/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 17| Näitan: 1 - 17

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
4-19-1178/20 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 21.10.2019
Katse on kõlbmatu, kui teo toimepanija kujutab endale faktiliste asjaolude väära hindamise tõttu ekslikult ette, et ta realiseerib süüteokoosseisu, ega saa aru, et süüteo lõpuleviimine on mingil põhjusel välistatud. (p 8)
KarS § 3 lg 5 sätestab, et kui isik paneb toime teo, mis vastab nii väärteo- kui ka kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Viidatud sätte järgi on välistatud kuriteo ja väärteo omavaheline ideaalkogum (vt RKKKo 4-16-6037/46, p 24). Kuriteo ja väärteo reaalkogumit tuleb aga menetleda eraldi. (p 10) Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisisõnu on õiguslikus mõttes ühe teoga tegu siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. (RKKKo 3-1-1-56-15, p 9.) (p 11) Juhtimisõiguseta (LS § 201 lg 1) ja liikluskindlustuseta mootorsõidukiga (LKindlS § 81) joobeseisundis (KarS § 424 lg 1) sõites liiklusnõuete rikkumisega kahju põhjustamine (LS § 223 lg 1) on vaadeldav ühe teona, mistõttu saab nende tegude puhul rääkida ka ideaalkogumist KarS § 3 lg 5 tähenduses (vt ka RKKKo 3-1-1-75-16, p 10). (p 12)
Juhtimisõiguseta (LS § 201 lg 1) ja liikluskindlustuseta mootorsõidukiga (LKindlS § 81) joobeseisundis (KarS § 424 lg 1) sõites liiklusnõuete rikkumisega kahju põhjustamine (LS § 223 lg 1) on vaadeldav ühe teona, mistõttu saab nende tegude puhul rääkida ka ideaalkogumist KarS § 3 lg 5 tähenduses (vt ka RKKKo 3-1-1-75-16, p 10). (p 12)
3-1-1-53-14 PDF Riigikohus 22.10.2014
Mootorsõiduki mark ja mudel ei ole LS § 224 lg 2 koosseisu objektiivseteks tunnusteks. Tähtis on, et tegemist oleks mootorsõidukiga. Seega ei kuulu mootorsõiduki mark ja mudel LS § 224 lg 2 tõendamiseseme asjaolude hulka.
1-13-9047/18 PDF Tartu Ringkonnakohus 21.01.2014
Isegi kui möönda, et piirkonnas, kus joobeseisundis sõideti ei ole tiheda liiklusega, siis üksnes see asjaolu ei anna alust kergema karistuse mõistmiseks. Asjaolu, et isik joobeseisundis asub mootorsõiduki rooli, on piisav, et muuta isiku tegevus üldohtlikuks kogu ühiskonnale ning karistuse mõistmisel tuleb sellega arvestada.
3-1-1-36-10 PDF Riigikohus 12.05.2010
Tulenevalt VTMS §-st 177 ja § 199 lg-st 2 tähendab kassatsiooni läbivaatamata jätmine või kassatsioonimenetluse lõpetamine, et asjas tehtud alama astme kohtu otsus jõustub ja isikul puudub võimalus sellest tulenevaid õiguslikke järelmeid vaidlustada muul viisil, kui teistmismenetluses. VTMS § 171 lg-s 4 on sätestatud üksnes kaks erandit, mil Riigikohtul on õigus vaatamata kassatsioonist loobumisele väärteoasja läbivaatamist jätkata: kui ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, millega on raskendatud menetlusaluse isiku olukorda või on oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust. Kõnealune regulatsioon sisaldab seega kohtule suunatud kohustust igal juhul kõrvaldada menetlusaluse isiku olukorda raskendavad justiitsvead, sõltumata menetlusaluse isiku soovist kaebemenetlust jätkata. Vastasel juhul jääks jõusse ebaõige, menetlusaluse isiku seisundit halvendav kohtulahend, mis ei ole kooskõlas õiguskorraga. Seetõttu ongi seadusandja näinud kassatsioonimenetluses ette võimaluse tühistada sisult väär ja isiku õigusi rikkuv alama astme kohtu otsus ega ole sellist volitust seadnud sõltuvusse kassatsioonist loobumisest. Väärteomenetluse seadustiku § 171 lg-s 4 räägitakse küll expressis verbis ringkonnakohtu lahendist, kuid kõnealuse normi sõna-sõnaline rakendamine satuks vastuollu nii väärteomenetluse seadustiku süstemaatilisest tõlgendamisest tulenevate argumentide kui ka seadusandja taotletava eesmärgiga. Analoogiliselt Riigikohtule antud pädevusega on seadusandja ka alama astme kohtute puhul soovinud välistada olukorda, mil kaebusest loobumise korral jääks jõusse õiguskorraga vastuolus olev karistusotsus. See peab omakorda tagama menetlusaluse isiku õiguste lünkadeta kaitse kohtumenetluses. Samas tuleb tähele panna, et VTMS § 127 lg-s 4 ei ole maa- ja ringkonnakohtu volitusi väärteoasja sisulise läbivaatamise jätkamisel piiratud sellega, millise menetleja lahendi pinnalt rikkumine ilmneb. Tõlgendades VTMS § 171 lg-s 4 sätestatut grammatiliselt, ei oleks seadusandja taotletav eesmärk täielikult saavutatav, sest erinevalt alama astme kohtutele antud pädevusest puuduks Riigikohtul sellise tõlgenduse kohaselt võimalus kõrvaldada materiaalõiguse ebaõigest kohaldamisest või väärteomenetlusõiguse olulisest rikkumisest tingitud minetusi juhtudel, mil need ilmnevad maakohtu lahendist ja kassaator on kassatsioonist loobunud. Kõnealuse normi sisustamine eelpool kirjeldatud viisil ei aitaks tagada menetlusaluse isiku õiguste lünkadeta kaitset. Seetõttu tulebki VTMS § 171 lg-st 4 tulenevat Riigikohtu pädevust sisustada laiemalt, kui pelgalt ringkonnakohtu lahendi seaduslikkusele suunatud kontrolli. Selles sättes sisalduv pädevus hõlmab väärteoasja läbivaatamise jätkamise õigust ka maakohtu lahendite puhul, kui kassaator on Riigikohtus vaidlustanud VTMS § 132 sätestatud korras tehtud lahendi, olles kassatsioonist loobunud.
Seadusandja on sidunud vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud alkoholipiirmäära ületamise eest konkreetse numbrilise näitajaga. Seega saab isikut LS § 7419 lg-te 1 või 2 alusel karistada üksnes siis, kui on kindlaks tehtud, et tema vere või väljahingatava õhu alkoholisisaldus vastab nendes lõigetes sätestatule. Indikaatorvahendi näidu alusel ei saa aga tõendada seda, kui suur oli alkoholi kontsentratsioon isiku väljahingatavas õhus isegi siis, kui indikaatorvahend näitab tulemust numbrilisel kujul (vt RKKKo nr 3-1-1-15-06, p 8, nr 3-1-1-98-09, p 17.1, nr 3-1-1-112-09, p 8, nr 3-1-1-110-09, p 7 ja nr 3-1-1-113-09, p 7). Lähtuvalt joobeseisundi määratlusest tuleb juhtudel, mil joove ei ületa LS § 20 lg 31 p-s 2 sätestatud määrasid, isikul tuvastada nii alkoholi sisaldus veres või väljahingatavas õhus konkreetses määras, kui ka väliselt tajutavad tugevasti häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid või reaktsioonid, mille tõttu ei ole isik ilmselgelt mootorsõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima. Seega on seadusandja seadnud joobeseisundi olemasolu sõltuvusse mõlema tunnuse üheaegsest esinemisest.
3-1-1-113-09 PDF Riigikohus 05.01.2010
Seadusandja on sidunud vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud alkoholipiirmäära ületamise eest konkreetse numbrilise näitajaga. Seega saab isikut LS § 74^19 lg 1 või lg 2 alusel karistada üksnes juhul, kui on kindlaks tehtud, et tema vere või väljahingatava õhu alkoholisisaldus vastab nendes lõigetes sätestatule. Indikaatorvahendi näidu alusel ei saa aga tõendada seda, kui suur oli alkoholi kontsentratsioon isiku väljahingatavas õhus isegi siis, kui indikaatorvahend näitab tulemust numbrilisel kujul (vt ka RKKKo nr 3-1-1-15-06, p 8; nr 3-1-1-98-09, p 17.1).
3-1-1-110-09 PDF Riigikohus 05.01.2010
Seadusandja on sidunud vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud alkoholipiirmäära ületamise eest konkreetse numbrilise näitajaga. Seega saab isikut LS § 74^19 lg 1 või lg 2 alusel karistada üksnes juhul, kui on kindlaks tehtud, et tema vere või väljahingatava õhu alkoholisisaldus vastab nendes lõigetes sätestatule. Indikaatorvahendi näidu alusel ei saa aga tõendada seda, kui suur oli alkoholi kontsentratsioon isiku väljahingatavas õhus isegi siis, kui indikaatorvahend näitab tulemust numbrilisel kujul (vt ka RKKKo nr 3-1-1-15-06, p 8; nr 3-1-1-98-09, p 17.1).
3-1-1-98-09 PDF Riigikohus 26.11.2009
Kaastäideviimisena ei ole käsitatavad teod, mis ei ole kausaalses seoses süüteokoosseisus kirjeldatuga.
Kelmuse objektiivne koosseis eeldab pettust, s.o tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomist, mille tulemusena kannatanu satub eksimusse ja teeb varakäsutuse ning teo toimepanija saab varalist kasu. Tegelikud ehk faktilised asjaolud on objektiivselt tuvastatavad ehk kontrollitavad sündmused, olukorrad või seisundid, mille kohta väär väide esitatakse. Pettuse esemeks olevate asjaolude näol võib tegemist olla isiku aspektist nii väliste (nt maksevõimelisus) kui sisemiste (nt maksmisvalmidus) asjaoludega. Oluline on siiski, et tegemist oleks asjaoludega, mis kujundavad või määravad kannatanu otsust teha varakäsutus, s.o varalise kasu saamise suhtes põhjuslike asjaoludega.
Kuna üks ja sama kohtuotsus võib olla vormistatud kahe erineva dokumendina, siis ei ole välistatud, et nende vormistamisel võivad tekkida vead ja sellest tulenevalt ka erinevused. Vastuolu korral kohtuotsuse erineval ajal vormistatud resolutiivosade vahel tuleb lähtuda sellest resolutiivosast, mis on kuulutatud KrMS § 315 lg 4 kohaselt (vt RKKKo nr 3-1-2-3-09, p 6.1).
Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (vt RKKKo nr 3-1-1-85-08, p 15.1).
Süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ning ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud. Juhindudes eeltoodust ja KrMS §-st 181 ning § 186 lg-st 1 tuleb see summa jätta riigi kanda (vt RKKKo nr 3-1-1-102-09, p 11). Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (vt RKKKo nr 3-1-1-85-08, p 15.1).
Alates 1. juulist 2009 on LS § 20 lg 3^1 p-st 1 ja 2 tulenevalt võimalik lugeda juht alkoholijoobes olevaks üksnes tingimusel, et tema väljahingatavas õhus või veres on mõõdetud teatud kindel kogus alkoholi. (Vt RKKKo nr 3-1-1-76-09, p-d 9-10). Indikaatorvahendi näidu alusel ei saa tõendada seda, kui suur oli alkoholikontsentratsioon isiku väljahingatavas õhus. Isegi juhul, kui indikaatorvahend näitab tulemust numbrilisel kujul, saab selle alusel tõendada vaid seda, et isiku väljahingatavas õhus oli alkoholi, mitte aga selle hulka. Selle kindlaksmääramine, kui palju alkoholi sisaldub isiku väljahingatava õhu ühes liitris, eeldab õhu alkoholisisalduse mõõtmist. Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab juhul, kui mõõtetulemusest sõltub isiku karistamine, olema tõendatud mõõtetulemuse jälgitavus. Seega saab alkoholikontsentratsiooni isiku väljahingatavas õhus tõendada ainult taadeldud alkomeetri abil. Indikaatorvahendiks nimetatakse aga just selliseid alkomeetreid, mis ei ole taadeldud ja mille näidu alusel väljahingatava õhu alkoholikontsentratsiooni tõendada ei või (vt RKKKo nr 3-1-1-15-06, p 8).
Alates 1. juulist 2009 on LS § 20 lg 3^1 p-st 1 ja 2 tulenevalt võimalik lugeda juht alkoholijoobes olevaks üksnes tingimusel, et tema väljahingatavas õhus või veres on mõõdetud teatud kindel kogus alkoholi. (Vt RKKKo nr 3-1-1-76-09, p-d 9-10).
3-1-1-95-09 PDF Riigikohus 27.10.2009
Alates 1. juulist 2009. a on KarS § 424 järgi karistatav mootorsõiduki või trammi juhtimine, mil isikul tuvastatud alkoholijoove ületab LS § 20 lg 31 p-des 1 ja 2 sätestatud alkoholijoobe määrasid ning kõnealuse sätte punktis 2 märgitud juhul on isiku käitumises täiendavalt tuvastatud sellised välised muutused, mille pinnalt on võimalik järeldada, et isik ei ole ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega. (Vt RKKKo nr 3-1-1-76-09, p-d 9-10).
3-1-1-83-09 PDF Riigikohus 19.10.2009
Alates 1. juulist 2009. a on KarS § 424 järgi karistatav mootorsõiduki või trammi juhtimine, mil isikul tuvastatud alkoholijoove ületab LS § 20 lg 31 p-des 1 ja 2 sätestatud alkoholijoobe määrasid ning kõnealuse sätte punktis 2 märgitud juhul on isiku käitumises täiendavalt tuvastatud sellised välised muutused, mille pinnalt on võimalik järeldada, et isik ei ole ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega. (Vt RKKKo nr 3-1-1-76-09, p-d 9-10). Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis on käsitatav liiklusnõuete rikkumisena KarS § 422 mõttes. Juhul, kui mootorsõiduki joobeseisundis juhtimises seisneva liiklusnõuete rikkumisega põhjustatakse ettevaatamatusest inimes(t)e surm või raske tervisekahjustus, tuleb see kvalifitseerida üksnes KarS § 422 lg 1 või 2 järgi, mitte aga KarS § 422 lg 1 või 2 ja § 424 ideaalkogumina. Seda seetõttu, et kirjeldatud juhtumil on kogu joobes juhtimise teoebaõigus KarS § 422 lg 1 või 2 koosseisust hõlmatud ja KarS §-s 424 ette nähtud kuritegu neeldub KarS §-s 422 sätestatud kuriteos. Kui mootorsõiduki joobeseisundis juhtimisega põhjustatakse ettevaatamatusest inimes(t)e surm või raske tervisekahjustus, realiseerub KarS § 422 lg-s 1 või 2 ette nähtud koosseisulises tagajärjes see sama oht, mille tõrjumisele KarS §-s 424 sätestatud kuriteokoosseis on suunatud.
Tulenevalt KrMS § 362 p-st 2 saab Riigikohus kontrollida, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt RKKKo nr 3-1-1-19-09, p-d 15-16).
Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis on käsitatav liiklusnõuete rikkumisena KarS § 422 mõttes. Juhul, kui mootorsõiduki joobeseisundis juhtimises seisneva liiklusnõuete rikkumisega põhjustatakse ettevaatamatusest inimes(t)e surm või raske tervisekahjustus, tuleb see kvalifitseerida üksnes KarS § 422 lg 1 või 2 järgi, mitte aga KarS § 422 lg 1 või 2 ja § 424 ideaalkogumina. Seda seetõttu, et kirjeldatud juhtumil on kogu joobes juhtimise teoebaõigus KarS § 422 lg 1 või 2 koosseisust hõlmatud ja KarS §-s 424 ette nähtud kuritegu neeldub KarS §-s 422 sätestatud kuriteos. Kui mootorsõiduki joobeseisundis juhtimisega põhjustatakse ettevaatamatusest inimes(t)e surm või raske tervisekahjustus, realiseerub KarS § 422 lg-s 1 või 2 ette nähtud koosseisulises tagajärjes see sama oht, mille tõrjumisele KarS §-s 424 sätestatud kuriteokoosseis on suunatud.
Tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem (vt nt RKKKo nr 3-1-1-35-08, p 18).
3-1-1-76-09 PDF Riigikohus 29.09.2009
Valitud kaitsjale makstud tasu kohta ei ole õigusabikulude kandmist ja nende suurust kajastavaid dokumente esitatud. Sellise taotluse esitamine ei ole pärast kohtu lahkumist nõupidamistuppa lubatav, mille tõttu tuleb hilinenult esitatud taotlus jätta läbi vaatamata (vt RKKKm nr 3-1-1-70-08, p 14 ja nr 3-1-1-78-08, p 8).
Karistusseadustiku §-s 424 nähakse alates 1. juulist 2009 ette vastutus mootorsõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis. Seejuures ei oma enam karistusõiguslikku tähendust isiku varasem karistatus seoses mootorsõiduki joobeseisundis juhtimisega. Joobeseisundit määratletakse kui alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundit, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides (LS § 20 lg 3). Alates 1. juulist 2009 on KarS § 424 järgi karistatav mootorsõiduki või trammi juhtimine, mil isikul tuvastatud alkoholijoove ületab LS § 20 lg 3^1 p-des 1 ja 2 sätestatud alkoholijoobe määrasid ning kõnealuse sätte punktis 2 märgitud juhul on isiku käitumises täiendavalt tuvastatud sellised välised muutused, mille pinnalt on võimalik järeldada, et isik ei ole ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega. Kui eelpool kirjeldatud alternatiivsed tingimused täidetud ei ole, tuleb kaaluda süüdlase vastutust LS §-s 74^19 ettenähtud väärteo eest.
Tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem (vt nt RKKKo nr 3-1-1-35-08, p 18).
3-1-1-13-08 PDF Riigikohus 07.05.2008
Väärteomenetluse seadustik ei nõua, et väärteoprotokolli koostaks ja kohtuvälise menetleja otsuse teeksid erinevad ametnikud. Seega ei ole juhul, kui mõlemad nimetatud dokumendid koostab sama ametnik, tegemist väärteomenetlusõiguse rikkumisega. Siiski oleks soovitatav, kui väärteoprotokolli koostaks ja kohtuvälise menetleja otsuse teeksid erinevad ametnikud. Väärteoprotokolli koostamine tähendab sisuliselt menetlusalusele isikule süüdistuse esitamist, mistõttu tähendab väärteoprotokolli koostamine ka seda, et selle koostaja hinnangul on kogutud piisavalt tõendeid, mis kinnitavad, et menetlusalune isik on pannud toime väärteo. Seega tagaks see, kui kohtuvälise menetleja otsuse teeb teine ametnik, suurema erapooletuse ning seeläbi otsuse parema aktsepteeritavuse. Tegemist ei ole aga väärteomenetluse seadustikust tuleva kohustusega, mille täitmata jätmist saaks lugeda väärteomenetlusõiguse rikkumiseks.
Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis kujutab endast vältavat delikti. Mootorsõiduki juhtimiseks on igasugune juhi tegevus mootorsõiduki kulgemise suunamisel (vt RKKKo nr 3-1-1-146-03). Sellele koosseisule vastavat tegu paneb isik toime senikaua, kui ta joobes olles mootorsõidukit juhib. Joobes juhtimine on küll lõpule viidud kohe, kui juht sõitu alustab, kuid see ei tähenda, et sõiduki järgnev juhtimine ei oleks enam sama tegu - ei oleks enam joobes juhtimine.
3-1-1-53-07 PDF Riigikohus 20.11.2007
Kuigi kohtu alla andmise küsimuse lahendamisel ei pea kohus mõistetavalt otsustama KrMS §-s 306 sätestatud küsimusi ega saagi seda teha, tuleb olukorras, kus süüdistusaktis on kuriteo asjaolud küll märgitud, kuid nende kirjeldus ilmselgelt ei vasta isikule süüksarvatud kuriteo tunnustele, jaatada kohtu õigust lugeda süüdistusakt KrMS § 154 nõuetele mittevastavaks.
Kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, peavad piisava selguse ja täpsusega kajastuma juba süüdistuse tekstis (vt 3-1-1-24-05 ja 3-1-1-130-05 ja 3-1-1-89-06). Võistlevas kohtumenetluses määrab süüdistus üldjuhul ära kohtuliku arutamise piirid ja KrMS § 154 lg 3 p-de 2-3 kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas kohustuslikult ära näidata nii süüdistuse sisu, s.o süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus kui ka kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti täpsusega (vt 3-1-1-139-05 ja nr 3-1-1-96-06). Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada isegi sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Puuduliku süüdistuse korral on süüdistatava õigeksmõistmine võimalik siis, kui selline süüdistus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus.
Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada isegi sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Puuduliku süüdistuse korral on süüdistatava õigeksmõistmine võimalik siis, kui selline süüdistus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus.
Olemuslikult tähendab KrMS § 337 lg 1 p 2 ringkonnakohtu võimalust parandada maakohtu otsuses esinevaid pisivigu (nt eksitus kuupäevas, nime vale kirjapilt, tehnilised vead vm). See ei tähenda aga, et KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel oleks ringkonnakohtul võimalik parandada esimese astme kohtu otsuses igasuguseid vigu. Selline pisivigade parandamine puudutab vaid juhtumeid, kui puudub vähimgi õiguslik etteheide maakohtu otsuse sisule. Veelgi enam, pisivigade parandamine ei tohi muuta otsuse sisulist õiguslikku tähendust ega tuua kaasa kohtumenetluse pooltele uusi/üllatuslikke õiguslikke tagajärgi. (Vt 3-1-1-14-07). Kui isiku karistusõigusliku vastutuse eeldus ei kajastu süüdistusaktis ja seda ei tuvasta ka maakohtus, siis ei saa ringkonnakohus kohtuotsust täpsustada, sest sellisel juhul väljub ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-s 2 sätestatud kohtuotsuse täpsustamise piiridest.
Kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, peavad piisava selguse ja täpsusega kajastuma juba süüdistuse tekstis (vt 3-1-1-24-05, 3-1-1-130-05 ja 3-1-1-89-06).
Kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, peavad piisava selguse ja täpsusega kajastuma juba süüdistuse tekstis (vt RKüKo nr 3-1-1-24-05 ja RKKKo nr 3-1-1-130-05 ja 3-1-1-89-06). Kui isiku karistusõigusliku vastutuse eeldus ei kajastu süüdistusaktis ja seda ei tuvasta ka maakohtus, siis ei saa ringkonnakohus kohtuotsust täpsustada, sest sellisel juhul väljub ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-s 2 sätestatud kohtuotsuse täpsustamise piiridest. Võistlevas kohtumenetluses määrab süüdistus üldjuhul ära kohtuliku arutamise piirid ja KrMS § 154 lg 3 p-de 2-3 kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas kohustuslikult ära näidata nii süüdistuse sisu, s.o süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus kui ka kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti täpsusega (vt RKKKo nr 3-1-1-139-05 ja nr 3-1-1-96-06). Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada isegi sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Puuduliku süüdistuse korral on süüdistatava õigeksmõistmine võimalik siis, kui selline süüdistus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus. Kuigi kohtu alla andmise küsimuse lahendamisel ei pea kohus mõistetavalt otsustama KrMS §-s 306 sätestatud küsimusi ega saagi seda teha, tuleb olukorras, kus süüdistusaktis on kuriteo asjaolud küll märgitud, kuid nende kirjeldus ilmselgelt ei vasta isikule süüksarvatud kuriteo tunnustele, jaatada kohtu õigust lugeda süüdistusakt KrMS § 154 nõuetele mittevastavaks.
Võistlevas kohtumenetluses määrab süüdistus üldjuhul ära kohtuliku arutamise piirid ja KrMS § 154 lg 3 p-de 2-3 kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas kohustuslikult ära näidata nii süüdistuse sisu, s.o süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus kui ka kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti täpsusega (vt 3-1-1-139-05 ja 3-1-1-96-06).
Karistusseadustiku § 424 kohaselt on kriminaalkorras karistatav mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis, kui isikut on varem mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest karistatud. Seega on KarS § 424 puhul isiku varasem karistatus tema karistusõigusliku vastutuse eelduseks.
3-1-1-120-06 PDF Riigikohus 16.04.2007
KarS § 2 lg 3 sätestab sarnaselt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 7. lisaprotokolli 4. artikliga, et isikut ei tohi teistkordselt karistada sama süüteo eest. See, kui ühe teo suhtes on kohaldatavad mitu normi, ei ole vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 7. lisaprotokolli 4. artikliga, kuid selle nõude rikkumise välistamiseks ei piisa ainuüksi asjaolust, et isiku sama tegu menetleti või teda karistati erinevates menetlustes või formaalselt erinevate sätete järgi. Esineb olukordi, kus üks tegu näib esmapilgul vastavat mitmele erinevale süüteokoosseisule, kuid mille puhul lähemal kontrollimisel ilmneb, et menetleda tuleb vaid ühe koosseisu järgi, sest see hõlmab kogu teise normi rikkumise ebaõigust. Seega, kui isik mõistetakse erinevates, üksteisele järgnevates menetlustes süüdi erinevate süüteokoosseisude järgi, peab kohus kontrollima, kas nende süütegude koosseisutunnused langevad kokku olulisel määral.
Vastavalt KrMS § 45 lg-le 4 on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. Lähtuvalt KrMS § 43 lg-test 1 ja 2 võib süüdistatavat kaitsta kas valitud või menetleja poolt määratud kaitsja. Kui ringkonnakohtus on süüdistataval seaduslikus korras määratud kaitsja, kelle volitusi ei vaidlustatud ega taotletud tema asendamist valitud kaitsjaga, siis ei ole süüdistatava kaitseõigust rikutud.
Mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobe seisundis (LS § 74^19 või KarS § 424) ja mootorsõidukijuhi poolt ettevaatamatusest varalise kahju või tervisekahjustuse tekitamine (LS § 74^17) või raske tervisekahjustuse tekitamine või surma põhjustamine (KarS §-d 422 ja 423) ei ole alati käsitatavad ühe süüteona, kuigi kõigi nende süüteokoosseisude objektiivsed tunnused seisnevad muuhulgas liiklusnõuete rikkumises mootorsõiduki juhtimisel. Juhul, kui mootorsõidukijuhi poolt ettevaatamatusest varalise kahju või tervisekahjustuse tekitamise või raske tervisekahjustuse tekitamise või surma põhjustamise objektiivseks tunnuseks on muude liiklusnõuete rikkumiste hulgas ka mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes, kattuvad need süüteokoosseisud olulisel määral ja neid on võimalik käsitada ühe süüteona.
3-1-1-87-05 PDF Riigikohus 10.10.2005
Indikaatorvahendi puhul ei ole tegemist mõõteriistaga ning seega erinevalt tõenduslikest alkomeetritest ei laiene indikaatori kasutamisele MõõteS-s kehtestatud nõuded. Kuna joobeseisundit kontrolliti indikaatorvahenditega, ei ole MõõteS nende kasutamise suhtes kohaldatav ning seega ei olnud indikaatorvahendi kasutamiseks vajalik politseiametniku akrediteerimine MõõteS § 5 lg 3 tähenduses.
Joobeseisundiks on loetav olukord, kus on tuvastatud alkoholi või narkootiliste või psühhotroopsete ainete tarvitamisest tingitud isiku terviseseisundi muutumine (LS § 20 lg 3) või kui isiku vere või väljahingatava õhu alkoholisisaldus ületab LS § 20 lg-s 4 sätestatud piirmäärasid (vt RKKKo-d 3-1-1-89-04, 3-1-1-47-05).
3-1-1-47-05 PDF Riigikohus 06.06.2005
LS § 20 lg 3 seob joobeseisundi küll kehaliste või psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide häirumise või muutumisega, kuid kõnealust sätet tuleb tõlgendada koos sama paragrahvi neljanda lõikega, mis sätestab määrad, millest rohkem ei tohi isiku väljahingatavas õhus või veres alkoholi olla (vt ka RKKKo 3-1-1-89-04). Joobeseisundiks tuleb lugeda seda, kui isiku väljahingatavas õhus on alkoholi vähemalt 0,1 mg/l (vt ka RKKKo 3-1-1-119-03).
3-1-1-4-05 PDF Riigikohus 15.02.2005
Kui karistusotsuse motiivid põhinevad oletustel, on selle otsuse tegemisel oluliselt rikutud menetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 8 mõttes.
Karistamaks isikut LS § 74-19 järgi, tuleb tuvastada, millist narkootilist või psühhotroopset ainet isik tarvitas. Mootorsõiduki joobes juhtimine hõlmab endas liiklusohtlikus terviseseisundis juhtimise, sest joobeseisundi puhul on tegemist alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisest tingitud liiklusohtliku terviseseisundiga.
3-1-1-50-04 PDF Riigikohus 10.06.2004
LS § 74-19 objektiivse koosseisu olemasoluks ei ole vajalik tuvastada joobeastet, piisab üksnes joobeseisundi tuvastamisest. LS § 20 lg 5 kohaselt tuleb isiku keeldumisel alkoholisisalduse kontrollimisest tema väljahingatavas õhus lugeda ta joobeseisundis olevaks.

Kokku: 17| Näitan: 1 - 17

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json