/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-101-16 PDF Riigikohus 10.04.2017
JAS

KrMS § 63 lg 1^1 kohaselt sõltub julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe tõendina kasutamise lubatavus esmalt riigi peaprokuröri otsusest. Juhul, kui riigi peaprokurör ei pea julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetluses tõendina esitamist vajalikuks ega võimalikuks, pole selle teabe tõendina kasutamine lubatud. (p 23)

Teiseks tuleb KrMS § 63 lg-st 11 nähtuvalt arvestada teabehanke korras saadud teabe tõendina kasutamise üle otsustamisel KrMS § 1261 lg-s 2 ja § 1267 lg-s 2 nimetatud piiranguid. KrMS § 1267 lg 2 kohaselt ei kasutata tõendina sama seadustiku §-s 72 nimetatud isiku poolt edastatavat teavet või sellisele isikule teise isiku poolt edastatavat teavet, mis on saadud salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel, kui teabe sisuks on isikule ameti- või kutsetegevuses teatavaks saanud asjaolud. KrMS § 1261 lg 2 reguleerib aga jälitustoiminguga teabe kogumisele eelnevat etappi ja sätestab, et jälitustoiming on kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud alustel lubatud, kui andmete kogumine muude toimingutega või tõendite kogumine muude menetlustoimingutega ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve (nn ultima ratio-põhimõte). KrMS § 63 lg-s 11 nimetatud otsustuse tegemise ajaks on teave julgeolekuasutuste seaduses sätestatud alustel ja korras juba kogutud ning teabe tõendina kasutamise lubatavuse üle otsustamisel tuleb selle eripära arvestada. Teisisõnu on julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetlusse tõendina esitamine KrMS § 63 lg-st 11 ja § 1261 lg-st 2 lähtudes lubatud juhul, kui sama teabe kogumine kriminaalmenetluses ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017. a määrus kohtuasjas nr 3-1-1-112-16, p 30). Kui eelloetletud tingimused pole täidetud, ei ole julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetlusse esitamine ultima ratio-põhimõttega kooskõlas ja selle teabe tõendina kasutamine pole lubatud. (p 24)

Kriminaalasjas kogutud tõendite lubatavusele annab lõpliku hinnangu kohus. Sellest tulenevalt otsustab riigi peaprokurör KrMS § 63 lg 11 kohaselt kohtueelses menetluses küll julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetluses tõendina esitamise üle, kuid tõendi lubatavust puudutavat vaidlust lahendades on kriminaalasja arutav kohus pädev kontrollima riigi peaprokuröri kõnealuse otsustuse seaduslikkust ning hindama, kas julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetluses tõendina esitamisel arvestati KrMS § 1261 lg-s 2 ja § 126^7 lg-s 2 nimetatud piiranguid. Samuti on kriminaalasja arutaval kohtul õigus kontrollida, kas tõendina esitatud teabe kogumiseks oli halduskohtu luba ja kas teabe tõendina kasutamine on kooskõlas muude kriminaalmenetluse üldpõhimõtetega. (p 25)


KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõend kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu, tunnistaja või asjatundja ütlus, ekspertiisiakt, eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või videosalvestis, samuti muu dokument ning foto või film või muu teabetalletus. Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe põhjal koostatud teabehanketoimingute kokkuvõtted on käsitatavad muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 mõttes. (p 20)

Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teavet pole vaja jälitustoimingu protokollis vormistada. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta nõuet, mille kohaselt tuleb mõnes muus menetluses (nt järelevalvemenetluses) tehtud toimingutega saadud teave, mis on vormistatud selles menetluses kehtivate nõuete järgi, kriminaalmenetluses kasutamiseks vormistada ümber analoogilise toimingu protokollis. Teistes menetlustes kogutud teave esitatakse kriminaalmenetluses oma esialgsel kujul. (p 21)


Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teavet pole vaja jälitustoimingu protokollis vormistada. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta nõuet, mille kohaselt tuleb mõnes muus menetluses (nt järelevalvemenetluses) tehtud toimingutega saadud teave, mis on vormistatud selles menetluses kehtivate nõuete järgi, kriminaalmenetluses kasutamiseks vormistada ümber analoogilise toimingu protokollis. Teistes menetlustes kogutud teave esitatakse kriminaalmenetluses oma esialgsel kujul. (p 21)


Tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks võib kasutada üksnes KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliike (nn rangeid tõendeid) (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. märtsi 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-142-05, p 10; 28. veebruari 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-06, p 11 ja 7. märtsi 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-12-06, p 16). (p 19)

KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõend kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu, tunnistaja või asjatundja ütlus, ekspertiisiakt, eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või videosalvestis, samuti muu dokument ning foto või film või muu teabetalletus. Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe põhjal koostatud teabehanketoimingute kokkuvõtted käsitatavad muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 mõttes. (p 20)


KarS § 2373 lg 1 kirjeldab alternatiivselt mitmeid koosseisupäraseid tegusid, alustades KarS §-s 237, 2371 või 2372 sätestatud kuriteo rahastamisest või muul viisil toetamisest, jätkates terroristliku ühenduse või terroristi (isiku, kelle tegevus on suunatud KarS §-s 237 sätestatud kuriteo toimepanemisele) rahastamise või muul viisil toetamisega ja lõpetades vahendite kättesaadavaks tegemise või kogumisega, teades, et neid vahendeid võidakse kasutada täielikult või osaliselt KarS §-s 237, 2371 või 237^2 sätestatud kuriteo toimepanemiseks. Isiku vastutusele võtmise eeldused loetletud koosseisualternatiivide puhul on erinevad. (p 12)

Kui isik tunnistatakse süüdi KarS § 2373 lg 1 esimese koosseisualternatiivi järgi (s.o KarS §-s 237, 2371 või 2372 sätestatud kuriteo rahastamises või muul viisil toetamises), tuleb lisaks rahastamisele või toetamisele tuvastada, millise KarS §-s 237, 2371 või 2372 sätestatud kuriteo soodustamisele oli rahastamine või toetamine suunatud. See, kas KarS §-s 237, 2371 või 2372 sätestatud kuritegu või selle katse pannakse toime või mitte, ei ole toetaja vastutusele võtmise seisukohalt oluline. Kui isik tunnistatakse süüdi aga KarS § 2373 lg 1 teise koosseisualternatiivi järgi (s.o terroristliku ühenduse või terroristi rahastamises või muul viisil toetamises), tuleb välja selgitada, millist terroristlikku ühendust või terroristi isik rahastas või muul viisil toetas. Võrreldes esimese koosseisualternatiiviga on seos terrorikuritegudega kaudsem ja pole tähtis, kas ja millise konkreetse kuriteo ettevalmistamisele oli toetus suunatud. Määrav on terroristi või terroristliku ühenduse ebaseadusliku tegevuse üldisem teadlik toetamine. Juhul, kui isik tunnistatakse süüdi kolmanda koosseisualternatiivi järgi (s.o vahendite kättesaadavaks tegemises või kogumises, teades, et neid vahendeid võidakse kasutada täielikult või osaliselt. KarS §-s 237, 2371 või 2372 sätestatud kuriteo toimepanemiseks), tuleb lisaks vahendite kättesaadavaks tegemisele või kogumisele tuvastada üksnes isiku teadmine, et neid kogutud või kättesaadavaks tehtud vahendeid võidakse põhimõtteliselt kasutada KarS §-s 237, 2371 või 2372 sätestatud kuriteo toimepanemiseks. (p 15)

3-1-1-113-13 PDF Riigikohus 16.12.2013

Määratletuspõhimõttega võiks vastuolus olla olukord, kus kellegi kriminaalõiguslik vastutus sõltub suuresti sellest, kas mõni ametiisik viitab inimesele, kellega ta suhtleb, kui oma salajasele kaastöötajale e jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikule. Kui koostöö on registreeritud ja isik on seda oma allkirjaga kinnitanud, ei oleks võimalik ametiisiku-poolne liiga kergekäeline või suisa alusetu osutamine mõnele isikule kui jälitusasutusega koostöö tegijale. Sellise tõlgenduse korral on KarS § 241 lg 1 rakendamine või rakendamata jätmine märksa ettenähtavam ja karistusnormile ei saa selles osas teha määratletuspõhimõttest tulenevaid etteheiteid.


KarS § 241 lg 1 kaitseb primaarsena üldõigushüveks olevat riigi julgeolekut. Seetõttu saab mõne individuaalõigushüve kaitse kõne alla tulla vaid sekundaarsena riigi julgeoleku kaitsmise kõrval. Riigi julgeolekut on tarvis kaitsta just nn koostöö-elemendi tõttu. Isiku mõjutamine koostööle asuma ja selle koostöötamise korraldamine, sh salajane suhtlemine riigiesindajate ja koostöö tegija vahel, kujutab endast sellist intensiivset riigipoolset tegevust, mille avalikuks tulekul võiks olla mitmed negatiivsed järelmid jälitusasutustele ja sel moel ka riigi julgeolekule. Mõne inimese tema teadmata ärakasutamine jälitustegevuses või kelleltki saadud info pelga ärakuulamise ja vajadusel hilisema rakendamise puhul ei ole intensiivsest riigipoolsest tegevusest võimalik kõneleda ning seetõttu ei saaks sellisel juhul ka tulla ilmsiks midagi olulisel määral riigi julgeolekut ohustavat.

Mitte kõik vabatahtlikule koostööle kaasatud inimesed ei ole jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikud. Sellised isikud on vaid inimesed, kelle koostöö jälitusasutusega on mingil moel dokumenteeritud või registreeritud. Selline kitsendamine ei põhine ei JTS § 14 lg-l 1 ega ka kõnealusel mõistel endal, sest need kaks koostöö dokumenteerimisest ei kõnele. Seetõttu saab sellist kitsendamist nimetada KarS § 241 lg 1 teleoloogiliseks reduktsiooniks.

Määratletuspõhimõttega võiks vastuolus olla olukord, kus kellegi kriminaalõiguslik vastutus sõltub suuresti sellest, kas mõni ametiisik viitab inimesele, kellega ta suhtleb, kui oma salajasele kaastöötajale e jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikule. Kui koostöö on registreeritud ja isik on seda oma allkirjaga kinnitanud, ei oleks võimalik ametiisiku-poolne liiga kergekäeline või suisa alusetu osutamine mõnele isikule kui jälitusasutusega koostöö tegijale. Sellise tõlgenduse korral on KarS § 241 lg 1 rakendamine või rakendamata jätmine märksa ettenähtavam ja karistusnormile ei saa selles osas teha määratletuspõhimõttest tulenevaid etteheiteid.


JTS § 14 lg 1 kohaselt on jälitusasutustel õigus kaasata vabatahtlikule salajasele koostööle jälitustegevuses täisealisi isikuid nende nõusolekul. Olukorras, kus jälitusasutus kasutab mõnda inimest jälitustegevuses ilma, et isik seda mõistab, pole võimalik kõneleda vabatahtlikkusest ja nõusolekust. Sellises olukorras ei saa kõneleda ka koostööst, kuivõrd koostöö eeldab teatud ühist tegutsemist. Kui isik ei tea, et ta jälitusasutuse jaoks midagi tarvilikku teeb, ei ole tegu ühise tegutsemisega. Üldjuhul ei saa koostööks pidada ka seda, kui keegi esitab uurimisasutusele teate ühe või mõne üksiku süüteo kohta. Süüteoteate esitaja panus kujutab endast üldjuhul pelka ühekordset teabe edastamist, millele järgnevalt muutub teate esitaja süüteoga seonduva osas passiivseks. Kõik edasised sammud võtab vajadusel ette uurimisasutus. Ka sellises situatsioonis pole võimalik kõneleda teavitaja ja ametiasutuse ühisest tegutsemisest. Kolleegiumi hinnangul võib ühe või mõne üksiku konkreetse süüteo kohta info jagamist pidada koostööks vaid erandlikel juhtudel: nt olukorras, kus edastatav teave on väga ulatuslik ja vajab pidevat täpsustamist ning sellest lähtuvalt pikemaajalist suhtlemist teabe andja ja ametiisikute vahel.

KarS § 241 lg 1 kaitseb primaarsena üldõigushüveks olevat riigi julgeolekut. Seetõttu saab mõne individuaalõigushüve kaitse kõne alla tulla vaid sekundaarsena riigi julgeoleku kaitsmise kõrval. Riigi julgeolekut on tarvis kaitsta just nn koostöö-elemendi tõttu. Isiku mõjutamine koostööle asuma ja selle koostöötamise korraldamine, sh salajane suhtlemine riigiesindajate ja koostöö tegija vahel, kujutab endast sellist intensiivset riigipoolset tegevust, mille avalikuks tulekul võiks olla mitmed negatiivsed järelmid jälitusasutustele ja sel moel ka riigi julgeolekule. Mõne inimese tema teadmata ärakasutamine jälitustegevuses või kelleltki saadud info pelga ärakuulamise ja vajadusel hilisema rakendamise puhul ei ole intensiivsest riigipoolsest tegevusest võimalik kõneleda ning seetõttu ei saaks sellisel juhul ka tulla ilmsiks midagi olulisel määral riigi julgeolekut ohustavat.

Mitte kõik vabatahtlikule koostööle kaasatud inimesed ei ole jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikud. Sellised isikud on vaid inimesed, kelle koostöö jälitusasutusega on mingil moel dokumenteeritud või registreeritud. Selline kitsendamine ei põhine ei JTS § 14 lg-l 1 ega ka kõnealusel mõistel endal, sest need kaks koostöö dokumenteerimisest ei kõnele. Seetõttu saab sellist kitsendamist nimetada KarS § 241 lg 1 teleoloogiliseks reduktsiooniks.

3-1-1-71-07 PDF Riigikohus 12.11.2007

Väärteoasja arutamine väärteoprotokollis sätestatud ulatuses VTMS § 87 alusel tähendab kohtu seotust väärteoprotokollis sisalduva teokirjeldusega, mis tähendab omakorda seda, et kohus ei tohi karistada menetlusalust isikut teo eest, mida ei ole väärteoprotokollis kirjeldatud (RKKKo nr 3-1-1-75-03, nr 3-1-1-53-06), samuti ei ole kohtul võimalik tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (RKKKo nr 3-1-1-80-06, nr 3-1-1-38-07).


KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt peab kohus tõlgendama süüdistatava kasuks üksnes sellise kahtluse, mille kõrvaldamine kriminaalmenetluses ei ole enam võimalik, ning et VTMS § 2 kohaselt on see põhimõte siduv ka väärteomenetluses (RKKKo 3-1-1-147-05).


RSS § 32^1 lg 1 järgi väärteona kvalifitseeritav käitumine ei ole tagajärjepõhine, mis tähendab, et selline väärteona kvalifitseeritav käitumine ei pruugi kaasa tuua materiaalset tagajärge ja süüteokoosseisu olemasoluks ei ole tagajärg, s.o teabekandja kadumine, oluline ega nõutav.


Lugedes riigisaladuse avalikustamise, selle ebaseadusliku edastamise, sellele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamise ja riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamise kuriteoks KarS §-de 241 ja 242 järgi ning nähes samaaegselt RSS § 32^1 lg-s 1 ette väärteokaristused riigisaladuse seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete rikkumise eest (kui see ei ole seotud riigisaladuse avalikustamisega), on seadusandja soovinud saavutada olukorda, kus karistusseadustiku nimetatud paragrahvides loetletud teod oleks karistatavad kuritegudena, kõik muud riigisaladuse seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide rikkumised aga väärtegudena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-90-06, p 18).

RSS § 32^1 lg 1 järgi väärteona kvalifitseeritav käitumine ei ole tagajärjepõhine, mis tähendab, et selline väärteona kvalifitseeritav käitumine ei pruugi kaasa tuua materiaalset tagajärge ja süüteokoosseisu olemasoluks ei ole tagajärg, s.o teabekandja kadumine, oluline ega nõutav.


Lugedes riigisaladuse avalikustamise, selle ebaseadusliku edastamise, sellele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamise ja riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamise kuriteoks KarS §-de 241 ja 242 järgi ning nähes samaaegselt RSS § 32^1 lg-s 1 ette väärteokaristused riigisaladuse seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete rikkumise eest (kui see ei ole seotud riigisaladuse avalikustamisega), on seadusandja soovinud saavutada olukorda, kus karistusseadustiku nimetatud paragrahvides loetletud teod oleks karistatavad kuritegudena, kõik muud riigisaladuse seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide rikkumised aga väärtegudena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-90-06, p 18).

3-1-1-90-06 PDF Riigikohus 20.11.2006

KarS § 242 koosseisus on seadusandja kriminaliseerinud neli iseseisvat osategu, mille ühiseks nimetajaks on nende toimepanemine ettevaatamatusest: a) riigisaladuse avalikustamine; b) riigisaladuse ebaseaduslik edastamine; c) riigisaladusele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamine ja d) riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamine. Seega, kuigi KarS § 242 on pealkirjastatud kui "Riigisaladuse avalikustamine ettevaatamatusest", ei tähenda see, et iga selles paragrahvis kirjeldatud osategu peaks alati kaasa tooma avalikustamise kui tagajärje. Avalikustamine võib küll järgneda riigisaladuse ebaseaduslikule edastamisele, riigisaladusele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamisele kui ka riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamisele, kuid see ei ole nende koosseisude realiseerituse seisukohalt obligatoorne. KarS § 242 on abstraktne ohudelikt, mis ei nõua konkreetse tagajärje saabumist. Isegi kui isik, kellele salastatud teave sai teatavaks, on tuvastatud, ei ole nõutav, et ta oleks pidanud talle avaldatust aru saama kui riigisaladusest. Lugedes riigisaladuse avalikustamise, selle ebaseadusliku edastamise, sellele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamise ja riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamise kuriteoks KarS §-de 241 ja 242 järgi ning nähes samaaegselt RSS § 321 lg-s 1 ette väärteokaristused Riigisaladuse seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete rikkumise eest (kui see ei ole seotud riigisaladuse avalikustamisega), on seadusandja soovinud saavutada olukorda, kus Karistusseadustiku nimetatud paragrahvides loetletud teod oleks karistatavad kuritegudena, kõik muud Riigisaladuse seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide rikkumised aga väärtegudena. Teabekandja kaotamisega KarS § 242 tähenduses võiks tegemist olla olukorras, kus isik ei tea, kuhu ta teabekandja jättis. Samas ei ole välistatud ka olukord, kus isik küll teab, kuhu ta teabekandja jättis, kuid vaatamata sellele on see väljunud tema vahetust valdusest (nt bussi või taksosse jne unustamisel). Eeltooduga ei saa olla võrdsustatud olukord, kus teabekandja valdaja valdus murtakse tema tahte vastaselt, s.t teabekandja varastatakse valdajalt. Selline olukord on kvalifitseeritav riigisaladusele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamisena ettevaatamatusest, mitte aga riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamisena KarS § 242 tähenduses.


KrMS § 68 lg 5 sätestab, et tunnistaja ütlused tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, on tõendid üksnes juhul, kui vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata. Asjaolu, et selleks õigustatud isik (KrMS § 71) keeldub ütluste andmisest, ei anna alust kasutada menetluses tõendina tunnistaja ütlusi tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest tunnistaja on teada saanud selle isiku vahendusel. Vastupidine käitumine oleks vastuolus Põhiseaduse § 22 lg-s 3 märgitud keeluga sundida ütluste andmisele oma lähedaste vastu.


Heites süüdistatavale ette, et viimane ei ole veenvalt tõendanud häiresüsteemi olemasolu, on kohus läinud vastuollu süütuse presumptsiooni põhimõttega, mille kohaselt ei ole keegi kriminaalmenetluses kohustatud tõendama oma süütust.


Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel (vt ka RKKKo nr 3-1-1-78-05 ja nr 3-1-1-24-06).


Sarnaselt tahtliku süüteoga moodustavad ettevaatamatusdelikti objektiivse külje "tegu, tagajärg ja nendevaheline seos, kus tegu on eeldus, ilma milleta tagajärg ei saabuks (vt ka RKKKo nr 3-1-1-11-01). Samuti on vaja tuvastada objektiivne hoolsuskohustuse rikkumine (tegu ettevaatamatusdelikti mõttes) ning õigusvastasusseos, samuti lubatud riski ületamine ja tegutsemine normi kaitsealas. Seejuures saab deliktistruktuuri ülesehitusest tulenevalt õigusvastasusseosest ehk sellest, kas tagajärg saabuks ka hoolsuskohustusele vastava käitumise korral, rääkida alles siis, kui eelnevalt on tuvastatud objektiivse hoolsuskohustuse rikkumine (vt RKKKo nr 3-1-1-136-05). Ettevaatamatusdeliktide peamiseks küsimuseks on, kas ja millisel määral ning millisel alusel tuleb määratleda hoolsuskohustusele vastav tegu, mille rikkumist isikule ette heidetakse. Isiku hoolsuskohustusele mittevastav tegu peab seejuures ületama lubatud riski (nt materiaalse delikti korral peab just isiku poolt hoolsuskohustust rikkuv tegu esile kutsuma tagajärje saabumise lubatud riski ületamise näol ning viimane peab ka realiseeruma kahjuliku, isikule omistatava tagajärjena), s.t ei piisa pelgalt sellest, et tuvastatakse formaalselt hoolsusvastane tegu.


Süüdistades isikut tegevusetuses, tuleb konstrueerida nõutav tegu, näidates ära, milline oleks olnud kohustusele vastav käitumine. Samuti tuleb kontrollida, kas nõutav tegu on objektiivselt eeldatav, s.t kas isikul oleks olnud võimalik teha nõutav tegu. Süülise vastutuse põhimõttest tulenevalt ei ole mõeldav isiku karistamine selle eest, et ta ei tegutsenud, kui tal ei olnudki võimalik talle pandud kohustust täita (vt RKKKo nr 3-1-1-80-06).


Kuigi normi pealkiri ja kirjeldatav tegu peavad olema omavahel kooskõlas, ei ole tegemist olukorraga, kus normi tõlgendamise aluseks saaks ja võiks olla ainult või peamiselt normi pealkiri. Seadusandja poolt kirjeldatava süüteo mõisteline maht võib olla seega nii suurem kui ka väiksem normi pealkirjast tulenevast võimalikust mahust. Normi tõlgendamise piirid tuleb leida eelkõige teokirjeldusest ehk süüteokoosseisu sõnastusest, mitte aga pelgalt paragrahvi pealkirjast. Seadusandja võib ühte normi paigutada erinevad osateod, kasutades normi pealkirjana samal ajal vaid ühte neist. Erinevad osateod säilitavad sellisel juhul sisemise iseseisvuse ja süüteokoosseisu realiseerib iga osategu eraldivõetult, sõltumata temaga külgnevatest teokirjeldustest. Üheks selliseks võimaluseks on süüteokoosseisu konstrueerimine nn alternatiiv-aktiliselt, kus koosseisutunnused esitatakse üksteise suhtes alternatiivsetena (nt KarS § 242).

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json