/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-111-10 PDF Riigikohus 17.02.2011
Lõpuleviidud kuriteo ümberkvalifitseerimine kuriteo kõlbmatuks katseks ei vähendaisiku süüd ega muuda karistuse eripreventiivset prognoosi sellisel määral, mis tingiks talle mõistetud karistuse muutmist.
Kui süüdlane kujutab endale ekslikult ette, et kannatanu magab alkoholijoobe tõttu raskelt ega saa aru nendega toimuvast (abitusseisund KarS § 142 lg 2 p 1 ja 2 mõttes), kuigi tegelikult kannatanu sellises seisundis ei ole, siis on tegemist eksimusega koosseisu asjaolus, st süüdlane arvas ekslikult, et objektid olid koosseisukõlblikud. Sellist olukorda tuleb vaadelda ebasoodsa eksimusena. Kuigi isik eksib koosseisu asjaolus, on tal siiski olemas kindel soov kahjustada õigushüve.
Karistusseadustiku § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 objektiivse koosseisu üks tunnus on abitusseisund, mis võib väljenduda selles, et kannatanu ei ole võimeline vastupanu osutama oma seisundi või olukorra tõttu või ka selles, et kannatanu ei saa aru tema suhtes toimepandavate tegude iseloomust või ei taju neid üldse. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et kannatanu võimetuse all vastupanu osutada mõeldakse olukorda, kus kannatanu ei suuda vastupanu osutada või loobub sellest objektiivselt esineva füüsilise allajäämuse või psüühilise takistuse (nt hirmu) tõttu. Seejuures piisab sellest, et väliste, objektiivse vaatleja jaoks nähtavate asjaolude tõttu on kannatanu vastupanu lootusetu ning kolmandatelt isikutelt pole võimalik abi saada (RKKKo nr 3-1-1-25-07). Sellises olukorras peab kannatanu ise tajuma oma abitust ja lootusetust olukorrast pääseda, mida omakorda süüdlane sugukire rahuldamise eesmärgil ära kasutab. Ei ole välistatud, et kannatanu võib alla abitusseisundis ka oma tervisliku seisundi tõttu - nt on ta liikumisvõimetu, teadvusetu, tugeva uinuti mõju all vms. Sellise seisundina võib olla vaadeldav ka alkoholijoove, kuid vaid selline, mille tõttu ei saa isik aru ümbritsevast olukorrast ega suuda mõista või takistada tema suhtes toimepandavaid tegusid. Kui süüdlane kujutab endale ekslikult ette, et kannatanu magab alkoholijoobe tõttu raskelt ega saa aru nendega toimuvast (abitusseisund KarS § 142 lg 2 p 1 ja 2 mõttes), kuigi tegelikult kannatanu sellises seisundis ei ole, siis on tegemist eksimusega koosseisu asjaolus, st süüdlane arvas ekslikult, et objektid olid koosseisukõlblikud. Sellist olukorda tuleb vaadelda ebasoodsa eksimusena. Kuigi isik eksib koosseisu asjaolus, on tal siiski olemas kindel soov kahjustada õigushüve.
Kuriteo toimepanemise aeg ei pea olema tuvastatud sekundi või minuti täpsusega ja asjaoludest lähtuvalt võib see olla määratletav ka mingi ajavahemikuna (RKKKo nr 3-1-1-45-07 p 10).
3-1-1-59-07 PDF Riigikohus 26.11.2007
Kui vägivalda rakendatakse isiku vastupanu mahasurumiseks temaga suguühtesse astumise eesmärgil, on selline tegevus hõlmatud KarS § 141 süüteokoosseisuga ning isikute tegusid ei tule eraldi kvalifitseerida tervisevastaste kuritegudena. Ideaalkogum on välistatud ka teiste seksuaalse enesemääramise vastaste süütegudega, mis on samuti vägistamisest hõlmatud (vt 3-1-1-85-99). Kui kohus asub seisukohale, et käitumisaktide puhul, mis on omavahel tihedas ajalises ja ruumilises seoses, on siiski tegemist reaalkogumiga ehk erinevate tegudega, mida tuleb kvalifitseerida erinevate paragrahvide järgi, tuleb sellist järeldust eriti põhjalikult motiveerida.
Obiter dictum korras peab kriminaalkolleegium käesolevas asjas vajalikuks käsitleda karistuse mõistmisega seotud materiaalõiguslikku probleemi. Karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimisi vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem (3-1-1-99-06, p 20). Arvestades KarS § 74 lg-s 3 sätestatut, saab koos käitumiskontrollile allutamisega karistusest tingimuslikult vabastada vaid neid isikuid, keda on karistatud vangistusega kuni kolmeks aastaks.
Piiritlemiskriteeriumiks, mille alusel eristada suguühenduseks kvalifitseeruvat seksuaalakti suguühenduseks mittekvalifitseeruvast seksuaalaktist on see, et vähemalt ühelt poolt on tegevusse kaasatud suguorgan (3-1-1-95-04, p-d 12-13).
Riigikohtu praktika kohaselt tuleb vägistamiseks karistusseadustiku tähenduses lugeda vähemalt sellised isiku tahtevastased ja vägivaldsed teod, mis hõlmavad lisaks mehe peenise viimisele naise tuppe ka mehe peenise viimise suhu või pärakusse ning mõne muu kehaosa või eseme viimise tuppe. Piiritlemiskriteeriumiks, mille alusel eristada suguühenduseks kvalifitseeruvat seksuaalakti suguühenduseks mittekvalifitseeruvast seksuaalaktist on see, et vähemalt ühelt poolt on tegevusse kaasatud suguorgan (3-1-1-95-04, p-d 12-13).
Vägivalla kasutamist inimese kaasamiseks tema tahte vastaselt sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil kvalifitseeritakse KarS § 142 järgi. Kui vägivalla kasutamine ei ole suunatud ohvri vastupanu mahasurumisele KarS § 142 tähenduses, kuigi see toimus sugulise kire rahuldamise käigus või vahetult enne või pärast seda, võib kõne alla tulla mõni KarS IX peatüki 2. jaos sisalduv süüteokoosseis, eelkõige kehaline väärkohtlemine (§ 121) või raske tervisekahjustuse tekitamine (§ 118).
Kassatsiooni mõistekasutus, milles süüdistatavat nimetatakse kassaatoriks, on ebaõige, sest vastavalt KrMS § 344 lg-le 4 on kassaatoriks advokaat (kaitsja), kelle kaudu süüdistatav realiseerib kassatsiooniõigust. Süüdistatava kassatsiooni esitamise õigus vaid advokaadi vahendusel sisaldub seejuures KrMS § 344 lg 3 p-s 2.
Karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa. Kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kriminaalmenetluse seadustiku § 341 lg 1 kohaselt peab ringkonnakohus sellise rikkumise tuvastamisel alati tühistama maakohtu otsuse ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 rikkumiste kõrvaldamine apellatsioonimenetluses ei ole lubatud.
Karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa. Kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.
Kriminaalasja tagasi saatmata jätmisel, kui maakohtu otsuses esineb mõni KrMS § 339 lg-s 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, rikub ringkonnakohus ise oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis tingib maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks maakohtule, kus rikkumine alguse sai.
Kui prokuratuur ei ole kassatsiooni esitajaks, ei saa isikutele karistuse mõistmisel tehtud eksimust kõrvaldada kriminaalasja uuel arutamisel, juhul kui see raskendaks isiku olukorda, kuna see oleks vastuolus reformatio in peius keeluga.
3-1-1-25-07 PDF Riigikohus 15.10.2007
KarS §-s 25 sätestatud süüteokatse regulatsioon laiendab eriosa koosseise selliselt, et karistatav ei ole mitte ainult vastava süüteo lõpuleviimine, vaid juba selle vahetu alustamine.
Karistusseadustiku § 142 on alternatiivaktiline süüteokoosseis, mis eeldab lisaks inimese tahte vastasele kaasamisele sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil ka seda, et süüdlane on selleks kasutanud vägivalda või on ära kasutanud kannatanu seisundit, milles viimane ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. KarS §-s 142 sisalduva süüteokoosseisu realiseerimise tuvastamiseks ei piisa üksnes objektiivse abitusseisundi konstateerimisest, vaid vajalik on ka tuvastada, et süüdistatav oli kannatanu abitusseisundist teadlik ja kasutas seda enda eesmärkide teostamiseks. Seega tuleb tuvastada tahtlus ka nendele objektiivsetele tunnustele vastavate asjaolude osas (vt RKKKo nr 3-1-1-12-06, p 11). Abitusseisund (KarS § 142 mõttes) tähendab, et kannatanu on objektiivselt olukorras, kus ta ei ole võimeline osutama vastupanu või toimunust aru saama. Kannatanu võimetuse all vastupanu osutada mõeldakse olukorda, kus kannatanu ei suuda vastupanu osutada või loobub sellest objektiivselt esineva füüsilise allajäämuse või psüühilise takistuse (nt hirmu) tõttu. Seejuures ei ole nõutav igasuguste kaitsmisvõimaluste puudumine. Piisab sellest, et väliste, objektiivse vaatleja jaoks nähtavate asjaolude tõttu on kannatanu vastupanu lootusetu ning kolmandatelt isikutelt pole võimalik abi saada. Olukorra, kus kannatanu ei ole võimeline vastupanu osutama, ärakasutamine tähendab seda, et süüdlane saab kannatanu seisundist aru ja selle tõttu osutub süüdlasel objektiivselt võimalikuks või vähemalt on kergendatud kannatanu kaasamine tema tahte vastasele sugulise kire rahuldamisele. Süüdistuses ja kohtuotsuses peab seega alati olema näidatud, millistele faktilistele asjaoludele tuginedes leitakse, et kannatanu kaasati sugulise kire rahuldamisele tema tahte vastaselt, s.o tema nõusolekuta, ja milles seisnes igal konkreetsel juhtumil kannatanu abitusseisund. Vägivalla all tuleb KarS § 142 objektiivse koosseisu tunnusena mõista tegusid, mis on kirjeldatud KarS §-des 120 - 122. Karistusseadustiku § 142 lg-s 1 sätestatud liitkoosseisulise süüteokoosseisu puhul (ühelt poolt sugulise kire rahuldamisele suunatud toiming ja teiselt poolt vägivalla tarvitamine või abitusseisundi ärakasutamine) algab sugulise kire vägivaldse rahuldamise katse KarS § 25 lg 2 kohaselt hetkest, kui toimepanija vastavalt oma teoplaanile alustab liitkoosseisus kirjeldatud mitmest osateost ühte. Juhul, kui selleks osateoks on vägivalla kasutamine piisab objektiivsest küljest sellest, kui toimepanija alustab kannatanule valu tekitada võivat kehalist väärkohtlemist KarS § 121 mõttes. Selline tegevus võib moodustada sugulise kire vägivaldse rahuldamise katse KarS §-de 25 lg 2 ja 142 lg 1 mõttes üksnes juhul, kui subjektiivsest küljest on ühtlasi tuvastatud, et valu tekitamisele suunatud tegevus oli toimepanija ettekujutuse kohaselt kantud edasiste seksuaalset laadi toimingute läbiviimise eesmärgist.
Kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 järgi on olukord, kus kohus on jätnud kohtuotsustes konkretiseerimata süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. Samuti, kui ei ole tuvastatud süüteokoosseisu subjektiivset külge ning kui kohtuotsustest ei nähtu seda, kas süüdistatava tegevus täitis temale süüks arvatud süüteo lõpuleviidud koosseisu või jäi see süüteokatse staadiumi.
Karistusseadustiku § 142 on alternatiivaktiline süüteokoosseis, mis eeldab lisaks inimese tahte vastasele kaasamisele sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil ka seda, et süüdlane on selleks kasutanud vägivalda või on ära kasutanud kannatanu seisundit, milles viimane ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. KarS §-s 142 sisalduva süüteokoosseisu realiseerimise tuvastamiseks ei piisa üksnes objektiivse abitusseisundi konstateerimisest, vaid vajalik on ka tuvastada, et süüdistatav oli kannatanu abitusseisundist teadlik ja kasutas seda enda eesmärkide teostamiseks. Seega tuleb tuvastada tahtlus ka nendele objektiivsetele tunnustele vastavate asjaolude osas (vt RKKKo nr 3-1-1-12-06, p 11).
KarS §-s 142 sisalduva süüteokoosseisu realiseerimise tuvastamiseks ei piisa üksnes objektiivse abitusseisundi konstateerimisest, vaid vajalik on ka tuvastada, et süüdistatav oli kannatanu abitusseisundist teadlik ja kasutas seda enda eesmärkide teostamiseks. Seega tuleb tuvastada tahtlus ka nendele objektiivsetele tunnustele vastavate asjaolude osas (vt RKKKo nr 3-1-1-12-06, p 11).

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json