4-25-4068/15
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.05.2026 |
|
Kiiruse ületamise puhul põhineb teo karistusväärsus selle üldisel ohtlikkusel, mistõttu puudub vajadus tuvastada, kas rikkumine tõi kaasa tegeliku ohu või muu negatiivse tagajärje. (p 9)
Juhtimisõigus on isikule omistatud eriõigus ning seda hüve saab seaduse alusel piirata. Seejuures pole juhtimisõiguse äravõtmine karistus, mida saab kohaldada üksnes erandjuhtudel. Rahatrahvi kohaldamine on end üldjuhul ammendanud ega täida eripreventiivset eesmärki olukorras, kus menetlusalusele isikule määratud (korduvad) rahatrahv(id) ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma. Isik, kes eirab jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. (p 10)
Juhtimisõiguse äravõtmist ei välista väited, mille kohaselt sõltub elukutselise autojuhina tegutseva menetlusaluse isiku sissetulek juhtimisõiguse olemasolust. (p 11)
LS § 227 on teodelikt, mille lõigetes 1-4 kirjeldatakse sama tegu. Toimepanija teotahtluse hindamisel ei ole tähtsust sellel, millise lõike järgi tegu lõpuks kvalifitseeritakse. (p 8)
|
| 4-25-3684/11
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
05.02.2026 |
|
Majandus- ja kommunikatsiooniministri määruse "Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele" § 17 p 10 kohaselt näitab kilomeetritähis kaugust tee alguseni. Sellest johtuvalt on 90. kilomeetritähisest tee alguseni 90 kilomeetrit ehk tee 90. kilomeeter eelneb sellele tähisele ja selle järel algab 91. kilomeeter. (p 5)
|
| 4-25-631/28
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
03.12.2025 |
|
LS § 242 lg 2 on konkreetne ohudelikt, mis näeb tagajärjena ette LS § 2 p-s 31 defineeritud liiklusohu tekitamise. Seega heitmaks kellelegi ette selle väärteo toimepanemist, peab väärteoprotokollist või kiirmenetluse otsuses sisalduvast väärteokirjeldusest nähtuma lisaks rikkumisele ka see, millist liiklejat ja kuidas rikkumine mõjutas. Kui väärteokirjeldusest ei nähtu, et menetlusaluse isiku liiklusnõuete rikkumine oleks sundinud mõnda liiklejat ohu vältimiseks järsult muutma liikumissuunda või -kiirust või peatuma, on ka vastutus LS § 242 lg 2 kui konkreetse ohudelikti järgi välistatud. (p 6)
Tahtlikult sõiduki ülejuhitavuse tekitamine ja külglibisemisse viimine on LS § 16 lg-s 1 loetletud mootorsõidukijuhi üldiste kohustuste rikkumine, mis täidab LS § 242 lg-s 1 kirjeldatud abstraktse ohudelikti koosseisu. Kuivõrd niisuguse teo karistusväärsus põhineb teo üldisel ohtlikkusel, sest koosseisupärane tegu asetab juba iseenesest õigushüve ohtu, pole süüteokoosseisu täitmise jaoks oluline, kas rikkumine tõi kaasa reaalse ohu läheduses asuvale varale või muu negatiivse tagajärje ning kas või millisel määral oli külglibisemisse viidud sõiduk menetlusaluse isiku kontrolli all. (p-d 8 ja 9)
Ka ainuüksi LS § 14 lg-le 2 ja § 16 lg-le 1 kui n-ö üldistele liikleja kohustustele tehtud viide võib olla karistusõiguslikuks etteheiteks küllaldane ja piisavalt konkreetne (RKKKo nr 3-1-1-12-16, p 11). (p 10)
Enne väärteomenetluse lõpetamist peab kontrollima, kas väärteoprotokollis kirjeldatud ja maakohtu tuvastatud isiku käitumine täidab mõne teise väärteokoosseisu tunnused. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamise korral on võimalik kvalifitseerida menetlusaluse isiku tegu teise koosseisu järgi ja mõista talle selle eest karistus, kui see ei raskenda tema olukorda. (p-d 6, 7, 11 ja 12)
|
| 4-24-1323/15
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
15.11.2024 |
|
Isik ei kaota juhtimisõigust juhiloa kehtivusaja lõppemisel, vaid sellisel juhul on tema juhtimisõigus peatunud ehk tal on sõiduki juhtimine ajutiselt keelatud. (RKKKo nr 4-17-4621/22, p-d 14 ja 15). (p-d 6 ja 7)
Liiklusseaduses ette nähtud juhtimisõiguse peatumise regulatsioon (LS § 124 lg-d 1 ja 3) laieneb ka teises Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigis saadud juhtimisõigusele. (p 11)
Kui isikul on juhtimisõigus LS § 94 lg 1 mõistes, kuid ta juhiluba on kehtivuse kaotanud, saab talle ette heita liiklusseaduses märgitud kehtiva juhtimisõigust tõendava dokumendi esitamata jätmist (LS 242 lg 1), mitte aga mootorsõiduki juhtimise õiguseta juhtimist (LS § 201 lg 1). (p-d 12 ja 13)
|
| 1-22-6710/83
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
04.10.2024 |
|
Saabunud tagajärge ei saa süüdistatavale objektiivselt omistada, kui kannatanu ennast teadlikult kahjustab või ohustab (RKKKo nr 1-22-1990/69, p 21). Liiklussüüteo puhul võib tagajärje omistamise teo toimepanijale välistada kaasliikleja (sh kannatanu) ebakorrektne käitumine ning enda õigushüvede ohtu asetamine (RKKKm nr 3-1-1-87-15, p-d 12-13). Sellise vabatahtliku eneseohustamisena on käsitatud nt olukorda, kus vastutusvõimeline isik loobub liikluses turvavöö kinnitamisest, kuigi turvavarustuse kasutamise kohustuslikkus ja vajalikkus on üldtuntud asjaolud. Kannatanu liiklusõnnetuses saadud rasket tervisekahjustust või surma ei ole võimalik süüdistatavale objektiivselt omistada näiteks siis, kui saab tõsikindlalt väita, et vaatamata tema põhjustatud liiklusõnnetusele oleksid kannatanule saabunud tagajärjed olnud sootuks olemata või oluliselt väiksema raskusastmega, kui ta oleks kasutanud turvavarustust (samas, p-d 14-15). (p 18)
Süüdistatav vabaneb vastutusest tagajärje põhjustamise eest üksnes juhul, kui kannatanu tegutseb täie arusaamisega sellest riisikost, mida tema käitumine endas kätkeb (RKKKo nr 3-1-1-102-16, p 11), kusjuures sellise teadliku eneseohustamise võimaliku tagajärjena on aktsepteeritud nii reaalse ohu põhjustamist enda elule kui ka surma (RKKKo nr 1-22-1990/69, p 22). See tähendab, et kannatanu eneseohustamine võib küll välistada teo toimepanija vastutuse, kuid seda vaid juhul, kui see eneseohustamine on teadlik ja informeeritud. Kannatanu teadlikkus ja informeeritus peavad seejuures hõlmama nii teadmist ohtu loovatest asjaoludest kui ka võimalikust õigushüve kahjustavast tagajärjest. Ulatuses, milles isik tagajärge ette ei näe, ei saa rääkida teadlikust eneseohustamisest.
(p 25)
Kuigi KarS § 422 lg 2 p 1 sisaldab kvalifitseeriva tunnusena teo toimepanemist joobeseisundis, hõlmavad selle koosseisu objektiivsed tunnused ka juhi eksimist muude liiklus- või käitusnõuete vastu (lg 1). Teisisõnu: KarS § 422 lg 2 p 1 objektiivse teokoosseisu juures ei oma tähendust mitte ainult joove, vaid arvestama peab ka ülejäänud liiklusnõuete rikkumisi, mis olid põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse tekkimisega. (p 28)
|
| 4-23-3306/16
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
03.05.2024 |
|
LS § 76 lg 1 näeb ette, et mootorsõiduk peab olema kehtestatud korras registreeritud ning sellel peavad olema riiklikud registreerimismärgid. Nõuded registreerimismärkidele on kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 13. juuni 2011. a määruse nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele“ lisa 1 „Nõuded alates 1. jaanuarist 1997. a liiklusregistrisse kantud või kantavale sõidukile, välja arvatud 30-aastased ja vanemad sõidukid“ koodis 101. Nendest nõuetest tuleneb, et M- ja N-kategooria sõidukil peab üks registreerimismärk olema kinnitatud sõiduki ette esimesele lauppinnale ja teine direktiivi 70/22/EMÜ nõuetele vastavalt sõiduki taha. Eesmise märgi asukoha valikul tuleb märk kinnitada tulenevalt sõiduki kujust võimalikult risti sõiduki pikisümmeetriatasandiga ja vertikaalsuunaline kalle ei tohi olla üle 15° (p 3). Samuti ei tohi registreerimismärk olla katte all (p 5). Need nõuded määratlevad registreerimismärkide asukoha selgelt ja välistavad mistahes muu paigutusviisi, sh paigutamise armatuurlauale esiklaasi taha. (p 8)
Mootorsõiduk, millele väljastatakse kaks registreerimismärki, peab registreerimismärgi abil olema tuvastatav nii eest- kui ka tagantvaates. See omakorda tähendab, et tagumise registreerimismärgi puudumist ei korva märgi olemasolu sõiduki ees esimesel lauppinnal, ja vastupidi – registreerimismärgi puudumist sõiduki esimeselt lauppinnalt ei saa õigustada märgi olemasoluga sõiduki tagaosas. Seega täidab märkidest juba ühe puudumine LS § 205 (riikliku registreerimismärgita mootorsõiduki juhtimine) koosseisu. (p 9)
Mootorsõiduki juhtimine, mille registreerimismärk ei ole nõuetekohaselt kinnitatud sõiduki esimesele lauppinnale, käsitatakse LS § 76 lg 1 rikkumisena, mis toob kaasa vastutuse LS § 205 järgi. Seega kui sõiduki registreerimismärgid ei ole kinnitatud nõudeid järgides selleks ettenähtud kohale, tuleb sellise sõiduki juhtimist käsitada registreerimismärgita mootorsõiduki juhtimisena. (p 11)
|
| 4-23-3152/19
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
24.04.2024 |
|
Parkida tohib igal pool, kus see ei ole liiklusseadusega keelatud. Seadus ei tee parkimisaladele sellest põhimõttest erisusi. (p 7)
LS § 21 lg 4 p 4 keelab parkida vahetult teekattele märgitud parkimiskohtade kõrval. (p 8)
|
| 4-23-2240/17
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
20.02.2024 |
|
Kui liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhile heidetakse LS § 236 lg 1 järgi ette liiklusõnnetusest politseile teatamise kohustuse täitmata jätmist, peab tegema kindlaks, kas see isik oli teadlik liiklusõnnetuse toimumisest või mitte. Juhul, kui menetlusalune isik ei olnud sellest teadlik, ei saa ka järgneda tema vastutust, sest isikult ei saa nõuda, et ta teataks asjaolust, mis asub väljaspool tema teadmiste piire. (vt RKKKo nr 3-1-1-87-06, p 8) (p 10)
|
| 4-23-1826/41
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
12.12.2023 |
|
Juhtimisõiguse äravõtmine ei kujuta endast karistust, mida tuleks kohaldada üksnes erandjuhtudel. Juhtimisõiguse äravõtmist ei välista asjaolu, et menetlusalusele isikule pole varem seda karistust kohaldatud või isik väidetavalt ei teadnud, et ta võib piirkiiruse ületamise korral juhtimisõigusest ilma jääda. Erinevalt süüteokoosseisule vastava asjaolu mitteteadmisest (KarS § 17) või eksimusest teo keelatuses (KarS § 39) ei ole seaduses sätestatud karistusliigi ja -määra mittetundmisel õiguslikku tähendust. (p-d 9 ja 14)
Korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, mistõttu on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. Rahatrahvi kohaldamine on end üldjuhul ammendanud ega täida eripreventiivset eesmärki olukorras, kus menetlusalusele isikule määratud korduvad rahatrahvid ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma. Isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. (p 12)
Karistusliigi valikul sobimatutele argumentidele tuginemine on käsitatav kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumisena. (p 15)
|
| 4-22-4021/42
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
30.05.2023 |
|
Mootorsõidukina liiklusseaduse § 2 p 40 tähenduses tuleb käsitada mis tahes seadet, mis vastab kõigile järgmistele tunnustele: 1) see on kas teel liiklemiseks nähtud või on seda selleks faktiliselt kasutatud; 2) see liigub mootori jõul; 3) selle valmistajakiirus ehk valmistaja määratud suurim kiirus ületab 6 km/h; 4) see ei vasta mitte ühelegi LS § 2 p-s 40 ammendavalt loetletud erandile, s.o tegemist pole ei üksnes piiratud liikumisvõimega isikule kasutamiseks ettenähtud mootoriga sõiduki, jalgratta, kergliikuri, pisimopeedi, robotliikuri, maastikusõiduki ega trammiga. LS § 2 p-s 40 sätestatud definitsioonile vastav seade on liiklusseaduse tähenduses mootorsõiduk olenemata sellest, kas see vastab ka mõne mootorsõiduki kategooria (LS § 93) tunnustele. Asjaolu, et mõni LS § 2 p 40 tähenduses mootorsõiduk ei ole liigitatav mitte ühessegi mootorsõiduki kategooriasse, ei vabasta mootorsõidukiga liiklejat kehtestatud piirangutest ja vastutusest. (p-d 12 ja 20)
Sõiduki vastavus LS § 87 lg 12 nõuetele on kergliikurit defineeriv tunnus, mille puudumisel ei saa sõidukit kergliikuriks lugeda. Sõiduk, mille valmistajakiirus on üle 25 km/h, ei ole seaduse kohaselt kergliikur. Kergliikurina ei saa käsitada ka sõidukit, mille valmistajakiirus küll ei ületa 25 km/h, kuid mille mootor on võimsam kui üks kilovatt ja mis samal ajal ei ole tasakaaluliikur. LS § 264 lg-s 211 ette nähtud tingimus ei saa liikuda kiiremini kui 25 km/h pole täidetud mh siis, kui sõidukile on küll paigaldatud kiiruspiirik, kuid juhil on võimalus seda sisse ja välja lülitada. (p-d 16 ja 17)
Sellist mootorsõidukit, mida pole lubatud registreerida, ei tohi ka liikluses juhtida. (p 23)
Kuivõrd mootorsõiduki registreerimise eelduseks on ohutusnõuete täitmine, on registreerimisvõimetu mootorsõiduk liikluses üldjuhul ohtlikum. Järelikult võib niisuguse mootorsõiduki juhtimine liikluses tähendada ka suuremat süüd KarS § 56 lg 1 esimese lause mõttes. (p 23)
|
| 1-20-3067/33
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
15.06.2021 |
|
Süstemaatilisus on eriline isikutunnus KarS § 24 lg 1 tähenduses. KarS § 4231 kontekstis kirjeldab see toimepanija isikuomadusi, milleks on liiklusseaduse sarnane ja pidev eiramine (vt RKKKm nr 3-1-1-75-15, p 8). KarS §-s 4231 nimetatud süstemaatilisuse jaatamiseks tuleb lisaks vähemalt kolmele juhtimisõiguseta juhtimisele tuvastada ka nende tegude omavaheline seos ehk üksikud juhtimisõiguseta juhtimised peavad moodustama teatud sisulise süsteemi (vrd RKKKo nr 3-1-1-87-08, p 10 ja RKKKo nr 3-1-1-66-13, p 6.1). (p 9)
Süstemaatilisuse tunnuseid ei ole võimalik ammendavalt loetleda. Iga kriminaalasja lahendamisel tuleb kõnesolevat küsimust käsitledes lähtuda üksikjuhtumi asjaoludest, võttes arvesse kõiki aspekte, mis räägivad kas süstemaatilisuse poolt või siis selle vastu (p 14). Üks tunnus, mida süstemaatilisuse hindamisel tuleb arvestada, on üksiktegusid lahutav ajavahemik. Ehkki ajalisel kriteeriumil pole iseseisvat õiguslikku tähendust, tuleb lähtuda põhimõttest, et mida pikem on periood üksikute rikkumiste vahel, seda väiksema tõenäosusega moodustavad need rikkumised n-ö sisulise süsteemi ning seda kaalukamad peavad süstemaatilisuse jaatamiseks olema muud seda toetavad argumendid (p 12). Teine oluline kriteerium juhtimisõiguseta juhtimise süstemaatilisuse hindamisel on varasemate ja/või isikule menetletavas asjas etteheidetavate rikkumiste arvukus. Mida rohkem kordi isik on juhtimisõigust omamata sõidukit juhtinud, seda suurema tõenäosusega saab tema käitumist hinnata KarS § 4231 mõttes süstemaatilisena. (p 13)
Kõik faktilised asjaolud, millest prokuratuuri arvates järeldub juhtimisõiguseta juhtimise süstemaatilisus, peavad olema karistusõigusliku vastutuse eeldustena süüdistuse tekstis kajastatud. Süüdistuses nimetamata vastutuse eeldustele ei saa kohus tugineda. Eelmärgitu ei piira süüdistatava ja kaitsja võimalust tugineda süüdistuses nimetamata faktidele, mis nende meelest kõnelevad teo süstemaatiliseks lugemise vastu. (p 11)
|
| 1-20-4729/25
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
04.12.2020 |
|
Kohus ei pea vahistamismenetluses otsima enda algatusel kuriteokahtluse ja vahistamisaluse kohta tõendeid, mida taotlus ei sisalda (RKKKm 1-18-8222/47, p 8). Kohus on aga kuriteokahtluse põhjendatust hinnates pädev andma vahistamistaotluses kirjeldatud ja kohtus esialgset kinnitust leidnud faktilistele asjaoludele karistusõigusliku hinnangu, mis erineb prokuratuuri taotluses märgitust (vrd RKKKm 3-1-1-97-13, p 16). Kohtul pole vahistamismenetluses kohustust ega ka võimalust anda lõplikku hinnangut sellele, millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb kahtlustuses kirjeldatud käitumine kvalifitseerida (KrMS § 306 lg 1 p 3). Põhjendatud kuriteokahtluse tuvastamiseks piisab sellest, kui konkreetsed tõendid viitavad asjaoludele, mis üldinimliku, kriminalistikalise ja kriminaalmenetlusliku kogemuse põhjal annavad alust rääkida arvestatavast tõenäosusest, et isik võib olla pannud toime teatud kuriteo tunnustele vastava teo (vt nt RKKKm 3-1-1-135-13, p 13). Vahistamisaluseks olevat kuriteokahtlust tuleb eitada alles siis, kui kahtlustuses sisalduvad faktilised asjaolud ei vasta ilmselgelt kuriteokoosseisu tunnustele (vt nt RKKKm 1-19-9448/32, p 8). Ka reformatio in peius-keeld ei võta ringkonnakohtult KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 3 tulenevat pädevust muuta maakohtu vahistamisotsustuse põhjendusi, tingimusel, et teise astme kohus ei tugine seejuures faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad prokuratuuri taotluse aluseks olevatest asjaoludest (vt nt RKKKm 1-20-5036/28, p 10). (p 6)
Enamohtliku tagajärjega koosseis (ehk kvalifitseeritud tagajärjedelikt) hõlmab põhikoosseisu tunnuseid ja lisab sellele kvalifitseeriva tunnusena enamohtliku tagajärje. Selline tagajärg kujutab endast põhikoosseisus sisalduva võimaliku ohu realiseerumist. Teoebaõigus jääb niisugusel juhul sisuliselt samaks nagu põhikoosseisul, kuid enamohtliku tagajärje saabumise tõttu suureneb tagajärjeebaõigus, mis annab aluse mõistetava karistuse raskendamiseks (vt nt KarS § 141 lg 2 p 3). Kuna toimepanija on vallandanud ka põhikoosseisule vastava käitumisega spetsiifilise ohu, mis päädib kvalifitseeritud koosseisu tagajärje saabumisega, piisabki tema vastutusele võtmiseks sellise tagajärje põhjustamise eest KarS § 19 järgi juba sellest, kui ta on tagajärje põhjustanud ettevaatamatult (vt RKKKo 1-16-5213/61, p-d 12.2 ja 12.3). (p 10)
Enamohtliku tagajärjega koosseis KarS § 15 lg 2 mõistes eeldab tahtlikult toime pandud põhikoosseisu, s.o ka ilma selle kvalifitseeriva tunnuseta süüteokoosseisule vastavat tegu. Ainult siis on võimalik enamohtliku tagajärjega koosseisu lugeda tervikuna tahtlikuks deliktiks. Kui enamohtlik tagajärg on kuriteokoosseisu tunnus, siis saab see koosseis olla tahtlik KarS § 15 lg 2 kontekstis üksnes juhul, kui põhikoosseisu moodustab tahtlik kuritegu. Vaid sellistel puhkudel tuleb kõne alla kuriteost osavõtt (KarS § 22) ja kuriteokatse (KarS § 25). Nii ei lange selle sätte alla juhud, mil isik on täitnud kuriteokoosseisu, mis hõlmab küll ettevaatamatusest põhjustatud rasket tagajärge (nt surm), aga mille eelduseks olev koosseisutegu vastab konkreetsel juhul väärteokoosseisule. Vastasel korral muutuks niisugustel juhtumitel karistatavaks sisuliselt väärteost osavõtt, mis oleks aga vastuolus kehtiva seadusega, kuna väärtegude puhul on karistatav ainult täideviimine (KarS § 23). (p 11)
Kui KarS § 422 koosseisutegu vastab eraldivõetuna üksnes väärteokoosseisule (näiteks sõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamine LS § 227 järgi), on KarS § 422 ettevaatamatusdelikt. Raske tervisekahjustus ja surm kui koosseisulised tagajärjed ei ole KarS § 422 lg-s 1 seega olemasolevat kriminaalkaristust raskendavaks, vaid alles seda loovaks tunnuseks. (p 12)
Kui KarS § 422 koosseisutegu vastab eraldivõetuna üksnes väärteokoosseisule (näiteks sõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamine LS § 227 järgi), on KarS § 422 ettevaatamatusdelikt. Raske tervisekahjustus ja surm kui koosseisulised tagajärjed ei ole KarS § 422 lg-s 1 seega olemasolevat kriminaalkaristust raskendavaks, vaid alles seda loovaks tunnuseks. (p 12)
Tagajärjedeliktide korral moodustavad ka ettevaatamatusdelikti objektiivse külje tegu, tagajärg ja põhjuslik seos nende vahel. Ettevaatamatusdelikti mõistes eeldab tegu objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist. Teo ja tagajärje põhjusliku seose tuvastamine ning selle omistamine toimepanijale toimub ettevaatamatusdelikti puhul samamoodi kui tahtliku süüteo korral. Selleks on vaja esmalt küsida, kas teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata. Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, on tarvis seejärel hinnata, kas tagajärg on toimepanijale ka normatiivselt omistatav, sest mitte alati ei saa karistusõiguses pidada kahju tekitamist teo tagajärjeks. Näiteks ei saa isikule normatiivselt omistada tagajärge juhul, kui tema teo ja tekitatud tagajärje vahel puudub õigusvastasusseos, kui isik tegutses lubatud riski piires või kui ta põhjustas tagajärje väljaspool asjasse puutuva normi kaitseala (vt RKKKo 3-1-1-23-13, p 6). (p 16)
|
| 4-20-758/27
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
05.11.2020 |
|
Välisriigis väljaantud juhiloa omanik saab enda juhtimisõigust tõendada ainult kehtiva välisriigi juhiloa või muu juhtimisõigust tõendava dokumendiga, kuid mitte liiklusregistri andmetega. (p 14)
Kui Eestisse alaliselt elama asumisest on möödunud 12 kuud ja inimene ei ole selle aja jooksul saanud Eesti juhiluba, ei ole tal LS § 99 lg 61 esimese lause kohaselt juhtimisõigust võimalik tõendada enam ka välisriigi juhiloaga, isegi kui selle kehtivusaeg pole veel lõppenud. Teisalt saab välisriigi juhiluba olla LS § 96 lg 1 mõttes Eestis juhtimisõigust tõendav dokument üksnes juhul, kui see on kehtiv. Seega LS § 99 lg 61 esimene lause ei pikenda kehtetu välisriigi juhiloa kehtivust Eestisse alaliselt elama asumisest 12 kuu möödumiseni. (p 16)
LS § 99 lg 61 teine kuni viies lause reguleerivad Genfi konventsiooni osalisriigis väljastatud juhiloa Eesti juhiloa vastu ümbervahetamise korda, mitte juhtimisõiguse kehtivust. (p 16)
Kui isikul ei ole LS § 96 lg-te 1 ja 2 ning § 99 lg 61 kohaselt võimalik tõendada enda juhtimisõiguse olemasolu, siis puudub tal juhtimisõigus ning tema tegu tuleb kvalifitseerida LS § 201 lg 1 järgi. (p 19)
|
| 1-20-2476/18
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
15.10.2020 |
|
Sellised eriosa sätted, nagu KarS § 424 lg 4 p 1, on erinormid just KarS §-de 73 ja 74 suhtes ja seda osas, milles viimati viidatud normid lubavad jätta karistuse ka täielikult tingimisi kohaldamata. (p 16)
Vangistuse asendamine üldkasuliku tööga (KarS § 69) ei ole karistuse tingimisi kohaldamata jätmine, vaid karistuse kohaldamise erivorm (asenduskaristus). (p 17)
Asenduskaristus ületab oma võrdlevalt raskuselt vangistusest tingimisi vabastamist. (p 17)
Vangistuse asendamine üldkasuliku tööga (KarS § 69) ei ole karistuse tingimisi kohaldamata jätmine, vaid karistuse kohaldamise erivorm (asenduskaristus). (p 17)
Asenduskaristus ületab oma võrdlevalt raskuselt vangistusest tingimisi vabastamist. (p 17)
KarS § 424 lg 4 p 1 ei keela sama paragrahvi teise lõike järgi mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku töö, elektroonilise valve või raviga. (p 17)
Sellised eriosa sätted, nagu KarS § 424 lg 4 p 1, on erinormid just KarS §-de 73 ja 74 suhtes ja seda osas, milles viimati viidatud normid lubavad jätta karistuse ka täielikult tingimisi kohaldamata. (p 16)
KarS § 424 lg 4 p 1 ei keela sama paragrahvi teise lõike järgi mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku töö, elektroonilise valve või raviga. (p 17)
Üksnes õiguspoliitilistele argumentidele tuginedes ei saa normi tekstist isiku õigusi kitsendavalt ulatuslikult kõrvale kalduda. Karistusõigusnormi sisu selgitamisel tuleb esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele. (p 18)
|
| 4-19-4337/24
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
04.03.2020 |
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et karistuspoliitiliselt on põhjendatud menetleda ühtset süsteemi moodustavaid samaliigilisi jõustunud karistusotsuseta süütegusid (s.t tegu on faktilise retsidiiviga) samas menetluses. Olukorras, kus isikut ei ole enne süstemaatilisuse tunnust täitvat vähemalt kolmandat juhtimisõiguseta juhtimist (kuritegu) jõustunud otsusega väärtegudes süüdi tunnistatud, neelduvad LS §-le 201 vastavad väärteod KarS § 4231 järgi menetletavas kuriteokoosseisus ning nende väärtegude teoebaõigus ammendub süstemaatilises juhtimisõiguseta juhtimises kui põhiteos. (Vt RKKKo 3-1-1-82-15, p 13.) Eeltoodust tulenevalt tuleb seega olukorras, kus isik juhtis ilma vastavat juhtimisõigust omamata kolmel korral mootorsõidukit, millest esimese osas toimub väärteomenetlus, kahe hilisema osas aga kriminaalmenetlus KarS § 4231 järgi, ning mitte ühegi osateo suhtes ei ole veel jõustunud karistusotsust, väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 4 alusel (teos kuriteotunnuste ilmnemise tõttu) lõpetada ning menetleda kõiki osategusid ühiselt kriminaalmenetluses. Sellises olukorras väärteomenetluse lõpetamata jätmine on oluline väärteomenetlusõiguse rikkumine VTMS § 150 lg 1 p 1 mõttes. (p-d 9 ja 10)
|
| 4-18-6507/42
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
25.10.2019 |
|
Juriidilise isiku väärteoasjas peab väärteoprotokollist või kiirmenetluse otsusest nähtuma juriidilise isiku organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja tegu, mis oma koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisuse korral toob endaga kaasa juriidilise isiku vastutuse KarS § 14 lg 1 tähenduses. Kuigi juriidiline isik osaleb väärteomenetluses oma seadusliku esindaja, s.o juhatuse liikme kaudu, ei tähenda see automaatselt, et sama juhatuse liige oleks juriidilisele isikule süüksarvata teo ka toime pannud. (Vt nt RKKKo 3-1-1-66-14, p 7.) (p 28)
Kohus on VTMS § 87 kohaselt seotud väärteoprotokolli (ja kiirmenetluse otsuse) piiridega. Kui kiirmenetluse otsuses pole kirjeldatud juriidilise isiku vastutuse eeldusi, ei saa seda eksimust kohtumenetluses kõrvaldada ja väärteomenetlus tuleb väärteo tuvastamatuse tõttu VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada (vt nt RKKKo 3-1-1-84-07, p-d 11 ja 12). (p 30)
VTMS § 38 lg 1 kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 järgi on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kas kaitsja ühe tööühiku hind on mõistliku suurusega. (Vt nt RKKKo 4-18-616/54, p 47.) (p 31)
Menetlusalusel isikul on õigus eeldada, et tema väärteoasi lahendatakse kohtus õigesti esimesel korral (vt nt RKKKo 4-17-5471/47, p 36). (p 33)
Käibemaksukohustuslane saab nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ei saa mingil põhjusel kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (vt nt RKKKo 3-1-1-35-16, p 17). (p 34)
Majandus- ja kommunikatsiooniministri 13. juuni 2011. a määruse nr 42 lisast 5 ja direktiivi nr 2007/46 lisast II ilmneb, et N–kategooriasse võivad kuuluda ka sellised sõidukid, mis pole mõeldud kaubaveoks, vaid millel on tehnilised eriomadused sellise funktsiooni täitmiseks, milleks on vaja spetsiaalseid kohandusi või seadmeid. Tegemist on nn eriotstarbeliste sõidukitega (nt liikurkraana). (p 20)
Seadusandja võttis teekasutustasu kehtestamisel aluseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 1999. a direktiivi nr 1999/62/EÜ „Raskete kaubaveokite maksustamise kohta teatavate infrastruktuuride kasutamise eest“. Direktiivi sätetest tuleb ühest küljest see, et teekasutustasu kehtestamise puhul jäeti liikmesriigile otsustusõigus selle üle, missuguste raskeveokite suhtes ja missuguses määras makse kehtestada. Teisalt ilmneb, et liikmesriigi otsustusõigust teekasutustasu kehtestamisel ei piirata ainult kaubaveoks kasutatavate sõidukite maksustamisega. Tähelepanu tuleb pöörata sellelegi, et LS § 2 p-s 94 nimetatud veoauto ja direktiivi artikli 2 punktis d määratletud sõiduk pole sisult identsed mõisted. Seejuures ei saa sedastada Eesti õiguse normide vastuolu direktiivi sätetega. (p-d 21-22, 24)
Majandus- ja kommunikatsiooniministri 13. juuni 2011. a määruse nr 42 lisast 5 ja direktiivi nr 2007/46 lisast II ilmneb, et N–kategooriasse võivad kuuluda ka sellised sõidukid, mis pole mõeldud kaubaveoks, vaid millel on tehnilised eriomadused sellise funktsiooni täitmiseks, milleks on vaja spetsiaalseid kohandusi või seadmeid. Tegemist on nn eriotstarbeliste sõidukitega (nt liikurkraana). (p 20)
Majandus- ja kommunikatsiooniministri 13. juuni 2011. a määruse nr 42 lisast 5 ja direktiivi nr 2007/46 lisast II ilmneb, et N–kategooriasse võivad kuuluda ka sellised sõidukid, mis pole mõeldud kaubaveoks, vaid millel on tehnilised eriomadused sellise funktsiooni täitmiseks, milleks on vaja spetsiaalseid kohandusi või seadmeid. Tegemist on nn eriotstarbeliste sõidukitega (nt liikurkraana). (p 20)
Seadusandja võttis teekasutustasu kehtestamisel aluseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 1999. a direktiivi nr 1999/62/EÜ „Raskete kaubaveokite maksustamise kohta teatavate infrastruktuuride kasutamise eest“. Direktiivi sätetest tuleb ühest küljest see, et teekasutustasu kehtestamise puhul jäeti liikmesriigile otsustusõigus selle üle, missuguste raskeveokite suhtes ja missuguses määras makse kehtestada. Teisalt ilmneb, et liikmesriigi otsustusõigust teekasutustasu kehtestamisel ei piirata ainult kaubaveoks kasutatavate sõidukite maksustamisega. Tähelepanu tuleb pöörata sellelegi, et LS § 2 p-s 94 nimetatud veoauto ja direktiivi artikli 2 punktis d määratletud sõiduk pole sisult identsed mõisted. Seejuures ei saa sedastada Eesti õiguse normide vastuolu direktiivi sätetega. (p-d 21-22, 24)
Teekasutustasu eesmärgiks on transporditaristu kvaliteedi tagamiseks lisavahendite kogumine, millega soovitakse varasemast enam rakendada kasutaja rahalise vastutuse põhimõtet, aga ka soodustada keskkonda vähem saastavate veoautode kasutuselevõttu. Liiklusseaduse, autoveoseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas põhjendati teekasutustasu objekti valikut muu hulgas sellega, et veoautod on teede kõige suuremad kulutajad, tee katendi eluiga sõltub aga põhiliselt just katendit ületavate veoautode normtelgede ülesõitude arvust. Seletuskirjast nähtuvalt kaaluti eelnõu koostamise käigus, kas teekasutustasu tuleks rakendada sihtotstarbeliste veoautode suhtes, mis pole ette nähtud veose vedamiseks (nt puurmasinad, kraanad, tõstukid jne), ja leiti, et sihtotstarbelistel veoautodel on teedele sarnane mõju kui veose veoks kasutatavatel veoautodel. Eeltoodud põhjusel otsustati teekasutustasu kohaldada ka sihtotstarbelistele veoautodele, mis pole ette nähtud veose vedamiseks. Kaaluka argumendina märgiti seletuskirjas, et sihtotstarbeliste veokite omanikel ega kasutajatel pole kohustust tasuda raskeveokimaksu. (Vt liiklusseaduse, autoveoseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri, nr 419 SE, Riigikogu XIII koosseis.) Seega ilmneb ka seletuskirjast veenvalt, et LS § 1902 mõttes tuleb teekasutuskasu objektina muu hulgas käsitada selliseid N kategooriasse kuuluvaid sõidukeid, mis pole sihtotstarbe poolest kohandatud veose vedamiseks. (p 23)
LS § 1905 p 3 kohaldamise seisukohalt ei ole tähtis, kas üksikjuhul (väärteo toimepanemise ajal) oli tegemist päästetööga. (p 25)
Juriidiline isik kui õiguslik abstraktsioon saab tegutseda vaid füüsilise isiku kaudu. See arusaam väljendub karistusseadustiku (KarS) § 14 lg-s 1 sätestatud derivatiivse vastutuse põhimõttes. Tegemist on omistamisnormiga, mille kohaselt vastutab juriidiline isik seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mille on toime pannud tema organ, selle liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja juriidilise isiku huvides. Kuna KarS § 2 lg 2 järgi saab isikut karistada vaid teo eest, mis vastab süüteokoosseisule ja on õigusvastane ning süüline, saab juriidiline isik vastutada üksnes siis, kui tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja käitumises esinevad kõik deliktistruktuuri elemendid ning kui tuvastatakse, et tegu pandi toime juriidilise isiku huvides. Viimati öeldu tähendab selle selgitamist, kas selle füüsilise isiku käitumises, kelle tegevust juriidilisele isikule omistatakse, esinevad menetlusalusele isikule omistatud väärteo tunnused. (Vt nt RKKKo 3-1-1-131-04, p 8, RKKKo 3-1-1-22-05, p 12 ja RKKKo 3-1-1-30-11, p-d 15.1-15.2 ning RKKKo 3-1-1-66-14, p 6.) (p 27)
Juriidilise isiku väärteoasjas peab väärteoprotokollist või kiirmenetluse otsusest nähtuma juriidilise isiku organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja tegu, mis oma koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisuse korral toob endaga kaasa juriidilise isiku vastutuse KarS § 14 lg 1 tähenduses. Kuigi juriidiline isik osaleb väärteomenetluses oma seadusliku esindaja, s.o juhatuse liikme kaudu, ei tähenda see automaatselt, et sama juhatuse liige oleks juriidilisele isikule süüksarvata teo ka toime pannud. (Vt nt RKKKo 3-1-1-66-14, p 7.) (p 28)
Kohus on VTMS § 87 kohaselt seotud väärteoprotokolli (ja kiirmenetluse otsuse) piiridega. Kui kiirmenetluse otsuses pole kirjeldatud juriidilise isiku vastutuse eeldusi, ei saa seda eksimust kohtumenetluses kõrvaldada ja väärteomenetlus tuleb väärteo tuvastamatuse tõttu VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada (vt nt RKKKo 3-1-1-84-07, p-d 11 ja 12). (p 30)
|
| 4-19-1178/20
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
21.10.2019 |
|
Katse on kõlbmatu, kui teo toimepanija kujutab endale faktiliste asjaolude väära hindamise tõttu ekslikult ette, et ta realiseerib süüteokoosseisu, ega saa aru, et süüteo lõpuleviimine on mingil põhjusel välistatud. (p 8)
KarS § 3 lg 5 sätestab, et kui isik paneb toime teo, mis vastab nii väärteo- kui ka kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Viidatud sätte järgi on välistatud kuriteo ja väärteo omavaheline ideaalkogum (vt RKKKo 4-16-6037/46, p 24). Kuriteo ja väärteo reaalkogumit tuleb aga menetleda eraldi. (p 10)
Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisisõnu on õiguslikus mõttes ühe teoga tegu siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. (RKKKo 3-1-1-56-15, p 9.) (p 11)
Juhtimisõiguseta (LS § 201 lg 1) ja liikluskindlustuseta mootorsõidukiga (LKindlS § 81) joobeseisundis (KarS § 424 lg 1) sõites liiklusnõuete rikkumisega kahju põhjustamine (LS § 223 lg 1) on vaadeldav ühe teona, mistõttu saab nende tegude puhul rääkida ka ideaalkogumist KarS § 3 lg 5 tähenduses (vt ka RKKKo 3-1-1-75-16, p 10). (p 12)
Juhtimisõiguseta (LS § 201 lg 1) ja liikluskindlustuseta mootorsõidukiga (LKindlS § 81) joobeseisundis (KarS § 424 lg 1) sõites liiklusnõuete rikkumisega kahju põhjustamine (LS § 223 lg 1) on vaadeldav ühe teona, mistõttu saab nende tegude puhul rääkida ka ideaalkogumist KarS § 3 lg 5 tähenduses (vt ka RKKKo 3-1-1-75-16, p 10). (p 12)
|
| 4-18-5832/18
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
04.10.2019 |
|
Tulenevalt karistusseadustiku (KarS) § 15 lg-st 3 saab mootorsõiduki juhti LS § 223 lg-s 1 ja §-s 232 sätestatud väärtegude eest karistada nii tahtliku kui ka ettevaatamatu rikkumise eest. Kui menetlusalusele isikule heidetakse nende normide järgi ette hoolsuskohustuse rikkumist, peab kohus teokirjeldusest lähtudes kontrollima, kas isiku käitumises esinevad kõik elemendid, mille olemasolu korral saab teda vastutusele võtta süüteo ettevaatamatu toimepanemise eest. (p 17)
Naturalistlik kausaalsus teo ja tagajärje vahel on ettevaatamatusest toime pandud tagajärjedelikti korral üksnes isiku karistusõigusliku vastutuse minimaalne eeldus, mistõttu peab lisaks kindlaks tegema, kas saabunud tagajärge saab selle põhjustajale normatiivselt omistada. Selleks on vaja tuvastada hoolsuskohustuse rikkumine. (Vt nt RKKKo 3-1-1-52-16, p 11.) (p 18)
Naturalistlik kausaalsus teo ja tagajärje vahel on ettevaatamatusest toime pandud tagajärjedelikti korral üksnes isiku karistusõigusliku vastutuse minimaalne eeldus, mistõttu peab lisaks kindlaks tegema, kas saabunud tagajärge saab selle põhjustajale normatiivselt omistada. Selleks on vaja tuvastada hoolsuskohustuse rikkumine. (Vt nt RKKKo 3-1-1-52-16, p 11.) (p 18)
Hoolsuskohustuse rikkumisest on alust kõneleda siis, kui toimepanija jätab üles näitamata ühiskonnas vajaliku hoolsuse, samuti peab objektiivne ex ante-vaatleja ära tundma hoolsusvastase teo tagajärjel tekkinud või tekkida võiva ohu (vt nt RKKKo 3-1-1-79-10, p 23 ja RKKKo 3-1-1-45-14, p 8). Näiteks juhul, mil isikule heidetakse ette raskete ilmastiku- ja teetingimuste korral ebaõige sõidukiiruse valikut, mis viis varalise kahju põhjustamiseni, tuleb hinnata, milline oleks olnud keskmise mõistliku sõidukijuhi kiirusevalik, et tagada kontroll sõiduki üle, sh võimalus pidurdada ja takistuse ees peatuda (vt RKKKo 3-1-1-109-05, p 14). Samuti on selgitatud, et mingi sündmuse ettenähtavaks pidamine eeldab, et tulenevalt konkreetsetest asjaoludest on selle esinemise võimalikkus toimepanija hinnangul enam kui pelgalt teoreetiline (vt RKKKo 3-1-1-52-16, p 11.3). Muu hulgas tuleb kohtupraktika kohaselt arvesse võtta ka nn usalduspõhimõtet, mille järgi võib toimepanija eeldada, et teised isikud käituvad õiguspäraselt (vt nt RKKKo 3-1-1-63-03, p 12 ja RKKKo 3-1-1-95-11, p 10). Usalduspõhimõttele saab siiski tugineda vaid juhul, kui toimepanijal pole põhjust lähtuda vastupidisest eeldusest (vt RKKKo 3-1-1-52-16, p 11.2). (p 21)
Mootorsõiduki juhile LS § 59 lg-ga 1 pandud kohustuste hindamisel on tähtis silmas pidada raudteesõiduki ja mootorsõiduki peatumisteekondade olulist erinevust, samuti seda, et võrreldes mootorsõiduki juhiga ei saa rongi juht ootamatult ilmnenud takistusest kõrvale põigata. Järelikult on põhjendatud väita, et võimaliku ohu tekkimist saab esmajoones ennetada mootorsõiduki juht seeläbi, et ta on eriti tähelepanelik ja valib raudteeülesõidukoha läbimiseks sobiva sõidukiiruse. Teisalt peab arvestama, et võrrelduna sõiduteedel olevate ristmikega ei saa reguleeritud raudteeülesõidukohta läbiv juht alati teada ega visuaalselt veenduda, kas hoiatussüsteem (tõkkepuud ja foorid) töötab. Kui sõiduteede ristmikul olev foor ei tööta, on see liiklejale üldjuhul kohe tajutav: foori tuled on kustunud või vilgub kollane tuli. Raudteeülesõidukoha hoiatussüsteemi rikke ilmnemine ei pruugi aga kohe arusaadav olla: tõkkepuud võivad olla avatud ja fooride tuled kustunud isegi siis, kui rong tegelikult läheneb. (p 22) LS § 59 lg-s 1 sätestatud hoolsusnõue, millega seatakse raudteeülesõidukohta ületavale juhile muu hulgas kohustus olla eriliselt tähelepanelik, tähendab eelöeldut silmas pidades, et tugineda ei saa liiklusõiguses üldisena tunnustatud usalduspõhimõttele. Kui juht jälgib hoiatussüsteemi, s.t foori ja tõkkepuude asendit, kuid ei veendu muul moel, ega rong ei lähene, pole võimalik kõneleda sellest, et ta toimib eriti tähelepanelikult. Selliselt käitudes ei veendu juht igakülgselt enda järgnevate sammude ohutuses. Järelikult eeldatakse LS § 59 lg 1 mõttes keskmiselt mõistlikult mootorsõiduki juhilt just sellist kiiruse valikut ja tähelepanelikkust, mis võimaldaks igal juhul sõiduki ohutult peatada ning raudteesõidukiga kokkupõrget vältida. Osutatud kohustuste täitmine eeldab, et mootorsõiduki juht jälgib ühest küljest raudteeülesõidukohal olevat hoiatussüsteemi, kuid teisalt veendub veel täiendavalt, et rong ei lähene. (p 23) Toodud järeldust ei saa väärata ka LS § 59 lg-s 3 märgitu, mille kohaselt tohib juht tõkkepuuta ja foorita raudteeülesõidukohale sõita alles siis, kui ta on veendunud, et ei lähene raudteesõidukit. Tegemist on erinormiga, milles sätestatakse juhi kohustused reguleerimata raudteeülesõidukoha ületamise tarbeks. Eelnev aga ei välista ega piira juhi üldist hoolsuskohustust, mis on ette nähtud sama paragrahvi 1. lõike esimeses lauses. Piisavalt tähelepanelik juht peab aru saama, et liiklusohu vältimiseks ei piisa raudteeülesõidukoha hoiatussüsteemi jälgimisest. (p 24)
Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi võib teatud tingimustel ka lubatud sõidukiirusest oluliselt väiksem kiirus osutuda ülemäära suureks ja olla käsitatav liiklusnõuete rikkumisena (vt RKKKo 3-1-1-109-05, p 14). (p 26)
Väärteoprotokolli piiridest väljumisena ei saa käsitada seda, et maakohus asub menetlusalusele isikule tehtud väärteoetteheidet sisustama teise liiklusseaduse sätte kaudu, kui selliselt püütakse avada menetlusalusele isikule ette heidetava hoolsuskohustuse rikkumise sisu. Tegemist pole väärteomenetlusõiguse rikkumisega. (p 20).
Tulenevalt karistusseadustiku (KarS) § 15 lg-st 3 saab mootorsõiduki juhti LS § 223 lg-s 1 ja §-s 232 sätestatud väärtegude eest karistada nii tahtliku kui ka ettevaatamatu rikkumise eest. Kui menetlusalusele isikule heidetakse nende normide järgi ette hoolsuskohustuse rikkumist, peab kohus teokirjeldusest lähtudes kontrollima, kas isiku käitumises esinevad kõik elemendid, mille olemasolu korral saab teda vastutusele võtta süüteo ettevaatamatu toimepanemise eest. (p 17)
Mootorsõiduki juhile LS § 59 lg-ga 1 pandud kohustuste hindamisel on tähtis silmas pidada raudteesõiduki ja mootorsõiduki peatumisteekondade olulist erinevust, samuti seda, et võrreldes mootorsõiduki juhiga ei saa rongi juht ootamatult ilmnenud takistusest kõrvale põigata. Järelikult on põhjendatud väita, et võimaliku ohu tekkimist saab esmajoones ennetada mootorsõiduki juht seeläbi, et ta on eriti tähelepanelik ja valib raudteeülesõidukoha läbimiseks sobiva sõidukiiruse. Teisalt peab arvestama, et võrrelduna sõiduteedel olevate ristmikega ei saa reguleeritud raudteeülesõidukohta läbiv juht alati teada ega visuaalselt veenduda, kas hoiatussüsteem (tõkkepuud ja foorid) töötab. Kui sõiduteede ristmikul olev foor ei tööta, on see liiklejale üldjuhul kohe tajutav: foori tuled on kustunud või vilgub kollane tuli. Raudteeülesõidukoha hoiatussüsteemi rikke ilmnemine ei pruugi aga kohe arusaadav olla: tõkkepuud võivad olla avatud ja fooride tuled kustunud isegi siis, kui rong tegelikult läheneb. (p 22) LS § 59 lg-s 1 sätestatud hoolsusnõue, millega seatakse raudteeülesõidukohta ületavale juhile muu hulgas kohustus olla eriliselt tähelepanelik, tähendab eelöeldut silmas pidades, et tugineda ei saa liiklusõiguses üldisena tunnustatud usalduspõhimõttele. Kui juht jälgib hoiatussüsteemi, s.t foori ja tõkkepuude asendit, kuid ei veendu muul moel, ega rong ei lähene, pole võimalik kõneleda sellest, et ta toimib eriti tähelepanelikult. Selliselt käitudes ei veendu juht igakülgselt enda järgnevate sammude ohutuses. Järelikult eeldatakse LS § 59 lg 1 mõttes keskmiselt mõistlikult mootorsõiduki juhilt just sellist kiiruse valikut ja tähelepanelikkust, mis võimaldaks igal juhul sõiduki ohutult peatada ning raudteesõidukiga kokkupõrget vältida. Osutatud kohustuste täitmine eeldab, et mootorsõiduki juht jälgib ühest küljest raudteeülesõidukohal olevat hoiatussüsteemi, kuid teisalt veendub veel täiendavalt, et rong ei lähene. (p 23) Toodud järeldust ei saa väärata ka LS § 59 lg-s 3 märgitu, mille kohaselt tohib juht tõkkepuuta ja foorita raudteeülesõidukohale sõita alles siis, kui ta on veendunud, et ei lähene raudteesõidukit. Tegemist on erinormiga, milles sätestatakse juhi kohustused reguleerimata raudteeülesõidukoha ületamise tarbeks. Eelnev aga ei välista ega piira juhi üldist hoolsuskohustust, mis on ette nähtud sama paragrahvi 1. lõike esimeses lauses. Piisavalt tähelepanelik juht peab aru saama, et liiklusohu vältimiseks ei piisa raudteeülesõidukoha hoiatussüsteemi jälgimisest. (p 24)
Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi võib teatud tingimustel ka lubatud sõidukiirusest oluliselt väiksem kiirus osutuda ülemäära suureks ja olla käsitatav liiklusnõuete rikkumisena (vt RKKKo 3-1-1-109-05, p 14). (p 26)
Süülise väärteo toimepanemine ei too endaga kaasa vältimatut vajadust isiku karistamiseks. VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel, kui menetlusaluse isiku süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Menetluse saab sellel alusel lõpetada ka Riigikohus, kes lahendab väärteoasja kohtuvälise menetleja kassatsiooni alusel. (Vt nt RKKKo 3-1-1-11-14, p 13 ja RKKKo 3-1-1-91-13, p 15.) (p 28)
|
| 4-18-137/29
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
29.10.2018 |
|
Teeregistri andmetel pole rajatise või muu ala LS § 2 p 81 mõttes teeks lugemisel määravat tähendust. Teeregister on riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu, mille eesmärk on teede kohta vajalike andmete töötlemine ja avalikustamine, kuid millel on vaid informatiivne tähendus. (p 17)
LS § 2 p 81 lausete 1, 2 ja 6 kohaselt sõltub konkreetse rajatise või muu ala lugemine teeks eeskätt rajatise loomise eesmärgist (liiklemiseks avatud rajatis), maaomaniku objektiivselt väljendatud tahtest (maaomaniku poolt liikluseks ette nähtud muu ala või teeks rajatud ala) või sellest, kas maa-ala on sõidukite liikumise tulemusena teeks kujunenud. Eeltoodust tulenevalt peab tee puhul olema tegemist äratuntavalt liiklemiseks mõeldud rajatise või muu alaga. See, kas rajatis on liiklemiseks avatud, kas ala on maaomaniku poolt liikluseks ette nähtud või on see kujunenud teeks sõidukite liikumise tulemusena, on fakti küsimus, mis tuleb kohtul tuvastada. (p 16)
Teeregistri andmetel pole rajatise või muu ala LS § 2 p 81 mõttes teeks lugemisel määravat tähendust, tegemist on üksnes abipakkuva kriteeriumiga. (p 17)
RiPS § 10 lg 4 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsus 25. juunil 2002. a määruse nr 205 „Rahvusvaheliseks liikluseks avatud piiripunktid“ § 2 lg 1 p 1 ning lisa 1 kohaselt on Tallinna-Narva maanteel asuv Narva piiripunkt rahvusvaheliseks liikluseks avatud (maantee-)piiripunkt. Kuivõrd Narva piiripunkti puhul on järelikult tegemist liikluseks avatud maanteelõiguga RiPS § 10 lg 1 mõttes, siis on ilmselge, et Narva piiripunkt ja seda teenindav teeosa tuleb lugeda teeks LS § 2 p 81 mõttes, millele kohaldub liiklusseadus. (p 19)
RiPS § 8 lg 1 p-de 1 ja 5 ning Vabariigi Valitsuse 17. septembri 1997. a määruse nr 176 „Piirirežiimi eeskirja kinnitamine“ p-de 1.1 ja 1.2 kohaselt reguleerib piirirežiim Eesti territooriumile saabumist ja siit lahkumist ning piirirežiimist tulenevad normid kujutavad selles valdkonnas endast muude õigusaktide suhtes erinorme. Osas, kus piirirežiim aga teisiti ette ei näe, kehtivad Eesti seadused piiripunktides nii nagu mujalgi Eesti Vabariigi territooriumil. Kuivõrd piirirežiim ei sätesta riigipiiri ületamisel mootorsõiduki juhtimise õiguse osas erandeid, siis kehtib liiklusseaduses sätestatud keeld juhtida mootorsõidukit vastava kategooria juhtimisõigust omamata ka Eesti piiripunktides. (p 20)
|
| 4-17-4621/22
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
20.04.2018 |
|
Alates 1. juulist 2011 kehtiv liiklusseadus tunneb lisaks juhtimisõiguse peatamisele (LS § 124), äravõtmisele (LS § 125) ja kehtetuks tunnistamisele (LS § 126) ka juhtimisõiguse peatumist, mis tähendab mootorsõiduki juhtimise ajutist keelamist (LS § 124 lg 1) juhul, kui lõpeb juhiloa kehtivusaeg (LS § 124 lg 3 p 1) või kui saabub juhi järgmise tervisekontrolli tähtpäev (LS § 124 lg 3 p 2). (p 13)
Samal ajal määratleb LS § 94 lg 1 juhtimisõiguse mõiste, mille kohaselt võib mootorsõidukit juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus ning kelle juhtimisõigust ei ole peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud või keda ei ole juhtimiselt kõrvaldatud. Eeltoodu tähendab, et juhtimisõiguse LS § 124 lg 3 p-i 1 alusel peatumine ei too kaasa juhtimisõiguse kaotamist, kuivõrd LS § 94 lg 1 ei nimeta seda nn negatiivse asjaoluna, mis välistaks isiku juhtimisõiguse. Seda põhjusel, et LS § 124 lg 1 kohaselt tingib juhtimisõiguse peatumine vaid ajutise keelamise, mida on juba keeleliselt raske samastada juhtimisõiguse äravõtmise või kehtetuks tunnistamisega. (p 14)
Mootorsõiduki juhtimine LS § 124 lg 3 p-s 1 sätestatud olukorras on karistatav liiklusnõuete muu rikkumisena LS § 242 lg 1 järgi. (p 17)
VTMS § 133 p 4 kohaselt peab kohus väärteomenetluses otsustama, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Praktikas tähendab see, et ka juhul, kui kohtuvälise menetleja materiaalõiguslik hinnang isiku käitumisele osutub valeks, peab kohus kontrollima väärteoprotokollis kirjeldatud käitumise vastavust mõnele teisele süüteokoosseisule. Seega ei ole kohtumenetluses, sh Riigikohtu menetluses, välistatud menetlusaluse isiku teole uue õigusliku hinnangu andmine, kui sellega ei raskendata menetlusaluse isiku olukorda (vt RKKKo 3-1-1-71-13, p 7). (p 16)
Riigikohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas korduvalt märkinud, et selline isikule ebasoodsas suunas liikuv ning üksnes õiguspoliitilistest argumentidest kantud tõlgendamine ei ole lubatud ning normi tekstist ei tohi isiku õigusi kitsendavalt ulatuslikult kõrvale kalduda (vt RKKKm 3-1-1-117-16, p 27). Keelatud on arendada karistusseaduse regulatsiooni edasi väljapoole seaduses endas selgelt ette antud karistatavuspiire, kuna see tähendaks karistusseadustiku § 2 lg-s 1 ja põhiseaduse § 23 lg-s 1 sätestatud karistusseaduse määratletuspõhimõtte (nullum crimen nulla poena sine lege certa) rikkumist. Määratletuspõhimõtte kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud, et igaühel oleks võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada. Seetõttu tuleb iseäranis karistusõigusnormi sisu selgitamisel esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele. (p 14)
|
Facebook
X.com