https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 47| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
4-23-1826/41 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 12.12.2023

Juhtimisõiguse äravõtmine ei kujuta endast karistust, mida tuleks kohaldada üksnes erandjuhtudel. Juhtimisõiguse äravõtmist ei välista asjaolu, et menetlusalusele isikule pole varem seda karistust kohaldatud või isik väidetavalt ei teadnud, et ta võib piirkiiruse ületamise korral juhtimisõigusest ilma jääda. Erinevalt süüteokoosseisule vastava asjaolu mitteteadmisest (KarS § 17) või eksimusest teo keelatuses (KarS § 39) ei ole seaduses sätestatud karistusliigi ja -määra mittetundmisel õiguslikku tähendust. (p-d 9 ja 14)

Korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, mistõttu on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. Rahatrahvi kohaldamine on end üldjuhul ammendanud ega täida eripreventiivset eesmärki olukorras, kus menetlusalusele isikule määratud korduvad rahatrahvid ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma. Isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. (p 12)


Karistusliigi valikul sobimatutele argumentidele tuginemine on käsitatav kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumisena. (p 15)

1-20-4729/25 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 04.12.2020

Kohus ei pea vahistamismenetluses otsima enda algatusel kuriteokahtluse ja vahistamisaluse kohta tõendeid, mida taotlus ei sisalda (RKKKm 1-18-8222/47, p 8). Kohus on aga kuriteokahtluse põhjendatust hinnates pädev andma vahistamistaotluses kirjeldatud ja kohtus esialgset kinnitust leidnud faktilistele asjaoludele karistusõigusliku hinnangu, mis erineb prokuratuuri taotluses märgitust (vrd RKKKm 3-1-1-97-13, p 16). Kohtul pole vahistamismenetluses kohustust ega ka võimalust anda lõplikku hinnangut sellele, millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb kahtlustuses kirjeldatud käitumine kvalifitseerida (KrMS § 306 lg 1 p 3). Põhjendatud kuriteokahtluse tuvastamiseks piisab sellest, kui konkreetsed tõendid viitavad asjaoludele, mis üldinimliku, kriminalistikalise ja kriminaalmenetlusliku kogemuse põhjal annavad alust rääkida arvestatavast tõenäosusest, et isik võib olla pannud toime teatud kuriteo tunnustele vastava teo (vt nt RKKKm 3-1-1-135-13, p 13). Vahistamisaluseks olevat kuriteokahtlust tuleb eitada alles siis, kui kahtlustuses sisalduvad faktilised asjaolud ei vasta ilmselgelt kuriteokoosseisu tunnustele (vt nt RKKKm 1-19-9448/32, p 8). Ka reformatio in peius-keeld ei võta ringkonnakohtult KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 3 tulenevat pädevust muuta maakohtu vahistamisotsustuse põhjendusi, tingimusel, et teise astme kohus ei tugine seejuures faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad prokuratuuri taotluse aluseks olevatest asjaoludest (vt nt RKKKm 1-20-5036/28, p 10). (p 6)


Enamohtliku tagajärjega koosseis (ehk kvalifitseeritud tagajärjedelikt) hõlmab põhikoosseisu tunnuseid ja lisab sellele kvalifitseeriva tunnusena enamohtliku tagajärje. Selline tagajärg kujutab endast põhikoosseisus sisalduva võimaliku ohu realiseerumist. Teoebaõigus jääb niisugusel juhul sisuliselt samaks nagu põhikoosseisul, kuid enamohtliku tagajärje saabumise tõttu suureneb tagajärjeebaõigus, mis annab aluse mõistetava karistuse raskendamiseks (vt nt KarS § 141 lg 2 p 3). Kuna toimepanija on vallandanud ka põhikoosseisule vastava käitumisega spetsiifilise ohu, mis päädib kvalifitseeritud koosseisu tagajärje saabumisega, piisabki tema vastutusele võtmiseks sellise tagajärje põhjustamise eest KarS § 19 järgi juba sellest, kui ta on tagajärje põhjustanud ettevaatamatult (vt RKKKo 1-16-5213/61, p-d 12.2 ja 12.3). (p 10)

Enamohtliku tagajärjega koosseis KarS § 15 lg 2 mõistes eeldab tahtlikult toime pandud põhikoosseisu, s.o ka ilma selle kvalifitseeriva tunnuseta süüteokoosseisule vastavat tegu. Ainult siis on võimalik enamohtliku tagajärjega koosseisu lugeda tervikuna tahtlikuks deliktiks. Kui enamohtlik tagajärg on kuriteokoosseisu tunnus, siis saab see koosseis olla tahtlik KarS § 15 lg 2 kontekstis üksnes juhul, kui põhikoosseisu moodustab tahtlik kuritegu. Vaid sellistel puhkudel tuleb kõne alla kuriteost osavõtt (KarS § 22) ja kuriteokatse (KarS § 25). Nii ei lange selle sätte alla juhud, mil isik on täitnud kuriteokoosseisu, mis hõlmab küll ettevaatamatusest põhjustatud rasket tagajärge (nt surm), aga mille eelduseks olev koosseisutegu vastab konkreetsel juhul väärteokoosseisule. Vastasel korral muutuks niisugustel juhtumitel karistatavaks sisuliselt väärteost osavõtt, mis oleks aga vastuolus kehtiva seadusega, kuna väärtegude puhul on karistatav ainult täideviimine (KarS § 23). (p 11)


Kui KarS § 422 koosseisutegu vastab eraldivõetuna üksnes väärteokoosseisule (näiteks sõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamine LS § 227 järgi), on KarS § 422 ettevaatamatusdelikt. Raske tervisekahjustus ja surm kui koosseisulised tagajärjed ei ole KarS § 422 lg-s 1 seega olemasolevat kriminaalkaristust raskendavaks, vaid alles seda loovaks tunnuseks. (p 12)


Kui KarS § 422 koosseisutegu vastab eraldivõetuna üksnes väärteokoosseisule (näiteks sõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamine LS § 227 järgi), on KarS § 422 ettevaatamatusdelikt. Raske tervisekahjustus ja surm kui koosseisulised tagajärjed ei ole KarS § 422 lg-s 1 seega olemasolevat kriminaalkaristust raskendavaks, vaid alles seda loovaks tunnuseks. (p 12)

Tagajärjedeliktide korral moodustavad ka ettevaatamatusdelikti objektiivse külje tegu, tagajärg ja põhjuslik seos nende vahel. Ettevaatamatusdelikti mõistes eeldab tegu objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist. Teo ja tagajärje põhjusliku seose tuvastamine ning selle omistamine toimepanijale toimub ettevaatamatusdelikti puhul samamoodi kui tahtliku süüteo korral. Selleks on vaja esmalt küsida, kas teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata. Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, on tarvis seejärel hinnata, kas tagajärg on toimepanijale ka normatiivselt omistatav, sest mitte alati ei saa karistusõiguses pidada kahju tekitamist teo tagajärjeks. Näiteks ei saa isikule normatiivselt omistada tagajärge juhul, kui tema teo ja tekitatud tagajärje vahel puudub õigusvastasusseos, kui isik tegutses lubatud riski piires või kui ta põhjustas tagajärje väljaspool asjasse puutuva normi kaitseala (vt RKKKo 3-1-1-23-13, p 6). (p 16)

4-18-6507/42 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 25.10.2019

Juriidilise isiku väärteoasjas peab väärteoprotokollist või kiirmenetluse otsusest nähtuma juriidilise isiku organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja tegu, mis oma koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisuse korral toob endaga kaasa juriidilise isiku vastutuse KarS § 14 lg 1 tähenduses. Kuigi juriidiline isik osaleb väärteomenetluses oma seadusliku esindaja, s.o juhatuse liikme kaudu, ei tähenda see automaatselt, et sama juhatuse liige oleks juriidilisele isikule süüksarvata teo ka toime pannud. (Vt nt RKKKo 3-1-1-66-14, p 7.) (p 28)

Kohus on VTMS § 87 kohaselt seotud väärteoprotokolli (ja kiirmenetluse otsuse) piiridega. Kui kiirmenetluse otsuses pole kirjeldatud juriidilise isiku vastutuse eeldusi, ei saa seda eksimust kohtumenetluses kõrvaldada ja väärteomenetlus tuleb väärteo tuvastamatuse tõttu VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada (vt nt RKKKo 3-1-1-84-07, p-d 11 ja 12). (p 30)


VTMS § 38 lg 1 kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 järgi on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kas kaitsja ühe tööühiku hind on mõistliku suurusega. (Vt nt RKKKo 4-18-616/54, p 47.) (p 31)

Menetlusalusel isikul on õigus eeldada, et tema väärteoasi lahendatakse kohtus õigesti esimesel korral (vt nt RKKKo 4-17-5471/47, p 36). (p 33)

Käibemaksukohustuslane saab nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ei saa mingil põhjusel kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (vt nt RKKKo 3-1-1-35-16, p 17). (p 34)


Majandus- ja kommunikatsiooniministri 13. juuni 2011. a määruse nr 42 lisast 5 ja direktiivi nr 2007/46 lisast II ilmneb, et N–kategooriasse võivad kuuluda ka sellised sõidukid, mis pole mõeldud kaubaveoks, vaid millel on tehnilised eriomadused sellise funktsiooni täitmiseks, milleks on vaja spetsiaalseid kohandusi või seadmeid. Tegemist on nn eriotstarbeliste sõidukitega (nt liikurkraana). (p 20)

Seadusandja võttis teekasutustasu kehtestamisel aluseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 1999. a direktiivi nr 1999/62/EÜ „Raskete kaubaveokite maksustamise kohta teatavate infrastruktuuride kasutamise eest“. Direktiivi sätetest tuleb ühest küljest see, et teekasutustasu kehtestamise puhul jäeti liikmesriigile otsustusõigus selle üle, missuguste raskeveokite suhtes ja missuguses määras makse kehtestada. Teisalt ilmneb, et liikmesriigi otsustusõigust teekasutustasu kehtestamisel ei piirata ainult kaubaveoks kasutatavate sõidukite maksustamisega. Tähelepanu tuleb pöörata sellelegi, et LS § 2 p-s 94 nimetatud veoauto ja direktiivi artikli 2 punktis d määratletud sõiduk pole sisult identsed mõisted. Seejuures ei saa sedastada Eesti õiguse normide vastuolu direktiivi sätetega. (p-d 21-22, 24)


Majandus- ja kommunikatsiooniministri 13. juuni 2011. a määruse nr 42 lisast 5 ja direktiivi nr 2007/46 lisast II ilmneb, et N–kategooriasse võivad kuuluda ka sellised sõidukid, mis pole mõeldud kaubaveoks, vaid millel on tehnilised eriomadused sellise funktsiooni täitmiseks, milleks on vaja spetsiaalseid kohandusi või seadmeid. Tegemist on nn eriotstarbeliste sõidukitega (nt liikurkraana). (p 20)


Majandus- ja kommunikatsiooniministri 13. juuni 2011. a määruse nr 42 lisast 5 ja direktiivi nr 2007/46 lisast II ilmneb, et N–kategooriasse võivad kuuluda ka sellised sõidukid, mis pole mõeldud kaubaveoks, vaid millel on tehnilised eriomadused sellise funktsiooni täitmiseks, milleks on vaja spetsiaalseid kohandusi või seadmeid. Tegemist on nn eriotstarbeliste sõidukitega (nt liikurkraana). (p 20)

Seadusandja võttis teekasutustasu kehtestamisel aluseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 1999. a direktiivi nr 1999/62/EÜ „Raskete kaubaveokite maksustamise kohta teatavate infrastruktuuride kasutamise eest“. Direktiivi sätetest tuleb ühest küljest see, et teekasutustasu kehtestamise puhul jäeti liikmesriigile otsustusõigus selle üle, missuguste raskeveokite suhtes ja missuguses määras makse kehtestada. Teisalt ilmneb, et liikmesriigi otsustusõigust teekasutustasu kehtestamisel ei piirata ainult kaubaveoks kasutatavate sõidukite maksustamisega. Tähelepanu tuleb pöörata sellelegi, et LS § 2 p-s 94 nimetatud veoauto ja direktiivi artikli 2 punktis d määratletud sõiduk pole sisult identsed mõisted. Seejuures ei saa sedastada Eesti õiguse normide vastuolu direktiivi sätetega. (p-d 21-22, 24)

Teekasutustasu eesmärgiks on transporditaristu kvaliteedi tagamiseks lisavahendite kogumine, millega soovitakse varasemast enam rakendada kasutaja rahalise vastutuse põhimõtet, aga ka soodustada keskkonda vähem saastavate veoautode kasutuselevõttu. Liiklusseaduse, autoveoseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas põhjendati teekasutustasu objekti valikut muu hulgas sellega, et veoautod on teede kõige suuremad kulutajad, tee katendi eluiga sõltub aga põhiliselt just katendit ületavate veoautode normtelgede ülesõitude arvust. Seletuskirjast nähtuvalt kaaluti eelnõu koostamise käigus, kas teekasutustasu tuleks rakendada sihtotstarbeliste veoautode suhtes, mis pole ette nähtud veose vedamiseks (nt puurmasinad, kraanad, tõstukid jne), ja leiti, et sihtotstarbelistel veoautodel on teedele sarnane mõju kui veose veoks kasutatavatel veoautodel. Eeltoodud põhjusel otsustati teekasutustasu kohaldada ka sihtotstarbelistele veoautodele, mis pole ette nähtud veose vedamiseks. Kaaluka argumendina märgiti seletuskirjas, et sihtotstarbeliste veokite omanikel ega kasutajatel pole kohustust tasuda raskeveokimaksu. (Vt liiklusseaduse, autoveoseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri, nr 419 SE, Riigikogu XIII koosseis.) Seega ilmneb ka seletuskirjast veenvalt, et LS § 1902 mõttes tuleb teekasutuskasu objektina muu hulgas käsitada selliseid N kategooriasse kuuluvaid sõidukeid, mis pole sihtotstarbe poolest kohandatud veose vedamiseks. (p 23)

LS § 1905 p 3 kohaldamise seisukohalt ei ole tähtis, kas üksikjuhul (väärteo toimepanemise ajal) oli tegemist päästetööga. (p 25)


Juriidiline isik kui õiguslik abstraktsioon saab tegutseda vaid füüsilise isiku kaudu. See arusaam väljendub karistusseadustiku (KarS) § 14 lg-s 1 sätestatud derivatiivse vastutuse põhimõttes. Tegemist on omistamisnormiga, mille kohaselt vastutab juriidiline isik seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mille on toime pannud tema organ, selle liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja juriidilise isiku huvides. Kuna KarS § 2 lg 2 järgi saab isikut karistada vaid teo eest, mis vastab süüteokoosseisule ja on õigusvastane ning süüline, saab juriidiline isik vastutada üksnes siis, kui tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja käitumises esinevad kõik deliktistruktuuri elemendid ning kui tuvastatakse, et tegu pandi toime juriidilise isiku huvides. Viimati öeldu tähendab selle selgitamist, kas selle füüsilise isiku käitumises, kelle tegevust juriidilisele isikule omistatakse, esinevad menetlusalusele isikule omistatud väärteo tunnused. (Vt nt RKKKo 3-1-1-131-04, p 8, RKKKo 3-1-1-22-05, p 12 ja RKKKo 3-1-1-30-11, p-d 15.1-15.2 ning RKKKo 3-1-1-66-14, p 6.) (p 27)

Juriidilise isiku väärteoasjas peab väärteoprotokollist või kiirmenetluse otsusest nähtuma juriidilise isiku organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja tegu, mis oma koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisuse korral toob endaga kaasa juriidilise isiku vastutuse KarS § 14 lg 1 tähenduses. Kuigi juriidiline isik osaleb väärteomenetluses oma seadusliku esindaja, s.o juhatuse liikme kaudu, ei tähenda see automaatselt, et sama juhatuse liige oleks juriidilisele isikule süüksarvata teo ka toime pannud. (Vt nt RKKKo 3-1-1-66-14, p 7.) (p 28)

Kohus on VTMS § 87 kohaselt seotud väärteoprotokolli (ja kiirmenetluse otsuse) piiridega. Kui kiirmenetluse otsuses pole kirjeldatud juriidilise isiku vastutuse eeldusi, ei saa seda eksimust kohtumenetluses kõrvaldada ja väärteomenetlus tuleb väärteo tuvastamatuse tõttu VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada (vt nt RKKKo 3-1-1-84-07, p-d 11 ja 12). (p 30)

4-19-1178/20 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 21.10.2019

Katse on kõlbmatu, kui teo toimepanija kujutab endale faktiliste asjaolude väära hindamise tõttu ekslikult ette, et ta realiseerib süüteokoosseisu, ega saa aru, et süüteo lõpuleviimine on mingil põhjusel välistatud. (p 8)


KarS § 3 lg 5 sätestab, et kui isik paneb toime teo, mis vastab nii väärteo- kui ka kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Viidatud sätte järgi on välistatud kuriteo ja väärteo omavaheline ideaalkogum (vt RKKKo 4-16-6037/46, p 24). Kuriteo ja väärteo reaalkogumit tuleb aga menetleda eraldi. (p 10)

Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisisõnu on õiguslikus mõttes ühe teoga tegu siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. (RKKKo 3-1-1-56-15, p 9.) (p 11)

Juhtimisõiguseta (LS § 201 lg 1) ja liikluskindlustuseta mootorsõidukiga (LKindlS § 81) joobeseisundis (KarS § 424 lg 1) sõites liiklusnõuete rikkumisega kahju põhjustamine (LS § 223 lg 1) on vaadeldav ühe teona, mistõttu saab nende tegude puhul rääkida ka ideaalkogumist KarS § 3 lg 5 tähenduses (vt ka RKKKo 3-1-1-75-16, p 10). (p 12)


Juhtimisõiguseta (LS § 201 lg 1) ja liikluskindlustuseta mootorsõidukiga (LKindlS § 81) joobeseisundis (KarS § 424 lg 1) sõites liiklusnõuete rikkumisega kahju põhjustamine (LS § 223 lg 1) on vaadeldav ühe teona, mistõttu saab nende tegude puhul rääkida ka ideaalkogumist KarS § 3 lg 5 tähenduses (vt ka RKKKo 3-1-1-75-16, p 10). (p 12)

4-18-5832/18 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 04.10.2019

Tulenevalt karistusseadustiku (KarS) § 15 lg-st 3 saab mootorsõiduki juhti LS § 223 lg-s 1 ja §-s 232 sätestatud väärtegude eest karistada nii tahtliku kui ka ettevaatamatu rikkumise eest. Kui menetlusalusele isikule heidetakse nende normide järgi ette hoolsuskohustuse rikkumist, peab kohus teokirjeldusest lähtudes kontrollima, kas isiku käitumises esinevad kõik elemendid, mille olemasolu korral saab teda vastutusele võtta süüteo ettevaatamatu toimepanemise eest. (p 17)


Naturalistlik kausaalsus teo ja tagajärje vahel on ettevaatamatusest toime pandud tagajärjedelikti korral üksnes isiku karistusõigusliku vastutuse minimaalne eeldus, mistõttu peab lisaks kindlaks tegema, kas saabunud tagajärge saab selle põhjustajale normatiivselt omistada. Selleks on vaja tuvastada hoolsuskohustuse rikkumine. (Vt nt RKKKo 3-1-1-52-16, p 11.) (p 18)


Naturalistlik kausaalsus teo ja tagajärje vahel on ettevaatamatusest toime pandud tagajärjedelikti korral üksnes isiku karistusõigusliku vastutuse minimaalne eeldus, mistõttu peab lisaks kindlaks tegema, kas saabunud tagajärge saab selle põhjustajale normatiivselt omistada. Selleks on vaja tuvastada hoolsuskohustuse rikkumine. (Vt nt RKKKo 3-1-1-52-16, p 11.) (p 18)

Hoolsuskohustuse rikkumisest on alust kõneleda siis, kui toimepanija jätab üles näitamata ühiskonnas vajaliku hoolsuse, samuti peab objektiivne ex ante-vaatleja ära tundma hoolsusvastase teo tagajärjel tekkinud või tekkida võiva ohu (vt nt RKKKo 3-1-1-79-10, p 23 ja RKKKo 3-1-1-45-14, p 8). Näiteks juhul, mil isikule heidetakse ette raskete ilmastiku- ja teetingimuste korral ebaõige sõidukiiruse valikut, mis viis varalise kahju põhjustamiseni, tuleb hinnata, milline oleks olnud keskmise mõistliku sõidukijuhi kiirusevalik, et tagada kontroll sõiduki üle, sh võimalus pidurdada ja takistuse ees peatuda (vt RKKKo 3-1-1-109-05, p 14). Samuti on selgitatud, et mingi sündmuse ettenähtavaks pidamine eeldab, et tulenevalt konkreetsetest asjaoludest on selle esinemise võimalikkus toimepanija hinnangul enam kui pelgalt teoreetiline (vt RKKKo 3-1-1-52-16, p 11.3). Muu hulgas tuleb kohtupraktika kohaselt arvesse võtta ka nn usalduspõhimõtet, mille järgi võib toimepanija eeldada, et teised isikud käituvad õiguspäraselt (vt nt RKKKo 3-1-1-63-03, p 12 ja RKKKo 3-1-1-95-11, p 10). Usalduspõhimõttele saab siiski tugineda vaid juhul, kui toimepanijal pole põhjust lähtuda vastupidisest eeldusest (vt RKKKo 3-1-1-52-16, p 11.2). (p 21)

Mootorsõiduki juhile LS § 59 lg-ga 1 pandud kohustuste hindamisel on tähtis silmas pidada raudteesõiduki ja mootorsõiduki peatumisteekondade olulist erinevust, samuti seda, et võrreldes mootorsõiduki juhiga ei saa rongi juht ootamatult ilmnenud takistusest kõrvale põigata. Järelikult on põhjendatud väita, et võimaliku ohu tekkimist saab esmajoones ennetada mootorsõiduki juht seeläbi, et ta on eriti tähelepanelik ja valib raudteeülesõidukoha läbimiseks sobiva sõidukiiruse. Teisalt peab arvestama, et võrrelduna sõiduteedel olevate ristmikega ei saa reguleeritud raudteeülesõidukohta läbiv juht alati teada ega visuaalselt veenduda, kas hoiatussüsteem (tõkkepuud ja foorid) töötab. Kui sõiduteede ristmikul olev foor ei tööta, on see liiklejale üldjuhul kohe tajutav: foori tuled on kustunud või vilgub kollane tuli. Raudteeülesõidukoha hoiatussüsteemi rikke ilmnemine ei pruugi aga kohe arusaadav olla: tõkkepuud võivad olla avatud ja fooride tuled kustunud isegi siis, kui rong tegelikult läheneb. (p 22) LS § 59 lg-s 1 sätestatud hoolsusnõue, millega seatakse raudteeülesõidukohta ületavale juhile muu hulgas kohustus olla eriliselt tähelepanelik, tähendab eelöeldut silmas pidades, et tugineda ei saa liiklusõiguses üldisena tunnustatud usalduspõhimõttele. Kui juht jälgib hoiatussüsteemi, s.t foori ja tõkkepuude asendit, kuid ei veendu muul moel, ega rong ei lähene, pole võimalik kõneleda sellest, et ta toimib eriti tähelepanelikult. Selliselt käitudes ei veendu juht igakülgselt enda järgnevate sammude ohutuses. Järelikult eeldatakse LS § 59 lg 1 mõttes keskmiselt mõistlikult mootorsõiduki juhilt just sellist kiiruse valikut ja tähelepanelikkust, mis võimaldaks igal juhul sõiduki ohutult peatada ning raudteesõidukiga kokkupõrget vältida. Osutatud kohustuste täitmine eeldab, et mootorsõiduki juht jälgib ühest küljest raudteeülesõidukohal olevat hoiatussüsteemi, kuid teisalt veendub veel täiendavalt, et rong ei lähene. (p 23) Toodud järeldust ei saa väärata ka LS § 59 lg-s 3 märgitu, mille kohaselt tohib juht tõkkepuuta ja foorita raudteeülesõidukohale sõita alles siis, kui ta on veendunud, et ei lähene raudteesõidukit. Tegemist on erinormiga, milles sätestatakse juhi kohustused reguleerimata raudteeülesõidukoha ületamise tarbeks. Eelnev aga ei välista ega piira juhi üldist hoolsuskohustust, mis on ette nähtud sama paragrahvi 1. lõike esimeses lauses. Piisavalt tähelepanelik juht peab aru saama, et liiklusohu vältimiseks ei piisa raudteeülesõidukoha hoiatussüsteemi jälgimisest. (p 24)

Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi võib teatud tingimustel ka lubatud sõidukiirusest oluliselt väiksem kiirus osutuda ülemäära suureks ja olla käsitatav liiklusnõuete rikkumisena (vt RKKKo 3-1-1-109-05, p 14). (p 26)


Väärteoprotokolli piiridest väljumisena ei saa käsitada seda, et maakohus asub menetlusalusele isikule tehtud väärteoetteheidet sisustama teise liiklusseaduse sätte kaudu, kui selliselt püütakse avada menetlusalusele isikule ette heidetava hoolsuskohustuse rikkumise sisu. Tegemist pole väärteomenetlusõiguse rikkumisega. (p 20).


Tulenevalt karistusseadustiku (KarS) § 15 lg-st 3 saab mootorsõiduki juhti LS § 223 lg-s 1 ja §-s 232 sätestatud väärtegude eest karistada nii tahtliku kui ka ettevaatamatu rikkumise eest. Kui menetlusalusele isikule heidetakse nende normide järgi ette hoolsuskohustuse rikkumist, peab kohus teokirjeldusest lähtudes kontrollima, kas isiku käitumises esinevad kõik elemendid, mille olemasolu korral saab teda vastutusele võtta süüteo ettevaatamatu toimepanemise eest. (p 17)

Mootorsõiduki juhile LS § 59 lg-ga 1 pandud kohustuste hindamisel on tähtis silmas pidada raudteesõiduki ja mootorsõiduki peatumisteekondade olulist erinevust, samuti seda, et võrreldes mootorsõiduki juhiga ei saa rongi juht ootamatult ilmnenud takistusest kõrvale põigata. Järelikult on põhjendatud väita, et võimaliku ohu tekkimist saab esmajoones ennetada mootorsõiduki juht seeläbi, et ta on eriti tähelepanelik ja valib raudteeülesõidukoha läbimiseks sobiva sõidukiiruse. Teisalt peab arvestama, et võrrelduna sõiduteedel olevate ristmikega ei saa reguleeritud raudteeülesõidukohta läbiv juht alati teada ega visuaalselt veenduda, kas hoiatussüsteem (tõkkepuud ja foorid) töötab. Kui sõiduteede ristmikul olev foor ei tööta, on see liiklejale üldjuhul kohe tajutav: foori tuled on kustunud või vilgub kollane tuli. Raudteeülesõidukoha hoiatussüsteemi rikke ilmnemine ei pruugi aga kohe arusaadav olla: tõkkepuud võivad olla avatud ja fooride tuled kustunud isegi siis, kui rong tegelikult läheneb. (p 22) LS § 59 lg-s 1 sätestatud hoolsusnõue, millega seatakse raudteeülesõidukohta ületavale juhile muu hulgas kohustus olla eriliselt tähelepanelik, tähendab eelöeldut silmas pidades, et tugineda ei saa liiklusõiguses üldisena tunnustatud usalduspõhimõttele. Kui juht jälgib hoiatussüsteemi, s.t foori ja tõkkepuude asendit, kuid ei veendu muul moel, ega rong ei lähene, pole võimalik kõneleda sellest, et ta toimib eriti tähelepanelikult. Selliselt käitudes ei veendu juht igakülgselt enda järgnevate sammude ohutuses. Järelikult eeldatakse LS § 59 lg 1 mõttes keskmiselt mõistlikult mootorsõiduki juhilt just sellist kiiruse valikut ja tähelepanelikkust, mis võimaldaks igal juhul sõiduki ohutult peatada ning raudteesõidukiga kokkupõrget vältida. Osutatud kohustuste täitmine eeldab, et mootorsõiduki juht jälgib ühest küljest raudteeülesõidukohal olevat hoiatussüsteemi, kuid teisalt veendub veel täiendavalt, et rong ei lähene. (p 23) Toodud järeldust ei saa väärata ka LS § 59 lg-s 3 märgitu, mille kohaselt tohib juht tõkkepuuta ja foorita raudteeülesõidukohale sõita alles siis, kui ta on veendunud, et ei lähene raudteesõidukit. Tegemist on erinormiga, milles sätestatakse juhi kohustused reguleerimata raudteeülesõidukoha ületamise tarbeks. Eelnev aga ei välista ega piira juhi üldist hoolsuskohustust, mis on ette nähtud sama paragrahvi 1. lõike esimeses lauses. Piisavalt tähelepanelik juht peab aru saama, et liiklusohu vältimiseks ei piisa raudteeülesõidukoha hoiatussüsteemi jälgimisest. (p 24)

Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi võib teatud tingimustel ka lubatud sõidukiirusest oluliselt väiksem kiirus osutuda ülemäära suureks ja olla käsitatav liiklusnõuete rikkumisena (vt RKKKo 3-1-1-109-05, p 14). (p 26)


Süülise väärteo toimepanemine ei too endaga kaasa vältimatut vajadust isiku karistamiseks. VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel, kui menetlusaluse isiku süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Menetluse saab sellel alusel lõpetada ka Riigikohus, kes lahendab väärteoasja kohtuvälise menetleja kassatsiooni alusel. (Vt nt RKKKo 3-1-1-11-14, p 13 ja RKKKo 3-1-1-91-13, p 15.) (p 28)

4-18-137/29 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 29.10.2018

Teeregistri andmetel pole rajatise või muu ala LS § 2 p 81 mõttes teeks lugemisel määravat tähendust. Teeregister on riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu, mille eesmärk on teede kohta vajalike andmete töötlemine ja avalikustamine, kuid millel on vaid informatiivne tähendus. (p 17)


LS § 2 p 81 lausete 1, 2 ja 6 kohaselt sõltub konkreetse rajatise või muu ala lugemine teeks eeskätt rajatise loomise eesmärgist (liiklemiseks avatud rajatis), maaomaniku objektiivselt väljendatud tahtest (maaomaniku poolt liikluseks ette nähtud muu ala või teeks rajatud ala) või sellest, kas maa-ala on sõidukite liikumise tulemusena teeks kujunenud. Eeltoodust tulenevalt peab tee puhul olema tegemist äratuntavalt liiklemiseks mõeldud rajatise või muu alaga. See, kas rajatis on liiklemiseks avatud, kas ala on maaomaniku poolt liikluseks ette nähtud või on see kujunenud teeks sõidukite liikumise tulemusena, on fakti küsimus, mis tuleb kohtul tuvastada. (p 16)

Teeregistri andmetel pole rajatise või muu ala LS § 2 p 81 mõttes teeks lugemisel määravat tähendust, tegemist on üksnes abipakkuva kriteeriumiga. (p 17)

RiPS § 10 lg 4 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsus 25. juunil 2002. a määruse nr 205 „Rahvusvaheliseks liikluseks avatud piiripunktid“ § 2 lg 1 p 1 ning lisa 1 kohaselt on Tallinna-Narva maanteel asuv Narva piiripunkt rahvusvaheliseks liikluseks avatud (maantee-)piiripunkt. Kuivõrd Narva piiripunkti puhul on järelikult tegemist liikluseks avatud maanteelõiguga RiPS § 10 lg 1 mõttes, siis on ilmselge, et Narva piiripunkt ja seda teenindav teeosa tuleb lugeda teeks LS § 2 p 81 mõttes, millele kohaldub liiklusseadus. (p 19)

RiPS § 8 lg 1 p-de 1 ja 5 ning Vabariigi Valitsuse 17. septembri 1997. a määruse nr 176 „Piirirežiimi eeskirja kinnitamine“ p-de 1.1 ja 1.2 kohaselt reguleerib piirirežiim Eesti territooriumile saabumist ja siit lahkumist ning piirirežiimist tulenevad normid kujutavad selles valdkonnas endast muude õigusaktide suhtes erinorme. Osas, kus piirirežiim aga teisiti ette ei näe, kehtivad Eesti seadused piiripunktides nii nagu mujalgi Eesti Vabariigi territooriumil. Kuivõrd piirirežiim ei sätesta riigipiiri ületamisel mootorsõiduki juhtimise õiguse osas erandeid, siis kehtib liiklusseaduses sätestatud keeld juhtida mootorsõidukit vastava kategooria juhtimisõigust omamata ka Eesti piiripunktides. (p 20)

4-16-6037/46 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 08.11.2017

PS § 22 lg 3 mõtte kohaselt ei ole keegi kohustatud aitama kaasa enda (või oma lähedase) toime pandud süüteo tõendamisele. Ehkki konventsioon sellist põhiõigust ei sätesta, on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas järjekindlalt väljendatud seisukohta, et õigus vaikida ja enese mittesüüstamise privileeg on konventsiooni artikli 6 lg 1 nõuetele vastava õiglase menetluse keskne komponent, olles ühtlasi tihedalt seotud artikli 6 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega. (Vt RKKKo 3-1-1-39-05, p 13 koos edasiste viidetega.) (p 17) Õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile ei sõltu isiku formaalsest menetluslikust seisundist ega sellest, kas asjaolude suhtes, mille kohta isikult tõendeid nõutakse, on menetlust alustatud. Oluline on isikult nõutava tõendusteabe faktiline iseloom ehk kas see teave viitab isiku poolt toime pandud kuriteole või mitte. Kuid PS § 22 lg-st 3 ja konventsiooni artikli 6 lg-st 1 tulenev enese mittesüüstamise privileeg ei piirdu vaid isiku õigusega keelduda ennast süüstavate tõendite esitamisest, vaid isikut ei saa eraldi karistada ka selle eest, et ta võtab kõnealuseid tõendeid kõrvaldades uurimisorganitelt võimaluse need tema süü tuvastamiseks üles leida. Mõistetavalt ei välista öeldu siiski isiku karistamist selle eest, kui ta tõendusteavet hävitades kahjustab ühtlasi mõnda muud õigushüve (nt kui tapmise toimepanija hävitab kuriteo varjamiseks talle mittekuuluva kuriteoriista, võib ta vastutada lisaks KarS §-le 113 ka KarS § 203 järgi, kuid mitte KarS § 316 alusel). (Vt RKKKo 3-1-1-39-05, p-d 14 ja 15.) (p 18) PS § 22 lg-st 3 ja konventsiooni artikli 6 lg-st 1 tulenev enese mittesüüstamise privileeg ei ole absoluutne, vaid sellele õigusele tuginemise võimalus sõltub üksikjuhtumi asjaoludest. Euroopa Inimõiguste Kohus on pidanud erandjuhtudel lubatavaks, et ka ütluste andmisest keeldumisest võib teha isiku jaoks negatiivseid järeldusi, kui asjaoludest ilmneb selgituste andmise vajadus (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 7. aprilli 2015. a otsus asjas O’Donnell vs. Ühendkuningriik, p 52 jj). Lubatavaks on loetud isegi ütluste andmisele sundimist, kui selliselt toimimist saab õigustada liiklusohutuse tagamise huvidega ja teabe andmise kohustus pole nii ulatuslik, et see hakkaks moonutama enese mittesüüstamise privileegist tuleneva õiguse olemust. Kohtu arvates tuleb seejuures silmas pidada, missuguse karistuse ähvardusel ütluste andmisele sundimine toimus, missugused menetlusgarantiid isikul olid ja kuidas saadud teavet kasutati (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 29. juuni 2007. a otsus asjas O’Halloran ja Francis vs. Ühendkuningriik, p 57 jj). (p 19) Riigikohtu kriminaalkolleegium on samuti eitanud enese mittesüüstamise privileegi absoluutset kehtivust, leides, et juhtudel, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. (Vt nt RKKKo 3-1-1-85-07, p 9.1.) Järeldusele, et kõnealune õigus ei toimi piiranguteta, osutavad ka kohtuasjas nr 3-1-1-85-10 kasutatud argumendid, kus peeti muu hulgas tähtsaks arvesse võtta, et konkreetses kohtuasjas ei kaasnenud enese mittesüüstamise privileegi kasutamisega muid negatiivseid tagajärgi (vt RKKKo 3-1-1-85-10, p 21). (p 20)


LS § 169 lg-s 5 ette nähtud kohustus – teatada kohe politseile liiklusõnnetusest – on piiratud reservatsioonidega. Isikul on teatamiskohustus esmajoones siis, kui liiklusõnnetuses osalenud sõidukite juhtidel on tekkinud lahkarvamus, kui varalise kahju saaja ei ole teada, kui varalise kahju tekitajat ei ole sündmuskohal või varaline kahju tekkis loomale otsasõidu või selle vältimise tagajärjel. Osutatud paragrahvist ei tule siiski nõuet, mille kohaselt peab liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juht avaldama ennast muul moel süüstavat teavet. Isiku vastutuse LS § 236 järgi välistab see, kui ta teavitab kohe politseid liiklusõnnetuse toimumisest ja tegutseb politsei korralduse järgi. (p 21) LS § 236 alusel ähvardava karistuse raskus ei ole sellise iseloomuga, millega saaks õigustada teatamiskohustuse täitmata jätmist. Kui võtta arvesse, et riigi poolt teabe saamiseks rakendatav sund pole intensiivne, LS § 169 lg-s 5 ette nähtud kohustus ei hõlma kohustust anda ennast süüstavaid ütlusi ja et sunni kasutamist saab muu hulgas õigustada liiklusohutuse tagamise ning teiste isikute põhiõiguste kaitsmisega, pole võimalik kõneleda PS § 22 lg-st 3 ja konventsiooni artikli 6 lg-st 1 tuleneva õiguse ülemäärasest riivest. Toodud põhjustel ei saa nõustuda väitega, nagu välistaks enese mittesüüstamise privileegile tuginemise õigus menetlusaluse isiku vastutuse LS § 236 lg-s 1 sätestatud väärteo toimepanemise eest. (p 23)


Süüdlase karistamine LS § 236 lg 1 alusel pole välistatud ka juhul, mil liiklusnõudeid rikkunud ja liiklusõnnetuse põhjustanud isik on varem toime pannud näiteks KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. KarS § 3 lg 5 kohaselt on süüdlase samaaegne vastutus nii väärteo kui ka kuriteo eest välistatud üksnes siis, kui need süüteod moodustavad ideaalkogumi. Liiklusõnnetuse põhjustamise ja liiklusõnnetusest teatamata jätmise puhul see aga üldjuhul nii ei ole. Sel põhjusel saab enamasti toimepanijat karistada nii KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo kui ka LS § 236 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo eest (vt nt RKKKo 3-1-1-48-08, RKKKo 3-1-1-81-07, RKKKo 3-1-1-102-06 ja RKKKo 3-1-1-87-06). (p 24)


Kui kohtuotsuse põhjenduste valguses on ilmne, et maakohus soovis menetlusaluse isiku süüdi tunnistada LS § 223 lg-s 1 sätestatud väärteo toimepanemises, kuid osutas kohtulahendi resolutiivosas tähelepanematusest KarS §-le 223, saab Riigikohus selle eksimuse kõrvaldada VTMS § 174 p-s 8 märgitud lahendi tegemisega. (p-d 13 ja 14)

4-16-7649/36 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 20.10.2017

LS § 169 lg-st 4 ei tulene otseseid eraldiseisvaid kohustusi liiklusõnnetuses osalenud sõidukijuhtidele. Viidatud säte määrab kindlaks üksnes tingimused, mille täidetuse korral on lubatud politsei teavitamata jätta. ( p 12) Sisustades LS § 242 lg 1 väärteokoosseisu LS § 169 lg 4 sätetega, on maakohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. (p 14)


Ringristmikule siseneja on kohustatud veenduma, et tema trajektoor ei lõiku ringristmikul juba liikuva sõiduki trajektooriga. Oludes, kus ringristmiku mõlemalt rajalt on lubatud mahasõit, peab ringristmikule siseneja veenduma selles, et ka sisemisel rajal liikuja seda õigust kasutada ei kavatse. (p 17)


Teo koosseisupärasuse tuvastamine hõlmab kõigile asja õige lahendamise seisukohast olulistele faktilistele asjaoludele hinnangu andmist. Liiklusnõuete rikkuja tuvastamise seisukohast olulise asjaolu välja selgitamata jätmine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses ja mis toob VTMS § 175 p 2 kohaselt kaasa kohtuotsuse tühistamise. (p-d 18 ja 19)

3-1-1-6-17 PDF Riigikohus 20.03.2017

Arusaam isiku süüst KarS § 56 lg 1 ls 1 tähenduses tekib eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus nii toimepanija isikust kui ka tema teost. Kuna aga kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine nimetatud küsimuse lahendamisel, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise (vt RKKKo nr 3-1-1-70-16, p 11). (p 7)

Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo nr 3-1-1-77-11, p 11 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt RKKKo nr 3-1-1-76-12, p 7 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). (p 9)

Sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kuna korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. (Vt RKKKo nr 3-1-1-122-13, p-d 9 ja 11). (p 16)

Olukorras, kus menetlusalusele isikule määratud korduvad rahatrahvid ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma, ei täidaks uue rahatrahvi kohaldamine eripreventiivset eesmärki, kuna see on ennast konkreetse isiku puhul karistusliigina ammendanud. Isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. (p 16)

Üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil. Lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi. Seega ei saa väita, et lubatud sõidukiiruse ületamise puhul on tegemist vähetähtsa õigusrikkumiste liigiga, kuna sellega seatakse ohtu kaalukad õigushüved. Sellistele rikkumistele peab riik reageerima rangelt. Liiklusnõudeid korduvalt rikkunud isikute jätkuvalt leebe karistusõiguslik kohtlemine ei aita liiklusolukorra paranemisele kaasa. (p 18-19)


Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo nr 3-1-1-77-11, p 11 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt RKKKo nr 3-1-1-76-12, p 7 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). (p 9)

Varasemaid karistatusi saab uue karistuse mõistmisel arvestada tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on seotud uue süüteoga (vt RKKKo nr 3-1-1-70-16, p 9). (p 13)

Sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kuna korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. (Vt RKKKo nr 3-1-1-122-13, p-d 9 ja 11). (p 16)

Olukorras, kus menetlusalusele isikule määratud korduvad rahatrahvid ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma, ei täidaks uue rahatrahvi kohaldamine eripreventiivset eesmärki, kuna see on ennast konkreetse isiku puhul karistusliigina ammendanud. Isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. (p 16)

Üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil. Lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi. Seega ei saa väita, et lubatud sõidukiiruse ületamise puhul on tegemist vähetähtsa õigusrikkumiste liigiga, kuna sellega seatakse ohtu kaalukad õigushüved. Sellistele rikkumistele peab riik reageerima rangelt. Liiklusnõudeid korduvalt rikkunud isikute jätkuvalt leebe karistusõiguslik kohtlemine ei aita liiklusolukorra paranemisele kaasa. (p 18-19)


Liiklussüüteo toime pannud isikute hulgas näib olevat levinud arusaam, nagu kujutaks juhtimisõiguse äravõtmine endast võimalikest enim piiranguid kaasa toovat karistusliiki, mida tuleks kohaldada üksnes erandjuhtudel. Tegelikult see nii ei ole, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. (p 17)


Üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil. Lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi. Seega ei saa väita, et lubatud sõidukiiruse ületamise puhul on tegemist vähetähtsa õigusrikkumiste liigiga, kuna sellega seatakse ohtu kaalukad õigushüved. Sellistele rikkumistele peab riik reageerima rangelt. Liiklusnõudeid korduvalt rikkunud isikute jätkuvalt leebe karistusõiguslik kohtlemine ei aita liiklusolukorra paranemisele kaasa. (p 18-19)


Varasemaid karistatusi saab uue karistuse mõistmisel arvestada tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on seotud uue süüteoga (vt RKKKo nr 3-1-1-70-16, p 9). (p 13)


Sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kuna korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. (Vt RKKKo nr 3-1-1-122-13, p-d 9 ja 11). (p 16)

Olukorras, kus menetlusalusele isikule määratud korduvad rahatrahvid ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma, ei täidaks uue rahatrahvi kohaldamine eripreventiivset eesmärki, kuna see on ennast konkreetse isiku puhul karistusliigina ammendanud. Isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. (p 16)

Liiklussüüteo toime pannud isikute hulgas näib olevat levinud arusaam, nagu kujutaks juhtimisõiguse äravõtmine endast võimalikest enim piiranguid kaasa toovat karistusliiki, mida tuleks kohaldada üksnes erandjuhtudel. Tegelikult see nii ei ole, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. (p 17)

3-1-1-93-16 PDF Riigikohus 17.11.2016

VTMS § 123 lg 2 sätestab, et maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Eelnevast nõudest tulenevalt peab kohus otsuse tegemisel lahendama VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud tõendatuks loeti ja millele otsuse tegemisel tugineti. Kohtu mõttekäik peab olema otsuse lugejale jälgitav ja järeldused peavad olema seostatud tuvastatud asjaoludega. Kui kohtuotsuse põhjendustes ilmnenud tõendite hindamist puudutavad lüngad ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on toonud kaasa väärteomenetluse alusetu lõpetamise, on see käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p-d 17-18)


Kuna Eesti Vabariik on võtnud EÜ määruse nr 561/2006 art 13 lg 1 p-s h sisalduva erandi üle sisuliselt üks ühele, tuleb ka liiklusseaduses sisalduvate mõistete avamisel arvestada Euroopa õiguse kohaldamise reegleid. (p 8)

LS § 130 lg 12 p-s 8 sätestatud mõiste “seoses gaasihooldusteenustega” all on peetud silmas üksnes sõidukeid, mida kasutatakse olulises ulatuses üksnes seoses gaasi tootmise, transportimise ja jagamisega või seoses nendeks tegevusteks vajalike rajatiste hooldamisega. Lisaks eeldab sõidumeeriku kasutamise erand avalikes huvides osutatavaid gaasihooldusteenuseid. Mõiste "seoses olmejäätmete kogumise ja kõrvaldamisega" hõlmab aga olmejäätmete kogumist kohast, kus jäätmed on ladustatud. Masinad, mida selliseks kogumiseks kasutatakse, läbivad piiratud vahemaid lühikese ajavahemiku jooksul ja jäätmete transportimisel on võrreldes jäätmete kogumisega üksnes abistav tähendus. Olmejäätmete kogumine, mis ei vasta nimetatud kriteeriumitele, ei lange sõidumeeriku kasutamise kohustuse erandi alla. Kohus peab iga kord eraldi hindama, kas konkreetne juhtum nimetatud erandi alla kuulub või mitte. (Vt RKKKo 3-1-1-34-10, p-d 6–7). (p 8)

LS § 130 lg 12 p-s 8 loetletud sõidumeeriku kasutamise kohustust välistavad erandid laienevad transpordile peamiselt neil juhtudel, kui sõiduki liikluses osalemisel on põhitööülesande täitmisel abistav roll (vrd nt RKKKo 3-1-1-2-16). Seejuures on nõutav, et tehtav vedu peab olema seotud konkreetse seaduses nimetatud tööga. (p 9)

AutoVS §-s 313 nähakse ette vastutus tasulise riigisisese autoveoteenuse osutamisel ühenduse tegevusloa kinnitatud ärakirja, juhitunnistuse või nõutava veoloa autojuhi poolt kontrollivale ametiisikule esitamata jätmise eest. EÜ määruse nr 1072/2009 art 1 lg 5 punktis d on nimetatud veod, mille korral ei ole vaja ühenduse tegevusluba ja mis on vabastatud ka kõigist veoloa nõuetest. Rääkimaks veoloa nõuetest vabastamisest, peavad olema korraga täidetud kõik kõnealuse määruse punkti tingimused. (p 15)


Kuna Eesti Vabariik on võtnud EÜ määruse nr 561/2006 art 13 lg 1 p-s h sisalduva erandi üle sisuliselt üks ühele, tuleb ka liiklusseaduses sisalduvate mõistete avamisel arvestada Euroopa õiguse kohaldamise reegleid. (p 8)

3-1-1-52-16 PDF Riigikohus 09.06.2016

Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt ei saa isikule heita ette faktilisi asjaolusid, mida väärteoprotokollis ei kajastata. Kui menetleja seda siiski teeb, rikub ta oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 10.1)


Naturalistlik kausaalsus teo ja tagajärje vahel on aga ettevaatamatusest toime pandud tagajärjedelikti korral pelgalt isiku karistusõigusliku vastutuse minimaalne eeldus. Lisaks sellele tuleb teha kindlaks, kas tagajärje põhjustanud isik rikkus mingit hoolsuskohustust, ja vajadusel analüüsida ka seda, kas tagajärg on selle põhjustajale normatiivselt omistatav. (p 11.1)


LS § 24 lg 2 ls 2 koosneb kahest alternatiivist, millest ükskõik kummaga vastuollu minemine kujutab endast sätte rikkumist: jalakäija asub sõiduteed ületama, ehkki tee ei ole mõlemas suunas hästi näha (esimene alternatiiv), või jalakäija tekitab teed ületades liiklusohu (teine alternatiiv). LS § 24 lg 2 ls 2 esimese alternatiivi rikkumine toob endaga kaasa vastutuse LS § 259 lg 1 järgi. LS § 24 lg 2 ls 2 teise alternatiivi rikkumine aga päädib LS § 259 lg 2 p 3 järgse vastutusega, sest see karistusnorm näeb ette sanktsiooni liiklusohu loomise eest. (p 6)

LS § 24 lg 2 ls 2 esimesest alternatiivist saab teele astumise puhul kõneleda siis, kui jalakäija ei näe teed sedavõrd kaugele, et tema teele minemise korral oleks välistatud liiklusohu tekkimine: näiteks tee ääres oleva takistuse (nt suur veoauto või murdunud puu), järsu kurvi, katkise tänavavalgustuse vms tõttu. Niisiis kujutab sellisel viisil teele astumine endast karistusõiguslikus mõttes abstraktse (liiklus)ohu loomist: niisuguse teo tagajärjel võib mõningatel juhtudel tekkida liiklusohtlik olukord (st konkreetne liiklusoht), mis omakorda võib päädida isiku- või varakahju tekkega. (p 7)

Liiklusoht LS § 2 p 31 mõttes tähendab konkreetset ohtu karistusõiguse dogmaatika tähenduses: tee ületamine toob kaasa situatsiooni, kus isiku- või varakahju tekkimine individualiseeritud objekti suhtes on sedavõrd tõenäoline, et see tingib liikleja reaktsiooni, et kahju vältida. (p 8)

Asjaolu, et juht võtab jala gaasipedaalilt ära, ei viita iseenesest konkreetsele liiklusohule. Nimelt võib juht gaasipedaali vabastada ka n-ö igaks juhuks, mitte aga selleks, et vältida jala pedaalile jätmise korral tõenäoliselt tekkida võivat liiklusõnnetust. Jalakäija võib kiiresti liikuda mitte seetõttu, et hoiduda vastasel juhul tõenäoliselt ees seisvast liiklusõnnetusest, vaid selleks, et minimeerida võimalikult tõhusalt igasuguste – ka pelgalt teoreetiliste – ohtude realiseerumise võimalikkus (nt see, et talle sõidab otsa mõni suurel määral kiirust ületav auto, isegi kui tal pole ühtegi konkreetset alust arvata, et selline auto lähenemas on). (p 10.2)


Hoolsuskohustuse rikkumisest tuleb kõneleda siis, kui teo toimepanija jätab üles näitamata ühiskonnas vajaliku hoolsuse. Vajaliku hoolsuse üles näitamata jätmist saab isikule tagajärjedelikti puhul ette heita üksnes juhul, kui saabunud tagajärg oli teo toimepanijale objektiivselt ettenähtav. Tagajärje objektiivse ettenähtavuse hindamisel tuleb arvesse võtta nn usalduspõhimõtet, mille järgi võib teo toimepanija eeldada, et teised isikud käituvad õiguspäraselt. See eeldus aga kehtib üksnes juhul, kui teo toimepanijal pole põhjust lähtuda vastupidisest: nt märkab autojuht sõidutee ääres mängivaid lapsi, kelle puhul ei saa tulenevalt nende east ja käitumisest (mängimine) lähtuda sellest, et nad liikluseeskirjadevastaselt teele ei jookse, või teab jalakäija kohaliku elanikuna, et autojuhid ületavad mingil teelõigul pidevalt lubatud sõidukiirust. (p 11.2)


Mingi sündmuse ettenähtavaks pidamine eeldab seda, et tulenevalt konkreetsetest asjaoludest on selle esinemise võimalikkus teo toimepanija hinnangul enam kui pelgalt teoreetiline. (p 11.3)

3-1-1-28-16 PDF Riigikohus 24.03.2016

Väärteokoosseisu objektiivseid ja subjektiivseid tunnuseid tuvastatakse kohtus eeskätt väärteoprotokollis kirjeldatud faktilistele asjaoludele hinnangu andmise kaudu. Õigusliku hinnangu puudulikkusega üldjuhul nende tunnuste kindlakstegemise võimatust ei kaasne. Eelöeldu tähendab, et kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust läbi vaatav kohus peab lahendama kõik VTMS § 133 p-des 2–7 loetletud küsimused ka siis, kui väärteoprotokollis olev faktiliste asjaolude kirjeldus on piisav, kuid selles on menetlusaluse isiku teole antud ebaõige õiguslik hinnang või jäetud blanketset süüteokoosseisu sisustava õigusakti sätetele osutamata või täpsustamata, missuguse väärteokoosseisu alternatiivi tunnustele süüdlasele etteheidetav käitumine vastab. Menetlusaluse isiku teo ebaõige õiguslik hindamine kohtuvälise menetleja ja maakohtu poolt ei tingi seega iseenesest väärteomenetluse lõpetamist. (Vt RKKK 3-1-1-5-15, p-d 9–10). Samuti ei ole väärteomenetluse lõpetamise aluseks see, et teokirjelduses pole viidatud rikutud õigusnormi paragrahvile või artiklile lõike ja punkti täpsusega. (p-d 7-8)


Leides, et väärteomenetluse lõpetamise VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel tingib juba ainuüksi see, et väärteoprotokollis sisustati rikutud kohustust kehtetuks tunnistatud õigusnormi kaudu, kuigi varasema regulatsiooniga samasisuline kohustus nähakse ette ka kehtivas EL-i määruses, rikub maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes. Maakohus peab selle vea lähtudes VTMS § 123 lg-st 2 kõrvaldama kohtuliku arutamise käigus, astudes täiendavaid samme kaitseõiguse tagamiseks ja võimaldades menetlusalusel isikul esitada muutunud õiguskäsitlusele vastuväiteid. (p 8)


Väärteokoosseisu objektiivseid ja subjektiivseid tunnuseid tuvastatakse kohtus eeskätt väärteoprotokollis kirjeldatud faktilistele asjaoludele hinnangu andmise kaudu. Õigusliku hinnangu puudulikkusega üldjuhul nende tunnuste kindlakstegemise võimatust ei kaasne. Eelöeldu tähendab, et kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust läbi vaatav kohus peab lahendama kõik VTMS § 133 p-des 2–7 loetletud küsimused ka siis, kui väärteoprotokollis olev faktiliste asjaolude kirjeldus on piisav, kuid selles on menetlusaluse isiku teole antud ebaõige õiguslik hinnang või jäetud blanketset süüteokoosseisu sisustava õigusakti sätetele osutamata või täpsustamata, missuguse väärteokoosseisu alternatiivi tunnustele süüdlasele etteheidetav käitumine vastab. Menetlusaluse isiku teo ebaõige õiguslik hindamine kohtuvälise menetleja ja maakohtu poolt ei tingi seega iseenesest väärteomenetluse lõpetamist. (Vt RKKK 3-1-1-5-15, p-d 9–10). Samuti ei ole väärteomenetluse lõpetamise aluseks see, et teokirjelduses pole viidatud rikutud õigusnormi paragrahvile või artiklile lõike ja punkti täpsusega. (p-d 7-8)

Leides, et väärteomenetluse lõpetamise VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel tingib juba ainuüksi see, et väärteoprotokollis sisustati rikutud kohustust kehtetuks tunnistatud õigusnormi kaudu, kuigi varasema regulatsiooniga samasisuline kohustus nähakse ette ka kehtivas EL-i määruses, rikub maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes. Maakohus peab selle vea lähtudes VTMS § 123 lg-st 2 kõrvaldama kohtuliku arutamise käigus, astudes täiendavaid samme kaitseõiguse tagamiseks ja võimaldades menetlusalusel isikul esitada muutunud õiguskäsitlusele vastuväiteid. (p 8)


EL määruse nr 165/2014 artiklis 48 nähakse ette, et võttes arvesse artiklis 46 üleminekumeetmete kohta sätestatut, kohaldatakse seda määrust alates 2. märtsist 2016. Määruse artikleid 24, 34 ja 45 aga kohaldatakse juba alates 2. märtsist 2015. Kuna nende kolme artikli kehtima hakkamise aja osas ei sisalda vaadeldav säte, s.o art 48, piiravaid või lisatingimusi, on EMÜ määruse nr 3821/85 art 15 alates 2. märtsist 2015 kehtetu ja selle asemel kohaldatakse mainitud kuupäevast uue määruse artiklit 34. (p 6)

EL-i määruse nr 165/2014 art 47 järgi tuleb LS § 131 lg-s 1 sisalduvaid viiteid kehtetuks tunnistatud vanale määrusele käsitada viidetena uue määruse asjasse puutuvatele sätetele. (p 9)

3-1-1-12-16 PDF Riigikohus 03.03.2016

Karistusseadustiku 23. peatükis paiknevate liiklussüütegude puhul on peamiseks kaitstavaks õigushüveks inimese elu ja tervis, nagu ka sama seaduse 9. peatüki 1. ja 2. jaos sisalduvate kuritegude puhul. KarS § 422 lg 1 näeb tagajärjena ette inimesele raske tervisekahjustuse või surma põhjustamise ettevaatamatusest. KarS § 119 lg 2 koosseis on oma ebaõigussisus ‒ ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamine kahele või enamale inimesele ‒ võrreldav KarS § 422 lg 1 kirjeldusega, ainsa erinevusega koosseisupärase tagajärje põhjustamise spetsiifilises viisis, mis seisneb isiku poolt sõidukijuhina liiklus- või käitusnõuete rikkumises. KarS § 119 näol on tegemist suvalise teokirjeldusega igaühedeliktiga, mille võib toime panna iga süüvõimeline isik ükskõik millise käitumisaktiga. Selle sätte subsumeerimiseks on vaja tuvastada üldise hoolsuskohustuse rikkumine (vt ka RKKK 3-1-1-136-05, p 15). Seega on KarS § 119 üldnorm KarS § 422 suhtes, mille poole tuleb pöörduda nt juhul, kui mootorsõiduki käitamisega põhjustatakse isikule raske tervisekahjustus asjaoludel, kus LS §-st 1 tulenevalt liiklusseaduse regulatsioon ei kehti. Olukorras, kus KarS § 422 kohaldamiseks pole konkreetsete liiklus- või käitusnõuete rikkumine tuvastatav, tuleb kohtul välja selgitada, kas süüdistatavale võib olla omistatav üldnormis, nt KarS §-s 119 kriminaliseeritud käitumine. (p 12)

LS § 50 lg 3 p 2 räägib sõidukiiruse valikust ja vajadusel peatumisest olukorras, kui „tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb“. Seega käsitleb see alternatiiv kiiruse valikut eelkõige johtuvalt ilmastikuoludest, mitte kaasliikleja ootamatust õigusvastasest ja ohtlikust käitumisest. (p 13)

Kui isik sai liiklusõnnetuse tagajärjel tervisekahjustuse, mille paranemine ei kestnud kauem kui 4 nädalat, ei vasta talle põhjustatud kahju KarS § 422 lg 1 koosseisu tagajärje kirjeldusele, milleks on raske tervisekahjustus. Sellisel juhul pole tegemist kannatanuga kriminaalmenetluses KarS § 422 lg 1 järgi. (p 15)


KrMS §-s 268 nähakse ette nõuded, millest lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese, s.t need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. Eeskätt peavad kõnealused nõuded piiritlema kohtumenetluse eseme (piiritlemisfunktsioon) ja tagama KrMS §-s 14 ette nähtud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte järgimise ning süüdistatava kaitseõiguse (informeerimisfunktsioon). Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (RKKK 3-1-1-70-15, p 11.1.) (p 7)

Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt tuleneb ka KrMS § 306 lg 1 p-st 3 kohtu aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt nt RKKK 3-1-1-99-15, p 35; 3-1-1-73-13, p 9 ja 3-1-1-95-12, p 14.2). Eelnevast järeldub, et isegi kui süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Teisisõnu ei ole selle minetuse näol tegemist menetlustakistusega, mis muudaks tervikuna võimatuks kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise või tõendamiseseme asjaolude tuvastamise. Praktikas kinnistunud arusaama kohaselt lasub sellisel juhul kriminaalasja lahendaval kohtul kohustus kontrollida teokirjeldust sisustava blanketse normi olemasolu (vt ka RKKK 3-1-1-40-14, p 70). (p 10)


Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt tuleneb ka KrMS § 306 lg 1 p-st 3 kohtu aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt nt RKKK 3-1-1-99-15, p 35; 3-1-1-73-13, p 9 ja 3-1-1-95-12, p 14.2). Eelnevast järeldub, et isegi kui süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Teisisõnu ei ole selle minetuse näol tegemist menetlustakistusega, mis muudaks tervikuna võimatuks kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise või tõendamiseseme asjaolude tuvastamise. Praktikas kinnistunud arusaama kohaselt lasub sellisel juhul kriminaalasja lahendaval kohtul kohustus kontrollida teokirjeldust sisustava blanketse normi olemasolu (vt ka RKKK 3-1-1-40-14, p 70). (p 10)


Karistusseadustiku 23. peatükis paiknevate liiklussüütegude puhul on peamiseks kaitstavaks õigushüveks inimese elu ja tervis, nagu ka sama seaduse 9. peatüki 1. ja 2. jaos sisalduvate kuritegude puhul. KarS § 422 lg 1 näeb tagajärjena ette inimesele raske tervisekahjustuse või surma põhjustamise ettevaatamatusest. KarS § 119 lg 2 koosseis on oma ebaõigussisus ‒ ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamine kahele või enamale inimesele ‒ võrreldav KarS § 422 lg 1 kirjeldusega, ainsa erinevusega koosseisupärase tagajärje põhjustamise spetsiifilises viisis, mis seisneb isiku poolt sõidukijuhina liiklus- või käitusnõuete rikkumises. KarS § 119 näol on tegemist suvalise teokirjeldusega igaühedeliktiga, mille võib toime panna iga süüvõimeline isik ükskõik millise käitumisaktiga. Selle sätte subsumeerimiseks on vaja tuvastada üldise hoolsuskohustuse rikkumine (vt ka RKKK 3-1-1-136-05, p 15). Seega on KarS § 119 üldnorm KarS § 422 suhtes, mille poole tuleb pöörduda nt juhul, kui mootorsõiduki käitamisega põhjustatakse isikule raske tervisekahjustus asjaoludel, kus LS §-st 1 tulenevalt liiklusseaduse regulatsioon ei kehti. Olukorras, kus KarS § 422 kohaldamiseks pole konkreetsete liiklus- või käitusnõuete rikkumine tuvastatav, tuleb kohtul välja selgitada, kas süüdistatavale võib olla omistatav üldnormis, nt KarS §-s 119 kriminaliseeritud käitumine. (p 12)


KrMS §-s 268 nähakse ette nõuded, millest lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese, s.t need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. Eeskätt peavad kõnealused nõuded piiritlema kohtumenetluse eseme (piiritlemisfunktsioon) ja tagama KrMS §-s 14 ette nähtud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte järgimise ning süüdistatava kaitseõiguse (informeerimisfunktsioon). Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (RKKK 3-1-1-70-15, p 11.1.) (p 7)

Süüdistus peab kaitseõiguse tagamiseks kajastama ka prokuratuuri õiguslikku hinnangut süüdistatava teole. Peale kohustuse esitada süüdistusakti lõpposas kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi (KrMS § 154 lg 3 p 3) eeldab kõnealune nõue ka seda, et blanketse koosseisutunnuse puhul oleks süüdistuses viidatud väljapoole karistusseadust jäävatele õigusnormidele, mis seda koosseisutunnust sisustavad (vt nt RKKK 3-1-1-106-13, p 9). (p 8)


Süüdistus peab kaitseõiguse tagamiseks kajastama ka prokuratuuri õiguslikku hinnangut süüdistatava teole. Peale kohustuse esitada süüdistusakti lõpposas kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi (KrMS § 154 lg 3 p 3) eeldab kõnealune nõue ka seda, et blanketse koosseisutunnuse puhul oleks süüdistuses viidatud väljapoole karistusseadust jäävatele õigusnormidele, mis seda koosseisutunnust sisustavad (vt nt RKKK 3-1-1-106-13, p 9). (p 8)


KrMS § 37 lg 1 sätestab, et kannatanu on füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. See tähendab, et kannatanu kahju ja kriminaalmenetluse eseme vahel on nõutav ka õiguslik seos. Esiteks peab kannatanu kahju olema tekkinud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega. Kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma sedasama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb. Nii on KarS § 422 järgi toimuvas kriminaalmenetluses kannatanuks isik, kes sai süüdistatava poolt liiklusnõuete rikkumise tõttu raske tervisekahjustuse, mitte aga isik, kes kandis sama liiklusõnnetuse tagajärjel üksnes varakahju (nt hävis talle kuuluv mootorsõiduk). (RKKK 3-1-1-97-10, p-d 18‒19 ja 22.) (p 14)

Kui isik sai liiklusõnnetuse tagajärjel tervisekahjustuse, mille paranemine ei kestnud kauem kui 4 nädalat, ei vasta talle põhjustatud kahju KarS § 422 lg 1 koosseisu tagajärje kirjeldusele, milleks on raske tervisekahjustus. Sellisel juhul pole tegemist kannatanuga kriminaalmenetluses KarS § 422 lg 1 järgi. (p 15)

3-1-1-87-15 PDF Riigikohus 02.11.2015

KrMS § 344 lg 2 kohaselt on kannatanul kassatsiooniõigus üksnes tsiviilhagisse puutuvas osas. Kriminaalkolleegium on varem selgitanud, et viidatud sättest tulenevalt võib kannatanu kasseerida kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse eelkõige osas, milles see otsus välistab kannatanu tsiviilnõude rahuldamise (kas osaliselt või täielikult) nii kriminaal- kui ka tsiviilkohtumenetluses (vt RKKKo 3-1-1-52-05, p 9.2). Ka on kriminaalkolleegium korduvalt osutanud kriminaalmenetlusõiguses omaksvõetud põhimõttele, mille kohaselt ei ole kannatanul õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (koos edasiste viidetega vt RKKKo 3-1-1-47-09, p 17). Kannatanu kassatsiooniõigus ei ulatu seega selleni, et vaidlustada ringkonnakohtu järeldusi, mis puudutavad isiku süüküsimuse lahendamist, mistõttu ei saa kannatanu kasseerida ringkonnakohtu lahendit näiteks olukorras, kus tema tsiviilhagi on jäetud küll läbi vaatamata, kuid seda on tehtud KrMS § 310 lg-s 2 sätestatud alusel, s.o õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise tõttu. Olukord, kus kannatanu saaks kasseerida ka isiku õigeksmõistmist, oleks otseses vastuolus KrMS § 344 lg 2 mõttega (vt RKKKo 3-1-1-55-09, p 10). (p 7)

Kannatanu kaebeõigus ei saa KrMS § 344 lg-st 2 tulenevalt ulatuda isiku süüküsimuse lahendamiseni, ja seda sõltumata sellest, kas ringkonnakohtu otsustust tuleb vaidlustada kassatsiooni või määruskaebemenetluse korras (näiteks olukorras, kus kriminaalmenetlus on lõpetatud KrMS § 274 lg 1 alt-s 3 nimetatud alusel). (p 8)


Kannatanu kaebeõigus ei saa KrMS § 344 lg-st 2 tulenevalt ulatuda isiku süüküsimuse lahendamiseni, ja seda sõltumata sellest, kas ringkonnakohtu otsustust tuleb vaidlustada kassatsiooni või määruskaebemenetluse korras (näiteks olukorras, kus kriminaalmenetlus on lõpetatud KrMS § 274 lg 1 alt-s 3 nimetatud alusel). (p 8)


Turvavarustuse kasutamise kohustuslikkus ning ka selle vajalikkus on üldtuntud asjaolu KrMS § 60 lg 1 mõttes. On elementaarselt teada, et sõiduki kokkupõrke vms juhtumi korral paiskuvad turvavööta kinnitamata isikud enda kohtadelt, mis võib kujutada märkimisväärset ohtu nii sellele isikule endale kui ka teistele sõidukis viibijatele. (p 15)


Üldpõhimõttena kehtib ka liiklusõiguses arusaam, et vastutusvõimeline isik peab mõistliku tähelepanelikkuse ning hoolega ka ise seisma enda õigushüvede kaitsmise eest. Seejuures on kriminaalkolleegiumi senises praktikas leitud, et enda individuaalsete õigushüvede riski asetamine vastutusvõimelise isiku poolt kuulub õigushüve kandja autonoomia hulka, mis omakorda võib välistada saabunud kahjuliku tagajärje omistamise teistele isikutele (vt RKKKo 3-1-1-34-08, p 8; 3-1-1-60-10, p 17.2). Viidatud lahendites jõuti seisukohale, et n-ö vastastikusel kokkuleppel toimunud kakluse korral ei ole saabunud tervisekahjustus seda põhjustanud isikutele karistusõiguslikult süüks arvatav. Kui selline arusaam kehtib tahtlikult tekitatud tervisekahjustuse osas, siis seda enam peab see põhimõte rakenduma ettevaatamatusest põhjustatud tagajärgede suhtes. (p 14)


Liiklusõnnetuse osapooleks tuleb lugeda isikut, kelle liiklusseaduses kehtestatud nõudeid eirav käitumine oli potentsiaalselt kohane oluliselt mõjutama koosseisupärase tagajärje saabumist. (p 13)

Üldpõhimõttena kehtib ka liiklusõiguses arusaam, et vastutusvõimeline isik peab mõistliku tähelepanelikkuse ning hoolega ka ise seisma enda õigushüvede kaitsmise eest. Seejuures on kriminaalkolleegiumi senises praktikas leitud, et enda individuaalsete õigushüvede riski asetamine vastutusvõimelise isiku poolt kuulub õigushüve kandja autonoomia hulka, mis omakorda võib välistada saabunud kahjuliku tagajärje omistamise teistele isikutele (vt RKKKo 3-1-1-34-08, p 8; 3-1-1-60-10, p 17.2). Viidatud lahendites jõuti seisukohale, et n-ö vastastikusel kokkuleppel toimunud kakluse korral ei ole saabunud tervisekahjustus seda põhjustanud isikutele karistusõiguslikult süüks arvatav. Kui selline arusaam kehtib tahtlikult tekitatud tervisekahjustuse osas, siis seda enam peab see põhimõte rakenduma ettevaatamatusest põhjustatud tagajärgede suhtes. (p 14)

3-1-1-30-14 PDF Riigikohus 30.05.2014

Määruse "Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele" § 9 lg 1 p 35 kohaselt keelab märk „Peatumiskeeld" peatumise ja parkimise; märk ei kehti ühissõiduki kohta. Eelöeldu tähendab seda, et kui muid sõidukeid ei või LS § 2 p 52 kohaselt peatumiskeelu piirkonnas üldse seisma jätta, tohivad ühissõidukijuhid oma sõiduki sellises piirkonnas ettekavatsetult seisma jätta sõitjate peale- või mahamineku või veose laadimise ajaks. Märgi „Peatumiskeeld" mõjupiirkonnas sõiduki seismajätmine mõnel muul põhjusel kui sõitjate peale- või mahaminek või veose laadimine ei ole lubatav, sõltumata sellest, kas tegemist on ühissõidukiga või mitte.

Sõiduki seismajätmine on mõnes kohas keelatud liiklusohutuse ja liikluse sujuvuse tagamise eesmärgil. Seetõttu ei saa anda ühissõiduki juhile peatumiskeelu või tavasõiduki juhile parkimiskeelu piirkonnas (vt LS § 2 p 49) peatumisõiguse kaudu liiga laialdast auto seismajätmise õigust, sest see läheks vastuollu liiklusohutuse ja liikluse sujuvuse tagamise sooviga. Sõitja pealemineku protsessi alguseks ei saa pidada seismajäämist sooviga hakata ootama inimest, kes peaks eeldatavasti mõne aja jooksul auto juurde jõudma. Sõiduki seismajätmisest sõitja pealeminekuks saab kõneleda eeskätt juhtudel, mil autosse tulla soovija on juhi jaoks nähtav ja pealeminek ise toimub vahetult pärast sõiduki seiskumist.

3-1-1-22-14 PDF Riigikohus 07.04.2014

Varasema regulatsiooni kohaselt ei saanud riikliku järelevalve käigus videosalvestatu olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks. See tähendab, et sellist salvestist tuli käsitada asitõendina ja selle vormistamisel järgida KrMS 3. peatüki 9. jaos sätestatut. 16. juulil 2013 jõustunud seadusemuudatusega täiendati VTMS § 31 lõikega 11, mis sätestab, et kui väärteo toimepanemise aeg, koht või viis või muud väärteo tehiolud on riikliku järelevalve käigus foto- või videosalvestatud, võib see salvestis olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks, kui salvestisest nähtuvad selle seos väärteoasjaga, salvestise loomise tingimused ja väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud. Muudatuse tegemisel lähtuti menetlusökonoomia põhimõttest ja selle eesmärk oli hoida kokku salvestise dokumenteerimisele kuluvat aega. Seega on alates 16. juulist 2013 väärteomenetluses tõendiks salvestis ise, mida uuritakse vahetult kohtuistungil ning mille eelnev vaatlemine ja protokollimine pole vajalik.


Varasema regulatsiooni kohaselt ei saanud riikliku järelevalve käigus videosalvestatu olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks. See tähendab, et sellist salvestist tuli käsitada asitõendina ja selle vormistamisel järgida KrMS 3. peatüki 9. jaos sätestatut. 16. juulil 2013 jõustunud seadusemuudatusega täiendati VTMS § 31 lõikega 11, mis sätestab, et kui väärteo toimepanemise aeg, koht või viis või muud väärteo tehiolud on riikliku järelevalve käigus foto- või videosalvestatud, võib see salvestis olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks, kui salvestisest nähtuvad selle seos väärteoasjaga, salvestise loomise tingimused ja väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud. Muudatuse tegemisel lähtuti menetlusökonoomia põhimõttest ja selle eesmärk oli hoida kokku salvestise dokumenteerimisele kuluvat aega. Seega on alates 16. juulist 2013 väärteomenetluses tõendiks salvestis ise, mida uuritakse vahetult kohtuistungil ning mille eelnev vaatlemine ja protokollimine pole vajalik.

VTMS § 2 ja KrMS § 10 lg 3 järgi peavad kõik dokumendid, mille lisamist kriminaal- ja kohtutoimikusse taotletakse, olema eestikeelsed või tõlgitud eesti keelde.

Väärteomenetluse seadustik, tuginedes tõendamisel ja tõendite kogumisel kriminaalmenetluse seadustikule, ei näe ette asjaolusid, mille tuvastamine oleks võimalik üksnes eksperdiarvamuse alusel. Ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mida on usaldusväärselt võimalik teha üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire (vt RKKKo 3-1-1-79-10, p 13.4 ja 3-1-1-35-06, p 7.5). Olukorras, kus antiradari vaatlusega on tuvastatav selle mark ja mudel, võib ka seadme kasutusjuhendit pidada piisavaks tõendiks, tuvastamaks seadme otstarvet ja töömehhanismi. Kui menetlusalune isik esitab tõendile vastuväiteid (nt, et kasutusjuhend ei ole mingil põhjusel usaldusväärne või seade ei olnud tehniliselt korras), võib kohtunik VTMS § 102 lg 1 alusel kohtumenetluse poolte taotlusel või ka oma algatusel määrata ekspertiisi.


Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et liiklusjärelevalve teostajal on sõiduki peatamise ja dokumentide kontrollimise õigus juhul, kui järelevalvaja arvates on tegemist liiklusalase õigusrikkumisega, aga ka politseioperatsiooni korral. Sõiduki peatamist, juhi ja kaassõitja dokumentide kontrollimist võib üldjuhul käsitada järelevalvemenetluse toimingutena, millega kogutakse vajalikku lisateavet õigusrikkumise tunnuste kohta, et sedastada väärteomenetluse aluse esinemist ja otsustada väärteomenetluse alustamise üle. Kehtiva õiguse kohaselt ongi paljudel juhtudel isiku tegevuses väärteomenetluse alustamiseks piisavate asjaolude tuvastamine võimalik üksnes järelevalvemenetluses ning vastavate järelevalvevolituste kasutamise kaudu. Seisukoht, et sõiduki peatamine ja isikute dokumentide kontrollimine on võimalik üksnes väärteomenetluse raamides, muudaks järelevalvetegevuse sisutuks. Eeltoodu ei välista aga võimalust alustada kohe väärteomenetlust juhul, kui väärteo toimepanemise kahtlus on piisavalt põhjendatud. Samuti võib ka väärteomenetluse alustamisel järelevalvemenetlus jätkuda. (Vt RKHKo 3-3-1-65-07)

Mitte igasugune kahtlus ei saa anda alust isiku suhtes väärteomenetluse alustamiseks, vaid selline kahtlus peab olema piisavalt põhjendatud ning tuginema menetleja käsutuses olevale teabele.


Politsei ja piirivalve seaduse põhimõtteid kohaldatakse liiklusjärelevalve teostamisel niivõrd, kuivõrd eriseadus ei reguleeri teisiti. Seega tuleb politsei käitumise õiguspärasuse hindamiseks esmalt selgitada, kas politsei tegutses sõidukit peatades üldise politsei järelevalve või liiklusjärelevalve raames – sellest sõltub, kas sõiduki peatamise õiguslik alus tuleneb politsei ja piirivalve seadusest või liiklusseadusest.

Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et liiklusjärelevalve teostajal on sõiduki peatamise ja dokumentide kontrollimise õigus juhul, kui järelevalvaja arvates on tegemist liiklusalase õigusrikkumisega, aga ka politseioperatsiooni korral. Sõiduki peatamist, juhi ja kaassõitja dokumentide kontrollimist võib üldjuhul käsitada järelevalvemenetluse toimingutena, millega kogutakse vajalikku lisateavet õigusrikkumise tunnuste kohta, et sedastada väärteomenetluse aluse esinemist ja otsustada väärteomenetluse alustamise üle. Kehtiva õiguse kohaselt ongi paljudel juhtudel isiku tegevuses väärteomenetluse alustamiseks piisavate asjaolude tuvastamine võimalik üksnes järelevalvemenetluses ning vastavate järelevalvevolituste kasutamise kaudu. Seisukoht, et sõiduki peatamine ja isikute dokumentide kontrollimine on võimalik üksnes väärteomenetluse raamides, muudaks järelevalvetegevuse sisutuks. Eeltoodu ei välista aga võimalust alustada kohe väärteomenetlust juhul, kui väärteo toimepanemise kahtlus on piisavalt põhjendatud. Samuti võib ka väärteomenetluse alustamisel järelevalvemenetlus jätkuda. (Vt RKHKo 3-3-1-65-07)


Varasema regulatsiooni kohaselt ei saanud riikliku järelevalve käigus videosalvestatu olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks. See tähendab, et sellist salvestist tuli käsitada asitõendina ja selle vormistamisel järgida KrMS 3. peatüki 9. jaos sätestatut. 16. juulil 2013 jõustunud seadusemuudatusega täiendati VTMS § 31 lõikega 11, mis sätestab, et kui väärteo toimepanemise aeg, koht või viis või muud väärteo tehiolud on riikliku järelevalve käigus foto- või videosalvestatud, võib see salvestis olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks, kui salvestisest nähtuvad selle seos väärteoasjaga, salvestise loomise tingimused ja väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud. Muudatuse tegemisel lähtuti menetlusökonoomia põhimõttest ja selle eesmärk oli hoida kokku salvestise dokumenteerimisele kuluvat aega. Seega on alates 16. juulist 2013 väärteomenetluses tõendiks salvestis ise, mida uuritakse vahetult kohtuistungil ning mille eelnev vaatlemine ja protokollimine pole vajalik.

Väärteomenetluse seadustik, tuginedes tõendamisel ja tõendite kogumisel kriminaalmenetluse seadustikule, ei näe ette asjaolusid, mille tuvastamine oleks võimalik üksnes eksperdiarvamuse alusel. Ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mida on usaldusväärselt võimalik teha üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire (vt RKKKo 3-1-1-79-10, p 13.4 ja 3-1-1-35-06, p 7.5). Olukorras, kus antiradari vaatlusega on tuvastatav selle mark ja mudel, võib ka seadme kasutusjuhendit pidada piisavaks tõendiks, tuvastamaks seadme otstarvet ja töömehhanismi. Kui menetlusalune isik esitab tõendile vastuväiteid (nt, et kasutusjuhend ei ole mingil põhjusel usaldusväärne või seade ei olnud tehniliselt korras), võib kohtunik VTMS § 102 lg 1 alusel kohtumenetluse poolte taotlusel või ka oma algatusel määrata ekspertiisi.


LS §-s 228 toodud koosseisu täitmiseks ei pea kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida võimaldav seade olema sõidu ajal sisse lülitatud, vaid piisab sellest, kui sõidukis oleva seadmega on põhimõtteliselt võimalik kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida. Tõlgendust, mille kohaselt on karistatav juba sellise mittetöötava seadme sõidukis hoidmine, toetab ka senine kohtupraktika (vt nt Pärnu MKo 4-06-1699).

3-1-1-11-14 PDF Riigikohus 05.03.2014

Süülise väärteo toimepanek ei too endaga kaasa vältimatut vajadust isiku karistamiseks. VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Seejuures saab menetluse sellisel alusel lõpetada ka Riigikohus, kes lahendab väärteoasja kohtuvälise menetleja kassatsiooni alusel. Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku §-s 202 sätestatut. Tulenevalt eeltoodust on vajalik hinnata, kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist (vt RKKKo 3-1-1-91-13, p 15).


KarS § 15 lg 3 sätestab, et väärteona on karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. LS § 217 lg 1 subjektiivsed tunnused võivad seisneda nii tahtlikus kui ka ettevaatamatus käitumises.


Tegutsedes valdkonnas, mille kohta kehtib eriregulatsioon, oli menetlusalusel isikul kohustus tunda olemasolevat regulatsiooni ja see eksimus oli asjakohaste normide selgekstegemisega tema jaoks välditav.


Sõiduki kasutamise või mittekasutamisega seotud asjaolusid peab LS § 88 lg-s 10 ja määruse (EMÜ) nr 3821/85 artiklis 15 sätestatud juhtudel ning ulatuses tõendama sõiduki juht, mis tähendab, et eelnevate nõuete puhul on tegemist pööratud tõendamiskoormisega. Sõiduki mittekasutamist konkreetse juhi poolt saab tõendada üksnes sellega, kui täita Euroopa komisjoni 14. detsembri 2009. a otsuse nr 2009/959/EÜ lisaks oleva tõendi vorm, milles tuleb kajastada asjakohased objektiivsed põhjused ja ajavahemik, mille jooksul juht sõidukit ei kasutanud. Sõiduki mittekasutamise tuvastamine muude tõendite alusel ei ole lubatav. Sellise järelduse võimaldab teha asjaolu, et sõidumeerikute kontrollimine peab olema tõhus. Kontrollimise tõhususe peab ühest küljest tagama pööratud tõendamiskoormise olemasolu ja teisalt kontrollimenetluse lihtsus. Ka Vabariigi Valitsuse 21. oktoobri 2010. a määruse nr 151 „Mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- ja puhkeaja järelevalve korralduslikud nõuded“ § 2 lg 1 p-des 1–3 toodud loetelu on ammendav, mis tähendab muu hulgas, et sõiduki kasutamise või mittekasutamisega seotud asjaolusid saab tuvastada üksnes selles sättes loetletud tõendite alusel.

Kuivõrd sõidumeerikute kasutamise kohustus tuleneb vajadusest kontrollida mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- ja puhkeaja nõuete järgimist, puudutab see kohustus eeskätt iga päev sõitjate- või kaubavedu tegevate mootorsõidukite juhte. Eelöeldu ei tähenda siiski seda, nagu oleks ülejäänud sõidumeeriku kasutamise kohustusega sõidukit ajutiselt juhtivad isikud kehtestatud nõuete täitmisest vabastatud. Sellel põhjusel tuleb neid nõudeid järgida ka isikul, kes juhib sõidumeeriku kasutamise kohustusega sõidukit ajutiselt või lühikest aega, täites muul ajal hoopis teisi ülesandeid.

Tõendi vormile kantavatest andmetest ei saa järeldada, et vormi kasutamine on välistatud siis, kui määruse (EÜ) nr 561/2006 või AETR-i kohaldamisalasse jäävat sõidukit juhib isik, kes ei ole ettevõttega töölepingulises või võlaõiguslikus suhtes. Kõnealuse tõendi sisuks on ettevõtte kinnitus selle kohta, et konkreetne juhina käsitatav isik ei ole tõendis toodud perioodil juhtinud sõidukit, mis kuulub määruse (EÜ) nr 561/2006 või AETR-i kohaldamisalasse.

KarS § 15 lg 3 sätestab, et väärteona on karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. LS § 217 lg 1 subjektiivsed tunnused võivad seisneda nii tahtlikus kui ka ettevaatamatus käitumises.


Sõiduki kasutamise või mittekasutamisega seotud asjaolusid peab LS § 88 lg-s 10 ja määruse (EMÜ) nr 3821/85 artiklis 15 sätestatud juhtudel ning ulatuses tõendama sõiduki juht, mis tähendab, et eelnevate nõuete puhul on tegemist pööratud tõendamiskoormisega. Sõiduki mittekasutamist konkreetse juhi poolt saab tõendada üksnes sellega, kui täita Euroopa komisjoni 14. detsembri 2009. a otsuse nr 2009/959/EÜ lisaks oleva tõendi vorm, milles tuleb kajastada asjakohased objektiivsed põhjused ja ajavahemik, mille jooksul juht sõidukit ei kasutanud. Sõiduki mittekasutamise tuvastamine muude tõendite alusel ei ole lubatav. Sellise järelduse võimaldab teha asjaolu, et sõidumeerikute kontrollimine peab olema tõhus. Kontrollimise tõhususe peab ühest küljest tagama pööratud tõendamiskoormise olemasolu ja teisalt kontrollimenetluse lihtsus. Ka Vabariigi Valitsuse 21. oktoobri 2010. a määruse nr 151 „Mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- ja puhkeaja järelevalve korralduslikud nõuded“ § 2 lg 1 p-des 1–3 toodud loetelu on ammendav, mis tähendab muu hulgas, et sõiduki kasutamise või mittekasutamisega seotud asjaolusid saab tuvastada üksnes selles sättes loetletud tõendite alusel.

Kuivõrd sõidumeerikute kasutamise kohustus tuleneb vajadusest kontrollida mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- ja puhkeaja nõuete järgimist, puudutab see kohustus eeskätt iga päev sõitjate- või kaubavedu tegevate mootorsõidukite juhte. Eelöeldu ei tähenda siiski seda, nagu oleks ülejäänud sõidumeeriku kasutamise kohustusega sõidukit ajutiselt juhtivad isikud kehtestatud nõuete täitmisest vabastatud. Sellel põhjusel tuleb neid nõudeid järgida ka isikul, kes juhib sõidumeeriku kasutamise kohustusega sõidukit ajutiselt või lühikest aega, täites muul ajal hoopis teisi ülesandeid.

Tõendi vormile kantavatest andmetest ei saa järeldada, et vormi kasutamine on välistatud siis, kui määruse (EÜ) nr 561/2006 või AETR-i kohaldamisalasse jäävat sõidukit juhib isik, kes ei ole ettevõttega töölepingulises või võlaõiguslikus suhtes. Kõnealuse tõendi sisuks on ettevõtte kinnitus selle kohta, et konkreetne juhina käsitatav isik ei ole tõendis toodud perioodil juhtinud sõidukit, mis kuulub määruse (EÜ) nr 561/2006 või AETR-i kohaldamisalasse.

KarS § 15 lg 3 sätestab, et väärteona on karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. LS § 217 lg 1 subjektiivsed tunnused võivad seisneda nii tahtlikus kui ka ettevaatamatus käitumises.

3-1-1-46-13 PDF Riigikohus 12.06.2013

Menetledes väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel ei kontrolli maa- või linnakohus üksnes kohtuvälise menetleja tegevuse õiguspärasust väärteoasja lahendamisel, vaid tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest ning kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja ka õiguslikke asjaolusid (vt nt RKKKo 3-1-1-47-13, p 7). Kuna menetlusaluse isiku kaebuse korral arutab maakohus väärteoasja igal juhul tervikuna uuesti, tuleb asuda seisukohale, et maakohtu otsus asendab kohtuvälise menetleja otsuse isegi olukorras, kus maakohus jätab kohtuvälise menetleja otsuse osaliselt või tervikuna muutmata. Sellisel juhul tuleb isik lugeda väärteo eest karistatuks kohtuotsusega.


Menetledes väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel ei kontrolli maa- või linnakohus üksnes kohtuvälise menetleja tegevuse õiguspärasust väärteoasja lahendamisel, vaid tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest ning kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja ka õiguslikke asjaolusid (vt nt RKKKo 3-1-1-47-13, p 7). Kuna menetlusaluse isiku kaebuse korral arutab maakohus väärteoasja igal juhul tervikuna uuesti, tuleb asuda seisukohale, et maakohtu otsus asendab kohtuvälise menetleja otsuse isegi olukorras, kus maakohus jätab kohtuvälise menetleja otsuse osaliselt või tervikuna muutmata. Sellisel juhul tuleb isik lugeda väärteo eest karistatuks kohtuotsusega.

Kui mootorsõidukit juhib isik, kellelt on mootorsõiduki juhtimise õigus lisa- või põhikaristusena ära võetud kohtuotsusega, tuleb see tegu kvalifitseerida KarS § 329, mitte LS § 201 lg 2 järgi. Liiklusseaduse § 201 lg 2 ei ole erinorm KarS § 329 suhtes, vaid KarS § 329 LS § 201 lg 2 suhtes. Mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, keda on karistatud sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega, on LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritav üksnes siis, kui see tegu ei vasta KarS §-s 329 sätestatud kuriteokoosseisule ehk juhul, kui juhtimisõiguse äravõtmist ei ole kohaldatud kohtuotsuse, vaid kohtuvälise menetleja otsusega (vt RKKKo 3-1-1-44-12, p 8).


Kui mootorsõidukit juhib isik, kellelt on mootorsõiduki juhtimise õigus lisa- või põhikaristusena ära võetud kohtuotsusega, tuleb see tegu kvalifitseerida KarS § 329, mitte LS § 201 lg 2 järgi. Liiklusseaduse § 201 lg 2 ei ole erinorm KarS § 329 suhtes, vaid KarS § 329 LS § 201 lg 2 suhtes. Mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, keda on karistatud sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega, on LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritav üksnes siis, kui see tegu ei vasta KarS §-s 329 sätestatud kuriteokoosseisule ehk juhul, kui juhtimisõiguse äravõtmist ei ole kohaldatud kohtuotsuse, vaid kohtuvälise menetleja otsusega (vt RKKKo 3-1-1-44-12, p 8).

3-1-1-71-13 PDF Riigikohus 10.06.2013

VTMS § 87 näeb ette, et väärteoasja arutatakse menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Riigikohtu praktika kohaselt tähendab see, et kohus on asja arutamisel seotud väärteoprotokolli teokirjeldusega ehk teo faktiliste asjaoludega ja tal puudub õigus tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt nt RKKKo 3-1-1-16-09, p 8 ja 3-1-1-54-09, p 8.1). Samas VTMS § 133 p 4 kohaselt peab kohus väärteomenetluses otsustama, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Seega ei ole kohtumenetluses, sh Riigikohtu menetluses, välistatud menetlusaluse isiku teole uue õigusliku hinnangu andmine, kui sellega ei raskendata menetlusaluse isiku olukorda. (Vt RKKKo 3-1-1-75-03, p 7).


Piiratud juhtimisõigusega juhi poolt mootorsõiduki juhtimisel on LS § 95 lg-s 2 sätestatud tingimustele vastava isiku juuresolek küll kohustuslik, kuid tema puudumine tähendab, et piiratud juhtimisõigusega isik on rikkunud temale juhtimiseks kehtestatud tingimusi, mitte aga seda, et tal üldse juhtimisõigus puuduks. (Vt RKKKo 3-1-1-16-13).

3-1-1-23-13 PDF Riigikohus 21.05.2013

Liiklusnõudeid rikkunud ja ettevaatamatusest teisele isikule kahju tekitanud mootorsõidukijuhi käitumisele õiguslikku hinnangut andes tuleb lähtuda ettevaatamatusdeliktile kohalduvatest nõuetest. Tagajärjedeliktide korral moodustavad sarnaselt tahtliku süüteoga ettevaatamatusdelikti objektiivse külje tegu, tagajärg ja nendevaheline põhjuslik seos. Ettevaatamatusdelikti mõttes eeldab tegu mingi objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist. Teo ja tagajärje vahelise põhjusliku seose tuvastamine ning selle omistamine teo toimepanijale toimub ettevaatamatusdelikti puhul samamoodi nagu tahtliku süüteo korral. (Vt ka RKKKo 3-1-1-136-05, p 9 ja 3-1-1-90-06, p 21). Seega tuleb mitme osapoolega liiklusõnnetuste puhul hinnata kõigi õnnetuse osapoolte käitumist (RKKKo 3-1-1-2-05, p 8; 3-1-1-79-06, p 6 ja 3-1-1-85-12, p 6). Liiklusõnnetuste puhul vabaneb hoolsuskohustust rikkuva teoga kahju põhjustanud isik vastutusest eeskätt juhul, kui ka kahju kandnud isik rikkus mõnda liiklusseaduses sätestatud kohustust ja ohustas sellega ise liiklusõnnetuses kahjustatud õigushüve.


Liiklusnõudeid rikkunud ja ettevaatamatusest teisele isikule kahju tekitanud mootorsõidukijuhi käitumisele õiguslikku hinnangut andes tuleb lähtuda ettevaatamatusdeliktile kohalduvatest nõuetest. Tagajärjedeliktide korral moodustavad sarnaselt tahtliku süüteoga ettevaatamatusdelikti objektiivse külje tegu, tagajärg ja nendevaheline põhjuslik seos. Ettevaatamatusdelikti mõttes eeldab tegu mingi objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist. Teo ja tagajärje vahelise põhjusliku seose tuvastamine ning selle omistamine teo toimepanijale toimub ettevaatamatusdelikti puhul samamoodi nagu tahtliku süüteo korral. (Vt ka RKKKo 3-1-1-136-05, p 9 ja 3-1-1-90-06, p 21). Seega tuleb mitme osapoolega liiklusõnnetuste puhul hinnata kõigi õnnetuse osapoolte käitumist (RKKKo 3-1-1-2-05, p 8; 3-1-1-79-06, p 6 ja 3-1-1-85-12, p 6). Liiklusõnnetuste puhul vabaneb hoolsuskohustust rikkuva teoga kahju põhjustanud isik vastutusest eeskätt juhul, kui ka kahju kandnud isik rikkus mõnda liiklusseaduses sätestatud kohustust ja ohustas sellega ise liiklusõnnetuses kahjustatud õigushüve.

Alates sellest, kui isik oli tema juhtimisel olnud autoga jõudnud pärisuunas vabale sõidurajale ja asunud tegema möödasõitu kõrvalrajale jäänud sõidukist, ei aktualiseeru tema suhtes enam LS § 46 lg 1 mõttes pikivahe hoidmine kõrvalrajal sõitva sõidukiga. Seda seetõttu, et LS § 46 lg 1 kohaselt peab juht hoidma nõuetekohast pikivahet üksnes eessõitva sõidukiga.

Kokku: 47| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json