/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 16| Näitan: 1 - 16

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
4-16-6037/46 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 08.11.2017
LS § 169 lg-s 5 ette nähtud kohustus – teatada kohe politseile liiklusõnnetusest – on piiratud reservatsioonidega. Isikul on teatamiskohustus esmajoones siis, kui liiklusõnnetuses osalenud sõidukite juhtidel on tekkinud lahkarvamus, kui varalise kahju saaja ei ole teada, kui varalise kahju tekitajat ei ole sündmuskohal või varaline kahju tekkis loomale otsasõidu või selle vältimise tagajärjel. Osutatud paragrahvist ei tule siiski nõuet, mille kohaselt peab liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juht avaldama ennast muul moel süüstavat teavet. Isiku vastutuse LS § 236 järgi välistab see, kui ta teavitab kohe politseid liiklusõnnetuse toimumisest ja tegutseb politsei korralduse järgi. (p 21) LS § 236 alusel ähvardava karistuse raskus ei ole sellise iseloomuga, millega saaks õigustada teatamiskohustuse täitmata jätmist. Kui võtta arvesse, et riigi poolt teabe saamiseks rakendatav sund pole intensiivne, LS § 169 lg-s 5 ette nähtud kohustus ei hõlma kohustust anda ennast süüstavaid ütlusi ja et sunni kasutamist saab muu hulgas õigustada liiklusohutuse tagamise ning teiste isikute põhiõiguste kaitsmisega, pole võimalik kõneleda PS § 22 lg-st 3 ja konventsiooni artikli 6 lg-st 1 tuleneva õiguse ülemäärasest riivest. Toodud põhjustel ei saa nõustuda väitega, nagu välistaks enese mittesüüstamise privileegile tuginemise õigus menetlusaluse isiku vastutuse LS § 236 lg-s 1 sätestatud väärteo toimepanemise eest. (p 23)
Süüdlase karistamine LS § 236 lg 1 alusel pole välistatud ka juhul, mil liiklusnõudeid rikkunud ja liiklusõnnetuse põhjustanud isik on varem toime pannud näiteks KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. KarS § 3 lg 5 kohaselt on süüdlase samaaegne vastutus nii väärteo kui ka kuriteo eest välistatud üksnes siis, kui need süüteod moodustavad ideaalkogumi. Liiklusõnnetuse põhjustamise ja liiklusõnnetusest teatamata jätmise puhul see aga üldjuhul nii ei ole. Sel põhjusel saab enamasti toimepanijat karistada nii KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo kui ka LS § 236 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo eest (vt nt RKKKo 3-1-1-48-08, RKKKo 3-1-1-81-07, RKKKo 3-1-1-102-06 ja RKKKo 3-1-1-87-06). (p 24)
Kui kohtuotsuse põhjenduste valguses on ilmne, et maakohus soovis menetlusaluse isiku süüdi tunnistada LS § 223 lg-s 1 sätestatud väärteo toimepanemises, kuid osutas kohtulahendi resolutiivosas tähelepanematusest KarS §-le 223, saab Riigikohus selle eksimuse kõrvaldada VTMS § 174 p-s 8 märgitud lahendi tegemisega. (p-d 13 ja 14)
PS § 22 lg 3 mõtte kohaselt ei ole keegi kohustatud aitama kaasa enda (või oma lähedase) toime pandud süüteo tõendamisele. Ehkki konventsioon sellist põhiõigust ei sätesta, on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas järjekindlalt väljendatud seisukohta, et õigus vaikida ja enese mittesüüstamise privileeg on konventsiooni artikli 6 lg 1 nõuetele vastava õiglase menetluse keskne komponent, olles ühtlasi tihedalt seotud artikli 6 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega. (Vt RKKKo 3-1-1-39-05, p 13 koos edasiste viidetega.) (p 17) Õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile ei sõltu isiku formaalsest menetluslikust seisundist ega sellest, kas asjaolude suhtes, mille kohta isikult tõendeid nõutakse, on menetlust alustatud. Oluline on isikult nõutava tõendusteabe faktiline iseloom ehk kas see teave viitab isiku poolt toime pandud kuriteole või mitte. Kuid PS § 22 lg-st 3 ja konventsiooni artikli 6 lg-st 1 tulenev enese mittesüüstamise privileeg ei piirdu vaid isiku õigusega keelduda ennast süüstavate tõendite esitamisest, vaid isikut ei saa eraldi karistada ka selle eest, et ta võtab kõnealuseid tõendeid kõrvaldades uurimisorganitelt võimaluse need tema süü tuvastamiseks üles leida. Mõistetavalt ei välista öeldu siiski isiku karistamist selle eest, kui ta tõendusteavet hävitades kahjustab ühtlasi mõnda muud õigushüve (nt kui tapmise toimepanija hävitab kuriteo varjamiseks talle mittekuuluva kuriteoriista, võib ta vastutada lisaks KarS §-le 113 ka KarS § 203 järgi, kuid mitte KarS § 316 alusel). (Vt RKKKo 3-1-1-39-05, p-d 14 ja 15.) (p 18) PS § 22 lg-st 3 ja konventsiooni artikli 6 lg-st 1 tulenev enese mittesüüstamise privileeg ei ole absoluutne, vaid sellele õigusele tuginemise võimalus sõltub üksikjuhtumi asjaoludest. Euroopa Inimõiguste Kohus on pidanud erandjuhtudel lubatavaks, et ka ütluste andmisest keeldumisest võib teha isiku jaoks negatiivseid järeldusi, kui asjaoludest ilmneb selgituste andmise vajadus (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 7. aprilli 2015. a otsus asjas O’Donnell vs. Ühendkuningriik, p 52 jj). Lubatavaks on loetud isegi ütluste andmisele sundimist, kui selliselt toimimist saab õigustada liiklusohutuse tagamise huvidega ja teabe andmise kohustus pole nii ulatuslik, et see hakkaks moonutama enese mittesüüstamise privileegist tuleneva õiguse olemust. Kohtu arvates tuleb seejuures silmas pidada, missuguse karistuse ähvardusel ütluste andmisele sundimine toimus, missugused menetlusgarantiid isikul olid ja kuidas saadud teavet kasutati (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 29. juuni 2007. a otsus asjas O’Halloran ja Francis vs. Ühendkuningriik, p 57 jj). (p 19) Riigikohtu kriminaalkolleegium on samuti eitanud enese mittesüüstamise privileegi absoluutset kehtivust, leides, et juhtudel, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. (Vt nt RKKKo 3-1-1-85-07, p 9.1.) Järeldusele, et kõnealune õigus ei toimi piiranguteta, osutavad ka kohtuasjas nr 3-1-1-85-10 kasutatud argumendid, kus peeti muu hulgas tähtsaks arvesse võtta, et konkreetses kohtuasjas ei kaasnenud enese mittesüüstamise privileegi kasutamisega muid negatiivseid tagajärgi (vt RKKKo 3-1-1-85-10, p 21). (p 20)
3-1-1-87-15 PDF Riigikohus 02.11.2015
KrMS § 344 lg 2 kohaselt on kannatanul kassatsiooniõigus üksnes tsiviilhagisse puutuvas osas. Kriminaalkolleegium on varem selgitanud, et viidatud sättest tulenevalt võib kannatanu kasseerida kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse eelkõige osas, milles see otsus välistab kannatanu tsiviilnõude rahuldamise (kas osaliselt või täielikult) nii kriminaal- kui ka tsiviilkohtumenetluses (vt RKKKo 3-1-1-52-05, p 9.2). Ka on kriminaalkolleegium korduvalt osutanud kriminaalmenetlusõiguses omaksvõetud põhimõttele, mille kohaselt ei ole kannatanul õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (koos edasiste viidetega vt RKKKo 3-1-1-47-09, p 17). Kannatanu kassatsiooniõigus ei ulatu seega selleni, et vaidlustada ringkonnakohtu järeldusi, mis puudutavad isiku süüküsimuse lahendamist, mistõttu ei saa kannatanu kasseerida ringkonnakohtu lahendit näiteks olukorras, kus tema tsiviilhagi on jäetud küll läbi vaatamata, kuid seda on tehtud KrMS § 310 lg-s 2 sätestatud alusel, s.o õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise tõttu. Olukord, kus kannatanu saaks kasseerida ka isiku õigeksmõistmist, oleks otseses vastuolus KrMS § 344 lg 2 mõttega (vt RKKKo 3-1-1-55-09, p 10). (p 7) Kannatanu kaebeõigus ei saa KrMS § 344 lg-st 2 tulenevalt ulatuda isiku süüküsimuse lahendamiseni, ja seda sõltumata sellest, kas ringkonnakohtu otsustust tuleb vaidlustada kassatsiooni või määruskaebemenetluse korras (näiteks olukorras, kus kriminaalmenetlus on lõpetatud KrMS § 274 lg 1 alt-s 3 nimetatud alusel). (p 8)
Kannatanu kaebeõigus ei saa KrMS § 344 lg-st 2 tulenevalt ulatuda isiku süüküsimuse lahendamiseni, ja seda sõltumata sellest, kas ringkonnakohtu otsustust tuleb vaidlustada kassatsiooni või määruskaebemenetluse korras (näiteks olukorras, kus kriminaalmenetlus on lõpetatud KrMS § 274 lg 1 alt-s 3 nimetatud alusel). (p 8)
Turvavarustuse kasutamise kohustuslikkus ning ka selle vajalikkus on üldtuntud asjaolu KrMS § 60 lg 1 mõttes. On elementaarselt teada, et sõiduki kokkupõrke vms juhtumi korral paiskuvad turvavööta kinnitamata isikud enda kohtadelt, mis võib kujutada märkimisväärset ohtu nii sellele isikule endale kui ka teistele sõidukis viibijatele. (p 15)
Liiklusõnnetuse osapooleks tuleb lugeda isikut, kelle liiklusseaduses kehtestatud nõudeid eirav käitumine oli potentsiaalselt kohane oluliselt mõjutama koosseisupärase tagajärje saabumist. (p 13) Üldpõhimõttena kehtib ka liiklusõiguses arusaam, et vastutusvõimeline isik peab mõistliku tähelepanelikkuse ning hoolega ka ise seisma enda õigushüvede kaitsmise eest. Seejuures on kriminaalkolleegiumi senises praktikas leitud, et enda individuaalsete õigushüvede riski asetamine vastutusvõimelise isiku poolt kuulub õigushüve kandja autonoomia hulka, mis omakorda võib välistada saabunud kahjuliku tagajärje omistamise teistele isikutele (vt RKKKo 3-1-1-34-08, p 8; 3-1-1-60-10, p 17.2). Viidatud lahendites jõuti seisukohale, et n-ö vastastikusel kokkuleppel toimunud kakluse korral ei ole saabunud tervisekahjustus seda põhjustanud isikutele karistusõiguslikult süüks arvatav. Kui selline arusaam kehtib tahtlikult tekitatud tervisekahjustuse osas, siis seda enam peab see põhimõte rakenduma ettevaatamatusest põhjustatud tagajärgede suhtes. (p 14)
Üldpõhimõttena kehtib ka liiklusõiguses arusaam, et vastutusvõimeline isik peab mõistliku tähelepanelikkuse ning hoolega ka ise seisma enda õigushüvede kaitsmise eest. Seejuures on kriminaalkolleegiumi senises praktikas leitud, et enda individuaalsete õigushüvede riski asetamine vastutusvõimelise isiku poolt kuulub õigushüve kandja autonoomia hulka, mis omakorda võib välistada saabunud kahjuliku tagajärje omistamise teistele isikutele (vt RKKKo 3-1-1-34-08, p 8; 3-1-1-60-10, p 17.2). Viidatud lahendites jõuti seisukohale, et n-ö vastastikusel kokkuleppel toimunud kakluse korral ei ole saabunud tervisekahjustus seda põhjustanud isikutele karistusõiguslikult süüks arvatav. Kui selline arusaam kehtib tahtlikult tekitatud tervisekahjustuse osas, siis seda enam peab see põhimõte rakenduma ettevaatamatusest põhjustatud tagajärgede suhtes. (p 14)
3-1-1-85-12 PDF Riigikohus 19.11.2012
Karistades isikut väärteo eest ilma tõendamiseseme seisukohast olulisi asjaolusid tuvastamata, rikutakse oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes.
Ettevaatamatusdelikti koosseisupärasuse kontrollile kehtivad konkreetsed nõuded. Sarnaselt tahtliku süüteoga moodustavad ettevaatamatusdelikti objektiivse külje tegu, tagajärg ja nendevaheline põhjuslik seos, kus tegu on eeldus, ilma milleta tagajärg ei saabuks. Esmalt tuleb seejuures tuvastada objektiivne hoolsuskohustuse rikkumine (tegu ettevaatamatusdelikti mõttes) ning õigusvastasusseos. Seejuures saab deliktistruktuuri ülesehitusest tulenevalt õigusvastasusseosest ehk sellest, kas tagajärg saabuks ka hoolsuskohustusele vastava käitumise korral, rääkida alles siis, kui eelnevalt on tuvastatud objektiivse hoolsuskohustuse rikkumine (vt nt RKKKo 3-1-1-90-06, p 21).
Ühe liiklusõnnetuse osapoole vastutuse küsimust ei saa lahendada ilma teiste osapoolte käitumist arvestamata (vt nt RKKKo 3-1-1-1-79-06, p 6).
3-1-1-95-11 PDF Riigikohus 24.11.2011
Liiklusõnnetuse puhul pole iseenesest ka välistatud, et mitte ainult ühe, vaid mõlema õnnetuses osalenud juhi käitumises esinevad liiklusnõuete rikkumised, mis on üheaegselt ka saabunud tagajärjega kausaalseoses. Sellisel juhul võib olla tegemist situatsiooniga, kus tagajärje suhtes osutub põhjuslikuks mitme isiku käitumine korraga (nn kumulatiivne põhjuslikkus), tingides seeläbi olukorra, kus mitmest teost ei saa ühtegi ära mõelda, ilma et tagajärg ära langeks. Samas tuleb reeglina iga liiklusõnnetuses osalenud isiku vastutuse küsimus kõigi deliktistruktuuri elementide osas lahendada iseseisvalt, sõltumata teiste õnnetuses osalejate vastutusest.
VTMS § 25 lg 1 p 1 kohaselt on kohtuvälise menetleja ametnik kohustatud taanduma, kui ta on menetlusaluse isiku lähedane. Tegemist on absoluutse taandumisalusega, mis ei sõltu ametniku subjektiivsest arvamusest selle kohta, kas ta on võimeline väärteoasja erapooletult menetlema. Seadusandja on õigustatult asunud seisukohale, et selles olukorras ei saa süüteomenetlus olla või vähemalt näida erapooletu. Seejuures peab menetleja väärteoasja menetlemisest taanduma alates hetkest, kui ta saab teadlikuks vastava asjaolu esinemisest. Kuna mitme osalisega liiklusõnnetuses ei pruugi sündmuskohal sageli olla selge, kes on liiklusõnnetuse põhjustaja, tuleb reeglina lähtuda sellest, et iga õnnetuse osaline võib olla isik, kelle suhtes tuleb läbi viia väärteomenetlust (võimalik menetlusalune isik). Seetõttu peab olema välistatud olukord, kus menetlust liiklusõnnetusega seotud väärteoasjas toimetab ametnik, kes on sündmuses osalenud isiku lähedane VTMS § 25 lg 1 p 1 tähenduses.
3-1-1-81-07 PDF Riigikohus 20.11.2007
Liiklusseaduse § 74^31 sätestab juhi vastutuse liiklusõnnetusest politseile mitteteatamise eest. See säte peab tagama, et liiklusõnnetusest, mille tehiolud pole osalistele selged, teatataks politseile ja tegutsetaks edasi politsei juhiste kohaselt. Sellise kohustuse paneb juhile liikluseeskirja § 227 lg 2. Liikluseeskirja § 227 lg 1 aga sätestab erandid, mil pole vaja liiklusõnnetusest politseile teatada - ja seda juhtudel, kui inimesed liiklusõnnetuses viga ei saanud, õnnetuses osalenud juhid või juht ja kahjusaajad on juhtumi põhjusi hinnates vastutuse küsimustes ühel meelel, on oma arvamuse kirjalikult vormistanud ja sellele ka alla kirjutanud.
3-1-1-102-06 PDF Riigikohus 23.11.2006
KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. See ei tähenda siiski, et ettevaatamatu tegu oleks karistatav kõigi väärteokoosseisude puhul. Nimelt võib eriosanormis esitada subjektiivse külje osas täpsemaid nõudeid (vt RKKKo nr 3-1-1-48-05). LS § 7431 lg 1 osas ei ole tegemist väärteokoosseisuga, mis sõnastusest või teo olemusest tulenevalt eeldaks tingimata tahtlikku tegu (vt RKKKo nr 3-1-1-87-06 ja nr 3-1-1-61-04). Näiteks tuleb ettevaatamatus kõne alla juhul, kui liiklusõnnetuses osalenud juhile tundub, et ta on teise osapoolega jõudnud kokkuleppele ja jätab sellepärast politseile teatamata, tegelikult aga nõutavat kokkulepet pole. Samuti võib olla tegemist ettevaatamatusega, kui isik ei saa aru, et liiklusõnnetus aset leidis, kuigi oleks pidanud sellest tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral aru saama.
3-1-1-87-06 PDF Riigikohus 13.10.2006
KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. See ei tähenda, et eriosa normis ei võiks täpsustada konkreetse väärteokoosseisu puhul nõutavaid subjektiivseid tunnuseid, vastupidi, taunitava teo võimalikult täpseks määratlemiseks on see teatud puhkudel vältimatult vajalik. Sugugi kõigi objektiivsele väärteokoosseisule vastavate õiguserikkumiste puhul ei pruugi olla põhjendatud nende karistatavus hoolimata sellest, kas tegu on toime pandud tahtlikult või ettevaatamatusest. Vajalikuks võib osutuda ka subjektiivse koosseisu määratlemine mingi konkreetse tahtluse vormiga. Sarnased täpsustused on iseloomulikud ka kuriteokoosseisudele. Näiteks süüteokoosseisudes kasutatavad formuleeringud "eesmärgil" või "motiivil" eeldavad üksnes kavatsetust, mõiste "teadvalt" aga vähemalt otsest tahtlust (vt RKKKo nr 3-1-1-48-05).
Lahendades küsimust isiku vastutusest LS § 7431 alusel (Liiklusõnnetusest mitteteatamine), on oluline tuvastada, kas see isik teadis liiklusõnnetuse toimumisest või mitte. Juhul, kui ta sellest ei teadnud, ei saa ka järgneda tema vastutust LS § 7431 järgi. Seda põhjusel, et isikult ei saa nõuda, et ta teataks politseile asjaolust, mis asub väljaspool tema teadmiste piire.
3-1-1-79-06 PDF Riigikohus 06.10.2006
LS § 74-17 kui tagajärjedelikti (koosseisupäraseks tagajärjeks on varaline kahju või inimese tervisekahjustus) toimepanemise eest vastutab üksnes isik, kelle tegu oli tagajärje suhtes põhjuslik (KarS § 12 lg 2).
Mitme osapoolega liiklusõnnetuste puhul tuleb hinnata kõigi õnnetuse osapoolte käitumist (vt nt RKKKo nr 3-1-1-63-03 ja nr 3-1-1-2-05). On võimalik, et liiklusnõudeid rikkusid erinevad liiklusõnnetuse osapooled ning sellisel juhul tuleb välja selgitada, milline neist rikkumistest põhjustas varalise kahju või inimese tervisekahjustuse. Võimalik on seegi, et tagajärje suhtes on kausaalne mitte ühe, vaid mitme isiku käitumine. Sellest tulenevalt ei ole võimalik lahendada ühe liiklusõnnetuse osapoole vastutuse küsimust ilma teiste osapoolte käitumist hindamata. Vastav kohustus on nii kohtuvälisel menetlejal, kes peab selgitama välja, kas väärtegu on aset leidnud ja kas selle on toime pannud menetlusalune isik (vt VTMS § 72 lg 2 ja § 108), kui ka maakohtul.
3-1-1-93-06 PDF Riigikohus 02.10.2006
LE § 227 lg 1 kohaselt võib toimunud liiklusõnnetusest politseile teatamata jätta üksnes juhul, kui õnnetuses osalenud juhid või juht ja kahju saaja(d) on juhtumi põhjusi hinnates vastutuse küsimuses ühel meelel, on oma arvamuse kirjalikult vormistanud, nimetades kahju tekitamise eest vastutava isiku, ja sellele alla kirjutanud (vt RKKKo nr 3-1-1-31-05). LE § 227 lg-s 1 nimetatud kirjalik kokkulepe tuleb sõlmida liiklusõnnetuse toimumiskohas.
3-1-1-63-06 PDF Riigikohus 08.09.2006
Liiklusõnnetusega seotud süütegude uurimisel tuleb kaaluda kõikide liiklusõnnetuses osalenud isikute käitumist ja anda sellele õiguslik hinnang, sest vaid nii saab tagada asja erapooletu, igakülgse ning objektiivse arutamise (vt RKKKo nr 3-1-1-1-03). Seega oleks ootuspärane, et liiklusõnnetuse puhul arutatakse kõigi võimalike liikluseeskirja rikkujate käitumist ühe väärteoasja raames, mitte iga liiklusõnnetuses osalenud isiku suhtes eraldi, kuna sellistel juhtudel on kõigi menetlusaluste isikute toime pandud õigusrikkumiste asjaolud omavahel olemuslikult seotud ja neile antavad õiguslikud hinnangud üksteisest sõltuvad.
Peale eksperdiuuringu läbiviimist koostab ekspert ekspertiisiakti, milles kirjeldab teostatud uuringuid ja nende tulemuste hindamise aluseid, esitab oma põhjendused ja uuringutele tugineva eksperdiarvamuse (KrMS § 107). KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks eksperdiarvamus ja eksperdi ütlused ekspertiisiakti selgitamisel. Üldjuhul on akt aga dokumendiks, millest nähtub üksnes tõendina kasutatava eksperdiarvamuse kujunemine ja põhjendused (vt ka RKKKo nr 3-1-1-142-05). Ekspertiisiakti tervikuna on võimalik tõendina käsitada üksnes selles mõttes, et põhiosas sisalduvad põhjendused ja uuringud selgitavad eksperdiarvamuse kujunemist. Eksperdi ülekuulamisel on võimalik saada selgitusi ekspertiisiakti või ekspertiisist keeldumise akti sisu selgitamiseks. Süüteoasja menetleja ei või tuletada ekspertiisiakti põhiosast ega eksperdi ülekuulamisel antud selgitustest vastuseid küsimustele, mida ekspertiisimäärusega eksperdile esitatud ei ole. Kui ekspertiisiakti uurimisel või eksperdi ülekuulamisel tekib vajadus leida vastuseid küsimustele, mida ekspertiisimääruses ei sisaldu, tuleb need esitada eksperdile määrusega KrMS §-s 106 sätestatud korras ja nendele on eksperdil võimalik vastata üksnes KrMS § 107 korras ekspertiisiakti koostamisega.
3-1-1-109-05 PDF Riigikohus 29.11.2005
Kindlustuse poolt kahju hüvitamine tähendab üksnes seda, et kahju on heastatud, mitte aga seda, et varalist kahju liiklusõnnetuse tagajärjel pole tekkinud.
Kui kohus ei ole analüüsinud kõiki asjas leiduvaid tõendeid ega tuvastanud õiguslike järelduste tegemiseks vajalikke faktilisi asjaolusid, siis on see väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes, sest see on kaasa toonud põhjendamatu kohtuotsuse.
Halbade teeolude ja ilmastikutingimuste korral, samuti muude liiklusolusid halvendavate asjaolude esinemisel või piisava sõidukogemuse puudumisel võib lubatud suurimast sõidukiirusest ka oluliselt väiksem kiirus osutuda ülemäära suureks ning võib olla vaadeldav LE § 123 rikkumisena. Kui sellise rikkumise tagajärjel tekitatakse varaline kahju või inimesele ettevaatamatusest tervisekahjustus, on väärtegu kvalifitseeritav LS § 7417 järgi (vt RKKKo 3-1-1-76-03).
3-1-1-31-05 PDF Riigikohus 13.04.2005
LE § 227 nõuab üheselt liiklusõnnetuse puhul kokkuleppe kirjalikku vormi. Seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti (TsÜS § 83 lg 1). Kirjaliku vormi nõue tuleneb just asjaolust, et asi, milles kokku lepitakse, on ühe isiku vastutus kahju tekitamise eest.
3-1-1-9-04 PDF Riigikohus 26.02.2004
Vale sõidukiiruse valimine, mis põhjustab varalise kahjuga liiklusõnnetuse, sellest liiklusõnnetusest politseile teatamata jätmine ja alkoholi tarvitamine pärast liiklusõnnetust enne selle asjaolude väljaselgitamist, ei moodusta ideaalkonkurentsi (üks tegu vastab mitmele süüteokoosseisule), vaid reaalkonkurentsi.
Vale sõidukiiruse valimine, mis põhjustab varalise kahjuga liiklusõnnetuse, sellest liiklusõnnetusest politseile teatamata jätmine ja alkoholi tarvitamine pärast liiklusõnnetust enne selle asjaolude väljaselgitamist, ei moodusta ideaalkonkurentsi (üks tegu vastab mitmele süüteokoosseisule), vaid reaalkonkurentsi. Kui liiklusõnnetuses inimene viga ei saanud, kahju saaja (maavalitsus, keda esindas kohapeal liikluõnnetuse põhjustanud maavanem) ja liiklusõnnetuses osalenud juhi vahel puudusid erimeelsused vastutuse küsimuses ning puudusid andmed selle kohta, et keegi veel oleks liiklusõnnetuses kahju saanud, ei olnud juhil kohustust liiklusõnnetusest politseile teatada ning isikut ei saa karistada LS § 74-31 järgi. Järelikult ei saa teda karistada ka LS § 74-21 järgi.
3-1-1-6-04 PDF Riigikohus 13.02.2004
Kui pärijad on kasvõi suulisel kokkuleppel jaganud pärandvarasse kuuluva sõiduauto ja määranud kindlaks selle uue omaniku, siis on välistatud sellise isiku vastutus LS §-de 74-17 ja 74-31 järgi järgi, sest enda vara kahjustamine liiklusõnnetuses pole karistatav.
3-1-1-63-03 PDF Riigikohus 11.06.2003
Kuigi kohtualuse teo ja kannatanu üliraskete kehavigastuste tekitamise vahel on põhjuslik seos ekvivalentsusteooria (conditio sine qua non) mõttes, ei saa ettevaatamatusdelikti spetsiifikat arvestades juhtunut kohtualusele siiski õiguslikult omistada, sest antud liiklussituatsioonis ei saa talle ette heita hoolsuskohustuse rikkumist. Kohtualune oli õigustatud lähtuma usalduspõhimõttest ja eeldama, et ka teised liiklejad ja muud isikud täidavad LE nõudeid.
3-1-1-1-03 PDF Riigikohus 13.02.2003
Liiklusõnnetusega seotud kuritegude uurimisel tuleb kaaluda kõikide liiklusõnnetuses osalenud isikute käitumist ja anda sellele õiguslik hinnang (vt. otsus 3-1-1-94-02). Vaid nii saab tagada asja erapooletu, igakülgse ning objektiivse arutamise.
Motiivide puudumisena tuleb käsitleda olukorda, kus mõnes olulises küsimuses motiive üldse ei esitata, mitte aga seda, kui motiivid tunduvad menetlusosalisele ebapiisavatena.

Kokku: 16| Näitan: 1 - 16

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json