) (vt ka RKKKo nr 1-20-6496/139, p 19). Oluline on aga eristada tahtluse tuvastamise aega – tegevusetuse korral tuvastatakse tahtlus selle hetke seisuga, mil garandil oli õiguslik kohustus (vt KarS § 13 lg 1) ja ka võimalus veel edukalt tegutseda (RKKKo nr 3-1-1-13-07, p 10) tema poolt ära tuntud kahjuliku tagajärje ärahoidmise nimel. Tahtlust tagajärje suhtes saab jaatada seega igal ajahetkel, mil kaitsegarant saab vähemalt kaudse tahtluse tähenduses aru, et temalt õiguslikult oodatav ja nõutav sekkumine võib veel hoida ära tema kaitsealust kahjustava tagajärje saabumise, kuid ta ei tee seda. (p 9)
|
| 1-20-3306/139
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
03.03.2022 |
|
Riigikohtu praktikas on läbivalt rõhutatud, et tunnistamaks isikut süüdi tahtlikus kuriteos, on vajalik, et täideviija oleks teo toimepanemise hetkel teadlik kõigist süüteokoosseisu objektiivsetest asjaoludest. See tähendab ühtlasi, et kui koosseis sisaldab ka tagajärje saabumist, peab toimepanija selle teo toimepanemise ajal sisimas heaks kiitma. Kui teadmine (tahtlus) mõne koosseisulise asjaolu suhtes tekib hiljem, s.o pärast etteheidetava teo sooritamist, ei ole süüdimõistmine tahtlikus kuriteos võimalik. Nõudest, et tahtlus tuleb tuvastada teo toimepanemise hetkeseisuga, tuleneb tagajärjedelikti jaoks omakorda, et tahtlikus kuriteos saab süüdi tunnistada vaid isiku, kes pärast teootsuse langetamist paneb toime veel vähemalt ühe (osa)teo või jääb teadlikult tegevusetuks, ning üks neist alternatiividest põhjustab vastavalt teoimepanija ettekujutusele või tema poolt võimalikuks peetaval viisil koosseisupärase tagajärje. (p 9)
Riigikohtu varasem praktika tahtluse (kaudse tahtluse) ja ettevaatamatuse (kergemeelsuse) piiritlemisel on võrsunud kohtuasjadest, kus olid vaatluse all sihitud ründed teise inimese tervise või elu vastu. Tegemist on olnud olukordadega, mille puhul on täideviijast lähtuv oht suunatud n-ö temast endast eemale (nt käsitleti asjades nr 3-1-1-79-15 ja 3-1-1-128-06 kannatanu löömist noaga; asjades nr 1-20-6495 ja 3-1-1-102-16 kannatanu intensiivset peksmist; asjas nr 3-1-1-142-05 lapse intensiivset raputamist; asjas nr 3-1-1-76-16 lapse jäsemete jõulist painutamist). Seda praktikat ei saa aga reservatsioonideta üle kanda juhtumile, mille puhul asetab süüdistatav vahetult ohtu ka iseenda. Riigikohus on nimelt järjepidevalt rõhutanud sedagi, et tahtluse tuvastamine ainuüksi välise teopildi põhjal peab toimuma rangelt individualiseeritult. See tähendab muu hulgas, et tahtluse küsimuse lahendamisel ei tohi heita kõrvale teo toimepanijat iseloomustavaid asjaolusid, sealhulgas tema võimalikku emotsionaalset seisundit (nt kalduvus ennast teadlikult kahjustada vms) (vt ka RKKKo nr 3-1-1-142-05, p 20). Ehkki ka niisugustel puhkudel pole mõistagi välistatud tahtluse tuvastamine raske tagajärje suhtes, ei saa sellist kahtlemata olulist asjaolu – nagu selleks on potentsiaalne eneseohustamine – jätta arvesse võtmata. Seda eriti siis, kui hinnata, kas toimepanija lootis vaatamata teo äärmuslikule ohtlikkusele siiski raske tagajärje saabumist vältida. (p 24)
Üldohtlik viis peab olema seotud just tapmisteoga (vt julmal viisil tapmise näitel RKKKo nr 1-15-10119/80, p 12). (p 12)
Kaudse tahtluse nagu ka kergemeelsuse intellektuaalne element (teadmine) on koosseisupärase tagajärje saabumise võimalikuks pidamine ehk siis tagajärje ettenägemine. Hooletuse korral ei näe toimepanija tagajärje saabumist ette, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema (KarS § 18 lg 3). Sõnakasutus „pidi pidama võimalikuks“ ei põhjenda raskete tagajärgede suhtes kaudse tahtluse (ega isegi mitte kergemeelsuse) olemasolu, vaid seda võib mõista ka nii, et isik ei pruukinud enda teoga raskete tagajärgede saabumist ette näha, ehkki oleks pidanud neid ette nägema. Märgitu aga kõneleb just hooletusest (vt ka RKKKo nr 1-17-5883/77, p-d 11–13). (p 15)
Teo toimepanemise objektiivne ohtlikkus on küll oluline asjaolu nii tahtluse intellektuaalse kui ka voluntatiivse (tahtmine) elemendi tuvastamisel, kuid teo väline ohtlikkus ja raske tagajärje saabumise tõenäosus ei ole ainumääravad kriteeriumid selle üle otsustamisel, kas täideviija tegutses raske tagajärje suhtes kaudse tahtlusega. Riigikohus on enda praktikas järjepidevalt rõhutanud, et ka väliselt äärmiselt ohtliku teo korral on täiesti mõeldav, et tegelikkuses lootis toimepanija võimalikku tagajärge vältida. (p 23)
Kohtuotsust ei tohi rajada oletustele ja see on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõistes. Asjas esilekerkivate selgete tõendamisraskuste korral tuleb in dubio pro reo-põhimõttest (KrMS § 7 lg 3) juhindudes kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. (p-d 15 ja 18)
|
| 1-20-3046/33
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
05.10.2021 |
|
KrMS § 181 lg 1, § 185 lg 1 ja § 186 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva otsuse tegemisel menetluskulud riik. Reegeljuhtumil tuleb ka tsiviilhagi läbi vaatamata jätmisel, mis johtub õigeksmõistva otsuse tegemisest, jätta selle menetlemisega seotud kulud riigi kanda (KrMS § 182 lg 5 ls 1). Nendel juhtudel tuleb taotletavate tasude põhjendatust ja hüvitamisväärsust hinnata neid põhimõtteid silmas pidades, mis on vastavasisulises kohtupraktikas välja kujunenud. (p 43)
Kui isik algatas menetluse sellise teo kohta, mis tegelikult kuritegu ei ole, ja tegi seda pahauskselt, ei saa tema lepingulisele esindajale makstud tasu pidada kriminaalasja lahendamisel vajalikuks kuluks. Järelikult pole ka alust seda summat mingiski osas KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlikuks lugeda ega menetluskulu hulka arvata. Mõistlikku suurust ületavat esindajatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (p 46)
Kuigi üldjuhul keskendutakse süüküsimuse lahendamisel tõepoolest vaid ajaliselt kitsas raamistikus toimuvale üksiksündmusele (nt löömine), ei saa kohtuasja lahendamisel jätta kõrvale nn kaasnevaid asjaolusid. Süüdistatava tegu ei ole tihtilugu võimalik hinnata lahutatuna kas konkreetset sündmustikku või ka isikute omavahelisi suhteid iseloomustavast kontekstist. (p 33)
Tagajärje omistamise teo toimepanijale võib välistada kannatanu enda ebakohane käitumine ning oma õigushüvede ohtu asetamine ehk (teadlik) eneseohustamine. (p 37)
Enda individuaalsete õigushüvede (teadlik) ohtu asetamine vastutusvõimelise isiku poolt kuulub õigushüve kandja autonoomia hulka, mis omakorda võib välistada saabunud kahjuliku tagajärje omistamise teistele isikutele. Teadlik eneseohustamine hõlmab kindlasti ka tahtlikku provokatsiooni, s.o sisuliselt ründe väljameelitamise olukordi. Vähemalt juhtudel, kui isiku käitumist iseloomustab teadlik tegutsemine (ulatumata siiski ründe meelega esilekutsumiseni), on alust rääkida teadlikust eneseohustamisest ka süülise teoprovokatsiooni korral (nt teis(t)e isiku(te) teadlik õrritamine ja ärritamine, seda ka pikema aja vältel). Teisisõnu ei ole alust teoga põhjustatud tagajärge isikule omistada olukorras, kus kannatanust lähtuvale (teadlikule) provokatsioonile reageeritakse viisil, mis on provokatsiooni olemust ja kaasnevaid asjaolusid kogumis arvestades oodatav ja adekvaatne. Provotseeriva (nn vallandava) teo ja provotseeritud isiku reageeringu vahel peab esinema tihe ajaline ning üldjuhul ka ruumiline seos, eristamaks seda nt hilisemast kättemaksust. (p 38)
|
| 1-18-10214/92
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
01.07.2021 |
|
KarS § 115 näeb ette vastutuse tapmise eest, kui see on toime pandud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes. Senises kohtupraktikas on selgitatud, et äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund tuvastatakse juhtumile tervikhinnangu andmise teel. See on toimepanija vastutust kergendav eriline isikutunnus (KarS § 24 lõiked 1 ja 3), mis iseloomustab tema psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo ajal. Toimepanija liikumapanevaks jõuks võib seejuures olla ka näiteks kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada (kuid ei pea täiendama) meeleheide, solvumine, enda väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms. Tegemist on nn kaasnevate emotsionaalsete reaktsioonidega, mis võivad esineda - ja sageli esinevadki - kõrvuti toimepanija suhtes toimepandud vägivalla- ja/või solvamisteost tingitud erutusseisundiga. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund ei ole seega meditsiiniline patoloogia, vaid on emotsionaalne reaktsioon, mille tuvastamiseks küll võib, aga ei pea tingimata kaasama eksperti. Selline seisund on vahetu vastus isiku suhtes toimepandud vägivallale või solvamisele. Nii nagu KarS § 113, eeldab ka KarS § 115 subjektiivne koosseis seda, et toimepanija peaks vähemalt võimalikuks ja möönaks objektiivse koosseisu asjaolusid. Samuti on provotseeritud tapmine süüline, mis tähendab seda, et toimepanija on teo toimepanemise hetkel täiel määral võimeline aru saama enda teo keelatusest ja suudab oma käitumist sellele arusaamisele vastavalt ka juhtida (KarS § 34). (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-1-15, p 11.1 koos viitega). (p 17)
Kannatanu esile kutsutud hingelise erutuse seisund peab olema eriline, millele osutab KarS § 115 koosseisukirjelduses kasutatud sõna „tugev“. See ei ole lihtsalt ehmatus, ärritus vms, vaid selle all tuleb mõista kannatanu vägivalla või solvamise tagajärjel tekkinud tugevat emotsionaalset reaktsiooni, mis pärsib oluliselt toimepanija võimet vahetult tapmisteo ajal kaalutletult ja adekvaatselt kannatanu ründele vastata. Teisiti öeldes kätkeb see juhte, mil toimepanija kontroll enda üle on kannatanu käitumise tõttu hetkeliselt vähenenud, välistamata ega piiramata reegeljuhtumil siiski isiku süüvõimet KarS §-de 34 ja 35 tähenduses. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundit saab tuvastada eeskätt kannatanu ja süüdistatava käitumise kogumis hindamise põhjal. (p 18)
Erialakirjanduse põhjal võib nimetada mõningaid asjaolusid, mille olemasolu korral on põhjust kahtlustada toimepanijal teo ajal äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundit: näiteks isiku käitumise ebatüüpilisus, selle ootamatu ja äge avaldumine, juhuslikkus (nt löökide paljusus ja nende andmine huupi) ja lühiajalisus, samuti toimepanija välimuse eripära teo ajal (nt kahvatumine, hääle muutumine, käte värisemine jne), teojärgne käitumine (nt jõuetus) ning mäluhäired (vt ka RKKKo nr 1-19-8038/67, p 18). Tugevat hingelist erutust võivad soodustada lisaks kannatanu provokatsioonile toimepanija isikulised eripärad (nt kalduvus impulsiivsusele), hetkeseisund (nt väsimus, kurnatus või stress, aga samuti joobeseisund (vt joobe kohta ka RKKKo nr 3-1-1-10-13, p 10.1)) ning ealised iseärasused (nt alaealisus). (Vt T. Bachmann. Psühholoogia. Raamat juristile. Tallinn: Juura 2015, lk 179 jj.) Oluline on siinkohal siiski rõhutada, et tegemist on pelgalt näitlike tunnismärkidega, mis võivad tugevamalt viidata hingelise erutuse seisundi esinemisele, mitte aga vältimatult tuvastamist vajavate eeltingimustega KarS § 115 kohaldamisel. (p 19)
Tuvastamaks äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse, peavad selle kohta olema usaldusväärsed tõenduslikud pidepunktid. Kui need puuduvad, siis ei ole vähimatki põhjust sellest kõneleda. (p 23)
Vahetuks õigusvastaseks ründeks KarS § 28 lõike 1 mõistes liigituvad ka jätkuva ründe olukorrad: rünne on vahetu seni, kuni juba alustatud ründest pole üheselt mõistetavalt lõplikult loobutud (sh olukorrad, kus rünne on arusaadavalt lõplikult ebaõnnestunud), misjärel oleks võimaliku kahju ärahoidmine hädakaitsetegevusega tõepoolest võimatu. Isiku kehalise puutumatuse vastu suunatud rünnet tuleb lugeda jätkuvaks seni, kuni on tõsikindel alus karta varem juba toime pandud vägivallateo kohest kordumist. Jätkuva ründe olemasolu hindamisel tuleb aluseks võtta sündmuste käik tervikuna. (p 25)
Sobivuse kaalumisel ei arvestata kaitstava ja rünnatava õigushüve väärtust ega nõuta nende võrdsust või kaitstava hüve ülekaalukust (vt nt RKKKo nr 1-19-8038/67, p 30). Kaitsetegevuse käigus on üldjuhul lubatud kahjustada ka ründaja õigushüve, mis on suurem kaitstavast õigushüvest, ja tekitada ründajale kahju, mis on suurem rünnatavat ähvardanud kahjust (vt RKKKo nr 3-1-1-111-04, p-d 14-15). (p 27)
Kui kaitsjal on kaitsetegevuseks valida mitme vahendi vahel, siis peab ta valima säästvaima, st vahendi, mis ründajat kõige vähem kahjustab, kuid seda vaid juhul, kui tal on valida mitme samaväärse kaitsevahendi vahel - kaitsja ei pea võtma üle ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski (vt nt RKKKo nr 1-19-8038/67, p 30). Hädakaitse piiride ületamisest saab objektiivselt rääkida siis, kui hädakaitset on teostatud vahendiga, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, või kui ründajale on tekitatud ilmselgelt liigset kahju (KarS § 28 lg 2) (vt nt RKKKo nr 3-1-1-26-11, p 17). Kaitsetegevuse ründele vastavuse või mittevastavuse tuvastamisel on kohaldatavad ex ante-hindamiskriteeriumid. See tähendab muu hulgas, et hädakaitsetegevuse mittevastavus ründele peab objektiivsele kõrvalseisjale olema ilmne juba kaitsetegevuse ajal, seda ei saa tuletada hiljem saadud teadmiste põhjal (vt nt RKKKo nr 3-1-1-65-15, p 10). Ka hädakaitse piiride ületamist hinnates on tarvis võtta aluseks sündmuse tervikpilt (vt RKKKo nr 1-19-8038/67, p 32). (p 29)
vt. RKKKo nr 3-1-1-93-15, p 135. (p 38)
|
| 1-21-1591/11
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.06.2021 |
|
Kolmandal isikul on võimalik kannatanu üldõigusjärglasena menetlusse astuda üksnes juhul, kui kannatanu on esitanud kriminaalmenetluses tsiviilhagi (KrMS § 371 lg-d 1, 2 ja 4). Kannatanu üldõigusjärglasel ei ole KrMS §-dest 207 ja 208 tulenevat õigust esitada süüdistuskohustuskaebus. Kannatanu üldõigusjärglasel on üksnes tsiviilhagi menetlemisega seotud kannatanu õigused (KrMS § 371 lg 2). (p 14)
KarS § 123 kaitstavaks õigushüveks on inimese elu ja tervis ning normi eesmärgiks inimese elu ja tervist ohustava olukorra tekkimise vältimine ja sellises olukorras olevale inimesele abi osutamise tagamine ehk ohu kõrvaldamine. KarS § 123 kui ohudelikti sekundaarne eesmärk ei ole ära hoida kannatanu lähedaste hingelisi üleelamisi. (p 12)
vt. RKKKm nr 1-20-79/9 p-d 25-32. (p 17)
KrMS § 213 lõige 6 annab kõrgemalseisvale prokurörile õiguse hinnata kriminaalmenetlust lõpetava määruse seaduslikkust ka siis, kui kaebajal ei ole KrMS §-st 207 tulenevat kaebeõigust. Legaliteedipõhimõttest tulenevalt on prokurör lausa kohustatud vaatama sisuliselt läbi asjakohased etteheited, mille kohaselt puudus alus kriminaalmenetluse alustamata jätmiseks või selle lõpetamiseks. Teisisõnu peab kõrgemalseisev prokurör ka omal algatusel (ex officio) hindama kriminaalmenetluse lõpetamise või alustamata jätmise seaduslikkust, kui talle saab mis tahes allikast teatavaks tõsiseltvõetav kahtlus, et kõnesolev menetlusotsustus ei pruugi olla seaduslik ja põhjendatud. (p 19)
|
Facebook
X.com