Kohtulahendite liigitus

Kokku: 83| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
1-18-1247/58 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 15.02.2019
Kohtupraktikas on selgitatud, et arusaamisvõimetus eeldab kannatanu vaimuhaigust või teadvusehäiret, mis pärsib oluliselt isiku taju ja võimet olukorda hinnata. Ainuüksi kannatanu vaimne alaareng ei anna veel alust eeldada tema abitusseisundit, kuna see ei välista igal juhul tema arusaamist tegevuse seksuaalsest iseloomust. Vaimse mahajäämuse võrdsustamine abitusseisundiga ei ole võimalik. Vastasel juhul tuleks seksuaalvahekorda vaimse alaarenguga isikuga alati käsitada vägistamisena KarS § 141 lg 1 mõttes (vt RKKKo 3-1-1-34-12, p 12.1). Kui isikul esinev vaimne puue pärsib tema võimet adekvaatselt aru saada iseenda ja ümbritsevate isikute tegevusest, on oluline ka hinnata, millises ulatuses on isiku arusaamisvõime piiratud. Tegemist on üksikjuhtumil konkreetse isiku vaimuseisundi eripära arvestades antava hinnanguga. Muu hulgas ei saa tähelepanuta jätta ka isiku enda selgitusi ja väljendatut (nt huvi suguelu vastu), kui seda on võimalik pidada isiku nn loomulikuks tahteks (vt mutatis mutandis RKKKm 3-1-1-108-15, p 16.2). Selle väljaselgitamisel võivad osutuda relevantseks ka isiku varasemad kogemused ja käitumine (nt isiku varasem seksuaalkäitumine). (p 59)
1-17-6580/138 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 09.11.2018
KarS § 153^1 („Seksuaalne ahistamine“) lg 1 dispositsioon hõlmab teise inimese tahte vastast ja tema inimväärikust alandava eesmärgi või tagajärjega tema suhtes toime pandud kehalist seksuaalse iseloomuga tahtlikku tegevust. KarS § 153^1 väärteokoosseisu kehtestamist on põhjendatud sellega, et osa kannatanu tahte vastastest seksuaalse tähendusega tegudest ei pruugi oma raskusastmelt ja intensiivsuselt paigutuda näiteks KarS § 141 kuriteokoosseisu alla, kuid eeldavad siiski karistusõiguslikku sekkumist (vt Riigikogu XIII koosseis, 385 SE). Seletuskirjast tulenevalt hõlmab KarS § 153^1 samamoodi nagu KarS § 141 kannatanu tahte vastast puudutamist ja käperdamist, millel on seksuaalne tähendus, kuid need teod on võrreldes KarS § 141 alla langevate õigusvastaste tegudega olemuslikult vähem intensiivsed. Eelnevast tuleneb, et seadusandja pidas vajalikuks kehtestada KarS §-ga 153^1 seksuaalse ahistamise väärteo lisaks karistusseadustiku 9. peatüki 7. jaos sätestatud seksuaalse enesemääramise vastastele kuritegudele, välistamaks teatud karistatavuslünka. Sellest võib omakorda järeldada, et ka seadusandja hinnangul polnud enne kõnealuse karistusnormi jõustumist osa inimese seksuaalset enesemääramisõigust ja tema kehalist puutumatust väheolulisel määral rikkuvaid tegusid karistatavaks kuulutatud. (p-d 16 ja 17)
KarS §-des 141 ja 145 nimetatud koosseisud kaitsevad lapse õigust kehalisele puutumatusele ning tema füüsilist ja vaimset tervist, mis on vaieldamatult kaalukad väärtused, kuid ei õigusta veel nende kuriteokoosseisude ülemäära laia tõlgendamist, kuna see võib viia karistusõiguse kui ultima ratio- ehk viimase abinõu põhimõtte ja määratletuspõhimõtte kui õigusriikliku karistusõiguse ühtede kõige olulisemate põhimõtete rikkumiseni. (Vt ka RKPJKo nr 3-4-1-13-15, p 43 ja RKÜKo nr 3-4-1-16-10, p-d 48 jj). (p 11) Teod nagu oma jala hõõrumine lühikese aja vältel kannatanu jala säärepiirkonna vastu ning käe korduv, kuid hetkeline asetamine kannatanu põlvele ja reiele kahjustavad kannatanu seksuaalset enesemääramisõigust ja kehalist puutumatust olemuslikult vähe ega ületa sellist intensiivsuse piiri, mis oleks vajalik rääkimaks kuritegudest KarS §-de 141 ja 145 mõttes. Vastasel korral oleks nende koosseisudega hõlmatud oma raskusastmelt ka väheintensiivsed ja kaitstavaid õigushüvesid üksnes väga vähesel määral rikkuvad kehalised kontaktid, mille võrdsustamine KarS §-des 141 ja 145 kirjeldatud tegudega ja kriminaalkorras karistatavaks lugemine poleks karistusõiguse ultima ratio-põhimõtet arvestades õigustatud. Samuti laieneks KarS §-de 141 ja 145 karistatavusala lubamatult ning muudaks nende karistusnormidega hõlmatavate õigusvastaste tegude ringi piiritlematult laiaks, mis tähendaks KarS §-de 141 ja 145 võimalikku vastuolu määratletuspõhimõttega. (p 13)
Sugulise iseloomuga teoks KarS § 141 mõttes ei saa lugeda mitte igasugust ühemõtteliselt seksuaalse tähendusega käitumist, vaid üksnes sellist tegu, mille korral on inimese seksuaalse enesemääramisõiguse riive piisavalt oluline. Tahtevastaselt suguühtesse kaasamise puhul on seda õigushüve alati oluliselt kahjustatud, kuid muu sugulise iseloomuga teo puhul sõltub aga kohtu hinnang õigushüve kahjustamise ulatusele igal üksikjuhul konkreetsetest teo toimepanemise asjaoludest ja tuleb faktiliste asjaolude põhjal tuvastada. Seejuures peab kohus hindama sündmuse kulgemist tervikuna, arvestades teo laadi, intensiivsust, kestust ja muid teo toimepanemise asjaolusid. (Vt RKKKo nr 1-16-5792/101, p 15). Need seisukohad kehtivad kõikide karistusseadustiku 9. peatüki 7. jaos sätestatud seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude kohta. Mingi teo lugemine kannatanu seksuaalset enesemääramisõigust piisavalt oluliselt kahjustavaks teoks ei sõltu üldjuhul sellest, kas süüdlase motiiviks oli just seksuaalse rahulduse esilekutsumine. Selle õigushüve kahjustamise ulatuse üle otsustamisel tuleb kohtul hinnata eeskätt teo objektiivset avaldumist ehk välist teopilti.(p-d 10 ja 14) KarS §-des 141 ja 145 nimetatud koosseisud kaitsevad lapse õigust kehalisele puutumatusele ning tema füüsilist ja vaimset tervist, mis on vaieldamatult kaalukad väärtused, kuid ei õigusta veel nende kuriteokoosseisude ülemäära laia tõlgendamist, kuna see võib viia karistusõiguse kui ultima ratio- ehk viimase abinõu põhimõtte ja määratletuspõhimõtte kui õigusriikliku karistusõiguse ühtede kõige olulisemate põhimõtete rikkumiseni. (Vt ka RKPJKo nr 3-4-1-13-15, p 43 ja RKÜKo nr 3-4-1-16-10, p-d 48 jj). (p 11) Teod nagu oma jala hõõrumine lühikese aja vältel kannatanu jala säärepiirkonna vastu ning käe korduv, kuid hetkeline asetamine kannatanu põlvele ja reiele kahjustavad kannatanu seksuaalset enesemääramisõigust ja kehalist puutumatust olemuslikult vähe ega ületa sellist intensiivsuse piiri, mis oleks vajalik rääkimaks kuritegudest KarS §-de 141 ja 145 mõttes. Vastasel korral oleks nende koosseisudega hõlmatud oma raskusastmelt ka väheintensiivsed ja kaitstavaid õigushüvesid üksnes väga vähesel määral rikkuvad kehalised kontaktid, mille võrdsustamine KarS §-des 141 ja 145 kirjeldatud tegudega ja kriminaalkorras karistatavaks lugemine poleks karistusõiguse ultima ratio-põhimõtet arvestades õigustatud. Samuti laieneks KarS §-de 141 ja 145 karistatavusala lubamatult ning muudaks nende karistusnormidega hõlmatavate õigusvastaste tegude ringi piiritlematult laiaks, mis tähendaks KarS §-de 141 ja 145 võimalikku vastuolu määratletuspõhimõttega. (p 13) KarS § 153^1 („Seksuaalne ahistamine“) lg 1 dispositsioon hõlmab teise inimese tahte vastast ja tema inimväärikust alandava eesmärgi või tagajärjega tema suhtes toime pandud kehalist seksuaalse iseloomuga tahtlikku tegevust. KarS § 153^1 väärteokoosseisu kehtestamist on põhjendatud sellega, et osa kannatanu tahte vastastest seksuaalse tähendusega tegudest ei pruugi oma raskusastmelt ja intensiivsuselt paigutuda näiteks KarS § 141 kuriteokoosseisu alla, kuid eeldavad siiski karistusõiguslikku sekkumist (vt Riigikogu XIII koosseis, 385 SE). Seletuskirjast tulenevalt hõlmab KarS § 153^1 samamoodi nagu KarS § 141 kannatanu tahte vastast puudutamist ja käperdamist, millel on seksuaalne tähendus, kuid need teod on võrreldes KarS § 141 alla langevate õigusvastaste tegudega olemuslikult vähem intensiivsed. Eelnevast tuleneb, et seadusandja pidas vajalikuks kehtestada KarS §-ga 153^1 seksuaalse ahistamise väärteo lisaks karistusseadustiku 9. peatüki 7. jaos sätestatud seksuaalse enesemääramise vastastele kuritegudele, välistamaks teatud karistatavuslünka. Sellest võib omakorda järeldada, et ka seadusandja hinnangul polnud enne kõnealuse karistusnormi jõustumist osa inimese seksuaalset enesemääramisõigust ja tema kehalist puutumatust väheolulisel määral rikkuvaid tegusid karistatavaks kuulutatud. (p-d 16 ja 17)
1-16-6512/64 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 01.11.2018
Riigikohus on oma praktikas selgitanud, et KarS § 118 lg 1 p-de 1-7 järgi saab karistada üksnes sellist raske tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (s.o KarS § 121 lg 1 alt 1) vastav tagajärg (vt RKKKo 1-17-105/35, p-d 10-11). Oluline on sealjuures, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni. Vaid sellisel juhul avaldub isiku teos selline ebaõigussisu, mis õigustab võrreldes KarS §-des 117 ja 119 sätestatud koosseisudega oluliselt raskemat karistust ettenägeva kuriteokoosseisu, s.o KarS § 118 kohaldamist (RKKKo 1-17-105/35, p 12). (p 8) Jaatamaks isiku vastutust raske tervisekahjustuse tekitamise eest, tuleks tuvastada, et teo toimepanija pidas vähemalt võimalikuks ja möönis, et löök toob kaasa enamohtlike tagajärgedeni viinud tervisekahjustused. (p 9) KarS § 19 järgi ei pea aga teo toimepanija tahtlus katma enamohtlike tagajärgede saabumist, s.o tagajärjed osutuvad või kujunevad eluohtlikuks KarS § 118 lg 1 p 1 mõttes või toovad kaasa tervisehäire, mis kestab vähemalt neli kuud või millega kaasneb osaline või puuduv töövõime KarS § 118 lg 1 p 2 mõttes. (p 9)
1-17-7206/27 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.06.2018
KarS § 147 kohaselt loetakse noorem kui kümneaastane isik samas jaos sätestatud süütegude mõttes arusaamisvõimetuks. See ei välista KarS §-st 59 tulenevalt aga KarS § 58 p 3 esimeses alternatiivis sätestatud raskendava asjaolu arvestamist ka juhul, kui KarS § 141 lg 2 p-s 1 sätestatud kuritegu on toime pandud alla kümneaastase kannatanu suhtes. Kuigi KarS § 147 kohaselt eeldatakse alla kümneaastase kannatanu puhul tema arusaamisvõimetust, ei ole see samastatav KarS §-s 141 koosseisutunnusena sätestatud arusaamisvõimetusega. Vastupidine seisukoht tooks kaasa olukorra, kus näiteks üheteistaastase arusaamisvõimetu kannatanu vägistamisel oleks KarS § 58 p 3 esimeses alternatiivis sätestatud raskendavat asjaolu arvestada võimalik, noorema kui kümneaastase kannatanu puhul aga mitte. See ei ole KarS § 147 ja § 58 p 3 eesmärgiga kooskõlas. Samuti ei toeta seda seaduse süstemaatiline tõlgendus, sest kui alla kümneaastase kannatanu vägistamisega kaasnev ebaõigus oleks hõlmatud KarS § 141 lg-ga 1, oleks selle kvalifitseerimine küsitav ka sama paragrahvi teise lõike esimese punkti järgi. (p 29)
1-17-1629/44 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 11.06.2018
Riigikohus on märkinud, et isiku süüditunnistamiseks vägistamises KarS § 141 järgi ei piisa üksnes abitusseisundi nentimisest, vaid ära tuleb näidata, milles see seisund väljendus ja et süüdlane kasutas tahtlikult seda seisundit oma eesmärgi saavutamiseks. Abitus peab takistama kannatanul vastupanu osutamist ning soodustama või üldse võimaldama süüdlasel oma plaani (sugulise iseloomuga teo) elluviimist. Teisisõnu peab teo toimepanija tahtlikult ära kasutama kannatanu seisundit, mis võimaldab või lihtsustab tema tegu, et ületada nii kannatanu tahtevastasus. Seepärast peab ka süüdistuses ja kohtuotsuses olema näidatud, millistele faktilistele asjaoludele tuginedes leitakse, et kannatanu oli abitusseisundis ja sugulise iseloomuga tegu leidis aset tema tahte vastaselt. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-48-11, p 8.1.) (p 18) Abitusseisund tähendab KarS § 141 mõttes seda, et kannatanu on objektiivselt olukorras, kus ta ei ole võimeline osutama vastupanu või toimunust aru saama. Kannatanu vastupanuvõimetuse ehk kaitsetuse puhul saab kannatanu aru, mis temaga toimub ja sellest, et ta ei suuda midagi olulist enda kaitseks ette võtta. Kaitsetuse all mõeldakse olukorda, kus kannatanu ei suuda vastupanu osutada või loobub sellest objektiivselt esineva füüsilise allajäämuse või psüühilise takistuse (nt hirmu) tõttu. Seejuures ei ole nõutav igasuguste kaitsmisvõimaluste puudumine. Piisab sellest, et väliste, objektiivse vaatleja jaoks nähtavate asjaolude tõttu on kannatanu vastupanu lootusetu ning kolmandatelt isikutelt pole võimalik abi saada. Sellise olukorra ärakasutamine, kus kannatanu ei ole võimeline vastupanu osutama, tähendab seda, et süüdlane saab kannatanu seisundist aru ja selle tõttu osutub süüdlasel objektiivselt võimalikuks või vähemalt on kergendatud kannatanu kaasamine tema tahte vastasele sugulise iseloomuga teole. (Vt viidatud otsuse p 9.1 ja RKKKo 3-1-1-25-07, p 13.) (p 19) Kokkuvõtlikult loetakse kannatanu kaitsetuseks seda, kui kannatanu vastupanu teo toimepanijale on objektiivselt lootusetu ja kannatanu saab sellest nii ka aru ning teo toimepanija kasutab kaitsetust teadlikult ära sugulise iseloomuga teo toimepanemiseks. Kaitsetusest saab järelikult rääkida üksnes olukorras, kus kannatanu on kaitsetuna teo toimepanija täieliku ja takistamatu mõjuvõimu all. Seisukoht, et kannatanul ei pea puuduma igasugused kaitsmisvõimalused, tähendab seda, et kannatanult ei nõuta objektiivselt lootusetus olukorras kõikide kaitsmisvõimaluste ammendamist. Seega ei pea kaitsetuse kui vastupanuvõimetuse tuvastamiseks kannatanu olema teo toimepanija vastu kasutanud lõpuni aktiivset vastupanu, kui see on objektiivselt mõttetu (näiteks seisab kannatanu silmitsi mitme endast tugevama ründajaga kõrvalises kohas, kus abi kutsumine osutub tarbetuks). Kaitsetuse üle otsustamisel on oluline arvestada näiteks sündmuse kestuse ja selle asetleidmise kohaga, abi kättesaadavusega ning kannatanu vanuse ja tema füüsilise ning psüühilise seisundiga. (p 20) Vägistamise katse algab KarS § 25 lg 2 ja § 141 lg 1 kohaselt hetkest, mil isik alustab vastavalt oma teoplaanile vägistamise kui liitkoosseisu mitmest osateost ühte, mis reegeljuhtumil on sundimistegu (kas vägivalla tarvitamine või vastupanu- või arusaamisvõimetuse ärakasutamine). Vägistamise katse subjektiivse koosseisu täidetuks lugemiseks peab teo toimepanijal esinema tahtlus koosseisu kõigi objektiivsete tunnuste suhtes (vt nt RKKKo 3-1-1-26-12, p 13). Abitusseisundi puhul tähendab see, et teo toimepanija tahtlus peab olema suunatud kannatanu seisundi ärakasutamisele, mis soodustab või üldse võimaldab süüdlasel oma plaani (sugulise iseloomuga teo) elluviimist. (p 35)
1-17-105/35 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 05.06.2018
KarS § 121 lg-s 1 kriminaliseeritud kehaline väärkohtlemine sisaldab kahte karistatavat teoalternatiivi - need on tervise kahjustamine (alt 1) ja valu tekitamine (alt 2). Seadusandja on KarS § 118 lg-t 1 sõnastades määranud, et sama sätte p-des 1-7 nimetatud tagajärje põhjustanud teo saab koosseisupäraseks lugeda vaid juhul, kui on tuvastatud kannatanule just tervisekahjustuse tekitamine (“Tervisekahjustuse tekitamise eest, …“). Sellest tulenevalt on KarS § 118 käsitatav vaid KarS § 121 lg 1 esimese alternatiivi, s.o tervise kahjustamise kvalifitseeriva koosseisuna. (p 11) Kuigi kohtupraktikas on üldtunnustatult loetud pea nn elutähtsaks piirkonnaks, ei tähenda see vältimatult, et iga rusikalöök pähe oleks oma väliselt avalduva ohtlikkuse astme poolest selline, et saaks n-ö automaatselt jaatada tagajärjena saabuva tervisekahjustuse põhjustamise tahtlikkust. Kui leiab kinnitust, et teo toimepanija tahtlus ulatus kannatanul tuvastatud tervisekahjustuse tekitamiseni, tuleb tema käitumine kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Juhul aga, kui teo toimepanija tahtlus pähe suunatud löögi sooritamisel ei hõlmanud konkreetse tervisekahjustuse põhjustamist, tuleb kõne alla tema vastutus KarS § 121 lg 1 ja ettevaatamatu tapmise eest KarS § 117 lg 1 järgi ideaalkogumis. (p 15)
Sellise, KarS § 121 lg 1 esimesele alternatiivile vastava tervisekahjustuse tekitamine peab KarS § 118 lg 1 p 7 kohaldamiseks olema tahtlik. Järelikult ei saa KarS § 118 lg 1 p 7 realiseeritusest isiku käitumises rääkida juhul, kui isik ei kahjustanud objektiivselt kannatanu tervist või kui tal puudus tahtlus tervisekahjustuse tekitamiseks. Nii ei ole KarS § 118 lg 1 p 7 koosseis täidetud näiteks olukorras, kus teo toimepanija tahtlus hõlmas vaid valu põhjustamist KarS § 121 lg 1 teise alternatiivi mõttes. Oluline on sealjuures, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje - KarS § 118 lg 1 p 7 puhul surma - saabumiseni. Vaid sellisel juhul avaldub isiku teos selline ebaõigussisu, mis õigustab võrreldes KarS §-des 117 ja 119 sätestatud koosseisudega oluliselt raskemat karistust ettenägeva kuriteokoosseisu, s.o KarS § 118 kohaldamist. (p 12) Kuigi kohtupraktikas on üldtunnustatult loetud pea nn elutähtsaks piirkonnaks, ei tähenda see vältimatult, et iga rusikalöök pähe oleks oma väliselt avalduva ohtlikkuse astme poolest selline, et saaks n-ö automaatselt jaatada tagajärjena saabuva tervisekahjustuse põhjustamise tahtlikkust. Kui leiab kinnitust, et teo toimepanija tahtlus ulatus kannatanul tuvastatud tervisekahjustuse tekitamiseni, tuleb tema käitumine kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Juhul aga, kui teo toimepanija tahtlus pähe suunatud löögi sooritamisel ei hõlmanud konkreetse tervisekahjustuse põhjustamist, tuleb kõne alla tema vastutus KarS § 121 lg 1 ja ettevaatamatu tapmise eest KarS § 117 lg 1 järgi ideaalkogumis. (p 15)
Kuigi kohtupraktikas on üldtunnustatult loetud pea nn elutähtsaks piirkonnaks, ei tähenda see vältimatult, et iga rusikalöök pähe oleks oma väliselt avalduva ohtlikkuse astme poolest selline, et saaks n-ö automaatselt jaatada tagajärjena saabuva tervisekahjustuse põhjustamise tahtlikkust. Kui leiab kinnitust, et teo toimepanija tahtlus ulatus kannatanul tuvastatud tervisekahjustuse tekitamiseni, tuleb tema käitumine kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Juhul aga, kui teo toimepanija tahtlus pähe suunatud löögi sooritamisel ei hõlmanud konkreetse tervisekahjustuse põhjustamist, tuleb kõne alla tema vastutus KarS § 121 lg 1 ja ettevaatamatu tapmise eest KarS § 117 lg 1 järgi ideaalkogumis. (p 15)
1-17-4243/30 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 08.02.2018
KrK § 115 nägi ette vastutuse vaid naisisikuga suguühendusse astumise eest, seda ka KrK § 115 lg 2 p 3 kui kvalifitseeritud koosseis, mis sätestas karistuse alaealise vägistamise eest. KrK § 115^1 lg 2 nägi aga sõltumata kannatanu soost ette vastutuse noorema kui kuueteistaastase isiku suhtes ebaloomulikul viisil toimepandud sugulise kire rahuldamise eest, milleks loeti muu hulgas ka oraalset vahekorda kui nn ersats-suguühendust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 2001. a otsus asjas nr 3-1-1-58-01, p 6.2). (p 12.1)
1-17-1327/52 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.02.2018
Maakohus oleks pidanud arvestama süüdistatava varasemat karistatust ka juhul, kui ta oleks tunnistanud süüdistatava süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 − § 25 lg 2 järgi. Kuna karistusregistri kohaselt on süüdistatavat karistatud kolmel korral KarS § 121 järgi ja ühel korral KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ning praeguses asjas tuvastatud asjaolude kohaselt pani süüdistatav vägivalda kasutades toime uue isikuvastase kuriteo, oleks süüdistatava varasem karistatus mõjutanud igal juhul talle mõistetava karistuse suurust. Seega ei toonud süüdistatava varasema karistatuse arvestamine kaasa ühtki tagajärge, mida tal polnud võimalik KarS § 118 lg 1 p 1 − § 25 lg 2 järgi esitatud süüdistuse põhjal ette näha (p-d 15-18).
KrMS § 268 lg 6 kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Praegusel juhul on ka see tingimus täidetud. Kuna maakohtu menetluses küsiti kohtumenetluse poolte arvamust üksnes KarS § 121 lg 1 kohaldamise kohta, möönab kolleegium, et selles menetlusetapis ei pruukinud KarS § 121 lg 2 p-s 3 märgitud erilise isikutunnuse olemasolu pälvida kohtumenetluse poolte täit tähelepanu. Kolleegiumi hinnangul oleks KrMS § 268 lg 6 kahes esimeses lauses sätestatu mõttega kahtlemata enam olnud kooskõlas see, kui maakohus oleks teinud pooltele ettepaneku avaldada oma seisukoht täpselt selle uue kvalifikatsiooni kohta, mida kohus kavatses kohaldada ja mida ka tegelikult kohaldas (s.o KarS § 121 lg 2 p 3). Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt kõrvaldati maakohtu kõnealune viga süüdistatava teo ümberkvalifitseerimisel aga apellatsioonimenetluses, kus süüdistataval ja kaitsjal oli võimalik avaldada oma seisukoht KarS § 121 lg 2 p 3 kohaldamise kohta. Seega on süüdistatava süüditunnistamine KarS § 121 lg 2 p 3 järgi seaduslik (p 19).
1-17-689/29 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.12.2017
Inimkaubanduse mõiste on KarS §-des 133 ja 175 erinev. Lisaks sellele, et KarS §-s 175 sätestatud kuriteo objektiks saab erinevalt KarS §-st 133 olla üksnes alaealine, märgib kolleegium ka järgmist. Kõiki KarS § 133 lg-s 1 loetletud teoalternatiive iseloomustab kannatanu suhtes teatud sunni kasutamine selleks, et ta täidaks talle vastumeelset kohustust. Kui selline sundiv tegu on suunatud alaealise kannatanu vastu, tuleb see kvalifitseerida KarS § 133 lg 2 p 2 järgi inimkaubandusena noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes. Samas KarS § 175 lg 1 korral on alaealise kannatanu tahet mõjutatud muul, KarS §-s 133 nimetamata viisil, et kallutada teda alustama või jätkama KarS § 175 lg-s 1 loetletud tegevust (nt panema toime kuritegu). Kõne all oleva (mõjutamis)teona võib käsitada näiteks erinevate hüvede pakkumisega meelitamist, veenmist või muul viisil mõjutamist ilma KarS § 133 lg-s 1 nimetatud (sundimis)tegu toime panemata. Seega ei ole KarS § 175 puhul erinevalt KarS §-st 133 nõutav kannatanu vastumeelsus (välja arvatud sundabielu korral). Samuti on KarS §-des 133 ja 175 sätestatud kuriteokoosseisude eristamisel oluline tähele panna, et KarS § 133 kujutab endast tagajärjedelikti, mis on lõpule viidud alles siis, kui kannatanu asetatakse olukorda, kus tal tuleb täita vastumeelset kohustust, või teda hoitakse sellises olukorras. Seevastu KarS § 175 on koosseisutüübilt teodelikt, kuna karistatav on juba alaealise mõjutamine või tema tegevusele muul viisil kaasaaitamine ja koosseisu täidetuks lugemine ei sõltu sellest, kas kannatanu ka alustas või jätkas tegevust, mille jaoks teda tahetakse ära kasutada. (p 9) KarS §-desse 133 ja 175 kohta kätketud kuriteokoosseisud lisati karistusseadustikku 14. aprillil 2012. a jõustunud muudatustega, et kehtestada karistusseadustikus inimkaubanduse mõistet sisaldavad koosseisud. Karistusseadustiku ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu (Riigikogu XII koosseis, 140SE) seletuskirja kohaselt on inimkaubanduse keskseks tunnuseks inimese teatud viisil ärakasutamine ehk ekspluateerimine. (P 10) Ärakasutamist iseloomustab inimkaubandusega seotud kuritegude olemusest tulenevalt teise inimese kasutamine teo toimepanija enda või kellegi kolmanda kasuks. KarS §-de 133 ja 175 kohaldamisel on määrav see, kas teo toimepanija või mõni muu isik omandab või omandaks kannatanu ärakasutamise korral täielikult või osaliselt ärakasutamisest saadava kasu, nt raha või muu hüve. Seepärast tuleb KarS §-des 133 ja 175 loetletud tegevuste all, mille jaoks teo toimepanija kannatanut ära kasutab või tahab ära kasutada, mõista tegevusi, millel on teatud majanduslik iseloom. Reeglina on see nii näiteks juhtudel, mil kannatanut sunnitakse või meelitatakse töötama tavapäratutel tingimustel või tegelema kerjamisega, mille eest saadav tulu läheb kas täielikult või osaliselt teo toimepanijale või kellelegi kolmandale. Teatud laadi majanduslik iseloom peab olema ka pealesunnitud teenuse osutamise (nt prostitutsioon) või muu ärakasutamise vormi korral (nt vahendatakse tasu eest inimest, keda sunnitakse astuma abiellu jm). Samuti saab kuriteo toimepanemisele sundimist või kallutamist käsitada inimkaubandusega seotud teona KarS § 133 või § 175 mõttes vaid juhul, kui see kätkeb endas teo toimepanija või kellegi kolmanda majanduslikku huvi. Vastasel korral ei oleks võimalik eristada seda tegu sellisest karistatavast käitumisest, kus alaealist kihutatakse mingile kuriteole (nt panema toime vargust KarS § 199 järgi). Kolleegium märgib ka, et ärakasutamine või selle kavatsus KarS §-de 133 ja 175 mõttes tuleb kohtul tuvastada igal üksikjuhul faktiliste asjaolude põhjal. (p 11)
KarS § 133 lg 1 („Inimkaubandus“) dispositsioon hõlmab inimese asetamist olukorda, kus ta on sunnitud abielluma, töötama tavapäratutel tingimustel, tegelema prostitutsiooniga, kerjama, panema toime kuriteo või täitma muud vastumeelset kohustust, samuti inimese sellises olukorras hoidmist, kui tegu on toime pandud vabaduse võtmise, vägivalla, pettuse, kahju tekitamisega ähvardamise, teisest isikust sõltuvuse, abitu seisundi või haavatava seisundi ärakasutamisega. Osutatud säte sisaldab ammendavat loetelu koosseisutegudest (vabaduse võtmine vm). KarS § 133 lg 1 koosseis on täidetud siis, kui kõne all oleva koosseisuteoga on inimene asetatud olukorda või teda hoitakse olukorras, kus tal tuleb täita selles karistusnormis avatud loeteluna sätestatud vastumeelset kohustust (nt tegeleda prostitutsiooniga). Kuna nimetatud säte ei sea tahtluse alampiiri, piisab vaatlusaluse koosseisu realiseerimiseks kaudsest tahtlusest KarS § 16 lg 4 mõttes. (p 7)
1-16-5213/61 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 15.12.2017
Tahtliku tervisekahjustuse tekitamine, millega põhjustati kannatanule ettevaatamatusest üle nelja kuu kestev tervisehäire, vastab KarS § 118 lg 1 p 2 tunnustele. Seda tulenevalt KarS §-st 19, mille kohaselt vastutab isik seaduses sätestatud enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest. Võttes arvesse, et KarS § 118 lg 1 p-s 2 on kirjeldatud KarS §-s 121 sisalduva süüteokoosseisu enamohtlik tagajärg, rakendub põhimõte, et tagajärje suhtes piisab ettevaatamatusest. Karistusseadustiku kõnealused sätted on kohaldatavad ka enne 1. jaanuari 2015 toimepandud tegudele. (p 16)
1-17-1456/74 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 14.12.2017
Kuriteo toimepanemist üldohtlikul viisil ei iseloomusta üksnes vahend, mille abil tegu toime pannakse, vaid on vaja, et selle vahendi kasutamise viis oleks antud tingimustes üldohtlik. Näiteks võib üldohtliku viisiga tegemist olla kortermaja süütamisel olukorras, kus süütaja ei kontrolli saabuvat tagajärge ning ohtu võivad sattuda majas olevad kolmandad isikud. Üldohtliku viisi jaatamiseks nõutav oht, et tapmistegu toob tõenäoliselt vahetult kaasa ka teiste isikute surma või tervisekahjustuse, peab aga olema reaalne. Antud kaasuse tehiolusid arvestades ei saa väita, et toimepanija ei valitsenud tapmisviisist tulenevat ohtu ega saanud välistada kolmandate isikute kahjustamise võimalikust. Tuvastamist leidnud asjaolude pinnalt võib öelda, et tegu oli suunatud konkreetsetele kannatanutele ega kujutanud ohtu määramata arvule isikutele. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa seega ka väita, et süüdistatav oleks pidanud vähemalt võimalikuks pidama või möönma, et ta võib valitud tapmisviisi kasutamisel kahjustada teisi isikuid. Järelikult ei saa väita, et täidetud oleks ka subjektiivne koosseis (ühe isiku tapmisteo toimepanemisel üldohtlikul viisil on täideviijal kaudne tahtlus teiste isikute surma suhtes, kuna sellise viisi valimisega peab ta võimalikuks teiste isikute surma ja möönab seda).
1-15-10119/80 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 09.11.2017
KarS § 114 lg 1 p-d 1–8, mille realiseerituse korral ei ole alust rääkida mitte enam tapmisest, vaid juba mõrvast, on jaotatavad kahel alusel: a) lähtuvalt teoobjektist, mille puhul on tegemist sisuliselt rünnatava õigushüve kvantitatiivse küljega, siia alla kuuluvad p 3 (kahe või enama isiku suhtes) ja p 4 (vähemalt teist korda); b) lähtuvalt konkreetselt vaatluse all oleva tapmisteo toimepanemise viisist või motiivist, siia alla kuuluvad kõik ülejäänud punktid: julm või piinav viis (p 1), üldohtlik viis (p 2), seoses röövimisega või omakasu motiivil (p 5), teise süüteo varjamise või selle toimepanemise hõlbustamise eesmärgil (p 6), kättemaksuks ametialase tegevuse eest (p 7) ning lõhkeseadeldise või lõhkeaine kasutamisega (p 8). (p 32)
Juhtudel, mil vastupidiselt teo toimepanija(te) soovile saabub kahe või enama inimese surma asemel üksnes ühe kannatanu surm, tuleb selline tegu kvalifitseerida kahe või enama inimese tapmise, s.o mõrva katsena KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p 3 järgi. Teisisõnu saab KarS § 114 lg 1 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse külje lõpuleviimisest rääkida alles siis, kui ka tegelikkuses on saabunud kahe inimese surm, ning sellise tagajärje puudumise korral saab rääkida vaid mõrvakatsest kõnealuse punkti tähenduses. Seega hõlmab kahe või enama inimese tapmise katse KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p 3 järgi enda alla ebaõigussisult mitte üksnes kahe või enama inimese tapmisele suunatud tegu, mis ei vii kummagi kannatanu surmani, vaid ka sellist käitumist, millega kaasneb ühe kannatanu surm. (p 33) Kahe inimese tapmisele suunatud teo korral, mille puhul saabub üksnes ühe kannatanu surm, neeldub lõpule viidud tapmine (KarS § 113 lg 1) kui realiseerunud osategu katsestaadiumi jäänud põhiteos, s.o kahe inimese tapmise katses (KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p 3). Vaatluse all oleva teo kvalifitseerimine eraldivõetult ühe inimese tapmisena (KarS § 113 lg 1 järgi) ja samal ajal ka kahe inimese tapmise katsena (KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p 3 järgi) ei ole korrektne, kuna lõpule viidud tapmine (selle ebaõigussisu) oleks sel juhul hõlmatud üheaegselt nii KarS § 113 lg-ga 1 kui ka KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p-ga 3. (p 34) Eelnev puudutab kuriteo õiguslikku kvalifikatsiooni juhul, kui tegemist on mõrvaga seetõttu, et tapmistegu on suunatud vähemalt kahe inimese vastu ning puuduvad muud mõrvale viitavad tunnused. Erinev on olukord aga siis, kui kahe inimese tapmisele suunatud teo puhul saabub üksnes ühe kannatanu surm, kuid lõpule viidud tapmine vastab eraldivõetuna lisaks ka mõnele KarS § 114 lg 1 p-des 1, 2 ja 5–8 nimetatud tapmise kvalifitseerivale tunnusele. Sellisel juhul tuleb kõnealune tegu kvalifitseerida lõpule viidud mõrvana KarS § 114 lg 1 p 3 ja vastava tapmisteo viisi või motiivi iseloomustava muu punkti järgi. Kolleegium jääb varasemas kohtupraktikas väljendatud seisukoha juurde, et sellises olukorras ei moodusta mõrvakatse lõpule viidud mõrvaga kogumit, vaid see neeldub lõpule viidud mõrvas, ja puudub vajadus viidata täiendavalt KarS § 25 lg-le 2, kuigi üks tapmistest jäi katsestaadiumi (RKKKo 3-1-1-36-09, p 13.3). (p 35)
KarS § 114 lg 1 p 1 järgi karistatakse tapmise eest, kui see on toime pandud piinaval või julmal viisil. Julm viis tapmise kvalifitseeriva koosseisutunnusena peab väljenduma tapmisteos ja avalduma järelikult enne surma kaasa toonud teo lõpuleviimist. Teisisõnu saab tapmisena julmal viisil olla käsitatav üksnes selline tegu, millel on seos kannatanu surma kui KarS §-s 114 sätestatud koosseisupärase tagajärje põhjustanud teoga. Kuigi tapmisele järgnevas surnukeha põletamises, tükeldamises või muul viisil rüvetamises võib väljenduda teo toimepanija eriliselt kalestunud meelelaad vms, puudub neil tegudel vahetu seos kannatanu surma põhjustamisega. Seepärast ei saa julma teoviisi sisustada tegudega, mis järgnevad juba lõpuleviidud tapmisteole ega iseloomusta seda. KarS § 114 kaitseb õigushüvena inimese elu, mis tähendab, et kõnealuses sättes nimetatud tunnustel toime pandud tapmisteod peavad olema suunatud just selle õigushüve ründamisele. Mistahes hilisemad käitumisaktid laibaga pärast inimese tapmist ei saa kaitstavat õigushüve enam rünnata. (p 12) Julmus on normatiivne koosseisutunnus, mis väljendub tapmisteo välises pildis ehk selle teo objektiivses avaldumises. Kolleegium jääb senises kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha juurde, et julm teoviis avaldub tapmise kvalifitseeriva koosseisutunnusena põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu ja inimkeha suhtes. Julma viisina on käsitatud näiteks kannatanule põhjendamatult jõhkrate ja moonutavate vigastuste tekitamist (vt RKKKo 3-1-1-1-15, p 8.3; RKKKo 3-1-1-114-06, p 8.3). Öeldu ei tähenda aga, et julm viis mõrvakoosseisu teomodaliteedina saaks avalduda üksnes vahetult kannatanu suhtes toimepandus (nt kannatanu rohkearvuline löömine kirvega), vaid see võib kolleegiumi hinnangul tapmise teopilti arvestades väljenduda ka muudes välistes asjaoludes (nt ohvri tapmine veebipõhise otseülekande käigus). Tähtis on sel juhul tuvastada, et tapmine on toime pandud olustikus, milles avaldub selle teo eriline jõhkrus ja äärmine hoolimatus kannatanu elu suhtes. Teoviisi julmusel peab ka niisugustel juhtudel olema vahetu seos tapmisteoga. (p-d 16–17) Piinav teoviis on nii nagu julm teoviis normatiivne koosseisutunnus, mis iseloomustab tapmistegu, kuid erinevalt julmast viisist on piinav viis seostatav üksnes ja vahetult tapetuga ning tema surmaeelsete üleelamistega. Piinav teoviis väljendub tapetule (kannatanule) elupuhuselt suurte või kauakestvate füüsiliste või ka vaimsete kannatuste tekitamises (vt RKKKo 3-1-1-31-97). Tapmine on piinaval viisil toime pandud ennekõike siis, kui kannatanule on tapmisteoga põhjustatud enne tema surma suurt valu (nt ohvri elusalt põletamine) või muid vaevusi, mis võivad väljenduda nii füüsilistes üleelamistes (nt näljutamine) kui ka psüühilistes kannatustes (nt isiku silmitsi seadmine vääramatult saabuva surmaga ning tapmisteoga meelega viivitamine lootusetustunde võimendamiseks jne). Seega tuleb tapmisteo piinava viisi puhul iga kord tuvastada, kas see tekitas kannatanule suuri või kauakestvaid surmaeelseid kannatusi (vt ka RKKKo 3-1-1-114-06, p 8.1). (p 18) Tapmistegu võib olla ühtaegu nii piinav kui ka julm, kuna see võib põhjustada kannatanule suurt füüsilist või psüühilist valu ja samal ajal välist teopilti arvestades olla eriliselt jõhker. Ka varasemas kohtupraktikas on mõnedel juhtudel loetud tapmistegu samaaegselt nii piinaval kui ka julmal viisil toimepanduks, näiteks ohvri elusast peast põletamine (vt RKKKo 3-1-1-31-97), mitmekümnekordsete noahaavade tekitamine elupuhuselt (vt RKKKo 3-1-1-125-96), mitmekordsed rusika- ja jalalöögid elutähtsatesse kehapiirkondadesse (vt RKKKo 3-1-1-106-97) ning korduvad kirvelöögid (vt RKKKo 3-1-1-1-15). Seega võivad piinav ja julm viis väljenduda ühes ja samas tapmisteos, kuid neid tapmise teoviise ei saa samastada ja tuleb igal üksikjuhtumil eraldi tuvastada ning põhjendada. (p 19) Ei ole välistatud, et piinaval ja/või julmal viisil toime pandud tapmisena võivad olla muu hulgas käsitatavad ka juhtumid, kus vanem näeb vahetult pealt enda lapse tapmist või vastupidi ja ka teo toimepanijal on tahtlus panna tapmine toime lähedase juuresolekul. See sõltub aga igal üksikjuhul kuriteo toimepanemise asjaoludest ja tuleb kohtul faktiliste asjaolude põhjal kindlaks teha. Et tapmist lähedase juuresolekul käsitada piinaval viisil toimepanduna, peab kohus muu hulgas tuvastama, kas lähedase juuresolek põhjustas tapetule märkimisväärseid surmaeelseid üleelamisi ja kannatusi. Samuti ei piisa tapmisteo käsitamiseks julmal viisil toime pandud tapmisena pelgalt sellest, et tapmine pandi toime lähedase juuresolekul. Nii ei ole põhjust rääkida julmast tapmisteost näiteks juhul, kui selle tunnistajaks olev lähedane on ohvriga vaenulikes suhetes või suhtub mõnel muul põhjusel tapmisteo toimepanekusse ükskõikselt. Seega taandub küsimus paljuski sellele, kas tapetu ja tapmisteo tunnistajaks oleva isiku vahel eksisteerib emotsionaalne lähedussuhe, mis teo toimepanemise välist jõhkrust arusaadavalt võimendab ja mida teo toimepanija seejuures teadlikult ära kasutab. (p 20)
1-16-5792/101 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 09.11.2017
KarS § 141 lg 1 dispositsiooniga on hõlmatud inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumine või muu sugulise iseloomuga teo toimepanemine vägivallaga või ära kasutades seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. Lisaks tahtevastasele suguühtele, mille all mõistetakse kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt teise inimese kehaõõnsusse tungimist (penetratsiooni) peenisega või muu objektiga nii, et vähemalt ühelt poolt on tegevusse kaasatud suguorgan (vt RKKKo 3-1-1-95-04, p 12), paigutub KarS § 141 alla ka suguühtest erinev sugulise iseloomuga tegu. Sellena on kohtupraktikas käsitatud näiteks suguelundite silitamist ja puudutamist (vt RKKKo 3-1-1-111-10, p 9.2; RKPJKo 3-4-1-13-15, p 46). Seega saab mingi teo sugulisest iseloomust rääkida ennekõike selliste tegude puhul, millel on välise teopildi põhjal ühemõtteliselt seksuaalne tähendus. Seejuures ei ole tähtis, et selle teo toimepanija ajendiks oleks enda seksuaalse erutuse või rahulduse esilekutsumine. Niisugune tegu võib olla kantud ka vihast, kättemaksusoovist, seotud kannatanu tahte murdmisega mõne muu kuriteo toimepanemisel vms. (p 14) Siiski ei saa sugulise iseloomuga teoks KarS § 141 mõttes lugeda mitte igasugust ühemõtteliselt seksuaalse tähendusega käitumist, vaid üksnes sellist tegu, mille korral on inimese seksuaalse enesemääramisõiguse riive piisavalt oluline. Juhtudel, mil kannatanu on tema tahte vastaselt kaasatud suguühtesse, on seda õigushüve kahjustatud alati oluliselt. Muu sugulise iseloomuga teo puhul sõltub aga kohtu hinnang õigushüve kahjustamise ulatusele igal üksikjuhul konkreetsetest teo toimepanemise asjaoludest ja tuleb faktiliste asjaolude põhjal tuvastada. Seejuures tuleb kohtul hinnata sündmuse kulgemist tervikuna, arvestades teo laadi (nt kas katsuti kannatanu suguelundit või muud erogeenset kehapiirkonda), intensiivsust (nt kas kannatanut puudutati riivamisi või oli tegu n-ö käperdamisega), kestust ja muid teo toimepanemise asjaolusid, sh poolte omavahelisi suhteid. (p 15) KarS § 147 kohaselt loetakse noorem kui 10 aastane isik arusaamisvõimetuks. Seega täidab sugulise iseloomuga teo toimepanemine alla 10-aastase isiku suhtes kehtivas redaktsioonis KarS § 141 lg 2 p 1 (noorema kui 18-aastase isiku vägistamine) või enne 23. detsembrit 2013 kehtinud KarS § 141 lg 2 p 1 ja KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 objektiivse koosseisu, sõltumata sellest, kas see tegu oli tema tahte vastane või mitte (vt ka RKKKo 3-1-1-45-07, p 13). (p 17)
1-16-10326/51 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 23.10.2017
Karistatava teona KarS § 121 mõttes pole alust käsitada tegusid, mis seisnevad teise isiku keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kui valu või tervisekahjustuse tekkimine pole objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb ka teo tagajärje objektiivset omistamist eitada. Selle lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetut süüditunnistamist kuriteos nendel juhtudel, mil nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse tagajärje (nt valu) tekkimise võimalikkust. (Vt nt RKKKo 3-1-1-50-13, p 12; RKKKo 3-1-1-29-15, p 11.3.) (p 27)
3-1-1-111-16 PDF Riigikohus 09.02.2017
KarS § 121 lg 2 p-des 1–3 on sätestatud kehalise väärkohtlemise enamohtlik koosseis, milles sisalduvate tunnuste tuvastamine isiku käitumises eeldab kohtu kontrolli, kas süüdistuses kirjeldatud teo asjaolud vastavad kõnealuse kuriteokoosseisu tunnustele. Selleks, et omistada süüdistatavale KarS § 121 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist, peab kohus lisaks kehalise väärkohtlemise põhikoosseisu (KarS § 121 lg 1) tunnustele tuvastama ka vähemalt ühe nimetatud koosseisu kvalifitseerivatest tunnustest (KarS § 121 lg 2 p-d 1-3). (p 16)
Kohtupraktikas on peetud tahtluse tuvastamist võimalikuks ka üksnes välise teopildi alusel (vt nt RKKKo 3-1-1-46-15, p 9 ja RKKKo 3-1-1-102-16, p 17). Välisele teopildile saab eluohtliku tervisekahjustuse tahtluse tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustada võivast teost (nt korduvad löögid pähe); aga ka ühekordse teo ohtlikkuse (nt noalöök elutähtsasse kehapiirkonda) korral. Nimetatud juhtudel võib süüdistataval olla juba üldise elukogemuse põhjal alust pidada võimalikuks, et tema vallandatud kausaalahela katkematu kulgemine võib päädida raske tervisekahjustuse koosseisupärase tagajärjega (nt ohuga elule). (p 13)
3-1-1-102-16 PDF Riigikohus 08.12.2016
Kannatanu kehal hüppamine ning tema peksmine käte ja jalgadega on hinnatav ohuna kannatanu tervisele. Ainuüksi välise teopildi alusel saab vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes rääkida eeskätt aga olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma. Seega saab välise teopildi alusel kaudse tahtluse olemasolu jaatada ennekõike juhul, kus süüteokoosseisu kirjeldatud tagajärg (kannatanu surm) on ajalises ja ruumilises lähiseoses eluohtlikuks hinnatava teo toimepanemisega. See ajalis-ruumiline lähiseos kinnitab, et kannatanu peksmine oli sedavõrd intensiivne ja ulatuslik, et selles võib näha üheaegselt nii surma saabumise võimalikuks pidamist kui ka möönmist KarS § 16 lg 4 mõttes (vt ka RKKKo 3-1-1-46-15, p 9). (p 17)
3-1-1-76-16 PDF Riigikohus 23.11.2016
Arvestades rääkimisvõimetu lapse piiratud võimekust välismaailmaga suhtlemisel, saab ja ka tuleb last puudutavad järeldused rajada eeskätt lapse häälelisele väljendusele, nt nutt. Öeldut ei tule mõista selliselt, nagu oleks iga valutunde tekitamine, millega kaasneb lapse nutt, kriminaalkorras karistatav. Näiteks mingite vastumeelsete harjutuste kohustuslik tegemine on puhuti vältimatu ning seega ka sotsiaalselt aktsepteeritav, mistõttu teise isiku keha füüsilist mõjutamist, millega kaasneb teatud ulatuses valuaisting ja nutt, ei saa mõistagi alati karistusõiguslikult hukka mõista. (p 12) Omal käel õpitud võimlemisharjutusi äärmise intensiivsusega ning ülemäärast jõudu kasutades verbaalse väljendusoskuseta lapse peal rakendades ning samal ajal tema instinktiivset vastupanu maha surudes ja tugevat nuttu ignoreerides on alust rääkida kaudsest tahtlusest ka kehavigastuste kui tagajärje suhtes. Et ülemäärase jõuga ning oskamatult inimese jäsemeid ebaloomulikesse asenditesse painutades võib olla tagajärjeks nt luumurd, on seejuures arusaadav igale nn keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (vt ka RKKKo 3-1-1-50-13, p 12.2). (p 19) Ka koduselt käepäraste vahenditega inimese tervise parandamisele suunatud tegevus on üldjuhtumil sotsiaalselt aktsepteeritud ning seega ka probleemideta lubatav. Olgu siinkohal nimetatud kasvõi kodused ravimeetodid, kus käepäraste ning ajalooliselt väljakujunenud võtete abil vähendatakse palavikku viinasokkide abil, kasutatakse soodaaure rögalahtistina või ka vähendatakse lihaspinget üldteada harjutuste/massaaži abil jne. Siiski tuleb tõdeda, et teatud juhtudel võivad ka kodustes tingimustes või üldse väljaspool ametlikku meditsiiniteenust rakendatavad meetodid olla sellised, mis enda organismi sekkumise intensiivsuselt ja ka võimalikelt tagajärgedelt on kaalukamad kui lihtne eespool kirjeldatud rahvameditsiin, külgnedes ka olemuslikumalt juba spetsiifilisi teadmisi ja oskusi nõudva tervishoiuteenusega, mis nõuab selle osutamist teatud kvaliteediga. Sellistel juhtudel ei ole paslik enam rääkida kodusest rahvameditsiinist, vaid pigem juba tervishoiuteenusest, mis peab võlaõigusseaduse § 762 kohaselt vastama arstiteaduse üldisele tasemele, s.t eeldab arstiteaduse sisulisemat tundmist konkreetse tervishoiuteenuse osutamiseks, juhindumist konkreetse valdkonna üldtunnustatud ravimeetoditest jne (vt täpsemalt RKKKo 3-1-1-79-10, p 15 jj). Iseäranis oluline on selliste eriteadmiste olemasolu juhtudel, kui mõjutatakse organismi viisidel, mis kulgevad n-ö silmale nähtamatult (nt mõne eksperimentaalse aine manustamine, mille mõju ja toime ei ole väliselt tajutav), ning ka juhul, kui ettevõetava sekkumise ambitsiooniks on teise isiku tervise kaalukas mõjutamine (nt mõnest raskekujulisest haigusest vabanemine). Kui sellise teise inimese tervisesse sekkumise tagajärjeks peaks olema tervisekahjustus, on sellise kontrollimatu riski loomine ja kulgeda laskmine tunnismärkideks, millele toetuvalt on samuti alust tõstatada tõsiselt võetav kahtlus kaudse tahtluse esinemisest toimepanija käitumises. (p 20)
3-1-1-72-16 PDF Riigikohus 29.09.2016
1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 121 lg 2 p 3 sisaldab kehalise väärkohtlemise kvalifitseeriva tunnusena korduvust, mille omistamiseks peab isik olema vähemalt kahel korral toime pannud selle kuriteo. Korduvus ehk retsidiiv võib olla nii faktiline kui ka juriidiline (vt ka RKKKm 3-1-1-61-15, p 11.1-11.2). Seega ei ole oluline, kas isik on kehalise väärkohtlemise eest süüdi mõistetud ja seejärel uue kuriteo toime pannud (juriidiline retsidiiv) või on isik pannud toime vähemalt kaks kehalist väärkohtlemist, mille eest ei ole teda varem karistatud, ning need tuvastatakse ühes kriminaalmenetluses (faktiline retsidiiv). (Vt mutatis mutandis RKKKm 3-1-1-75-15, p 8). Selleks et isikule inkrimineerida kehalise väärkohtlemise toimepanemine korduvalt KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, ei ole nõutav, et kõik kehalised väärkohtlemised oleksid toime pandud pärast KarS § 121 lg 2 p 3 kehtestamist ehk siis pärast 1. jaanuarit 2015 (vt mutatis mutandis mootorsõiduki süstemaatilise juhtimisõiguseta juhtimise kohta: RKKKm 3-1-1-75-15, p d 8–10). Kui süüdistatav on erinevad kehalised väärkohtlemised pannud toime enne 1. jaanuari 2015 ja pärast seda ning need kuriteod tuvastatakse ühes kriminaalmenetluses, tuleb tema tegu kvalifitseerida üksnes KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ning enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 121 neeldub selles. (p-d 9-10)
3-1-1-44-16 PDF Riigikohus 06.06.2016
KarS § 121 subjektiivse koosseisutunnuse ei täida pelgalt süüdistatava eesmärk kannatanule „koht kätte näidata“. Niisugusest eesmärgist ei saa tuletada kannatanule tervise kahjustamise või valu põhjustamise tahtlust. Teo toimepanemise eesmärk ja motiiv on subjektiivsete tunnustena tahtlusest eristatud (KarS § 12 lg 3 teine lause). Tahtluse tuvastamiseks tuleb kohtul hinnata, kas süüdistatav teadis (intellektuaalne külg) ja tahtis (voluntatiivne külg) koosseisupäraste asjaolude esinemist (vt ka RKKKo 3-1-1-13-07, p 12). Toimepanija tahtlus avaldub KarS § 121 koosseisu realiseerimisel selles, et ta peab vähemalt võimalikuks ja möönab (KarS § 16 lg 4) kannatanule tervisekahjustuse tekitamist või valu põhjustamist. (p 19)
3-1-1-27-16 PDF Riigikohus 30.03.2016
Kuna KarS § 118 lg 1 p 7 jõustumise tõttu hõlmab KarS § 200 lg 2 p 5 alates 1. jaanuarist 2015 röövimise enam ohtliku tagajärjena ka surma ettevaatamatu põhjustamise, ei moodustu enam kogumit KarS §-ga 117. Juhul, kui röövimise käigus põhjustatakse ettevaatamatusest kannatanu surm, tuleb süüdlase tegu kvalifitseerida edaspidi üksnes KarS § 200 lg 2 p 5 järgi. (p 9)

Kokku: 83| Näitan: 1 - 20