/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-19-9448/32 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 13.03.2020

Vahistamismääruses peab muu hulgas kindlaks tegema põhjendatud kahtluse olemasolu, et vahistatav on toime pannud kuriteo tunnustega teo (vt nt RKKKm 1-19-401/34, p 9). Sellisest kahtlusest ei saa rääkida juhul, kui kahtlustust sisustavad faktilised asjaolud ei vasta ilmselgelt kuriteokoosseisu tunnustele (vt nt RKKKm 3-1-1-110-15, p 21 ja RKKKm 3-1-1-15-16, p 13). (p 8)


Ähvardamisega (KarS § 120) rünnatakse teise inimese vaimset tervist, kasutades psüühilist vägivalda. Selle sisuks on konkreetses kannatanus ehk siis ähvarduse adressaadis ettekujutuse loomine võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine) tekkimisest ja sellega temas hirmutunde tekitamine. (Vt nt RKKKo 1-19-1849/43, p-d 23-24.) Seetõttu ei saa ähvardamisest rääkida juhtudel, mil isik üksnes teatab kahju tekitamise kavatsusest kõrvalisele inimesele, keda see vahetult ei puuduta. Isegi kui viimane edastab teatavaks saanud ähvarduse võimaliku kahju saajale, pole kahju tekitada lubanud isik pannud üldjuhul toime ähvardamist KarS § 120 lg 1 järgi. Ähvardamisest saab rääkida aga juhul, kui võimalikust kahju tekitamisest teatamine kõrvalisele inimesele on suunatud sellele, et kahju tekitamise kavatsusest antaks edasi teada ka ähvarduse adressaadile. (p 9)

1-19-1849/43 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 06.02.2020

KarS § 274 paikneb karistusseadustiku 16. peatüki 3. jaos (avaliku võimu teostamise vastased süüteod) ning selle koosseisuga kaitstakse esmajoones avaliku võimu teostamise tõhusust ja avalikku korda (vt RKKKo nr 3-1-1-69-09, p 7), aga ka isikute tervist. KarS § 274 lg 1 objektiivsed koosseisutunnused seisnevad võimuesindaja vastu vägivalla kasutamises seoses tema ametikohustuste täitmisega. Vägivallana tuleb seejuures mõista mõne KarS 9. peatüki 2. jao 2. jaotises nimetatud süüteokoosseisule (§-d 120–121) vastava teo toimepanemist (vt RKKKo nr 3-1-1-10-08, p 12). (p 21)

Olukorras, kus ei saa kõneleda KarS § 274 lg 1 järgi kvalifitseeritavast kuriteost, kuid kohtud on siiski tuvastanud, et süüdistatava lubamatu kõnepruuk solvas kannatanut, võib kõne alla tulla süüdistatava vastutus KarS § 275 lg-s 1 sätestatud väärteo eest, s.t võimuesindaja solvamises. (p 32)


KarS § 120 dispositsioonis kirjeldatud süüteoga rünnatakse teise inimese vaimset tervist, kasutades selleks psüühilist vägivalda. Psüühilise vägivalla sisuks on ähvardus, millega kutsutakse kannatanus esile arusaam, et süüdlane võib ähvarduse täide viia. Oluline on tähele panna, et KarS § 120 tunnuseid ei saa realiseerida igasuguse ütluse või teoga, mida võib tõlgendada ähvardusena, vaid ähvardamine tähendab vaadeldava kuriteokoosseisu mõttes võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine) tekkimise või saabumise ettekujutuse loomist kannatanul, olgu siis sõnaliselt või mõnel muul konkreetse kannatanu jaoks arusaadaval moel. Toimepanija peab looma kahjuliku tagajärje saabumisest mulje kui millestki, mis sõltub tema tahtest, s.t tekitama kannatanus ettekujutuse, et ta valitseb sündmuste edasist võimalikku käiku (nt realiseerib ähvarduse omakäeliselt või mõjutab teist isikut kannatanule kahju tekitama). Arvestades, et KarS § 120 on formaalne teodelikt, on oluline rõhutada, et ähvarduse tegelik täideviimine tulevikus ei pea olema mõeldud reaalsena, vaid see peab kannatanu jaoks üksnes sellisena näima. Vastupidine arusaam tähendaks, et ähvardamine oleks sisuliselt mõne isiku- või varavastase süüteo (nt KarS §-d 113, 203 vmt) ettevalmistav staadium. Ähvarduse veenvuse hindamisel pole seega ka tähtis, kas süüdlasel oli tegelikult täideviimise kavatsus ja võimalus (nt ründevahendi olemasolu ja selle kõlblikkus kahju tekitamiseks) (vrd RKKKo nr 3-1-1-7-07, p 13 ja nr 3-1-1-11-00); ähvardaja peab looma pelgalt mulje tema tahtest sõltuva ja KarS § 120 lg-s 1 nimetatud kahjuliku tagajärje saabumise kohta. Karistatavast teost KarS § 120 mõttes on seega võimalik kõneleda juba ning ka ainult olukorras, kus koosseisus nimetatud kahju tekitamist väljendatakse viisil, mis on ähvarduse adressaadi silmis veenev. (Vt RKKKo nr 3-1-1-59-11, p 9.1.) (p 23)

Asjaolud, millel ähvardatu kartus saab põhineda, tuleb eraldi tuvastada. Kuna ähvardus peab olema tõsiselt võetav, ei saa seetõttu kannatanu hirmutunne üldjuhul tuleneda vaid tema isikulisest eripärast. Vastasel juhul sõltuks KarS §-s 120 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste realiseerimine üksnes kannatanu emotsionaalsest reaktsioonist. Järelikult tuleb ähvarduse tõsiselt võetavust tavajuhtumil hinnata täiendavalt ka muu kriteeriumi abil. Riigikohus ongi öelduga haakuvalt selgitanud, et kuivõrd aluse karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused, peab ähvardus tunduma enamasti reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Seega saab süüdlane täita KarS § 120 objektiivsed tunnused siis, kui ta paneb talle süüks arvatud tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi, kuid tekitaks sellega üldjuhul hirmu ka objektiivses kõrvalseisjas. (Vt RKKKo nr 3-1-1-59-11, p-d 9.1. ja 9.2.) Kirjeldatud moel saab vaadeldava süüteokoosseisu toimealast kõrvaldada nt praalivad väljaütlemised, mida üldarusaadavalt ei öelda tegeliku ähvardamise eesmärgil, aga ka ütluste adressaadi võimalikud ebaadekvaatsed reaktsioonid jmt. (p 24)

Kuigi esitatud ähvardusest peavad tulema arusaadavad viited KarS §-s 120 loetletud tunnustele, ei saa ähvardaja poolt öeldut või tehtut alati vaadata vaid rangelt iseseisvalt, s.o lahutatult kas konkreetset sündmustikku või ka isikute omavahelisi suhteid iseloomustavast ülejäänud kontekstist. Mõnel juhul peab ähvarduse sisuks olevat tegevust hindama ka koostoimes teiste, kaasnevate ning tuvastatud asjaoludega. Nii on võimalik, et sõnaliselt väljendatud ähvardus ei pea olema tingimata väljendatud räiges või ülbes vormis, vaid võib seisneda ka viisakas nentimises või mõista andmises (vt nt RKKKo nr 3-1-1-65-06, p 20). Isegi kui mingi ütlus või tegu ei pruugi eraldi vaadatuna kujutada endast ähvardust KarS § 120 tähenduses, võib see oma sisu poolest seda siiski olla juhul, kui vastavat ütlust või tegu hinnatakse sellele eelnenud või sellega (teatud juhtudel ka hiljem) kaasnevate asjaoludega kogumis (vt TlnRnKo nr 1-07-15425). Mõistetavalt tuleb väliselt neutraalse tähendusega, kuid spetsiifilises kontekstis ähvardusena hinnatava ütluse või teo sisu avada süüdistuse tekstis ning tuvastada ka kohtulikul arutamisel. (p 25)

Kuivõrd KarS § 120 objektiivsete tunnuste täitmine eeldab mitte lihtsalt valu, vaid just tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamist, võib piiripealsete situatsioonide hindamisel osutuda süüdlase karistusõigusliku vastutuse seisukohalt esmatähtsaks see, missuguse vägivallateoga kannatanut ähvardati, ja kas ähvarduse sisuks oleva teo üks hüpoteetiline tagajärg saab vähemalt põhimõtteliselt olla tervisekahjustuse tekkimine. (p 27)

Pelgalt valjuhäälse, ärritunud ja solvava kõneviisi põhjal ei saa kõneleda kuriteost, s.o KarS § 120 objektiivsetele tunnustele vastava kvaliteediga käitumisest, mis oleks andnud ähvarduse adressaadile tõsiselt võetava aluse tunda hirmu enda tervise või elu pärast. (p 30)


KrMS § 274 lg 1 kohaselt tuleb kriminaalmenetlus lõpetada, kui KrMS § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud juhul vastab süüdistatava tegevus väärteo tunnustele. Kuna kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos, on kriminaalasjas võimalik süüküsimust ette otsustamata kujundada üksnes abstraktne seisukoht, kas süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-30-15, p 8 ja nr 3-1-1-23-12, p 12.) (p 31)

Olukorras, kus ei saa kõneleda KarS § 274 lg 1 järgi kvalifitseeritavast kuriteost, kuid kohtud on siiski tuvastanud, et süüdistatava lubamatu kõnepruuk solvas kannatanut, võib kõne alla tulla süüdistatava vastutus KarS § 275 lg-s 1 sätestatud väärteo eest, s.t võimuesindaja solvamises. (p 32)

3-1-1-118-13 PDF Riigikohus 02.12.2013

Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline (vt nt RKKKo 3-1-1-97-04, p 21). Olulise panusena ähvarduse täideviimisel on kohtupraktikas aktsepteeritud ka olukorda, kus üks süüdistatav võimendab oma kohalolekuga teise poolt esitatud nõudmiste ja ähvarduste sisu, aktiviseerides kannatanus hirmu (RKKKo 3-1-1-23-01, p 8).


Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline (vt nt RKKKo 3-1-1-97-04, p 21). Olulise panusena ähvarduse täideviimisel on kohtupraktikas aktsepteeritud ka olukorda, kus üks süüdistatav võimendab oma kohalolekuga teise poolt esitatud nõudmiste ja ähvarduste sisu, aktiviseerides kannatanus hirmu (RKKKo 3-1-1-23-01, p 8).


KarS §-s 257 sätestatud omavoli objektiivse koosseisu moodustab oma tõelise või oletatava õiguse teostamine ebaseaduslikus korras, kui see on olnud seotud vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega. Omavoliga on seega tegemist siis, kui süüdlane teostab ebaseaduslikult õigust, mis eksisteerib reaalselt (tõeline õigus), või mida ta on õigustatud oletama ühiskonnas eksisteerivate õigussuhete raames (oletatav õigus) (vt RKKKo 3-1-1-3-98). Seega on omavoli subjektiks isik, kellele subjektiivne õigus kuulub või kes oletab taolise õiguse endale kuulumist (vt RKKKo 3-1-1-108-02, p 7). Süüdistatava süüditunnistamiseks KarS § 257 järgi tuleb obligatoorselt ära näidata, millist (tõelist või oletatavat) õigust ta teostas. Seejuures ei tule oletatava õiguse all mõista pelgalt isiku subjektiivset arusaama oma õigustest, vaid seda peavad toetama ka õiguskorras tervikuna omaksvõetud arusaamad ning süüdlane peab pidama seda enda tegelikuks õiguseks (vt RKKKo 3-1-1-88-03, p 9). Seega on ka oletatava õiguse puhul tegemist seadusega tagatud õigusega, mida isik peab ekslikult endale kuuluvaks (vt RKKKo 3-1-1-78-96).


3-1-1-59-11 PDF Riigikohus 21.10.2011

KarS § 120 sätestatud ähvardamise katsest võib rääkida näiteks juhul, kui süüdistatav püüab kannatanu suhtes psüühilist vägivalda kasutada (alustab süüteo toimepanemist), kuid tal ei õnnestu seda lõpule viia, kuna kannatanu ei hakka kartma.


Võttes arvesse, et KarS §-ga 120 kaitstakse inimese vaimset tervist, on ähvardamine karistatav põhjusel, et sellega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Seega kujutab ähvardamine endast psüühilise vägivalla kasutamist. Järelikult saab süüdlase karistamine ähvardamise eest kõne alla tulla vaid siis, kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks (vt ka RKKKo 3-1-1-7-07, p 13). Asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimatimärgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kokkuvõtlikult nähtub eelnevast, et süüdlane täidab KarS § 120 objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale.

KarS § 120 sätestatud ähvardamise katsest võib rääkida näiteks juhul, kui süüdistatav püüab kannatanu suhtes psüühilist vägivalda kasutada (alustab süüteo toimepanemist), kuid tal ei õnnestu seda lõpule viia, kuna kannatanu ei hakka kartma.


III-1/1-34/94 PDF Riigikohus 30.08.1994

KrPK §-s 263 lg 1 p-s 3 (KrMS § 306 lg 1 p-s 3) sätestatud mõtte kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama küsimuse mitte ainult selle kohta, kas kohtualuse poolt toimepandud teos sisaldub temale süüdistusega inkrimineeritud kuritegu, vaid ka selle kohta, kas toimepandud teos üldse sisaldub kuriteokoosseis ja millises kriminaalseaduse paragrahvis, lõikes ja punktis see on ette nähtud.


Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json