/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-113-13 PDF Riigikohus 16.12.2013

Määratletuspõhimõttega võiks vastuolus olla olukord, kus kellegi kriminaalõiguslik vastutus sõltub suuresti sellest, kas mõni ametiisik viitab inimesele, kellega ta suhtleb, kui oma salajasele kaastöötajale e jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikule. Kui koostöö on registreeritud ja isik on seda oma allkirjaga kinnitanud, ei oleks võimalik ametiisiku-poolne liiga kergekäeline või suisa alusetu osutamine mõnele isikule kui jälitusasutusega koostöö tegijale. Sellise tõlgenduse korral on KarS § 241 lg 1 rakendamine või rakendamata jätmine märksa ettenähtavam ja karistusnormile ei saa selles osas teha määratletuspõhimõttest tulenevaid etteheiteid.


KarS § 241 lg 1 kaitseb primaarsena üldõigushüveks olevat riigi julgeolekut. Seetõttu saab mõne individuaalõigushüve kaitse kõne alla tulla vaid sekundaarsena riigi julgeoleku kaitsmise kõrval. Riigi julgeolekut on tarvis kaitsta just nn koostöö-elemendi tõttu. Isiku mõjutamine koostööle asuma ja selle koostöötamise korraldamine, sh salajane suhtlemine riigiesindajate ja koostöö tegija vahel, kujutab endast sellist intensiivset riigipoolset tegevust, mille avalikuks tulekul võiks olla mitmed negatiivsed järelmid jälitusasutustele ja sel moel ka riigi julgeolekule. Mõne inimese tema teadmata ärakasutamine jälitustegevuses või kelleltki saadud info pelga ärakuulamise ja vajadusel hilisema rakendamise puhul ei ole intensiivsest riigipoolsest tegevusest võimalik kõneleda ning seetõttu ei saaks sellisel juhul ka tulla ilmsiks midagi olulisel määral riigi julgeolekut ohustavat.

Mitte kõik vabatahtlikule koostööle kaasatud inimesed ei ole jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikud. Sellised isikud on vaid inimesed, kelle koostöö jälitusasutusega on mingil moel dokumenteeritud või registreeritud. Selline kitsendamine ei põhine ei JTS § 14 lg-l 1 ega ka kõnealusel mõistel endal, sest need kaks koostöö dokumenteerimisest ei kõnele. Seetõttu saab sellist kitsendamist nimetada KarS § 241 lg 1 teleoloogiliseks reduktsiooniks.

Määratletuspõhimõttega võiks vastuolus olla olukord, kus kellegi kriminaalõiguslik vastutus sõltub suuresti sellest, kas mõni ametiisik viitab inimesele, kellega ta suhtleb, kui oma salajasele kaastöötajale e jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikule. Kui koostöö on registreeritud ja isik on seda oma allkirjaga kinnitanud, ei oleks võimalik ametiisiku-poolne liiga kergekäeline või suisa alusetu osutamine mõnele isikule kui jälitusasutusega koostöö tegijale. Sellise tõlgenduse korral on KarS § 241 lg 1 rakendamine või rakendamata jätmine märksa ettenähtavam ja karistusnormile ei saa selles osas teha määratletuspõhimõttest tulenevaid etteheiteid.


JTS § 14 lg 1 kohaselt on jälitusasutustel õigus kaasata vabatahtlikule salajasele koostööle jälitustegevuses täisealisi isikuid nende nõusolekul. Olukorras, kus jälitusasutus kasutab mõnda inimest jälitustegevuses ilma, et isik seda mõistab, pole võimalik kõneleda vabatahtlikkusest ja nõusolekust. Sellises olukorras ei saa kõneleda ka koostööst, kuivõrd koostöö eeldab teatud ühist tegutsemist. Kui isik ei tea, et ta jälitusasutuse jaoks midagi tarvilikku teeb, ei ole tegu ühise tegutsemisega. Üldjuhul ei saa koostööks pidada ka seda, kui keegi esitab uurimisasutusele teate ühe või mõne üksiku süüteo kohta. Süüteoteate esitaja panus kujutab endast üldjuhul pelka ühekordset teabe edastamist, millele järgnevalt muutub teate esitaja süüteoga seonduva osas passiivseks. Kõik edasised sammud võtab vajadusel ette uurimisasutus. Ka sellises situatsioonis pole võimalik kõneleda teavitaja ja ametiasutuse ühisest tegutsemisest. Kolleegiumi hinnangul võib ühe või mõne üksiku konkreetse süüteo kohta info jagamist pidada koostööks vaid erandlikel juhtudel: nt olukorras, kus edastatav teave on väga ulatuslik ja vajab pidevat täpsustamist ning sellest lähtuvalt pikemaajalist suhtlemist teabe andja ja ametiisikute vahel.

KarS § 241 lg 1 kaitseb primaarsena üldõigushüveks olevat riigi julgeolekut. Seetõttu saab mõne individuaalõigushüve kaitse kõne alla tulla vaid sekundaarsena riigi julgeoleku kaitsmise kõrval. Riigi julgeolekut on tarvis kaitsta just nn koostöö-elemendi tõttu. Isiku mõjutamine koostööle asuma ja selle koostöötamise korraldamine, sh salajane suhtlemine riigiesindajate ja koostöö tegija vahel, kujutab endast sellist intensiivset riigipoolset tegevust, mille avalikuks tulekul võiks olla mitmed negatiivsed järelmid jälitusasutustele ja sel moel ka riigi julgeolekule. Mõne inimese tema teadmata ärakasutamine jälitustegevuses või kelleltki saadud info pelga ärakuulamise ja vajadusel hilisema rakendamise puhul ei ole intensiivsest riigipoolsest tegevusest võimalik kõneleda ning seetõttu ei saaks sellisel juhul ka tulla ilmsiks midagi olulisel määral riigi julgeolekut ohustavat.

Mitte kõik vabatahtlikule koostööle kaasatud inimesed ei ole jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikud. Sellised isikud on vaid inimesed, kelle koostöö jälitusasutusega on mingil moel dokumenteeritud või registreeritud. Selline kitsendamine ei põhine ei JTS § 14 lg-l 1 ega ka kõnealusel mõistel endal, sest need kaks koostöö dokumenteerimisest ei kõnele. Seetõttu saab sellist kitsendamist nimetada KarS § 241 lg 1 teleoloogiliseks reduktsiooniks.

3-1-1-71-07 PDF Riigikohus 12.11.2007

Väärteoasja arutamine väärteoprotokollis sätestatud ulatuses VTMS § 87 alusel tähendab kohtu seotust väärteoprotokollis sisalduva teokirjeldusega, mis tähendab omakorda seda, et kohus ei tohi karistada menetlusalust isikut teo eest, mida ei ole väärteoprotokollis kirjeldatud (RKKKo nr 3-1-1-75-03, nr 3-1-1-53-06), samuti ei ole kohtul võimalik tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (RKKKo nr 3-1-1-80-06, nr 3-1-1-38-07).


KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt peab kohus tõlgendama süüdistatava kasuks üksnes sellise kahtluse, mille kõrvaldamine kriminaalmenetluses ei ole enam võimalik, ning et VTMS § 2 kohaselt on see põhimõte siduv ka väärteomenetluses (RKKKo 3-1-1-147-05).


RSS § 32^1 lg 1 järgi väärteona kvalifitseeritav käitumine ei ole tagajärjepõhine, mis tähendab, et selline väärteona kvalifitseeritav käitumine ei pruugi kaasa tuua materiaalset tagajärge ja süüteokoosseisu olemasoluks ei ole tagajärg, s.o teabekandja kadumine, oluline ega nõutav.


Lugedes riigisaladuse avalikustamise, selle ebaseadusliku edastamise, sellele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamise ja riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamise kuriteoks KarS §-de 241 ja 242 järgi ning nähes samaaegselt RSS § 32^1 lg-s 1 ette väärteokaristused riigisaladuse seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete rikkumise eest (kui see ei ole seotud riigisaladuse avalikustamisega), on seadusandja soovinud saavutada olukorda, kus karistusseadustiku nimetatud paragrahvides loetletud teod oleks karistatavad kuritegudena, kõik muud riigisaladuse seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide rikkumised aga väärtegudena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-90-06, p 18).

RSS § 32^1 lg 1 järgi väärteona kvalifitseeritav käitumine ei ole tagajärjepõhine, mis tähendab, et selline väärteona kvalifitseeritav käitumine ei pruugi kaasa tuua materiaalset tagajärge ja süüteokoosseisu olemasoluks ei ole tagajärg, s.o teabekandja kadumine, oluline ega nõutav.


Lugedes riigisaladuse avalikustamise, selle ebaseadusliku edastamise, sellele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamise ja riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamise kuriteoks KarS §-de 241 ja 242 järgi ning nähes samaaegselt RSS § 32^1 lg-s 1 ette väärteokaristused riigisaladuse seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete rikkumise eest (kui see ei ole seotud riigisaladuse avalikustamisega), on seadusandja soovinud saavutada olukorda, kus karistusseadustiku nimetatud paragrahvides loetletud teod oleks karistatavad kuritegudena, kõik muud riigisaladuse seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide rikkumised aga väärtegudena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-90-06, p 18).

3-1-1-90-06 PDF Riigikohus 20.11.2006

KarS § 242 koosseisus on seadusandja kriminaliseerinud neli iseseisvat osategu, mille ühiseks nimetajaks on nende toimepanemine ettevaatamatusest: a) riigisaladuse avalikustamine; b) riigisaladuse ebaseaduslik edastamine; c) riigisaladusele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamine ja d) riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamine. Seega, kuigi KarS § 242 on pealkirjastatud kui "Riigisaladuse avalikustamine ettevaatamatusest", ei tähenda see, et iga selles paragrahvis kirjeldatud osategu peaks alati kaasa tooma avalikustamise kui tagajärje. Avalikustamine võib küll järgneda riigisaladuse ebaseaduslikule edastamisele, riigisaladusele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamisele kui ka riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamisele, kuid see ei ole nende koosseisude realiseerituse seisukohalt obligatoorne. KarS § 242 on abstraktne ohudelikt, mis ei nõua konkreetse tagajärje saabumist. Isegi kui isik, kellele salastatud teave sai teatavaks, on tuvastatud, ei ole nõutav, et ta oleks pidanud talle avaldatust aru saama kui riigisaladusest. Lugedes riigisaladuse avalikustamise, selle ebaseadusliku edastamise, sellele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamise ja riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamise kuriteoks KarS §-de 241 ja 242 järgi ning nähes samaaegselt RSS § 321 lg-s 1 ette väärteokaristused Riigisaladuse seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete rikkumise eest (kui see ei ole seotud riigisaladuse avalikustamisega), on seadusandja soovinud saavutada olukorda, kus Karistusseadustiku nimetatud paragrahvides loetletud teod oleks karistatavad kuritegudena, kõik muud Riigisaladuse seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide rikkumised aga väärtegudena. Teabekandja kaotamisega KarS § 242 tähenduses võiks tegemist olla olukorras, kus isik ei tea, kuhu ta teabekandja jättis. Samas ei ole välistatud ka olukord, kus isik küll teab, kuhu ta teabekandja jättis, kuid vaatamata sellele on see väljunud tema vahetust valdusest (nt bussi või taksosse jne unustamisel). Eeltooduga ei saa olla võrdsustatud olukord, kus teabekandja valdaja valdus murtakse tema tahte vastaselt, s.t teabekandja varastatakse valdajalt. Selline olukord on kvalifitseeritav riigisaladusele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamisena ettevaatamatusest, mitte aga riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamisena KarS § 242 tähenduses.


KrMS § 68 lg 5 sätestab, et tunnistaja ütlused tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, on tõendid üksnes juhul, kui vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata. Asjaolu, et selleks õigustatud isik (KrMS § 71) keeldub ütluste andmisest, ei anna alust kasutada menetluses tõendina tunnistaja ütlusi tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest tunnistaja on teada saanud selle isiku vahendusel. Vastupidine käitumine oleks vastuolus Põhiseaduse § 22 lg-s 3 märgitud keeluga sundida ütluste andmisele oma lähedaste vastu.


Heites süüdistatavale ette, et viimane ei ole veenvalt tõendanud häiresüsteemi olemasolu, on kohus läinud vastuollu süütuse presumptsiooni põhimõttega, mille kohaselt ei ole keegi kriminaalmenetluses kohustatud tõendama oma süütust.


Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel (vt ka RKKKo nr 3-1-1-78-05 ja nr 3-1-1-24-06).


Sarnaselt tahtliku süüteoga moodustavad ettevaatamatusdelikti objektiivse külje "tegu, tagajärg ja nendevaheline seos, kus tegu on eeldus, ilma milleta tagajärg ei saabuks (vt ka RKKKo nr 3-1-1-11-01). Samuti on vaja tuvastada objektiivne hoolsuskohustuse rikkumine (tegu ettevaatamatusdelikti mõttes) ning õigusvastasusseos, samuti lubatud riski ületamine ja tegutsemine normi kaitsealas. Seejuures saab deliktistruktuuri ülesehitusest tulenevalt õigusvastasusseosest ehk sellest, kas tagajärg saabuks ka hoolsuskohustusele vastava käitumise korral, rääkida alles siis, kui eelnevalt on tuvastatud objektiivse hoolsuskohustuse rikkumine (vt RKKKo nr 3-1-1-136-05). Ettevaatamatusdeliktide peamiseks küsimuseks on, kas ja millisel määral ning millisel alusel tuleb määratleda hoolsuskohustusele vastav tegu, mille rikkumist isikule ette heidetakse. Isiku hoolsuskohustusele mittevastav tegu peab seejuures ületama lubatud riski (nt materiaalse delikti korral peab just isiku poolt hoolsuskohustust rikkuv tegu esile kutsuma tagajärje saabumise lubatud riski ületamise näol ning viimane peab ka realiseeruma kahjuliku, isikule omistatava tagajärjena), s.t ei piisa pelgalt sellest, et tuvastatakse formaalselt hoolsusvastane tegu.


Süüdistades isikut tegevusetuses, tuleb konstrueerida nõutav tegu, näidates ära, milline oleks olnud kohustusele vastav käitumine. Samuti tuleb kontrollida, kas nõutav tegu on objektiivselt eeldatav, s.t kas isikul oleks olnud võimalik teha nõutav tegu. Süülise vastutuse põhimõttest tulenevalt ei ole mõeldav isiku karistamine selle eest, et ta ei tegutsenud, kui tal ei olnudki võimalik talle pandud kohustust täita (vt RKKKo nr 3-1-1-80-06).


Kuigi normi pealkiri ja kirjeldatav tegu peavad olema omavahel kooskõlas, ei ole tegemist olukorraga, kus normi tõlgendamise aluseks saaks ja võiks olla ainult või peamiselt normi pealkiri. Seadusandja poolt kirjeldatava süüteo mõisteline maht võib olla seega nii suurem kui ka väiksem normi pealkirjast tulenevast võimalikust mahust. Normi tõlgendamise piirid tuleb leida eelkõige teokirjeldusest ehk süüteokoosseisu sõnastusest, mitte aga pelgalt paragrahvi pealkirjast. Seadusandja võib ühte normi paigutada erinevad osateod, kasutades normi pealkirjana samal ajal vaid ühte neist. Erinevad osateod säilitavad sellisel juhul sisemise iseseisvuse ja süüteokoosseisu realiseerib iga osategu eraldivõetult, sõltumata temaga külgnevatest teokirjeldustest. Üheks selliseks võimaluseks on süüteokoosseisu konstrueerimine nn alternatiiv-aktiliselt, kus koosseisutunnused esitatakse üksteise suhtes alternatiivsetena (nt KarS § 242).

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json