3-1-1-71-10
|
Riigikohus |
01.11.2010 |
|
Õigusena KarS § 349 tähenduses saab mõista vaid tegelikku õigust. Seetõttu ei hõlma nimetatud süüteokoosseis juhtumeid, kus tähtsat isiklikku dokumenti kasutatakse või see antakse kasutada üksnes eesmärgiga omandada selline positsioon, mil isikul võib tekkida küll ootus teha tulevikus mingi tehing, aga mida ei ole võimalik vaadelda objektiivse nõudeõigusena.
Eraõiguslikust juriidilisest isikust ööklubi pidajal on õigus otsustada oma vaba äranägemise järgi selle üle, kas ta sõlmib klubisse pääseda soovivate inimestega klubisse sisenemist õigustava lepingu või mitte. Sealjuures võib klubipidaja keelduda nimetatud lepingu sõlmimisest hoolimata klubisse siseneda soovija vanusest. Seetõttu ei saa ööklubi turvamehele teise isiku dokumenti esitaval inimesel tekkida nõudeõigust enda klubisse sisse lubamise suhtes. Sellest lähtuvalt ei realiseeri isik, kes annab teisele isikule ööklubi turvamehele esitamiseks oma isikutunnistuse, KarS § 349 koosseisu.
|
3-1-1-51-10
|
Riigikohus |
21.06.2010 |
|
KrMS § 493 reguleerib loovutamise laiendamist ja selle esimene lõige näeb ette, et Eestile loovutatud isiku suhtes ei või alustada kriminaalmenetlust, kohaldada vabadust piiravaid abinõusid ega täita kohtuotsust muu enne loovutamist toimepandud kuriteo eest, välja arvatud see kuritegu, mille eest isik loovutati. Säte lähtub Euroopa Nõukogu 13. juuni 2002. a raamotsusest Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (edaspidi Raamotsus), mille art 27 lg 2 kohaselt ei tohi üleantavat kohtu alla anda, määrata talle karistust või võtta talt muul viisil vabadust süüteo eest, mis on toime pandud enne üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, mille eest ta üle anti.
Liitkaristuse mõistmisel on tegemist KrMS § 493 lg-s 1 kirjeldatud olukorraga ehk enne loovutamist toimepandud kuriteo suhtes tehtud kohtuotsuse täitmisega. Kriminaalasjas nr 3-1-1-118-09 7. juunil 2010. a tehtud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse kohaselt tuleb kooskõlas KarS §-ga 82 arvestada liitkaristuse mõistmisel otsuse täitmise aegumist. Sellest järeldub, et liitkaristuse mõistmist ehk karistuse suurendamist varasema karistuse ärakandmata otsuse võrra loetakse sisuliselt varasema otsuse täitmise osaks. Kui lähtuda Raamotsuse art 27 lg 2 sõnastusest, on tegemist vabaduse võtmisega enne üleandmist toime pandud süüteo eest, kuna käesolevas asjas tehtud kohtuotsuse tulemusena pööratakse vangistus reaalselt täitmisele.
Varasema kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmisele pööramise võimalus kui vabaduse võtmisega seotud tagajärg peab sisalduma vahistamismääruses. Kuigi vahistamismääruse tegemisel ei olnud teada, kas liitkaristus mõistetakse, ei välista sellise tagajärje kui vabaduse võtmisega suunatud meetme võimalikkusest teisele riigile teadaandmist. KrMS § 493 lg 2 p 6 näeb ette, et isiku loovutanud liikmesriik võib anda nõusoleku täiendava süüdistuse esitamiseks. Arvestades Raamotsuse eesmärke on loovutamise laiendamine võimalik ka kohtuotsuse täitmiseks. KrMS § 493 lg 3 kohaselt esitatakse vastav taotlus täitva riigi pädevale õigusasutusele. Kuigi KrMS § 507 lg 2 kohaselt on jõustunud kohtuotsuse täitmiseks Euroopa vahistamismäärust pädev esitama Justiitsministeerium, liitkaristuse mõistmise vajaduse korral on selline pädevus kohtul vastavalt KrMS § 507 lg-le 1, mille kohaselt on kohtumenetluses Euroopa vahistamismäärust pädev esitama kohus.
Erinevalt KarS §-s 345 sätestatust ei pea tähtsa isikliku dokumendi kasutamisel tuvastama täiendavalt õiguste omandamise või kohustustest vabanemise eesmärki, kuna selline dokument täidab reeglina isiku tuvastamise ja juhiloa puhul ka isikul juhtimisõiguse olemasolu kindlakstegemise ülesannet. Samas võltsitud tähtsa isikliku dokumendi kaasaskandmine ehk valdamine ei ole selle kasutamine KarS § 348 tähenduses. Juhiloa kasutamine on võimalik vaid selle dokumendi esitamisega teisele isikule, kui sellega kaasneb kas otseselt või konkludentselt väide, et tegemist on tõelise, mitte võltsitud dokumendiga. Näiteks on tegemist juhiloa kasutamisega, kui seda esitatakse politseiametnikule sõiduki juhil juhtimisõiguse olemasolu või tema isiku kontrollimise käigus. Arvestades aga isikut tõendava dokumendi seaduse sätteid võib praegusel ajal kujunenud õiguslikus olukorras olla juhiloa kasutamisega tegemist ka väljaspool sõidukit, kui seda esitatakse teisele isikule enda isiku tõendamiseks. Juhiluba on LS § 24 lg 1 kohaselt juhtimisõigust tõendav dokument, kuid oma tunnuste poolest vastab ta ka isikut tõendava dokumendi määratlusele. Isikut tõendavate dokumentide seaduse § 2 lg 1 järgi on isikut tõendav dokument riigi poolt väljaantud dokument, kuhu on kantud kasutaja nimi ja sünniaeg või isikukood ning foto või näokujutis ja allkiri või allkirjakujutis, kui seadus või selle alusel kehtestatud õigusakt ei sätesta teisiti.
Erinevalt KarS §-s 345 sätestatust ei pea tähtsa isikliku dokumendi kasutamisel tuvastama täiendavalt õiguste omandamise või kohustustest vabanemise eesmärki, kuna selline dokument täidab reeglina isiku tuvastamise ja juhiloa puhul ka isikul juhtimisõiguse olemasolu kindlakstegemise ülesannet. Samas võltsitud tähtsa isikliku dokumendi kaasaskandmine ehk valdamine ei ole selle kasutamine KarS § 348 tähenduses. Juhiloa kasutamine on võimalik vaid selle dokumendi esitamisega teisele isikule, kui sellega kaasneb kas otseselt või konkludentselt väide, et tegemist on tõelise, mitte võltsitud dokumendiga. Näiteks on tegemist juhiloa kasutamisega, kui seda esitatakse politseiametnikule sõiduki juhil juhtimisõiguse olemasolu või tema isiku kontrollimise käigus. Arvestades aga isikut tõendava dokumendi seaduse sätteid võib praegusel ajal kujunenud õiguslikus olukorras olla juhiloa kasutamisega tegemist ka väljaspool sõidukit, kui seda esitatakse teisele isikule enda isiku tõendamiseks. Juhiluba on LS § 24 lg 1 kohaselt juhtimisõigust tõendav dokument, kuid oma tunnuste poolest vastab ta ka isikut tõendava dokumendi määratlusele. Isikut tõendavate dokumentide seaduse § 2 lg 1 järgi on isikut tõendav dokument riigi poolt väljaantud dokument, kuhu on kantud kasutaja nimi ja sünniaeg või isikukood ning foto või näokujutis ja allkiri või allkirjakujutis, kui seadus või selle alusel kehtestatud õigusakt ei sätesta teisiti.
|