/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-120-13 PDF Riigikohus 16.12.2013
Süülise väärteo toimepanek ei too endaga kaasa vältimatut vajadust isiku karistamiseks. VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Seejuures saab menetluse sellisel alusel lõpetada ka Riigikohus, kes lahendab väärteoasja kohtuvälise menetleja kassatsiooni alusel. Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku §-s 202 sätestatut. Tulenevalt eeltoodust on vajalik vastata küsimusele, kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist.
Süülise väärteo toimepanek ei too endaga kaasa vältimatut vajadust isiku karistamiseks. VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Seejuures saab menetluse sellisel alusel lõpetada ka Riigikohus, kes lahendab väärteoasja kohtuvälise menetleja kassatsiooni alusel. Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku §-s 202 sätestatut. Tulenevalt eeltoodust on vajalik vastata küsimusele, kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist. VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse menetlusalusele isikule väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lg 1 p-des 1–3 ja 5–6 sätestatud alustel tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Väärteomenetlus lõpetamise korral VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel jääb menetlusalusel isikul tekkinud menetluskulu tema enda kanda.
VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse menetlusalusele isikule väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lg 1 p-des 1–3 ja 5–6 sätestatud alustel tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Väärteomenetlus lõpetamise korral VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel jääb menetlusalusel isikul tekkinud menetluskulu tema enda kanda.
Konkreetses kohtuasjas tehtav otsustus isiku karistamise vajalikkuse kohta sõltub muu hulgas teo tehioludest, isiku süüst, teda iseloomustavatest andmetest ja muudest tema vastutust mõjutavatest asjaoludest, mis tähendab, et ka sarnastel asjaoludel toimepandud tegude osas on menetleja lähtuvalt talle antud kaalutlusõigusest pädev rakendama erinevaid menetlusõiguslikke järelmeid.
Põhiseaduse § 152 lg 1 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 kohaselt saab kohus seaduse või muu õigusakti sätted kohaldamata jätta vaid siis, kui ta tunnistab need põhiseadusega vastuolus olevaks, algatades põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. (vt ka RKKKo 3-1-1-89-10, p 11). Maakohus leidis ekslikult, et kohalikul omavalitsusüksusel puudub pädevus sisustada sõiduõigust tõendava dokumendi mõistet.
Üldtuntuks saab kohus tunnistada sellised faktilised asjaolud, mille kohta on arusaamisega ja kogenud inimestel üldjuhul olemas teadmine või mille kohta on võimalik üldsusele ligipääsetavatest ning usaldusväärsetest allikatest raskusteta ja eriteadmisi kasutamata kindlat teavet saada. Mingi asjaolu üldtuntuks tunnistamiseks ei piisa paljasõnalisest faktiväitest, vaid see väide peab olema kontrollitav.
Jättes kohaldamata määruse sätted, mida oleks pidanud kohaldama ja lõpetades väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust VTMS § 149 p 1 mõttes.
Tallinna Linnavolikogu 20. septembri 2012. a määruse nr 22 „Tallinna ühistranspordis sõidu eest tasumise kord ja sõidupiletite hinnad“ § 2 p-dest 2, 3 ning 14, § 5 p-st 17, § 7 lg 2 p-st 15 ja § 7 lg-st 5 järeldub, et isik, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht asub Tallinna linnas ning kellel on isikustatud ühiskaart, saab ühistranspordis tasuta sõidu õigust tõendada üksnes igal ühissõidukisse sisenemisel valideeritud ühiskaardi ja isikut tõendava dokumendi abil. Juhul, kui isik jätab ühiskaardi valideerimata, ei esita seda sõidupiletit kontrollivale ametiisikule või tal puudub isikut tõendav dokument, on alust rääkida sõiduõigust tõendava dokumendita sõitmisest ÜTS § 54^7 lg 1 mõttes. ÜTS § 54^7 lg 1 objektiivsete tunnuste realiseerimise seisukohast ei ole iseenesest tähtis, kas isikul ka tegelikult ühistranspordis sõitmise õigus on. Olukorras, kus isik on õigustatud ühistransporti kasutama, kuid pole näiteks sõidupileti kaotamise tõttu suuteline enda sõiduõigust tõendama, on samuti alust rääkida kõnealuse väärteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastava teo toimepanemisest. Seega on vaadeldava väärteokoosseisu puhul tähtis see, kas isikul oli sõiduõigust tõendavat dokument. Kohalikul omavalitsusel on pädevus sisustada sõiduõigust tõendava dokumendi mõistet.
Kohtul ei ole olukorras, kus ta oli eelnevalt tuvastanud süüteokoosseisu puudumise, KarS § 2 lg-st 2 lähtudes täiendavat vajadust analüüsida veel ka õigusvastasust välistavate asjaolude olemasolu.
3-1-1-81-10 PDF Riigikohus 21.10.2010
Ühistranspordiseaduse § 54^2 lg 1 kujutab endast blanketset koosseisu, mille sisustamisel tuleb juhinduda sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo nõuetest.
Kuni 10. jaanuarini 2009 kehtinud ÜTS § 54^2 lg 1 kohaselt sai selle süüteo toimepanijaks olla erilise isikutunnusega isik, s.o bussi-, trammi-, trollibussi- või taksojuht. Ühistranspordiseaduse kohaselt võib taksovedu teostada üksnes sellise sõidukiga, millele on taksoveoloa alusel väljastatud kehtiv sõidukikaart ja vaid selline sõiduk on ühistranspordiseaduse mõttes takso ning sellise sõidukiga sõitjate vedu teostav füüsiline isik taksojuht. Neid isikuid, kes kasutasid sõidukeid, millele olid küll kinnitatud taksotunnused, kuid millele ei olnud väljastatud kehtivat sõidukikaarti, ei saanud ÜTS § 54^2 lg 1 järgi karistada, kuna nad ei olnud ühistranspordiseaduse tähenduses taksojuhtidena vaadeldavad. Lähtuvalt 10. jaanuaril 2009 jõustunud ÜTS § 54^2 lg 1 sõnastusest pole varasemas kohtupraktikas väljendatud seisukohad enam kehtiva süüteokoosseisu sisustamiseks asjakohased. Kehtivas süüteokoosseisus on sõna ""taksojuht"" asendatud sõnaga ""autojuht"". Selline muudatus tulenes vajadusest kehtestada vastutus taksotunnuseid ja neid matkivaid tunnuseid kasutavatele autojuhtidele, kellel puudub taksoveo osutamise eelduseks olev tegevusluba ning sõidukikaart. Seega sooviti ühistranspordiseaduse muutmisega vaadeldava väärteokoosseisu toimeala laiendada ka nendele isikutele, kelle tegevus evib oma sisult küll ühistransporditeenuse osutamise tunnuseid, kuid kellel sellise teenuse osutamise õigus tegelikult puudub. Kõnealusel põhjusel ei eelda ÜTS § 54^2 lg-s 1 kirjeldatud süüteokoosseis, et toimepanija oleks käsitatav mõne ühistranspordiseaduses nimetatud subjekti � näiteks ühissõidukijuhi või vedajana. Ühistranspordiseaduse § 54^2 lg 1 kujutab endast blanketset koosseisu, mille sisustamisel tuleb juhinduda sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo nõuetest. Nende nõuete kohaselt on tasuline sõitjatevedu õiguspärane, kui veoteenuse osutaja täidab seaduse või alamalseisvate õigusaktidega ettenähtud tingimusi. Muul viisil pole selline tegevus reeglina lubatav. Ühistranspordiseaduse ega ka Eeskirja reguleerimisala ei puuduta pelgalt õiguslikes raamides tegutsevaid subjekte, vaid oluliselt laiemat isikute ringi. Kummastki õigusaktist tulenevate piirangute rikkumise eest karistusõigusliku vastutuse kehtestamise eesmärki teenib ka ÜTS §-s 54^2 kirjeldatud väärteokoosseis. Ka Eeskirja § 15 lg-s 7 sätestatud keeld kasutada sõidukil, mille kohta pole välja antud sõidukikaarti taksoveoks, taksotunnuseid matkivat tunnust, on ühemõtteliselt suunatud nendele isikutele, kellel taksoveoteenuse osutamiseks õiguslikku alust ei ole ja keda ei saa seetõttu käsitada ühistranspordiseaduses nimetatud subjektidena.
3-1-1-84-08 PDF Riigikohus 27.02.2009
VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (vt RKKKo nr 3-1-1-74-07, p 5.1). Sellisel juhul on kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine põhjendatud vaid olukorras, kui põhjus, miks tunnistaja ei saa kohtuistungile ilmuda, on mõjuv.
Vt RKKKo nr 3-1-1-30-05, nr 3-1-1-19-04, nr 3-1-1-49-04, nr 3-1-1-2-05 ja nr 3-1-1-66-06.
Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt RKKKo nr 3-1-1-16-06, p 14.2).
ÜTS § 54^² lg 1 on blanketse väärteokoosseisuga norm, mille sisustamiseks tuleb pöörduda nende õigusaktide poole, mis kehtestavad selles paragrahvis loetletud veo korraldamisel kehtivad nõuded.
3-1-1-96-07 PDF Riigikohus 22.02.2008
Ühistranspordiseaduse kohaselt on taksovedu sõitjate vedu tellija soovitud sihtkohta sõiduautoga (taksoga) või muu taksoveoks kohandatud ühissõidukiga, välja arvatud reisirong ja parvlaev (ÜTS § 2 p 11). Tulenevalt ÜTS § 31 lg-st 3 on taksoveo teostamise õigus üksnes vedajal, kellele on väljastatud taksoveoluba. Selle loa alusel väljastatakse vedajale sõidukikaart, mis tõendab vedaja õigust kasutada sõidukikaardile kantud sõidukit tegevusloaga lubatud sõitjateveol (ÜTS § 31 lg 4). Taksovedu võib teostada üksnes sellise sõidukiga, mille suhtes on taksoveoloa alusel väljastatud kehtiv sõidukikaart. Selline sõiduk on ühistranspordiseaduse mõttes takso ja sellise sõidukiga sõitjate vedu teostav füüsiline isik on taksojuht. (Vt RKKKo nr 3-1-1-68-07 ja nr 3-1-1-74-07).
Ühistranspordiseaduse kohaselt on taksovedu sõitjate vedu tellija soovitud sihtkohta sõiduautoga (taksoga) või muu taksoveoks kohandatud ühissõidukiga, välja arvatud reisirong ja parvlaev (ÜTS § 2 p 11). Tulenevalt ÜTS § 31 lg-st 3 on taksoveo teostamise õigus üksnes vedajal, kellele on väljastatud taksoveoluba. Selle loa alusel väljastatakse vedajale sõidukikaart, mis tõendab vedaja õigust kasutada sõidukikaardile kantud sõidukit tegevusloaga lubatud sõitjateveol (ÜTS § 31 lg 4). Taksovedu võib teostada üksnes sellise sõidukiga, mille suhtes on taksoveoloa alusel väljastatud kehtiv sõidukikaart. Selline sõiduk on ühistranspordiseaduse mõttes takso ja sellise sõidukiga sõitjate vedu teostav füüsiline isik on taksojuht. (Vt RKKKo nr 3-1-1-68-07 ja nr 3-1-1-74-07). Ühistranspordi seaduse § 54^2 lg-s 1 ettenähtud väärteokoosseisu subjektiks olla vaid KarS § 24 lg 1 mõttes erilise isikutunnusega isik, s.o taksojuht. Muud isikud, kellel puudub ÜTS § 54^2 lg-s 1 nõutav vastutuse aluseks olev eriline isikutunnus, ei saa selle sätte alusel vastutada.
3-1-1-74-07 PDF Riigikohus 26.11.2007
Väärteomenetluse seadustiku § 99 lg 8 kohaselt võib tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlused avaldada, seda aga üksnes juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei ole asja arutamisele ilmunud. Sellisel juhul on kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine põhjendatud vaid olukorras, kui põhjus, miks tunnistaja ei saa kohtuistungile ilmuda, on mõjuv. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291 (vt RKKKo nr 3-1-1-107-04, p 9). Õigus tunnistajat küsitleda on vajalik nii menetlusaluse isiku kaitseõiguse tagamiseks kui ka ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks (viidatud otsuse p 7).
Kohtuvälise menetleja lahendi peale esitatud kaebuse arutamisel ei saa kohus väljuda väärteoprotokolli piiridest.
Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt RKKKo nr 3-1-1-16-06, p 14.2).
Väärteokoosseisu subjektiivse koosseisu tunnuste tuvastamata jätmine ja tunnistaja ütluste kohtuistungil kontrollimata jätmine on väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 mõttes.
Vaatamata sellele, et KarS § 15 lg 3 järgi on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu, peab väärteomenetleja tuvastama teo subjektiivse koosseisu tunnused, ehk kas tegu oli toime pandud tahtlikult või ettevaatamatusest. Selline nõue tuleneb VTMS § 133 p-st 4, mille kohaselt peab kohus kontrollima, kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud. On võimalik, et isiku tegevuses puuduvad subjektiivse koosseisu tunnused, s.t tegu ei pandud toime isegi ettevaatamatusest ja sellisel juhul ei ole väärteokoosseis täidetud.
Ühistranspordiseaduse § 54^2 lg-s 1 nimetatud süüteo subjektiks saab olla vaid erilise isikutunnusega isik - bussi-, trammi-, trollibussi- või taksojuht.
Ühistranspordiseaduse § 54^2 lg-s 1 nimetatud süüteo subjektiks saab olla vaid erilise isikutunnusega isik - bussi-, trammi-, trollibussi- või taksojuht. Taksojuhi mõistet ühistranspordiseadus ei ava. Küll sätestab ühistranspordiseadus, et taksovedu on sõitjate vedu tellija soovitud sihtkohta sõiduautoga (taksoga) või muu taksoveoks kohandatud ühissõidukiga, välja arvatud reisirong ja parvlaev (ÜTS § 2 p 11). Tulenevalt ÜTS § 31 lg-st 3 on taksoveo teostamise õigus üksnes vedajal, kellele on väljastatud taksoveoluba. Selle loa alusel väljastatakse vedajale sõidukikaart, mis tõendab vedaja õigust kasutada sõidukikaardile kantud sõidukit tegevusloaga lubatud sõitjateveol (ÜTS § 31 lg 4). Eeltoodust tulenevalt võib taksovedu teostada üksnes sellise sõidukiga, mille suhtes on taksoveoloa alusel väljastatud kehtiv sõidukikaart. Selline sõiduk on ühistranspordiseaduse mõttes takso ja sellise sõidukiga sõitjate vedu teostav füüsiline isik taksojuht.
3-1-1-68-07 PDF Riigikohus 09.11.2007
Ühistranspordiseaduse § 54^2 lg-s 1 nimetatud süüteo subjektiks saab olla vaid erilise isikutunnusega isik - bussi-, trammi-, trollibussi- või taksojuht´.
Ühistranspordiseaduse § 54^2 lg-s 1 nimetatud süüteo subjektiks saab olla vaid erilise isikutunnusega isik - bussi-, trammi-, trollibussi- või taksojuht. Taksojuhi mõistet ühistranspordiseadus (ÜTS) ei ava. Küll sätestab ühistranspordiseadus, et taksovedu on sõitjate vedu tellija soovitud sihtkohta sõiduautoga (taksoga) või muu taksoveoks kohandatud ühissõidukiga, välja arvatud reisirong ja parvlaev (ÜTS § 2 p 11). Tulenevalt ÜTS § 31 lg-st 3 on taksoveo teostamise õigus üksnes vedajal, kellele on väljastatud taksoveoluba. Selle loa alusel väljastatakse vedajale sõidukikaart, mis tõendab vedaja õigust kasutada sõidukikaardile kantud sõidukit tegevusloaga lubatud sõitjateveol (ÜTS § 31 lg 4). Eeltoodust tulenevalt võib taksovedu teostada üksnes sellise sõidukiga, mille suhtes on taksoveoloa alusel väljastatud kehtiv sõidukikaart. Selline sõiduk on ühistranspordiseaduse mõttes takso ja sellise sõidukiga sõitjate vedu teostav füüsiline isik taksojuht.
3-1-1-69-07 PDF Riigikohus 09.11.2007
Ühistranspordiseaduse § 54^2 lg-s 1 nimetatud süüteo subjektiks saab olla vaid erilise isikutunnusega isik - bussi-, trammi-, trollibussi- või taksojuht.
Ühistranspordiseaduse § 54^2 lg-s 1 nimetatud süüteo subjektiks saab olla vaid erilise isikutunnusega isik - bussi-, trammi-, trollibussi- või taksojuht. Taksojuhi mõistet ühistranspordiseadus (ÜTS) ei ava. Küll sätestab ühistranspordiseadus, et taksovedu on sõitjate vedu tellija soovitud sihtkohta sõiduautoga (taksoga) või muu taksoveoks kohandatud ühissõidukiga, välja arvatud reisirong ja parvlaev (ÜTS § 2 p 11). Tulenevalt ÜTS § 31 lg-st 3 on taksoveo teostamise õigus üksnes vedajal, kellele on väljastatud taksoveoluba. Selle loa alusel väljastatakse vedajale sõidukikaart, mis tõendab vedaja õigust kasutada sõidukikaardile kantud sõidukit tegevusloaga lubatud sõitjateveol (ÜTS § 31 lg 4). Eeltoodust tulenevalt võib taksovedu teostada üksnes sellise sõidukiga, mille suhtes on taksoveoloa alusel väljastatud kehtiv sõidukikaart. Selline sõiduk on ühistranspordiseaduse mõttes takso ja sellise sõidukiga sõitjate vedu teostav füüsiline isik taksojuht.
3-1-1-37-03 PDF Riigikohus 07.04.2003
Otsustamaks väärteomenetluses VTMS §-s 23 märgitud aluste olemasolul kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse üle, tuleb kohtul lahendada küsimus selle tasu maksmise vajalikkusest ja põhjendatusest konkreetses väärteoasjas ja arvestades selle asja keerukust. Riigikohus leiab, et õigusabikulusid, mis ületavad kümneid kordi trahvisummat - kõnealusel juhul on õigusabikulud ületanud trahvisummat enam kui sada kakskümmend korda - ei saa väärteomenetluses, hoolimata väärteoasja keerukusest, lugeda põhjendatuks. Seetõttu pole taolised õigusabikulud mõistlikud ning neid ei saa menetluse lõpetamise korral menetlusalusele isikule täielikult hüvitada.
Tõendite analüüs ja motiivid, millistel faktilistel asjaoludel põhineb kohtu järeldus, on linnakohtu otsuses esitatud pinnapealselt. Kriminaalkolleegium ei loe aga seda kõnealusel juhul väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, sest otsus on oma lõppjäreldustes õige.
Takso seismine ehk Liiklusseaduse § 50 lg 1 mõttes parkimine väljaspool taksopeatust on vaadeldav seismisena kliendi ootel. Taksopeatuses koha vabanemise ootamine on samastatav kliendi ootamisega, sest kohta oodataksegi selleks, et saada klienti.

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json