Kohtulahendite liigitus

Kokku: 107| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
4-17-4621/22 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 20.04.2018
Alates 1. juulist 2011 kehtiv liiklusseadus tunneb lisaks juhtimisõiguse peatamisele (LS § 124), äravõtmisele (LS § 125) ja kehtetuks tunnistamisele (LS § 126) ka juhtimisõiguse peatumist, mis tähendab mootorsõiduki juhtimise ajutist keelamist (LS § 124 lg 1) juhul, kui lõpeb juhiloa kehtivusaeg (LS § 124 lg 3 p 1) või kui saabub juhi järgmise tervisekontrolli tähtpäev (LS § 124 lg 3 p 2). (p 13) Samal ajal määratleb LS § 94 lg 1 juhtimisõiguse mõiste, mille kohaselt võib mootorsõidukit juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus ning kelle juhtimisõigust ei ole peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud või keda ei ole juhtimiselt kõrvaldatud. Eeltoodu tähendab, et juhtimisõiguse LS § 124 lg 3 p-i 1 alusel peatumine ei too kaasa juhtimisõiguse kaotamist, kuivõrd LS § 94 lg 1 ei nimeta seda nn negatiivse asjaoluna, mis välistaks isiku juhtimisõiguse. Seda põhjusel, et LS § 124 lg 1 kohaselt tingib juhtimisõiguse peatumine vaid ajutise keelamise, mida on juba keeleliselt raske samastada juhtimisõiguse äravõtmise või kehtetuks tunnistamisega. (p 14) Mootorsõiduki juhtimine LS § 124 lg 3 p-s 1 sätestatud olukorras on karistatav liiklusnõuete muu rikkumisena LS § 242 lg 1 järgi. (p 17)
4-16-6037/46 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 08.11.2017
LS § 169 lg-s 5 ette nähtud kohustus – teatada kohe politseile liiklusõnnetusest – on piiratud reservatsioonidega. Isikul on teatamiskohustus esmajoones siis, kui liiklusõnnetuses osalenud sõidukite juhtidel on tekkinud lahkarvamus, kui varalise kahju saaja ei ole teada, kui varalise kahju tekitajat ei ole sündmuskohal või varaline kahju tekkis loomale otsasõidu või selle vältimise tagajärjel. Osutatud paragrahvist ei tule siiski nõuet, mille kohaselt peab liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juht avaldama ennast muul moel süüstavat teavet. Isiku vastutuse LS § 236 järgi välistab see, kui ta teavitab kohe politseid liiklusõnnetuse toimumisest ja tegutseb politsei korralduse järgi. (p 21) LS § 236 alusel ähvardava karistuse raskus ei ole sellise iseloomuga, millega saaks õigustada teatamiskohustuse täitmata jätmist. Kui võtta arvesse, et riigi poolt teabe saamiseks rakendatav sund pole intensiivne, LS § 169 lg-s 5 ette nähtud kohustus ei hõlma kohustust anda ennast süüstavaid ütlusi ja et sunni kasutamist saab muu hulgas õigustada liiklusohutuse tagamise ning teiste isikute põhiõiguste kaitsmisega, pole võimalik kõneleda PS § 22 lg-st 3 ja konventsiooni artikli 6 lg-st 1 tuleneva õiguse ülemäärasest riivest. Toodud põhjustel ei saa nõustuda väitega, nagu välistaks enese mittesüüstamise privileegile tuginemise õigus menetlusaluse isiku vastutuse LS § 236 lg-s 1 sätestatud väärteo toimepanemise eest. (p 23)
Süüdlase karistamine LS § 236 lg 1 alusel pole välistatud ka juhul, mil liiklusnõudeid rikkunud ja liiklusõnnetuse põhjustanud isik on varem toime pannud näiteks KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. KarS § 3 lg 5 kohaselt on süüdlase samaaegne vastutus nii väärteo kui ka kuriteo eest välistatud üksnes siis, kui need süüteod moodustavad ideaalkogumi. Liiklusõnnetuse põhjustamise ja liiklusõnnetusest teatamata jätmise puhul see aga üldjuhul nii ei ole. Sel põhjusel saab enamasti toimepanijat karistada nii KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo kui ka LS § 236 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo eest (vt nt RKKKo 3-1-1-48-08, RKKKo 3-1-1-81-07, RKKKo 3-1-1-102-06 ja RKKKo 3-1-1-87-06). (p 24)
4-16-7649/36 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 20.10.2017
LS § 169 lg-st 4 ei tulene otseseid eraldiseisvaid kohustusi liiklusõnnetuses osalenud sõidukijuhtidele. Viidatud säte määrab kindlaks üksnes tingimused, mille täidetuse korral on lubatud politsei teavitamata jätta. ( p 12) Sisustades LS § 242 lg 1 väärteokoosseisu LS § 169 lg 4 sätetega, on maakohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. (p 14)
Ringristmikule siseneja on kohustatud veenduma, et tema trajektoor ei lõiku ringristmikul juba liikuva sõiduki trajektooriga. Oludes, kus ringristmiku mõlemalt rajalt on lubatud mahasõit, peab ringristmikule siseneja veenduma selles, et ka sisemisel rajal liikuja seda õigust kasutada ei kavatse. (p 17)
3-1-1-6-17 PDF Riigikohus 20.03.2017
Üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil. Lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi. Seega ei saa väita, et lubatud sõidukiiruse ületamise puhul on tegemist vähetähtsa õigusrikkumiste liigiga, kuna sellega seatakse ohtu kaalukad õigushüved. Sellistele rikkumistele peab riik reageerima rangelt. Liiklusnõudeid korduvalt rikkunud isikute jätkuvalt leebe karistusõiguslik kohtlemine ei aita liiklusolukorra paranemisele kaasa. (p 18-19)
3-1-1-93-16 PDF Riigikohus 17.11.2016
Kuna Eesti Vabariik on võtnud EÜ määruse nr 561/2006 art 13 lg 1 p-s h sisalduva erandi üle sisuliselt üks ühele, tuleb ka liiklusseaduses sisalduvate mõistete avamisel arvestada Euroopa õiguse kohaldamise reegleid. (p 8) LS § 130 lg 12 p-s 8 sätestatud mõiste “seoses gaasihooldusteenustega” all on peetud silmas üksnes sõidukeid, mida kasutatakse olulises ulatuses üksnes seoses gaasi tootmise, transportimise ja jagamisega või seoses nendeks tegevusteks vajalike rajatiste hooldamisega. Lisaks eeldab sõidumeeriku kasutamise erand avalikes huvides osutatavaid gaasihooldusteenuseid. Mõiste "seoses olmejäätmete kogumise ja kõrvaldamisega" hõlmab aga olmejäätmete kogumist kohast, kus jäätmed on ladustatud. Masinad, mida selliseks kogumiseks kasutatakse, läbivad piiratud vahemaid lühikese ajavahemiku jooksul ja jäätmete transportimisel on võrreldes jäätmete kogumisega üksnes abistav tähendus. Olmejäätmete kogumine, mis ei vasta nimetatud kriteeriumitele, ei lange sõidumeeriku kasutamise kohustuse erandi alla. Kohus peab iga kord eraldi hindama, kas konkreetne juhtum nimetatud erandi alla kuulub või mitte. (Vt RKKKo 3-1-1-34-10, p-d 6–7). (p 8) LS § 130 lg 12 p-s 8 loetletud sõidumeeriku kasutamise kohustust välistavad erandid laienevad transpordile peamiselt neil juhtudel, kui sõiduki liikluses osalemisel on põhitööülesande täitmisel abistav roll (vrd nt RKKKo 3-1-1-2-16). Seejuures on nõutav, et tehtav vedu peab olema seotud konkreetse seaduses nimetatud tööga. (p 9) AutoVS §-s 31^3 nähakse ette vastutus tasulise riigisisese autoveoteenuse osutamisel ühenduse tegevusloa kinnitatud ärakirja, juhitunnistuse või nõutava veoloa autojuhi poolt kontrollivale ametiisikule esitamata jätmise eest. EÜ määruse nr 1072/2009 art 1 lg 5 punktis d on nimetatud veod, mille korral ei ole vaja ühenduse tegevusluba ja mis on vabastatud ka kõigist veoloa nõuetest. Rääkimaks veoloa nõuetest vabastamisest, peavad olema korraga täidetud kõik kõnealuse määruse punkti tingimused. (p 15)
3-1-1-52-16 PDF Riigikohus 09.06.2016
LS § 24 lg 2 ls 2 koosneb kahest alternatiivist, millest ükskõik kummaga vastuollu minemine kujutab endast sätte rikkumist: jalakäija asub sõiduteed ületama, ehkki tee ei ole mõlemas suunas hästi näha (esimene alternatiiv), või jalakäija tekitab teed ületades liiklusohu (teine alternatiiv). LS § 24 lg 2 ls 2 esimese alternatiivi rikkumine toob endaga kaasa vastutuse LS § 259 lg 1 järgi. LS § 24 lg 2 ls 2 teise alternatiivi rikkumine aga päädib LS § 259 lg 2 p 3 järgse vastutusega, sest see karistusnorm näeb ette sanktsiooni liiklusohu loomise eest. (p 6) LS § 24 lg 2 ls 2 esimesest alternatiivist saab teele astumise puhul kõneleda siis, kui jalakäija ei näe teed sedavõrd kaugele, et tema teele minemise korral oleks välistatud liiklusohu tekkimine: näiteks tee ääres oleva takistuse (nt suur veoauto või murdunud puu), järsu kurvi, katkise tänavavalgustuse vms tõttu. Niisiis kujutab sellisel viisil teele astumine endast karistusõiguslikus mõttes abstraktse (liiklus)ohu loomist: niisuguse teo tagajärjel võib mõningatel juhtudel tekkida liiklusohtlik olukord (st konkreetne liiklusoht), mis omakorda võib päädida isiku- või varakahju tekkega. (p 7) Liiklusoht LS § 2 p 31 mõttes tähendab konkreetset ohtu karistusõiguse dogmaatika tähenduses: tee ületamine toob kaasa situatsiooni, kus isiku- või varakahju tekkimine individualiseeritud objekti suhtes on sedavõrd tõenäoline, et see tingib liikleja reaktsiooni, et kahju vältida. (p 8) Asjaolu, et juht võtab jala gaasipedaalilt ära, ei viita iseenesest konkreetsele liiklusohule. Nimelt võib juht gaasipedaali vabastada ka n-ö igaks juhuks, mitte aga selleks, et vältida jala pedaalile jätmise korral tõenäoliselt tekkida võivat liiklusõnnetust. Jalakäija võib kiiresti liikuda mitte seetõttu, et hoiduda vastasel juhul tõenäoliselt ees seisvast liiklusõnnetusest, vaid selleks, et minimeerida võimalikult tõhusalt igasuguste – ka pelgalt teoreetiliste – ohtude realiseerumise võimalikkus (nt see, et talle sõidab otsa mõni suurel määral kiirust ületav auto, isegi kui tal pole ühtegi konkreetset alust arvata, et selline auto lähenemas on). (p 10.2)
3-1-1-28-16 PDF Riigikohus 24.03.2016
EL määruse nr 165/2014 artiklis 48 nähakse ette, et võttes arvesse artiklis 46 üleminekumeetmete kohta sätestatut, kohaldatakse seda määrust alates 2. märtsist 2016. Määruse artikleid 24, 34 ja 45 aga kohaldatakse juba alates 2. märtsist 2015. Kuna nende kolme artikli kehtima hakkamise aja osas ei sisalda vaadeldav säte, s.o art 48, piiravaid või lisatingimusi, on EMÜ määruse nr 3821/85 art 15 alates 2. märtsist 2015 kehtetu ja selle asemel kohaldatakse mainitud kuupäevast uue määruse artiklit 34. (p 6) EL-i määruse nr 165/2014 art 47 järgi tuleb LS § 131 lg-s 1 sisalduvaid viiteid kehtetuks tunnistatud vanale määrusele käsitada viidetena uue määruse asjasse puutuvatele sätetele. (p 9)
3-1-1-13-16 PDF Riigikohus 03.03.2016
LS § 2 p 1 kohaselt tähendab tee andmise nõue seda, et liikleja ei tohi jätkata ega alustada liikumist ega teha manöövreid, mis võiksid sundida teist liiklejat järsult muutma liikumissuunda või -kiirust. ( p 7) Juht võib loobuda sõidueesõigusest, andes sellest selgesti märku kõrvalteel liikuva sõiduki juhile. (p 9)
3-1-1-12-16 PDF Riigikohus 03.03.2016
Karistusseadustiku 23. peatükis paiknevate liiklussüütegude puhul on peamiseks kaitstavaks õigushüveks inimese elu ja tervis, nagu ka sama seaduse 9. peatüki 1. ja 2. jaos sisalduvate kuritegude puhul. KarS § 422 lg 1 näeb tagajärjena ette inimesele raske tervisekahjustuse või surma põhjustamise ettevaatamatusest. KarS § 119 lg 2 koosseis on oma ebaõigussisus ‒ ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamine kahele või enamale inimesele ‒ võrreldav KarS § 422 lg 1 kirjeldusega, ainsa erinevusega koosseisupärase tagajärje põhjustamise spetsiifilises viisis, mis seisneb isiku poolt sõidukijuhina liiklus- või käitusnõuete rikkumises. KarS § 119 näol on tegemist suvalise teokirjeldusega igaühedeliktiga, mille võib toime panna iga süüvõimeline isik ükskõik millise käitumisaktiga. Selle sätte subsumeerimiseks on vaja tuvastada üldise hoolsuskohustuse rikkumine (vt ka RKKK 3-1-1-136-05, p 15). Seega on KarS § 119 üldnorm KarS § 422 suhtes, mille poole tuleb pöörduda nt juhul, kui mootorsõiduki käitamisega põhjustatakse isikule raske tervisekahjustus asjaoludel, kus LS §-st 1 tulenevalt liiklusseaduse regulatsioon ei kehti. Olukorras, kus KarS § 422 kohaldamiseks pole konkreetsete liiklus- või käitusnõuete rikkumine tuvastatav, tuleb kohtul välja selgitada, kas süüdistatavale võib olla omistatav üldnormis, nt KarS §-s 119 kriminaliseeritud käitumine. (p 12) LS § 50 lg 3 p 2 räägib sõidukiiruse valikust ja vajadusel peatumisest olukorras, kui „tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb“. Seega käsitleb see alternatiiv kiiruse valikut eelkõige johtuvalt ilmastikuoludest, mitte kaasliikleja ootamatust õigusvastasest ja ohtlikust käitumisest. (p 13) Kui isik sai liiklusõnnetuse tagajärjel tervisekahjustuse, mille paranemine ei kestnud kauem kui 4 nädalat, ei vasta talle põhjustatud kahju KarS § 422 lg 1 koosseisu tagajärje kirjeldusele, milleks on raske tervisekahjustus. Sellisel juhul pole tegemist kannatanuga kriminaalmenetluses KarS § 422 lg 1 järgi. (p 15)
3-1-1-2-16 PDF Riigikohus 02.02.2016
Majandus- ja kommunikatsiooniministri 13. juuni 2011. a määruse nr 42 lisa 5 alajaotuse A punkti 2c kohaselt on N3-kategooria sõiduk vähemalt neljarattaline veoseveoks konstrueeritud ja valmistatud mootorsõiduk, mille täismass on üle 12 tonni. Samas nähakse määruse lisa 5 alajaotuses C ette eriotstarbeliste sõidukite jaotus, mille alla kuuluvad M-, N- või O-kategooria sõidukid ning mis on mõeldud reisijate või veoste veoks ja erifunktsiooni täitmiseks, milleks on vaja spetsiaalselt kohandatud keret või varustust. Eelnevast nähtub, et vaatamata lisa 5 alajaotuses A toodud N-kategooria sõidukite määratlusele võib viimati märgitud sõidukite kategooriasse kuuluv sõiduk olla mõeldud ka erifunktsiooni täitmiseks, mitte veoste veoks (nt liikurkraana). Üksnes sõiduki kuulumine N3-kategooriasse ei võimalda teha järeldust selle kohta, kas kasutatud sõiduk on mõeldud kaubaveoks EÜ määruse nr 561/2006 art 2 p 1a mõttes. (p 8)
Isiku süüdistamisel LS § 214 järgi kvalifitseeritava väärteo korral tuleb kindlaks teha, kas sõidumeeriku kasutamine vaidlusaluses sõidukis oli kohustuslik ja sõidumeeriku kasutamise kohustuse üle otsustamiseks lisaks muude seaduses sätestatud eeldustele olemasolule EÜ määruse nr 561/2006 art 2 punkti 1a järgi tuleb hinnata ka seda, kas konkreetse autoveo puhul on tegemist kaubaveoks kasutatava sõidukiga. (p-d 6-7) Majandus- ja kommunikatsiooniministri 13. juuni 2011. a määruse nr 42 lisa 5 alajaotuse A punkti 2c kohaselt on N3-kategooria sõiduk vähemalt neljarattaline veoseveoks konstrueeritud ja valmistatud mootorsõiduk, mille täismass on üle 12 tonni. Samas nähakse määruse lisa 5 alajaotuses C ette eriotstarbeliste sõidukite jaotus, mille alla kuuluvad M-, N- või O-kategooria sõidukid ning mis on mõeldud reisijate või veoste veoks ja erifunktsiooni täitmiseks, milleks on vaja spetsiaalselt kohandatud keret või varustust. Eelnevast nähtub, et vaatamata lisa 5 alajaotuses A toodud N-kategooria sõidukite määratlusele võib viimati märgitud sõidukite kategooriasse kuuluv sõiduk olla mõeldud ka erifunktsiooni täitmiseks, mitte veoste veoks (nt liikurkraana). Üksnes sõiduki kuulumine N3-kategooriasse ei võimalda teha järeldust selle kohta, kas kasutatud sõiduk on mõeldud kaubaveoks EÜ määruse nr 561/2006 art 2 p 1a mõttes. (p 8)
3-1-1-87-15 PDF Riigikohus 02.11.2015
Liiklusõnnetuse osapooleks tuleb lugeda isikut, kelle liiklusseaduses kehtestatud nõudeid eirav käitumine oli potentsiaalselt kohane oluliselt mõjutama koosseisupärase tagajärje saabumist. (p 13) Üldpõhimõttena kehtib ka liiklusõiguses arusaam, et vastutusvõimeline isik peab mõistliku tähelepanelikkuse ning hoolega ka ise seisma enda õigushüvede kaitsmise eest. Seejuures on kriminaalkolleegiumi senises praktikas leitud, et enda individuaalsete õigushüvede riski asetamine vastutusvõimelise isiku poolt kuulub õigushüve kandja autonoomia hulka, mis omakorda võib välistada saabunud kahjuliku tagajärje omistamise teistele isikutele (vt RKKKo 3-1-1-34-08, p 8; 3-1-1-60-10, p 17.2). Viidatud lahendites jõuti seisukohale, et n-ö vastastikusel kokkuleppel toimunud kakluse korral ei ole saabunud tervisekahjustus seda põhjustanud isikutele karistusõiguslikult süüks arvatav. Kui selline arusaam kehtib tahtlikult tekitatud tervisekahjustuse osas, siis seda enam peab see põhimõte rakenduma ettevaatamatusest põhjustatud tagajärgede suhtes. (p 14)
3-1-1-74-15 PDF Riigikohus 22.10.2015
Enne KarS § 423^1 kehtima hakkamist toimepandud süütegude arvestamine ei riku nullum crimen sine lege-põhimõtet, sest kuriteo eest mõistetakse karistus üksnes viimase, seaduse kehtivuse ajal toimepandud kuriteo tunnustega teo eest (RKKKo 3-1-1-87-08, p 12; RKKKm 3-1-1-75-15, p 10). (p 11)
3-1-1-82-15 PDF Riigikohus 22.10.2015
1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS §-s 423^1 sisalduvale koosseisutunnusele süstemaatilisus laieneb mutatis mutandis süstemaatilise varguse kohta öeldu. Teisisõnu on ka sõiduki süstemaatilise juhtimisõiguseta juhtimise mõiste seotud varem toimepandud juhtimisõiguseta juhtimistega. KarS § 423^1 järgi karistamine eeldab, et isik on toime pannud vähemalt kolm juhtimisõiguseta juhtimist, sealjuures ei ole tähtis, kas need teod tuleks üksikult subsumeerida KarS § 423^1 (kuritegu) või LS § 201 (väärtegu) alla. Samuti ei ole süstemaatilisuse jaoks oluline, kas isik on varasemate juhtimisõiguseta juhtimiste eest süüdi mõistetud (õiguslik retsidiiv) või on need tuvastatud alles ühes menetluses (faktiline retsidiiv). (p 8) KarS § 423^1 järgi süüditunnistamisel tuleb tuvastada vähemalt kolm sõiduki juhtimist juhtimisõiguseta isiku poolt, mis kõik peavad vastama süüteokoosseisule (LS § 201 või KarS § 423^1), olema õigusvastased ja toimepandud süüliselt (KarS § 2 lg 2). (p 9) Kriminaalkorras süüdimõistmine KarS § 423^1 järgi ei lähe vastuollu ne bis in idem-põhimõttega siis, kui isik on varasemates samaliigilistes süütegudes süüdi mõistetud ja karistatud. Ekslik on aga järeldus, et isiku karistamine LS §-s 201 sätestatud väärtegude eest pärast süstemaatilises juhtimisõiguseta juhtimises süüdimõistmist on kooskõlas Riigikohtu praktikaga ja et puudub õiguslik piirang isiku väärtegude eest karistamiseks, kui kriminaalasjas tehtud kohtuotsusest nähtuvalt ei ole isikut nende varasemate väärtegude eest karistatud. (p 11) Vähemalt kolmanda LS §-le 201 vastava väärteo toimepanemisel subsumeeritakse tegu kooskõlas KarS § 3 lg-ga 5 kuriteona KarS § 423^1 järgi. Kui isikut on enne seda sõiduki juhtimisõiguseta juhtimise eest karistatud, on varasemad väärteod toimepanijat iseloomustav eriline isikutunnus (KarS § 24 lg 1), mis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, milleks on liiklusseadusega kehtestatud regulatsiooni sarnane ja pidev eiramine (RKKKo nr 3-1-1-75-15, p 8). Sellisel juhul karistatakse isikut üksnes selle viimase teo eest. Sellises olukorras ei tõusetu küsimust ne bis in idem-põhimõtte rikkumise kohta. (p 12) Kui isikut ei ole varasemate samaliigiliste süütegude eest karistatud (faktiline retsidiiv), on karistuspoliitiliselt põhjendatud menetleda ühtset süsteemi moodustavaid süütegusid (kõiki osategusid) samas menetluses. Ka väärteo kvalifitseerimise tõlgendus toetab seda seisukohta: kui ühte väärteoasja liidetud kolmest isikule etteheidetud väärteost kaks vastasid kvalifitseeritud koosseisule, hõlmab kvalifitseeritud koosseis ka põhikoosseisule vastava rikkumise (RKKKo nr 3-1-1-38-07, p 19). Koosmõjus KarS § 2 lg-st 3 tuleneva topeltkaristamise ja -menetlemise keeluga (ne bis in idem-põhimõte) laieneb see ka juhtimisõiguseta juhtimise subsumeerimisele kuriteona, kuivõrd süstemaatilisus KarS §-s 423^1 eeldab samaliigiliste süütegude toimepanemist. Teisisõnu, olukorras, kus isikut ei ole enne süstemaatilisuse tunnust täitvat vähemalt kolmandat juhtimisõiguseta juhtimist (kuritegu) jõustunud otsusega väärtegudes süüdi tunnistatud, neelduvad LS §-le 201 vastavad väärteod KarS § 423^1 järgi menetletava ja karistatava kuriteo koosseisus ja nende väärtegude teoebaõigus ammendub süstemaatilises juhtimisõiguseta juhtimises kui põhiteos (vrd RKKKo nr 3-1-1-22-11 p 13.3 ja nr 3-1-1-124-06, p 7). (p 13) Kui isik paneb toime kolmanda juhtimisõiguseta sõiduki juhtimise, mis toob kaasa kriminaalmenetluse alustamise ja kriminaalkorras süüdimõistmise, kuid osaliselt samasid sõiduki juhtimisõiguseta juhtimisi puudutav väärteomenetlus jätkus, tuleb eelnevad menetlused VTMS § 29 lg 1 p 2 alusel lõpetada. (p 14)
3-1-1-75-15 PDF Riigikohus 19.10.2015
Põhjalikumalt on süstemaatilisusega seotud küsimusi vaetud 20. aprilli 2009. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-87-08. Viidatud lahendis vaadeldi süstemaatilisust süstemaatilise varguse (KarS § 199 lg 2 p 9) kontekstis (viidatud otsuse p-d 10-12), kuid selles väljendatud seisukohad on mutatis mutandis ülekantavad ka süstemaatilisele juhtimisele (KarS § 423^1). (p 7) Süstemaatilisuse näol on tegemist erilise isikutunnusega KarS § 24 lg 1 tähenduses, mis KarS § 423^1 koosseisu kontekstis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, milleks on liiklusseadusega kehtestatud regulatsiooni sarnane ja pidev eiramine. Seega eeldab mootorsõiduki süstemaatiline juhtimisõiguseta juhtimine, et isik on enam kui korduvalt, s.o vähemalt kolmel korral juhtinud sõidukit juhtimisõiguseta. Seejuures ei ole oluline, kas varasemad teod moodustasid väärteo LS § 201 tähenduses või vastasid KarS §-s 423^1 sätestatud kuriteokoosseisule, nagu ka see, kas isik on varasemate juhtimisõiguseta juhtimiste eest süüdi tunnistatud (õiguslik retsidiiv) või tuvastatakse need ühes menetluses (faktiline retsidiiv). (p 8) Nullum crimen sine lege põhimõttele antud tõlgenduse kohaselt ei ole vajalik, et kõik kolm mootorsõiduki juhtimisõiguseta juhtimist peaksid olema toime pandud pärast KarS § 423^1 kehtestamist ehk siis pärast 1. jaanuari 2015 (RKKKo 3-1-1-87-08, p 12). Karistades süüdlast olukorras, mil eelnev sõiduki juhtimisõiguseta juhtimine vastas üksnes väärteokoosseisule ja isikut on väärteokorras korduvalt ka karistatud, karistatakse teda üksnes viimase, s.o kuriteotunnustega teo, mitte aga varasemate väärtegude eest. (p 10)
3-4-1-14-15 PDF Riigikohus 18.05.2015
Nii ÜTS § 54^2 lõige 1 kui ka LS § 241 lõige 1 on viitelised karistusnormid, mille alusel väärteokaristuse kohaldamise eelduseks on mõnes muus õigusnormis sätestatud kohustuse täitmata jätmine või sätestatud keelu rikkumine. Isiku väärteoasjas tulenes keeld, mille rikkumise eest kohtuväline menetleja teda karistas, Tallinna taksoveo eeskirja § 11 lõike 3 punktist 11, mis keelab taksode parkimise Tallinna kesklinna avalikus valveta tasulises parkimisalas vanalinna ja südalinna parkimistsoonis. (p 36)
3-1-1-53-14 PDF Riigikohus 22.10.2014
Mootorsõiduki mark ja mudel ei ole LS § 224 lg 2 koosseisu objektiivseteks tunnusteks. Tähtis on, et tegemist oleks mootorsõidukiga. Seega ei kuulu mootorsõiduki mark ja mudel LS § 224 lg 2 tõendamiseseme asjaolude hulka.
3-1-1-30-14 PDF Riigikohus 30.05.2014
Määruse "Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele" § 9 lg 1 p 35 kohaselt keelab märk „Peatumiskeeld" peatumise ja parkimise; märk ei kehti ühissõiduki kohta. Eelöeldu tähendab seda, et kui muid sõidukeid ei või LS § 2 p 52 kohaselt peatumiskeelu piirkonnas üldse seisma jätta, tohivad ühissõidukijuhid oma sõiduki sellises piirkonnas ettekavatsetult seisma jätta sõitjate peale- või mahamineku või veose laadimise ajaks. Märgi „Peatumiskeeld" mõjupiirkonnas sõiduki seismajätmine mõnel muul põhjusel kui sõitjate peale- või mahaminek või veose laadimine ei ole lubatav, sõltumata sellest, kas tegemist on ühissõidukiga või mitte. Sõiduki seismajätmine on mõnes kohas keelatud liiklusohutuse ja liikluse sujuvuse tagamise eesmärgil. Seetõttu ei saa anda ühissõiduki juhile peatumiskeelu või tavasõiduki juhile parkimiskeelu piirkonnas (vt LS § 2 p 49) peatumisõiguse kaudu liiga laialdast auto seismajätmise õigust, sest see läheks vastuollu liiklusohutuse ja liikluse sujuvuse tagamise sooviga. Sõitja pealemineku protsessi alguseks ei saa pidada seismajäämist sooviga hakata ootama inimest, kes peaks eeldatavasti mõne aja jooksul auto juurde jõudma. Sõiduki seismajätmisest sõitja pealeminekuks saab kõneleda eeskätt juhtudel, mil autosse tulla soovija on juhi jaoks nähtav ja pealeminek ise toimub vahetult pärast sõiduki seiskumist.
3-1-1-22-14 PDF Riigikohus 07.04.2014
LS §-s 228 toodud koosseisu täitmiseks ei pea kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida võimaldav seade olema sõidu ajal sisse lülitatud, vaid piisab sellest, kui sõidukis oleva seadmega on põhimõtteliselt võimalik kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida. Tõlgendust, mille kohaselt on karistatav juba sellise mittetöötava seadme sõidukis hoidmine, toetab ka senine kohtupraktika (vt nt Pärnu MKo 4-06-1699).
3-1-1-11-14 PDF Riigikohus 05.03.2014
Sõiduki kasutamise või mittekasutamisega seotud asjaolusid peab LS § 88 lg-s 10 ja määruse (EMÜ) nr 3821/85 artiklis 15 sätestatud juhtudel ning ulatuses tõendama sõiduki juht, mis tähendab, et eelnevate nõuete puhul on tegemist pööratud tõendamiskoormisega. Sõiduki mittekasutamist konkreetse juhi poolt saab tõendada üksnes sellega, kui täita Euroopa komisjoni 14. detsembri 2009. a otsuse nr 2009/959/EÜ lisaks oleva tõendi vorm, milles tuleb kajastada asjakohased objektiivsed põhjused ja ajavahemik, mille jooksul juht sõidukit ei kasutanud. Sõiduki mittekasutamise tuvastamine muude tõendite alusel ei ole lubatav. Sellise järelduse võimaldab teha asjaolu, et sõidumeerikute kontrollimine peab olema tõhus. Kontrollimise tõhususe peab ühest küljest tagama pööratud tõendamiskoormise olemasolu ja teisalt kontrollimenetluse lihtsus. Ka Vabariigi Valitsuse 21. oktoobri 2010. a määruse nr 151 „Mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- ja puhkeaja järelevalve korralduslikud nõuded“ § 2 lg 1 p-des 1–3 toodud loetelu on ammendav, mis tähendab muu hulgas, et sõiduki kasutamise või mittekasutamisega seotud asjaolusid saab tuvastada üksnes selles sättes loetletud tõendite alusel. Kuivõrd sõidumeerikute kasutamise kohustus tuleneb vajadusest kontrollida mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- ja puhkeaja nõuete järgimist, puudutab see kohustus eeskätt iga päev sõitjate- või kaubavedu tegevate mootorsõidukite juhte. Eelöeldu ei tähenda siiski seda, nagu oleks ülejäänud sõidumeeriku kasutamise kohustusega sõidukit ajutiselt juhtivad isikud kehtestatud nõuete täitmisest vabastatud. Sellel põhjusel tuleb neid nõudeid järgida ka isikul, kes juhib sõidumeeriku kasutamise kohustusega sõidukit ajutiselt või lühikest aega, täites muul ajal hoopis teisi ülesandeid. Tõendi vormile kantavatest andmetest ei saa järeldada, et vormi kasutamine on välistatud siis, kui määruse (EÜ) nr 561/2006 või AETR-i kohaldamisalasse jäävat sõidukit juhib isik, kes ei ole ettevõttega töölepingulises või võlaõiguslikus suhtes. Kõnealuse tõendi sisuks on ettevõtte kinnitus selle kohta, et konkreetne juhina käsitatav isik ei ole tõendis toodud perioodil juhtinud sõidukit, mis kuulub määruse (EÜ) nr 561/2006 või AETR-i kohaldamisalasse. KarS § 15 lg 3 sätestab, et väärteona on karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. LS § 217 lg 1 subjektiivsed tunnused võivad seisneda nii tahtlikus kui ka ettevaatamatus käitumises.
Sõiduki kasutamise või mittekasutamisega seotud asjaolusid peab LS § 88 lg-s 10 ja määruse (EMÜ) nr 3821/85 artiklis 15 sätestatud juhtudel ning ulatuses tõendama sõiduki juht, mis tähendab, et eelnevate nõuete puhul on tegemist pööratud tõendamiskoormisega. Sõiduki mittekasutamist konkreetse juhi poolt saab tõendada üksnes sellega, kui täita Euroopa komisjoni 14. detsembri 2009. a otsuse nr 2009/959/EÜ lisaks oleva tõendi vorm, milles tuleb kajastada asjakohased objektiivsed põhjused ja ajavahemik, mille jooksul juht sõidukit ei kasutanud. Sõiduki mittekasutamise tuvastamine muude tõendite alusel ei ole lubatav. Sellise järelduse võimaldab teha asjaolu, et sõidumeerikute kontrollimine peab olema tõhus. Kontrollimise tõhususe peab ühest küljest tagama pööratud tõendamiskoormise olemasolu ja teisalt kontrollimenetluse lihtsus. Ka Vabariigi Valitsuse 21. oktoobri 2010. a määruse nr 151 „Mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- ja puhkeaja järelevalve korralduslikud nõuded“ § 2 lg 1 p-des 1–3 toodud loetelu on ammendav, mis tähendab muu hulgas, et sõiduki kasutamise või mittekasutamisega seotud asjaolusid saab tuvastada üksnes selles sättes loetletud tõendite alusel. Kuivõrd sõidumeerikute kasutamise kohustus tuleneb vajadusest kontrollida mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- ja puhkeaja nõuete järgimist, puudutab see kohustus eeskätt iga päev sõitjate- või kaubavedu tegevate mootorsõidukite juhte. Eelöeldu ei tähenda siiski seda, nagu oleks ülejäänud sõidumeeriku kasutamise kohustusega sõidukit ajutiselt juhtivad isikud kehtestatud nõuete täitmisest vabastatud. Sellel põhjusel tuleb neid nõudeid järgida ka isikul, kes juhib sõidumeeriku kasutamise kohustusega sõidukit ajutiselt või lühikest aega, täites muul ajal hoopis teisi ülesandeid. Tõendi vormile kantavatest andmetest ei saa järeldada, et vormi kasutamine on välistatud siis, kui määruse (EÜ) nr 561/2006 või AETR-i kohaldamisalasse jäävat sõidukit juhib isik, kes ei ole ettevõttega töölepingulises või võlaõiguslikus suhtes. Kõnealuse tõendi sisuks on ettevõtte kinnitus selle kohta, et konkreetne juhina käsitatav isik ei ole tõendis toodud perioodil juhtinud sõidukit, mis kuulub määruse (EÜ) nr 561/2006 või AETR-i kohaldamisalasse. KarS § 15 lg 3 sätestab, et väärteona on karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. LS § 217 lg 1 subjektiivsed tunnused võivad seisneda nii tahtlikus kui ka ettevaatamatus käitumises.
1-13-9047/18 PDF Tartu Ringkonnakohus 21.01.2014
Isegi kui möönda, et piirkonnas, kus joobeseisundis sõideti ei ole tiheda liiklusega, siis üksnes see asjaolu ei anna alust kergema karistuse mõistmiseks. Asjaolu, et isik joobeseisundis asub mootorsõiduki rooli, on piisav, et muuta isiku tegevus üldohtlikuks kogu ühiskonnale ning karistuse mõistmisel tuleb sellega arvestada.

Kokku: 107| Näitan: 1 - 20